Algul hädaldan, siis vihastan

DISCLAIMER: Siin ma phmt hädaldan ja vingun praegu ja kui nüüd tuleb kommentaare "nii isekas, kuidas sa võid" või "võta end kokku ja ole tubli!", ma lihtsalt kustutan ära.

Valu ikka väsitab.
Mul ei ole selle kohta midagi uut öelda kui et näe, jälle kogen seda. Aint magaks kogu aeg, aga Poeglaps röögib (poolihääli, aga see on kõvasti valjem kui vaikus) arvuti taga, kuidas mäng vihkab teda ja miks, miks, miks?!
Ei, mul ei ole ka mingit probleemi, lihtsalt mu floksid ei õitse ja on november, midagi teha ei saa, praegu polegi floksiaeg, ja siis olen kurb seepärast.
Läheb üle. Aga on kurb.

Ma tahaks jalaga peksta, aga ei tea, keda või mida.
Ma olen valesti, olles mina, aga ei taha ka keegi teine olla - suht võimatu olukord.
Ok, hullult ponnistades suudan veel kaks meest välja mõelda, kellelt last küsida, aga nad ka nagunii pole nõus.
Mu poeg mängib fortnite'i ja räuskab, et see mäng vihkab teda, miks, miks, miks, ja mul on tunne, et mind vihkab elu, miks, miks, miks, mis on mõnevõrra hullem - aga teda "ei huvita".

Et ma tean, ma tean, lubasin 10 aastat ja neist pole neligi päriselt läbi, ma ei tee midagi endaga - aga see tunne, et sa oled kõigi jaoks valesti, et tegelt sind talutakse, sest kedagi paremat pole võtta, kas see ei käigi kõigil vahepeal peal? Kas tõesti on nii imelik tunda, et ilmselt oleks parem, kui mind olemas poleks?
Kui su poega ei huvita ja tütar elab mujal ja koera jalutaksid ja annaksid talle süüa ju teised ka, jee ta tänavale visataks või magama pandaks, kui lastel "niigi raske aeg on", kui sind ei taheta, kui sind ei vajata, sa lihtsalt - loksud ju?
Kas see "miks ma pingutan, kedagi ei huvita ju" on tõesti mingi HARULDANE asi v?

Aga elada ilma pingutamata ... ma tean, jutlustan seda kogu aeg. Ja siis tulevad inimesed ja ei ole minuga üldse rahul ja ma ei ole nende jutu järgi täiskasvanulik ega vastutustundlik ja olen isekas ja narstissistlik ja no MA EI SAA ARU, mis nende peades toimub, mida nad ette kujutavad.
Sest mina kipun alailma pingutama teiste heaks üle oma võimete, sest ma ju TAHAN, ja ma üritan endale piire ette seada lihtsalt sinna, kus ma tegelt ei taha, aga pingutamine teiste heaks on juba nii harjunud, et kipun seda automaatselt tegema. Kuidas see HALB on, et ma natuke ennast ka hoida katsun?
Vanadel kurbadel aegadel ma tundsin end kogu aeg süüdi, et miks ma rohkem ei teeni, miks ma oma ema mehele korteriüüri ei maksa, miks ma rohkem ei korista, paremini ei kirjuta, rohkem lastega ei tegele, parem tudeng ei ole, sportlikum ei ole, vähem ei kaalu - nüüd ma vähemalt saan aru, et kõike üks inimene ei suuda, see on normaalne, et kõike üksi ei suuda ja ei tee. Ja kui seda oodatakse, on probleem ootajal, mitte minul.
Nagu - ma üritasin KÕIKI õnnelikuks teha. Ja kui enam ei ürita, olen ISEKAS ja NARTSISSITLIK? Vabandust, aga äkki teeks vahelduseks teistpidi? Et kõik, kes on mult oodanud, et ma neid õnnelikumaks teeksin, tunneksid end süüdi ja halvasti, kui nad ei suuda mind õnnelikuks teha? Mitte et paha mina, miks ma üüri ei maksa (rohkem), vaid paha korteriomanik, miks ta minu meele järgi remonti ei tee (rohkem)? Millal on minu käest küsitud, mis mulle meeldiks, mitte eeldatud, et ma kõige eest tänulik olen ja räägitud, kuidas ma teen seda ja toda ebapiisavalt?

Oh, vihane on palju toredam olla kui kurb =P

Just, mitte mina ei ole halb inimene, kui keegi ei hinda mind aktiivselt, vaid fakk need teised, kui nad mind hinnata ei mõista!
Huh, jaa =)

Ma selle vihaga võiksin midagi teha kohe.
Oh, tean!
Kunagi avaldasin luulekogu. Helen tegi sellele viimase peal kujunduse.
Kriitikud suht (väga?) kiitsid seda, oli ka Betti Alveri preemia nominent. Ma elasin usus, et keegi seda ei osta ega loe, sest tagasiside kirjastuselt oli, et aastaga on müüdud 32 eksemplari või midagi.
Aga mõned aastad tagasi juba väitsid inimesed, et raamatupoodidest on otsas.
Mõtsin, et eks kirjastus loobus neid laiali vedamast lihtsalt, olgu - aga kuskil aasta eest avastasin, et Hermese koduleht ka ütleb, et "läbi müüdud".
(Muidu on see arvustuste lugemiseks nüüd parim koht, sest enamik vanu linke on praeguseks tummad.)

Aga! Minu käes on veel viis täiesti uut ja lugemata praakeksemplari, sest algul trükiti neid täistiraaž, kuid siis selgus, et mu lemmikluuletuse keskel on leheküljed vahetusse läinud, luuletus algab lõpust ja siis tuleb algus. Tehti siis uus tiraaž (kuna mu isa ja mu ema mees maksid kirjastusele avaldamise eest, oli korralik tulemus neile kohustus), aga meie kätte jäi nii palju praaki, kui küsisime.

Kui keegi, kes on võimeline ühe luuletuse jagu vales järjekorras lehekülgi lugema, tahaks sihukest luulekogu endale koju, siis kui ta saadaks aadressil murumuna ät gmail punkt com oma kontaktid (linn, pakiautomaat, oma telefoninumber), ma detsembri jooksul saadaksin need kogud laiali.
Siia postituse alla võib ka öelda, et saatsid kontaktid, sest mul on neid praakeksemplare siiski ainult viis ja oma märgades unenägudes ma näen kümmet innukat luulehuvilist kohe tormamas ja mina siis pilgutaksin abitult silmi ja mõtleksin, kust veel 5 eksekat välja võluda.

Küsisin kohe neti teel last ka.
Pakkumine olla väga ootamatu, aga huvitav.
Lubati järele mõelda.