Reede, 9. oktoober 2020

Nõmedased asjad + veel mõtlemisest

Olen teinud hulgem poste asjust, mis mulle meeldivad. Aga asju, mida ma ei salli, pole puudutanud, sest noh - miks neile mõtlemisega oma tuju halvemaks teha?
Ega neid asju, mis TÕELISELT halvad, tahakski teile ega eelkõige endale esitada. 
Ent neid asju, mis on tegelikult süütud, aga lihtsalt mulle ei meeldi:
palun.

* õudusžanr. Filmid, raamatud, sarjad, mis iganes. Kui on õuduskomöödia, on asjad kombes. Aga kui on õudus, mis peab õudne olema, on mul kas igav või vastik. 
Ei, mulle ei meeldi Lovecraft. 
Ega Poe. 
Kingist rääkimata - kuigi tema puhul on Tume Torn erandiks. Sealt on mõned raamatud täitsa head ja ülejäänud "hädapärast kõlbab" tasemel, mitte vastikud.
Ma ei hakka kartma, mul tuleb lihtsalt ehmatus, kui on võpatamiskohad, ja üleüldine ilgus, kui inimestega tehakse halbu asju - "miks?! MIKS?!" on mu peamine reaktsioon. 

* Noored lühikeste juustega ja ülikonnas mehed.
Siuke noorte meeste raiskamine ...!

* Väikesed koerad (no lähtume sellest, et taks on juba "keskmine", eksole, nagu söögipakil nt kirjas).
Siuke koerasoo raiskamine!

* Star Trek.

* Lagrits.

* Düstoopiad.. 
Mis elu ei ole piisavalt raske niigi, et on vaja vinti peale keerata jms? Mis elu teie elate?

* Palavus, mille eest ei saa peitu minna.

* Küsimata nõuanded ja õpetamine.
Üldse palumata ja mitte teise tunnetel põhinev informatsioon, kui see pole just hästi täppi ja just sel hetkel õige asi.
Mida ka vahel ikka ette tuleb.

* Mõtlemise puudumine või nii vähesel määral esinemine, et see läheb samuti "miks, krt, nad ei mõtle?!" alla.

* Konfliktivalmiduse puudumine. Kui inimesed vajuvad erimeelsuste korral eest nagu sulanud jäätis mingite "ei, ma ei mõelnud seda päris tõsiselt" ja "no ärme nüüd vaidleme!" jms saatel. 
(Jah, otsene vaidlus ON sellest parem, aga paraku klausliga "inimene MÕTLEB ka, mitte lihtsalt ei mölise" ja see on nii mõnelegi liig ilmselgelt.)

* Võimetus tunnistada, et ollakse eksinud.
Ei, mul ei ole seda.
Päriselt. 
Küsige mu pojalt, kui ei usu.

* Halvaa ja pastilaa.

* Sidrun kala juures.

* Villane vastu nahka. 
Kuigi oli üks peenvillane tekk, mida isegi peaaegu talusin. 

* Gaseeritud joogid.
Energiat, mis mul läheb gaasi väljaraputamiseks, võiksin mujale kulutada!

* Märjad jalad jalatsites.

* Ennast korrata.

* Kõige traditsioonilisem T-särgi-kaelus.
Ma ei tea MITTE KEDAGI, kes sellega parem välja näeks kui muude kaelustega. MITTE KEDAGI!!!!

* Sefiir. 
Miska mulle on beseerullide söömine loto: besee maitseb mulle väga, aga vahel on rulliks sefiir õrna krõbekattega, sest kes teeb vahet nätskel-pehmel beseel ja sefiiril? Vastus: mina.

* Rohald Dahli raamatud.
Ma ei saa aru. Ma lihtsalt ei saa aru. Ta on alati oma teostes julm - ja nii paljud armastavad teda ja seda?!?!?!

* * *

Mu mõtted on ikka epu (see ühe p-ga) tehtud avastuse-sõnastuse peal. Üle-eelmise postituse kommentaariumist siis jutt. 

Ajutegevus võtab energiat. Mõtlemine väsitab.
Noh, ja mina ei saa mõtlemata.
Mõtlen näiteks, kuidas nii paljud asjaolud selle teooriaga jubedasti sobivad. Noh, olin ma ju Enne Rongi ka kogu aeg väsinud, aga mitte NII väsinud. "Hingata ei jaksa, vaadata ei jaksa, tulen poest ära, sest ei jaksa rohkem mõelda, mida võtta, mida jätta" jne on kõik Pärast Rongi teema.
Sest automaatsused kadusid ajupõrutuse tulemusel ära ja ma pidin effing KÕIGE peale mõtlema. Stiilis: ukse saab lahti, kui link alla vajutada. Nii: tõstame käe, voldime peopesa lingi ümber jaaaa vajutus! 

