Kolmapäev, 30. august 2017

Just praegu

Universumi kortsude vahel,
kõik võimalused ja võimatused,
kõik ajad ja ajatused
vihisemas mu ümber,
istun just praegu klahvide taga,
joon kohvi ning kirjutan. 

Aja ning ruumi see punkt on minu.
Voogab pimedusena,
lõikab kui tera,
kuuvalgustriip pargipuudel,
vanad murdumismärgid vasttekkinud luudel,
kõik on korraga
päris.

Praegu.

Eilne,
homne,
sada aastat, tuhat või miljon
loevad sama vähe ning palju 
kui üks silmapilk.

Just praegu
selles hetkes,
mis hõõgub kui sigaret
ja lõikab kui mõte,

on jälle mul maailmast pilt.


Mitte et kohv ei maitseks taas hapukas.
Kurat, no ma saan aru, olen enda nii ära lõhkunud (jälle? ikka?), et maohappejamad on ainult loogilised, aga siiski
Samas, kas hindaksin, kui neid ei oleks?
Tühjagi. Ei mõtlekski, kuidas võiks halvem olla.

Isegi oma kõige mustematel hetkedel ma PÄRIS kõike halba ikka ette kujutanud. Mõned asjad näisid lihtsalt nii tühised, et neid ei arvestanud.
Kujutate ette, kuidas peate valima oma parimate sõprade vahel, kes on puude külge seotud ja saate päästa ainult ühe - minu väga tavaline kujutlusmäng. Aga mitte kordagi, absoluutselt mitte kordagi pole ma seejuures kujutlenud, et mul on ka kohutav nohu samal ajal, kogu aeg peab nuuskama või valgub tatt üle näo nii kiiresti ja laialt, et seda pole mõtet varjatagi.
Kogu situatsioon muutus korraga tragikoomiliseks, eks?
Kellel siis pingelises kõikevõtvas olukorras nohu on?

Mmm, inimestel?

Samas, aga võibolla poleks? Võibolla keha mobiliseeriks kõik ressursid, hiljem võib küll 56 päeva haige olla, aga kui päris jama käes, tatt ei voola?
Vat ei tea. Katseliselt kindlaks ka väga ei taha teha.
Ega ma teakski, kuidas.
No - enne Rongi, kui olin vaimselt üleni haige (mitte "mõnevõrra haige" nagu juba mitu aastat, vaid ikka väga), oli mu füüsiline tervis pigem nõrgem kui tugevam. Samas - see polnud ka mingi ühekordne suur pinge, vaid pidev pingutus aastaid, kuid ja siis eriti rämedal kujul veel kuid.
Igatahes kaua.
Kuidas füüsilise tervisega ses "just nüüd, just praegusel hetkel kõigist universumi hetkedest on minul vaja kõike, mis mul on"-olukorras saab, ikkagi ei tea.

Just praegu, just sel silmapilgul mul küll ei ole tunnet, et tahaksin maailma murda, tükid näppude vahel tolmuks pudistada ja laiali loopida.
Või on?
Ma ei saa isegi aru.
Imelik on olla.
Ei oska sellele tundele nime anda. Kokku võtta. Laialt jagada. Korraga ebatõeline ja nii ehtne, et värsketest emotsioonidest sarnane ainult armumisrebestusega paari nädala eest.
Jaa, kui mõtlen Sanjile ja Zorole, on korraga kergem küll.
Miski on maailmas hästi.

Kahtlustan, et mu kehas hõõgub, miilab, ootab võimalust valmidus taas armuda, sariarmuda nagu mulle iidsetest aegadest saati omane. Aga aju on nii kõvasti pihta saanud (antud juhul ei mõtle, et füüsiliselt), et lihtsalt ei luba ning siis on see ... veider tunne, mil pole nime.
Nii tugev.
Nii defineerimatu.

Võiks mõne ilusa pildi ka panna. Ma ei tea, Robin ja kohv? Krt, kuid sellised on ainult on-kah pildid.
Lisaks jadamisi "aga Nico Robin ja Trafalgar Law sobiksid nii hästi kokku, sest mõlemale maitseb kohv"-pilte. (Mitte et Law üleni nunnu ei oleks: piraat+kirurg+nägus noor mees on võitev kombo. Aga need ka pole väga head pildid. Kuigi - ma võiksin ju teile näidata, milline Trafalgar Law välja näeb? Kõik ju ei tea One Piece'i tegelasi nägupidi? Nt ... ilmneb Trafalgar vasakul selle postituse üsna alguses, mhmh!)
Segab  ka, et ilusaid mehi olen valmis lihtsalt vaatama ja näitama, kuid Robini pildist eeldaksin, et seal on midagi sisukamat kui "ilus naine maailmasuurte rindadega". Mis on aga ilmselgelt liiga palju tahetud.

Tuleb hoopis Sanji ja kohv, mis teha.

Nii, ilus pilt on, rist kirjas.

Mis veel? Üks mu tohutu tarkuse terake (too mõte on kuskil siin võrgupäevikus kindlasti juba üleval, ent topelt ei kärise): see, kuidas inimesed sind näevad, on umbes 5% sinust sõltuv ja umbes 95% neist endast lähtuv. Kui keegi on sinu (minu) vastu hea, pole see su (mu) võlude pärast, vaid ta ongi hea. Ja kui on halb - on ka see temas. Sa (ma) saad (saan) veidi mõjutada, natuke loeb ka see, miline oled (olen) - aga vähe, väga vähekene. Võrreldes hindaja pilgu tähtsusega on väga kõrvaline, missugune just on hinnatav. Hindaja on omaenda kogemuste, vaatekohtade, unenägude ja loetud raamatute vangis.
Näeb seda, mida need näitavad.
Et keegid päriselt teisi näeksid?
Ha. Ha. Ha.
Jaa, muidugi on ka sinu (minu) vaatekohad teistele sinus (minus) endas. Mis seda peab eraldi ütlema või?

Teine rist kirjas.

Viha üle ma veel mõtlen. Oluline on, et vihastajal oleks vihastamisobjektiga üsna palju sarnasusi (no ma ei saa vihastada hoopis teistsuguste kogemuste ja kultuuritaustaga masai peale, no ei SAA, kuitahes nõmedalt ta ka käituks ning mõtleks), aga mingi hästi oluline erinevus ka ("oluline" on teema, sest jee ma vihastan teistsuguse muusikamaitse pärast kellegi peale).
Ja siis see erinevus häirib ja kisub, sest tas on ju nii palju minuga sarnast muidu, kuidas ta hoopis teismoodi mõtleb sest asjast?
Vist on nii?

Aga see mõte ei ole päris lõpuni mõeldud.
Võibolla on mingid asjad teistmoodi.

Kolmas rist.

Ma ei tea, paneks muusikat ka, et neli ära tuleks?




Pühapäev, 27. august 2017

Väsinud

Viriseks, et miks kõik pole kogu aeg loogilised ja arukad?
Naah. Aga miks polnud terve augustikuu 30+ ilm, miks pilved ei liigu aina vasakult paremale (minu ümber pöörates IKKA vasakult paremale), miks linnud lendavad loomulikult, ent mul on mingit kuramuse lennukit vaja?!?!
Tundub nagu väheke ajutu.

Käisin ritsiku juures väikesel blogikokkutulekul ja oli huvitav. Oli ilmselt isegi huvitavam kui eelmisel aastal, sest sellist "meid on ainult 3-4, räägime üksteisega päriselt, mitte seltskondlikult" oli seekord samuti, eelmisest ma ei mäleta.
Vbla olin ka ise vähem aega, muidugi.
Aga ikkagi oli seekord palju teemasid, mis mulle päriselt ka haaravad.

Oot, püüan siia midagi märksõnapõhist kirja saada, on kergem endal meenutada hiljem.

* KUI rõve haigus on depressioon - ja ei, ei olnud mina jutu vedaja ega kuidagigi staar mõttes "Aga ERITI halb oli tal" - no ei olnud. NO EI olnud!
* Kui palju on vanemal õigus teada? Aga kohustus?
* Kus on piir ahistamise ja hoolitsemise vahel?
* Kuidas TEGELIKULT lapsendamine käib?
* Teiste sinuga sarnase ebanormaalsuse tuvastamine tekitab kahtluse, et äkki päriselt normaalsus ongi selline nagu minugi elu -> miks teiste blogide lugemine hea on
* Virisemise kvaliteedid

Muidugi oli vahepeal ka igavaid teemasid, mille juurest viisaka näo tegemise järel minema jalutasin, õues istusin ja õuna sõin, lebasin pehmel murul ja kuulasin kuskil läheduses asuvalt ringrajalt kostvat automootorite vingumist või kui teised läksid õue, suundusin mina tuppa ning sügasin tüüüüüüüüüüüükkkkkk aega koera, lugedes talle valjusti Joel Sanga luuletusi. Sest selgelt oli ta hea kuulaja, aga mul sai mõistlik jutt ühele suurele ilusale penile üsna varsti otsa.
Tita (soovitatavalt mitu) ja koer, need on mu elus veel puudu!

Kojumineku eel sai rumal oldud - mul isegi OLI kuskil ajus, et seitsmeks tasub bussijaama minna (ilmselt mingi eelmise korra mälestus), aga lükkasin selle tuimalt eemale, sest hiljem läheb ju ka busse ja mul on tore.
Siis mainis ritsik midagi teemal "millal su buss läheb, viimane minu teada oli kell seitse" kuus minutit enne vastavat kellaaega ja mul oli viivukese jagu: "Mis, aga ma tahan koju!!!" Mõtlesin ebamääraselt hääletamisele ja mis rong ka juba ära läinud? ja kes mul Pärnus elavad, võiks läbi helistada, äkki keegi on Tallinna minemas ...
Õnneks selgus netist, et üks buss on juurde pandud. Väljumiskellaajaga 20.15. Bussijaamas kohapeal avastasin veel, et üks (läbisõitja teekonnal Riiast Peterburgi) läks pealegi 19.40 samuti. Ja kõik sai korda, mina koju ja jee.
Ainult ühispilti seekord ei tehtud, see on miinus võrreldes eelmise korraga.
Erinevalt mõnest mulle MEELDIB piltidel olla!

