Reede, 31. detsember 2021

Veel aastakokkuvõtet

 ... sest olgem ausad: need ise tehtud kategooriatega on palju põnevamad lugeda!

3 sõna: püüdlema, leppima, okei

3 eset: arvuti, ruuter, kruus

3 sündmust: Larp "Tuhast põrmuks", orgasm, kolmiksünnipäev suvel

3 komplimenti: 

Mina: Pakk peenikest Malborot, palun!
Meestöötaja, venekeelne, arvaks, et kolmekümne ümber, turske, aga kena, mu poja meelest maailma kõige lahkem inimene, olen tema käest suitsu ostnud vähemalt 10 korda: Aga kas vanust ikka on? (naeratab kelmilt)

Naine, minust arvata kümme aastat vanem, blond, veidi lontis hobusesaba, üleni pruunis ja türkiisis. Sukkpüksid türkiisikarva, seelik pruun, kingad pruunid, liibuv pluus türkiisne, tumebeeži karusnahkse äärisega vest pruun. 
Mina: Vabandust, jäi lihtsalt nii silma: väga ilus värvikombinatsioon!
Tema: Aitäh! Ma ise arvan ka nii. (paus, ma hakan edasi minema) Teil on jälle väga ilusad kingad!

Mina: Oi, ma hakkan juba purju jääma. Noh, mitte purju, aga ma TUNNEN seda, kuidas suriseb!
Poeglaps: Ära enam joo!
Tütarlaps: Mh, las ta joob natuke veel, see ei tee ju midagi.
Poeglaps: Normaalsetele inimestele ei tee jah, aga tema! Tal ei kao ju pidurid ära, kui ta vinti jääb, tal tekib piduri asemele gaasipedaal!

3 pilti

(jaa-jaa, nad on vbla olnud juba, mis siis)

Poeglaps pildistas

Ikka Poeglaps

mina ise


3 toitu: tomatisupp, borš, pirnikook majoneesiga-kattega

3 nurjunud lootust: tita, teine koer, midagi romaanivõistluselt

3 nende asemel tulnud asja: K lubab ennast armastada, oma kass Ru ja Kadri on NII ARMAS kirjastamissooviga!

3 uskumatust: vaktsiinivastased on PÄRISELT olemas, ma isegi tunnen mõnda?!
Neid on meedikute hulgas ka ja IKKA ma tunnen ... olgu, ühte.
Inimesed PÄRISELT arvavad, et peaksin suvise flingi tema isadusse pühendama, kui mul laps kõhus oleks?! PÄRISELT?!?!?! Ükskõik, kui jäle ta mulle on, ükskõik, kuidas ma ei taha?!

3 punkti, mis toetasid mu usku, et inimesed on ilusad head:
Kuidas kultuurilehtedest ja -ajakirjadest oldi kohe valmis mu lepinguformaati ja raha laekumiskuupäeva kohendama, kui ma rääkisin, et riigi toetuse jaoks on vaja.
Kuidas mu ema vedas mind ja mu laenatud peeglilauda larpile ja pärast peeglilaua ise sealt tagasi, sest ma olin hirmus väsinud, ja kuidas mulle üldse laenati see peeglilaud.
Kuidas notsu mul kevadel mitu kuud rahaliselt nina vee peal hoidis.

3 tegemata tegu, millele ma ALATIHTI mõtlen. 
Murcale külla minna.
Koerale pakkuda võimalust seksiks ajal, kui tal vähemalt teoreetiliselt võiks see huvi ka olla.
Panna tooliseljatoelt ära kleit-tuunika, mis ripub seal juba kevadest saati.

Neljapäev, 30. detsember 2021

Aastakokkuvõte haigusest veel pehme ja nõdrana

Olgu, kui sa pesed oma oksehaiguses poja oksest kaussi, tasub pärast käed veel eraldi puhtaks pesta, isegi kui eriti ei viitsi ja kammaan, niigi veega solberdatud jne. 
Sest see noro- või mingi muu taoline viirus TÕESTI ei ole mõnus. 
Mul ja tal oli variant, mis kõhtu lahti ei võtnud, ainult oksendad ja oksendad ja oksendad ja siis läheb oksendamine üle, aga iiveldab ikka veel päeva lõpuni. Ning äärmiselt nõrk, isutu, veidi paha südamega ja nadi on olla veel mitu päeva takkajärgi. 

Ei soovita. 
Kusjuures mandariinide pesemiseni ma jõudsin juba enne, mingi varasema jubeda kõhuviiruse mõjul, aga oksekausi pesemise järel käte omani ... krt, kui pole isiklikku kogemust, ma ikka ei usu =P Räägitakse küll, aga räägitakse IGASUGU asju. Nagu et varastamine on paha, päikesemärgid määravad inimese elu, kuskil majas kummitab ja nutiseadmed hävitavad inimese võime elust rõõmu tunda. 
Ei, ma kahjuks ei kipu tegema sammu, et mõelda loogiliselt, kas "räägitakse" on tõsiseltvõetav või ei. Tahan ikka konkreetset isiklikku kogemust, et uskuda, muidu ei usu. 
Teise vigadest õppida on nagu vatist majas elada. Samuti: ma lihtsalt ei usalda neid "teisi". Nende arust tuli rahapuudus sellest, et horoskoobis ka öeldi, et jääradel on just tollel nädalal sellele oht, ja mina olen: "Kle, äkki ei mängiks end kasiinos vaeseks ja ei süüdistaks siis Merkuuri retrograadi vms???" 

Muidu saab aasta läbi ja särki-värki. 
Ma mõtsin, et korra võin ju avalikult ka kirja panna, et mis mind siis elevusse ajas ja mis tõdemuse leidsin jms. MÕELNUD olen sellele iga kord, kui kellegi aastakokkuvõtteid loen. 
Ei tea isegi nüüd, kust küsimused võtta, neid on ju erinevaid ... aaah, olgu, Daki on siuke traditsiooniline aastakokkuvõtja, võtan tema omad. 