Emake maa, kuidas see väsitas.
Emake maa, kuidas see ikka veel väsitab, kuigi kahtlemata on paljud automaatsused kui mitte tagasi, siis uuesti arenenud. Mitte nii automaatseteks, kui olid, aga oi-kui-palju-paremaks. 

S.t. iga liigutus ei nõua enam enda peale mõtlemist. Suudan käsitsi kirjutada, eraldi iga tähe peale mõtlemata. Suudan tagumikku pühkida. Voodis külje keeramine on ikka veel teadlik tegevus (ärkan selleks korraks üles tavaliselt), ent vasakus käes saan täitsa asju hoitud, kogu aeg kätt pingutamata.
Paremaga saan pingutamata hoitud, kui sellele mõtlen. Et ma ei pea seda ümbrikut pigistama, võin sõrmi lõdvendada ja ta püsib ikka käes. Sest ei ole raske asi. Nii, lõdvenda haaret ...
... kuid kui ei mõtle, pigistan kõvasti. Surun sõrmi teineteise vastu (ega ma siis KORTSUTA seepärast). Mõne minuti pärast on labakäsi väsinud. 

Ma lähen poest minema, kui tekib tunne, et enam ei naudi, vaid piinlen. Hoolikalt mõttes kokku pandud kõige parema allahindluste ärakasutusega õhtusöök ei ole mõtlemiseväsimuse jubedust väärt. 
Midagi ikka süüa leiab. Pojale makaronid juustuga, mulle banaan keefiriga, kõik. Ei mõtle.
Tihti küll on selleks jõudu. Poeskäigumõtlusteks. Mitte alati, ainult.

See on "Tee, mida tahad" kolmanda nurga alt.
Ei jaksa mõelda? Usalda sisetunnet - ja kõik saab korda.
Kusjuures saab. Hämmastav, aga SAAB. 

31 kommentaari:

  1. Mõtlen nüüd huviga nende beseerullide peale, mis ei ole päris beseerullid. Et tehaksegi neid sefiirist ka või? kuidas nad ta rulli saavad? puhas teoreetiline huvi, sest mulle maitsevad mõlemad.

    vbla on sel juhul nimepanek tulnud tõlkeveast, sest inglise-prantsuse-itaalia keeles ja võib-olla mõnes läänepoolsemas keeles veel ongi sefiir - see tordisefiir, mitte tükimaiustus (ma kahtlustan, et tükisefiir ongi lihtsalt teise nimega pastilaa) - üks besee alaliike (ja neid alaliike on lisaks neile, mida meie besee ja sefiiri nime all tuneme, teisi veel).

    VastaKustuta
  2. See on selline õrnalt pealt küpsetatud, ma oletan, et rullub tänu sellele, ent sisse pole kuumus jõudnud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma ei arvanud, et ta on rullimiseks liiga kõva, nagu pärisbesee. Vastupidi, pean silmas, et kuidas ta rullimiseks piisavalt ühes tükis seisab ja täidisega segi ei lähe. Ma kujutan praegu siin tüüpilist tordisefiiri ette, mis on selline pehme ja kleepuv ja mida saab minu ettekujutuses rullida umbes sama palju nagu kohupiimakreemi või keedukreemi.

      Või oled sa kohanud sellist rulli, mis on tehtud nagu tükisefiirist (à la sefiir vahvlipurus), ainult et lapikust? see seisaks koos želatiiniga ja siis on jälle küsimus, kuidas ta pealt kõrvetamisel ära ei sula (a võib-olla sulab, aga mitte piisavalt, et laiali laguneda?) või kas talle siis kõrbenud kondiliimi maitset ei tule.

      jube huvitav, tahaks proovida, ei tea, kust saab.

      Kustuta
    2. Ma arvan, seda tehekse nagu beseed ikka - õrnalt küpsetatud ja siis rulli. Aga minu jaoks tuleb see natu LIIGA õrnalt.
      Saab ka teistiti, nt Müüriääre besee-vahukoore-vaarikarulli ma suht jumaldan. Aga teistel oleneb juhusest - vahel on jumala hea. Vahel on "no ma söön ... vaarikas jne. Aga vähh, nii vale!"

      Kustuta
    3. aa, siis pmst ikkagi besee (st suhkruga tehtud, mitte seda ei "küpseta" tuline siirup), aga sinu liiga vedelaks jäetud + täidis leotab veel omakorda läbi.

      Vbla oleneb tulemus täidisest ka - tundub usutav, et kui besee vastu puutub rohkem täidise rasvane komponent (vahukoor nt), siis liguneb vähem läbi kui siis, kui maasikad-vaarikad talle otse vastu lähevad.

      ja sellest ka muidugi, kui kaua on see rull pidanud täidisega seisma ja kas karbi sees või lahtiselt.

