neljapäev, 29. juuli 2021

Kuupäev 28. juuli

DISCLAIMER: Kehast, kehast ja veel kord kehast. Kui see häirib, häirib sind kui lugejat kogu see post. Ma ei ole ka teiste suhtes täiesti ja reservatsioonideta delikaatne! See on ebadelikaatne postitus!!!

Mu privaatsusevajadus ei ole just eriti suur. 

Oo, üllatus, eks ole.
Aga ometi mõtsin, et no mida ma kiren enne, kui on resultaat ja kui ei ole, noh, siis pole ilmselt tähtis ja värki.
Kuid. Ent. Aga veel. 

Ma üllatasin end täna hommikul täiega. TÄIEGA.
Arvasin täiesti siiralt ja isegi mitte eriti mõrult, vaid jumala leppinult, et ok, orgasmid mu elus on ära saadud. On ikka olnud ka neid juba, seks tundub ikka veel huvitav (kuigi mitte veeranditki nii huvitav kui EnneRongi, aga võrreldes hulga inimestega olen ikkagi väga seksuaalne), no olgu siis. Möödas, läbi, keskendume teistele asjadele.
Noor mees jalge vahel OLI väga tore ja tema erogeenseid tsoone avastada jättis mu vaimustunuks ja rõõmsaks, aga ma isegi ei arvanud-lootnud, et noooh, äkki saab ka.
Sest seitse aastat.
SEITSE AASTAT.
Ega ma enne rongi - aga peale Rongimehega asjade lõpetamist - saanud ka enam ühtegi. Mul oli: "Hämmastav, mitte kedagi ei taha. Teda ka enam ei taha. Täiesti tuim ja ükskõikne ... olen see üldse mina?!" 

Nii et ... hm, mai alguses 2014 oli viimane vist umbes. 
Ja nüüd ...
Kusjuures see oli üksi ja ise saadud. Ma polnud voodis küll päris omaette, kuskil jalutsis magas ka kass, aga no sisuliselt siiski.
Ei, ei olnud ühestki vibraatorist enne abi, nüüd aga viis väga kohale puhas näputöö. 
Mu jaoks ei ole seks keha reaktsioonides, puudutuse kohas ja intensiivsuses, minu seks toimub pea sees. 
Noh, suuremalt osalt. Päris ilma katsumata ka ei saa =P 

Jah, ma jätsin umbes 10 päeva tagasi taas AD-d ära. 
Jah, noor mees on vähemalt mu mõtetes muutnud osa "keegi, kes mulle meeldib, mind ei taha" - isegi kui ta mulle tegelt päriselt just ei MEELDI, vähemalt ajas mu alguses piisavalt elevusse. On piisavalt esteetiline, et olla mu meelest väga esteetiline, hea vaadata ja puudutada.  Ja ka nüüd, kui ei ole enam päris "alguses", on ta lihtsalt ... armsalt hea. Meeldiv, kuidas ta mulle metsmaasikaid ja mustikaid korjas või kui ma üks õhtu arutasin, et tahaks shokolaadiküpsist, aga teha ei viitsi, mulle järgmisel õhtul tõi - noh, ta üritab. 
Kahju, et me temaga eriti rääkida ei saa. 
Aga teda vooditarkustes harida on olnud valgustav ja enamasti meeldiv - välja arvatud see osa, kus ma endamisi üldse tõdesin, et krt, tuleb harida, nii ei saa ju!!! 
Näiteks et eelmäng on asi või nii. 

Aga ma arvan-oletan-kardan, et lisaks AD-de lõpule andis põhitõuke orgasmi saamiseks viiiiiiiiiiiiiiimaks tulnud pingelangus teemal: "Jälle üks ovulatsioon last teha saamata möödas, ma ei saa, ma ei saa, see on täiesti ok, et ma enam oma kehast lapst ei saa, see on TÄIESTI ok ...", kuid kuidas tahes ma seda endale ka kinnitasin, TÄIESTI ok see muidugi ei olnud.
Lihtsalt palju enam ok, kui enne "Oi, ma tahan titat, et teistele meeldida, nende aww-reaktsiooni põhjustada!"-avastust. 
Seekord kuid õnnestus kõik. Tal tuli ära, mul oli samas ovulatsioon, ja kuigi mul ei ole: "Oo, nüüd ma olen kindlalt rase, jai!"-tunnet, on mul: "Kõik on tehtud nii hästi kui võimalik, nüüd jääb aint oodata ja vaadata" ja SIUKE pingelangus. 
Ma olen seda juba mitu päeva tundnud. Kuidas ometi on aju vaba, ometi on see valu olematu, SIUKE lõõgastumus ja rõõm ..!

Vbla olen rase ja see on keha reaktsioon ka, et orgasm lihtsalt - tuli.
Vbla on lihtsalt vaimne lõõgastumus.
Ma tean, et eelmisel korral, kui AD-sid maha jätsin, küll sedasi ei juhtunud, kuigi olin kauem ilma phmt.
See kõik on nii kummaline ja samas imeline ja ma olen nii rõõmus. 

Ja nii väsinud muidugi samuti. 
Sest noh - tore küll, aga ka kurnav. Noor mees käis pärast minu käest nõelumist õppimas, sest ma keeldusin ise ta seljakotti parandamast, ja siis käisin taas titat hoidmas teises linnas ja krt, Korpus jäi täna üle vaatamata, Poeglaps peab homme varahommikul minema ja ma pean veel Totoro õue viima ja ... Aaaaaaa ... aga nii lahe =) 
Ma olen jälle mina!

teisipäev, 27. juuli 2021

Ilmaelu on liiga intensiivne

Kas ma olen hea tüdruk?
EI!
Kas ma olen hea naine?
Juba parem. 
Ilmselt küll.
Iseendale meeldin? Jup. 
Järelikult on hästi. 

Kuigi olen natuke segaduses ja abitu siiski. Põhimõtteliselt rebin end metoodiliselt ribadeks igasuguste eluülesannete nimel (ei ole vaja nii palju enda kanda võtta, väga väga naine! - aaaaaaga ma ju tahaks kõik rõõmsaks ja õnnelikuks teha, kuidas ma siis ei võta?!) ja preemiaks saan tunde "Mis kirjanik ma olen, kui ma iga päev lausetki kirja ei saa juba nädal otsa?!"
Aga no - ma ei jaksa. 
Ma tõesti ei jaksa rohkem.

Muud uudised: kuna mul on hädasti vaja pelgupaika maailma ja elu eest, vaatan, kuidas Maximillian Dood mängib läbi Final Fantasy 7 remake'i esimest osa ja olen hurmatud ning vaimustuses. 
Poeg  on vaadanud mingit teist väidetavalt väga pädevat mänguvlogijat, kes leiab, et kuigi mängumehhanika on tipp ja graafika-muusika-misiganes väga hea, stoori on FF7 remake'is halb. Palju nõrgem, kui esimeses mängus, mis tehti ... 20 aastat tagasi?
Umbes nõnda.
Ent mina olen küll kõike seni vaadates täiesti hurmatud.
(Ise ma ei mängi, sest Final Fantasy kõik osad on playstationi mängud ja üldse: kui mind huvitab ainult stoori, ma ei viitsi end mängu käsitsema õpetada. Playstationi ostmisest isegi mõtlemata.) 
Mu arvates on karakterihoid tipus, dialoogid ülihead ja idee tuua sisse eraldi jõud, mis üritavad hoida tegevust vana mängu stoori raames ning nendega saab võidelda ja võita, nii absoluutselt geniaalne, et vlogija, kes seda ei näe ja vaimustusest ei oiga, on ebapädev või vähemalt minust nii erinev, et mul on JUMALA kama, mida tema arvab.
MINA olen vaimustuses.

