Jamandus

Pole päris kindel, et kirjutamine on hea mõte.
On teatud hetk-tase-miski, kus ei ole enam väljakannatamatult halb, aga ei tohi enam asjade peale mõelda, sest allakäigukeerdtrepp, palju iseennasttõestavaid väiteid ja lõpptulemus on MIKS ÜLDSE?!
Siis pean veenma end, et see on ajutine, magan öö ja läheb üle.
Hea uuudis on, et lähebki.
Hormonaalne foon imehea. 

No ma proovin natuke. Kui läheb halvemaks, jätan pooleli ja kirjutan edasi, kui saan seda endale lubada.

Ärkasin hommikul - no kolmveerand 12 - koos arusaamaga, mis oli mu "Vikerkaarde" pakutud artiklil viga. 
Muidugi! Ma ei puudutanud sõnagagi, mida sel rindel juba uuritakse-mainitakse ja miks see minu arust piisav ei ole. Lähenetakse kuidagi valest otsast mu meelest üldse - aga ma ei teadvustanud seda senitehtut sõnades kuidagi. Ei seletanud, miks praegune ots on vale ja miks teine ots oleks parem. Nii et muidugi oli toimetajal seda artiklit lugedes: "Miks ta avatud uksest sisse murda üritab ja teeb veel näo, et see on mingi uudne lähenemine? Sellest, et paljud kirjanikud on autistid, on ju kõvasti juttu olnud!"
Jaa, on juttu olnud elulooliselt. Jeebus, kas nii raske on tulla selle peale, et kirjanduses endas on neuroeripära ju samuti näha?
Aga seda ma ei kirjutanud, sest enesestmõistetav. 
Ok, ok ... 

Siis pidin end tagasi hoidma, et ei hakkaks kohe parandusi tegema ja õhtul uuendatud versiooni juba ära ei saadaks.
Pea valutas ainult imevähe, ei tasunud seda seisundit kohe huugama panna!

Aga.
Olen tegelt häiritud sellest, kuidas olen oma mõtlemisega pidevalt veidi ajast ees, ent see ei koti kedagi. Keegi ei tule mulle õlale patsutama, et näe, sa olid tegelt esimeste seas, kes kirjutas menstruatsioonitoodede normaalsusest koolitualettides või autist olemise piinadest ja valust või lastele pandud võimatutest koormatest ka uuemas Eestis kui üle-eelmise sajandi oma. 
Mul on väga hea meel, et nüüd kirjutatakse menstruatsiooniasjast juba Eesti Naises, aga samas hammustab mälus, kuidas KesKus mu toonast ei avaldanud. 

Enesetapu järel (no mõned aastad, mitte kohe) kirjutas küll päris pagana mitu inimest, kuidas ma olen lasknud neil omaenda valu tunnistada ja näha ja suur aitäh aus olemast. Nii et siis ma sain valideeritud. Aga need teised teemad! Kas keegi on tulnud mulle pärast ütlema, et kuule, selgub, et sul oli õigus?
Nagu - kordki?

Oot! OOT! 
Läheb halvaks. Jätan praegu pooleli, mu kallid. 
Olen nii osav ennast jälgima =) Suudan isegi märgata, et tuleb kirjutamine pooleli jätta =)

***

Tegin vahepeal kindlaks (no tundub küll kindel, valgustatuse tunne), et kui mul mingid ametlikud asjaajamised ei suju (enamasti need ei suju mul), tekib selline masendus ja ahastus, et selle jaoks ei ole lihtsalt sõnu. 
Või noh. 
Kokkuvarisemine kõlbab. On sõna.
Täielik meeleheide, teadmine, et ma ei saa, ma ei suuda, ma ei.

Sest ma ei SUUDA täita neid kirjutatud ja kirjutamata reegleid nende kohutavas sasipuntras. Mu ees on lihtsalt rägastik lõiketraati ja kui ma püüan sealt läbi minna, lõikab see mu igalt poolt puruks, ent läbi ikka ei saa.
See krdi lennukompensatsioon. (Tundub, et mul õnnestub saada täpselt 0 senti sealt.)
See krdi pojaisalt toetuse väljakangutamine (muide, kool ei anna ka eritoetust, sest Poeglaps käis ju tööl ja ta viimane palk laekus augustis.)
Vanasti ma ei saanud toimetulekutoetust, sest isad ei maksnud alimente ja ma ei saanud seega näidata, et nii ja nii palju sissetulekut on alimentidest ja riik/kohalik omavalitsus leidsid, et mulle kas makstakse sulas või kaevaku ma isad kohtusse.
Ja ma ei suuda ja ma ei oska ja ma ei taha ja ma ei SUUDA.
Ei SUUDA saada aru sellest, et osad reeglid on kirjutamata (nt et tegelikult ei saa nädal enne tähtaega lennukompaniile nõuet esitades midagi tehtud, nad lihtsalt ei vasta mulle nädal aega ja ongi kompensatsiooni taotlemise aeg möödas) ja osad kirjutatud ja tähtsad. Et ei tohi klikkida esimesel mulle abi pakkuval lingil, enne uurimata, palju nad tasu küsivad, kuigi nad saatsid mulle minu aadressil 3 tundi pärast probleemi tekkimist kirja. Elementaarne ju!

Ma ei ole selleks võimeline. Mitte et järgmine kord olen targem, vaid järgmisel korral ma teen teisi vigu, sest kirjutamata reegleid ma ei SUUDA järgida.

Ma arvan, et kui ma järgin kirjutatud reegleid, olen lahke ja sõbralik, kõik saab korda ...
... ja no ei
no ei
no ei!

JA MA TEEN SEDASAMA KA JÄRGMISEL KORRAL.

Täpselt nagu vasaku ja parema käe selgeks õppimise võimatus. Maailm on täis inimesi, kelle jaoks vasak ja parem on iseenesestmõistetavad. 
Ent jumala palju on ka neid, kes peavad iga kord enne mõtlema ja karjatus "pööra vasakule!" võib vabalt kaasa tuua kiire parempöörde, sest mõtlemiseks pole aega. 

Ma ei ole järgmisel korral targem, sest mu jaoks on reeglid arusaamatud ja võimatud ja ma ei SUUDA nendesse mahtuda. Ma ei SUUDA tajuda paremat ja vasakut kui midagi loomulikku ja enesestmõistetavat. Ma vbla ei tee konkreetselt seda viga järgmisel korral, aga mõne teise. Ja ülejärgmisel korral on meeles aint eelmine kord ja hakkan jälle seekordsete vigadega pihta. 

Kirjutamata ja kirjutatud reeglite adumine, kumb on kumb, kuhu see või teine tegelt ulatub ja mida tähendab

ei

ole

mulle

võimalik.

Ma alluks reeglitele, kui ma saaks aru, mis need on! (Vt koerakaka lugu - minu reegel on, et prügi käib prügikastis ja ma ei suuda oma ajus ehitada maailma, kus tegelt pooltel kordadel ei käi, see on nüansirikas teema.) 

Ei, trotslik olen ma küll. Aga ma olen trotslik sellepärast, et ma tean - elukogemus on õpetanud - et ma ei suuda reegleid tajudagi, omaksvõtust rääkimata.
Ja siis mul ongi "ise olete lollid!" sest see on ainus, mis mulle jääb. Leida, et kui te sedasi mängite, ma ei tahagi. Kui "nad" teevad mängureeglid, millest ma aru ei saa, ma ei tahagi nendega mängida - aga see ei tähenda, et ma ei oleks kurb ja vihane, et nad siuksed reeglid teevad. 
Väga kurb. Väga vihane. Ja eriti ERITI abituks teeb rahva reaktsioon: "Aga järgi siis ometi reegleid!"

Ma ei tea neid teie reegleid, kurat! 

Mõnest saan aru. Päris mitmeid olen nooruses religioosselt järginud. Järginud või üritanud järgida (vt aint kõhn naine on hea, kehakarvu ei tohi olla, kui tahad tööd - mitte head tööd, vaid ükskõik millist - pean ikka kõrgharitud olema), kuni selgus, et need on puhas jama. Ma ei saanud nende reeglite järgimisest mingit kasu. Ainult kahju sellest, milliseid raskusi nad mulle valmistasid - liialdamata 2 aastakümmet. 

Normaalsed inimesed samas ignoreerivad minu väljamõeldud reegleid, täidavad mingeid teisi, millest ma midagi ei tea, ja saavad palju paremini eluga läbi kui mina.
Jaa, mingid selged reeglid on, millest ma aru saan. Aga nende täitmine ei tee mind õnnelikumaks. Ainult raskusi lisab. Need reeglid, mis elus kergemalt läbi aitavad saada, on mulle tundmatud või isegi kui ma tajun ära, et no ma peaks minema mingitele Kirjanike Liidu üritustele ja seal nähtav olema, tutvused loevad, see on nii kuradi raske mulle, et ikkagi jätan minemata.

Aga lihtsad reeglid, mida end kokku võttes ju suudaksin täita? Heh. Mida ma saan sellest, et võtan saiakesi, oma vabisevas paremas käes kotti ja vasakus, veidi täpsemas, aga ikkagi abikäes tange kramplikult saia ümber hoides, üritades seda mitte maha pillata, ja olles pärast kolmandat saia higist märg? Kes võidab? Mida ma saan sellest, et üritan teie reegleid järgida?!
Nii et võtangi saiu palja käega. Silm ka ei pilgu.
Ma ei ole saanud õnnelikumaks võõraid reegleid täita üritades. Nii et enam ei üritagi.

Samas katsun ikkagi ainult seda saia, mille ise võtan. Olen väga ettevaatlik. Et mina teie reegleid ei täida, ei tähenda, et ma teile halba tahaksin teha.

Urrima nõme

Tegelikult on hästi.
Kui ma arvestan, et juba kolm kuud on olnud aega, mil ma kordagi ei mõtle, et oh, nüüd ma olen välja puhanud, nüüd ma võin teha ainult lõbuasju ja midagi ei pea, on väga hästi. 

Kolm kuud. 
Pole imestada, et mu pea jälle kogu aeg valutab.
Kuigi täna, peale 11-tunnist und, ärkasin peavaluta. 
Ilmselt sain nii kaua magada, sest eile sõin väga vastikut torti. 
Ma tegin seda säärasel autopiloodil, et panin kaks korda suhkrut. Isegi mõtlesin, kas ma vahukoore sisse ikka panin suhkrut, aga maitsmise asemel - see ei tulnud mulle üldse pähe - panin lihtsalt igaks juhuks veel.
See oli VÄGA magus. 
Hiljem ostsin uue toorjuustu, panin 300 g segamisnõusse, tõstsin valmis koogi pealt täidise ka sinna nõusse ja segasin uuesti - ja see on ikka liiga magus. Lihtsalt mitte enam absoluutselt ilgelt. 
Aga enne ümbertegemist sõin  otsustavalt, sest kook on vaja ära tarbida. Ega siis toitu ära ei visata ometi!
Pärast umbes ühte lõiku leidsin, et võimatu. Seda ei suuda ma ära süüa. Ostsin toorjuustu juurde. 

Aga ilmselt laadus mu veri sellest ühest lõigust ikkagi täis toredaid süsivesikuid ja see lasi mul kaua magada. 

Nüüd pea ei valuta ja kõik on hoobilt toredam ning ma üldse ei hakka teile üles lugema, millised tagasilöögid VEEl on mind tabanud. 
Sest ma ei taha neile mõelda. 
Ülehomme käin juureravi konsultatsioonis ära (absull ei taha, aga no - peab) ja siis vbla nutan edasi. 
Täna tahan vahet pidada. 
Sest tegelt on hästi ja pea ka ei valuta. Osad inimesed on olnud mu vastu hirmus head. Nagu tõesti väga. 
Lihtsalt osad ... nii väga ei ole. 

Kõik ON hästi, usu seda, väga väga naine! Sind ei jäeta häda sisse, inimesed on ilusad ja head, ffs!
Olen nii väsinud, et mul oli kümme minutit kohvilonks suus. Unustasin alla neelata. Ehk neelamine on teadlik tegevus, pean meeles pidama, et suusolev tuleks ka kõhtu toimetada.

Pea hakkab jälle tuikama. 
Kas kõik ikka on talutavuse piiril hästi-poole kandis?
Ei. Jaksa. 

Aa. Seda unustasin öelda. Maitea, kas mu kogemusega ka kellegi teise oma haakub, aga minul selgelt - absoluutselt selgelt - käivad kuumahood intensiivsemalt ja sagedamini peal nüüd, kus ma ... kuidas seda nüüd öeldagi ... emotsionaalselt heitlikum olen. 
Muidu võiksin süüdistada ka kütteperioodi algust, aga kütteperiood ei ole veel alanud. Ma lihtsalt higistan igalt poolt ja hullun selle käes nüüd =(

Uimane

Ma tegelikult mõtlesin välja mitu asja, millest kirjutada, a hetkel on mul peaaegu hea. 
Pea peaaegu ei valuta.
!6 sekundit peale ärkamist juba hakkas, aga tõmbas tagasi.
Nii et head surma-aastapäeva mulle, jee mina, olla tugevam kui rong on päris krdi muljetavaldav, ja sisulist teksti virinat tuleb nii palju, kui eilsest kirjas. Mina naudin oma hommikust mangolisandiga-lassit (ehk koosneb peamiselt keefirist ja veits pruuniks läinud banaanidest, maitseks juures kardemoni ja külmutatud mangot) ja surmapäeva "maeipeamidagitegema" turvalisust + rahu.

***

Pea valutab valutab valutab valutab. Päevas on vast 4 umbes tunniajast pausi, kui peaaegu ei valuta. Aga siis hakkab jälle. Miski ei aita. Migreenitabletid ei toimi, aga tavalised valuvaigistid võtavad teravuse maha. Vietnami salv laubal koos retseptivabade valuvaigistitega aitab kõige tõhusamalt. 
Aga mitte kauaks ja mitte täielikult.
Kuum dušš aitab ka.

Kõige rohkem aitab iga emotsionaalne pai kuskilt. 

Aga keegi jaksa mind nii palju paitada, et päriselt hea hakkaks.

