esmaspäev, 19. oktoober 2020

Väikesed harilikkused

Olen oma keha üle hämmingus. 

Tundub, et kui lähen kehakaaluga alla 75 kg, ärkavad mingid ... asjad. Närvilõpmed? Igatahes valutavad mul taas jalad suht iga päev ja valuvaigistav masin on ... küll mitte igapäeva-, aga ülepäevakasutuses.
Mis on jube tihti, arvestades, et vahepeal kasutasin seda nt kahel järjestikkusel päeval kahe kuu jooksul ja siis lihtsalt unustasin ära. 
Sest polnud vaja. Väikesed valud ju olid vahel, aga mitte sellised, et magama ei jääks. Ja nüüd: ärkan hommikupoole ööd pissihäda peale ja kui väsinud ka olen, uuesti ei uinu, sest JALG VALUTAB. 
Peamiselt vasak jalg, mhmh. Parem teeb ka haiget, aga selle valu sees jääksin lõdvalt uuesti tuttu. 

Tõusen üles, joon mineraalvett, panen masina külge ja krt, alati tundub, et mingites paikades, kuhu selle paigalduse mõju ei ulata, valutab ikka rohkem. Nii et istun selle masina all kaks järgmist tundi, asetades elektroode muudkui ümber ja ümber, veendunud, et kohevarsti lähen jälle voodisse. Selle asemel jõuab täiesti ootamatult kätte aeg, kus tunduksin endale paraja mölakana, kui enne tuttuminekut koera õue ei viiks.
No ja kui ma nagunii õue lähen, viin ka taara ära ja käin poes, loogika, eks?
Ehk see krdi jalavalu mõjutab kogu mu elurütmi.
Ja seda ei olnud vahepeal sedasi pideva ja tugevana aasta või isegi kaks! 
Aga ereilus on ikka ka lahe olla =) 
Vaatan end enne suitsu tegema minemist peeglist, ei mingit meiki, pea mitte-väga-puhas, aga nii krdi pandav tshikk et oh!
Teeks pilti, aint ma ei tee pilte, millega seoses vastavat tehnikat ka pole.

Nojah, päästmatult ligineb aeg, kus peaks nagu koeraga õue minema. Kuigi ta ei nõua - enamasti nõuab ta kusjuures mitte tungivate ihuvajaduste tõttu, vaid kuna kellaaeg on selline, et tavaliselt sel ajal minnakse. Ta ka äratab mind veidi pärast Poeglapse äratamiseks ette nähtud aega ka lau- ja pühapäeviti (ja koolivaheajal), sest no mis mõttes aeg on selline ja ma üldse ei liigutagi?
Aga piisab mõminast, siis ta mõistab, et ärkasin ja otsustasin edasi magada, ja rohkem ei sega. 

Väga kohusetundlik koer päevakavadest kinnipidamise suhtes. 

Kolimisfirma arvas, et nad laupäeval.
Mina arvasin enne nende viimast "oi, meil ei ole enne aega", et homme (ehk teisipäeval), aga ausalt - ega mul kiire ole. Ongi rohkem aega veel pakkida ja pakkida. Kuigi maa on valge (olgu, see on vist rahe; eile sain igatahes rahet kaela) ja ma otsisin ühest suurest kastist poja talvejope jälle välja. Ehk siis pakid sisse, pakid välja on alanud.
Oma riietega pole seda teinud. Kas mul on liiga palju rõivaid, kui olen pool riidekappi tühjaks teinud, aga teise poole abil elades pole hetkekski tulnud tunnet, et pole valida või et tahaks seda või toda, aga see on pakitud kotis, või et ma isegi kannaksin kasvõi pooli neid riideid, mis mugavalt kättesaadavad?
Nojah.
Vbla viskan minema ühe umbes 1970 aastast pärit villaseguse kleidi, kus on sees mõned koiaugud ja mis on liiga kare, et palja ihu peal kanda. Nagu - ka nii, et osa sellest on palja ihu vastas. Siis on jälle kõik koššer, eks?
Okei, OKEI, ma viskan ära ka selle ise kunagi siniseks värvitud sitsist kombineeseeliku, mille kumm läheb keerdu ja mis mind enam ei ahvatle, ja panen annetamisriiete kotti villase seeliku, mida lihtsalt ei kanna ja mis VIST on liiga kitsas samuti. 
Nüüd on hästi?!?!

Jestas, südametunnistus, kes palus sul midagi üldse öelda?

Olgu, eks ma lähen ja viin koera õue ja need neli kilekotitäit mineraalvee (mulle) ja maitsestatud vee ning limpsi (Poeglapsele) pudeleid taaraautomaati ära.

reede, 16. oktoober 2020

Hala, kuidas te nagunii ei mõista mind

Hästi mage on kogu aeg halada kuidas pea valutab (või et kohe pärast kelkimist, et mul maohapperünnakuid enam pole, tuli maohapperünnak), aga no NII ON.
Ei, maijõua ikka kolitud. Ikka ei ole mul isegi pilte. Värske panus oli minna Sõbralt Sõbrale poodi ja küsida, mida teha, kui mul on asju üle.
"No me saame võtta ainult paar kilekotti korraga, rekka tuleb alles tuleval nädalal. Mis asju muidu?"
"Noo ... lauamängud, pehmed mänguasjad ja muidugi lasteriided."
"Tooge siia, paar kilekotti korraga."

