Teisipäev, 6. aprill 2021

Veel mälestusteveeretamist, "kõik me tuleme oma lapsepõlvest" ja natuke laiemat analüüsi kah

 Rääkisin ühega ka eraviisiliselt eelmise postituse teemast. 

Mina: "Krt, sina näiteks peaksid minust ju palju traumeeritum olema?!"
Tema: "No ma kardan konflikte. Mul ei ole tunnet, et saaksin nendest midagi võita. Parem karistus vastu võtta, igasugune õiendamine teeb asjad hullemaks."

Jaah, vat seda mul tõesti ei olnud. 
Vastastikku süngelt vaikmine ei olnud ei äravõetav ega teeme-kiiresti-ära-kannatatav. Ma tegelikult ei jätnud toona vastamata mitte nürist kangekaelsusest, vaid mul ei olnud midagi öelda. Aga see kahtlemata nägi väga kangekaelne välja ja siis proovisimegi vastastikku teineteise kivist kannatust. 
Välja arvatud, et vahel ma plahvatasin, aga sel ei olnud negatiivseid tagajärgi, vaid vahel lausa positiivsed. 
Näiteks on mu meeles, kui ma läksin füüsiliselt ema käest tagasi rebima oma nukuriideid, mille tema ähvardas ära visata, sest need vedelesid.
(Mõtlesin, kas panna "vedelesid" jutumärkidesse, aga no - nad olid põrandal, mitte kapis või mänguasjakastis tõepoolest ju. Alailma olid. Ma koristasin asju, kui tõesti muidu ei saanud, muuhulgas näiteks seetõttu, et ema karjus ja vehkis kätega.) Ema, kes niigi oli üsna erutatud seisundis, läks puhta hulluks ja hammustas mu kätt. Mina tõmbasin käe ära ja hakkasin nutma, tema oli ise ka oma teost ehmunud, läks toast välja ning mõne aja pärast tuli tagasi ja vabandas. 
Miska mina sain ka sellest konflikti eskaleerimisest tegelikult positiivse kogemuse. 
"Kui asi päris hulluks läheb, tuleb pärast tore leppimine ja ometi pole mina jälle süüdi ja jee!"
See ei olnud ainus säärane lugu ja vahel olin vabandajaks ka mina - kuigi siis alati kellegi ees, kes minust nõrgem, näiteks mu noorem vend või vennaga suht üheealine tädipoeg.

Nii et nüüd mulle konfliktid meeldivad. Ma tunnetan neid õhupuhastajatena, sees on lootus: "Kui teine, see tugevam pool läheb ülekohtuseks, ta saab sellest varsti ise ka aru,  ja kokku on kõigil parem."

Muide, ositi on selline: "Korraks läheb halvemaks, aga kokku ma võidan"-tunne ilmselt taga sel Marca kirjeldatud fenomenil "naised on sõjakamad". 
Tegelikult on naiste kartmatus hästi hea märk tuvastamaks, et elame inimsõbralikus süsteemis. Meil (naistel) ei ole tunnet, et kannatame ära, muidu äkki on hullem. Meil on just nimelt tunne, et korra võib ju molli saadagi, aga seadus ja kord, politseid ja kohus on meie poolt.
Ükskord me võidame niikuinii!
Noh, ja selle nimel, et ükskord võita, paar tohlakat ära kannatada ei tundu eriti murekoht. 
Aga kui eeldus on teine? Kui eeldus on, et hakkad vastu, läheb veel halvemini?
Siis käituksime ikka massiliselt teistviisi ju. 
Ka naised.

Võibolla on käitumisviis "ma ei tee midagi, ei sekku, ei mölise, muidu on hullem" lausa enamasti lapsepõlvest õpitud?
Vanemdamise omapärad mõjutavad kõiki, vbla on need suures osas ka sooliselt "poisse peksame, tüdrukutega õiendame" jaotunud?
Ja osaliselt seepärast me (peksmata või leebelt pekstud isikud) sageli ei karda? 