Mulle on FF7 meeldinud juba KAUA
Isegi enne, kui ma täpselt teadsin, et just 7 on see, mida armastan, ja oletasin hoopis, et sihuke asi nagu Final Fantasy maailm on olemas (mitte et selle nimetuse alla mahub umbes 15-19 täiesti erinevat maailma, millele siis suvalises järjekorras numbrid külge on pandud).
Armastasin seda isegi enne, kui taipasin, KUI halvad on enamik laiaks tarbeks mõelnud mängu- ja filmiplotte, ning isegi mitte nendega võrreldes, vaid absoluutskaalalgi on FF7 oma IMELINE. See on häbenematu, lükkab asjad nii kartmatult ja kaugele üle võlli, ja just sellega särabki.
Mina mõtlen sedasi, Steven Erikson kirjutab sedasi ja FF7 näitab samuti, kuidas keskmisi inimesi pole olemas. Kõik on kõige-kõige ja normaalsus müüt.
Ei mingit "kolmemeetrine imekaunis üliosav tulnukageenide ja maailma eluverega geenitasemel äramängitatud tüüp, kes oma lapsepõlvekannatustest teadlikuks saades täiesti hulluks läks, on ikka liig, eks?" Eip! Teeme ta lisaks veel ka suht surematuks, anname talle võime ajas ringi rännata ja siis on meil mängus vinge pahalane, ah, mh?
Ja siis ta lendab ringi ÜHE musta tiivaga, sest nagunii lendab ta ju võluväeliselt, aerodünaamika pole tähtis ja kaks tiiba on nii igavalt tavaline. 
Hea traagiline taustalugu talle ka, jaa, muidugi. 

Oh, ma armastan Sephirothi NII VÄGA.
Kuigi noh. On ka selge, et isegi kui ta sedakorda vähemalt oma sõnul armastab planeeti ja üritab seda hävingust päästa, lõpuks peab temagi oma geniaalse ajuga taipama, et suurim oht planeedile on ta ise. Oh, Seph! 
Aga kõik saab korda. Jah, maailm saab puhtaks ainult sinu hävides, isegi tavalisest kehasurmast ei aita - aga KÕIK SAAB KORDA! Hoian sind, emban sind, suudlen sind. Ära karda!

Selline lüüriline vahepala taaskord.
Ma olen tegelt täiega romantik ju =)
Lihtsalt PärisElu ei suuda seda kasutada teisiti, kui mind vaimselt tükkideks lõigates, ja siis üritan end kaitsta.
Ja saan igast inimeste käest selle eest pähe ikka ja jälle, ikka ja jälle ... 

Samuti, kui ma juba olen oma pähe ära läinud ja PärisElu välja barrikateerinud, siis siin on teile vaatamiseks üks "kõik meie kultuuris ju teavad, kes on Sephiroth on, eks ole?" tagapõhjaga video. 


Kolmas teema: kolisin ja mul on nüüd uued naabrid. Peaks nagu uutmoodi olema siis?
Aga tundub, et nende suhe vaarikatega on küll täpselt sama kui eelmistel.
Täna hommikul panin pesu välja, vaatasin aia ääres ka vaarikapõõsaid ja NUTT JA HALA!
Kas KEEGI, kes vaarikaid kasvatab, neid korjab ja sööb ka?! Või ongi nii, et kõik need pagana aiapidajad lasevad marjadel taimede otsas ära kuivada (praegu) või mädaneda ja maha kukkuda (mõnel vihmasemal suvel), kui väga väga naine on liiga viisakas, et süüa neid rohkem kui 5-7 tükki korraga?! Nagu ... 
miks, MIKS?! 
Mul on neid okste otsa kuivanud kripsmarju nähes peaaegu füüsiliselt valus, kuigi see ei ole ju minu tegemata töö, et nendega sedasi läks. Ei ole minu töö vaarikaid ära süüa, et nad raisku ei läheks! 
Ent ikkagi on süümetunne. 
Miks ma eeldan, et inimesed on arukad, arvestavad aega ja ressursse, suudavad mõelda?!
Ma ju näen kogu aeg, mis päriselt toimub. 
Kogu. Aeg.
Isegi kui need inimesed on päriselt helged pead, mitte ei anna ma neile tohutult punkte ette, sest kena välimusega ja sõdalase loomuga noored mehed, onjo. Ikka on nad mõnedel teemadel lukus - aga mina arvan, et kui inimesed kasvatavad vaarikaid, nad ka söövad neid, kui inimesed tahavad tantsida, nad ka tantsivad, kui kellelegi maitseb väga jäätis, on tal kodus vähemalt külmkappki. Või muud säärast.
Naiivitar ...

laupäev, 24. juuli 2021

Puhas tunne

Ma kunagi väga noorpõlves kirjutasin ja jagasin miljoni kliki puhul ka siin oma "Südamelugu". Tagasiside oli nii positiivne, et saatsin jutu "Vikerkaarele" avaldamiseks (koos ühe teise, oluliselt värskema looga), ja avaldatigi. 
(Seda teist lugu mitte.)
Siis torgati "Südamelugu" veel Eesti Novelli 2021 ka, nagu oleksin mingi kirjanik, ja kuna Eesti Novell on midagi, mida inimesed loevad, on siin mõned tagasisided.
Goodreads 
Loterii
Algernoni eraldi ei lingi, sest sealne arvustus on ka Goodreadsis olemas. Ja mis ma kaks korda näitan asja, kus mu kohta halvasti öeldakse?! Aitab ühest korrast küll.

Selle Eesti Novellis ilmunud jutu osas on mul küll väga keerulised tunded. Et kui keegi halvasti ütleb, mul on: "Krt, ma olin LAPS siis peaaegu, mida te tahate?!" Ja kui keegi hästi ütleb, on: "Aga ... aga .... aga enam ma vist ei oska ju sedasi? Jutte peaaegu ei kirjutagi enam ja kui kirjutan, inimesed ei armasta neid ju ja ..."
Ja sedasi, ühe põletava päevaga, ei kirjuta ma tõesti MIDAGI. 
Vbla luuletusi, aga neid ma pole ka aasta aega umbes juurde teinud.
Siuke adumus on, et luuletamiseks peab ikka TUNNE olema, mitte teoreetiline mõistuslik idee. 
Ka TUNDEGA saab vahel kehva luuletuse, aga ainult idee peal pole mina võimeline head luuletust kirjutama.
Vähemalt mitte sellist, mis mulle endale hea näiks.

Kuigi ... tegelikult mul ON hetkel TUNNE.
Oot ... 

Noor olin, loll olin,
maailma vaid enda
mõõdupuudes mõistsin
mõõta.
Arvasin, kõik mõtlevad hästi,
arvasin, mina olen see hädine,
kes ei saa aru.
Appi!
Oota!
Ma ei jõua jutu mõttele järele!

Läks aastakümneid.
Ei, ei liialda.
Hakkas paistma:
polegi niisama
loogikaapsud
jutu sees, sest igal astmel
rääkija kõike seletama ei vaevu.
Ongi ebaloogiline?!

Läksin täiesti raevu.

Mis mõttes keegi sedasi mõtleb,
mis mõttes on nii ajutu?!
Mismõttes seda sallitakse
ja üldse ei vajutu
ta peale üldise põlguse laam?!
MisMÕTTES sedasi saab?!
Haridus, kraadid,
mõni lausa koolitaja!
Aga edastatav on jama.
Ainult natuke vaadata vaja. 

Seejärel taipasin üsna ruttu
et inimesed lihtsalt ei mõistaGI.
Nad ei räägi ainult ebaloogilist juttu,
vaid MÕTLEVADKI ebaloogiliselt
ja oleks asi veel ainult nii!

Ei, ka nood imelised TEISED,
kes kuulavad ja põlgust ei vajuta,
ei saa aru, et loogikas on augud.
Ja mina, kes ma üldse ette ei kujuta-
nud, et niimoodi mõtlelda saab,
olen hoopis täiesti tark.
Ilmaasjata oli mark.
Ilmaasjata häda ja häbi -
olgu.
Nüüd on see läbi.

Nüüd ma talun ja olen vait.
Las elavad oma elu.
Kuid stupidity is not a right
ja kui mu varbale astub mõni raip,
ma vabandust enam ei palu,
vaid astun vastu.
Saabastet jalu.


