Kunagi oli rohi rohelisem

Juhtusin otsinguga ühte blogisse, kus viimane postitus oli aastat 2009. 
Krdi hea oli lugeda. 
Kohe läks käima, lühidalt, selgelt, mölata. Kümme rida, aitab.

Õige jah, ise kirjutasin ka kunagi niimoodi. Mõnikord oli viierealine postitus näiteks. 
Ma nüüd natuke aega proovin jälle.

Oo, Arda tähtede all!

Ma unustasin selle jälle ära. 
Elu tuletas meelde. 

Minu korraldamine alati: kui mäng käib, on kõik pekkis. Liha on liiga soolane ja keegi ei viitsi seda grillida. Osad kalapakid olid ka liiga soolased. Keegi ei söönud mandleid ja pähkleid. Noormängijad (vanuses 13). kes olid päkapikud, korjasid kõik pärlid rannalt kokku, enne kui pimedaks läks, ja hiljem pakkusid neid kaubaks. Meie muusik oli silmnähtavalt (ja eriti kõrvkuuldavalt) autist ja kui ta muusikat ei mänginud, rääkis pea vahetpidamata juttu, mida sai mängusiseseks pidada väga suurte mööndustega (ta oli oma väitel küberpunk Thingol nt). Ei no absoluutselt ei tuld välja! Liiv läks igale poole, kaasa arvatud toidu sisse. Ma väitsin, et teen meelsasti süüa ja siis ei suutnud liha grillida, nii et see jäi tooreks. Liiga soolane toores liha!
Kui mõni mängija mängis väga hästi, oli heas kostüümis ning selgelt nii maailmast piisavalt teadlik kui intelligentne, polnud mitte rõõm, vaid kahju, et ta panustab mu sitta mängu nii kaunilt ...

Öösel oli külm ja kõva ja pea valutas (eilse ja tänase peale kulus 5 migreenitabletti, mis on kindlasti üleannus) ja suve ainukesed kaks sääske leidsid mu üles ja üks lendas ringi magamiskoti sees. Kemps oli kohutavalt kaugel ja kaks õnnetut inimest magasid telgita lõkke ääres, neil on kindlasti nii halb. Minu süü, kuigi tegelt oli suures ilutelgis kõvasti ruumi ka. Aga ma ei kutsunud neid sinna isiklikult!

Ja siis oli hommik. Pea veel tuikas, aga mitte väga hullusti. Läksin telgist välja ja kõik olid rõõmsad ja sõbralikud, muusik tegi lõkkel kohvi.
Krt, inimesed laulsid öösel lõkke ümber. Ma laulsin Durini laulu (mis tollesse aega üldse ei sobinud, ütlesin, et unes nägin ja ärgates olid sõnad meeles) ja oli innustav vestlus teisega, et tema oli KA seda unes näinud. Ja hm, mida võiks küll tähendada "Moria"? Kõlab halvasti, eks?
Toimus huvitatud ja innukas jutuajamine haldjasepa ja päkapike vahel, teemaks kaelaehte valmistamiseks kasutatud tehnoloogia. 
Inimestele maitsesid nii lembas kui koogid. Ja suvikõrvits ja salat. Ilm oli soe ja kuni teise vihmahooni läks täiesti hästi kõik!

Siuke kergendus. Korraga oli kõik hea.

Panime laagri kokku, vedasime autosse, kohalejäänud mängijad aitasid pakke tassida. Isegi äärmiselt teenistusvalmis autistist muusik õnnestus teise autosse saata (et Totorol natukenegi ruumi oleks! Tal oli kohale minnes ikka väga halb) ja sõitsime kaaskorraldajaga koos mängu laulikusse valitud laule lauldes tagasi. Nüüdseks olen duši all käinud, kohvi ja kooki söönud ja ... 

Kuulge. 

Ei, see mängukorraldamine on ikka täitsa tore ju =)

Habisedes edasi

Nädal ei ole veel läbi, hullumaja on juba kohutav, aju läbi kärsanud. Täna nägin elutunnetuse koha pealt väga realistlikke unenägusid, millest ainult viimane lause konkreetselt meelde jäi: "Kurat, need näkid on kõik ju prantsuse sitikaid täis!" ja võin laienduseks öelda, et jah, jutt oli konkreetselt vetevallas elavatest näkkidest ja ma isegi mõtlesin unes, et oot. Kuidas vee-eluviisiga näkkidel saavad mingi prantsuse sitikad olla? Nad elavad ju vee all?!

Üllataval kombel ei ole hetkel enam migreeni, ainult pingepeavalud.
Sellest tean, et migreenitablett alla ei võtnud, paratsetamooli ja ibuprofeeni kokteil küll. 
Nii hull valu ka ei old kui migreenil. 
Kui tegelikult ... nüüd vist tuleb migreen ikka ka. 
Peas on väga kiiresti kasvav valu.

Tablett sees, vaatab edasi.

August on. Tsiteerides Alice Hoffmani (seekord pole veel lugema hakanud, aga kui nädal hullumaja möödas, küllap hakkan): Augustis hoia alati aknalaual münti, et sumisevad kärbsed püsiksid väljas, kus on nende koht. Ära arva, et suvi on läbi, kui roosid vajuvad longu ja tähed muudavad taevalaotuses oma asendit. Ära kunagi eelda, et august on ohutu või usaldusväärne kuu. See on pöördeline aeg, kui linnud enam hommikuti ei laula ja õhtuid jagavad omavahel võrdselt kuldne valgus ja mustad pilved. Kaljukindel ja ebamäärane võivad vahetada kohad, kuni küsimuse või kahtluse alla võib sattuda kõik, mida sa tead.

Ma tegelen hetkel sellega, et pöördeid teha. Hästi palju ja suuri.
Mitte et ma igal ajal seda ei teeks, aga noh: augustis igatahes samuti.

Võimatut püüdes

Nii väsinud.
Nii väsinud.
Kõik olen ära teinud, pole selle eest mingit medalit saanud. Poest tulles tuikusin ja ei jaksanud õieti kõndidagi. Kodus avastasin, et olin ahju kenasti 130 peale pannud jah, aga kergelt lehkavad koerale mõeldud kondid ahjust välja unustanud. (Üldiselt annan ma koerale tooreid konte, aga kui pakk haisema hakkab, küpsetan ülejäänud läbi ja annan siis. Pole probleeme olnud.) 
Nõusid pestes käed värisesid.

Kui olen selle nädala üle elanud (homme-ülehomme naiskirjanike seminar, laupäeva ja pühapäeva vahel öösel korraldatav larp), ei anta mulle ikka medalit. Elan edasi nagu ennegi. S.t. toibun mõned päevad ja kolmandal tekib juba tunne, et peaks peaks peaks peaks ...

Ma arvan, et tean, miks ma teen asju. Igasugu asju.
Loodan inimestele meeldida. 
Loodan saada kiita ja pai ja kinnitusi, et ma olen kuradi hea.
Sest ise seda endale öelda on parem kui mitte midagi, aga kui keegi teine ütleb - see on nagu orgasm. Oot, ei. Endaga saadud orgasmid on üle prahi. Teistsugused kui armsamaga, ent mitte kuidagi halvemad.
Kui keegi ütleb hästi, see on nagu teiselt saadud kallistus. Panna käed endale ümber ja hoida on parem kui üldse mitte, ent vahe täiesti puuduva embusega on väike. Teine, kes kallistab, annab kallistusele hoopis sügavama maigu. Seda üksinda iseennast kallistades pole. 
Umbes nagu naeratada seepärast, et see peaks nagu heaoluhormoone vallandama või foto jaoks - või seepärast, et ongi lihtsalt nii tore, et võtab naeratama.

Huvitav, kas see on paljude inimeste jaoks seksiga ka nii? Et teisega koos on kaugelt kaugelt KAUGELT parem?
Sest ma ei ole aru saanud, miks eneserahuldamist seksist halvemaks peetakse. 
Minu elukogemusega üldse ei kliki. Tea, kas ka autismivärk? S.t. kindlasti ei ole kõigi autistidega nii. Aga minu jaoks ONGI elu mu pea sees samaväärne eluga väljas. Minu jaoks ONGI unenäod mitte tähenduslikud viited PÄRIS elule vmt, vaid samaväärne elu, kui ärkvel olles.
Ja seks omaette samaväärne seksiga väljaspoololija seltsis.

Selle omapäraga elades ei õnnestunud mul, muide, mastrubeerimine seni, kuni üritasin seda õppida ajakirjanduses soovitatu põhjal. Lase lõdvaks, meeldiv muusika, võid vanni minna, ära karda end puudutada, keskendu oma kehale ... 
Totaalne jama. 
Olin 28, kui sain pihta - ignoreeri kõike väljastpoolt, keskendu fantaasiale. 
Siis tuleb ära.
Vahepeal, kuigi mehhaanika selge, 2014 teine pool kuni 2024 teine pool, üsna täpselt 10 aastat - ei toiminud miski. Tühjus. 0 orgasmi kogu selle aja sees. Üritasin küll.
0.
Siis tuli tagasi. Metüülfenidaatvesinikkloriidiga koos ilmselt. Vähemalt ajaliselt kattub, nii et eks seal ikka põhjuslik seos on.
Aga jätkuvalt omaette orgasm = keskendu fantaasiale. Ja kui teisega seksides fantaasiale keskenduda (mul oli kunagi kallimaks üks Leevike, kelle mingi eelmine naine oli ta õpetanud naist rahuldama ja siis ta kohusetundlikult tegi kõik rahuldavad liigutused, aga tema enda huvi seksi vastu oli väga väike - ma fantaseerisin temast endast, aga hooooopis teistmoodi käitumas), saab täpselt sama kvaliteediga orgasmi kui üksindagi. 
See-eest kui teisega on huvitav, juhtub teistsuguseid asju. Mitte paremaid. Mitte halvemaid. Teistsuguseid.

Oot, ma hakkasin rääkima hoopis sellest, kuidas ma teen asju selleks, et teistele meeldida, ja lömastan end täitsa puruks selle käigus. Sest ma ei tee ometi asju nii, et sellised asjad võiksid teistele meeldida. Omaenda lati alt ju läbi minna ei taha, valetada ei taha, peab ikka õige asi olema!
Nii et teen asju, mis mulle endale meeldiksid, lootusega, et need ka teistele meeldivad. 
Ja siis ei tule üldse mingi taevassetõstev tagasiside, vaid "nojah, rahuldav, võinuks see ja see ka olla" ja ma lihtsalt suren.  
Miks ma üldse midagigi. 

Ja kuu aja pärast alustan jälle otsast. 
Sest ega ma ometi õpi. 
Nii väsinud!
Ja tuleks siis ometi medal!
JA KURADI KURAT, MA TEAN, ET EI TULE!
Ikkagi väsitan end surnuks võimatut püüdes. 

Krt, ma kunagi kirjutasin sellest ju luuletuse! 2012 või nii. Ei leia seda praegu üles. Vbla otsustasin, et halb, ja kustutasin maha. 
Aga lõppes nii:

Võimatut püüan üha ja üha,
pooleldi lollakas,
pooleldi püha. 

60%

Võtsin end kokku ära.
Täna puhkan terve päeva!
Ehk olin hästi täiskasvanulik ja tegutsesin oivaliselt. 
Hommikul oli sitt olla. Mitte midagi toredat ei tundunud tulevat. Üritasin välja mõelda mingi toreda asja. Ükskõik mille, mis täna saabub.
Halb oli mõelda kõige peale. Seda ja toda ja siis veel seda ja siis veel toda ja peabpeabpeab.
Kogu päev tundus jube. Hommikusöögiks PEAB ära sööma selle 50% alega ostetud panna cotta ja ja ... KÕIK oli kohustuste rida!

Siis, teinud kindlaks, et mul on ängistus tuleva osas, kirjutasin kaaskorraldajale, et võtan päeva vabaks. Mitte et sellest tegelt midagi muutuks. Mitte et peaks teada andma, ega ta mu boss pole.  

Aga teadaandmine aitas hirmsasti. Enda ametlik vabastamine tänase päeva tööst.
Nii hea oli olla. 
Nii kuramuse hea, et imesin tolmuimejaga väga põhjalikult tolmu, käisin duši all, poes, tegin putru (poeg oli öösel panna cotta ära söönud, jee!), koristasin vannituba, vahetasin linu, panin pesu pesema, värvisin keemiliselt kulme --- aga vist ei suuda end ujuma minema sundida. Kui teleportida saaks, kohe läheksin. Ent teekond jõe äärde on "peab" ja ei. 
Ei tule ära.

Igatahes olen juba teinud rohkem asju, kui päevas ette nähtud. Ainult kirjutamata on veel 136 sõna, ent see on natuke ja lõbus ka, nii et see ei loe.

Kell on pool neli. 
Muidugi, halb asi on see, et olen tuhinas "ma ei pea seda tegema!" nii palju teinud, et väsinud ja jõuetu ja midagi rohkem teha ei tahagi. 
Ujuma ka teleportida ei õnnestunud.
Arvan, on aeg keskenduda selle, kui tubli ja kasulik ja enda eest hoolitsev oli see päev vaimselt vabaks võtta. 
Ja pesu välja viia. 
Mhmh.

