laupäev, 30. jaanuar 2016

Ebaesoteerika

Poeglaps tõdeb: "Gimli on nii lahe, ma olen hingelt rohkem tema moodi. Kuigi välja näen rohkem nagu Legolas. Ma ei teagi tegelikult, kumb neist lahedam on."
Oma pikkade tumedate ripsmete ja pikkade heledate juustega on ta ilmselt tõesti rohkem haldja moodi. Kuigi võib suurena ka pika habeme kasvatada, siis saab päkapikuga natuke rohkem välist sarnasust.

Ma ei ole esoteeriline inimene. Kõik vaimuga mõjutamised on minu meelest kas konkreetselt kehaliselt ära põhjendatavad ning mõjuga või uinamuina. Usud on kõik üheväärsed: inimese tervisele on keskmiselt võttes kasulik usklik olla, aga millesse uskuda, on täiesti ükspuha.
On ent kaks asja, mille teemadel on võimatu katseid teha ning mille osas mul on kahtlus, et nad võivad õiged olla. Üks on oletus, et aeg on üks tervik ning selle kogemine kui minevik-olevik-tulevik, meie ehitusega seotud eripära. Mingil tasandil on meie ajud selle aja terviklikkusega isegi kohanenud ning eelaimdus on näiteks selle ilming. Natuke saame tulevikust infot, aga ise ei tea, kuidas või mis.
Teine on võimalus, et teadvused on natuke üksteisega seotud, meil on kergelt taruteadvus kõigega, mil mingi teadvusesarnane asi on.

Selle esimese kasuks minu elus konkreetselt räägib eredalt näiteks, et olen hästi palju näinud unenägusid, kus ma tunnen asja, mida praegu päriselus. Nimelt et kõik õõtsub, paneks silmad kinni ning minestaks - aga minestus ei tule, teadvusekadu ei toimu, lihtsalt on selline väga ebareaalne olemine. Kogu aeg on sees ootus, et nüüd läheb pilt eest, aga ainus, mis reaalselt sünnib, on, et tahaks rämedalt magada.
Ma ei ole seda unes näinud kord, kümme või kolmkümmend, olen näinud sadu kordi. Võib ka olla, et üle tuhande.

Nüüd on päriselt nii. Kõnnin tänaval, kõik õõtsub, tahaks silmad kinni panna ning pimedusse ära minna, aga ei. Ei. Meeled on tegelikult reaalsusele kinnitunud ja kui ma lompi pikali vajuks, oleks seal väga äratavalt märg ja külm. Riided rikuks ka ära. Ei tasu.
Aga see, et olen nii palju unes näinud olekut, millega reaalelus vaevalt pool aastat tuttav, on ... veider. Mitte midagi tõestav, loomulikult on kõik seletatav ka maailmas, kus aeg ei ole üks tervik - kuid veider.

Ma natuke ju ikka tahan ka, et aeg oleks üks jagamatu ühik =) Kõik oleks niimoodi loogilisem =)
Ja siis võiks ikka olla nii ka, et kõik, mida ette kujutad, on kusagil tõsi. Kaasa arvatud maailm, kus sa kujutad ette, et kujutad ette, et kujutad ette end maailma ette kujutavat ning pahh! oledki seal ning katsu nüüd hakkama saada =)

kolmapäev, 27. jaanuar 2016

Asotsiaal

Väsinud? Väsinud.
Selgesti see on käesoleva võrgupäeviku püsiteema. Enne Rongi, peale Rongi, vahet pole. Kuskil peavad olema olemas inimesed, kes ei ole kogu aeg väsinud, aga nad ei ole mina. Hakkas peale väikelaste-ükskikema-väsimustest, liikus natuke-suuremate-lastega-üksikema-tudengi-kirjutaja väsimusteni, siis veel-natuke-suuremate-lastega-üksikema-õe-tudengi-kirjutaja omadeni ja vähemalt on mulle nüüd selge, miks ma isegi muiata ei viitsinud nende peale, kes lohutasid, et natuke veel, varsti on parem - ma olen 10 aastat väsinud olnud, pole nagu paremaks läinud. Ilmselt aidanuks osadest endale võetud kohustustest loobumine, aga seda ju keegi ette ei pannud. Lohutus tuli alati vormis "varsti on lapsed suuremad, siis on lihtsam".
Sittagi. Väikeste lastega on omad raskused, aga vähemalt kulutused on ka pisemad. Mida suuremad lapsed, seda suuremad kulud neil on, seda rohkem neil on vaja, seda enam tuleb rabeleda, et raha teenida.

See väsimuse tasand, kus ei saa enam magada, on eriti veider. Kui sealt jõuab "jube ebakindel, tuigun, pudistan, näen väga kahekordselt, olen selgesti kohutavalt väsinud"-tasemeni, on hästi, on natuke puhatud niisiis. Võibolla isegi magatud, lõunauni on variant näiteks. Õhtul magama jääda enne ühte öösel on väga väsinud peast liig.

Ja siis tullakse mulle nõu andma, kuidas saaks ikka väsimusest lahti ("mine maga natuke", "joo vähem kohvi", "hangi õhtul-öösel sinist valgust vältiv arvutiprogramm") ja mul pöörduvad silmad iseenesest pahupidi.
Ma
ei
ole
mingi
keskmine.
Kui mulle tavalised soovitused töötaksid, siis ma oleks ju juba avastanud, mis aitab!? Klišeed on küll klišeed põhjusega, toimivad neljal juhul viiest, aga samas on nad täpselt need asjad, mis esimesena ära proovitakse, kui probleem kerkib! Ma ka arvasin, et kui teha regulaarselt trenni, süüa tervislikult ning toppida oma päevad täis tegevusi, mis kõik ära saavad tehtud, ei tule depressiooni.
Sittagi.
Tuleb.

Kõik need keskmisele mõeldud soovitused on ajuvabad asjad. Tervislik toit? Aga kellele mis on tervislik? Kas kõigi kehad on siis toimimismehhanismide poolest ühesugused? "Teadlased soovitavad" nii palju trenni, hommikust ja õhtust hambapesu, sünnitus üle 24 tunni on liiast - ja mul on tunne, et tormaks röökides üle välja ning röökimise sõnum oleks: "Ärge kuulake keskmistele suunatud nõuandeid! Mõelge ise enda peale, te tunnete iseend paremini!"