Loogika ütleb, et dopamiin. Dopamiin kui valuvaigisti on aidanud igasuguste vaimsete ja füüsiliste valude vastu ja hästi loogiline on tegelikult, et kui seda pole, on valus. 
Pole dopamiini, on valus. 
Mu jalavalud kadusid ära, kui stimulandid peale sain, eks ole. Dopamiin hoiab valu eemal. Miks ma ei saa kuskilt rohtu, mis lihtsalt olekski dopamiiniasendus? Nagu naistele on keha suguhormoonide rasedus-seisu simuleerivad rasestumisvastased pillid? (Mida mina võtta ei saa, sest mulle on need antiorgasm-pillid, lihtsalt ei saa orgasmi.)
Nii krdi tüütu on elada dopamiininappuses.

Kuidagi

Mul on Pojaisa poputamisest kõrini ja samas mu sisemine people pleaser ikka kipub seda tegema. Kui Poeglapse häält taustal ei oleks ütlemas, et Pojaisa teeb asjad meile palju raskemaks mingi hea põhjuseta, ma vist läheks lolliks.
Nüüd on. 
See aitab palju.

Kuidas öelda people pleaser eesti keeles nii, et rahvas lugedes aru saaks? Meelitaja? Pole nagu päris see. Rahvarõõmustaja? Heakskiiduteenija oleks vast kõige täpsem, aga see on siuke lohe sõna, et ka ei kõla.

Asjad on niigi rasked. 
S.t. enam ei ole väga kiire millegagi, kuid ma ei jaksa aeglaseltki eriti teha. Eile oli mälestusväärne hetk, mil ütlesin endale: "Kui sa ei jaksa teha, sa ei pea," ja õlad langesid vabanenud pingest mingi kümme cm vähemalt. 
Igast imelikud kohad valutavad. Mõne aja eest (kui mõni lugeja mäletab, siis algas eelmisel sügisel ja detsembris käisin arsti juures) oli paremas reies eespool permakrambi moodi tunne. Mitte kõva kramp aga kogu aeg natuke. 
Füsioterapeudi antud harjutused aitasid viimaks.
Nüüd on sama tunne vasaku reie tagumises küljes ja vasakus kannikas. 
Ma ei viit-siiiii .... Ok, ei jaksa end jälle arsti juurde lohistada.

Teisipäeval on jälle hambaarst. Selja taha jäänud teisipäeval pani ta ravimi alla ja ajutise plommi peale. Loomulikult on see ajutine plomm vahepeal hakanud läbi laskma ja ma söön väga ettevaatlikult teise suupoolega. Kui unustan ja paremas suupooles hambad käiku lasen, on valuhoog pimestav. 

Õnneks kestab ainult 4-5 sekundit umbes. 

Pea ei valuta (kuigi varahommikul tuikusin migreenitabletipoolikut võtma). 
Ma olen mingi sant. Aa, muidugi olen! Dohh.
Ikka pole ära harjunud selle mõttega. Kindlasti teesklen enda ja teiste ees. Ainult kui mõtlema hakkan, saan aru, et päriselt olengi sant. 
Mis krdi "puudega"? Sant on palju parem sõna. Mina olengi sant ja sandid on nagu mina ja see ei ole halb sõna.
Või veidra seksuaalsusega. Mis krdi "kväär"? Väärakas! Ma olen seksuaalselt väärakas ja väärakas olen mina ja sellised väärakad ongi. 
Pfff.
"Kväär." Ma saan aru, et nad tahtsid normaalset sõna LGBT+ asemel. Aga mulle on termini tagasivõtt liiga armas asi, et sellest loobuda. "Queer" oli sõimusõna. "Väärakas" on ka. Andke mulle õigus väärakas olla, mitte ärge peitke kogu uhkusega väärakas olemist kenasse kväär-olemisse! 
Ainus, mis mind sellega lepitab, on paljude noorte inimeste rõõmus kväär-olemise omaksvõtt. Neil ei ole vaja võidelda "vääraka"-terminiga, nad tahavad lihtsalt rahus elada.
Mitte et mina oskaksin lihtsalt rahus elada.
Tahaksin? 
Ma tahaksin tunda end rahulolevana lihtsalt rahus elades vast? No aga ei tunne =/ 

Ikkagi võiks elu olla lihtsam. Et kõige eest ei oleks vaja võidelda. Et saaks ise oma võitlused valida, noh. Nt väärakas olemise õiguse eest ma võiksin vabalt võidelda =)
Aga ei jaksa võidelda nt selle eest, et Pojaisa saadaks oma sissetulekutõendi Poeglapsele, et too saaks majadusliku eritoetuse avalduse sisse anda, mitte ei üritaks leida meetodit, kuidas see otse koolile saata. Me niigi teame, et ta teenis palju, dohh.
E jaksa võidelda selle eest, et Poeglaps läheks optometristi juurde ja laseks endale prillid kirjutada, mitte ei ütleks, et tal on niigi palju tööd - ma tahan talle prille eeskätt seepärast, et siis tal oleks muud tööd lihtsam teha. 
Vaja vähem võidelda.
Mille nimel võitlen temaga ise.

Võitlused Finnairi ja AirHelpiga, Pojaisaga loodetava temapoolse toetuse üle (hetkel on tegemist alles eritoetuse jaoks vajaliku tõendiga), omaenda tervise eest (mis pole hambad) ja üleüldise kõikevõitva kurnatusega lükkan edasi aega, mil hambaarsti juures käidud ja kass vaktsineeritud.
KURAT! 
Sellega seoses tuli meelde, et unustasin koerale eile tema jõhvikaekstraktitabletti anda. 

***

Jälle üks asi tehtud.

***

Oh, sain aru: mulle meeldib võidelda uhkelt, palja rinnaga lippude all, veri ja relvad ja laul. 
Ma ägisen jõuetult pidevalt pisiasjade nimel võideldes, kusjuures see pisiasi muutub tee peal veel kolmeks eraldi probleemiks. Minu jaoks on probleem probleem. Kas võidelda õiguse eest väärakas olla või selle eest, et Pojaisa saadaks oma sissetulekut tõendava dokumendi, tunduvad üheraskused asjad, aga uhkust ja sära tuleb mulle juurde aint esimesest.  
Kõik see pisiasjade nimel pingutamine on täiesti tühi. Jah, ma teen seda, sest no mis alternatiiv oleks, aga mul ei ole ei indu ega (kui ka lahendub mulle meeldival moel) võidutunnet. 
Lihtsalt "Täiesti persses ei ole. Mis ma peaks tänulik olema selle eest v? KELLELE?!"

Suisa alistuv

On väga vähe eluvaldkondi, kus mulle meeldiks, et mul on ülemus. Kui mõnikord ka on see soov, läheb kohe üle, kui parem hakkab. 

Praegu on halb.

Eile mõtlesin, kuidas tahaksin, et oleks keegi, kes ütleks mulle: sa ei tohi sinna vaimse tervise koolitajate koolitusele minna! Absoluutselt keelatud! Ei lähe! Sa oled nii rihm kui rihm, ei!

Siis mõtlesin, et tegelikult võin seda endale ise öelda. 
Peaaegu toimis.
S.t. hakkasin tõsiselt mõtlema, et äkki ei lähekski, päriselt?

Või noh. Mõtlema hakkasin sellest juba enne. Kui hambaarsti juurde tuikusin ja märkasin, kuidas ma pean end teadlikult pingutama, et sirgelt käia. Nagu purjus olles. 
(Ma ei saanud tükk aega aru, mismoodi purjus inimesed otse käia ei suuda - fookustud sellele ja olemas. Ju? Nüüd saan. Mul just purjus peaga on mõnikord olnud nii, et fookustun või ei fookustu, ikka tuigun. Või kanepi all.)

Tulin koju ja mõtlesin, et saadan kirja, et ma ei tule. Ma ei jaksa. 

Tegin postkasti lahti. 
Olin saanud kirja.

Tere!

Täna algas koolitus, oled sa tulemas ?

Aaaaaaaa!
Vastasin kiiresti, et ajasin päevad sassi, homme olen kindlasti kohal. Sest noh - ma ajasin päevad sassi ja selle eest, et niimoodi üle lasksin, loomulikult tuleb tasuda innuka kohaleminekuga järgmisel päeval.

Saabus õhtupoolik. Mul ei läinud paremaks. Aga halvemaks ka mitte. Tõin pakiautomaadist seened ära, tegin seenekastet, sõin seenekastet tatraga. Tõin enamiku pesust tuppa - niiskete kohtadega jätsin välja - pesin nõusid, lugesin raamatut, kirjutasin romaani - okei oli. 
Põhimõtteliselt ma ju suudan sinna koolitusele minna?

Tahtsin väga, et keegi keelaks mul mineku ära.
Peaaegu keelasin ise juba - aga no ... pea ei valuta? Phmt on ju mõeldav ärgata pool 9 ja minna? No ma selle ühe asja teen veel, siis puhkan. ÜKS asi. Kuradima koolitus. Teeme ära!

Õnneks mu keha on targem kui mina.

Ta otsustas, et ei uinu. Liiga hull värk see lõppematu rabelus. Ma ei suuda. Mõistusega ma ennast ei ohja, nii et Organism peab vahele astuma. 
Kell 3:48 saatsin koolitajatele kirja, et ma ei saa magada, nii et ei tule homme, sest me keegi ei võidaks, kui saabub magamatusmigreen. 
Siis läks veel pool tundi, enne kui magama jäin, aga jäin. Hommikul muidugi ikkagi migreen, ent tablett aitas. 
Hakkas sadama. Kargasin püsti, karjatasin: "Ooei!" ja istusin maha tagasi. 
Ma ei jaksa minna neid ülejäänud pesusid kokku korjama. 
Ei läinud ka. Pärast käisin koeraga ja vaatasin, kuidas pükste külest kukkus tilga järel tilk. 
Nojah.

Peaksin võtma reegliks kuulata omaenda käske ja keelde. Sest teised on minu suhtes nagu mina teiste. "Võin anda soovitusi, aga ta muidugi ise otsutab." 
Keegi ei keela mul minna koolitusele, kuhu ma ei jaksa minna, sest ma ise ju tean, mis teen.
Ainult et ei tea. Kui Organism otsustav ei ole, mõistus ei saa hakkama. 

Kordan: ega ma ei taha enamasti kedagi, kes minu eest otsustaks. 

Ainult kui ise enam enda haldamisega hakkama ei saa. Siis tahaksin küll, et oleks keegi, kellele minu heaolu on piisavalt tähtis, et käituda konkreetselt ja nõudlikult. 
Kui ma tahan, et mind armastaks, minu eest hoolitsetaks, mind nunnutataks, olen submissive tüüp. 
Muidu - mitte. 

Elu on ... elu

Kas ma jaksan?
Einoh, tuleb jaksata. Mis see teine võimalus on? Mitte teha ja kõdunema hakata?
Aga hakkab natuke juba tunduma, et pohh, mina enam ei jõua, kuidagi keegi aitab ja peab saama.

Ehk ma tahan viriseda.
Ei hakka lämbuma, ei ole meeleheidet, lissalt tülpimus. Miks peab nii nõme olema kõik?
Kirjutasin artikli, pakkusin "Vikerkaarde", loomulikult 0 vastust. (Ma peaks sellega juba harjunud olema, ent ei ole.) (Eks ma kirjutan, kui jälle jaksama hakkan, ilusamaks ja pakun "Loomingusse.") (Kust ka nagunii jälle ei vastata.)
Pojaisa ei ole ka mu viimasele mailile vastanud. 
Toimetasin senise romaaniteksti läbi, nüüd tuleb edasi kirjutada. Mingit medalit ei saa. 
Olen natuke juurde võtnud - kuskilt näha ei ole, aga põlv hakkas jälle valutama. Ja oleks ma siis palju söönud! Ainult kui magama ei jää (eile jälle) söön süngelt mandleid. 
Nojah, nüüd ei tohiks vist seda ka enam teha. Põlvevalu nõme.
Praeahju alumine siin lõpetas töötamise. Õunakookide hooajal! Tegin ühe koogi panni peal. Tuli meeldiv, aga kindlasti mitte imehea. 
Koer käitub jälle, nagu oleks haige. Söödan teda jõhvikaekstraktiga, see olevat koertele veel tõhusam põieravim kui inimestele. Miks ma arvan, et põis? Sest tundub pissihädalisem kui vahepeal.
Tsenseeritud. Pole nagu asigi, ent oleks tore, kui sealtki mingit lohutust tuleks.

Ma olen ikka veel õnnetu "Teistmoodi tavalise" vähese au ja kuulsuse koha pealt. Et jaa, mis möödas, see möödas, aga ... Ma ikka veel arvan, et hea raamat sai. Võiks ju keegi tähtis ja kuulus seda märgata siis! Kusjuures ei saa öelda, et ma ise poleks loll old - saatsin oma viimase autorieksemplari Sveta Grigorjevale (kes mulle meeldib ja kellele mina meeldin) ja kuu aega hiljem sain aru, et oot. See pole ju üldse tema masti raamat. Mis ma olen juhm, et just talle saatsin v?

Ühele mind varem "Loomingus" hästi arvustanud tüübile saatsin juba kevadel. Tema masti raamat see mu arust isegi oli - a ta hindas Goodreadsis keskmise hindega ja muud ei midagi. 
Ehk siis ei olnud tema masti tegelt.
Tean küll, mida peaks, mis inimestele meeldib: võtta mingi narratiiv või tavateadmine, mis kõigile tuttav, aga teha sellega hästi. Kirjutada vana tuttav lugu heaks. A ma ei suuda - alguses võin veel üritada, ent siis tulevad ikka ideed ja ma ju tahan teha nii, et minu enda jaoks hea oleks. 
Nii et läheb jälle nagu alati.

Nõ-me.

Tegelt on kõik hea, eks?
Ärge muretsege. Isegi ma ise ei jaksa muretseda. 
Ülehomme on hambaarst. Kaks eelmist korda augustis tõid kaasa, et nende hammastega ma KA enam närida ei taha. Põhimõtteliselt on närimiseks jäänud ainult vasakpoolsed kõige tagumised hambad. 
Ei, eespoool ei ole valus närida. Aga igemed hakkavad sügelema ja siis ma ei taha neid ärritada. Pole isegi teadlik valik - lihtsalt avastan end ikka ja jälle närimas toitu hammastega, mida pole seni iial närimiseks kasutanud.

