Selle aasta esimene korralik

Kuna ma ei taha enam ühtegi tööd teha - isegi mitte täiesti lihtsaid ja toredaid - räägin teile loo, kuidas ma eile ujumas käisin. 
Et võiks minna ujuma, ei olnud uus mõte. Millalgi eelmisel nädalal läksin allikajärve sisse (jube mudane oli, iu), ujusin neli tõmmet, otsustasin, et liiga külm, ujusin neli tõmmet tagasi ja sikutasin enda natuke vähem mudases kohas põõsaraage abiks võttes kaldale. 

Eile oli nii soe ja mõnus ilm, vesi kindlasti soojem ka. Jalutasin koeraga, võtsin päikest ja mõtlesin, et aga tõsiselt. 
Vast see järv ikka ongi eriti külm? Prooviks jões?

Selle tee äärest, mis lookleb piki jõge ja kus koeraga jalutasin, viib paar rada jõeni välja. 
Proovisin neist ühte Keilast üsna kaugel.
Jõudsin peaaegu jõeni. Vaatasin raja lõppu ja jõekallast. Vaatasin veel. Vaatasin kohe tükk aega. 
Otsustasin, et saaksin oma paljaste jalgadega võibolla neist nõgestest isegi läbi, et vette pääseda. Aga neist pärast kinni haarata, et end kaldale vedada võib osutuda liiga suurt eneseületust nõudvaks.
Otsime parem järgmise koha.

Teine koht läbi väikese männituka ei olnud üldse nõgesene. Kohe mitte natukenegi. Kallas paistis küll sama järsk, aga kui nõgeseid pole, küllap ma ikka välja saan. 
Meenus kord mõned aastad tagasi, kui pärast pööraseid äikesevihmu ei saanud ma kiiresti voolavast jõest välja ja pidin pärast mitusada (olgu, võibolla nt 300) meetrit tagasi kõndima. Aga see mälestus ei olnud väga hirmus. Lõpuks sain ju välja?! Ja teekond sinna, kus sain uuesti vette minna ja elu eest jõudu kokku võttes parasjagu teisel pool jõge allavoolu asuvate rõivaste juurde ujuda, polnud üle mõistuse pikk.
Kuigi paljajalu läbida siiski ebamugav.
Noh, kui ma juba vees olen, vaatab, kuidas välja saan. 

Võtsin riided seljast, istusin kaldale ja hakkasin end vette libistama.
Totoro läks veidi sahmi. Ta peab peaaegu püstloodis kaldast alla saama, et koos minuga ujuma tulla!
Kõhkles kaks hetke, aga tormas siis mööda mudast kaldajärsakut alla ja oligi vees. 
Mina olin libistamise ajal taibanud, et altpoolt vaadates on see järsak nii kõrge, et siit ei SAA välja. Niisiis rabasin poole libistamise pealt kinni männijuurikast, mis kasvas mugavalt haaratava sangana märjast liivast välja.
Jalad jõudsid vette ning ma rippusin istuvas asendis juurika küljes, vool lükkas keha viltu ja vaadates sealsamas hoolega ujuvat Totorot taipasin, et kaldaäärne põhi ka väga madal pole vist. 
Hea asi kogu loo juures oli, et vesi tõesti ei olnud väga külm. Mitte just soe, aga selline, et poole keha vees püsimine ei tundunud aktiivselt ebamugav, küll. 

Olgu. Esmalt on tarvis end teistpidi pöörata. See ei tohiks väga raske olla. 
Ei olnudki. 
Aga kuidas nüüd edasi? Proovisin jalaga, kas leian põhja, ja oi. See oligi sealsamas! Jalg läks vaevalt üle põlve vette.
Totoro jalad küll põhja ei ulatu, aga mul endal oli igatahes kindlam tunne, et kindel maa jalge all. Seisin näoga kalda poole ja olin rahul. 
Minu kõrval tuvastas Totsik, et ma tõesti seisan põhjas, hoides kätega juurikast kinni. Seepeale tegi ta põhimõtteliselt sama - seisis kahel tagumisel jalal, esijalad kalda veidi kaldus seinal. Kuigi ega temagi üles ei saanud, oli tal nüüd kindlus sees, et ta ei upu. 
Kõik oli hästi. Vinnasin end ülespoole, toetasin kõrgema jala varbad mudasele libedale väga kaldus pinnale ja otsisin, kust teise käega kinni haarata.
Seal ei olnud mitte midagi. 
Olgu, natuke rohtu ja üks võilillepuhmas. (Ilma õiteta.) Proovisin, sest no parem ikka kui paljas vesi. 
Ma olen ikkagi 80+ kilo naiseilu (miks ma jälle vähem kui 85 kaalun, räägin üks teine kord vbla. Phmt "mis mõttes mu põlv valutab??? NO HEA KÜLL, EKS MA SIIS VÕTAN KAALUS ALLA!") ja ühel võilillepuhmal ei ole mingit lootust, kui ma end selle abil üles vedada üritan.
Jestas. 
Totoro liikus mõne meetri paremale, kus kallas veidi leebem, ja rabeles end üles.
Vaatas nüüd minu poole alla. Ootavalt.
Aga mina ei tahtnud kõrvale minna, sest seal pole seda toredat juurikat ka ja ... 
Oot. Tore juurikas! Ma saan ju jala sellele toetada, nii et varbaalune kõlbab ka tõukamiseks, mitte ainult hädapäraseks toetumiseks! 
Mõeldud-tehtud. 
Jess!
Ma olin kaldal!

Panin riided jälle selga, kõndisin läbi männisalu terviserajale tagasi ning jätkasin rahulolevalt teekonda.

Mis te arvate, et ma otsustasin seepeale, et ei lähe ujuma v? 

See on tegelt päris vana pilt
K tegi

Päriselt?!
Nii palju te mind tunnetegi ...
Esmalt vaatasin allikajärve poole, aga selle kaldal seisid kaks õngedega noormeest ja ausalt öelda rõvedas mudas sumamine küll ei meelitanud ise ka, aga rõvedas mudas sumamine kahe noormehe imestunud pilkude all tundus talutav ainult juhul, kui sellele järgneks uljas sööst vähemalt 10 meetri jagu järve keskele - aga kui seal on sama külm kui varemalt - ja jõgi oli nii soe sellega võrreldes ...
Nii et noh. Jõeparki. Selle teises servas on päris ujumiskoht ju. 
Pärast veel poodi ka. Noh, 10 km  ja natuke peale vast kogutrajektoori, kuni jälle koju jõuan. 

Pole hullu, kingad ei hõõru, nii et tehtav. 

Ujumiskohas - päikseline ilm, laupäev, kell umbes kolm - oli loomulikult mitmeid inimesi. Kaunid noored emad ja sagivad lapsed. "Ana otšen dobraja," teatasin, oma vene keele üle uhke, ning läksin riideid vahetama. Siis vette. Koer muidugi kaasas.
Ma loen tõmbeid. 
(Mida ma ei loe?! =P)
124. Mitte palju, aga kevade esimese ujumise kohta käib küll. 
Tulin välja.
Tõmbasin oma ujumispreemia-sigareti ära ja seisin veel natuke aega, et sooja päikest kehale püüda.
Üks poiss arvas niisama liivas ja vees mängimise järel, et on õige hetk joosta silla tippu ja karsummdi vette karata. 
Totoro hakkas haukuma ja jooksis talle järgi, kindel, et poiss upub ära ja teda on vaja päästa. Mina esimese haugatuse peale aktiveerusin ja kutsusin ta enda juurde. 
Kui ma sedasi kurja häält teen, ta tuleb kohe.
Tuli ka kohe. Kuigi võib olla, et viivitas siiski seni, kuni poiss sillanuka tagant nähtavale ilmus - igatahes läks selleni kõva kaks sekundit. Ehk mul ei hakanud kohutavalt häbi, et lasen oma koolitamata koeral vabalt inimeste vahel rannas joosta. 
Sain ta kenasti rihma otsa ja lill.
(See pole küll päriselt Ametlik Rand, aga seal on riietumiskabiin ja ujumissild, nii et peaaegu.)
Aga selle üle, et koer pidi olema "otšen dobraja" ja siis haukuma hakkas, põdesin siiski veidi aega. Nojah, ta oli väsinud. Nojah, ega ta kuri ei olnud, ta kartis, et poiss upub ära. (Sellega, kuidas ta kõiki seliliujujaid, mina kaasa arvatud, alati päästa tahab, murelikult kügeleb, haugub ja niutsub, olen leppinud.) Kuid teised seal ju ei teadnud seda! 

Nojah, ja siis veel aint pood ja tulimegi koju. 

Täna käisin ka ujumas. Teises kohas.
Ot, nad on minu toreda heinamaa-ujumiskoha kõrvale kõvasti maju ehitanud (seda phmt teadsin), suunanud jalutustee majade ümber asuvast aiast mööda ja ujumiskohani jõudmiseks ma pean nüüd üle kõndima mingist värskeltkülvatud muru ribast?! JA sellest ribast jõeni jääb umbes kolme meetri laiune ala heina ja põllulilli?!
Noojah ...
Eks ma siis pea edaspidi ujuma tee ääres. 
Et võiks ümber harjuda ja kuskilt mujalt käima hakata?
No ma ... varsti. 

Ah et tahan ma ka teistmoodi?

SISUHOIATUS: Ma ei räägi siin sellest, kuidas peaks olema. Ma räägin iseendast.

Et tahtmine. 
Ma mõtlesin aluspõhja juba ammmmu välja.
Kuidas ma ei julge tahta. Teha teise inimesega seotult, mida mina tahan, on ohtlik. Nagunii selgub, et see oli teistele vastumeelne, vale, miks ma ainult endale mõtlen, endale ei tohi mõelda jne.
Isegi kui tagusin ja taon trummi "teen, mis tahan", see hõlmab eranditult ainult ideed "mina teen, mis mina tahan".
Teised inimesed ei tee, mida mina tahan. Ei reageeri, nagu ma tahan. Ei taha sama, mida mina tahan.
Nii et parem ma ei taha neilt midagi.

Läksin sellesse mõtteviisi nii sisse, et ei saanud enam arugi, et enamik teisi inimesi tahavad teistmoodi. Et nende jaoks on tahtmine lihtne asi, tahad midagi, siis tahad, sel pole eeltingimusi.

Minu jaoks on.

Et mina väljaspool iseenda käitumist midagi üldse tahta söandaks, peab mul olema tunne, et seda nii tahetakse kui suudetakse mulle anda.
Kui pole vastavat tunnet, ma üldse ei hakkagi tahtma.

Ei, muidugi pole see alati nii olnud. Väikesena tahtsin igasuguseid asju alates jäätisest lõpetades lennuvõimega. Vahel sain jäätise, enamasti mitte. Lennuvõimet ei andnud keegi, nii et lükkasin selle edasi aega, Kui Olen Suur. 
Selleks ajaks võib kõike juhtuda. Lendama õppimine ei tundunud kuidagi võimatum kui näiteks tööleminek. Iluuisutamise olümpiamedal oli samal tasemel mõttega, et elan vanematest eraldi või saan oma koera või võidan alati kõik võitlused. 

Noore täiskasvanuna oli "noh?! NOH?! Ikka veel mitte?!" ja avastus, et mingit vahet pole. Mitte milleski. Sama sitt käib edasi,  Ikka ei saa midagi, mida tahad -  peale vahel jäätise ...
... ja siis ma sain poisi, keda tahtsin.
See läks halvasti. See läks VÄGA halvasti. Nii halvasti, et ma ei suutnud tükk aega ettegi kujutada, et võiks veel halvem olla, aga samas: ma ju sain, mida tahtsin? Peaks ju nagu ... hea olema? 1997 lõpp.

Pikemalt polegi temast kirjutanud v? 
Võibolla pole tahtnud. Ma ei tahtnud talle tükk aega mõeldagi, aga ajus elab ikka.
Vahel näen unes. 

Võibolla siis tsenseerisingi oma tahtmised ära. Võib ka olla, et pärast Isandat, kellega tegime Poeglapse, kuigi mu rasedus oli alles veidi üle poole jõudnud, kui lõplikult lahku läksime. 
Igatahes enam ma ei taha. Pole palju aegu tahtnud nii, nagu vist (?) tavaliseks peetakse.

Ma pole tegelikult päris kindel. 
Kui inimesed üldiselt tahaksidki täiesti teistmoodi kui mina, mu tähelepanu oleks see äkki varem püüdnud?
Kui teil on sellele küsimusele valgust heita, heitke. Mind huvitab.

Kas inimesed tahavad, sest nad tahavad? Isegi täiesti üksteisele vastukäivaid asju stiilis "rohkem kõike isuäratavat süüa ja kõhnuseni saledat keha"? Et Eestis oleks vähem lusitaania teetigusid ja samas et elusolendeid ei tapetaks? Tahetakse saada palju raha, aga selle nimel vaeva näha ei taheta? 
Tahetakse asju, selle nimel midagi tegemata, umbes nagu mina lapsena?
Päriselt?!
Tahetakse teistelt inimestelt, kes pole vihjanudki, et tahaks neid asju anda, midagi saada? Päriselt? PÄRISELT?!?!