Nii, seal oli siis tunne taga.
Jap, olen hetkel inimeste lolluse peale üsna verine. 
Aga ehk saab kõik veel korda, onju.
Loll, jaa, aga mitte kuri! Üritab hea olla nagu kõik, onjo.

neljapäev, 22. juuli 2021

Elukad ehk vabade assotsiatsioonide rida

Laps, keda hoidmas käin, ütles kajaka kohta: "Kaak-kaak!" sellise häälekõrguse ja intonatsiooniga, et tundsin kohe kajaka hääle ära.
Pealegi tegi kajakas kohe seepeale samuti: "Kaak-kaak!" ja ma leidsin, et "kajakas" on onomatopoeetiliselt täiesti hea nimi. 
Hei, vahel ta ju kiljub ka: "Kaja-kaja!"

Kas ma olen sellele ka varem mõelnud?
Kusjuures vist olen. Aga mitte üles kirjutanud. 

Rul on just öine mürgeldamispooltund alanud, nii et ta jookseb peaga vastu seinu (hääle järgi vähemalt) ja mängib pastakaga, mille ta enne raamaturiiulilt maha katkus. 
Üldiselt viitsib ta mängida asjadega, mille on enne kuskilt maha ajanud ja mis teevad põrandal veeredes-libisedes ka natuke müra, näiteks metallist kõrvarõngad, küünelõikaja, pastakad, pesulõksud ja lusikad. 
Asjade vastu, mis juba põrandal, näiteks metallist kõrvarõngad, küünelõikaja, pastakad, pesulõksud ja lusikad, ei tunne ta järgmise mürgeldamissessiooni ajal enam mingit huvi. Peab saama maha ajada ja siis raevukalt jälitada. 
Vahepeal oli meil ka pall, vildiga kaetud pinksipall, mille sees mingi kellukesemasti klõbisev värk, aga Totoro hammustas selle nii lömmi, et ta enam üldse ei veerenud ja siis lihtsalt seisis kurvalt. Ükski loom ei huvitunud.
Totoro peale ei saa ka  pahandada teemal "palli lömmihammustamine", sest kui tema poleks seda palli tänavalt leidnud, erutunud ja suhu haaranud, meil poleks seda üldse ja iial olnud. 
Ma ei ole eriline loomadele mänguasjade ostja.

Kuna ma Ru juba kõne alla võtsin, mainin ka, et ta sõi täna üksteise järel ära neli kooritud mandlit (neid müüdi kilohinnaga 13.28, nii et koduseks näksimiseks võtsin) ja üritas seejärel ära vinnata majoneesipurgi kaart, kuhu ma nagu pisikesele taldrikule neid veel kümmekond ladustanud olin. Seepeale hakkasin lõugama ja ei lasknud, aga olen nüüd natuke rabatud, KUI taimtoiduline kass ta ikka on. 
Tegelikult vist ei peaks hämmastunud olema, sest kass on varem kahel korral vahele jäänud saiaviilu närimisega ja korra katsega varastada shokolaadiküpsist. Et ta peaks olema kompromissitult lihatoiduline loom, pole keegi talle niimoodi öelnud, et ta ka uskuma jääks. 
Ja MANDLID. Saiast ja küpsisest saan kuidagi paremini aru. Kass, kes krõbistab pähkleid nagu orav, tundub päääris imeliku loomana. 

Elukad ...

... mõtlen ikka selle inimeste lolluse ja arukuse üle. 
Olen sellele palju kordi konkreetselt aastaKÜMNEID mõelnud. Ikka ringi ja ringi, suhteliselt samamoodi.
Ühel tasandil tundub, et tegelikult on kõik targad, ainult nende alustõed on erinevad ja sellest tulenevad erinevad järeldused. No et kui usud baasilisel tasemel, et kõik on üks, KÕIK ON ÜKS, siis võidki uskuda, et maal käivad tulnukad inimesi valvamas ja hoolitsemas, et nad omadega väga peesse ei läheks. Sest neil tarkadel arenenud tulnukatel on sügav arusaamine, kuidas kõik mõjutab kõike, kuna kõik on üks, ja seetõttu huvi hoida ka inimeste elu ja inimesi heana. Sest kui nad hoolitsevad inimeste eest, hoolitsevad nad tegelikult enda eest. Kõik on üks!!!
Teisel tasandil: ei, osad ikka on kriminaalselt juhmid. Kui tobe saab olla, et sihukesi alustõdesid isegi kuidagi tõdedeks, rääkimata siis ALUStõdeks pidada? Kuidas saab inimene olla koroonaeitaja?! See on nagu ... nagu mu poeg ütles: "Nagu öelda, et koeri ei ole olemas. Need, keda sa näed, need on muteerunud kassid. Koeri kui selliseid ei ole. Ja hundid ja taolised on inimeste poolt tehtud 1900 aasta paiku! Koeri pole olemas!"
Ja kolmandal tasemel tuleb: KÕIK on rumalad, sest ükskõik milliste alustõdede pealt ükskõik kui loogiliselt edasi mõelda, ALATI tuleb kuskil sisse selliseid vigu, et vaatad oma tavainimese-tarkusega ja ainult vangutad pead. Jah, arusaadav, mhmh, ta jõudis selle "EKRE on Eestile elutähtis partei ja inimesed, kes neid valivad, targad ja lihtsalt muude väljapääsudeta" mõtteni nii ja nii - AGA SEE JÄTAB ARVESTAMATA SUURED ILMSELGED TÕSIASJAD SEE JA SEE JA SEE JU?! 
Aah, inimesed on lollakad!!!
Ringi ja ringi ... 
Nüüd ma lähen jälle kolmandalt tasemelt esimese poole. 
Naljakas on end sel rajal jälgida, aga no - küllap mul iga ringiga õnnestub end täpsemalt jälgida ja uusi asju õppida. Ei tundu mõttetu (veel?), ei tundu.

Selle üle imestan ka vahel, kuidas ma nii endassesüüvinud olen. Peamiselt nurgast, et mina viitsin kirjutada endast, mul on huvi rääkida endast, minaminamina, ja mus äratavad tugevat võõrastust kõik "Miks nad sedasi teevad?!" hüüatused.
Näiteks teiste blogides, meedias, isiklikes vestlustes.
Miks ma nagu ... peaks huvituma sellest, mida "nad" teevad, kuidas elavad? Kas ma päriselt peaks NÖRDINUD olema, et nad minu silmis valesti teevad???
"Nad" alates kellegi ekspeikast kuni ekresõpradeni, trumplaste ja rihmata koerajalutajateni, telefonimüüjatest metsatöösturiteni, antivaksikutest abordivastasteni jne jne on minu jaoks kõik: "Nojah, eks nende teguviis on nende meelest parim" ja ma hädaldan ainult siis, kui mulle isiklikult kõvasti varba peale astutakse või ma tõesti näen, et kellegi on väga valus. Noh, surmale määratud loote lõpunikandmise kohustus on reaalne valu mu silmis, sellest ma hoolin ja see on minu asi.
Samas oma prügikastis võõra prügi talumine pole isegi naljakas kujuteldav valu, see lihtsalt ei oleGI mu silmis ja jaoks valu.
Et "Ära halvusta teiste kannatusi, sa ei mõista neid?" 
Sry, not sorry, ma olen ka inimene, ei jaksa kõike. Mu jaoks paistavad inimesed, kes sellistel teemadel hädaldada viitsivad, nii ära hellitatuna, et ma lihtsalt ei jaksa nende tunnetest grammijagugi hoolida. "Pole minu asi, et neil enda meelest halb on, tegelt ju ei ole!"
Mu mahv läheb peamiselt nende peale, kel mu meelest päriselt ka halb on, teiste jaoks jääb vähe. Ja selle vähese kulutan siis nendele, kes minu vastu kenad on. Neile, kes mu peale esimese suhtlusaktina karjuvad, ei jää midagi. 
Not. Sorry. 

