"Teistmoodi tavaline" pole IKKA VEEL ilmunud.
Ma juba mõtlen, et "Südmuste horisondi" (sari, mille sees ta ilmub) kaanekirjade paigutus on otseselt inetu ja krt, oleks ikka pidanud peale käima, et sarjaväliselt.
Ja et sõna "kosmoseooper" tegelikult sobib ainult hädapärast, oleks ikka pidanud selle tagakaanetekstist välja jätma.
Äkki oleks pidanud Varrakule pakkuma, oleks saanud "väärikama" jumega raamatu ja seda loeksid võibolla needki, kes mul seniste kogemuste põhjal kannul ei jookse? (Mulle väga meeldib, et joostakse, et selge oleks. Fännid on nii toredad!)
Ehk mõtlem kõiki neid negatiivseid mõtteid, mida varem ei mõelnud, sest enam ei saa midagi muuta ja nüüd võib endale kahtlemist lubada.
Üldiselt ma ei luba. Igasugune otsus on parem kui otsustamatus ning ma olen täiega väärt minema kergema vastupanu teed.
Niigi teen endale elu raskeks, nii et kui tingimata ei pea, parem ei tee.
Aga kui raamat ei ilmu ega ilmu, hakkan teda mõttes edasi-tagasi veeretama ja igasuguseid mõtteid tuleb pähe.
Muide, olen märganud, et kasutan asesõna "tema" ka seal, kus enamik inimesi ütleks-kirjutaks "see". "Hakkan seda oma mõttes edasi-tagasi veeretama."
Aga minu jaoks on "see" miski, mil ma ei taju isiksust olevat. Kindlal raamatul, kui see päris labane ei ole, on isiksus. Kaunil tikitud mantlil, mida aastaid kandnud, on isiksus. Päikesel on isiksus. Puudel ka. Isegi päikeseloojangul võib isiksus olla.
Täna olen väsinud. Mitte nii väsinud kui eile (hüsteerilisest kakspäevakust teisipäev-kolmapäev rääkimata, see oli juba tasemel "migreen, mis viimaks tabletihunniku peale üle läheb. ning suutmatus süüa ja võimetus magada"), ilmselt homme on veel parem. Ent kui ajus keerleb, et peab tööd tegema ja varsti veel igasugu asju, lubatud meelelahutusi ette võtma ja oh aeg, ma pean temaga ja temaga ja temaga ka varsti kokku saama, lubasin ju ja ...
... ei ole väga meeldiv.
Nii et võiks tulla mingi hea lohutav asi.
Lilli Luuk kirjutas mulle maruarmsa kirja vastu, aga kuna sellest on ka juba paar päeva möödas, olen seda täna ainult korra üle lugenud ja päris ei aita enam.
Miks mu raamat juba ei ilmu, ah?!
Ok, võtan põranda puhtaks ja teen kätekõverdusi.
Peamine põhjus põrandat puhastada on viimasel ajal soov kätekõverdusi teha. Sest panna peopesad mullapurule on ebameeldiv.
Tehtud.
Vaikselt võimekus pumpasid teha tõuseb. Ma ei ole kindel, kas rohkem trenni teha millekski hea on, aga paar päeva tagasi viisin kassi vaktsineerimisele ja see tundus küll kergem kui vahepeal, nii et ilmselt on jõudu ikkagi juurde tulnud. Ja hämmastav küll, aga venitamine tõesti kasvatab painduvust. Tõsi, tuleb tagasi palju rutem, kui arvanud oleksin, nii et vahepeal mittevenitamine (paar aastat) ei teinud midagi väga hullu.
Kas ma olen väliselt kuidagi muutunud? No ei.
Aga jõudu on tõesti rohkem. Eile tantsisin omaette muusika saatel ja kaks laulu järjest suutsin nigu midagi.
Keeleajalooliselt on nii "see" kui ka "ta" näitavad asesõnad ("ta" peaks olema etümoloogiliselt seotud sõnaga "too") ja ma mäletan veel oma noorusajast, et neid ei pidanud tingimata kasutama elusa-elutu vahel vahetegemiseks, üks oluline funktsioon oli eristada ka varem mainitut ja viimati mainitut ("Zerblatt vaatas teist neblonit. See/Ta oli rahulik", kus esimene variant tähendab, et neblon oli rahulik ja teine, et Zerblatt ise oli rahulik.), nagu prantsuse celui-ci ja celui-là. Ma olen selle vastanduse tähendusmuutust niisiis reaalajas jälgida saanud ja süüdistan selles inglise keele mõju - osa tõlkijaid on laisad (või muud inimesed ei oska tõlkida) ja tekitavad eesti keelde mehaaniliselt inglispärase vastanduse.
VastaKustuta