Laupäev, 31. oktoober 2020

Veel uudsusi ja vanade mõtete sõnastusi

Kuna uus koht, enamuses uus mööbel ja kõikõik on uus oktoobrikuus, ostsin ka uued (kasutatud) kott-toolid ja kavatsen osta uue (kasutatud) pisikese sinise vaiba, et Totorol oleks pehmem küljealune.
Viimase osas pole mailile veel vastust.

Lisaks on jalad lihtsalt hullumas. Nüüd peab masinat juba iga päev kasutama, muidu ei saa magada. Konkreetselt.

Lähen kell üks öösel voodisse ja kell kaks tõusen lootusetult üles ja panen masina külge.
Ja kui pärast seda kell 9 hommikul kempsus käin, ei jää jälle uuesti magama. Masin külge ja päev algab.
Kuramus.
Nõõ-mee.
Aga siiski mitte midagi hullu. Selle valuga võib täiesti leppida, pole nagu peavalu. Krigiseb taustal, kuid ei valda mind üleni.
Ainult uneaega jääb väheks ja - üllatus - ma olen kogu aeg väsinud.

Ema ja Tütarlaps käisid siin. Tõid mu uued (kasutatud) kott-toolid, hulgem Rõngu pagari häid tooteid ja sooja valmiskana grillkanaletist.
Väga tore oli..
Nagu VÄGA tore: rääkisime päris asjadest ja värki. 
Päris asjadest. Mu ema ütles, et kui ta oleks ette teadnud kahekümnesena, et üks ta lastest läheb rongi alla, ta poleks ühtegi last saanud. Mina hakkasin peaaegu nutma selle peale, kui meenutasin, KUI lootusrikas ja "iseenesestmõistetavalt saab mul olema kirev armuelu ja vähemalt neli last" ma kahekümneselt olin. Ja mu tütar, kes kevadel lõpetab keskkooli, rääkis, kui ahistav ja õudne see tundub, et mingid praegused hinded määravad juba ära tema tuleviku ja kuidas nii saab olla, kui ta veel üldse ei tea, mida ta elus teha tahabki?!
"Ma tahan inimesi õnnelikuks teha, aga kuidas ja kellena, pole vähimatki aimu! Ja mu praegused hinded samas määravad, mis must saab!"
Mispeale ema rääkis loo, kuidas ta keskkooli lõpu järel sai täiesti kogemata sisse kõige konkurentsikamale erialale Moskvas, kuhu ta tegelikult üldse minna ei tahtnud. Valis ainult sellepärast, et siis on ta ülikooli kandideerinud, vanemad õnnelikud ja ta saab vedurijuhi abiks õppima minna. Aga kõik need kuldmedalistid jms kõrgete hinnetega inimhulk ei teinud kahjuks eksameid nii hästi kui tema, kuigi nad said igast soodustusi, ja ta veetiski pool aastat Moskvas, käis näitustel ja sai haridust elukoolis, enne kui koju tagasi tuli. 
Ehk siit moraal: hinded ei ole tegelt nii tähtsad, kui arvatakse. 

See, et Lillatriibulise Õgardi laps
ütleb asju hirmsa emme kohta,
on viide sellele, kuidas mina Tütarlapsele ütlesin:
"Ma hammustan kõigil koletistel ninad peast,
kui nad sulle ligi tulevad!"

Lisaks vaatasime Tütarlapse lapseea joonistusi ning kuna ühel pildil oli selgelt ära tunda Lillatriibuline Õgard (tal tuli ka suust välja jutumull kirjaga: "Kas sa võiksid mõned õunad süüa?"), andsin talle lugeda "Tont nr 5". 

Kunagi olin seda talle ette lugenud selgesti, aga ta ei mäletanud midagi.

VÄGA hea õhtu. 
Kott-toolid on ka hirmus mugavad.
Mulle väga meeldivad nad ja ühel lõunauinaku-eelsel voodislebamisel mõtlesin, et krt. Vähemalt see hea asi mu kolimise juures on, et ma võin osta kott-tooli! 
Ostsin tervelt kaks. Haa! Nüüd on mul kott-toolid!
Ent kirevat armuelu ja vähemalt nelja last - tutkit. 

2018 kirjutasin novembrikuuväljakutse raames (luuletus päevas, kui hea või halb, pole oluline) nii:

Jaksan, ma jaksan ja jaksan,
pühendun, suudan, teen,
kui enam ei jaksa, siis puhkan,
hiljem teen natuke veel.

Ometi ...
Ikkagi ...
Nüüdseks on huvi teoreetiline juba.
Kas kunagi läheb ka nii, nagu tahan,
või jääbki juhtuma kogemata?
Mida plaanin, läeb mutta ja mätta,
kuid hoopis milleski muus
otsustab maailm ette võtta
edu kinkimise.
Näe, saavutus!

Kui päriselt, päriselt tahan,
jaksan, pühendun, pingutan ise,
ei tule maailm vastu.
Teerada veidigi mäest ei lasku,
ainult kasvab ning kasvab kõige raskus.
Ei saabugi häppi end.

Mind päriselt huvitab
kaua sedasi läheb?
Kas ei hakkagi saada saama?
Kas alati tuleb vähem,
ei eales too Päris Asi?
Või ikka kunagi laabub ka?
Või ikka kunagi saabub ta
ja enam mul tööd lampi ei kulu,
maailm saab selgeks
ja selgeks saab elu

ja kõik on korraga hea?
Lihtne.

Nii nagu peab.

Kas nõnda kunagi juhtub?

Neljapäev, 29. oktoober 2020

Absoluutselt teistmoodi! Või siis mitte

Mingi osa minust tunnetab teatavat kodunemist. Ma olen siin pesemas käinud, mu poeg on siin pesemas käinud, ma olen süüa teinud, pesu pesnud, kuivama pannud ja radiaatoritelt kokku korjanud. Äratuskella peale ärganud ning veel ja veel kapp-asju puhtaks pesnud, omade esemetega täitnud, uusi süsteeme loonud.
Aga ikka vaatan kella, mis vanas korteris SELLE seina peal edasi ripub, olen hädas pliidiga, mille nupud käivad tagurpidi ja et mul pole trepikoja välisukse võtit (see ei ole praegusel ajal lukus, aga näiteks septembris veel oli ning kerge kõhelus on alati välja minnes sees, sest pole kindel, kuidas tagasi sisse saan), tekitab tunde, et ma ikka päriselt ei ela siin.
Ainult kolmveerandi ulatuses. 

Mis siis, et istun Poeglapse mugavas toolis (Poeglaps ise on koolis) ja klahve löön, kohvi joon ja küpsist söön (ostsin, sest väliselt meenutasid "Maiasmoka" kringleid, mis armas asi) ja siin on soe ja õdus olla. 
Ma ei tunneta seda korterit Omana. 
Hoolimata kogu remondist, kappide ning riiulite seinaleriputamisest, panipaikade täitmisest ja aina vähenevast pappkastide kogusest elamises. 
Pealegi on siin vähemalt kaks nõmedat naabrit. 
Teate küll: kui minuga ollakse kena, ma olen kena vastu. Nagu suudan.
Kui minuga ollakse jõhker ja ründav, ma vastan samaga. LOLL ma vastu ei ole (nad on lollid ka, see kipub olema nõmeduse algpõhjus) (jah, nad on otseselt RUMALAD), aga ega neid ei kõiguta, kas ma ajan käredal toonil neile vastuseks mõistikku juttu või sõnastan nende omaga samaväärselt juhmi. 

Ja no - enamik siinseid inimesi on nunnud. 
Nagu vanaski kohas. 
Enamus on toredad, ent tooni annavad need mittetoredad, sest neid on näha ja kuulda. Näiteks ronivad nad laupäeva õhtul ukse taha, kui kappi on nihutatud, aga karjuvad: "Kas te teate ka, mis kell on?! Pool üksteist!!! Mõned inimesed üritavad siin magada!"
Mul on kahju, et mina olin sel ajal vanasse korterisse põrandale magama roomanud. Muidu ta oleks kuulnud sellest, kuidas öörahu reedel ja laupäeval algab keskööst ja kui ta tahab varem magada, tulgu ilusti paluma, siis ma vast laseks ka. Praegu teeme MEELEGA müra edasi, aitäh!
Aga ma olin ära ning kappi nihutasid Poeglaps ja K. Nemad kumbki pole eriti sõjakad võõraste päris inimestega. 
(Arvutimängud on teine jutt.)