Üldiselt aga on mu suhtumine ükskõik milliste kolmandate inimeste tegude suhtes: "Pole minu asi," ja mul on raske mõista inimesi, kelle jaoks nii ei ole.
Isegi "Miks nad sedasi teevad?!"-karjatuste põhjustatud võõrastust ei maini ma enamasti kuskil. 
Sest pole minu asi.
Inimesed elavad, nagu nende jaoks kõige parem on ja kui neile on kõige parem kaevelda, olgu nii. 
Ainult kui on mu varvastele astumisest valus, hädaldan. 
Huvitav, et sellistel puhkudel tekib alati mingi hullem: "Neil teistel on õigus, ise sa oled paha!" kommentaariumis. 
Ma nagu ei näe samasugust reageerimist kõikvõimalike teemade all, kus minu reaktsioon oleks: "Nojah. Pole minu asi." Seal hoopis kiidetakse kaasa, et X, Y ja OHUJFGE on mölakad jah, mulle käivad ka närvidele. 

See on mingi teistmoodi sisemine tunnetus vist. Kas vaadata peamiselt enda sisse või endast välja. 

Muusikapala pole millegagi seotud, mulle lihtsalt meeldib.

pühapäev, 18. juuli 2021

Suvine, veel kord

Käisin sünnipäeval.
Hea sünnipäev. 
Kuna õnnestus ühelt teisel-päeval-tulijalt välja anuda uus pakk ibukat ja teisel ööl otsustas õhutemperatuur langeda, polnud isegi füüsiliselt väga piinarikas.
Ainult veidi piinarikas.
Kohtusin ammu tuttavate toredate inimestega, tutvusin mõne uuega ja kokku oli: "OMG, nii tore on olla inimeste seltskonnas, kelle jaoks ma ei pea end arusaadavaks tegemiseks sobivalt rumalamaks tegema!"
NII TORE!
Tantsisin, ujusin, tammusin üliarvukate veetaimede otsas, jõin ühe 0,33 ml pudeli siidrit päevas ja sellest piisas, et tahta tantsida-tantsida-tantsida kogu aeg kui joove, vestlesin tuttavatega, vestlesin võõrastega, avastasin, et mul on inglise keeles lobisemisega probleeme, siis avastasin, et mul on täpselt samasuguseid probleeme ka eesti keeles, järeldasin, et olen väsinud, sain teada, et olemas on aeropress ja vaatasin pääsukesi ja kutsikat ja iidvana koera, lugesin, sõin pistaatsiaid ja liha, olen VÄGA rahul.

Mõnikord on ikka hea üritustel käia.
Kuigi avastus, et inimesed tegelt käivad targad ja mittetargad on teatud seltskonnaga võrreldes veider anomaalia, oli taas valgustav. 
Olin juba suht veendunud, et inimesed TEGELT on mitte lihtsalt lollakad, vaid hästi lollakad mõnede natuke helgemate eranditega - ja siis on korraga terve seltskond selliseid erandlikke?! 
Oo, vau. 
Olin unustanud.

Lisaks: jälgisin ennast ja üldist inimtausta ja -käitumist seal ja sain aru, et häh =) 
Ma ei räägi, kui mu arust teised on
a) targemad kui mina - kuulan hoopis huviga
b) minuga suht sarnased, kuigi vbla mõnes nüansis teistsugused - mis ma peaksin nende pisiasjade pärast seletama hakkama või? Kelleks te mind peate?
c) rumalamad kui mina - ega ma mingi õpetaja ole! Ega ma palka saa selle eest, et kedagi ümber veenan.
Ma räägin ainult siis, kui teised avaldavad huvi. "Aga mida sina sellest arvad", küsivad küsimusi, investeerivad mitte ainult oma hääle kuulamisse, vaid suhtlusesse spetsiifiliselt just minuga. 
Ilmselgelt sellepärast mul ongi armas-kallis võrgupäevik. Sest seda loevadki inimesed, keda huvitab, mida mina arvan. 
Jai!

Oh, ja seal oli kohv!
Oot, ma räägin teile sünnipäevakohvist. 
Mitte et see oleks kõige tähtsam, aga hästi piiritletav lihtne lugu.

Kohvi tegi R. See on nii naljakas ja armas ja kaunis, kuidas täiega ongi olemas siuke asi nagu "kohvipede" ja see on R., aga ma ei ütleks talle seda, sest ta ise ei naudiks seesugust väidet. Pahaks ka ei paneks, aga ta pole üldse siuke inimene, kes naeraks või karjuks või erutuks vms.
Ilmselt ta kergitaks viisakalt suunurka ja ei ütleks midagi, kui ma kohvipede-jutuga välja tuleksin. Võibolla peaks mind vähe tobedaks, sest tegelt ta ei ole ju mingi kohvipede, vaid mõnede asjade osas väga täpne, metoodiline ja hoolikas - ja nende asjade seas on ka kohv. 
Aga noh.
Jah.
Ta tõi kaasa oma veekanistrid, sest sealne vesi pole hea, umbes 5 eri sorti kohvi kuskilt peenest röstikojast ja aeropressi.
Ja siis, saate aru, osutus kohalik veekeedukann avariiliseks. Ei ajanud vett keema, vaid kuskil 80 kraadi juures lülitus välja. Hakkas uuesti keetma, kui oluliselt jahedamaks läks, ning jõudes taas umbes 80 kraadini, lõpetas.
Me teame, sest X-l oli kaasas kiirtermomeeter-massin.
Ja R oli nii kurb ja hädas. Tegi selle liiga külma veega ja: "No ... pole isegi väga halb ... aga mingid maitsenüansid on puudu!"
X: Olgu. Ma arvan, vaja minna Järvakanti poodi ja osta sealt veekeedukann."
R: "Nojah, ja mis me teeme sellega siis?"
X: KOHVI!!!!

See oli minu nädala nali, seda ma naeran veel mitu päeva. Olen neli korda lampi vaikselt omaette naernud. Meenutan neid nägusid ja hääli ja ... olgu, nüüd olen viis korda.

Aga R: Ei, ma mõtlen, pärast. Kas kellelgi on kann puudu?
Kuna ärkvel olime aint mina, X ja R (mina, sest majas läks rõvepalavaks, nemad, sest R ei saanud tol ööl üldse eriti magada ja X on lihtsalt siuke varaärkaja), siis ei olnud kellelgi. X-l oli üks üle, sest "see oli veits kole", aga kuna X on ka on suutlik ja otsustav, oli ta "no jätame siia, selgelt neil on kann puudu!", nii et poodi ta kadus.
R. tegi pärast igaühele tema soovide järgi kruusitäie või ka mitu, ja see oli imeline.
Ma ei teadnudki, et kohvi kohta võib öelda "puuviljane" ja see on jumala hea jook ikkagi, mitte mingi veider õhukese maitsega hapu vedelik.

Aga jah, see oli siis lugu sünnipäevakohvist. Ma lähen nüüd duši alla ja siis uuesti magama, sest no: sellised üritused ja mina? Ükskõik kui tore mul on, pärast olen VÄSINUD.

neljapäev, 15. juuli 2021

Oleb, nagu oleb

Olgu, võtan sõnad tagasi - ei ole suht helge pea ka noorukese kohta. 
Tähendab, VÕIBOLLA ikkagi on, sest ma ei mäleta eriti, KUI rumalad inimesed olid ses eas, aga ... et enne hommikueinet võib uskuda kuut võimatut asja, kõlab hästi. Aga kui kogu su maailmapilt sedasi moodustub, võimatute asjade kuhi + jaburad eelarvamused, sa loed Objektiivi ...  
Teema avaliku arutamise lõpp. 
Jätan teisele inimesele pisut privaatsust. 

Ja noh. Natuke aega ka veel. Sest seksida on ikkagi meeldiv. Pärast nii pikka pausi on vaja veidi rohkem kui üht korda + paari käsikiimluse-episoodi, et järje peale saada. 

Kolmandat moodi öeldes: kui ma just rasedaks ei jää või ta ootamatult tülikaks ei muutu, te ilmselt rohkem mu seiklustest noore mehega ei loe. Sest ma ei kirjuta tast rohkem.
Sest ta ei muuda mu mõtlemist ega elu ja ainus hirmus võimalus on, et armub ära - aga ma loodan, et mitte. 
Ei taha teisi kannatama panna.