A mu issi lubas mulle seeni saata. See on helge soe laik mu kummalises elus. 
Miks kummalises? Sest tegelt ma olen segaduses oma hea enesetunde, enda sees elava usu, et lõpuks saab kõik korda, teemadel.
Ilmad on imelised. 
Minu lemmikilmad.
Soe ja päikeseline, aga valgus on kuldne ja küps, mitte innukas, kuhugi püüdlev, hele ja terav. Õunad ja unistused on valmis, ainult nopi ja naudi. Tuul tundub ümar, õhk naeratab, kui sisse hingata, ning pilvealused päikeseloojangud kisuvad ennastki pilvena tupruma. Pehme valmis ilu igal pool, igal sammul, igas hingetõmbes.
Mul ei ole valus.
Hing ei valuta. Pea ka ei valuta.  
Lissalt - väsinud.

Laip

On parem.
Sukeldusin töösse. 
8 lk päevas toimetada ei ole üldse kerge. Eilseks õhtuks nii väsinud, et enne südaööd tuli juba tappev uni. (Rängalt vara minu jaoks.) 
Aga magama ei jäänud.
Tõusin siis uuesti üles ja sõin vihaselt mandleid. 
Mida tonti, keha? Ma olen nii väsinud! Mis mõttes ei jää magama???
Mandlid aitasid õnneks. 

Olen päris üllatunud, kuidas omaenda teksti toimetamine mu täiesti läbi võttis. Loovkirjutamine on ju kerge, pisut vürtsi igapäevaelu piimakohvis?
Kui asja tõsiselt võtta, on ikka täistöö, pole võimalik salata. Tänane pole veel tehtudki ja juba on tunne, et ei, ma ei suuda. 
Loen raamatut või midagi, ma ei jaksa omaenda teksti enam vaadatagi. Ja ainult 4 lk on läbi toimetatud!

Kulge, ma ei taha süüagi teha!

Aga Pojaisaga sain jutu peale, poeg ise sai ebainimliku ponnistusega valmis õppekava selleks semestriks (tal on aine, mis nõuab Inseneri Käekirjaga kirjutamist! Väiketäht 2,5 mm kõrge, suurtäht sellest 1 mm kõrgem, tähekujud ette antud ja õppejõud teatas, et töövihik peab 100% korrektse käekirjaga täidetud olema!) ja phmt on hästi. 

Phmt on hästi.

Kui ma seda hästi palju kordan, vbla õnnestub end veenda mitte olema nii surmväsinud, et ei jaksa midagi kuhugi mõeldagi

Api

Kafkalik õudus jätkub.
Et siis ... riik ei maksa Poeglapsele vajaduspõhist õppetoetust, sest tema isa, keda me pole 10 aastat näinud, saab head palka ja seega Poeglaps ei kvalifitseeru toetusevajajaks? Ja et meie elanikeregistri elukohad on alati erinevad olnud, ei koti kedagi? 

Mul on tunne, et komistasin kuskile paralleelreaalsusse, kus mitte miski ei lähe, nagu mulle hea oleks, ja ma ei oska midagi teha peale hullunud pilgul ekraani jõllitamise ja solitaire'i mängimise. 
Olen nii vihane, et võiksin riigi kohtusse kaevata, ainult et ma tean (isikliku tuttava kogemus), et kuigi inimesel on phmt võimalus kohtuasi riigi vastu võita, kui tehtud seadus on põhiseadusega vastuolus, ta peab valmis olema aastaid kohut käima, jooksvaid kohtukulusid kandma ja ise jurist olemata pole ikkagi erilist loootust.

Eks mu šokk läheb mingil ajal üle ja me saame kuidagi hakkama. Seni oleme saanud ju. 
Aga et ONGI sellised seadused, et vanemal pole kohustust üle 21-aastast last toetada, aga samas on vanema liiga suur sissetulek põhjuseks, miks 21-24 aastane isik vajaduspõhist õppetoetust ei saa, ajab juhtme ikka meeletult kokku.

Poeglaps pole veel 21. Tegelikult pole ta veel 20 isegi. Ehk siis ... ta peaks oma isa kohusse kaebama, kui too ise talle maksma ei hakka? Sest alla 21-aastasel lapsel on õigus vanema toetusele, kui ta õpib täiskoormusega?
Kas kellelgi meie riigis ei teki tunnet, et vbla on see liiga raske noorele? Korraga ülikoolis õppida (ilma toetuseta sealjuures) ja kohut käia? 

Kafkalik õudus. 

Habinal

Jälle see hetk (tavaliselt on selline "hetk" mõne päeva pikkune), mil on tunne, et ma TEENGI tegelt keskpäraselt, OLENGI suht mõttetu päts, OOTANGI liiga palju ja on täiesti võimatu olla teistele arusaadavalt oivaline, sest kõik nähtavad atribuudid on mul ühiskonda vaevu sobivad.
Kusjuures ometi on mul pidevalt nii palju raha, et visata minema mõttetult aknalaual vedelevad pastakad, mida keegi ei kasuta, või tellida kolm paari ühesuguseid kõrvarõngaid (sest nagunii kaotan jupikaupa ühe ära ja siis jälle ühe ära jne) või päriselt olla "hm, ma peaks seda sügavkülmikut tühjemaks sööma, muidu ei ole enam ruumi!"
Ehk tegelikud atribuudid ei loe. 
Lihtsalt enesetunne on siuke ... blöäh. 

Natuke on see seotud sellega, kuidas ma siin kogu aeg kurtsin, kui jube ja kui koormatud ja ma ei suuda enam jne - ja nüüd on see kõik möödas. On puhata saadud. Võibolla olen haige (mõned tunnused räägivad selle kasuks, aga pole kraadiklaasi üles leidnud, et kontrollida) ja mul pole kõige selle õuduse järel mitte "saavutus, oo, dopamiin," nagu neurotüüpsel, vaid "kõik vunki andev ja läbi raskuste tähtede poole lükkav on nüüd otsas, kukkumine ja augu põhi ja miks ma seda kõike tegin üldse?"

Raamat, mida kirjutan, tundub mõttetu. Jaa, ma tean, mida tahaksin teha, aga kus on praegu käimas olevas tegevuses õhkkond? Ahistav ja meeleheitel tunne on olemas, ent et tegelikult on ikkagi argipäev ja pesu tahab pesemist ja uued näod ühisköögis hakkavad tuttaks saama ja mismõttes on korraga õli ja sool väljaminekud, millega arvestada? Miks mu peategelane leiab kogu aeg muud tegemist ja mõtleb oma sõjapakku läinud pojale ja vangis olevale kaasale kord lehekülje sees vbla?
Ja üldse, tegelaste dialoog võiks olla vähem aus. Inimesed ei paiska kogu aeg tõtt suust välja, nad keerutavad, jätavad rääkimata, valetavad - aga ma peaksin seda tehes ju loo VEEL pikemaks ja keerulisemaks kirjutama?! Jõuaksin VEEL aeglasemalt edasi?! 

Mõttetu, mõttetu ...

Selle Finnairi tüübiga leppisin mõttes ära. Tõesti, tema töö on anda mulle infot, mitte hoida mu kätt ja õpetada, kuidas paremini saaks. Minuga tegelemine on talle TÖÖ, mitte eluviis, ta ongi päris inimene töövälisel ajal, mitte tööl. Mhmh, muidugi.
Seejärel saabus Eesti analoogiga täpselt samasugune kogemus. Ehk ma lugesin tudengite õppetoetuste süsteemi kohta, sain valesti aru ning saatsin karjatuse lisainfot andvale leheküljele. 

See juhtus laupäeval ning pärast karjatust mõtlesin välja, milles probleem. Ma arvasin, et maksimumtoetuse saamiseks tuleb pereliikme kohta saada kuni 189 eurot sissetulekut ja mul jooksis juhe sirinal kokku, sest kuidas sellise sissetulekuga üldse võimalik elada on? 189 inimese kohta kuus?! Ma olen isegi kesktasemel toetuse saamiseks liiga rikas v???

Siis saabus taipamine.
Aa, see kuni 189 on sissetulek pärast tulumaksuvaba sissetuleku mahaarvamist! 
Aa, kõik, mis tulumaksuvaba miinimumi sisse jääb, on arvestusest väljas, ja minu töövõimetoetuse pealt nagunii tulumaksu ei arvestata. AAAAA!
Kuid selle "toetuse saamiseks tohib ainult nii vähe teenida???" pealt saatsin õppetoetuste kohta käivat infot andvale aadressile emotsionaalse kirja.
Täna sain vastukirja. 

Tere!

Vajaduspõhist õppetoetust makstakse tulumaksuga maksustatud sissetuleku alusel. Nüüd algaval õppeaastal võetakse arvesse 2025 aasta sissetulekut. Taotlusi saab hakata esitama alates 01.09 ehk siis homme ja taotlusel on andmed eeltäidetud. Palun vaadake need üle, kas on korrektsed ja siis saab taotluse kinnitada. 
 

Üliõpilase keskmine kuusissetulek pereliikme kohta	kuni 189,1 eurot	189,11 kuni 378,19 eurot	378,2 kuni 756,38 eurot
Vajaduspõhise õppetoetuse suurus	440 eurot kuus	270 eurot kuus	150 eurot kuus

Tabelis on välja toodud sissetulekute vahemik ja sellele vastav toetusemäär. Kui aga tõesti on nii, et taotleja saab tagasilükatud otsuse, siis on tal võimalik esitada oma kooli juures vajaduspõhise eritoetuse taotlus. 

Ehk palju õnne!

Kui ma ikka ei saaks aru, et see toetuse saamiseks arvestatav rahasumma leitakse tulumaksustatava sissetuleku pealt, ei annaks ka see kiri mulle selgitavat infot.
Kujutan ette, kuidas ma seda saades närvi läheksin ja tahaksin lauaplaati närima hakata, nutaksin ja ei suudaks mõista, mis maailmas ma elan, kuidas sedasi saama. Miks nad korrutavad mulle, kuidas saab, kui ma saatsin neile kirja, et ma ei suuda uskuda, et mu poeg oma kahe-inimese-peale-üks-töövõimetoetus sissetulekuga ei saa õppetoetust isegi keskmisel määral??? Miks nad ei ütle mulle vähemalt, et see seadus on 12 aastat vana ja tollest ajast saati pole toetusi tõstetud või muud sellist arusaavat ja empaatilist?! MIDA?!

Nüüd ma tean, mis info mul puudu oli ja millest ma aru ei saanud. Aga kuidas on võimalik, et too õppetoetuste kohta selgitava info andja minu arusaamatuse põhjustest aru ei saanud? Kas ta on loll v? Mida? 
Aa, ta teeb tööd. Ta ei ole tööajal inimene, ta ongi masinlik. 
Aa, see ongi normaalne, et töötaja ei ole inimene. 
Too sündmus on ka seda arvestades ok ilmselt. (Sündmus on kirjeldatud postituse lõpus.) 
Töö ajal ei oldagi inimene?!?! See ongi üldine norm???

Ja mina olen mingi imelik, et mu meelest peaks inimene olema kogu aeg, kellaajast ja ametinõuetest sõltumatult. 
Mina oleksin. 
Mina olin. Nii palju, kui ma üldse päevatööl käinud olen, olin ma kogu aeg inimene. 
Mulle on, muuseas, absoluutselt arusaamatud olnud teiste õdede või hooldajate või arstide(!) kirumised, et jälle siuke ja siuke patsient, jälle tahtis seda ja seda, lollakad.
Kui ma perearstikeskuses töötasin, kõigil teistel õdedel oli suhtumine: "Vihkan registratuuris istumist ja telefonivõtmist, tuleb muudkui lahke ja sõbralik olla, kuigi tegelt tahaks persse saata!"
Tegelt nad ütlesid "puu taha saata". Nad ju viisakad inimesed ikka.
Aga nagu - inimeste soovid on arusaadavad ju? Ise ei tahaks seda ja toda nende olukorras v? Muidugi ma seletan, kuidas haige lapsega toimida või mismoodi saab retsepti pikendada, kuigi inimene on mulle juba tuttav helistaja jälle sama probleemiga. Kui ta mu seletusest eelmisel korral aru ei saanud või seda ei mäleta, ma ei ole ometi tema peale kuri seepärast. Mul on tast kahju hoopis. Tahan ju aidata nii, et sellest abi ka oleks!

Muidugi, vbla seepärast ma ka nii hullusti ära väsisin päevatööd teha üritades. Ma käisin tööl 3 päeva nädalas ja olin kogu aeg nii väsinud, et mitte midagi muud teha ei jaksanud.
Tegin ikka, sest arvasin, et pean jaksama. Kõik ju jaksavad!

Ainus kord, kui ma sain klient-patsiendi - õieti temaga kaasas olnud mehe - peale pahaseks, oli siis, kui tuli malbe kena blond naine murtud jalaga ja uuris, et kuidas see ümbersidumine peaks käima ja millal seda tehakse. Temaga oli kaasas mees, kes kärkis, paukus ja sõimas, kuigi ma ei teinud midagi valesti ja naine sai nõustatud. 
Naine olevat jala murdnud trepist kukkudes. 
Ma ikka tõsiselt mõtlesin, kas ta päris ise sealt trepist kukkus. Läksin igaks juhuks ka naise arstiga rääkima. Ta ütles, et on dokumenteeritud, kui naine peaks mehe vastu kaebuse esitama, siis info on olemas. 
Aga mul siiamaani kripeldab natuke, et ma sellele naisele vaikselt ei öelnud või talle koju ei helistanud (ilmselt leidnuks kuidagi ta andmed ja numbri, ma ei mäleta enam, kuidas see käis lihtsalt) vms, et kui mees ta vastu vägivaldne on, on kaebamine mõttekas ja vajalik ja ta ei pea leppima. 

Izver, jälle ma jõuan teisepere lehma poegimiseni, kuigi hakkasin kirjutama aiaaugust.  

No mis teha.