Peavalu kiuste midagi jälle tehtud. Jee!
Minu arust ongi jee, aga mingi hääleke kuklas pobiseb, et blogilugejatel on ammu kopp ees mu olematutest saavutustest. Oli ju jube kiire uut elupaika leida ja nüüd ikka ei ole kiire või mis?
Ma ei või muud öelda, kui et ma teen oma parima, ok? Paremat kui minu parim lihtsalt ei ole kuskilt võtta. 

Jap, täpselt nii hale olengi..
/kaevub enesehaletsusse "vaene mina, keegi ei mõista, KUI RASKE mul on".

Aga jah. See mõtlemise väsitavuse värk. Mhmh. Jajah.
Ma ei võta nõusid pestes kraanikausiservalt nõudepesuvahendit, vaid ma esmalt vaatan, tuvastan nõudepesuvahendi asukoha, sirutan käe, võtan selle, keeran tagurpidi (enamasti kas taldriku, kruusi, potikaane vms kohal, nuustikule panen vaid harva) ja siis hakkan süsteemikindlalt pesema. 
See käib automaatselt?
Mul on uduselt meeles aeg, kus mulgi käis.
Enam mitte. Aju sai põrutatud täpselt nii palju, et mõtlemisega katab probleemkohad enam-vähem ära. 
Lihtsalt noh - väsinud.

Ja peavalune. Sest mõistagi on keha: "Ma ei jaksa olla kogu aeg kurnatud ja terve! Kui ma olen kogu aeg kurnatud, võta migreenid, maohappe kangus, ärritunud soole sündroom ja igast erinevad hooajaviirused!"

Nutt ja hala, NUTT JA HALA. Isegi peekoni olemasolu maailmas ei tundu elu päriselt elamisväärseks muutvat. Ja kohvi julgen juua ainult mustalt - see maohapperünnak oli suht ... ebameeldiv. 

Lisaks loen "Süü on tähtedel", olen leheküljel 51 ja mõtlen mõrult, et ka vähki põdevatel teismelistel on õnnelik armumine.
Nojah, vbla on see kuidagi tasakaalu loov maailmas - et on küll vähk, aga vähemalt sitaks lahe armumisobjekt, kes viitsib lugeda su lemmikraamatut ning kiidab su välimust jne. Aga siiski. 
Kurat, K. ei ole isegi minu raamatuid läbi lugenud! "Lihtsad valikud" ja "Lagunemine" veel läksid, kuid ülejäänud kaks jäid pooleli. Ei, ma ei ole temasse armunud, aga see võimalus oli üleval. On ikka veel, natuke, kuigi ta ikka ja jälle ilmutab oma neid omadusi, mis ... ei ole nii meeldivad. 
Muuhulgas soovimatus mu välimust kiita, raamatuid lugeda ja tunnistada, et ta on milleski eksinud. 
See viimane ei meeldi talle ÜLDSE. Mis toob kaasa mitmesajameetrised ennastõigustavad selgitused, MIKS ta just nii käitus, kui piisaks: "See ei olnud must ilus. Ma ei mõelnud halvasti, aga kukkus nii välja. Sorry!"-st.

Mis mõttes olen ma 40 ja mitte ükski kaunis (noor)mees pole iial (no nii, et ma teaksin) mu lemmikraamatuid õhina ja vaimustusega läbi lugenud?! Mitte kunagi????
Tõsi, Tütarlaps on õhinal läbi lugenud kõik minu kirjutet raamatud ja meil on mõned ühised suuuuured lemmikud ("Viimane ükssarvik" näiteks).
Aga Poeglaps mitte midagi. Mitta ridagi. Ja ma ei kaeba ka - hea, kui-et ta üldse loeb, kama kaks, mida siis. 
Ning ma olen üsna loobunud ideest, et me lemmikraamatud samad oleksid. Üks tema absoluutseid lemmikuid on "Koeralaps Berta seiklused". Olgu, see mälestus ja vaimustus on umbes 4 aastat vanad, ent siiski. 
Ei, ma olen ka seda raamatut lugenud. Berta oli vist šoti terjer? Mitte midagi muud ei mäleta.

Ta (Poeglaps, mitte Berta) on lugenud ka raamatuid, mis mulle VÄGA meeldivad, ja näiteks kahe kolmandiku peal pooleli jätnud. Mitte et otse halb oleks, aga no ei kisu endasse, eks ole. "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" meeldis talle küll peaaegu lõpuni. Aga viimased peatükid olid nii halvad, et jättis ikkagi katki.

Nagu - ei lubanud mul ette ka lugeda. "See loheosa on nii vastik! Mulle meeldis vanaema, aga teda enam pole nagunii!"

Ühele väga nägusale väga noorele mehele laenasin "Püha ja õudse lõhna". Pärast seda pole ta enam ühendust võtnud (ja mu raamat on ikka tema käes!), ohjeldamatust vaimustusejagamisest rääkimata. 

Mulle tundub, et leida seksuaalses mõttes huvitavat inimest, kellega nii ühtekas oleksid, et teile üksteise lemmikraamatud meeldivad, on haruldane peavõit. Kuidas on, oo püsikaaslasega lugejad - kas teie partner armastab teie lemmikraamatuid?

/loeb "Süü on tähtedel" raamatut edasi.