Oi. 
Seda on väga raske mõista.
Mina olin täiesti veendunud, et tahta kelleltki midagi on inimsõbralik, ilus ja aus ainult siis, kui nood teised tahavadki seda anda.
Mitte tekitades mingisuguseidki probleeme neile, kes anda ei taha, vaid saadagi ainult neilt, kes ise tahavad. Näide: on täiesti ok, et ma panen üles oma kontonumbri ja loodan, et keegi tahab ise mulle raha anda mu võrgupäeviku lugemise eest. Panna võrgupäevik raha eest loetavaks ... ma ei saa, ma ei suuda sellele isegi mõelda. 
Kulge, mul endal on ju hea meel, et loetakse. Mis ma peaks ... ei, ma ei suuda. 
Juhe jookseb kokku.

Otseselt küsin (mitte ei paku välja võimalust, et nad võiks teha, kui tahavad) ma midagi ainult nendelt, kellest arvan, et nad "jaa!" ütlevad.
Ei küsi, kui ei arva, et "jaa" öeldakse. 
Sest kui küsin ja öeldakse "ei", see on kohutav. 
Kui oletan, et võidakse "ei" öelda, ent ma ikkagi otsustan küsida, kaasneb sellega pikk kaaskõne, kuidas ma saan täiesti aru kui "ei" ja see on okei.

See ei ole tegelikult minu sees okei.
Mitte-okei ei ole, et ma paneks teisele pahaks, et ei anta. Minu probleemiks on endale ära õigustamine, et üldse küsisin midagi, mida anda ei tahetud. 
Olen hakanud selles edusamme tegema. Vahepeal (siis kui suur enesemuutmine käis) tegin sammud kaugemale ja uljamalt. 
Siis sain mõned korrad vastu nägu küsimise peale ja jälle kaitse üleval, parem ei küsi. 
Nüüd lasen taas lõdvemaks. Sest ma tean, et tegelt on küsimine inimestevaheliste suhete hoidmiseks hea ja mulle endale ju hirmsasti meeldib olla vajalik. Et minult tahetaks. Äkki ikka meeldib teistele ka?

Aga et ma ise tahaksin ...?

Ei, ma tahan asju küll. Nt et inimesed mu raamatuid loeksid ja kiidaksid. Aga kui nad seda ei tee, minu lahendus on endamisi oiata, et miks ma ei teinud veel seda ja seda ja seda, reklaamisin vähe, läksin valesse kirjastusse, ei töödelnud prominensemaid isikuid jne ... ja siis kirjutada järgmine asi.
Mille valmimise järel lasta samamoodi turundamisel ja reklaamimisel "tundus hea mõttena" "ei tulnud pähe" vabalt voolata. Seejärel ahastada, et miks, miks, ma ju kirjutasin nii hea asja?! ja kirjutada siis uus.
Kui ma midagi tahan, pean selle nimel tegutsema.
Tahan, et inimesed mulle positiivset tähelepanu pööraksid? Kirjutan blogiposti, fb-posti, raamatuarvustuse - siis vast loetakse-laigitakse, paremal juhul ka kommenteeritakse. 
Nii on praegu ka.

Aga varem oli hullem. Arvasin, et kui tahan kallimat, pean selle nimel tegutsema. (Ma olin äärmiselt segaduses sellest, kuidas otsisin kohtinguportaalis välja, kena mees, minust nii huvitatud, käime koos söömas - aga midagi ei saa, sest ma ei taha temaga asju ajada. Isegi suhelda enam mitte. Demiseksuaalsus oli tohutu avastus.)
Tahtsin, et mind armastataks? Pean niisiis armastusväärsem olema.
Ja kõhnem. Ja sportlikum. Ja töökam. Jne. 
(Kui hea võib üldse olla?! Väga hea, aga ikka ei piisa.)
Armastust ei saa ära teenida? 
Ma arvasin, et ainult nii armastust saabki. Kui ei armastata (=ei taheta mulle ise omalt poolt kõike anda), järelikult ma pole seda ära teeninud. 
Püüan paremini.

Muide, "Teistmoodi tavalise" vähese menu osas olen ahastanud, a tegelt võiks samamoodi ahastada "Omasid ei jäeta maha" teemadel. 
Ma tegin omast arust tõesti hea asja. 
Suurt kedagi ei koti. Lugejatele liiga keeruline vist enamjaolt - kuigi minu arust täitsa selge. 
Ei saanud sellega 10 korda kuulsamaks, ei saa "Teistmoodi tavalisega" ... Tahtsin, tahan, aga ...

Tahta. 
Miks ma iga äraütlemise järel elusalt mädanen ja sama käsikirjaga rohkem kui kolme kohta iial kandideerinud pole. (Kui on kolm äraütlemist olnud, teen ümber või jätan väga kauaks seisma.) 
Miks tööotsimine on põrgu olnud.
Miks (tsenseeritud).

Sest kui ei anta, polegi mul vaja. Isegi mitte "hapud viinamarjad". Pigem "no on jah magusad viinamarjad, aga need on liiga kõrgel, ei hakka pingutamagi, olen ilma". 

Tahta lihtsalt seepärast, et tahan, mingite reservatsioonideta ses osas, et selle nimel peaks pingutama või mõtlema, kas seda tahetakse mulle anda?
Ossapüss, kui keeruline. 

Hea armastus versus sõltuvus neurokemikaalist

nad ütlevad:

ei ole armastus
on dopamiininälg
on sõltuvus
mediteeri
räägi terapeudiga
otsi terveid suhteid

see ei ole armastus
armastus on eriline
püha ja puhas
ehe ja oluline
see, mis sul peal
ei ole

sul on sõltuvus
narkomaania
sa ei ole halb inimene
kuid see ei ole armastus

mina mõtlen
see on rohkem kui ainult teie armastus
mind seob nii hell tunne
kui neurokeemia
nii oksütotsiin
kui dopamiin

kui te ütlete
et see on rike
äkki olete ise rikkis?

Proosatõlge samast asjast: 

Ma ei ole sellest kirjutanud. 
Avastuse tegin mitu kuud tagasi. Vist jaanuaris. 
See raputas mind kõvasti. Olen sestsaati ohtralt järele mõelnud ning jah. 
Nii on. 
See oli kindlasti samuti mu enesetapu taga. 
Jah, jah, selle mõjul tekkis ka depressioon. Ent selle mõjul. 
Alguspunkt oli limerence. 

Miks ma lingin fb postitust, mitte mõnd korralikumat artiklit?
Sest vähemalt google'i esimesel viiel leheküljel, sisestades limerence, dopamine, addiction ei ole normaalset artiklit. On erinevaid fb-poste, quorat, mumsneti ja redditit ja mõned artiklid, mis mulle üldse ei meeldi.
Need räägivad, kuidas limerence ei ole armastus (love), on dopamiininälg, ja kuidas sellest üle saada. Bla-bla, looming, tervisesport, kohtumised sõpradega, teraapia. 

Esiteks ma ei usu, et minusugusel on võimalik sellest üle saada teisiti, kui lastes ajal mööduda. 
Kestab umbes 2 aastat pärast lahkuminekut. See ei ole igavesti? Tundub küll nii. Isegi nüüd, 46 aastat vanana, 2 aastat on kaugelt kujuteldamatum tulevik, kui ma tajuda suudan.
Olen tasapisi 3 kuulise tuleviku pealt 4 kuu peale liikunud, aga kõik üle selle on ikka adumatult kaugel. "Selleks ajaks võib rohelisest taevast dinosaurusi alla sadada, kõik muutunud olla."
Võimatult kaugel. 6 kuud või 100 aastat või 1000 aastat? Tundub üsna samasugusena. 
ERITI kui ma olen kurb. 
Ehk dopamiininäljas.

 Mul ei olegi teistsugust kurbust ju.

SELLEpärast ma ei tunne end kurvana, kui keegi (lemmikloom, lähedane, armastet kuulsus) sureb. (Kui surema just ei sattu mu limerence'i tekitaja, aga seda pole veel juhtunud.) SELLEpärast  on mul täiesti ükskõik, mida halba tulevikus juhtuda võib - loeb ainult praegu. SELLEpärast ei koti mind üldse, kui mõni tohutu kunstiväärtus kuskil õhku lastakse või teistmoodi ära hävitatakse. 
Dopamiini pole, olen põhjatult kurb.
Dopamiin on - ja mitte miski ei kõiguta mind.

Teiseks ei usu ma karvavõrdki sellesse, et limerence ei ole armastus. 
Olgu, mul ei ole ka tüüpilisi limerence'i naeruväärse poole tunnuseid. Ma ei kipu saatma anuvaid sõnumeid ega tegema piinlikke "olen kõigeks valmis, et su tagasi saaks"-telefonikõnesid. Kui tema poolt ei ole limerence'i, ma ei taha teda tagasi. 
Lihtsalt kannatan. 
(On olnud ka nii, et ei kannata välja.)
Kui mõtlen neile suhetele, mille ise lõpetasin, tuligi mu tahtmine lõpetada selle pealt, et teine pool selgelt ei tundnud minu järgi säärast vajadust kui mina nende.
Limerence puudus.

Mu jaoks ongi vajamine armastus ja armastus ilma selleta mingi ... kergekaaluline prügi. 
Olgu, see käib romantilis-seksuaalse armastuse kohta. tunnistan teistsuguseid ka. Ent minu romantilis-seksuaalne armastus ei ole selline. Minu armastus on enda täielikult üleandmine ja sama vastu ootamine ja kui seda ei ole, on tulemus ... teistsugune. 

"Ma armastan sind nagu väga kallist pereliiget." 

Mis on ka absoluutselt armastus, üldse ei eita. 
Aga see on teistmoodi.
"Armastus on otsus, mille sa teed iga päev uuesti."
Tõsi ka v?

Mitte et limerence ei ole armastus, armastus püha ja väärtuslik tunne, limerence aint dopamiininälg, vaid minu armastus on rohkem armastus kui ilma dopamiinisõltuvuseta variant. See, mis pidevat tööd nõuab.
Minu oma ei nõua mingit tööd. See pole teadlik valik. See on vajadus.
Et lühiajaline? 
Jaanuaris ma veel leidsin korralikke, mitte fb artikleid. Limerence nende andmetel võib kesta nii mõned kuud kui ka kogu eluaja. 
Mul ei ole kunagi ise üle läinud, kui teine pool vähegi kaasa aitab. 
Mitte kordagi. 
Olen "mul on see ilmselt eluaeg peal"-usku. 

Sina ei pea mitte häbenema

Kirjutasin Maarjale tema kinnisesse võrgupäevikusse kommentaari.
Ilmutasin ära ja vaatasin, kui krdi pikk see avaldatuna on. Kommentaar on ise postituse mõõtu! Lisaks selline jutt, mida tegelt võiks avalikkusega laiemalt jagada, kui et see on kellegi teise blogis kommetaaride lugejatele näha. 

Natuke kohandasin, et ei oleks mitte vastus tema postile, vaid omaette loetav, aga selleks oli õigupoolest väga vähe vaja muuta.

Mina, vinge hingeeluteadlane, jagan nüüd oma kogemusi häbist.
Osalt on enda vingeks hingeeluteadlaseks nimetamine nali, osalt ma päriselt-päriselt olen iseenda hingeelu kaua aega mitte lihtsalt jälginud, vaid pulkadeks lahti võtta üritanud, ja kuigi mina ei ole Inimene Olemise etalon, ma siiski mõnesid asju tean päris krdi hästi.

Häbi on tunne, millega ma hakkasin intensiivselt tegelema oma 20-25 aastat tagasi. See oli NII halb tunne, vist kõige halvem üldse, ja ma ei tahtnud halbu tundeid endasse, ei, ei, ei!

Väikesena kujutasin ette poissi oma ema jutust, kel supelpüksid jalast lendasid, kui ta vette hüppas, ja mõtlesin, et ma vist oleks enda ära uputanud selle peale. Teistele otsa vaadata pärast niisugust asja oleks nii õudne, et parem juba surra.

Üks näide omaenda elust: mu kasuisal on noorem vend, temast palju noorem, minust vast kuus-seitse aastat vanem, hästi kena.
Ma ei olnud temasse 12-aastasena otse armunud, aga ta meeldis mulle hirmsasti just sellisel "oo, noor kena mees!" moel.
Kord olin koolis ja mu kasuisa oli kutsunud venna appi kappi ümber tõstma. Kapis olid ühel pool kasuisa asjad, teisel pool minu omad, see oli minu toas ja ma ei oleks mingil moel osanud oletada, et keegi peale minu seda minu poolt üldse avabki.
Kasuisa oli kapi lahti teinud, mu asjad välja võtnud, siis oli ta koos oma noorema vennaga kapi ümber tõstnud ja asjad tagasi pannud.
Kapis olid mingite vanade vihikute, alleshoitud joonistuste jms peal mu verise jalgevahega (ammu kuivanud) koledad paksust puuvillast aluspüksid, mille pesemiseni ma ei olnud mitu kuud jõudnud.
Need olid pärast kapi ümbertõstmist korralikult tagasi pandud.

Tahtsin surra.

Eriti tahtsin surra iga kord, kui kasuisa vend külla tuli. Pagesin ära teise tuppa, ei vaadanud otsa, tere! ütlesin, aga rohkem ei rääkinud.
10 aastat.
Vältisin teda edaspidigi, kui juba ise 20-21-22 olin, aga siis juba vähem. Esiteks me puutusimegi peale mu ärakolimist kokku vast korra aastas ja teiseks: ehk ta on ära unustanud.

