esmaspäev, 19. aprill 2021

Imeline pääsemine ehk koroona kui hästi läbimõeldud soov kuldkalakesele

Disclaimer: see ei ole väikese mõõtkava ega kellegi isiklikku või isegi tuhande inimese heaolu arvestav jutt. On hästi üldine, aga kui teil on isiklikke hingehaavu (keegi surnud, jube haige, tööst kurnatud, vaeseks jäänud vms) seoses koroonaga, tehke kas end seestpoolt kõvaks või ärge lihtsalt lugege.
Mul hea rääkida, mul on kõik hästi! 
Mis ei tähenda, et ma ei MÕISTAKS neid, kel pole.
(Välja arvatud need, kellele lihtsalt meeldib vaadata paljusid elusaid inimesi korraga. Neid ma jätkuvalt eriti ei mõista. S.t. mulle tundub hea soovitusena vaadata laulupeo videot, seal on ka palju inimesi ju?) 

Aasta tagasi kirjutasin fb-s nii:

Tunnistan, et olen segaduses vaikselt fb-s levival mureteemal "See nüüd ongi totalitarismi algus! JUBE!"
Sest noh. Ma arvasin, et totalitarism on hirmus, sest inimesed sekkuvad minu ellu teemal "kellega ma magan, kui palju lapsi saan, kas teen ikka piisavalt ühiskondlikult kiidetud valikuid" jms.
Ja praegu toimub just vastupidine. Korraga on igasugune surve igalt poolt taandunud, keegi ei ütle: "Sa pead seda ja seda ja seda ja seda, et õige inimene olla üldse!", mind jäetakse rahule, üksinda ja surveta ja võin teha, mis tahan.
Ok, ma TAHANGI aina võimalikult omaette olla, koeraga looduses käia ja peamiselt netis suhelda, aga keegi ei piira mind kuidagi, kuni ma teistsuguseid asju ihkama ei hakka. Võin seksida, kellega tahan, ka omasoolise mustanahalisega pereelu elada (ainult uusi inimesi ei kohta, ma pidanuksin selle naisega juba paar olema enne), võin mitte tööl käia ja koristada täpselt nii vähe, kui tuju on. Nagunii keegi külla ei tule.
Ma ei pea isegi poega üles ajama ja enne tema kooli talle teed tegema ja silitama, et aidata trauma vastu, mis kool on. Vabadus!
Viimaks ometi võin ma teha whatever fuck I want ja mitte tunda end süüdi, et aktiivsem ei ole, rohkem ei tee, veel rohkem ei tee!

Mis krdi totalitarism?!

Ehk siis: mulle koroonamaailm istub ja see postitus vaimus "teh viirus on PÄRISELT tore asi!"

Mõte algselt ei ole üldse minu oma, vaid pärit K-lt, kel lausa omad koroonasurnud suguvõsas olemas. Aga mina läksin sellest põlema ja leidsin muudkui tahke, miks see VEEL pikas perspektiivis hea haigus olla võib.
Niisiis:

1) Kui tahta mitte kohe, aga aastate ja aastate lõikes vähendada sotsiaalsüsteemi koormust, mida paremat saaks välja mõelda, kui likvideerida eest vanad, krooniliselt haiged, väga ülekaalulised, põhimõtteliselt lihtsalt kehaliselt nõrgemad inimesed? Surevad just need (keskmiselt, eks ole, mitte iga indiviidi eraldi võttes), kelle eksistents oleks teistele majanduslik koorem, mitte ei tooks tulu.

2) Olgem ausad, kaugetele maadele reisimine, kogu see transportimisele kulunud kütus, on meeletult kulukas planeedile. Kui inimesed istuksid oma kodus või sealkandis paigal, rändaksid vbla lähima mere, jõe või järve äärde ja tagasi, oleks see kasulik nii loodusele kui inimestel endal jääks ju ka rohkem raha alles. Pole vaja kulutada seda mingite absurduste peale. Söök, riided, koduküte, internet ja korralikud kõrvaklapid, mida väga muud vaja?
Tegelikult ei ole muidugi isegi korralikke klappe vaja. Aga no osad inimesed on melomaanid, onjo. Meile teistele on raamatukogud ja internet piisavad.

3) Tegelikult on ka riided, jalanõud jne noh ... ütleme, on hulk inimesi, kes pühendavad nendele ka hirmsat tähelepanu ning arutuid summasid. Kosmeetika ja parfüümid, maniküürid ja karvaeemaldused, kulmutehnikud ning ripsmepikendused.
Aga kui vähendada inimeste omavahelist kokkupuutumisevõimalust, pole kõikvõimalikel edevustoodetel üldse nii suurt kaalu. Keegi ei viitsi oma kulme lasta "teha", kui nad ainult poes käivad ja kodus ka kellelegi muljet avaldada pole.
Ehk siis: jälle väiksem koormus planeedile ning indiviidide elu kergem. 

4) Tegelikult on (ON) haridussüsteem üles ehitatud üpriski absurdselt ja on palju õpilasi, keda kurnab juba konkreetselt sundus olla koos teistega kahekümnekesi ühes ruumis.
Rääkimata sellest, et formaat "üks tüüp räägib ja klass kuulab" on täiesti arusaamatu, kui see rääkiv tüüp pole just väga hea. Kõigile pole väga head võtta - hm, aga mõni videos rääkiv tüüp? Väga hästi rääkiv ja kui tal miski viltu läheb, teeb video uuesti? Video on kättesaadav tuhandetele!
Rääkimata dokfilmidest vms.
Vahetu suhtlus jääb samas ikkagi nende hooleks, kes võibolla pole nii head loengupidajad, kuid ainet siiski tunnevad ja suhtlemises on nt kõvad käed. 
Aa, et seda on raske sisse viia, kõik on vanamoodi harjunud ja uuendused tekitavad hästi paljudes tõrkeid? Oo, hm, jaa: aga kui oleks olukord, kus vanamoodi nagunii ei saa, nagunii on vaja muuta ja ... siis saaks ju muuta PAREMAKS, eksju?

5) Sama, mis eelmine punkt, ainult nüüd on fookuses töötamine.
Kaugtöö neile, kes ei pea tingimata töökohal koha peal olema? Ammu juba võinuks, ent kõik olid harjunud, et tööl peab KÄIMA ja kontorisse kohale triivima.
Kuidas teha nii, et vanamoodi ei saa, peab kuidagi teisiti?
Aaa!!!