Ma arvan, mu probleem on ka selles, et ma omast arust räägin inimestele, kes "does care, how lost anybody is".
Kas siin tuli ikka  öelda anybody või peaks olema somebody
Või siis on kogu mu probleem usus, et armastust saab ja tuleb ära teenida. 

teisipäev, 13. oktoober 2020

Oma üle vaadatud

Vend käis mul külas.
Tal on ka imearmas koer, kes käis samuti meil külas. Totoro oli üsna jahmunud ja õnnetu. "Kas ta nüüd jääbki siia?" näis olevat ta küsimus ja kuna külaline sõi ära tema toidu, jõi tema vett ja korjas lõua alla tema palli, oli tal päris kõrvaletõrjutud tunne vist.
Kui venna koer, kes selgelt tahtis paika panna, et tema on tähtsam emane (no 8 aastat 2 vastu, küllap ta ongi), otsustas minna Totoro asemel tema turvapaika laua all, juhtus küll nii, et ta ei tundnud veel meie majapidamist piisavalt hästi ja sellal, kui tema mõtles, kuidas minu jalgadest mööda saada, läks Totoro teiselt poolt lauda varjupaika tagasi ja hõivas selle. 
Siis Krapula ei trüginud rohkem ka. 

Vend näeb peaaegu täpselt samasugune välja kui enne, ainult hambaid on vähem. Mida ei ole eriti näha, aga natuke siiski ja eriti on kuulda. 
Ma ei häbenenud, kui aru ei saanud, küsisin muudkui üle, mis ta ütles.
Ka temal on happy end saabunud, noorusarmastus (tollal platooniline armumine) taaskohtudes õitsele löönud ja ta tuli Barcelonast Eestisse, et naisele (ka autist, miks te küsite?) turvaline tuttav ümbrus säilitada. 36-aastasena mõtleb ta sellega seoses umbes 20 aastase pausi järel taas tööle minna. Soome. 

Tema põhiline šokk Eestis on hinnad. "Kõik muu on ilus, toit imehea - must leib merevaiguga, oo, oo - aga hinnatase!!!!" 
Kiitsin sügisilma ning ta oli rahulolevalt nõus - laeval oli Läänemeri näidanud talle halli ja sompus nägu ning ta mõtles, miks ta ometi siia ronib, brr! Aga Tallinna sadamas säras päike, 17 kraadi sooja ja kõik väga hea. 
"Oh! Ma arvan, kuna ma olen ka usinalt koerakakat korjanud juba aastaid, jumal õnnistas mind!"

See viimane on viide loole, mille enne talle jutustasin. 
Kuidas meil Eestis ei ole koerakaka korjamine päriselt inimestele veel tuttav idee - et koeraomanikud on küll kursis, aga inimesed, kel koeri pole, on vahel ikka üllatunud. Mind on paar korda tänatud, aga Poeglaps tuli ükskord õhtul koeraga õuest üsna hämmeldununa. 
"Mingi mutike ütles mulle, kui koera kakat korjasin, et jumal õnnistab mind. Ma ei saa aru ..." ta vangutas pead. "Kujutan ette seda jumalat; kuidas ta istub ja mõtleb: "Ahhaa, see korjas samuti koerakaka üles! Õnnistan tedagi!""

Mina nägin venna sõnul samasugune välja kui kümme aastat tagasigi, me ema samuti, aga lapsed ... nemad on kuidagi ... teistsugused =)
Lisaks loeb ta "kuigi sa proovid olla head" , millega olen väga rahul.
Loetakse! Loetagu! 

Aga see kohtumine, kuigi tema käis mul külas ja ma ei pidanud kuskile ise ronima, võttis kõik mu lusikad. Täna pakkisin taas kasti raamatuid ja viskasin minema esimese virna Tähekesi. Oeh, küll see kolimine on ikka raske!

pühapäev, 11. oktoober 2020

Kuni ei sure, teen

Tegelikult pea enam ei valuta. Õrn-õrn tuige, see ei loe. 
Aga pärast hommikul pool viis ja siis uuesti ühe paiku päeval võetud hobuseannuste sumatriptaani, dušši, magamist ja hulka kohvi on nii tapetud tunne, et mitte midagi ei taha.
Ei lugeda, One Piece'i vaadata ega süüa, kui kõige ilmsemad lihtsad naudingud üles lugeda. 
Isegi kohvi ei taha, aga see on arusaadav, sest mu maohape arvab, et peab ära seedima terve saapa või midagi sinnapoole, ja on jube kangeks läinud. Ja kuna kohv teeb ta veel kangemaks, olen seisus, kus kohvi ei taha.
Ei, mul pole enam ammu olnud iiveldushooge, oksendamisi ja nuttu, sest maohape. Olen õppinud Maaloxit kasutama ja et "sööge pehmeid keedetud roogi, mis ei ole eriti maitsestatud, näiteks putru" minu puhul ÜLDSE ei aita.
Nagu ÜLDSE. Ma võin pudrust nt vabalt maohappehäda saada. Rohkem, kui piprasest Tom Kha supist. Sagedamini kui koogist.
Kui minu pealt võtta, on puder mao ülehappesuse korral umbes kõige ohtlikum söök üldse. Ohtlikum on ainult mittesöömine ja kohv, kusjuures kohv on kõige hullem just valgendatult. 
Must kohv on enam-vähem.

***

Jeeessss, olen jälle elavate kirjas. 