24 kommentaari:

  1. Ahaa, üldisem arutlus, väga armas.
    Su viimasest lausest. Enda näitel arvan, arvan, et pole otsest seost peksu ja mittekartmise vahel. Teinekord võib lausa vastupidi olla. Ma ei hakka siin su eelmise posti alla kirja pandud vanemdamise üksikasju üle kordama, las vajuvad internetihämarusse, aga mina olen elav näide „peksti ja ei karda“ kohta. Ei karda ussi, ei karda püssi. Üks näide. Mõned aastad enne Eestist ärakolimist viskasin ühe suure, purjus, verbaalselt vägivaldse mehe liinibussist välja. Võtsin natist kinni ja nügisin ukse poole. Muidugi, kui ta oleks tahtnud minu kallal jõudu kasutada, oleks see käkitegu olnud, aga ma olin NII vihane, et mu viha jõud võitis tema füüsilise jõu. (Ülejäänud kodanikud seisid, näpp suus, ei teinud midagi.)

    Konfliktidest – teinekord toimivad tõepoolest õhupuhastajatena. Aga samas ei saa öelda, et nad mulle_meeldivad_. Kui neid hakkab tihti juhtuma, mõjub pigem kurnavalt, tekitab soovi distantseeruda. Konfliktid söövad energiat.

    VastaKustuta
  2. Piisab ühest keretäiest. Situatsioon umbes selline, et hommik, mina (3a) keeldusin pissipotile kaant peale panemast. Ema vihastas mu jonni ja kanguse peale, läks tõi luua seest vitsa. Peksis, kuni see hale raag läks katki. Isa ärkas üles, küsis, milles asi. Ema tõi uue vitsa, siis andsid juba üksmeelselt. Kui ema kolmanda vitsa järgi läks, panin potile kaane peale. Kusjuures seda momenti ma isegi mäletan, seda hetke, kus ma kuulsin, et ta tuleb jälle tagasi ja mõistsin, et see ei lõpegi enne, kui ma vastuseisu lõpetan. Muidu tean juttu ema mälestustest, ise päris kõike ei mäleta. Rohkem keretäisi ma saanud pole ja ega seegi arvatavasti väga valus olnud - mis see kulunud luuaraag ikka teeb. Pigem oli see lugu ema järjepidevusest "lapse jonni murdmisel", mis tal ka õnnestus.
    Ma ei tea, kas sellest, võibolla on see mulle ka lihtsalt loomu poolest kaasa sündinud, aga ma ei ole üldse võitleja. Annan juba ammu enne võitlust alla. Sest kes olen mina, et hakata kellelegi vastu ja niikuinii ma ei võida. Ratsionaalne mõistus ütleb küll, et see ei ole päris normaalne, aga enda eest võidelda ma ikka ei suuda. Ainult väga leebete vahenditega, läbi sõbraliku vestluse, selgitamise on see võimalik, aga igasugune teravam konflikt paneb kohe kas põgenema või alla andma. Füüsilise kallaletungi puhul hakkan ikka rabelema ja vastu, aga vaimse puhul annan juba ette loobumisvõidu.
    Ses mõttes ma olen sulle kade, et sul sedasorti julgus olemas on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Absoluutselt hirmus lugu =(
      NII halb!!!
      Ma kuidagi ei suuda tajuda, et see valus ei oleks, kui kasevitsaraag vastu last PURUKS taotakse.
      Kolmeaastast ...

      Kustuta
    2. ...ja ma lihtsalt oleks küsinud oma lapselt, et "kas sa tahad selle lahti jätta"...

      Kustuta
  3. See on vist ka temperamendis kinni.

    Või ettejuhtundu kogemustes. Minu kogemused ei ütle, et konfliktid puhastavad õhku (nii olen ma lugenud ainult raamatutes). Mul on lapsepõlvest kogemusi, kus ma läksin konfliktile, sest puhtfaktiliselt oli mul õigus - ja need kogemused näitasid, et konflikt kerib ja kerib, mina lähen järjest rohkem endast välja, kuni ma ei kontrolli end enam üldse ja täiskasvanud ehmuvad - AGA see ei tähenda, et nad mind uskuma jääks.