6) Rääkimata sellest, kuidas kõikvõimalikud panga- , kohaliku omavalitsuse- või raamatukoguteenused on tehtavad neti vahendusel ja korraga oled sa (olen ma) vaba kohustusest minna kohale ning inimestega näost näkku rääkida. Nii palju vähem vaeva - kusjuures varem ma isegi ei saanud aru, kui palju võtab kohustus minna kohale ja suhelda! Kuigi lähim pangakontor oli mul teises linnas ja ka otsene minek linnavalitsusse ikkagi minek. 
Ent nüüd, kui ma seda tegema ei PEA, on nii krdi tore! Elu nii palju lihtsam!

Kui nüüd mõtlema hakata, siis ... kui  keegi võtnuks kuldkalakeselt soovida haigust, mis jätab lapsed suht puutumata või vähemalt elud võtmata, aga vanu tapab hordide viisi, oleks see väga inimarmastajalik soov. Kantud ihast, et inimkonnal tervikuna parem elu oleks, selge ju. Inimesi on liiga palju, aga kui ei vähendaks arvukust  mitte nooremast otsast, vaid sealt teisest, oleks noorus ikkagi ilus aeg, lihtsalt vanadust vähem ja lill!
Kuigi mina oma nooruses muretsesin hirmsasti selle pärast, et inimesi on liiga palju, ja poleks nii lihtsat ja toredat tõbe soovida osanud.
Ent tänapäeval vbla juba oleksin ka. Usku, et inimesi on liiga palju, kõigutab efektiivselt jälgimine, kuidas needsamad inimesed elavad. 
Mitte väga säästlikult, eks ole. Jah, ilmselt Indias või Laoses teistmoodi ... aga meie saame mõttetult laristada.  Mis tähendab, et üleüldine nappus kõigest ei ole tegelikkus. 

Ja kui võtta konkreetselt kohalik ühiskond, Eestimaa ja värk, siis on kõik ikka VÄGA hästi ju. Puha head asjad juhtuvad - kui mitte olla meedik, eluihas vanur või üritada oma isiklikku elu üles ehitada sellele, et teised on edevad ja rumalad.
(Jah, jah, ma tegelt TEAN, spaad ja massöörid, siseturism ja teater-muusika-kino on samuti täiega löögi all ja ... ent ma kuidagi loodan, et nemad ujuvad välja, noh, sest neid on ju ometi PÄRISELT ka vaja =P)
Aga peaasjalikult on vähemalt minu silmis HÄSTI. 

reede, 16. aprill 2021

Üles ja alla - nad räägivad, et antidepressandid võtavad mõlemast otsast äärmused maha? Jesver, mis mul veel muidu oleks ...

Oh, ma võibolla lähen suvel sünnipäevale. (Loe: kui koroonanumbrid lubavad.)
Oh, Ada võib vast koera hoida? (Nad said väga hästi läbi.)
Kord paari aasta järel taas koos teiste inimestega tantsida tundub päriselt ahvatlev. Mitte paarides, võeh, ikka kõik ühe, üks kõigi ees.
Jaa, see oleks lahe. 

Minus tekib teatud ind. Viimaks on mul ka tunne, et koroonamaailm on natuke ebameeldiv ja mõni üritus võiks ikka toimudagi.
Mis on ... suur edasiminek! Mul on HEA MEEL, et mul natukenegi häiritust nüüd sel teemal sisemuses on! 
Nagu Päris Inimene.

Eelmisel aastal ma ei käinud. Keegi ei pakkunud mu esimese küsimise peale küüti ja ma olin: "Oh, aga ausalt, ega ma pea ju minema, ongi mõnusam! Ei küsi rohkem!"
Kuid sel aastal küll hakkab juba tunda andma, et ... tahaks inimesi näha ja muusika saatel vingerdada, leebet loba kuulata ja ajada ja ... jup.

Üle-eelmisel aastal olin rahul, et muuseas ka selle kollektiivi lood mängimisele tulid ja ma isegi teadsin neid.
Ja üks isik LAULIS pimeda järve kohal kumava peaaegu täis kuu valgel vene keeles ning ma ei uskunud ja samas uskusin ja ikka ei uskunud, et see kõik ongi päriselt. 

Tegelt ei ole kõik hea. 
Mis on kurb, arvestades, et üldiselt mu elu ON hea ja igast detailid viitavad, et ON hästi ja mõned reaalsed "oh, ta aitas mu praegu kuristikust eemale, aitäh!" tulid ka.
Aga ma teen juba päris hästi vahet depressioonil ja niisama sital enesetundel. Ja selgelt ma olen haige, mitte lihtsalt hädine. 
Kuigi kahtlemata, kui magaksin rohkem, ei oleks mul nii halb. 
Samas, kui mul poleks nii halb, vbla magaksin rohkem?
Misiganes. On nagu on. Keskendun sellele, et tegelt on palju asju, mille hästiminekut loota, ja püüan mööda vaadata kaasnähtusest, et loomulikult toob see kaasa ka võimaluse KÕIGIL NEIL ASJADEL kuninglikult persse minna. 
Ah, aga puht keskmiste arvude teooria järgi MÕNI asi ikka hästi peaks minema!
Isegi kui see on ainult "ja sünnipäev toimubki". Midagi ikka hästi läheb!

Lisaks pesin oma toa ja köögi aknad puhtaks. Suure tee ääres esimesel korrusel ladestub välisklaasile ikka täiesti rabavas koguses soppa.
Võtsin sellest suurema osa ära.
Nüüd on väga klaar tunne. Nagu elaksin pooleldi õues. Siuke "täiesti siinsamas, käeulatuses" taju üle tee lasteaia hoovis kasvavaid puid vaadata. 
Poja toas ei pesnud. Esiteks suur inimene, hoolitseb ise oma vajaduste eest. Teiseks on tal nagunii ruloo kogu aeg all, sest ta ei kannata tunnet "möödakõndijad vaatavad mulle ju otse tuppa!"
Minul on see pohh. Esiteks arvan, et kui tuli ei põle, nad ei näegi sisse, ja teiseks ega mind väga ei morjenda nagunii. 
Vaadaku. Mul pole midagi varjata. 

kolmapäev, 14. aprill 2021

Lõpp läheb üha rohkem ja rohkem käest ära, kuid vähemalt algab heasti

Nüüd on kõik parem. 
Mu ise määratud raviskeem tundub toimivat.
Psühhiaater ajas mõttetuid mullikesi, aga õnneks olen ma ise =P 

Mitte luksus, rõõm ja ainult lakkamatu vaimustus kõige üle, ent vähemalt lakkamatut: "Miks elu peab nii raske olema?" pole.
Ehk - edu, saavutus jne.