1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa polnud varem teinud?

Sõin austreid. Lasin endale teha covid-vaktsiini. Ostsin biolagunevat kassiliiva. Ja konditsioneeri. Kastsin koera duši all märjaks, enne kui välja läksime. Võtsin end laval pesuväele. Oh, neid asju oli veel palju, kui nüüd kaevuda!

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

0

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Kes on lähedane? Ja mis mõttes meeste lapsesaamine üldse ei loe? Ja kelle kirju lehm?!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ei.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2022, mis puudus aastal 2021?

Võimatu küsimus.
Ma tahaks, et mul oleks hea enesetunne? Ma tahaks veel mõnda last? Ma tahaks, et K liibuks mu vastu ja sositaks, et ma olen nii ilus ja hea ja ta lemmik kaugelt ja millega ta kedagi nii head on ära teeninud?
 Tegelt uus pann oleks vist teema.

6. Mis riike külastasid?

Eestis olen alaliselt.

7. Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Ma ei ole siuke inimene, kes kuupäevi tähtsaks peaks.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Maitea. Pold midagi erilist vist. Tütar lõpetas keskkooli, aga see oli TEMA teene, mitte minu. 

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Kuule, mina ei kuku läbi, kammaaan!

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Muidugi. Mis ma peaks iga haigust või ukse vahele jäetud sõrme hakkama meelde jätma v?

11. Möödunud aasta parim ost.

Konditsioneer. Kuigi sellest ligi poole kinkis K. Aga ülejäänu ma maksin paari kuuga talle kinni, nii et läheb minu ostuna kirja.
Uus jalavaluvastane masin on ka hea. 
Vana pani pildi tasku. Otseselt. Ekraan ei toiminud enam. 

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Kuule, Kadri Pettai. Sest mina ka vahel mõtlen, et tahaks kellelegi head teha, aga see üldiselt jääb "saadan talle kooki ja kohvi" tasemele. 
Tema võttis asja ikka TÕSISELT.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Rumalad inimesed on hirmsad. Kas just südame pahaks, aga HIRMSAD.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toidule

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Kui ma tundsin, et see K-ga koos kirjutatud raamat meeldib mulle endale TÕESTI väga.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2020 meenutama?

Mitte ükski, mul puudub selline ajaarvestus.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum. 

ii. kõhnem või paksem? Ei tea, pole mõõtnud.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam vist? Ma ei tea, pole mõõtnud! Kas arvetel kokku on 140 eurot või 240 või 40 ... 

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Tundnud end hästi.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Tundnud end halvasti. Dohh. Mis küsimused ...

20. Kas sa armusid aastal 2021?

Ei.

21. Kui palju üheöösuhteid?

0

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Withcer oli päris hea. 

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei.

24. Parim raamat, mida lugesid?

HMMM!
Sandersoni "Edgedancer" oli päris hea. Aga uuesti loetud "Kuigi sa proovid olla hea" oli ikka parem =P Ja "Kunagine ja tulevane kuningas" veel parem. 
Uuestilugemine, jai!

Tegelt Mesilaste salajane elu oli ka hea. 

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Ma ei hooli muusikast piisavalt, et "avastada". 

26. Mida sa tahtsid ja said?

Öööö ... ööö ... kui mu vanal külmkapil uks eest tuli, tahtsin uut külmkappi ja nädal hiljem ostsingi selle ära. 

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ainus selle aasta film, mida vaatasin, oli "Düün". See oli täitsa hea. 

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

41. Vist K pildistas mind paljast peast? Muud küll ei mäleta. 

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Võimatu öelda. 
Nii suured muutused muudaksid tervet elu ja samas - kas see oleks enam minu elu üldse? Ma võin ju TAHTA, aga seda lõpmmata eneseiroonilist muiet: "Ma tahan, aga ma ei saa. JÄLLE kordub kõik!" siis ju ei oleks. 

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Mina.
Ok, tuleviku tarvis siiski täpsemalt: haaremipüksid, maikad, taamikleidid, lühikesed kleidid, mida kannan tuunikana, pusad ja pikk kampsun, kollane ja punane poolsaapapaar, mida kannan ühes jalas kollane, teises punane saabas, madalad mõnusad suvekingad (kollased rihmaga ja rohelised mokassiinid), värvilised sokid, pitsidega poolkindad. Phmt: kui ma juba selle asja selga panen, peab see kuidagi hea ja eriline olema kas lõike, värvi või satsilisuse-pitsilisuse poolest. 
Materjal peab nagunii hea olema. 

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Kust see oletus, et ma mõistuse juures olin? Olen? Kunagi olnud olen? 
Mida see üldse TÄHENDAB???

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

See ... ach, eks vist Neil Gaiman. 
Ma eriti ei jälgi teisi ja Amanda Palmer, keda ka jälgin, on vahel mõnes asjas kaugelt liiga dramaatiline. 

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Aasta on pikk aeg. Igasugu idiootsusi mahtus sinna ... aga vaktsiinivastased tunduvad mulle vist kõige absurdsemad. 

34. Keda igatsesid?

K-d.
Mida, aasta on pikk aeg, juhtus sedagi!

35. Kes oli parim uus tutvus?

See ... üks Liis, keda kohtasin A. sünnipäeval. Ta on tore. 

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2021 õpetas.

