Kolmapäev, 28. november 2018

Algul hädaldan, siis vihastan

DISCLAIMER: Siin ma phmt hädaldan ja vingun praegu ja kui nüüd tuleb kommentaare "nii isekas, kuidas sa võid" või "võta end kokku ja ole tubli!", ma lihtsalt kustutan ära.

Valu ikka väsitab.
Mul ei ole selle kohta midagi uut öelda kui et näe, jälle kogen seda. Aint magaks kogu aeg, aga Poeglaps röögib (poolihääli, aga see on kõvasti valjem kui vaikus) arvuti taga, kuidas mäng vihkab teda ja miks, miks, miks?!
Ei, mul ei ole ka mingit probleemi, lihtsalt mu floksid ei õitse ja on november, midagi teha ei saa, praegu polegi floksiaeg, ja siis olen kurb seepärast.
Läheb üle. Aga on kurb.

Ma tahaks jalaga peksta, aga ei tea, keda või mida.
Ma olen valesti, olles mina, aga ei taha ka keegi teine olla - suht võimatu olukord.
Ok, hullult ponnistades suudan veel kaks meest välja mõelda, kellelt last küsida, aga nad ka nagunii pole nõus.
Mu poeg mängib fortnite'i ja räuskab, et see mäng vihkab teda, miks, miks, miks, ja mul on tunne, et mind vihkab elu, miks, miks, miks, mis on mõnevõrra hullem - aga teda "ei huvita".

Et ma tean, ma tean, lubasin 10 aastat ja neist pole neligi päriselt läbi, ma ei tee midagi endaga - aga see tunne, et sa oled kõigi jaoks valesti, et tegelt sind talutakse, sest kedagi paremat pole võtta, kas see ei käigi kõigil vahepeal peal? Kas tõesti on nii imelik tunda, et ilmselt oleks parem, kui mind olemas poleks?
Kui su poega ei huvita ja tütar elab mujal ja koera jalutaksid ja annaksid talle süüa ju teised ka, jee ta tänavale visataks või magama pandaks, kui lastel "niigi raske aeg on", kui sind ei taheta, kui sind ei vajata, sa lihtsalt - loksud ju?
Kas see "miks ma pingutan, kedagi ei huvita ju" on tõesti mingi HARULDANE asi v?

Aga elada ilma pingutamata ... ma tean, jutlustan seda kogu aeg. Ja siis tulevad inimesed ja ei ole minuga üldse rahul ja ma ei ole nende jutu järgi täiskasvanulik ega vastutustundlik ja olen isekas ja narstissistlik ja no MA EI SAA ARU, mis nende peades toimub, mida nad ette kujutavad.
Sest mina kipun alailma pingutama teiste heaks üle oma võimete, sest ma ju TAHAN, ja ma üritan endale piire ette seada lihtsalt sinna, kus ma tegelt ei taha, aga pingutamine teiste heaks on juba nii harjunud, et kipun seda automaatselt tegema. Kuidas see HALB on, et ma natuke ennast ka hoida katsun?
Vanadel kurbadel aegadel ma tundsin end kogu aeg süüdi, et miks ma rohkem ei teeni, miks ma oma ema mehele korteriüüri ei maksa, miks ma rohkem ei korista, paremini ei kirjuta, rohkem lastega ei tegele, parem tudeng ei ole, sportlikum ei ole, vähem ei kaalu - nüüd ma vähemalt saan aru, et kõike üks inimene ei suuda, see on normaalne, et kõike üksi ei suuda ja ei tee. Ja kui seda oodatakse, on probleem ootajal, mitte minul.
Nagu - ma üritasin KÕIKI õnnelikuks teha. Ja kui enam ei ürita, olen ISEKAS ja NARTSISSITLIK? Vabandust, aga äkki teeks vahelduseks teistpidi? Et kõik, kes on mult oodanud, et ma neid õnnelikumaks teeksin, tunneksid end süüdi ja halvasti, kui nad ei suuda mind õnnelikuks teha? Mitte et paha mina, miks ma üüri ei maksa (rohkem), vaid paha korteriomanik, miks ta minu meele järgi remonti ei tee (rohkem)? Millal on minu käest küsitud, mis mulle meeldiks, mitte eeldatud, et ma kõige eest tänulik olen ja räägitud, kuidas ma teen seda ja toda ebapiisavalt?

Oh, vihane on palju toredam olla kui kurb =P

Just, mitte mina ei ole halb inimene, kui keegi ei hinda mind aktiivselt, vaid fakk need teised, kui nad mind hinnata ei mõista!
Huh, jaa =)

Ma selle vihaga võiksin midagi teha kohe.
Oh, tean!
Kunagi avaldasin luulekogu. Helen tegi sellele viimase peal kujunduse.
Kriitikud suht (väga?) kiitsid seda, oli ka Betti Alveri preemia nominent. Ma elasin usus, et keegi seda ei osta ega loe, sest tagasiside kirjastuselt oli, et aastaga on müüdud 32 eksemplari või midagi.
Aga mõned aastad tagasi juba väitsid inimesed, et raamatupoodidest on otsas.
Mõtsin, et eks kirjastus loobus neid laiali vedamast lihtsalt, olgu - aga kuskil aasta eest avastasin, et Hermese koduleht ka ütleb, et "läbi müüdud".
(Muidu on see arvustuste lugemiseks nüüd parim koht, sest enamik vanu linke on praeguseks tummad.)

Aga! Minu käes on veel viis täiesti uut ja lugemata praakeksemplari, sest algul trükiti neid täistiraaž, kuid siis selgus, et mu lemmikluuletuse keskel on leheküljed vahetusse läinud, luuletus algab lõpust ja siis tuleb algus. Tehti siis uus tiraaž (kuna mu isa ja mu ema mees maksid kirjastusele avaldamise eest, oli korralik tulemus neile kohustus), aga meie kätte jäi nii palju praaki, kui küsisime.

Kui keegi, kes on võimeline ühe luuletuse jagu vales järjekorras lehekülgi lugema, tahaks sihukest luulekogu endale koju, siis kui ta saadaks aadressil murumuna ät gmail punkt com oma kontaktid (linn, pakiautomaat, oma telefoninumber), ma detsembri jooksul saadaksin need kogud laiali.
Siia postituse alla võib ka öelda, et saatsid kontaktid, sest mul on neid praakeksemplare siiski ainult viis ja oma märgades unenägudes ma näen kümmet innukat luulehuvilist kohe tormamas ja mina siis pilgutaksin abitult silmi ja mõtleksin, kust veel 5 eksekat välja võluda.

Küsisin kohe neti teel last ka.
Pakkumine olla väga ootamatu, aga huvitav.
Lubati järele mõelda.

Esmaspäev, 26. november 2018

Kõik on halvasti

Inimese kohta, kes kogu aeg seletab, et on hormonaalne olend, kelle määrab ära keha ja mõistus tuleb teises järgus (kui mitte kolmandas), oli mul väga veider ettekujutus selle kohta, kuidas noodsamad hormoonid kaalu mõjutavad. Või siis ei mõjuta eriti.
Või õieti - ma tegelt uskusin, et mõjutavad, aga teistel. Mul hoiavad menstruatsioonitsükli osadel päevadel vedelikku kehas kinni, siis lasevad jälle vallale ja muud eriti ei tee.

