Kaunis kurbus

Tegelikult olen muidugi liiga väsinud, et kirjutada. Aga kuidagi aitab, kui midagi teha. Isegi kui see on täiesti kasutu asi nagu võrgupäeviku täitmine. 
Olge nüüd, ega ma siis mingi mõistlik ei ole. Kui ma ei läinud Tšehhi mängule, täitsin oma nädalavahetuse teistmoodi. Miska väsisin kohutavalt ära, nii kohutavalt, et peale tuli järjekordne hoog (kuigi PALJU leebem, ei sisaldanud isegi pisaraid) ja mõte, et ma pean ja ma pean ja ma pean uuel nädalal jälle igasugu asju tegema, muudab kogu eksistentsi piinarikkaks.

Nii et ei mõtle sellele.

Romaani pole üldse kirjutanud. Kui homme taas hakkan (ma hakkan), on 40 000 sõna juulis saavutatav, aga ega aega üle ei jää. 
Mitte et ma praegu romaani kirjutaks, onjo. On vaja hoopis võrgupäevikuposti endast välja lasta.
Tegelen põdemisega igas võimalikus ja võimatus suunas ja et mõistusega tean, et ma ei ole halb inimene, ei muuda, et kui ma vaatan kujuteldavate teiste inimeste pähe, ma kujutlen enda suhtes peamiselt kas vastumeelsust või ebamugavust.

Loodetavasti magan öösel välja ja hakkab parem. Väsimus tapab mind efektiivselt. 
Hea uudis on, et pea ei valuta. Viimasel kolmel päeval on küll iga päev migreenitablett läinud, aga mitte mitu, nii et pole hullu.
Vist. 

Tahaks saada tunnistusi, et ma olen tegelt hea. A niipea, kui otse küsimisele mõtlen, mõtlen ka kõigi peale, kes mulle meeldivad, ent vbla ei taha mulle hästi öelda, ja eraldi veel nende peale, kellega ma vast ei ole olnud nii hea, kui võiks, ja otsustan, et ok. 
Nii halb mul olla ei ole.
Mis on tõsi. Nii halb ei ole, et see minu jaoks päriselt halba tähendaks.
On nukker. Pilvelilla päikeseloojangukuldsete servadega. Hämarus ja ritsikasirin. Och, ma olen sellest tundest kunagi kirjutanud ju! Või kui mitte päris samast, siis sarnasest. 

Ei ole ma arenenud teiseks, ei ole.
MisMÕTTES ma polnud eile sama, kes täna? 

Jaa, see on suvine tunne. Öise jõevee mu nahale liibuv suudlus. On pime. Soe mahe tuuleõhk silib mu paljaid õlgu ja käsivarsi. Kruusatee ja nisupõld lõhnavad võidu äravahetamatut suvelõhna. 
Ma tahaksin nii väga, et sa mind armastaksid. Õige, ma tean ju, et armastad. 
Ma tahaksin, et sa seda ütleksid Ma tahaksin, et sa tahaksid seda öelda. Tahaksin, et poleks valus poleks valus poleks valus - ent see valu on samas magus. Mitte lootusetus. Mitte meeleheit. Magus valu, vaikusega värvitud. 
Kurbus, mille lipp on taevas. Mitte keskpäevane selge ja sinine, vaid juuliõhtune, kui kell pole enam üheksa, aga mitte veel kümme ja kõik pilved on ise värvi, kiht kihi all. 

Võtsin seekord kakaokohvi, mitte latte. sest südant on vaja magusaga kinnitada.

Las valu olla magus, mitte mõru.

All

Ma ei taha üldse Estconile minna. 
S.t. muidugi lähen, aga tõenäoliselt ma ei saa Stalkerit (mis ma teist räägin, ma unustasin ka omaenda lapsi ja lähedasi innustada, et nad võiks hääletada) ja peamine, mis ma sealt veel tahan, on ujuda. 
Aga no ujuda ma võiksin Keila jões ka. 
Mingil X põhjusel ei lase nad mul reganute nimekirja vaadata ja mul tekkis õudne tunne, et vbla mind polegi seal arvestatud, aga kuna ma olen maksnud ja sain rega kinnitava e-maili, vast nad ikka lugesid mind samuti. 

Järgmisel nädalal tuleb hirmus Tšehhi mängu jaoks Prahasse lendamine ja viis päeva seal elamine (eeldusel, et ma ei saa mängule kohta ning ei pea need päevad veel mängima ka) ja isegi kui ma võtan kaasa hunniku migreenitablette, tõenäosus, et pääsen ainult pisikeste peavaludega, on alla 50%. 
Ja siis ma tulen tagasi ja hakkan inimesi eraviisiliselt Arda tähtedele kutsuma. 
Otsustasime, et kui regab alla 10 inimese augusti esimeseks kuupäevaks, jätame mängu ära.
Kui keegi teist tahab tulla, palun tulge.
Ma tahan seda mängu teha.

Miks ma teen endaga nii? Panen end ise pettumuste ohtu?
Vist mingi "aga äkki läheb hästi?!" ja siis samas ei taha ja suuda teha asju "hästi"-tõenäosuse suurendamiseks. 
Nii kahju on endast, et kasvõi nutaks, aga mis seegi aitab. 
Noh, ja siis mõtlen Sille peale ja saan aru, et minu hädad on pisikesed. Pisi-pisikesed. 
Mul on taastumisaega ja probleemid on tegelikult kõik "no kui ka ei lahene positiivselt, midagi pole ju halvemini kui enne". Lissalt paremaks ei lähe. 
Suured asjad on kõik hästi.

Phmt on see vingupost teemal "öelge, et pole hullu".
Praegu see oleks ok. Kui on päris suured mured, on "pole hullu" mõnitus. "Mis sa seda nii südamesse võtad, tegelikult ju päike paistab ja keegi ei sure," ja ma lissalt lämbun, sest lisaks kõigile asjadele, mis on halvasti, olen ma ka tühine jõuetu inimene, et südamesse võtan.
A praegu oleks abiks. Sest ma TEAN et pole hullu.
Ainult keha ei tea.

Eks ma mängin omaette kaardiladumist. See lohutab.
Teate, mitu mängu kolmekaardilist solitaire'i ja freecelli ma 2022 aasta märtsist saati mänginud olen? 16 442. Iga kord, kui on sitt või ebakindel või lihtsalt väsinud olla, teen mõned.
Kuusteist tuhat nelisada nelikümmend kaks. 
See on päris palju kaardiladumisi.

Kas ma peaksin Eestis raha ära vahetama ja Tšehhi minema, tšehhi kroonid sularahana taskus, või saab kaardiga maksta ja mingi valuutadega jantimine pole mõttekas? Enda jaoks küsin, sõbrad on kõik võimelised guugeldama ja enamik usub sealseid vastuseid. 
Mul on: "Aga äkki ta just praegu hallutsineerib? Parem ikka üle kontrollida." 
Ja ette juba teada, et mul kulub kontrollimiseks 4x rohkem aega, kui lihtsalt vastuse saamiseks, on väsitav. Meelt ja mõistust väsitav ja ei taha ettegi võtta.

Ja oleks siis, et oleks midagi päriselt halvasti, eks ole ...

Muide, eile öösel nägin unes Gotye loo "Somebody that I used to know" elusast peast läbimängu. Ehk ma olin vaheldumisi mees ja naine ja vaheldumisi see, keda ei taheta tunda ja see, kes tunda ei taha, ja mõlemast soost mõlemad ja uhh. 
Ei olnud halb uni, aga painav. Raske.
Muide, mina tean seda lugu mitte seepärast, et see oli suur hitt, vaid seepärast, et seal on Kimbra ja ma olen Kimbrat jälginud mingi ... 15-16 aastat.
Ja siis korraga oli see lugu igal pool.

Siis kui keegi

Eelmise postituse jätk. 
Või noh - see valu, kui ei hinnata, kui ei ole kellelegi tähtis, see on nii kohutav, et imestan, tohutult imestan, et ma pärast Rongimeest veel üle nelja kuu elasin. 
Kõik funktsioonid kaovad. Mitte midagi ei taha teha.
Olgu, magada tahaks. Valu on nii väsitav, et iga viie tunni järel hakkasin tuikuma ning ei suutnud koordineerida ei paremat, ei vasakut kätt. 
Suitsu tegin vahepeal, olgu. Suitsetamine kuidagi leevendas.

Eiei, ma ei ole vahepeal lahku läinud. 
Lihtsalt alati ei ole kerge.
Ilma et see kellegi süü oleks.

Ma nüüd mõtlen, kas enamik inimesi saab üldse aru, kui valus on see tunne, et keegi ei armasta (=mõista) sind?
Ok, Tütarlaps armastab. Ja üldse, praegu mul ei ole õudust, vaid alles on lootus, et küll kõik saab korda. Aga kui ma meenutan üleeilset õhtut, hakkab uuesti koletu, isegi taustana. 
Muidugi on inimesed ennegi sedasi tundnud, eks see on teatud sorti inimestele omane, ei ole ma esimene ega viimane. Lihtsalt ma ei saa aru, kuidas on võimalik, kui inimene on kasvõi pool tundi sedasi tundnud, arvata, et oh, paha tuju, läheb üle. 
See on midagi täiesti muud. 
The Doors tegi sihukese meeleseisundi muusikat. Isegi nende kõige energilisemad ja "rõõmsamad" lood on kandmas seda "maailmas üksi"-tunnet.

Mõtlesin omaenda proosaloomingu üle ja ei, ma ei oska seal meeleheitesse mattuda. Mul on alati mingi lootus mängus, igal pool vähemalt kerge irooniline muie - aga minu meelest see viimane ei ole hea märk.
Väga sitas seisus minule on siiasamma võrgupäevikusse kirjutatud kommentaare stiilis: "Huumorimeel on alles, nii et ei ole kõige hullem."
Ei, noored ja vanad, see EI OLE hea. See on lihtsalt tunnusmärk, et igasuguses seisus mõtlen, kuidas teistele paistab. Mõnelegi kõrvaltvaatajale paistavad mu ahastused koomilised ja ma ise tobe, absoluutselt, nii et kirjutan seda vaatenurka ka natuke sisse. 

Võibolla sellepärast ei loeta mu loomingut päris kunstiliseks?
Tähendab, ma ei suuda kirjutada sirget valu ja ahastust. Vaatan alati ka kõrvalt, teise, kolmanda ja viienda pilguga. Ja ei ole asjad sedasi ühesed. 
Inimesed on erinevad. 
Mina tahan suurtes asjades alati võtta ka selle pilgu, mis minu omale vastupidist näitab. 
Väikestes - noh, väikestes asjades tuleb koerakakaskandaal või see, et otsustan jobule mehele mitte öelda, et temaga lapse tegin. (Mis osutus eksituseks, onjo, ei mingit last.)
Aga suurtes asjades vaatan mitme pilguga ja siis ei kõla mu kõige valusamad ja toorelihamad lood ka mitte kui "näe, naine julgeb kirjutada sellest, mis kohutav" vaid "näe, ta otsib vabandusi, pole ikka julge ja halastamatult vihane".
Eelnev lõik on selle kohta, kuidas ma ikka ei suuda mõista, mismoodi loole, mida isegi karm testlugeja-kriitik hindas kui "head lugu" pole üldse tulnud tagasisidet: "Jaa, me meelsasti avaldaks selle."

Nagu kultuuriajakirjad ikka: kui spetsiaalselt tagasidet ei küsi, enamasti nad ei ütlegi midagi. 

Aga noh - kuivõrd ma muigan oma ahastuste üle, võin panna ka temaatiliselt ülipateetilise loo oma hirmsatest noorusastatest.

Mis ma üldse

Mis pagana asi see on?
OMG minu keha v?
Igavene praegu, kusjuures "üles" ja "alla" on kohutavalt suured sakid.
"Nüüd ongi alati nii halb" vs "nüüd on nii hea, mille üle ma üldse kaebasin".
Vbla on meeleolustabilisaatori doositõus siiski vajalik. Sest nii krdi raske on. Parem kui enne, jaa. Aga see sakkides elamine võtab ikkagi mult hirmus palju. 
Hirmus palju.

Et vbla minuna ongi raske elada? 
MILLINE üllatus. Kes oleks seda arvanud. Täiesti ootamatu. 
Kuigi ma ikka veel olen segaduses sellest, et väga suure enamiku teiste inimestena on kergem. Ei tundu kuidagi üldse loogiline. Imposter-sündroomi kandjana ma ikka arvasin, et oh, mis need minu kannatused, kuskil mujal teistel inimestel on päriselt valus. 
Ja ma saan aru, et tegelt minu valud minu tavaliste pisiasjade üle on umbes sama suured, kui teise inimese vähk või lausa lapse vähk ja samas kui mul oleks vähk või mu lapsel oleks vähk, ma kannaks kaugelt kergemalt ära, sest kui on PÄRIS kriis, ma muutun korraga maru võimekaks ja tugevaks.
Aga oma valude tühiseks pidamine on nii sügavalt sees, et raske tundetasandil mõista. Mõistuse tasandil mõistmisest pole aga sittagi abi.