Muidu: tegelen võitlemisega. Vägistamissõprade vastu nt (ma olen täiesti löödud sellest, kui palju ja kui kirglikke vastukajasid "ainult emotsionaalne möla, öäkk, miks sa jagad seda?!" on sellele Sass Henno artiklile isegi mu fb-sõprade sõprade seas).
Kusjuures mõned sedasorti vastukajajad - leebemad - on päris sõpradelt ka.
Kuidas saama pealtnäha päris tore inimene päris toredast perekonnast sedasi küsida?! Mis tal viga on?! 
Ja miks mina seepeale võitlema asun?
Sest muidu on veel halvem olla. Mul hakkab halb seepärast, et "miks inimesed on inimesed", ja kui ma midagi teen siis, on mõnevõrra parem. Ehk jagan statisikat, kaitsen artikli esmajagajat jne. 
Aga algjubedus "miks inimesed on inimesed???" jääb. 
+ korralikku statisikat on netist jumala raske leida. 

 Aga konditsioneer päästab mu elu edasi. Krt, ei taha mõeldagi, kui halb muidu oleks. 

Loen Le Guini raamatut ja päris hirmus. Mitte raamat, raamat on hea, aga enamikku neist lugudest olen ma varem lugenud. Fantaasia andis välja ja suures osas on isegi tõlge sama - Eva Luts on ka Varraku versioonis enamiku lugude tõlkija. 
Ja ma mäletan NII VÄHE. Pisikesi asju siit-sealt ja millegipärast ühe loo - "Teemant ja Tumeroos" - kulgu ja lahendust. 
See on natuke realistlikum armastuslugu, kui nad enamasti on. Ja räägib vaikselt ka multitaskimisest kui heast asjast. 
Aga ehmatav on, KUI vähe ma mäletan. 
"Ei, seda ma ei ole lugenud, raudselt oleks meeles!" oli mu esialgne reaktsioon, aga kui järgmisest ja järgmisest loost olid mälestused: "Oli vist midagi, jah", hakkas järjest enam tunduma, et ma lihtsalt ei mäleta. 
Vat vahel teeb hea mälu sellist tünga. Olen jumala kindel, et siukest asja pole olnud, ma ju mäletaksin ... aga reaalsuses tegelikult on. Lihtsalt millegipärast on mu aju otsustanud, et just see pisike, ent tähtis asi võib välja libiseda, kuidagi on sisemus otsustanud, et SEE ASI pole meelespidamist väärt. 
Ja need Meremaa jutud on ometi jumala head! Malbed ja sõbralikud, huvitavad ja naisiväärtustavad kogu selle esimese kolme Meremaa osa naistepõlguse otsa. Ja mida mäletan mina? Mõnesid nimesid, mõnesid pealkirju ja sedasama meeldivat õhkkonda, kuhu on rõõm tagasi minna.
Hämmastav. 

Haa, ja fännikirja kirjutaja võrdles mind ka Le Guiniga, HAA! 
Ma iga kord imestan veidi, kui keegi, keda ma pean intelligentseks inimeseks ja hea raamatumaitsega kodanikuks, ei ole mõnest tema teosest eriti vaimustatud.
Mulle meeldib talt kõik. Meeldivad isegi 3 esimest Meremaa romaani, aga ma pole võtnud neid rohkem üle lugeda, sest noh. "Nõder nagu naisterahva nõiavõim, nurjatu nagu naisterahva nõiavõim" on seal nii sügavalt sees ju ...
... aga võibolla tasuks. Tegelikult. Sest siis saaks need hilisemad romaanid ja jutud võtta kontekstiks ja näha, kui palju tegelikult on esimesteski tarkust ja leebust, mismoodi saab näha tõtt ja ometi mitte midagi näha. 
Võtan plaani.

Tarkus, leebus ja vaprus ning võitlemine elavad mus kõik koos.
Vbla on üks mu missioonidest elus läbi mõelda, kuidas sedasi saab, ja siis tulem esitada? 

teisipäev, 13. juuli 2021

Säärane suvine

 Minu munasarjavalu: 

- "Siin on küll üks väike tsüstike. Need enamasti imenduvad ise tagasi 2-3 kuuga. Igaks juhuks saadan teid oktoobris veel endometrioosiga tegeleva arsti juurde. 
Muidu, teil on haigekassakindlustus, miks te tasulise vastuvõtu võtsite?"
- "Eee ... no ma võtsin selle, mis tuli varsti. Sest ma hakkasin muretsema."
- "No meil on tegelikult hädaabi ka. Helistate, ütlete et valutab - ja teid määratakse esimese vaba arsti juurde. Kui hakkab sedasi valutama, kui on vaja, kindlasti öelge telefonis ja saate aja!"

Nojah siis. 
Kusjuures muidugi ma tegelikult ju isegi teadsin, et munasarjatsüstid enamasti imenduvad tagasi. Kuid jätsin mõtlemata. "Mul valutab ootamatul ajal ootamatust kohast, pole ammu naistearstil käinud ka, olgu, lähen!"
Aga vähemalt olen üle kontrollitud ja ultrahelivaadatud ja kõik on ok. No et see võttis 50 raha, no võttis. Selle eest olen nüüd murevaba.

Noore mehega me huvitume üksteisest edasi. 
Teatud moel väga valgustuslik: kui inimene mõtleb laias laastus nagu mina, aga pole üldse akadeemiline, tema tarkus on olemas, ent raamatute lugemise asemel vaatab ta videosid, soovitavalt ohtra niisama-olemise ja täitetekstiga, MIDA ja kuidas ta siis vaatab, räägib, mõtleb. 
Samas on see mulle vaimselt päris kurnav: igasugused teemad, kus me mõtlemegi laias laastus sarnaselt (näiteks: "Keskendu iseendale! Üritades teisi muuta, ei saavuta midagi"), annavad esile tulles tulemuse, et mina arutleksin neil edasi ja siis veel edasi, elu on näidanud seda ja toda, raske on selle ja tolle pärast, blablabla, aga tema jaoks on minu "teemad" valmis ja lõplikud vastused.
Nii on hea, teen nii. Kõik, mõtlemise lõpp.

Kui ma meenutan iseennast vanuses 26, siis võrdluses ta on veel niigi päris teadlik ja pädev. Mina olin ikka nii ennastsüüdistav ja ennastlõhkuv, et otsapisikene, näe, kohv, palju paisid ja kallisid, näe, kook, ma armastan sind! Ära tee endale kogu aeg haiget, ära tee endale nii palju valu, sa OLED piisavalt hea! 
Oh, PISIKENE!

See oli väga ränk aeg. Umbes täpselt ses vanuses tegin ära oma elu ainsa tõelise enesemuutmise. Hakkasin reaktiivsest inimesest aktiivseks. Põhjus: Poeglapse isast lahku minemise järel süüdistasin ainult iseennast ja leidsin, et sellise inimesena ma ei kõlbagi maailmas elama. Muidugi ei tahtnud ta minuga olemise nimel senisest kodust minema kolida, veel vähema rahaga hakkama saada, emaga tülli minna.
Ergo: teen edaspidi täiesti teistmoodi, et tema vääriline olla.
Jah, see oli kõige keerulisem asi, mis ma kunagi teinud olen. Kogu suhtumine, kogu vaade maailmale, KÕIK tuli ümber teha. 
KÕIK.
Ja oleks ma siis õnnelikuks saanud! 
HÄH!!!!