See on see "puhatud päev". Päev, kus ei tee midagi seepärast, et peab, vaid ainult seepärast, et tahan. 

Tegelikult ma tahan muidugi ka neid peab-asju teha. Kuid seal on tulem nii kaugel, et ei motiveeri positiivselt. Ainult negatiivselt: kui ma seda ja seda ja seda ja seda ja seda ja seda ei tee, miks ma seda mängu siis üldse teen?! Ma ju ikka perfektset!

Huvitav, et igal muul alal kui Tolkien ma suudan tõdeda, et tehtud on igatipidi tähtsam kui täiuslik. Aga Tolkieniga on nii, et ma ei hakka tegemagi, kui pole enam-vähem kindel, et täiuslik välja tuleb. Mitte mingit 60%, 98% minimaalselt. 

Et ma põlen niimoodi kiiresti ja kindlalt läbi?
Oi, milline uudis!
Kes oleks küll seda arvanud?!
Ja ikka ma mõtlen: oh, see nii väike asi, saab tehtud küll. 

Muidugi, ega ma 60% ka kirjuta. Tegelikult. Minu lapsed, ma annan neile endast kõik ometi!
Ja ...
Olgu. Teatud pilguga vaadates ei tee ma midagi peale kodu korrashoiu 60% peal. 
Kuigi kui ma teen süüa sageli 50% allahinnatud toodetest, äkki see aitab üldist söögitegemisel käigus olevat % alla tuua? 
Ega ma 100% sinna nagunii ka pane. Mingi 80 üldiselt. 
Näiteks ei koori ma kartuleid koorest puhtaks, vaid umbes 80%. Pesin mulla maha, võtsin enamiku koort ka, sobib. Läheb nii ahju- kui potirooga.
Ja kolme eseme kaupa nõudepesu on ülihea idee olnud. 

Õigupoolest kirjutan ju ka siiski ainult 200 sõna päevas endalt nõudes. Et lõpptulemus peab saama nii hea, kui suudan, ei muuda, et ma ei pane iga päev endast kõike sisse. 
Kuulge, tegelikult on päris hästi.

Aga siiski. Mu sees on isik, kes tahab teha maksimumi, ja kui ma teda jõuga kinni ei hoia, ta lõhub mu ära.

Karm puhkamine

Võtan end elu eest kokku ja üritan puhata. 
Natukenegi. 
Suvi on puhkamise aeg ju teoreetiliselt. 

Augustisse on seni plaanitud kaks suuremat asja. Naiskirjanike seminar, kus loodetavasti kohtun oma uue sõbra Brigitta Davidjantsiga (teate, kui esimesest hetkest hakkab sünkama? Ok, see hetk ei olnud päris esimene, me käisime koos koolis, ta oli mu venna sõber ja laenas mult kunagi Queeni kassetti, aga pisiasjad-pisiasjad. Meil hakkas kohe sünkama,)

Teiseks korraldan larpi. 
Arda tähtede all.
Jaa, nimi on tegelikult eksitav, kogu Arda ju ei olnud ainult tähevalguses. Ainult Keskmaa. Aga kuna see on kordusmäng 2010 aastast selle nimega, jääb sama.
=)
Saime miinimumarvu osalisi kokku tänu sellele, et veetsin neljapäeva ja reede isiklikke kutseid välja saates ja see oli väga suur koormus, ent KUI keegi selle võrgupäeviku lugejatest tahaks ka, siis tulge. Päriselt, see oleks Tolkieni-huvilisele elamus. Tulge! Regage ära! Mingeid erioskusi vaja ei ole, teil peab lihtsalt olema võime end tavaelust välja lülitada.

Olen juba teinud menüü ja otsast proovinud mandlijahuga küpsetisi valmistada.
Et oleks ikka tähevalguse-toit. Pole arvata, et tollal eriti põllupidamisele rõhku pandi ja teraviljad eriti asi olnuks. 
Proovimise tulemusena on selge, et SEDA kooki te küll ei saa. 
Õnneks mu poeg leidis, et kook on maitsev ning tarbis enamiku ära. Mina leidsin, et arvestades, kui palju kallihinnalisi asju sinna sisse läks - mandlijahu ja suhkru asemel kasutasin mett - täielik pettumus. Mitte halb, aga mitte ka eriline. 
Katsetused jätkuvad. Täna teen neid. 

Avastasin ka, kui erinevad võivad olla inimeste konfliktilahendusviisid. 
Jaa, ma tean küll, et erinevad inimesed on erinevad. On neid, kes purskavad vihahoos igasugu hirmsust välja kaasa arvatud ropendamine ja kuhuiganes saatmine, aga see ei ole ometi põhjuseks mitte konflikti teise osapoolega järgmisel päeval koos õlut juua ja kinnitada, et ma austan sind väga. Ja on inimesed, kes jäävad täiuslikult viisakaks, esitavad oma seisukohtade põhjenduseks loogilisi seletusi ning inimesega, kellega sedasi vastamisi läinud, aastaid enam ei kõnelegi. 
Ikkagi arvasin kuidagi automaatselt, et kui mõlemad osapooled üritavad lahendust leida ja rahu taastada, see õnnestub. 
Ha faking ha.

Üks arvab, et kuni konfliktist räägitakse ja see on üleval, ei saa mingit leppimist olla ja kes üha sellest räägib ning teist teemat ei võta, eskaleerib meelega. Teine arvab, et konflikti saabki lahendada ainult nii, et räägitakse läbi ja kasvõi leitakse, et nõustume mõlemad sellega, et me teineteisega ei nõustu. Nõustutakse milleski. Kui tehakse teist juttu, tähendab see konflikti ülesjätmist, nii et kogu aeg on probleem, kuigi tehakse head nägu, ja kes niimoodi käitub, eskaleerib meelega ning tahabki tülli jääda.
Väga raske on sedasi ära leppida. 
Päästab metatasemele tõusmine ja vaatamine, mis õieti toimub.
Õnneks olen ma selles üsna hea. Pidev iseenda ja teiste käitumise analüüsimine on millekski kasulik ka.

Mitte et see tohutult läbi ei võtaks. 
Kassil põieprobleemid, mis ei taandunud loomaarsti külastuse ja rohtudega. Nüüd võtab pidevrohtu üle päeva.
Koeral põieprobleemid, mis ei taandunud loomaarstikülastuse ja rohtudega. Nüüd ravin jõhvikaekstrakti-tablettidega, mis tegelikult inimestele mõeldud, aga dr Google ütles, et koertele mõjuvad isegi rohkem.
On juba näha, et tal on tõesti parem.
Kohvimasin läks katki, K parandas ära. Kaks päeva hljem läks see uuesti katki, teise koha pealt. K parandas ära ja nüüd on vändakeeramine nii sujuv, et see on sensuaalne kogemus.
Tuli tunne, et keegi ei armasta mind. Mhmh, ei ole ratsionaalne, aga ma võtsin ajus punkthaaval ette need, kes mingite tunnuste järgi ei armasta, ja asi lõppes eelmise postitusega. 
Isegi lamotrigiin ei päästnud. 
Niiväsinudniiväsinudniiväsinud.
Kirjutasin juulikuus oma 40 000 sõna täis. 
Nüüd vaatan õudusega, et augustiga peaks 46 000 jõudma. Ilmselt sellesse kodusõtta, mida esialgu perekondlike reaktsioonide arvel kirjeldanud, päriselt sisse minema. See tähendab, et ma pean välja mõtlema, mis toimub! Kuues vallas igaühes eraldi ja suures plaanis ka!
Nutt ja hala. 
See lennureisi üritamine. Hullumine. Hullumine. Kompensatsiooni-saamise-jamad.
Ma algul kasutasin vahendusfirmat ja siis tühistasin nende kasutamise ära, sest arulagedalt kallis. Nad üritavad ikkagi mulle öelda, et meil on nüüd raha sulle maksta, äkki tahad? Samas lennufirma on: "Me maksime tollele firmale, enne kui neilt on kirjalik tunnistus, et nad ei võta seda raha, meie teie kompensatsioonisoovi ka arutlusse ei võta."
Juuli on uskumatult karm olnud. Ujumine päästis ainult natuke. Ausalt öelda mõtlen juba viiendat korda täna, et ikka peaks, ent ei suuda end selleks sundida.
Peale esimest juulinädalat on pidevalt olnud peal selline koormus, et ise ka ei usu, et ma selle üle elasin. 
Aga elasin. 
Et kõik see tuli "mul on hea!"-põhjale, ilmselt päästis.

August võiks ju kergem tulla? 
Vähemalt 2 palli kümnest? 
Kui see on mu lemmikkuu ja puha?
Kuigi kohviveski läks ka rikki ja mandlijahu saamiseks pean nüüd mandleid saumikseriga purustama. 
On ainult aja küsimus, kuni see ka rikki läheb.
/pessimist

Uurides armastust, andmist ja saamist

Mõtlesin natuke igasuguste asjade üle ja jõudsin ideeni, et armastus on mu jaoks ikkagi kaup.
Tõsi, mitte selline kaup, mida saadakse või antakse teenete eest. Aga armastus peaks tootma armastust. Annad armastust, saad vastu armastust ja kõik on õnnelikud.

Kõige kurvemad pole mitte olukorrad, kus ma panen ja panen ja panen sisse armastust ja olen hämmingus, kui tagasi ei tule (ok, tegelt on need kõige kurvemad, vt Rong. Aga see Rongini viinud kurbus on õigupoolest valu ja asub natuke teisel skaalal juba.) Selline kurbus, mis ei ole valu, aga on kurbus, on seal, kus ma panen sisse natuke, veidikene, tundub, et talle on pisut armastust vaja - ja siis teine inimene pakub mulle vastu tervet maailma. 

Kui vaesed peavad nad armastuse osas olema, kui sellest juba piisas? 
Tal on aastaid minu suhtes nõrkus, pehmed kohad, vahetevahel ikka otsib, pakub, annab mis vähegi saab, kuigi mina ei anna midagi tagasi? 
Mul on tema suhtes kaastunne seepeale. 
Aga mitte armastust. Mitte rõõmu selle inimese seltskonnas olemisest, mitte rõõmu tema mõtteis positiivne tegelane olemisest, mitte indu tema heaks asju teha, et tal parem olla oleks. 
Lihtsalt kurb. 
Vaene väike.

Muidu mul on ind teha asju nende heaks, keda armastan. On kuidagi maru tähtis olla inimeste, keda armastan, mõtteis positiivne tegelane ja selle nimel pole millestki kahju.
Jätame majanduslikud teemad välja - kuigi nendega on üsna sama; ma olen inimestele, keda armastan, valmis andma nii palju nii asju, energiat kui raha, et endal ka piinlik. JA varem oli veel palju hullem! Ma andsin kõik ära ja ikka muretsesin, et pole piisavalt antud.
Mul on rõõm laikidest fb-s, komplimentidest, headest sõnadest. "Ta mõtleb praegu must hästi, jee!" ja selle nimel võib pingutada küll.
Ent võib ka teistpidi. Oletades, et inimene rõõmustab ja tal on minu suunas hea tunne, kui mina talle hästi ütlen, ta pilte ja poste laigin, tema juures kommenteerin, on rõõmus tunne anda minus täpselt sama, kui oleks tema poolt mulle sedasorti armastust jagades. "Ta mõtleb praegu must hästi, jee!"
"Ta mõtleb must hästi, jee!" ongi minu jaoks armastus.
Vist.

Kui mul tekib kuid tunne, et tal on kama, kas ma kiidan või ei kiida, teda ei huvita, mul kaob lõpuks mott armastust anda ära.
Sest armastus on kahepoolne suhe ja kui teine inimene armastust ei anna, minu oma kuivab ka kokku. Isegi kui enne on olnud väga suur.
Kui ma panen ja panen armastust sisse ja midagi ei tule tagasi, kaotab see suhe mu jaoks mõtte.

Ei, ma ei räägi armusuhetest.
Ma räägin igasugustest suhetest.
Igasugustest.
Kui ma annan, tahan midagi vastu saada. Kasvõi mõnikord märkimist, et märgati. Palju pole vaja, aga midagi. 
Tõsi, ma võin aastaid (liialdamata) kuhugi kellessegi panustada, ilma et vastust ootaks, sest pinnase sissesöötmine võtab aega. Ent kui paljude aastate järel ka ei märgata või märgatakse negatiivselt, mul kaob viimaks huvi. Ta ei taha mind. Mis mul tema meelest viga on? Kas teised lapsed on nii palju lahedamad? No olgu, kui ei taha, pole vaja.
(Süda murdus ja Rong ja mitte keegi mitte kuskil ei armasta mind tuli vastukäivate reaktsioonide peale. Et nagu hoolitakse - aga tegelikult ikka mitte. Tegelikult mitte. Tegelikult tõesti mitte?! Mitte keegi?!?!
Mul siiamaani murdub sees natuke, kui keegi, keda esimese hooga pean toredaks targaks inimeseks, mulle halvasti ütleb. Kui tekib vasturääkivus. Nagu peaks minu inimene olema ja üldse ei ole?!)
Kui ma saan, aga ei anna midagi vastu, on mul hoopis teistmoodi kurb. Ilma valuta kurb. Ei anna, sest ma ei taha sööta armastust, millele ma tegelikult eriti ei vasta. Kui ma mitte midagi ei anna, on see selge märk, et olen saanud armastust rohkem, kui tahaks vastu anda, ja sellest ehmunud. 

