On head asjad ja on halvad asjad.
Niipea, kui ma olen seestpoolt kinnitatud, mu vajadusi (ükskõik kui pisikesi) on täidetud, keegi pingutab minu nimel, on kõik mitte lihtsalt talutav, aga peaaegu kombes.
Nagu praegu.
Ja kui ei ole, on kohutav.
Ütleks, et talumatu, ainult et selgelt ma talun ära.
Muster on tuttav, aga nüüd tundub loogiline - ükskõik, kui rõve olla on, ma teen järgmise ja järgmise ja järgmise asja, et siis, kui on hea, oleks KÕIK hea.
Praegu on sellel mõte, sest vahepeal ongi hea. Mitte oivaline ja imeline, aga täitsa okei.
Olid ajad, kui ei olnud hea. Kui ma tegin asju, sest muidu oleks VEEL halvem. Isegi kui ma ei kujutanud ette, et halvem saaks olla, "vähemalt käin iga päev jooksmas ja kaalun alla 70 kilo".
Ohjah.
Küpsised läksid ka nässu.
Sidrunhape jäi maitses tunda, kuidagi hapukad. Ja kuumus oli veits liiga suur, nii et nätskuse asemel (Poeglapse lemmik) tulid täiesti muredad.
Muidugi on nad söödavad. Nii halba toitu, et pole söödav, ma naljalt ei tee.
***
Perkele.
Sain kõne "ootamatult avanes reedel opiaeg, kas te saate täna tulla opieelseid analüüse andma ja reedel operatsioonile?"
Võtsin end seitset moodi kokku, sööstsin pealinna ja kui ma olin end pooleks lipanud, roninud üle müüri, et otsemat teed saaks ja ähkides kohale ilmusin, ütlesid nad mulle, et mmhmh, seal ja seal ja seal teete kohe opiks vajalikud anlüüsid ära, aga me ei luba, et reedel opereeritakse, üks kiire asi tuli vahele.
Olin nii väsinud koju jõudes, et ahmisin neid viletsaid šokolaadiküpsiseid sisse ja läksin kohe voodisse. Pojale ütlesin, et toogu pesu õuest ära, maijaksa. Ja aeg lihtsalt kadus. Läksin magama, ei old kindel, kas üldse jäin, aga poolteist tundi haihtus. Ilmselt magasin.
Ei ole tore. Et ma ei näe välja nagu sant, et tähenda, et ma sant ei oleks. Ma panen teile oma kolme päeva energia magama ja te olete: "Nojah, aga vbla ikka ei saa reedel"?
Mul on 24. larp, ma ei saa 20. opereeritud olla. Mul on vaja kas üsna kohe või jääb kuu päris lõppu, kurat.
Aga üks hea tagajärg oli.
Ma ei ole enam põhjatult kurb oma armuloo pihta ja ei kügele väljaütlemata sõnade otsas, kuni tal viimaks minu jaoks lusikaid jagub.
Ma sain vihaseks.
Mis mõttes kõik aina nõuavad mult ja mina leppigu riismetega, mis üle jäävad?
Ma olen ka inimene. Kui ma minuna ei meeldi, mingu minema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.