Noh, praktika selgus natu teistsugune olevat.
Eelmisel talvel hakkasin lambist juurde võtma. Mitte midagi teistmoodi ei teinud, sama palju trenni olen kolm aastat teinud, samapalju sõin ka - ja no võtsin juurde. Näiteks seitse kilo.
Selle pealt mingeid järeldusi veel ei teinud, sest no - ju ma siis endale märkamatult sõin rohkem või midagi, ega ma ju ometi jäta kasutamata võimalust enesekriitiline olla, kui mitteolemine nõuaks pealegi oskust vastutust kuhugi mujale panna, kui enda peale võtta.
Aga nüüd võtan alla, samamoodi lambist, midagi tegemata, ja olen seega sunnitud tõdema, et need kunstliku viljastamise hormoonid ikka mõjutasid. Kuna mul sai raha otsa, siis on suvest saati ses osas tühi maa old ja nüüd läheb kaal lihtsalt, mitte midagi tehes, jälle alla.

Nojah. Väga paljuütlev. Ütleb palju loodetavasti neile, kel ka arvamus, et eieieiei, NENDE kehas ei tee hormoonid vähemalt kaalu osas väga midagi.

***
14 tundi hiljem:

Oi.
Oi, see juhtus jälle.
Mida aeg edasi, seda selgemaks saan vähemalt selle, miks mul alati nii valus on, kui mind ei taha mees, keda mina tahan.
Sest mina hakkan tahtma meest, keda ma juba tunnen. Ja siis ma ootan kannatlikult, oh, kohutavalt kannatlikult kuid, vahel aastaid, seekord poolteist aastat, enne kui asi "kuule, ütle nüüd välja'ni" läheb.

Kui siis selgub, et mkmm (ja alati selgub nii. Mis värk? ALATI!), siis mul ei ole: "Kui ta mind paremini tunneks, ta ju tahaks".
Sest nad tunnevad juba.
Nii hästi kui saab - ja ma ei ole neile piisavalt. Või olen liiga, vahet pole.
Kes ma olen, ei sobi neile.
Ma olen valesti.
Ja ma ei tea, mida teha. Ei saa ju hakata kellekski teiseks.
Lihtsalt on, nagu on.

Nii neetult valus. Nii valus, et magada ei saa, aint värisen siin omaette. Suitsu ka pole ja kell on pool viis hommikul. Huvitav, kas võtta koer nööri otsa ja kõmpida 4 km kaugusele bensukasse?



No mis ma muud ikka teen siin. Istun arvuti taga ja kannatan?
Lähen.

Laupäev, 24. november 2018

Oh ja ah!

Käisin oma tütre kooli playboxil.

Ma täpselt ei tea, kuidas oma vaimustust väljendada, sest see orgunn, mis kulus ürituse korraldamiseks, oli üle igasuguse mõõdu, phmt ma tahaks nutta lihtsalt vaimustusest, aga LISAKS sellele olid etteasted! 20 klassi olid ikka väga palju tööd ja vaeva alla pannud, laval oli nii imelist tervikut ja näitlejameisterlikkust, hästi sünkroonis tantsukavu kui elus saltoviskaja ja noh - ma eksisin JÄLLE ära (üldiselt ma ei eksi, kui kohas juba enne käinud olen, 32. koolis olin kaks korda, neist ühel ekslesin enne 2 tundi mööda Mustamäed) ning olin juba kohale jõudes surnuks väsinud, ent ikkagi olin vaimustusest tumm.

ÜKS asi oli aint ebahea - see, et võimlas ei saanud aknaid avada ja publik etteastete teise poole ajaks juba lämbus.
Aga kõik muu oli IMELINE.
Isegi see, kuidas publik vahepeal röökis ja kiljus - ma küll ei saanud aru, mis laul see üldse oli, mida koolidirektor laulis, aga no see, kui LAHE oli kuulajatel, kui LAHE on omada selliseid õpetajaid, sellist koolivaimu - see ikka tuli läbi.
Kui ühe õhtujuhi klass esines (nad tegid viimase peal tööd, ma isegi hindasin nende tervikut natu kõrgemalt kui oma tütre klassi, kes sai viimaks grand prix, oma - aga no mu tütre klassi ülesanne oli oluliselt vingem ka, seal ei olnud keegi lihtsalt "tantsija", KÕIK olid rollid ja rollis), siis ta saatis neid innustusega ja pärast intervjuu ajal kallistas oma klassivenda.
Mu meelest mehed peaksid omavahel palju rohkem kallistama, patsutama, õlavarsi suruma - puudutamine võiks ka neile normaalne olla ju? Ja paistab, et noor põlvkond juba suudab ja oskab seda teed käia.

See poiss, kes oli riietatud Brintney Spearsiks ja tegi laval saltot! Mu süda murdus Florence and the Machine'i järgi tehtud kava järel! Meie Mehe "Solgitoru sultani" teemal tehtud kavas Kõige Nägusam Noor Mees tegi laval kelmikalt strippi!
AAAAAAHHHHH!
Mul oli termosega kohv kaasas, sest mul oli vähe usku puhvetisse vaheajal, ja õigesti, sest vaheaeg tehti pärast kõiki kavu, et žüriil oleks aega otsuseid teha.
Jah, pudelikesega piim ja purgiga suhkur (ma ise joon suhkruta, aga ma päris üksi ei olnud) ka.
I come prepared. 

Mida, muidugi olen ma väsinud ainult vaatamas käimisest, nii väsinud, et mul on kogu aeg külm (istun kampsunis JA talvemantlis) ja ei saa magada. Aga ma olen niiiiiiiiiii uhke, nii rõõmus, nii rahul!
Sest mu tütre klass võitis gümnaasiumiosa kavade seas ja sai ka grand prix ja no kurat.
Vähemalt pole ma pärandanud seda, et teed nõrkemiseni tööd ja siis keegi eriti ei hinda =)
Ma ei saa teile veel eraldi videot linkida, sest ka korraldajad on inimesed ja järgmise päeva hommikul veel ei ole videosid üleval. Aga need on olemas, livestreami sai kohe võetud ja no lõpus, kuskil 4 tundi ja minut-poolteist algab mu tütre klassi encore - ja see oli mu meelest isegi parem kui esimene kord.

MA OLEN NII UHKE!!!!!!!
!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Esmaspäev, 19. november 2018

Töö

Poeglaps tegi ajaloo kodust tööd, milleks oli 15 lauset Mespotaamia kohta ja kirjas pidi olema loogiliselt seotud tekst, muidu võtab õpetaja 25% hindest maha

Istus mul voodis, kirjutas ja samas seletas: "Ma olen päris kehv selles loogilise teksti tegemises. Siis ma kirjutan sedasi, et iga järgmine lause tuleb eelnevast. Näiteks: Mesopotaamia aladel elasid inimesed juba ammu, aga tsivilisatsiooni tekitasid nad umbes 3000 a  eest ja nad leiutasid palju asju. Selle kõik ma kirjutasin sinna, et saaksin järgmise lause: nende üheks kõige tähtsamaks leiutiseks oli ratas. See leiutati, et linnast linna kiiremini liikuda. Ja siis ma räägin linnadest!"
Mina: See ongi loogiline tekst. Tähendab, sedasi loogilist teksti tehaksegi.
Poeglaps: Fakkjee! Ma olen nii tark!!!!