Sest mõistus on siuke manipuleeritav värk. Võtad mõtte, pommitad seda igast küljest "aga äkki ma eksin, kas mu tajud on usaldusväärsed, rahvas arvab teisiti, küllap on seal mingi teadus taga" argumentidega ja kuigi ma otsustasin ennast ja oma kogemusi uskuda, ikka poeb vahele "aga teisi ma ju niimoodi ei tunne kui ennast, äkki neil ongi tegelt hullem?"

Ehk siis hetkel on mul ainult lootusetus igal rindel ja ma ei suuda elada selle ühiskonna liikmete nõuetele vastavalt ja ma ei saanud isegi füüsilise tervise tõendit ("Nakkushaigusi teil tõesti ei ole, aga on ju krooniline haigus, ma ei saa anda tõendit, et teil seda pole." Mis on tõsi, ma olen migreenik) ja psühhiaatri kirjaga on ka jama ("No mina ei taha seda vastutust, eks kas sa võid lapse võtta enda juurde või ei või") ja ...

... miks ma üldse. Mis ma üldse. 
Mõttetu.

Ehk: päris halvaks läks.

Ehh

Otsisin ühte spetsiifilist postitust (ei leidnud, tänapäeva "otsing" ajab meeleheitesse, aga tuim käsitsi ülevaatamine aastate kaupa polnud ka edukas) ja vaatasin seetõttu pealiskaudselt läbi mõne aasta jagu oma kirjutatut. Kuskil umbes  2013-2012-2011.

Esiteks kirjutasin ma jube hästi. 
Palju kaunimalt, kujundlikumalt ja valuhellemalt kui praegu. 
Teiseks oli üles-alla ikka väga nähtav ja tunnetatav kogu aeg.
Jah, mul ei ole iial olnud maanilist episoodi. Aga hüpomaania oli väga teema. 
Äkki need bipolaarsuse ravumid komistasid praegu kogemata väga õigesse kohta?! Äkki on mul lisaks autismile ja ATH-le organismis ka bipolaarne häire ja seepärast ma olengi üle igasuguse piiri ja mõistuse imelik? OLENGI häirete pundar?

Vbla, vbla ...

Teate kui ilusti ma kirjutasin. OMG.
Miks kõik ei kandnud mind kätel, ei pakkunud mulle elatist, ei põlvedanud mu ees ja ei suudelnud mu jalad?
Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiii kõike. Ilus, hea, vapper, kirjutasin nii hästi JA lisaks ei olnud üldse nii kõrk kui praegu?
Krt, tõesti ei ole mingit korrelatsiooni selles osas, kui palju väärtust sisse paned ja kui palju head vastu saad elult. 

Ja samas olen ma veel vihasem igat sorti vaimse tervise spetside peale. 
Nagu - minuga on kõik tavamõistes valesti ja keegi teist kuraditest ei märganud ka?!?! Kuni end ära ei tapa, on okei ja kui tapab, on depressioon?
Mul ei olnud seda depressiooni, kus ei saa voodist välja. Mul on pärast esimese ülikooli aega alati olnud depressioon "on võikalt valus, aga ma teen hästi palju, teen veel rohkem, peab ju elule mingi mõte tulema siis!"

Aga kui 19 olin, oli küll see, et hakkasin esikus saabast jalga panema ja ei saanudki pandud. Oli vaja seal kolmveerand tundi nutta ja siis helistasin eluliinile. 
0 kasu. 
Faking vaimse tervise spetsialistid ... Läbi oma ema ja tema mehe mingile psühhiaatrile jõudsin. Aga see läks kohe puhkusele ja siis solgutati mind edasi-tagasi, kuni maandusin ravimiuuringusse. Võtsin kapsleid, teadmata, on need platseebo või päris asi, ja andsin iga kahe kuu tagant verd.

Nüüd mõtlen, et krt. MIDA te tegite. Teil oli pomm käes ja siis proovisite, kas pliiatsiga vajutatud auk jääb näha või vajub kinni või on kest liiga kõva. 

Eelmise postituse all Lendava kommentaar pani ikka väga mõtlema. 
Et ... ma olen ju nii palju kuulnud seda, kuidas depressiooniga on kõik hall, miski ei huvita. Aga ma millegipärast ei teinud ära ühendust, et vbla see ei ole päris depressiooniteema mul üldse?
Mul on 10+ viimast aastat enamasti kõik hall ja miski huvita. Et ma teen, on lihtsalt võime sundida end tegema ka siis, kui tegelt mingit sisemist preemiat ei saa. Ning ma alati arvasin, et no eks ma olen siis kogu aeg veidi depressiivne ja vahel läheb päris halvaks.
Kui minul vaimselt halvaks läheb, läheb HALVAKS.

Muidugi ma ei võtnud seda nii, et minul on erakordselt sitt. Ma võtsin nii, et mina olen umbes keskmine ja kui öeldakse, et depressioon on räme, nad seda umbes mõtlevadki. Ma noogutan kaasa ja kiidan takka. VÄGA räme.
Aga ... aga ... aga enamasti siis nii halb ikka ei ole? Depressiooniga?
Või on nii halb, kuid teistmood?

***

Minu halb on halb. 
Miks ma vahetult tean: mul on halb.
Esiteks peavalu. 
Kui pea valutab, on kohe kõik oluliselt mustem ja külmem, maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne. (Või minu variandis: mul on liiga vähe sõpru, nii et ma kurnan needki välja, kes on, ja keegi kunagi ei saagi mind armastada, see on võimatus, ja mõttetu üldse üritada midagigi, alati saab halb.)
Teiseks ei ole mul ärevust. (V.a. unustamatul 2023 kevadel, kui oli ja see oli nii kohutav, et miski ei päästnud, isegi mitte endale korrutamine, et ei ole maailma lõpp, kui Poeglaps koolist välja visatakse, elu läheb edasi, see teda ei põrmusta ja pole mingi "ta ei saa kunagi õnnelikuks"-juhtum.) Üldiselt ei mingit muret teemal "mis siis, kui läheb halvasti".
Minu variant on lootusetus. "Kõik lähebki halvasti. Alati. Alati tasub arvestada halvima tõenäolise variandiga. Võimalus, et läheks hästi, on nii väike, et ei tasu arvesse võttagi." 
Ja teatud asjaolud  lõhuvad mind rämedalt: kui ma olen juba arvestanud, et juhtub eeldatavalt halvim, aga lähem veel halvemini, siis ...

... siis on halb. See ju tähendab, et võib juhtuda ükskõik mis.

Need halvad asjad ka, mille peale ma üldse ei tulegi. Mis tunduvad mulle võimatud. 
Aga on võimalikud. Sest juhtuvad kõik halvad asjad. 

Asi, mida ma ei oodanud, juhtus täna hommikul, kui mu pea juba valutas ja maailm kaldus. 
Minu siinne arst on väga leebe ja armas. Tegime veel viimase opieelse ultraheli.  Ta küsis, kas me häda koral võime võtta ka ühe munasarja. No kui väga endometrioosine. 
Mhmh. 
"Aga teise? Siis tuleb hormoonaendusravi, muidugi."
Ma olin "No kui väga vaja on ..."
"Me ikka püüame alles jätta," ütleb minu arst.
Teine arst, kes ka opereerib, kõrvalt: "Parem need ikka ära võtta."
Minu arst esmaspäeval: "Emakakaela ikka jätame, te noor inimene ..."
Täna: "Te olete nõus mõlemaga, et emakakael jääb alles või eemaldame ära, jah?"
Mina: "Nojah."
Teine arst kõrvalt: "Parem ikka ära võtta"
Ja korraga ma saan, et aa. Ilmselt siis võtavad. Ilmselt menopaus. Ilmselt nii palju, kui mus veel värsket kaunidust on, kõik läheb. Ja kuigi mul on endal täitsa huvi saada ülbeks vanaks naiseks, on teisi, kes tahavad mind võimalikult kitsekesena. Mis tähendab, et ...

Ehk selle peale, et nad mu munasarjad ära lõikavad, ma tõesti ei tulnud. 
Ja nüüd ma näen tulevikku täiesti lootusetuna. 
Last mulle ei anta, muidu läheb ka kõik halvasti ja miks, miks ma üldse üritan.

Üks hea asi on: üldnarkoosini on väga vähe aega ja see võtab vähemalt peavalu maha..

Kõik muutub natuke jälle ja jälle

Psühhiaater üllatas mind.

Kui ma rääkisin, kuidas ma olen armunud ja mul on nüüd kaks meeleseisundit: kas väga hea, imeline, ekstaas, või väga halb - ja väga halb on ikka VÄGA halb - kirjutas ta mulle meeleolustabilisaatoreid.
Oot.
Mida. 
Nagu ... see on mingi haiguslik asi v?
Igatahes need ei ole antidepressandid (mis küll võtavad ka mõlemalt poolt teravused maha minu kogemuse järgi), vaid on tulnud psühhiaatriasse üldse läbi neuroloogia, kus neid kasutati epilepsia raviks ja ... no ...
... ei, kui nad aitavad, izver, oleks VÄGA tore küll. 
Sest see, KUI halb on, kui on halb, on täiesti pöörane. Siis on absoluutselt kõik absoluutselt halvasti ja mõttetu üldse üritada ja mõttetu üldse hingata ja LAS MA SUREN, PALUN.

Ja kui on hea, on kõik hästi, ja kui on väga hea ... siis ei ole lihtsalt kõik hästi, kõik on OIVALINE. 
Aga seda pole ammu old. Üle kuu vast. 

No vaatab. Vbla aitavad. Sest kui on halb, on ikka VÄGA halb.

Ja täna (teisipäev) olen ma end rämedalt üle koormanud, eile (selle kohta on post) koormasin end rämedalt üle ja kõik ujub silme ees ja süda on veits paha ja api, ma upun.
Peaks sööma, aga üldse ei taha.
Vbla surun endale ühe banaani sisse. Ikka parem kui ei midagi.

***

Järgmine päev. 
Ma varsti lähen ostan need meeleolustabilisaatorid välja. 
Selgelt on väga vaja. 
Mitte et ma loodaks, et need kohe tööle hakkavad või midagi, aga no - midagi on vaja teha.

Ma ka ei kirjuta enam oma armuasjust, sest teise inimese emotsionaalne turvalisus saab IKKAGI rikutud ja no - ma ei taha, et tal halb oleks.
Vaatab, kas ma saan mitte ise halbollu ära uppuda. 
Vbla saan. 
Vbla ei saa. 

Kui on halb, on ikka väga halb, teate. Ainus hea asi võrreledes üle-eelmise suvega või ajaga Enne Rongi on, et need on lühiajalised hood. Päev. Kõige rohkem kaks. Siis on jälle parem ja tavaliselt varsti lausa hea. 
Karm on jälle see, et ega hea kauem kesta. Eile õhtul oli nt 2 head tundi. Ja siis läks jälle halvaks. 
Ma nii hirmsasti tahaksin seda aega tagasi, kui kogu aeg oli mitte lihtsalt hea, vaid oivaline, ja kui vahepeal oli 3 tundi halb, see ununes kohe, kui jälle hea peale tuli.

***

Mind lõigataksegi reedel. 
Põen juba ette, kui valus õlagedes pärast on. 
Kusjuures SINNA haiglasse nad võtavad mu eelmisel päeval - tähendab homme. 
Endometrioosiopile läksin alles hommikul vara kohale. 
Ei tohtinud juua, oo õudust, nii halb, mul oli nii janu ja siuksed kohvineelud. Sõitsin rongis ja vaevlesin. Siiamaani on meeles.
Nüüd vaatan opereeritava juhendist, et aint 2 tundi enne oppi võib veel juua musta suhkruta teed, kohvi ja vett. 
Mida kuradit?! Miks ma kannatasin toona?! 

Sapipõie eemaldamise eel ma vist olin juba haiglas. Sest mul ei ole mälestust, et kiirabiga haiglasse jõudmise ja operatsiooni vahel kodus oleksin käinud. 

Aga seal ma ka ei mäleta, et hommikukohvi oleks saanud. 
Mis muidugi ei pruukinud olla "ei tohi", vaid lihtsalt kuna haiglakohv  on automaatselt piimaga ja mul oli operatsioon ees, keegi ei toonud mulle ja ma ise pold nii teadlik, et koridori pealt automaadist musta hankida.