Oli ka selline mutike, kes nägi Totorot ja nõudis mult aru, kas mul on majarahva luba selle jubetisega siin elada. (Ta ei öelnud "jubetis", ma täpselt ei mäleta, mis ta tegelt ütles.) Süüdistas mind enam-vähem kõigis surmapattudes. Aga kui ma tema rahulolematustele vähemalt ühes osas rõõmustavalt vastasin (- "Ja koristage ära see sitt! Tagahoovis on näha!" - "Mitte minu koera oma. Mina koristan ALATI ära!"), ta leebus mõnevõrra, ütles: "No selles osas olete tubli!" ja ronis trepist üles oma korterisse.

Üldiselt olen nii väsinud, et ükski plaan ei tundu mõistlik.
Nii et üritan päevakese ilma plaanideta elada.
Ei tea, kuidas see õnnestub, Selverisse jooksmine koos koeraga on ju ikka üsna kavas ...?

Teisipäev, 27. oktoober 2020

Ikka uus

Kas mul on midagi öelda?
Eile oli, nii palju oli öelda! Aga mõtlesin, et kahel päeval järjest ikka ei postita. Seda enam, et juttu oleks samast asjast: kuidas kõik on nii uus oktoobrikuus. 
Olin aeglane asjade kokkupakkija, aga näha on, et päris väle lahtipakkija - kõik on ju mu aeglase kokkupanemise tagajärjel süsteemis ja vaja ainult kastidest-kottidest välja võtta. Ainsaks piiranguks, et kõik kapid-riiulid ei ole veel valmis esemeid vastu võtma, sest ei ole seinale paigutatud ja ise ma seda teha ... olgu, ei oska, see on pisiasi (kui ei oska, saab alati õppida). Aga mul pole selleks ka tööriistu. 
Nii et ootan, kuni K-l mahti on ja pesen seni ruutmeeterhaaval nühkides tagumise toa põrandalt maha arusaamatut määrdumust. Otsene KIHT midagi on põrandal.
Lisaks veel eraldi plekid. Mida on arvukalt, üks veidram kui teine. Muuhulgas ka nt põranda külge kinnitallatud näts ja miski, mis vist oli kunagi karamellkomm.

Võiks vanast korterist mõne just istumiseks mõeldud istme ka tuua. Praegu on ainus tool Poeglapse arvuti taga tegutsemise oma.
Kuigi me võime istuda vooditel.
Lihtsalt kui mu laud kokku saab (praegu on tükid), kuluks mõni normaalne iste ära, et selle taga ka istuda.
Arvuti voodi peal ja mina voodi ees põrandal mõjub esiteks seljale rängalt (ehk VALUS) ja teiseks surevad mul perioodiliselt jalad ära.
Esimesel korral kulus mitu minutit, enne kui jalg jälle seistavaks muutus. Enne oli lihtsalt mingi tuim tükike liha. Hiljem olin valmis, hakkasin juba surisemise ja vale tunde peale liigutama.

Nii ära kumbki jalg rohkem, kui sel esimesel korral vasak, ei surnud, aga ebameeldiv ikka.

Lähen küürin vahepeal veel põrandat. 
Puhkan selga. Olgu, teen mõned võimlemisharjutused ka, rahul?
Ja käin pesemas. Nuustik on veel vanas kodus, aga puhaste nõudepesunuustikute (ok, mulle piisab ühest) pehme külg kõlbab küll. 
Kui mul on probleem, on lahenduseks see lahendada =)
Õhtupoole teeb K vast mõned pildid samuti, saate näha, mis siin toimub.

Loodan, et olen selleks ajaks elavate kirjas, sest noh - on märke (nt olematu tasakaalutunnetus, asjade otsa koperdamine, käpuli kukkumine ja väga mööda silmanägemine - võtan nuga ja ups, võtsin 3 cm mööda tast), et võib ka teisiti minna.

***

Magamata on kehv olla.
Porine Totoro on kõk kohad liivaseks teinud ning see on tunda sellest hoolimata, et ma võtsin pärast temaga jõe ääres käimist tolmuimejaga. Samuti kehv.
Aga pesin uues kohas duši all ja keetsin tatart. Varsti panen pesumasina ka tööle. 

Ja pildid.

Tegelikult

a) pole ühtegi pilti Poeglapse toast, sest ta magab seal ja me niisiis ei pane tolles ruumis tuld põlema
b) ma küll ütlesin, et lasen pilti teha, kui kõik korras - ja praegu on kõik ERITI segi, sest väga naturaalselt poolikute tööde pealt võetud. 

Aga parem kui ei midagi, eks?

mannituba 
Nõudepesunuustik paistab tagumises nurgas

seal voodis ma magan - lina näete,
tekk ja padi on hetkel teises

nimelt siin
Üritasin magada, kui mu voodi peatsis pistikut parandati.
Ebaõnnestunult.

no ja muidugi mu raamatud.
Kõik pole veel lahti pakitud: riiulipinda jäi 
ühe seinariiuli veel-mitte-seinal olemise tõttu
väheks

Hiljem: 
Nüüd on laud ka kokku pandud ja padi tagasi kolinud

Pühapäev, 25. oktoober 2020

Uus

Nüüd ma siis ... olen kolinud?
Enamik asju on siin, s.t. Luha tänaval, uues korteris. Ja mina olen täiesti otsas.
Täiesti.
JA sealjuures on kogu elutuba (meil siin taas kaks tuba, mis jaotuvad läbikäidavaks elutoaks, kus magan mina, ja Poeglapse toaks. mis pisem, aga mitteläbikäidav) asju nii täis, et algul ei mahtunud siin üldse liikuma. Nüüd hädaga saab. 
Poeglaps ja Totoro viibivad veel vanas korteris. 
Kui lasen K-l, kes hetkel köögis auruimejat elektriga ühendab, pilti teha, võite vaadata ja õuduses väriseda, aga kolimisteenuse pakkujaid (Asten) võin küll ausalt soovitada. Nii tugevad noored mehed, nii väledad ja otsustavad ja tagatipuks, kui tahtsin neile tippi anda, võtsid lisaraha ainult viis eurot, sest "aus peab ka olema".

Kuna K pani siin neti tööle, ILMA, et tehnikut olnuks vaja kutsuda, kuigi kaabel oli julmalt läbi lõigatud, on asi kodu. 
Kui on nett, vesi, elekter, küte ning katus ja seinad enam-vähem peavad, on tegu koduga.
Kõik muu on pisiasjad-pisiasjad.
Kui on ka elektrikann või pliit ja pott, kohvipuru ja kruus, on tegu väga koduse koduga. 

Siin on hirmus soe
Nii soe, et meil on kõik kolm akent praokil ja mul on palav. Maikaga.
VÄGA soe.
Kütte puudumise üle ei saa küll kurta.

***

Ei tehtud pilti. 
Ma ei jõudnud küsimiseni ka, muidugi.

Läksin eile kella kümne ajal vanasse korterisse tagasi. Magasin põrandale laotatud lambanahkade peal ja paari vana teki all (üks padi oli ka ühes kapis veel alles; kuna ma ei viska neid minema, on neid päris hulgem kogunenud) 13 tundi. Vahepeal ärkasin, sest poisid (K ja Poeglaps) tulid mänguarvutit ja selle lisandeid võtma. Siis olin K vastu HÄSTI nõme, kaebasin, kui ignoreerituna ma end tundsin (kui ta on päev otsa mu korteri kallal vaeva näinud), sest ma olin NIIIIIIIIIIIII surnud ja üldse ei varjanud seda, ja ta lihtsalt ... ei teinud välja ja tegi nüüd, arvuti järgi tulles, mingit nalja teemal "ma arvasingi, et sa magad".
Ma ei arvestanud, et enamik inimesi ei taju teisi nagu mina. Ei ole kogu aeg häälestunud sellele, mida teine tahta võiks. 
Näiteks et kui teine on kinnisideeline teemal "nihutame selle kapi ära ja paneme voodi kokku", tahab ta (tahan ma) vbla sinna voodisse magama minna hirmsasti.
Hommikul vabandasin. Korralikult. 
Krt, K oli mulle uude kööki isegi kohvi, kohvikannu ja elektrikannu valmis pannud!

