Kirjutasin jutu valmis. Huvitaval kombel ei ole üldse vaimustuses, et oo, jumalanna kui hea! vaid pigem veits mures.
Et kas lugejale tundub üldse hea.
Äkki on valesti. Liiga pikk rauge lõpuosa. Ennast kordav esi- ja keskosa. Äkki pole üldse loetav jutt?
Kes seda küll testloeks võõra inimese pilguga? Kas see üldse on loetav? Nii keeruline ... ei, ma saan toime, leian kellegi kuskilt või loodan iseenda peale või mingi kolmas variant.
See vaimustuse puudumine on äkki ka lamotrigiinist? Meeleolu stabiilsem, sest meeleolustabilisaator peal?
Igatahes ei tunne ma tormilistest tunnetest puudust. Sest head lootes (väga intensiivselt lootes, peaaegu kindel olles) oli pärast vastu hambaid saada ikka kohutavalt valus.
Enamasti sai.
VÄGA valus.
Ei, "ära siis looda" EI olnud vastus.
Ilma lootuseta tahtsin lihtsalt kogu aeg surra. Miks vaeva näha, kunagi ei lähe midagi paremaks. Läheb kas halvemaks või jääb umbes samaks ja miks siis üldse.
Ning nüüd on täitsa okei olemine. Elusündmused üldse ei rebesta sedasi.
Normaalsed inimesed tunnevadki nii v?
Nooojah ...
Kusjuures ega ma ei TUNNE, et ma teistmoodi tunneksin. Tundetasandil pole midagi märgata. Lihtsalt mõistusega tean, et varem oleksin selles olukorras olnud X-sugune ja nüüd ... üldse ei ole.
***
Unustasin ära, et muudes asjades kui peavalu ka sant olen.
Kaotasin vasaku käe tõhususe, kuna kukkusin, ja pidin seega asju tegema parema käega. Millega seoses puistasin põrandale laiali tabletipurgi sisu. Kallasin piima kruusist mööda. Viskasin kassi liivakasti puhastades sujuvalt kühvliga junni õhku. Õnneks maandus see tagasi liivakasti, nii et ei pidanud kakat põrandal koristama.
Pole ammu märganud, kuidas mu parem käsi kontrollimatu on, aga muidugi.
Kui ma teen asju vasema käega, ega eriti ei märkagi. Kui teen paremaga, juhtub päris palju. Iga tund umbes.
Aga paraneb, paraneb. Vasak käsi on iga päevaga parem.
Arvestades, et ikka on keskmisi sõrmi raske liigutada ja kuigi vorstjas paistetus on alla läinud, sinised on jätkuvalt, oli alguses vist päris halb.
Takkajärgi saan aru.
Ma tahkas pai ja hellust, aga elu nagu ikka.
Mis teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.