Sest armastus on kaup. 
Ma muidugi teiste sisse ei näe, et kuidas nemad suhtuvad, aga mulje on küll sihuke, et armastus on muuhulgas soov, et see või teine sust hästi mõtleks. Kasvõi anonüümselt. "Mul on nii suur kergendus sellest saadetisest, kuigi ma ei tea, kellelt see on." "See oli nii nunnu kommentaar, kuigi ma ei tea kellelt!"
Sihukesi reaktsioone ettegi kujutades on andjal hea tunne. 
Olgu, mul oleks, kui mina see andja oleksin.
Aga kui pind on sisse söödetud, on olnud juba kahepoolne andmine ja seejärel ma annan ja annan ja annan, vastu saamata, tekib tasapisi tunne, et teisel on "nojah, jälle tema."
Kui ta üldse mulle mõtleb. 
Ja mul hakkab korraga piinlik, et olen oma armastust sedasi peale surunud. Tal on minu suhtes see kurbus ja kaastunne, mis mul nende, kes mulle üha oma armastust peale suruvad, kuigi ma midagi vastu ei anna?!
Oih. 
No ... ma siis ei anna enam. 

Kaunis kurbus

Tegelikult olen muidugi liiga väsinud, et kirjutada. Aga kuidagi aitab, kui midagi teha. Isegi kui see on täiesti kasutu asi nagu võrgupäeviku täitmine. 
Olge nüüd, ega ma siis mingi mõistlik ei ole. Kui ma ei läinud Tšehhi mängule, täitsin oma nädalavahetuse teistmoodi. Miska väsisin kohutavalt ära, nii kohutavalt, et peale tuli järjekordne hoog (kuigi PALJU leebem, ei sisaldanud isegi pisaraid) ja mõte, et ma pean ja ma pean ja ma pean uuel nädalal jälle igasugu asju tegema, muudab kogu eksistentsi piinarikkaks.

Nii et ei mõtle sellele.

Romaani pole üldse kirjutanud. Kui homme taas hakkan (ma hakkan), on 40 000 sõna juulis saavutatav, aga ega aega üle ei jää. 
Mitte et ma praegu romaani kirjutaks, onjo. On vaja hoopis võrgupäevikuposti endast välja lasta.
Tegelen põdemisega igas võimalikus ja võimatus suunas ja et mõistusega tean, et ma ei ole halb inimene, ei muuda, et kui ma vaatan kujuteldavate teiste inimeste pähe, ma kujutlen enda suhtes peamiselt kas vastumeelsust või ebamugavust.

Loodetavasti magan öösel välja ja hakkab parem. Väsimus tapab mind efektiivselt. 
Hea uudis on, et pea ei valuta. Viimasel kolmel päeval on küll iga päev migreenitablett läinud, aga mitte mitu, nii et pole hullu.
Vist. 

Tahaks saada tunnistusi, et ma olen tegelt hea. A niipea, kui otse küsimisele mõtlen, mõtlen ka kõigi peale, kes mulle meeldivad, ent vbla ei taha mulle hästi öelda, ja eraldi veel nende peale, kellega ma vast ei ole olnud nii hea, kui võiks, ja otsustan, et ok. 
Nii halb mul olla ei ole.
Mis on tõsi. Nii halb ei ole, et see minu jaoks päriselt halba tähendaks.
On nukker. Pilvelilla päikeseloojangukuldsete servadega. Hämarus ja ritsikasirin. Och, ma olen sellest tundest kunagi kirjutanud ju! Või kui mitte päris samast, siis sarnasest. 

Ei ole ma arenenud teiseks, ei ole.
MisMÕTTES ma polnud eile sama, kes täna? 

Jaa, see on suvine tunne. Öise jõevee mu nahale liibuv suudlus. On pime. Soe mahe tuuleõhk silib mu paljaid õlgu ja käsivarsi. Kruusatee ja nisupõld lõhnavad võidu äravahetamatut suvelõhna. 
Ma tahaksin nii väga, et sa mind armastaksid. Õige, ma tean ju, et armastad. 
Ma tahaksin, et sa seda ütleksid Ma tahaksin, et sa tahaksid seda öelda. Tahaksin, et poleks valus poleks valus poleks valus - ent see valu on samas magus. Mitte lootusetus. Mitte meeleheit. Magus valu, vaikusega värvitud. 
Kurbus, mille lipp on taevas. Mitte keskpäevane selge ja sinine, vaid juuliõhtune, kui kell pole enam üheksa, aga mitte veel kümme ja kõik pilved on ise värvi, kiht kihi all. 

Võtsin seekord kakaokohvi, mitte latte. sest südant on vaja magusaga kinnitada.

Las valu olla magus, mitte mõru.

Ei me ette tea

Tähendab.
TÄHENDAB.

Teile kellelegi ei ole üllatuseks, et ma autist olen. 
Mulle ka ei tohiks olla.
Aga säärast vaimset kokkukukkumist, nagu täna oli, pärast avastust, et mu lend on tühistatud. ei mäletagi. On olnud seda, et ma ei suuda enam inimestele otsa vaadata, on olnud seda, et ma ei jaksa kõndida, nii et liigun jalgu maast lahti tõstmata 20 cm lohinat korraga, aga seda, et nutan kõva häälega ja röögin ... eeee ... 12 olin vist viimasel korral?
Ja seda oli täna üks kümneminutiline sats lennujaamas, siis TEINE kümneminutiline sats tütre juures (kui mulle jäi mulje, et asenduslennu asemel õhtul on pandud teine, mis väljub tunni pärast, ja mina olin juba lennujaamast veerandtunni tee kaugusel, kui sõita kõige kiirema võimaliku vahendi, nimelt Boltiga. Bussiga kuskil 35 minutit, kui võtta aeg peatusest peatusesse ja buss kohe tuleb. Tegelt oli näha lihtsalt mu broneeritud lennu teine etapp, mis ei olnud tühistatud) ja siis juba tore tund aega, kui ma üritasin saada varasemale asenduslennule (üks mu semu samalt lennult sai!) ja läksin hulluks igale poole. 

Kusjuures. 
Ega mul lennujaamas enne kerge ei olnud. Ma oletasin ette, et mingi jama tuleb, Nii et võtsin R-kioskist kohvi ja siis läksin infoletti küsima, mis ma tegema peaks, ma ei oska midagi. Teil boarding pass on olemas? Jaa. Siis polegi midagi vaja teha. Turvalist reisi! 
Nii et ma uitasin veel jupp aega mööda lennujaama ringi, aeg muudkui kulus ja ma ei näinud kuskil tulikirja "Tulge siia, selle lennu inimesed!" 
Nii et proovisin ikkagi check ini, kuigi mul oli netis tehtud.
Minge turvakontrollist läbi. 
Kus on turvakontroll?
Seal edasi, veidi paremale. 
Kas kohe?
Ikka kohe, teil on lennuni ainult 40 minutit!
Turvakontrolli kohal ei olnud silti "Tulge esmalt siia" ega "Kõigile reisjatele vajalik" vms. Ma pidin loomulikust intelligentsist teadma, et sinna peab minema. Infolaua töötaja ... ma ei ole 100% kindel, et ta ei öelnud, et siis pole muud midagi kui turvakontrolli ja turvalist reisi. Aga igatahes ta ei rõhutanud seda turvakontrolli ja kaks "turvat" ("turvakontroll" ja "turvalist reisi") võisid mu peas ühte sulada. 
Kuigi ARVAN, et ta üldse ei öelnud. 
Päris alguses tuli keegi mind aitama, kui ma jamasin pagasikaardi printimisega ja tema abil sain teada, et minu pagas ei ole registreerimist vajav pagas, kui see minuga lennukisse tuleb. 
Tema ka turvakontrolli ei maininud. 

Ehk ma rääkisin tegelikult lennujaamas nelja inimesega (turvakontrolli oma ka), enne kui nutmise ja karjumiseni jõudsin. Täiega otsisin abi ja juhendamist.
Turvakontrolli inimene, saanud teada, et mu lend on tühistatud, minu rahustamise ja seletamise asemel, mis teha, ütles, et mingu ma Finnairi check ini selgitust saama. Ma küsisin, kus see on, ta vastas ärritatult, et sildid on ju väljas, ja näitas käega. Esiteks oli silte 26, teiseks peaaegu mitte kuskil nende all polnud ühtegi inimest, kolmandaks ei uskunud ma ikka veel, et mu lend on tühistatud, vaid arvasin, et tema skänner ei loe mu koodi välja millegipärast, ja lend väljub vähem kui 40 minuti pärast ja ma peaksin juba ammu läbi turvakontrolli olema ja selle asemel pean otsima sajameetrise lettide rea äärest mingit, mille kohta ma ei tea, millist.

Hakkasin nutma. Turvakontroll ärritus veel enam ja näitas käega, et mingu ma edasi, kaugemale. Siis nutsin ja läbi nutu karjusin, et ma ei tea ju, kuhu ma minema pean!!!! 
Olin veel minut aega nutnud ja edasi-tagasi tuianud, siis hõikas tüdinud turvakontroll mu enda juurde ja käskis oodata. Ootasime. Ootasime. Aeg muudkui kulus. Ma arvasin ikka veel, et skänner lihtsalt ei lugenud mu pardakaarti välja ja karjatasin, et kaua ma pean ootama?! Turvakontroll oli äärmuseni tüdinud näoga ja ütles, et kuni tullakse. Ma ilmselt oleksin lolliks läinud, eriti kui nägin ühte vormis tädikest ülirahulikul sammul lähemale tatsamas - aga õnneks tuli tema taga oluliselt kiiremini keegi beežis turvamehe-vormis prillidega noormees, kes alustas hästi rahulikult sellest, et mu lend on tühistatud.
- Aga ... aga kuidas siis mina see ainus siin olen?! Peaks ju palju reisjaid olema, kes hädas?!
- Oi, oligi palju, täna hommikul on ikka hulk inimesi siin segaduses ja hädas olnud.
Seepeale jäin uskuma, et lend on päriselt ka tühistatud, ja muutusin paugupealt poole rahulikumaks. 

Noormees seletas, millal asenduslend läheb, mis kellaks see Prahasse jõuab. Minu hädise "Aga mul läheb juba 17.30 buss!" peale küsis, kas mul on seal kellegagi kontakteeruda, kellega uusi reisitingimusi ja -võimalusi kokku leppida. 
Jaa, on küll. 
Läksin veel poole rahulikumaks. Noormees printis mulle asenduslendude pardakaardid välja, naeratas ja jättis hüvasti. 
Mina vaarusin väljapääsu poole, mõtlesin välja, et helistan tütrele kell 7 (mul jäi tema varasemast jutust mulje, et siis peaks ta tõusma - tegelikult magas ta edasi ka siis, kui tema juurde jõudsin) ja et lähen siis tema internetti noolima.
Kusjuures see ei olnud mu kohene idee. Algul olin "kui ma juba lennujaamas olen, siia ma ka kuni lennuni jään" aga kaine mõistus, mis küsis, et kõik 11 tundi v?! võitis. 
Seda enam, et mul oli internetti vaja, et korraldada oma mängulepääs muutunud oludes. 

----

Väsisin ära. jätkan mingi teine kord. Praegu magama. 
Sest see jada kokkuvarisemisi ikka ... oli. 

________

Vastus notsu kommentaarile, sest mu tütre arvut ei lase kommenteerida, mingid küpsised on, mille lubamiseks klikkimisest ei piisa: wifi võib seal ok olla, aga kui mul ei ole masinat, millega seda kasutada, on sellest vähe abi. Ma ei võtnud arvutit kaasa, liiga suur ja raske, siis oleks pooled muud asjad maha tulnud jätta. 

Stalkerit ei saanud

Noh, ei saanudki.
Stalkerit. Aga kuna koos sellega, et unustasin teid uuesti agiteerida, unustasin ka kõik oma tuttavad (ehk ma mõtlesin, et viimasel hetkel - aga selgus, et viimane hetk oli möödas selleks ajaks, kui ärkasin) ja ükski lähem ei hääletanud ka omal algatusel, siis noh ... ma ei ole väga pettunud.
Endalegi üllatuseks.

Mis seal ikka. Elu. 

Ei ole esimene ega viimane kord, kus ma valesti teen. 

Nüüd on siis Tšehhi mäng (mitte jalgpall, vaid larp) ees. Vaja üle elada. Ja põnev on kindlasti. Vbla asja käigus mitte, aga takkajärgi mõeldes saab kogemustena kasutada. Üks kodanik räägib praegu midagi paralleelselt sellega, et ma kirjutan, ja mul on raske seega meenutada asju, mis kogedes olid dissotsiatiivselt tajutud ja ei jõudnud emotsionaalselt kohale, ent hiljem tulid. Siis ma moodustasin neist takkajärgi tunnetega mälestused ja kirjutasin isegi mingitesse juttudesse.
Ma tean, et need on olnud. Vbla tulevad hiljem meelde. Hetkel olen VÄGA dissotsiatiivne ja lahke inimene räägib minuga pidurdamatult mingitest väga ebaolulisest asjadest, kuigi näeb, et olen peadpidi arvutis ja trükin.