Seal on igasuguseid asju sees veel. Mu Poeglapse klassijuhataja saatis koju kirja, et kui laps nii palju sama probleemiga puudub, peab arsti juurde minema.
Pool aastat enne olime samal teemal telefonis rääkinud.
Esiteks ma tean, mis sellise probleemiga, mis pole isegi õieti probleem patsiendile (oksendab vahel), arsti juures tehakse - nimelt mitte midagi.
Teiseks ei ole mu Poeglaps ka kooliasjades üldse loll sellest hoolimata, et ta suhteliselt palju puudub (ütleme, klassis neljas semestri puudumiste arvult, sest kui ta on kaks nädalat korralikult koolis käinud, saab ta ühe vaba päeva nii ehk nii) ning miks, pagana päralt, peaks ta siis rohkem koolis käima, kui tal niigi hästi on? Sest on mingid keskmisi arvestavad reeglid?
Mul on lausa agressiivselt kama. Kas need on spetsiaalselt minu pojale välja mõeldud reeglid? Ei, need on mingid üldised, "kõigile kohandatavad".
Mis tähendab, et mul on neist kama, kama, kama.
Kolmandaks, kui mult juba midagi nõutakse, hakkan mõtlema, kes nõuab ja miks nõuab. Õnnelik õpetaja vist nii ei kirjutaks nagu tema mulle? Nii et ise ta õnnelik ei ole, aga arvab, et tema nõuanded on kellelegi kasuks?
A mingu ka persse siis.
Jaa, ma TEAN =) Aga mina vähemalt ei saatnud omi nõuandeid paberpäevikus teile koju, pidite nad ikka ise üles otsima =)

Keskmisi inimesi on väga vähe, enamik kalduvad ühes asjas ühele, teises teisele ja kolmandas kolmandale poole, erineval määral erinevates suundades, täiesti suvalises kaheksandas on keskmised ka, aga üritada end keskmistele suunatud soovitustega paremini elama saada on juba eos nurjumisele määratud üritus. Kus sa just pole haruldane üleni keskmine.
Selliseid on, lihtsalt jube vähe.
Ma enam isegi ei kaalu, et nii peaks vist, kõik teevad ju nii. Ma ei ole kõik! Mu lapsed ei ole kõik! Kes on üldse "kõik"? Miks on "vaktsineerjad" ja "antivaktsineerijad" ning selliseid, kes iga vaktsiini ning selle tegemise aja üle eraldi mõtlevad, nagu polekski?
Me teeme nagu meie tahame ning kuradile muu. Seda maailmale sobimist olen juba proovinud ning see ei olnud mulle sobiv.

pühapäev, 24. jaanuar 2016

Nädalavahetuse aruanne

Käisin sünnipäeval. Päris omavanuste-või-õigupoolest-natuke-nooremate peol, kus mängiti valju muusikat ning joodi. Mul oli peaaegu tore ning järgmisel päeval küll olla väsinud, ent mitte umbväsinud. Isegi pea ei valutanud. Arvestades, et olin umbes poole kuueni üleval peale üürikest unepausi südaöö paiku, millest ärkasin, kui peoperemehe kena kogu mulle hoolitsevalt teki peale pani, ikka päris pagana tähelepanuväärne.
Olen väga rahul.
Üks mees oli ääretult hoolitsev ning hell, üks mees väga kena isegi peoperemehega, kes on juba väga kena, võrreldes, sain mitupalju kallistust oma lemmiknaistelt, aeti juttu, mis mind isegi huvitas, ning tehti ka kohvi. Võibolla olen pidudele ülekohut teinud =) Nad ei ole küll nautimiseks loodud, aga kui erinevatest karidest mööda loovida, siiski talutavad.

Loomulikult mind komplimenteeriti ka, mis te siis arvate =)
Aga seda, et samuti sünnipäevakingituse saan, küll ei oodanud. Selle üle naeratasin ikka päris kaua.
Inimesed. On. Nii. Nunnud.
Välja arvatud mõned ning paraku seejuures kõik sellised, kes tundsid mind varem ka hästi (mitte et kõik, kes mind varem hästi tundsid, mittenunnud oleks, väga kaugel sellest!) ning see paneb mind mõtlema, et kuna nemad näevad mind ikka ideaalis ürgkannatliku, ürgleebe ning ürgsallivana, reaalsusega tekib dissonants ning see segab väga, on nad minuga vastikud.
Mitte et nad ise vastikud oleks - aga samas, aga samas! See on ka variant, tegelikult! Nii paljud inimesed on minuga Nii Armsad ja siis on need vanad sõbrad, kes üldse ei ole. Wtf? Võibolla ma lihtsalt sallisin enda ümber mõningaid inimesi, keda keegi teine ei oleks sallinud ka?!

Võibolla tõesti.
Võibolla on tõesti aeg nende asemele uued inimesed otsida. Mõned nunnud inimesed.

Aga noh, eks elu näitab, kuidas kulgeb. Ma ei jaksa praegu sihilikult otsima hakata, sidemeid luua, tihendada, teha, laamendada - olen väsinud. Ja siis veel see, et olen torm.
Ha.
Üks isane ütles mu vastava avalduse peale, et oo, ole minu torm, ole see suur torm  mu elus! Ma ei hakanud talle seletama, et seda ta küll ei taha. Sest torm ei peatu, vaatamaks, kas mehel on kõik ikka hästi, ei pööra kellelegi ekstratähelepanu, ei jää seisma, sest on teistele talumiseks liiga pöörane. Ta lõõtsub omasoodu, sellest vähimatki hoolimata, mida teised teevad, kas nad on soojas varjus või paljapäi tuulele vastu rühkimas, raheterad näkku peksmas, hambad ristis.
Ma olen nii kaua hoolinud sellest, kas teistel on kõik hästi. Nüüd teen, mida tahan. Lõõtsun, kuidas tuju tuleb. Enamasti tahan hell ja lahke olla, aga ma olen lahke ning hell enda pärast, mitte teiste heaks. Ning ei muutu kellegi nimel. Enam mitte.

Kui olen tolle isase suur torm, on mul tast ikka väga kahju,
Aga ma ei peatuks tema pärast siiski. Praegu pole maailmas kedagi, kelle pärast oleksin valmis ennast ümber tegema.

reede, 22. jaanuar 2016

Miks, oo miks?!

Tegelikult võiks teise kohvi veel teha ning rääkida mingeid minevikujutte, sest ma jooksin täna juba röntgenisse ning tagasi ning nüüd on laisk aeg täiega ära teenitud.
Hm.
Lähen ja teen selle kohvi ning mõtlen, millest täna loriseda.

Õiglane oleks ka Poeglapse titepõlvest rääkida, Tütarlapse omast ju sai. Ent mul on sellest meeles peamiselt, kui kuldne väikelaps poeg oli ja kuidas üks mu rott teda hammustas. Ma ei andnud seda rotile ilmaski andeks (konkreetselt hammustas sihilikult ning mingi hea põhjuseta kätte ja kätte ja kätte väga kiiresti, kuni mina köögis midagi tegin. Näiteks kolme sekundiga. Mu kahekuune imik röökis täiesti teistsuguse häälega kui muidu, tal olid hammustused kõigil ühe käe sõrmedel, labakäel kolm tükki lisaks ning pöidlas veel eriti sügav. Tuba oli verd täis, kui ma, laps kaenlas, sidumismaterjale kokku otsisin. Kui sama rott hammustas mu Tütarlast ka keelest - peadpidi suhu oli teda lubatud, sest ma ei olnud veel üleni selgeks õppinud, et see rott on nõme ning oli nagu normaalne, et nad kõik võisid minu või Tütarlapse suud uurida - oli mu mõõt täis, andsin ta naabripoisile, kes ühtlasi on mu isa naise poeg, maotoiduks ning ei piinelnud vaimselt ka seepärast).
Võimalik, et rott oli lihtsalt loll, aga mul juba siis oli arusaam, et kurjus ja lollus on suhteliselt üks ja sama asi.