Aga jah, mul on juba õrnad fantoomvalud õlas. Sest mälestus elab kehas hirmus elavalt.

***

Huvitav. Esimene päev meeleolustabilisaatorit minidoosis (nelja nädala pärast peaksin 100 mg jõudma, praegu on 25) ja on parem. 
Vbla juhus. On leebeid asju täna juhtunud.
Aga samas olen möödunud päevadest NII läbi, et pea käis ringi ja tuikusin enne lõunaund mitu tundi. Uni oli unenägudeta "aeg möödus, ma ei märganud üldse," mida mul on ainult väga halvas seisundis. Ning tegelt mul ON peast läbi käinud erinevate mornide mõtete kaskaad. Aga nad ei haara endasse, vaid ma saan lihtsalt mõelda: "Pole vaja, see ei ole konstruktiivne, on kasutu" ja vuhh. 
Eile veel polnud sellist võimet ÜLDSE.
Ei olnud võimet asju pausi peale panna või muude allikate varal saabuvaid arenguid ära oodata.
Isegi täna hommikul enne rohu väljaostmist ja sissevõtmist ei olnud.
Hm?
HMMM?!
Kui see on reaalne asi, miks üldse antidepressandid?!

Kui hea saab olla?

Kui ma olen parem, kui mul loomulikult tuleb, sel on hind.
Kui keegi teine seda maksta ei taha, maksan ma ise.
See ei ole ilus, mis siis saab, sest mina oskan maksta ainult iseendaga. Aga ma ei näe ka väljapääsu. Ära ole hea? 
No selgelt ei ole ka sellest kasu.

Kannata ära?
Sel on hind.  
Noh, ära siis kannata ... aga see oleks ju NII halb, kannata ikka. 
Kurat. 

Murca ütleb, ära pane kõiki mune ühte korvi. 
Ma juba ammu-ammu mõtlesin selle üle niipidi ja naapidi ja sain ikka, et see ei ole oluline, kui mitu korvi mul on. 
Oluline on üks korv korraga ja et seal teistes korvides on ka munad, ei tundu mulle endale kuidagi tähtis. Jah, on. Mis siis? 
Üks korv on see, mis loeb. Teised on "nojah. On kah," ja et ma sinna isegi uusi mune panen ja kogun ja üritan, ei muuda, et kui see oluline korv maha kukub ja munad seal sees sodiks kukuvad, on maailm otsas. 
Loeb üks korv korraga. 
Praegu on selleks armusuhe. 
Jaah, ma toimetan jutukogu jaoks jutte läbi, olen graafikus. 
Jah, ma tegelen hoolduspereks (mina üksi, ja pere? aga nii nad seal väidavad) saamisega.
Jah, mul on kaks last, suhtlen larparitega, teiste inimestega, koer, kass, plaan mängule minna, korterit koristan, mineraalaineid ja D-vitamiini söön, isegi teile kirjutan ... aga kõik see loeb niipalju, et ma tahan ju  kallima jaoks lahe inimene olla. 
Ma olen sitaks lahe inimene, nii et seda tuleb hoida. Isegi kui tema seda ei arva, MINA arvan, et olen peavõit.
Aga kui see lugu katki läheb ... 

Siis ei ole "vähemalt on mul 2 last, raamatud ja koer". 
Erinevad korvid ei päästa midagi.

 
Ma, muide, lubasin, et mina mahajätjaks ei saa. 
Tundus hea mõttena. Kui mina kartsin, et tema ei hooli must piisavalt, ja tema kartis, et mina ei hooli tast piisavalt, me tegime selle hirmu pealt üksteisele kogu aeg haiget ja ma mõtsin, et katkestab ringi ära.
Mõeldud, tehtud. Mina ära ei lähe. Olemas.

Mul ei olnud ega ole nõrka armetut tunnet pärast, aga vaatan kõrvalt ja - ma ei tea, kas tal on parem olla. Vbla on ka. 

Kuid selgelt on tal munade ja korvidega hoopis teine suhe ning mul on suht raske kanda tõdemust, et mind sisaldav korv ei ole tähtsam kui teised. 
Minu mulje, onjo, siin ei ole kirjas midagi, mis ei oleks "minu mulje asjadest".
Vahel kahtlustan, et see minu oma on see korv, mis viimasena meelde tuleb. Mida kurvemaks ja katkisemaks jään, seda raskem on uskuda, et ma loen, et ma olen oluline, et ma tähendan talle midagi sarnast sellele, mida tema mulle.
Nii et mul on lihtsalt teistmoodi halb. "Ma andsin sulle kõik, mis mul oli anda, mida sina mulle annad?" 
Ja noh. Kui hakata punkte loendama, ongi need heldelt minu kasuks. Sest ma olen mina, minuga sammu pidada osas, kui hea, hell ja hoolitsev saab olla, on ... ... ... raske.
Eriti kui ma olen võtnud seisukoha, et seda inimest ma hoian ja kaitsen - vastandina suhtumisele "ta on mu sõber, ma toetun talle, mina olen ka väike ja õrn!"

Vbla see mind kõige enam häiribki? Et ma ei saa olla vahepeal väike ja õrn ja et mind kaitstaks? Et ma pean olema tugev ja ära kannatama?

Ängipuhang

Mul kadus päev vahelt ära. 
Täiesti kindlalt teadsin, et täna on kolmapäev, kuid tutkit. 
Dushi all jäi ka kolmapäeval käimata, niisiis. Krt. 
Lisaks on mul tunne, et peale Ringvaates olnud: "mul oli hästi halb, aga nüüd on suht hea"-saatelõiku peaksin kuidagi helgelt esinema, aga helgust pole kuskilt võtta. 
Ei ole väga vilets. Aga ... 
Aga.
K ei ole ikka mulle midagi mõistlikku kirjutanud (vahepeal suhtlesime häästi natuke, mul oli vaja, et ta ühe vana võla ära õiendaks), avaldunud kirjandust ei kiideta - kuigi oot, tegelt "Omasid ei jäeta maha" sai ühe lugemismulje - Kalmsten põlgas ära mu uue loo ja nüüd kõhklen, kas pakkuda seda kirjandusajakirjadele või ongi kehv lugu. S.t. kindllasti ei ole ta hirmus hea. Aga kas on neli või vähemalt tugev kolm või kaks, seda ma ei tea. 

Ja inimesed internetis on lollakad. 
Nuuts. 
Ma ei hakka seletama, kuidas just, lihtsalt uskuge mind. Pole ju raske? Inimesed ON ju sellised kogu aeg?

Mõtlesin selle üle natuke jälle. Et miks mind nii jubedalt segab, et inimesed lollakad on. See võiks ju rahustavalt mõjuda: jah, inimesed on erinevad, jah, osadega ma ei klapi, aga osadega klapin ju?
Aa.
AAAAA!!!! 
Seal ongi  mu probleem! Mus ei ole veendumust, et osadega klapin! Ma kogu aeg kahtlen, kas inimesed ikka hindavad mind, tegelt vbla taluvad, tegelt vbla vaevu taluvad ja iga: "Kuule, see on sinust nõme!" või isegi "See ei olnud eriti hea," tõlkub mu peas teateks: "Me ei ole ühtekad, me ei sobi kokku, ma ei tea, kas sul on karja, aga mina sinna küll ei kuulu," maailmasuurune üksindus ja võõrikolemise tunne. 
Ei pea isegi midagi ütlema. Piisab vaikimisest kohas, kus ma tean, et oleks võinud hästi öelda, kui meeldinud oleks. Ma saan: "mul ei ole midagi head öelda, nii et olen vait," ja sellega koos vääramatult ka:"tähendab, väga väga naine  ei sobi," mille peale mul on sama vääramatult: "las ma lihtsalt suren, elada on nii võikalt raske ja keegi isegi hinda seda!"
Sest oldi vait. 
Mhmh. Ma sedasi toimin. Masendav. 
Tunnen, et ei kuulu kuhugi ja olen ülemeeleliselt tundlik sel teemal.

Et ei kuulu kuhugi, nagu oleksin maailmas võõrsil? Jah, aga "võõrsil" oleks ikkagi "külas". Sind koheldaks nagu külalist, leebelt ja viisakalt ju? MINA ei tunne end nagu külas. Ma tunnen kogu aeg - v.a. kui ei tunne. aga igavene praegu. Et on ka teistsuguseid aegu, on teoreetiline teadmine,  mis ei puuduta midagi mu sees - tunnen kogu aeg, kuidas ma olen teiste jaoks valesti, ei sobi, mind ei mõisteta, mind ei armastata, ma olen "see imelik" ja K.K (kunagine klassiõde, mitte Kuduv Koeraomanik) ütleb aknast möödudes: "Kui Triinu ka tuleb, mina ei tule."
Juhtumisi olin teisel pool seda avatud akent mina. 

Nad ütlevad, RSD. Ma võtsin omaks, et see sisemine suremine ei ole üldrahvalik, vaid teatud inimestele omane, aga krt, ega see asja kergemaks ei tee. 
Ja jah, üks mu õrnu kohti on kuuluvus. 
Kui ma näen inimesi käitumas moel, mis mulle vastuvõetamatu, tean, et nende hulka ma ei kuulu. Ok. Kõik ei olegi minu inimesed. Ok.
Aga hullem on, kui ma siis näen teisi inimesi neile vastandumas, ent tegemas ja ütlemas asju, millega ma KA nõus pole. Ehk nemad KA ei ole minu inimesed. Kuhu ma kuulun? Kas mõni minusugune on samuti?
Kui K oli, ma lugesin teda oma karja - pisipisikesse karja, aga ma kuulusin kuhugi. Aga nüüd teda pole (ma arvan, et ta käitus TÄIEGA nõmedalt, aga tema nähtavasti arvab, et ma reageerisin TÄIEGA liiga karmilt ja kumbki ei tee omapoolset sammu) ja mul on suht ... loksuv tunne. Mõnel hetkel tunnen end kellegagi sobivat, siis on see jälle möödas ja kõik torgib. Iga mittenimetamine mõnes kontekstis, kus võiks mind nimetada, torgib. Iga rumalus torgib topelt. 
Nagu - ta (mitte K, üks suvaline) nägi saatelõiku ja leiab, et olen mitte ATH, vaid bipolaarne? Me pole iial kohtunud, ta ei loe mu võrgupäevikutki, ta lihtsalt nägi saatelõiku ja diagnoosib? 
Ma ei ... 
INIMESED!!!!

Ja samas, eks ole, loen ma mingite kulturnikute jagatud pealkirju teemadel "paberraamatut on vaja" ja "see arhitektuurikonkurss tõi nii koleda tulemuse" ja mul on: "Kes, kurat, tunneb huvi nii suvaliste asjade vastu?!"
Need ei ole ka minu inimesed. Ma ei sobi kuhugi, ma ei haaku kellegagi (peale mõnede suurte staaride, aga neil ei ole jälle aega ja neid on liiga vähe, et keegi neist mind ikka armastaks - kaks). Mõte minna kirjanike liidu väljasõidule Käsmu või liidu sünnipäevapeole olid ja on naeruväärsed ja jubedad. Mida ma seal teeksin? Kellega räägiksin? Iu!
Ja samas ega ma ulmikutega parem sõber ole. Arvasin, et selle või tollega ikka, aga ka nemad eemalduvad, sest neil on omakorda (oluliselt lärmakamad ja oma arvamust pealesuruvamad) sõbrad, kes mind ei salli ja oh, kus ma jään. 

Kunagi Notsu tegi märkuse, kui ma seletasin, et miks mulle X (tegelt Rongimees, aga siis ma seda ei öelnud ja jutt oli umbisikuline) meeldib: "On ju suur kompliment, kui keegi nii lahe sind armastab." 
Tsitaat on ebatäpne ja mälu järgi, ma täpset ei jaksa otsida. 
Oli suur kompliment.
Ja siis juhtusid asjad, ma võtsin omaks, et ta ei armasta mind, üldse ei hooli, tahaks aint kedagi, kes ... oh, ma ei hakka, see on ikka valus.
Kuidas ta ÜLDSE enam mind ei näinud, märkama ei teinud, mu vajadustest midagi ei pidanud. Jah, mhmh, kõik ta tähelepanu oli tal endal. Kellegi teise jaoks ei jäänud üle v.a. kui ta pingutas, et endale naist saada. 
Ma ei tea, miks temale oluline oli naisel olla, aga oli.
Ent mina korjasin sealt üles, kui suvaline ja ebaoluline ma (talle) olen. 
Oh, vot seal ongi iva, miks mõned lahkuminekud (ei pea olema armuasjades, sõprade kaotus läheb ka sinna alla) on mulle "nojah, ta ei armasta mind, suva siis" ja mõned "TEMA KA EI ARMASTA MIND?! TEMA KA?! Eksistents on mõtttetu piin. Keegi ei armasta mind. Palun, palun, las ma suren!"
Sest kui ma kahtlen, kas inimene armastab mind või ta lihtsalt ajab asju mingi inimesega, kes kannab minu nägu ja kel on minuga mõned ühised omadused, aga tegeliku minuga pole tal mingit pistmist, ei ole avastus-järeldus "ok, ei armasta," midagi erilist. 
Kuid kui ma arvan, et see inimene tunneb mind, teab mind, adub mind, hoolib must ja loeb mind "oma inimeseks" - ja siis selgub, et ta ei taha mind oma ellu, on sellega toimunud jube kohutav hirmus katastroof, olemise mõttekust kahtluse alla panev vulkaanipurse maavärin häving. 

