Reede, 28. veebruar 2014

Head ajad vol palju

Mul on vaba aega.
Täiesti absurdne tunne.

Üleeile oli mul eksam, pärast mida tulin koju, lugesin neli tundi Murca blogi (link on ühe suvalise natuke vanema postituse juurde), magasin neli tundi ja lugesin veel kuus tundi Murca blogi, sest mul on vaba aeg ja ma võin. Võin täiesti ebaproduktiivselt tegutseda, võin olla kella kaheni üleval, võin magada millal tahan. Olen maailma kuningas!!!

Eile selgus, et päris nii see ei käi, et magan millal tahan ja passin (isegi unepausiga) kümme tundi arvutis pärast kolmetunnise ööunega ööd.
Ärkasin hommikul peavaluga, mis muutus üsna kiiresti (umbes 10 minutiga) üsna vastikust täiesti rämedalt vastikuks, nii et valust oli süda paha ja kuna ma polnud midagi söönud, öökisin kuivalt vetsupoti kohal, vahepeal haledalt viiksudes "Miks peab nii paha olema?!"
Öökimise vahele tuiasin vabisedes mööda korterit ja koristasin ettevaatlikult kõike, mida nägin, sest ilmselt minu esivanematel oli paha olla enamasti siis, kui mingi laip oli liiga kaua toiduvarude nime all koopas olnud, ja ainus võimalus oma enesetunnet parandada oli see minema tirida ja nühkida lõhnava heinaga maha ka kõik märgid ja jäänused. Kuidagi teisiti ei oska ma selgitada seda, et nii minul, mu emal kui isegi mu vennal (kes on täielik metsinimene ja ma pole teda juba kaks aastat näinud, sest ta istub kuskil Püreneedes või Vahemere ääres või sealkandis vagunelamus ja joob, tätoveerub ja metsistub seal omaette) ilmneb tendents haigena väga põhjalikke koristusi ette võtta.

Õhtuks oli suure koguse ibuprofeeni sissevõtmise ja suure koguse vietnami salvi endale laubale määrimise tagajärjel juba peaaegu hea olla ja selgus, et eksami sain B (tundub õiglane hinne - ma oskasin päris hästi ja täitsa sain paar uudset teadmist isegi õppmise käigus juurde, aga paar vastust  leiutasin suht suvalt kohapeal, meenutades oma laste ilmatukauget imikuiga, sest polnud taibanud lapse arengu konspekti isegi üle vaadata, sest oli vaja riiklikku vaktsineerimiskava, analüüside normväärtusi ja rahvusvahelisi lühendeid tuupida) ja järelikult ei pea uuesti sooritama.
Selle meeldiva emotsiooni pealt läksin magama, nägin unes hästi palju seksi ja siis ärkasin täna nii hea tundega, et selles kasvõi püherda.
Selle asemel koristasin VEEL, tegin kaneelisaiu ja omletti ja teed ning mängisin oma poja ja tema semuga lauamängu. Ja siis oli veel tulumaksutagastus ka tulnud, nii et käisin poes ja ostsin selle söögist, kempsupaberist ja pesupulbrist peaaegu tühjaks ning natuke jäi veel ülegi selleks, et kõik meie pere kolm peent taamimantlit keemilisse puhastusse ja pisiparandusse viia niipea, kui me neid seljas ei kanna enam kogu aeg. 

Ja ma ikka veel ei pea midagi.
Terve vaba nädalavahetus koos (minu tasemel) korras korteriga.
Keegi külla ei taha tulla? Täiega võõrustaks!

Teisipäev, 25. veebruar 2014

Mida ma kirjutan, kui tegelt on väga pakiline eksamiks õppida

Eelmise nädala kolmapäeval avastasin, et olen halliks läinud.
Mitte nüüd üleni. Aga peegli ees juukseid sasides ja mingit tavalist-ebatavalist edevusrituaali läbi viies avastasin, et meelekohad oleks nagu natuke helendustriibulised.
Mõned juuksekarvad sädelevad nagu Puude valgus Valinoris või midagi sinnakanti.
Kontrollisin kuus korda üle, et ega mul hallutsinatsioone ole, ja lasin Tütarlapsel ka vaadata.
Ta tunnistas mu avastuse tõeseks. Hallid juuksed - ja mitte paar, vaid mitu. Üle kümne.
Et olen viimased peaaegu 4 aastat juukseid regulaarselt paar tooni tumedamaks tooninud, ei saa õigupoolest kindel olla, et millal see värk minuga täpselt juhtus, aga üldiselt loen seda hallinemist raske elu märgiks, mitte vanaduseks.
Meie pere naised ei lähe üldiselt varakult halliks (ega sure ka varakult ära - püüan mitte olla erand, kes kinnitab reeglit).