Hommikul, kui tegelikult ei olnud, ent peavalu tõttu magada ka ei saanud, tegin Poeglapse lemmikõunakooki hapukooremuretaigna ja tervete kreeka pähklitega (sest ei viitsinud purustada).
Tulemuseks on nii jube hea kook, et olen hoolimata jubedast enesetundest poole kooki ära söönud ja käinud Kle peale, et KUIDAS ta siis rohkem kooki ei taha, see on ju nii hea!
Poeglaps pole proovinudki. 
Tüüpiline. 
Kuigi seekord pole ma isegi nördinud. Söön vajadusel ise kõik (peale Kle sokutatu) ära ja pole probleemi. 
Ainult kõht tuli ette selle kestva magusasöömingu peale =P
Ja kook pole veel kaugeltki otsas!

Üks tema plusse ongi, et kuna põhi (jap, tegin sulatatud võiga nagu soovitati!) pole täiesti mure, vaid natuke kõva, tekib mõnusaid purusid, mida noppida ja näksida. Õuna-kaneeli-suhkru-plögas küpsenud kreeka pähkel ja tükike põhja - mm!

Nii meeldib!

Osake mind mõtleb ikka, et täna on kuidagi mittekasulik oldud. Enamuse päevast magasin ja üldse ei käinud Kga ja Poeglapsega kaasas uues korteris köögikappi (mis vajas kõvasti pesu, tasuta saadud asjade kerge varjukülg) ja kubu (see on K eraprojekt, aga no kui inimene TAHAB mulle pliidi kohal käiva lõhnaimeja kinkida ja paigaldada, ikka võib ju!) seina panemas.
Ja kuidas tahes ma endale ka seletan, et nii halva enesetundega minust poleks kellelgi kasu ega rõõmu olnud, NIIGI tegin palju, krt, ikka on sees: "Aga nüüd on ju parem, eks? Tee midagi, kätekõverdusi näiteks! Toimetatud on ka üpris vähe ... Tee midagi!"

30 pumpa tegin. Tundub, et üsna kohe lähen ja teen veel.
Kuni ei sure, seni teen.

Muidu (kuna ma kogu aeg mõtlen) mõtlesin veel, et koerakaka juhtumi osas on mul kaks asja ütlemata.
Esiteks ma NÄGIN Epu (kahe p-ga) kommentaari tema blogis, et teda küll häiriks, kui ma tema prügikonteinerisse oma koerakaka paneksin, aga võtsin seda kontekstis "ta elab pärapõrgus ühegi teise majata ümberkaudu, tema prügikonteiner on seal ilmselt, jah, ainus mitme kilomeetri raadiuses, aga kui ma seal koerakakaga kotitaksin, oleksin päris imelik tõesti!" 
Ja Tilda (kui ma veel lugesin ta blogi) ütles midagi sellist, et ilmselt ma ei mõelnud midagi, kui oma koerakaka võõrasse konteinerisse panin, aga PEAKSIN. (Muidu kõrvutas ta mu tegevust pättide omaga, kes ta ema kasvuhoone segi peksid - et nemad ka ei mõelnud.) 
Ma muidugi mõtlesin. Mõtlesin täpselt seda, et ainult eriline mölakas keelaks mul koerakakakilekotti oma konteinerisse panna ja inimesed ometi ei ole mölakad (enamasti).
Näib, et eksisin. 

30 kätekõverdust veel tehtud. Ma täna endalt pikemaid seeriaid ei nõua. Hea, et üldse!

reede, 9. oktoober 2020

Nõmedased asjad + veel mõtlemisest

Olen teinud hulgem poste asjust, mis mulle meeldivad. Aga asju, mida ma ei salli, pole puudutanud, sest noh - miks neile mõtlemisega oma tuju halvemaks teha?
Ega neid asju, mis TÕELISELT halvad, tahakski teile ega eelkõige endale esitada. 
Ent neid asju, mis on tegelikult süütud, aga lihtsalt mulle ei meeldi:
palun.

* õudusžanr. Filmid, raamatud, sarjad, mis iganes. Kui on õuduskomöödia, on asjad kombes. Aga kui on õudus, mis peab õudne olema, on mul kas igav või vastik. 
Ei, mulle ei meeldi Lovecraft. 
Ega Poe. 
Kingist rääkimata - kuigi tema puhul on Tume Torn erandiks. Sealt on mõned raamatud täitsa head ja ülejäänud "hädapärast kõlbab" tasemel, mitte vastikud.
Ma ei hakka kartma, mul tuleb lihtsalt ehmatus, kui on võpatamiskohad, ja üleüldine ilgus, kui inimestega tehakse halbu asju - "miks?! MIKS?!" on mu peamine reaktsioon. 

* Noored lühikeste juustega ja ülikonnas mehed.
Siuke noorte meeste raiskamine ...!

* Väikesed koerad (no lähtume sellest, et taks on juba "keskmine", eksole, nagu söögipakil nt kirjas).
Siuke koerasoo raiskamine!

* Star Trek.

* Lagrits.

* Düstoopiad.. 
Mis elu ei ole piisavalt raske niigi, et on vaja vinti peale keerata jms? Mis elu teie elate?

* Palavus, mille eest ei saa peitu minna.

* Küsimata nõuanded ja õpetamine.
Üldse palumata ja mitte teise tunnetel põhinev informatsioon, kui see pole just hästi täppi ja just sel hetkel õige asi.
Mida ka vahel ikka ette tuleb.

* Mõtlemise puudumine või nii vähesel määral esinemine, et see läheb samuti "miks, krt, nad ei mõtle?!" alla.

