Neljapäev, 29. oktoober 2020

Absoluutselt teistmoodi! Või siis mitte

Mingi osa minust tunnetab teatavat kodunemist. Ma olen siin pesemas käinud, mu poeg on siin pesemas käinud, ma olen süüa teinud, pesu pesnud, kuivama pannud ja radiaatoritelt kokku korjanud. Äratuskella peale ärganud ning veel ja veel kapp-asju puhtaks pesnud, omade esemetega täitnud, uusi süsteeme loonud.
Aga ikka vaatan kella, mis vanas korteris SELLE seina peal edasi ripub, olen hädas pliidiga, mille nupud käivad tagurpidi ja et mul pole trepikoja välisukse võtit (see ei ole praegusel ajal lukus, aga näiteks septembris veel oli ning kerge kõhelus on alati välja minnes sees, sest pole kindel, kuidas tagasi sisse saan), tekitab tunde, et ma ikka päriselt ei ela siin.
Ainult kolmveerandi ulatuses. 

Mis siis, et istun Poeglapse mugavas toolis (Poeglaps ise on koolis) ja klahve löön, kohvi joon ja küpsist söön (ostsin, sest väliselt meenutasid "Maiasmoka" kringleid, mis armas asi) ja siin on soe ja õdus olla. 
Ma ei tunneta seda korterit Omana. 
Hoolimata kogu remondist, kappide ning riiulite seinaleriputamisest, panipaikade täitmisest ja aina vähenevast pappkastide kogusest elamises. 
Pealegi on siin vähemalt kaks nõmedat naabrit. 
Teate küll: kui minuga ollakse kena, ma olen kena vastu. Nagu suudan.
Kui minuga ollakse jõhker ja ründav, ma vastan samaga. LOLL ma vastu ei ole (nad on lollid ka, see kipub olema nõmeduse algpõhjus) (jah, nad on otseselt RUMALAD), aga ega neid ei kõiguta, kas ma ajan käredal toonil neile vastuseks mõistikku juttu või sõnastan nende omaga samaväärselt juhmi. 

Ja no - enamik siinseid inimesi on nunnud. 
Nagu vanaski kohas. 
Enamus on toredad, ent tooni annavad need mittetoredad, sest neid on näha ja kuulda. Näiteks ronivad nad laupäeva õhtul ukse taha, kui kappi on nihutatud, aga karjuvad: "Kas te teate ka, mis kell on?! Pool üksteist!!! Mõned inimesed üritavad siin magada!"
Mul on kahju, et mina olin sel ajal vanasse korterisse põrandale magama roomanud. Muidu ta oleks kuulnud sellest, kuidas öörahu reedel ja laupäeval algab keskööst ja kui ta tahab varem magada, tulgu ilusti paluma, siis ma vast laseks ka. Praegu teeme MEELEGA müra edasi, aitäh!
Aga ma olin ära ning kappi nihutasid Poeglaps ja K. Nemad kumbki pole eriti sõjakad võõraste päris inimestega. 
(Arvutimängud on teine jutt.)

Oli ka selline mutike, kes nägi Totorot ja nõudis mult aru, kas mul on majarahva luba selle jubetisega siin elada. (Ta ei öelnud "jubetis", ma täpselt ei mäleta, mis ta tegelt ütles.) Süüdistas mind enam-vähem kõigis surmapattudes. Aga kui ma tema rahulolematustele vähemalt ühes osas rõõmustavalt vastasin (- "Ja koristage ära see sitt! Tagahoovis on näha!" - "Mitte minu koera oma. Mina koristan ALATI ära!"), ta leebus mõnevõrra, ütles: "No selles osas olete tubli!" ja ronis trepist üles oma korterisse.

Üldiselt olen nii väsinud, et ükski plaan ei tundu mõistlik.
Nii et üritan päevakese ilma plaanideta elada.
Ei tea, kuidas see õnnestub, Selverisse jooksmine koos koeraga on ju ikka üsna kavas ...?

2 kommentaari:

  1. Kohtusin trepikojas mutikesega, kes käis oma koera jalutamas, sain koopia tegemiseks esiukse võtme laenuks, tegin koopiad ära ja olen nüüd rohkem majaelanik =)
    Tegin koopiad = jooksin selleks koeraga Selverisse.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.