Sitt lugu küll, et sa loll oled. Sellel on ka tagajärjed ning näiteks ei saa sa kunagi lapsi.

Mis, mina, loll?! No vahepeal ning mõnes asjas =)
Mul on praegu see faas, mis oli ka mu Poeglapse isa suhtes, kui olin teda umbes kaks aastat taga nutnud. Korraga armumisudu hajub ning mõtlen: "MIKS ma sellest lollist nii sisse võetud olin? Appi!"
Sest olin sama loll. Meeste suhtes kaldun seda ikka olema. Lollilt järjekindel ka. Mul on mingi spetsiifiline meestepimedus, ei näe ilmselgeid asju, ning see, et alati, alati, alati mõtlen nad targemaks, kui nad on, on täiesti hämmastav.
On mingi lüliti, kus näen nende sarnasust endaga ning mõtlen, et oo! Nad mõtlevad samamoodi kui mina!
Aga tegelikult ei mõtle. Mõtlevad täiesti teistmoodi, aga ma olen juba armunud ning pime.

Ega ma ei ole tige. Tean, et mu pettumus tuleb sellest kuldsest kuust, mille mehele selga mõtlesin ning tema pole selle eest kuidagi vastutav. Veel mõni aasta ning kõik on lill, välja arvatud pisiasjades (nagu Poeglapse isagagi).
Aga siiski. Praegu on see faas, kus hoida nägu peopesades ning mõelda: "Miks, oo miks?!"
Ma lähen ka alati panga peale ju. Laps, Rong, mingit leigust ning "võib nii, võib ka teisiti" ei ole.
Ohjah.

Poeglapse pealt õppisin, kui tore asi on tegelustekk. Panin ta sinna selili või kõhuli ning siis ta jäi, omaette õnnelikult lobisedes, ning mina olin prii tegema muid asju, kui last ringi vedama. Päris hämmastav, kui rasked ning ebamugavad tited on, kui neid kogu aeg kanda. Kandelina ei aita üldse (mul oli rõngaslina, väga ära proovitud, seljavalu), kõhukott aitab minimaalselt, aga panna laps käest ära, ilma et ta selle üle kaebaks, oli nii tore, et pole seda siiamaani unustanud.

Siis õppisin veel, et saabki last pidada ilma vankrita. Mul ei olnud vankri jaoks raha, aga alles oli Tütarlapse käru, mille seljatuge sai panna ka kärusolija sirge seljaga lamavasse asendisse seadmiseks sobivaks, mitte ainult istumiseks kasutada. Päris hea käru, aga ilma peavarjuta, ilma võimaluseta mingit servadega karpi peale panna magamiseks, KÄRU.
Ning sellega sain kõik vajaliku ära aetud. Talvel panin sinna lambanaha ning magamiskoti, laps rihmadega kinni, lill. Suvel polnudki mingit lisasoojendust vaja. Mingeid nutuhooge teemal "vihm sajab näkku" ka ei olnud, Poeglaps magas vihmad stoiliselt maha, peitudes oma magamiskotti sügavamale.
Kui käru läks katki lapsehoidja (ma kasutasin lapsehoidmisteenust tuttavalt täpselt selle ühe öö!) 12-aastase tütre käes, kes seda koos lapsega trepist alla sõidutas, mitte ei võtnud sülle, nagu mina normaalseks pidasin, olin mõnevõrra pettunud. Kuna samal ööl läks ka mu arvuti adapter katki, oli see raudselt kõige kallim lapsehoidmisteenus, mida võimalik oli pakkuda, aga samas - no õnnetused. Lapsehoidja tuli spetsiaalselt selleks mu Depressiivsesse Väikelinna koos oma lapsega, asjade juhtumine polnud tema süü.
Eriti.
Ostsin uue, kasutatud vankri, mis mu aastasele pojale tegelikult liiga titekas oli, ent arvestasin sellega, et vankril on ka kärufunktsioon.
Tühjagi, see vanker läks poole aastaga ribadeks.

Lapsehoidjateenust, muuseas, kasutasin selleks, et Poeglapse isaga koos Värska spaasse minna. Aga see oli ka peaaegu viimane piisk, pärast seda oli veel veidi kergem nägu peopesas hoida ning "Miks, oo miks?!" mõelda. Mitte et mul spaas halb oleks olnud, aga mees nagu ei täitnud mind hea tundega. Võimalik, et oleksin spaad temata rohkemgi nautinud.

Kuhugi võiks selle jutuga nüüd ka välja jõuda, teine kruusitäis kohvi on peaaegu ära joodud ning jään uniseks. See ei ole üldse anomaalia, mulle meeldib öö selgelt rohkem ärkvelolekuks kui päev ning kuna arvestasin, et võin täna, praktikata päeval, peale röntgenis käimist magada, olin peale keskööd veel üleval.
Oh, tean =) Panen laulu, mida hirmsasti armastan ning mis on ka sel öö-päeva teemal =)




Head!

kolmapäev, 20. jaanuar 2016

Saan igalt mängijalt 1000

Meil oli kunagi mu boonusisa poolt (väga ilusti ning efektselt käsitsi) tehtud Monopol, kus üks üllatuskaart oli "Sul on sünnipäev, saad igalt mängijalt 1000".

Mis on veider, tegelikult ei tule ju sünnipäev üllatusena, välja arvatud esimesel korral ning siis ka su vanematele, sa ise ei mõtle eriti selle üle - aga see on umbes esimene rada mu ajus, mis tekib sõnaga "sünnipäev".

Saad igalt mängijalt 1000.

Tegelt seal mängus see 1000 õnneks eriti suur raha polnud ja kui ausaks minna, siis mulle meeldivadki paid enam kui raha - raha meeldib kui üks võimalik pai manifestatsioon.
Mu tänased paid on juba alguse saanud (aitäh, Marko!) ja olen silmini rahul ning õnnelik.

Siin on mu lemmikpilt minust eelmise aasta lõpul.