Nüüd: üldiselt suudan ma nüüdseks suht kõik oma tavalised välimusehädad edevuseks ümber konverteerida - nii laia-kumera tagaosa kui nats lamedad rinnad, nii mingid rasedusest jäänud jooned kõhul kui sünnimärgid, nii kahvatuse kui päevituse, nii kortsud kui ebasümmeetrilise ise lõigatud soengu. Vinne ma ei suuda spetsiaalilusaks mõelda, aga ega end neist segada ka ei lase. Tegelt on mul juba noorest saati lausa selline mõttemäng, et milliseid ägedaid edevaid maske ma ostaks ja kuidas kasutaks, kui mu nägu ära lömastataks või põleks, või kuidas edvistada kaotatud jäsemete või sõrmedega või mõne meele töö lakkamisega (nt ei kuule enam ühel hetkel).
Nii et hallid juuksed iseenesest ei ole mingi probleem, neid ägedaks mõelda on tühiasi. Hei, mulle esteetiliselt lausa meeldib lühike hallisegune juus - selline karm ja kaunis kergelt lesbiline mulje. Halli võiks juba nii palju tegelt olla, et välja ka paistaks. Annaks tõsiseltvõetavust juurde.
Ja kui närvidele hakkab käima, siis on ometigi olemas juuksevärvid. 
Ent ikkagi kaasnes hallinemisavastusega midagi paanikataolist. Emake maa, see juhtub minuga kaaaa! Ma ei olegi haavamatu võitmatu igavesti noor (ja kohmakavõitu) amatsoon! Ma olen... nagu kõik.

Mõnedki edevad naisblogijad, kes on  juba teinud oma "Pagan, juuksed on hallid!"-postituse, on saanud (piinlik tunnistada) minu kergelt üleoleva muige osaliseks stiilis "oh te vaesekesed, kehvad hallinemisgeenid vist?"
Ja nüüd on mu endaga täpselt samamoodi.

Hallid.

Juuksed.

Ja ehmunud "mis minuga toimub?!" sinna juurde.

Kas ma äkki peaks kiiresti kolmanda lapse hakkama panema? Kas kõik, kes seda postitust loevad, muigavad samuti üleolev-haletsevalt "ennäe vanadust, tädike..." ja mõtlevad, et äkki ei oleks vaja nii ilmselgeid kehalisi lagunemismärke üldse avalikku võrgupäevikusse üles panna, midagi võiks ikka privaatseks ka jääda? Naine, ole vait, meil on häbi lugedagi! Sul võiks olla häbi kirjutada ometi! Kas ma karmi kauni lesbi imagot kultiveerides saadan signaale, et ma mehi ei musita enam, kohe täiesti põhimõtteliselt mitte? Kas seelik kui selline näebki nüüd imelik välja mu seljas või oli asi ainult selles seelikus, mille ma nädalavaheks valisin (sest ma ostsin ta suvel ja polnud kordagi kandnud ja vahel peaks riided ikka õue jalutama ka viima)?
Kas..?

Õnneks läks ehmatus siiski üsna ruttu üle. Kaasa aitas see, et kaotasin vahepeal oma uued hallid juuksed ära - s.t. otsisin neid igast valgustes ja igast peeglite ees, aga mida polnud, seda polnud. Alles täna, uuesti sama peegli ees otsides, ilmusid jälle välja.
Ma siis kindluse mõttes sikutasin ühe peast ära ning vaatasin teda näpu vahel hoides, et olla kindel - jah, on küll hall, ei ole valguse viga.
Oli küll hall. Umbes 3 cm halli karva, pehmemat ja siidisemat kui mu teised juuksed.

Pärast vaatlust ei osanud ma selle imeasjaga midagi muud teha, kui sõin ära.
Vbla tuleb neid nüüd juurde, sest sa oled see, mida sa sööd ju.