Me PÄRISELT armumegi inimestesse, kellega on tunne, et saab oma minevikuhaavad tohterdatud, vanemate ebasobiv armastus paremini lahendatud. Me PÄRISELT otsimegi võimalust olla aktsepteeritud ja armastatud moel, nagu me vanemad ei suutnud meid aktsepteerida ja armastada.
Seepärast ka need vanematega (mitte vastassoost vanemaga, vaid vanematega - üldse, täpsem oleks öelda "lapse eest hoolitsevate täiskasvanutega") sarnased armumisobjektid kui klišee. 
Ei, klišee töötab - kui inimene on ikka juhm, mul lülitub igasugune sooline kiindumus kohe välja, sest mul on siuksed ... intelligentsed nii ema, isa kui ema uus mees. 
Näiteks. 
Krt, see seletab NII PALJUT!
Krt, seepärast ma armusingi kogu aeg lapsena ja noorena, et kesiganes mind armastaks, juba sobiks, armastage mind, armastage mind, armastage mind ometi! (ja ma ei saanud ju näost aru, et loll =P) - ja muidugi keegi ei armastanud. Dohh ... 
Seepärast osad inimesed ei armu või armuvad üliharva - neil on kas kohutavalt head peresuhted olnud, pole haavu kinni vaja õmmelda, või nad ei looda isegi alateadlikult mitte, et üldse võiks hästi minna miski kunagi. 
Nagunii läheb halvasti, mind ei saagi armastada!

Aga miks mina enam ei armu ... sellele ma pean veel mõtlema. 

See lugu ei jää "aastat alatiseks meenutama" ega ole ka eriline "avastus", aga üks selle aasta lemmiklugusid on küll. 

Esmaspäev, 27. detsember 2021

Seda pirukat ma teen veel

Ma ei teinud nendeks jõuludeks midagi peale piparkookide küpsetamise, Rentsi mehe pekanipähklipiruka kreeka pähklitega asendatud variandi valmistamise, kerge toakoristuse ja enda ja laste K autosse ja mõisa kohale orgunnimise.
Ok, kingid ka, aga need ei tule arvesse, sest hankisin varem ja nad otseselt neil päevil ei koormanud ... rohkem kui pakkimine ja jagamine siis =P 
Olgu, ma tegin nendeks jõuludeks kaaa asju. Aga palju vähem, kui võiks!

Ja ma olen nii väsinud.
Nii väsinud. 
NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII väsinud!

Lisaks viisin ma nii piruka kui piparkoogid mõisa ja mul kodus on jõululistest toitudest ainult kommi.
Osa sellest on Tütarlapse valmistatud trühvlid, mis on krdi head, ja osa on Poeglapsele kooli jõulupakist tulnud pakk Geishasid, mis pole ka pahad, aga osa komme, mis mulle kingiti, on vaid raskustega söödavad, sest ma olen kommide osas tegelikult hirmus pirtsakas. (Ru ei arvanud, et raske oleks, ja pistis kaks tükki nahka, enne kui ma karjatades taipasin, mis värk, ja nad kähku laualt kokku korjasin. Aga noh - paks šokolaadiglasuur ei paista teda tapnud olevat 24 tunniga, ju siis enam ei tapa ka.)
Lisaks on tavalisi söödavaid asju, aga harjunud kombel peale jõulu end kandiliseks näkitseda ei saa.

Ega väga ei jaksagi. NIIIIIIIIII väsinud.

Poelaps korjas endale kuskilt kõhuviiruse. Mitte väga nakkava, sest ma endal ei märka seda - või siis on kõvade krooksude tekitamine ja väsimuse intensiivistamine kõik, mis see minu kehas tegi. Keegi teine me mõisajõulude seltskonnast pole ka kaevanud. Aga Poeglaps on 11 tunni oksendamise järel silmnähtavalt kõhnem, hingab, nagu sünnitaks, ropendab ja ümiseb laulda (viib mõtted mujale ja häälitseda on kuidagi kergendav) vaheldumisi ning on aristokraatselt kahvatu nagu mingi romantiline vampiir. 

Nii et tegin putru. 
Siis ta tasapisi, supilusikatäis korraga, tarbis seda ja tarbib ka edasi. Isegi teed julges juba juua. Meega. 
Aga edeva jõulujärgse nakitsemise asemel sain niisiis minagi söödud neljaviljaputru moosiga. Õhtuks tegin endale praemuna singiga, sest veel putru tundus kuidagi väga nüri olevat. 
Aga ei, ei edevat midagi.
Krt, oleks tomatitki taibanud kõrvale lõikuda! Ok, söön tomati siis PEALE. 

Muidu: suvalisi kilde.

* lugedes fanficitonite tutvustustekste, on kohe kindel, et kui selles on kirjas ".. last thing he/she wanted/expected/planned ..." on tegu saastaga. "Last thing" ja mkmm, halb maitse, halb keeletaju, läbimõtlemata tähendusega kujund, ilmselt kas puruloll või väga noor autor, saast. 
He/she didn't expect on samaväärne. 
Raudselt halb.

* Tegelt on mu nõudmised nii väikesed. 
Ja mu ootused inimesed osas kurvalt madalad. Tahaksin kohe, kui keegi mulle midagi toredat teeb, talle vastu toredat teha ja teda informeerida, et jee, märkasin, nii mõnus, tee veel! 
Kui K mulle käe peale pani magamise ajal, mul oli nii hea sellest, et võttis naeratama. 
Aga samas tuli ka (kuigi phmt magasin ja uni jne) tunne, et peaks talle kuidagi teada andma, et see on nii hea, sa tegid hästi praegu. Siis meenutasin endale jälle, et naine! Tee seda, mida TAHAD! Kas sa tahad hakata nüüd külge keerama selle mõnusa käe alt, mis teistpidi ei oleks üldse NII mõnus, ja hakata talle pai tegema vms?! Lihtsalt naudi! Miks teid mõlemaid ärkvele ajada, sest sulle meeeeeldib?!?!

* Samas: kui sul on vajadus, väljenda seda. 
Tee vahet vajadusel ja "aga äkki ta ei taipa..."-murel. 
Kui mul ikka on otsene vajadus, väga väga naisel siis, väljenda
Isegi kui on lootus, et äkki läheb niisama heasti. Isegi kui üldse ei tahaks teisi inimesi häirida. Isegi kui tundub, et no saan ka siis hakkama, kui seda vajadust ei täideta.
Sest kui on väljendatud, pole vähemalt pärast vaja iseennast süüdistada, kui ei lähe heasti. 
Näide: kui mul on vaja piiratud hulk raha saada jutu eest, et veel vabakutselise loomeisiku toetusele kvalifitseeruda, võiks seda ka ajakirjatoimetajale öelda!