Täna valutas mul pea. Isegi ei jõudnud väga kaua valutada, enne kui kütsin sisse valuvaigistid, siis kolmveerandi tunni pärast migreenitableti ja läksin kuuma duši alla takkapihta.
Ja selle järel magama.
Et kaua ei olnud, on oluline peamiselt seepärast, et mulle ei hakka valu õieti õudne tundumagi, kui see kestab alla paari tunni. Aga vist oli õudne. TUNNE oli õudne ja kuigi nüüd enam valu otseselt polegi, ainult nõrkus, uimasus (ja kas ma nõrkust mainisin?), on täiesti läbipõlenud olla.
Nagu oleks midagi rasket teinud.
Janu on ka, aga kööki vee järgi ei jaksa minna.

Oh, läks ainult pool tundi, siis läksin, jõin ja tõin tuppa ka pool liitrit mineraalvett! Jee mina!

Veel 3 tundi hiljem on suht ok olla juba. Käisin Totoroga poes (pisikesed sammud, kuhugi pole kiiret), valgus oli nii kaunis, nagu ta vahel novembris on, kuldne ja hele korraga, ning koju tulles naeratasid taevas mulle roosalillad pilvetupsud.
Ainult on täiega üllatav, et on esmaspäev. Nii äravaevatud, ületöötanud ja viimaks kergendatud tunne on, et olin väga reede-olemise-tundes sees, kui Poeglapsega seoses korraga meenus, et tont võtaks.
Töö- ja koolinädal on EES, mitte möödas. .

Reedel teeb mu tütar playboxi.
Nende koolis on see traditsiooniline hiilgav üritus (eelmise aasta muljed) ning juba umbes kuu aega on käinud:
"Emme, meil on ju kodus sukki ja korsette? Mitu? Saada pildid ka!"
"Need heledad kombineed - mitte mustad, aga peaaegu valged, need sobiksid meile hästi!"
"Meil vist mingeid 1920 aasta moodi toole ei ole?"
"Jaa, saada need klaasid ka, meil on lavakujundust ju vaja!"

Ainult ma mõtlen, et äkki nad on liiga suure tüki hammustanud. Sest noh - need on ju Päris Tantsijad seal?
Samas - samas - kurat, sa kõrgemale püüa, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on!!!!



Ja nad teevad kõvasti tööd, ärgu selles kahtlust olgu.

Muidu mina ise eelistan loo seda kaverit, aga mõistan, et sealt videost tantsukava välja võluda oleks üsna ... jabur. Et mitte öelda "lootusetu ja nii kerge vastupanu teed minek, et pole üldse teema".

Laupäev, 17. november 2018

Õudus!

Totoro kardab plekist kausse.

See ei ole mingi uus asi: algul ta ei joonud mul siin ka, kui uude koju tuli ju.
Läks veidi aega, kuni avastasin, et ta ei joo sellest metallpotist, mille vee andmiseks ette nägin, aga plasttaldrikust läheb küll.
Süüa andsin talle algul plastist jäätisekarpidest, kuni mõne nädala pärast mõtlesin, et neiu koeral võiks ikka korralik sööginõu olla. Võtsin plekkkausi, panin selle krõbuskeid pooleldi täis, aga midagi mul oli veel vaja teha. Toetasin kausi vannitoas pesumasina peale, kaotasin selle "millegi tegemise" käigus tasakaalu, koperdasin ja lükkasin kausi masina pealt alla.
Esiteks lendasid krõbinad laiali, teiseks kolises päris kõvasti. Plaaditud põrand.
Totoro pages õudusega.
Mina korjasin krõbinad jälle kokku ja läksin talle tuppa järele, et söök kätte anda, aga koer keeldus voodi alt välja tulemast.
Ka jubeda kausi põrandalepanek ei aidanud.
Ka jubedast kausist krõbuskite jäätisekarpi ümber valamine ja selle karbi põrandale panemine ei aidanud.

Ta oli voodi all peidus ligi kolm tundi, sest JUBE KAUSS OLI NII JUBE!
Mõni päev hiljem proovisin uuesti, aga siis ei olnud vaja isegi kaussi vannitoapõrandale pillata - piisas selle nägemisest, et Totoro roniks voodi alla ja sealt paar tundi välja ei tuleks.

Ma siis rohkem enam plekk-kausiga ei üritanud, jäätisekarbid olid teema ja no mis siis, et neid näriti - kuni põhi all, kõlbab küll, eks?
Tasapisi hakkas Totoro taldriku asemel potist jooma. Selleks läks küll ligi kaks kuud, aga no õnneks ta leppis potiga viimaks - nii suurele koerale pidevalt taldriku täitmine (sinna ei mahu nimelt väga palju) läks vähe tüütuks.
Ja kõik jäätisekarbid mul kodus said nii ära näritud, et mõtlesin: no mida, ta sedavõrd kaua ju ei jaksa ühest kausipillamisest traumeeritud olla?
Alustasin eile õhtul ja kuna õhtusöögiks ei ole mitte krõbinad, vaid pehme toit (seekord koeravorst), mida ta oluliselt enam armastab, läks küll. Sõi metallkausist ja jee!
Olin rahul ja täna hommikul panin talle krõbinad sinnasamasse kaussi.

Kuna meil on süsteem (või noh, mina nägin ette, et nii peab minema, ja Totoro ei saa vaielda, sest ta ei oska inimeste keeli), et söögi saab kätte mõne käskluse täitmise peale, ütlesin: "Kõrval!" ja kui koer must meetri kaugusele maha istus, oigasin sisemiselt, et ikka ta aru pole saanud, mida "kõrval" tähendab, ja üritasin teda kausiga (s.t. eesmärk oli kausis olevat toitu demonstreerida) enda kõrvale juhtida.

Seepeale lahkus Totoro teise tuppa.

Hüüdsin teda, tuli, üritasin "Kõrval!"'iga - ja täpselt samade tulemustega. Kolmandal korral ei tulnud Totoro enam tagasi minu juurde ka kutsumise peale, vaid passis mind toast, silmad lambivalguses läikimas.
Aaa, ma hirmutasin teda selle plekist kausiga, taipan takkajärele. Tema tuli tagasi, mina jälle panen jubeda kausi ta ette ja kohutan kavakindlalt!!!