* Konfliktivalmiduse puudumine. Kui inimesed vajuvad erimeelsuste korral eest nagu sulanud jäätis mingite "ei, ma ei mõelnud seda päris tõsiselt" ja "no ärme nüüd vaidleme!" jms saatel. 
(Jah, otsene vaidlus ON sellest parem, aga paraku klausliga "inimene MÕTLEB ka, mitte lihtsalt ei mölise" ja see on nii mõnelegi liig ilmselgelt.)

* Võimetus tunnistada, et ollakse eksinud.
Ei, mul ei ole seda.
Päriselt. 
Küsige mu pojalt, kui ei usu.

* Halvaa ja pastilaa.

* Sidrun kala juures.

* Villane vastu nahka. 
Kuigi oli üks peenvillane tekk, mida isegi peaaegu talusin. 

* Gaseeritud joogid.
Energiat, mis mul läheb gaasi väljaraputamiseks, võiksin mujale kulutada!

* Märjad jalad jalatsites.

* Ennast korrata.

* Kõige traditsioonilisem T-särgi-kaelus.
Ma ei tea MITTE KEDAGI, kes sellega parem välja näeks kui muude kaelustega. MITTE KEDAGI!!!!

* Sefiir. 
Miska mulle on beseerullide söömine loto: besee maitseb mulle väga, aga vahel on rulliks sefiir õrna krõbekattega, sest kes teeb vahet nätskel-pehmel beseel ja sefiiril? Vastus: mina.

* Rohald Dahli raamatud.
Ma ei saa aru. Ma lihtsalt ei saa aru. Ta on alati oma teostes julm - ja nii paljud armastavad teda ja seda?!?!?!

* * *

Mu mõtted on ikka epu (see ühe p-ga) tehtud avastuse-sõnastuse peal. Üle-eelmise postituse kommentaariumist siis jutt. 

Ajutegevus võtab energiat. Mõtlemine väsitab.
Noh, ja mina ei saa mõtlemata.
Mõtlen näiteks, kuidas nii paljud asjaolud selle teooriaga jubedasti sobivad. Noh, olin ma ju Enne Rongi ka kogu aeg väsinud, aga mitte NII väsinud. "Hingata ei jaksa, vaadata ei jaksa, tulen poest ära, sest ei jaksa rohkem mõelda, mida võtta, mida jätta" jne on kõik Pärast Rongi teema.
Sest automaatsused kadusid ajupõrutuse tulemusel ära ja ma pidin effing KÕIGE peale mõtlema. Stiilis: ukse saab lahti, kui link alla vajutada. Nii: tõstame käe, voldime peopesa lingi ümber jaaaa vajutus! 

Emake maa, kuidas see väsitas.
Emake maa, kuidas see ikka veel väsitab, kuigi kahtlemata on paljud automaatsused kui mitte tagasi, siis uuesti arenenud. Mitte nii automaatseteks, kui olid, aga oi-kui-palju-paremaks. 

S.t. iga liigutus ei nõua enam enda peale mõtlemist. Suudan käsitsi kirjutada, eraldi iga tähe peale mõtlemata. Suudan tagumikku pühkida. Voodis külje keeramine on ikka veel teadlik tegevus (ärkan selleks korraks üles tavaliselt), ent vasakus käes saan täitsa asju hoitud, kogu aeg kätt pingutamata.
Paremaga saan pingutamata hoitud, kui sellele mõtlen. Et ma ei pea seda ümbrikut pigistama, võin sõrmi lõdvendada ja ta püsib ikka käes. Sest ei ole raske asi. Nii, lõdvenda haaret ...
... kuid kui ei mõtle, pigistan kõvasti. Surun sõrmi teineteise vastu (ega ma siis KORTSUTA seepärast). Mõne minuti pärast on labakäsi väsinud. 

Ma lähen poest minema, kui tekib tunne, et enam ei naudi, vaid piinlen. Hoolikalt mõttes kokku pandud kõige parema allahindluste ärakasutusega õhtusöök ei ole mõtlemiseväsimuse jubedust väärt. 
Midagi ikka süüa leiab. Pojale makaronid juustuga, mulle banaan keefiriga, kõik. Ei mõtle.
Tihti küll on selleks jõudu. Poeskäigumõtlusteks. Mitte alati, ainult.

See on "Tee, mida tahad" kolmanda nurga alt.
Ei jaksa mõelda? Usalda sisetunnet - ja kõik saab korda.
Kusjuures saab. Hämmastav, aga SAAB. 

kolmapäev, 7. oktoober 2020

Me kuulume kokku - vist

Minu väike vend ja veekahur 2008
 Mu vend tuli Eestisse.
Juba mitu päeva tagasi. 
Osake mind imestab, et olin kodus ja väsinud ja ikka veel olen. Pole teda üldse kiljudes vaatama tormanud.
Teisalt: kui olen viimased kümme aastat teda nägemata toime saanud, võibolla on loogiline, et sisetunde järgi saan edasigi? Lihtsalt: ta on mu ERILINE lemmik. 
Osalt seetõttu olen ka palju lapsi tahtnud. Et noh - esimesed 11-12-13 aastat mööda saata (kui aina kakeldakse ja keeratakse üksteisele igasugusel moel käru ja vanem (ehk mina) annab nooremale kogu aeg tunda, kuidas ta on suurem, tugevam, kavalam, igasugustes nüketes osavam ja õelam), aga siis tuleb aeg, kus (meie puhul vähemalt) saabub selline tase üksteisemõistmist, hoolimist ja armastust, nagu ma pole kusagilt mujalt saanud. 