    Või siis jääb see konflikt minu sisse edasi kerima. Neid mäletan ma peamiselt täiskasvanust peast. Konflikt on ära, läheme laiali, oleks justkui kõik hästi ja "õhk puhastatud", aga minul veel tükk aega käed värisevad ja süda on paha ja peas hakkab see uuesti ja uuesti läbi mängima, kuni mul on tunne, et kogu maailm on kuri, pidev võitlus ja mitte keegi ei armasta mind mitte kunagi.

    Kõige selle juures ei suuda ma üldse vaidlustest hoiduda, vaid lähen kergesti põlema ja tükin kohe vaidlusse. Pakuks, et mõlemad on organismi üldisest ärevusfoonist - lähen kergelt põlema ja JÄÄNGI põlema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No just, ma rääkisingi sellest, et kogemused otsustavad, mismoodi me tulevikus reageerime: kas on kogemus, et läheb hullemaks või on kogemus, et kui läheb piisavalt hulluks, toimub mingi murrang ja läheb paremaks.
      Minu lapsepõlv ütles mulle, et kui on pinge ja pinge ja pinge, mida ei lahendata kuhugi poole, jääb see õhku ja sama pingetunne kestab ka siis, kui "olukord" on möödas. Kui me olime kolm tundi vastastikku vaikinud, ei olnud me üksteisega rõõmsad ja hellad samal õhtul ega alati ka järgmisel päeval veel.
      Aga kui tuleb murrang, tuli ka vabanemine.
      Lihtsalt kui murrang tuli sinna suunas, et antakse minule vitsa, sõi see niii kohutavalt mu eneseuhkust ("võta püksid maha!", krt, mul hakkab siiamaale sellest imelik, kuigi VALU ma üldse ei mäleta, lihtsalt surmav alandus - ma vist oleks keeva veega kõrvetamist eelistanud), et ma ei leebunud, naeratanud ega liputanud lepitavalt saba pärast. ​
      Vaid mõtlesin kättemaksuhimuliselt: "Kui ma nüüd ära suren, oi, teil on kahju!""

      Ehk niipidi pinge ei kadunud. Teine pool pidi minema enda arust üle piiri, siis saab vabadusetunne tulla. Kui ta on oma piiridee sees omast arust, on kõik ikka halb ja jube.

      Ma hästi sinu variandist aru ei saa - mis mõttes "faktiliselt õigus"? Meil käisid konfliktid alati (alati!) võimu pärast. Kas ma tulen õigeks ajaks koju? Mis mõttes ma tulen Lillekülas juba rongist maha, et seal elava klassiõega kastanite all mängida? Kas ma kannan susse (pidi kandma, et sokid nii kiiresti ei määrduks - ma hakkasin paljajalu käima seepeale.) Pean kandma! Pean koristama! Pean õppima! Pean tegema nii, nagu mulle öeldakse - ja mina lihtsalt ... ei saa isegi öelda, et mul oleks mingi teadlik valik olnud. "Elan, nagu ise tahan!"
      Ma lihtsalt tegin nii, nagu mulle hea tundus.
      Ja see ei olnud see, mis mu vanemate meelest hea oli.

      Kustuta
    2. "faktiliselt õigus" - üks näide, kus onu oli veendunud, et ma olen välitermomeetri maha võtnud, aga ei olnud. Ta oli selles veendumuses nii kinni, et ei saanud ilmselt üldse aru, miks ma eitan, sest ega mind juhul, kui ma OLEKS selle maha võtnud, midagi ähvardanud ei oleks (mul oli ses mõttes päris turvaline lapsepõlv).

      teine näide, kus mind pandi koolis nurka, sest ma lõin oma klassivenda õpikuga - mis oli küll tõde, aga poolik tõde - tõe teist poolt, et tema lõi mind enne, seega see oli võrdne situatsioon, ei kuulatud.

      ühesõnaga, ma esitasin fakte ja neid ei usutud.