***

Tegelt  ei kirjutanud eile esimesel korral "dissotsiatiivselt". Hiljem parandasin ära, aga oli umbes nagu "dissasiotsiatiivselt." Ja "pidurdamatu" asemel kirjutasin kaks korda eravestluses "pidurmatatu" ja siis küsisin mõne aja pärast järele, kas siuke sõna on üldse olemas. 

Eiei, mitte purjus. Väsinud olin (ja olen).
Ma olin surmväsinud juba siis, kui hakkasime koju tulema. Aga no siis veel sõit. Poole üheks olime umbes kodus. Enne oli vaja (kohe räägin, miks) 24 tunni Primast läbi astuda, nii et tulime ringiga läbi Tallinna. 
Koju jõudes olin selles "pidurmatatus" olekus.
K asus parandama Poeglapse ratast, millega too igal argipäevadel tööl käib ja täna õhtul plaanib sõita sõbra juurde jalka finaali vaatama. 
K remontis ratta ära öösel enne kojuminekut. Selle jaoks oligi vaja 24 tunni Prismast tuua uus sisekumm ja ventiil. 
Õige ventiiliga õige suurus oli muidugi otsas, nii et tuli mingi vale ventiiliga variant ja K jamas (tsenseeritud variant sellest, et "nussis") sellega, kuni  kell sai 2:38. 
Vahepeal pissis koer jälle põrandale. Ta ilmselt Estconil sülitas oma tabletid välja ja ma rohu sees ei märganud neid. Ta on õppinud neelamist feikima. Kodus sain aru, kui rohu põrandale sülitas.
Eks tuleb homme minna ja loomaarstilt küsida, mis siis nüüd teha. 
Vbla saab uued rohud, aga SEE kuur ei saa läbi selleks ajaks, kui välismaale lähen.  Ega ka selleks ajaks, kui Poeglaps läheb sõbra sünnipäevale ja Tütarlaps tuleb tema asemel koera hoidma.
Tunnen, et mitte miski ei saa kunagi korda. Aga see tunne pole mitte meeleheitelisel kujul, vaid totaalne väsimus ja kurnatus ja "miks üldse üritada".
Üritan ikka. Liiga hästi sisse õpitud. 

Muidugi mul valutab praegu pea. Miks te üldse küsite? Kusjuures ma kõigest muust pole üldse kirjutanudki.
Asju oli leegion, enamik head. Mulle hirmsasti meeldivad vestlused, mis kestavad 5 tundi ja mida peetakse kahe inimese vahel. (Mitte sellega, kes lakkamatult pisiasjadest rääkis, olge nüüd. SEE vestlus ei pakkunud mulle midagi, sest pold Päris Teemadel.) Mulle meeldis paljusid inimesi näha seal ja siis ma kirjutasin oma hea vestluse ümberjutustust kodus veel tunni sellele, kellest rääkisime.
Vesi oli nii soe, ujumine OO. Ja kahe Stalkeri osas ma pold isegi mõrkjas, et ma ei saanud, sest sai Kristi Reisel, kes on tore inimene ja kirjutab hästi.

Ma sain vist ... kaks teist kohta ja ühe neljanda? Ja veel mingeid, mida ma ei mäleta. Igatahes kõik kandideerinu eskümnes sees. 
Oleks old meeles tuttavaid õigel ajal agiteerida, küllap oleksin saanud ka. 
Aga no ei ole esimene ega viimane kord, kui valesti teen. 

All

Ma ei taha üldse Estconile minna. 
S.t. muidugi lähen, aga tõenäoliselt ma ei saa Stalkerit (mis ma teist räägin, ma unustasin ka omaenda lapsi ja lähedasi innustada, et nad võiks hääletada) ja peamine, mis ma sealt veel tahan, on ujuda. 
Aga no ujuda ma võiksin Keila jões ka. 
Mingil X põhjusel ei lase nad mul reganute nimekirja vaadata ja mul tekkis õudne tunne, et vbla mind polegi seal arvestatud, aga kuna ma olen maksnud ja sain rega kinnitava e-maili, vast nad ikka lugesid mind samuti. 

Järgmisel nädalal tuleb hirmus Tšehhi mängu jaoks Prahasse lendamine ja viis päeva seal elamine (eeldusel, et ma ei saa mängule kohta ning ei pea need päevad veel mängima ka) ja isegi kui ma võtan kaasa hunniku migreenitablette, tõenäosus, et pääsen ainult pisikeste peavaludega, on alla 50%. 
Ja siis ma tulen tagasi ja hakkan inimesi eraviisiliselt Arda tähtedele kutsuma. 
Otsustasime, et kui regab alla 10 inimese augusti esimeseks kuupäevaks, jätame mängu ära.
Kui keegi teist tahab tulla, palun tulge.
Ma tahan seda mängu teha.

Miks ma teen endaga nii? Panen end ise pettumuste ohtu?
Vist mingi "aga äkki läheb hästi?!" ja siis samas ei taha ja suuda teha asju "hästi"-tõenäosuse suurendamiseks. 
Nii kahju on endast, et kasvõi nutaks, aga mis seegi aitab. 
Noh, ja siis mõtlen Sille peale ja saan aru, et minu hädad on pisikesed. Pisi-pisikesed. 
Mul on taastumisaega ja probleemid on tegelikult kõik "no kui ka ei lahene positiivselt, midagi pole ju halvemini kui enne". Lissalt paremaks ei lähe. 
Suured asjad on kõik hästi.

Phmt on see vingupost teemal "öelge, et pole hullu".
Praegu see oleks ok. Kui on päris suured mured, on "pole hullu" mõnitus. "Mis sa seda nii südamesse võtad, tegelikult ju päike paistab ja keegi ei sure," ja ma lissalt lämbun, sest lisaks kõigile asjadele, mis on halvasti, olen ma ka tühine jõuetu inimene, et südamesse võtan.
A praegu oleks abiks. Sest ma TEAN et pole hullu.
Ainult keha ei tea.

Eks ma mängin omaette kaardiladumist. See lohutab.
Teate, mitu mängu kolmekaardilist solitaire'i ja freecelli ma 2022 aasta märtsist saati mänginud olen? 16 442. Iga kord, kui on sitt või ebakindel või lihtsalt väsinud olla, teen mõned.
Kuusteist tuhat nelisada nelikümmend kaks. 
See on päris palju kaardiladumisi.

Kas ma peaksin Eestis raha ära vahetama ja Tšehhi minema, tšehhi kroonid sularahana taskus, või saab kaardiga maksta ja mingi valuutadega jantimine pole mõttekas? Enda jaoks küsin, sõbrad on kõik võimelised guugeldama ja enamik usub sealseid vastuseid. 
Mul on: "Aga äkki ta just praegu hallutsineerib? Parem ikka üle kontrollida." 
Ja ette juba teada, et mul kulub kontrollimiseks 4x rohkem aega, kui lihtsalt vastuse saamiseks, on väsitav. Meelt ja mõistust väsitav ja ei taha ettegi võtta.

Ja oleks siis, et oleks midagi päriselt halvasti, eks ole ...

Muide, eile öösel nägin unes Gotye loo "Somebody that I used to know" elusast peast läbimängu. Ehk ma olin vaheldumisi mees ja naine ja vaheldumisi see, keda ei taheta tunda ja see, kes tunda ei taha, ja mõlemast soost mõlemad ja uhh. 
Ei olnud halb uni, aga painav. Raske.
Muide, mina tean seda lugu mitte seepärast, et see oli suur hitt, vaid seepärast, et seal on Kimbra ja ma olen Kimbrat jälginud mingi ... 15-16 aastat.
Ja siis korraga oli see lugu igal pool.

Mitte nii magus, vaid suisa mürgine

Kui mõtlesin, et teeks homme-ülehomme viimase üleskutse Stalkeri valimistel minu poolt hääletada, avastasin, et oi. Hääletus lõppes 18 tunni eest.
Nojah siis. 
Ega elu ei olegi täiuslik. 
Lükkan postitamise siis veel edasi, pole millegi nimel kiirustada. 
Saate nüüd =)

Ehk ka: üleloomulik hea lõppes. Nüüd on lihtsalt hea. Hästi on. Tegelt.
Aga.

Pea hakkas valutama. Sest emotsionaalne pinge.
Olen IKKA VEEL kurb Norra kaotuse üle jalgpallis. See kurbus mitte ei leevenenud, vaid süvenes, kui kuulsin teooriat, et FIFA organiseeris meelega nii, et kohtunikud vilistaks lõppvoorudesse FIFA skoori järgi neli hetkel tugevaimat koondist. 
Muidu kehitaks õlgu ja mõtleks, et hullud oma vandenõuteooriatega on alati olemas old, aga reaalselt oli ju see Folarin Baloguni punase kaardi mängukeelu "oh, me lükkame selle edasi"-värk. Nii et sel taustal näivad kõik "no mõnikord juhtub, õnn on ka tähtis, vahel veab, vahel ei"-asjad kui "aga ÄKKI see oli meelega?!" ja minul ei tee see meelt kergemaks, vaid raskemaks. Inimesed MEELEGA teevad teistele halba? Päriselt? Mingi nõmeda raha pärast???? Saaks aga rohkem reklaami müüa?!

Kuigi ma õigupoolest ei usu, et kohtunikud meelega valesti vilistavad. Risk, et mõni, keda üritatakse saada erapoolikult vilistama, räägib välja, on liiga suur, et sedasi süstemaatiliselt sobi teha proovidagi.
Lissalt juba mõte sellele, et VÕIBOLLA, on masendav.

Õige, seepärast ma jätsingi jalgpalli vaatamise maha vahepeal. Et kui ma päriselt hakkan kaasa elama, tagasilöögid on hirmsad. Valusad emotsioonid vajutavad ligi maad.
Aga rõõmud on samas ka plahvatuslikult eredad ...

Nojah, niisiis peavalu. Pool triptaanitabletti iga päev jälle. Veidi parakat. Magama lähen valuvabalt või väikese valuga, magan normaalselt, aga hommikul ajab peavalu üles. 
See võtab kohe maha võimaluse rõõmu ja rahuga päeva alustada. 
Räägitakse, et on inimesi, kes tervitavad iga päeva rõõmsalt, sest nad polegi ära surnud, jai.
Nad ilmselt ei ärka peavalu peale.

Kui on juba valus - isegi mitte väga valus, vaid sihuke väike valu, mille osas on lootus, et ehk läheb ära ise või vähemalt tavavaluvaigisti peale - tundub kõik muu kohe kümnepallisüsteemis kaks palli kehvem. Toob kaasa ka selle, et muidu viie-peal-neutraalne sündmus muutub kolmepalliseks selgelt negatiivseks. Ei, praegu ei ole õnneks halbu asju, vaid just sellised "tegelt ei tasuks hinge võtta, aga millegipärast morjendab". 
Loodan mõnele suurele õnnele (nt et keegi ikkagi arvustaks "Teistmoodi tavalist" veel pikalt ja hingega), pelgan veidi Estconi ja Stalkeri-teatamisi - päris nõme oleks mitte ühtegi saada - ja noooh ... ilm on ikka soe, nii et küllap lähen ujuma. 
Looduslikus veekogus ujumine muudab elu jälle kaks kraadi kaunimaks mõneks tunniks =)

***

Te ikka teate, et mürki mürgiga ravida on parim viis? 
Ehk et parandada oma sitta meeleolu, mis pärit kurvas suunas kulgenud jalgpallimängust, vaatan nüüd poolfinaali. 

Mängudest, migreenist ja meenutusi ka

Mäletate aega, kus blogija, kes postitas korra nädalas, oli harva postitav blogija?
Jah, mina mäletan ka vaevu.
Aga mul on meeles aeg, kus ma tegin endale süsteemi, et sagedamini kui üle päeva ei ole hea, hoia pikemat vahet, väga väga naine - kui vähegi suudad.

Noh, nüüd olen ma kohe kindlasti sage postitaja oma umbes kahe korraga nädalas. Pole mitte küsimustki. Aga ikkagi olen kuidagi pettunud, kui loetavate blogide hulgas pole 5 päeva üheski uut postitust olnud. Mõned on mul veel peale nende kõrvaltulbas, neist enamik privaatsed, ja siis ma klõpsin kolm korda päevas need ka kõik läbi, sest äkki keegi on kirjutanud.

Enamasti ei ole.

Ma ei viitsinud vanasti sageli isegi kommentaare lugeda - milleks? Kui sageli seal midagi uut öeldi? Harva! Loen parem uusi postitusi.
Või omaenda vanu üle.
Omaenda vanu loen ikka vahel üle. Enamasti noogutan endale kaasa ka - aga vahel läheb kommentaarides asi käest ära. Loen ja mõtlen, et jah, ma saan aru, kus ma sel hetkel olin ja miks nii vastasin, kuid ega see mingi rahvale arusaadav emotsioon olnud, mis mind kandis. Oleksin pidanud hoopis teisiti väljenduma, et arusaadav olla.

Siis ma selle perioodi poste rohkem ei loe. Endast on kahju, lugejatest on ka kahju. Milleks. Mis möödas, see möödas.