Nojah, mis seal ikka. Totoro oli toas, minu juurde ei tulnud, korraldust ei täitnud. Panin kausi riiuli peale, koera ulatusest välja, ja läksin magama tagasi, sest kõik eelnev toimus kell 7 ja laupäeva hommikul ei ole see aeg, mil üles jääksin.
Kell 9 käisin Totoroga taas õues (ta hommikuti esimesel käigul miskipärast aint pissib ja kakale küsib tund-paar hiljem), siis lasin tal "lamada" (ei pea tingimata mu kõrval lamama, ma selline lõtv koeraomanik) ja kuna ta lamas, sai kausi käppade vahele.

Alles kui kella 12 paiku päriselt tõusin, avastasin, et esimest korda ajaloos on osa toitu kausis alles!!!!!!
Saate aru, ma annan koerale toitu pooleldi täis kausi ja seal on kolm tundi hiljem veel natuke alles!!!!
Isegi minu aju tegi seepeale ühendused ära-  ja no olgu. Üritan leida veel mõned plastikust asjad talle söögi andmiseks. See taldrik, kust alguses juua sai, on näiteks variant ju.

Muidu on malbe olemine. Homme kutsikakooli pole, sest Agle on ühel koerte ühiskonnakõlbulikkuse eksamil kohtunikuks, nii et laisk rahulik.
50% peale alla hinnatud vorst ahjust läbi käinud ja söömisel, kõrvale koorega kohv ja vaikselt käin ning panen masinast jälle pihutäie pesusid kuivama. Kiiret pole, et kõik korraga peaks panema. Ei lähe maailm hukka seepärast, et mõned siidpidžaamad, kampsunid ja villased sokid 2 tundi kauem pesumasinas on kui teised.
Nõup, ei ole õudust, üldse ei ole.

1 koomiks raamatupoe-müüjast-hundist, kes öeldi väga minu moodi olevat:



(ei, seda on umbes 70 neljapildilist episoodi veel siin, kuidas muidu saaks leida, et minu moodi? Liiga vähe infot oleks!)

Kolmapäev, 14. november 2018

Irreaalne

... aga nii tuttav.
Nii hirmus.
Ja ometi nii tavaline. Vähemalt olnud.

Olen nüüdseks enda nii ära väsitanud, et tunnen Nagu Vanasti.
Kunagi üks toonane sõber, kes luges mu käsikirju, märkis, et mu tegelased on kõik jube väsinud.
Ma ei osanud midagi öelda, sest mõtlesin, et Kõik ongi Kogu Aeg väsinud nagu minagi. Mida muud ma pidin kirjutama, kui väsimust pidasin inimene olemise kaasnähuks? Muidugi olid nad väsinud, mis sa polegi v?
Selline tunne kui praegu oli mul KOGU KURADI AEG, ainult et toona pidin elama teadmisega, et homme jälle vara üles nagu ikka ja töö ja kool ja lapsed ja kunagi, KUNAGI ei ole aega puhata.

Nüüd mul on luksus olla nii kuradi väsinud ainult väga harva ja siis ka teadmisega, et ok, vähemalt järgmine nädal on mul üleni vaba, siis puhkan välja.

Kui ma olen väga väsinud (nagu praegu), mul ei tule kergesti üle huulte soov, et keegid teised teeksid ära asjad, mis tehtud peavad saama.
Näiteks koeraga välja isegi mõtlesin korraks Poeglapse saata. Aga kellegi teisega mängida mänge "tee seda, mida mina tahan" on mulle oluliselt kurnavam, kui ise asjad ära teha.
Kusjuures kui oleks nii, et ma ütlen, poeg läheb, ütleksin.
On aga nii, et isegi HEAL juhul ta vastab: "Jaa, ok, ma 3 minuti pärast!" mis venib sujuvalt esmalt kuueks, siis kümneks, siis meenutan veel korra - ja kogu aeg vaatab koer mind kurva näoga ja kaapab ajuti käpaga.
RÄÄKIMATA veel juhust, kui poeg on: "Aga miks mina?"

Mul on väga palju kergem ise viia ja kui olen väsinud, lähen kergemat teed.

Mul kulgeb see kuidagi valepidi: kui mul on raske, ma ei jaksa enam abi küsida, kergem on ise ära teha või läbi ajada tegemata. Nüüd, õppinuna, katsun küsida, kui veel jaksan, aga noh - mul laupäevast saati pole hoo ja hoobi vahet olnud väga, ja nüüd on näha, seestpoolt, mida see minuga teeb.
Ma vihkan maailmas kõike, tunne on, et keegi ei armasta mind, ei hinda ja ma hoian ohjepidi maailma tasakaalus, aga kui ma need lõdvaks laseksin ... tegelt on parem ja hetkel elulisem kujund, et hoian maailma rihmast, onjo?
Ja ma ei oska lahti lasta, sest tunne on, et siis paneb kohe lõikama ja ma pean tegelema veel selle probleemiga, et koer maailm on jooksus ja teeb, mida tahab ja kõik on minu peale pahased, sest kuidas ma siis niiiiiiiiiii ...

Tegelt maailm ei ole kutsikas. Päriselt ka.
Ei kao ära, kui ma teda rihmast ei hoia.
Rääkimata sellest, et Totoro ka ilmselt ei kaoks.
Lihtsalt üks mu naabrinaistest (hea mäluga lugejatele tuttav kui "no sul ei käi temast enam jõud üle") vaatab teda iga kord hapu näoga, kui trepikojas kohtume, üks teine pahandas minuga, et muru seest on umbes 15 ruutsentimeetrit üles kaevatud, ja põhiliselt on mul tunne, et mu koer on neil kogu aeg ees ja halb ja pähh.

Muidu igast asjad meenutavad vanu aegu: näiteks et isegi kui kõht ei ole tühi ja toit eriti hea, on kuidagi kehas lootus, et söömine taastab mingeid energiavarusid, ja tahaks süüa. Ning mõte, et olgu, mulle see asi, miks linna lähen, ei meeldi, aga loen rongis raamatut, on leevendaja. Säärase lubadusega saan end rongi veetud.
Sest kui enam midagi ei jaksa, ei taha, ei oska, ei suuda, on raamatusse ära minek peitupääs maailma eest.

Aga jah.
Mõtlen (ja ma olen väsinud ja mõtlen igasuguseid halbusi, sest väsinud), kuidas kui mul on kõige raskem, keegi ei tule appi ja ei paku end piksevardaks. Sest siis ma ei jaksa enam küsida. Ja pärast olen mina süüdi teiste meelest, et miks ma siis niimoodi tegin - ma ikka vihastan mõne inimese peale kolinal ikka veel.
Et MINA olen nartsissist, isekas, ainult endale keskendunud? Et kui ma mööda maad ei rooma ja end kõiges süüdlaseks ei pea (miks ma ei teeni rohkem? miks ma ei treeni rohkem kui 5 haledat korda nädalas à pool tundi? miks ma ei saa ainult viisi kõrgkoolis ja ei kirjuta nii, et kõigile meeldiks ja miks ma nii kuradi vilets olen, et üldse kellegi abi vajan vahepeal, nõrk, nõrk, NÕRK!), olen nartsissistlik?!