Olev tegi
Üks, kus nägu ka peal:





esmaspäev, 18. jaanuar 2016

Isetu lahetseja

Oleksin täiega õhku täis ning servatult rõõmus, kui ma nii väsinud ei oleks.
Õnnetuseks olen. Väsinud. Väsinud. Väsinud. Väsinud.
Vä.Si. Nud.
Üritasin magada teist lõunaund, aga olin liiga väsinud (ja võimalik, et ka näljane, ma ju väsinuna tunnen vähem ning muuhulgas ei söö siis tunde järgi vaid süstemaatiliselt - ent ma ka mõtlen väsinuna vähem sellele, et nüüd peaks sööma). Esimene lõunauni läks nagu tilk vett kuumale kivile.
Ilmselt ma oleks ilma seda magamata veel väsinum, aga kuidas see väljenduda võiks, ei tea. Praegu tuigun,ei jaksa kõvasti rääkida, vaatan ühe silmaga, enesetunne on ...

on
on

nojah, väsinud.

Sest mul oli täna praktika.
Ja enne seda, kurat ja põrgu, käisin kell 5.48 kempsus, mispeale organism (oo, tere Organism!) otsustas, et äratuskellani on nii vähe aega, et ei tasu enam uinuda.
"Eideke, sul on hommikul kella peale ärgates nagunii nii vähe aega, nüüd on just paras aeg uimerdades elamist alustada, jõuab ka midagi!"
Mis tähendas, et magasin öösel alla 6 tunni ja seda, kurat, kurat ja põrguline, pärast seda, kui nädalavahetusel käisin rollimängjate kokkutulekul. Seal magasin ka umbes 6 tundi ning tihe programm, suhtlemine, inimesed - appi! Jaa, mulle väga meeldis, täiega meeldis kohe, nii tore oli, ent APPI.

Algas asi larpiteemalise inglise dokumentaali Eesti esmaettekande vaatamisega - päris hea film oli, ainult natuke pikk - ning selle filmi lõpuks olin ma juba väga väsinud, sest esiteks oli see umbes kaheksas film, mida ma sedasi algusest lõpuni pärast Rongi vaadanud olen, päris ma jaksan mingit süžeed kehalise tasuta nii pikalt jälgida, teiseks oli saal külm ning kolmandaks istusin kõrvuti oma tütrega, kes esiteks on mu tütar ja kelle juuresolek tähendab seega automaatselt, et ma kogu aeg kontrollin oma mõtteis, kas tal ka tore on, ning teiseks küsis ta mult asju nagu "Miks meil selliseid koole pole?" (filmis näidatud kooli kohta, kus rollimängud on peamiseks õppetöö viisiks) ja "Aga kui ma 15-16 olen, kas siis tuleb?" ja pealgi oli tal seljas aint pikad püksid ning õhuke pluus ning minul oli MANTLIGA külm, ning seega küsisin mina ise alalõpmata: "Ega sul külm ei ole?"
Nii et ma olin filmi lõpuks väga väsinud, üritus aga alles algas.

Ja edasi ma vestlesin ja mind suudeldi õrnalt laubale ja tegin suitsu ja kallistasin inimesi ja mulle tehti singileib ja köögis oli soe ja kuulasin ja jõin väga head brändit ja mind suudeldi õrnalt põsele ja vestlesin ja anti kahe aasta larpiauhindu.
Üldiselt oleks nagu traditsiooniline anda aastaauhindu, aga möödunud aastal ma ei olnud larpide vastu huvi tundmise vormis ning ei olnud ka teised veel päris teadlikud, et kui nemad ei tee, ei teegi keegi. (2013. panin küsitluse üles, aga selle tulemusi endast mitteolenevatel põhjustel ei näinud iial - siiamaani huvitab, et mis seal OLI siis.)
Aga nüüd anti kahe aasta auhindu ning oh pagan! (pun intented) - ma sain kaks.

Ei ole kunagi varem ühtegi saanud.

Kusjuures kostüümiauhinnast sain aru - esiteks ma ei saanud seda üksi ning teised kaks olid - efektsemad, ja teiseks on kuldseks värvitud suhteliselt alasti inimesed eesti larpidel ebatavalised, eriti jahedatel mõisamängudel.
Aga teine auhind võttis mul tõsiselt karbi lahti. Nagu mida!?
Auhinna nimi on "istule lahetsejale lahingmängul" ning selle algeesmärk oli anda eraldi mängijaauhind neile, kes efektselt ja hästi kaotavad või teevad ägedaid asju väikese eduvõimalusega, sest need on lahedad.
Teha lahedusi, saamata samas oma tegelasele nende arvelt otsest kasu, on kasulik kõigile mängijatele, teistele, sulle endale - kuid paraku on lahingmängudel levinud siiski võidu peale mängimine ning see muudab isetu lahetsemise asjaks, mida eraldi hinnata.

Mina, teate, ei ole eriline sõjard. Nüüd veel eriti.
Aga sain oma auhinna mängusituatsiooni eest, kus tegin ainsat mõeldavat asja. Ma isegi ei mõelnud, et teistel või mul endal on lahedam, ei mõelnud "minu tegelane vist teeks nii" - sest see oli minu arust ainuvõimalik tegutsemisviis ning mu tegelane pidanuks väga eriline olema, et nii MITTE teha.
Ainult et - ainult et ma olin kogemata ainus, kes nii mõtles ja nii tegi.

Ma reetsin oma poole, läksin vastaste laagrisse ning andsin teada, et meie pool otsustas nende pealinnale tuumapommi visata.
Siis läksin omade juurde tagasi ja ütlesin, mida just tegin (üks mängujuht andis poole lausega kogemata mulle selle idee, ise polnud niimoodi plaaninud, ent ma ei olnud muidugi ka valmis, et mind valveta üksi teiste laagrisse jäetakse).

Ja sain selle eest isetu lahetseja auhinna.

Mis nagu on teenitud, kui mõtlema hakata, minu info algatas väga põneva lõpulahingu, toimus reaalne countdown stiilis "Noh? Nullis! Nüüd peaks pomm plahvatama?! Aaaaaa, VEEL mingiks asjaks läheb kaks minutit, ütleb programm?!" aga ma tõesti ei tegutsenud natukenegi selleks, et kõigil lahedam oleks. Tegin lihtsalt ainsat asja, mida teha sain.

Nüüd on mul auhind =)
Krt, isegi väsinud peast ma siiski jaksan selle üle rõõmustada, siin kirjeldamine aitas kõvasti.

Paneks teile pildi ka, aga minust ainsana kokkutulekust häid pole, teistest keelab eetika ... ah, tean! Panen pildi sellest mängust, mille arvelt isetu lahetseja auhinna sain!


Oh, olge nüüd, kostüümiauhinnalised pildid hoian endale. Vaadake muid alastipilte!

reede, 15. jaanuar 2016

Väike inimene

Kui olen nii väsinud, et juba kuus tundi tagasi komistasin vastu trepikäsipuud ning mul oli üsna vahetult seejärel raskusi tee lumest roogitud osal püsimisega, kas on kombes võrgupäevikusse kirjutada, mitte magama minna? Isegi kui tunde järgi saaksin ilmselt magada?
Isegi kui kirjutatav tundub isegi väsinud mulle natuke liiga ennastimetelev? Isegi kui olen täna olnud üleni kangelaslik, seisnud praktikal 5 operatsiooni jagu seina ääres, toonud Tütarlapsele kleidi ära veel pärast ning mul on õhtu jooksul käinud 2 eri külalist eri aegadel?