Esmaspäev, 24. veebruar 2014

Kirjutan siis midagi, enne kui viimasedki lugejad lahkuvad

Üldiselt tegin midagi kannapöörde taolist, eks ole.

See, et kõik läks hästi halvaks, tulenes otseselt sellest, et mulle see jaanuarikuine vaimse tervise praktika hirmsasti meeldis ja seal olid samas ka kohusetundlikud inimesed mul bossideks.
See, et mulle meeldis, ei lasknud mul nõme olla ja ülejala teha. See, et nad olid kohusetundlikud ja korralikud ja ökonoomsed (ses mõttes, et kui sul on tasuta tööjõud, sa võtad sellest viimast), ei lasknud mul ka ajaliselt lõigata. Teiste praktikate juures lasti üldiselt reeglina paar tundi varem koju ikka, kui oli rahulik õhtu ja suuremat töötegemist ei paistnud ka peale lendavat. Seal: ei.
Ühelausega: ma olin maksimaalselt hea töötaja seal.
Eriti millegi muu jaoks aega ega jõudu ei jäänud. Kuskilt mujalt positiivseid kinnitusi ei tulnud.
Selle asemel kukkusin vahepeal läbi elu esimese arvestuse (e. kursusetöö projekti kaitsmise) ja see, et ta järgmisel korral siiski tehtud sain, ei andnud mingit tasandust. Pluss kõik need haigused ja enda hambad ristis neist läbi võitlemine - sest kui te arvate, et ma vaikselt kodus puhkasin ja mõnulesin tõbede küüsis olles, jätsin ma küll millestki väga vale mulje. Phmt kui oli vaja, ma läksin ja tegin kõike, mida vaja, niipea, kui ma natukenegi jalad alla ja pildi enam-vähem sirgelt silme ette sain.

Ma olin nii ülemääraselt kohusetundlik, vapper ja pühendunud, ja sain selle eest tavalisest rohkem vastu hambaid ja vähem pai lihtsalt.

Tundus ilgelt ebaõiglane.
Isegi sellest hoolimata, et ma tegelikult õiglusse suuremat ei usu.
Ei ole see õiglus mu lemmikidee maailma väljamõeldiste hulgas, ei ole raudselt midagi, mille nimel ma oleks valmis dramaatiliselt ja kuulsusrikkalt surema, ei ole ka midagi, mida ma peaksin heaks argumendiks vaidluses (kui välja arvata õiglusteemalised vaidlused ise, eks ole).
Aga ikkagi tundus ilgelt ebaõiglane, et ma annan endast rohkem, kui tavaliselt - ja ma ei anna ka tavaliselt just vähe - ja vastu saan märgatavalt vähem toredusi.
Püüdsin asja parandada pahurdamise ja halamisega, aga see andis üsna tagasihoidlikult tulemusi. Paar sõpra nagu - märkas. Tuli mingi reaktsioon, mida päris kogu aeg ei ole. Käisin isegi külas kuskil, kus tavaliselt ei käi.
Aga suhteliselt napp oli see paikogus, siiski.
Ei katnud ära keerisena muudkui aga sügavamale alla viivat õudust, et ükskõik kui vapper, usin ja pühendunud ma olen, tegelt see maailma ei koti - maailm tahab alati rohkem.
Et ma siis püüdsin maailmale vastu tulla. Olla veel faking kurdima tublim. Sest no keegi peab ju märkama!

Phmt nojah. Suur viga.
Kui iga liigutus võtab sul juba silme eest virvendama, sest ressursid on nii täiesti otsas, siis ei saagi kunagi piisavalt paisid.
See lihtsalt ei ole võimalik.
Neid ei ole nii palju olemas üheski maailmas, kus ma ei ole parasjagu hetke populaarseim jumal aasta suurimal jumalalembimis- ja pühaperioodil.
Täiesti punasesse bioloogiasse kiskus ära juba.