Oleks naljakas, kui poleks nii kuradi õudne.
Ma vahel, just sedasi väsinuna, mõtlen ka, et aga äkki ikkagi ... Ja kuigi mul nüüd tuleb mõistus kohe koju, võtan faktid ja oeh, ei, ikkagi mõtlen sellele võimalusele.
Vahel.
Ja siis saan vihaseks, lähen vihast siniseks nende peale, kes seda pakuvad - ikka veel pakuvad.
Et nagu ... et nagu ... te niivõrd ei saa millestki aru, aga möliseda ikka tahaks, arvamus omaenda arvamusest on nii kõrge, et seda peab ikka teistele ka peale suruma?

Huvitav, miks mul ei ole vajadust käia ja diagnoosida teisi, kes seda küsinud pole? Miks ma ei õpeta kedagi elama, kuni mu arvamust otse küsitud pole?
Miks, kurat võtaks, ei võiks mulle pakkuda samu asju, mida mina teistele pakun, nimelt jätta mind rahule oma õpetustega?!
Aga ei, ma olen nartsisisstlik ja ennastimetlev, kui mulle need küsimata antud soovitused ei sobi ja ma neid ei taha ...

Pühapäev, 11. november 2018

Kuidas ma kinos käisin

Tahan muidugi oma kinoskäigust ka rääkida, sest noh - mulle ei ole see mingi "ah, läksin kinno".

Esiteks ma muidugi ütlesin sõbrale, kes mu kinoskäimiste eest hoolitseb, et jaa, seda, Queeni filmi, mhmh!
Ütlesin umbes augustis. Ja siis uuesti peptembris. Ja oktoobris. Ja siis veel oktoobris. Saatsin talle invite'i 31. oktoober toimunud ühisvaatamisele Dakiga.
Ta selle viimase kohta ütles, et nädala sees ei sobi hästi, ja varasemate kordade kohta mhmh, jah.
Nii et ostsin lõpuks ise piletid, sest VAJA OLI.

Loomulikult oli mul tunne, et ka mu lapsed peavad seda filmi nägema - hariduslikel eesmärkidel ja natuke aru saamaks, mis muusikat nad sünnist saati kuulama on pidanud.
Nii et klapitasin Tütarlapsega aegu ja sain paika, eile õhtune aeg klappis.

Aa, et mu poeg otsustas K pealekäimisel päeval ka fortenite'i turniirile minna?
No aga ... phmt ju jee, et see päeval on? Ok, tema võistluskaaslane tuleb ka kinno siis kaasa, sest tema ekstratransport mu Mittedepressiivsesse Väikelinna, kus toogi elab, oleks täiesti ajutu ettevõtmine.
Ja enne sööme, eks ole, sest esiteks on neil pärast turniiri nagunii kõht tühi ja teiseks on neil vaja teada, et midagi toredat on ootamas, kui halvasti läheb, ja et tähistamine tuleb, kui hästi läheb, eks?

India toit, otsustas poeglaps ja hästi otsustas. Mustamäe keskusest ju saab ja sinna oli meil vaja saada, sest Solaris oli videomängude poolt hõivatud (vt fortenite'i turniir) ja seal kino ei näidatud, kuid kuna mul on Apollo sooduskaart, loomulikult tuli mõnda Apollo kinno minna.

Turniir läks eriti traumeerivalt ("ÜKS ELU! Ta jäi ellu ÜHE ELUGA!"), me jäime ka mõnevõrra söögikohta hiljaks, sest Poeglaps ei tahtnud midagi teha pärast seda, kui ta oli esmalt kolm tundi lampi ootama pidanud ja närveerinud (turniirikorraldajad korraldasid vist esimest korda, miski ei toimunud õigeaegselt) ja siis niiiii napilt kaotanud.
(Üks elupunkt jäi alles kahesajast, et see selge oleks.)
Mina tulin nagunii linna rongiga ja plaaniga natuke hiljaks jääda, sest rongide vahel oli tunni ja neljakümne minuti pikkune auk - ja ma siis parem tulen natuke hiljem kui hästi palju varem, eks? Tegin korralikuma meigi, kui viimasel neljal aastal olen teinud, vaatasin netist suitsusilma tutoriali ja puha. (Et ma siniste toonidega mängisin pruunide või hallide asemel, on ometi pisiasi?)
No aga tund aega, kui kino on samas majas, jõuame ju süüa küll?

Noooooojah.
Ei, meid hoiatati küll, et toitudega võib minna pool tundi või nii, aga ikkagi lõppes asi sellega, et 17 minutit enne filmi otsustasin, et ok, kui vaja, jääge teie toitu ootama ja sööma, mina lähen kinno. Kolm minutit enne filmi läksingi, täpselt ajal, kui meie sööke hakati ette kandma.
Enne arutasime veel toidu kaasavõtu võimalust:

K: Aga kus me siis sööme?
Mina: Kinos!
K: Sinna ei tohi ju oma toitu võtta.
Mina (kehitab demonstratiivselt õlgu)
Poeglaps: Jaa, seal on 200 eurot trahv!
Mina: (arvab, et keegi krt ei kontrolli, aga saagu teie tahtmine, ei võta siis süüa kaasa): Olgu, siis ma lähen niisama, te tulete hiljem järgi.
K: Ega, need filmid ei alga kunagi täpselt. Treilerid ja värgid. Sa võid rahuga siin veel oodata.
Mina: Kuule, ma olen mitu kuud seda filmi oodanud! Muidugi on see mulle tähtsam kui toit!
K (nunnutavalt): Aga sa jääd ju siis ilma söömata!
Mina (vihaselt): NO SITT LUGU KÜLL!
K: (etteheitev pilk, milles umbes välja võis lugeda, et no kuule! Ma ju mõtlen su nälja peale ja olen abivalmis ja lahke)
Mina: (lahkub raevunult, sest misMÕTTES ei saada aru, et see film on mulle tähtis?!)

Lisaks võib mainida, et ma olin toopäev söönud ainult ühe kaks päeva seisnud sõõriku ja ühe võileiva. Tütarlaps andis mulle oma mangolassit (mis oli väga hea, kuigi mangot oli maitses tunduvalt enam kui ... nojah, lassit), et ma päris otsi ei annaks, see aitas ka.

Ja siis olin ma kinos (enne pileteid kontrollivat teenindajat hoiatanud, et osad inimesed veel söövad

See ei ole nüüd PÄRIS see, kuhu sihtisin,
aga paremat pole.
Arvestage, et filmi lõppedes värisesin
väsimusest nii,et Tütarlaps märkas.
praegu ja tulevad hiljem, sest ma kipun kõike sõnastama ja mitte iseenesestmõistetavalt andma või võtma).

OH SA PÜHA PÜSS!!!!

Ma enne lugesin küll teiste arvamusi, et esimene pool filmi oli kehvake, teine pool okei. Aga fännitüdruku jaoks (kes ma kahtlemata olen) oli KÕIK hea. KÕIK!
Sellist Freddiet ma usun. Roger oli täpselt see, mis vaja, sellist Rogerit tunnen dokkidest. Deaky ja Brian nii oma nägu ja tõelised ja ... ach!!!