Jaa, muidu on mul ikka veel hea. 
Kuigi koeral põiepõletik. 
Millega seoses tegin ma täna loomaarsti juures käimisel imetegusid (nt püüdsin õues kust neerukaussi) ja sain pärast hommikul tabletiga maha võetud migreenihoogu järgmise. Mille mahavõtmine nõudis veel üht tabletti ja nelja tundi. 
Vahepeal oli nii hea, et ma ei kartnud enam Tšehhi minna. Nüüd pelgan jälle ja peaaegu loodan, et ma ei saa mängule kohta ja lähen lihtsalt neljaks päevaks üksi Praha lähedale hängima. Sest mul on makstud majutus ja lennukipiletid, AGA kuna ma regasin viimase-hetke-asendajaks (odav pilet!) ja pole kindel, kas keegi mängijatest üldse ära kukub, on phmt võimalik, et ma ei saagi mängule.
Mis hetkel tundub üsna ok variant. 
Vähem pinget = väiksem tõenäosus saada migreen. Vähem uusi inimesi = väiksem tõenäosus saada migreen. JA samas pole ka nii hullu, kui saan, sest vähemalt ei pea mängija olemata kellegagi suhtlema ega kedagi alt vedama, kui aktiivne olla ei suuda.

***

See kuradi veerandfinaal võttis mult kõik.
Üldiselt ma hoidun (nüüd juba) kellegi poolt olemast, sest säherdune emotsionaalne pinge ei ole mulle kuidagi hea. Aga no ... kuidas ma siis ei ole Norra poolt?!?!
Lisaaja teist poolt ma ei vaadanud. Kuulasin reportaaži, aga ei vaadanud. Sest ma ei suu-uuuda. Isegi lihtsalt juttu kuulates oli mul nägu kogu aeg krimpsus, silmad kissis, kulmud viimseni kortsus, peaaegu füüsiliselt valus. Paar korda võttis kiledalt vinguma.

Ohhhh.
OHHHH!

Kui mäng läbi oli, vaatasin ikka. Norrakate omavaheline ja inglastega kallistamine leevendas. Aga 4 minutit mängu lõpust tõusis mul juba migreen. Isegi "Hey Jude!" ei aidanud, nii ilus, kui see oligi. 
Armastus päästab, kuigi mitte kõike. 

Kurat ... või päästis? Tõmbab tagasi?! 

Noh, homme tean. 
Praegu magama. 

Magus elu

Tegelt on kõik jätkuvalt väga hästi. 
Lasin endast veel veits suviseid pilte teha ja sel foonil, et väga hästi, jagan neist mõnda. Sest suvi ja väga hästi.

Jaanus Vapper pildistas
Lilleke rohus

Mulle hirmsasti, hirmsasti, kohutavalt, üüratult meeldib, et ei ole loomalikult palav olnud. Sellisel suvel võib naerda ja nautida ja kuulata putukate sumisemist, tundmata sisemist õudust, sest see hääl tähendab piinavat leitsakut. Saab ujumas käia, kuna tunne oma lihaste tõukel läbi vee libiseda on oivaline, mitte seepärast, et veest väljas ei saa üldse elada, kui just ei viibi kodus konditsioneeri sõbraliku kohina saatel.

Tumen käis eile ja aitas mu vana pesumasina jäätmejaama, Kristo käis eile ja tõi koju mu äraparandatud kohvimasina. Tumeniga käisime ujumas ja isegi mu Poeglaps tuli - kuigi vette astus aeglaselt, kaevates, kuidas hirmus külm, ja lahkus peale 5 tõmmet. 
Aga noh. "Kuule, see on üle pooleteist aasta, kui ma üldse ujuma tulin, suur asi!"
Ja ongi suur asi ses kontekstis.

nagu maal
(panite tähele, sõnamäng! väga meelega!)

Tegin eile toorjuustu-laimimahla-sidruni kooki. Kuna ma olen seda juba 6 korda (iga kord veidi eri moodi) teinud ja alati on väga hea olnud, siis nõuandeid ka. 

Põhiretsept on vist enam-vähem ...
Tähendab, enam-vähem ...

Olgu tund aega otsimist hiljem loobusin.
Kuradile retsept, mida ma algselt kasutasin, olen piisavalt muutusi teinud, et ise oma versioon esitada.
Ma ei tee seda kurjast tahtest, vaid tänapäeva otsingud on saatanast.

Guugeldamisel andis too mulle aina valesid asju. Alguses arvas, et laimi-toorjuustu kooki peaks tegema kondenspiimaga. 
Panin kondenspiima väljatulevatel otsingutel keelatuks.

Siis arvas, et sinna kooki peaks panema želatiini. 
Panin selle keelatuks. 
Siis hakkas andma mulle absurdsusi kaneeli ja piparkoogimaitseainega. Tahtis küpsetada. Valget šokolaadi, mune, hapukoort, tärklist ...
Olgu, võtan laimi maha ja proovin toorjuustukoogi otsingut nii, et on nõutud sidrunimahl ja mainitud vahukoor, siis ju annab?
Ikka tulid valed retseptid. 
Nii et saate minu oma.

Olulised postulaadid: 

* želatiini ei ole üldse vaja, sest sidruni- või laimimahl + rasvane piimatoode = tardumine igasuguse želatiinita. Valgel katteosal ei ole isegi külmkapiaega vaja, see on põhja jaoks.

Sellele panin nimeks "kuningatar rohus"

* ei, seda värki ei pea tegema pokaalidesse. Tuleb täitsa kook - kuigi vbla mitte hirmus kõva kook - niisamagi. Kes tahab ilu, tehku lahtikäivasse koogivormi ja libistagu pärast vaagnale. Mina teen lihtsalt jäätisekarpidesse. 
* Suhkrukogusega võib mängida. Väga vähe ei tasu panna - laimi- ja/või sidrunimahl annab nii palju haput, et seda on vaja tasakaalustada. Aga nt eile panin kogemata tunduvalt rohkem. Nagunii ei viitsi ma toitu tehes kaaluda ja mõõta enamasti, mõtlesin "peab panema rohkem, sest haput on vaja tasakaalustada" ja panin nii palju, et mõttekõne teatas: "Ups. Palju sai."
Aga see ülearune suhkur ei teinud kooki liiga magusaks mu jaoks. Lihtsalt teistsuguseks. 

* Ei sidruni- ega laimikoort ei pea sisse riivima. Muudab natukene maitsenüanssi, kuigi minu jaoks mitte paremaks ega halvemaks. Lihtsalt teistsuguseks. Ei ole ka vaja sidruni ega laimi viljaliha - phmt saab täiesti maitsva koogi päris sidrunit või laimi üldse lisamata, lihtsalt plastasjas ostetud sidruni- või laimimahlasti piisab. Aga tekstuuri muudab mu jaoks meeldivamaks, kui sees ka veidi viljaliha.
* Vaniljet ei ole vaja. 
Ma pole täiesti kindel, et vaniljemaik tsitruste all täiesti olematuks muutub, aga piisavalt, et mitte üleliigseid pingutusi ja kulutusi teha. 

Niisiis, vaja on

umbes 10 digestive küpsist, aga saab ka teiste küpsiste või teiste küpsiste ja digestive-küpsiste seguga
umbes 100 g võid
umbes 200 g vahukoort
umbes 130 g suhkrut (rohkem võib panna, vähem eriti ei või)
1 laim ja/või üks sidrun (suurusest olenevalt) või umbes nii (või omajagu sidruni või laimimahla. Nt 40 ml?)
umbes 250g mascarponet

Küpsised purustada, või sulatada, segada küpsisepuruga ja suruda vormi (kausi, kahe erineva jäätisekarbi vm) põhja, nii et koogil oleks põhi.
Vahukoor suhkruga suures nõus vahtu, lisada riivitud tsitrusekoor, kui teed päris viljadest, tsitrusemahl ning viljaliha. Seemneid mitte, need korja ära. 
Samasse nõusse pane ka toorjuust ja mikseri kõige aeglasema reziimi abil sega kõik kokku. Pane valge ollus põhjale ja värk 5 tunniks külmkappi.
Valmis. 

Tegelt oli mul plaanis veel kirjutada, kuidas pesin hommikul enne 9 hirmsa hunniku nõusid, saamata üldse aru, kus need tulid. Mul käis eile ainult kaks külalist ja enne nende tulekut oli kraanikausi tühjaks pestud, mida tonti?
Ja kuidas koer esimest korda täiskasvanuelus põrandale pissis, homme loomaarst, sest selgelt midagi põiel viga, ilmselt põletik. Ma juba mõtlesin, et sel suvel rahadega mäel v?

vähem maal, rohkem ehe

Ja kuidas eile käis kohtunik 3 korda Mbappet enne penaltit segamas ja muidugi Mbappe lõi siis sitasti ning napakad kommentaatorid olid: "Jaajaa, see on see turniir, kus staarid eksivad penaltite löömisel." Krt, muidugi ta eksib, kui juba hakkab lööma, lõdvestunud oleku ja "seepolejumidagierilist"-hoiakuga väravavahti närvi ajama -  ja siis tuleb kohtunik ja segab. KOLM korda. 

Pfft!

Aga kuna ma ajasin enda rõõmsaks kõigi nende suviste piltide ja heade asjade üleslugemisega, las jääb magusa elu post hoopis =) Arvut näitab, et õues on 28 kraadi, aga kui koeraga teist korda hommiku jooksul õues käisin - põiepõletikuga on nii raske kust kinni hoida, ma ju ei taha oma kallist koera kiusata - oli täiesti normaalne ilm. Üldse ei lämmatanud. 
Eilne on möödas ja tänane tuleb taas lihtsam =)

Enne oli hea

Mul on uduselt meeles, et olen enne ka selliseid "kuidas nii hea nii kaua olla saab, kas seda nimetataksegi eluks?!" poste teinud. Aga siis oli mu "hea" ikkagi taustal "enne oli nii halb, sellega võrreldes on jumalik".
Nüüd on nii, et enne oli hea. 
Edasi läks täiesti jaburalt heaks.
NII hea et ...!

Nii palju asju saab tehtud, et täiesti imelik on. 
Eile ostsin esimest korda elus endale ise lennukipiletid - seni on alati reisikaaslased ostnud.
Mu nõelumistajavate asjade kuhi on KADUNUD. Otsisin kappidest veel asju, mida nõeluda. Nii et ka ühe padja nurgad, kus seni rohmakas maalriteip sulgi sees hoidis, on nüüd niidiga parandatud. 
Jakk, mille jaoks ma läksin liiga lopsakaks ja mis seda voodri teist korda rebenemisega tõendas, on järgmisena kavas - no nüüd ta on mulle jälle paras ka, pole asjatu töö. Ja siis saan ükskord ometi ette võtta oma vana kaisukaru, mis läks edasi Tütarlapse kaisukaruks, ja siis tuli tal kunagi 2022 pea otsast. 
Ütlesin, et ma õmblen otsa. 
Jalgpall ilmselt aitabki mul selle plaani viiimaks teoks teha =)

Mul oli plaanis kirjutada juulis 6000 sõna ehk jõuda romaaniga 40 000 peale. 
35 784 on juba kirjutatud. Ma olen viimaks jõudnud ka sinnamaale, et kõik põhjad Põhisündmustele on valmis. Ja kuigi ma ise seda ütlen (minu arust see ei ole ingliskeelne väljend, vaid tähendab täpselt sedasama ka eesti keeles), siis see on hea lugu, mille kallal töötan. 

Igal nädalal on mingi 6-8 seeriat trenni järgmisest ette tehtud kuu aega vähemalt.

Arusaamatul moel ei ole mul raha enne järgmist laekumist otsa saanud, kuigi ma ostsin edasi-tagasi lennukipiletid.

Loomahoid on mu välismaa-ajaks korraldatud, Estconile regatud (otsustasin, et üheks päevaks võib minna, rohkem ei saa, sest Tšehhi minekuks on vaja kauem puhata kui kaks päeva), pooleli tore raamat ja tore fanfic ...

... ja olge lahked, Norra võitis Brasiiliat jalgpallis, imeilus väravavahitöö Nylandilt (ooh, kuidas ma armastan väravavahte!), kaks väravat Haalandilt ning mäng oli põnev ka =) 

Elu on nii hea! Ei ole isegi hirmu, et varsti saadetakse arve. 
Ma olen mitu arvet juba saanud, kõik ära tasunud ja nüüd on mitmel rindel ettemaks ka tehtud. 
Vbla murran Revalcholi larpil (Disco Elysiumi põhjal Tšehhimaal toimuv mäng, minu esimene välismäng üle 14 aasta) jala või midagi. 
Aga isegi see ei tundu väga hirmus võimalus. Luumurd või kolm ... pfff. 
Proovige migreeni. 
Palju hullem.

Emake maa, "Teistmoodi tavalise" kohta "Loomingus" ilmunud arvustus jõudis netti. 
Ma olen nii hea. Aah!

Tasub, oh, kuidas tasub

Mul läheb aina paremaks. 
Elu.
Pärast otsustamist, et ma ei olegi teise silmis kunagi halb, hakkasin võtma kõiki ta sõnu hästi. Mitte mõistuslikult: mõistus arvas kogu aeg, et hästi võtta oleks hästi, aga tunnetega. Automaatselt. Ja elu läks nii heaks, et ise ka ei usu.
Isegi tagasilöök pesumasinaga või see, et libreoffice otsustas samal hommikupoolikul töötamast lakata ja ma pidin onlyoffice'i peale üle kolima, mis siis, et see töötab osaliselt tehisintellektsusepuuduse peal, morjendas umbes kuueks tunniks. 
Unega sai kõik korda, hommikul polnud enam mingeid muresid. 