Mitte et ikka veel poleks nüüd "väsisin surnuks, maailm on haud, sõbrad varjud ja armastus tühine tunne".
Teadsin ju ette, et väsin ehutavalt ära. Olengi väsinud, täiesti graafikus omadega, IU, KUI VASTIK see on!

Või siis on osa mu "appi, maailm on haud" sellest, kuidas olen One Piece'iga sinna jõudnud, kus umbes 16 osa on väga sisuline, põhimõtteline ja tähtis lahing (nõup, üldse pole igav) käinud - ja nüüd, 17. ja 18. ja ilmselt ka tulevik näitavad mulle, millisteks alatusteks inimesed võimelised on.
Nagu ... jaa, see on loogiline. Päris inimesed on ka sellised. Aga nii piinavalt valus on vaadata ja tajuda!
Et minus pole empaatiat?! Olen ikka veel mõnevõrra häiritud sellest, kuidas täitsa targad inimesed hindavad nii mööda. "Isekas" ja "pole empaatiat" olid mulle väga: "WTF nad näevad? Keda nad näevad? Minuga pole sel küll midagi pistmist!"
Isegi nüüd, isegi adudes, et inimesed on lollakad, ikka hämmastab.

Aga mis aitab - ma mõtlen neile, kes kaotavad, kelle pihta nõmedaid taktikaid kasutatakse, kellele valetatakse ja kes ära lõhutakse - aga kes on selle kõige keskel inimesed, loobumata sellest, mis neist inimesed teeb.
Ja mis siis, et sa kaotad. Ja mis siis, et sa sured. Ja mis siis, et su ümber surevad need, keda sa armastad.
See ei ole oluline.
Oluline on, et mõned inimesed on inimesed ka surmas ja valus.
Inimkond ei ole täiesti mõttetu nii, mhmh.
Eeeeehk ... eelmise postituse jätk.

Eih, ma saan aru küll: hirmu puudumine ei ole päris inimlik. Ma ei saa isegi päriselt julge olla, ses julgus teatavasti pole mittekartmine, vaid hirmu ületamine, ja ma ei saa midagi ületada, kui mus lihtsalt pole hirmu. Kartmatu, jaa. Vapper isegi. Aga julge?
Jama küll, ei tule ära.

Aga see kaastunne kõigi vastu, kel miski jamasti, on kogu aeg minuga kaasas ja mul ei ole vaja seda ergutada, vaid aja jooksul olen õppinud ohjeldama ning maha keerama, sest see võttis minust nii palju, samas kellelegi midagigi andmata.
Ent kui olen väsinud, valvan end kehvemini ning empaatia tungib kõigist toppimata pragudest sisse. Äkki ikka tasuks end põlema panna, kellelgi võib soojust väga vaja olla? Kuidas sisemus kisub kokku raamatute, filmide, multikate, väikeste fännfiktsioonijuppide, laulude, luuletuste, lavastuselõikude peale - on nii valus ja meeleheitlik ja rebestav.
Armumine on üsna täpselt sama tunne, muuseas.

Kuni tuleb meelde, et on olemas ka see hea osa. Inimesed, kes on inimesed läbi kõige.

Reede, 25. august 2017

Olla inimene

DISCLAIMER: jaa, tean, endakiitus. Ja mis siis? Ma tunnen nii! Vbla on see kreedo, ah?

Maivõi.
Panen Ace'i lause eesti keelde ümber, sest nagunii on see originaalis jaapani keeles, milles heal juhul tosinat vigast sõna tean (suvalisel eesti moodi kirjutatud kujul vast nt "arigato, tšotto matte, aniki, okosan, otousan, nanda-jo, baka, hai, ne, desu, iita-taki-mas". Ja muidugi "oi!"), ent inglise keeles kirjutamine on originaalteksti osas täpselt sama mõttekas kui eesti keeles kirjutamine.
Välja arvatud, et mulle on eesti keel nagu omasem.

"Jõule alistudes pole üldse mõtet inimene olla."

Nagu ... just.
Nagu ... täpselt.
Nagu ... ma vihastasin end kaameks, kui nägin facebookis üht tuttavat tõsimeeli pärast seda Tartus koomasse pekstud meest arutamas, et ei teagi nüüd, kuidas oma lapsi kasvatada, kas nii, et nad head inimesed oleksid, või nii, et nad ellu jääksid. Mis kuradi KÜSIMUS see on?!?!?! Mis ellujäämine on mingi oluline asi võrreldes hea olemisega v?!?!?!
Nagu ... mis mõte on inimene olla, kui sa lased on tegusid mõjutada sellest, et keegi teine on vbla tugevam?

Siis võib samahästi ka maha surra. Vahet pole enam.

Jaa, mingis osas saan aru ka sellest, et kui ellu jääda, tulevad jälle head ajad (nagu ütles Bellemere-san), ei ole üldse mõeldamatu painduda ja oma aega oodata. Aga kui võttagi nii, et roomamine saab sinu osaks igaveseks, et eladki kuidagi paindunu ja kooldununa ...
Krt, toosama Bellemere-san läks samuti surma täiesti teadlikult, otsustades, et parem tema kui ta tütred.

Jõule alistudes pole üldse mõtet inimene olla."

Bellemere
Inimene olla on mõtet, kui sa oled enda jaoks inimene. Parim, mis võimalik.
Aa, et end reaalselt ka tapma hakata on suht ebaharilik ja nõme ja mida ma jutlustan värki, mille kõrvaltähendus on "hulk inimesi võiks lihtsalt ära surra"? Eriti haige ikka omaenda tõbe üldiseks muuta tahta ..!
Ei, mu moraal ei ole see. Mu moraal on "ole parim võimalik". Parim, mida suudad ja oskad.
Elan muuseas ka usus, et kõik teevad oma parima.
Lihtsalt alati ei tule sellest välja "kõigile parim", sest inimesed on lollakad. KÕIK inimesed.
Kuigi mõned sagedamini kui teised. Donald Trump ja Mihkel Kunnus on head näited.

Ja üldse ja üldse ja üldse tasub inimkonnal eksisteerida nõmedate kiuste, lihtsalt mõnede säravate nimel ja pärast. Laias laastus sama jutt, mis võrgupäeviku päises Sandmani Surma suust. Ainult noh - mina võtan ka laiemalt. Maailm on pahna täis, aga kõik pole pahn! On mõned eredad hetked eredate isendite elus, mis muudavad nõmeduse väljakannatavaks, isegi õigustatuks.
Mitte et mul ikkagi poleks "aaaaaaaaaaaaaaah, MIKS nad nii lollakad on?!" sageli.
A noh - nemad on nemad. Mina olen mina. Ja ma ei lase kellegi jõul end teatud moel käituma mõjutada, tänan väga.

Sest ma tahan inimene olla. Nii, et sel mingi tähendus ka oleks. Nii, et suudaksin endale peeglis otsa vaadata.
Suudan. Mulle meeldib see inimene, keda näen.
Olla inimene on tähtsam, kui olla elus. Olla inimene on tähtsam, kui kasvatada elusaid lapsi. Olla inimene on ainus, mil minu silmis päriselt päriselt tähtsust on.

Kõik muu on ebaoluline mudru.

Neljapäev, 24. august 2017

Head uudised

Jai, HMN toetas Rollimängijate kokkutulekut!
Me nüüd saame edevama tordi ja rekvisiite ja heli- ning valgustehnika ja ... oh, ma ei teagi, mida raha eest saab tegelt. Olen nii võõrdunud sest maailmast.
Aga vääääääääääääääääääääääga rahul.

Mida ma saan teha, et mu rõõm ja rahu nähtavad oleks? Nooooh ...


Seda saan teha, mhmh!

Muidu on ka kõik hästi. Sellepärast julgengi päevast antidepressandiannust pisikeseks teha, et kui mul põhjust on end halvasti tunda, ikka tunnen, ent kui konkreetselt põhjust pole, riskin oma loomulike tunnete segadikus elada. 
Ja seks, noh. SEKS!
Kolm päeva väiksemat annust ja unes juba toimub midagi. Ning mulle tuli tellimus kirjutada erootilist (võib ka porno-) lugu, kirjutan ja ... mmmm.
Kirjutan. Mmmmmmm!

Võiks midagi veel öelda ... sest noh, häid asju on.
Aga mul ei tule pähe midagi, mis ses mõõtkavas hea oleks. Nii et lõpetan nõnda:



Teisipäev, 22. august 2017

I want it darker

Kõik mu analüüsid olid "väga korras".
Nii et olen tagasi "nojah, praegu on nii" juures. Inimesed on erinevad jms. Eks joon ja pissin ja elan sellega.

Ühtlasi otsustasin taas antidepressantide annust vähendada. Jälle on arstiga nõu peetud, aga võetud asi, mida ta mitu kuud tagasi kirjutas - et sügise poole - ja selle järgi toimitud.
Eelmisel korral annust vähendades ja enne veel seda üritades, ent siis ei õnnestunud, oli ka arsti väga mitme kuu tagune märkus mu ainus meditsiiniline seljatagune, aga ta oli eelmise korraga rahul? Järelikult kõik klapib ka nüüd tema ja minu plaanide ühisel vaatlusel.
Mina ja mu ääretu loogilisus. Aaa, et võiks kirjutada ja üle küsida?
Aga äkki ta ei ole minuga ühel meelel enam ja siis ma pean oma soovide kohaselt toimimiseks tema soovitustele risti vastu tegema ja seda ma ju ometi ei taha! Sest olen otsustanud ja phmt mul ongi valikus kas "teha, nagu tahan, tema soovitustega kooskõlas" või "teha, nagu tahan, tema soovitustest hoolimata".
Vist ei tasu siis riskida sellega, et vbla ta annab soovituse, mis mulle ei meeldi, eks ole!

