Pühapäev, 10. veebruar 2013

Veebruar

Tähelepanelik kommentaarilugeja on vbla viimasel ajal märganud teatud perioodilisusega siginevaid viiteid mingile senipõhjendamata hirmsale väsimusele.

Minu uus praktika on ÜLIÄGE - ja üks vahetus on 12 tundi järjest.
KAKSTEIST tundi järjest uusi asju teha, uut keskkonda ja uusi inimesi õppida.
Phmt, sõnaselgelt välja öeldes on seda ilgelt palju. Samas püsib asi siiski veel selle serva peal, kus ma ei lähe päris hulluks (ükspäev hakkas pea pärast 9. tundi küll valutama tegelt - ent viskasin ibuka sisse ning see võttis ära nii peavalu kui väsimuse ühekorraga), vaid olen lihtsalt järgmisel päeval laip ja tahan šokolaadi ja pai ja vbla natuke kakelda ka, et aur välja lasta.
Ülejärgmine koidab siis uus praktikapäev ning kõik hakkab otsast peale.

Praegu on šokolaad, pai sai ka natuke (füüsilist eeskätt, aga see-eest parimat sorti) ja tunni aja pärast tuiskan rongiga last sünnipäevalt ära tooma, jäkk, õudne orjatöö on see lapsevanemlus.
Kõht juba valutab, sest ma pole harjunud enam 60 grammi šokolaadi sööma (kirjutasin algul "süüma," jap, kuna lisaks läks sama palju pähkleid ja trenni täna ei tee, on süütunne ka), pole üldse harjunud šokolaadi sööma ja kõik on niiiiiiiii väsinud.
Seedesüsteem selgesti samuti.

Ja siis selles väsimuse-oravarattas on kogu aeg halb, sest mõelda: ma ei kirjuta ju midagi!
Eelmise nädala resultaat oli 2400 sõna, seda pole just palju.
Ent selle nädala oma on 0.
Null.
Nagu "mitte midagi, mitte ridagi, ei ühtegi mõtet, ei mõtteribagi"-null.

Neil Gaiman ütleb, aga mida mina teen?
Vingun, et väs-si-nuud, treenin samas, nagu sõltuks sellest mu hingeõnnistus, käin leevikesega suudlemas ja talle silmisse naeratamas (täiega toimib, krdi südantmurdvalt vastupeegeldavad ja rõõmsad silmad!), kasvatan lapsi, pesen pesu, teen süüa, õpin õendama ja ja ja...
muud eriti ei midagi.

Aa, siiski, muidugi: süütundmine! See võtab ka oma aja. Et miks ma ei kirjuta ja miks ei tee veel igast järgmisi asju, mis mulle olulised on: igast larpivärke ja kogukonnaasju ja inimarmastamist neile aja ja tähelepanu pühendamise näol.
Põhiliselt kulub süütunde kasvatamisele see aeg, kui on tunne, et ma pole piisavalt lahe, et eksisteerida. Praktikal ei ole sellisteks lollideks sõõrsuu-mõteteks (mis imevad end sulle külge ja verest kuivaks ja rebivad tüki liha ka veel kaasa enne lahti laskmist) mahti, seal pole vaja olla mitte lahe, vaid kätedesoga puhastatud, kiire ja patsiente omavahel mitte segi ajada.
Niisiis kasutan süütundmiseks muud aega (mil olen ühtlasi liiga väsinud, et oma nõmedaid mõtteid ohjes pidada) ja tunnen end lisaks ka seepärast süüdi, et nii lollile asjale aega kulutan =P

Sitt.

A muidu on hea ju.

***

Talvenaine III

Minu elu on vesi.
Laukad, lained ja kraan.
Kõnnime kahekesi.
Asfalt sillerdab lampide valgel
nagu katkine klaas.

Minu elu on vesi,
mõtlesin lõputul talvel,
mis jäätas nii sooned kui suu.
Kõnnime kahekesi,
ühes kindaga käes
teine kindaga käsi.

Pihkude vahele sulab
kevad.
Sest temperatuur.

1 kommentaar:

  1. Mõtle teistmoodi. Mõtle, et sa kogud praegu uut, et seda hiljem kirjutamiseks, larpimiseks ja muuks lahedaks ära kasutada. Pealegi 12h praktikat + lapsevanemlus + leevike on juba täiesti täidetud elu. Magama peab ju ka.
    Veebruar ongi üks väsitav kuu, sest päikest veel ei ole piisavalt ja eelmised kaks kuud on organismist enamuse varudest nahka pannud.
    Teen virtuaalse pai.
    hi.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.