      Kustuta
    4. (olen ise haruharva leidnud sellist beseerulli, mida täidis ei oleks läbi leotanud, Müüriääre vihje panen sestap kohe kõrva taha. Pavlovat on ses mõttes vähem riskantne osta.)

      Kustuta
    5. Krt, ja mina mõtlesin, et sefiir on phmt nagu hästi kõvasti vahustatud suhkruga munavalge.
      Nojah ... ei, tegelt ma olen vahel mõne toidu tegemise käigus ka suhkruga munavalgevahtu teinud ja kuigi see on ebameeldiv, pole päris sefiiri vastikust /mida pole ka kehva beseerulli --- noh, munavalgeosal/, aga ma mõtlesin, et see on tööstusliku sefiirivalmistamise teene, et asi ebameeldivast päris vastikuks muutub.
      Aga et tegelt tehakse seda täiesti teiste meetoditega, on mulle üllatuseks. Nojah, kuna mulle sefiir ei maitse, ma pole iial uurinud, kuidas seda teha saaks =P 

      Kustuta
    6. jah, sefiir käib kuuma siirupiga ja edasi küpsetamist ei vaja ta üldse, vahel lastakse ilu pärast, nt kui ta on korvikese täidiseks, leeklambiga harjad karamelliseks.

      Niisama küpsetamata munavalgevahtu ilmselt ametlikult ei saakski müüa, salmonellaoht.

      Kustuta
  3. Oled sa kunagi head halvaad saanud? Meie üllatusime Balkanil, vist Makedoonias, kui me esimest korda sealset halvaad maitsesime... Umbes nagu toore ja normaalse puuvilja vahe - hädaga söödav kõva maitsetu plönn vs hõrgutis.

    VastaKustuta
  4. ei ole.
    Aga seal on midagi olemuslikku, mis mulle ei meeldi. Halvaa-hapukooreseguga tehtud küpsisetort nt = miks te küll hea küpsisetordi ära rikkusite ...?

    VastaKustuta
  5. Minu arvates halvaa on halvaa. lihtsalt on ekstra hea ja on halvaa. mulle maitseb, see ja teine, aga millegipärast ma usun, et halvaa on siiski nii spetsiifiline, et kui ei maitse, siis ei saa küsida, et kas sa oled "kunagi head saanud"? Aga minu arvamus, palun mitte kinni hakata:)
    soodoma

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul näiteks oleneb, millest ta tehtud on. Seesamihalvaa on justkui täitsa teine asi kui maapähklihalvaa - mitte ainult maitse, isegi konsistents on teine - meie poodide tavalisel maapähkli- või päevalillehalvaal justkui kiuline, seesamihalvaal hoopis ühtlaselt pude.

      Rääkimata sellest, et maitse oleneb põhikoostisosast. Ma maapähklihalvaad väldin, päevalillehalvaa on ok, seesamihalvaad söön erilise maiusena, pistaatsiahalvaad pole veel maitsnud, aga küllap meeldib seegi, sest pistaatsia ise maitseb.

      Kustuta
    2. Maita, mis see on, mis mulle ei sobi.
      Maapähklihalvaa on ka minu arust kõige halvem, pistaatsiahalvaad pole saanud, aga ka teised on napilt ülalpool "hädaga sööb vanakurat ka kärbseid" taset.
      Ma ei söö ka ave-halvaad, mis on totaalselt teistsugune.
      Noh, meelsasti ei söö, kui on nälg jne, söön.

      Kustuta
  6. Maitse on "heal" ja "tavalisel" sama, sest koostis on sama, aga konsistents on erinev.

    Kui ei maitse, siis ei maitse; selle üle ei saa vaielda. Kuid siiski saab hinnata, kas toit on hästi või halvasti välja tulnud. Saab olla objektiivselt "hea" ja "halb" keedetud kartul, või lõhefilee. Ja see, kas ma ise söön kala või ei, on juba teine ja sõltumatu dimensioon.

    Ning keskpärase halvaa probleem on minu meelest kuivus, teda on kuidagi imelik hamba alla panna. Mitte maitse. Aga no kui maitse ise ei meeldi, siis pole tõesti vaja teda süüa :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No jaa, seda ma suures plaanis ütlesingi, et on maitseid, kus ei olene, kas on " hea" või " halb". Kus maitse on maitse on maitse. Halvaale lisaks niimoodi puusalt näiteks veel maks ja mesi. Ilmselt on neid veel soodoma

      Kustuta
    2. maksast: mu ema keeldub söömast mis tahes viisil valmistatud maksa, kus see on nähtavate tükkidega, aga maksapasteeti sööb nagu miska.

      Kustuta
    3. nuputan, mida te mõtlete halvaa maitse all, mis on konsistentsist sõltumatu, ja nähtavasti ka koostisosadest - kas nt seesamihalvaa ja maapähklihalvaa maitsevad teie jaoks ühtmoodi?