No ma loodan, et vähemalt mingil määral on see ka minu tütrel ja pojal omavahel. 
Paraku rohkem neid ei ole - ma küll mõtlen adopteerida kaks last, kah vanuselt üksteisest mitte-nii-hirmus-kaugel, ja siis on nemad üksteisel. 
Kui antakse, võtan kohe õved. Neile vist kõlbab kahe peale üks tuba samuti.
Aga suurt ühtehoidvat pärga mul ei õnnestunud punuda. 

Praegu on üks paar. Vbla tuleb veel midagi - aga maitea. Kui tuleb üksik laps, küllap tunnevad mu suuremad tema vastu umbes sama, mis mina oma õe osas - on küll oma. 
Aga ikkagi nii teine maailm. 
Kui saaks teise paari veel, oleks ... lahedam.

Muidu eile tahteti mult, et teeksin ühe larpi jaoks väikese videoklipi ja saadaksin tegijatele (Eesti peaministri pöördumine aastal 2121 postapokalüptilises maailmas Eesti uurimisrühma poole). No ma tegin - aga arvestage, et filmimises pole ma just tugev ja kasutada oli aint poja telefon ja sealne kaamera (ehk 4 aastat vanad. Või viis?). Kuigi ma tegin meigi ja panin karvase jaki selga, kammisin juuksed ja mul oli tekst peas, nägi asi siiski välja nagu videoklipp naisega, kes rohelise seina taustal räägib ... asju. 
Ja nad (need klipitahtjad) ei tänanud mind! Ei öelnud üldse midagi! 
Ma TEAN küll, et see küsinud naine ongi selline - hästi tore tegelt, aga kui on eesmärk, ta fookustub AINULT sellele. Ei pane tähele, et tee peal peaks ka patsutama neid, kes panustavad ta üritusse. Isegi kui ei panusta imehästi.
Aga ikkagi närib. Ma nüüdseks olen end pannud kahtlustama, et klipp on nii sitt, et nad ei saa seda kasutada ja peavad kelleleltki teiselt uut norima. 
Sest ei öeldud "aitäh". 
Nägin unes ka, et mul oli aeg enne larpi, kus valisin kostüümi ning pidin kohe hakkama mingeid suhteid sõlmima. Larp leidis aset postapokalüptilises maailmas. Kuigi olin tegelikult ühe poole lendur, pidin teesklema ajakirjanikku, kes otsib pikali kukkunud lükka-tõmbat, ja leidma oma riidekapist kostüümijupid, mis ütleksid, et
a) lendur
b) postapokalüptika
c) ajakirjanik
d) ma näeks ilus välja ka, sest mul ei ole ju mugav mängida, kui kogu aeg põen, et lühike pluus jätab kõhust hirmus ümmarguse mulje,
e) ja mugav. Sest PEAB olema mugav!
Ehk see eilne videoklipi tegemine mõjutas mind nii, et unes ka nägin larpi ja ebapiisavuse tunnet. 
Oeh. 
Öelge "aitäh", eks ju. Mõned meist lähevad katki muidu. 

Millega seoses: ma ei tea, kes saatis mulle kohvi ja šokolaadi, aga AITÄH!

Vererõhk on ikka jube madal. Raske on. Aga kohv ja šokolaad tõesti aitavad =)

laupäev, 3. oktoober 2020

Vabad assotsiatsioonid jaapanlastest üle jaksu raha ja inimsuhete peale

Huvitav, kas jaapanlastele on pisarad ja tatt samaväärsed eemaletõukavuses? One Piece'is nad nutavad pisarate ja tati voolates üsna kõik. Ainult ülerinnastatud naised ... vähem. 
Kuigi ma ei näe kedagi kunagi nuuskamas. Mis see on eriline rõvedus v? Tatt võib voolata ninast välja 10 cm, aga nuusata ei tohi?

Misiganes. Jaapanlased! 

Täna oli mul natu parem olla kui eile, mispeale tegin õudustäratavalt palju asju ja nüüd on ikkagi päris halb. One Piece ja ei muud, vbla ainult kätekõverdused hiljem.

Aga vähemalt on selge, kuidas mul Peale Rongi kolm aastat kehakaal alla 70 oli - ma ei taha süüa, kui ülekoormatud.
Kusjuures oleks ma siis midagi erilist teinud, eks ole! Pesin paar masinatäit pesu, pesu õue, pesu tuppa, käisin poes ja apteegis, käisin teises poes koos pojaga, sest tal oli tõuksi jaoks polte vaja ja ta ei teadnud, kus ehituspood on, kirjutasin oma 200 sõna, tegin süüa, viisin prügi välja, pesin nõusid, panin pesusid kappi, võtsin poja voodilt linad (uued paneb ta ise, aga asetasin need voodile valmis), mõjutasin teda kohustusliku kirjanduse raamatut lugema, toitsin ja käisin õues koeraga, tegin ühe tagasihoidliku seeria kätekõverdusi - tavaline elu, lühidalt. 
Ja tegelt NII PALJU ASJU! Surm ja häving! Ja käsi tuleks veel kõverdada ja kraanikauss on täis ja fakk, kuidas inimesed elavad nii, et käivad veel tööl ka?! Ma suren niigi selle elu kätte ära!
ILMA peavaluta (kuigi 400 mg ibukat sees).
Valuvaigistav masin töötab, sammud on kõndides 20 cm pikad, energiatase jubedalt olematu, kuigi ilmad väljas NII ILUSAD ja parim sügis iial.