Ok, mida ma tahtsin öelda: tundsin nii seda kui väga mitmeid teisi häbisid nii õudse ja jubedana, nii tugevalt, et otsustasin: seda ei tohi olla. Teeb mu elu niiiii palju halvemaks, teiste elu paremaks ei tee, häbi on kõige halvem tunne (wtf kurbus? viha? te ei ole häbi tundnud v???), lõpetan ära.

Alustasin sellest, et mina ei häbista oma lapsi (üks oli toona umbes 2 või 3, teine üldse sündimata) kunagi. Ja kui keegi teine minu kuuldes häbistab, oi, millise emalõvi ta endale näkku saab.
Lastele rääkisin üha, et häbi ei ole olemas, miski pole häbenemisväärt, kõik on okei.

Järgmine samm oli, et ma enam ise häbi sisse ei võtnud.
Juhtus mingi häbistav asi, võtsin ette hoopis sisekõne: "Kas keegi sai otseselt kahju mu käitumisest? Kas mul on halb sellepärast, et tegin, või sellepärast, et teised teavad? Kas ma andsin oma parima? Miks ma nõuan endalt, et oleksin parem, kui oma parimat andes?"

See aitas.

Kehitasin õlgu, ahah, ja uusi häbisid enam ei võtnud. Vanade osas oli ikkagi kohutav tunne.
Varjasin, keegi ei tohtinud teada ... aga ... ni halb tunne. Mis aitaks?
Seniste häbide puhul - oh, ma mäletasin neid nii väga aastate ja peaaegu aastakümnete tagant, kuigi ise olin vbla 25-26-27 üldse siis - polnud sellest uute mitte-sisse-võtmisest ju abi. Need olid mu sees kinni.

Mõtlesin ja mõtlesin ja viimaks meenus: kui tegin häbist naljaloo ja rääkisin klassikaaslastele, kellest ma polnud isegi kindel, et neile meeldin, ma ÜLDSE ei põdenud pärast enam.

Muidugi ma poleks ise sellise teguviisi peale tulnud, aga vahel pärast või enne prantsuse keele tundi (väiksem grupp, vast 10-12 inimest, sest mõni puudus ka ju) me rääkisime kõik omavahel ja häbilugusid ka. "Mul oli NIIII piinlik, NIIIIIIIIII häbi," lõpetas klassi kõige ilusam poiss ja ma sain, et oot.
Ma ei mõtle selle loo kuulmise järel tast grammi võrragi halvemini kui enne.
Teised ilmselt ei mõtleks minu häbilugude peale ka.
Rääkisin mõne sellise. Loomulikult mitte hirmsad häbilood, aga leebed. Väikese häbi lood.

Kui olin ära rääkinud, korraga enam ei põdenud. Korraga muutusid need lood kohutavatest ebaoluliseks möödunuks.

Aga - see siis aitab ju! Häbi vastu aitab, kui lugu avalikuks teha!
Sestsaati olen otsustavalt mitte-varjanud. mitte-valetanud, rääkinud igal pool kõike ja ilmselt rohkem, kui inimesed vbla tegelt kuulda tahaksid.
Alguses tegin neist lugudest NALJAlood, humooritsesin enda üle. 
PR ei tee seda ka enam. Jah, need olid mu jaoks tõsised lood. Ei salga.

Mulle on tähtis oma häbilood avalikuks teha, sest siis ma saan neist vabaks. Mida vähem teesklen, mida vähem moonutan, seda vabamaks.
Mis on häbiväärne? See, mida peab saladuses hoidma.
Aga kui mitte hoida saladuses ja näha, et maailm ei lähegi hukka, isegi mu endaga ei juhtu midagi halba, kui kõik mu kuivanud verega aluspükstest teavad, tähendab see ju, et ...

häbi elab iseendast.

Häbi on vaja saladuses hoida, ent kui enam ei hoia, häbi polegi.
Kui saab avalikult rääkida kas ahistamisest, lapse lasteada unustamisest, kõnevääratusest, vallandamisest, menstruatsioonist, kiusamisest, peksa saamisest, vägistamisest, põiepidamatusest, täiskasvanumähkmetest ja nende sisust, higistamisest ja millest iganes sarnasest, ei vabastata mitte ainult iseennast häbist, vaid aidatakse ka teisi, kes häbi pärast ei julge rääkida.

Keegi ei pea häbenema millegi pärst, mis otseselt julm ja õel ei ole.
Isegi siis vbla mitte: "Olin noor ja loll, tegin nii. See oli minust väga inetu, aga nüüd teeksin ja teengi teismoodi. Ma ei pea elu lõpuni seda endas kandma kui hirmsat pattu. Olin noor ja loll ja ei osanud paremini."

Pärast esimest korda, kui ma seda kuivanud verega koledate alukate lugu rääkisin (sõbrale, temaga omaette), hakkasin mõtlema, et vbla too kasuisa noorem vend ei näinudki neid alukaid. Või vähemalt ei pannud verd tähele. Ega ta neid ju uurima hakanud - kasuisa pani kuskile lauale hunniku kapist võetud asju, kas noorem vend hakkas punkt punktilt vaatama, et mis asjad need on v?
Häbi puudumine lasi üldse mõelda asja peale. Enne võttis häbitunne kõik enda alla ja mingeid detaile ei eristanud. 

Kasuisa enda ees ma ei häbenenud juba toona. Ta nägi mu mitteideaalseid aluspükse radiaatoritel kuivamas nagunii alailma ja et mul päevad käivad, teadis ka.

Häbi kadus ära.

Eriti edukalt kadus see häbi, kuna too sõber, kellele rääkisin, ütles, et minust on kahju. Kui palju põdemist!

Nii et üldküsimuseks sai: "Miks ma häbenen? Mida ma põen? Kellel sellest parem on?"
Ja vastus sellele oli: "Ega kellegi. Absoluutselt mõttetu tunne." Aint mul endal on halvem.

Maha häbi!

Ja minu kogemuse kohaselt on ärarääkimine parim vahend.

Olla täisvasvanu

Võtaks ka jutuks teema, mis tervelt kahes võrgupäevikus, mida loen, arutletud sai. 
See "millal saadakse täiskasvanuks".
Vbla ikka ei tasu ka. 

Sest sel moel täiskasvanu, et ma enam abi ei saa, ma ei ole siiamaani. Kui ka keegi teine konkreetselt ei aitaks, siis Riigi abile toetun ju üleni. Ka Kulka elab maksude najal, mu töövõimetoetus tuleb maksudest ja see abi, mida saan konkreetsetelt nime ja näoga inimestelt, on ka päris. 
Samas - mis mõttes isegi era- tootmisfirma töötaja millestki muust elab kui teiste rahast? Teiste, kes nende kaupu ostavad? Sealt tulevad palgad ja tooraineks vajalikud summad ja no - ühiskond ei toimiks, kui igaüks oleks vaid enda eest väljas, kui kõik peaksid pidama pisikest põldu oma pere äratoitmiseks, ravima pereliikmeid omaenda oskuste piires ning jutustama muinasjutte, mille ise välja on mõelnud, ilma et oleksid tuttavad üldse mingite muude lugudega kui need, mida omaenda ema rääkis.
Paneme nüüd tähele, et isegi kui nii saaks (ei saaks), ikka oleks vähemalt oma pere sees teisi vaja. 
Inimene on karjaloom.
Täis kasvamisega ei muutu selles midagi. Lihtsalt kari on suurem.

Minu "nüüd on teistmoodi, elumuutus" tuli hoopis siis, kus loobusin üritusest kõike ise suuta, tõdesin, et inimene on karjaloom, meil on vaja üksteist aidata, ja hakkasin abi küsima, kui tarvis. "Abi küsides ma mitte ainult et saan vbla abi, ma aitan ka teist omamoodi. Kas mul on hea olla, kui tunnen end vajalikuna? Jaa! Olen osa sootsiumist, mul on tähendus! Nii et tal võib samamoodi hea olla!"

Täiskasvanu? Misasi see on üldse?

Me keegi ei saa ilma abita hakkama. Mitte. Keegi.
Kas on siis vahet, kas keegi pühib su tagumikku või ei? Kas Stephen Hawkins lakkas olemast täiskasvanu, kui  ALS temas kaugele arenes? Arvan, et ei. 
Täiskasvanu ...

Kõigil ei ole rõõm teistele anda. 
Ma tean faktiliselt.
Ent annavad nemadki. Ühiskonnas ei saa muidu eksisteerida. Ja kas mõni inimene saab teistesse panustamise eest raha või mitte, on minu jaoks täiesti ebaoluline näitaja. 
Raha on ainult raha. Olulisem on ühendus teiste inimestega.

Oma maitsed

Sattusin mõned päevad koos veetma Energilise Inimesega.
Tean küll, et väsin kergesti ära ja hoian endal stabiilselt silma peal, et liiga palju ette ei võtaks ühe päevaga.

Aga kui teine inimene absoluutselt ei adu, et mul on teistsugused rütmid, ja ma ise ka ei taipa pidurit tõmmat, oot, väga väga naine, sa ei suuda!, juhtub sedasi, et jõuame mingil täitsa malbel kellaajal, näiteks kuus, ööbimispaika kohale ja ma lihtsalt istun autos. 
- Noh, tuled ka v? 
- Mul on üleminekuaega vaja. Oota natuke.

10 minutit hiljem juba toas:

- On sul veel midagi teha vaja?
- Ma tahaks lihtsalt olla natuke aega, nii et ei pea midagi tegema.

Hiljem mõtlesin järele ja sain, et ilmselt temale oli täiesti normaalne ja mõistlik päev otsa teha üht asja, siis kohe otse teist, siis kolmandat ja phmt terve päev on tegevusi täis hommikust õhtuni. 

No ja - ühe päeva ma pean sedasi vastu, kuigi see on ränk ja võtab must VÄGA palju. 
Teisel päeval hakkasin põrkima. Ja jooksin täiega kokku õhtuks. 
Kolmandal ei suutnud midagi. Lihtsalt täielik null. 
Civilization, kui koju jõudsin ja siis päev otsa seda veel.

Jaa, ma olen elanud sellist elu, milles iga minut on arvel ja kõik hetked tegevusi täis. 
Mhmh. 
Lõppes Rongiga. 

Aga muidugi sel ajal ma ei arvanud, et ma midagi imelikku teeksin või kuidagi imelikult elaksin. Tundus, et sedasi inimesed elavadki.
Hm.
HM.
HMMMMM.
Kas peaks üritama delikaatselt Energilisele Inimesele öelda, et kle, võta vabalt? 
Küsimus ei ole teile, küsimus on mulle endale. 

Lisaks toimus mu elus Tähelepanuväärne Sündmus.

Maitsestasin toidu täiuslikult. 

Imeliselt.

Veatult. 

Olen vist kaks korda elus veel sama head toitu teinud, Unustamatu Kana Šerriga hautamispotis ja veidi unustatud kalasupp särgedest.

Eelmisi kordi ei õnnestunud korrata, aga panen seekord kombo koostisosad kirja. (Kui palju midagi, ma ju ei mõõda, tunde järgi panin, aga võite ideeliselt proovida, äkki teile ka meeldib.)

 

Riis (riis pestud, a mitte leotatud): loorber, kardemon, vürtsköömen, nelk (nelki rohkem kui muid).

Lihakaste: palju värsket ingverit (hakitud, mitte riivitud), küüslauk, sibul, koriander, paprika (pulber), till. Rõõsk ja hapukoor mõlemad.

Liha ... nah, see pole tähtis. Mul oli seekord siga, aga liha oli ses toidus kõige ebaolulisem. Ahah, mingi liha.

On teatud asju, mille avastamise üle olen uhke. S.t. enamasti neid ei avastata, sest inimesed on kinni idees, et itaalia toite tuleb maitsestada nagu itaallased seda teevad ja tai toite nagu tais jne

Ja siis mina avastan, et klge, toores invger (hakitud, mitte riivitud), küüslauk ja till annavad imelise kombo.
Või et koriander ja paprika, lihtsalt kahekesi koos soolaga toimib hakklihale imeliselt. 

Või et kalasalatis peab olema ka õun. Kasvõi pool õuna!

Sama raudselt kui piparkoogitaignas peab olema riivitud apelsinikoort.

Aga sihukest ideaalset maitsete kombot kui eilsel õhtusöögil, saavutan ma vääääääääga harva. 

Poeglaps rääkis samuti hardalt, kui ideaalselt riis ja kaste kokku sobivad ja "see on midagi erilist praegu".

Viska edasi: noored ja ilusad

Enamik lapseealisest minust tehtud digitaliseeritud pilte on kättesaamatud.
Ega neid palju olegi, aga ma mingile telesaatele andsin pihutäie. 
Osad paberpildid on ka kaotsis, sest ma panin oma lemmikumad paberümbrikest, kus nad seni olid, korralikult Minu Albumisse umbes viieteistkümnesena, aga ikka tuli pähe, et sellele või tollele võiks pildi anda, võtsin albumist ja andsin. Nii jäid alles pildid, mis mulle eriti ei meeldinud ja lemmikud läksid kaduma =P
Eriti muidugi need, kus ma üksi peal.
Vean kihla, et enamik inimesi, kes mult pildi said, jätsid selle kuhugi vedelema ja viskasid lõpuks minema, neile väga vähe kasu, a mina olen nüüd ilma oma lemmikpiltideta.
Õnneks sel väljas keelega pildil olen nii väike, et seda ära ei andnud - polnud hetkeminuga eriti sarnane ja miks siis sellist anda. Ei jäta minust mälestust, lihtsalt mingi suvaline põnn!