Muidu, Totoro reaktsioonid kolimisele on nunnud. 
Sellega, et nii palju asju ära kadus, ta suutis veel leppida, kuni mina ja Poeglaps mõlemad kodus. Kuid siis läksin mina ära. Niuts! Mõneks ajaks tulin tagasi, siis läksin jälle. Poeglaps läks põrandale magama (see oli hea, sai tema külje vastas ise ka magada, et turvaline ja karjatunne ikka oleks). Siis viis Poeglaps ta korraks õue ning läks ise täiesti ära ja Totoro jäi tühja korterisse jumala üksinda! 
Õnneks mina tulin varsti.
Viisin ta veel kord korraks õue. Heitsin magama. 
Totoro magas minu kõrval. Kohati minu peal. Paar korda öö jooksul ärkasin selle peale, et mingi pea on minu oma ligi ja kui ma vaevu aru sain, et mis-kus-kes, lakuti mu nägu entusiastlikult ja kaua. 
Kassid on tuntud oma karedate keelte poolest, aga põhjalik lakkumine koera poolt on ka tuntavalt kare ja veidi valuski. 
Kõik aina magavad, asjad viidi ära ... kas nad plaanivad ise ka ära minna ja minu siia üksinda jätta??? Mis on valesti? Ma ju saan aru, et midagi on!

Seekord hommikul võtsin ta rihma otsa ja tulime uude koju. 
Aaa, siia kõik need asjad toodigi! Aaaa, Poeglaps on ka siin! Aaa, mulle anti isegi konti! 
Olgu, siin võib elada. 

Minul (päris minul, väga väga naine-minul) hakkab pea vaikselt valutama. 
Ei ole üllatav. 
Aga ebameeldiv ikka. 
Uued asjad ... rasked.

Kolmapäev, 21. oktoober 2020

Enda meelest, teiste meelest

Et ma eile viisin Sõbralt Sõbrale poodi kaks kilekotitäit annetatavaid asju, ei anna esiteks kuidagi tunda asjakülluse osas mu vanas kodus ja teiseks on andnud mu ajule kõvasti tegevust laadis: "See nurkadest katki Lotte doomino karp on äkki ikkagi nende arust liiga kole, mis siis, et doominokaardid ilusad? Ja seal teises kotis olnud riided võivad olla mitte-piisavalt-kaunid. Noh, see pluus, mille 2016 jõuluks sain, vbla välja arvatud, see on ilus kõigi kriteeriumite järgi - kuigi mulle mu riidekapivalikute juures natsa vale lõikega, et ma teda kannaksin."
Mitte et see takistaks mul täna sinna veel asju viia ja ühtlasi maia pilguga kleitide seas ringi vaadata - mulle jõudis kohale, et kui mul on 28. novembril ette nähtud minna 1929 aasta Saksamaad kujutavale larpile, võiks sinna ka midagi selga panna, mis ajastuga sobiks! Aga kuna minu figuuriga sobivad hästi igast taljesse töödeldud rõivad, ei ole mul 1929 aasta stiilis kleite MITTE ÜHTEGI - ja minu meelest eile paistis seal mõni.
Ka larpil kanda palutud värvides (milleks on must, valge, kuldne, punane ja beež). 

Aga jah. Mu põhipidur asju annetades: "Aga äkki see on kellegi meelest prügi ja nad ei ole üldse rõõmsad seda saades?" 

Aitab mõte: "See ei ole minu asi. Mina teen omalt poolt oma parima, mis teiste jaoks nende parim on, tuleb nende poolt ja pole enam minu kontrolli all."

Ma kavatsen saata Eesti Kirjanike Liidu eestimaisele romaanivõistlusele romaani, mille tegevus toimub Ameerikas ja nagunii nad on: "MisMÕTTES???" seepeale?
Pole minu asi. Mina tegin oma parima.
Ma tegin enda meelest imehea koogi ja nüüd pakun seda kõigile entusiastlikult, kuigi nemad paistavad ebaentusiastlikud ja viisakad? 
Pole minu asi. Ma tegin oma parima.
Minuga pahandatakse, sest ma käin oma koeraga tänaval, kuigi park on ainult 500 meetri kaugusel? Et ma panen oma koerakaka valesse prügikasti? Et lasin sõbral, kes oli ühtlasi mu korteris remonttöötaja, auto hoovi parkida, kuigi "külalised pargivad tänaval!"? Et (krt, nii palju koeramuresid, ma vaatan) Totoro oli inimesele, kes ümber nurga tuli, vastu sattudes just nähtud teise koera pärast elevil ja täitis korraks kogu kõnnitee oma rihmaga? Et mu pojal on pikad juuksed? Et ma julgen last tahta? 
Pole minu asi. Mina tegin oma parima ja et vahel on see parim KONKREETSELT just see, mis teisele ei meeldi, pole ka minu asi.
Nende maailmapilt on nende oma. Mitte minu. Minu asi on MINU maailmapilti arvestades hästi teha. 

Nii et täna uue kilekotiga Sõbralt Sõbrale poodi, mhmh. 
Jaaaa ... poest tagasi.
Mul on nüüd kleit. Selle punasus on küll kaheldav, ta on rohkem lilla. Aga no ... liiga ilus mu seljas, et poodi jätta! Mustast tüllist volangid ja paljad õlad. Sorry, not sorry, rahvas, ma panen selle selga. Lisaks on mul tuju hea, sest kleidi ostmisel leidis aset järgmine dialoog:

Mina: Mul on küsimus. Et on küll ilus kleit, sobib mulle ka väga hästi, aga 65 euri kleidi eest, mille õlapael katki, tundub kuidagi liig, kas alla ei saaks?
Kassapidaja hakkab naerma: Hinna ees on euromärk, tegelik hind on 5.50. 65 euro eest võib meie poest mööblit osta!

Et siis €5.50 oli tegelikult. 
Nii tore!

Muidu on nii, et kuna kolimisauto tuleb laupäeval, lülitame interneti ümber sinna reedel ja täna tuli käia ja vaadata, kuidas seal kaablitega on ja kas on üldse kohta, kuhu ruuter ühendada. (Või tuleb tehnik kutsuda.) Ja siis lasin viimaks K-l ka teie, mu austet annetajad, rõõmuks teha pildi köögist. 
Kui asjad on sees ja elamine alustatud, saate mujalt ka, ent kööki ei mahugi eriti rohkem, kui seal juba on, nii et vaadake juba nüüd! 
Ise olen rahul.

Ennäe, kapipesu

Kapipesu eksootilise tantsuna















K kinkis Poeglapsele uue telefoni. 

Kui Poeglapsel isa vaja on, ajab tema täiega asja ära. Ei, ma ei mõtle, et asjad on isaduse mõõt, lihtsalt isavärk tuli ette seoses sellega, et ta nii pildis ja nii huviline Poeglapse heaolu teemadel. 
Aa, et tol on mingi bioloogiline ka? Kes sünnitunnistusel ja maksab me sotsiaalkorteri üüri?
Noh, nime eest sünnitunnistusel ja levitatud geenide eest (mille saaja nii krdi lahe on!) võib ta ju seda teha.


Esmaspäev, 19. oktoober 2020

Väikesed harilikkused

Olen oma keha üle hämmingus. 

Tundub, et kui lähen kehakaaluga alla 75 kg, ärkavad mingid ... asjad. Närvilõpmed? Igatahes valutavad mul taas jalad suht iga päev ja valuvaigistav masin on ... küll mitte igapäeva-, aga ülepäevakasutuses.
Mis on jube tihti, arvestades, et vahepeal kasutasin seda nt kahel järjestikkusel päeval kahe kuu jooksul ja siis lihtsalt unustasin ära. 
Sest polnud vaja. Väikesed valud ju olid vahel, aga mitte sellised, et magama ei jääks. Ja nüüd: ärkan hommikupoole ööd pissihäda peale ja kui väsinud ka olen, uuesti ei uinu, sest JALG VALUTAB. 
Peamiselt vasak jalg, mhmh. Parem teeb ka haiget, aga selle valu sees jääksin lõdvalt uuesti tuttu. 