Mitte küll rahaline edu.
Maisaaru, kuhu raha lihtsalt - kaob.
Vale, sellest ma saan aru küll. Kui mul ON rohkem raha, ma ostan õhtul odavaid saiakesi ja viimase kuupäevaga 30% allahinnatud sushit  ja viimase kuupäeva ahjuliha, mis vaja lihtsalt ahju torgata. Kui mul raha eriti ei ole (nagu praegu), söön odavamalt, teen ise kaneelirulle, mandlitükkidega küpsiseid ja pitsat, ei osta mingit valmissööki. 
Ja saan ka hakkama. 
Aga ikkagi

On nii kummastav, et kas ma saan kuus 800 raha või 550, järgi jääb sellest üsna ühepalju.
Ok, igast kaartidele ja hoiuarvetele kogunenud lisasummad jäävad jõukama minu poolt raiskamata, las kogunevad. Vaesemal ajal saan need ära kulutada ja jään sellevõrra mõnusamalt ellu.

Kui täpsem olla, siis "Miks elu peab nii raske olema?!" ja sellest hullemad mantrad on välja vahetanud: "Tahan koju."
Mida kahtlemata on veidi pentsik omaenda kirjutuslaua ääres hommikumantlis istudes korrutada, aga no kui tuleb, las ta tuleb. "Tahan koju!"
Nonde sõnade tagapõhi on midagi stiilis: "Las keegi teine vastutab ka, ma ei taha kogu aeg ise võidelda, kodus võiks ju keegi sihuke olla".
Sellist vastutajat pole mul küll IIAL kodus olnud, alati vastutan mina ka teiste inimeste eest, ent lootus ei ole täiesti kadunud.
Ma kaldun lollilt üha lootma ja lootma ...

(Muidugi! SEEpärast on mus raudne veendumus, et kui teine pole ideaalne-oivaline, on üksi parem! Sest vastutada kellegi viienda ees ja eest lisaks ei ole üldse ahvatlev! Pingutada end veel rohkem tükkideks ühe täiskasvanud inimene õnne nimel - võeh!!! Oleks lapse nimel, saaksin mina ka sellest midagi, emotsionaalse rahulolu ja värki, aga anda kellelegi võim öelda, et tolm pole piisavalt hästi võetud, ekraan on viltu või võtta ta raskelt ohkama ja märtriilmel nõusid pesema EI OLE minu ettekujutus enda õnnelikumaks tegemisest, tänan väga.)
Nördin iga kord, kui loen kuskilt raskustes vaevlevale emale, kes tõdeb, et krdi karm on, vastuseks saadetavat. Kuidas: "Lapsel on ju kaks vanemat, las isa vastutab samuti!"

Kurat, kui ma olin kaheksa, juba üritasin vastutada oma mõlema vanema õnne eest (ja ei tulnud toime, häbi ja teotus). Te üritate öelda, et MINA (sest iga raskustes ema on ometi mina?!) võiksin KELLEGI TEISE peale LOOTA või? Päriselt?! Näiteks lapse saanuna tema isa peale? Ja ma olen mingi vilets inimene, kui seda ei oska ja ei suuda?! 

Kurat ... kurat! 
KURAT!!!
Et kui kogu mu elu on olnud isevastutamine ja idee vastutusest kõrvale viilida ja see kellegi teise hooleks jätta mulle võõras, on see minu SÜÜ ja MINA olen mingi vale inimene?!
Fakk ...

Ei, see ei ole mingi värske teema. Lihtsalt arutasime K-ga natuke oma perekondadest ja kodudest kaasa tulnud mõttemalle ja nimetatud isevastutamise teema oli peamine minu oma.
"Mina vastutan ise kõige eest," ja kui ma ei suuda, ei teeni piisavalt, ei tule toime, on see MINU viga. Oma valikud. Pean suutma!
Peale Rongi olen hakanud endale leebemalt vaatama. Ma ei pea kogu maailma ära parandama. Ei ole kõik siinsed hädad minu vastutada ja kui mina ei tee, teeb kas keegi teine või ei olegi nii hirmus vältimatu asi. Las olla tegemata.
Ja nälga või külma kätte surra mul ja mu lastel ikka ei lasta ju.
Ma VÕIN vabalt võtta ja puhata. 
Kuid kui öeldakse, et too võõras ema mina pean teistel ka vastutada laskma, mul jookseb juhe täiega kokku. 
Nagu - kellel? Kes tahab õudselt vastutust võtta ja ma ei lase?!
Et mina peaksin sundima inimest, kes ise ei taha, vastutama? Näiteks, maitea, mõne lapse isa kohtusse kaebama?
Sry. Te nõuate, et mina vastutaksin ka selle eest, et keegi teine vastutaks? 
Ma ei jaksa! Ma vastutan juba piisavalt palju, ma ei jaksa rohkem!!!!

(Muide, Tütarlaps on 19 ehk alaealise vanusest väljas ja elab üldse mu ema juures, Poeglapse isa aga maksab meie üüri juba pool aastat ja enamgi veel. Sain temal küsimisega Peale Rongi endana toime, kui pidi.
Selles postituses elan rohkem välja oma vanu nördimusi teemal: "Miks ma neid kohtusse ei kaeba ometi?!")

Oh, oota!
Mu patoloogiline soov kõigile meeldida, kes mulle spetsiifiliselt vastikud pole, on ju sama asi!
Minu vastutus on kõik õnnelikuks teha, mõtles väike väga väga naine. Ja siis natuke suurem väga väga naine. Ja siis enda arust juba täiega suur väga väga naine (nt vanuses 13). Minu asi on teha pere õnnelikuks. 
Kuna ma ei oska väga piiri tõmmata, kes on minu inimesed ja kes mitte, on minu asi teha KÕIK õnnelikuks. 
Nooooojah.