Mitte et mu irratsionaalne ärrituvus oleks mulle endale märkamata jäänud, mitte et mulle meeldiks ärrituda ja masenduda - aga ma tahan proovida pisema annusega elamist, ma tahan seksi tagasi, ma tahan!
Ja kui ma tahan, teen.
Väga lihtne.

Seda enam, et nojah - olla natuke ärrituvam, kui enamasti olen, ei tee minust veel kaugeltki mingit plahvatusohtlikku ollust. Veel enam: kui mõtlen, KUI palju olen seni alla neelanud ja leidnud, et nojah, maailm ongi selline, minu viga, et ei sobi sinna, on vast natuke siirast viha, mida ma enam alla ei suru ja "ma ei tohi nii tunda"-endast maha ei lahuta, kohane.
Võib ju olla, et inimesed ongi lollakad, aga et ma krt seepärast arvasin, et ei tohiks nende peale vihastada, puhas enesesalgamine. Enda väikseks ja vaikseks tegemine: kes mina olen, et pahaks panna ...
Kurat, mina olen mina. Kui mina ise enda eest ei seisa, kes pagan veel?!?!?!

Ei keegi, muide.
Kontrollitud.

Pühapäev, 20. august 2017

Polkovniku lesk

Olen nüüdseks üsna tõsiselt arvestamas võimalust, et mul on ka diabeet, sest selgelt on liiga vähe haigusi veel ja mõne võiks juurde saada ikka.
Lihtsalt - hea küll, meeletu väsimus ei ole uudis, ei ole isegi midagi, mida ma siin mainimiseks piisavalt oluliseks peaksin. Võib vabalt olla ajukahjustuse rõõm, mitte mingi suhkurtõve värk. Aga lakkamatu janu on reaalne ja samas üleni veider, nii et tegelikult ongi diabeet phmt ainus asi, mille oskan põhjusena välja mõelda (õigemini oskas notsu, ma ei tulnud ise sellegi peale). Kui kaks-kolm kuud on kogu aeg janu, on see liiga püsiv pentsikus, et asja juhusena defineerida.

Nagu mis mõttes. Ma ei ole ülekaalus, mitteliikuv, söön ka üsna arukaid asju (kuigi joon liiga palju kohvi) - mitte miski ei viita, et mul peaks teise tüübi diabeet olema!
Välja arvatud pidev veevajadus.
Noh, esmaspäeval lähen suhkrut mõõtma, eks siis näeb. Kuigi kui vereglükoos on normi piires, ma olen oma lakkamatu januga tagasi "no nii on, inimesed on erinevad, mul on praegu sedasi" juures.
Ja kui suhkur pole normi piires, saan imestada, miks. Geneetilist soodumust pole, riskitegureid ka mitte, mis toimub?!

Oot, mis mul siis haigustena kallal on - või kes olen mina, sest "autistlikud kalduvused" ei ole midagi, mille saaksin endast väljaspoole tõsta ja ikka mina olla.

Migreenid
Depressioon
Autistlik aju
Ajukahjustus koos "parema käe osalise halvatusega"
Jalad valutavad pea kogu aeg (ajukahjustuse osa, aga tasub eraldi ära mainida)
Mao ülehappesus (nädala eest lõpetasin viimase 28-päevase ravimikuuri ja praegu annab jälle tunda)
Sain täna kahelt herilaselt nõelata (neil ei olnud midagi selle vastu, et sõin tikreid põõsast, mille sügavikku nad pesa olid tegemas, nii et ma ei märganudki neid, aga kui tõmbasin sealt põõsast välja suure naadi ja kaks vart kassitappu, oli nad nii häiritud, et ei hakanud tiirutamise ja mõrvarliku sumisemisega aega raiskamagi, kohe ründesse)

Jap, diabeet on täiega puudu veel.
Mis must saab, sedasi haiguste hunnikus, mis must üldse järele jääb?!

Väga väsitav nädal on olnud, aga see ei ole sellest, et oi, mul kindlasti suhkurtõbi (ma oli täiega üllatunud, kui selgus, et diabetes mellitus pole suhkrutõbi vaid suhkurtõbi), mis just nüüd ilmneda otsustas. Lihtsalt väsitavad sündmused kuhjusid ning ma väga vastu ka ei hakanud ehk tegin ikka ära ja ära ja ära.
Käisin nii keskkoolilennu kokkutulekul, teraapias kui ema juures, kuigi igasuguseid asju juhtus. Mu poeg jäi haigeks (mis tähendas paar ööd väga vähe magamist), kaotas rahakoti ära (mis tähendas teise linna talle järele sõitmist, sest ta ise oli raha ja piletita suht hädas seal), jalutasin äikesevihmas pahkluuni vees, eksisin ära ja tagatipuks nõelasid mind paganama herilased.
Kui nii kirja panna, polegi hämmastav, et ma tavalise 90 trenniseeria asemel olen sel nädalal teinud 10. Ei ole ka tunnet, et tahaks neid järele teha. On ainult tunne, kuidas OLEN NII KURADI VÄSINUD. Hea üldse, et niigi läits.
Noh, näiteks pea võiks ju ka valutada, eks ole!

Kokkutulek oli - huvitav. Vaatasin teisi ja pidin tõdema, et klassivennal, kes mu kõrval märkis, et kõik on täpselt samad inimesed nagu ennegi, on täiesti õigus. Siis vaatasin mõttes ennast kõrvalt ja pidin tunnistama, et mina olin samuti täiega sama inimene juba 20 aastat tagasi.
Sittagi pole muutunud.
Muidugi mingid pisiasjad, olgu. Aga kena härrasmehelik klassivend oli ikka kena ja härrasmehelik, asjalik korraldajaloomuga klassiõde oli ikka asjalik korraldaja, rõõmsast mittepirtsakast klassiõest oli saanud rõõmus mittepirtsakas lastearst. See, kes elab 13. aastat Austraalias, on täpselt selline, kellest võiski oodata, et ta reisib ja seikleb ja kannapöördeid teeb. Natuke veider ja ülevoolav klassivend on nüüdseks vahetum ja elusam kui meie ühiskonnas tavaline oleks (kuigi suht kena ikka veel) ja mida, mis me olemegi samad inimesed kui 20 aasta eest üleni või?!
Keegi ei olnud ootamatult paksuks, halliks või kortsu läinud, isegi soengud olid suhteliselt samad. Mõtlesin, mis minul peas on, ja hakkasin peaaegu naerma. Jaa, see on õnnetus, minu ja juuksuri teineteisemõistmise puudumise tagajärjel mu juustesse sattunud arusaamatus, aga ei ole väga kaugel pikast siilipeast  rangluuni ulatuva blondeeritud tukaga, mis oli mul peas, kui kooli lõpetasin.

Me olemegi kogu aeg olnud need, kes oleme.
Inimesed muutuvat? Vist mitte väga siiski.
Diabeet, ajukahjustus - midagi olulist ikka ei muutu minu sees. Pisiasjad, pisiasjad ...

Neljapäev, 17. august 2017

Kõik muu on hästi

Okei, mul läks uni ära (veider päev oli ja nüüd on ilmselt veider öö otsa - voodis on täiesti mõnus, lõtv ja hea, ainult TUNDIDE KAUPA uni ei tule, teen, mis teen), arutan siis, mis kõik halvasti on.

Tegelikult ei ole midagi eriti halvasti, ängipuhangu silt on siin seepärast, et miski muu ei sobinud ning aju otsib ses öises mittemagamises süüdlasi. 
No mõned ikka leiab ka.

* misMÕTTES, kui mina rollimängijate kokkutuleku osas midagi ei juhi, keegi teine ka asjade õigeks ajaks ärategemisel silma peal ei hoia ja ise ei tee?!
Ei, see ei käi kõigi kohta, on inimesed, kes lubavad ja teevad. Konkreetsed asjad. Ära. Aga kui millegi kohta keegi ei ole konkreetset lubadust andnud, siis ripubki tegematuna ja ma pean end jõuga ohjes hoidma, et mitte tunda vastutust ja tormata tegema omaenda ärasuremise hinnaga.
Teate, see on nii raske. Aga kui ütlen endale, et SEE EI OLE MINU VASTUTUS (ja panen selle siia ka kirja), on natuke kergem.
Kuigi ma nägin isegi unes larpi ja et see oli mereteemaline, läbivalt unenäos tiksunud lauluks "... ma teen sul laudalakka majaka ja kukest katusele kajaka ..." ja võtku mind tont, täpselt selliselt me mängu olimegi teinud - mängumeri ja majade katusealused olid laevad.

* misMÕTTES inimestel lihtsalt pole meeles?!
Olen juba peaaegu leppinud, aga vahel mõni asi ikka ületab mu hämmeldumisläve. Sest mul on kuramuse peaaegu kõik meeles, kuid inimesed ajavad midagi minu arust nii olulist suust välja ja pärast on "Oh, mis?! Ma täitsa unustasin, et see teema oli!" ja ma lihtsalt ...
ERITI kui mulle öeldakse, et "Sinu jaoks alati" või "No kuidas ma võiksin seda unustada?!" ja siis kaks nädalat hiljem meenutan, sest nad unustasid.
misMÕTTES?!
Minu peas on kõik olulised teemad kogu aeg esil. Kui miski on poolik, lõpetamata, ERITI kui midagi lubanud olen, see on kogu aeg seal.
Ei ole lihtsalt VÕIMALIK unustada.