Nüüdne noormees on ... hea vaadata, hea katsuda, noor pingul mehekeha, aww jne.
Aga no kui mul korraks alguses tekkis: "Oo, fellow warrior!", siis nüüd on suhe temasse oluliselt rohkem sama kui noorde endasse. "Awww, nii nunnu pisikene!"
Ei ole erootiliselt väga stimuleeriv. 
Ent ... päris mahakandmisele siiski ei lähe. Seda enam, et noh: mehi, keda mina tahaksin, ei ole mu tahtjate hulgas just palju. Võib veel proovida ja katsetada ja värki. 
Pealegi on ta väliselt VÄGA minu maitse. Olgu, südantmurdvad silmad on puudu, on lihtsalt kenad silmad, aga mul on värk meestega, kes on minuga ühte kasvu (tema on veidi pikem), kõhnad-sportlikud ja eriboonus on asiaatlikud näojooned ja habe. 
Habe on minu täiskasvanupõlve fetish. Allakolmekümnesena eelistasin siledaid, aga enam kohe üldse mitte.  
Kuigi temaga suhtlemine väsitab mu nii ära. 
NIIIIIIIIIIIIIIII!!!!
Eile mängisin põhimõtteliselt kogu päeva arvutiga, et natukenegi kosuda. Täna ... 
Õhtul on jälle karta äärmuseni kurnumist. Isegi kui läheme ainult ujuma ja mitte midagi muud ei tee. Aga kuna eile juba oli selline päev, on täna arvata muud aktiivsust samuti. 
Maitea. 
Elu on nii ... väsitav. 

laupäev, 10. juuli 2021

Seitsmemagajapäev vist? Seitsemevennapäev? Mis neil vahet on üldse?

Mõtlesin kondeka välja lülitada, sest olla on hea jahe ja siis vist pole vaja rohkem tuba jahutada, eks?
Seejärel vaatasin ekraani allservast, et õues on 29 kraadi sooja. 
Jätsin otsustavalt sisse. On laupäev ka, pagan, elektri hind madalam. Pealegi, selle ajaga, kui Kingdom Rushi uut osa mängisin, tõusis temperatuur õues ekraani allservas oleva näidiku andmetel 2 kraadi. Ehk nüüd on 31. 
Käisin selle käes koeraga õues, kuid kuigi oli kuum, ei olnud väga jube.

a) sest tuul
b) sest läksin heast jahedast toast ja sain ka tagasi tulla heasse jahedasse tuppa. 

Pealgi valmistusin korralikult. Lasin endale dushist külma vett pähe enne õueminekut. Koera seekord ei niisutanud, sest mõtlesin hästi lühidalt käia, aga kuna "ei olnudki nii jube", jalutasime ikka jõe ääres ka ja ta niisutas end ise. 
Samas oli õues kõndida natuke jubedam, kui ootasin, sest krt, mul tagumikulihased valutavad. Iga samm tegi pisut haiget. 
Pole harjunud sedaviisi kasutama. 
Muidu, ei ole ju üldse ebadiskreetne öelda, et ma arvan, et seks on füüsiline pingutus, kehaline töö ja kui seda mitte enam-vähem võrdselt jagada, on halb mõlemal?
Ei ole ebadiskreetne. Endast räägin ju, mitte teisest! MINA arvan nii!

Üldiselt jäin eelnevaga seoses ka mõtlema, et millest see erinevus tuleb inimeste vahel. 
Osad tahavad privaatsust ja neid segab isegi see, et inimesed teavad täiesti süütuid asju nende kohta. Et pood, kus neil kliendikaart on, nuhib nende järgi ja teab, mida tavaliselt selle kaardi alt ostetakse. Et naabermajade elanikud teavad (võiksid teada, kui keegi huvi tunneks), mis kell ta auto hommikul maja juurest lahkub. 
Sellised asjad.
Ja muidugi: "Ei tohi selja taga kellestki rääkida! Nii pole ilus!"

Noh, ja minusugused on täpselt vastupidised. 
"Nuhkige mu järel, saage must nii palju aru, et võite oletada mu järgmist sammu. Mulle nii meeldiks, kui mind sedavõrd hästi mõistetaks!"
Aga ei, tehisintelligentside üritused mõistatada, mis mulle meeldib ja mille jaoks mul raha on, on üleni naeruväärsed. Nad ei saa millestki aru!
"Rääkige minust, huvituge minust, rääkige ükskõik mida!"
Siis ma tunnen, nagu oleksin rohkem olemas. Kui inimesed teavad mind, teavad mu kohta, mul on palju vähem tunnet, et libisen maailmast välja, mind ei ole olemas, ma ei loe midagi.
Tõsi, kui inimesed teavad (arvavad) mu kohta asju, mis tegelikult tõele ei vasta, pole sellest sittagi abi.
Ma libisen maailmast välja veel kiiremini ja kindlamalt, sest minu asemel nähakse kedagi teist, kedagi, kes pole mina. Me jagame näolappi ja nime, mitte asju, mis tõeliselt loevad.
Mõelge: kas põlenud näoga ja teise nime all oleksite te ikka "mina"? Aga mille võiks ära võtta ja "mind" enam poleks?

Mul on tegelikult palju parem olla nüüd, kui olen natuke kuulus ja inimesed loevad mu võrgupäevikut tuhandete klikkide jagu kuus (umbes 15 000, oleneb kuust, muidugi), mitte sadade - napilt ühe tuhande. Olen enda silmis enam tõeline ja kohal, kui enne oma väikese kuulsuse teket kirjanikuna ja esidepressiivikuna.
Aga mõte, et ei taha, et minust räägitaks on ikka veel meeletult veider. 
Nagu ... ma ei saa sellest aru. Aktsepteerin, olen suhteliselt diskreetne, sest ma ju tahan teistele (kellest võiks kirjutada) meeldida, ent ei mõista. 

Koer magab. 
Kass magab.
Poeg magab. 
Aga isegi kui mina ka magama läheksin, seitset magajat me majapidamises ikka kokku ei tuleks.
Ma siis mängin hoopis veel Kingdom Rushi!

neljapäev, 8. juuli 2021

Ma vist ikka lähen

Ma vist tegelt ei peaks kirjutama iga kord, et lähen noore mehega kohtuma, oo, kui mul midagi deidilaadset esile kerkib, kas jah? 
Lihtsalt seekord ma ei ole elevil teemal "kas viimaks vedaski?!" Olen kõhevil teemal: "Miks ma sinna lähen üldse, selge ju, et me ei saa sõpradekski?!" 
Aga tean tegelt küll. 

Me eile kohtusime juhuslikult. Mina olin koeraga ujumas ja nemad, kaks sõpra, tulid ka sinna. Nii lapsed (jap, ma täiega hälliröövin praegu), natuke jokkis ja kuna mina olin kadunud kaua, sest ujusin, nad kammisid murelikult mu asjad läbi ja mõtlesid politseisse helistada.
Aga ei saanud helistatud. Algul kõhklesid niisama, siis pidurdas neid, et jõest ilmus välja Totoro, kes tagasi ujub alati kõvasti kiiremini kui mina, ja lõpuks tulin mina ka. 
Ja siis me vestlesime. Muuhulgas jõudsime seltskondliku küsimuseni, kuhu kaugele ma ujusin?
- No seal oli üks valges riides mees, kes püüdis kala. Ma ei tahtnud kalu ära hirmutada ja pöörasin tagasi. 
- Naah, võibolla oleksid just kalad tema juurde ajanud? Kuldkalakese, kes kolm soovi annab.
- Mida teie  kuldkalalt sooviksite?

Tolle noore mehe, kellega ma nüüd kohtuma lähen, sõber rääkis midagi armastusest ja perest ja majast ja ohkas, et ta on ainult 24, teised temavanused naudivad noorust, aga tema tahaks juba ...
Ma noogutasin viisakalt. 
Aga teine noormees ütles: Ma ei tea, mida ma sooviksin.. Ma tahaks sõda ja vallutusi, iseennast võita!

