Osades asjades loll

Tasakesi kirjutan. 
Kõik sõrmed ei ole kasutuses, aga nendega, mis saadaval, saab toime.

Oot, ma panen teile pildi ka. 

Pilt on eilsest.
Täna näeb tegelt hullem välja,
aga pole üldse nii valus.
Kaunilt sinine (isegi mitte
lilla) sõrmede peopesapool on peidus.
Tänaseks on see värv tumehall.

Energia on suht madalal ikka. Ei jaksa, ei suuda, ei kandideeri ühte programmi (sellesse, mille jaoks tuleks oma teksti tõlkida - kas ma üldse mainisin? Vbla ei maininud, sest ma ei ütle ju, et kavatsen teha, kui ma pole väga kindel, et sel hea tulemus on. Ma ütlen: "Ma tegin,") ei korista, ei põe ka, et kosristamata.
Ja nõusid pesen aegluubis ja vähe. 
Täna ütlesin Poeglapsele, et kule, mul on valus. Pese ise.

Miks ma enamasti ise pesen? Raudselt mitte seepärast, et Poeglaps on mees. Tütarlapsega koos elades teeksin samamoodi. Sest kui mul ei ole raske teha (ja enamasti ei ole), mul on kergem ise sooritus ette võtta. kui küsida. 
Ma küsin, kui pean.
Kui teine tee oleks nii palju vaevarikkam, et sellest pääsemiseks võib isegi küsida. 
Ja see on, muide, edasiminek. Varem ma ei küsinud üldse teistmoodi kui: "Ainult siis, kui see sulle vaev ei ole, ma saan ise ka hakkama, aga ..."

Väsinud olen küll. 
Mul on vist trauma old?

Ega ma siis, kui jama käsil, aru ei saa, et jama on. Alles pärast kontrasti põhjal taipan. Kui saab nii palju paremaks minna, oli enne väga halb, mitte et raske, aga saan toime. 
Vt. ka "aga miks ta enne abi ei otsinud, kui end tapma hakkas?!"
Sest ma arvasin, et vaev on samasugune kui teistelgi, ma aint olen eriti hädine, et seda ära ei saa kantud, dohh.

***

Väga hea, väga väga naine, läksid magama. kui kohutav väsimus.
Mitte nii hea: ei jäänud magama, ainult pea hakkas valutama.
Oletatavasti olen näljane. 

Aga samas - 14. kuupäevast saati pole valutanud. Great success!

Mul on ikkagi väga tegev ja tihe elu. Ehk tegelikult ma oleksin peaaegu eile Tartusse sõitud, sest Hilisõhtune kabaree, ja ei sõitnud sinult sellepärast, et lisaks minu personaalsetele hädadele olid mu potentsiaalsel seltskonnal omad jamad ja kaht kokku liites sain, et jään parem koju.
Emake maa, kui õnnelik eile selle otsuse üle olin. Eriti kuna õhtul hakkasid sõrmed tunduma nagu rongi rataste alla pistetud ja rong millegipärast ei lõika neid maha, vaid lömastab rütmiliselt iga rattaga. 
Pagana pikk rong oli ka. 
Ega tänagi tulemata jäänud. Aga päris nii hull vist ei ole. Kui parasjagu ei trüki, vaid kätt püsti hoian, on peaaegu ok. 

Seisin kohvimasina kõrval, käsi püsti, nagu väga innukas koolilaps.
Olen ma üldse rääk kirjutanud, kuidas mul nüüd kohvimasin on? Mingi peaaegu üheksa kuud juba? Võtmesõnad on tasuta asjade turg ja Malongo. 
Põhmt on see espressomasin nime poolest, aga kuna me laseme kauem joosta ja hiljem ongi lahjem, tuleb täitsa tavalise kohvi moodi. 
Aiinult kui kuuma jooki tahta, tuleb piima soojendada, enne kui kohvile lisada. Masin vist laseb mingit 75-kraadist vett ise.
Esimesed kuud viitsisin piima soojendada. Siis leidsin, et soe (mitte kuum) kohv ongi parem. 

Vahepeal masin streikis. Hakkas tööle raputamise, koputamise, kauem soojenemise, veepaagi augus surkimise ja igasugu muude veidruste järel. Me ei jätnud midagi proovimata.
Ilge jama, me olime juba harjunud, et vaja aint vänta keerata ja kohv tuleb. Mitte et peab kannu tegema.
Otsisin netist õpetust, kuidas puhastada, ega leidnud midagi. Keerutasin masinat käes, et kuidas lahti käib, ja see tundus mulle täiesti ligipääsmatu. 

Siis tuli K külla, avas masina 4 sekundiga ja ma märja lapiga võtsin pruunid osad üle, nii et need läksid jälle valgeks. Pani kokku tagasi ja ma igaks petteks loputasin veel äädikaveega läbi ka. 

Oo, kui libedalt ja leebelt nüüd kõik käib! Puhas nauding.

Jaa, esmalt oli nii:

ootused: et kang käiks kergemalt ja kohvil oleks teistsugune maitse

reaalsus: kang käib kergemalt ja kohv maitseb ... kohe võtan esimese lonksu

äädikaselt

VÄGA äädikaselt

peaks vist veel puhast vett masinast läbi laskma, see küll joogiasi pole

Aga kolm kruusi puhast vett hiljem oli juba päris hea. Ja veel kaks kruusi hiljem julgesin taas kohvi teha. 

nii. piim klompi ei läinud, great success

ja maitsebki teistmoodi!!!

great success!!!

pehmemalt

selle peale, et loputada, enne ei tulnud.

osadel teemadel inimene ütleb mulle mingit asja, mille ta just teada sai, et kuule, see, hea idee, onjo?!

ja ma olen: mis ta arvab, et ma olen loll v? Ma olen seda teadnud 20 aastat!

ja osades asjades anna mulle algkooli-tasemel ideid ja ma olen "oi, tõesti! hea, et ütlesid! Poleks ise selle peale tuld!"

Näiteks et kohvimasin tuleb äädikalahtusest enna puhtaks loputada, kui sellega kohvi teha.

Kas teil on ka nii? Et mõnes asjas eneselegi ootamatult paduloll?