Kolmapäev, 27. veebruar 2013

Kadunud leivaviilu juhtum

Minu praktikabaasis on olemas nii söökla kui kohvik.
Kohvikus on purskkaevud, elusad taimed, kriidiga mustale tahvlile kirjutatud menüü, äärmiselt ahvatlevad (lilli ning muinasjutumaad meenutavad) kondiitritooted ja säravrohelised värsked salatid. Puder maksab 1.35.
Ma peaaegu ostsin seda korra, aga siis hakkas rahast kahju.
Sööklas on räigelt erkkollased seinad, mis on hoolikalt veel ilgemaks kujundatud kolme vist guašiga plätserdatud ja ebamääraseid Miskeid kujutava pildi abil. Valged lauaplaadid, paar kunstlille ümber koolaautomaadi, aknad puuduvad.
Puder maksab 45 senti, klaas keefiri 55 ja lambaraguu 4.10.
Ma sõin putru, mis oligi täiesti söödav, aga ei sisaldanud ei võid ega moosi - ning räiged kollased seinad ja laipvalged lauad ajasid tuju täitsa ära.

Lühidalt: otsustasin edaspidi toidu ise kodunt kaasa võtta. Eriti kuna me osakonnas on olemas köök külmkapi, rösteri, mikrolaineahju ja veekeedukannuga.
Külmkapi peal ripub kasutamisõpetus, mille ivaks on, et toidu peale tuleb kirjutada omaniku nimi ja kuupäev, millal toit kappi pandi. Seda selleks, et igavesti vedelevad hallitavad leivakontsud saaks minema visata ja lisaks vedelemajätjale öelda, et ära enam niimoodi tee.
(Sest inimesed on seal sõbralikud ja tsiviliseeritud ja üldse ei sõima, v.a. need, kes omavahel eriti head sõbrad on.)

Võtsin toidu kaasa. Panin kappi. Koos kuupäeva ja nimega comme il faut.
Suurem osa sööki sai samal päeval otsa, aga natuke juustu ja üks pisut murenenud viil leiba jäid ootama ülehomset, kui ma taas tööle ilmuma pidin.
Tulen mina kaks ööd hiljem taas tööle, kaasas nii palju toitu, et koos kappijäänuga saaks parasjagu päev otsa kõhu täis hoitud - aga kapis on alles ainult minu juust. Leiba pole.

Vaatan hämmeldunult ka teistele riiulitele. No ei ole mu leiba! Väikest närust, natuke katkist viilu Kodupaiga leiba suvalises krabisevas kilekotis ei ole enam seal külmkapis!
Nojah. Õnneks oli mul kolm viilu leiba veel kaasas, nälga ei jäänud, aga hinge puges närvlikkus ja kurbus. Tõ menja nje uvažaješ, tundmatu leivaröövur. Kas sulle tundus see viil liiga katkine ja üksik ja viskasid ta minema? Või sõid ära? Lihtsalt niisama, täiesti jultunult, üldse mõtlemata, et tühja sest söömisemõnust, ma ju märkan, et leib on puudu! See ju häirib mind! Ma pean nüüd kõiki kolleege vaatama pika mõtliku pilguga, mis endamisi küsib: "Kas sina oled mu leiva kadumises süüdi? Mis mu leib tegi, et sulle ette jäi?!"

Nojah. Surusin tahtepingutusega häirituse alla ja mõtlesin kadunud leiva juhtumist ainult söömas käies, muidu mitte. Võitlesin kõigi "kes on kõige enam leivaröövli moodi?"-mõtete vastu meenutades, kuidas ise oma esimese ülikooli ajal oma üürnike toitu sõin salaja. Mitte seepärast, et ma neid poleks austanud, vaid seepärast, et mul oli kõht tühi ja seal ometi oli söök, otse käeulatuses!!!
Sain asjast enam-vähem üle.