* misMÕTTES on inimestel elu, millesse ma pole kuidagi haaratud?! Mind ei armastata, jah?! Ei räägita oma asju, ei jagata midagi. Kui ma ise tähelepanu ei otsi, ei ole ma meeleski?!

* misMÕTTES on mul kogu aeg janu?! Kurat, ma joon puhast vett kolm korda rohkem, kui inimestele tavaline, käin alailma pissil ja ma ei saa magada, kui öösel kempsus käies veel kolmveerandit liitrit kurku ei kalla, sest januga ei jää?!

* misMÕTTES on inimesed lollakad?! Ja sealjuures ei too ilmne lollakus kaasa üleüldist põlgust ja seltskonnast väljalülitamist, vaid kui tegu on hea jutuga ereda inimesega, sallitakse ta nõmedust ühegi protestita. Võibolla mõni mõtleb: "Nojah, ta ongi selline", aga tundub, et paljud võtavad vähimagi kriitikameeleta omaks.
Kas peaksin sekkuma ja märkima, et sinu probleem, kui sa imelik oled? Hm.
Ma ju tahan? Teen!

Olgu, virtuaalselt plõksitud.
On küll kergem olla vähemalt ses mõttes.

Lisaks on mul lennu 20. kokkutulek (ühelgi eelmisel pole käinud, aga nüüd kavatsen, eriti kuna osalustasu ära maksin ja lubasin, et kohvikusse lähen, kuigi eksursioonile enne mitte), uus koht, palju inimesi, appi. Lugesin äärmiselt sugestiivset fännfiktsiooni, milles inimesed õõtsuvad merel laevas ja neil on toit otsas. Mõned nälgivad ligi kuu aega. Selle tulemusena tundub mulle ka, et maailm on ebatõeline ning ujub mu silme ees, miski pole päriselt reaalne ja ainult magadatahtmine (nälga mul pole) päris.
Maailm ei tundu teravalt ehtne, nii et armumine läks üle? Oojaa. Kuulge, mul oli jube hea meel, et see kolm päevagi oli!
Ja siis oli hea meel, et üle läks. Armumine on VALUS.

Aga rohkem tõesti ei tule pähe. KÕIK muu on hästi.

Teisipäev, 15. august 2017

Öised mõtisklused lemmikteemal (ehk minaminamina)

Lähenen ja lähenen One Piece'is kohale, kus kõik ei lähe mitte lihtsalt persse, vaid põrgusse ja kuradile ja häda ja ...
Kui oleksin maniakaalselt spoilereid vältinud, ma ei teaks midagi ette ja arvaksin, et kõik saab korda nagu lugudes ikka. Aga oma laste kõrvalt natuke seda aega ja natuke toda aega vaadates, küsides, mis värk vahepeal oli, kuidas sel või tol tegelasel läheb, tean ette, mis tuleb.
Päris jube tunne.
Mitte "ei ma ei taha seda, väkk, ei vaata!" aga "... ja kõik tundub hästi minevat ... kõik tundub ikka veel hästi minevat ... issand, see on praegu nii kõnekas, arvestades, mis juhtub!"

Mõtlesin tolle väga hiljutise armumise-posti peale, mille tegin.
Kirjeldasin seal hästi täpselt ja õigesti ära, mismoodi minu sees armumine elab - kuidas korraga tahaks tolle Nägusa Noore Mehe (no olgem ausad, nad KÕIK on selle kirjeldusega sobinud, ka raamatutegelased) eest võidelda, kaitsta, aidata. Ent samas on selline imetlus inimese suhtes, et eeldan, et ta ise suudab end võibolla paremini aidata ja enda eest võidelda, kui mina ka oma parima minana.

Ja korraga sain jälle nii paljust enda kohta aru.
Pea kõik (igatahes kõik, mis meeles) armumisfantaasialood mu varasest lapseeast saati on sama mustrit järginud. Kuidas Noore Nägusa Mehe (ok, kui ma lasteaias käisin, olid mu mõttes pisikesed poisid tegelt - kuigi mulle tundusid nad täiesti suurte ning adekvaatsetena. Ei tea küll, miks =)) oma valikud viivad nii sita tulemuseni, et sealt eriti enam kukkumisvõimalust pole. Kas tal läheb endal halvasti või teeb ta teistele niimoodi halba, et jäle, ja siis mina tulen mängu. Kartmatu Kaunis Halastav Mina ning muudan asju suuresti.
Kujutlustes suutsin ma nii mõndagi.

Lood on väga pikad ja keerulised olnud.
Ega ma siis viitsiks endale jutustada pingevabu "kõik õnnestub" jutte. Ikka põnevus ja pöörded ja ...
Lisaks ei diskrimineerinud ma kedagi ja mingit eksklusiivse paarumise värki mul küll happy endina ei kangastunud. Mul oli (ja on, kuigi tunnistades tõtt, tuleb öelda, et mul on jaksu asju hallata umbes ühe mehe jagu kahe kuu jooksul) kujutlusilmas oma pea sees sihuke koht-baas metsa ja merega, mis muust maailmast mulliga lahutatud nagu "Nagu õiekeses väljal". (Kuigi umbes 20 aastat on see mull üha laienenud ning viimastel aastatel lihtsalt "üks variant maailmast" vormi teisenenud ja ei lõpe kusagil.)

Sinna ma siis neid mehi korjasin, kellega lugu lõpetatud ja kes veel unustatud polnud. Ma leidsin ka, et kui keegi on mu mälust läinud või kohal ainult niivõrd, et "oli siuke, meil olid mingid seiklused", on ainult aus lasta neil oma eluga edasi minna kuskil mujal. Elik kogu aeg toimus/toimub vaikne teistesse maailmadesse liikumine, immitsemine, ka nende südamed vabanevad ja nad elavad oma muud elu kusagil mujal teistmoodi.
Kuigi ma mõtlesin noorest peast, et meil võiks olla mingi ühise sidepidamise sõrmus, millega mind võib appi kutsuda, kui tõesti vaja. Hiljem leidsin, et sõrmus on jama: mõtle, kui inimesel käsi otsast lüüakse ja ta ei saa mind enam isegi appi kutsuda! Nõ-me.


Aga muster on ALATI olnud sama: mehel pole enam kuhugi kukkuda ja siis päästan ta. Samas on ta kukkumiseni viinud valikud olnud väga loogilised ja arukad, sest ega ma ometi mingisse rumalasse mehesse armuks!
Miska on ka arusaadav, miks mu lugudel nii keerukad süžeed olid.
Valikud ei olnud mu meestele kunagi LIHTSAD teha.
Aa, et tegelt oleks mees vähemalt kujutlusis võinud minusse armuda ka niisama, ilma et ma teda päästaksin?
No ma ei tea. Nii oleks ikka imelik ju. Mille põhjal? Mu ilusate silmade v? (oksendab sundimatult kraanikaussi selle mõtte peale)
Ma absoluutselt ei kannata oletustki, et mehele meeldib minu juures mitte mu ilus hing, vaid põsesarnad, soeng ning säärejooks. Võibolla ka minu tehtud kanakaste.
Öäk.

Huvitav, miks mul küll elus nii raske nende suhetega olnud on =P


Mida ma ei suuda ja oska paika panna: MIKS ma sedasi tunnen ja näen? Oleks see mingi elu jooksul külge õpitud asi, saaks midagi või kedagi põhjuseks tuua - ei, sama muster on püsinud senikaua, kui mäletan! Kuramuse kolmandast eluaastast saati!
Ei looda eriti, et nüüd veel kuidagi ümber annaks teha.

Põhikoolis, kui kohustusliku kirjandusena"Libahunti" lugesime (mul oli muidugi ammu loetud), kirjutasin terve kirjandi, kus korrutasin, et kui kedagi armastad, tahad ju, et tal oleks hea, ja usud, et ta ise teab, mis talle hea on.
Mulle ei mahtunud Mari käitumine üldse pähe. KUIDAS saab olla armunud ja samas mitte uskuda, et see inimene teeb enda jaoks parimad valikud?
Lahendamatu paradoks.

Nojah, aga kuna (SPOILERIHOIATUS!) Ace'i surm läheneb, ma näen ennast Hella ja Halastavana teda aitamas.
Nägus Noor Mees on ta ka üleni.
Kuigi ta sureb hästi.
Ma veel ei tea, kuidas täpselt, aga kui see on tervet fandomi vapustanud sündmus, mille kurbust keegi kahtluse alla ei pane, peab ta hästi surema ju!

Pühapäev, 13. august 2017

Meta

Mu poeg on haige
ja mina vist ka.
Tütar paistab ok. Seni.
Ma vist veel natuke aega ei kirjuta midagi mõttekat.
Aga samas - mis on üldse mõttekas? (Väga väga naine üritab midagi arukat arutada selle kohta, aga ei tule üldse välja.)
(Häh, olen visa! Kakskümmend tundi ja midagi ikkagi saabus ajju. Lugege!)