Tõusen üles, joon mineraalvett, panen masina külge ja krt, alati tundub, et mingites paikades, kuhu selle paigalduse mõju ei ulata, valutab ikka rohkem. Nii et istun selle masina all kaks järgmist tundi, asetades elektroode muudkui ümber ja ümber, veendunud, et kohevarsti lähen jälle voodisse. Selle asemel jõuab täiesti ootamatult kätte aeg, kus tunduksin endale paraja mölakana, kui enne tuttuminekut koera õue ei viiks.
No ja kui ma nagunii õue lähen, viin ka taara ära ja käin poes, loogika, eks?
Ehk see krdi jalavalu mõjutab kogu mu elurütmi.
Ja seda ei olnud vahepeal sedasi pideva ja tugevana aasta või isegi kaks! 
Aga ereilus on ikka ka lahe olla =) 
Vaatan end enne suitsu tegema minemist peeglist, ei mingit meiki, pea mitte-väga-puhas, aga nii krdi pandav tshikk et oh!
Teeks pilti, aint ma ei tee pilte, millega seoses vastavat tehnikat ka pole.

Nojah, päästmatult ligineb aeg, kus peaks nagu koeraga õue minema. Kuigi ta ei nõua - enamasti nõuab ta kusjuures mitte tungivate ihuvajaduste tõttu, vaid kuna kellaaeg on selline, et tavaliselt sel ajal minnakse. Ta ka äratab mind veidi pärast Poeglapse äratamiseks ette nähtud aega ka lau- ja pühapäeviti (ja koolivaheajal), sest no mis mõttes aeg on selline ja ma üldse ei liigutagi?
Aga piisab mõminast, siis ta mõistab, et ärkasin ja otsustasin edasi magada, ja rohkem ei sega. 

Väga kohusetundlik koer päevakavadest kinnipidamise suhtes. 

Kolimisfirma arvas, et nad laupäeval.
Mina arvasin enne nende viimast "oi, meil ei ole enne aega", et homme (ehk teisipäeval), aga ausalt - ega mul kiire ole. Ongi rohkem aega veel pakkida ja pakkida. Kuigi maa on valge (olgu, see on vist rahe; eile sain igatahes rahet kaela) ja ma otsisin ühest suurest kastist poja talvejope jälle välja. Ehk siis pakid sisse, pakid välja on alanud.
Oma riietega pole seda teinud. Kas mul on liiga palju rõivaid, kui olen pool riidekappi tühjaks teinud, aga teise poole abil elades pole hetkekski tulnud tunnet, et pole valida või et tahaks seda või toda, aga see on pakitud kotis, või et ma isegi kannaksin kasvõi pooli neid riideid, mis mugavalt kättesaadavad?
Nojah.
Vbla viskan minema ühe umbes 1970 aastast pärit villaseguse kleidi, kus on sees mõned koiaugud ja mis on liiga kare, et palja ihu peal kanda. Nagu - ka nii, et osa sellest on palja ihu vastas. Siis on jälle kõik koššer, eks?
Okei, OKEI, ma viskan ära ka selle ise kunagi siniseks värvitud sitsist kombineeseeliku, mille kumm läheb keerdu ja mis mind enam ei ahvatle, ja panen annetamisriiete kotti villase seeliku, mida lihtsalt ei kanna ja mis VIST on liiga kitsas samuti. 
Nüüd on hästi?!?!

Jestas, südametunnistus, kes palus sul midagi üldse öelda?

Olgu, eks ma lähen ja viin koera õue ja need neli kilekotitäit mineraalvee (mulle) ja maitsestatud vee ning limpsi (Poeglapsele) pudeleid taaraautomaati ära.

Reede, 16. oktoober 2020

Hala, kuidas te nagunii ei mõista mind

Hästi mage on kogu aeg halada kuidas pea valutab (või et kohe pärast kelkimist, et mul maohapperünnakuid enam pole, tuli maohapperünnak), aga no NII ON.
Ei, maijõua ikka kolitud. Ikka ei ole mul isegi pilte. Värske panus oli minna Sõbralt Sõbrale poodi ja küsida, mida teha, kui mul on asju üle.
"No me saame võtta ainult paar kilekotti korraga, rekka tuleb alles tuleval nädalal. Mis asju muidu?"
"Noo ... lauamängud, pehmed mänguasjad ja muidugi lasteriided."
"Tooge siia, paar kilekotti korraga."

Peavalu kiuste midagi jälle tehtud. Jee!
Minu arust ongi jee, aga mingi hääleke kuklas pobiseb, et blogilugejatel on ammu kopp ees mu olematutest saavutustest. Oli ju jube kiire uut elupaika leida ja nüüd ikka ei ole kiire või mis?
Ma ei või muud öelda, kui et ma teen oma parima, ok? Paremat kui minu parim lihtsalt ei ole kuskilt võtta. 

Jap, täpselt nii hale olengi..
/kaevub enesehaletsusse "vaene mina, keegi ei mõista, KUI RASKE mul on".

Aga jah. See mõtlemise väsitavuse värk. Mhmh. Jajah.
Ma ei võta nõusid pestes kraanikausiservalt nõudepesuvahendit, vaid ma esmalt vaatan, tuvastan nõudepesuvahendi asukoha, sirutan käe, võtan selle, keeran tagurpidi (enamasti kas taldriku, kruusi, potikaane vms kohal, nuustikule panen vaid harva) ja siis hakkan süsteemikindlalt pesema. 
See käib automaatselt?
Mul on uduselt meeles aeg, kus mulgi käis.
Enam mitte. Aju sai põrutatud täpselt nii palju, et mõtlemisega katab probleemkohad enam-vähem ära. 
Lihtsalt noh - väsinud.

Ja peavalune. Sest mõistagi on keha: "Ma ei jaksa olla kogu aeg kurnatud ja terve! Kui ma olen kogu aeg kurnatud, võta migreenid, maohappe kangus, ärritunud soole sündroom ja igast erinevad hooajaviirused!"

Nutt ja hala, NUTT JA HALA. Isegi peekoni olemasolu maailmas ei tundu elu päriselt elamisväärseks muutvat. Ja kohvi julgen juua ainult mustalt - see maohapperünnak oli suht ... ebameeldiv. 

Lisaks loen "Süü on tähtedel", olen leheküljel 51 ja mõtlen mõrult, et ka vähki põdevatel teismelistel on õnnelik armumine.
Nojah, vbla on see kuidagi tasakaalu loov maailmas - et on küll vähk, aga vähemalt sitaks lahe armumisobjekt, kes viitsib lugeda su lemmikraamatut ning kiidab su välimust jne. Aga siiski. 
Kurat, K. ei ole isegi minu raamatuid läbi lugenud! "Lihtsad valikud" ja "Lagunemine" veel läksid, kuid ülejäänud kaks jäid pooleli. Ei, ma ei ole temasse armunud, aga see võimalus oli üleval. On ikka veel, natuke, kuigi ta ikka ja jälle ilmutab oma neid omadusi, mis ... ei ole nii meeldivad. 
Muuhulgas soovimatus mu välimust kiita, raamatuid lugeda ja tunnistada, et ta on milleski eksinud. 
See viimane ei meeldi talle ÜLDSE. Mis toob kaasa mitmesajameetrised ennastõigustavad selgitused, MIKS ta just nii käitus, kui piisaks: "See ei olnud must ilus. Ma ei mõelnud halvasti, aga kukkus nii välja. Sorry!"-st.

Mis mõttes olen ma 40 ja mitte ükski kaunis (noor)mees pole iial (no nii, et ma teaksin) mu lemmikraamatuid õhina ja vaimustusega läbi lugenud?! Mitte kunagi????
Tõsi, Tütarlaps on õhinal läbi lugenud kõik minu kirjutet raamatud ja meil on mõned ühised suuuuured lemmikud ("Viimane ükssarvik" näiteks).
Aga Poeglaps mitte midagi. Mitta ridagi. Ja ma ei kaeba ka - hea, kui-et ta üldse loeb, kama kaks, mida siis. 
Ning ma olen üsna loobunud ideest, et me lemmikraamatud samad oleksid. Üks tema absoluutseid lemmikuid on "Koeralaps Berta seiklused". Olgu, see mälestus ja vaimustus on umbes 4 aastat vanad, ent siiski. 
Ei, ma olen ka seda raamatut lugenud. Berta oli vist šoti terjer? Mitte midagi muud ei mäleta.

Ta (Poeglaps, mitte Berta) on lugenud ka raamatuid, mis mulle VÄGA meeldivad, ja näiteks kahe kolmandiku peal pooleli jätnud. Mitte et otse halb oleks, aga no ei kisu endasse, eks ole. "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" meeldis talle küll peaaegu lõpuni. Aga viimased peatükid olid nii halvad, et jättis ikkagi katki.