Kuni ülejärgmisel tööpäeval avastasin külmkapi ukse seest tuttava kilekoti, kuhu oli tuttava käekirjaga peale kirjutatud minu nimi ja leiva kappi panemise kuupäev.
Esimese hooga kahtlesin tõsiselt oma terves mõistuses. Teise hooga mõtlesin, et ju siis keegi tõstis asju ümber - kuigi perutavatest mõtetest hoolimata ei tabanud ma kuidagi ära põhjust, mis asjaoludel pidi ta mu leiva juustu alt välja võtma ja mujale asetama, samas juustu endisele positsioonile lebama jättes.
Kolmanda mõttena kontrollisin kotile kirjutatud nime, neljandana tegin koti lahti ja võtsin leivaviilu välja, eeskätt uurimaks, kas see on veel söödav.

Oli küll söödav.
Tundus lausa päris värske.
Ja lisaks, taipasin leivaviilu silmitsedes, oli see erinevalt minu kergelt murenenud ja katkisest viilust ka täiesti terve. Üks kahest: kas leib paranes ise külmkapis viibides ära ja kasvatas oma augud kinni - või polnud tegu sama leivaviiluga.

Kohe hakkasin oma kolleege veel palju huvitatumalt uurima kui varem =)

Esmaspäev, 25. veebruar 2013

Mõistame läbi sarnasuste

Üks patsient (mees), kes üldiselt paistab silma väga käreda ja järsu olekuga, seisis ligi tund aega akna juures ja vaatas loojangut.
Selline loojang sattus, kus kogu taevas on täis pakse hallikaslillasid pilvi, aga horisondi kohale jääb lai selge triip, mis üleni kuldseks värvunud. Päike üha vajub ja vajub, tema kollane muutub üha punasemaks, kuldne lint tema ümber üha kahvatumaks, kuni päikeseketas kumab kukerpuumarja karva täiusliku prožektorina kahvaturohekas taevas ja vajub siis ootamatult kiiresti, vaid paari minutiga tumedate puude taha.

See oli esimene kord, kui seal olles taipasin, kuidas mul ikka õnne on.
Nagu koeral.
Oleksin tahtnud minna ja midagi öelda. Võib-olla selle kohta kui kaunis ja värki. Võib-olla käe õlale panna.
Aga ei julgenud hetke rikkuda. 
Loodetavasti tuleb tal neid veel palju-palju-

palju.

Reede, 22. veebruar 2013

Pange asjadele õiged nimed, krt!

Te teate närvisüsteemi baasjaotusi (kesk- ja perifeerne, somaatiline ja autonoomne).

Somaatiline on tahtele alluv. Autonoomne on tahtele allumat...
...aaaaaaaeei.

Mismõttes on autonoomne närvisüsteem tahtele allumatu?
Ei ole ju! Tõsi, seda ei saa päris otse juhtida. Ei saa mõelda: "Süda, löö aeglasemalt!" ja siis süda kohe aeglustab tempot.
Aga see ei tähenda, et autonoomset närvisüsteemi ei saaks tahtega mõjutada. Kõik need lood positiivse mõtlemise heast mõjust - need räägivad sellest, kuidas me mõjutame oma tahtega autonoomset närvisüsteemi. Meditatsioon, lõõgastumisharjutused, rahunemistehnikad - me mõjutame oma tahtega autonoomset närvisüsteemi. Olgu, ma ei saa endale öelda, et nüüd tahan orgasmi saada, ja siis saangi (kuigi on mõned erandid, kellest tema räägib). Masturbatsioon (vähemalt naissool) ei tööta ka ilma erutuseta (s.t. ilma iha kütva kujutluspildita pole suurt mõtet nühkida), aga kui kujutluspilt luua ja selle abil orgasm saada, siis oo imet!
Me mõjutasime just tahtega oma autonoomset närvisüsteemi!

