Kafkalik õudus jätkub.
Et siis ... riik ei maksa Poeglapsele vajaduspõhist õppetoetust, sest tema isa, keda me pole 10 aastat näinud, saab head palka ja seega Poeglaps ei kvalifitseeru toetusevajajaks? Ja et meie elanikeregistri elukohad on alati erinevad olnud, ei koti kedagi?
Mul on tunne, et komistasin kuskile paralleelreaalsusse, kus mitte miski ei lähe, nagu mulle hea oleks, ja ma ei oska midagi teha peale hullunud pilgul ekraani jõllitamise ja solitaire'i mängimise.
Olen nii vihane, et võiksin riigi kohtusse kaevata, ainult et ma tean (isikliku tuttava kogemus), et kuigi inimesel on phmt võimalus kohtuasi riigi vastu võita, kui tehtud seadus on põhiseadusega vastuolus, ta peab valmis olema aastaid kohut käima, jooksvaid kohtukulusid kandma ja ise jurist olemata pole ikkagi erilist loootust.
Eks mu šokk läheb mingil ajal üle ja me saame kuidagi hakkama. Seni oleme saanud ju.
Aga et ONGI sellised seadused, et vanemal pole kohustust üle 21-aastast last toetada, aga samas on vanema liiga suur sissetulek põhjuseks, miks 21-24 aastane isik vajaduspõhist õppetoetust ei saa, ajab juhtme ikka meeletult kokku.
Poeglaps pole veel 21. Tegelikult pole ta veel 20 isegi. Ehk siis ... ta peaks oma isa kohusse kaebama, kui too ise talle maksma ei hakka? Sest alla 21-aastasel lapsel on õigus vanema toetusele, kui ta õpib täiskoormusega?
Kas kellelgi meie riigis ei teki tunnet, et vbla on see liiga raske noorele? Korraga ülikoolis õppida (ilma toetuseta sealjuures) ja kohut käia?
Kafkalik õudus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.