Ma ei loe enam päevaseid toimetusigi kokku. 
Mu nõutav oli tükk aega kuus. Ehk see, mida eneselt nõudsin. Terviktegevused, umbes nagu "tuba tolmuimejaga üle võtta," "süüa teha," "200 sõna kirjutada".
Tükk aega = nii umbes 7 aastat. 
Enne oli 5 tegevust päevas. Ma sain tugevamaks veidi =) 
Tegin krooniliselt rohkem nii viie ettenähtuga kui kuue ettenähtuga, aga püüdsin end tagasi hoida võimalusel, sest väsitasin end kohutavalt ära ja surin selle kätte üsna pidevalt. Ja minu "rohkem" oli 7-9 tavaliselt. 

Nüüd ei viitsi enam punktuaalselt lugeda, sest isegi kui ma hulga tegevusi ära unustan, ikka tuleb üle kümne iga päev. Juba mitu nädalat.
Ja unustan.
Aa, see, et ma jalgpalli vaadates jakivoodri rebendeid õmblesin, läks täitsa meelest! Vähemalt kaks tegu. Võibolla ka kolm, neid rebendeid oli üksjagu. Uus niit nõela taha ja edasi.
Nojah. Aga niigi oli 13 juba!

Dopamiin on imeline asi. Absoluutselt imeline. Selle pidev juurdevool muudab elu elatavaks.
Oi, kuidas sa julgesid last tahta, väga väga naine, vaene laps, mis ta kõik üle pidanuks elama ...
Oi, teisi ei tohi vajada, ise peab hakkama saama, muidu polegi sa armastust väärt ...

Ilmselt see praegune nauding läheb ka kunagi mööda. 
Aga
aga.
Kuid.
Ent.
Iga kord, kui ma saan selle tunde kätte, et elu on elamist väärt, on joobumus. 
Ja samas saan jube vihaseks inimeste peale, kel on selline tunne umbes kogu aeg ja kellel samas on julgust ja enesekindlust mind süüdistada, et ma olen hirmus isekas ja teiste suhtes hoolimatu ja mismõttes ma ise hakkama ei saa, vaid julgen teisi vajada.
Ei saa. Mul ei nõristu. Saate aru, mul ei ole seda tunnet ilma välise abita, et elu üldse elamise vaeva väärt oleks!
Aga nad ei saa aru. 
Teha end arusaadavaks on mu igavene sisyphoslik töö, kivi ülesmäge veeretamine.  

Nüüd jälle on. Juba päris tükk aega. Elu elamist väärt. 

Tegelt - tooks selgituse. Et milline on see elu, kus vahepeal hingatagi ei jaksa. See ei ole päris minu mõte, kuidas kirjeldada, jälle tumblr andis idee, aga mu arust on päris tabav selgitus.

Heal päeval ma teen kohvi.
Tavalisel päeval panen vee keema, puru kannu, vee peale.
Halval päeval panen vee keema, võtan kohvipurgi, võtan lusika, panen puru kannu, valan vee peale, panen pressi kannule, ootan, vajutan pressi alla. 
Väga halval päeval panen vee keema, võtan kohvipurgi, võtan lusika, panen puru kannu, panen lusika ära, panen kohvipurgi kinni ja riiulile tagasi, valan vee kohvile, panen kannu kraani alla, lasen sinna vett, kuni olen seitsmeni lugenud, siis panen kannu alusele tagasi, võtan pressi, otsin kohta, kus on pressis sõel, panen pressi õigetpidi kannule, ootan veidi, tehes samal ajal kaelaharjutusi migreeni vastu, vajutan pressi alla veidi pidurdades, et üle ei ajaks. 

Vahel hakkab käsi tõmblema või tekib muu kohmakus, ajan osa puru lauale. Siis mõtlen, kas koristada see lapiga ära või üritada puru kannu pühkida. 
Oleneb kogusest, kas a või b.
Siis pühin. Mõnikord võtan lapiga eraldi veel jäägid ka. 

Iga tegevus nõuab pingutust. Kui ma ei tunneta tegevusi eraldi tegevustena, nad on  automaatsed, on elu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju lihtsam. 
Kohati tunnetasin isegi hingamist tegevusena. Mul olidki tükk aega ainult halvad ja väga halvad päevad ning praegu, paar nädalat järjest "hea" peal püsinud, on tunne, et võiksin lennata. 

Teistest inimestest peamiselt

Pesumasin tuli.
K pani üles.
Masin pesi.
Pesu väljas.
Jess.
Või noh, nii palju, kui ma rõõmustada jaksan-jess. 
Sest nüüd on õues palav. Ja ma ei kannata kuuma kuigi hästi. Nägu higistab. Juuste alt higistab. Kehast rääkimata. 
Kõrvad veel ei higista, nii et saaks ka hullem olla =P

Isegi ujumine päästab ainult mõõdukalt. Ja ei ole isegi hirmus kuum veel, eks ole. 24. Need, kes praegu 38 kraadi käes kannatavad, peaks seda imetoredaks, ookuiheaks, täiesti veatuks ilmaks.
Nutt ja hala.
Ainult et ega ma tegelikult ka nuta. Jaksan veel ujumagi minna, onjo. Õigupoolest pole konditsioneerigi sisse lülitanud. 
Peaaegu kombes. Lihtsalt - ei tundu nii. 

Kõik maitseb soolakalt. Ei, mul pole midagi selle vastu, et mu oma higimaik igat suhu minevat pala või lonksu toetab, aga ma ei saa aru, kuidas hügieenikud selliste ilmadega elada saavad. Teed endale jäätisekokteili (avastus on, et rohkema jäätise ja vähema mahlaga on parem, 50-50 on hea suhe), aga see maitseb algul veidi nagu higi. 
Muidugi vbla ei limpsi igaüks alailma huuli. See võib päästa. 

***

Kuna ma ei olnud pesumasinainstalleerimisest veel piisavalt väsinud, oli kindlasti vaja "jaa" öelda suht ekspromt-"päikseline heinamaa"-fotosessioonile. 
Olen avalikult paljas = inimesed märkavad ja tahavad mind pildistada.
Isegi kui nad ei taha paljaid pilte teha, see jääb meelde =) 

Sessioon oli ootamatult tore. Järeldus on, et mulle meeldivad teised inimesed praegu palju rohkem kui masendusest ligi maad vajutatuna. Krt, see fotograaf on tegelt täitsa lahe inimene! 
Enne ma nii ei arvanud. Et nägus - jaa. Et heade ideedega ja hea mängukorraldaja - jaa 
Aga mul ei old temaga eelmistel pildistamiskordadel tore.
Seekord oli. 

***

Ärkasin kell seitse. 
Jah, ma saan aru, et asi oli selles, et kukkusin lolliksväsinuna eile kell pool üksteist voodisse ja no kui minna 3 tundi varem magama, on loogiline ka ärgata kolm tundi varem. 
Ikkagi tundub täiesti jabur. Eilse kohutavalt raske (kuigi meeldiva) päeva järel olen üleval sihukesel ajal, et isegi poed pole veel lahti. Valgus on samuti teistsugune. Isegi mu poja jäljed pole päriselt jahtunud, kuigi ta läks poole kuueks tööle!
Boonusena pole palav, ent kuna ma õue ikka enne 11 ei lähe, on sellest vähe kasu. Veidi on, ent vähe. Kui varbad külmetama hakkavad ja ma sokid jalga panen, pole see ju kasu. See on lihtsalt - olukord.

Unenäod olid seekord täis noori larpareid (neljakümnele lähemal kui kolmekümnele nüüdseks, aga no kui mina olin kolmkümmend ja nemad alla kahekümne, tundusid küll ülimalt noored) ja larpikogukonna omavahelisi suhteid. Lugesin mänguarvustusi - meil oli kombeks neid ridamisi ühes keskkonnas postitada - ja algul oli 8 "väga tore oli, kõik oli viimase peal, tehke veel" ja siis kahelt tüdrukult (neljakümne poole teel tegelikult, mäletate?) "see oli kohutav, kaalun teie kohtussekaebamist, ma ei saa aru, kuidas niimoodi üldse võib?!" ja "olen pmt eelmisega ühes paadis, ikka väga loll ja ülbe" ja mul tekkis kohe visioon, mis sorti mäng ja mis sorti vigadega see oli. 

Boonusena oli unenäos ühe "tüdruku" punane lokisasi kadunud ja asemel hiirekarva üsna sile juus. Ta oli ikka kaunis, aga vähem silmahakkav. Miks see mainimist tasub: see "neiu" on niiiiiiiii kaua oma punase lokisasiga käinud, et ma ei tundnud teda äragi "Teistmoodi tavalise" Tartu-esitlusel. Kus ta oli ja viipas mulle saalist muiates. Pidasin oma õeks - kes istus tegelikult saali tagaosas ja keda ma ei näinud enne kui esitluse järel. Sest tuttav nägu, väga "me oleme ühtekuuluvad!" ilme ja välised olulised tunnused klappisid.
Üldiselt mul ei tule unedesse inimese muutunud välimus kaasa, aga tema puhul tuli. 
Ta on vist keegi, keda natuke hingesugulaseks pean. Vist, sest me ei ole tegelikult eriti sarnased. Meie kiiksud on erinevad, kuid headus on sama - mina olen see, kes alati kaasa läheb, kui ta Poola naistele SOS-pille palub osta ja need siis ära saadab vms. Ausalt öelda ega ma kõike mäleta. Ta on lihtsalt meeles kui inimene, kes ajuti mingitel väga olulistel, aga laias teadvuses "polemeieasi" teemadel aktiveerub ja ei kogu raha (see oleks ju mõne jaoks kahtlane!), vaid konkreetseid esemeid.

Teine (õigemini esimene) tüdruk oli kunagi ta parim sõber, nüüdsest suhtlusest või selle puudumisest ei tea ma midagi.
Tema on ilusaks läinud. Nii unenäos kui fb-piltidel.
Mitte et tal vanasti ilu vähe oleks olnud, aga see oli alati kuidagi üritamisse ära uppunud ilu. Teate küll (vbla ei tea, mina igatahes tean): kui tüdruk on otsustanud, et ta on ilus, välised atribuudid on ka ilusa tüdruku omad, aga ta ei suuda oma mõtlemist ja reaalsust koos kasutada? Korsett on korraga liiga väike ja liiga paljastav, suured malbed silmad ja vabandav ilme alasti rinna kohal, mis lamedaks kistud, et see korsett üldse selga läheks. Liiga palju lainerit ja kunstripsmed, samas üldse mitte mingit kergeltki toonivat kreemi, jumestuskreemist rääkimata. Kõrk hoiak koos äärmiselt malbe ja lahke käitumisega - tema on selgelt mu hingesugulane teistmoodi. 
Nüüd on asjad tasakaalus. Näitamine ja näidatav. Erepunane huulepulk ei mõju nagu kaheteistaastase poolt ema tagant pätsatu, vaid sobib. Pilk on veidi vähem ülbe, natuke leebem, ja kohe kindlasti ei jäta muljet maskist, mis ette pandud. 
Tal on mees, kes talle ilgelt meeldivat paistab, ja laps ja nad elavad Uruguais. 

Teistmoodi tavalised =P Veidrustega, mis mulle tuttavad.
Kuigi muidugi tegelikult sitaks ebatavalised. 
Sellised tüdrukud-naised, keda juba ei unusta.

... ma sain unenäos selge visiooni, missugune see larp oli, ja siis hakkas meelde tulema, et oot-oot, ma ju käisin ka seal! Ei olnud tore. Igavavõitu ja elutu, täis demonstratiivsust, kus mitte midagi sees.
Aga midagi väga halba ka ei märganud. Veidi lugupidamatut ja mitte väga poliitkorrektset käitumist, aga viimast tõesti ainult natuke.
Ühelausega: täpselt nagu arvasingi.

Pesu tõin eile sisse. Kui olen kohvi ära joonud, viin uue täie välja. 
Masin on täiesti uskumatult vaikne. Vannitoas keegi nagu hiiliks pehmetel käppadel ja uriseks tasa, kui töötab. 

ei jaksa eriti mõelda

Pesin käsitsi pesu. Sest uus masin jõuab 25.-29., aga pojal on tööriideid vaja 25. ja ma lahke emana ütlesin, et pesen need ise ära.
RÕVE orjatöö. Emake maa kui raske. Vana aja naised olid tugevad. 
Ma vbla kirjutan kunagi mõne ajasrändamise loo, kus kleenuke alatoidetud pesunaine surub kätt tänapäevase jõusaalitüdrukuga ja võidab isegi eriti pingutama. "Oled pesu pesnud kunagi või? Sul pesevad teenjad kõik pesu ära?"

Ja mul oli ainult 3 eset, mitte ükski neist voodilina ...

Krt. Peaks voodipesu vahetama. 
7 minutit pausi. 
Olgu, mul tekkisid teised huvid. Pikem paus =) Ei, ma ei arva, et teil lugedes see näha oleks, aga ma vahel tahan märkida, et ma ei kirjuta kõike järjest, onjo. 