Nagu - ei lubanud mul ette ka lugeda. "See loheosa on nii vastik! Mulle meeldis vanaema, aga teda enam pole nagunii!"

Ühele väga nägusale väga noorele mehele laenasin "Püha ja õudse lõhna". Pärast seda pole ta enam ühendust võtnud (ja mu raamat on ikka tema käes!), ohjeldamatust vaimustusejagamisest rääkimata. 

Mulle tundub, et leida seksuaalses mõttes huvitavat inimest, kellega nii ühtekas oleksid, et teile üksteise lemmikraamatud meeldivad, on haruldane peavõit. Kuidas on, oo püsikaaslasega lugejad - kas teie partner armastab teie lemmikraamatuid?

/loeb "Süü on tähtedel" raamatut edasi.


Ma arvan, mu probleem on ka selles, et ma omast arust räägin inimestele, kes "does care, how lost anybody is".
Kas siin tuli ikka  öelda anybody või peaks olema somebody
Või siis on kogu mu probleem usus, et armastust saab ja tuleb ära teenida. 

Teisipäev, 13. oktoober 2020

Oma üle vaadatud

Vend käis mul külas.
Tal on ka imearmas koer, kes käis samuti meil külas. Totoro oli üsna jahmunud ja õnnetu. "Kas ta nüüd jääbki siia?" näis olevat ta küsimus ja kuna külaline sõi ära tema toidu, jõi tema vett ja korjas lõua alla tema palli, oli tal päris kõrvaletõrjutud tunne vist.
Kui venna koer, kes selgelt tahtis paika panna, et tema on tähtsam emane (no 8 aastat 2 vastu, küllap ta ongi), otsustas minna Totoro asemel tema turvapaika laua all, juhtus küll nii, et ta ei tundnud veel meie majapidamist piisavalt hästi ja sellal, kui tema mõtles, kuidas minu jalgadest mööda saada, läks Totoro teiselt poolt lauda varjupaika tagasi ja hõivas selle. 
Siis Krapula ei trüginud rohkem ka. 

Vend näeb peaaegu täpselt samasugune välja kui enne, ainult hambaid on vähem. Mida ei ole eriti näha, aga natuke siiski ja eriti on kuulda. 
Ma ei häbenenud, kui aru ei saanud, küsisin muudkui üle, mis ta ütles.
Ka temal on happy end saabunud, noorusarmastus (tollal platooniline armumine) taaskohtudes õitsele löönud ja ta tuli Barcelonast Eestisse, et naisele (ka autist, miks te küsite?) turvaline tuttav ümbrus säilitada. 36-aastasena mõtleb ta sellega seoses umbes 20 aastase pausi järel taas tööle minna. Soome. 

Tema põhiline šokk Eestis on hinnad. "Kõik muu on ilus, toit imehea - must leib merevaiguga, oo, oo - aga hinnatase!!!!" 
Kiitsin sügisilma ning ta oli rahulolevalt nõus - laeval oli Läänemeri näidanud talle halli ja sompus nägu ning ta mõtles, miks ta ometi siia ronib, brr! Aga Tallinna sadamas säras päike, 17 kraadi sooja ja kõik väga hea. 
"Oh! Ma arvan, kuna ma olen ka usinalt koerakakat korjanud juba aastaid, jumal õnnistas mind!"

See viimane on viide loole, mille enne talle jutustasin. 
Kuidas meil Eestis ei ole koerakaka korjamine päriselt inimestele veel tuttav idee - et koeraomanikud on küll kursis, aga inimesed, kel koeri pole, on vahel ikka üllatunud. Mind on paar korda tänatud, aga Poeglaps tuli ükskord õhtul koeraga õuest üsna hämmeldununa. 
"Mingi mutike ütles mulle, kui koera kakat korjasin, et jumal õnnistab mind. Ma ei saa aru ..." ta vangutas pead. "Kujutan ette seda jumalat; kuidas ta istub ja mõtleb: "Ahhaa, see korjas samuti koerakaka üles! Õnnistan tedagi!""

Mina nägin venna sõnul samasugune välja kui kümme aastat tagasigi, me ema samuti, aga lapsed ... nemad on kuidagi ... teistsugused =)
Lisaks loeb ta "kuigi sa proovid olla head" , millega olen väga rahul.
Loetakse! Loetagu! 

Aga see kohtumine, kuigi tema käis mul külas ja ma ei pidanud kuskile ise ronima, võttis kõik mu lusikad. Täna pakkisin taas kasti raamatuid ja viskasin minema esimese virna Tähekesi. Oeh, küll see kolimine on ikka raske!

Pühapäev, 11. oktoober 2020

Kuni ei sure, teen

Tegelikult pea enam ei valuta. Õrn-õrn tuige, see ei loe. 
Aga pärast hommikul pool viis ja siis uuesti ühe paiku päeval võetud hobuseannuste sumatriptaani, dušši, magamist ja hulka kohvi on nii tapetud tunne, et mitte midagi ei taha.
Ei lugeda, One Piece'i vaadata ega süüa, kui kõige ilmsemad lihtsad naudingud üles lugeda. 
Isegi kohvi ei taha, aga see on arusaadav, sest mu maohape arvab, et peab ära seedima terve saapa või midagi sinnapoole, ja on jube kangeks läinud. Ja kuna kohv teeb ta veel kangemaks, olen seisus, kus kohvi ei taha.
Ei, mul pole enam ammu olnud iiveldushooge, oksendamisi ja nuttu, sest maohape. Olen õppinud Maaloxit kasutama ja et "sööge pehmeid keedetud roogi, mis ei ole eriti maitsestatud, näiteks putru" minu puhul ÜLDSE ei aita.
Nagu ÜLDSE. Ma võin pudrust nt vabalt maohappehäda saada. Rohkem, kui piprasest Tom Kha supist. Sagedamini kui koogist.
Kui minu pealt võtta, on puder mao ülehappesuse korral umbes kõige ohtlikum söök üldse. Ohtlikum on ainult mittesöömine ja kohv, kusjuures kohv on kõige hullem just valgendatult. 
Must kohv on enam-vähem.

***

Jeeessss, olen jälle elavate kirjas. 

Hommikul, kui tegelikult ei olnud, ent peavalu tõttu magada ka ei saanud, tegin Poeglapse lemmikõunakooki hapukooremuretaigna ja tervete kreeka pähklitega (sest ei viitsinud purustada).
Tulemuseks on nii jube hea kook, et olen hoolimata jubedast enesetundest poole kooki ära söönud ja käinud Kle peale, et KUIDAS ta siis rohkem kooki ei taha, see on ju nii hea!
Poeglaps pole proovinudki. 
Tüüpiline. 
Kuigi seekord pole ma isegi nördinud. Söön vajadusel ise kõik (peale Kle sokutatu) ära ja pole probleemi. 
Ainult kõht tuli ette selle kestva magusasöömingu peale =P
Ja kook pole veel kaugeltki otsas!

Üks tema plusse ongi, et kuna põhi (jap, tegin sulatatud võiga nagu soovitati!) pole täiesti mure, vaid natuke kõva, tekib mõnusaid purusid, mida noppida ja näksida. Õuna-kaneeli-suhkru-plögas küpsenud kreeka pähkel ja tükike põhja - mm!

Nii meeldib!

Osake mind mõtleb ikka, et täna on kuidagi mittekasulik oldud. Enamuse päevast magasin ja üldse ei käinud Kga ja Poeglapsega kaasas uues korteris köögikappi (mis vajas kõvasti pesu, tasuta saadud asjade kerge varjukülg) ja kubu (see on K eraprojekt, aga no kui inimene TAHAB mulle pliidi kohal käiva lõhnaimeja kinkida ja paigaldada, ikka võib ju!) seina panemas.
Ja kuidas tahes ma endale ka seletan, et nii halva enesetundega minust poleks kellelgi kasu ega rõõmu olnud, NIIGI tegin palju, krt, ikka on sees: "Aga nüüd on ju parem, eks? Tee midagi, kätekõverdusi näiteks! Toimetatud on ka üpris vähe ... Tee midagi!"

30 pumpa tegin. Tundub, et üsna kohe lähen ja teen veel.
Kuni ei sure, seni teen.