Olin kinosaalis kuni tiitrite päris lõpuni. Kaasa laulsin aint sosinal, mille kohta Tütarlaps hiljem tunnustust avaldas - et ma mitte ei laulnud vaikselt või ei pomisenud, vaid röökisin sosinal. Laulmine oleks teda (ta on sitaks musikaalne) seganud, aga nii oli ok.
Laulisin sedasi kaasa praktiliselt kõiki laule, ainult kõige esimest Smile'i oma ei teadnud, ei osanud. Nutsin neli korda, kaks neist puhtast liigutusest muusika peale.
Liigutusest. Muusika. Peale.
Lisaks suitsetasid nad seal filmis alailma (et suitsetamine rikub häält? Freddie ei tundunud nii arvavat) ja mul tuli jube suitsuisu.

Ja siin olen lihtsalt mina,
üritusetagi Freddie ikoonilist poosi teha.
Tütarlaps märkis, et see, mida ma kannan,
on väga öösärgi moodi.
Ei, see on kombinee, seletasin mina.
Pärast filmi arvas mu poeg, et see oli palju parem, kui ta ootas. K ütles, et talle meeldis eriti mõnus inglise huumor vahepeal. Tütar ütles, et tema teadis muidugi kõiki lugusid (poeg tegi nõustuvat häält) ja rääkis, kuidas kunagi oli nii, et ma võimlesin muusika saatel ja tema küsis, kas ta võib vahepeal arvutisse minna. Ma ütsin jah, aga iga "We will rock you" refrääni ajal pane video peale, ma tahan näha.

Ja mina olin mõistagi kummuli vaimselt.
Arvasin ette, et see meeldib mulle ja see MEELDIS TÕESTI.
Nii väga.
NII väga.

Ainult kui ma olin tiitrite lõpuni saalis istunud ja ilma hääleta kaasa laulnud, kui K oli autost fotokat läinud tooma ning ma viimaks pidin tunnistama, et film on läbi, tabas mind jube pissihäda (mis ilmselt oli mul juba ammu, aga ma ei pannud tähele). Ja koos sellega tuli "Appi, Totorol on veel hullem kindlasti!"
Nii et kemps, fotod ja suits ja siis RUTTU koju!

Enne on veel Poeglapse võistluskaaslane vaja koju viia?
Pohh, pane mind maha, ma lähen koeraga õue!
Koer oli niiiiiiiii tubli olnud, ei pissinud põrandale ega midagi. Aga kui ma olin temaga õues käinud, pannud endale allahindlusega ostetud liharullid ahju ja arvutikõlaritest Queeni mängima, tabas mind selline väsimus, et tuikusin. Ei jaksanud kõvemini rääkida kui sosinal ning põhimõtteliselt oli mul kõik pohh. Kõik!
Lülitasin ahju välja, sõin natuke lõpuks üle jäänud ja meile koju jõudnud India toitu, jõin kohvi, andsin K.le samuti ja läksin magama.

Kell seitse ajas Totoro mind üles, et õue minna, ja muidugi ei uinunud ma enam, sest nälg.
Phmt seepärast on teil nüüd see postitus.
Kaalun tõsiselt, kas täna kutsikakooli minna. Ettevalmistused on tehtud, aga ma nüüüüüüüd hakkan uniseks jääma.

Ei, ma ikka käisin. 12 paiku hakkas tunduma, et polegi nii hull - ja täna oligi koolitus juba tore, hakkan ära harjuma.
Veel üks lõunauni otsa ja postitan, olgu?
Olgu nõnda.



Seda laulu filmis polnud, aga kuulake kui ILUS!

Laupäev, 10. november 2018

Huvitav, mitu "kõige rämedamat" nähtust ma juba endale leidnud olen?

Avastus, et kõige, KÕIGE rämedam mu jaoks on, kui inimesed ei mõista mind, on pädev.
Mitte miski pole nii valus, nii lõikavalt masendav, kui mitte mõistetud saamine.
Sest omameelest, onjo, ma teen kõik nii lihtsaks ja selgeks. Ja siis tulevad Inimesed, kes elavad omaenda peas ja kelle teadvust mina ja minu sõnad riivavad mingi täiesti X nurga alt, saavad mingist poollausest ärritatud ja ma saan sõimata. Halvemal juhul veel nädalaid ja kuid takkajärgi ja Halva Inimesena nende ajus sildi peale ja ma olen: "Miks?! Mille eest?!"

Ma saan mõistusega ju aru, et minu mõju on minimaalne, ärritus ja ärritumine on neis endis - aga IKKKKKKKKKKKKKKKAGI.
Mulle meeldib nii väga olla mõistetud (notsu, su püüe kõiki mõista vähemalt mulle jubedalt meeldib, sa oled mu netisõber täiesti!) ja sellist abitut viha ja kurbust ei tekita miski muu kui tunne, et must ei saada aru.
Brr.
Üks selline juhus oli jälle eile ja ma lihtsalt ... ma lihtsalt.
JUBE on.

Mõistus ütleb, et see ei ole ometi minu asi, kuidas teised  aru saavad ja mida mõtlevad, teevad, kuidas ON seepeale.
Aga ma ei ole mõistus.
Kurat.

Aga õhtul on Queeni film plaanis, see lohutab. Päris oluliselt. Saab mõelda, mis selga panna, proovida, valida ... jaa, te saate pildi =P

Lihtsalt see on ilmselt minu üks väga nõrku kohti - ja seoses autist olemisega eriti kerge samas väljenduma - et ma hullun, kui must aru ei saada ja samas kui mõistetakse, mõistetakse kasvõi seda, et aa, sulle meeldib siis üsna kõik, kui piparmündimaitset šokolaadiga kombineerida, on nii tore olla.
Jee, must saadi aru, ma olen olemas, ma olen päris inimene!
Kui ei saada, on õudus ja abitus. Ma ju üritasin, miks nad siis ometi ... ma ju olin nii selge, kui oskasin, ja ikka ...
Maeioska, maeisuuda, mind võiks samahästi üldse mitte olemas olla, nad ei näe mitte mind, vaid midagi omaenda peas.
JUBE tunne.

Aga jah. Iga selline kui eilne sündmus jälle meenutab, et inimesed pole nagunii rahul, nii et vähemalt võiksin siis teha, mida ise tahan. Teised, need suurtähega Teised, pole nagunii rahul. Nende reaktsioonid ei ole minu kontrolli all.

See ei ole minu probleem, mida Nad välja loevad. Nende oma.
Ei ole minu oma. Et ma ei suuda mõjutada? Ei suuda maailma parandada?
Pohh, maailm saab ka ilma minuta täiesti hakkama.

Noh, nüüd on juba kergem. Tõsi, et ma vahepeal (koeraga) jooksmas käisin, võis ka aidata. Endorfiinid jne.

_________________________________

KÄISIN KINOS.  SEE OLI KÕIGE LÄHEM KOGEMUS QUEENI KONTSERDILE, MIS MUL OLLA SAAB. LÄHEN VEEL VÄHEMALT KAKS KORDA.

VÄHEMALT!