Jaaaaa kui ta veidi hiljem küsis, ma ütlesin talle oma nime ja et mul on fb. Sest noh. 
Warrior. 
Mul on pehme koht hinges teiste endataoliste osas. 
Jah, ta enne küsis mu vanust ka, sest mu asju läbi lapates olid nad leidnud pensionitunnistuse ja ma ei näinud välja nagu ülekuuekümneviiene, mkmm. Jah, tema on 26 ja no inimene EI SAA olla 26 ja minu tasemel kogenud, see ei ole võimalik lihtsalt. 
Vaatasin ta fb-d samuti ja ei tundu just eriline vaimuhiiglane olevat. Peamiselt jagamised. Inglise keeles päris nunnud tsitaadid, aga üks eestikeelne "lapsed jäävad haigeks, sest neid vaktsineeritakse"-teemal jagamine ka.
No-jah. 
Ja mina lähen ka täna õhtul koos tema ja koeraga jõe äärde taas ujuma.
Aga kena noor mees. Ja sõdalase loomuga. Ja minust huvitatud. 
Heal juhul saab seksi. 
Halval juhul käib ta mulle nii pinda, et ei taha. 
Et tema saaks mulle haiget teha?
Kammaan, ta on peaaegu poole noorem kui mina. Ei ole tõenäoline. 

Ma olen üsna kindel et lähen mitte seepärast, et tahaksin temast midagi, vaid kuna peab ju proovima, kui võimalus antakse. Äkki meeldib? 
Aga peamiselt ma muidugi olen mina ja muud ei saagi olema. 

teisipäev, 6. juuli 2021

Pillerpall

Laps (see, keda ma vahel hoidmas käin) on VEEL nunnumaks läinud. 
Tähendab, tegelt see ei ole võimalik, eks ole. Ütleme siis: tema nunnusus on nüüd teistsugune. 
Ütleb asju nagu: "Mäu!" (kassi kohta), "Auh-auh" (koera kohta), "Mämmämm" (söögi kohta) ja "Bää-bää-bää" (ei tea, mille kohta). "Puu" (ei tea, aga kahtlustan, et see VÕIB olla "Juua") ja "Tit-tit-tit" (kah ei tea, mille kohta). 
Ja no ma ei suuda, kui armas ta on, kui asjalikult kivikesi ümbritsevalt platsilt jalgrajale tõstab ja  sinna juurde: "Tit-tit-tit" seletab. 

Samas, sõnu, mille kohta mina arvaksin, et need on umbes iga tite esimesed (sest minu tütrel olid ja Poeglaps ajas üldse kaks aastat läbi umbes seitsme sõnaga [tavalised esimesed kuulusid nende hulka] ning hakkas siis kahe nädala jooksul lausetega rääkima), ta üldse ei öelnud. "Emme", "Aitäh", "See", "Anna", Ei". 
Mitte midagi sellist.
Ta ütles "Opsti!" kui istuli kukkus, vbla on see umbes samaväärne "opa"-ga, mida minu laps sülletahtmise korral ütles. Aga võibolla ka mitte. 

Igatahes on nüüd katse-eksituse meetodil kindlaks tehtud, et ka samast rahvusest lapsed, kellele räägitakse erinevaid asju, hakkavad ütlema erinevaid sõnu. Muidu ma ikka arvasin, et "Emm!" ja "Atah!" on lihtsalt mingid häälikud, mis Eesti beebidel loomulikult huultele tulevad ja siis me jubedalt rõõmustame: "Oo! Sõna!", kordame seda ja laps saab üpris ruttu selgeks, et seda tasub korrutada, kõik rõõmustavad.
Samas "opa-" asi oli ääretult veider.
Mina ei kasutanud sellist sõna enne kunagi, kuni Tütarlaps tollega välja tuli. Mina ütlesin: "Tahad sülle?" kui ta seisis mu ees, käed püsti, ja võtsin ta sülle. Kui ta siis hakkas käte püstiajamisele lisaks: "Opa" ütlema, ma muidugi võtsin sõna üle, aga siiamaani ei saa aru, kust see tuli. 
Pole isegi sarnane sõnaga: "Sülle!"
Aga noh, kuna ma ei ole ainus inimene, kes temaga suhtles, ju kellegi teise sõnavara hakkas külge. 

Muidu, mina olin see peenutsev ema, kes ei öelnud "auh-auh" ega "muu" ega "mämmämm". Mina ütlesin "kutsu" või "koer", "lehm" ja "süüa". Kusjuures ei saa öelda, et ma samas poleks näiteks pildiraamatus nähtavaid loomi iseloomustanud. Lihtsalt minu iseloomustus ei olnud: "Näe, see on lehm. Tema teeb: "Muu!"" 
Minu iseloomustus oli: "Näe, see on lehm. Temalt saavad inimesed seda piima, mida me poest ostame!"

Rääkimata sellest, et mämmämm. 
=D
Ma varieerisin sõna "süüa" sellega, et "einet" ja "ampsu" ja toidu nimetus (nt "putru"). Aga mul ei tulnud: "Mämm" loomulikult ja ega ma ka ponnistanud, et PEAN sedasi ütlema. 

Olgu, see selleks. 
Titt on ääääääääääääääääääärmiselt nunnu, tahtsin öelda. Tõsi, kui ei ole teda kogu aeg tõstnud, on viisteist kilo ikka päris ränk koorem. Peale ärkamist oli lapsuke väga rahulolematu, et ainult mingi võõras nägu siin, oma ema polegi või?! Nii et vedasin teda süles ringi, tuvastasin, et ta on vait, kui seisan nii, et ta näeb ust, ja siis seisin, laps õlal, ja väsisin ja väsisin ja väsisin.
Õnneks tuli ukse peale (mis oli lahti) naabripoiss ja siis titt unustas oma hädad, sest teist last oli nii põnev jälgida. 

...ja siis ma tulin koju, sain siin natuke õhtutseda, läksin voodisse ja enne magamajäämist tõusin uuesti, sest pojal ilmnes toidumürgitus.
Oksendas ja oksendas.
Nii et koeraga õueminek jäi mulle ja järgnes raamatulugemine vaheldumisi toetav emme olemisega, ja oi, kell veerand viis läksingi juba magama.  
Jai. 

laupäev, 3. juuli 2021

Suvine malbus

Päris hea on olla. 
Maasikad ja ma olen NII ILUS (kuumalaine lisaümbermõõt kadus + kuna mul on lisaraha, lasin kulmud ja ripsmed "teha"), isiklikus elus on hästi ja lastega on hästi, kirjutan järgmist romaani, las Kader loeb seda eelmist, koos K-ga tehtut, mul on jahe, koer on tore, kass on ka ok (kuigi öösel ta mürgeldas nii, et Totoro tuli minu juurde kurtma, kuidas kass ei lase magada), rahapuudus ei kummita, jõevesi lõhnas mu eilse ujumise ajal nagu vesi arbuusivedelikuga, korraga mahe ja magus, värske ja malbe - ja ikkagi on ainult "päris hea", mitte "täiega hea". 
Nii et täiega heaks ei saagi, jah? 

Kuramus. 

Ainult siis, kui on mingi pimestavalt ere rõõm. 
KURAMUS!!!!
Kuulan Depeche Mode'i (kuumal ajal oli A-ha, ma ei tea, miks nad mulle jahutavalt mõjuvad?!) ja mõnus. 
Kuigi mitte VÄGA mõnus ning see tekitab mus vaikset lisanördimust. Et mis siis veel vaja, kuram?! 
Või see ongi see ... happy end?
Et kui miski otse halvasti ei ole, ongi käes? Ei, phmt kui peaksin sedasi veel teised 41 aastat täpselt sedasi elama, oleks see päris hea. Aga ikkagi on tunne, et ka sellisel elul peaks ikkagi mingi eesmärk olema, maitea, seitsmekümne kaheksasena kirjutan mingi tähtteose või tuleb mingi muu asi, sest LIHTSALT elamisena on see ju ikkagi pingutus. Mitte suur, aga igasugused pisikesed asjad: peaks ikka kooki tegema, muidu kingitud rabarber närtsib ära, ja kuigi pea ei valuta pidevalt, vahepeal ikka ibukas, ja esmaspäeval lähen last hoidma ja siis on mul ühele peole vaja kuidagi kohale saada ja siis seal kohapeal ellu jääda ja ... noh, elu, eks ole. 

Vat selles osas titt täiega aitaks. 
Mille nimel? No et see isik sünnitada-kasvatada!