Nojah, aga kui ma tahan?! Tahan olla mitte tark, vaid teha nagu tunne on? Olen teistele ning endale halvima, mida seesugune tahtmine kaasa tõi, nagunii ära teinud, mida ma veel hoian?!
Läheb.
Kui endakiitmine väga häirib, lugege näiteks viimast peale-pausi-lõiku, seal kirjutan natuke sellest, mida pidutsemine mulle tähendab ajalooliselt ja muidu.

Aga muidu on mu vaade maailmale ning inimestele suremise järel põhjalikult muutunud.
Enne ikka arvasin, et surm on kole tähtis asi. Iga elu lõpp oluline, isikliku maailma lakkamine ühe terve maailma lakkamine ning see, et ükski inimene ei tunne tervet maailma, saab tasa tehtud selle väga paljuga, mida ta ette kujutab.
Surm on nii eriline!

Nüüd vaatan surma täiesti rahulikult. Väga palju inimesi ei plahvatanud korraga? Keskkonnakahju ei sündinud? Noh, siis on sitt lugu küll, et mu laps suri, aga mitte katastroof. Mul on sitt, teistel tema lähedastel on sitt, aga üleilmselt on see päriselt ka täielik tühiasi.
Kui tapetakse korraga palju inimesi, on mul õudne vaid tapjatele mõeldes, surnutel on kombes ning nende kallid saavad samuti targemaks.
Kui ei saa, kehvasti küll. Aga midagi mastaapset ei tähenda seegi. Üks inimene, tema saatus, tema õnn või õnnetus on universumi ning ajaookeanide arvestuses tühisem kui ühe raku eksitents meie organismile.

Objektiivselt võttes on inimkond samuti väga pisike nähtus.

Olen selle suhtumise eest siin võrgupäevikus päris palju kolakat saanud, aga suhtumine ei muutunud, ainult inimesed hakkasid lollimad tunduma. Pea inimesi tähtsateks, karjatasid mitmesugused siin hingeliselt, mismõttes sa ei pea, sinusugused on üldsegi väkk! Oska armastada, ole tänulik, et elad, kahetse, et surra soovisid, pea oma lapsi ja ennast olulisteks, muidu oled värdjas!
Ahsoo? Arvate nii? Nojah, elage omamoodi edasi, elage nagu tahate, see
ei
ole
oluline.
=P

Mida ma nagu ei oska seejuures päriselt mõistuslikult lahterdada, on mu meeletu empaatilisus. Täna seisin viis opi seina ääres, pärast viisin voodeid koos patsientidega ära, ning mulle oli igaüks neist opihaigetest pea nutmaajavalt armas, kõik haiglatöötajad südantmurdvalt kallid, ning see, et üks arst, üks koristaja ja üks hooldaja tundusid ühte nägu olevat ning takkajärgi mäletan vaid ühe patsiendi väliseid detaile, üldse ei takistanud ega takista hellust nende kõigi vastu.
Ja mõtlen, et see on vast see, mida mulle nagu ette heidetakse. Et kui inimesed ei ole tähtsad, ei saa nende suhtes ka hea olla - ning nii lihtsalt ei ole.
Ma tahan nende suhtes hea olla tundetasandil, mitte mõistuslikult! Kuna on ka täiesti kama, kas mina, üks väga ebaoluline inimolevus, teen nii või teisiti, võin teha täpselt nagu tahan.
Juhtumisi tahan hell olla.

Ja mõtlen, kuidas siis nii, miks igaüks ei pea inimeste tungi teiste vastu hell olla loomulikuks? Kust tulevad kõik, kes räägivad, et inimesed ei või teha, mida tahavad, ühiskond laguneks, imikud jäetaks maha, keegi ei hoolitseks vanade ja/või haigete eest?
Kas olen mingi eriti hea, kui niimoodi hellust tunnen? Ei ole ju!
Kõik annavad oma parima! Ka need Kölni ahistajad. Lihtsalt inimesed on erinevad. Nende arusaam heast ja halvast on erinev. Aga see ei tähenda mitte inimeste üleüldist halbust, vaid ainult headuse ja halbuse suhtelisust.

Kui laps olin, võeti mind sageli täiskasvanute pidudele kaasa või toodi pidu meile koju. Mäletan neid pidusid kui toredaid, midagi tehti, vahel mängiti lauamänge, vahel oli mingi kultuuriline tähistamine (jõulud, aastavahetus, lihavõtted), vahel oli kellelgi sünnipäev, ent see oli alati lahe. Ma sain teha, mida tahtsin, olla nagu tahtsin, ning ainus ebameeldiv osa oli vajadus enne võõrustavat  pidu kodu koristada - kusjuures alati oli pärast pidu laga suurem, kui enne oligi.
Nüüd on mul pidude suhtes väga suur eelarvamus, sest ma garanteeritult ei saa teha seda, mida tahan. Omaette raamatu lugemine söögitaldriku taga toob kaasa ümbritsejate suhtumise "Oi, sul ei ole tore, haarame sind rohkem seltskonda!"
Olen seega omandanud pealtnäha-lõbutsemisoskuse, lastes sellega koos täielikult kaotsi päriselt lõbutsemise. Ja enam mulle peod ei meeldi.
Ent kui arvestada sellega, et inimesed on erinevad, nende arusaam lõbutsemisest ka erinev, ning lasta kõigil, kaasa arvatud mul, teha, mida nad tahavad, äkki oleks kergem?

Krt. Anarhism, mille omaksvõttu pidasin maailmavaate raiskamiseks, vist ikka on mulle.

teisipäev, 12. jaanuar 2016

Me päästame maailma. Punkt.

Võiks veel vanaaegseid jutte rääkida. Kunagi.
Aga ütlen hoopis, et mul oli täna esimene praktikapäev praktikal, mida tehtud saades on mul 0 praktikat veel. Õendusjuht oli minuga nii hirmus armas, nii mõistev ning tore, et täitsa lõpp. Selgelt rohkem inimene ja vähem roll.
"No see on see, et sa seepi ei söö, ma usun seda niigi, ilma et sa seda kõike läbi loeks," ütles ta, umbes 70-leheküljelist paberipakki hoides. "Saame kuidagi hakkama nii ehk nii!"

Ma ka usun, teda näinuna veel eriti.