Kolmapäev, 7. november 2018

Aruanne

Valmistun ka Queeni filmi vaatama minema. Sel nädalal.
Et te teaksite.
See saab olema nii tähtis sündmus, et teen natuke põhjalikuma meigi kui tavaliselt ja kannan kleiti.

Umbes aasta tagasi käisin samasuguse elevusega Ragnarökki vaatamas. Paistab, et film aastas ongi minu annus. Ei, olen veel kinos käinud vahepeal, aga miski ei jätnud nii palju ka muljet, et meeles oleks.
Või, ei - Infinity War oli nii krdi vilets, et see on mälus.
Paneks möödunud aastast ja toonasest kleidist pildi ka, aga fotol on mu poeg samuti ja niisiis ei saa.

näe, Dagmar.
Nägin teda, muide, täna poes. Ütles "Tšau".
Krdi ilus ja hea naine ikka ...
Võibolla teeb keegi must seekord pildi, siis võtan sarnase poosi kui Daki. Oh, selliste piltidega võiks lausa meemi algatada!

Mitte midagi muud tarka pole öelda.
Nii et mittetargalt:

Kutsikakooli teine kord läks veidi libedamalt kui esimene, kahjuks ei tulnud ka, et rongiaegu oli muudetud ja sain alguseks kohale.
Mu poeg plaanib laupäeval Fortenite-i võistlustele minna. Võistkonnakaaslane on ka olemas.
Tütar käis Lapis isal külas. Too isa oli enne ise külas, elas mu ema juures nädal aega. Nüüd plaanib ta (tütar siis, mitte tema isa) tõlkida prantsuse keelde Saaremaa valsi, sest see on nende prantsuse keele õpetaja lemmiklaul.
Ta on prantsuse keelt õppinud 2 kuud.
Tajun teatud - problemaatilisust olukorras.
Aga noh - suured inimesed panevad end proovile, väga jee ju!

Kuigi NII suured vahest ka mitte, mõtlen takkajärgi, meenutades, kuidas Poeglaps koeraga mängib - nagu võrdne võrdsega. Mina olen see "otsakuinunnu, tõi PALLI, no ma viskan siis sulle ... otsakuiNUNNU, tõi nii kenasti tagasi! Nii, anna, anna ... anna ... niih, TUBLI KOER!" jne.
Ütleme, minuga mängides küll koera enesekindlus pai ei saa, ma nii selgelt olen ikka ülevalt alla temaga.
Aga õnneks on Poeglaps.

Varrak annab mu uue raamatu taotluse Kulkasse sisse, jai. Olen kirjanik! (Ei, ma ise ikka veel ei usu seda päriselt.)
Raulile lubasin jutu kirjutada.
Muidu ikka 200 sõna päevas.
Kõik muu on hea, aint jalad valutavad ja pea käib jubedalt ringi.

Pühapäev, 4. november 2018

Mõistus ja tunded

Oh, mõtteserv!
Katkun natuke, äkki tuleb edasi midagi lahti. Või kui mul ei tule, ehk tuleb teil?

Olen korduvalt ka siinsamas saanud pähe selle eest, et mismõttes ma teen, mida tahan, nii ikka on halb. Ja üldse mitte aru saanud, et MIDA, miks see halb peaks olema, kuidas üldse saab mõelda, et iseenda heaks tegutsemine halb on, kui mu iseenda heaks tegutsemine tähendab automaatselt ka teiste olemise võimalikult heaks tegemist?! (Sest mul on halb, kui teisel on halb.)
Kuidas?! Mis mõttes?! Ma ju räägin lihtsalt, et teiste olemist heaks tehes ei tasu iseennast tähelepanu alt välja jätta, ma olen tähtis, sa oled tähtis ja tehku igaüks teiste heaks aint seda, mida nad ise tahavad!
Ja see on PAHA ?!  Mäh?!
Vähemalt aasta, vist kaks, vbla ka rohkem, olen mõelnud, MIDA ASJA, mis loogika?!
Ja täna, täiesti suvaliselt ütles keegi, et talle on planeerimise raskuse tõttu vaevaline asju mitte spontaanselt teha, ja mul välgatas.
AAAAAAAAAAAAAAAAA!!!!!

SPONTAANSUS on see, mida hukka mõistetakse!

Nojah, aga mulle ei ole spontaansust olemas. Mõtlen kogu aeg kõigele, kogu aeg, kogu aeg, kogu aeg, ma ei tee midagi spontaanselt (ei saagi teha, ainus võimalus mul spontaanne olla on ette otsustada "selles olukorras olen spontaanne, lasen end hetkel juhtida, vaatab, mis saab") - ja unustasingi ära, et sedasi tehakse üldse.
Mõtlemata. Tegutsetakse kuidagi nii, et aju ei ole kaasas.

Ma olen kunagi selle üle endamisi imestanud, kui mul küsiti, et kas ma pole siis kunagi kellegagi voodisse sattunud ja järgmine päev endamisi oianud ja kätega peast hoidnud, et NII VALE ASI sai tehtud? No ikka olen, vastasin, kui ikka seks üldse hea polnud, muidugi on hiljem halb tunne.
Ei, mitte see, seks oli hea, üritab teine mulle seletada, ja mina kohe naeratan ja küsin, et no milles siis probleem saaks olla?
No sõbranna mees nt, öeldi.
Ei no aga ... kui on sõbranna mees, oli ta seda ju ka eelmisel õhtul ja ma ju teadsin teda ennegi? Mõtlesin sellele, otsustasin, et ok, ma tahan seda seksi rohkem kui mitte sõbranna mehega magada, ja läheb? (Mitte et KUNAGI oleksin sedasi teinud, aga hüpoteetiliselt.)

Ja teine inimene EI SAANUD ARU. Pakkus, et vast talle meeldib seks rohkem, kui see tavaline on või mida, mismoodi. Kuidas ma kunagi ei ole?
Mina ei saanud jälle temast aru. Sest kuidas on VÕIMALIK mitte mõelda? Kuidas saab mitte oma tegudest teadlik olla? Nagu ... kogemata saab vastu uksepiita põrgata või püksisääre kinni õmmelda pükstele aplikatsiooni külge pannes, aga mitte oma sõbra mehega magada, emake maa küll!
Või noh, Shakespeare on välja mõelnud mitu viisi, kuidas umbes nii saab minna, aga selleks ikka on väga erilisi tingimusi tarvis.

Aga osad inimesed on spontaansed.
Muidugi!
Spontaansus ON mingi eksisteeriv osis inimestes, on täiesti võimalik, osad (ilmselt paljud) inimesed elavad sellega ja spotaansus juhibki neid rohkem kui mõistus.
Ma siin seletan, et tunded on tähtsad, keha on tähtis, kuulakem neid ... oi, aga jumala palju on inimesi, kelle tegevused tunded ja keha ära määravadki ja kes üldse säärast õpetust ei vaja, sest nad on HOOPIS TEISTSUGUSED.

Inimesed on erinevad, kes seda küll arvanud oleks ...

Aga see tõesti üllatas mind praegu. Kunagi tegelikult isegi teadsin, et sedasi saab, aga kunagi AMMU.