Mis oli põhiline, mis mulle K juures meeldis? Et ta armastab mind. Ja kõik korrad, kui me lahku oleme läinud - praegu tegelt ei ole, me lihtsalt ei suhtle - ja taas kokku tulnud, on see tulnud minu tõdemuse pealt: "ikkagi armastab!"

Kusjuures ei ole nii, et kui mind armastatakse, siis olen rahul. ÜLDSE ei ole. Mind peab armastama inimene, keda mina omalt poolt hindan, austan ja heaks pean. Mul ei ole mitte midagi teha armastusega, mis tuleb kohast, mida ma heaks ei pea.
"Ma meeldin nii lollile inimesele?!" Mis mul VIGA on?! Ok, viga ei ole minus, aga iu, iu, IU ikkagi! Ma ei taha! Mulle ei meeldi. Dissonants! Tema ei meeldi mulle, kuid mina talle küll. Me näeme maailma ja MEID ENDID nii erinevalt, aaaa! Tajuerinevused, gaslihgt, ma mõistusega tean, et mul õigus oma tajule, ent tunne ... AAAA!!!!
Mulle ei meeldi olla.

KEEGI ei armasta mind. 
Homme on vbla parem? Vbla nelja päeva pärast on ok? 
Vbla. Aga praegu on igavene praegu. Tunne, et ma ei kuulu kuhugi, on väga tugev. 

Veel vihasem

Pea valutab. Kuna kodust oli sumatriptaan otsas, vaja uus retsept välja osta, aga oeh, ma veel ei jaksa, molutasin sellega mitu tundi.
Nüüd on sumatriptaan sees, topeltannus, ja ikka on valus. 
Vihkan kõike ja kõiki. 

Tuli ka hulk ideid selle kohta, miks on nii ja mitte teisiti. 
Ja olen piisavalt valutav, et tahta need kirja panna.

 Ehk phmt HOIATUS: ma postitus otsa virisen, kuidas maailm on nõme, kuidas seal eeldatakse, et ma pean olema teatud moel arenenud ja toimima teatud kombel, kui ma üldse ei ole selline ja mu mootorid on täiesti teised.
Mina olen ka inimene, kurat!

Olulisus ja mu soov, et mind vajataks: muidugi. Kui inimene on omast arust ja enda jaoks piisavalt (mu jaoks ilmselt MARU) oluline, tal ei ole vaja kellegi teise jaoks oluline olla. Ma olen tähtis ja väärt inimväärset elu, sest ma olen inimene. 

Ja siis olen mina, kes viimasel kümnel aastal on tasapisi võtnud omaks idee, et mul on õigus ilma pideva piina ja ahastuseta elada sellest hoolimata, et ma ei käi tasuval tööl. Kõrghariduse saamine ei muutnud väga midagi, aga enne kõrgkooli astumist olin ma ka veendunud, et muidugi peab mul halb ja halb ja halb ja halb olema, sest ma olen harimatu kalts, kes ei kõlbagi kuskile. Ikka veel on imelik lugeda meeme ja tumblri-jagamisi, mis ütlevad: "You deserve to rest, you deserve more than bare minimun just because you are human."
Pole oluline, mida ja kui palju sa ühiskonda panustad, sa oled hea ära teeninud, sest oled olemas.
Et jaa, aga ... 

Inimene olemine ei anna ju õigust millelegi? Inimene olemine ei anna isegi õigust elada, inimesi sureb igal sekundil? MisMÕTTES on olemas "inimõigused"? 
Mina arvasin ja enda sees tunnen ikka, et kui ma tahan, et minuga oldaks hea, tuleb see enamiku inimeste puhul ära teenida. Ja ikka võib juhtuda, et ei olda - pole sellist sorti inimene, kes hea oleks. 
Et armastust ei saa ära teenida? Kas kuidagi teisiti siis saab ka? Jaa, MINA armastan küll lihtsalt seepärast, et ma armastan. Aga inimesi, kes armastavad mind, ilma et ma neile endast tükke annaksin ... ok, on tütar, see sõber ja too sõber ja tema ja tema ja ... eee ... no ok, poeg ka. Okok, isa ka. 

Aga üldiselt ei aita isegi piisavalt hea olemine. Nt ei saa lugejate meeldimist ära teenida hästi kirjutades. Mul on ikka "Kuigi sa proovid olla hea" hinge peal. Jah, ta tasapisi, väga tasapisi leidis oma õiged lugejad üles. Aga enne valed lugejad kaebasid, et igav ja ulmet ju üldse pole ja kellelegi kaasa elada ka pole ja ... ja ma saan aru küll, et asi on selles, et valed lugejad. Aga samas ma sain ka väga selge õppetunni, kuidas hästi tegemine ei päästa. Sa võid teha SITAKS hästi, loeb aint see, kas lugejale meeldivad sihukest laadi asjad või mitte. 

Senine tagasiside näitab ka, et "Devolutsioon" meeldib tavalugejale (eriti kui ta on naine) kõvasti enam kui pühendunud (meessoost, naisi pole proovinud) ulmikule. Aga kes seda loevad ja arvustavad enamasti? 
Heh.
Ma olen vales kohas ja valesti, vahet pole kui hea.
"Omasid ei jäeta maha" on veel üsna puhas leht. Ja ma isegi ei tea, KES seda lugema peaks, et ta päriselt pihta saaks, mida ma teha üritasin. Aga kuna hulk (3) ajakirjandusväljaandeid on andnud teada, et midagi tuleb, ma ... loodan parimat. 

Püha kurat, kuidas pea valutab. 
Nii halb.

Ehk: mind ei armastata minu jaoks piisavalt, sest mul ei ole tunnet, kuidas inimesed ei pea mulle ju armastust väljendama, nagunii armastavad kuskil vaikselt ja no kui ei armasta, ma olen niigi oivaline. Mul ei ole seda baasi. Ma ei usu.
Mul on tunne, et mind armastatakse, kui seda väga otse ja tugevalt väljendatakse vähemalt kord poole aasta jooksul. Muidu ma arvan, et jah, kunagi armastas, aga see läks üle. Sest mu baasusk on, et ma ei ole oluline, ei ole kellegi tähtis, ma võin olemata olla ja see ei muuda midagi. 
Kusjuures see on peamiselt HEA tunne. Jah, ma võin olemata olla, see ei muuda midagi - võtab kogu sooritusärevuse maha. 
Mitte et mul kunagi eriti sooritusärevust üldse olnud oleks. Kui algkoolis olin, veel veidi oli, aga mitte palju. Üksinda laval esineda? Klassi ees ettekannet teha? Miks see kellegi jaoks raske on üldse? 
Kedagi eriti ei huvita, mis sa teed. Aksioom.
Sa ei ole oluline. Mis sa teed, ei ole oluline. Kedagi ei huvita.

Nii, aga siis teine teema, millel ma mõtlesin, peavalust peaaegu nuttes ja koera peale urisedes, et ma tõesti ei jaksa jälle seisma jääda, tule edasi. 
Ise tirisin külma järelejätmatusega rihma, kuni ta tuli ka. 
Sa ei saa olla teiste vastu parem kui enda vastu.
Aga point ei ole ju selles, et ma ei oleks enda vastu hell. Kui mul oleks variant, et teen seda ja seda, siis ei valuta, ma teeksin seda ja seda. Koer jõuaks pissi kinni hoida, kuni poeg tuleb, ja mina olen täiega mittekannatamist väärt isegi enda meelest.

Aga ei ole siukest võluvahendit. Et "heida pikali ja tõmba ruloo ette, siis ei valuta." On ainult "kannata ära, mingi aja pärast hakkab parem ilmselt - senine elu on näidanud, et päris igavesti ei kesta ükski migreen".
Muide, väljas kõndimine aitab enamasti vähemalt veidi. Isegi kui paistab kohutav ere päike, mille eest käega silmi varjata.  Ikka parem kui paigal istuda, kordades parem, kui pikali olla. 
Kui ma pikali olen, läheb peavalu raudpoltkindlalt hullemaks. 

Ja nii ongi ja nii ongi ja nii ongi ja siis ma olen närviline, turtsakas ja vihane ning kui koer käitus tavalisest halvemini - tuli viinerit küsima, kuigi ma ei olnud veel selle koha lähedalgi, kus ta saab oma viineri ja ma võtan ta rihma otsa, nii et ma koperdasin talle otsa, kukkusin maha ja siis lihtsalt karjusin ta peale, tema arvas, et on vaja rahulolematult haukuda, sest mina ei käitu nii hästi kui peaks - olengi tige ja pahane. Mitte seepärast, et ma ei saaks aru, et tal on probleem, vaid seepärast, et mul on nii rõvehalb ja ta üldse ei taipa, ta üldse ei aita, ta ootab must tavatasemel nunnusust ja kurat! Mis õigusega?! Mul on halb, miks ta ei AITA endale helluse nõudmise asemel?!?!?!

Mis puutub siia enda vastu hea olemine? Ma eeldaks, et vähemalt mu oma koer hoolib, et mul on halb, aga ei. Mitte kuradi keegi. 

Ok, poeg tegi kaastundlikke hääli ja mulle kohvi. Asi seegi halval ajal.

Aga see pani mu mõtlema kolmandale asjale. 
Et miks ma olen täiega dominantne ja üldse mitte submissive. 
Minus ei ole mingit - mitte mingit - usku, et teine ei tee mulle halba. Ma võin mõne inimese kohta uskuda, et ta ei tee mulle meelega halba, aga mitte kunagi mitte kellegi osas, et ta ei tee kogemata, ei saa aru, ei sattu, pole mõistust, mõistmist, mida iganes.
Ma võin öelda, ma võin iga vahendiga väljendada, aga teise käitumise osas ei saa ma IIAL ette teada, et see ei ole mulle põhjapanevalt kohutavalt talumatult valus.  
Ma saangi usaldada ainult iseennast. 
Loota võin - et keegi aitaks, et läheks hästi, et juhtuksid ettenägematud headused. 
Aga ma olen ka 44 ja pool aastat vana ning siiamaani ei ole mitte miski elus mulle öelnud, et lootused täituksid ja head asjad juhtuksid. 
Juhtuvad "oh, seekord vedas!" Ei juhtu "oh, ma ei julgenud lootagi, aga ikka vedas". 
Välja arvatud, et ma olen Rongi järel elus. SEE on erand.

"Kellelegi ei panda suuremat koormat, kui ta kanda jaksab."
Selle ütlejad ei saa ÜLDSE maailma asjadest aru. 
Minu peale pandi koormaid, kuni ma olin nõus neid kandma, kaugelt üle mu jaksamise, ja kui ma siis surin, oli see "nii isekas". 
Ma ei või. 
Et jumal hoolib ja kaitseb ja armastab? 
Naera puruks. 
Jumal ei SAA armastada. See lihtsalt ei ole võimalik, sest armastus = ei taha, et ta kannataks. Tahan, et tal hea oleks. Tahan nii väga!
Kui jumal on kõikvõimas, ta EI SAA armastada. Vbla ta armastab, aga siis on ta väga kaugel kõikvõimsusest. Nii lihtsalt on. 
Jumal armastab teistmoodi? Sel juhul on see inimlikus mõistes armastusest nii kauge asi, et seda ei tohiks armastuseks nimetada. 
Jumal kas ei hooli individuaalsetest inimestest või ei suuda neid aidata ehk ei ole kõikvõimas. 
Ehk: miks VVN ainujumalaid ei usu.