Olgu, ma ei ole enam laps. 
Ja õpin kogu aeg.
Juba ammu olen aru saanud, et
a) ma ei taha teisi õnnelikuks teha teeseldes, võltsides, ebaautentne olles
b) ei ole üldse võimalikki kõiki õnnelikuks teha, muuhulgas seepärast, et inimeste tahtmised käivad üksteisele vastu
c)  kui on valida, kellele meeldida, eelistan meeldida iseendale

Aga ma ei taibanud varem, kust on üldse pärit soov kõik õnnelikuks teha ja kõigile meeldida.
Ei ühendanud absoluutselt ära, et olen jumala väikesest saati tahtnud kõiki enda ümber rõõmsamaks ja rahulikumaks teha. Lugenud seda oma vastutuseks. Olen seda tajunud oma olemasolu ainsa eesmärgi ja õigustusena. 
Ma võtsin ammmmmmmmmmmmmmmmmmu oma vastutuseks hea õhkkonna loomise ning kui seda ei tekkinud, oligi see alati minu isiklik läbikukkumine!
Kunagi polnud keegi teine süüdi ega vastutav. MINU asi oli teistele hea olemine luua! 

Ja muidugi käisid mulle ERITI pinda süüdistused  teiste võõraste emade pihta ses osas, kuidas ma peaksin tegema oma lapse isa a või oma lapse isa b meelega õnnetumaks, sest ... ta peab ka vastutama või midagi. 
Nagu ... ma nagunii ei suutnud teda endaga suhtes õnnelikumaks teha, ma niigi olen läbi kukkunud. Te tahate, et ma kõik VEEL halvemaks teeksin?! Mida?!

Ossa. 
Nii palju mõtteid ja avastusi ...

pühapäev, 11. aprill 2021

Okei

Olgu, järgmise Ghibli oleksin peaaegu pooleli jätnud. Ei jätnud, aga vaatan natuke süngelt, sest ta sisaldab kaht teismelist, kes peaaegu ei maga, vaid teevad kogu aeg tööd. Nad on sealjuures üleni lahked ja abivalmid ning vähemalt poiss on aktiivselt tegev ka ... noh, koolivälises aktivismis, silmad säravad ja sõbrad ümbritsevad ja ... 
Ilmselt saab neist paar. 
Kuna ma ise olen langenud depressiooni sügavikesse (jah, mittemõistmine, eriti blogis kipub minuga sedasi tegema, ega see esimene kord ole) ja mul on raske ÜLDSE midagi peale magamise teha; seisan, käed rippu, Poeglapse toas ja seletan talle: "Ega mul ei ole rohkem midagi öelda või plaanis siin teha, mul läheb lihtsalt aega, et liikuma saada," mulle ei tundu üldse võimalikuna sedasi elada ja vaimset tervist säilitada. 

Jaahh, kirjutasin psühhiaatrile ja uurisin, mida ma pean tegema, et uut sorti AD-sid saada. 
Nii palju mul veel kainet mõtlemist on, et aduda: Poeglapsel ei oleks kellegi teisega parem elada kui minuga ja Tütarlaps oleks MARU õnnetu, kui end ära tapaksin. 
Lihtsalt nii rõveRASKE on. 
Ja siis on need Moonimäe teismelised üliinimesed ... ma ootaksin mingit väga karmi murdumist, aga see on ju Ghibli. 
Ilmselt nad saavad hoopis õnnelikuks. 
Urrr ...

...oh, nad vahepeal osutusid hoopis poolõde ja poolvend olema. Olgu. Kuigi nad on nii ebatõenäolised oma olemuselt, kui nad on ühe isa lapsed, kes ilmselt oli ka natuke hullaktiivne, on see loogilisem ja vastuvõetavam ...
... ja siis selgus, et veel kolmas mees on poisi isa. Kõik puhas ja nagupeab. Lilleline ja okei. Las armastus õitseb jne.
Tegelt on nende pärast hea meel.

Kuigi nad on ikkagi ebausutavad. 

***

Phmt oli mul üks päris hea vestlus ja elu tundub korraga väljakannatatavam. Tegin isegi kaks seeriat kätekõverdusi ja pesin mõned nõud ära. 
Mõistmine.
Tunnete valideerimine. 
"Sa tunned nii ja see on arusaadav."
NII krdi hea ...

Muide, sõna "valideerimine" ei ole mu meelest kuidagi hea ega eestikeelne ega midagi - aga ma ei tea, millega asendada. "Kinnitamine" nagu ei anna päris õiget tunnet edasi.
Tavainimene otsis asendust "See on okei"/"See pole okei"'le ja vist ka lõpuks ideaalset ei leidnud. 
"Ütleme iga kord isemoodi," oli konsensus, aga ma ei taha isemoodi öelda, kui ma tahan just SEDA asja öelda. 
"Nii täiesti võib tunda."
"Sedasi on jõle teha!"
Aga ei saa "see pole kohane!" teatada millegi kohta, mis ei ole absoluutselt vastuvõetav ju. Ja samas kui sa tahad teisele teatada, et tema tunded on okei, ei saa öelda: "Need on vastuvõetavad tunded".
See vormiks hoopis teise nüansi. Siis sa ei anna teada, et need tunded on igati mõistetavad ja nii tunda on täiesti ... nojah, okei. Teavitad hoopis, et olgu, nii võib ka tunda, me ei viska sind bussist välja veel sellepärast ... aga vähe imelik oled ikka.  
Mul on tunne, et mingid vormelid oleks "see pole okei"/"see on okei" kohta sobilikud ja kui neid pole, võibolla ongi okeitamine okei. Sest terminid ongi ju olemas ja terminid just selleks, et kõik öeldut täpselt sellena võtaks, millena nad mõeldud on.
Kui aga keegi tuleb jutuga "armastusest" ning keegi aru ei saa, millest jutt, on segadus ja häda. 

Nojah, aga teise poolt valideeritud tunded tunduvad palju vastuvõetavamad ka mu enda jaoks. Muidu ikka elab sees väike: "Kas ma tegelt ei peaks seda tundma? Kas tegelikult on täiesti okei (täiesti kohane) mind nii kohelda ja ma olengi mingi imelik, et häiritud olen???"
Kas ma peaksin tegelikult olema täiesti rahul ja teised oletavad, et olen normaalne, seega täiesti rahul? 