* Öösiti on soojem ja päeviti külmem. Juba umbes neljal päeval (kuigi need neli ei olnud päris järjest) sel nädalal. 
WTF????

Neljapäev, 23. detsember 2021

Oh jah

Üritasin teha head metalalbumi
kaane jaoks sobivat pilti, 
aga näeb täiesti süütu välja.
Elusast peast on palju hullem,
tumepunane ja üpris gore
Ma lihtsalt ei oska pildistada ja
Poeglaps ütles, et liiga rõve,
talle ei meeldi rõvedad asjad,
miks neist pilti peaks tegema???

 ... kuitahes armas ja sõbralik kass Ru ka on, kui ta hüppab mulle sülle, aga hakkab siis taas alla libisema, on tagajärjed üpris verised. 
Et ka just mu käeselg tema hädaklammerdumise kohaks sai! See on hilisemat nõudepesu ja erinevate toimingute tegemist palju raskendavam, kui oleksid näiteks sarnased kriimustused reiel. 

Ru ON väga armas ja sõbralik kass ja talle nii meeldib silitamine, et ta lepib isegi täieliku nätserdamisega. Poeglaps on kassikratsimise viinud tasemele "hoiab kassi kaenlaalustest ühe käega rippu ja kaevub ta kõhukarvadesse teise käega" ja Ru küll ei nurru sellise kohtlemise peale, ent otseselt põgenema ja rabelema ka ei hakka.
Poeg seda õnneks kuigi kaua ei teinud, sest ega tal endal ka väga mõnus olnud. Aga kass sülle istuma beebiasendis ja siis tema kõhu kratsimine - see sobib neile mõlemale. 
Ru näeb suht topakas välja sedasi esikäpad konksus ja silmad suured. Ei mingit aristokraatset väärikat kaslast, vaid midagi karvase mänguasja ja päriskassi vahepealset.

Üldiselt ma mõtlesin, et mul on sitaks jõulukinke. 
Täna "pakkisin" need ära (see tähendab, osad pakkisin, osadele kleepisin nimesildid peale, ühele lihtsalt kirjutasin nime karbile) ja tuvastasin, et no saab hakkama, kuigi natuke napilt.
See-eest on mu õe peika jõulukingijälestaja, mida ma ei teadnud, kuid nüüd tean, sest mu tütar informeeris mind, ja tema kink on üle. Ja siis on mul kaks asja, mis võetud kui "igaks juhuks, kõigile ju meeldiksid need" ja ei oska kuidagi jaotada, sest kõigile on miinimum olemas, aga kellele siis nagu ... üle miinimumi kinkida???
Noh, põhiline, et miinimum olemas, ja tegelt on hea raamat ja karvased sussid ka miskid, mille ma endale võin jätta, onju?

Mul muidugi on juba paar selliseid karvaseid susse. Hetkel näiteks jalas. Aga elu on näidanud, et nad ei kipu kauem kui aasta vastu pidama ja siis oleks mul juba uued ootamas!

Päris jõuludeks läheme mõisa. 
Ausalt, see on üpris hirmus ja arvestades, et enamasti ma ei karda midagi, on minu "veits kardan" üsna suur hirmumärk. 
Sest nad seal meeldivad mulle tõesti ja K tuleb ja Totoro tuleb ja Tütarlapse tädi (kes on kaunis noor naine) põhikorraldab ja tahaksin, et tal endal oleks üleni hea tunne seepärast, kuid ürituse alla läheb nii palju raha ja vaeva ja kui palju mina siis nüüd panustama peaks, et hea oleks, ja AAAAAAAAAAH!
Minu kaasaelamine tähendab ka, et kui küsin endalt, mis on kõige hullem, mis juhtuda saab, tuleb sisemine vastus: "Ma lähen sealsete inimestega tülli ja K-ga ka tülli ja tahan koju, aga keegi ei vii, ja Totoro saab sealse koera käest (kes on isane ja mu suur lemmik tegelt, ma olen tema fänn) hammustada ja jookseb verest tühjaks, kui loomaarsti juurde ei viida, ja selle kõige juurde püüan ma ikka oma eksämma ja Tütarlapse tädi kuidagi rahustada, sest nad on nii toredad ja püüavad mind aidata, ja PÕRGUVÄRK kui jube!"

Ei, selline asjade käik pole tõenäoline. 
Ok, aeg end rahustada mõtlusega sellest, mis ON tõenäoline. 
Ehk: kõik saab korda. Kui ei tee mina, teeb keegi teine, ja kui mitte keegi ei tee, polnudki nii tähtis asi järelikult. 
Ma võin teha täpselt nii palju, kui ma tahan, ja kui rohkem ei jaksa, siis polegi vaja - keegi ei taha, et ma endal hinge kinni tõmban ja õnnetu olen! Ega nad selleks neid hõimlaste jõulusid korralda!

Reede, 17. detsember 2021

Link

Ma lihtsalt jätan selle siia.
Olen, mis ma olen. 
Olla keegi teine võrdukski enesetapuga.

Artikkel sellest, kuidas ma OLEN oma mõtted ja väärtused. 

Kolmapäev, 15. detsember 2021

Enda armastamine?

Arusaamatu hea taandumine muutus arusaadavaks.
Ma olen haige. Tüüpiline 37.1, natuke nohu, veidi kurk kibe, koroonatest negatiivne. 
Rõve nõrkus ja jõuetus ja maailmavihkamine. 