Polüteistlikke jumalaid ma saaksin natu paremini uskuda, sellised "Ameerika jumalate"-masti jumalad tunduvad mulle loogilistena. Aga noh. Neid pole samas mingit mõtet uskuda, kui sa just pole neile mingi lähedane sõber, sest su usust on kasu ainult neile, mitte sulle endale. 
V.a. et usklikud inimesed on õnnelikumad ja saavad elus paremini toime. 
Aga ma ei suuda end uskuma veenda, isegi kui usklikkus teeks õnnelikumaks. 
Umbes nagu ma ei suuda olla õiguse eest hingata tänulik, kuigi tänulikkus teeb väidetavalt õnnelikumaks. 
Notsul oli pointi, kui ta oletas, et seos on vastupidine: õnnelikumad inimesed on tänulikumad. Sest neil on, mille eest. Muidugi olen ma tänulik, kui mul on hea. 
Kui mul ei ole hea, on väga raske tänulik olla.
Kui ma olen nii väsinud, et ei jaksa hingata, ei ole ma võimaluse eest hingata tänulik. Ma PIGEM oleks surnud - paar minutit piina ja siis ei iial enam. Piinavabadus igavesti. Täiega võtaksin, kui pakutaks. 

***

Peale lõunaund (kuhu alla läks muidugi veel üks migreenitabla, sest kui ma heidan pikali ILMA tablettideta, on peaaegu tagatud, et ärkan kohutava valu peale) on veidi parem.
Mitte hea, eiei, aga mitte päris NII halb. 
Kui ma järele mõtlen, siis mõiste "armastus" on hulga inimeste puhul ka mulle arusaamatu. Et poeg või K väidavad, et armastavad mind, aga et MIDAGIGI pooleli jätta, et minuga tore olla, isegi kui olen teatanud, et mul on halb? Nagu arvutimängu? Pojalt saan mingi mängu tagant hõigatud ergutuse. K-lt (kui me suhtleme - hetkel ei suhtle) /pai või /kallistus messengeris - ja see on edasiminek, ma õpetasin, et kui mul on halb, siis universaalseim vahend lohutamiseks on märguanne "sa olen mulle kallis" ja selleks puudutamine parim viis. Ka virtuaalne puudutamine ajab asja ära. Mõte on see, mis loeb, eks ole.
Aga samas - ma tahaks nagu, et inimesed tahaks mulle rohkem anda kui see, mis kõige paremini oma tegevuste vahele mahub. 

Sest minule on see loomulik. Isegi praegu, migreenist uimane ja tuikuv, ma ikkagi tegin pojale kastet ja pesin poti ära, et ta sellega makarone keedaks. Sest ma ju tean teda ja ma tean ka, et kui poeg vaatab pesemata potti, tema lahendus ei ole mitte pott ära pesta, vaid öelda: "Ma ei taha seda teha. Ma parem ei söö."
Et ATH on "vabandus asju mitte teha"?
Ha. Ha. Ha. 
Ma kogu aeg teen. Kui tegemine pole väljakannatamatult vastik, ma teen. Sest ma koolitasin ennast tegema ja et ma eriti ei taha, ei ole mulle mingi argument mitte teha. Et ma ei suuda end püsti ajada, et ma ei suuda alustada, et ma ei suu-da? Vabandust, aga pärast lahkuminekut Poeglapse isast koolitasin endast selle välja. Võib öelda, et ma olen nüüd ... ok, tulemus EI ole, et ma olen normaalne. Tulemus on, et ma teen kogu aeg ja tahan pidevalt väsimusest surra.
Aga noh - ma vähemalt teen. Saite mis tahtsite, need, kes ütlevad, et ATH-kad peaksid end kokku võtma ja tegema. 
Ma teen. 

Kas ma mainisin, et mu pea valutab? Mu pea valutab. 

Rahvavalgustuslik post

Ma eriti ei taha seda kirjutada.
Aga kui ma ei üritagi seletada, on veel väiksem võimalus, et keegi aru saab ja hoolib.
Ja noh. Nüüd, kus mul on otsus tehtud, arvuti lahti ja ise ka istun, mitte ei lama, on see oluliselt vähem jälk kui ette mõeldes. 
Just do it, mhmh. 

Ehk ... jeebus, kuidas kokku võtta?
Mis värk on enesetapuga? Vaimse valu täppisdetailid? Minge kõik persse? Ei, ärge minge, olge toredad?

See oma päeviku lugemine tõmbas mu täiesti rihmaks. 
Ma olin enda sees ja enda jaoks kõiki oma traumasid kokku võttes võtnud omaks idee, et lihtsalt tajun teravamini. Võin mõelda, kuidas ebapärlikarp kuninglikult mitte midagi aru ei saanud, aga kuidagi see "kõigil on ju vanemad lahku läinud" käib tegelt kaasa sellega, mis ma ise endast arvan, kui ei meenuta endale, et mu tunded on ehtsad ja mu muljed ehtsad.
Ma kaldun nagunii võtma oma tundeid ja kogemusi kui ainult minu omi, ja uskuma, et mingil objektiivselt tasemel pole eriti hullu. Minu jaoks täiesti arusaamatud kohutavused saab kenasti pisikeseks ja tavaliseks sõnastada ja mina tunnengi seepeale, kuidas ma ilmselt teengi sääsest elevandi. Valu, mida ma tunnen, on tegelt ebaadekvaatne, kõigil on nii, ma olen lihtsalt oma ATH ja RSDga eriti hädine, arusaadav, et rahva käest peksa saan ... 

... ja nüüd ma lugesin seda ja minge persse kui õudne. 

Ehk mu tunded on adekvaatsed, mu muljed pädevad, ma OLENGI elus täiesti üle võlli kannatanud ja ometi ometi ometi pole nagu midagi selget ette näidata peale enesetapu. Mis oli ka minu enda valik ja näitas lihtsalt, kui isekas ma olen. 

Mitte keegi ei mõista mind. Ikka karatakse turja. Miks, miks, miks inimesed on inimesed, ma ei taha, ma ei suuda seda taluda, miks ma pean?!?!

Ja ma lihtsalt tahaks surra (mitte metafoor, otseselt) et pääseda sellest maailmast nende inimeste juurest, kes üldse aru ei saa, et mul, kurat, on olnud jube halb, kurat, nii kaua, kurat, et ma olen niigi täiesti arulagedalt normaalne, tugev ja terve veel. 
Selle kohutava valu ja murdumise tules ma käitusin Poeglapsega veits halvasti ja K-ga teistmoodi veits halvasti ja pärast Poeglapsele seletasin, et kui inimene, kes muidu käitub kenasti, hakkab karjuma ja nutma ja nõmetsema, teda tuleks aidata, nunnutada, sest selgelt on midagi väga halvasti tema jaoks nüüd. 
Poeglaps: Ei. kui minuga vastik ollakse, ma olen ka vastik. 
Mina: Aga see ei ole ju armastus. See on mingi vorst vorsti vastu tehing. Sa oled minu vastu kena, ma olen sinu vastu kena. Ma olen sinu vastu nõme, sa oled minu vastu nõme. Armastus ongi see, et sa saad aru, et kui ta nii halvasti käitub, on vaja teda nunnutada ja lohutada.
Poeglaps: Ei. 

Nii et nüüd me teist päeva eriti ei suhtle omavahel ja ma tõden üleüldisele hüljatusele ja "keegi ei mõista mind" värgile lisaks, et nojah. 
Ka mu poeg ei armasta mind.
K.ga on juba ammu selgeks saanud, et kui ma hakkan karjuma ja kramplema, kui ma enam ei suuda, oska ega taha end "normaalsena" hoida, ta vihastab. 

Päris "keegi ei armasta mind" ei ole, on Tütarlaps ja üks sõber. 
Ma olen hommikul mitu korda mõelnud, et peaks sellele sõbrale kirjutama. 
Aga no - suutsin end nii palju kokku võtta, et tulin siia kirjutama. 
Niigi suur asi.

Teemal "enesetapp": ma mäletan, et siis oli täpselt samamoodi tunne. Et kedagi eriti ei huvita. Ma olen inimestele suht ükskõik. Ma valutan, nagu põleksin, valutan nii hirmsasti - ja keegi ei tee eriti välja. Korra olin eraldi jalutamas käinud, et oma kurba olukorda kurta. Kaks korda külas. Olin inimesi ohtralt skaibis painanud. Väga raske oli mitte kogu aeg kurta, aga pingutasin. Olin vahepeal vait ka. Üks "sõber" ütles, et ehk oleks aeg professionaalset abi otsida. Üldine eeldus oli, et saa kuskil omaette omadega hakkama.

Kuidas ma võisin inimestele niimoodi teha? Aga kedagi ju ei huvitanud eriti! Mis mõttes "niimoodi"? Neid ei koti, kuidas mul läheb, inimesi ei koti, kui valus mul on, neile on tähtsam see, et nende peale ei karjutaks ja oleks mugav elada. 
Miks ma peaksin arvama, et nad nad saaksid haiget, kui ma sureks? 
Kus see loogika on?!

Muide, ma muidugi väljendan valesti, end maha salgavalt. "See on ainult tunne." Loomulikult ei ole "ainult" tunne. Tunne on väga tähtis. Tunne, mis tunne on, on kõik.
Aga kui ma leian, et tundel on muid põhjusi ka, kui et ma olengi siuke imelik, meeleheide kasvab ikka  ilmatuks.
Juhtusid päris asjad. Ma sain nii haiget. Niiiii!!!
Ja mida rahvas arvab? VVN on veits isekas ja mõtleb lapsesaamisest haigelt.

...

Liminaalne teises suunas

Mul vist on kõik

klimakteerium
üleväsimus
toidupuudus
samas võtan juurde (vist, kaaluma pole tõtanud, sest mul ei ole kodus kaalu)
ATH
RSD
lisaks lõpetasin 2 päeva tagasi depressiooniravimid, sest tahan väga orgasme tagasi 

ja kell on 4 öösel, ma ei saa magada, sest nälg, ja phmt ahastan igas suunas kõige üle.

Tegelt see pole isegi ahastus. On siuke külm teadmine, et midagi head ei juhtu ja isegi neid asju, mida väga loodan juhtuvat, ei tohiks tegelt loota, sest on suur pettumuse oht.
Rääkimata neist asjust, mida ma tahaksin, aga mida NAGUNII ei juhtu, sest öö ei muutu päevaks ja mu pihkudest ei sirgu maasikataimi, isegi orasheina mitte, ja õun ei kuku ülespoole - nii lihtsalt on.
Mis siis, et ma tahaksin, et oleks teistmoodi.
Ja ma üritan mitte tahta, aga ainus, mida sellest saan, on mõru maik.
Tahan ikkagi, lihtsalt tean, et ei saa.

***

Nooh, jubeda ponnistusega jäin kuskile kell viis hommikul viimaks magama, nägin igasuguseid põnevaid unenägusid ja kell üks ärgates on täitsa kena olla.
Kõik need asjad, mida ma ei saa, on täitsa ükskõik. 

Muidugi võib ka see aidata, et Rents arvustas ja arvustas põnevalt. 
Jäin asjade üle mõtlema kohe. 
Ja meelisklesin toredate tähelepanekute valgel - nt et detailid olid suht kenasti läbi mõeldud enamasti. 
Onju! Ma enamasti teen seda süsteemse mõtlemise asja ja siis olen nördinud, kui seda kas
a) ei märgata
või 
b) välja tuuakse ainult see üks koht, kus vähe viltu läks. Kusjuures pooltel kordadel pole see isegi viltu läinud, lihtsalt sõnastus oli selline, et halvauskne antud teemasse süvenev lugeja teeb teistsuguse järelduse, kui heauskne ülelibiseva pilguga lugeja teeks. 
Aga Rents on lahke ja ei raputa vaipa liiga tugevalt, nii et asi näeb täiesti vaiba moodi välja ka peale kloppimist. 
Mitte et ma sellest metafoorist nüüd ise ka täpselt aru saaksin. =P

Ainus asi, et ma väsin kohutavalt ära ja kuumahood on sama kohutavad. Võtsin seljast siidist pidžaamapluusi, mis kooseb õlapaeltest ja kahest lühikesest siidilatakast, sest see oli higist konkreetselt MÄRG, jäin ainult lühikeste pükste väele ja IKKA oli palav. Prillid lähevad pidevalt uduseks, sest nägu higistab hullu moodi ja kõik on märg. 

Terav tujude vaheldumine on vist ka sümptom, on ju.
Nii et asi on ... oot, kuidas viisakalt üteldaksegi ... üleminekueas.
Liminaalsus - pole enam üks, aga pole veel ka teine. 

Aga tujud on täitsa olemas ning täiesti ettearvamatud. Näiteks koristasin eile elupõhjalikult ära meie vannituba-kempsu. Olgu, homme tuleb Tütarlaps oma neiuga külla, aga ma ei koristanud mitte seepärast, vaid see oli õigustuseks. Lihtsalt hakkasin koristama ja nägin selle käigus aina uusi ja uusi räpaseid kohti.
Nühkisin isegi vuugivahesid natuke. Täiesti jabur. 
Esimest korda mõtlesin, et natuke nõme on, et laes on see katkine pruun koht, kust kunagi ammu vett läbi on jooksnud ja minu siin elades korra veel jooksis, sest ülaltnaabri kempsu loputuskasti viiv voolik lekkis. Üldiselt ei seganud see mind üldse, aga peale kolimist - kui ma koristasin KÕIK täiesti maniakaalselt ära - pole vannituba kordagi nii puhas olnud. Vat nüüd on natuke: "Mis ma üldse vaeva nägin? Pott, kraanikauss, kassi liivakast ja pesumasin võivad küll läikida, aga tänu sellele kohale on ikka mulje, et siin elavad suht lohakad inimesed."