Muidu (kuna ma kogu aeg mõtlen) mõtlesin veel, et koerakaka juhtumi osas on mul kaks asja ütlemata.
Esiteks ma NÄGIN Epu (kahe p-ga) kommentaari tema blogis, et teda küll häiriks, kui ma tema prügikonteinerisse oma koerakaka paneksin, aga võtsin seda kontekstis "ta elab pärapõrgus ühegi teise majata ümberkaudu, tema prügikonteiner on seal ilmselt, jah, ainus mitme kilomeetri raadiuses, aga kui ma seal koerakakaga kotitaksin, oleksin päris imelik tõesti!" 
Ja Tilda (kui ma veel lugesin ta blogi) ütles midagi sellist, et ilmselt ma ei mõelnud midagi, kui oma koerakaka võõrasse konteinerisse panin, aga PEAKSIN. (Muidu kõrvutas ta mu tegevust pättide omaga, kes ta ema kasvuhoone segi peksid - et nemad ka ei mõelnud.) 
Ma muidugi mõtlesin. Mõtlesin täpselt seda, et ainult eriline mölakas keelaks mul koerakakakilekotti oma konteinerisse panna ja inimesed ometi ei ole mölakad (enamasti).
Näib, et eksisin. 

30 kätekõverdust veel tehtud. Ma täna endalt pikemaid seeriaid ei nõua. Hea, et üldse!

Reede, 9. oktoober 2020

Nõmedased asjad + veel mõtlemisest

Olen teinud hulgem poste asjust, mis mulle meeldivad. Aga asju, mida ma ei salli, pole puudutanud, sest noh - miks neile mõtlemisega oma tuju halvemaks teha?
Ega neid asju, mis TÕELISELT halvad, tahakski teile ega eelkõige endale esitada. 
Ent neid asju, mis on tegelikult süütud, aga lihtsalt mulle ei meeldi:
palun.

* õudusžanr. Filmid, raamatud, sarjad, mis iganes. Kui on õuduskomöödia, on asjad kombes. Aga kui on õudus, mis peab õudne olema, on mul kas igav või vastik. 
Ei, mulle ei meeldi Lovecraft. 
Ega Poe. 
Kingist rääkimata - kuigi tema puhul on Tume Torn erandiks. Sealt on mõned raamatud täitsa head ja ülejäänud "hädapärast kõlbab" tasemel, mitte vastikud.
Ma ei hakka kartma, mul tuleb lihtsalt ehmatus, kui on võpatamiskohad, ja üleüldine ilgus, kui inimestega tehakse halbu asju - "miks?! MIKS?!" on mu peamine reaktsioon. 

* Noored lühikeste juustega ja ülikonnas mehed.
Siuke noorte meeste raiskamine ...!

* Väikesed koerad (no lähtume sellest, et taks on juba "keskmine", eksole, nagu söögipakil nt kirjas).
Siuke koerasoo raiskamine!

* Star Trek.

* Lagrits.

* Düstoopiad.. 
Mis elu ei ole piisavalt raske niigi, et on vaja vinti peale keerata jms? Mis elu teie elate?

* Palavus, mille eest ei saa peitu minna.

* Küsimata nõuanded ja õpetamine.
Üldse palumata ja mitte teise tunnetel põhinev informatsioon, kui see pole just hästi täppi ja just sel hetkel õige asi.
Mida ka vahel ikka ette tuleb.

* Mõtlemise puudumine või nii vähesel määral esinemine, et see läheb samuti "miks, krt, nad ei mõtle?!" alla.

* Konfliktivalmiduse puudumine. Kui inimesed vajuvad erimeelsuste korral eest nagu sulanud jäätis mingite "ei, ma ei mõelnud seda päris tõsiselt" ja "no ärme nüüd vaidleme!" jms saatel. 
(Jah, otsene vaidlus ON sellest parem, aga paraku klausliga "inimene MÕTLEB ka, mitte lihtsalt ei mölise" ja see on nii mõnelegi liig ilmselgelt.)

* Võimetus tunnistada, et ollakse eksinud.
Ei, mul ei ole seda.
Päriselt. 
Küsige mu pojalt, kui ei usu.

* Halvaa ja pastilaa.

* Sidrun kala juures.

* Villane vastu nahka. 
Kuigi oli üks peenvillane tekk, mida isegi peaaegu talusin. 

* Gaseeritud joogid.
Energiat, mis mul läheb gaasi väljaraputamiseks, võiksin mujale kulutada!

* Märjad jalad jalatsites.

* Ennast korrata.

* Kõige traditsioonilisem T-särgi-kaelus.
Ma ei tea MITTE KEDAGI, kes sellega parem välja näeks kui muude kaelustega. MITTE KEDAGI!!!!

* Sefiir. 
Miska mulle on beseerullide söömine loto: besee maitseb mulle väga, aga vahel on rulliks sefiir õrna krõbekattega, sest kes teeb vahet nätskel-pehmel beseel ja sefiiril? Vastus: mina.

* Rohald Dahli raamatud.
Ma ei saa aru. Ma lihtsalt ei saa aru. Ta on alati oma teostes julm - ja nii paljud armastavad teda ja seda?!?!?!

* * *

Mu mõtted on ikka epu (see ühe p-ga) tehtud avastuse-sõnastuse peal. Üle-eelmise postituse kommentaariumist siis jutt. 

Ajutegevus võtab energiat. Mõtlemine väsitab.
Noh, ja mina ei saa mõtlemata.
Mõtlen näiteks, kuidas nii paljud asjaolud selle teooriaga jubedasti sobivad. Noh, olin ma ju Enne Rongi ka kogu aeg väsinud, aga mitte NII väsinud. "Hingata ei jaksa, vaadata ei jaksa, tulen poest ära, sest ei jaksa rohkem mõelda, mida võtta, mida jätta" jne on kõik Pärast Rongi teema.
Sest automaatsused kadusid ajupõrutuse tulemusel ära ja ma pidin effing KÕIGE peale mõtlema. Stiilis: ukse saab lahti, kui link alla vajutada. Nii: tõstame käe, voldime peopesa lingi ümber jaaaa vajutus! 

Emake maa, kuidas see väsitas.
Emake maa, kuidas see ikka veel väsitab, kuigi kahtlemata on paljud automaatsused kui mitte tagasi, siis uuesti arenenud. Mitte nii automaatseteks, kui olid, aga oi-kui-palju-paremaks. 

S.t. iga liigutus ei nõua enam enda peale mõtlemist. Suudan käsitsi kirjutada, eraldi iga tähe peale mõtlemata. Suudan tagumikku pühkida. Voodis külje keeramine on ikka veel teadlik tegevus (ärkan selleks korraks üles tavaliselt), ent vasakus käes saan täitsa asju hoitud, kogu aeg kätt pingutamata.
Paremaga saan pingutamata hoitud, kui sellele mõtlen. Et ma ei pea seda ümbrikut pigistama, võin sõrmi lõdvendada ja ta püsib ikka käes. Sest ei ole raske asi. Nii, lõdvenda haaret ...
... kuid kui ei mõtle, pigistan kõvasti. Surun sõrmi teineteise vastu (ega ma siis KORTSUTA seepärast). Mõne minuti pärast on labakäsi väsinud. 

Ma lähen poest minema, kui tekib tunne, et enam ei naudi, vaid piinlen. Hoolikalt mõttes kokku pandud kõige parema allahindluste ärakasutusega õhtusöök ei ole mõtlemiseväsimuse jubedust väärt. 
Midagi ikka süüa leiab. Pojale makaronid juustuga, mulle banaan keefiriga, kõik. Ei mõtle.
Tihti küll on selleks jõudu. Poeskäigumõtlusteks. Mitte alati, ainult.

See on "Tee, mida tahad" kolmanda nurga alt.
Ei jaksa mõelda? Usalda sisetunnet - ja kõik saab korda.
Kusjuures saab. Hämmastav, aga SAAB. 

Kolmapäev, 7. oktoober 2020

Me kuulume kokku - vist

Minu väike vend ja veekahur 2008
 Mu vend tuli Eestisse.
Juba mitu päeva tagasi. 
Osake mind imestab, et olin kodus ja väsinud ja ikka veel olen. Pole teda üldse kiljudes vaatama tormanud.
Teisalt: kui olen viimased kümme aastat teda nägemata toime saanud, võibolla on loogiline, et sisetunde järgi saan edasigi? Lihtsalt: ta on mu ERILINE lemmik. 
Osalt seetõttu olen ka palju lapsi tahtnud. Et noh - esimesed 11-12-13 aastat mööda saata (kui aina kakeldakse ja keeratakse üksteisele igasugusel moel käru ja vanem (ehk mina) annab nooremale kogu aeg tunda, kuidas ta on suurem, tugevam, kavalam, igasugustes nüketes osavam ja õelam), aga siis tuleb aeg, kus (meie puhul vähemalt) saabub selline tase üksteisemõistmist, hoolimist ja armastust, nagu ma pole kusagilt mujalt saanud. 