Ja nüüd on: "Ma olen okei sellena, kes olen. Ei pea teistsugune olema!"
Huuuhhh!

reede, 9. aprill 2021

Filmijuttu

Ega ma ei tea täpselt, mis värk nende Myiazakide ja üldse Ghibli filmidega on. 
Või noh ...
Ilmselgelt ei ole sellist maailma olemas ega isegi kunagi olemas olnud, nagu seal näeb ja tunda on. Aga arvan, see oleks minu maailm, kui mul õnnestuks oma sisemus laiali laotada ja maailmaks teha.
Laias laastus. Kas sõidetakse kitse seljas, autoga või tundmatu olemusega amuleti toel, ei ole ju oluline.
Nendes maailmades on muudkui kõik head, vanamehed ja vananaised puistavad elutarkusi, uues kohas kohtad alati häid, kes su sõpradeks saavad ja isegi kui keegi on kuri, ta ei ole rumalalt kuri, vaid lihtsalt kahjustatud ning selles kinni.
Lase ta vabaks ja kõik saab helgeks ja heaks.  
Vabaks laskmiseks, muidu, piisab sellest, kui neid mõista ja neist hoolida. 
Kuigi tugev olemine sinna juurde ei tee ka paha =P

Siis ma vaatan neid filme ja nutan ja nutan, sest nii ilus ja õige. 

Miks päriselus sedasi ei saa? Üritan, mis ma üritan, üldiselt saan neilt hambulistelt ja hirmsatelt lihtsalt lõuga ja siis kerin end ümber iseenda kerra ja ulun taeva poole, sest MIKS?
Eriti masendav on veel, kui saan lõuga nendelt, kes isegi ei ole hambulised ja hirmsad, lihtsalt mingi koha pealt verised ja õrnad ning kuitahes ettevaatlikult ma sealt ka siduda üritan, nad tõmbuvad turri, kihvad ja küüned, sest ma teen ju valu!

Aga Ghiblis nad ikkagi ju - noh, suudavad. 
Ja mina üritan ka. Ikka ja uuesti ja jälle. Keeldun tunnistamast, et elus ei käi asjad nii.
Küllap see on traumeeritud lapse meeleseisund: mind on vaja, et maailm ära päästa. Või vähemalt osa maailmast. Või vähemalt üks elusolendki! 
Aga kui ma kedagi ei päästa (ennast LOOMULIKULT ei arvesta, sest mhh. Ma küll püüan endast hoolida, aga ... MHH! Kui ma ennast päästaksin, oleks tulemuseks nullsumma mäng - pealegi on mind päästa väga raske, selleks küll mingist Ghibli-tarkusest ei piisa!), mis mõte mul siis üldse on?! 
Miks nemad suudavad, aga mina mitte? 
Mis mul VIGA on?
Aa, et vbla on nad välja mõeldud ja need maailmad on välja mõeldud ja tegelt ei käi niimoodi?
Nojah.
Mõistusega võttes vbla tõesti.
Aga tunnetega võttes valan ma pisaraid mingi Jaapani teismeliste armuloo käigus eelmise sajandi viiekümendatel. 

Sest asjad PEAKSID sedasi käima! 
Mis mõttes ei käi?!

teisipäev, 6. aprill 2021

Veel mälestusteveeretamist, "kõik me tuleme oma lapsepõlvest" ja natuke laiemat analüüsi kah

 Rääkisin ühega ka eraviisiliselt eelmise postituse teemast. 

Mina: "Krt, sina näiteks peaksid minust ju palju traumeeritum olema?!"
Tema: "No ma kardan konflikte. Mul ei ole tunnet, et saaksin nendest midagi võita. Parem karistus vastu võtta, igasugune õiendamine teeb asjad hullemaks."

Jaah, vat seda mul tõesti ei olnud. 
Vastastikku süngelt vaikmine ei olnud ei äravõetav ega teeme-kiiresti-ära-kannatatav. Ma tegelikult ei jätnud toona vastamata mitte nürist kangekaelsusest, vaid mul ei olnud midagi öelda. Aga see kahtlemata nägi väga kangekaelne välja ja siis proovisimegi vastastikku teineteise kivist kannatust. 
Välja arvatud, et vahel ma plahvatasin, aga sel ei olnud negatiivseid tagajärgi, vaid vahel lausa positiivsed. 
Näiteks on mu meeles, kui ma läksin füüsiliselt ema käest tagasi rebima oma nukuriideid, mille tema ähvardas ära visata, sest need vedelesid.
(Mõtlesin, kas panna "vedelesid" jutumärkidesse, aga no - nad olid põrandal, mitte kapis või mänguasjakastis tõepoolest ju. Alailma olid. Ma koristasin asju, kui tõesti muidu ei saanud, muuhulgas näiteks seetõttu, et ema karjus ja vehkis kätega.) Ema, kes niigi oli üsna erutatud seisundis, läks puhta hulluks ja hammustas mu kätt. Mina tõmbasin käe ära ja hakkasin nutma, tema oli ise ka oma teost ehmunud, läks toast välja ning mõne aja pärast tuli tagasi ja vabandas. 
Miska mina sain ka sellest konflikti eskaleerimisest tegelikult positiivse kogemuse. 
"Kui asi päris hulluks läheb, tuleb pärast tore leppimine ja ometi pole mina jälle süüdi ja jee!"
See ei olnud ainus säärane lugu ja vahel olin vabandajaks ka mina - kuigi siis alati kellegi ees, kes minust nõrgem, näiteks mu noorem vend või vennaga suht üheealine tädipoeg.

Nii et nüüd mulle konfliktid meeldivad. Ma tunnetan neid õhupuhastajatena, sees on lootus: "Kui teine, see tugevam pool läheb ülekohtuseks, ta saab sellest varsti ise ka aru,  ja kokku on kõigil parem."

Muide, ositi on selline: "Korraks läheb halvemaks, aga kokku ma võidan"-tunne ilmselt taga sel Marca kirjeldatud fenomenil "naised on sõjakamad". 
Tegelikult on naiste kartmatus hästi hea märk tuvastamaks, et elame inimsõbralikus süsteemis. Meil (naistel) ei ole tunnet, et kannatame ära, muidu äkki on hullem. Meil on just nimelt tunne, et korra võib ju molli saadagi, aga seadus ja kord, politseid ja kohus on meie poolt.
Ükskord me võidame niikuinii!
Noh, ja selle nimel, et ükskord võita, paar tohlakat ära kannatada ei tundu eriti murekoht. 
Aga kui eeldus on teine? Kui eeldus on, et hakkad vastu, läheb veel halvemini?
Siis käituksime ikka massiliselt teistviisi ju. 
Ka naised.