See pilt on mu lemmik muidugi keele pärast ja muidugi
pidi ta selle tähtsa
featuuri tutvustamiseks fb-s üleval olema.
Mille tõttu on ta võrgust võtta.

Ma kusjuures mäletan seda kampsunit. Muud mitte ja kampsunist on meeles ka seosetu pilt ja tunne, et see on see kampsun.
Peamised värvid olid tumekollane ja erinevat tooni pruunid. Need loomad, kes kõhu peal jooksevad, olid pruunid koerad kollasel taustal. 

Ma arvan, et olen sel pildil umbes kaks ja pool aastat vana. 

Selle pildi pildist saatis mulle
mu lapsepõlve lemmiksõber, kellega käisime
koos lasteaias ja siis üksteise sünnipäevadel vist 12. eluaastani välja.
Oli sahtlist leidnud. Vaimustusin kuumalt.
Mu kombest oma pildid laiali jagada tuli ka midagi head.
Jai!

On kahtlus, et kusagil on mõni digitaliseeritud pilt veel, Mul on meeles, et aktsiooni jaoks, kus rõhutamaks, et alaealiste veidigi erootilise värviguga pilte, kuigi modell vahepeal täisealiseks saanud, EI OLE OK kasutada, digitaliseerisin ja saatsin neile ka ühe oma pildi. Tegelt olin seal 9, aga kõrvale kirjutasin muidugi: "triinu, 39" vms. Kui vana ma siis olin.
 ... aga ei leia üles.
Nii et peate leppima väheste olemasolevatega.

Aa, et miks üldse. Kaamose juures algatati.

Inimesed on erinevad

Ühendasin jälle oma pea sees punkte. 
Fb-sõbra idee neuroeriliste teistmoodi vajaduspüramiidist aitas. 

Mairi Laurik on autor

Ta kirjutas, et kui ei ole turvaline, ei saa ta süüa ega magada ja kui toit ei ole turvaline, seda lihtsalt ei söö. Ükskõik kui näljane.
Samas eneseteostus on nii tähtis, et söök, jook ja uni vahel ununevad.
Mitte "vahel" umbes kord aastas" aga "vahel" kui umbes kord nädalas. 
Jah. Nii on. 

Aga ...
... ja mul lõi lambike peas põlema.
Oot, OOT. Miks õieti on minu jaoks vajadus tunnustuse järele baasvajadus? Miks see, mida teised ütlevad, loeb maapõhja mullitava vedela kivimini välja?
Sest minu jaoks on tunnustus turvalisuse märk! Nad kiidavad mind, nii et ma meeldin neile ja mul on nende hulgas turvaline! Tunnustus = turvalisus! Need ONGI samad asjad minu jaoks!
Ja kui kritiseeritakse, on sama: mul ei ole turvaline olla, ma teen teiste meelest halvasti ja valesti ja mulle antakse tunda, kuidas ma halvasti ja valesti olen. Ja õudus. Ma ei taha olemas olla. Ma ei taha seda tunnet, ma parem lakkan olemast.
Mitte et seepärast teisiti teeksin. Vajadus on täitmata? Ma siis elan selle täitmata vajadusega. Elan ülisitasti ja parem ei elakski. Aga et teistmoodi teeksin?
Varem üritasin. Intensiivselt. 34 aastat jutti.
Siis ...
Ma ei tea, kuidas ma Rongist just selle tundetasandil ära õppisin, ent olen õppinud: ükskõik, mida ma teen, see ei mõjuta teisi mind aitama, kui asjad persse lähevad. 
Tõesti ongi nii ka tundetasandil selge. See mina, kes aina püüdis meele järgi olla, on lihtsalt läinud. Pole.
Ma ei tee enam asju Teiste tahetud moodi, sest ma ei usu, et teiste meeleheaks asjade tegemine mind kuidagi kunagi aitaks. 

Aga samas on ka selge, miks mu jaoks tunnustus on turvalisus. Armastage mind, nagu ma olen, siis ma ei karda teid. Kiitke mind, siis ma usun, et te näete mind positiivse isikuna.

Tegelt tahan väga inimestele meeldida. Ma ju  fawn-inimene. 
Krt, isegi mu hirmuunenäod on sellised, kus lipitsemine on lahendus. Et ma mitte ei põgene jubeda tapva poolmasinliku õuduse (või karu või kummituse või mõrvarliku hiidjänese või ebasurnud mõrtsuka või hullunud veoauto) eest, vaid lähen talle vastu ja ütlen, et ok, ta võib mu ära tappa, aga palun ärgu haiget tehku. Kiiresti. 

Kardan küll, et ta ei tee ikkagi kiiresti, aga see tundub parem viis olevat, kui põgeneda.

Tõsi, on teatud tüübid, kelle juurde ma KUNAGI ei lähe ideega, et luban tal endaga misiganes asju teha, tema vastutasuks ärgu tehku haiget.
Sellesse kategooriasse kuuluvad õppealajuhatajad, kurjad kassapidajad, müra üle kaebavad naabrid ja vastikud õpetajad.
Neile on lootusetu südamesse pugemist üritada. Nemad ongi haigettegemise peal väljas. Aitab ainult vastuhakk.

Samas on mul nii nendega kui teistsugustega olnud hulgi ka neid unenägusid, kus ma vastu hakkan ja võitlen. Aga kui tegu on õudusunega - viimasel ajal pole õudukaid õigupoolest eriti esinenud, aga nooremana alailma - ma võin koletise, olgu ta seina seest immitsev udu või vastik karjuv naine rongijaamas, surnuks lüüa küll.
Kuid see aitab umbes sekundiks.
Siis hakkab ta jälle end jalule ajama ja on veel vihasem. 
Enamasti tuleb neid ohtlikke tüüpe muudkui juurde ja juurde ka, nii et hoida kõik surnuna vähemalt seni, kuni ma põgeneda jõuaksin, muutub iga hetkega vähemtõenäoliseks. 
Mis lõpuks saaks, ma ei tea, Olen alati enne üles ärganud.

Mul on piiratud hulgal olnud ka põgenemisunenägusid ja veel piiratumal neid, kus jään seisma, panen silmad kinni ja saagu mis saab, mina ei tee enam midagi. Aga need olid ka lapsena pigem haruldased ja mida aeg edasi, seda haruldasemad. 
Ma ei oska 10 aasta täpsusega paika panna, millal viimaseid selliseid nägin.
Mida teie oma õudusunedes teete? Kas on Fight-Flight-Fawn-Freeze reaktsioon unes sarnane ärkveloleku omale?
Ja kas mõni neist on lahendus ka? 

Möönan, ega minu mõrtsukale pugemise unenäod enamasti lõpe sellega, et ta tapab mu ära, kuigi haiget ei tee.
Osad lõppevad nii, et hirmsad ja ohtlikud saavad pehmeks tehtud sellest, et keegi neid usaldab, ja viimaks saab, et mina lohutan kurikaela ja otsin talle põgenemisteed ohtude eest, mis teda ähvardavad. Osad lõppevad nii, et paha on segaduses ja ei oska käituda ning halvemal juhul jätab minu ja tormab jälitama neid, kes pagevad. Siis jälitan mina juba teda, et ta teiste juurest eemale juhtida kuidagi. 
Osadest ärkan lihtsalt üles, enne kui mingi lahendus saabuda jõuab.

Oot.
Oot-oot!
Püramiidist rääkisime, eks? 
Sellest, kuidas füsioloogilised vajadused ei ole baas, vaid turvalisus on. Seejärel võibki kohe tulla eneseteostus - sest põneva ülesande, nt teile siia võrgupäevikusse kirjutamise käigus ununeb nii söök kui jook, nii uni kui vajadus kasvõi selga sirutada.
Või tuleb korraks meelde, aga lükatakse eemale kui ebaoluline. Ma hiljem. Mitte praegu.

Et Maslow neurotüüpiliste vajaduste püramiidis on baasvajaduste, nende kõige alumiste seas seks, on veel eraldi absurdsus. 
Kujuteldamatu. 
Et kuni kiim rahuldatud pole, ei ole oluline ei turvalisus, kuulumine, tunnustus ega eneseteostus? Ja sealjuures ei ole iha tegelt iha erineval hulgal kõigi nende ülejäänud asjade järgi? (Turvalisus kui "tema kaitseb mind," võimalik mõlema soo puhul, kuigi enamasti ei oota mees naiselt füüsilist kaitset, vaid emotsionaalset. "Kuulumine" ei vaja seletust. Tunnustus kui "juba see, et tema mu välja valis, on suur tunnustus". Eneseteostus kui "tahan tema jaoks olla oma parim võimalik mina ja see hõlmab kõiki eluvaldkondi".) Ei, himu on lihtsalt himu, konkreetselt seksi järgi.
Ma ei tea, kuidas Masolw mõtles ja tundis, aga see tundub ikka VÄGA hirmus viis olevat, kui tollest ajust sai välja tulla "seksuaalsus on baasvajadus".

Ehk teisiti öeldes: ma olen väga väga ammusest ajast teadnud, et see püramiid on möggga. 
Aga nüüd hakkasin mõtlema, et oot. OOT. Äkki see (püramiid) osade inimeste puhul ikka kehtibki? Äkki isegi enamiku inimeste puhul? (No mitte seksi osa, see on teatud friikide pärusmaa aint.)
Et mulle mitte, nojah. Ma olengi imelik.
Aga äkki päriselt ongi inimesi, kellele kehtib???
Kas sulle kehtib?

Krt ... ise ei viitsi. Akadeemilisus pole minu ala.
Aga need teemad, kuidas neuroerilised on igas pagana mõistuse ja tunnete teemas mastaapselt teistmoodi kui neurotüüpilised: kas neurotüüpilised ja autistid ja ath-d ja ocd-d ja kesiganes veel on milleski kõik-inimesed-on-sellised osas sarnased ka; kuidas üldse sai juhtuda, et neurotüüpilisus on mingi "normaalsus", kui ometi pea kõik inimesed, kes mulle meeldivad ja osad, kes mulle tugevalt ei meeldi, on samuti selgelt neuroerilised ja ma lähedalt ei tunnegi üldse kedagi neurotüüpilist?! Kuidas need sootsiumid nii erinevad saavad olla, kui paljude vahel neist kokkupuuteisikuid on ja kes nad on, mislaadi inimesed? 
See kõik vajaks nii palju uurijaid, et mu meelest võiks psühholoogiateadus järgmised 30 aastat ainult sellega tegeleda ja ikka ei saaks korralikke vastuseid veel. 

Käsitöödest

 "Smuutid on nii head! Ainult taimsed komponendid ja nii head! Oo!"
Ma uskusin.
Olid ka üpris head,
Aga mul oli kodus lahtine pakk kreeka jogurtit ja Poeglaps ei söönud seda ära. Tekkis mure, et kas saab enne hallitamaminekut otsa. 
Nii et panin seda smuutisse. 
"Püha püss! Nii hea! Smuuti läks nii heaks sellega. Taevalik!"
Ehk: faking veganpropaganda on see "ainult taimsed koponendid!"-jutt. 
Ärge uskuge. Proovige oma smuutisid natukese piimatootega. 
Ausalt, kreeka jogurt oli teiseks korraks peaaegu otsas, kaapisin vast kaks supilusikatäit kokku topsi põhjast, aga ikka andis hurmava tulemuse. Naatukene oli ainult tarvis!

Lähinädalatel on oodata sagedast minupoolset kreeka jogurti ostmist. 

Käisin Keila sotsiaalkeskuses vaimse tervise kogemusjagamise grupis. Lähen järgmine kord ka omaenda kogemusi jagama. 
Ma ei tea, kas mina olen see, keda nad vajavad, aga näeb. Vbla on. 
Ma ei saa rääkida, mis seal toimus, sest konfidentsiaalsus.
Väsitav, ent peamiselt meeldiv.

***

Järgmine päev.
Olin eile vist naatukene väsinud. 
Nii palju asju teha ei ole mulle üldjuhul talutav, kuid kuna oli hea emotsionaalne foon, kandis peavaluta välja.
Olgu, hääästi pisikene valu oli, aga kodus, söönud ja paar tundi civi mänginud, haihtus märkamatult. 

Vbla ma täna jätkan seeliku ääristamist. 

Kui nad veel püksid olid.
K pildistas.
Riik, mille vapil on kana,
ei saa kunagi võita riiki,
mille vapil on kahvel.

Selle seelikuga on naljakas lugu: ostsin neti teel haaremipüksid. Need olid heast materjalist ja ilusad, suurte taskutega, aga neil oli üks piiiiisikene viga: ma ei saanud oma normaalse sammuga käia. Püksid olid liiga kitsad. Treppidest üles ja alla minemiseks pidin sääred üles kiskuma ja ikka oli raske. 
Selge, sellised püksid on kasutamiskõlbmatud. Nii et lõin käärid sisse, lõikasin sääreosad ära ja kui ma alla äärde pitsi ajan, on mul väga hea seelik. Suurte taskutega!