Tahaks kooki, aga
a) kooki ei ole
b) teha üldse ei taha
c) poodi ka ei taha minna
d) Poeglaps sõi ka ära kommid, mis talle väga ei maitsenud, aga mulle oleksid praegu kõlvanud, sest koogita kurvas elus oleks shokolaadi ja mündimaitselisse karamelli pakitud mandlid käranud küll

Muidugi ma läksin poodi ja ostsin keefirisisaldusega röstimissaia ja tegin selle abil endale röstsaia maapähklivõi ja vaarikamoosiga. 
Mis on põhimõtteliselt kook.
Ühe kohukese sõin ka.
Kõrvale jõin kohvi. 

Eelmise kohviga läks nii, et jõin ja väänasin nägu. Siis hädaldasin häälega: Kohv maitseb nagu põrandapesuvesi!
Poeglaps: Äkki sul ikka on koroona?
Mina: ...mitte et ma tegelt teaks, kuidas põrandapesuvesi maitseb ... (Jou, Katariina - aga no see oli nii just see õige kirjeldus! Miks halb kohv on nagu põrandapesuvesi - sest kuidas sa ikka nimetad sooja räpast vett?!)
Poeglaps (tuleb, võtab lonksu mu kohvist. Loksutab seda suus. Võtab teise): See on väga kehv kohv, nõus.

Järgmise, selle maapähklivõisaiade juurde läinu, tegin kõvasti kangema. Oligi parem, aga IKKA lahjavõitu.
Tundub, et olen oma vahepealsest aastatepikkusest kombest teha liiga kange kohv teise äärmusesse liikunud. 
Noh, järgmise teen siis veel kangema. 
Valmistasin. Jõin. Oo, nii hea! Kohv, mis on kohv ja mitte soe pruun vedelik.
Miks, miks ma tegin endale nii vahepeal?!?!

Inimene ikka ei ole enda parim sõber. Vähemalt minainimene mitte. 

Pühapäev, 12. detsember 2021

Nõme - hea lahkus sama arusaamatuid teid pidi, nagu saabuski

Hmmmm.

Ota, see on nüüd täiesti sama jutt, mida ma juba palju pordi porranud olen. Aga kui see ika veel mu sees kõlab, vbla pean siis veel pordama. 

Sest tegelikult ma tean ka juba, mis lõpplahendus on. Et minu asi pole maailma ära parandada. Maailm on, mis ta on. Inimesed on, kes nad on. K on K, mis siis, et minu ettekujutus ideaalsest partnerist on pisut teistsugune - muuhulgas hõlmaks nt. seda, et ta oleks nõus minuga paar olema, eks ole. 

Et ma ei ole Eesti armastatuim kirjanik, ei tähenda, et ma peaks enda pooleks tegema, üritades parem olla, vaid ma nagunii ei saa selleks. Mul on mõned tähtsad omadused puudu, mõned üle ja üldiselt: inimestele meeldib lugeda seda, mida nad juba teavad.
Ja mina ei hakka kunagi nii kirjutama (ega lugema, mulle meeldib venitada oma mõistust kuristiku kohal, mitte klisheid nautida.)
Pigem tasub rõõmustada, et keegi mõnesid mu asju armastab.
Kõik ON juba väga hästi.
Mul on maailmalt täpselt nii palju positiivset tagasisidet, kui mulle minuna tulla saab.
Ma ei pea välja andma uut luulekogu, kuigi mul on materjali PALJU. Luuletused on ikkagi selline ebaoluline mudru, et neid võibki blogis või fb-s avaldada ja las olla. Nii on täiesti okei.
Ma ei pea välja andma seda proosaraamatut, mis pooleli.
Oleks hea, olgu, kui kunagi tuleks välja see, mis K-ga kahe peale tegime, sest see on juba VALMIS. Muide, seal on paar kohta tekstis, mille ma tahaksin ära muuta - K ütles, et vat see konkreetne asi teda tegelt häirib ja mainitud asi tegelikult mind samuti. Mõtlesin sellele juba varem, aga kogu aeg oli pakilisemaid probleeme, mida lahendada.
Noh, nüüd enam ei ole, sest asi istub piltide taga ja ma ei tea, kaua ta seal veel istub. Vbla ma nt maikuus hakkan tõmblema ja K peale karjuma, et kaua võib. 

Ok, aga see ei ole tegelikult mu palju pordi porratud teema.
Teema ise on hoopis, et tegelt ju ikka tahaksin, et kõik toimuks, nagu ma ette kujutan. Et minuga juhtuksid asjad, nagu ma ette kujutan. Et inimesed oleksid sellised, nagu ma ette kujutan (sest ma kujutlen neid nii sageli nii palju toredamatena!). 
Unistused võivad täituda?
Krt, millest sellised unistused olla saavad??? Unistused ei saa täituda, nad on ainult unistused, inimesed ja maailm ei ole sellised, nagu ükskõik kes ette kujutab, see ongi ju unistamise iva! Minu peas toimuv ja reaalses maailmas toimuv ei kattu! Sest maailm ei ole selline, inimesed ei ole sellised, kuidas kurat kellegi unistused SAAKSID täide minna?! 
Mingi eriti jalad maas isiku omad vbla. Aga ausalt, ma kahtlen, kas selliseid eriti on. 

Või noh ... vbla eriti vabade isikute omad ka? Nende, kes ei tunnista üldse plaanimist ja elavad elu, nagu see ette tuleb?
Oot, aga nemad ei unistagi. Vähemalt mitte selliseid unistusi, mille poole rühkida ja mille täitumise nimel pingutada. Nad ilmselt unistavad nagu mina lapsena: et midagi JUHTUB.
Noore täiskasvanuna, nii vanuses 23-24, panin paika, et ei juhtu. Tuleb teha.
Edasi vananedes sai mulle oskaks kohutav pettumus, kui avastasin, et võin teha enda meelest parima, ja ikka sellest ei piisa. Sest maailm ei toimi, nagu ma arvan teda toimivat. Ei ole retsepti, kuidas õnnelikuks saada.
Ei piisa.