No ma loodan, et vähemalt mingil määral on see ka minu tütrel ja pojal omavahel. 
Paraku rohkem neid ei ole - ma küll mõtlen adopteerida kaks last, kah vanuselt üksteisest mitte-nii-hirmus-kaugel, ja siis on nemad üksteisel. 
Kui antakse, võtan kohe õved. Neile vist kõlbab kahe peale üks tuba samuti.
Aga suurt ühtehoidvat pärga mul ei õnnestunud punuda. 

Praegu on üks paar. Vbla tuleb veel midagi - aga maitea. Kui tuleb üksik laps, küllap tunnevad mu suuremad tema vastu umbes sama, mis mina oma õe osas - on küll oma. 
Aga ikkagi nii teine maailm. 
Kui saaks teise paari veel, oleks ... lahedam.

Muidu eile tahteti mult, et teeksin ühe larpi jaoks väikese videoklipi ja saadaksin tegijatele (Eesti peaministri pöördumine aastal 2121 postapokalüptilises maailmas Eesti uurimisrühma poole). No ma tegin - aga arvestage, et filmimises pole ma just tugev ja kasutada oli aint poja telefon ja sealne kaamera (ehk 4 aastat vanad. Või viis?). Kuigi ma tegin meigi ja panin karvase jaki selga, kammisin juuksed ja mul oli tekst peas, nägi asi siiski välja nagu videoklipp naisega, kes rohelise seina taustal räägib ... asju. 
Ja nad (need klipitahtjad) ei tänanud mind! Ei öelnud üldse midagi! 
Ma TEAN küll, et see küsinud naine ongi selline - hästi tore tegelt, aga kui on eesmärk, ta fookustub AINULT sellele. Ei pane tähele, et tee peal peaks ka patsutama neid, kes panustavad ta üritusse. Isegi kui ei panusta imehästi.
Aga ikkagi närib. Ma nüüdseks olen end pannud kahtlustama, et klipp on nii sitt, et nad ei saa seda kasutada ja peavad kelleleltki teiselt uut norima. 
Sest ei öeldud "aitäh". 
Nägin unes ka, et mul oli aeg enne larpi, kus valisin kostüümi ning pidin kohe hakkama mingeid suhteid sõlmima. Larp leidis aset postapokalüptilises maailmas. Kuigi olin tegelikult ühe poole lendur, pidin teesklema ajakirjanikku, kes otsib pikali kukkunud lükka-tõmbat, ja leidma oma riidekapist kostüümijupid, mis ütleksid, et
a) lendur
b) postapokalüptika
c) ajakirjanik
d) ma näeks ilus välja ka, sest mul ei ole ju mugav mängida, kui kogu aeg põen, et lühike pluus jätab kõhust hirmus ümmarguse mulje,
e) ja mugav. Sest PEAB olema mugav!
Ehk see eilne videoklipi tegemine mõjutas mind nii, et unes ka nägin larpi ja ebapiisavuse tunnet. 
Oeh. 
Öelge "aitäh", eks ju. Mõned meist lähevad katki muidu. 

Millega seoses: ma ei tea, kes saatis mulle kohvi ja šokolaadi, aga AITÄH!

Vererõhk on ikka jube madal. Raske on. Aga kohv ja šokolaad tõesti aitavad =)

Laupäev, 3. oktoober 2020

Vabad assotsiatsioonid jaapanlastest üle jaksu raha ja inimsuhete peale

Huvitav, kas jaapanlastele on pisarad ja tatt samaväärsed eemaletõukavuses? One Piece'is nad nutavad pisarate ja tati voolates üsna kõik. Ainult ülerinnastatud naised ... vähem. 
Kuigi ma ei näe kedagi kunagi nuuskamas. Mis see on eriline rõvedus v? Tatt võib voolata ninast välja 10 cm, aga nuusata ei tohi?

Misiganes. Jaapanlased! 

Täna oli mul natu parem olla kui eile, mispeale tegin õudustäratavalt palju asju ja nüüd on ikkagi päris halb. One Piece ja ei muud, vbla ainult kätekõverdused hiljem.

Aga vähemalt on selge, kuidas mul Peale Rongi kolm aastat kehakaal alla 70 oli - ma ei taha süüa, kui ülekoormatud.
Kusjuures oleks ma siis midagi erilist teinud, eks ole! Pesin paar masinatäit pesu, pesu õue, pesu tuppa, käisin poes ja apteegis, käisin teises poes koos pojaga, sest tal oli tõuksi jaoks polte vaja ja ta ei teadnud, kus ehituspood on, kirjutasin oma 200 sõna, tegin süüa, viisin prügi välja, pesin nõusid, panin pesusid kappi, võtsin poja voodilt linad (uued paneb ta ise, aga asetasin need voodile valmis), mõjutasin teda kohustusliku kirjanduse raamatut lugema, toitsin ja käisin õues koeraga, tegin ühe tagasihoidliku seeria kätekõverdusi - tavaline elu, lühidalt. 
Ja tegelt NII PALJU ASJU! Surm ja häving! Ja käsi tuleks veel kõverdada ja kraanikauss on täis ja fakk, kuidas inimesed elavad nii, et käivad veel tööl ka?! Ma suren niigi selle elu kätte ära!
ILMA peavaluta (kuigi 400 mg ibukat sees).
Valuvaigistav masin töötab, sammud on kõndides 20 cm pikad, energiatase jubedalt olematu, kuigi ilmad väljas NII ILUSAD ja parim sügis iial.

Jah, ma tegelt tean, et JÕUANGI vähem, kui paljud teised inimesed, ent mulle on ikka ja ikka mõistatus, kuidas nemad jaksavad. 
Mina jaksan nii paljugi, sest "on vaja". Ja sest pojale peale käia, et ta peab ise poodi minema, talle plaan joonistada, kus pood on, on koormavam, kui temaga koos sinna minna ja talle elusast peast näidata. 
Et ... ma olen mihkel "PEAB" peale end kokku võtma ja tegema. Aga kogu aeg tahan sinna juurde surra, et ometi rahu saaks ja EI PEAKS. 
Aga inimesed teevad, ILMA et tahaksid surra (ehk puhata)? Teevad tööd 8 tundi argipäevas ja elavad muud elu ka ja kui neil on töö, mis meeldib, ei ole neil üldse: "Oeh, LÕPPEKS see vaev juba ära!"???
Wtf?!

Ausalt, see tundub mulle kuidagi kahtlane. Osake mind mõtleb ikka, et neil on kas VEEL TUGEVAM tahtejõud või teavad nad mingeid imelisi eluhäkke, mis minust on mööda läinud.
Mina olen päris lapsest saati tahtnud suurt summat raha ja kuigi enamiku sellest kingiksin laiali (räägime SUUREST summast), kasutaksin ülejäänut nii, et
a) ostaksin maja
b) palkaksin koristaja
c) ei teeks ise ühtegi tööd, mida ma ei naudi (kirjutamise, söögitegemise ja koerajalutamise võtaksin, aitäh!)
d) ostaksin sisse "olen sinu nunnu meesarmuke"-teenust
Kindlasti on see teenus olemas, kui piisavalt maksta.

Üldse, mis mõttes "best things in life are free"? Sittagi! Ma võin öelda, mis on best thing in life ja absolutely not free!
Et sa ei pea mõtlema selle peale, et kuidas maksta toit, kuidas maksta korter, kuidas maksta rõivad, kuidas maksta ravimid. Võid väljas süüa, mõtlemata, kas võid seda ikka endale lubada, võid minna ujulasse ka siis, kui pole soodusaeg ja samas tundmata, et olen räme kröösus, praegu tohib! Kui vabaneks kõigist rahamõtetest (ja minu jaoks on rahamõtted eranditult "selleks ei jätku", mingi investeerimise vms sellise peale ei kavatse ma IIAL mõtlema hakata ka, see on nii mitte mina ja sellega seoses ma muidugi olengi rahatu =P!), on see imeline tunne. 
Nii palju energiat jääb vabaks, nii palju elurõõmu on rohkem! 