Nii umbes 2-3 aastat tagasi kirjutasin nii:

Muidugi on mul plaanid,
sellised suht kindlad
ja võibolla-plaanid
ja varuplaanid
ja varuplaanidele varuplaanid.
Nende tegemisel
tulevad mängu mõned postulaadid:
teistele inimestele ei tohi loota,
endalt ei või ka lõputult nõuda
ja kaugemale jõudmiseks tasub tasa sõuda.

Aga ikkagi
vahel mu plaanid ei lähe täide.
Sisestage siia sobilik näide -
ma ise ei hakka.
Polegi midagi teha,
lükka takka
või ära lükka - lihtsalt ei.

Vot siis tuleb mängu väljapääs viimne:
pean olema impulsiivne.

Brr.

Ikka veel on nii. Minu jaoks on ilma plaanita tegutsemine nii üleni võõras, veider ja ebamugav, et teen nõnda vast korra aastas.
Kui ikka VÄGA vaja on.

Reede, 2. november 2018

Natuke autismist ja raskest elust

Midagi peab süüdistama, kui on arusaamatult halb olla, päevad pole algamas, pea käib kogu aeg ringi, aga haige ei ole, isegi ülekoormatud pole ...
oh, süüdistan kellakeeramist!
Kauem magada on ainult hea, aga tunne, et õhtu on käes ja mitte midagi kasulikku pole ma veel teinud, on ränk. Isegi kui olen kirjutanud oma 200+ sõna, poes käinud, koeraga õues 6x, teda söötnud 3x, poega õppima suunanud 3x, tolmu imenud, pinnavormide kontrolltööks Poeglapsele küsimusi esitanud - midagi KASULIKKU ju pole tehtud?

Vähemalt tunne on sihuke.

Aa, muide: toiduhoiatus.
Rimi plasttopsis müüdavad wasabikattega maapähklid ei kõlba kuhugi. Kusjuures kate on täitsa hea, wasabimaitse tugev ning puha - aga mis on puudu, on maapähklid (umbes pooltes kestades on sees mingi küpsisetaoline ollus, ja isegi kui on pähkel, see ei maitse nagu maapähkel, vaid nagu ... küpsis).
Ärge toetage neid oma rahaga.
Ei, ma söön oma topsitäie ära ikka. Sest wasabi - mulle maitseb wasabi.

Nii halb on olla, et kraadin.
36.8. On ja ei ole ka.
Nojah.

Kellakeeramine. Lõpuks on mul sellega seoses ennemal aal ka sitt old. Mhmh.

Aga täiesti hämmastav ikka, KUI sitt.
Olles viimaks lugenud hulgi (neti)kirjandust autistide klahvide alt, saan aru, et mu alatine ja alaline depressiooninivoo pole teiste minusuguste juures üldse haruldane. Et ongi osa inimkonda, kes võtab tõdeda "elu on kannatus" ja kas elab nii või tapab end ära.

Kas te teadsite, et autistide keskmine eluiga on märgatavalt-MÄRGATAVALT lühem kui mitteautistidel? Siin on teadusuuring, siin selle lihtne lahtiseletus. Ja üks väga olulisi surmapõhjuseid on enesetapp.
"Lihtsa seletuse" artiklis on pakutud, et kiusamine on enesetappude peamiseks põhjuseks, aga ma ei usu seda. Lihtviisil EI USU. Oleks kõik nii lihtne, eemalda kiusamine ning kõik on pojengid ja vahtraõied, oleks ju väga lihtne.
Aga ei. Ei.
Mitte ainult minu isiklik kogemus ei räägi teist juttu, vaid hei! Pruugib ainult netist inimeste kogemusi, nende lugusid lugeda ja asi saab väga selgeks!

Enesetappude taga on hoopis tunne, et elu ongi kannatus. Et valjud helid (ma olen õppinud ära kannatama, olin nii hästi ära õppinud, et ei saanud üldse aru, et migreeniga on kõvad helid ja ere valgus valusad - aga need on ju nagu ikka? Minul küll pole vahet!) ja inimeste puudutused teevad haiget (mul seda puudutuse-värki pole), et sa oled kogu aeg väsinud, et teised ei saa sust aru, kuigi omast arust teed kõik võimaliku, et mõistetav olla - selline elu ongi vaja välja kannatada. Kui ei kannata välja, sured ära.
See kõik on autistliku elutunnetuse osa.
Üpris vältimatu osa.

Et depressioon? Oojaa. Aga ka see on autistide tüüphaigus ju!

Sest taust on selline, et ega muud väga välja tulema kipugi kui depressiivsed kodanikud.

Nojah, aga see "lihtsa seletuse" lehekülg on päris sitt tegelikult ja kui ma lugesin nende tutvustust autismist, kuidas poisid-tüdrukud "põevad" (jaa, mina arvan raudkindlalt, et autism ei ole haigus, mitte kuidagi pidi) seda 4:1, ma ei osanud muud teha kui pead vangutada ja kähku sulgeda.
Kurat, 10 aastat on juba vähemalt teada, et poistel autismi diagnoosimine oli lihtsam ja levinum, sest autism ilmneb poiste enamikul teistmoodi kui tüdrukute enamikul. Ja poiste järgi pandigi kunagi "sümptomid" paika üldse. Tüdrukud jäid toonase radari alt välja, aga TEGELIKULT ilmneb autismi võrdselt mõlema soo juures.

Kui üritasin leida teile lugemiseks natuke paremaid allikaid, tahtsin jälestuskülluse hinge pugedes üldse otsimisest loobuda esimese kolme lehekülje järel, kuna seal räägiti "autismiga inimestest" (vrdl kuidas mina ütlen nt enda kohta "autist", sest "autismiga inimene" kõlab nii, et võta mult autism ära ja sama inimene jääb järele, aint tervem ja rõõmsam. Aga minult küll autismi ära võtta ei saaks, nii et "mina" alles jääksin, aitäh, ei aitäh) ja sellest, et "arenguhäire".
Piltidel olid samuti sellised traditsiooniliselt juhmi ilmega inimesed, kel siis neurotüüpilised abistajad lahkelt naeratades paremini elada aitavad.
Aa. Et ikka veel levib selline lähenemine esmajoones. Noooooooooooooojah ...

Noh, mõned paremad allikad:
ülitundlikkust puudutav tekst, mis lõppeb visuaalse mõtlemise üle arutamisega. Enam-vähem teaduslik (ja veidi raske lugeda seetõttu)
erinevaid mõtlemismeetodeid kirjeldav tekst (minule meeldisid-meeldivad loomad ja nende käitumine, mu vend oli/on ajaloofanaatik)
Lihtsas keeles selgitus, miks "vana" vaade autismile ja "uus autism" nii krdi erinevad on

Ma muidu oleks veel kurjem kõigi nende valeinfo-levitajate peale, aga mingi 7-8 aastat tagasi olin täpselt samasugune, arvasin, et minu autistlikud kalduvused on pisipisikesed ja TEGELT olen ikka normaalne.

Noh, vähemalt sellest normaaluse-illusioonist olen täiega vabanenud.