Kusjuures ma tegelikult siiamaani ei tea, millest piisaks, kui olla nagu mina. 

HOIATUS: kibestunud jutt.
Otsekopi ühest mu kommentaarist fb-s, kus räägiti BA preemiast ja sellest, kuidas üks seda ei saanud, küsis žüriiliikmelt, mis värk, ja kuulis, et ta oli raudselt kõige parem, aga liiga andekatele ei tohi kohe auhindu anda, rikub nad ära. 

Mind ka kunagi nomineeriti Betti Alveri preemiale. Ja ma muidugi ei saanud seda. Aga ma ka ei küsinud kellegi käest, et miks või kuidas mul läks vms, sest mul polnud õhkõrna tutvusejusu ka kellegagi žüriist, kultuuriinimeste skeenest või üldse kellegagi, kellest ma teadnud oleksin, et ta mingilgi määral asjasse puutub.

Ja olen siiamaani sünge. Mitte selle peale, et ma preemiat ei saanud ega isegi selle peale, et seda kuradi kogu kirjastuse väitel osteti esimese aastaga 33 eksemplari. (Kuidas, krt, nii vähe, ma ikka aru ei saa, sest kiitvaid arvustusi ajakirjanduses oli suht leegion - siis ma ei teadnud, et 6-7 peavoolumeedias on palju, aga nüüd tean - kuid ma samas ikkagi ei taha ka uskuda, et kirjastuses VALETATI otse näkku.)

Aga sünge olen selle peale, et kaks aastat tagasi küsis Valner Valme mult, uskumatus hääles, et kui luulekogu ilmus ja minu arust keegi seda osta ei tahtnud ega hinnanud, kas mulle siis kolleegide innukast heakskiidust ei piisanud? Ja mina olin: mis krdi ... heakskiidust? Ma ei saanud arugi, et mingi heakskiit oli. Ma ei tundnud MITTE KEDAGI (siiamaani eriti ei tunne, kord käisin Kirjandusministeeriumis, sealt paari inimest tean nüüd, aga üldiselt ma ikkagi ei tunne kedagi), raha müügist ei saanud, sest keegi ei ostnud, kulkalt taotlesin varem, sealt ka ei saanud, ja ainus, mis minuni infona jõudis oli: "See luuletamishobi on aint koormaks teistele, isa ja ema mees panid rahad kokku ja andsid selle kogu välja, nüüd on nende ees piinlik, sest tagasi see midagi ei teeni."

Ja ma ei saa aru, mismõttes nad/te ei saa aru, et kui ma ei suhtle teiste inimeste kui endale juba lähedastega muidu kui netis (ja tollal polnud nettki igapäevane), ma ei saagi aru, et ma kellelegi, kes otse raha ei maksa, meeldiksin, mul ei ole mingit tunnet, et mu kirjutatut hinnataks vms.

Nagu ... pffff.

Kommentaari lõpp.

Tegelt loodan, et hea tuleb jälle tagasi. 
Kuid noh - I don't hold my breath. 

Kolmapäev, 8. detsember 2021

A mine

Mõtsin oma eilsele käitumisele.
(Ei midagi hullu, lihtsalt läksin Kga väga teravaks teemal "kui ma ei meeldi sulle sellena, kes olen, palun väga, ära suhtle.")
Siis mõtlesin oma käitumistele läbi ... noh, elu. 
Siis püstitasin teooria. 

Ma olen valuga nii harjunud, et kui seda on vähem, jooksen rinnaga peale igale suvalisele takistusele ja teravikule. Sest noh - ma ei karda, et valu jälle tuleb.
Ma tean, et tuleb.
Ma tean, et tuleb palju pikemaks ajaks, kui lühikesed valutud perioodid. Ja kui mul parajasti ei ole baasvalu, vaid ainult kohatised teravad sööstud, on tunne: "Kuulge, on see kõik? Ma suudan PALJU rohkem kanda!"
Ja ma ei hoia tagasi, ei pehmenda, ei naerata. Sest noh - praegu on meeleolu nullis. Woohoo! Mitte miinus kaheksateist ega miinus 24, NULLIS! Sellest võib palju palju külmemaks minna ja ma olen ikka veel funktsioneeriv! Läheb, teen ära, MA VÕIN!
Millega ma ei arvesta, on kliima üldine jahtumine LISAKS väikestele külmasööstudele. Ehk kui nullist läheb asi korraks miinus kümne peale, on väga okei, mingit probleemi pole. 
Mida?! See just eile juhtus, mul on värske mälestus - ja juba on hea tagasi.

Kui mul läheb päris rõvedaks, nt võrgupäeviku kommentaaride mõjul, miinus viisteist on baastemperatuur ja siis tuleb kümme-viisteist miinust otsa, on see VÄGA raske kanda. Kurat, mul oli NIIGI vastik olla, taibates, et see suvine fling on otseselt ebameeldiv, ma ei taha temaga koos olla ühes ruumis ka mitte, lihtsalt nii halb - ja siis saada siit veel "ma olen halb inimene, sest ma ei taha temaga mingit tegemist teha, laps või ei!" oli ...
VÄGA rõve.  

Vahel võib ka juhtuda, et baastasemel on temperatuur null, nii kerge on olla, ent sööst viib miinus kümnest, mis on veel jumala okei, miinus kahekümne viie peale.
Siis on rõve. Ja kui siis veel toksitakse, paar kraadi ja paar kraadi, on asi miinus kolmekümne viie peal ja ma ei saa ARU enam, miks ma pean seda taluma. Nagu ... miks inimesed teevad seda mulle?! Kuidas nende arust on okei olla minu vastu nii kohutav ja lisaks uskuda, et see olen MINA, kes on halb ja kuri?!
Nagu ... maksimaalne dissonants.
Ma lihtsalt ei saa aru - ainult kui mõtlen, et nad ei saa aru, et valu on valus, natuke mõistan. Kuid kui mõtlen, et nende põhiidee on "miks sa, mölakas, aru ei saa, et valu on valus teistele?!", ma olen "AAAAAAAAAÄÄÄÄÄRRHGG ... MINA ei saa aru?!?!?!?!?!"
Oleks naljakas, kui poleks nii kurb. 

