Psühhiaater üllatas mind.
Kui ma rääkisin, kuidas ma olen armunud ja mul on nüüd kaks meeleseisundit: kas väga hea, imeline, ekstaas, või väga halb - ja väga halb on ikka VÄGA halb - kirjutas ta mulle meeleolustabilisaatoreid.
Oot.
Mida.
Nagu ... see on mingi haiguslik asi v?
Igatahes need ei ole antidepressandid (mis küll võtavad ka mõlemalt poolt teravused maha minu kogemuse järgi), vaid on tulnud psühhiaatriasse üldse läbi neuroloogia, kus neid kasutati epilepsia raviks ja ... no ...
... ei, kui nad aitavad, izver, oleks VÄGA tore küll.
Sest see, KUI halb on, kui on halb, on täiesti pöörane. Siis on absoluutselt kõik absoluutselt halvasti ja mõttetu üldse üritada ja mõttetu üldse hingata ja LAS MA SUREN, PALUN.
Ja kui on hea, on kõik hästi, ja kui on väga hea ... siis ei ole lihtsalt kõik hästi, kõik on OIVALINE.
Aga seda pole ammu old. Üle kuu vast.
No vaatab. Vbla aitavad. Sest kui on halb, on ikka VÄGA halb.
Ja täna (teisipäev) olen ma end rämedalt üle koormanud, eile (selle kohta on post) koormasin end rämedalt üle ja kõik ujub silme ees ja süda on veits paha ja api, ma upun.
Peaks sööma, aga üldse ei taha.
Vbla surun endale ühe banaani sisse. Ikka parem kui ei midagi.
***
Järgmine päev.
Ma varsti lähen ostan need meeleolustabilisaatorid välja.
Selgelt on väga vaja.
Mitte et ma loodaks, et need kohe tööle hakkavad või midagi, aga no - midagi on vaja teha.
Ma ka ei kirjuta enam oma armuasjust, sest teise inimese emotsionaalne turvalisus saab IKKAGI rikutud ja no - ma ei taha, et tal halb oleks.
Vaatab, kas ma saan mitte ise halbollu ära uppuda.
Vbla saan.
Vbla ei saa.
Kui on halb, on ikka väga halb, teate. Ainus hea asi võrreledes üle-eelmise suvega või ajaga Enne Rongi on, et need on lühiajalised hood. Päev. Kõige rohkem kaks. Siis on jälle parem ja tavaliselt varsti lausa hea.
Karm on jälle see, et ega hea kauem kesta. Eile õhtul oli nt 2 head tundi. Ja siis läks jälle halvaks.
Ma nii hirmsasti tahaksin seda aega tagasi, kui kogu aeg oli mitte lihtsalt hea, vaid oivaline, ja kui vahepeal oli 3 tundi halb, see ununes kohe, kui jälle hea peale tuli.
***
Mind lõigataksegi reedel.
Põen juba ette, kui valus õlagedes pärast on.
Kusjuures SINNA haiglasse nad võtavad mu eelmisel päeval - tähendab homme.
Endometrioosiopile läksin alles hommikul vara kohale.
Ei tohtinud juua, oo õudust, nii halb, mul oli nii janu ja siuksed kohvineelud. Sõitsin rongis ja vaevlesin. Siiamaani on meeles.
Nüüd vaatan opereeritava juhendist, et aint 2 tundi enne oppi võib veel juua musta suhkruta teed, kohvi ja vett.
Mida kuradit?! Miks ma kannatasin toona?!
Sapipõie eemaldamise eel ma vist olin juba haiglas. Sest mul ei ole mälestust, et kiirabiga haiglasse jõudmise ja operatsiooni vahel kodus oleksin käinud.
Aga seal ma ka ei mäleta, et hommikukohvi oleks saanud.
Mis muidugi ei pruukinud olla "ei tohi", vaid lihtsalt kuna haiglakohv on automaatselt piimaga ja mul oli operatsioon ees, keegi ei toonud mulle ja ma ise pold nii teadlik, et koridori pealt automaadist musta hankida.
Aga jah, mul on juba õrnad fantoomvalud õlas. Sest mälestus elab kehas hirmus elavalt.
***
Huvitav. Esimene päev meeleolustabilisaatorit minidoosis (nelja nädala pärast peaksin 100 mg jõudma, praegu on 25) ja on parem.
Vbla juhus. On leebeid asju täna juhtunud.
Aga samas olen möödunud päevadest NII läbi, et pea käis ringi ja tuikusin enne lõunaund mitu tundi. Uni oli unenägudeta "aeg möödus, ma ei märganud üldse," mida mul on ainult väga halvas seisundis. Ning tegelt mul ON peast läbi käinud erinevate mornide mõtete kaskaad. Aga nad ei haara endasse, vaid ma saan lihtsalt mõelda: "Pole vaja, see ei ole konstruktiivne, on kasutu" ja vuhh.
Eile veel polnud sellist võimet ÜLDSE.
Ei olnud võimet asju pausi peale panna või muude allikate varal saabuvaid arenguid ära oodata.