Aga tuju, muuseas, läks paremaks. Ma ikka ei ole mõttetu päts, ma armastan inimesi rohkem, kui tavaline on =)

Keerleb-pöörleb ringiratast

Teate, mis vahel õudselt pinda käib?
Olen endas NIIIII kindel - ja siis keegi ütleb ühe lause ja oih.
Jätsin selle hiigelsuure otse näkku vaatava asjaolu arvestamata. 

Siukseid asju juhtub ikka kobaras koos (no vähemalt kaks, enamasti rohkem), sest neid juhtub, kui ma olen füüsiliselt ja vaimselt pinges. Räme eksimine viib mu omakorda rohkem pingesse, pinge kasvab - ja väravasuuruse pimetähni tekkimine vaatevälja juhtub muudkui uuesti.
Kuidas ma ometi ei taibanud ...

Võtan hoo maha. Tunnistan, et teisel on õigus. 
Aga ega see pinge seepärast veel ära kao. 
Tuleks ta välja magada, aga kui ma olen pinges, ei taha süüa, ja kui ma ei söö, ei saa magada, ja no kui ma nagunii üleval pean istuma, kommenteeriks sis kuhugi veel või jauraks oma raske elu teemal või teeks mingil muul moel uskumatult jämedaid vigu - ja ringi-ringi-ringi.
Teist ööd üleval. 
Thefakk.

AirHelp ei ole sinu sõber

Eilne päv oli kohutav. Muserdav. Lömastav,
Nii et nüüd teen selle kohta postituse, et keegi teine niimodi orki ei lendaks.
Lisaks kaeban Finnairile. Nagu mismõttes. Klienditeenindaja (läbi neti) minu aitamise asemel noogutab rõõmsalt ja laseb mul aga oma auku sügavamaks kaevata. 

(Ehk: kui ta oleks mulle öelnud, kuidas kirjaliku tõendi võtmine, et ma pole enam AirHelpi klient, on ajakriitiline küsimus ja ma pean seda Hästi Kähku Tegema, ma oleks tegutsenud oluliselt teistmoodi kui öeldes endale: "Ma tegelen sellega, kui "Arda tähtede all" läbi on.")

(Otsisin võimalust kaevata. Ei leidnud. Üldse, tänapäeval on hirmus raskeks muutnud firmadega kontakti võtmine mingil veebsaidil antud aadressil. Kui sa kontakteeruda tahad, pead rääkima klienditeendindajaga  või halvemal juhul robotiga - aga see on suht mõttetu, kui mu eesmärk on sellesama klienditeenindaja peale kaevata.
Olen ka sellest häiritud.
Kõlab minu jaoks nagu "me siin firmas ei ole inimesed, vaid reegleid täitvad masinad, sina ei ole meie jaoks ka inimene, vaid lihtsalt loll masin, mis reegleid ei tunne, ja kuidagi teisiti me sinusse ka ei suhtu.")

Aga noh, vähemalt on mu postitusel siis mingi muu eesmärk ka kui end välja elada. 

Sõnum: "Ärge usaldage kedagi ega midagi, mis teile kuskilt arusaamatust allikast tulnuna abi pakub! Ükskõik kui hirmul ja paanikas olete, ALATI kahtlustage, et abipakkuja teeb seda, et teie käest raha kätte saada."

Teisiti ja täpsemalt öeldes: "ÄRGE KAASAKE OMA LENNUKOMPENSATSIOONI TAOTLEMISSE KOLMANDAT OSAPOOLT! ERITI MITTE AIRHELPI!"

Krt, mul hakkab iiveldama, kui ma sellelle kõigele mõtlengi ... 
Ok, hästi lühidalt ja oma ahastust rohkem selgitamata kui niigi selge.

Kolm tundi pärast lennu väljumapidamist sain ma e-maili omaenda mailipostkasti. Seal pöörduti minu poole nimeliselt ja öeldi, et nad aitavad mul lennukompensatsiooni taotleda. 
Ja mina nagu viimane idioot täitsin lehel kõik vajaliku ära ja andsin digiallkirja. 

Esiteks: et kiri tuleb nimeliselt teile teie isiklikku postkasti EI TÄHENDA, et see on mingilt kohalt, kuhu te olete oma mailiaadressi ja nime teatanud. 
Kahtlustan lennufirmasisest leket, aga mul pole selle kohta tõendeid.

Teiseks: kui teile pakutakse abi asjas, mille osas te ainult arvate, et see on raske, aga pole ise proovinud, ÄRGE USKUGE. 
Lennukompensatsiooni taotlemine on lennufirmade (ok, ma tean ainult kahte, aga oletan selle üldise olevat) poolt sama lihtsaks tehtud, kui AirHelpi lehel sama eesmärgiga linnukesi teha.
Mingit vahet pole, ainult et AirHelp võtab 35% saadavast summast JA kui te nende klient enam olla ei taha,  ei saa ka taotlusesse parandusi teha.
Ehk kui kolm päeva hiljem taipad, et oot. "Prahasse on jah 1200 km, aga mul on ju tagasipilet ka! Kokku tuleb heldelt üle 1500!" Finnairi lehel saaks asja parandada, ent kui sa oled AirHelpi valinud ja siis nende teenustest juba ka loobuda jõudnud, parandusi enam teha ei saa, 

aga

see ei tähenda, et sa oleksid vaba Finnairist otse taotlema. Sama summat või rohkemat, vahet pole.

Finnair maksab ikka AirHelpile sinu taotletud summa ja sellega on nende kohustused täidetud. AirHelpil oli sinu nõusolek ja digiallkiri ette näidata ning et sa 12 tundi hiljem nende teenustest loobusid, ei huvita kedagi. 
Sa saaksid probleemi lahendada, enne kui Finnair AirHelpile väljamakse teeb, AGA see on ajakriitiline küsimus. Ehk sa pead saatma Finnairile AirHelpi KIRJALIKU TUNNISTUSE, et sa pole nende klient, enne kui nad väljamakse ära teevad. Kirjaliku tunnistuse nad AirHelpist annavad, kui küsida - kuigi ma ei tea, kas nad teevad seda väga ruttu, kui nad veel raha kätte saanud ei ole. Aga kui mitte küsida, ei saa kindlalt, seda ma tean.

Idee "aga ma pole ju nende klient, see väljamakse ei loe, varsti nad maksavad Finnairile raha tagasi ja ma taotlen siis" EI OLE KANDEV. 
Mitte midagi ei maksta tagasi. Kui raha juba liikunud on, on hilja veel midagi teha. 

Phmt on AirHelp ja teised taolised ei-tea-miks lubatud skämmettevõtted. 
Ja osad inimesed promovad seda skämmi rõõmsalt edasi, sest no tõesti: probleemideta ja kiire kompensatsioonisaamine. 
Et nad saavad kätte ainult 65% rahast, mille nad saaksid, teisel veebilehel samu innukesi kastidesse tehes umbes sama kiiresti, ei ole nende teadvusse jõudnud. 

Ok, mul läks halvasti. 
Ilmselt saan AirHelpilt veel kätte oma 250 miinus 35% ehk umbes 167 eurot.
Nad väga lahkelt ütlesid, et kuigi ma olen nende teenustest loobunud, nad võivad mulle ikka väljamakse teha. Ja enne 2 kuu möödumist planeeritud reisi kuupäevast nad nähtavasti seda pakkumist tagasi võtta ei tohiks.
Vähemalt kui nad püüavad normaalse firmana paista.
Nii et ootan natukene veel - on ju võimalik ime, et ma ilge rabelemise tulemusel leitud aadressil saadetud kirja (täiesti uskumatul nimega saajale, muide:7063966.4ea1f7738d7a5436. See ei ole näide, see ongi saaja nimi, mis ilmub aadressile info@airhelp.com kirja saates adressaadi nimena) tulemusel SAAN neid tegema tagasimakse Finnairile.
Äärmiselt ebatõenoline, aga ootan nädala või isegi rohkem veel. 

Igatahes: ärge tehke nagu mina. 
Tehke paremini ja targemalt. 
Lisan juurde ka netist leitud pildi nende õngitsuskirjast. 
Enda oma ma muidugi kustutasin ja enne, kui aru sain, et püha perse, mul on tõendeid vaja! oli kuu aega mööda läinud ja postkastis kustutatud kirjad igaveseks lahkunud. 

Kuram, esimest korda ajaloos tajun, et privaatsete andmete lekkimine ON halb asi. 
Kui kiri ei oleks tulnud otse minu mailiaadressile napilt 3-4 tundi pärast lennu ärajäämist, ma ise poleks elu sees mingit AirHelpi otsima läinud. 

Kuidas jõuda punktist A punkti D

Poeglaps alustab käimistreeningut (ehk tal on ringikäiv paigalliikumisrada, mis laseb tal arvuti taga kõndida). 
On kümme minutit kõndinud, kui küsib endalt valju häälega: "Aga miks ma lihtsalt jõuksi ei lähe?"
Paneb kotti kokku, otsib võtmeid ja jääb siis peatuma.
"Aga ma tegin juba nahahoolduse ära, arvates, et lähen varsti magama."
Seisab veel pool minutit keset tuba, olukorda kaaludes.
"Tegelikult võiksin lihtsalt magama minna."

Mida ta tegigi. 

Olen neid lühikesi poste juba kirjutanud ka

Nii et nüüd üks pikk vahelduseks.

Ma ei ole üldse kirjutanud Naiskirjanduse Seltsi suveseminarist. 
Mitte seepärast, et poleks midagi kirjutada ega ka seepärast, et pole mu jaoks oluline asi, aga ma tulin seminarilt koju ja kolmandal ööl sellest alates pidi juba toimuma "Arda tähed." Ei ole isegi rohkem selgitada vaja, eks ole.

Ma isegi ei loovkirjutanud sel ajal. 
Ei jaksanud, ei suutnud, varuakud olid ka tühjad.
Nüüd hakkan tasapisi pilti ette võtma. 
Vahepeal Dagmar kirjutas me ettevõtmisest ja laiemalt Naiskirjanduse Seltsi ideest ka. 
Täitsa hea kirjutis. Kuigi küsimus ei olnud mitte piisavas fuuga esinemises, vaid et fuugat üldse polnud. Kui Piret jaaks rääkis, et Türnpu kriitika oli, kuidas Härma kantaat "Kalev ja Linda" ei kõlba kuskile, sest pole fuugat, hakkasime kõik naerma. 
Tõsi, mina naersin seepärast, et mu ajus läksid "fuuga" ja "fagott" segamini ja ma naersin, sest mismõttes kantaadis peab fagotipartii ka olema?! 

Kui aru sain, et oot, "fuuga" tähendab midagi muud, oli ikka veel naljakas, aga mitte niivõrd, et häälega naerma oleks ajanud. 
Sest selle kriitikaga, kuidas sa kirjutad valesti, teistmoodi, kui õige oleks, olen ma harjunud. 

Minuga vahel ikka juhtub nii, et kaks sõna sulavad peas üheks ja on täiesti võimatu neid eristada. Nii on näiteks Mehis Heinsaare ja Meelis Friedenthaliga - olen vähemalt kümme korda püüdnud meelde jätta, kumb ja kumb, aga ei. Ei ole võimalik. Sama võimatu kui parema ja vasaku käe eristamine, enne asja läbi mõtlemata. 
Venomi ja poisoni eristamisega sain toime, kui keegi fb-s - vbla Taliesin - soovitas mõelda, et venom on see, mis veenidesse peab minema. 
Siis sain selgeks. 
Enne ma teadsin küll, mis neil vahet on, aga kumb on kumb, oli võimatu meelde jätta. 

Oot. Ma pidin Naiskirjanike Liidu suveseminarist ju kirjutama!

Ma ei kirjuta midagi asjalikku, olge nüüd. 
Kirjutan ENDAST.
Mul oli eelmise aasta seminarist hästi hea mälestus ja läksin ootusega, et seekord on sama tore. Miska olin esimese päeva õhtupoolikuks üsna pettunud. 
Olin muidugi ka sitaks kurnatud. Esiteks toimus seminar mu eluperioodi sees, kus olin "miks ma teen nii palju, mis mul viga on???" ja iga päev võtsin endast viimast ikkagi. 
Teiseks juhtus kuulmatu asi. 
Või noh, viimasel 15 aastal kuulmatu, enne ma hilinesin vahel kokkusaamisele näiteks kolm tundi - kui nagunii kõik mõnusasti kuskil kohvikus või kellegi kodus istuvad, kus mul kiiret. Minu hilinemise pärast ei pea keegi tegema midagi, mida nad muidu ei teeks. 

Aga sinna naiskirjanduse seminarile viiva transpordi (auto, mida juhtis mu lemmik Brigitta Davidjants) juurde hilinesin POOL TUNDI. 
Ma ei ole enam üldse hilinejat sorti inimene.

Kõik oli välja arvestatud. Jõudnuksin kokku lepitud kohta umbes 10 minutit varem, ent rongis tuli meelde, et olin hambaharja ja -pasta kaasa võtmata unustanud. 
Pealegi ei olnud mul meiki, aga tegelikult ma tahan seda uute inimeste kohtumiseks peale. Umbes nagu sõjamaaling - mul tuleb raske aeg, ma kaitsen end, nägu värvides. 
JA mul ei olnud suitsu. See ei tulnud üllatusena, ma teadsin, et suitsud said otsa, lihtsalt mõtlesin, et kuskil linnas jääb mingi koht ette ikka, kust osta.
Ma ei ela seda üritust ilma suitsudeta üle ometi.

Olgu, lähen Balti Jaama turult läbi, Selverist saan hambaharja ja -pasta, suitsud ning kempsus teen meiki. Teen meiki enne poodi. Jään natuke hiljaks, aga olgu. See kümme minutit ei tapa. 
Kümne minutiga arvestasin, sest arvasin, et trammid käivad kogu aeg ja nende ootamine ei kuluta eriti aega. 
SUUR viga. 
Etteruttavalt olgu öeldud (ÕŠi, mu keskkooliõpetaja, lemmikväljend grammatikat õpetades), et seda kuramuse trammi ootasin 10 minutit. 10! See on ...
... 
...
... kaua, kui aeg piiratud.