Sellest on nüüd kõva neli aastat möödas ja ma olen nt 13 kilo kaalukam ja see seelik ei lähe mulle selga. Miks ta nii kaua seisis? Sest ma tahtsin sinist pitsi, et oleks ukraina rahvusvärvides (püksid-seelik on kollane). Aga ma ei leidnud seda kusagilt ja viimaks sel aastal leppisin mustaga. 
Hakkasin seda allaäärde ajama ja kolmandik on tehtud. sest mõtlesin: äkki Tütarlapsele veel mahub. 
Kuigi ma isegi ei tea, kas ta tahaks seda. 
Igatahes olen nüüd soone peal, pits on nõeltega kinni ja noh - kui tema ei taha, siis on mul igatahes seelik, mida oma pisikestele hirvetaolistele naissõpradele pakkuda.
Äkki üks neist soovib =P

Miks ma seda teen? Sest ma tahan puruks lõigata oma sinise kleidi. Muidu on kleit igati ok, aga varrukakitsenduste kohalt pigistab ja ma ometi võin varrukad ümber teha, Ilmselt ka sinna otsa pitsi õmmeldes. Mul on musta pitsi nüüd hulgem, sest muidugi ma ostsin varuga. Aga ennast tundes olen võtnud põhimõtteks "üks käsitööprojekt korraga", nii et seelik tuleb enne valmis teha, kui kleidi kallale minna saab.

Need varrukad pigistasid juba siis.
Tütarlapse pilt.

Ok, ma siis teen veits seelikut, siis võimlen, siis kirjutan romaani ja siis mängin civi. 
Kõlab nagu plaan - ma ei saa üht asja palju teha, ilma et hakkaks muretsema kõigi tegemata asjade pärast. Lahendus sellele on teha mitut asja natuke, siis on tunne, et on tehtud, võib järgmise võtta =)
Civ on lõõgastumiseks ja puhkuseks. 
Ma pean puhkama vahepeal.

Olen selle romaani suhtes lootusrikas. 
Täiesti teistmoodi, kui miski, mida ma seni kirjutanud olen (üllatuslikult, ma ju nii ühtemoodi asju seni, heh.) 
Jah, mu arust võinuks ka "Omasid ei jäeta maha" ja "Teistmoodi tavaline" rohkem hinnatud ja avalikult kiidetud olla, aga noh ... 
Mis seal ikka, järgmine asi vbla teeb mu 10 korda kuulsamaks. 

Oh, tont, luulekogu käsikirja peaks ka vaatama ... aga no jõuab. Kell pole veel veerand kolmgi, pikk päev ees =) 

Elamise hind

Käisime teatris ära. 
Ullult ea. 
Kui ma nüüd kirjutan, et kuidas hea, kas see vbla motiveeriks veel kedagi vaatama minema?
No proovin. 
Hoolimata sellest, et olen jätkuvalt väga väsinud. 
Eile, kui Viljandist tulin, olin nii väsinud, et ei jaksanud teatrist kirjutada. Keskendusin asjadele, mis mul enda jälle inimesena laseksid tunda nagu dušš, söömine, magamine, toa tolmuimejaga puhastamine ning Civilizationi mängimine.  
Niisama juttu võrgupäevikusse oleksin suutnud endast välja tirida, aga milleks. Parem venitasin natuke selga ja jalgu ning tegin suitsu. 

Tüki nimi on "Elamise hind".

Taipasin just, et ei saa ju teile eriti ühestki tegelase hingeelust rääkida enamat, kui Ugala juba kodulehele infoks on seadnud. Mida üks või teine käitumine peidab, mis seal taga on.
Saan rääkida sellest, et mees, kes mängib tserebraalparalüüsiga meest, teeb seda niimoodi, et mul kippus jalgadesse ja selga tõusuvalmidus "mine appi, väga väga naine!" Ma olen praktikal kohanud ühte multisklerootilist ja ta oli täpselt selline (kuigi raskemas seisus).
Muidugi on see füüsiliselt väga kurnav. Nätleja kaelal läikis higi, aga see ei mõjunud kui kehalise koormuse tunnus, vaid nagu oleks haigus nii keeruline kanda, et võtab higistama. 
Jah, ta räägib imelikult, jah, ta näoilmed on imelikud, aga seal taga on tegelikult vaimselt igas osas väga normaalne inimene. 
Kel on normaalne raev sinna pihta, kuidas inimesed teda näevad ja kohtlevad. Kel on pimetähnid ja privileegipimedus.
Ta on lihtsalt väga nähtaval moel haige.

Selgroovigastusega naise mängija aga on sama nägu ja olekut, kui toosama multiskleroosiga inimene, kellega hooldushaiglas tutvusin. Sama juuksevärv ja -tekstuur. Sama kõhnus. Sama naha ja silmade värv. Midagi näojoones - näo ja nina kuju? 
Tema viha oli 100% usutav ja viha taandumine hiljem samuti ja ohhh! Ta murdis mu südant hoopis teisel viisil. Oh, sain tast nii hästi aru! Oh, milline raev! Oh, milline meeleheide!
Vaatasin neid ja uskusin üleni. 

Mingite nähtavate puueteta inimesed olid sama elavad, sama intensiivsed, nende näitlejatöö sama unustamatu ja kaunis.
Need tegelased (näitlejad oli oivalised. Nutsin kummagi tegelase pärast mõnes stseenis, aga mul ei ole muud öelda, kui et nad tegid väga hästi) tegid tegelikult täpselt sama kui puudega tegelased. Pealmine kiht inimest on tavaliselt ikka: "Ma olen ju normaalne, ma olen ju, nagu peab, ma olen ju sulle vastuvõetav? Ma olen ju okei?"
Vahe on ainult seal, et kuba silmnähtava puudeta inimesel on võimalik esineda kui normaalne ja tavaline, on sellisel teesklemisel mingi mõte.
Silmnähtava puudega ei ole keskmise normaalse inimese näo tegemine lihtsalt võimalik. Vestlus pisiasjadest mõjuks ajuvabalt.
Ja siis reageeritakse teistmoodi. Ei proovita enam normaalne näida, vaid: "Näe mind, näe mind selle vigastuse või haiguse taga! Ma olen inimene! Ma olen päris! Ma elan!"

... ja see tekst. 
Oh, milline tekst, milline sõnatäpsus! Lisaks: loo esituse struktuur on mu lemmik: näen mingeid lõike eludest, mingeid teisi lõike, midagi veel - ja korraga hakkab joonistuma pilt. Aaa, see pidi juhtuma SIIS. Oot, aga miks ta ... Viis stseeni hiljem tuleb taipamine: "Aaa! See stseen paigutub ajaliselt selle ja selle vahele, muidugi!"
(Miks ma ise niimoodi ei kirjuta? Hm. Ilmselt seepärast, et ma ei kirjuta enamasti mitte juttu, vaid tegelaste eludest mingeid lõike, mille hiljem looks vormistan.)

Väga vabandan, ma ei oska mitte midagi öelda lavastajatöö kohta.
Samamoodi ei suuda ma midagi iial öelda filmirežiide kohta. 
(Ega saa aru rõivadisainerite ega sisekujundajate tarvidusest  - oluline osa on ju, kuidas mingit rõivastust õmmelda saab ja kust soodsa hinnaga neid elamente saab, mida oma koju tahad? Tervikut tahab ju igaüks kujundada, nagu talle endale hea tundub.
Oot, see ei olegi üleüldine v???)

Mu jaoks on lavastamine lihtsalt "näen tervikut ja üritan seda edasi anda võimalikult hästi." Ja kui mõni element osutub paremaks, kui ootasin, suudan seda märgata ja ära kasutada. 
Oot. See on ju põhiliselt sama oskus, mida larpide tegemisel kasutatakse? 
Krt, ma üritan suvel ühe teha. Päriselt. Ma teeksin nüüd ju paremini kui vanasti =)
Võimalik, et terviku nägemine ei ole tavaline oskus.

Seda adun küll, kui lavastatud on kehvasti. Kui lavastaja ei ole näinud, mida tekst endas kätkeb.
Samas kehva näitlejat ta ju hästi mängima panna ei suuda, nähku ta tervikut nii hästi, kui näeb? 
Ma ei tea.
Tean kindlalt vaid seda, et halba lavastajatööd ei silmanud ma "Elu hinnas" kusagil. See õhtu murdis mu südant.

Loodan, et lähete vaatama! Neil tuleb kohe varsti "Vanemuises" külalisetendus ka, tartlased =)

  

Gabriela Järvet

Teha, mida inimene tahab vol vist VII

Kui tahan, teen - ja siis on tagajärjed. 
Alles siis, kui pea valutama hakkab, meenub, et oi, tõsi jah, SELLEpärast ma ei plaani üritusi järjestikkustele päevadele.

Tegelikult õigeaegne meenutus. Peaaegu oleksin läinud Kirjanduslikule Kolmapäevale naiskirjanduse auhinna nominente vaatama, kuigi mul on järgmisel päeval (ehk homme) ees kuulmatu sündmus. 
Nimelt lähen üle umbes 15 aasta jälle teatrisse. 
Isaga.
Kellega me viimased 10 aastat väga napilt suhelnud oleme, sest läksime tülli. 

Me läksime tülli, sest isa oli nördinud, et ma võrgupäevikusse kirjutasin, et ta läks ära.
(Tal oli äraminekuks põhjus. Suht hea.)
(Mida keegi kunagi mulle seletanud polnud.)
(Ja ei olnud pikka ega süüdistavat kõnet, eks ole, aga lihtsalt see sõnastus, et "läks ära" oli talle liig.)

Nüüd lähme teatrisse. Ta sai teada, kaua ma käinud pole, ja otsutas midagi ette võtta.
Saab huvitav olema.

Hakkasin jälle rohkem trenni tegema. Peamiselt sellepärast, et füsioteraapia harjutustega (varem kaebasin reievalu üle, kui keegi mäletab) koos hakkasin paari nädala eest tegema kõhulihaseid. No kui ma seal põrandal juba olen, võiksin ju veel midagi teha ... ja kuigi ma vanast harjumusest võtsin päris suure korduste arvu, ma jaksasin (küll väga pingutades).
Mispeale võtsin mõneks päevaks natuke vähemaks ja siis jaksasin juba kergesti. Ja kätekõverduste võimekust tuli ka nende kõhulihaste tuules juurde! Mis mõttes ma kaalun 85 kilo ja jaksan 21 ilusat madalat kätekõverdust järjest teha? Mis toimub? Miks ma nii tugev äkki olen?

Nii et kui ma olen arusaamatult tugev, peab jõudu juurde tegema. On ju loogiline?
Loogika on seal, et kui see oli nii kerge, tasub selle nimel ka pingutada, sest nähtavasti mõjub kuidagi. On mõtet! 
Kui mind tunnustatakse, tahan teha veel paremini. 
Näib, et ka omaenda keha poolt tulev tunnustus töötab.
Ja kui öeldakse, et pole hästi, halvasti on, mul tuleb täielik jõuetus ja ei taha enam midagi teha. 
Nagunii ei oska ega suuda. 
Varem pressisin enda sealt läbi. Tegin ikka, kuigi ei lootnud tulemust. Endakaristamine phmt.
Tahe on mul ju raudne =/ Vihkasin end sealjuures korralikult ja kunagi pold piisavalt hea.
Nüüd ... (meenutab lähiminevikku)  ...ok, ma vähemalt üritan mitte võtta ebameeldivaid ülesandeid ja teha ainult seda, mida ma tahan.
Teoorias tugev.

Igatahes 3 päeva rohkema trenni tulemusena olen nii väsinud, et ei jaksa hästi hingatagi. Nii väsinud, et kahtlen, kas saan magada. Aga söön oma hakklihaga tatra lõpuni ja proovin.

***

Pildi tegi muidugi Tütarlaps
A seljas on mul sitsisatsidpatside
kingitud pluus =)

Ei jäänud.
Sest mõndapidi on elu samas hirmus huvitav, onjo. Minu lõunauned kipuvad sageli --- millekski muuks. 
Kui ma juba olen tühjaks ja vaikseks tehtud toas omaette ja riideid ka eriti pole teki all ...

***

Ausalt ütlen, kaalunumber 85 ajas mu ka selles mõttes elevusse, et mõtlesin kohe: Ohh, hea põhjus alastipilte teha!
Aga selleks tuleks keegi pildistama organiseerida ja mul küll on visioon, et kuidas teha, aga seda tuleb hüpoteetilisele fotograafile selgitada ja äkki ta hakkab vaidlema, neil on mingi värk valgustega ja tont-teab-millega-veel jne. Jessuke, nii keeruline. 
Aega on selle kiire asjaga. 

Panen täna siis pildi hoopis sellest, kuidas "Teistmoodi tavalise" burleskiga esitluse järel Tütarlaps mu välja sööma viis. 

Ei ole huvitav ega informatiivne kardetavasti, aga mul on sõnavahet vaja pealkirjadesse =P

Rabestav-rahustav-rebestav-rahestav ... misiganes

Oli tore pissipeatus vahepeal, nüüd vantsib kõik jälle vana rada.

Aeg läheb üha jaburamaks.
S.t. tihedamaks. 
Teate küll: saab vaevalt ühe hädaolukorra lahendatud, kui teine juba peale tuleb. Aga tõsi on, et mõnda ma lihtsalt ignoreerisin - ja läkski ise üle. Taastekiks ilmselt, kui küsiksin, kuidas Sellega nüüd on - aga kui ma ei jaksa eriti teha, ei tasu vist küsida ka, eks? 

Ja lamotrigiin hoiab mu elus. 
Ükshommik unustasin võtta. 
S.t. ärkasin kell kuus, sest kõht tühi. Tühja kõhuga ei saa magada. Olin keskööl juba magama läinud ja tundsin end üsna puhanuna, nii et jäingi üles - aga kuna viimase tableti võtsingi kesköö paiku, ei tundunud hommikuse rohuvõtmise aeg veel käes olevat. 
Alguses polnud viga midagi. A tasakesi hakkas kerima ja ketrama. Veidi ja veidi ja veidi veel ja issand, kuidas ma, ja emake maa, kuidas ta ja ...
Kella 10 ajal jubeda väsimuse foonil, mis juba veidi iiveldust tekitas, tuli ette, et kle, naine. Tänahommikused tabletid on ju võtmata. 
Võtsin sisse. 
Kohe läks paremaks.