Keegi oli täna lugenud eelmist posti maailma päästmisest.
Huvitav, mu maailmapäästmishuvi pole üldse langenud, pigem usun nüüd päriselt, et suudan seda. Nii ehk nii.
Jaa, inimene on nii naeruväärselt pisike ühik maailmaga võrreldes, maailm võib ka ise hakkama saada, aga tal olen muuhulgas mina, kellele loota. Võibolla tegi ta õigesti, mind ellu jättes. Sest mul on nüüd maailmaga isiklik suhe, ma ei taha teda päästa mitte enam abstraktselt valgete käte ning 0,001 mg armastusega, ma olen valmis tema eest kõik mängu panema.
KÕIK.
Et ma ei karda suurt midagi, tähendab, et mu kõik on päris palju.

Lusikateooriale on selline kujundlik täiendus veel, et varem ma suutsin asju nagu normaalsed inimesed. Pugesin iga päev läbi rõngasse seotud pesukummi, nägemata päriselt, kui suur see on, sest pesukumm on ju nagu nöör, rippudes täiesti ebamäärane läbipugemisühik. Aga no venis, kui pingutada, venis üha rohkem, ning mina pugesin ning pingutasin, kuni kumm katkes.
Inimesed enamasti ronivad iga päev läbi sellise kummi.

Nüüd poen läbi plastikrõnga. See tähendab, et näen kohe alguses, kui suur avaus on ning palju ning mis hinnaga sealt läbi mahub. Ja rõngas ei veni. Nagu on, nii on. Vahel on rõngas suurem, vahel väiksem, vahel saab läbi kergemini, vahel raskemini, ent mis on täiesti teistmoodi kui kummiga, on, et rõnga suurus on lõplik. Seal ei ole mitte midagi venitada.
Pinguta, mis sa pingutad, suurus on lõplik.
Mis tähendab muuhulgas ka, et kasutan kõik ruumi ära. Suuremaks rõngas ei veni, aga venitamisest hoidumine samuti mingit kasutegurit ei anna. Tasub pugeda optimaalselt, kasutada iga päeva maksimaalselt, sest kumm välja nagunii ei veni. Plastik. (Võib ka klaas olla, ma väga ei lõhu ta kallal, et teada saada.)
Ent nagu on, nii on.

David Bowie suri vahepeal ja me kõik mõtlesime temast rohkem kui muidu.
Mulle meeldib, kuidas paljud mõtlesid nagu mina: pole mitte kurb, et ta suri, vaid erikuradihea, et ta oli, oli selline, nagu oli. Tegi oma elust kunstiteose, tegi oma surmast kunstiteose, andis meile kõigile nii ohtralt - ning tema omalt poolt päästis maailma küll lausa palju kordi. Igaühe oma eraldi.

laupäev, 9. jaanuar 2016

Ühe algus

Täna mul valutas pea. Nüüd on juba ainult valu jääktoime, see, et kaks korda sai boileri tühjenemiseni duši all istutud (ma konkreetselt istusin, põrandal), kaks korda peaaegu-oksendatud, aga ometi mitte, sest neelasin sülge hoolega alla, ning et ikka veel ei taha midagi teha, mis liigutamist nõuaks, on hakkamasaamise nähud, jee.
Ma sain hakkama.

Jee.

See, et täna oli (tegelt on, praegu ON) larp, kuhu ma vägavägavägavägaväga minna tahtsin, kavatsesin, kõik valmis plaanisin, asju tegin ning siis ei läinud, sest ei saanud, on ebameeldiv kaasnäht. Aga no minul oleks kujuteldamatult halb seal - mul oli halb isegi kodus sussides ning kahes kampsunis! - ja teistel mu ümber oleks ka halb, sest nad on ju toredad inimesed ja kui minul on halb, on neil samuti nõme olla. Nii pidi otsustama, et jään koju.
Pidi.
Aaah, aga miks mu pea just täna valutama hakkas?!
Sest ootused ja pinge ja plaanide ümbertegu ja teadmatus ja ega sa ennast eile-üleeile ka hirmasti hoidnud, eks ole, naine?
Jaa, kõik on õige, ma tean - aga ikkkkkkkkkkkkkkkagi!

Noh, kõik siiski ei ole hea. Peavalu ei ole hea, vaata kust otsast tahad.

Aga ma lubasin vanainimese heietuse posti ja vähemalt selle peate te saama. Mingi kasu sellest, et olen üksi kodus ning üldse mitte larpil.

Räägin Tütarlapse üleskasvamisest, kunagi umbes aasta eest ei jõudnud selle teemaga kaugemale tema sündimisest. =)

Titepõlv oli tal tegelikult päris tavaline. Olid hetked, kui olin lapse sülestassimisest läbi öö nii väsinud, et nutt tuli peale. Olid hetked (no hea küll, üks ning ainus hetk), mil lükkasin ta öösel voodist maha, sest magasime tema ja tütreisaga ühes suures voodis, laps minu pool, ning olin lihtsalt nii väsinud, et üldse ei kontrollinud ennast.
Voodi oli madal ning laps isegi ei kriisanud nördinult eriti kaua, imes rinda ning uinus uuesti.

Oli üks haiglaperiood veidi enne põnni kolmekuuseks saamist, mina ja Tütarlaps olime mõlemad haiged ning ilmselt võeti selliseid tõbiseid imikuid natuke lihtsamalt haiglasse sisse, eriti kui nad haiguse tõttu ka süüa ei tahtnud. Igatahes läksime sinna retsepti saama ning jäime haiglasse.
Tütarlapse isa tegi kähku talle ka haigekassakaardi, sest seni oli meil jee see mõttes üldse.
Meiega ühes palatis oli koos emaga 11-kuune tüdruk, kes kaalus kilo rohkem kui minu peaaegu-kolme-kuune.
Ja muidugi pandi mu vaesele põnnile kanüüli ning veel kanüüli, sest ta vehkis ning kiskus senise poollahti sidemest hoolimata, pandi nii, et laps oli minu süles, pandi nii, et mind aeti protseduuripalatist välja ning kuulasin imiku meeleheitlikku nuttu teiselt poolt ust - ning kui lõpuks lihtsalt ei saadudki seda kanüüli pandud, ütles arst,et olgu, võib rohtu ka suu kaudu anda.

Ma olin enne ka ökousku (jaa, ikka veel olen, õendusõpingute lõpulgi, paljud arstid on samuti), aga siis see süvenes kordades. Nagu MIKS oli üldse vaja seda kuramuse lapse nõelaga torkimist? Milleks kohe ei määratud suukaudset ravi?

Kättemaksuks jätsin haiglaarve selle päeva eest, mil Tütarlapsel veel haigekassakaarti polnud, maksmata.