Üritan võrgupäevikus kirjeldada seda, mis mu peas toimub, kuidas mõtlen, ja loodan, et kellelegi on sest abi.
Neile, kes on minu jaoks liiga rumalad, on see mõttetu pläma, sest nad ei suuda kaasa mõelda. Asjad, mis minu jaoks on enesestmõistetavad, nende jaoks pole üldse pildis, ja siis ma tundun neile rämedalt ebaloogiliselt mõtlevat.
Neile, kes näevad minust veel laiemat pilti (hämmastav, aga on ka neid), on mu kirjutatav veits lihtsameelne, neil pole ka sellest abi.
Aga inimesed, kes mõtlevad minuga umbes samal tasemel, kellele pole vaja iga pisiasja ära püreestada ja söödavaks teha, leiavad vahel omaenda mõtetesse jõnksu sisse viiva idee, detaili, mis muudab üldpilti, uue vaatekoha - ja neile ma kirjutan. Midagi mõttekat ses mõttes, et kirjeldan, mida mina mõtlen, ning sellest VÕIB kellegi teise mõtlemisele abi tulla.
Ideede jagamine.
Arutluskäikude proovimine.
Mulle endale meeldib väga saada teada teiste inimeste ideid, kui need on PÕNEVAD. Kui need on täpselt samad, mis mul, on ka tore, toimub üksteise arutluste kinnitamine "Jah, mina mõtlen ka nii!" Ent kui on AINULT kinnitamine ja pole uusi mõtteid, uusi mõtteviise, mus tekib pahurus, sest ma tahan UUSI ideid ka!

Mu mõtlemine ei sirutu, ei pinguldu, ei arene, kui kõik aina minuga nõus on, ja sedasi mulle ei meeldi. Ega mulle muidugi see ka meeldi, kui inimene ei saa enesestmõistetavustest aru ning üritab omast arust tarka juttu ajada, mis minu vaatekohast on: "Nii nõme, et ei viitsi isegi vaielda." Tahan uusi ideid, mis on mulle päriselt ka uudsed, mitte "Jah, kui 7 olin, mõtlesin vist ka nõnda umbes. Sestsaati olen natu rohkem teada saanud."

Nojah, aga mina ei saa teisi endaga mõtteid jagama panna. Ma saan enda omi (siin) jagada, et inimesed nagu mina võiksid sealt vahel uusi ideid välja noppida. Ja saan teiste võrgupäevikuid lugeda ning sealt vahel endale uusi mõtteid leida.
See on natuke mu kõrvaloleva lugemisnimekirja iva - seal on üldiselt need, kelt ma saan vahel uusi mõtteid, vaatenurki, vaatevõimalusi. Need, kelle mõtted on kas samad kui mul või pole mulle huvitavad, tase allpool, mõned mulle enesestmõistetavad detailid nende maailmapilti ei kuulu, lähevad sealt välja.
Noh, ja need, kes lihtsalt ei kirjuta, on ka maha jäetud ning mitte nimekirjas.

Ma enam teiste vanu poste naljalt üle ei loe, ainult Murca omi vahel.
Vä-si-nud.
Jaks on piiratud ressurss. Hoian seda pisut kokku.

Neljapäev, 10. august 2017

Tõenäosus

Sel, et tahan palju lapsi, on oma tagapõhi.
Jaa, muidugi mõtlesin järgneva ammmmmmu välja. Põhiosas poolintuitiivselt, sõnastasin korralikult, kui keegi küsis. Teismeliste tüdrukute jutud, esimesed veiniklaasid, purgiteod ja küünlavalgus. Tol ajal defineerisime ennast vabamalt ja ahnemalt, üritasime end üksteise ja maailmaga suhtestada, otsisime "nii elu käib" võtmeid.
Mina defineerin ikka veel sama vabalt ja ahnelt. Teised - ma ei tea, kas ei defineeri või neil lihtsalt pole vaja seda teiste kuuldes-lugedes teha? Või jagavad oma mõtteid minuga lihtsalt need tõeliselt lähedased ainult?
Võib see viimane olla küll. See sobiks faktidega.
Mõtlesin igatahes kõik järgneva välja, kui veel laps olin, näiteks umbes 11. Mõned lisandused tulid hiljem ja veel mõned veel hiljem, aga ajaks, kui olin 16, oli plaan selge.

Nüüd saabus üks väike uitvel lisamõte.

Taust


Ma vist mõtlen "tõenäosustele" natuke rohkem, kui tavaline oleks müütilise keskmise inimese kohta.
Mu mõtted on alati olnud kuidagi laiahaardelisemad kui "üks-kaks-kolm kallist inimest on peamine, no igatahes mitte üle kümne, muu maailm on kama". Juba algkoolilapsena tundus mulle, et kui saaksin soovida, sooviksin, et kõigil, kes mind tunnevad kasvõi niigi palju, et tänaval mööda käinud, läheks hästi.
Nüüd ei ole ka möödumisel nägemine enam raasugi oluline.
Ma tahan, et KÕIGIL läheks hästi. Jah, olgu, on umbes 6 inimest, keda ma siiralt ei salli, aga nõme oleks ka otsustada, et kõigil peale nende peaks hästi minema. Maailmas on sadu tuhandeid, miljoneid, halval juhul koguni miljardeid inimesi, kes meeldiksid mulle veel vähem, kui lähemalt uuriksin. Pole lihtsalt juhtunud nii, et neid tunnen.
Kui juba läheb kõigil hästi, mingu mulle mittemeeldivatel samuti.

Juba üsna väikesena otsustasin, et tahan palju lapsi, sest kui neist ka keegi ei lähe teed, mille mina heaks kiidaksin, nende lastest mõnega äkki ikkagi mul klapib? Või vähemalt nonde laste hulgast mõnega? Kui tõenäoline on, et mitte kellegagi?!
Muidugi ei saa tagada, et mõni mu laps üldse omaenda lapsi ei taha. Ei saa ka tagada, et selliseid lapsi mul mitu pole. Seega - tasub valmistuda ja teha neid enda omi nii palju, et mõni siiski tõenäoliselt tahaks. Minu järglasi vähemalt paar isikut võiks ikka säilida ka 5 põlvkonna pärast!
Pealegi - maailma rohkem minu geene tuua võiks ju maailma minu ja mu järglaste jaoks paremaks kohaks teha. Jaa, see on igal juhul väga väike piisk meres, aga tõenäosuste peal mängides: mida ma enamat teha saaksin? Parem natuke geene ja mu naeratust ning emaarmastust kui ei midagi!
Pealegi pealegi - see on ainus surematus, millesse usun. Geenid, ma annan laste suurekskasvatamises oma parima ning see mõjutab natuke kogu tulevikku. Natuke, nõrgalt, piisk meres: ent mõni laps ikka kunagi, kasvõi 8 põlvkonna pärast, oleks laias laastus selline, nagu minagi säärastes oludes oleksin!
Juhused muudavad ja mõjutavad palju, aga just seepärast MÕNI järeltulija siiski ju lahe tuleb? Sattub nii!

Mõni mu järglane võib väga jäle välja kukkuda. Aga kui neid on piisavalt palju, võib mõni jälle väga lahe tulla. Minu geenid ju! Ma põimin neid erinevate lapseisade omadega, suurendan sellega oma järglaskonna variatiivsust ning isegi kui kõik läheb kõige halvemini, üks laps surebki juba lapse või noorukina, enne kui oma lapsed tal üldse teemaks tulevad, üks on homoseksuaal ja üks lihtsalt ei taha lapsi, ehk mõni ikkagi sattub selline, kes paljuneb!

Ma ei taha oma lapsi survestada. Ei tahtnud juba enne, kui konkreetsed lapsed sündisid, ei tahtnud juba siis, kui ise laps olin. Oma laste surumine mingisse vormi oli nii võõras mõte, et ma ei kohandanud seda enesega isegi natuke.

Päris mul ei ole ikka ja üha ja ilmselt eluaeg meeles, mida mu vanaema mulle ütles ja ütles ja ütles.
"Ma elu sees ei oleks arvanud, et mu lapselapsed kõrghariduseta on! Olen nii pettunud!"
"Et MINU lapselapse lastel ei ole ISA, ma ei osanud seda isegi mõelda! Väga kehvasti valisid, vat MINA ..!"
"Ma tean täpselt, mis (mu venna nimi)-ga valesti tehti. Liiga palju lubati! Poisslaps vajab kõva kätt!"
"Sa oled üks sita iseloomuga tüdruk!"

Noh, mind ei olnud (sel kohal "õnneks") väga kerge koolutada enda moodi mõtlema. Kellelgi. Ka vanaemal mitte. "Ole selline, nagu mulle meeldib, siis ma armastan sind!" ei kasvanud mulle sisse teistelt minu ootuste täitmise nõudmise võtmes.
Ainult võtmes, et mina olen vilets ja ei vääri armastust, mind ei saagi armastada, olen valesti ja väärakas, võtsin õppuse sisse.

Olgu, tagasi meie lammaste juurde.
Mu ajus oli: selleks, et tagada, et mõni mu lastest ikka ISE tahaks samuti lapsi ja oleks lahe neid kasvatama, tuleks lapsi saada palju. Tõenäoliselt mõni neist ikka ju lõpuks ..?
Mulle ei tundunud loogiline mitte konkreetse lapse surumine vormi, mis mulle meeldiks, vaid mõttekas näis (ja näib) saada neid nii palju, et tõenäosusteooria hakkaks minu kasuks tööle ja juhusliku vedamise protsentuaalne võimalikkus oleks suur.

Isegi kui väga halvasti tuleb (oi, ma eelda[si]n, et kõik, mis viltu saab minna, ka läheb, ja osad asjad, mis ei saa, lähevad ikkagi), ma olen vähemalt teinud, mis oskan ja saan, mitte lootnud, et "äkki õnnestub".

Mu oma esivanemate lood olid mulle eeskujuks - mulle ei meeldinud väga ei mu vanaemad ega vanaisa, aga meeldisid memm-vanavanaema, ema ja isa. Vanatädidest ja -onudest vähesed (mis on, arvestades, et mu emapoolse vanaisa sünniperes oli 15 last, päris napp meeldimiste hulk), ent mõned siiski.
Ühesõnaga - et osadega ei klapi, aga osadega siiski, oli mulle tuttav teema.
Ehitasin oma tulevikuplaanid sellele üles. Osadega ei klapi. Hah, nagunii läheb halvasti ja selgub, et lausa suurema osaga ei klapi - kuid mõnedega siiski!
Mõnedega siiski!