Niih, rabarber puhastatud. Tärklise suhkru ja kaneeliga seisma pandud. Sõrmi lakkudes oli meeldiv maitse küll. Vbla pole mu jahe suhtumine rabarbrisse õigustatud? See on jäänud ajast, kui mulle rababrer väga maitses ja ma sõin seda nagu oblikaid ja tooreid tikreid - kogu aeg ja paljalt. 
Ja siis korraga viskas üle. 
Kõik hapud asjad. Ma ei pane roosa kala juurde ka midagi sidrunilist, minu arust on see hea kala rikkumine. Apelsin on veel hea ja mandariinide juures hindan just happelisust, liiga magus mandariin on "vale" nagu ka liiga magus õun, ent üldiselt annab hapukoor piisavalt haput maitset ja hapud taimed on "miks".
Aga jah - see rabareri-suhkru-tärklise-kaneeli segamaik oli meeldiv.

Vaatab, mis edasi saab. Kuna Ragne (see retsept, umbes-ühikutega, nagu mul tavaks) ütleb: "Süüa täiesti jahtunult!" läheb veel veidi aega. 
Kõht on küll tühi. Aga ootan, sest ... tahan!

Söön enne vaniljejäätist maasikatega, krabipulki ja röstsaia ja tomatit. 
Kunagi läheb ju kõht uuesti tühjaks ning siis on kook ootel.
Ma olen nii kaval.

Lähtuvalt sellest, et on suht hea, aga ikkagi mitte väga hea ja "A mille nimel?!", olen kuidagi ... veidras meeleolus. On nagu hea - ja samas on: "Kas see ongi kõik?! Kas nii jääbki?! Kas mõistetud olemise vaimustustunne jääbki harvaks külaliseks?!"
Kui mul "Lihtsate valikute" turjal natuke kuulsust tuli, mulle PÕHILISELT meeldis sellest tunne, et minust saadakse aru. Ponnistasin ja sel tõesti oli tulem - kuigi samas oli ka sellel teosel "Apike, mis raamatut sina siis lugesid?! MINA seda küll ei kirjutanud!"-arvustusi. Ent peamiselt ikkagi arvasin, et kui inimestele meeldib, nad saavad ilmsesti aru, mida ma sisse kirjutasin. ja mõni tagasiside pani ikka päris rõõmust kiljuma. Ebatäpne tsitaat: "Pealkiri on väga tabav. Valikud ei ole esmapilgul just lihtsad - ent mida sina siis teistmoodi teeksid?!"
Jah. See. Täpselt!

Aga ma kuidagi ... arvasin ja ootasin, et "Valikute" edu tähendab, et inimesed ikkagi saavad must aru. Ma ei ole üksi, meid on palju.
Ja ... ei.
See oli juhuslik vedamine ilmsesti.
Või ma ka ei tea, MIS see oli. 
Aga tunne, et nüüd on mulle kõik väravad avatud ja teed lahti, kui minust on korra aru saadud, jäädaksegi saama - see oli ekslik. Ja kuna ei saabunud seda happy endi, et mul on nüüd kõik hästi, mind mõistetakse igavesti ja ainult pisiasjades mitte, ma ei tea, mida veel oodata ja mille nimel elada.
Lapsest ma ses mõttes loobusin, et adopteerin ikka, aga ei looda, et sünnitan.
Paarissuhted ei ole mu forte, ilmselt ei saa kunagi olema. (See-eest on selge, et ei saa olla juhus minu tendents koguda aaaaaastatepikkusi väga häid ja lähedasi meessoost sõpru, kellega voodisse ei minda, aga kes on ... mu elus kõik hästi olulised.) 
Eks mul õnnestub kirjutada ja avaldada edasi, ega ma oskusi ju kaota - aga ma ei hakka kunagi olema rahvakirjanik, tuhandete lemmik. Et "Lihtsaid valikuid" osteti hästi, ma isegi ei taibanud, kui see parasjagu toimus. Ainult hiljem, kui teisi asju pooltki nii hästi ei ostetud, mõistsin, et "Võib öelda, et oleme üsna rahul" kirjastuse poolt tähendab, et hästi on. 

Noh, jah, aga lõpetuseks kinnitan veel üle, et hästi on. Tõega. Kõigega. 
Malbe ja mahe. 

neljapäev, 1. juuli 2021

Aina jahutab

Konditsioneer päästab mu elu. Iga minutiga, mis ta töötab.
Ometi sain päeva migreenitabletita läbi! Võibolla saan teisegi!
Kahju, et sooja õhu aknast välja suunamisega nii palju jama on. Minu viimane valik (peale õhutusava ja teibiga kolmel korral rabelemist ja ikka asi ei toimi): "Kuradile, ehk kass lihtsalt ei lähe aknast välja, seal on lõpuks toru ees, nii et natuke oleks vaja vaeva näha, ja vahepeal võib ta üldse poja toas kinni ka olla."
Kass seni ei ilmuta indu aknast väljuda. Tema ilmutab kräunu teemal: "Veel süüa!" ja innustub teemal: "Oo, inimese pai!" 

See kass käitub, nagu oleks ta sotsiaalsem kui koer. Sest koer on liiga viisakas, et tähelepanu nõuda.
Lisaks on kass minu arust kuskile mujale pissinud kui liivakasti (mis on jumala puhas ja EI haise), sest suvalistest kohtadest tõuseb kassipissi hõng ja mul on juba hallukad ka sel teemal. "Oi, jälle kassikusi! Aa, ei, need on toorvorstid, mis ahjus küpsevad."

Olen nii väsinud valutamast. Nii. Kuradi. Väsinud. 
Et valu ei ole mina? Mis seal, pagan võtaks, vahet on, pagan võtaks, kas on mina või ei ole mina, point on, et ma tahan, et see läbi saaks! Valu on valus! Aga kui see aina kestab ja kestab ja kestab ja miski ei aita, mis seal VAHET on, et valu pole mina?!
Selline poolanonüümne röögatus.
Ja konditsioneer päästab. Phmt ongi selline tunne, nagu oleksin muidu kogu aeg olnud vatiteki all, mis üle pea, ja nüüd saan näo välja ja hingata. 
Ehk: jep, palavus on nagu vaesus, täiega tunnetan paralleeli. Korraks (palavuse puhul: veerand tundi sauna on vastuvõetav ja kuigi ma pole kunagi otse saunasõber olnud, ma saan seal seltskonna pärast istutud) pole hullu, aga kui see üha kestab ja kestab, tekib tunne, et väljapääsu ei olegi, selline elu ongi. Isegi kui korraks hakkab jahe (mul üleeile kesköö paiku ujumast tulles oma palja seljaga kleidis täitsa oli) või tuleb raha arvele ja huhhhhhh, mingi üldine pidevlämmatus kestab. Kunagi ei jätku lahedalt kuu lõpuni, kui kaks nädalat suht rahulikult läbi saab, on juba hästi ja et öö otsa oleks normaalne, saaks näiteks tekiga magada? 
Oo, konditsioneer!
Kusjuures jahedama ilmaga piisaks tegelikult ka ventilaatorist. Aga kui päriselt karmiks läheb, läheb ... karmiks. Siis on kondekast väga rõõmu.
(NB! Praegu jätkub raha kuu lõpuni, riigi toetus vabakutselisele loovisikule on nii tore! Ma saan osta ravumeid ja uue koerarihma ja kingakreemi ja muid võib-edasi-lükata-asjaga-ei-põle esemeid ja IKKA jätkub.)

Aga noh - kui kuskil resurssi jätkuma hakkab, võetakse kuskilt mujalt ära. 
Seekord pole ka kuumalainet võimalik süüdistada. Et vasaku munasarja kandis valutab, viitab, et ilmselt tuleb naistearsti juurde minna. Kui järele mõelda, siis 2018 vist käisin viimati ja kord aastas peaks nagu külastama ja ... 
... aga ikkagi ei jaksa eriti. Ma ... homme panen aja. Kui olen taas jahedas maganud ning puhanud. 
Täna mitte. Mul niigi raske. Muuhulgas valutab kõht.