Autonoomne närvisüsteem on miski, mida me saame oma tahtele allutada kaudsete (mh. ka ravimid), mitte otseste vahendite abil, ja mille allumine pole täielik. Aga öelda, et autonoomset närvisüsteemi ei saa tahtele allutada, on inimestelt väe ja eneseusu võtmine.
Selline keelekasutus, kurask, tekitabki siukse abitu tunde, kus inimene tahabki istuda, käed rippu, ja tõdeda: "Ma ei saa midagi teha, see värk ei allu mu tahtele, oo häda".

Pfff.

Pühapäev, 17. veebruar 2013

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga

On mingisugune täiesti eriline väsimuse aste, kus ma hakkan köhima ja värisema, aga pea ei valuta. See on siis, kui on phmt tore ja murevaba, ainult väga magamata olla.
Ja siis on selline kehalise väsimuse aste, mil teha jõuharjutusi isikliku rekordi piirimaile on täiesti võimalik, aga minna üks peatusevahe jalgsi edasi järgmist bussi ootama on täiesti võimatu ja peab istuma peatuses pingi peal ja nürilt enda ette põrnitsema, sest ei jaksa.
Ja siis on muidugi väsimus, mis paneb pea valutama.
Ja väsimus,  mis on liiga suur, et voodit üles tegema hakata. (Sellega ei saa hästi magama minna.)
Ja väsimus, millega ei tahagi suhelda enam, tõesti ei taha. Isegi skaibis mitte. Sest kellelegi teisele peale iseenda mõtlemine on raske töö korraga.

Õenduskool õpetab mulle väsimuste kohta rohkem, kui kaks last õpetasid. Sest ma olin sageli laipväsinud ka nende beebieas, ent siis oli pidevalt silme ees lootusrikas teadmine, et kui ma tõesti tahan, võin tegelikult magada kogu aeg, kui laps magab. Tõsi, see võttis mult igasuguse vaba aja ja sageli tuli magada veidras kramplikus poosis, rind lapse suus, aga vähemalt ma sain magada, kui magada oli vaja.
Nüüd on kuidagi teistmoodi.
Phmt saaks ju ikka magada, tuues ka nüüd ohvriks kogu vaba aja, kuid kuna puudub lohutus "aga lapsed on varsti suuremad ja see möödub," ei raatsi.
S.t. kui kool on läbi, tuleb ju töö ja siis on kõik veel hullem!
Või vähemalt on oht, et siis on kõik veel hullem. Päriselt ette ei tea keegi.

Kui järgmisel päeval on vaja vara tõusta, ei viitsi Organism viimasel ajal enam korralikult magama jäädagi. Või no jääb ikka, aga iga veider tuuleõhk või tänavalaterna vilkumine rebib ta kohe ärkvele ja ta viskab ööpimedusse üles nõudliku: "Eideke! Mu arust peab varsti kargu alla ajama!"-üleskutse. (Üleskutse ses mõttes, et kutsub üles tõusma.)
Mispeale mina vaatan kella, tuvastan, et 2:42 ja nagu vara veel, ning Organism köhatab vabandavalt ning jääb taltsalt uuesti tuttu - ainult selleks, et kell 3:20 uuesti ärgata ja röögatada, et kohe peab riidesse panema. Ja siis kell 4:04. Ja siis 5:22 (ning see on juba tõesti paaniline karje; siis mul vahel ei õnnestugi enam uinuda, sest mis sa seda tühist tundi ja veel natukest aega ikka enam unetad) ja kiljed "Eideke! Kui sa nüüd kohe, kell 4:57 ärka, ei jõua sa hommikul ei kõhulihaseid teha ega duši all käia!" on mulle ikka väga tüütuks muutunud juba.

Nagu arvata võib, ei aita sellised lõbusad öised vahepalad mind kroonilise väsimuse vältimisel üldse edasi.