...ja siis kuidagi juhtus nii, et tegin teatava pöörde oma suhtumises.
Selle asemel, et olla veel tublim, viskasin rusikad taeva poole, ostsin paki suitsu, värvisin silmad mustaks ja läksin külla kohta, kus ma teadsin ainult perenaist ning kus suitsetati toas ja mulle siiralt näis, et poolvõõraste vahel edenes selline ootamatult - kuidas see sõna on?
Ok, sõna ei tule, mõte on, et edenes säärane ootamatult palju vaikseid teineteisemõistmisi täis vestlus, kus vbla väga palju ei öeldagi, aga samas see nauding, et kõike ei peagi ütlema, on omaette hea. Ja ma ei läinud sealt pärast ööseks üldse koju, vaid helistasin lastele ning jõlkusin edasi baari, kus ma küll üldse mitte midagi ei joonud (kuna ma ei kannata alkoholi, kui ma ei ole enne rõõmsameelne juba) (ja mis siis, et meestele ei meeldi kained naised, ega ma meest saada püüdnud), aga tundsin end lausa mõnusalt. Vaatasin inimesi, hingasin sisse ja mõtlesin sellest, kuidas miski, mida ma parasjagu teen, ei ole kuidagi funktsionaalne, ja nautisin seda üüratult.

"Tead, aga mina saangi ühest baariõhtust umbes seitse korda rohkem positiivseid kinnitusi kui töötegemisest," ütles Sirje, kes mu selleks õhtuks adopteeris, viis mu oma koju ja andis teki peale.

Selles oli mingit mulle praegu nii üüratult olulist tõdemust. Ja siis ma mõtlesin seal baaris ka, et noh. Olen püüdnud teha kogu aeg järjest rohkem seda, mida ma kogu aeg teen, ikka rohkem ja paremini. Kogu see 2014 aasta otsa sama värk.
Kui tervet rehkendust ei jõua, teen kolmveerand ja alati ütlen kõigile jaa, kes pakuvad mulle asju teha, v.a. siis need inimesed ja asjad, mida ma enne pole teinud ja kel-mil nagu on niisiis mu peale vähem õigust, sest kõike ju ei jõua.
Aga tegelt teate teie ja tean mina ka, et kui muudkui teha järjest samu asju, ongi suht idiootne loota uudseid tulemusi.

Nii et ma otsustasin tol kainel baariööl, et teen nüüd mõnd aega uusi asju, uusi mõtteid ja uusi inimesi. Nii palju, kui minimaalse pingutuse ja pühendumusega õnnestub, püüan kooliga siiski kuidagi järjel püsida, aga kui ei õnnestu - kui ei õnnestu, siis parem aasta vahet pidada kui omaenda tubliduskatsetuste kätte ära näruneda, nutta ja kärvata.
Kui ma Tartus käisin, siis sõber A4 juba vaatas mulle otsa (mu lühikese soengu, haigusest kaamekõhna näo ja 19. saj. kanti sihtiva mantlistiiliga) ja ütles, et ma näen välja, nagu mu nimi peaks olema Arkadi, ma olen dekabrist, kes ootab Siberisse saatmist ja seal tiisikusse suremist, ja mu kallim, kelle nimi on näiteks Anna, viipab teeristil veel viimast korda kodustele käega ja sõidab siis mulle järele.
Lisaks ma peaaegu tülitsesin teiste sõpradega asjade pärast, mille pärast ma üldiselt ikka üldse ei tülitse.
Ühesõnaga närunemine on juba korralikult alanud.

Aga ma ei taha.
See on nõme.

A muidu, head kiluvõileivapäeva kõigile! Sibula ja munaga, sest täna on luksustele ka õigustus olemas!

Kolmapäev, 19. veebruar 2014

A kuidas siis edasi?

Ma saan terveks, eile võtsin viimased antibiootikumid kuuri lõpus ja täna...
Täna, laksti, jääb laps haigeks.