      Kustuta
    3. aga osa mu näiteid, eriti need hilisema ea omad, illustreerivad seda, et kogemused sõltuvad temperamendist. Ma annan endale aru, et neid situatsioone võttis teine pool tõenäoliselt just sellise lahenemisena ja õhu puhastamisena nagu sina. Lihtsalt minu peas asi ei lõppenud ega lõppenud.

      Vahel isegi siis, kui mina ei ole ise üldse osaline. Kaks poolt lähevad minu nähes konflikti ja nende edasise käitumise põhjal otsustades oli neil sellest kasu, õhk puhas jne. Ja minul, kõrvalisel pealtvaatajal, kerib ja kerib ja kerib.

      Kustuta
    4. Ma pakun, et seda vanematepoolset "peab" on kogenud meist enam-vähem igaüks. Peab muruääri lõikama! Peab mütsi pähe panema! Peab mannaputru sööma! Peab ainult viitele õppima!

      Teiselt... ma ei tea, kuidas asjad ühiskonna oleksid, kui juba väikelapsest peale antaks kõigile võimalus elada täpselt nii, nagu nad ise tahavad. See oleks vist üks hoopis teistsugune maailm. Iseküsimus, kas parem või halvem.

      Kustuta
    5. Peab pissipotile kaane peale panema! Muidugi peab, aga ma siiamaani imestan, et rääkimise asemel valiti vits. Laps peab sõna kuulma! Kolmeaastane ei ole muidugi ka mingi argumenteerija ja küllap oli meil hommikuselt kiire tööle ja lasteaeda, aga selleks ikka aega leiti, et kaks vitsa puruks peksta. Eks see oli tolle ajastu vaim. Veel 18-aastasena öeldi mulle, et kuni minu jalad on vanemate söögilaua all, ei ole mul eriti millegi üle otsustusõigust. Sisse pekstud orjameelsus ei taha kohati praeguseni kuidagi üle minna...

      Kustuta
    6. Lendav, mulle öeldi sama - täpsemalt, et "kuni sa meie katuse all elad". Ja elasin 21. eluaastani (kuigi siis teenisin juba ise ka), sest tol ajal ei olnud elamiskohti niimoodi võtta nagu praegu. Ei olnud nagu üldse võtta.

      Samas, loodetavasti ei jää nüüd muljet, et mu vanemad mingid koletised olid. Nagu ütsin, mul oli õnnelik lapsepõlv, kulunud fraasi kasutades. Lihtsalt... kui hakata üksikasju üles kaevama, kerkib pinnale igasugust. Olen seda tüüpi, et üldjuhul ei kaeva. Ma saan aru küll, et lapsepõlvega võib paljut põhjendada, aga mulle endale tundub kuidagi... ee.. nõrk oma hädad vanemate möödalaskmiste kaela lükata. But it's just me. Mistap VVN, palun ära võta seda torkena sinu pihta, eks.

      Kustuta
    7. Ega ma ka sugugi päris kindel ei ole, et mu allaheitlikkus ainult lapsepõlvest tuleneb. Küllap on lapsepõlvel oma osa, kuid kindlasti on oluline ka kaasasündinud loomus. Lapsepõlve juhtumised lihtsalt on nihutanud minu isikuomadusi kas siia- või sinnapoole.
      Kui ma mõtlen oma lapsepõlvele üldiselt, siis oli ka mul pigem õnnelik lapsepõlv. Kuni ma otse vanematele vastu ei hakanud, oli mul päris suur vabadus lugeda lõpmatuseni raamatuid, joonistada, leiutada, mida iganes.

      Kustuta
    8. Ja veel üks mõte. Mu vanemad olid ju omakorda kunagi lapsed olnud, ja nende vanemad omakorda... Ema-isa lapsepõlvemälestused olid sarjast laps räägib siis, kui kana kuseb, laua ääres pidid püsti sööma, sõjad-värgid... Ime, et neist sellisedki inimesed kasvasid, nagu mina neid tundsin, mitte mingid monstrumid.