Noh, ja mul ei ole iial olnud tunnet, et kui minuga ollakse hea ja armas raha pärast, oleks see kuidagi halb. Ei, mul on, vastupidi, tunne, et kui keegi hakkab olema minuga raha pärast ja asja jooksvas vormis avastab, et ma olen ka sitaks tore, mul on ainult hea meel teha tema elu paremaks ju! Mul on HEA MEEL raha välja jagada! Mulle meeldibki nii!
Aa, et vbla ta ei arva, et olen sitaks tore?
Aga ma ju närin selle ruttu läbi ja katkestan lepingu, sest mulle meele järele on üsna võimatu olla, tegelikult ARVAMATA ja käitumata selle põhjal, et olen sitaks tore =)   

Ma ei kipu teesklemist uskuma =) Paraku. 
Teatud mõttes oleks palju lihtsam, kui suudaksin uskuda.

Ehk (see vbla on taas pettekujutlus) ma siiralt usun, et kui mul oleks palju raha, saaksin endale ka toredad inimsuhted ostetud. Sest kui on palju raha, ei pea vaeva nägema kõige sellega, mis ÜLDSE mu forte pole - tutvumine, vaimne kompamine, selle ja teise proovimine, loodi sisse laskmine, et kas siin ja nüüd ... kõik oleks selge ja lihtne ju!
Kusjuures minu probleem ei ole "ma ei suuda end meeldivaks teha". Krt, ma meeldin nii paljudele, et vahel on endal ka vastik mõelda. 
Mu probleem on seal, et kui mult hakatakse midagi tahtma, aga ma ei ole valmis seda andma, mul ei tule: "Ootame-vaatame, ma hiljem vast hakkan tahtma," ma olen: "Sa tahad, ma annan ... ei anna, krt, kui ma ei taha ise! Ma ei taha enam kunagi sind näha ka, sest sa käivitasid mus jälle "oh, mis nüüd mina!" Väkk!!!!!!! MA EI TAHA!!!!!"

Aga rahaga? 
"Tule, ajame niisama juttu, mängime Tsitadelli ja ma teen süüa, sa pesed nõud. 200 euri tund, aga seksile palun ära hakka vihjamagi enne, kui mina seda teen! Ok, 250 on vist õiglasem."
Ja siis me võiks käia koeraga jalutamas ja öiseid tänavaid vaatamas, mangolassit joomas ja ma võiksin ta rõivaid vms komplimenteerida, ilma et peaksin kogu aeg mõttes kaaluma, mida ta nüüd tahab seda tehes, mida ta mõtleb toda tehes, kas ma tohin teda tunnustada, kas ma tohin naeratada, ilma et ta kohe teab mida mõtleks, ega ta ometi taha ...  ?
Nii. Palju. Lihtsam!!!!!

Blah, panin valuvaigistava masina uuesti käima, unustanud enne elektroodid jalal teise kohta tõsta. 
Seda pole IIAL varem juhtunud.
Ma vist olen ... väsinud. 

Reede, 2. oktoober 2020

Kuni ei valuta, seni veel võib

Või noh, kuni väga ei valuta.
Vasak jalg, jah annab tunda, ja pea tuikab kergelt paremalt poolt, aga pole migreenivalu, lihtsalt tuige.
Ja siis võibki täna titat hoidma minna, eks ole.
Mis siis, et eile tuli kükki-püsti-kükki jne sahtlitekokkupanemisel peale väga intensiivne minestamistunne, mis kestis enam-vähem neli tundi (ehk kuni magama läksin) ning kui olin korra nende nelja tunni sees naiivne ja kummardasin, et koni vastu maad kustutada, hingeldasin istudes, silmad kinni, pärast vähemalt viis minutit,
Aga mul on nüüd kummut.
K pani kokku kõik muu peale sahtlite, seeaeg kui mina vererõhuapsu sees surin. Kõik papinaelad olid ka olemas, absoluutselt kõik osad!
Täh, Susanna! Täh, Lauri, et kohale tõid!
Aga noh, jah.
Surin. Ja nüüd suren jälle. Pidin end kell pool kuus hommikul voodist üles ajama, sest nälg ei last magada, aga ega mul hea olla ei ole. Minestamistunne ja pea ka tuikab. 
Aga kuni ei valuta, võib ju natuke veel?
Või vähemalt, kuni väga ei valuta.

Nojah. 

Eile, suremise vahepeal, kui uuest korterist taas vanasse olime tulnud, tegin ühe kiire quiche'i. Taigna tegin varem ja singi-sibulasegu praadisin ka, ainult natukene oligi veel teha.
Selle pealt ütlen, et hapukoore-muretainas on väga tore asi ja läheb ka õunakoogi tegemisel käiku. 
See-eest olen hämmingus searaguu üle. 
Kuna olen seda Totorole järjepidevalt ostnud, olen asju tähele pannud. Ja võin nüüd täie kindlusega väita, et kondid hakkavad raipehaisu levitama (algul külmkapis ja paljudel kordadel, täna samuti, ahjus, sest viis, kuidas toore liha raipehaisust vabaneda, on kondid ära küpsetada. Kuigi küpsedes haisevad nad esialgu samuti) kaks päeva pärast kilekoti avamist ja täiesti sõltumatult aegumistähtajast, mis võib olla täna või nelja päeva pärast - tulem on sama.
Ilmselt läheks nad haisema ka kinnises kilekotis, kui tähtaeg väga üle, ent lahtises lähevad alati. 
ALATI! 
Õnneks ma ei ole raipehaisu suhtes väga tundlik. Ei meeldi küll, aga sellist "maisaa, maivõi, võtke see ära, mul ei ole rahulikku hetke ka enne!" nagu nt sitahaisu osas, ei ole. 

Kirjutamisega olen suht-koht järje peal. Arvasin, et oktoobriks on 42 000 sõna, aga on 41 000. Arvestades, et muid, khm, kohustusi, khm, on täidetud ja täidetud ja täidetud, on see päris hea.
Kuigi, khm, ma ei ole üldse kolinud veel.
Ent kogu aeg on rohkem asju tehtud selleks!

Lisaks kummuti kokkupanekule eile pani K ka asju seina, et nende otsa saaks kappe riputada, ning teeb seda veel. Kuna ma ise surin (ehk lamasin köögipõrandal, mille igatöönaine mulle tegi, jakk pea all, ning ei mõelnud millelegi), polnud must pärast sahtlite kokkupanemist mingit abi. Või ei, must oli abi ka puurimise assisteerimisel: seisin tolmuimejaga kõrval, nii et puurimistolm otse imejasse lendas. Ja hoidsin vahepeal riiulit üleval, kuna K kirus ja vandus ja oli lõpuks ikkagi sunnitud kruvi seinast natuke väljaspoole laskma.
Tegelikult olin natu solvunud, et mina teen otseseid kangelastegusid oma jubeda minestamisenesetundega ja K on: "Kas sa seda ka veel teeksid? Jaksad?" 
Oleksin lootnud, et ta paneb mu autosse ja toob koju ja patsutab pealegi. Aga noh - selle asemel on mul nüüd tüüblid ja kruvid seinas ja varsti vast kapid ka - ja see on ju samuti hea.
Last hoidma lähen täna omal tahtel. Pole K-d vaja süüdistada, ise kurnan end täpselt sama palju üle. 

 Ostsin (esimest korda elus, tumeni reklaami põhjal) silmameigi primeri
Raisk, kui vinge asi. Mu silmapliiatsijoon on veel viis tundi hiljem ka silma peal selge, kuigi natuke hägusem kui algul. Täiega hästi kulutatud 11 eurot!
See-eest ei müüda (ilmselt ei toodeta) enam kusagil mu lemmikhuulepulka. Lumene Natural sarjast. Ükski teine proovitu ei andnud õiget tulemust (covid? testrid ohtlikud? A mind ei huvita!) ning nüüd olen välja kuulutanud heleda huulepulga jahi, kusjuures sama pulk peab toimima ka pehmendaja ja niisutajana.
Enne ju oli nii, järelt peab saama!
See on lapsehoidmise hea külg: lähen nagunii linna, nii et võin jälle ühes (rohkem ei jaksa) suures poes käia ja huulepulka otsida. 
Kristiine Keskuses igatahes ei olnud.