Tegin meigi ära, olin täiesti graafikus. Kähku poodi ja siis minema. Võibolla jäängi ainult 3-4 minutit hiljaks!
Pasta, hari, maksma, üleliigsed asjad käest ära selleks ... oot, kus mu rahakott on?
Otsisin kotte läbi oma seitse minutit. Peab ju olema, mismoodi ei ole, ei saa ju olla, et ei ole, vaatasin valesti!
Ladusin kõik asjad käekotist välja ja teisest kotist ka omajagu. Võtsin omaks, et rahakotti pole.
Oot, aga mul pidi rahakott olemas olema, kui rongiga Tallinna sõitsin. Ma ostsin ju pileti! 
Kas ma mingis hullusehoos võtsin selle välja, kui kempsus meiki tegin? Või kadus juba rongis? Aga kui nad leiavad rongist omanikuta asju, nad viivad peajaama.
Olgu, lähen esmalt vetsu vaatama ja siis jaama kontrollima.

Kuram, et ma helistada ei saa. Poolel teel Keila jaama tuli meelde, et ma pidin hommikul ju Brigitta telefoninumbri telefoni panema, ent unustasin. Olin aga üsna kindel, et seda vaja ei lähe. Mis seal ikka.
Selleks ajaks polnud ma ju teadlik, et hambaharja- ja pasta kaasa võtmata unustasin.

Olgu, parem tegutseda, mitte nutta. Ladusin kähku asjad kottidesse tagasi, valmis riiulitele tagastama ka oma maksmata jäänud harja ja pasta - ja leidsin rahakoti jaki alt. 
Kergendus.
Ok, seitse minutit kaotatud, nüüd on juba kiire.
Maksin ja läksin infoletti suitsu ostma. 
Teenindajat ei olnud. Ootasin, et tuleb. Ootasin. Ootasin. Tasapisi taipasin, et seesama teenindaja, kes ekspresskassas järjest asju läbi lööb, peaks ka infoletti haldama. 
Kassasabasse lisandus üha uusi inimesi. 
Loobusin. 
Aga selleks ajaks olin nii närvis, et oleksin ikka kohe väga suitsu tahtnud.

Ma ei ole nikotiiniga väga hädas. Sõltuvus on, ent mitte hädaline ja kui elektrisigaretiga piirduma pean, mul kulub vast kolm kasutuskorda päevas. Saaks ka kahega toime tegelikult. 
Aga mulle meeldib hirmsasti suitsetamise rituaal. 
Ma ei suitseta kunagi kõndides, käigu pealt. Ma ei suitseta kohvi kõrvale ja hommikuti ei ole mul õieti üldse huvi.
Minu jaoks on sigaret aeg endale. Panen kõik muu pausile, olen natuke aega igast tööst ja ärevast mõttest eemal. Lõdvestan õlgu ja see on Minu Aeg. See on "ma ei kiirusta." Teen täpselt nii ruttu, kui mina jaksan. Ma ei tee paremini, kui suudan. Mina.
Samuti on see ühe tegevuse lõpetamise rituaal. Räägitakse, et ATH korral on raske ühelt tegevuselt teisele lülituda. Inimesed istuvad paigal, kõht väga tühi, aga ei ole suutlikkust minna kööki ja teha endale võileibu, sest võileibade tegemine on uus tegevus. Lihtsam on internetti läbi lugeda, veel mõnele mailile vastata, veel natuke aega endale uusi kõrvarõngaid otsida ja nälga kannatada.
Teed ühe töö ära, saad preemiaks uue töö?
Ei-ei, parem teha seda esimest tööd edasi, et uut tööd tegema ei peaks.
Suitsetamine on minu häkk selle olukorra vastu. Ma teen töö (duši all käimine, treeningharjutuste kompleks,  pesu õue viimine, koristamine) lõpus ühe suitsu. Preemia iseendale. Olen väga tõhus ja vapper olnud, nüüd võin suitsetada. 
Siis on olnud töö lõpp, preemia käes ja võib midagi uut alustada.
Kuigi vahel ma eksin sellega, et tahaks suitsu teha. Arvan, et mootori käivitab "lõpetame nüüd selle töö ja alustame pärast millegi uuega," kuid tegelikult häirib mind muu.
Nii et enne suitsetamist küsin endalt iga kord, ega ma äkki ole hoopis näljane või janune. Äärmiselt tüng on pärast teist mahvi avastada, et ei tahtnudki suitsu, tahtsin tegelikult hoopis süüa.

(Ma ei ole unustanud, millest kirjutama hakkasin. Aga peab ometi ütlema, et sel ühte töösse kinni jäämisel on ka hea külg: vaatan köögis, et tööpind on maru must. Võtan lapi ja teen tööpinna puhtaks, ent lapp ei ole veel nii räpane, et seda pesema peaks. Võtan aknalaualt ka siis tolmu ära. Selleks tuleb asju mujale tõsta. Noh, kui juba, siis juba, laon kõik asjad mujale. Asjad on juba mujal, nii et pesen vahepeal lappi ja pesen aknalauda edasi. Kui aknalaud puhas ja asjad sinna tagasi pandud, tõden, et ega külmkapipealset ei ole ka ammu koristatud. Kui sinna asju panin, märkasin. 
Ja lõpuks on kogu köök puhas.
Sel heal küljel on aga oma halb joon =P Järgmisel korral, kui mõtlen, et midagi peaks koristama, tuleb meelde, mida see tähendab. Mitu tundi tööd. Parem ei alustagi.
Selle vastu on mul ka häkk: "Teen selle hästi natukese ära. Kui see natukene asja on tehtud, rohkem ei pea, kui just väga ei taha."
See tähendab, et luban endal teha vähe. Panna pidurit, kui asi kisub liiga kurnavaks. Õudselt aitab.)

Ühelausega =) 
Selleks ajaks, kui olin juba hiljaks jäänud, olin nii ärritatud, et tahtsin oma preemiat raskuste ületamise eest.
Nii et läksin üle jaama R-kioskisse, ostsin oma suitsud ja kimasin tagasi trammipeatusse teistpidi üle jaama. 
Tabloo ei töötanud. Ootasin natuke ja mõtlesin siis, et kuradile. Tahan suitsu!
Tegin ära oma suitsu ja tramm ikka ei tulnud.
Ootasin veel.
Tuli number viis. Mingi uus värk, minu ajal oli Tallinnas neli trammiliini. No - proovime!
Läksin peale, aga küsisin esimeselt inimeselt, kes mu ligi, kas see tramm läheb bussijaama? Inimene vaatas must tuimalt mööda. Astusin järgmise juurde. "Vabandage?" 
Mees ei vaadanud mu poolegi. 
"See ei lähe," ütles noor naine ülejärgmiselt istmelt. "Number kaks läheb. Võite järgmises peatuses maha minna ja oodata." 
Nii et läksin järgmises maha ja ootasin.
Ja ootasin. Brigitta ei helistanud mulle - õnneks olin oma numbri ka kirjavahetusse pannud, nii et ta saab mulle helistada ja küsida, kus ma olen.
Ilmselgelt polnud ma veel piisavalt hilinenud selleks. 
Ootasin. 

Viimaks tramm tuli, paari minuti pärast helistas Brigitta ja pooletunnise hilinemisega olin ka autos ning sõitsin seminari poole. 
Kaks ülejäänud sõitjatest oli mulle enam-vähem võõrad ja kolmas ei meeldi. Mitte loojana ega isegi mitte inimesena ebameeldiv. Tundub täitsa talutav. Ent ma tundsin eelmisel aastal temas kohe kaasautisti ära ning kui ta esimesena ööbimiskohta tõmbus ning mina teisena sinna läksin ja lõbusalt mainisin, et ma saan tast aru, meile, autistidele, on ikka seltskonnakoormus väga väsitav, heitis ta mulle jäise pilgu ning ei rääkinud minuga sestsaati enam ühtegi sõna.
Muide, ka seekordsel seminaril mitte.
Ega autos.
Ilmselt riivas autistiks nimetamine temas midagi väga olulist ja ta suhtus minusse edaspidi nagu õhku. Mispeale mina leidsin, et nojah, inimesega, kes arvab, et "autist" on halb sõna, ei ole mul ka midagi peale hakata. 

Ehk autosõit oli vaimselt väga väga väsitav ning seminar, eks ole, pärast seda alles algas.

Esimene päev ei olnud üldse mu lemmik ja ma isegi imestasin, et kuram. Miks eelmine seminar mulle nii toredana meelde on jäänud siis?
Magasin öö ära ja hommik oli imetore. 
Terve teine päev oli imetore. 
Meenutasin eelmist korda ja kuram. Siis oli tegelikult samamoodi. 
Et üritus mulle nii meeldivana meelde jäi, tuli sellest, et mulle meeldis teine päev. See, kus ei olnud enne transporti ja uue kohaga kohanemist ja kõiki inimesi olin ka eelmisel päeval juba näinud. Polnud tapvat väsimust. Oli tore.
Kahju, et üritusi ei saa alustada saabumise teisest päevast =P Alati on vaja ikka kohale ka saada enne.

Elame veel

Eile oli mu lemmikilm. 
Olgu-olgu, üks lemmikutest. 
Päike paistab, aga sellisel augustisel-varasügisesel moel, mis tähendab märgatavalt kollast valgust. Ei ole külm, kindlasti mitte ka ülemäära palav. Varjus 17-18 kraadi. Mahe tuuleke puhub tuntavalt. Kõik haljas on kullaga segatud rohelistes toonides, küps ja valmis. Ajuti hõljub õhus õunalõhna.
Just selliste hetkede nimel tasub elada: miski ei küünitu kuhugi, ei kasva, ei kahane. Kõik on paigas. Valmis. 
(Kuigi tegelikult ei ole. Meie hoovi neljal õunapuul on kõigil õunad veel täiesti toored ja samas on kollased tikrid, mis ei ole ära söödud või muuks otstarbeks ära korjatud, põõsalt maha langenud. Rääkimata kodumaistest maasikatest, mis nii ammu viljumise lõpetanud, et ei mäletagi õieti enam.
Ega neid meie aias muidugi ole ka.
Aga küpsemise tunne on praegu.)

Natuke olen ikka ebaadekvaat.
Võtsin kapist potikaane (sest pudrupotile on vaja kaant, et puder selle all madalal kuumusel mõnusasti podiseks). Panin potile, aga kaas vajus sinna sisse.
Olin vale poti kaane võtt.

Vahpeal on üks terav südmus aset leidnud, aga kuna mina aktiivne liige polnud, lihtsalt veidi seotud pealtvaataja, ma ei jaga teile detaile. Mus endas ei ole tunnet et peaks. 
Ainult seda mainin, et loo negatiivne tegelane on selgelt autist. (Teine oluline tegelane on vbla ATH, aga mitte selline, kelle puhul peale vaadates aru saaks, et temaga midagi imelik on. Ilmselt maskib paremini, ta on ka oluliselt jõuline ja intelligentne =P)
Nii et negatiivne tegelane on selgelt autist. Nii ilmselgelt, et ta ei ole piisavalt võimekas maskima. Sama selgelt autist kui otukene. Saab asjadest krooniliselt valesti aru, ent ise on veendunud, et õigesti. 
Lihtsalt ei taipa. 
Mul on tast kahju. Kuigi ta tegi mitmes mitmes asjas natuke halvasti ja ühes suures väga halvasti. Aga ma tugevalt tunnen iseennast ära. 

Umbkaudne tsitaat: "Ma tean, et nii pole tavaks teha, aga ma olen aus oma tunnete osas."
Umbkaudne tsitaat: "Aga ma enam üldse ei taha ära surra."
Umbkaudne tsitaat: "Minu maailmas ei karda inimesed oma tundeid näidata."

Kas ma olen nüüd nagu tema? Et kui ma ei maski, olen ma ...
Eh, ei. Ma ei ole silmnähtavalt otu ju.
Nõup, ei saa olla =)
Ma nii intelligentne =)
S.t. ma raudselt ei ole kõige intelligentsem inimene, keda tean - kuskil ülemise kolmandiku allosas pigem. Elutarkuses ülemise veerandi kandis. Praktilisuse osas samuti ülemise veerandi kandis. Nutikuse osas nii madalal, et see on veits koomiline ja tuleb välja kui igasuguse mõistlikkuse puudus.
Aga ses osas pole ma ka ainus oma tutvuskonnas =)
Saranane ikka tõmbab sarnast.

Täna sajab vihma, kuid ikkagi on soe. 
See on ka tore ilm. 
Õuest leidsin kolm küpset vaarikat. 
Elu on ikka täitsa hea, onju =)

Runnel on imelisi asju kirjutanud

Lihtsalt mõtsin, et krt. 
Äkki ei ole me taust täiesti sama ja tüvitekstid kõigile tuttavad?

Mu enesetutvustus bloggeris on parafraas sellest:

Hambad katki ja haridus väike,
sõrmeküünte all sünnimaa muld,
silmad võtavad süüdlase läike,
kui küsin möödujalt suitsule tuld. 
Mõni annab, ei vaatagi otsa,
ise mõtleb, et jälle üks pätt.
Aga ometi ükskord ka mulle
anti suud ja pakuti kätt.

(alternatiivselt võib viimane rida olla "seoti kaela punane rätt.")

Hando Runneli luuletus. 
Kui keegi ei tea =P

Hambad terved

Mul varem sügelesid igemed paremal.
Ohatisemärk. (Kas te teadsite, et vill on ohatise kõige viimane staadium? Esmalt on peavalud, igemete hellus või sügelus, silmade sügelus - ja sageli asi villini ei jõuagi? Mina ei teadnud.)

Täna käisin hambaarsti juures. Parandati hammast vasemal.
Nüüd sügelevad mul KÕIK igemed. Nii paremal kui vasakul. 
Jee.

Panen ühe pildi ka. 
Arda tähtede seekordne korraldustoimkond. 

Kunagi oli rohi rohelisem

Juhtusin otsinguga ühte blogisse, kus viimane postitus oli aastat 2009. 
Krdi hea oli lugeda. 
Kohe läks käima, lühidalt, selgelt, mölata. Kümme rida, aitab.

Õige jah, ise kirjutasin ka kunagi niimoodi. Mõnikord oli viierealine postitus näiteks. 
Ma nüüd natuke aega proovin jälle.

Oo, Arda tähtede all!