Jah, ma tegelt tean, et JÕUANGI vähem, kui paljud teised inimesed, ent mulle on ikka ja ikka mõistatus, kuidas nemad jaksavad. 
Mina jaksan nii paljugi, sest "on vaja". Ja sest pojale peale käia, et ta peab ise poodi minema, talle plaan joonistada, kus pood on, on koormavam, kui temaga koos sinna minna ja talle elusast peast näidata. 
Et ... ma olen mihkel "PEAB" peale end kokku võtma ja tegema. Aga kogu aeg tahan sinna juurde surra, et ometi rahu saaks ja EI PEAKS. 
Aga inimesed teevad, ILMA et tahaksid surra (ehk puhata)? Teevad tööd 8 tundi argipäevas ja elavad muud elu ka ja kui neil on töö, mis meeldib, ei ole neil üldse: "Oeh, LÕPPEKS see vaev juba ära!"???
Wtf?!

Ausalt, see tundub mulle kuidagi kahtlane. Osake mind mõtleb ikka, et neil on kas VEEL TUGEVAM tahtejõud või teavad nad mingeid imelisi eluhäkke, mis minust on mööda läinud.
Mina olen päris lapsest saati tahtnud suurt summat raha ja kuigi enamiku sellest kingiksin laiali (räägime SUUREST summast), kasutaksin ülejäänut nii, et
a) ostaksin maja
b) palkaksin koristaja
c) ei teeks ise ühtegi tööd, mida ma ei naudi (kirjutamise, söögitegemise ja koerajalutamise võtaksin, aitäh!)
d) ostaksin sisse "olen sinu nunnu meesarmuke"-teenust
Kindlasti on see teenus olemas, kui piisavalt maksta.

Üldse, mis mõttes "best things in life are free"? Sittagi! Ma võin öelda, mis on best thing in life ja absolutely not free!
Et sa ei pea mõtlema selle peale, et kuidas maksta toit, kuidas maksta korter, kuidas maksta rõivad, kuidas maksta ravimid. Võid väljas süüa, mõtlemata, kas võid seda ikka endale lubada, võid minna ujulasse ka siis, kui pole soodusaeg ja samas tundmata, et olen räme kröösus, praegu tohib! Kui vabaneks kõigist rahamõtetest (ja minu jaoks on rahamõtted eranditult "selleks ei jätku", mingi investeerimise vms sellise peale ei kavatse ma IIAL mõtlema hakata ka, see on nii mitte mina ja sellega seoses ma muidugi olengi rahatu =P!), on see imeline tunne. 
Nii palju energiat jääb vabaks, nii palju elurõõmu on rohkem! 

Noh, ja mul ei ole iial olnud tunnet, et kui minuga ollakse hea ja armas raha pärast, oleks see kuidagi halb. Ei, mul on, vastupidi, tunne, et kui keegi hakkab olema minuga raha pärast ja asja jooksvas vormis avastab, et ma olen ka sitaks tore, mul on ainult hea meel teha tema elu paremaks ju! Mul on HEA MEEL raha välja jagada! Mulle meeldibki nii!
Aa, et vbla ta ei arva, et olen sitaks tore?
Aga ma ju närin selle ruttu läbi ja katkestan lepingu, sest mulle meele järele on üsna võimatu olla, tegelikult ARVAMATA ja käitumata selle põhjal, et olen sitaks tore =)   

Ma ei kipu teesklemist uskuma =) Paraku. 
Teatud mõttes oleks palju lihtsam, kui suudaksin uskuda.

Ehk (see vbla on taas pettekujutlus) ma siiralt usun, et kui mul oleks palju raha, saaksin endale ka toredad inimsuhted ostetud. Sest kui on palju raha, ei pea vaeva nägema kõige sellega, mis ÜLDSE mu forte pole - tutvumine, vaimne kompamine, selle ja teise proovimine, loodi sisse laskmine, et kas siin ja nüüd ... kõik oleks selge ja lihtne ju!
Kusjuures minu probleem ei ole "ma ei suuda end meeldivaks teha". Krt, ma meeldin nii paljudele, et vahel on endal ka vastik mõelda. 
Mu probleem on seal, et kui mult hakatakse midagi tahtma, aga ma ei ole valmis seda andma, mul ei tule: "Ootame-vaatame, ma hiljem vast hakkan tahtma," ma olen: "Sa tahad, ma annan ... ei anna, krt, kui ma ei taha ise! Ma ei taha enam kunagi sind näha ka, sest sa käivitasid mus jälle "oh, mis nüüd mina!" Väkk!!!!!!! MA EI TAHA!!!!!"

Aga rahaga? 
"Tule, ajame niisama juttu, mängime Tsitadelli ja ma teen süüa, sa pesed nõud. 200 euri tund, aga seksile palun ära hakka vihjamagi enne, kui mina seda teen! Ok, 250 on vist õiglasem."
Ja siis me võiks käia koeraga jalutamas ja öiseid tänavaid vaatamas, mangolassit joomas ja ma võiksin ta rõivaid vms komplimenteerida, ilma et peaksin kogu aeg mõttes kaaluma, mida ta nüüd tahab seda tehes, mida ta mõtleb toda tehes, kas ma tohin teda tunnustada, kas ma tohin naeratada, ilma et ta kohe teab mida mõtleks, ega ta ometi taha ...  ?
Nii. Palju. Lihtsam!!!!!