Samas: mulje on muidugi õige. 

Ma nüüd lähen toon pesu õuest sisse nagu korralik koduperenaine kunagi. Ja panen pildi Estconist, mis ei kanna mingit muud infot kui teatamine, et ma ei häbene, kuidas ujumisriietes välja näen. Olen, kes olen =) 

Pildistas Veiko Kastanje

Erinevad vaatenurgad

Fakit, lähen antidepressantide peale tagasi. Mul oli nagunii väljaostmata retsepte ajast, kui vaatasin, et krt, mitte mingit vahet enesetundes, võtan või ei võta. Ma siis ei võta.
Eila ostsin välja, ent kõhklesin veel. Oli juba pärastlõuna ja mul läheb õhtuti paremaks, nii et päris hea oli olla ja kas ikka on vaja ja ... Nüüd võtsin sisse. Sest ei ole vaja oodata, kuni päris rõvedaks läheb. On tunnused, on pidevad, juba mitmel päeval järjest, ja Kadri Kool, psühhiaater, ütles, et hakaku ma uuesti võtma kohe, kui on tunne, et vaja. 

Samuti: pea valutab. 
Sumatriptaanist hoolimata. 
KAHEST sumatriptaanist hoolimata. 
Ma arvan, et on okei täna mitte jaksata. 

Mul ei ole tegelikult midagi öelda ka, peale selle, et pea valutab. Nii et võtan eeskuju kaladest (kes on vait, kui neil midagi öelda pole.)

***

Kraadisin. 37.1. 
Jube enesetunne on nüüd põhjenduse leidnud, aga lahenenud mitte. 
Tekkis ka küsimus, et kunb on muna, kumb kana. Kas haigus põhjustab depressioonisümptome (nagu ma seni arvasin) või tekitab depressioon ka palavikku. 
Mis on ju ka võimalik. Eriti arvestades, et mingeid muid tõbisussümptome mul seekord pole. 
Raske päev. Veider päev. Midagi ei teinud. Vedelesin palju voodis. Uni ka ei tulnud. Aga pärast peavalu lahkumist oli mõnus. Isegi näpukat ei tahtnud teha. (Esimene päev antidepressante? Või depressioon?) 
Polnud halb - kui parem hakkas, tähendab. Hakkas tänu intensiivsele tabletivoodrile + ilm läks selgeks.
Polnud ka hea. 
Maisaa üle väitest, et kui pole halb, ongi juba hea. NO EI. Ei. Mitte minu hormoonidega. 

Ma lähen nii närvi - nagu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii närvi - kui loen jälle kellegi seisukohta, et kui väljast midagi erilist silma ei paista, siis ongi kõik ju ühesugused. Võtku end kokku. Depressiooni ja ATH-d pole olemas. 
Pahhhh.
Mul läks VÄGA tükk aega, et aru saada: mu jaoks ONGI elada palju raskem kui mõnede teiste. Ma jäin seda "aga kõigil on ju vahel raske"-paska uskuma, arvasin, et ma olen nagu kõik, ainult nõrgem. Ei kannata välja seda, mida rahvas üldiselt mängeldes talub.
Kui nüüd jälle keegi selle jutuga tuleb, mul vajuvad korraga ammuli suu ja silmad, sest nüüd ma ei suuda uskuda, et keegi ikka veel nii krdi loll on.
Miks ma osade inimeste kommentaare teiste blogideski ei loe, eks ole. Sest sellistel inimestel ei ole mulle midagi öelda. See ei ole "teine vaatenurk", see on lihtsalt uskumatu pimedus. Kui ta ei ole teadmiseks võtnud, et tunded on keha ja erinevalt töötavate kehadega inimeste tunded on erinevad, mul ei ole tema arvamuste ja vaadetega midagi teha. Et võiks teda harida? Seda on tehtud, teised on viitsinud - ja tundub, et asjata. Aga mina ei hakka. Pole minu töö ja vastutus. Kui inimene tahab loll olla, ma ei vaevu takistama.
Enda jaoks uusi inimesi, kes pole nõmedusega aastaid ja aastaid silma paistnud, ma sallin ja vaevun harima. Ent kui ma olen näinud, kuidas inimene ei võta teadmisi sisse, mul ei ole mingit huvi neid talle uuesti ja uuesti pakkuda. 

Veits kibestunud jutt? 
Sitt päev. 
Ja see pole veel midagi. See natuke sitt päev pole aboluutselt võrreldav sellega, millised möödunud aastal olid ligi 9 kuud KÕIK mu päevad. 
Ja siis mõnikord olid lisaks väga halvad päevad. 
Ei, ega ometi ravimid midagi mu sisemises keemias ei muutnud, ma lihtsalt hakkasin endaga paremini toime tulema, onjo =P 

Kurnatusdeprekas

Ma kuidagi ei näinud ette, et järgmine samm koera moodi söömisest on kurnatusdepressioon. Sest ma olen natuke loll. 

Muidugi on mul halb olnud ainult üks päev ja mis depressioon see ka on, aga samas ma vaatan end kõrvalt, tuvastan reaktsioone ja mõtteid ja no - ma ju tunnen end.
Kui mul on hea, ma ei mõtle, et kõik on alati persse läinud, läheb ka tulevikus persse ja mis ma üldse üritan. Ma ei imesta, et kuidas ma ei õpi, ikka loodan ... aga tegelt ei maksa ju isegi paar õnnestumist midagi, need on ainult ajutised leevendused selles elus, kus kõik alati vääramatult persse läheb.
Muuhulgas tuli ka migreen. 
Muide, teemal migreen. Ma arvasin, et harjutused aitasid selle vastu, aga kui ma üleüldises "raisk, ära tee nii palju trenni siis!" neid vähendasin ja vähendasin, ei avaldanud see mingit negatiivset mõju. 
Ilmselt on hoopis metüülfenidaatvesinikkloriid see, mis migreene vähendas
Ja et ma enam depressiivne pold. 

Kui depressioon jälle peale tuli, on aint loogiline, et migreen saabus samuti, eks?

Samas ma olen toimetamisega leheküljel 88/107, pole nagu palju enam jäänud, eks? Kannatan kuidagi välja, ah?
Ma ei tea, kas kannatan. Ma ei ole kindel. Aga kui ma ka venitan, langetan oma päevast leheküljenormi 10-lt viiele, ma ei usu, et see aitab. Mu sisemine sund on pigem teha hästi ruttu kõik ära, vbla rohkem kui 10 lk päevas, ja siis puhata.
Jaa, ma arvasin, et juunis puhkan :D Tüng. Ei. 
Kui juuliks normi saan, on juba hästi. 
Aga ma ei usu enam, et võiks hästi minna. Ma ei saa enam KUNAGI rõõmsaks. Mul ei ole enam KUNAGI hea. Elu on aint väljakannatamiseks.
Miks me peame seda taluma, arumaitaipa. 

Mhmh. Keegi ei armasta mind, keegi ei mõista mind, ma rebin enda puruks ja kedagi ei huvita ka ... Tüüpiline depressiivse minu mõttejada. Ei midagi uut. Ei midagi erilist. Ei midagi tegelt valet ka.
Lihtsalt enamikku inimesi ei koti, et keegi neid ei mõista ja armasta. Nad elavad selles maailmas helgelt edasi ja mida ma üldse tahan, see ei ole ju normaalne?!
Ei, oota. Kaur oli mu vastu nunnu täiesti ootamatult ja ... aaa! Lugupeetav, kes sa mulle jälle raha saatsid! Saada mail murumuna ätt gmail punkt com telefoninumbri ja sobiva pakiautomaadiga! Sa pole oma raamatueksemplari veel saanud ju!

See on ka, muide, märk depressiivsusest: mälu läheb paremaks. Tuleb meelde, kes kõik on mind aidanud, ja üritan midagi vastu anda. Kui mul on hea, on rohkem pohh. Minuga oldi nunnu, tore, aga palju põnevam on, mis sealt nurga tagant tuleb. Kui mul on halb, on kõik korraga meeles ja lisaks tunne, et ma ei tohi ju depressiivne olla, vaat kui palju mind aidatakse. Ma ei tohi mõelda, et keegi ei armasta ega mõista mind, inimesed on ju minu vastu nii liigutavalt head ... Aga keskendun rohkem sellele, mis tegelikult on, sest ma ei looda elus midagi toredat tulevat.
Sest noh - ma olen nii palju mõelnud, et vähemalt tõenäosusteooria põhjal peaks ju vahel vedama ka. Nagu MISKI võiks ka õnnestuda ju?! Ja ei. "Sa elasid rongi üle, mis sa veel tahad," ütleb universum ja ikka läheb kõik persse.

Ma arvan, see on minu ja K suhte kõige kurvem külg ka. Et ta ei nunnuta. Et isegi kui ma ÜTLESIN (enam ei ütle, ma olen leppinud, kuidas sealt ei tule), mida teha, mida öelda, et mul parem oleks, ei. Tema vastas, et ta pole mõni papagoi ja vihastas takkapihta, et ma teda survestan.
Mitmel korral.
Kindlalt rohkem kui kolmel.
Ehk kui mul on halb, ta ei aita. Vahetab pritsiva kraani uue vastu, mille ta ise ostis, toob süüa ja pakub suitsu, ajab juttu ja vajadusel toetab rahaliselt, aga neid asju, mida ma päriselt tahaksin/vajaksin, ei anna.
Ta lihtsalt ei ole selline inimene.
Ja kui mul on halb, ma enam ei looda ka, et ta aitaks. Kui mul on hea, tundub, et ta on nii tore, ikka ju aitab - ja siis on halb ja ei. 
Ei juhtu seda. 
Kui mul on halb, teeb ta mu olemise veel halvemaks, sest siis ta ka nördib, et miks ma temaga piisavalt hästi ei käitu ja järgmine ring tülitsemist, alga!

Jah, ma tean, et sealt ei tule. Mis ei muuda, et mul ikkagi on rämedalt kurb sellepärast.
Keeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeegi ei armasta mind.
Oh kus ma jään.

Enesetapmisele tagasivaatav pealelõuna

Nüüd ma tahan vinguda.
Peamiselt sellepärast, et olen kahel päeval järjest kõik ära teinud (kirjutamised, muu on pisiasjad-pisiasjad), muu elu ka enam-vähem ära hallatud, isegi trenni olen vaikselt tegema hakanud, täna on ka kirjutamistest pool tehtud - ja ma olen vihane, õnnetu ning hädas.
Kusjuures kirjutamine ju tegelt MEELDIB mulle. 
Aga päriselt elusana, nii et ma ei mõtle kogu aeg "kasutegurile" ja "kas ma olen selle ära teeninud" jms tundsin end ikkagi kolm tundi civi tagudes. Et kolm tundi, on tähtis - kui ma teen midagi lõdvestavat ja kasutut vähem kui pool tundi, ma pean seda hädavajalikuks puhkuseks. Et end unustada ja hasarti minna, mitte püsida hädavajaduste rahuldamise tasemel, kulub märksa kauem aega. 
Mis tuleb näiteks kirjutamise, une ja koristamise arvelt.
Oh, paha mina, vbla ma ei kirjuta täna normi täis!