Ma unustasin selle jälle ära. 
Elu tuletas meelde. 

Minu korraldamine alati: kui mäng käib, on kõik pekkis. Liha on liiga soolane ja keegi ei viitsi seda grillida. Osad kalapakid olid ka liiga soolased. Keegi ei söönud mandleid ja pähkleid. Noormängijad (vanuses 13). kes olid päkapikud, korjasid kõik pärlid rannalt kokku, enne kui pimedaks läks, ja hiljem pakkusid neid kaubaks. Meie muusik oli silmnähtavalt (ja eriti kõrvkuuldavalt) autist ja kui ta muusikat ei mänginud, rääkis pea vahetpidamata juttu, mida sai mängusiseseks pidada väga suurte mööndustega (ta oli oma väitel küberpunk Thingol nt). Ei no absoluutselt ei tuld välja! Liiv läks igale poole, kaasa arvatud toidu sisse. Ma väitsin, et teen meelsasti süüa ja siis ei suutnud liha grillida, nii et see jäi tooreks. Liiga soolane toores liha!
Kui mõni mängija mängis väga hästi, oli heas kostüümis ning selgelt nii maailmast piisavalt teadlik kui intelligentne, polnud mitte rõõm, vaid kahju, et ta panustab mu sitta mängu nii kaunilt ...

Öösel oli külm ja kõva ja pea valutas (eilse ja tänase peale kulus 5 migreenitabletti, mis on kindlasti üleannus) ja suve ainukesed kaks sääske leidsid mu üles ja üks lendas ringi magamiskoti sees. Kemps oli kohutavalt kaugel ja kaks õnnetut inimest magasid telgita lõkke ääres, neil on kindlasti nii halb. Minu süü, kuigi tegelt oli suures ilutelgis kõvasti ruumi ka. Aga ma ei kutsunud neid sinna isiklikult!

Ja siis oli hommik. Pea veel tuikas, aga mitte väga hullusti. Läksin telgist välja ja kõik olid rõõmsad ja sõbralikud, muusik tegi lõkkel kohvi.
Krt, inimesed laulsid öösel lõkke ümber. Ma laulsin Durini laulu (mis tollesse aega üldse ei sobinud, ütlesin, et unes nägin ja ärgates olid sõnad meeles) ja oli innustav vestlus teisega, et tema oli KA seda unes näinud. Ja hm, mida võiks küll tähendada "Moria"? Kõlab halvasti, eks?
Toimus huvitatud ja innukas jutuajamine haldjasepa ja päkapike vahel, teemaks kaelaehte valmistamiseks kasutatud tehnoloogia. 
Inimestele maitsesid nii lembas kui koogid. Ja suvikõrvits ja salat. Ilm oli soe ja kuni teise vihmahooni läks täiesti hästi kõik!

Siuke kergendus. Korraga oli kõik hea.

Panime laagri kokku, vedasime autosse, kohalejäänud mängijad aitasid pakke tassida. Isegi äärmiselt teenistusvalmis autistist muusik õnnestus teise autosse saata (et Totorol natukenegi ruumi oleks! Tal oli kohale minnes ikka väga halb) ja sõitsime kaaskorraldajaga koos mängu laulikusse valitud laule lauldes tagasi. Nüüdseks olen duši all käinud, kohvi ja kooki söönud ja ... 

Kuulge. 

Ei, see mängukorraldamine on ikka täitsa tore ju =)

Habisedes edasi

Nädal ei ole veel läbi, hullumaja on juba kohutav, aju läbi kärsanud. Täna nägin elutunnetuse koha pealt väga realistlikke unenägusid, millest ainult viimane lause konkreetselt meelde jäi: "Kurat, need näkid on kõik ju prantsuse sitikaid täis!" ja võin laienduseks öelda, et jah, jutt oli konkreetselt vetevallas elavatest näkkidest ja ma isegi mõtlesin unes, et oot. Kuidas vee-eluviisiga näkkidel saavad mingi prantsuse sitikad olla? Nad elavad ju vee all?!

Üllataval kombel ei ole hetkel enam migreeni, ainult pingepeavalud.
Sellest tean, et migreenitablett alla ei võtnud, paratsetamooli ja ibuprofeeni kokteil küll. 
Nii hull valu ka ei old kui migreenil. 
Kui tegelikult ... nüüd vist tuleb migreen ikka ka. 
Peas on väga kiiresti kasvav valu.

Tablett sees, vaatab edasi.

August on. Tsiteerides Alice Hoffmani (seekord pole veel lugema hakanud, aga kui nädal hullumaja möödas, küllap hakkan): Augustis hoia alati aknalaual münti, et sumisevad kärbsed püsiksid väljas, kus on nende koht. Ära arva, et suvi on läbi, kui roosid vajuvad longu ja tähed muudavad taevalaotuses oma asendit. Ära kunagi eelda, et august on ohutu või usaldusväärne kuu. See on pöördeline aeg, kui linnud enam hommikuti ei laula ja õhtuid jagavad omavahel võrdselt kuldne valgus ja mustad pilved. Kaljukindel ja ebamäärane võivad vahetada kohad, kuni küsimuse või kahtluse alla võib sattuda kõik, mida sa tead.

Ma tegelen hetkel sellega, et pöördeid teha. Hästi palju ja suuri.
Mitte et ma igal ajal seda ei teeks, aga noh: augustis igatahes samuti.

Võimatut püüdes

Nii väsinud.
Nii väsinud.
Kõik olen ära teinud, pole selle eest mingit medalit saanud. Poest tulles tuikusin ja ei jaksanud õieti kõndidagi. Kodus avastasin, et olin ahju kenasti 130 peale pannud jah, aga kergelt lehkavad koerale mõeldud kondid ahjust välja unustanud. (Üldiselt annan ma koerale tooreid konte, aga kui pakk haisema hakkab, küpsetan ülejäänud läbi ja annan siis. Pole probleeme olnud.) 
Nõusid pestes käed värisesid.

Kui olen selle nädala üle elanud (homme-ülehomme naiskirjanike seminar, laupäeva ja pühapäeva vahel öösel korraldatav larp), ei anta mulle ikka medalit. Elan edasi nagu ennegi. S.t. toibun mõned päevad ja kolmandal tekib juba tunne, et peaks peaks peaks peaks ...

Ma arvan, et tean, miks ma teen asju. Igasugu asju.
Loodan inimestele meeldida. 
Loodan saada kiita ja pai ja kinnitusi, et ma olen kuradi hea.
Sest ise seda endale öelda on parem kui mitte midagi, aga kui keegi teine ütleb - see on nagu orgasm. Oot, ei. Endaga saadud orgasmid on üle prahi. Teistsugused kui armsamaga, ent mitte kuidagi halvemad.
Kui keegi ütleb hästi, see on nagu teiselt saadud kallistus. Panna käed endale ümber ja hoida on parem kui üldse mitte, ent vahe täiesti puuduva embusega on väike. Teine, kes kallistab, annab kallistusele hoopis sügavama maigu. Seda üksinda iseennast kallistades pole. 
Umbes nagu naeratada seepärast, et see peaks nagu heaoluhormoone vallandama või foto jaoks - või seepärast, et ongi lihtsalt nii tore, et võtab naeratama.

Huvitav, kas see on paljude inimeste jaoks seksiga ka nii? Et teisega koos on kaugelt kaugelt KAUGELT parem?
Sest ma ei ole aru saanud, miks eneserahuldamist seksist halvemaks peetakse. 
Minu elukogemusega üldse ei kliki. Tea, kas ka autismivärk? S.t. kindlasti ei ole kõigi autistidega nii. Aga minu jaoks ONGI elu mu pea sees samaväärne eluga väljas. Minu jaoks ONGI unenäod mitte tähenduslikud viited PÄRIS elule vmt, vaid samaväärne elu, kui ärkvel olles.
Ja seks omaette samaväärne seksiga väljaspoololija seltsis.

Selle omapäraga elades ei õnnestunud mul, muide, mastrubeerimine seni, kuni üritasin seda õppida ajakirjanduses soovitatu põhjal. Lase lõdvaks, meeldiv muusika, võid vanni minna, ära karda end puudutada, keskendu oma kehale ... 
Totaalne jama. 
Olin 28, kui sain pihta - ignoreeri kõike väljastpoolt, keskendu fantaasiale. 
Siis tuleb ära.
Vahepeal, kuigi mehhaanika selge, 2014 teine pool kuni 2024 teine pool, üsna täpselt 10 aastat - ei toiminud miski. Tühjus. 0 orgasmi kogu selle aja sees. Üritasin küll.
0.
Siis tuli tagasi. Metüülfenidaatvesinikkloriidiga koos ilmselt. Vähemalt ajaliselt kattub, nii et eks seal ikka põhjuslik seos on.
Aga jätkuvalt omaette orgasm = keskendu fantaasiale. Ja kui teisega seksides fantaasiale keskenduda (mul oli kunagi kallimaks üks Leevike, kelle mingi eelmine naine oli ta õpetanud naist rahuldama ja siis ta kohusetundlikult tegi kõik rahuldavad liigutused, aga tema enda huvi seksi vastu oli väga väike - ma fantaseerisin temast endast, aga hooooopis teistmoodi käitumas), saab täpselt sama kvaliteediga orgasmi kui üksindagi. 
See-eest kui teisega on huvitav, juhtub teistsuguseid asju. Mitte paremaid. Mitte halvemaid. Teistsuguseid.

Oot, ma hakkasin rääkima hoopis sellest, kuidas ma teen asju selleks, et teistele meeldida, ja lömastan end täitsa puruks selle käigus. Sest ma ei tee ometi asju nii, et sellised asjad võiksid teistele meeldida. Omaenda lati alt ju läbi minna ei taha, valetada ei taha, peab ikka õige asi olema!
Nii et teen asju, mis mulle endale meeldiksid, lootusega, et need ka teistele meeldivad. 
Ja siis ei tule üldse mingi taevassetõstev tagasiside, vaid "nojah, rahuldav, võinuks see ja see ka olla" ja ma lihtsalt suren.  
Miks ma üldse midagigi. 

Ja kuu aja pärast alustan jälle otsast. 
Sest ega ma ometi õpi. 
Nii väsinud!
Ja tuleks siis ometi medal!
JA KURADI KURAT, MA TEAN, ET EI TULE!
Ikkagi väsitan end surnuks võimatut püüdes. 

Krt, ma kunagi kirjutasin sellest ju luuletuse! 2012 või nii. Ei leia seda praegu üles. Vbla otsustasin, et halb, ja kustutasin maha. 
Aga lõppes nii:

Võimatut püüan üha ja üha,
pooleldi lollakas,
pooleldi püha. 

60%

Võtsin end kokku ära.
Täna puhkan terve päeva!
Ehk olin hästi täiskasvanulik ja tegutsesin oivaliselt. 
Hommikul oli sitt olla. Mitte midagi toredat ei tundunud tulevat. Üritasin välja mõelda mingi toreda asja. Ükskõik mille, mis täna saabub.
Halb oli mõelda kõige peale. Seda ja toda ja siis veel seda ja siis veel toda ja peabpeabpeab.
Kogu päev tundus jube. Hommikusöögiks PEAB ära sööma selle 50% alega ostetud panna cotta ja ja ... KÕIK oli kohustuste rida!

Siis, teinud kindlaks, et mul on ängistus tuleva osas, kirjutasin kaaskorraldajale, et võtan päeva vabaks. Mitte et sellest tegelt midagi muutuks. Mitte et peaks teada andma, ega ta mu boss pole.  

Aga teadaandmine aitas hirmsasti. Enda ametlik vabastamine tänase päeva tööst.
Nii hea oli olla. 
Nii kuramuse hea, et imesin tolmuimejaga väga põhjalikult tolmu, käisin duši all, poes, tegin putru (poeg oli öösel panna cotta ära söönud, jee!), koristasin vannituba, vahetasin linu, panin pesu pesema, värvisin keemiliselt kulme --- aga vist ei suuda end ujuma minema sundida. Kui teleportida saaks, kohe läheksin. Ent teekond jõe äärde on "peab" ja ei. 
Ei tule ära.

Igatahes olen juba teinud rohkem asju, kui päevas ette nähtud. Ainult kirjutamata on veel 136 sõna, ent see on natuke ja lõbus ka, nii et see ei loe.

Kell on pool neli. 
Muidugi, halb asi on see, et olen tuhinas "ma ei pea seda tegema!" nii palju teinud, et väsinud ja jõuetu ja midagi rohkem teha ei tahagi. 
Ujuma ka teleportida ei õnnestunud.
Arvan, on aeg keskenduda selle, kui tubli ja kasulik ja enda eest hoolitsev oli see päev vaimselt vabaks võtta. 
Ja pesu välja viia. 
Mhmh.

See on see "puhatud päev". Päev, kus ei tee midagi seepärast, et peab, vaid ainult seepärast, et tahan. 

Tegelikult ma tahan muidugi ka neid peab-asju teha. Kuid seal on tulem nii kaugel, et ei motiveeri positiivselt. Ainult negatiivselt: kui ma seda ja seda ja seda ja seda ja seda ja seda ei tee, miks ma seda mängu siis üldse teen?! Ma ju ikka perfektset!

Huvitav, et igal muul alal kui Tolkien ma suudan tõdeda, et tehtud on igatipidi tähtsam kui täiuslik. Aga Tolkieniga on nii, et ma ei hakka tegemagi, kui pole enam-vähem kindel, et täiuslik välja tuleb. Mitte mingit 60%, 98% minimaalselt. 

Et ma põlen niimoodi kiiresti ja kindlalt läbi?
Oi, milline uudis!
Kes oleks küll seda arvanud?!
Ja ikka ma mõtlen: oh, see nii väike asi, saab tehtud küll. 

Muidugi, ega ma 60% ka kirjuta. Tegelikult. Minu lapsed, ma annan neile endast kõik ometi!
Ja ...
Olgu. Teatud pilguga vaadates ei tee ma midagi peale kodu korrashoiu 60% peal. 
Kuigi kui ma teen süüa sageli 50% allahinnatud toodetest, äkki see aitab üldist söögitegemisel käigus olevat % alla tuua? 
Ega ma 100% sinna nagunii ka pane. Mingi 80 üldiselt. 
Näiteks ei koori ma kartuleid koorest puhtaks, vaid umbes 80%. Pesin mulla maha, võtsin enamiku koort ka, sobib. Läheb nii ahju- kui potirooga.
Ja kolme eseme kaupa nõudepesu on ülihea idee olnud. 

