Tuli ära

Viimaks ometi on mu kuningapõli alanud ja kirjastus Fantaasia on välja lasknud mu jutukogu. 

Kaas on petlikult kirev.
Jah, see on mingi traditsioon. Ulmeteosed peavad sellised välja nägema, et ulmikud ostaksid. Kohe kaant vaadates saab aru, et see on ULMEteos.
Ma mõistan, et teil, lugupeetud kõrge kirjanduse huvilised, on veidi raske alla neelata, et hea raamat võib olla niisuguste kaantega - aga samas. Liisi pilt on ilus ja kui nüüd mitte mõelda sellele, missugune normaalne raamatukujundus enamasti käib, vbla saate alla neelatud. 
Sisu poolest on tegu minu meelest hea asjaga (ma ei ole tegelt enda suhtes kriitikata, aga õnneks lööb see viimasel ajal välja enne raamatu trükkijõudmist) ning samas teosega, mis annab end kergemini kätte kui "Omasid ei jäeta maha". 

"Omasid ei jäeta maha" on nii kihiline, et ka terane lugeja võib täiesti vabalt valesti aru saada. ja vbla ma tõesti olen olen osasid asju valesti väljendanud. 
Sashi arvustust lugedes jäi silma, et tema sai Mõistatuse ja Vikatite ühendusest palju varem aru kui mina autorina ootasin, ja lõppu pandud vint ei mõjunud üldse vindina. Miks see kõik seal?!
Kuigi hm. 
Nüüd ma olen juba ise spoilinud ja kõik, kes praegu loevad postitust ja hiljem raamatut ... 
Ma ei tea, kas see ongi halb. 
Lugeda tasub ikka, see ei ole ühe-mõtte-raamat.

"Teistmoodi tavaline" on muidugi veel vähem ühe-mõtte-raamat, sest pole romaan, vaid jutukogu.

Minu jaoks on see muinasjutukogu, kuigi otseseid muinasjutte 3/13.
Palju on kui mitte õnnelikke, siis õnnelikjaid lõppe. Ütlematajäänu - ma enamasti jätan vähemalt mõne asja kindlalt ütlemata - võimaldab igaühel vaadata lugusid läbi oma prisma, ent kui lugu on peamiselt helgetooniline, võiks ju loota, et edasigi läheb hästi. Ja kui lugu on kurvatooniline, võiks lõpuks ju midagi hästi ka minna, onjo. 
Vähemalt võimalus õnnelikuks lõpuks jääb õhku.

Üllatavalt palju on lugusid, kus põhitegelased on heteroseksuaalsed mees ja naine. 
Üllatavalt mulle endalegi - ma ei pea end just eriliseks punaste-südamete-ja-kommikarbi-romantikuks. 
Tõsi, neist lugudest päris mitu on sellised, kus mees ja naine on mingisuguses hoopis teises võtmes seotud kui armulugu.
Ikkagi "Teistmoodi tavaline".
Vabalt võivad mees ja naine mitte armastajad olla, isegi kui juhtumisi on abielus.
Ent siiski - kui juba on korralik armulugu, on sel õnnelikjas lõpp.
Püsib tämapäevase muinasjutu normides.
Te ju teate, et loo lõpp on lihtsalt jutu õiges kohas poolijätmine? 
Nüüd igatahes teate. 

Neis neljas loos, mis üldse mees-naine teemat kuskilt nurgast ei vaatle, on jälle muid muinasjutulikke jooni. Kas keskkond, vorm (üks päris muinasjutt on selline, kummituslugu on selline) või mõlemad.
Nii et minu arust väga muinasjutukogu.
Enamik mu kirjutatud jutte on seal sees. Mõned, mis mitte kuskil mujal ilmunud pole, samuti, nii et isegi suurtel fännidel on põhjust osta või raamatukogust võtta. Mõned jätsin välja - selle, mis "Kübekes eluterves vihkamises" ilmus, sest liiga värske, ja "Supervõime", mis lihtsalt polnud piisavalt hea ja küllap ma mõne ka unustasin.
Üks pole lihtsalt üldse ulmelugu, kuigi ma muidu võtan ta täiega omaks. Ilmus kunagi maaelujuttude kogumikus "Mullast oled sa võetud".
Aa, ja muidugi jäid välja need, mis on juba "Kuigi sa proovid olla heas" või "Omasid ei jäeta mahas" sees. Sest need ei ole mu jaoks enam jutud, vaid osad  suurematest tervikutest. 

Nüüd võib mulle kirjutada (kes seda veel teinud pole)  ja pakkuda end avalikult ilmuva lugemismulje eest raamatut saama. Ma arvan, 4 tk võin välja küll jagada, tundmata, et ma pärast kellelegi kallile kinkida ei saa või mulle endale ühtegi ei jää vms. 
Klassikalisele ajakirjandusele seekord ei saada. 
Kuradile. 
Las kirjastaja tegeleb levitamisega, ma ka inimene. 

Muidu on nii, et põlen seesmiselt. 
Tahaksin seda lugu kirjutada. Tahaks toda hoopis. Millega alustan ... tegelt peaks hoopis kandideerimispaberid ära tegema - nad ei vali mind, aga proovima peab. Emake maa, ma pean paar lehekülge oma töödest neile tõlkima ka ... mille ma võtma peaksin?
Tahaksin fb-s karjuda, et vägivald ON ajuti lahendus ja fakk teie kõik, kes te halate Charlie Kirki üle, aga ei halanud varem tapetud demokraatide pärast. Tahaksin alasti tänaval joosta - ok, jalatsid võiksid olla - ja teada, et ma julgen, ma julgen, ma teen, mida tahan. (Ainult et ma ei viitsi selle jamaga pärast tegeleda, mis tekib.) Tahaksin.
Aga olen taltsas ja viisakas, kena isegi.
Peaaegu malbe.

Mu septembri see osa, mis tuleb, on hirmutavalt Asju täis. 
Algab homme, kui lähen Tom of Finlandi teemalisele larpile. 
Kes tahab, tulgu ka - pilet ei maksa midagi (kui just ise ei taha maksta, see võimalus on) ja korraldaja oli nats mures. Pileti on küll võtnud nii palju inimesi, et mäng saaks toimuda, aga mis siis, kui mõned kohale ei tule? Pilet ei maksa ju raha! 
Nii et tal (ja mul) oleks hea meel, kui sa tuleksid. Ka ilma piletita, üllatuskülalisena.