Samas on Organism mõnes asjas ka üllatavalt koostöövalmiks ja mõistlikuks muutunud.
Näiteks kui ma olen sedasi väsinud ja tujutu ja pahur, nagu ma olen, ning mõtlen end toiduga lohutada, arvab Organism esmalt, et tema arust ei kõla täis kõhuga lisaks süüa üldse mitte lohutavalt, vaid hoopis kurnavalt. Ja kui ma teda ignoreerides kell kümme õhtul ikkagi mingeid keedumune majoneesiga näost sisse ajan, ütleb Organism mulle pärast õnnetult: "No milleks seda vaja oli? Nüüd on veel halvem olla!" ja ma olen sunnitud tõdema, et tal on õigus.
Järgmisel korral on tal seega juba kergem mind veenda.
Millega seoses möödunud sügisel tekkinud ootamatult sale joon kestab päris kenasti edasi ja füüsiline võimekus küll plahvatuslikult ei kasva, aga vähemalt ei kahane ka. Sest nojah, kui ma kolm päeva ei treeni, hakkab pea valutama ning ringi käima ja Organism kraabib mind seestpoolt küüntega ja hädaldab, et ta on raisus ja kõduneb juba ja võtku ma midagi ette, tõstku vererõhku ja kohe, APPI, EIDEKE, APPI!
Ja siis ma treenin. Mis mul muud üle jääb!
Oma Organismi tuleb ju kuulata ning vähemalt minu oma paistab tegelikult silma ka päris hea enesesäilitamistungiga. Nii et tema kuulamine on õigupoolest tervisele kasulik.

Et Organismile väga meeldib mu armsamat katsuda ja vereringe juba lihtsalt kallistamisele mõtlemise peale heaoluhormoonidest kihisema virutatakse, on ses valguses üsna hea märk, eks ole? =)

Viimane lause sai kirja pandud seoses sellega, et olen igal võrgupäeviku pidamise aastal siin valentinipäevast kuidagi välja teinud ja sel peab järelikult ka tegema. Puhtalt traditsioonide nimel.
Ja seepärast ka, et tegelikult on tore, et on olemas päev, mil on igati sobilik ja üldse mitte ootamatu mõelda hoolimisest ja haavumisest, ihast ja igatsusest, kirest ja kiindumusest, seksist ja siirusest - kõigest sellest, mis muudab
vähemalt minu elu maitsekaks; annab tunda, et tegu on ikka elu ja mitte mingi ühtlase lillornamendiga
(Isegi kui see õige mõtlemise päev oli juba jupp aega tagasi ära. Ma ju kõike ka kohe ei jõua!)

Kolmapäev, 13. veebruar 2013

Hea nõu

Keegi on siia tulnud otsinguga "kuidas tagasi võita oma armsam".

See on tõsine probleem, aga paraku oskan välja pakkuda ainult ühe hea nõuande:



Sõnad (targad, kuigi karmid)

Every time that I hear a woman cry 'cos her man has left her flat
I just feel like saying, "don't be such a fool, you fool."
Better dry your eyes, can't you realize
You gain nothing by that
Well, that's no way to keep his heart warm, baby,
When his love grows cool

What's the use in sighing?
What's the use in crying?
If he's wandered off the track
'Cos if your kisses won't hold the man you love
Then your tears won't bring him back, no

You might as well be cheerful
There's no use being tearful
If he's given you the sack
'Cos if your kisses won't hold the man you love
Then your tears won't bring him back

Now, listen
If sweet sugar kissin' isn't gonna make him come home
Tell me, how do ya hope to keep him to ya
With tears instead of song

Just be a normal fella
Come on, say "What the hell-a"
Get his clothes and help him to pack
'Cos if your kisses won't hold the man you love
Then your tears won't bring him back

Love is like home cooking: good, and wholesome
But all men need some mutton on the outside now and then
If you find your boy is cheating,
Do the same, old dear
He's only giving you the chance that you've been waiting for for years
My goodness! Tears won't get you anything
Just a shiny red nose
Go on, paint up, powder up, put on your swellest clothes
Men: go and get 'em by the score
Neglected girls shouldn't worry
That's what God made sailors for!