Võibolla on käitumisviis "ma ei tee midagi, ei sekku, ei mölise, muidu on hullem" lausa enamasti lapsepõlvest õpitud?
Vanemdamise omapärad mõjutavad kõiki, vbla on need suures osas ka sooliselt "poisse peksame, tüdrukutega õiendame" jaotunud?
Ja osaliselt seepärast me (peksmata või leebelt pekstud isikud) sageli ei karda? 

pühapäev, 4. aprill 2021

Enesevaatlus, taas

Disclaimer: kehaeritised

Ma ei ole viimast kommentaari eelmise posti juures lugenud.
Jõud sai otsa. 
Et ma olen küll warrior, aga vahel isegi mina ei jaksa võidelda, ei jaksa maailmale kinnitada, et jah, mul on õigus olla mina, jah, kõigest hoolimata, mis sa ütled, mul on ikka see õigus. 
Lihtsalt ei jaksa. 

Aga kuna oli see tumblr, mida notsu jagas ja AbFab mõtles jagada, mis läks nii kohutavalt ja hästi täpselt täppi, et andis mulle uue vaatenurga paljudes asjades ning tundub äärmiselt tõde olevat, muudkui imestan.
Ah, seepärast on inimestel minu "teen, mida tahan"-ideest raske aru saada, et nemad ei taju kogu aeg situatsioone ja inimesi enda ümber ja nende "teen, mida tahan" ei võta teisi automaatselt arvesse?
Ah, seepärast pole mul iial olnud mingit probleemi ärgata teistmoodi hingava lapse kõrval hetk enne, kui ta näljast nutma hakkab, ja samas saan vabalt magada mängiva muusika või ülakorrusel hüppavate võõraste lapsejalgade saatel, rääkimata nii tühisest asjat kui pesumasinamüra!
Või tüüpiliselt: ärkan minut enne äratuskella.
Ah sellepärast ma ei unusta midagi ära (no ok, kord aastas vbla) ja olen: "Wtf teil peas toimub, et teil on nimekirju vaja, et asjad tehtud saaksid? Et te peate kohtumised üles kirjutama? Et teil on vaja mingit meenutust, et tähtaeg seejasee?!"

Loomulikult ma tunnen ära väga korduvalt loetud inimese "hääle" tema teise nimega internetikommentaarides, märkan muudkui vestluses üles võetud teemasid: "Ahah, selle kohta ta ei öelnud mulle midagi, mis peab tähendama, et ta ei taha sellest rääkida või lausa, et ta paneb mulle pahaks antud teema tõstatamise", tajun rahulolematust minuga ja olen seepeale VÄGA puudutatud, sest mis õigusega sel inimesel üldse minu elu kohta midagi öelda on, ja mäletan siiamaani kuskil 9-aastasena klassis pakutud sünnipäevakomme, kus mul olid kaks erinevat sorti, aga igale üks, ja siis üks klassivend võttis kaks ja ma lihtsalt seisin ta kõrval, midagi ütlemata, kuni ta imestamise, miks ma edasi ei lähe, lõpetas, ja viimaks taibanuna ühe tagasi pani. Ma kartsin, et kui ta võtab kaks, võtavad kõik kaks ja siis tuleb pooltele täitsa puudu. 
Sestsaati polnud mul iial olnud kahte erinevat sorti komme, kust üks valida. 
Õnneks. Sest kui kodus oleks öeldud, et nii on vaja, need kommid on võtta, ma poleks julgenud neid koolis pakkuda, vaid nad oleks lihtsalt kotis oodanud.
Huvitav, mis ma oleks nendega teinud? Sest ma ei söönud vabal tahtel eriti kommi, ma olin kana-makra-valgumari-jäätis-koogelmoogel head, muud maiustused jama-laps.
Kes sõi phmt kõike, mis otse vastik polnud ja oli jubedasti hädas söökidega, mis olid. Nt piima-köögiviljasupp, keedetud porgand, keedetud kaalikas, kuumtöödeldud hapukapsas ja kõik marjakissellid. (Piima-, kakao- ja karamelllikissell olid head.)

Aga jah. Kahtlemata olin ma enda allasurumise meister, sest mu eesmärk oli, et teistel oleks hea, et suured oleksid rõõmsad ja et minuga oldaks rahul. 

Aga on üks päris ilmne "aga". 
Mul oli vastik küll, ei salga. "Igal pool on hea, kodus kõige parem?"
Misasja?
See on sama masti ütelus, kui jutt kooliaastatest, mis elu parim aeg, eks?

Aga peamiselt oli ebapärlikarbil ikkagi ka õigus, kui ta ütles phmt: "Sellist elu on kõik elanud, mismõttes sina sellest eriliselt traumeeritud olid, oioioi? Pff, ennastimetlev idioot!" 
Et nagu ... minuga ei tehtud midagi eriliselt ebameeldivat. Oli vitsa andmist, aga see oli peamiselt kohutavalt alandav, valu ma ei mäletagi. Oli tutistamist, aga see ei huvitanud mind üldse eriti, sest polnud alandav. Pikad, tunde kestvad ülekuulamised teemal "miks ma leian su kappi peidetuna mustad aluspüksid" olid ebameeldivad, aga jälle - põhjus, miks nad nii pikad olid, oli, et ma ei öelnud midagi. Vaikisime vastastikku, kuni emal kopa ette lõi ja ta minema läks. 
Miks ma nad kappi peitsin? Kuivama. Sest ma teadsin, et kui ma nad avalikult musta pessu panen, tuleb pahandus ju.
Aa, mul on lapsest saati kerge põiepidamatus olnud. 
Mitte midagi hullu, aga et ma ei tunneta pissihäda, kuni korraga on ta hirmus suur ja tilk tulebki püksi, oli normaalne.
Et see ei ole ju tegelikult normaalne ja arst jne?
Esiteks: kust kurat pidin ma teadma, et ei ole normaalne? Ma eeldasin, et teised ilmselt panevad oma pissihäda paremini tähele, nad on hoolikamad ja seepärast pole neil siukesi probleeme, dohh.  
Teiseks: kui ma viimaks täiskasvanud olin ning arsti juurde jõudsin (kaks korda käisin, nii umbes viieaastase vahega), öeldi, et ega see ikka päris normaalne pole, ja soovitati vaagnapõhjaharjutusi. Korra anti isegi cd, mida vaadata, õpetustega, kuidas teha. 
Ma olin vaagnapõhjaharjutusi nagunii teinud ja teinud ja teinud ja mitte midagi ei muutunud, aga kui arst arvab, et sellest piisab, no siis ilmselt piisab - ja ma tulin kabinetist tulema. 
Ütleme, oma vajaduste eest seismine EI ole mu tugev külg olnud VÄGA KAUA. 
Peale Rongi olen õppima hakanud.
Sest noh, vanamoodi ei saanud elada, tuli uus mood leida. 