Nii halb oli enne ravimeid elada. Siis sain stimulandid peale ja läks heaks - mingiks ajaks. Kuni ära harjusin. Siis tuli metüülfenidaatkloriidi asemel lisdeksamfetamiin. Jälle "Oo, nii hea!". Kuni ära harjusin.
Siis lamotrigiin.
Jumalanna, milline kergendus!!!
Enne oli ikka väga raske  elada. NIIIII halb. Ja nüüd on meenutused - piisab natuke aega ilma olla, kui kohe on selge, et ei saa, ei tohi. Nad soovitavad teha stimulandivabasid päevi?! Krt, kui leebed peavad olema nende inimeste raskused, kes saavad teha stimulandivabu päevi.
Kuigi need, kellele ravimid eriti ei mõju, on veel palju halvemas seisus kui mina. 
Ma elasin kohutavalt aastaid ja aastaid. Siis tulid ravimid, oo, jesssss!
Aga osad inimesed ei saa ka nendest abi =( 
Et ravimid tegelt on keemiline kark ja osad isegi mind tundvad inimesed arvavad siiamaale: "Aga ikka teraapia ja mõtlemine on peamised, mhmh, sellega hoiab kontrolli all end"?
Ha.
Ha.
Ha.

Tegelikult on kõik VÄGA hästi. Jestas, kaks aastat tagasi oleks siuke päev nagu täna VÄGA hea olnud. Ja kolm aastat tagasi ... uhh, ei taha mõeldagi. 
2023 oli nii halb aasta, et ikka annab halb olla. Rääkisin sõbraga ja muuhulgas ütlesin, et mul oli jumala kama sellest 10 kilost, mis alla võtsin. 
Ta naeris, ent silmad olid suured. 
"Vat see on tase. Et ei mõtle: "Vähemalt olen ilus," vaid see ka ei lohuta."
Jep. Ei lohutanud. 
Nüüd olen selle 10 kilo tagasi võtnud + veel 10 ja ma tunnen end väga ilusana. 
Ausalt, iga kell parem sedasi.

Mõtle teistmoodi ...

Aeh, miuke aeg

Tead, ma olen nii väsinud. 
NIIII väsinud. 

Tean küll, et jaksan iga päev piiratud hulgal asju teha. Ja kui lusikad on otsas, on nad OTSAS. 
Ikkagi.
Kunagi korrutasin siin, kuidas ma ei ole eriti tark. Siis andsin endale aru, et mitte tarkus pole see, millest puudus on, vaid ma ei ole mõistlik. 
Ma ei ole mõistlik. 
Nii et "Oh, ma peaksin täna hoopis sinna filmivaatamisele minema, hea, et meelde tuli!" ja siis teen ikkagi kõik plaanitud asjad enne ära.
Plaan tekkis hommikul, kui avastasin, et kass on esikunurka kusnud.
Nojah, ilmselt juba mitme päeva eest. Siis jäi küll liivakast päev kauem puhastamata.
Pesin ära kassikusesed jalanõud, pesin põrandat. Siis pesin veel põrandat. Siis mõtlesin, et kui juba siis juba, lödistasin põranda kempsupesuvahendiga rikastatud vett täis ja jätsin seisma. Veerandtunni pärast pesin veel korra puhtaks. 
Rohkem ei jaksanud. Üks saabas ootab veel korralikumad pesu. 
Ma ... varsti.

Läksin kohale.  Poole ürituse peal oli "istun, silmad kinni, sest ei jaksa neid lahti hoida".
Me olime siukses kohas, mida võiks kirjeldada kui "seedy bar" - kuidas see eesti keeles oleks? - ja kuigi diivan oli pehme, mõnus ja nägi kena välja, see haises. See haises kaua ja tugevalt ning viimaks taipasin, et ma istun kellegi kuivanud kuse loigus.
Jep, pissipäev.
Võttis päris kaua aega, et aru saada, aga kui ma siis taipasin, seda kõva häälega kuulutasin ja arvatava (nähtamatu) loigu kõrvale istusin, nii et enam kuseplekki oma istmikuga ei soojendanud. läks õhk kõigile kergemaks.
Sain aru, et mu diagnoos oli õige olnud. Hais tuli minu alt. 
See avastus võimedas seltskondliku suhtlemise pinget veelgi.
Lisaks pisiasi, et mhmh, see oli mul meeles, et ühine filmivaatamine, aga et ühtlasi korraldaja sünnipäevapidu, ei jõudnud mulle üldse kohale enne, kui teised teda õnnitlesid ja kinke andsid. 
The. Fakk.

Ühelausega: mulle meeldisid inimesed ja nendega suhelda, aga üritus kurnas mind üle igasuguse piiri. Tulin ära poole üheksa paiku, sest pilt hakkas silmade ees õõtsuma. Tuikusin tee peal nagu joobnu. Kodus peale pükste ja aluspükste pesumasinasse viskamist ja enda pesemist igaks juhuks oli kusehais ikka alles. Kas see puudulikult pestud saabas või hallutsinatsioon?
Teadsin ainult, et ma PEAN sööma. Isu ei olnud, kuid ma tunnen ennast. Ma PEAN sööma, et magada saaks, ja mul on vaja magada. Muidu hakkab pea valutama.
Ilmselt kuna inimesed olid nii-nii toredad, veel ei valutanud. Oleks muidu võinud küll. 

Hea uudis: sain öösel magada.
Teine hea uudis: hommikul ka ei valutanud.

Aga mitte sittagi ei jaksa teha. Mitte midagi. Et asja hullemaks teha, tahtsin AutoriHüvitusFondile uuendatud avalduse saata ja digiallkirja asemel tuli teade, et allkiri ei ole kehtiv. 
Nii et järgmised poolteist tundi üritasin uuemat tarkvara saada, ta ei suutnud vana parandada, uninstall, üritus uut alla laadida ja tööle saada, ei läinud, üritus abi saada, kaks kirja saadetud koos screenshottidega, et mis juhtus, ja lõpuks ma lihtsalt loobusin. Kes võidab, kui ma veel tunni kasutut tööd teen?

Ja mulle pakuti veel tööd. Kord kuus mõned tunnid. Ma lähen ühel päeval vaatama, et kuidas see on, vbla missoonitundest võtan vastu ka. Raha saab, aga vähe, ja täna olen väga teadlik oma energiapiirangutest. Kui ikka võtab rohkem, kui annab, ei hakka ma seda tööd tegema.
Vaimse tervise kogemusnõustaja grupis. Nõu ei anna, räägib oma kogemusest. Koolitus kogemusnõustajatele on kallis, seda nad ei saa pakkuda. Linna sotsiaalteenuste värk. Aga oleks samas vaja kedagi, kes oma eluga hakkama saab.
Vbla olen liiga hull ja tark selleks. Pean end nii kõvasti vaos hoidma, et ei tasu ära. Näeb.

Kuna tööpakkuja oli Keila Sotsiaalkeskusest see inimene, kellega mul hulgi kontakte varem old, muuhulgas ka see, et mulle korteri sebis, ütles ta kõne lõpul, et kuule, meil jäi kaks pakki toiduabi üle, kas sa võtaks? Muigugi ma võtsin. 
Nüüd on mul muude asjade seas hiigelsuur vinnutatud vorst, mille kohta mu poeg - teatavasti ülitundlik toidu osas - ütles: "Halb vorst."
Mulle maitseb. Aga ta on hiigelsuur. 582 grammi vinnutatud vorsti. Kogu aprilli hommikusöögid saavad olema võileivad vinnutatud vorstiga? Eeldades, et ta enne pahaks ei lähe. Parim enne on muidugi alles 27. mai ja ilmselt oli ta toiduabis jagatav, sest polnud eestikeelset silti.
Ainult lätikeelne. 
Ega me enne aru ei saanudki, misasi see on, kui lahti lõikasime. 
Pealispind on mingi seemneline dekoor, see ei andnud vihjet, ja ta oli nii suur, et peaagu oleksin ahju pannud. Mis see muud ikka olla saab kui mingi ahjuliha? Aga siis taipasin, et kui see ahju käib, on kirjas mingid temperatuurid ja ajad, need numbrid leiaks ka lätikeelsest instruktsioonist, ja neid ei olnud. 
Ilmselt on vorst. 
Oligi.

Kas ma mainisin, et võtsin eile tänasest lusikaid ette, et üldse elusalt koju jõuda? Täna ei ole ka just kerge old. 
Pea ikka veel ei valuta, kuigi ähvardab. 
Eile kirjutasin 36 sõna. 
Täna ... no vaatab. 
Vaatab seda asja.
Pesen saapa korralikult ära, kreemitan sisse ja jätan uut talve ootama.

Huvitav, mis normaalsetest asjadest ma kirjutada võiksin, et lugejad tagasi tuleks? Peab ju midagi olema!

Tasu

Oo, jälle meeldiv tagasiside "Teistmoodi tavalisele", seekord Lüüli Suuki kirjutatud. 
Dopamiin saadud, meel hea.

Dopamiin on mu hetketeema.
Krt, kuidas ma seda varem ei taibanud ...
Tegelt paljut ikka märkasin ka. Et mul viskab kellelegi tugevamale näkku plõksimine enesetunde taevasse. Et raskustest tulen uhkelt läbi, kui mind sealjuures kiidetakse ja imetletakse. 
Hästi tavaline tavaelu on samas raske.
Kui tuleb midagi halba ja  ei ole taustal ohjeldamatut kiitmist "sa oled nii vägev, et seda kanda jaksad, ma saan aru, kui rõve see on, sa oled imeline", tapab. Ja kui elus toimuv ei ole natuke halb vaid palju halb ja kiitust ei tule ega tule, on väga raske edasi kesta.
Olen märganud. Aga et sellele saab ühe nime panna - dopamiin - tuli üllatusena.
Kusjuures mitte täielise üllatusena. Mäletan, et tookord, kui ma üldse taipasin, et oooot. Vbla ei ole mu rõve enesetunne üldse depressioon, oli aluseks, et fb-s Fideelia-Signe Roots ütles, et mul on dopamiinipuudus, sellele on ravi olemas. Aga kuna keegi ei tahtnud mulle otseselt dopamiini sisse sööta, võtsin pähe ATH kui dopamiini-ainevahetuse puudulikkust tekitava sündroomi, ja hankisin endale hirmsate pingutustega viimaks selle diagnoosi.
Mis tõi kaasa ravimid.

Need aitasid, onju. Hirmusväga. 
Aga kuna mul ei hakanud otseselt rõõmus, lihtsalt polnud enam aktiivselt valus, ma kuidagi ei ühendanud ära, et stimulandid teevad midagi muud kui lihtsalt - stimuleerivad igasugu erinevaid hormoone korraga. (Minu tunnetus hingevalu kui reaalse valusa valu osas? Miks ma ei saanud aru, et dopamiinita ONGI otseselt valus? Aint üks link praegu, sest ma ei näinud põhjust dopamiini kui valuvaigisti kohta rohkem otsida.) 
Et nad stimuleerivad muuhulgas ka dopamiinieritust, teadsin. Aga tundus ... noh, "muuhulgas ka seda".

Nüüd korraga tajun taas, kuivõrd tähtis on korralikult dopamiiniga tasustatud saada. 
Esimene hea link, mille sel teemal leidsin, on ERR. Nii et korralikku teadusartiklit isegi ei otsinud. Eesti keel! Peab sobima. 
Muidugi on fMRI kahtlane meetod ajus toimuvat mõõtma. 
Kuid kui tulemused sobivad mu kogetuga, ma usun neid. Igaüks valib, mida usub, onjo. Mis sobib, seda usume, mis ei sobi, jätame kõrvale kui "seal on mõõtmises mingi viga tehtud või ei saa kõike meie vahenditega mõõta või midagi kuuendat".

Jaah ... uskumine on keeruline.
Mõtlen usklikkuse üle kohati ikka veel. Ausalt, mul oleks jumala (meelega) hea meel usklik olla.  Lihtsalt ei õnnestu.
Jumal ei saa olla hea ja kõikvõimas. Pole võimalik. Üks või teine, mõlemat ei saa olla.

Et kannatused pole tingimata halvad? 
Ma ei usu. Kannatused on halvad ja kes laseb kannatustel eksisteerida, kuigi tema võimuses on need lõpetada, ei saa olla hea. 
Niisiis ei õnnestu mul ainujumalat uskuda. Polüteistlikke? Oh, need võivad olemas olla koos haldjate, nõiduste, tulevikunägemuste ja telepaatiaga, aga see ei puuduta mind. Need jumalad ei tunne mind ega mina neid ja seega meil pole üksteisega mingit tegemist. Ei lohuta nende olemasolu mind vaevas, ei ole mul rõõmuaegadel tunnet, et peaksin neile tänulik olema.

Nii palju siis jumalatest.