Seejärel pesin köögis nõusid ja mõtlesin mornilt - väga mornilt - kuidas see ongi elu. 
Teed seda, mida pead tegema, muidu ei jõua kõiki oma kohustusi täita, ja kui saad natukene tunnet kätte, et on mõnus, unustad hetkeks enda ja tavalise mõistlikkuse, kirjutab kommentaator sulle, kuidas sul peab ikka väga kerge elu olema, kui saad civilit taguda.
Ja siis ma olen halb inimene, kes ei tohiks kunagi lapsi saada, oh vaesed lapsed, sest ma ei suhtu sellesse ellu, mis koosneb kohustustest ja midagi toredat minu energiatasemega elamisse eriti ei mahu, entusiasmi ja innuga. Kestku elu aga kauem, soovib miljon rahvast ja mina olen mingi värd, et loodan surmas puhkust leida. 
Mul ei ole täna eriti halb.
Mul ei ole täna eriti kriis ja pinge ja panen viimase välja.
Mul lihtsalt ei ole eriti hea ja siis ma vihkan kõigest südamest ühiskondlikku üleüldist õnnejoovastust elust ja elamisest. 
Mida mina näen: elu on töö, töö, töö, töö, töö, kriis, töö, kriis, töö, töö, töö, peaks rõõmustama, aga ei jaksa, töö.
Mida kommentaator ütleb: "Enesetapp = elu kõige rumalam otsus."
Ja hunnikus kommentaatoreid ja päriselus tuttavaid inimesi: "Kuidas sa läksid rongi alla ning teiste peale ei mõelnud?!"
Ma ei saa aru, kuidas nad/te aru ei saa, et kui mul juba on kohutavalt kohutavalt kohutavalt halb, EI ole see, et kellegi teisel on pärast võibolla kohutavalt (üks kord, mitte kolm) halb, eriline argument. 
Phmt sama loogika kui inimeselt, kellel on pool keret, käsi, jalg, külg, nägu põlenud, ja ta tahab surra, küsida: "Kuidas sa ei mõtle, et teistel võib seepeale sihuke tunne olla, nagu oleks kogu labakäsi põlenud????"
Nagu ... ahah. Sitt lugu küll. Valu on hirmus asi. 
Aga mul ei ole ega olnud küll kuidagi tunnet, et ma teiste heaolu pärast kohutavalt kohutavalt kohutavalt kannatama pidanuks. Ainus, mida selline küsimus mulle ütles, oli, et inimesed ei saa aru, et mul oli päriselt halb. Nende arust oli nende halb palju tähtsam ja suurem.
Vähemalt mu laste halb ikka, hirmus, miks ma ei mõelnud, et neil hirmus on?! 
Esiteks mõtlesin ma, et nutavad veidi ja pärast on neil parem, kui sellise kipaka emaga, kes kuhugi ei kõlba, aga keegi neid üle ka ei võta, sest no see ema nende hädavajadused katab siiski ära. 
Ja teiseks: jälle, mul on päriselt reaalselt pool keret põlenud. Lastel vbla on pärast käsi põlenud. Ma ei saa aru, mis loogika on seal, et minu valu on ebaoluline, kannata, et teistel valus ei oleks.
Kui valu ei ole oluline, pole ju ka põhjust teisi sellest säästa? Kui valu ON oluline, on minu valu ka ju oluline?
Grrrr ...
kusjuures oleks siis üks või kaks inimest sel seisukohal olnud. 
Eip, see oli massiline. Mitu päriselt sõpra-sõpra lõpetasid mu sõbrad olemise, sest ma nii isekas olin.
Miks ma teistele ei mõelnud, kuidas ma võisin ....

AAAAAAAAAAAAAAHHHH!
Inimesed!

Näguripäevad mingi põhjuseta

DISCLAIMER

Eip, ikka ei ole hea. Või noh, Polehalb oleks ka juba hea. Mul on hetkel Veidihalb ja see on tohutu edasiminek sellest, mis hommikul oli. 
Nagu ... ma võin ju endale korrutada, et see on ajutine, aga see ajutine halb on mul olnud jaanuari lõpust saadik. Ausalt, kui panustada möödumisele ja ajutisusele, võiks ju vahelduseks hea olla???
Nõme. 
Möödunud suvel ma käisin ujumas ja see oli HEA. Suvi, hein lõhnab, päike paistab, nii tore. 
Nüüd on: "Pärast ujumist pole enam väga halb."
Pfffff. 
Üks teist (lehv!) saatis mulle sihtotstarbelise raha dr Kadri Kooli külastamiseks. Ma täitsin registreerimisvormi ära ja sain automaatvastuse: "Võtame teiega ühendust esimesel võimalusel." 
Kui see esimene võimalus esmaspäeva õhtuks saabunud ei ole, saadan uue kirja. Sest mul on nii kopp eeas sellest, et on halb. NII KOPP EES!!! 

Sealjuures ei ole mu kehavälises maailmas mitte midagi halvasti. Isegi kass pole täna ega eile valesse kohta pissinud. Inimesed saatsid mulle raha, nii et ma saan vabamalt hingata. (Tähh!!!) Poeg on kooli nimekirjas ja kui ma tahan midagi halba leida, siis vihma ei ole ja Ukraina pole ikka veel sõda võitnud. Mis on häda umbes igaühel Eestimaal ja pole nagu põhjus end pahasti tunda.  Isegi tänaöine õudusuni ei olnud väga õudne. Ma olin muudetud mingiks ööliblikataoliseks hapraks olevuseks ja võitlesin end üha edasi põhulademetes, mis mulle peale ja ette valati, kavatsusega need põlema panna. Aga ma mõtlesin kainelt, et kui pannakse põlema ja leegid minuni jõuavad, ma suren üsna kohe. Ei ole mingit pikka piinlemist. 
Nii et väga jube ei olnud. Ainult tüütu oli end põhu sees edasi võidelda, et uksest välja pääseda, sest enne leeke alla anda tundus ka tobe. 

Miks need krdi antidepressandid (mis on, muide, päris krdi kallid, sest neile konkreetsetele haigekassa peale ei maksa) mind ei aita?! Miks mul peab olema nii nõmedalt halb kogu aeg?! Vähemalt ma mäletan, et saab ka teisiti. See on elukogemuse kogunemise voorus: igasugune teave ladestub ja ma tean, et kogu aeg mul ei ole halb olla olnud. 
Ehk siis: see on ajutine. 
Aga ma üha kannatan ja kannatan välja! Miks nii peab, arumaitaipa. 

Üldiselt ma ei näe õudusunesid, muide. Magada on hea. Kui saaks, kogu aeg magaksin ja ei tõuseks kunagi üles, aga samas on ärevus sees ka magades. Kui koer niutsub või kostavad mingid muud ebatavalised hääled, olen kohe ärkvel ja tahan minna hädasid likvideerima. 
Kuigi koer niutsus juba ära, tema mured lahenesid ilma õues käimata ja miski muu ka mu kohest reageerimist ei nõudnud.

Krt, õues on juba 27 kraadi sooja. 
No mis ma ikka - eks ma lähen ujuma. Teeb olemise vast 10% paremaks.

Nad ütlevad, et tagasilöögid on normaalsus

DISCLAIMER

Nüüd on jälle halb. Nii halb, et süüa ka ei taha ja lambist pisardamised mittemillegi peale - lihtsalt elada on nii raske.
Käisin ujumas, sest eile see ju aitas.
No natuke aitas täna ka.
Kass pissis jälle valesse kohta. 
Ja kuigi see+rahapuudus (erilised põiehädadega kasside krõbinad tuli ka osta) on phmt ainsad hädad, mis mul on, kõik muu on korras, on vaimuseisund nii halb et ... et ... noh, te oskate isegi välja mõelda, mis edasi. 

Jep, ma olen elus ennegi nii absurdselt mõelnud. Kogu mu koolipõli oli täis mõtteid: "Aga äkki ma suren ära ja siis ei peagi vene keelt vastama." Tollal ma isegi ei muianud endamisi selle oletuse saateks, vaid mõtlesin täiesti tõsiselt. Kuigi ma päriselt ei lootnud surra - tahtsin, aga see ei tundunud tõenäoline. Olnuks siiski ütlemata hea lahendus. Sured ära ja sul pole enam kunagi vaja vene keelt vastata! Kus on miinused?
Aa, ema kurvastaks? 
Sellele ma ei mõelnud. Jap, olingi nii hoolimatu. 
Nüüd mõtlen küll, et Tütarlaps kurvastaks, Poeglapsel oleks sitem elu ja mis tast saaks, ning mu ema ikka kurvastaks ka hirmsasti. Ehk nende kurvastus on kaugelt kaalukam kui kurvastus selle üle, et kass pissib valedesse kohtadesse ja raha raha raha raha. Aga ma ka suudan nüüd panna oma mannetud mured konteksti: kui inimene tunnebki ainult halbu asju, head asjad ei registreeru tundetasandil, ongi kõik halvad asjad suured ja tähtsad ning head lihtsalt ... ahah. 
Ootamatud head viskavad ka korraks hormoonid tegudele - jestas, inimesed on mu vastu nii head olnud! - aga see ei taha kesta. 
Ometi on mul antidepressandid peal märtsist ja suurem annus mai algusest! Vahepeal läks juba heaks ka! Okei, ainult päevaks, aga vähemalt ei olnud enam halb. Ja nüüd jälle ... urr.

Ok, aga mis seal ikka. Juuli keskel on jälle psühhiaatriaeg, äkki ta mõtleb midagi muud välja. Sest on nii sitaks halb, kui on halb!
ATH ja depressiooni kõrvuti eksisteerimise usku tohtri juurde Tartus (täh, lendav, tema nime ära toomast) tahaks minna küll. Aga mul on esiteks raha kogu aeg otsas ja teiseks kopp nii ees sellest, et raha on kogu aeg otsas, et ma ei hakka juulikuist laekumist sinna alla isegi plaanima. Isegi augustit mitte. Edasi ... krt, see on nii kauge tulevik, et alati saab loota, et mulle kukub kott rahaga pähe selleks ajaks nt. 

Kui ma loota suudaksin, tähendab.

Vähemalt sellele suudan loota, et ehk see sitt sitt sitt (jne) enesetunne läheb üle. Nagu ... üleüleeile ei olnud ju sitt? Isegi üleeile vist ei olnud? Ja kassi valedesse kohtadesse pissimine TÕESTI ei ole maailmalõpp, seda enam, et ma olen kohe kõik ära koristanud ja meil isegi ei haise kodus. 
Ja puhas kollane kusi on, ei mingit verd sees. 
See on ometi hästi? 

Totoro on, muide, täiesti võhmal sellest, et on kaks päeva järjest ujumas käinud. Ainult magab kogu aeg. Eks ma olen temaga viimasel sügis-talv-kevadel ka poole lühemalt jalutanud, kui aegadel, mil päevas vähemalt 3 km läbitud, vahel ka 10, enamasti 5-7. Ta on nüüd täiskasvanud vähesportlik koer ja tema organism ehmus täiesti ära, kui ujuma pidi. 
See on nii nunnu, kuidas ta minu voodis külili  sügavalt magab ja nohiseb.

Vähemalt ma tunnen veel, et koer on nunnu. Asi seegi.

Õnne lihtsalt ei ole

Disclaimer, vist.

See on üleni iseendas kinni. 
Kas elu on hea või on elu kohutav - sündmused samad, aga kehas toimuv erineb. 
Kusjuures mul on võimalik asja lainetena käimist vahetult enda peal jälgida: pea valutab ja kõik tundub lohutu. Pea ei valuta ja elu tundub ... päris okei. 
Mitte just hea, aga mitte ka paha. 
Eile vähemalt oli nii. Niipea, kui peavalu kasvas, tuli ka ahastus. Kui peavalu kahanes, võis täitsa elada seda elu, mis käsil.
Ja see oli nii - noh - tobedalt ilmne. 
Minu enesetunne on kõik. 
Saaks seda enesetunnet ainult kuidagi paremini kontrollida. 
Mäletan, kuidas aasta-paari eest kirjutasin fb-s Arnile, et tema söögipiltide jagamine tekitab mus tunde, et elus on naudinguid ja jee. Praegu ei tekita need pildid mingeid tundeid. Üldse mitte mingeid. Pole ka tüdimust ega vastumeelsust. Lihtsalt ükskõik. 
K küsis filmi kohta, kas mul oleks huvi vaadata. 
Ei olnud, üldse ei olnud. Kuid vbla tuleb. Ma LOODAN, et tuleb. 
Ei ole tunnet küll, et tuleks, aga noh - mul vahepeal oli juba täitsa hea.
Kui ma saan üle sellest, et meie romaanile ei anta ühtegi auhinda (sest kui antaks, oleks mulle helistatud, et ma auhindamisele tuleks), ehk läheb jälle. Sest kassil on parem ja poeg jääb kooli ja kuigi raha pole just jalaga segada ja kassi loomaarstiarve oli umbes nagu Confidole maksmine, ma saan hakkama. 

Tegelikult ei ole midagi halvasti peale selle kuradi depressiooni. Eile valutas ilgest hunnikust tablettidest hoolimata pea, aga täna tundub suhteliselt hea olema ka ses osas. Ma sain kassile hommikul valuvaigisti sisse, ilma et mind oleks hammustatud ega küünistatud. Eelmise korra haavad küll alles valutavad - ma ajasin eile ühe kausi peaaegu riiulilt maha, püüdsin automaatselt kinni ja serv sattus täpselt sõrmehaavale, SEE oli küll päris krdi valus - ent juurde neid ei tulnud. 