Kuigi mind siiamaani ajab nutma (loe: hetkel on pisarad silmis), kui palju ma negatiivset tagasisidet sain selle otsuse peale. Nii isekas ... 
Fakk, kuidas on võimalik, et te NIIVÕRD millestki aru ei saa?! oli mu sisekõne. Nüüd on: "Fakk, kuidas on võimalik, et te niivõrd millestki aru ei saaNUD?!"

Noh, kuid tulles tagasi selle juurde, et "abused child".
Ma tegelt ei saa aru hästi. Et ... ma ju tean, mis on "abused child". Pekstakse nii, et karjumine peaks ju ometi teiste kortermaja elanike kõrvu kostma (mispeale nad ignoreerivad, muidugi, maailm on ignoreerijaid TÄIS). Ei anta süüa, varasta ise endale toitu, kui oskad. Vanem on kogu aeg purjus või narkot täis ja ebaadekvaatne, hoolitsed enda eest ise. 
Midagi sellist mul ei olnud. Oli subjektiivselt halb, aga samas sain sünnipäeva ja jõulukinke (meil ei peetud nääre, ikka jõule), kalli ja kaissu, ei mingit tuhkatriinu-elu. 
Kõik oli ju - normaalne? 
Mis tähendab, et selline tundeteravus ümbritseva suhtes peaks ka ju olema - normaalne? 

Olgu, on võimalus, et ma olengi lihtsalt hästi tundlik.
Võtmes "minu kodu vaevad olid mulle nii suured, et arendasin välja võimed ja oskused neid vältida, kui vähegi sai, sest olen õrn ja saan kergesti haiget".
Selle võimaluse kasuks räägib peamiselt, milline on mu valu- ja ebamugavusetaluvus. Ehk - kuna pea kogu aeg on ühel või teisel moel paha, ma lihtsalt olen õppinud oma ebameeldivusi ignoreerima.
Aga samas: mul ei ole sellist häiritust rinnahoidjatest, imelikest materjalidest vms kui notsul. Et jah, oli aeg, kui rinnahoidjad OLID jube ebamugavad, ent kui ma sain viimaks ise osta poest, ise valida ja PROOVIDA enne, sain üpris mugava. Mis siis, et tugikaared ja materjal, mida ma nüüd väga kahtlevalt katsuksin. 
Siis oli endistest "ema vanad, kuskilt seisma pandud asjade kotist" nii palju parem, et oo!
Muide, eks enne oli aeg, mil midagi saada ei olnud. Siis jälle oli, aga et ma ei kaevanud, ei arvanud keegi, et peaks   
Kandsin selle iseostetud rinnahoidja otseselt ribadeks. S.t. mõned väikesed pilurebendid ei olnud veel mingi loobumisteema, need ma õmblesin lihtsalt kinni.
Olgu, jälle hakkan teise teemasse libisema.
Kuigi riidesiseste siltideni pole ma veel jõudnudki.

... et ma ei tea, kuidas selle mu Hirmsa Tundlikkusega on. Olen mingites asjades tundlikum küll, kui normaalne on, aga samas osades asjades jälle mitte. Nt on kõiksugu toidu valimine mulle võõras. Minule on: "See on söök, see on söök, see on söök ... Seda ma ei söö, lagrits ei ole mu jaoks söögiasi." Hallitanud koha lõikasin tomatist välja ja siis maitsesin ülejäänut. Kui ikka veel hallituse järele maitses, lõikasin uuesti ja maitsesin taas. 
Mõned veidi kahtlase maitsega puu- või köögiviljad sõin ära, sest no nii jäle ju ei ole, et kurgust alla ei saaks. Lihtsalt natuke vastik. 
Et mul olid põlved kogu aeg lõhki kukutud lapsena? Nojah, kukkumise järel mõned tunnid oli suht hirmus, aga järgmisel hommikul pohh, ma olin juba harjunud ja ei tunnetanud haavakohta valusana. Et mu vasak jalg valutab praegu ja puus on Rongist saati hell olnud? Aga midagi HULLU ju ei ole, väljakannatatav!
Ehk siis - hm, kõrge tundlikkus ja madal tundlikkus annaksid üsna sama tulemi tegelt. "See pole väärt kõnelemist ega tähelepanu andmist, nii lihtsalt on". 
Kust ma teadma peaksin, et olen tundlik?
Kas olen? 

Aga jah. See maailma tunnetamine on küll asi. Teema.
Kuidas toimida, et teistel oleks kõige parem, on mulle väga loomulik jälgida.
Maailma jälgida ja sisse võtta.
Mingi anonüümne kommentaar võrgupäevikus, aga väljendab ideed, mida üks lugejast tuttav võiks väljendada - vbla tema kirjutaski, lihtsalt anonüümselt, et ma tema pihta ei nördiks? 
Võimalus on. Kui keegi, keda ma nime järgi tunneks, tahab midagi negatiivset öelda, läheb Unknown-iks. Ilmne lahendus ju?
Inimene, kes kardab koeri, jääb seisma, kui talle Totoroga vastu tuleme. 
Kes nii väga ei karda, aga on ettevaatlik, läheb sõiduteelt mööda.
Ma ärkan üles, kui poeg kööki läheb, aga kui ta ahju avab, uinun taas rahunenult - tal on meeles, et seal on pitsa ja tühja kõhuga saab seda võtta. Kõik on korras.
... ja see ei ole normaalne, ütleb tumblr. See on traumeeritud laste värk. 
Ah, siis seepärast ei ole mul õnnestunud sellist mõistmist teistelt saada. 
Aga - ja need on suht tõsised küsimused - kust krt ma oleksin pidanud teadma, et nii ei ole normaalne mõista? Kust krt oleks ma pidanud teadma, et mu pissihädavärk ei ole tavaline? Kust krt ma pidin teadma, et ei ole normaalne pidada enesetappu kogu aeg tagataskus "no kui liiga hulluks läheb, see võimalus on ikka"? Kust, kurat, pidanuks ma aduma, et olen traumeeritud laps? 
Kust krt ma pidanuks/peaks teadma??????