      Kustuta
    4. Jätan küsimuse meelde ja kui juhus annab, siis võrdlen :)
      Aga pigem jah.

      Kustuta
    5. vbla on halvaa maitse siis "purustatud seemned + suhkrusiirup".

      Mis jätab õhku küsimuse, kas sama asi, aga purustamata seemnetega annab samuti sama maitse - nt kozinakid.

      Kustuta
    6. Kozinak maitseb mulle hea.
      Purustatud seemned tunduvad isegi teoorias kohe pahad =)

      Kustuta
    7. S.t. suhkrusiirupiga ...
      aga pähklid + lusikatäis mett ahjus-maiust olen ise ka endale teinud, kui tervislik üritasin olla ja ainult tervislikke asju süüa.
      (see oli ammu. Tartus veel.)

      Kustuta
    8. siis on asi vist konsistentsis... Et samad ained tajutavate pisitervikutena on etemad kui jahvatatult.

      Kas maapähklivõi ja tahini tunduvad neile, kellele halvaa ei meeldi, samuti ebameeldivad?
      või hummus?

      Kustuta
    9. Maapähklivõi hea.
      Teisi pole söönud, aga hummuse puhul ma lugesin kirjeldust-koostist ja mõtsin, et ilmselt see ei maitse mulle.

      Kustuta
  7. "sest kes teeb vahet nätskel-pehmel beseel ja sefiiril?" - eee. Kõik inimesed. Kõik inimesed teevad vahet :D

    VastaKustuta
  8. Aaah, mida ma algses nimekirjas ei maininud, aga fb tuletas jälle meelde: omaenda eripäraliste maitseeelistuste üldiseks arvamine ja nördimus-uskumatus, et on teisitiarvajaid.
    Nt mitte-sibulasööjad, mitte-küülaugusööjad, mitte-maksasööjad, mitte-kalasööjad jne, kes läbi aastaKÜMNETE muudkui kuulutavad "see peab küll hirmus haigus olema, mis sibulat sööma paneb" ja "küüslauku lisatakse toidule, et roiskumise maitset peita" ja "no nälja-ajal süüakse igasugu rämpsu, kalu ja siseelundeid, aga pole mingit põhjust neid süüa, kui näljaaega parasjagu pole!"

    VastaKustuta
  9. Hakkasin mõtlema, kas mul mõni söögiasi samasugust ebameeldivust äratab ja peamiselt vist valge šokolaad. Ja seda pannakse õudselt palju mingite täiesti heade tortide peale. Teevad hea juustutordi ja siis puistavad valge šokolaadi laastudega igast küljest üle ja mina pean heitlema, kas süüa taldrik ilusti tühjaks (sest ihnsus tuleb peale, kaloreid ei saa raisku lasta!) või nokkida need laastud küljest ära.

    Kui keegi valgešokolaadisööja on kaasas, sis on lihtsam, siis söödan talle sisse.

    Tglt tõukavad üldse külma koogi peal olevad šokolaadilaastud mind eemale, aga valge kohe eriti, kohe mõtlen, et lihtsalt margariinilaaste ei tahtnud panna või.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle suht meeldib, ainult kui on (sulatatud kujul) valge shokolaad kohupiimaga segatud või selle laastud kohupiima peal, ma ei söö.
      Sest ma olen KAKS korda selle peale oksendanud ja keha õppis selgeks, et mürk.
      Kuigi ma siiamaani ei tea tegelt, MIKS ma oksendasin. Keha arust oli igatahes tegu kohupiim+valge shokolaad komboga.

      Kustuta
    2. Mul on sama seis kookusehelvestega.

      A no neid asju, mida me ei söö, on meil kindlasti kõigil. Pekk kipub sihuke olema, eelmainitud maks ja muud siseorganid, silmud, lagrits, jne. Valmistoitudest mul näiteks orsotto. Ilmselt ka need kruubid, millest teda tehakse :)

      Kustuta
    3. mul oli kunagi mustsõstardega sama lugu - alates sellest, kui ma pärast nendega maitsestatud viina maitsmist oksendasin (kusjuures kogus oli tõesti tühine ja ilmselt jäin ma lihtsalt haigeks ja mustsõstraviina degustatsiooni eelnemine oli kokkusattumus), aga see läks üle, kui ma mitu aastat hiljem ettevaatlikult jälle sõstart maitsesin ja avastasin, et iga kord ma ei oksendagi nende peale.

      Kustuta
  10. Teatava üllatusega selgub, et meil on ka üks ühine joon - mulle ka must lagrits ei maitse. Isegi rohkem: muidu pole ma toidu suhtes valiv aga see on üks asi, mille puhul tõsiselt kaaluks näljasurma kui miskit muud süüa pole :P

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.