Don't cry for him or chase him
Just go out and replace him
With some good looking Tom, Dick or Jack
'Cos if your kisses won't hold the man you love
Then your tears won't bring him back

If your kisses won't hold
The man you love
Then your tears won't bring him back!

Kui tagasivõitmist ootab naissoost armsam meesoost inimese poolt, siis ei oska ka mingit muud nõu anda.

Põhimõtteliselt soovitaksin keskenduda sellele, et olla ise parem inimene - isegi kui armsam seda ei märka või see teda ei huvita, oled lõpuks ikkagi võiduseisus ehk oled igatahes saanud paremaks inimeseks =)

Teisipäev, 12. veebruar 2013

Peegel ja lumi ja valge satiin

Vastlakuklid on ahjust võetud (heade kuklite saladus on võiga taigna sees mitte koonerdada), Nights in white satin mängib ja kass tuleb ning viskab end ekraani ja klaviatuuri vahele külili, sest siis on seltskond ja peaaegu tähelepanu-keskpunkti-tunne.

Kui ma mõhi loen, siis mul tekib alati stiililine peegeldus mõneks ajaks, sest ta sõnastab nii kaasakiskuvas mõtterütmis kõike, et hakkad ise kah samas rütmis mõtlema.

Üldse märkan, et ma peegeldangi inimesi. Mitte ainult sisuliselt (kui sa oled minuga avameelne, olen ma sinuga vastu avameelne. Kui sa oled ettevaatlik ja kompiv, olen ma ka ettevaatlik ja kompiv), vaid ka stiililiselt. Võtan üle nende sõnu ja sõnastusrütme, väljendeid koos hääletooni ja ilmega, ja siis annan tagasi. Ainult mõnedel juhtudel, kui endale ära sõnastan, et "see tüüp on minust veel kobam," võtan juhtimise enda kätta.
Ent enamasti, kui teil suhtlemispeeglit on vaja, ma täiesti tepsin, seda paremini, et teen seda täiesti mitteteadlikult ja kogemata. Vahel tunnen piinlikkustki, kui olen inimesele täpselt tema hääletooni ja ilmega tema enda lause vastu söötnud ja sellest ise alles sekundi pärast aru saan. Peaaegu nagu mõnitaks - ainult et tegelikult lihtsalt õpin ringkonna reeglid selgeks ja siis rakendan.
"See inimene/see rahvas funktsioneerib nii, neil on need naljad, need lülitid, need teemad" - ja kui ma selle selgeks saan, siis suudan nendega juba suhelda ka.
Enne on põhiliselt peavalu.
Mis on peegel olemise põhipuudus: enne reeglite äraõppimist ei suuda suhtlemist nautida, üldse. Tuleb üledoos, pea hakkab valutama ja tahaks omaette olla kuskil.
Kasvõi kempsus.

...ja lumi muudkui sajab ja sajab terve päeva ja öö, ühtlase valge puistena, täis veendumust, et nii peab, nii käib. Talv on võrratu aastaaeg. Kuidagi ehedam, ürgsem ja ausam kui muud. Lumi ja külm on nii mastaapsed, nii võimsad, et katavad ka linna ära. Päike, lehed ja lilled sellega nii hästi toime ei tule, nad on linnakeskkonnas täiendid, mitte peamised mõjurid.
Aga lumi - langev lumi, seda ei huvita miski, ta muudab kõik enda järgi. Matab helid, värvid ja konarused. Ja siis naeratab, sametpehmelt.


Pühapäev, 10. veebruar 2013

Veebruar

Tähelepanelik kommentaarilugeja on vbla viimasel ajal märganud teatud perioodilisusega siginevaid viiteid mingile senipõhjendamata hirmsale väsimusele.