Aaa, kuidas kommenteerida?
Tread softly. 
Kui sul kaasa tundvat mõtlemist ei ole, ole vait. 

neljapäev, 1. aprill 2021

Ah, seda ma nimetasingi armastuseks ja ise ka ei saanud aru ..?

Oi.
Oioioioioi!

Ma olen palju aastaid endamisi pomisenud: "Ma tahaks, et keegi armastaks mind!" 
Ma OLEN ka vahel mõelnud, et vist ei taha tavaliselt armastusena nähtut-mõeldut, sest noh - see on mul ju olemas. Aga just praegu, esimest korda, ma mitte ei mõelnud, kuidas ma vist otsin mõistmist või midagi, vaid TUNDSIN: "Ma tahan, et mind mõistetaks!!! Et keegi oleks, kes saab aru!" 

Et ma sellele kellelegi meeldin, sest ta SAAB MUST ARU, on muidugi enesestmõistetav. Sest mida on minus mitte armastada, kui must aru saadakse? 

Mõni selline on olemas tegelikult. Vähemalt ma arvan, et Kader (netinimi, mida ma isegi ei tea, kas too isik enam kasutab) adub mind näiteks hästi.
Selliseid on veel. 
Nii nunnu. 
Aga jah. Mõte: "Keegi ei armasta mind!" tõesti ei päde, just nagu ma ikka ja jälle endale tunnistama olen sunnitud. Haliseda tahaks, tunne on vale - aga nad ju armastavad! MIDA ma kurdan?!
Njah, armastavad.
Lihtsalt kuna nad ei mõista mind, ei taju üleni, vaid ainult mingit osa, nad tegelikult ju ei armasta MIND, vaid seda kedagi, kes nende pea sees minu välimuse ja liigutuste alla mahutub ja sobib.
Me ei näe inimesi nendena, kes nemad on, näeme nendena, kes me ise oleme. 

Minuga sarnaseid on üsna vähe. Nimetet Kader vist nagu ... Aga enamasti oleme teiega mõnes asjas sarnased, vbla mõnes teises-neljandas-viiendas ka, ja et me kolmandal teemal ÜLDSE ei klapi, on vähemalt minu jaoks väga raske omaks võtta. 
MisMÕTTES too "sa" või "ta" ei saa mu selle- (mis iganes kõne all on) suunalistest mõtetest aru, misMÕTTES ta ei mõtle kaasa, nutt ja hala!
Ma olen nii üksi. 
Uäääää ...

On need ka, kes üldse minuga sarnaselt ei mõtle v.a. võibolla nt neljandal ja kahekümne seitsmendal teemal. Nende mittearusaamine mind ei sega.
"Pole minu inimene" ja mind ei huvita.
Just need, kellega nagu oleks klapp - ja siis ikka ei ole; kes nagu oleks targad toredad inimesed ja siis mingil teemal täiesti teistmoodi (täiesti MÖÖDA, ütleksin ma) - need häirivad mind maapõhja. 
Vt ka koerakakadraama või ebapärlikarp nt. 
Kui on minust täiesti teistmoodi inimene, mul on pohh. Aga kui on piisavalt sarnane, et ma juba arvan: ta saab must aru! ja siis ilmneb, et ei saa ÜLDSE, on jube.
Arvasin, et mõistab, aga jälle, jälle, JÄLLE eksisin, minuga sobivaid mustreid on nii väheste peades, ma olen NII ÜKSI ...
Sest ta tegelikult mõtleb hoopis teisiti, kokkulangevused me seisukohtades pole mitte mustrilised, vaid juhuslikud. Tal on sees tegelikult hoopis teistsugune süsteem. Või isegi kui on ositi sama, mingid baasasjad, millel kõik püsib, on täiesti teised!
Ma ei kuulu kellegagi kokku, ma ajan oma asja ÜKSI, keegi ei saa aru ...

Huvitav, et ma nt viis aastat tagasi oli juba võimeline formuleerima, et kõige rohkem tahan, et must aru saadaks - suva mis teemal. Ka siis, kui tellin vanilje-jäätisekokteili, on juba ok ning kerge olla, kui mulle ei pakuta selle asemel šokolaadi oma. Ja kui pakutakse, ma naeratan ja ütlen, et ei, ma tahan vaniljega, ent enda sees pööritan silmi ja oigan. 
Ma ju ÜTLESIN, mida tahan, panin sõnadesse - kuidas saab olla, et ma IKKA pean üle seletama?! Kuidas on VÕIMALIK üldse saavutada, et must aru saadaks?! 
Ja ei olegi. Teisi ei huvita, et mina. Neil on mingid oma mõtted (näiteks et jäätisekokteil šokolaadijäätise ja kirsimahlaga on imehea - suht hea on tõesti minu arust ka. Umbes kolmandal korral tellisin sealt kohvikust siis ühe vaniljejäätise ja ploomimahlaga, ühe šokolaadijäätise ning kirsimahlaga, sest olime pojaga kahekesi ja tahtsime proovida. Ja see uus oli hea kombinatsioon. Kuigi vaniljejäätis ja ploomimahl olid paremad) ja nad on selles kinni. 
Nojah, ent "ma tahan, et must aru saadaks" ja "mind teeb jube rõõmsaks, kui must aru saadakse" olid sõnastatuna mõtted jah, aga sinna, et "armastus" tegelikult minu jaoks tähendabki "et must aru saadaks", ma ei jõudnud. 
See oli praegu uus.
Tunne, mitte mõte.
Kuidas ma juba ammmmmmu seda ei taibanud ... seepärast mul ei ole ka huvi meeste vastu, kes mind ei tunne, dohh =D Sest noh - nendega pole lootagi, et saavad aru. Enne peab vägevasti kooskogemusi looma ja no - ma ei taha töötada tulemi nimel, mis niiiiiiiiiiiii krdi haruldane ju! Kui tõenäoline on, et ta hakkab must aru saama, kui isegi head sõbrad ei saa päriselt?
Ja samas, mhmh. Adaga mul ei ole tunnet ka, et me võiks lahku kasvada. Mingid baasasjad on niivõrd samad. Sisemised mustrid, kui soovite. 
Kas see ongi "sõprus" tegelt? Tunne, et jagame sama süsteemi?

Aa. 1. aprill?
Sul on midagi seal varruka peal. Vist mingi natuke öka värk.