Uus mõte, mis pole väga suur, ent siiski


Täna mõtlesin sellele, et ilmselt on mu vanaemade ja vanaisade geenid ju ka kuskil minus. Kuigi olin pettumus ja tegin kõike valesti, aga geenid, geenid ju levivad ikka! Isegi tundsin vanaema-vanaisa isiklikult. Nad on mind mõjutanud, nii vähe, kui nad mulle meeldisidki. Ma olen nende järglane samuti.
Jaa, muidugi arvestasin juba ammu, et mulle võib mitte sobida suur hulk asju, mida mu lapsed või lapselapsed tahavad, teevad, mis neile oluline on ja mis mitte - aga ma ei mõelnud sellele, et kellelegi teisele võiksid need ju sobida. Näiteks mu (surnud) vanaemale.
Kuidagi põimuvad meie geenide ja kasvatuse võrgustikud nii, et igale võib seal leiduda midagi meeldivat. Mulle ei meeldi? Aga mõnele jälle meeldibki just mulle ebameeldiv!
Kõigile on midagi.

Ainus, mida usun päästmatult lugevat ja millele panustada, on järeltulijate, oma geenide olemasolu. Jaa, inimesi on palju ja me kõik omavahel kuidagi mingite kaugete esivanemate kaudu sugulased. Ideeliselt ei pea olema OMA lapsi, kui su vanavanavanaonu lapselapse-jne lapsed tulevad millegipärast samasuguste ripsmetega kui sinagi oled, kuigi keegi ei tea sellest - aga jälle, nii mõtlemine, vastutusest enda vabakslugemine, on mulle võõras.
Mina teen, mis mina suudan. Lisan oma piisakese merre, natukene suurema vast kui mõni teine. Lihtsalt lootmine, et äkki läheb hästi?

Ma ei oska.

Ma tõesti ei oska mõelda endast kui kellestki automaatselt erilisest, kel võiks vedada lihtsalt seepärast, et mina olen mina. Või kelle lastel. Või ...
Ma olen lihtsalt üks inimene väga paljude hulgast. Sama eriline kui igaüks meist.

Kuigi ma olen elus. Hm. See on jätkuvalt arusaamatu ja äkki ikka saan loota sellele, et MINUL veab? Või vastupidi: kõik mu vedamine kulus sinna, edasi tuleb tulemusi ikkagi ainult töö pealt?
Võimatu võimalikkus ...

Kolmapäev, 9. august 2017

Jestas

Jestas.
Jestas.
JESTAS.
Ma olen armunud.
Sanjisse ja Zorosse korraga.
Enne olid nad lihtsalt toredad ja ilusad, aga siis vaatasin ära episoodid 377 ja 378, vaatasin veel korra, otsisin üles kõik fännfiktsioonid, mis leidsin, ja olen üleni sees.

See tunne.
Korraga iiveldus ja õrnus hinges. Nii väga tahaks kaitsta ja aidata ja nii väga kardan samas midagi ära rikkuda, ehk nad ise teevad ja teavad paremini! Korraga valu ja ometi nii elus tunne, nagu oleksid närvilõpmed, mis kogu aeg longus ja tundetud, traatharjaga püsti veetud ja üles ärritatud.
Rongimehest saati pole nõnda kauem kui paar minutit minuga olnud.
Valus? Jaa. Elus? Nii elusana pole ma end kaua-kaua tundnud.
Näis, et see osa minust on täiesti surnud - ja kuigi mõneti ongi, ma elus meeste osas olen üsna lootusetu, keegi ega miski ei tundu mulle enam imetlusväärne - siiski mitte päris.
Mitte mina. Mitte veel.
Nii. Kuradi. Hea. Tunne.

Nii elus!

Õige jah. Lisaks tundele "a mnje pohhui, ma teen suitsu ja vaadake ise, kuidas saate!" harrastasin ma suitsetamist seepärast, et see muutis armumise talutavamaks, võttis teravuse mõneks hetkeks maha ning jäi vaiksem, leebem variant järele.
Vaigistas valu. Ma olin vahepeal unustanud, et sigarettidel oli ka selline funktsioon mu jaoks. Noh, nüüd meenus jälle.

Ometi on hirmus hea meel!
Nii. elus. NII ELUS ON OLLA!

Jah, see traatharjaga tõmbamine on hea metafoor. Mitte kõvasti, vaid ärritus püsib just täpselt kuskil valu ja sügeluse vaigistamise vahepeal.
Vahel on sedasi nii hea, nii väga vaja - aga nüüd kujutlege, kuidas see lakkamata käib. Kuidas kulutatakse tõmmetega tasakesi nahka õhemaks, üsna kiiresti muutub see juba nülgimiseks, aga traadist harjased lähevad aina sügavamale ja sügavamale kehha ja mitte midagi teha ka ei saa, et see lõppeks, keegi ei lohuta, kõigi meelest on see normaalne, saa üle ometi ..!

Ma ei saa aru.
Tõesti.
Armumine ei ole ju MÕTE, see on TUNNE. See on kehas, mitte peas.
Aga meie kehad on isesugused. Igaühe oma natuke erinev. Minu oma ... on selline, nagu ta on.
Kui minus pole kirge, on kogu aeg kahtlus, kas ikka olen päriselt olemas. Selline plastmassine maik elul. Kui ma enam ise ei usu, et olen, kuskilt ei tule tagasisidet ka, et oleksin kuidagi olulisem kui katkine mänguasi - on päris räme.

Ja kui valu on harjumus, seda ei märkagi enam. Tuleb aina juurde ja juurde ja ... nojah, ma ikka olen eriti nõrk, et taluda ei suuda. Või midagi.

Aga kui ei ole harjumust, kui korraga saabub adumus, et keha pole enam plastmassisarnane, vaid tunneb tohutult rohkem, ning sügelust, mille olemasolugi varem ei märganud, saab kratsida - on nii hea.
Nii. hea.

Teisipäev, 8. august 2017

Võin ju ka puhata?!

Mul ei ole midagi teha enam!!!

Romaanist pole kippu ega kõppu (peale selle, et esimene ports raha tuli ära ja ilmselt ikka tahetakse välja anda, kui juba makstakse). Saatsin ka viimase jutu käsikirja ära ja sellele pole juba KAKS PÄEVA (mis oli ühtlasi ka nädalavahetus) tagasisidet tulnud. Rääkisin fotograafiga, et mul on seljast mõni rahuldav foto oleks ja ta leiab mulle aega paari nädala jooksul. Arstiaeg on 4. september. Elektrikontakti jama osas (tuli ei lähe enam põlema, kuitahes palju lülitit vajutan, enne läks nt 35 vajutuse peale viimaks, ei ole pirn läbi) on kiri läkitatud.
Ja mul ei ole enam mitte midagi teha, et oma elu paremaks muuta.
Hea on peeglisse vaadata. Mul on rohkem ilusaid riideid, kui ära kanda jaksan. Rohkem ehteid, kui vaja. Kuramuse sukkpükse on veel PAKENDIS 5 paari, ühed sukad ka, rääkimata neist tosinast sukkpüksipaarist ja veel poolest tosinast suka omast, mis lihtsalt kapis ning ootel.

Olen täiesti - abitu? Segaduses? Mis ma nüüd peangi lihtsalt ootama, kuni keegi teine midagi teeb, ja One Piece'i vaatama, sest ma ise ei oska enam midagi enda heaks teha?

Selle ootamisega on raske.
Kogu aeg on olnud.
Usk, et keegi teine teeb midagi, ei ole kandnud. Iial. Aga kui endal ei ole enam midagi teha, kui polegi midagi jäänud peale teiste peale lootmise - on natuke (või palju, oleneb vaimuseisundist) õudne.

Abipalumine? Jaa, aga mul ei ole enam paluda ka midagi.

Samas olen ma nii kuradi väsinud, et äkki oleks vaja lihtsalt puhata ja mitte enam teha? Ei ole vaja tuikuda poeteel, ei ole vaja hakitud tomatit maha ajada, selle asemel, et ta kaussi lükata, ei ole ju vaja! Nagu - võiksin puhata? Äkki võiksin tahta puhata?
Selles mõttes on oma ahvatlus.

One piece. Suletekk.
Las vahelduseks teeb keegi teine.
Ma võin isegi mitte magada (seda pean nüüd oma eriõiguseks), vaid ... lebotada?
Nooojah ... VÕIN.

Aaah, selge, miks selline väsimus, et ainult lohisen! Menstruatsioon.
Aga krt. Väsinud võin olla ka selleta!
Enda vastu eripõhjuseta lahke olemise võimalus läks praegu täiega mööda. Aga ükspäev tulin tätoveerimast, mis oli jälle vahelduseks rõvevalus (tekst ja lihtsad selged kujundid on kombes, aga krdi peen pildivärk, varjundid ja detailid on RÕVE), öösel vähe maganud ka, sest endatuunimisseansile vaja hommikul minna sellest hoolimata, et kell neli läks uni ära ja olin pea seitsmeni üleval.
Plaanisin korjata õuest pesu kokku ja minna tuppa magama.
Ja siis seal õues, kus kuiva pesu kaussi panin, oli mu eakas naaber, kes sõbralikult soovis, et tema kõrvale istuksin ja tikreid sööksin. Ütlesin, et ma ei jaksa, et tulin linnast ning mul plaanis riided nöörilt kokku korjata ja magama minna. Tema loomulikult ei pannud mu selgitust miskikski (ma ei või, kui lahe sõna ikka!), aina oma tikrisöömise jms-ga - ja ma lihtsalt võtsin kuiva pesuga kausi kaenlasse, soovisin talle head aega (mille peale naabritädi mind mõrvalikul ilmel ja südamest solvununa põrnitses) ja tulin tuppa ära.
Läksin magama.
Ikka veel õnnitlen ennast oma vajaduste eest seismise puhul. Sest palun: olin aus, aga sellest ei hoolitud. Siis hoolitsesin enda, mitte teise eest.
Täiega vinge must!