Minu uus praktika on ÜLIÄGE - ja üks vahetus on 12 tundi järjest.
KAKSTEIST tundi järjest uusi asju teha, uut keskkonda ja uusi inimesi õppida.
Phmt, sõnaselgelt välja öeldes on seda ilgelt palju. Samas püsib asi siiski veel selle serva peal, kus ma ei lähe päris hulluks (ükspäev hakkas pea pärast 9. tundi küll valutama tegelt - ent viskasin ibuka sisse ning see võttis ära nii peavalu kui väsimuse ühekorraga), vaid olen lihtsalt järgmisel päeval laip ja tahan šokolaadi ja pai ja vbla natuke kakelda ka, et aur välja lasta.
Ülejärgmine koidab siis uus praktikapäev ning kõik hakkab otsast peale.

Praegu on šokolaad, pai sai ka natuke (füüsilist eeskätt, aga see-eest parimat sorti) ja tunni aja pärast tuiskan rongiga last sünnipäevalt ära tooma, jäkk, õudne orjatöö on see lapsevanemlus.
Kõht juba valutab, sest ma pole harjunud enam 60 grammi šokolaadi sööma (kirjutasin algul "süüma," jap, kuna lisaks läks sama palju pähkleid ja trenni täna ei tee, on süütunne ka), pole üldse harjunud šokolaadi sööma ja kõik on niiiiiiiii väsinud.
Seedesüsteem selgesti samuti.

Ja siis selles väsimuse-oravarattas on kogu aeg halb, sest mõelda: ma ei kirjuta ju midagi!
Eelmise nädala resultaat oli 2400 sõna, seda pole just palju.
Ent selle nädala oma on 0.
Null.
Nagu "mitte midagi, mitte ridagi, ei ühtegi mõtet, ei mõtteribagi"-null.

Neil Gaiman ütleb, aga mida mina teen?
Vingun, et väs-si-nuud, treenin samas, nagu sõltuks sellest mu hingeõnnistus, käin leevikesega suudlemas ja talle silmisse naeratamas (täiega toimib, krdi südantmurdvalt vastupeegeldavad ja rõõmsad silmad!), kasvatan lapsi, pesen pesu, teen süüa, õpin õendama ja ja ja...
muud eriti ei midagi.

Aa, siiski, muidugi: süütundmine! See võtab ka oma aja. Et miks ma ei kirjuta ja miks ei tee veel igast järgmisi asju, mis mulle olulised on: igast larpivärke ja kogukonnaasju ja inimarmastamist neile aja ja tähelepanu pühendamise näol.
Põhiliselt kulub süütunde kasvatamisele see aeg, kui on tunne, et ma pole piisavalt lahe, et eksisteerida. Praktikal ei ole sellisteks lollideks sõõrsuu-mõteteks (mis imevad end sulle külge ja verest kuivaks ja rebivad tüki liha ka veel kaasa enne lahti laskmist) mahti, seal pole vaja olla mitte lahe, vaid kätedesoga puhastatud, kiire ja patsiente omavahel mitte segi ajada.
Niisiis kasutan süütundmiseks muud aega (mil olen ühtlasi liiga väsinud, et oma nõmedaid mõtteid ohjes pidada) ja tunnen end lisaks ka seepärast süüdi, et nii lollile asjale aega kulutan =P

Sitt.

A muidu on hea ju.

***

Talvenaine III

Minu elu on vesi.
Laukad, lained ja kraan.
Kõnnime kahekesi.
Asfalt sillerdab lampide valgel
nagu katkine klaas.

Minu elu on vesi,
mõtlesin lõputul talvel,
mis jäätas nii sooned kui suu.
Kõnnime kahekesi,
ühes kindaga käes
teine kindaga käsi.

Pihkude vahele sulab
kevad.
Sest temperatuur.

Teisipäev, 5. veebruar 2013

Aga äkki ongi vaja peksa saada?

Rääkisin oma tütre onuga, ühega neist inimestest.
Meil mõlemil oli madlarõhkkonnapeavalu ja vähemalt minul lisaks veel homme algava praktika tõttu natuke hirmul-paanikas-sitt olla, aga me meeldime üksteisele ja andsime oma parima, et võtta ja pakkuda pooleteisttunnisest jutuajamisest bussisõidu vältel nii endale kui teisele midagi elusat ja isiklikku.