Ma olen nüüd kuu aja jooksul olnud kaks korda nii haige, nagu viimasel kümnel aastal pole olnud (viimane kord lausa nii, nagu viimasel 15 aastal pole olnud).
See eelnimetet laps on aga juba kolmandat korda kuu aja sees kodus 38+ palavikuga.
Tahaks kellelegi peksa anda, sest ilmselgelt on see kellegi minust väljaspool seisva isiku SÜÜ, et me oleme kogu aeg haiged, sest ma ei oleks ju nii haige ja ei mõjutaks last oma rõvedate bakterite ja viirustega nii jõledalt (kuigi ilmselt ta ikka jookseks lahtise jopelukuga -15-se ilmaga lumes või saabuks koju nii märgade saabastega, et sealt tuleb vett välja valada, kuna oli ometi nii õudsalt lõbus), kui ma poleks nii viimase piiri peal väsinud ja stressis.
Samas - jätkuvalt ei ole mul mingit seaduslikku kohustust seal koolis käia, sinna kõrvale elu elamisest rääkimata.
Ma võiks mitte teha kõiki neid asju, mida ma haigest pärast tegin. Ma võiks mitte viia oma teisele lapsele klarnetit, kui ta selle proovi minnes maha unustab. Ma võiks mitte minna praktikale niipea, kui pildi enam-vähen ette võtan. Ja muidugi ma võiks mitte sõpru silmaga näha, nagu kunagi.
Kas see oleks õigem elu?

Hinges on suur segadus: kas peaks igal võimalusel kohe ja täiega viskuma tagasi selle perutava hobuse selga, mis jookseb neljas suunas korraga, hammustab ja lööb takka üles, ning tegema tasa ka haigustega kaotatud välgukiirusel, sest muidu on perse majas? Või peaks võtma tasakesi, sõitma mingi käruga jupsadi-jumpsadi ühes suunas korraga, vaatama, kuidas tervis ja meeleolu vastu peavad, ning üldse mitte põdema selle kõige pärast, mida parasjagu ei tee ja ei ole. Olema haigele lapsele armas soe kodune emme, kes vaikselt praktikatöö valmis nokitseb ning siis akadeemilisele läheb ja romaani kirjutab?

Mõlemad võimalused tunduvad maksimaalselt hirmutavad. Ma ei ole piisavalt tugev inimene kummagi jaoks.
Sitt.

Reede, 14. veebruar 2014

Vananev tšikk vaatas haiguse ajal ära poolteist hooaega teleseriaali

ehk tänavune Valentinipäeva-eri.

Teate, mis juhtub, kui endasse lugusid lubada?
Filme vaadata, raamatuid lugeda, kasvõi laulusõnu kuulata?
Sa hakkad maailma natuke teistmoodi nägema. See juhtub.
Eriti kummaline on, et see kipub juhtuma isegi siis, kui sa oled juba tulnud ära pika tee nende avastuste juurest ja juba ammu täiesti uute tõdede juures omadega - piisavalt hea lugu piisavalt hästi esitatuna, ja korraga põrnitsed sa jälle mõnd (või võib-olla korraga mitut) hurmava naeratuse, pika mantli ja haavatud hingega särasilmalist meest, ja mõtled: "Aga... äkki nad ei lõhukski mind ära? Äkki oleks mõtet: mehel natuke vähem nukker ja mul natuke vähem triviaalne? Äkki, äkki - äkki oleks... ilus?"
Sest noh.
Sa nägid seda sorti lugu, sealjuures täiesti arusaamatu naistegelasega, kes eelistas vinge naeratusega ja sundimatult flirtivale mantlimehele oma paksuvõitu, üsna rumalat ja veidi kamandavat kallimat, ja armusid natuke filmikangelasse ära. Ja su maailm on varjutatud mõttest "aga mina teeksin seda ometi paremini ju!"

Ma olen raamatuid ka vahepeal lugenud. Üllatavalt mitut, arvestades kui kiire oli - aga nad olid mulle vaimse teki eest, mille saab üle pea tõmmata ja natuke aega päevas mitte oma elu märgata. Enamik neist läksid otse naha alla ja roomasid seal ringi, veidrad vingerdavad mügarad, ning tegid mu seest hellaks.
Mis siis, et labasus ja valed. Kogemustekorjaja on näinud, kuidas valed on kaunid varjavad katted elu õudse alastuse ees. Ma hindan valesid, neid ilusaid.
Tänu raamatutele oli säravanaeratuselisel teleimel lihtsam samuti sisse pääseda.

Lisaks polnud paha hetk ka tuvastus, et emake maa küll, see tegelane-mees on olemuslikult - mingite peamiste ehituskivide osas - väga nagu mina.
Kõige lahedam tegelane loos on neist ühtlasi kõige rohkem minu moodi. Pole paha.
(Siis mul tuli meelde see autistliku lapse asi ja nii äge enam polnud, aga häh - natuke ikka. Sest seal olid need teised tegelased ka ja nemad olid siiski veel palju rohkem puntras oma "teha hästi ja saada preemia" võrrandi sees.
+ nii kuradi lohukeserikast naeratust polnud neil kellelgi.)