Õigupoolest kirjutan ju ka siiski ainult 200 sõna päevas endalt nõudes. Et lõpptulemus peab saama nii hea, kui suudan, ei muuda, et ma ei pane iga päev endast kõike sisse. 
Kuulge, tegelikult on päris hästi.

Aga siiski. Mu sees on isik, kes tahab teha maksimumi, ja kui ma teda jõuga kinni ei hoia, ta lõhub mu ära.

Karm puhkamine

Võtan end elu eest kokku ja üritan puhata. 
Natukenegi. 
Suvi on puhkamise aeg ju teoreetiliselt. 

Augustisse on seni plaanitud kaks suuremat asja. Naiskirjanike seminar, kus loodetavasti kohtun oma uue sõbra Brigitta Davidjantsiga (teate, kui esimesest hetkest hakkab sünkama? Ok, see hetk ei olnud päris esimene, me käisime koos koolis, ta oli mu venna sõber ja laenas mult kunagi Queeni kassetti, aga pisiasjad-pisiasjad. Meil hakkas kohe sünkama,)

Teiseks korraldan larpi. 
Arda tähtede all.
Jaa, nimi on tegelikult eksitav, kogu Arda ju ei olnud ainult tähevalguses. Ainult Keskmaa. Aga kuna see on kordusmäng 2010 aastast selle nimega, jääb sama.
=)
Saime miinimumarvu osalisi kokku tänu sellele, et veetsin neljapäeva ja reede isiklikke kutseid välja saates ja see oli väga suur koormus, ent KUI keegi selle võrgupäeviku lugejatest tahaks ka, siis tulge. Päriselt, see oleks Tolkieni-huvilisele elamus. Tulge! Regage ära! Mingeid erioskusi vaja ei ole, teil peab lihtsalt olema võime end tavaelust välja lülitada.

Olen juba teinud menüü ja otsast proovinud mandlijahuga küpsetisi valmistada.
Et oleks ikka tähevalguse-toit. Pole arvata, et tollal eriti põllupidamisele rõhku pandi ja teraviljad eriti asi olnuks. 
Proovimise tulemusena on selge, et SEDA kooki te küll ei saa. 
Õnneks mu poeg leidis, et kook on maitsev ning tarbis enamiku ära. Mina leidsin, et arvestades, kui palju kallihinnalisi asju sinna sisse läks - mandlijahu ja suhkru asemel kasutasin mett - täielik pettumus. Mitte halb, aga mitte ka eriline. 
Katsetused jätkuvad. Täna teen neid. 

Avastasin ka, kui erinevad võivad olla inimeste konfliktilahendusviisid. 
Jaa, ma tean küll, et erinevad inimesed on erinevad. On neid, kes purskavad vihahoos igasugu hirmsust välja kaasa arvatud ropendamine ja kuhuiganes saatmine, aga see ei ole ometi põhjuseks mitte konflikti teise osapoolega järgmisel päeval koos õlut juua ja kinnitada, et ma austan sind väga. Ja on inimesed, kes jäävad täiuslikult viisakaks, esitavad oma seisukohtade põhjenduseks loogilisi seletusi ning inimesega, kellega sedasi vastamisi läinud, aastaid enam ei kõnelegi. 
Ikkagi arvasin kuidagi automaatselt, et kui mõlemad osapooled üritavad lahendust leida ja rahu taastada, see õnnestub. 
Ha faking ha.

Üks arvab, et kuni konfliktist räägitakse ja see on üleval, ei saa mingit leppimist olla ja kes üha sellest räägib ning teist teemat ei võta, eskaleerib meelega. Teine arvab, et konflikti saabki lahendada ainult nii, et räägitakse läbi ja kasvõi leitakse, et nõustume mõlemad sellega, et me teineteisega ei nõustu. Nõustutakse milleski. Kui tehakse teist juttu, tähendab see konflikti ülesjätmist, nii et kogu aeg on probleem, kuigi tehakse head nägu, ja kes niimoodi käitub, eskaleerib meelega ning tahabki tülli jääda.
Väga raske on sedasi ära leppida. 
Päästab metatasemele tõusmine ja vaatamine, mis õieti toimub.
Õnneks olen ma selles üsna hea. Pidev iseenda ja teiste käitumise analüüsimine on millekski kasulik ka.

Mitte et see tohutult läbi ei võtaks. 
Kassil põieprobleemid, mis ei taandunud loomaarsti külastuse ja rohtudega. Nüüd võtab pidevrohtu üle päeva.
Koeral põieprobleemid, mis ei taandunud loomaarstikülastuse ja rohtudega. Nüüd ravin jõhvikaekstrakti-tablettidega, mis tegelikult inimestele mõeldud, aga dr Google ütles, et koertele mõjuvad isegi rohkem.
On juba näha, et tal on tõesti parem.
Kohvimasin läks katki, K parandas ära. Kaks päeva hljem läks see uuesti katki, teise koha pealt. K parandas ära ja nüüd on vändakeeramine nii sujuv, et see on sensuaalne kogemus.
Tuli tunne, et keegi ei armasta mind. Mhmh, ei ole ratsionaalne, aga ma võtsin ajus punkthaaval ette need, kes mingite tunnuste järgi ei armasta, ja asi lõppes eelmise postitusega. 
Isegi lamotrigiin ei päästnud. 
Niiväsinudniiväsinudniiväsinud.
Kirjutasin juulikuus oma 40 000 sõna täis. 
Nüüd vaatan õudusega, et augustiga peaks 46 000 jõudma. Ilmselt sellesse kodusõtta, mida esialgu perekondlike reaktsioonide arvel kirjeldanud, päriselt sisse minema. See tähendab, et ma pean välja mõtlema, mis toimub! Kuues vallas igaühes eraldi ja suures plaanis ka!
Nutt ja hala. 
See lennureisi üritamine. Hullumine. Hullumine. Kompensatsiooni-saamise-jamad.
Ma algul kasutasin vahendusfirmat ja siis tühistasin nende kasutamise ära, sest arulagedalt kallis. Nad üritavad ikkagi mulle öelda, et meil on nüüd raha sulle maksta, äkki tahad? Samas lennufirma on: "Me maksime tollele firmale, enne kui neilt on kirjalik tunnistus, et nad ei võta seda raha, meie teie kompensatsioonisoovi ka arutlusse ei võta."
Juuli on uskumatult karm olnud. Ujumine päästis ainult natuke. Ausalt öelda mõtlen juba viiendat korda täna, et ikka peaks, ent ei suuda end selleks sundida.
Peale esimest juulinädalat on pidevalt olnud peal selline koormus, et ise ka ei usu, et ma selle üle elasin. 
Aga elasin. 
Et kõik see tuli "mul on hea!"-põhjale, ilmselt päästis.

August võiks ju kergem tulla? 
Vähemalt 2 palli kümnest? 
Kui see on mu lemmikkuu ja puha?
Kuigi kohviveski läks ka rikki ja mandlijahu saamiseks pean nüüd mandleid saumikseriga purustama. 
On ainult aja küsimus, kuni see ka rikki läheb.
/pessimist

Uurides armastust, andmist ja saamist

Mõtlesin natuke igasuguste asjade üle ja jõudsin ideeni, et armastus on mu jaoks ikkagi kaup.
Tõsi, mitte selline kaup, mida saadakse või antakse teenete eest. Aga armastus peaks tootma armastust. Annad armastust, saad vastu armastust ja kõik on õnnelikud.

Kõige kurvemad pole mitte olukorrad, kus ma panen ja panen ja panen sisse armastust ja olen hämmingus, kui tagasi ei tule (ok, tegelt on need kõige kurvemad, vt Rong. Aga see Rongini viinud kurbus on õigupoolest valu ja asub natuke teisel skaalal juba.) Selline kurbus, mis ei ole valu, aga on kurbus, on seal, kus ma panen sisse natuke, veidikene, tundub, et talle on pisut armastust vaja - ja siis teine inimene pakub mulle vastu tervet maailma. 

Kui vaesed peavad nad armastuse osas olema, kui sellest juba piisas? 
Tal on aastaid minu suhtes nõrkus, pehmed kohad, vahetevahel ikka otsib, pakub, annab mis vähegi saab, kuigi mina ei anna midagi tagasi? 
Mul on tema suhtes kaastunne seepeale. 
Aga mitte armastust. Mitte rõõmu selle inimese seltskonnas olemisest, mitte rõõmu tema mõtteis positiivne tegelane olemisest, mitte indu tema heaks asju teha, et tal parem olla oleks. 
Lihtsalt kurb. 
Vaene väike.

Muidu mul on ind teha asju nende heaks, keda armastan. On kuidagi maru tähtis olla inimeste, keda armastan, mõtteis positiivne tegelane ja selle nimel pole millestki kahju.
Jätame majanduslikud teemad välja - kuigi nendega on üsna sama; ma olen inimestele, keda armastan, valmis andma nii palju nii asju, energiat kui raha, et endal ka piinlik. JA varem oli veel palju hullem! Ma andsin kõik ära ja ikka muretsesin, et pole piisavalt antud.
Mul on rõõm laikidest fb-s, komplimentidest, headest sõnadest. "Ta mõtleb praegu must hästi, jee!" ja selle nimel võib pingutada küll.
Ent võib ka teistpidi. Oletades, et inimene rõõmustab ja tal on minu suunas hea tunne, kui mina talle hästi ütlen, ta pilte ja poste laigin, tema juures kommenteerin, on rõõmus tunne anda minus täpselt sama, kui oleks tema poolt mulle sedasorti armastust jagades. "Ta mõtleb praegu must hästi, jee!"
"Ta mõtleb must hästi, jee!" ongi minu jaoks armastus.
Vist.

Kui mul tekib kuid tunne, et tal on kama, kas ma kiidan või ei kiida, teda ei huvita, mul kaob lõpuks mott armastust anda ära.
Sest armastus on kahepoolne suhe ja kui teine inimene armastust ei anna, minu oma kuivab ka kokku. Isegi kui enne on olnud väga suur.
Kui ma panen ja panen armastust sisse ja midagi ei tule tagasi, kaotab see suhe mu jaoks mõtte.

Ei, ma ei räägi armusuhetest.
Ma räägin igasugustest suhetest.
Igasugustest.
Kui ma annan, tahan midagi vastu saada. Kasvõi mõnikord märkimist, et märgati. Palju pole vaja, aga midagi. 
Tõsi, ma võin aastaid (liialdamata) kuhugi kellessegi panustada, ilma et vastust ootaks, sest pinnase sissesöötmine võtab aega. Ent kui paljude aastate järel ka ei märgata või märgatakse negatiivselt, mul kaob viimaks huvi. Ta ei taha mind. Mis mul tema meelest viga on? Kas teised lapsed on nii palju lahedamad? No olgu, kui ei taha, pole vaja.
(Süda murdus ja Rong ja mitte keegi mitte kuskil ei armasta mind tuli vastukäivate reaktsioonide peale. Et nagu hoolitakse - aga tegelikult ikka mitte. Tegelikult mitte. Tegelikult tõesti mitte?! Mitte keegi?!?!
Mul siiamaani murdub sees natuke, kui keegi, keda esimese hooga pean toredaks targaks inimeseks, mulle halvasti ütleb. Kui tekib vasturääkivus. Nagu peaks minu inimene olema ja üldse ei ole?!)
Kui ma saan, aga ei anna midagi vastu, on mul hoopis teistmoodi kurb. Ilma valuta kurb. Ei anna, sest ma ei taha sööta armastust, millele ma tegelikult eriti ei vasta. Kui ma mitte midagi ei anna, on see selge märk, et olen saanud armastust rohkem, kui tahaks vastu anda, ja sellest ehmunud. 

Sest armastus on kaup. 
Ma muidugi teiste sisse ei näe, et kuidas nemad suhtuvad, aga mulje on küll sihuke, et armastus on muuhulgas soov, et see või teine sust hästi mõtleks. Kasvõi anonüümselt. "Mul on nii suur kergendus sellest saadetisest, kuigi ma ei tea, kellelt see on." "See oli nii nunnu kommentaar, kuigi ma ei tea kellelt!"
Sihukesi reaktsioone ettegi kujutades on andjal hea tunne. 
Olgu, mul oleks, kui mina see andja oleksin.
Aga kui pind on sisse söödetud, on olnud juba kahepoolne andmine ja seejärel ma annan ja annan ja annan, vastu saamata, tekib tasapisi tunne, et teisel on "nojah, jälle tema."
Kui ta üldse mulle mõtleb. 
Ja mul hakkab korraga piinlik, et olen oma armastust sedasi peale surunud. Tal on minu suhtes see kurbus ja kaastunne, mis mul nende, kes mulle üha oma armastust peale suruvad, kuigi ma midagi vastu ei anna?!
Oih. 
No ... ma siis ei anna enam. 

Kaunis kurbus

Tegelikult olen muidugi liiga väsinud, et kirjutada. Aga kuidagi aitab, kui midagi teha. Isegi kui see on täiesti kasutu asi nagu võrgupäeviku täitmine. 
Olge nüüd, ega ma siis mingi mõistlik ei ole. Kui ma ei läinud Tšehhi mängule, täitsin oma nädalavahetuse teistmoodi. Miska väsisin kohutavalt ära, nii kohutavalt, et peale tuli järjekordne hoog (kuigi PALJU leebem, ei sisaldanud isegi pisaraid) ja mõte, et ma pean ja ma pean ja ma pean uuel nädalal jälle igasugu asju tegema, muudab kogu eksistentsi piinarikkaks.

Nii et ei mõtle sellele.

Romaani pole üldse kirjutanud. Kui homme taas hakkan (ma hakkan), on 40 000 sõna juulis saavutatav, aga ega aega üle ei jää. 
Mitte et ma praegu romaani kirjutaks, onjo. On vaja hoopis võrgupäevikuposti endast välja lasta.
Tegelen põdemisega igas võimalikus ja võimatus suunas ja et mõistusega tean, et ma ei ole halb inimene, ei muuda, et kui ma vaatan kujuteldavate teiste inimeste pähe, ma kujutlen enda suhtes peamiselt kas vastumeelsust või ebamugavust.