      Kustuta
    9. Ma tean (isegi ei usu, TEAN) et väga paljudel oli vanemate poolt "peab-peab-peab".
      Aga ma ei tea eriti paljusid, kes nagu mina, oleks otsustavalt lihtsalt teinud omamoodi. Kusjuures see ei olnud teadlik "mis siis, et nende majapidamine ja nende raha eest söön, mina olen ka inimene!", vaid ma lihtsalt tegin, nagu sel hetkel hea tundus, ja et vanemad pärast virisevad, või urisevad või suur pahandus - nojah, sitt lugu siis.
      Mind oli kahtlemata vilets "kasvatada".
      Ma nimelt kippusin kasvama aint ise.
      Umbes nagu ma koolis suurt midagi ei õppinud, vaid sain seal hindeid teadmiste eest, mis mujalt ja ise kokku olin korjanud.
      V.a. need ained, ,kus ei korjanud midagi, nt käsitöö ja vene keel.
      Ka kehalises tulid mu head hinded ikka selle pealt, et mulle meeldis kulli ja ukakat mängida ja jooksuvõime ning pika kasvu tõttu ka kaugushüppevõime oli hea.
      Hea tasakaalutunnetus ja kõnniteeäärtel kõndimine aitasid poomiharjutuses hädast välja jne.
      Palli ma samas ei õppinudki viskama nt.

      Aga noh ... kui ma saaks tite, me võiks vaadata, kuidas see minimaalsete käskude-keeldudega elu teda kujundab =) Poeg on mul igatahes lahe.
      Tütre osas ma ei olnud nii tark =( Teda ma olen ahistanud küllalt ja ikka on kurb seepärast.
      Kuigi ta kirjutas selle luuletuse, mida ma siin ei ole jaganud, aga mis on nii .... ........ kõike ilusat.

      Kui adopteerin vanema lapse, saab aga näha, mismoodi vaba tahte rakendamine mõjuma hakkab lapsele tema vanusest alates =P

      Kustuta
    10. See, kui sa ütled lapsele esmalt, et tema saab otsustusõiguse 16aastaselt, siis 18aastaselt, ja seejärel, et ... "kuni jalad minu söögilaua all ...", on tegelikult väga õpetlik. Mina vähemalt õppisin küll 18. sünnipäevaks selle peale ära, et mu vanemad ei ole usaldusväärsed ja et tasub need jalad võimalikult ruttu mõne teise laua alla viia.

      Kustuta
    11. Aa, ma tahtsin ka öelda, mis Nodsu jõudis juba ära öelda, et kogemused sõltuvad (ka) temperamendist - sama asi, mis ühes põhjustaks peitupugemise, põhjustab teises vastuhaku ja ka seesama vastuhakk on erinevatele loomustele erineva pikaajalise mõjuga.
      Ma sain ka vitsa. Suurem osa sellest oli ülekohtune või mõttetu. Aga ma sain üsna varakult aru, et täiskasvanu elab lihtsalt oma frustratsiooni välja, sest need episoodid olid üldiselt lühidad ja juhuslikud ja neile tõesti eelnes isa silmnähtav ärritus. Kui ta mingi vaidluse puhul rahulikuks jäi, siis löömist ei tulnud, st see ei olenenudki minu tegudest. Pigem oli õudne see, kuidas ema (kes kordagi kätt ei tõstnud) tagantjärgi ohkas ja seletas, et kui sa poleks nii teinud. Siis ei oleks midagi olnud. Minu meelest ei uskunud ta ise ka seda päriselt, lihtsalt püüdis mingit vanemdamismeeskonda hoida.
      Muul ajal olid nad jumala mõistlikud vanemad, ema hoidis vahest liiga vati sees.
      Muide, jah, olen mina ka jätnud vahel suurema lapsena mõned päris suured mured emale rääkimata, sest ma ei näinud, mida ta nendega teha oleks saanud. Ma tean, et ta püüdis anda meile igaks olukorraks kõlbavaid elujuhiseid ja see, et ta kõike ei suutnud ette näha või ei tahtnud mõnest asjast rääkida, no see on inimlik.
      Depressioonist ei rääkinud siis keegi ja laste depressiooni ei eksisteerinud eriti ka arstide jaoks.
      Lühikese süütenööri olen ma lapsepõlvest kaasa saanud, aga ma olen ennast koolitanud mitte vihastuma endast nõrgemate peale. Mis tähendab, et ma vihastan endast tugevamate peale - ülemuste, võõraste joodikute, nende, kes netis võtavad positsiooni: "Sina loll, mina tark". See ei ole väga kasulik omadus.