Kass (sujuv üleminek) on viimastel nädalatel otsustanud mind armastada. Tuleb kogu aeg sülle ja siis ma istun ja silitan teda ega saa kehalisi harjutusi teha ega kohvi tuua ega isegi pesema minna.
Pesemise unustasin, muide, vahepeal täitsa ära lausa. Täna tundus, et kuidagi veidralt lige oli olla - meenutasin ja sain, et oot. Viimati käisin pesemas esmaspäeval. Nii et eile pidanuks uuesti, kuid unustasin  täiesti ära. 
Pesin see-eest köögiaknaid.
Täna pesin siis ennast ja elutoa aknad jäid pesemata. 
Järeldus: enda pesemine võtab samapalju lusikaid kui 4 aknaruutu.

A kurb on see, et mingit sisemist tasu ei tule ei akende ega oma keha pesemise peale. "Jee, ära tegin," ütlen endale kõige ebaentusiastlikuma häälega, mida suudate ette kujutada. Mhmh. 
No ma olen puhas ja mu lokid läigivad. 
Mhmh. 
Suur kasu küll. 

Aga tagasiside "Teistmoodi tavalisele" ikkagi tuli =) Isegi kui mul ühe või teise tähelepaneku puhul kulm poolde laupa tõusis (keisrinna kaotas lapse? Päriselt lugesid nii v?), kiita on ikka tore saada =) 

Tahan dopamiini!

Järgnev ilmselt ei ole väga üllatav avastus kellelegi, kes on seda võrgupäevikut kaua aega mõttega lugenud.
Kuna mina olen seda põhiliselt kirjutanud ja järjest lugenud viimastel aastatel vast paari kuu jagu poste korraga, mind üllatas küll.

Muidugi. Üles ja alla. On dopamiin - pole dopamiini. 
Ääretult radikaalne erinevus.
Kui dopamiini pole, pole absoluutselt midagi hästi, absoluutselt mitte miski ei ole tore ja mäletused möödunud rõõmudest täiesti hoomamatud. 
Mõistusega tean, et oli. Ei tunneta. Natukenegi mitte.
Kõik on täiesti must ja elutu.
Miks ma üldse kunagi midagi.

Ja siis tuleb dopamiin tagasi ja ma olen: "Midagi ei ole ju valesti. Pisiasjad-pisiasjad."
Käib laksust.
Ma saan praegu tänu armuelule pidevalt uusi dopamiinisahmakaid.
Hoiab elu sees, hoiab mind üldse võimelisena õnnelik olema. Miks ma olen elus tõeliselt õnnelik olnud ainult siis, kui mu elus on keegi tähtis? Tita või armsam, täpselt sama efekt. Sest siis tilgub mul dopamiini regulaarselt ja kui vahel saab otsa, see läheb jälle üle.
"Kõik läheb mööda."
Vot see on ainus aeg, kui mul tõesti mööda läheb. 
Kui uued dopamiiniannused regulaarselt tulevad, ununeb halb aeg tõesti. 
Aga enamasti mul ei tule seda dopamiini. Ja kõik on halvasti. Kõik on ikka veel halvasti. Oh üllatust, kõik on ikka veel halvasti. 

Kehaline liikumine? Looming? D-vitamiin? Seltskond? 
Mis te teete nalja v? 
"Leia alternatiivseid dopamiiniallikaid!" Saate aru, mul ei tilgu nende peale! Ka parimad elamused annavad vähe ja ainult korraks. Ei, ka füüsiline valu ei aita. Mäletate, mul on terve selg ära täoveeritud? See ei teinud mind õnnelikumaks v.a. et põnev oli, kuidas pilt areneb. 
Oli aeg, kui pärast peavalu oli tõesti hea olla. Valu vaigistamiseks eritusid endorfiinid, pärast valu püsisid nad veel mõnd aega kehas ja kaif. Nii tore. Elu täiega elamist väärt vähemalt pärast peavalu.
Seda pole 10 aastat olnud. Lühikest aega PR veel tuli nauding, aga kadus ära. Nüüd on valus ja pärast ei ole valus ja jee. Valu vastik, et enam ei ole, on kergendus. Aga ekstranauding? Mkmm.   

Olen palju kordi mõelnud, kuidas tunded on kehas, mitte mõtetes. Palju kordi. Järeldasin, et mu kohutav emotsionaalne foon on hormoonide nappusest. Aga tollal oletasin, et mul on kõigi hormoonidega pahasti.
Ei, võibolla ongi. Ma ei ole praegu keskendunud küsimusele, kas teiste hormoonidega ka, kuigi et ma (peaaegu) ei karda ja armastan umbes kõiki, nagu viitaks sellele. Sest hirm on hormoonid. Ja armastus on hormoonid (peamiselt oksütotsiin). Saangi loiult tervet maailma armastada, sest mul ei nõristu kellegi peale eriliselt. 
Aga dopamiin ...
Kui kohutavalt halvasti mul dopamiiniga on, on päris jube. Kuidas seda lihtsalt EI OLE.

Eriti halvasti on siis, kui loodan, et tuleb, aga ei tule. Nagu sel kohutaval Luuleprõmmul neljapäeval. 
Eile naiskirjanduse auhinna nominentide esitamisüritusele minnes arvasin et lootus nomineeritud saada on 5-7%. Ehk väga ei lootnud nagunii. Aga kui - juba üritusel - taipasin, et oleks mind nomineeritud, nad oleks muga ju enne ühendust võtnud, see ei olnud enam üldse lootmise koht, hakkas jube.
Üritus oli tore, kohtasin kenasid inimesi, mõnega klappis suisa hästi ja ma olin tervel kolme nomineeritud luulekogu lugenud + üks ootab veel lauaserval. Tehti pilti ja ma isegi jäin ühele. 

Kui ära läksin, vesistasin tänaval. Sest miks ma lootsin kui lootust ei olnudki? Mis ma olen loll v?

Kui midagi erilist ei looda, aga läheb veel ekstrahalvasti (vt möödunud aasta faking maid, ja seda tervisetõendi jama ma ei pannud lingitud posti kirjagi, kuigi see tuli esimesena ja tappis tõsiselt), on katastroof. Mingi liialduseta. Ongi. Sihuke 0-lootust-miski-ei-ole-isegi-natuke-hea-las-ma suren.
Mul on kogu aeg see foon. 
Head ajad - nt praegused - on need, kus ma sageli soovin mitte olemas olla, aga ei pea aktiivseid enesetapuplaane. Lihtsalt. "Mind ei ole olemas, mind ei ole olemas mind ei ole olemas" õhtuse endarahustusena enne und.

... just kadus pool juba kirjutatud võrgupäevikupostitust ära.
Miks ma vajutasin kuigi tuli teade "not saved; changes will be lost"? Oleks ju võinud teksti kopeerida, väga väga naine, miks sa ei teinud seda?!
Sest ma millegipärast lootsin, et ainult mõned laused lähevad kaotsi. 
Aitäh.
Enamuse eelnevast jutust taastasin mälu järgi. Mõnd asja mitte. Polnud ilmselt nii oluline siis.

Miks ma üldse kirjutan regulaarselt siia? Ma ju näen, kuidas paljudesse teistesse blogidesse kirjutatakse suurte pausidega ja minu lugejate arv läheb ka alla ja alla ja alla. (Mis ei ole minu eripära, ma arvan - kirjalikud võrgupäevikud ongi kaduv meediavorm ju.) (EI, blogikülastatavust näitavad numbrid on vägevad, aga neid ma ei arvesta. Big in USA praegu. Robotid töös).
Sest kui ma postitust kirjutan, mul on hea olla. Dopamiin nõrgub. Mitte meeletutes kogustes, ent midagi on palju rohkem kui mitte midagi. 
Kui lugejaid on (jälle) vähe, pettun mõnevõrra. Kuid noh - olen juba leppimas sellega, et kaduv meediavorm, hea, et üldse keegi. 

Pealegi olen meelsamini armastatud mõnede poolt ja vihatud teiste poolt kui paljude meelest "täitsa okei" =P

Aga teate, ikkagi on nõme, et reklaami ei saa. Vbla suvel enne Stalkereid õhutan teid hääletama. Ma pole seni kunagi Stalkerit oluliseks pidanud, sest seal on nii vähe hääletajaid, et enamus hääli tulebki 20 pühendunud ulmelugeja arvamusest ja mõned lisaks heade tutvuste pealt. Kuid K. meenutas mulle eelmisel aastal, et see on ju tasuta reklaam.
Ja ma tunnen, et ma vajan ja väärin reklaami. 
Isegi need, kellele "Teistmoodi tavaline" väga ei meeldinud, mingeid asju kiitsid. Keelt. Mõnd lugu eraldi. 
Ma tahaks vähemalt mõne sellise lugeja püüda, kes oleks minu lugeja. Kes armastaks. 

Alla ja üles

Mul on tunne, et mul on näidik paigast ära. 
S.t. märganud olen seda muidugi ammu. Ent praegu on väga eredalt tunda. Üles poolde taevasse pilvede keskele uperpallitama ja alla nii sügavasse auku, et maa sisemuse kuumus mullitab ümberringi.
Ja jälle üles.
Ja jälle alla. 

Kui see eelmise nädalavahetuse "alla" oli vähemalt põhjendatud, seekord on lihtsalt "aa, luuleprõmmud EI ole minu üritused". Mhmh, ma kindlasti saaksin seal kõrgemale kohale kui eelviimane ka, kui asja ette võtaks, sest ma nüüd tean paremini, mida teha ja kuidas hindeid saab.
Kuid mul ei ole selleks mingit motti. 
Ma ei võida midagi end rahva meeleheaks ümber tehes,

Ükspäev üsna hiljuti kirjutasin üles-allast luuletuse. Viimistletud pole, aga on vast informatiivne.

Teismelistel pole

vist mõõdik paigas nagu.

Vinn lõual on katastroof.

Isal vähk?

Paha lugu.

Ei taipa, mis tõsine probleem, 

mis mööduv. 

(Kõik läeb mööda.)

Aju lihtsalt arenemata on veel. 

Anna aega sel suureks saada.

Ma olen 30 aastat täiskasvanu.

Pole paika läind murede kaal.

Tüli kallimaga on surmasoov.

Kolmas maailmasõda? 

Nojaa.

Murel on kaal ainult praegusel hetkel.

Muidu on kaaluta olekus.

Hõljub kindla pinnata;

nii või naa - 

paljalt oletus.

Kui praegu on valus, on valus.

Hiljem hakkab?

Aga äkki ei hakka?

Mis pole kätte jõudnud

võib jäädagi juhtumata.

Elu kehas on päris, on eht.

Mõistus annab teooriad.

Olen tunnete tuules leht.

Kuramuse poeesia. 

Mida ma endale kuhugi tätoveerinud ei ole, aga olen palju kordi, palju palju kordi mõelnud, et võiks: "I am a leaf on the wind, watch how I soar". 

Sest Firefly. sest Wash (kes on mu lemmik; mul on muude omaduste kõrval värk ka blondide meestega). Sest mina nii mitme kandi pealt.
Tunded juhivad - ma heljun nende mõjul.
Teistele meeldimise iha on vägev mõjutaja - aga poolel teel otsustan ikka, et tähtsam on meeldida endale.
Leheke heljub jälle teise suunda.
Üks kant on, et mul võib siht olla, aga ikka läheb, nagu läheb. Mul ei ole sihti ses mõttes, et ma kuidagi sihi poole töötades kuskile jõuaksin. Et eesmärk saaks täidetud.
Ok, väikesed ebaolulised eesmärgid saavad.
Suured? 50:50 šansse.Täiesti suvaline. Kuhu tuul pöörab.

Ja tunded käivad äärmusest äärmusesse iga välise mõju tõukel. 
Isegi lamotrigiiniga. 
Marca kirjutas just Rosa Monterost, kes arvas, et umbes 15% inimesi on sellised. Neile ongi olemas aint tunneteäärmused ja seda, et vahel on lihtsalt hea ... tuleb ette, aga see on haruldane seisund. Jube palju asju peab täpselt õigesti paigutuma ja kaalud peavad õigesti kõikuma. Ei tohi üks pool tõusta nii üles, kui saab, ja teine pool vajuda nii alla, kui läheb. Väga peen tasakaal peab tekkima.

Ma ei ole inimene ka selles mõttes, mhmh. Leheke tuules. Mina, aga mitte naine, 46, eestlane - siuke.
Mitte et ma arvaksin, et inimesi, kes oleksid nagu keskmine naine, eestlane, 46 eriti palju oleks. 
Aga neid, kel rohkem normaalseid omadusi kui minul, ikka leiab omajagu. 

Nüüd ma kirjutasin kõik selle üles ja on parem olla. 
Ma olen midagi Loonud. 
Mis võib vbla mõnele inimesele arusaadav olla. 
Jubedalt on vaja arusaadav olla. Mingil hetkel taipasin, et hulk mu migreene on tundest, et minust ei saada aru, teen, mis ma teen. Ütlen, mida ütlen. Ma tean küll, et inimesed ei näe teisi, nagu need teised on, vaid nagu nemad ise on.
See parandab mu enesetunnet üsna vähe.
MisMÕTTES ma ei ole ja ei ole ja ei olegiiiiii nagu kõik?!
Õigemini: mis mõttes ei ole kõik nagu mina?!

Rõõmuruie

Lugesin oma raamatule "Loomingus" ilmunud arvustuse läbi.
Prille polnud kaasas, nii et mõnevõrra keeruline oli seda pisikest kirbukirja haarata, ent kuna arvustus oli positiivne, polnud väga raske. Kõik lood arvustajale ei meeldinud, mõnest asjast sain ta valesti aru (krt, juba teine inimene arvas, et lööklased on depressiivikud!), aga no "Võiksin jäädagi sellest kogumikust kirjutama" kahtlemata on kompliment.
Jaa, ma noppisin mälestustena välja aint negatiivse v.a. niivõrd selge positiivsus, et seda ei saa võtta kui "noh, too jutt talle meeldis jah, aga mitte raamat üldiselt" või "no see jutt on vana, talle meeldivad mu vanad asjad, uued ei meeldi". 