Sain selle loo kunagi Linnariietest. See, kemps ja suitsuruum päästsid mind ja mu pagevat mõistust mu kõige piinarikkama praktika ajal 2012.a kevadel. 

Vaimse tervise praks sai tänase, antibiootikumidest läbiimbunud tööpäevaga, otsa. Ränkraske oli - aga väga hea tunde andis ka. Praktika, kus ma tundsin, et see ongi päris asi juba. 
Mitte mingi kuradi lõputu ettevalmistus eiteamilleks.

Teisipäev, 11. veebruar 2014

On nii tore, et maailmas on olemas antibiootikumid

Mul on nii hea olla.
Issand jumal, kui hea mul olla on!
Antibiootik hakkas alates teisest tabletist mõjuma, ma saan jälle neelata (raskuste ja ebamugavusega, aga ilma valutõmbluste ja enda hirmsa kokkuvõtmiseta iga neelatuse eel), ma olen jälle vett saanud juua, palavik püsib mõõduka 38 kanti, pea ei valuta enam ja ma püsin üsna hästi püsti. Saan jälle rääkida. Isegi häälega, kui tarvis.
Täielik ekstaas. Kõik endorfiinid, mis hirmsate piinade keskel kehas üles peksti, et see värk kuidagi välja kannatada, hellitavad mind nüüd igal rindel.
Koristasin ära köögi, panin pesu pesema, sõin viilu apelsini ja kaks teelusikatäit kalasalatit, asendasin läbihigistatud voodipesu puhtaga. Kogu aeg naeratasin. Issand, kui hea on olla.
OMG.

Piina lõppemine on ikka üks parimaid hetki elus.

Laupäev, 8. veebruar 2014

Mhmh

See on mingi reegel, onju. Et kui sa juba peaaegu tunned, et jess, viimane päev veel ja siis on praktika läbi ja enne saab kaks päeva kodus puhata - siis tõuseb sul reede õhtul kodus 39 kraadi palavikku ja kõik väriseb ja üldse on jubeõudne. Näed unes, kuidas sul on väike puudega laps, kes nagunii sureb mõne aasta pärast ära, aga keda sa siiski püüad seni elus hoida, kuni võimalik.
Ja ta on väga külmaõrn, aga kuna sina hõõgud palavikus, siis saab last kaitsta teda oma teki alla kuuma kaissu võttes.
Une juurde käis veel kuskil lumise mäe otsas seisev kuri võlur, kes korjas võlukepiga kokku mu sõprade kehasoojust ja saatis selle kõik mulle peale. Et nemad sureks alajahtumisse ja mina ülekuumenemisse ja me kõik hakkasimegi vaikselt otsi andma, aga ma ikka lootsin, et päris ära keegi ei sure ja mina saan lapse soojas hoitud.

Ega ma midagi ei teinud selle heaks, lihtsalt lebasin ja lootsin.

Neljapäev, 6. veebruar 2014

Kui väsinud ma siis ikkagi olen

Mängin praktikabaasis põrandal istudes erakordselt kauni autistlapsukesega sellist mängu, et tema näitab raamatust asju ja mina ütlen, mis need on.

Laps (näitab)
Mina: Tiiger. Jänes. Siil. Teine siil.
Laps: (keerab lehte)
Mina: (jääb magama)
Laps: (tonksab mind ärkvele ja näitab)
Mina: Karupoeg Puhh. Karupoeg Puhh. Tiiger. Teekann.
Laps: (keerab lehte)
Mina: (jääb magama)
Laps: (tonksab mind ärkvele ja näitab)
Mina: Eee... jänes. Jõgi. (Jääb magama)
Laps: (keerab lehte ja laksab mulle kergelt vastu reit. Näitab.)
Mina: Karupoeg Puhh. Tiiger. Tiiger.

Ning nii veel 15 korda, kuni ma alistun ja kohvi tegema tuigun.

Vahepeal näen unes ka täpselt ära, milline laps on Tiiger, milline Notsu, milline Ruu ja milline Jänes.
Karupoeg Puhhi seal koolis ei ole.