Ja rääkisime ja rääkisime ja mu peas koorus tasapisi välja küsimus (mida ma ei küsinud, sest tundus pretensioonikas - ilmselt lõin lihtsalt põnnama): kui sellised inimesed nagu tema ja ta pere tekivad siukse sita järel ja läbi, nagu nad on ära näinud, ja (võltstagasihoidlikkuseta) sellised inimesed nagu mina läbi sellise sita, kust mina olen välja roomanud, siis kumb on tõenäolisem:

* kas me oleks veel palju suuremad, eredamad, elusamad ja mõistaksime maailma palju kergemini, kui meid oleks noores elus paremini koheldud ja õudset-halba-rebestavat oleks vähem olnud

* või oleks me pigem luitunumad, lepiksime vähemaga ja oleksime poole rumalamad, sest poleks olnud põhjust ponnistada ellujäämise nimel ja end selle käigus taeva suunas sirutada?


Võib-olla ikkagi ongi liiga hea elu inimesele hullem taak kui parasjagu raske, valus ja kohutav?

Laupäev, 2. veebruar 2013

Väga paljude võõrkeelsete sõnadega postitus

Juba mitu aastat olen mõelnud, et esindan toitu valmistades üht teatud uut, moodsat tüüpi cuisine'i. Ja oodanud, et keegi selle köögikunsti vooluga ometi avalikkuse ette tuleks, et ma saaks öelda: "Jah! Just! Mina ka nii!"
Paraku tundub, et pean selle esitluse ikkagi ise ära tegema, muidu seda ei juhtugi kunagi. Võibolla seetõttu, et see cuisine ei olegi nii enesestmõistetavalt cool ja hip, kui ma arvasin - kuigi tõenäolisemalt see lihtsalt vajab, et ta toodaks avalikkuse ette kellegi nii peene ja taamiliku poolt nagu mina olen. 

Niisiis, mu daamid ja härrad, pidage hinge kinni, kuni kostab trummipõrin. Ma esitlen teile...

Ugly Foodi!

Ugly Food on toiduvalmistamise viis, mille juures keskendutakse toidu maitsele ja konsistentsile, ent ei jäeta päris tähelepanuta ka selle välimust. Ugly Food maitseb suurepäraselt, selle tekstuur võib olla nii krõmpsuv, siidjas kui kiuline, just nagu teile meeldib. Valmistamisel võib kasutada kõiki valmistamismeetodeid, mis teile pähe tulevad, samuti on vaid väga tillukesed piirangud toiduainete osas, millest te oma Ugly Food hõrgutise hellalt ja armastusega valmis meisterdate. Nii oivaline 38% rõõsk koor, naturaalne vaniljekaun ja punase peedi magusjad viilud kui poekotlet kiirnuudlitega on Ugly Foodi laiade tiibade alla mahutuvad toorained. Teie toit võib olla nii tervislik ja ökoloogiliselt puhas kui ka naatriumglutamaadiga üle uputatud ja kantserogeenne, see on puhtalt teie endi valik.  
Ugly Food sobib teile igal juhul suurepäraselt!

Ugly Food toitu valmistades tuleb meeles pidada vaid nelja lihtsalt põhimõtet:

1) Väldi roogi, mis rivistatakse erinevate komponentidena taldrikule. Toit, mille puhul sa peale vaadates kohe ära näed, kus on kartul, kus liha, kus salat ja kus kaste, ei ole Ugly Food.
Tõeline Ugly Food chef viilutab kartuli ära, laotab ahjupannile, puistab sinna peale pisikesteks juppideks hakitud liha, siis katab selle tomati- ja sibulatükkidega ning kordab protsessi kartulist alates veel korra. Valab siis kõik ohtra kastmega üle, puistab peale heldelt riivjuustu ja kena näputäie musta pipart, ning küpsetab rooga 150 kraadi juures ahjus, kuni komponendid on rahuldavalt pehmed ja üksteisest läbi imbunud.
Üldse mitte kunagi ei rivista ta toiduaineid piinlikult alasti ja äratuntavana sööja taldrikule.