Isegi täna hommikul enne rohu väljaostmist ja sissevõtmist ei olnud.
Hm?
HMMM?!
Kui see on reaalne asi, miks üldse antidepressandid?!
Miks üldse antidepressandid? Kas sulle või üldse-üldse kõigile?
VastaKustutaKui kõigile, siis tegelikult on meeleolu sellisel kõikumisel ja depressioonil ikka vahe sees. Kindlasti on ka nende neurokeemiline profiil erinev. Depressioon võib avalduda ka selles, et on anhedoonia ehk võimetus rõõmu tunda. Samas ei pruugi olla ka äärmiselt ja teravalt halb - või olla lihtsalt tuimalt nõme ja mõttetu, kogu aeg pidevalt ja pikalt.
Mina olen see tüüp, kes suudab rõõmu tunda (no ikka päriselt rõõmus olla, mitte lihtsalt kergelt mokaotsast muiata) üsna harva. See on vist üsna alati nii olnud, lapsepõlvest peale. Rõkkavat rõõmu kehas, seda, et miski oleks täiesti fantastiliselt oivaline ei ole peaaegu kunagi või kui, siis lühikesed hetked üle mitme aasta. Väga hästi on juba siis, kui lihtsalt ei häiri, "käib kah", "nii võib olla ja elada küll, saab hakkama". Seetõttu on mul huvitav ja üllatav lugeda su kirjeldusi väga heast olekust - mul pole endal sellist kogemust. Halb on siis, kui häirib, enam ei tule endaga toime. Halb on siis, kui ma ei tunne millegi vastu huvi, on apaatia. Mõnikord on ka päriselt teravalt halb, aga see on ikkagi kaasnenud pigem sügava depressiooniga, mida olen kogenud mõne aasta tagant. Meeleolu kõikumised, mis ei olnud pikaajalised, vaid mõnepäevased äkilised üles-alla sööstud, tekkisid mul alles paar aastat tagasi seoses premenopausiga. Östrogeeni asendusravi võttis need aukudesse laperdamised edukalt maha.
Ma kahtlen, kas meeleolu stabilisaator oleks midagi mõistlikku teinud, kui ma olin juba mitmes kuu ilma igasuguse rõõmuvirvenduseta olnud lihtsalt tumehallis ja sujuvalt edasi tume-tumehallis udus.
Minu depressioon oli ikka aktiivselt halb.
KustutaVaimne valu, mis on sama intensiivne ja jube kui füüsiline. Kogu aeg on valus, eksisteerida on valus. Otsene piin.
Ehk kui selle maha sai, oligi hea, sest ei old valus enam.
Aga lamotriginum võttis selle maha kohe peale võtmist, mitte ei nõudnud kahte nädalat harjuist enne ja ma olen ikka väga floored sellest praegu.
Võimalik, et sellega koos läks ka oivalisus, aga ausalt öelda ma võtan selle praeguse rahu väga rõõmsalt ikkagi.
Sest halb oli ikka VÄGA halb.
Mulle kirjutati need stabilisaatorid välja peale sünnitust ja ma ei tundnud absoluutselt mitte mingit vahet. Samas, ma enamasti suudan oma mõtteid hallata, lihtsalt tean, et praegu on nüüd see aeg, kui ma tahaks kõik ära tappa. Mitte iseennast, selle pärast ma arstile läksingi, sest polnud enam kindlust, et ma mõtteid tegudeks ei tee. Muidu seda, et meeleolu järsult kõigub, ma ise ka haiguslikuks ei pidanud - kas kõigil pole siis nii, vähemalt mingil määral? Kuigi jah, kui mul on hästi, siis ma tahangi näiteks hüpelda üles alla rõõmust või mis tahan, ma lihtsalt ei saa teisiti. Sellevõrra on ka madalseisud sügavamad.
VastaKustutaAga tore, kui sul stabilisaatorid aitavad, ju see inimkeha keemia on niivõrd erinev indiviiditi. Ja edu opiga!
Ma sain alles praegu teada, et selline asi, nagu meeleolu stabilisaator on olemas. Hea teada.
VastaKustutaega minagi teadnud
KustutaMa võtan mõlemaid. Nii AD kui stabilisaatorit. Mind on ikka väga hästi aidanud
VastaKustutaMa võtan ka seda lamotrigiini ja ausalt, on jumala hästi aidanud. Kui esimest korda võtsin, siis ikka oli elu parim suvi jne. St minul nad aitavad esimesed 3 kuud üksinda ja siis vaja AD kõrvale ja selline kombo on täiuslik.
VastaKustutaKui ma loen seda postitust ja nüüd mõtlen, et tegelikult ka varasemaid postitusi, mis pisteliselt lugenud olen läbi aastate, siis ma tunnen end väga ära, sama intensiivsed tunded ja samamoodi üles-alla ilma ravita. Samasugune ausus. Suuresti häbitu olek.
Vb tõesti bipolaarne siis? See diagnoosi muidugi ei kindlusta, et lamotrigiin aitab, aga veidi kõlab sedapidi küll.
Head paranemist opist!