Ok, SELGELT ma ei kirjuta järjest, täna on juba 26. 
Vahepeal väsitasin enda nii surnuks, et lasin automaadil oma kaardi vale PINkoodi 3x kordamise eest ära võtta ja kui teise kaardi ja teise panga peale lootes ka esimene kood vale oli, võtsin selle kaardi taas välja ja põgenesin, sest ilmselgelt olen hulluks läinud. 
Kodus kontrollisin siis paberil olevaid koode ja pagan võtaks. 
Ma olin kaardid sassi ajanud. SEB võttis mu kaardi ära, kui olin 3x swedi koodi sisestanud. 
Ei, ma ei tee selliseid asju enamasti. Ainult väga väga väsinuna. Sel tasemel väsinuna, et ma näen astmeid, tean, et trepp, proovin jalaga - ja taevale tänu, et proovisin, muidu oleksin ninali käinud. Seal, kus minu meelest oli veel sile tee, oli esimene aste.

Mis ka juhtus, onjo.

Kodus oli piim halvaks läinud. Peaaegu kaks liitrit! Ma, idioot, ostsin kolm pakki, aga meil on kohvimasin juba üle nädala rikkis ja K käes parandamisel, Poeglaps aga meil presskannukohvi ei joo. Seega piima lihtsalt kulubki jube vähe. 25 oli pakendile märgitud kuupäev, aga rikkis oli ta juba eile (st. 25.) hilisel õhtutunnil 10 paiku. 
Jube-jube.
Ausalt, normaaljuhul ma ei erutuks selle peale, et poolteist pakki piima hukas ja pannkooki rohkem ei taha. A toimub nõmedate asjade kuhjumine, kuigi all olid toredad kogemused phmt. Ma olen lihtsalt niiiiiiiiiii väsinud, et pahaks läinud piim ka tegi muret. Kuigi mul on vahukoort, mida kohvivalgendina kasutada ja puha. 

... õigupoolest ...
Mida kaugemale ma eilsest ja üleeilsest liigun, seda rohkem see mulle meeldib. Väsimus taandub, enam ei hoia end vaid migreenitablettidega (mis aga toimisid 100%!) elus, päris krdi tore on lausa. 
Ma ei tea ... vbla, VBLA jääb 24. juuni isegi tähtsa päevana tähistamiseks meelde? Ei või ju iial teada, vahel läheb hästi ka!
Ainus asi, mida mõni psühholoog on mulle öelnud ja mis mul silmade avanemise tunde tekitas: kui mul on halb tunne, sest "äkki läheb halvasti," see ju tähendab, et õhus on ka võimalus "äkki läheb hästi". 
Ja noh. Peale kallimaleidmist mul on sellesse usk tekkinud. Et vahel tõesti võib mitte millegi pealt, ise selleks jubedalt vaeva nägemata, hästi ka minna. 

Äkki läheb?

Sündsad vestlusteemad

Tegin pannkooke.
Ma ei ole ega ole kunagi olnud pühapäeviti pannkooke küpsetav emme, aga iga kord, kui teen pühapäevale natuke lähemal nädalapäeval kui kolmapäev ja neljapäev, mõtlen, et peaaegu. Kerge ajanihe, aga näe, pannkoogid! Täna on lihtsalt pikenenud pühapäev, onjo!

Mul on uut panni vaja. Hoolimata suurest õlikogusest hakkasid koogid nii hirmsasti põhja külge kinni, et mul on praegu ees miski, mis näeb välja nagu puder moosiga. 
Poja kookide jaoks panen siis veel rohkem õli. Tema jaoks on toidu välimus tähtis. Olen vist korra või isegi paar kaevanud selle üle, kuidas tegin oma elu kõige maitsvama pitsa ja ta ei olnud nõus seda proovimagi. Sest tainas nägi välja nagu midagi väga kurba ja kaste nagu autoavarii.

Soe on. 
Käin iga päev ujumas ja kui jõerannani üle kilomeetri maad poleks, käiksin ilmselt veel tihemini. 
Kui pea vette panna, ei valuta. Kraani all märjakstegemine aitab ka, aga mitte kauaks.

Kuna mul on eraelulised pinged - ei, midagi ei ole halvasti, aga midagi on pingettekitav - ja on soe ka, valutab mul kogu aeg pea. Täna on parem, sest ütlesin ära, et krt, ma vist olen mures. Ja sain rahustatud.  Aga kireda "kõik korras" küll ei julge. Põhiliselt on korras see, et mu suhtumine oma hommikusse peavallu on: "Küllap läheb varsti paremaks, ei ole hirmus halb," mitte "praegu ei ole hirmus halb, aga varsti läheb, mida teha, mida küll teha?!"

Ei, triptaanid ei päästa. Mul on neid päris palju veel, sest tükk aega pea vaevu valutas, korra nädalas vast, ja siis aitas ka üks tablett, nii et viis päeva miinimum kahe tabletiga (vahel läks ka kaks ja pool) veel varusid ei ammendanud, aga. AGA. Need krdi triptaanid aitavad kaheks tunniks! Ülejäänud aja söön retseptivabu valuvaigisteid.
Paratsetamool on ibuprofeenist tõhusam hetkel. 
Ehk: keha muutub. Oli aeg, kui paratsetamool oli 0-toimega. Kui teil ka on kindlad teadmised, kuidas teie keha toimib, proovige vahel ikka: me ei ole kivid, me muutume.

Poes oli jube palju inimesi. Nii palju, et ma seisin kärusabas - polnud nii palju kärusid kui ostjaid. 
Korve tegelikult oleks olnud, kassade juures kuhjas, aga polnud ühtegi vaba töötajat neid ostjate sisenemiskohta viima - kõik kassad töötasid ja igaühe taga oli saba. Lihaleti ees oli saba. Suurem osa kapis olevast lihast oli ära ostetud, aga allahinnatud toodete letis oli vähemalt 20 karpi hakkliha. 
Paistab, et seda ei osata grillida. 
Mina oskaks, aga ei viitsi. Kuigi kaks karpi viimase päeva hakkliha ootavad nüüd külmukas.

Meie kodune jaanituli jääb ilmselt üldse ära, sest ma ei märganud aastatel, kui jaanpäeval küünalt põletasin, ja aastatel, kui ka seda ei teinud, mingit vahet. Ja no ma ei viiiiiiiiiitsi kuupäevade (või nädalapäevade) teemal erutuda. Ükski laps pole enam väike ka, et neile meeldivaid mälestusi ja midagi järgmiseks aastaks ootusväärilist peaksin tekitama.

Vbla tuleb veel, eks ma siis pean jälle jaanipäeva.
Ma ei ole loobunud mõttest hoolduspereks hakata, ent mul ei ole enam kramplikku vajadust selleks. Et elu on ilma lapseta mõttetu. 
Mul on kallim ja tema hoiab mu dopamiinitaset nüüd =) Ja no mul elab poeg kodus, ei jätnud tuba vabaks, et sinna uus laps võtta.

Mis viisakat vestlust veel pidada ... aa.
Püüan küll, aga ei jõua isegi kõiki vaadatud jalgpallimänge hinge võtta. Ja otsast lõpuni olen vaadanud üldse ... kolme? Aga mulle meeldib Alireza Beiranvandi. 
Väga head tõrjed, suure nina põhjustatud imetore kuljas ilme ja ülimalt veetlev soeng.
Pole lapsuke ka enam =)
Mulle üldse väravavahid meeldivad. Hakkasin mõtlema ja 9/10 mu lemmikmängijatest on olnud kas väravavahid või poolkaitsjad. 

Veidike poolakte

Läks päris kaua, aga ma sain endast poolpaljaid pilte jõe veeres. Kuna eelmisel korral olin koeraga, tegin sel korral ka Totoro seltsis. 

Nagu ma fb-s juba kirjutasin: sinikaid pole, juuksed on pikemad ja punasemad, ma ise rammusam ja vanem - aga ma tunnen, et on vaja. Mitte ainult et ma tahan endast siukseid pilte tulevikus vaatamiseks, aga ma tahan neid avalikult näidata. 

Seal pole professionaalset fotograafi ega poosiasjatundmist taga. On jõhker meik - kuna ma tean, et fotod armastavad meiki, ei hoidnud tagasi, ja tundsin end läbi linna jõe äärde minnes nagu porgand tordis. Aga piltidel on kena.

Ja ma olen viimasel ajal alla võtnud. Pole kaalu juurde juhtunud, et teada, kui palju just, aga põlv ehmatas mu ära - kõik oli hästi, kõik oli hästi, kõik oli hästi --- ja siis räntsatasin tooli ja SIUKE valu, et karjusin.
Olgu, seepärast eelkõige, et ehmatas. Kunagi pole old ja siis niimoodi?!

Valu muidugi taandus umbes kahe minutiga tuikeks, aga sestsaati ei kadunud. Enam ei saanud pikemat aega kui umbes tund kõverdatud jalgadega istuda. Tartu vahet rongiga sõites pidin osa aega seisma ja püsti raamatut lugema. Treppidest käia muutus ebamugavaks - ainult jalg-juurde meetodil oli hea.
Tagatipuks valu vaheldus! Kolis vasakust põlvest paremasse! Iu, kui mõlemas korraga oleks ...
Guugeldasin. 
Koormus. Ülekaal ilmselt.
Jaa, kui ma jooksen täis poekottidega on hullem!
Tõsi, mul hakkas ebamugav ka küünarliigestel. Pidin enne und käed sirgeks saama, muidu ei jäänud magama. Ja ei olnud ka nii, et nt joostes jalad rohkem valutaksid. 
Ok, ma olen teinud päkajooksu ka sel aastal ainult, see peakski põlvedele leebem olema, Aga siiski. Kõik sümptomid ei klappinud.

Aga pohh. Võtan alla ja glükosamiini ja ehk aitab.
On aidanud ka. 
Põlved ei valuta mitu nädalat juba. Veidi ebamugav on, kui pikalt istuda, ent mitte valus.  
Riided lähevad jälle ilusti selga, mitte ponnistusega. 
Aluspüksid (mida oli vaja tellida terve kuhi, sest siis pold saatekulusid), mille tellisin, kui juba olin alla võtnud, veits nagu preemiaks suisa, jäävad üha laiemaks. Eriti ei saa enam alla võtta, sest mul on nii palju ilusaid uusi aluspükse, mis muidu muutuvad kasututeks ju! 

Ja noh. Poolpaljad pildid tundusid sellel taustal hästi kohased. Ma olen nii kaunis. Ma pean ju seda näitama ometi! Lopsakus on ilus! 
Mu enda meelest vähemalt =)

Pildid tegi K ja enamik on mustvalged, sest ta unustas mustvalge filtri peale, kuni me lõpetamas olime ja ta hakkas vaatama, et kuidas pildid jäid. 
Muidu värvid olid väga ilusad, valgus õhtune ja mu punane pea rohelisel taustal hästi sobituvalt kontrastne. Aga me ei hakanud veel hästi palju rohkem pilte tegema, et hurmavaid värvilisi kaadreid saaks. Mustvalges on ka omamoodi ilu, onjo =)

Vana arm ei roosteta

Ma ei ole ikka päääris palju aastaid jalkat vaadanud.
Kunagi ma olin visa ja kindel vaataja. Kui sul juba on lemmikud (s.t. kui MUL juba on lemmikud), on põnev vaadata, kuidas neil läheb, kui tükkideks nad end pingutavad, millised emotsioonid nendes mängivad.
Kuna hakkasin vaatama koduste kõrvalt, sain lapsena juba mõnedki nimed ja näod selgeks. Mul olid lemmikud ja mulle pakkus huvi neid mängimas näha. Kui nemad lõpetasid, oli mul juba uuest generatsioonist uusi lemmikuid tekkinud ja ooh, ma oli jalka suurturniirde pidev ja kirglik jälgija. 

Kui kõik, KÕIK  elus oli absoluutselt persses (loe: Poeglapse isa jättis mu maha), ma ootasin Poeglast ja Tütarlaps oli neljane, mul ei olnud üldse raha, elasime Tütarlapse issi juures pooleldi tema kulul (ma ei saanud ema juures elada, sest ema juures elas ka mu vanaema ja ma läksin tollele kätega kallale, kui ta ütles, et Tütarlaps peaks häbenema, sest vanaemale jäid tema täheklotsid köögis ette), ma käisin väikese Tütarlapsega õhtuti Tallinna vanalinna pubides (peamiselt vist St Patrickus? või milleski seal kõrval) jalgpalli vaatamas.

Sest see oli ainus hea asi, mille ma suutsin oma kohutavas elus välja mõelda ja Tütarlapse isal ei olnud telekaühendust. Ma pidin jalkat nägema.
Tellisin Tütarlapsele mahla ja frititud kartulikoored ja vaatasin, sellal kui laps mu kõrval pikal polsterdatud pingil magama jäi. 

Prantsusmaa kaotas finaali. Mul on meeles, kuidas kogu pubi rõõmustas, ja mina üksinda kurvastasin, kuid ometi oli see tore tunne. Sest korraks kurvastasin ma millegi muu pärast kui selle, kui kohutav on elada ja miks ma olen. Sain endast väljaspoole ahastada.

Seejärel lontsisime Tütarlapsega pimedas öös ta issi korterisse tagasi.