Ja nii ongi. 
Ma ei saa aru.
Situatsioonist, kus ma saan kaela selle eest, et ... oleksin nagu samasugune, kui need kaelavalajad.
Kuigi tegelikult ju ei ole. 

Ok, aga tagasi selle juurde, kuidas ma ei karda. Kui mul on vähegi hea olla, laon kohe (vaadake juuresolevat pilti, see tähendab, postitust, eks ole) letti kõik valusad ja verised teemad, millel varem sõna ei võtnud, sest noh - ma suudan kanda nii palju rohkem, kui just praegu mu õlul on. Ma võin!
Ja siis viib tagasiside mu miinus kümnesse, miinus kahekümnesse, miinus kolmekümnesse ja ma ei saa aru, kuidas inimesed nii julmad on ja samas ütlevad, et MINA olen julm. 
Kuidas ... Kui ma postitan ahastavaid asju, sest ega ma valu ka varja, keegi ei sõima. 
Ok, vbla mõni Toomas Kadarpik vahel harva v.a., aga no selle ma kustutan ära lihtsalt. 
Aga niipea, kui mul on parem, lennatakse peale ja hakatakse taguma.
Jah, ma ise olen lollilt vapper ja provokatiivne.
Kuid ma olen MINA. Ma ei hakka kunagi olema keegi teine. Ja kui inimestele meeldib paremini katkine ja õnnetu mina, kes ei jaksa hingatagi, seepärast ei võitle, kui inimesed teevad mind pidevalt katki, sest olen nii palju toredam, kui ma katki ja valust hingetu olen, see on NENDE viga.
Mitte minu oma. 

Ma ei saa sellest hästi aru. Aga mõtlen, et see on nõme. 

Esmaspäev, 6. detsember 2021

Kebja

Maisaa üle ega aru. 
Kuidas korraga NII HEA on?
Tahaks midagi ette võtta peaaegu, sest kui on nii hea, vbla see pool tabletti antidepressante on elust lahutatavad ... aga siis tuleb: "Mis sul on kahju v, et vahepeal hea olla on?!" ja ei
Mitte veel. Naudin natuke aega. 

Ma olen täna nii palju asju teinud, et see on ebanormaalne. Olgu, kell on ka üle südaöö, aga ikkagi. Olen faking kangelane. 
Homme võtan uue romaani taas käsile. 
Täna saatsin Vikerkaarde neile tehtud laastu, tehtud, valma, järgmine. 

JA sealjuures ma suudan nautida siukseid asju, mis normaalsete inimeste jaoks lõõgastavad. Nt vaatan Ubrella Academyt ja neil on väga nunnu muusikavalik. Sobib minuvanusele hästi. Loll ei ole, aga midagi erilist ka ei ole. 
Lihtsalt - lõõgastav.
Oot, kas SELLINE ongi mugavustsoon?! 
Noh, ma võin öelda, et ei ole seda sageli kogenud. Minu normaalolek on halb ja siis ma püüan sellest kuidagi välja saada. 
Taevas, kuidas ma ikka veel vihkan ideid, kuidas mul ei ole õigus last saada, ma olen sihuke egoist, mõtlen ainult endale.
Ma tahaks teada, kuidas need inimesed endale ette kujutavad, mismoodi on elada pideva valuga ja siis leida, et SEE aitaks valust välja - aga mitte sinnapoole püüelda, sest ... endale mõelda on nii alatu ja egoistlik, minusugune HEA inimene ju nii ei tee?! 

Krt ... inimesed!
Nad selgelt ei saa aru, mis tunne on pidevalt valutada.

Ja ma suudan nii palju nüüd!
Nagu ... ikka imestan nüüd TERAVALT; kuidas saab must halvasti mõelda võtmes "miks sa arvad, et sina midagi erilist oled ja teed". Nagu WTF! Te olete terved, suudate tervena sama palju ja mõõdate mind ka nagu tervet v?! 
Ma olen krdi kangelane!!!
Ilma nalja ja liialduseta. 
Ehk mul oli halb olla, kui kohustused täitmata ja siis ma üritasin laveerida selle vahel, et olen kurnatusest nuttev ja samas asjad ikkagi ära teha, sest muidu oleks püsti kohutav.
Ja nüüd ma ... jestas, ma suudan isegi sarja vaadata, ilma et see mu viimase lusika neelaks, miska sari peaks olema VÄGA mõjuv, et ma üldse seda teha võtaks. 
Sarja või filmi vaatamine ei olnud varem puhkus, vaid omaette ülesanne.
Ja nüüd ma lihtsalt ... vaatan, sest tore. 
Maivõi. 
SIUKE elu ... 

Laupäev, 4. detsember 2021

Rõõmus lõuna (sest hommik vist ikka pole, kuigi ma alles tunni eest ärkasin)

Vaata, ma olen enne ka pidevalt häid unesid näinud. Minu jaoks on hea unemaailm loomulik ja õige mõnus ning phmt selgelt tasub elada, et vähemalt öiti end hästi tunda ja rõõmsat põnevust nautida.
Täiesti talumatuks läks elu siis, kui nägin õudusunesid, ärkasin neist ja taipasin, et ärkvelelu pole karvavõrdki parem. Pigem vastupidi, õudusunes oli mul vähemalt lootust veel. 
Nojah, aga nii head unemaailma kui viimastel päevadel, pole ometi kaua olnud. 
Heal ning heal on selgelt vahe sees. 
Näiteks nägin ma päris vanasti kogu aeg Karksit unes. Siis natuke vähem vanasti väga harva mingite veidrate moondustega, näiteks asus see kodu mingi kiriku varemetes ja kirik tuli korda teha. Viimastel aastatel ei näinud enam üldse.
Täna nägin und, et mul oli üürikorter, vastüüritud, ja siis ma kügelesin seal sees, imetlesin ja jube mõnus oli - ning taipasin, et aa, see on sellepärast, et kui välisuksest tulla, siis on aknad ja teise toa uks samamoodi paigutatud kui Karksis. Valgus on samasugune. 
Kuigi Karksi sahvri asemel oli köök ja tagumises toas puupliit - mitte köögis, selle üle ma natuke imestasin unes ka - et kui elekter kaob, ei ole elanikud ometi täiesti hädas, vaid olemas on täiesti mõnus ja heas korras pliit!