Linkida ei saa, võrgus (veel?) pole, ent olen rahul.

Ok, mitte päriselt. VEEL, kirjutage VEEL! Viimane aeg, kohe varsti on see juba vana ja unustatud raamat ju! 
(Luulekogu käsikiri lubati mais kulkasse kandideerima saata.)

Homme lähen niisiis luuleprõmmu Tallinna eelvooru. 
Osa minust arvab, et see on nii minu formaat. Võiks ju hästi minna. Teine osa arvab, et kui ma ootan head, läheb raudselt midagi väga vussi.
Noh, läheb, nagu läheb. 

Aga positiivne tagasiside endisele, uus üritus ees - ja kõik minus on põnevil, helge ja tormakas.
Midagi pole halvasti, midagi ei lähe halvasti, mul ei hakka enam kunagi tumehall meeleolu olema, jee. 
Mõistus teab, et nii see asi ei käi.
Kehal on poogen, keha on rahul. Nii et naudin.

Muidu, see igavese praegu igavene positiivsus on seda koomilisem, et mul oli enam-vähem kogu elu halvim öö vastu pühapäeva. 
Ma ei ole mitte kunagi varem toore ahastuse pärast tervet ööd üleval olnud. Ok, päris tervet ei olnud ka, natuke alla pooleteise tunni magasin. Ent siiski. Niiniiniiniiniinii kurb. 
KÕIK oli halvasti, mitte midagi, mille nimel elada, mitte midagi, mida oodata, mida ma siis arvasin ...

Pühapäeval läks paremaks. Teate küll, filmi või raamatu või arvutimängu (ma ikka veel ei suuda neid videomängudeks nimetada) tegelase kohta: ta suri, jah, aga siis hakkas tal parem.

Ma täiega surin, aga siis selgus, et eksitus. 
Ja Lauri Heinsalu kirjutas "Natuke kergust ses raskes elus" mu kogumiku kohta ning ma valisin välja,  lugesin 23 korda valju häälega ette, parandasin ja trükkisin raamatukogus paberile oma "Luuleprõmmule" minevat luuletused, tegin väga head saiavormi ja praegu keevad potis seakeeled ning mu pea ei valuta.

Nii et - mis saab elus väga valesti olla, kui mul nii tore on?

Ei tasu maailma turjale võtta

Ei lähe maailm hukka, kui sa ta maha paned. Isegi kui sa teda enam kunagi üles ei korja.
Sa oled väga väike ühik, sa ei suuda maailma ei päästa ega hukka ajada. Maailm on sulle liiga raske kanda mitte lihtsalt nagunii, vaid maailma tõsta üritades sa lihtsalt pingutad viimse piirini end tema vastu surudes, oled surmani väsinud ja katki ning kellelgi ei ole parem.
Lase olla!
Mitte ainult et sa ei pea, sa ei SAAGI teha teisi inimesi õnnelikuks. 
Isegi oma lapsi tegelikult mitte. Vähemalt kui nad enam beebid või beebiohtu pole. (Äkki mulle seepärast meeldivadki beebid, et kui ma hästi teen, neile TÕESTI mõjub?!) 
Raske päriselt ja põhjani uskuda.
Tasub endale meelde tuletada ikka.

Lase olla. 
Võta vabalt. 
Maailma EI lähe hukka, kui sa ei tee. Tähtsate asjade osas leitakse sulle asendaja. Kui keegi asendama ei hakka, pole järelikult nii tähtis asi, kui sulle tundub.

Take care of your own business, naine. 
Kuigi ikka veel meeldib mulle: "Mind your own business!" rohkem. Võibolla võtan tõsiselt ainult seda, mida mulle karmilt öeldakse? Hellus loeb vähem, sest ma ei usu seda sügavuti?
Võib täitsa olla, kusjuures. Sest kes mind ikka armastab jne. 
Jaa, ma tean =) 
Mõistusega tean, et päris mitmed. Vbla lausa paljud. Tundetasandiga on teine lugu.
Aga noh - kui mind your own business praegu toimib, olgu see minuga.

Mitte et kõik need laused, mis mu peale tätoveeritud oleks, enam ei kehtiks. Kehtivad ikka. 
Aga olen nad nii ära internaliseerinud, et tunnen mõttest: "I am the storm!" puudust ainult ...
krt. 
Tegelt. 
Näiteks just praegu.
Võtsin sisse ja hakkaski kergem. 
Unustage ära, need on head laused, ma lihtsalt olen nendega ära harjunud ja ei mõtesta enam. 

No tõesti. Keskendu iseendale. Sa ei saa maailma kontrollida. Tee seda, mida SINA tahad.

Kirjutan seda endale mõeldes - ma räägin endaga sina-vormis - aga kehtib 100% ka sulle, lugeja. Miski suures plaanis ei muutu, kui sa enda eest rohkem hoolt kannad. Aga sa ise oled õnnelikum. Kanna enda eest hoolt!

Nüüd - peale tõdemist, kuidas mina olengi torm ja ainult minu arvamus on see, millest hoolida - on kergem Luuleprõmmu Tallinna eelvooruks saabuva nädala neljapäeval tekste valida. 
Ma võtan omaenda lemmikud. Ei ürita Rahvale Meeldida. 
Läheb, nagu läheb.
Ma teen neid asju, mis mulle meeldivad. Ei ürita teisi õnnelikuks teha. 
Mõned tunnid raudselt suudangi endale keskenduda. 
Vbla koguni õhtuni. Ja homme saab endale ju uuesti meenutada.
/optimist

Kõige raskem - ärge teie ka palun tehke enam - on kõige selle endalekeskendumise värgi südamessevõtmise juures, kui targad toredad inimesed mulle vastu vaidlevad. 
Kui pole väga lähedased, suudan maha raputada. Aga kui keegi päriselt tähtis ja tark on irooniline sinna pihta, et ma tahan ühiskondlikku heakskiitu pälvida, ent ei võta ennast ühiskonnale meeldivaks teha, on mul ka korraga tunne: "Äkki ikka peaks end meeldivaks tegema?!"

Et peaksin hoopis loobuma ideest "nad võiks mind kiita"?
See on raskem. 
Senise kogemuse järgi võimatu. 
Rahvale meeldida ikka vahel õnnestub. Ehk tegelikult ma oskan. Lihtsalt mul on raske selle eesmärgiga lõpuni välja minna. Kuskil vahepealses etapis tuleb ikka: "Aga MINA tahan, et juhtuks hoopis SEE ja mina kirjutan! Ma võingi teha omaenda tahtmist, kellegi teise asi pole!"
Tuleb mulle endale meeldiv ja rahvast jooksin taas üle ja siis olen solvunud, miks ei kiideta =P

Ilmselt on kõige jätkusuutlikum lihtsalt aktsepteerida, et ma tahan, aga ma ei saa, võimatu.
Mitte et ma ei oleks seda lahendust teistele keelanud. On isegi meeles, kui ma umbes kümneaastasele Tütarlapsele karjatasin: "Ära taha nii palju!" sest mulle tegi haiget tõsiasi, et ma ei saanud talle anda, mida ta tahtis. 
Mu ema kuulis pealt ja ütles kõrvalt: "Kuule, tahtmist ei saa ära keelata. Tahta ikka võib."
Mis on mul siiamaale meeles ja üritan selle järgi lastega käituda. 
Teiste peale ikka vihastan, kuimult  tahetakse võimatuid asju. Näiteks vastukäivaid. Kooki ja seda süüa jne. 
Mida eesti keeles öeldaks? 
Huvitaval kombel mul ei ole raske mingeid teisi inglise keele ütlemisi toortõlkida ja leida, et see on sama hooga ka kultuuri tõlkimise huumor ja olgu. Aga koogi oma mulle ei meeldi. 

Taevas teab, miks just see.

Ma kannatan väga halvasti, kui mult tahetakse asju, mida ma anda ei saa. 
Üritan kogu maailma õnnelikuks teha ja misMÕTTES nad tahavad vastuolulisi asju?!
Vahel tuleb meelde, et tahtmisi ei saa ära keelata, ent keskenduda tasub ainult endale. 
Siis unustan jälle ära. Tundetasandil on raske sisse võtta.

Hala

Murdsin varba ära =(
Alguses pold väga midagi. No vahepeal erikuradi valus, aga see tuli sellest, et esialgu unutasin ära ja toetusin sellele jalale või pingutasin kuidagi teisiti varbalihaseid. Ehk vahepeal ei old peaaegu üldse valus, andis ära unustada. 

Eilseks õhtuks oli räme. "Mul on vaja kaht karku, selle harjavarrega, mille kepiks võtsin, ei tee midagi ära!"
Täna hommikul-lõunal on taas üsna ok, v.a. et muidugi sain migreeni. 
Tablett ja 2 tunniga sai suht korda. 
Õhtut ikkagi ei oota. 
Eile ma ei jäänud magama enne kui umbes pool kuus hommikul.
Oot, see ei olnud siis eile, vaid täna.
No misiganes.
Täna ehk peale ärkamist on jälle siuke malbe tunne, et võiks murru ära unustada v.a. et enam ma ei unusta, kuna õppetükid, mis järgneb, olid liiga meeldejäävad. 
Koer õue viia, nii et tema jookseb ja mina suitsetan, ja siis tuppa tagasi, võttis 20 min heldelt. 
Miks Poeglaps ei viinud? Ta läks kella kuueks hommikul tööle. Teda pole kodus.
Tellisin Tütarlapse siia, aga tema saab tulla alles päris õhtul. 

Kuidas mul see varbamurdmine juhtus?
Ei olnud isegi nii, et ma sihin mööda, põrkan vastu uksepiita. Lihtsalt oli mõtted mujal ja ei märganud, et esiku ja toa vahel seisab Poeglapse tellitud ilmatusuur pakk. 
See seisab (seisis, nüüd viis oma tuppa) seal juba nädal aega, pole lahti pakitud. Aga mul polnud meeles, et sealt on tee kinni ja kõndisin otse sisse. Tõstsin järgmiseks sammuks jalga ja kuna mul ei olnud meeles, et seal peaks ette vaatama, pold mingit "libamisi" või "vastu serva". 
Varba ülemine lüli on vägevalt tumelilla. 
Aga jälle ülemine lüli. 
Ma peaks orgunnima endale kellegi autoga järgi, et saada arsti juurde ja arst ütleks mulle "kipsi ei panda, võtke ibukat, kas töövõimetuslehte on vaja?" Mkm. "Karkudele soodusretsept?" 
Nojah, aga K-l ON juba kodus kargud olemas. 
Ja kui ma ta enda arsti juurde viimiseks nagunii kohale peaksin tellima, vahet pole ju. Miks osta uued kargud, kui tal juba on ja ta on mingi 5 cm pikem kui mina aint?

Okok, ilmselt võiksin arsti juurde minekuks ka ema kohale kutsuda.
A ma ei jaksa sellega tegeleda. 
Niigi väsitav see murtud varbaga elamine. 
Hormoonid kohe tuksis, kõik on halvasti, keegi ei mõista mind, viuviuviu. Või no - päris halb ei ole, on kõvasti arenguruumi. Aga hea kohe kindlasti ka pole. 

Izver, Berk Vaher kirjutas "Loomingusse" eelmise aasta lühiproosa kokkuvõtte. 
Kardan halvimat (üks rida: "Meres avaldas jutukogu, enam-vähem, polnud päris minu sihtgrupile, vbla naistele meeldib"), aga praegu nagunii veel netis lugeda ei saa. 
Õnneks on samas numbris ka Vilja Kiisleri arvustus murca luulekogule. "Kaks hunti" võiks ju kiita saada, eks? Tõstaks natuke mu tuju. 
Oi, ma just avastasin, et mind arvustatakse seal ka. 
Hirmus. 
Ilma arvustuseta oleks palju halvem (keegi ei märka mind, uää), aga see arvustaja on keegi mees ja no - mul ei ole meestesse väga usku. On neid, kellele mu looming väga istub, ent naistega on oluliselt parem. 
Misiganes, ootame ära, kuni netti tuleb. Äkki on hea =)

OPLA (One Picee Live Action) teine hooaeg tuli välja ja ma ostsin kuuks ajaks Netflixi selle vaatamiseks. 
On tore. Aga südant ei murra.
2 episoodi veel, siis pole enam seda rõõmu ka. Aga kuna Netflix on kuuks ajaks, vbla leian sealt midagi muud, kuhu aju peitu panna. 

Muide. Teie, kes teate: kas mu hääl (kirjutajahääl) on blogis teistsugune kui fb-s?  Ma olen märganud, et osade inimeste fb-hääl on hoopis teine kui nende elav. Täiesti teine pilt moodustuks, kui ma päris inimest ei teaks.
Kas mul on ka nii? 
(Einomis, blogimina on rohkem "päris", kui see, keda elavalt kohtate/kohtaksite. "Päriselt" mul pole aega end sedasi lahti teha. Üldse on vaja olla tähelepanelik ja teistele avatud ja mitte aina endast rääkida, dohh. Ehk "pärismina" maskib oluliselt rohkem.)