Blah, panin valuvaigistava masina uuesti käima, unustanud enne elektroodid jalal teise kohta tõsta. 
Seda pole IIAL varem juhtunud.
Ma vist olen ... väsinud. 

reede, 2. oktoober 2020

Kuni ei valuta, seni veel võib

Või noh, kuni väga ei valuta.
Vasak jalg, jah annab tunda, ja pea tuikab kergelt paremalt poolt, aga pole migreenivalu, lihtsalt tuige.
Ja siis võibki täna titat hoidma minna, eks ole.
Mis siis, et eile tuli kükki-püsti-kükki jne sahtlitekokkupanemisel peale väga intensiivne minestamistunne, mis kestis enam-vähem neli tundi (ehk kuni magama läksin) ning kui olin korra nende nelja tunni sees naiivne ja kummardasin, et koni vastu maad kustutada, hingeldasin istudes, silmad kinni, pärast vähemalt viis minutit,
Aga mul on nüüd kummut.
K pani kokku kõik muu peale sahtlite, seeaeg kui mina vererõhuapsu sees surin. Kõik papinaelad olid ka olemas, absoluutselt kõik osad!
Täh, Susanna! Täh, Lauri, et kohale tõid!
Aga noh, jah.
Surin. Ja nüüd suren jälle. Pidin end kell pool kuus hommikul voodist üles ajama, sest nälg ei last magada, aga ega mul hea olla ei ole. Minestamistunne ja pea ka tuikab. 
Aga kuni ei valuta, võib ju natuke veel?
Või vähemalt, kuni väga ei valuta.

Nojah. 

Eile, suremise vahepeal, kui uuest korterist taas vanasse olime tulnud, tegin ühe kiire quiche'i. Taigna tegin varem ja singi-sibulasegu praadisin ka, ainult natukene oligi veel teha.
Selle pealt ütlen, et hapukoore-muretainas on väga tore asi ja läheb ka õunakoogi tegemisel käiku. 
See-eest olen hämmingus searaguu üle. 
Kuna olen seda Totorole järjepidevalt ostnud, olen asju tähele pannud. Ja võin nüüd täie kindlusega väita, et kondid hakkavad raipehaisu levitama (algul külmkapis ja paljudel kordadel, täna samuti, ahjus, sest viis, kuidas toore liha raipehaisust vabaneda, on kondid ära küpsetada. Kuigi küpsedes haisevad nad esialgu samuti) kaks päeva pärast kilekoti avamist ja täiesti sõltumatult aegumistähtajast, mis võib olla täna või nelja päeva pärast - tulem on sama.
Ilmselt läheks nad haisema ka kinnises kilekotis, kui tähtaeg väga üle, ent lahtises lähevad alati. 
ALATI! 
Õnneks ma ei ole raipehaisu suhtes väga tundlik. Ei meeldi küll, aga sellist "maisaa, maivõi, võtke see ära, mul ei ole rahulikku hetke ka enne!" nagu nt sitahaisu osas, ei ole. 

Kirjutamisega olen suht-koht järje peal. Arvasin, et oktoobriks on 42 000 sõna, aga on 41 000. Arvestades, et muid, khm, kohustusi, khm, on täidetud ja täidetud ja täidetud, on see päris hea.
Kuigi, khm, ma ei ole üldse kolinud veel.
Ent kogu aeg on rohkem asju tehtud selleks!

Lisaks kummuti kokkupanekule eile pani K ka asju seina, et nende otsa saaks kappe riputada, ning teeb seda veel. Kuna ma ise surin (ehk lamasin köögipõrandal, mille igatöönaine mulle tegi, jakk pea all, ning ei mõelnud millelegi), polnud must pärast sahtlite kokkupanemist mingit abi. Või ei, must oli abi ka puurimise assisteerimisel: seisin tolmuimejaga kõrval, nii et puurimistolm otse imejasse lendas. Ja hoidsin vahepeal riiulit üleval, kuna K kirus ja vandus ja oli lõpuks ikkagi sunnitud kruvi seinast natuke väljaspoole laskma.
Tegelikult olin natu solvunud, et mina teen otseseid kangelastegusid oma jubeda minestamisenesetundega ja K on: "Kas sa seda ka veel teeksid? Jaksad?" 
Oleksin lootnud, et ta paneb mu autosse ja toob koju ja patsutab pealegi. Aga noh - selle asemel on mul nüüd tüüblid ja kruvid seinas ja varsti vast kapid ka - ja see on ju samuti hea.
Last hoidma lähen täna omal tahtel. Pole K-d vaja süüdistada, ise kurnan end täpselt sama palju üle. 

 Ostsin (esimest korda elus, tumeni reklaami põhjal) silmameigi primeri
Raisk, kui vinge asi. Mu silmapliiatsijoon on veel viis tundi hiljem ka silma peal selge, kuigi natuke hägusem kui algul. Täiega hästi kulutatud 11 eurot!
See-eest ei müüda (ilmselt ei toodeta) enam kusagil mu lemmikhuulepulka. Lumene Natural sarjast. Ükski teine proovitu ei andnud õiget tulemust (covid? testrid ohtlikud? A mind ei huvita!) ning nüüd olen välja kuulutanud heleda huulepulga jahi, kusjuures sama pulk peab toimima ka pehmendaja ja niisutajana.
Enne ju oli nii, järelt peab saama!
See on lapsehoidmise hea külg: lähen nagunii linna, nii et võin jälle ühes (rohkem ei jaksa) suures poes käia ja huulepulka otsida. 
Kristiine Keskuses igatahes ei olnud.