Püüdsin oma titele ikka nii hea ema olla, kui sain. Lugemaõppimine enne rääkimaõppimist? Tegelesin, mul on need väljaprinditud sõnad siiamaani kapis alles, sai neid ka Poeglapse peal kasutatud. Takkajärgi võib öelda, et lugemaõppimisel need eriti ei aidanud, aga võibolla oleks mu lapsed lollimad, kui ma nende ajusid nii varakult niimoodi arendanud poleks, mh, ah?
Päikesevannid tuppa paistva päikese igas laigus? Tehtud.
Rinnapiimatoit, kuni laps oli juba suhteliselt suur (Tütarlapse puhul aasta ja kaheksa kuud)? Tehtud.
Lisatoit nagu õpetati, täpselt raamatu järgi? Peaaegu tehtud, mu vanaema, see, kes surnud on, hakkas soola andma, enne kui mina seda vähegi mõistlikuks pidasin.
Järjepidev võimlemine titega ja temaga igapäevaselt sõrme- ja varbamängude mängimine? Tehtud. 

Loomulikult olid ka mõned muud läbikukkumised peale selle õnnetu voodist mahalükkamise.
Jätsin näiteks lapse vankriga välja magama ning poole tunni pärast oli ukse taga maruvihane altnaaber (keda ma muide siiamaani ei salli, mitte küll selle vahejuhtumiga seoses) koos pisarais tite ning teatega: "Nii ikka ei tehta!"
Ja siis mähkmetega seoses - ma kasutasin ühekordseid ökomähkmeid, kui sain, aga need olid kuramuse kallid ning vahel polnud mul raha ka tavaliste ühekordsete ostmiseks, laps oli mähitud näiteks kellegi pluusi. Pesumasin ju peseb, eks ole, vahet pole siis, kas kakast või higist pluusi.

Aga üldiselt tegin oma parima ning see õnnestus. Tütarlaps kasvas suuremaks, naeris palju algul hambutu, siis natuke hammastatud suuga, oli ülinunnu ning kuskil on olemas isegi video sellest, kui ta umbes seitsmekuusena koos minu käega suvises õues teki peal kõnnib ning meist vaid paari meetri kaugusel kükitab maas orav, kes vaatab huvitatult ning asub põgenema alles poole minuti pärast.

Paistab, et ma täna tema sellest vanusest väga edasi ei jõua. Noh, jääbki järgmisteks kordadeks rohkem.

Üldiselt, kuna Tütarlaps oli mul kõhus tunduvalt kauem, kui ette nähtud, oli ta hästi varase arenguga ning kõik tärminid täitis ära varuga. Näiteks esimesed sammud olid tal 9 kuu ja 4 päeva vanuselt. Nüüd see absoluutselt oluline ei tundu, aga siis olin küll rahul - mul on niiiiiiiiiii arenenud laps!
Suur ja ilus nagunii =)

reede, 8. jaanuar 2016

Kõik. On. Hea.

Ok, permanentse heaolu ainus negatiivne külg: millegi üle pole kaevata.
Mingeid asju tegelikult oleks, mis võiks segada - mu õenduskooli üliõpilasnõustaja avastas alles paar päeva tagasi, et ühte ainet, mida mul lõpetamiseks vaja, saabki teha ainult sügissemestril, nii et suvealgul ma ei lõpeta. Kusjuures mina teadsin seda, aga arvasin, et ju mu andmed on siis vananenud, kui tema arvab, et seda saab ka kevadel teha.
Ja siis algab mul praktika mitte kunagi veebruaris, nagu ootasin, vaid teisipäeval.
Inimesed ka ei ole üldse sellised, nagu ma ootaks (issand, ma olen emasena nii popp! See tähendab, nende seas, keda ma ise kas ei taha või moraalsetel kaalutlustel ei taha. Noh, et abielus ja lastega ja isegi oma armuavalduses toob selle esile, et KUI ei oleks neid faktoreid ...)

Appi, nüüd avaldasin kogemata täiesti pooliku postituse!

... inimesed ka ei ole üldse sellised, niisiis. Paljud on nii armsad ning nunnutavad mind üleni, aga on ka mõned, kes on wtf-mittetoredad. Mis mõttes, minuga mittetore olemiseks peab ikka kas pagana julge (mille eest saab plusspunkti tegelikult) või väga teadmatuses (mille eest saab miinuseid) olema!

Aga mind ei häiri üle kolme tunni eriti miski neist ülesloetud negatiivsustest.
Ikka on kõik lill.
Ja siis ei saa üldse võrgupäevikusse kurta, sest kurtmistuju pole, ent positiivsused, mida öelda, saavad ka ju ühel hetkel otsa! Palju sa ikka kiidad, kui hea kohv on ning kui tore on end mitte halvasti tunda?!

Tütarlapsel oli üleeile 14. sünnipäev. On ometi saabunud aeg, kus ma ei pea peokorraldamisega üldse tegelema, ta võtab sõbrannad kaasa ning läheb nendega pontšikuid sööma täiesti iseseisvalt. Olen valmis maksma ka ühe grupi jagu exitroomi eest, aga peamine on see, et ma ei pea midagi korraldama, sinna ta ka kutsub inimesi ise. Jipii!
Mu suhtmine vastikutesse tegevustesse on sama, kui suhtumine inimestesse, kes mulle ei meeldi. Ei tule peale nostalgiat, et ooo, oli nii armas aeg see sünnipäevade korraldamine tegelikult!
Kui mulle ositi meeldis, meeldis mulle kohe, mitte ei avasta seda hiljem, kui enam ei saa. Ei, kui ma saan vastikust asjast-inimesesest-tegevusest lahti, on ainult tore.
Ja oo, ma vihkan neid laste sünnipäevade korraldamisi!

Kõik. On. Hea. Isegi Tütarlapse sünnipäeva ei pea enam organiseerima!
No ma järgmised 3 postitust teen vanainimeste heietuste teemal ehk räägin minevikulugusid. Kui muud peale ei tule. Kaua seda "kõikonhea" juttu ikka ajada saab =)

teisipäev, 5. jaanuar 2016

Ikka vaatan tagasi

Lusikateooria kehtib täiega.
Väsisin eile jubedalt, sest otsustasin ühel hetkel suuna valesti ning siis läks natuke (umbes pool tundi), kuni taipasin, et eksisin ära.
Noh, ja siis normaalsed väsitavad tegevused takkapihta. Planeeritud enne äraeksimist ning sinnakuluvat ressurssi arvestamata.
Kurat.

Mis tähendab, et täna olen täiesti omadega läbi, tuikuv, igal võimalusel silmis sulgev ning ainult väga vaikselt kõnelev üksus, sest kõvemat häält teha ei jaksa.

Eile õhtul olin ka üle igasuguse piiri ning mõõdu väsinud, halvemas tujus kui enamasti, kurvad mõtted, näe, (tükivad) tükkisid pähe. Aga see, et isegi mu praegune väsimuspaha tuju on ikkagi samasugune, kui oli vana minu normaalne meeleolu, on korraga hea ja halb tõdemus.
Praegu saan endale öelda, et noh, kannata ära, maga ära, läheb paremaks, ja tõesti lähebki. Tuju on täna täiesti normis, olen lihtsalt väsinud.
Aga varem oli ainult lootus, et ehk juhtub midagi jube head ja siis võibolla läheb ka meeleolu paremaks.
Ja siis juhtuski näiteks teatav mees ja siis juhtus, et meil ei hakanud omavaheline värk elama, ning siis juhtus tõdemus, et oo. Veel halvem on olla kui enne.
Kurat.