Aga mitte midagi ei taha, mitte millestki ei hooli, kõik tuleviku tegevused tunduvad hirmsad ja ebameeldivad, ja olevikus ei taha samuti midagi teha. Võrgupäeviku kirjutamine on minu ainus panus maailma heaollu. Pole eriti suur panus? No ... Poeglapsele olen ka päris tore emme ja ... maitea. Käin koeraga jalutamas. 
Võibolla pole ma isegi eriti lahke inimene. Kurat teab. Tahe on küll hea, aga samas ma ei võta sotsmeedias sõprusepakkumist vastu, keeldun valetamast, hetkel ei jaksa isegi kooki teha. 
Jaah, põen igasugu asjade pärast. 
Tegelikult võin haige ja katki olla, eks? See on lihtsalt haigus. Ma ei ole ju eluaeg siuke olnud. Ei ole tõenäoliselt ka kogu ülejäänud elu sihuke. Vähemalt kooki jaksan ikka teha. 
Vbla lõpetan isegi kunagi mõne raamatu. Kirjutamise. 
Lugemisega saan toime, kuigi ma selle eest midagi ei saa. Ei au, ei kuulsust, ei palka - ja kenam olen raamatulugemise läbi ainult siis, kui see on mõne eesti autori või tõlkija töö ja ma kirjutan pika tagasiside. 
Tagasiside on tore. Ise autorina tunnetan seda väga. 
Kuigi ... ma ei tunne end väga autorina hetkel. 
Ma tunnen end nagu tatt. 

Aa. Totorot ma vahelduseks ei lase jõe ääres rihmast lahti. Teadku, et ärakadumisel on tagajärjed ning ma ei kavatse leppida selllega, et ta vahel minu juurde tulla ei suvatse, kuigi hüüan ja puha. 

Enam ei karju ka, liiga ahastuses

Ei saanud ATH diagnoosi. 
Nüüd ma nutan natuke aega. 
Ma ei tea, mismoodi elada, MA TAHAN, ET MUL HEA OLEKS, ja ma ei näe, et see kuidagi kuidagi kuidagiviiisi võimalikuks saaks. 

Kusjuures ma isegi ei usu, et mul tegelt ei ole ATH-d. See praegu-mittepraegu on nii õige, nii täpne, nii väga mina. Mis on, on igavesti nii. Ma lihtsalt arvan, et autism ja ATH tasakaalustavad teineteist, nii et kumbki ei paista eredalt välja ja keegi ei ravi mind ja keegi ei oska midagi teha ja üldse ja üldse, miski ei aita.
Kuigi ta (=see psühhiaater) ütles mulle, et AD, mida ma võtan, on mul väikeses annuses ja kui ma tema patsient oleksin, ta soovitaks 15 mg võtta (mitte 10). 

Aga ikkagi. Nii halb. Keegi ei mõista mind, keegi ei usu mind, ma maksin 75+170+140+180 raha ja sain selle tulemusena teada, et nad ei aita mind ja ma lihtsalt nutan ja nutan ja nutan nüüd. 

Kas mind ei olegi siis võimalik aidata? Kas mul peabki paha olema?!?!?!?!?! MIDA ma teha saan?!?!?!?!?!

Lissalt karje

DISCLAIMER

Mul oli kohutav olla. Mul oli nii kohutav olla, et isegi minu üldise kohutavustaluvuse juures oli see ekstrakohutav. Anusin, et K mind lohutaks. Kraadisin (ei olnud palavikku). Kinnitasin endale, et see peab üle minema, sest puhas loogika juba ütleb, et nii ei saa jääda. Aga kohutav.
Ibukas.
Sumatriptaan (sest pea hakkas ka valutama).
Miks, MIKS NII?!?!?!
Siis tuli mulle ette, et kell on pool neli pärastlõunal ja ma pole päeva jooksul söönud muud kui ühe apelsini ja ühe maapähklivõi-küpsise.
Tegin kaks võileiba ja kohvi.
Tarbisin kõik ära. 
Kuulge, nii võib täitsa elada!
Jaa, olgu, pea ka enam ei valuta, ent ikkagi tundub ka, et söök tegi tohutu vahe sisse. 
Krt, et ma ka nälga ei tunne! Täiesti rikkis ...

Ma olen täiesti rikkis. Tehku psühhiaatrid mind terveks.
(Uuel nädalal on mul üks Confido oma ja üks riiklik ees, kas neist ei võiks abi olla? Kui need antidepressandid, mida ma võtan, et tööta rohkem kui kõige halvema maha võtmiseks, äkki miski kuidagi, ATH-ravim või ükskõik mis ... miski aidaku mind ometi!!!)

Fakk, nüüd mul läheb süda pahaks ... ma ju sõin?! Mida te veel tahate?! (Kesiganes on need hüpoteetilised "need".)
Ma natuke mõistan, mis mul viga on. Kogu aeg oli see ATH diagnoosimisel loodetavasti pädev psühhiaater kauge tulevik, aga nüüd on ta korraga lähitulevik ja mis ma teen, kui temast abi ei ole? Ei diagnoosi või need ravimid ei aita mind ja pildi järgi ei meeldi ta mulle ka. Verinoor liiga enesekindla hoiakuga mees, 2020 lõplikult koolid lõpetanud või midagi - igatahes hiljuti. Poole noorem ta just pole, aga kindlasti - absoluutselt kindlasti - ei ole ta selline inimene, kellelt ma tahaksin midagi paluda. Saati veel abi. 
Ta paistab selline inimene, keda ma tahaksin võita. Kellest tugevam ja targem olla. 

Ok, püüan olla rahulik ja leebe. Võibolla on temaga kõik hea. Võibolla need ravumid ka toimivad. Võibolla saab kõik korda. 
Kuigi kavatsus minna kaks päeva hiljem kella üheksaks hommikul riikliku psühhiaatri juurde EI LOHUTA. Sest on suur võimalus, et too on minu peale vähemalt veidi solvunud, et ma erameditsiinilt abi otsin. Ja ilmselt mõtleb, et mul on raha üle. (Ei ole, puudu on, aga ma lihtsalt olin valmis ükskõik milleks, et mul ometi hea hakkaks, ja praegu olen ikka veel.) 
Ma tahaks, et mind aidataks, ma olen nii väsinud võitlemast, et parem hakkaks ja ikkagi ei hakka ja NUTT JA HALA!!!!!

Ikka on süda paha. 
Phmt on asi selge: mul on vaja loota, aga ma ei julge loota, sest liiga suur võimalus on pettuda. 
Ja ma ei saa endale jälle pettumist lubada.
V.a. et nagunii pettun. Kui suur tõenäosus on, et läheb just nii, nagu ma tahan?! Kui tihti kogu mu elu jooksul sedasi juhtunud on?! 
Või siis ma ei oska loendada. Sest on Tütarlaps (täna öösel ma armastasin teda nii, et täitsa valus hakkas, meenutasin teda lapsena ja oooh, ma oleksin pidanud ta veel õnnelikumaks tegema ju! Ta oli NII HEA alati!) ja Poeglaps ja Totoro ja mul on kuskil elada ja ...
... hea küll, mõned asjad on läinud ka nii hästi, nagu ma tahan.
Mõned.
Aga phmt on mul ikkagi ainult tunne, et olen katki ja ei saa kunagi terveks ja nutt+hala.

Keda huvitab

DISCLAIMER

Ausalt, ma ei tea, keda huvitab. Mu tunne, et üldse kellelegi huvi võiksin pakkuda, on üle läinud. Aga no - ehk keegi on. 

Lõpetasin apelsini koorimise ja nutmise. 
Ei, midagi uut ei ole halvasti läinud. 
Lihtsalt mu enesetunne on nii sitt, et hommikuti köögis apelsini koorimise taustaks nutta on kohane.
Apelsin on ka vilets. Mitte nii halb, et päriselt käega lüüa, mahl välja lutsida ja ära visata, ent vilets. Veidi kuiv. Liiga nahkne.

See, mida lendav ajatajust üle-eelmise postituse kommentaari kirjutas, oli kümnesse. 
"Praegu" ja "mittepraegu". Need on kõik minu ajad, need on minu tunded kogu tuleviku ja mineviku osas, selline ma olengi.
Seletas jälle nii palju ära, valgustas mu maailma vaatamise viisi, kuigi kahjuks ma ei saa samas midagi teha, et niimoodi tajun. 
Tajun edasi. 

Kui elu on halb - nagu praegu - ongi kõik halb. Mälestustes on halvastiminemised, kohutavad hetked, valu ja õudus. Tulevik on hirmus ja täis laavalompe, mis mu jalad alt ära põletavad.
Ja kui on hästi, ma ei karda midagi, ma ei kõhkle, ma ei vaata ette, sest on ju hea olla! Muidugi kestab see igavesti!

Iseasi muidugi, et isegi kui mul on "hea", ma ei tarvitse sellest ise aru saada, sest iga tegevus, iga kuradi koerale krõbuskipanek või kohvi valmistamine, iga pestud lusikas, pojaga vene keele õppimisest rääkimata, võtab pingutust, tähelepanu ja tundub kangelasteona. Ma teen ja ma teen ja ma teen ja ma teen - palju vähem, kui normaalse eluga normaalne inimene - ja olen nii väsinud, et niutsun häälega, ei suuda jalgu maast tõsta ja keda see huvitab? Mida see muudab? 
Ma olen piisavalt hea.
Seda tuleb endale öelda otsustavalt ja kindlas kõneviisis, muidu ma ei usu. 
Tegelt olen. 
Ei, ma ei tea enda kohta ikka kõike. Ilmselt tuleb valgustusi ja avastusi perioodiliselt peale. Aga on täiesti objektiivseid näitajaid, mille järgi olen hästi teinud isegi normaalsete inimeste standardite kohaselt, ja ma tõesti ei ole normaalne. 

"Praegu" ja "mittepraegu" ... 
Kui "praegu" on kõik korras, tundetasandil hästi, ONGI kõik korras. Pisiasju võib veel muuta ja parandada, aga need ei muuda põhilist. Ma võitlen pisiasjadega, väsin ära, maailma ei muuda, ent halvad asjad, mis juhtuvad, pole minu süü ega asi. 
Ja kui "praegu" on mittekorras, ongi kõik halvasti. Pisiasju võib ju parandada, aga see ei päästa. 
Siis ma võitlen iga hingetõmbe eest, maailmas juhtub nii palju halba, ma ei saa midagi teha, ma lihtsalt ... võtan järgmise hingetõmbe ja meenutan endale, et tegin ja teen oma parimat. Ma ei saa rohkem teha. Ma ei saa kahe mõnevõrra halva asja vahel valides teha valikut, mis oleks täiuslik. Ma pean kas poja koju jätma, kuigi tal on kooliga nii palju jama ja mingi töö vaja teha ja teine järgi teha, või sundima teda haigena kooli minema ja no mõlemad on halvad? Jaa. Aga üks neist võimalustest tähendab, et ma teen asjad Poeglapse enesetunde jaoks halvemaks ja üks, et ta saab vähemalt puhata. 
Ma valin selle, et ta saab puhata. Fakk see kool. Pole ka nii tähtis. 

Olen veerandi viletsast apelsinist ära söönud. 

Miks ma seda postitust üldse kirjutan? Sest kirjutamine parandab enesetunnet. "Ma teen midagi," ütleb see. "Äkki on võrgupäevikusse kirjutamisest kuidagi mingit kasu."
Mingi lootus. 
Sest kui mitte midagi ei tee, ei lähe ka miski paremaks. Pole lootustki. 
Ma teen ka asja, mis tundub hea. Kirjutan midagi. See on peaaegu nagu vestlus ja vestlemine maandab ärevust täiesti selgelt. Tuntavalt. Ma ei tea, kas ma absorbeerin vestluspartneri rahulikkust või - tõenäolisem - tekitan endas tunnet, et maailmas toimuvad rahulikud toredad asjad, inimesed loevad, kirjutavad, räägivad. Ma olen osa sellest maailmast ja vbla lähen isegi kellelegi nii palju korda, et ta minu jutu peale reageerib. 
Vbla ütleb isegi valgustavaid asju nagu lendav. 
Kui mul pea valutab, on kõik valu ja mitte miski ei tundu reaalne peale valu.
Kui mu pea ei valuta, ma küll otse ei torma tegema asju, mis tõenäoliselt peavalu põhjustavad, aga mul ei ole ka: "Ei, seda ma ei tee."
Mul on: "Mul võib pea valutama hakata. Nii et kas ma ikka tahan?"

Homme lähen oma QB-testi tegema. 
Õudne hirm on. Mitte testi tegemise ees, see on suva, aga mul on lihtsalt kõige ees hirm ja ma pole veel välja vaadanud, mis rong, mis buss, mul on halb ja kõik tundub halb. 
Ohhh. Ja kõigil ei olegi nii, et kui praegu on halb, ongi kõik halb??? See ei ole normaalsus?
Mida kõike ei õpi, kui tal... ...eee... kevadel ei maga.