Isegi menstruatsiooni polnud. Kuigi tõsi on, et enda nõela alla panemine on natuke hullem. Noh, kui põhjalikku pilti teha vähemalt.
Peenikesed kirjad mu käsivartel ei ole samast klassist. Ma nüüd tean.
Huvitav on see valust värisemise värk - enne ma ei ühendanud ära, et piisava hulga füüsilise valuga tuleb ka värisemine ja pooles kehas ärasuremise-tunne. Olin nii varem tundnud küll, aga ei taibanud, et see on valust. Arvasin, et lihtsalt mõne haigetsaamise korral on sedasi (nt kui ma esimest korda oma sõrmeluud murdsin, löök tömbi raske esemega on päris kole), mõne ajal pole, juhuste värk.
Aga tätoveerumise ja peavalude loogika on mu nüüd üsna selge teadmiseni juhatanud.
Piisavalt rõve valu võtab nii palju inimest endasse, et kehas tekivad kontrollimatud reaktsioonid.
Loogiline ka, tegelikult. Valu on tunne. Tunded on kehas. Keha reageerib.

Oi, lähen üsna süngeks juba. Vä-si-nud. See muudab. Süngeks.
Ma just vaatasin ka One Piece'i episoodi, kus valul oli natuke rohkem tähendust kui muidu. Ütleme, armid seljal on sõdalasele häbiks?  Kui seda pilti viimati jagasin, ma veel ei teadnud, kui ühtekad Zoroga oleme.
Sest nojah - ma ei karda ka valu enam.
Valutab? Rõvedalt? Sitt lugu küll.

Kui kinnitasin oma pojale, et olen warrior - ei - jaa - ei - jaa - jne, küsis ta lõpuks, miks mul nii suur ego on?
Jäin mõtlema.
Tuli meelde, kuidas kunagi ammu-ammu-ammu, kui Kapten-mu-Kapten mind välja tantsima viis, ütles ta midagi. Sel hetkel enda kohta, aga mulle jäi meelde ning aastate pärast olin selle üheks oma elutõeks võtnud.
Ikka pean pädevaks.
"Kui sa midagi oled, tasub seda endale tunnistada ja ära kasutada. Mina näiteks olen ainus Eesti advokaat, kes Afganistanis võitlemas käinud, ja kasutan seda üleni ära!"
Jep, täpselt.
Mida see mulle annaks, kui salgaksin kõike head endas, kui näeksin ennast väikese, nõmeda ja viletsana? Aa, õige, ma ju juba tegingi seda ja resultaadid ei olnud sellised, mis kellelegi meeldiks. Mina ise ja kõik (toonased) lähedased kaasa arvatud.

Ei sobinud, proovitud ja kõrvale heidetud idee.

Kas ma olen kartmatu? Talun jubedalt palju, enne kui kaebama hakkan? Aus, hell ning hea? Kurat, olen jah. Ei hakka enam salgama, mõtlema, et saaks ka paremini, saaks ka rohkem, saaks ...
Ma olen küllalt hea juba.
Punkt.
Nüüd võiks magama minna.

Pühapäev, 6. august 2017

Usk imedesse

Mees sai punkti, kui küllakutse peale küsisin: "Sa proovid praegu varbaga vett, et kas minuga liini hakata ajama või?" ja ta üldse ei hirmunud seepeale ära.
Ei, muidugi tahan ma titat eelkõige, oma beebit! Jai!, aga on tore näha, et ma sellest põhihuvist hoolimata pole losing my touch ning veetlen ka toredaid mehi.

Mul on muidugi rahulik inimeste vaprust sedasi testida samuti, sest mina ei taha neilt midagi - ei last, ei seltsi, ei pai. Hoolitsus - jaa, selle võtaks, aga et mina saaks ennast hoolitsetuna tunda, on vaja, et ma peaks inimest võimekaks esmalt enda eest hoolitsema. Olen nõus hoolitsema küll, vabalt, väga paljude eest - aga ühepoolselt hoolitsema kena isase eest, keda ma siis ka seksuaalselt huvitavaks peaksin?
Ha.
Ha.
Ha.
Vastastikkused teened, jaa. Tunne, et ta ise ei oska ja mina olen see targem, kes peaks mõlema eest mõtlema? Appi, appi, jäle! Tunduvalt hullem, kui ootamatult prussakakobarat oma kapis kihisemas ja liikumas näha.
Ma olen valmis inimese eest hoolitsema, aga sry. Kui ma näen seda ühepoolse panusena, mul on null huvi midagi suhteSARNASTKI sõlmida.
Muidugi olen sellest juba kirjutanud. Nagu 6 korda vähemalt. Aga üks juhtum tuli jälle värskelt peale ning no ma ei suuda.
Inimesed! Lollakad! Kui palju kui kaua võib?!?!?!

Eih, erinevad mehed. Kuidas nad saaksid üks ja sama olla?!

Mul on nii kuradi kõrini märgatavalt targem ja tugevam olemisest, kuid ei suuda end välja lülitada ja lihtsalt mitte olla. Või noh - loogiline ka. Mitte mina ei peaks end viletsamaks tegema, kui olen, lihtsalt asju ajan inimestega, kes on minu tasemel. Ülbe seisukoht? Aga elu teeb kergemaks.
I am the storm.

Mitte et väga häiritud oleksin. Lihtsalt mõte "nii käib, nii elatakse, mees ja naine paar" on ikka mul kusagil luuüdis ning tunde vastu mõistusega võidelda võtab - palju. Kui jälle kogen, KUI rumalad mehed olla võivad ja KUI jaburad ja vastikud nendepoolsed sümpaatia-avaldused, on tunne, et midagi on valesti.
Vähemalt ei vaata (nagu - sõlmin sõprusi samuti teistmoodi) enam neid, kes kedagi peale enda ei näegi. Tajuvad vaid iseennast inimestena.
Ka mina õpin. Aeglaselt, ent siiski.
Tegelikult olen õppinud sedagi, et no ei ole nii, et inimesed käivad paaris. Ma olen inimene? Mhmh. Paarisolek pole mu forte? No ei ole.
Järelikult kõik inimesed ei klapi paaridesse.
Aga ikkagi on mul kena, avalat ja esialgsete testide järgi vaprat meest, kes minust huvitatud (ent mitte liiga ruttu) taaskohates natuke "oh, äkki juhtub ime?!"

Kas ma liiga vana ei ole, et imedesse uskuda?
Nojah, aga samas olen elus ju!
Väga ebatõenäolisi asju võib juhtuda.
Ausalt siiski: arvan, et võimaliku imeni on veel umbes tosin aastat aega. Südamik peab enne ära paranema, kui teda jälle lõhkuma hakata saan. Ta peab olema seisundis, kus teda kasutada võib, noh.

Kas ma panen jälle sõrmed sahtli vahele, kui see hea mõttena tundub?
Muidugi.

Reede, 4. august 2017

Kulge, see ujukaasi ei ole ikka paremaks läinud!

See oli aastal 2009.
Vahepeal tegutses Eestis Marks&Spencer, siis oli parem, aga nüüd ...

Väikesaarel käies kaotasin sinna oma bikiinid.
Mitte et neid isegi selga oleksin pannud. Ilmselt tõmbasin koos teiste riietega kampsunit otsides välja, sinna põrandale nad kukkusid ning jäidki.
Need olid head bikiinid, ilusad ja mõnusad - aga samas mingi 5 aastat vanad, pole nagu hullu avastada, et nojah, tuleb uued hankida siis.
Pealegi on aeg, mil kõigil ujumisriietel soodukad.

Nii et avasin lootusrikkalt aliexpressi ja asusin valima.
Pool tundi hiljem loobusin. Kuidas saama nii, et hiinlased, kes valmistavad absoluutselt kõike, teevad nii palju nõmedaid bikiine? Kas on peaaegu ainult nöörid püksteks või on ülemine ots traaditatud, jaburad värvid ja mustrid (no me teame ju, mis toonid näitavad nahka päevitumana - vot, kõike muud oli, aga just neid minimaalselt), veidrad rüüžid. Vaatan lehekülje lehekülje järel läbi ning pole isegi huvi ühtegi pilti lahti teha ning asju lähemalt uurida.

Olgu, ilmselt on vaja rannariideid siiski pärispoest ja kabiinis proovides osta.

Nii et ükspäev, kui mul nagunii arvutijuhet vaja oli, suundusin kaubanduskeskusse paljude poodidega ning proovisin selga.
Esiteks olid värvid veel nõmedamad kui aliexpressis. Aga võtsin kõik vähegi kõlbulikud ning passitasin, proovisin, vaatasin end peeglist ja nutt ning hala.
Leidsin isegi ühed püksid, mis mulle meeldisid ja sobisid. Heegeldatud rannariided on minu teema - pole küll kunagi ühtegi paari omanud, aga alati innukalt vahtinud ja teadnud, et jaa! Tahan! Kunagi.
Aga nende pükste juurde oli valida null parajat rinnahoidjat - mulle oli M suurus selgelt väike.
Nagu. M-suurus. Rinnahoidja. Väike.
Kui ma poleks eluaeg teadnud, et olen see suht väikeste rindadega naine, poleks ilmselt imelik, aga OLEN ju! L-suurust aga neid rinnahoidjad üldse polnud.
Proovisin siis ühtesid teisi, värvi poolest sobivaid.
Suurus 40 pigistas ja jäi napiks. Rinnahoidjal! Ma kannan enamasti 38 särke-pluuse, on ka mõned 36 suurusega.
Käisin veel poes, teises ja kolmandas ja mis mõttes ainult koledad bikiinid teema on?!