Loodetavasti magan öösel välja ja hakkab parem. Väsimus tapab mind efektiivselt. 
Hea uudis on, et pea ei valuta. Viimasel kolmel päeval on küll iga päev migreenitablett läinud, aga mitte mitu, nii et pole hullu.
Vist. 

Tahaks saada tunnistusi, et ma olen tegelt hea. A niipea, kui otse küsimisele mõtlen, mõtlen ka kõigi peale, kes mulle meeldivad, ent vbla ei taha mulle hästi öelda, ja eraldi veel nende peale, kellega ma vast ei ole olnud nii hea, kui võiks, ja otsustan, et ok. 
Nii halb mul olla ei ole.
Mis on tõsi. Nii halb ei ole, et see minu jaoks päriselt halba tähendaks.
On nukker. Pilvelilla päikeseloojangukuldsete servadega. Hämarus ja ritsikasirin. Och, ma olen sellest tundest kunagi kirjutanud ju! Või kui mitte päris samast, siis sarnasest. 

Ei ole ma arenenud teiseks, ei ole.
MisMÕTTES ma polnud eile sama, kes täna? 

Jaa, see on suvine tunne. Öise jõevee mu nahale liibuv suudlus. On pime. Soe mahe tuuleõhk silib mu paljaid õlgu ja käsivarsi. Kruusatee ja nisupõld lõhnavad võidu äravahetamatut suvelõhna. 
Ma tahaksin nii väga, et sa mind armastaksid. Õige, ma tean ju, et armastad. 
Ma tahaksin, et sa seda ütleksid Ma tahaksin, et sa tahaksid seda öelda. Tahaksin, et poleks valus poleks valus poleks valus - ent see valu on samas magus. Mitte lootusetus. Mitte meeleheit. Magus valu, vaikusega värvitud. 
Kurbus, mille lipp on taevas. Mitte keskpäevane selge ja sinine, vaid juuliõhtune, kui kell pole enam üheksa, aga mitte veel kümme ja kõik pilved on ise värvi, kiht kihi all. 

Võtsin seekord kakaokohvi, mitte latte. sest südant on vaja magusaga kinnitada.

Las valu olla magus, mitte mõru.

Ei me ette tea

Tähendab.
TÄHENDAB.

Teile kellelegi ei ole üllatuseks, et ma autist olen. 
Mulle ka ei tohiks olla.
Aga säärast vaimset kokkukukkumist, nagu täna oli, pärast avastust, et mu lend on tühistatud. ei mäletagi. On olnud seda, et ma ei suuda enam inimestele otsa vaadata, on olnud seda, et ma ei jaksa kõndida, nii et liigun jalgu maast lahti tõstmata 20 cm lohinat korraga, aga seda, et nutan kõva häälega ja röögin ... eeee ... 12 olin vist viimasel korral?
Ja seda oli täna üks kümneminutiline sats lennujaamas, siis TEINE kümneminutiline sats tütre juures (kui mulle jäi mulje, et asenduslennu asemel õhtul on pandud teine, mis väljub tunni pärast, ja mina olin juba lennujaamast veerandtunni tee kaugusel, kui sõita kõige kiirema võimaliku vahendi, nimelt Boltiga. Bussiga kuskil 35 minutit, kui võtta aeg peatusest peatusesse ja buss kohe tuleb. Tegelt oli näha lihtsalt mu broneeritud lennu teine etapp, mis ei olnud tühistatud) ja siis juba tore tund aega, kui ma üritasin saada varasemale asenduslennule (üks mu semu samalt lennult sai!) ja läksin hulluks igale poole. 

Kusjuures. 
Ega mul lennujaamas enne kerge ei olnud. Ma oletasin ette, et mingi jama tuleb, Nii et võtsin R-kioskist kohvi ja siis läksin infoletti küsima, mis ma tegema peaks, ma ei oska midagi. Teil boarding pass on olemas? Jaa. Siis polegi midagi vaja teha. Turvalist reisi! 
Nii et ma uitasin veel jupp aega mööda lennujaama ringi, aeg muudkui kulus ja ma ei näinud kuskil tulikirja "Tulge siia, selle lennu inimesed!" 
Nii et proovisin ikkagi check ini, kuigi mul oli netis tehtud.
Minge turvakontrollist läbi. 
Kus on turvakontroll?
Seal edasi, veidi paremale. 
Kas kohe?
Ikka kohe, teil on lennuni ainult 40 minutit!
Turvakontrolli kohal ei olnud silti "Tulge esmalt siia" ega "Kõigile reisjatele vajalik" vms. Ma pidin loomulikust intelligentsist teadma, et sinna peab minema. Infolaua töötaja ... ma ei ole 100% kindel, et ta ei öelnud, et siis pole muud midagi kui turvakontrolli ja turvalist reisi. Aga igatahes ta ei rõhutanud seda turvakontrolli ja kaks "turvat" ("turvakontroll" ja "turvalist reisi") võisid mu peas ühte sulada. 
Kuigi ARVAN, et ta üldse ei öelnud. 
Päris alguses tuli keegi mind aitama, kui ma jamasin pagasikaardi printimisega ja tema abil sain teada, et minu pagas ei ole registreerimist vajav pagas, kui see minuga lennukisse tuleb. 
Tema ka turvakontrolli ei maininud. 

Ehk ma rääkisin tegelikult lennujaamas nelja inimesega (turvakontrolli oma ka), enne kui nutmise ja karjumiseni jõudsin. Täiega otsisin abi ja juhendamist.
Turvakontrolli inimene, saanud teada, et mu lend on tühistatud, minu rahustamise ja seletamise asemel, mis teha, ütles, et mingu ma Finnairi check ini selgitust saama. Ma küsisin, kus see on, ta vastas ärritatult, et sildid on ju väljas, ja näitas käega. Esiteks oli silte 26, teiseks peaaegu mitte kuskil nende all polnud ühtegi inimest, kolmandaks ei uskunud ma ikka veel, et mu lend on tühistatud, vaid arvasin, et tema skänner ei loe mu koodi välja millegipärast, ja lend väljub vähem kui 40 minuti pärast ja ma peaksin juba ammu läbi turvakontrolli olema ja selle asemel pean otsima sajameetrise lettide rea äärest mingit, mille kohta ma ei tea, millist.

Hakkasin nutma. Turvakontroll ärritus veel enam ja näitas käega, et mingu ma edasi, kaugemale. Siis nutsin ja läbi nutu karjusin, et ma ei tea ju, kuhu ma minema pean!!!! 
Olin veel minut aega nutnud ja edasi-tagasi tuianud, siis hõikas tüdinud turvakontroll mu enda juurde ja käskis oodata. Ootasime. Ootasime. Aeg muudkui kulus. Ma arvasin ikka veel, et skänner lihtsalt ei lugenud mu pardakaarti välja ja karjatasin, et kaua ma pean ootama?! Turvakontroll oli äärmuseni tüdinud näoga ja ütles, et kuni tullakse. Ma ilmselt oleksin lolliks läinud, eriti kui nägin ühte vormis tädikest ülirahulikul sammul lähemale tatsamas - aga õnneks tuli tema taga oluliselt kiiremini keegi beežis turvamehe-vormis prillidega noormees, kes alustas hästi rahulikult sellest, et mu lend on tühistatud.
- Aga ... aga kuidas siis mina see ainus siin olen?! Peaks ju palju reisjaid olema, kes hädas?!
- Oi, oligi palju, täna hommikul on ikka hulk inimesi siin segaduses ja hädas olnud.
Seepeale jäin uskuma, et lend on päriselt ka tühistatud, ja muutusin paugupealt poole rahulikumaks. 

Noormees seletas, millal asenduslend läheb, mis kellaks see Prahasse jõuab. Minu hädise "Aga mul läheb juba 17.30 buss!" peale küsis, kas mul on seal kellegagi kontakteeruda, kellega uusi reisitingimusi ja -võimalusi kokku leppida. 
Jaa, on küll. 
Läksin veel poole rahulikumaks. Noormees printis mulle asenduslendude pardakaardid välja, naeratas ja jättis hüvasti. 
Mina vaarusin väljapääsu poole, mõtlesin välja, et helistan tütrele kell 7 (mul jäi tema varasemast jutust mulje, et siis peaks ta tõusma - tegelikult magas ta edasi ka siis, kui tema juurde jõudsin) ja et lähen siis tema internetti noolima.
Kusjuures see ei olnud mu kohene idee. Algul olin "kui ma juba lennujaamas olen, siia ma ka kuni lennuni jään" aga kaine mõistus, mis küsis, et kõik 11 tundi v?! võitis. 
Seda enam, et mul oli internetti vaja, et korraldada oma mängulepääs muutunud oludes. 

----

Väsisin ära. jätkan mingi teine kord. Praegu magama. 
Sest see jada kokkuvarisemisi ikka ... oli. 

________

Vastus notsu kommentaarile, sest mu tütre arvut ei lase kommenteerida, mingid küpsised on, mille lubamiseks klikkimisest ei piisa: wifi võib seal ok olla, aga kui mul ei ole masinat, millega seda kasutada, on sellest vähe abi. Ma ei võtnud arvutit kaasa, liiga suur ja raske, siis oleks pooled muud asjad maha tulnud jätta. 

Stalkerit ei saanud

Noh, ei saanudki.
Stalkerit. Aga kuna koos sellega, et unustasin teid uuesti agiteerida, unustasin ka kõik oma tuttavad (ehk ma mõtlesin, et viimasel hetkel - aga selgus, et viimane hetk oli möödas selleks ajaks, kui ärkasin) ja ükski lähem ei hääletanud ka omal algatusel, siis noh ... ma ei ole väga pettunud.
Endalegi üllatuseks.

Mis seal ikka. Elu. 

Ei ole esimene ega viimane kord, kus ma valesti teen. 

Nüüd on siis Tšehhi mäng (mitte jalgpall, vaid larp) ees. Vaja üle elada. Ja põnev on kindlasti. Vbla asja käigus mitte, aga takkajärgi mõeldes saab kogemustena kasutada. Üks kodanik räägib praegu midagi paralleelselt sellega, et ma kirjutan, ja mul on raske seega meenutada asju, mis kogedes olid dissotsiatiivselt tajutud ja ei jõudnud emotsionaalselt kohale, ent hiljem tulid. Siis ma moodustasin neist takkajärgi tunnetega mälestused ja kirjutasin isegi mingitesse juttudesse.
Ma tean, et need on olnud. Vbla tulevad hiljem meelde. Hetkel olen VÄGA dissotsiatiivne ja lahke inimene räägib minuga pidurdamatult mingitest väga ebaolulisest asjadest, kuigi näeb, et olen peadpidi arvutis ja trükin.

***

Tegelt  ei kirjutanud eile esimesel korral "dissotsiatiivselt". Hiljem parandasin ära, aga oli umbes nagu "dissasiotsiatiivselt." Ja "pidurdamatu" asemel kirjutasin kaks korda eravestluses "pidurmatatu" ja siis küsisin mõne aja pärast järele, kas siuke sõna on üldse olemas. 

Eiei, mitte purjus. Väsinud olin (ja olen).
Ma olin surmväsinud juba siis, kui hakkasime koju tulema. Aga no siis veel sõit. Poole üheks olime umbes kodus. Enne oli vaja (kohe räägin, miks) 24 tunni Primast läbi astuda, nii et tulime ringiga läbi Tallinna. 
Koju jõudes olin selles "pidurmatatus" olekus.
K asus parandama Poeglapse ratast, millega too igal argipäevadel tööl käib ja täna õhtul plaanib sõita sõbra juurde jalka finaali vaatama. 
K remontis ratta ära öösel enne kojuminekut. Selle jaoks oligi vaja 24 tunni Prismast tuua uus sisekumm ja ventiil. 
Õige ventiiliga õige suurus oli muidugi otsas, nii et tuli mingi vale ventiiliga variant ja K jamas (tsenseeritud variant sellest, et "nussis") sellega, kuni  kell sai 2:38. 
Vahepeal pissis koer jälle põrandale. Ta ilmselt Estconil sülitas oma tabletid välja ja ma rohu sees ei märganud neid. Ta on õppinud neelamist feikima. Kodus sain aru, kui rohu põrandale sülitas.
Eks tuleb homme minna ja loomaarstilt küsida, mis siis nüüd teha. 
Vbla saab uued rohud, aga SEE kuur ei saa läbi selleks ajaks, kui välismaale lähen.  Ega ka selleks ajaks, kui Poeglaps läheb sõbra sünnipäevale ja Tütarlaps tuleb tema asemel koera hoidma.
Tunnen, et mitte miski ei saa kunagi korda. Aga see tunne pole mitte meeleheitelisel kujul, vaid totaalne väsimus ja kurnatus ja "miks üldse üritada".
Üritan ikka. Liiga hästi sisse õpitud. 

Muidugi mul valutab praegu pea. Miks te üldse küsite? Kusjuures ma kõigest muust pole üldse kirjutanudki.
Asju oli leegion, enamik head. Mulle hirmsasti meeldivad vestlused, mis kestavad 5 tundi ja mida peetakse kahe inimese vahel. (Mitte sellega, kes lakkamatult pisiasjadest rääkis, olge nüüd. SEE vestlus ei pakkunud mulle midagi, sest pold Päris Teemadel.) Mulle meeldis paljusid inimesi näha seal ja siis ma kirjutasin oma hea vestluse ümberjutustust kodus veel tunni sellele, kellest rääkisime.
Vesi oli nii soe, ujumine OO. Ja kahe Stalkeri osas ma pold isegi mõrkjas, et ma ei saanud, sest sai Kristi Reisel, kes on tore inimene ja kirjutab hästi.

Ma sain vist ... kaks teist kohta ja ühe neljanda? Ja veel mingeid, mida ma ei mäleta. Igatahes kõik kandideerinu eskümnes sees. 
Oleks old meeles tuttavaid õigel ajal agiteerida, küllap oleksin saanud ka. 
Aga no ei ole esimene ega viimane kord, kui valesti teen.