* Toidu valmistamise juures kasutab Ugly Food kokk nii vähe erinevaid nõusid kui võimalik.
Kui sul on vaja keeta, vajad sa muidugi potti ja kui hautada, siis hautamispotti, küpsetamiseks ja praadimiseks erinevaid panne.
Kuid küpsetuspulber sega jahuga otse jahu mõõtmiseks kasutatavas nõus, kõikvõimalikud vahustamised püüa teha ühes ja samas anumas, seda eelnevalt pesemata (nagunii segunevad ained koogi sees ära ju!) ning loomulikult on sinu ülim eesmärk valmistada soe õhtusöök nii, et ühes nõus valmivad koos nii köögivili, loomsed toiduained kui tärkliserikas kõhutäide - ühepajatoidud, vormiroad ja paksud supid, riisiroad, hautised ja kastmega pastaroad on klassikalised Ugly Food kõhutäited, ent sa saad neid veel hõrgumalt ja vaevavabamalt valmistada, kui kasutad harjumuspärasest vähem nõusid.


* Kolmas juhtnöör on järgmine: ära maksa nime eest!
Parmesani juustu asemel võta külmkapis ilma kileta seisnud ja kivikõvaks kuivanud hollandi (või misiganes) juustu tükike. Sajarahase Šveitsi tumeda šokolaadi asemel kasuta rahulikult kõige odavamat Säästumarketi Tumedat (kuni see on šokolaad e. valmistatud kakaovõist ja kakaost, mitte muudest rasvadest, loomulikult). Unusta Itaaliast toodud ehtsad tiramisu-küpsised, sa ei vaja neid - Ugly Food kaitseb su rahakotti nagu iseenda oma!
Alati vali retseptis olevaga samasse toidugruppi kuuluv, kuid võimalikult odav tooraine!



* Ja lõpuks, kuigi Ugly Food on igasuguse peenutsemise vastu toiduvallas, ärgem unustagem kokkamisel siiski ka toidu välimust.
Klassikaline Ugly Food roog näeb välja nagu oleks keegi seda juba korra söönud. Seetõttu on näiteks Ugly Food kondiitri- ja pagaritoodete puhul väga hinnatud vahenditeks kakao ja šokolaad, mille pruun pind turvaliselt ja meeldivalt kinnitab, et kord juba tarbitud söök on kellegi meelest kindlasti söödav olnud ja seega ei eksi sa seda tarbides kunagi oma karjast kaugele.
Püreesupi värvivarjund võiks olla meeldivalt haiglane: selle annab näiteks spinati ja karri koos kasutamine. Samas mõjub selge supp väga hästi, kui kõik komponendid on küllalt väikesteks ja äratuntamatuteks hakitud, nagu oleks keegi neid hooletult närinud.
Moos ja või tasub alati segada pudru sisse, siidiste piimakreemiroogade välimuse saab edukalt Ugly Foodile sobivaks disainida, lisades nende pinnale kas kergelt leotatud tumedaid rosinaid, šokolaadipuistet või pruunikaks ja tihedaks keedetud maasikamoosi.
Üldiselt on raske teha klassikalise Ugly Food välimusega toorsalatit, kuid ekspermenteerides värvikate punase- ja rohelisetükiliste salatikastmetega, võite saavutada lausa ootamatult usutava pisut seeditud toidu mulje.

Niisama lihtne, meeldiv ja kasulik ongi valmistada Ugly Food toite.
Saa ka sina juba täna osaks Ugly Foodi üha kasvavast kokkamis- ja söömiskogukonnast, ole sama cool ja hip kui mina!

NB! Kõik fotod on puhtalt illustratiivsed, südametunnistusepiinadeta varastatud ja pole üldse kindel, et piltidel olevad road tegelikult koostise ja valmistamismeetodi osas Ugly Food põhimõtteid järgivad!