Sellele, kui halb oli enne normaalne, on päris jube tagasi mõelda. Nagu hästi kaua oligi nii halb normaalne.
Väh.
Mul oli aastaid (liialduseta) ees ettepanek, et võiks tuua vaiad telki ehk olla iseeneses täiuslik ning mitte lasta end kõigutada millelgi väljaspoolsel. Autist minus muidugi leidis, et kujund on vilets, sest telk kukub ümber või vähemalt kõigub iga tuulepuhangu peale, kui vaiad telki tuua. Kuid kui sellest üle vaatasin, leidsin, et teoorias oleks see hea mõte tõesti.
Lihtsalt ma ei saanud hakkama sellega. Ebapiisav mina, ei suuda isegi head nõuannet järgida, oh õudu.

Alles nüüd saan aru, et niimoodi saabki elada, iseendana hästi, kõigutamatuna välistest arvamusavaldustest.
Varem nõjatusin kiituste najale, need andsid selle tõuke ülespoole, et tuju polnud normaalselt halb kogu aeg. Vahel oli ikka parem ka. Paraku käis sellega koos ka haavatavus laitusele või isegi lihtsalt kiituse puudumisele. Välised asjaolud, millele avatud olin, polnud ju alati need, mida ma tahtnuks. Kuid ei saanud ka vaiu telki tuua, iseendast täiuslik olla, sest lihtsalt iseendana, ilma välise tõuketa, oli mul kogu aeg halb.
Nüüd alles on normaalolek "hea" ning "vahel natuke halvem" on juba tuvastav kui "halb tuju".

Mulle meeldiks oletada, et võin seda kirjeldades ka eksida, ei näe objektiivselt vms, aga õnnetuseks ei saa nõnda. Vahe praegusega on nii selge, nii lihtne, nii ühene. Jooksingi oma jooksud poolikute jalgadega, panemata tähele, et olen sant, ning needsin ennast, et kiiremini ei suuda, mõned ju ometi suutsid?!

Jaa, on möödas küll. Minevik, tehtud.
Aga mõtestamine ju ei ole =)

Muide: vaatasin pooleldi lehte - pooleldi üle lehe, kus oli mu viimase nädala blogistatistika. Lugesin sedasi ilma süvenemata, vaid kogusummat pilguga haarates, ka postituste pealkirju, mida enim vaadatud.
"Võtan ka saasta suhu" - misasja, ma olen midagi sellist kirjutanud?
Aaa, võtan ka aasta kokku!

laupäev, 2. jaanuar 2016

Üks asi, mida tahan

Õues on nii pagana külm, et panin jooksmaminekuks oma talvemantli selga ning ikkagi mõtlesin veerand tundi silganuna, et müts kuluks ära, kõrvatipud külmetavad. 
Lahe. Kui piisavalt kaua midagi muud on, jõuab ka talv viimaks kohale alati. Seni on see veel vältimatu, võibolla miljoni aasta pärast on teistmoodi, aga kes meist nii kaua elab? 
Ja talv mulle meeldib.

Nagu ka sügis.

Ja suvi.

Ainult kevad on mingi ebamäärane aastaaeg, mille funktsioon mu teadvuses on "viia talv suveks üle". 

Mõtlesin veel selle varjamise ning avalikustamise üle ning jõudsin järgmisele tasemele. Edasi sellest, kuidas nagunii ei saa inimesed sust aru ja kui kõike mitte selgelt välja öelda, ei saagi üldse midagi, edasi sellest, et kõigile ei tasu kõike rääkida mitte nende reaktsiooni kartes, vaid neid lihtsalt ei huvita, nad on sunnitud viisakat nägu tegema, kasu kuid kellelgi pole. 

Järgmine tase on see, et äkki inimesed varjavadki oma asju alateadlikust hirmust selle ees, mis juhtuks, kui nad ei varjaks.
Nimelt.
Mitte midagi ei juhtuks. Keegi ei hooliks. Sa paljastad endast kõik, su süda vedeleb kelmetest paljakskooritult ja lahtilõigatult tänaval - ning see, mida inimesed seepeale ette võtavad, on, et nad astuvad üle südame. 

Toores liha, verine, väh, hea et pükse ära ei määrinud. Räägime parem lapse viisist tagurpidi pildiraamatut vaadata, jäätise maitsest ja hinnast, muusikast. 

Mu veendumus, et tuleks kord ära teha elukoolitusi, tugevnes veelgi sellele mõeldes. 
Sest ega inimesed ei astu üle südame ja ei räägi jäätisest mitte seepärast, et nad halvad oleksid ning tõesti ei hooliks, aga nad lihtsalt ei oska reageerida, ei oska tõsisest asjadest rääkida ja siis on kergem ignoreerida. Võivad isegi enda ees teeselda, et eieiei, nii ongi parem, see teine teema viibki kannataja mõtted mujale, nad mõtlevad jäätise ja piima hinnast oma ahastuse asemel!
Noh, ei mõtle. Toidukaupade hinnad tõesti ei tundu nende üle mõtlemiseks jätkuvalt piisavalt olulised, aga signaal, et teine räägib neist parema meelega kui sinu veritsevast südamest, on antud ja vastu võetud. Räägime siis jäätise hinnast.
Aga PALUN ärge olge pärast üllatunud, et kuidas ma end tappa võisin, paistsin ju nii normaalne!


Inimesed võiksid osata tõsiseid teemasid tõsiselt kohelda, mitte ignoreerida.
Ma võtan selle elukoolituse-asja endale missiooniks.


Mis näib natuke raske, on mõelda välja, kes seal esinema peaksid. Erinevaid meediapsühholoogide arvamusi-avaldusi on kõik lugenud, kõikvõimalikke nõiaellasid ning elamaõpetajaid, garnegisid ning nastjasid ei võta ka mina natukenegi tõsiselt, aga samas valida koolitama ainult sellised tegijad, kellega ma ise ka üleni nõus oleks, on pisut ... egomaniaklik. 
See poleks mitte "kuidas elada" koolitus-õpituba, vaid "kuidas elada nii, et väga väga naine rahul oleks"-koolitus-õpituba. Mh.
Väga keeruline.


Aga aega on. Ma ei kiirusta selle väga rutulise asjaga. Esmalt lõpetan ühe kooli ära, võtan tunnistuse vastu paraadvormis ning siis mõtlen, mis edasi saab. 
Lihtsalt see on üks asi, mida tahan teha.