Emotsioonid, emotsioonid olid need, mis mind jalgpalli juures köitsid. 
Aga viimati vaatasin vist ... eee ... 2016 äkki? Finaali. Pr-maa ja Portugal, Euroopa meistrikad. Kas vaatasin? Mul ei ole sellest mängust erilisi mälestusi. Mäletan, et olin rahul, et Portugal viimaks võitis (kuigi prantsuse keele klassi õpilasena olin muidu pidevalt Pr-maa poolt), aga kas ma seda mängu üldse vaatasin ...?

Mbappé
Sama naeratus
Sama naer. Sama silmavaade.
Sama näokuju. 

Viimane mäng (enne eilset s.t.) millest mul emotsioon jäi, oli hoopis 3. koha mäng 2014 MM-il, kus Holland lõi Brasiiliale kolm värvat. 
See oli küll nii tore, et värvis kollaseks päeva isegi sel jubedal 2014. aasta suvel.
Ma siiralt ei salli Brasiliia koondist. Ikka veel.
Vana vaen ei roosteta. 
Nad lõid kogu aeg nii palju väravaid ja samas ükski nende staaridest ei tundnud toreda inimesena, vastupidi. Üks ilgem kui teine. 
Ja siis said nad Hollandilt sisse 3 VÄRAVAT ja ise ei löönud ÜHTEGI ja oo, oo, oo.

Nojah. 
Seekord ma ka ei arvanud, et vaatan - ma ei tunne enam ühtegi mängijat, mul ei ole mingit tausta, mis ma ikka ... ja siis keegi ütles, et ta tahab näha, mis Norra teeb. Erling Haaland on siuke mutant!
Guugeldasin. 
Plaks. Olin jälle jalkafänn. Kusjuures ta ei ole isegi nägus. Ta on lihtsalt ... mutant. Aga ma juba avastasin, et Mbappé on väga sama nägu ja olekut kui mu tädipoeg enne kasvuspurti ja mulle meeldis väga Senegali väravavaht ja...

Olen  enda üle konkreetselt imestunud =)

Tädipoeg nooruses

Aga noh - nõelumisele mõjub väga hästi =) Seelik on valmis, nüüd õmblen siidist pidžaamapükstele uut kummikanalit - jee ma viskan minema SIIDIST ilusad pidžaamapüksid seepärast, et nende kumm on lootusetult välja veninud + nõmedad hiinlased otsustasid, et pole siin kummivahetamist, ostku uued, ja õmblesid kummi kummikanali KÜLGE. Lõikasin kanali maha ja nüüd õmblen uut. 
Kuulge, see on siid. Ehtne siid. Muidugi on seda väärt.

Täna mängivad esimesena Portugal ja Kongo. 
Vaatame seda asja ... Pool kanalit oleks veel õmmelda =)

Uskumatu, nüüd tunnen kohustustest puudust

Juba üle nädala on ebanotmaalselt hea olnud.
Olgu, paracetamoli ikka kulub ja üks migreenitablett on ka läinud, aga see nii väike asi. Kirjutasin ka täiesti kuulmatu hooga. Üleeile hakkasin vahepeal kirjutatut läbi toimetama. Siis ikka nägin veidraid asju ja toimetamine ei lähe nii kiiresti. 
Üks naine jäi rasedaks, vahepeal läks aasta mööda mingi teateta sünnitusest või katkemisest ja siis ta jäi uuesti rasedaks. 
Aga no pisiasjad, eks ole. Oleks ma sellest rasedusest pikemalt kirjutanud, küllap oleks mulle meelde jäänud, et lapseootele jäi. Praegu oli vaja parandada kaht lauset. Ja kuna ma vahepeal nii kiiresti edasi jõudsin, olen täiega graafikus sellest hoolimata, et toimetamine nagu nälkjas venib.

OMG inimesed elavad NIIMOODI v? Nii hea ongi v?!?!

Mina arvasin, et sain teada, kuidas, kuid veel parem??? Või ma ikka elangi nüüd isegi normaalse inimese kohta hästi?
Juba nädala, nii et nüüd nii jääbki. Praegu on hea? Ilmselt on elu lõpuni.

Eile, selle hirmsa vihma ja pimedusega, tegin rabarberikooki. Midagi magusat, sooja ja kaneelist, mhmh!
Jah, ka sinna sobis martsipan imehästi. 
Rabarberi suhkrus leotamise asemel leotasin mees. Mul on mett kodus hästi palju, sest mingil hetkel otsustasid kõik mu tuttavad, et mesi on hea kingitus. Mesi ONGI hea kingitus ega aegu ka, ent mett on mul ikkagi nüüd palju ja panen seda igale poole, kuhu annab. 
Rabarikooki andis ja see hapu mesi, mis üle jäi, oli täna pudruga maru hea. 

Kuivõrd mul on ebanormaalselt hea olla, ühtegi natukenegi pärisemat probleemi pole, ent kogu aeg tunded päris taevas ei helju, on aju otsustanud igasuguse natukenegi sitema meeleolu peale hakata otsima mingeid absoluutselt obskuurseid halbasju. Üks sõber (mul on neid mitu olnud, kes selles kategoorias mängivad) ei kutsunud mind pulma. Kaks aastat tagasi. Ja nüüd ei taha mu raamatut lugeda. Küsin endalt, on ta üldse mu sõber? Vastan endale, et muidugi, ma nii armastan teda. Aga kas tema sind ka, pärib iniseja mu sees. Äkki ta vaatab sulle nagu sina oma isapoolselt vanaemale? Et tüütu on, aga kahju ka tast?
Ja fanfictione, mis mu arust jumalikud, ei täiendata. Juba 10 päeva!
Ja kolm mu sõnumiga jutualustamist kolme erineva inimesega (kellest üks käib fb-s mingi 3x aastas umbes) on vastamata. 

Ma isegi tean, mis alusprobleem see on, mis idiootseid pealisprobleeme tekitab: pole kiire. Miski ei kõlgu noateral edasi-tagasi. Ei ole ühtegi väga-kohustust poole juulini umbes. 

Olgu, lubasin endale juuni alguses kaks nädalat puhata, enne kui järgmise kohustuse kaela võtan. Aga 12 päeva, see ongi peaaegu 14 juba! Ma siin suren oma puhkusesse!
Välja arvatud, et sul on ka väga hea olla, väga väga naine. Meenutan, et puhkuse nautimine ei ole seadusega keelatud. Võta vabalt. Naudi. 

Nojah ... aga ...
Olgu.
Toimetan edasi ja täna enam ei kontrolli, kas mõnda toredat fanfici täiendatud on. 
Lõpuks, mul on ka igati hea paberraamat pooleli! Puhkamist nautida! Jätkuvalt! Ei lase end enesetapmise harjumusel halvale teele vedada!

Blogimine, kodanikud blogijad, on ikka teretulnud. 
Puhkamisest tahaks ju ka puhata vahepeal!

Igaühele töö?

Vihastasin. 
Kirjutasin teksti. 
Kuhu mujale seda ikka üles panna kui mitte võrgupäevikusse.

Töötukassa viib ellu tööpoliitikat eesmärgiga tagada: 

tööealise elanikkonna võimalikult kõrge tööhõive;

pikaajalise töötuse ja tööturult tõrjutuse ennetamine.

Mida see siis tegelikkuses tähendab?

Kui isik on olnud üle aasta töötu, survestab Töötukassa teda vastu võtma ükskõik millist tööd. Ka sellist, kus ei pakuta töölepingut, vaid tööd tuleb teha käsunduslepinguga. Seega ei ole inimesele tagatud miinimumtöötasu, tasu öötöö, ületunnitöö, riigipühal töötamise eest, puudub õigus põhipuhkusele, õppepuhkusele jms. Ravikindlustus kehtib vaid siis, kui töötamise registris on valitud vastav töötamise liik ja igakuiselt makstud sotsiaalmaks miinimummääralt. Töökeskkonna eest vastutab käsundisaaja ise, mitte käsundiandja. Samuti ei ole töö- ja puhkeaja piiranguid.

Ikka peaks Töötukassa ametniku meelest töö vastu võtma, sest siis poleks inimene töötu.

Oletame, et antud isik on osalise töövõimega. Siis on  tervisekindlustus riigi poolt nagunii. Aga kui inimene töötab käsunduslepinguga, ta pole ju „tööle saanud”. See ei ole „töö”, kui tal töölepingut pole. Pole mingi eluvõimeline plaan inimene sedasi „tööle saada”.

ERITI halb on antud plaan, kui inimesel on vaid osaline töövõime. Mingu ta tööle, mis ei paku isegi kõige elementaarsemaid töötajale loodud ellujäämisvahendeid? Ilma puhkuseta, ilma haiguslehele jäämise võimaluseta, ilma puhkepäevadeta, ilma ületunnitöö eest lisatasu saamise võimalusetagi? Mingu tööle, siis neil rist kirjas ja elanikkonna tööhõive tõstetud?

Garanteeritud tervise läbipõletamine, aga haiguslehte ju ei saa. Haige olemine tähendab igasuguse rahasaamisvõimaluse kadumist. Tee töölepinguta, tee ükskõik millist tööd, kuni sured, on Töötukassa hea plaan?

Kui osalise töövõimega inimene ei lähe tööle, lõpetab Töötukassa talle tööalase rehabilitatsiooni pakkumise. Ei mingit psühholoogi või füsioteraapiat, logopeedi ega tegevusteraapiat enam sulle, kui sa ei ole aasta aega tööl käinud. Kusjuures sel juhtumil, mis mind ajendas seda artiklit kirjutama, ei olnud inimene isegi aastat aega töötu olnud, kui talle rehabilitatsioon ära öeldi. 10 kuud ja uuesti kandideerida ei saa, kui vahepeal töötanud pole. Jah, ta eelmise rehabilitatsiooniteenuse määramise ajal töötas parasjagu ja töötas veel kaks kuud, enne kui sellelt töölt lahkus. Uuesti rehabilitatsiooniteenust ei saa, peab taas tööle minema.

Olgu, sellega võiks ju leppida, et rehabilitatsiooni enam ei saa. Pole katastroof, lihtsalt – kuidas ta peaks paremini tööeluks kohanema, kui teenused maha võetakse? Et kui aasta aega pole tööle saanud, ei ole leidnud kohta, mis pakuks võimalust töötada osalise ajaga ja arvestaks piiranguid, mis tema tervis seab, lakkame toetamast, sest lootusetu? Edaspidi olgu tal veel raskem tööle saada, sest tugi langeb ära?

Lihtsalt küsimused. 

Olgu, rehabilitasiooni äralangemine ei ole maailma lõpp.

Ent kui inimene ei ole kivikõva loomuga ellujääja, vaid natuke õrnem ja arglikum, arvab, et ehk teised siis teavad paremini, kuidas hea on, ta laseb end veenda ükskõik millist tööd vastu võtma, sest Töötukassas öeldakse, et peab. 

Niisiis töötab too anonüümseks jääv osalise töövõimega isik nüüüd kohas, kus tal on 9 ja poole ning 12-tunnised vahetused, mille vahel pool tundi lõunapausi ja see pool tundi ei ole tasustatud. Jah, ka 12-tunnise tööpäeva sees on 1x pool tundi tasustamata lõunapausi.

Põhimõtteliselt teeb ta tööd, mis teda tapab, sest Töötukassas survestati teda mida tahes vastu võtma, kuna ta on „nii kaua töötu olnud”.

Miks ta „nii kaua” töötu on olnud ja temani jõuavad ainult väga halvad tööpakkumised? Sest osalise töövõimega isikuna otsib ta osalise ajaga tööd. Maksimaalselt 0.8 kohta. Selliseid kohti eriti ei pakuta ja kui pakutakse, on neil mingi muu väga suur viga. Mitte „ebameeldivad töökaaslased” või „halb asukoht”, vaid osalist tööaega pakkuvate töökohtade valik on väike ja enamasti otsitakse osalise ajaga inimesi tööle, kui täisajaga keegi lihtsalt ei tule neile. 

Aga Töötukassas arvatakse, et kui koormus on vastav sellele, mis kirja panid, pead kõik vastu võtma, kui juba 10 kuud töötu oled olnud? 

Ma tahaksin teada, mis on sellise survestamise taga? Mine tööle, kuitahes halvad on tingimused, on hea – milleks? Mine tööle käsunduslepinguga töölepingu asemel, peamine, et sa Midagi Teeksid, kuitahes halvasti see sulle ka mõjub? Eeldus ongi, et inimene peab tegema tööd, isegi kui ta seejuures oma tervist aktiivselt hävitab, sest see on riigile kasulik?

Kas on? 

Kas tema hilisemad raviarved või täiesti töövõimetuks muutumine on see, mida Töötukassas saavutada tahetakse? Või arvatakse, et kui hobune ei taha liikuda, tuleb teda lihtsalt kõvemini piitsutada? Kui ta ei ole 10 kuud kuskile tööle läinud, ta ilmselt on liiga pirtsakas ja peaks leppima?

Kõnesolev inimene lasi end ära hirmutada ja läks tööle. 

Sest kui poleks läinud sinna, võibolla peaks minema mingisse veel hullemasse kohta. 

Tapab end efektiivselt. 

Sest Töötukassas kästi.