Ei, ikka süüvin parem aliexpressi. Jaa, hiinlased teevad nähtavasti kohutavalt palju koledaid rannariideid, aga nad teevad rannariideid PALJU ja mõned ilusad peidavad end samuti ju kuskil?!
Emake maa küll!
Olin seekord teadlikult visa, ei lasknud end peletada kirjadest "sexy bandage" ja "brazilian", mis ilutsesid ka vähegi kõlbulikumana paistvate piltide juures, ja kuigi mul ikka vajusid silmad järjest suuremaks ja suuremaks, nähes, kui palju koledaid ujukaid müüakse, leidsin 45 minutiga kahed üsna kõlbulikud.
Mitte rabavalt ilusad, vaid sellised normaalsed "siuksi ma võiks kanda küll, kui nad parajad sattuvad olema".

Nagu.
Nagu.

Ei, ära tellinud veel pole, sest lõpuks on mul olemas täiesti korralik trikoo (kui Eestis veel tegutses Marks&Spencer, said sealt nii kahes osas ujumiskostüüm kui trikoo koju toodud), kuna mul on värske tätokas, ei tohi päikest võtta ja mul ei ole tegelikult bikiine hirmsasti VAJA - aga lihtsalt.
Need võiks ju järgmiseks aastaks varuks olla. Ilma päevitusriieteta on vähe puudulik.
Ent kuidas saab nii raske olla ujukaid osta?!?!
Naisi, kes bikiine tahavad suviti, on ju päris mitu, neil võiks midagi valida ka olla?!
Nutt. Hala. Häda. Jne.

"Iu" ka.

Kolmapäev, 2. august 2017

Julgen loota

Oot, juba on august?
Kõik asjad, mille panin mõttes ootele "augustis tegelen", tulekski nüüd tasapisi ära teha.
Oi.
Aeg ikka tormab, kui pole midagi erilist kindla tähtajaga oodata. Täitsa veider.
Suvi saab ka läbi, enne kui päriselt alanudki on - hekis mu maja küljelt üle tee on paar punakollast kohta. Muidu kiristaksin hambaid teemal "kliima soojenemine", ent on meeles, kuidas mu lapsepõlves oli samasuguseid pea lumeta talvesid ja jahedaid suvesid ning siis polnud kliimasoojenemist süüdistada võimalik.
"No nii on" ja sai sellega elatud.

Ja juba mitu päeva on soe olnud. Eile vaatasin õuekraadiklaasi ja see näitas 24 kraadi! Palavus lausa!
Näeme. Võibolla tuleb soe august.
Lemmikosa aastast on vaid hingetõmbe kaugusel. Öösel tõstan pilgu kauaks-kauaks taevasse ja näen seal korraga arvutute tähtede külma kuma läbi sooja pimeduse.
Varsti saabub ka õunahõng, nagu oleks ümberringi tuhat avatud naturaalse siidri pudelit,  valgus muutub kuldsemaks, värvid tugevamaks, suvi pole läbi, vaid hõõgub.
Hõõgub.

Sain tükikese tööd. Tuli koju kätte, ise ei pidanud midagi otsima.
Mu meelest nii võikski asjad käia. Sest teen ju alati nii hästi, kui suudan, aga see töö taga ajamine, "laske, ma annan oma parimat teie heaks" on jama.
Nemad (need anonüümsed "nemad") võiks ise tahta, et nende heaks rühmaksin, ja minu tähelepanu püüda. Mitte et mina selleks mägesid peaks liigutama, et saaks aga rohkem pingutada.
Midagi nagu ei klapi sedasi. Phmt sama imelik, kui maksta raha, et mulle rõvedalt haiget tehtaks.
Aga no kui töö tuli koju kätte, teen rõõmu ja vaimustusega.

Ei, muidugi on mu loovkirjutamine ka töö, pff. Aga kuidagi ei näe teist sellena, olen nii harjunud mõttega, et see on hobi, mida oma lõbuks teen. Mis ma saan RAHA selle eest? Nagu rohkem kui 150 eurot kõigi vaesuses elamises tekkinud hädakulude katteks?
Oi.
Uskumatu ...
Kuidagi on ajalehele kirjutamine rohkem "töö" mu meelest.

Kuna "augustis tegelen" oli ka kunstliku viljastamise asjade ajamiseks määratud, panin arsti juurde esmase aja kinni.
See on faking oktoobri alguses! Nagu - miidaaaaa?!?! Minu eesmärk saada "selle aasta lõpuks tita kõhtu" muutus just raskemaks saavutada.
Krt, mis ma ootasin, et saan aja kuu aja pärast v? Ja siis veel kuu ning protseduur tehtud?
Vist ootasin jah.
Hm.
Nojah, eks ma siis eksisin.
Noooooooojah.
Oot! Aga ipatsient-portaalis üldse ei saa viljatusravi-arstide juurde registreerida, ma valisin tavalise naistearsti! Äkki peaks (judistab end kerge õudusega) HELISTAMA ja ikka õiget doktorit püüdma?!?
Olgu, täna on hilja, aga homme saab tehtud.
Sest mis on kõige halvem, mis võib juhtuda, kui helistan? Et pean end natuke enne kokku võtma. Aga kui mitte telefoneerida, võin täiesti vale arsti juurde minna, kes ütleb kahe kuu pärast "helistage sinna ja sinna ja pange aeg".
Selgelt on kavalam kohe helistada.

Te ilmselt ei saa aru, KUI väga ma seda last tahan. Ma ei oska seletada ka - lihtsalt mu elueesmärkide seas on 1) vähemalt 4 last ja 2) vähemalt 2 ilmunud proosaraamatut, mis mulle endale meeldivad.
KÕIK.
Muu on ebaoluline mudru, mis üleni võib muutuda. Kui need kaks ühikut on olemas, pole ma asjatult elanud.

Mis ma üritasin elamist lõpetada 0 proosaraamatu ja 2 lapsega?
No kaotasin lootuse kirjutada nii häid raamatuid, et need mulle endale meeldiksid (ma olen päris nõudlik), ja rohkem lapsi saada. Tegin, mis ma tegin nende eesmärkide suunas, tegevus ei viinud kuhugi mujale kui järgmise läbikukkumiseni.
Noh, ja depressioon. Ma ei lootnudki enam, et hästi võiks minna, miski, kunagigi. Kõik oli tumehall ja lõpuks must.
Mitte. Midagi. Mida. Ma. Tahan.
Kunagi.

Iu. Nii jube.

Tippelamused, tunne, kuidas see on nüüd täiuslik hetk, on ka toredad - ent neid täiuslikke hetki oma elueesmärkidena sõnastada saingi alles siis, kui olin juba loobunud mõttest, et oma PÄRIS elueesmärgid ära täidan. Samas ---
--- vaata ette, mida sa soovid --- =)
See on täiesti naljakas, et kui traditsiooni järgi väikesed tüdrukud unelevad heast partnerist kunagi tulevikus, unistasin mina hoopis üksikema olemisest ja arvukatest kallimatest. Lapsi plaanisin 5-7, no ÄÄRMISEL juhul olin nõus ka neljaga leppima. Maksimaalselt kaks neist olid planeeritud sama isaga, enamasti ikka laps ja isa mõlemad uued.
Et ma mingi mehega koos elaksin?! Einoh, mõni kuu mõnega ju võib ka ...
Juba tollal adusin, et mehed jäävad vanemaks ja ei tarvitse enam nii apetiitsed olla, kui lapse tegemise ajal, mina aga olin kogenud oma armumisvõimekust ja pidasin seda ammendamatuks (eksitus). Tundus ainult loogiline armuda järgmisse mehesse.
Aaa, et mina jään ka vanemaks?
Sellega ma ei arvestanud.

Ei ole isegi kurb, on naljakas, kui täide plaanid läinud on ja kui väga oleks ikka tasunud vaadata ette, mida soovin.
Ja samas ja samas ja samas - krt, vara veel hõisata, aga kui saan tita, kui raamat ja teine ka ilmuvad, olen vist nii paksult rahul, et kogu aeg on vaarika-beseerulli, vahukoore, biifsteegi ja krevettide oivaline segamaik suus.

Raamatutega on hästi.
Nagu päriselt.
Mulle pole KUNAGI arusaadav tundunud, miks inimesed ilmutavad mingeid pooletera-romaane ja on-kah-jutukogusid. Kirjanduses hindan mina teraskindlalt kvaliteeti üle kvantiteedi (nii umbes 24 korda) ja alati imestan, kui loen mingeid kesiseid raamatuid. Mida nende autorid küll mõtlesid?!

Samas - tõsi on, et antoloogiates ilmumist olen vahel küll tuimalt "raha saab? No pole just ideaalne, aga läheb!" võtnud. Mulle eri autorite antoloogiad nimelt ideeliselt ei meeldigi, nendesse võib lõdvemalt suhtuda. Saate aru, iga kord on sees ka mõni kehv lugu ning kui laps olin, kirjutasin tolle aja vähestesse antoloogiatesse iga jutu pealkirja järele, mida sellest arvasin, et mitte kehvi kogemusi korrata.
Seetõttu olen osasid lugusid raamatust "Lilled Algernonile" lugenud 70 ja osasid 2 korda.
Teist korda lugesin, kontrollimaks, kas mu arvamus on aastate jooksul muutunud.
Ei olnud.

Praegu tundub aga tõesti, et krt seda üldrahvalikku tagasisidet ette teab, aga mulle endale meeldivad oma tulevad raamatud. Mõlemad!!!
Beebi ka  kõhtu ja siis tuleb veel seni ellu jääda, kuni teine väike samuti olemas.

Ei tundu ränk olevat. Ometi kord on minu elu lihtne ja kaunis!