      Kustuta
    12. Meile vist kunagi ei öeldud seda, et: "Kuni su jalad on minu laua all...", küll aga olime me kaksikõega nii kaootilised tüübid ise, et meie vanemad pidid meile aegajalt seletama, et hee, seda asja peaksite te ju ise suutma juba reguleerida ja kuidas te küll tulevikus kavatsete hakkama saada, kui te praegu ei reguleeri? Kui ma sünnist saati pealinlasena 14-aastaselt Estonia teatrit üles ei leidnud ja emale koju helistasin, siis ma suisa kuulsin läbi telefonitoru, kuidas tal juuksed murest halliks lähevad. Ja siis ta ohkas ja hakkas seletama. Noorem õde oli hoopis teisest puust ja sai igal pool ise hakkama. Natuur selline.

      Kustuta
    13. St, okei, mina olin nii kaootiline tüüp, aga kuni teismeeani me toimisime kaksikõega tandemina, kord kakeldes, kord koostööd tehes. Pärast vist tema enam ei olnud kaootiline, ma ei tea. Keskkoolis käisime me eraldi.

      Kustuta
  4. Lapsepõlvest veel, üksikasjadesse laskumata. Kui ma mõtlen, mis mind inimeseks kujunemisel lapsepõlves kõige negatiivsemalt mõjutas, siis see oli järjest ja järjest korduv lubadus „räägi kõik ausalt ära, siis ei tule jama“. Ja IGA kord, kui ma rääkisin, mis te arvate, mis juhtus? Just. Tuli jama. Nii et täiskasvanuna olen pidanud end teadlikult võõrutama luiskamisest, varjamisest, halbade asjade ja olude ilusamaks kirjeldamisest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on lausa kasvatuspõhimõte mitte nõme olla =) Et noh - kui laps ei pea kartma mulle tõtt rääkida, ta tõesti ei valeta.
      Katsetatud kahe lapsega =)

      Kustuta
  5. Konfliktide mittekartmine ja -vältimine teeb mind ka natuke kadedaks. Mina väldin, kui vähegi võimalik, sest mul on endal pärast talumatult halb olla. Tuleneb ilmselt mu taustast - liiga tihti passiiv-agressiivne õhkkond, milles mina tubli tundliku lapsena arvasin, et see on kuidagi minu vastutusel ja et mina pean olema lahendaja-lepitaja-kõigi tuju parandaja.

    VastaKustuta
  6. Muidu teemal "püksid maha" - ega ma seda käsu peale iial teinud, aga kui ma esimest korda hullult rabelesin, võtsid ema ja isa mu kätest ja jalgadest, tõstsid õhku ja viisid operatsiooni läbi, nii et edaspidi ma enam ei rabelenud vastu, kui vitsutamine teemaks tuli. Kuigi pükse eemaldasid nad ikkagi ise.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh jummal, see kõlab, nagu nad oleks vitsutamist tõemeeli heaks plaaniks pidanud...

      Kustuta
    2. Neil olid üldse omapärased kasvatusideed. Mingid sellised "nii kasvatatakse Häid Lapsi".
      Psühholoogiatudengite (või lõpetanud psühholoogide) värk.
      "Oleme haritud, teame asju."
      "Lapsi ei tohi kiita" nt oli kokkulepitud asi ema ja isa vahel.
      Et ... nad ei teinud seda paha pärast. Nad arvasid, et nii ongi hea.

      Ja mina nüüd tasapisi kasvatan end välja ideest "teen, mis ma teen, ma ei ole kunagi hea. sest ... ma lihtsalt pole. Võiks ju parem olla? Voh, just!"
      Läheb küll. Aga on ka tagasilöögid.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.