Olen viimasel ajal (ilmselt tänu Aleksei Turovski häälele, kes poes seletas, et oraval on varud pikkadeks halbadeks aegadeks, olgu minul ka, kui näiteks elekter ära läheb ja poodi ei saa) mõtisklenud, kuidas mu korteri ainus ere miinus on, et siin ei ole ühtegi puudega köetavat pliiti või ahju.
Vanas oli. Mitte et ma seda väga kasutanud oleks viimasel kümnel aastal või üldse Pärast Rongi. Pliidiplaati ka ei old. Aga kuuma ahju peale pannile reastatud ja siis kaane all hoitud vorstid said täiesti ära praetud ja mu ajus "häda korral on söögitegemisvõimalus olemas" rist kirja. 
Siin tuleks õue lõke teha, vbla mingid tellised kergelt tulekuumuse hoidmiseks ümber, ja no ikkagi ma ei tea, kas veegi keema saaks, sest kütet kaaaa ei ole ... mis krdi kasu on varuks jäetud toorestest makaronidest või tatrast, kui mul ei ole võimalik neid keeta?! Konservid ja näkileib, šokolaad ja pähklid, aga ei mingit sooja toitu. 

Ega jooki =(

Tegelt, kuna jõevesi tuleks joodavuse huvides läbi keeta, on kogu see teema mõttetu. Kui pole elektrit, ei pumbata ka vett ja phmt see korter ei ole mõttekas enam. Peaks minema kellelegi külla, kel on kaev. 
Kellel on kaev?
Ema maakodus on, aga sinna on 220 km. Äkki on kellelgi lähemal ka? 

Selle koha peal mu mõte peatub, "tegeleme probleemiga, kui see tekib!" ja unenäost jäänud mõnus tunne on ikkagi sees.
Ja õues nii kaunis sügav jõululumi!
Oi, Totoro rõõmustab =)
Ta rõõmustas juba enne, õhuke lumekiht oli tema jaoks imeline, aga nüüd saab veel parem. 
Ma ise olen läinud vanaks ja laisaks, rõõmustan ainult raugelt. 

Muidu, ma ei tea, mis toimub, aga mitte ainult mina pole eluga rohkem rahul, samalaadne muutus on ka Totoroga toimunud.
Vahepeal kartis ta intensiivselt kõiki suuri koeri - ka endast veidi väiksemaid rõõmsaid sõbralikke boksereid, ka kaheksakuust kuldset retriiverit, kes kogult temaga peaaegu sarnaseks kasvanud, ka Nööpi, vana tuttavat musta krantsi, kes Totust vast pool aastat vanem.
Minu meelest tekkis tal sihuke meeleseisund pärast seda, kui kohtusime saksa lambakoeraga, kes ta peale haukus ja tõmbas oma perenaise kõhuli, sai ise vabaks ja siis jooksis meie lähedale ja haukus edasi. 
Siis sai perenaine uuesti püsti, võttis oma koera ka kinni ja ma veel hõikasin talle, et ei ole midagi, ma ju tean, kui kõvasti suur koer rihmast tirida võib. 
Ehk siis midagi hullu ei juhtunud. Totoro küll üritas võõrast nii kaugele taganeda kui saab ja ma pidin väle olema, et mitte keerduva rihma sisse mässitud saada, aga et äkki see sündmus hirmutas, võtsin hiljem oma peas arutusele. Sest no ta kartis isegi oma vanu sõpru vahepeal! 
Nii, ja nüüd viimasel nädalal on hirm üle läinud. Ühe suure võõra koera peale sai isegi haugutud!
On jälle tekkinud "Oo, teine koer!" peatumine ja innukas jõllitamine. 

Väikesed koerad meeldisid talle hirmuperioodilgi. Aga nüüd on ka suured jälle natuke huvitavaks muutunud.

Nrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr ... nurruks nagu kass. 
Nii hästi on kõik. Vbla teen veel piparkooke (eile tegin, umbes neli on alles veel) ja panen küünla põlema ja tähistan seda. 

Kolmapäev, 1. detsember 2021

Aeg

Krt, midagi on mälul viga. 
Mul ei olnud ÜLDSE meeles, et miinus neljaga, suht väikese tuulega, nii pagana külm on. Toas on soe ja hea, 0 kaebust - ja siis viin poja vaktsineerima (ei, ta ei ole pisikene, keda käekõrval talutada, aga nad tahavad alaealise esindajalt allkirja) ja mul on müts, on kindad, on saapad, on paksemad püksid kui sitsiriidest - ja IKKA on nii pagana külm!
Olgu, salli ei olnud. Ent täiesti kisub sinnapoole, et SOE mantel kapist välja võtta. 

Lisaks on Keila Haigla hoone ÜÜRATU, aga kuskil ei ole väljas silti "siit saab haiglasse", on ainult kinnised sissekäigud. Heal juhul on mõnel suurel sissekäiguukse-tüüpi uksel kiri "perearstikeskus, apteek, dialüüsiruum -->", aga (võin selgituseks öelda), vaktsineerimine ei toimunud neist üheski. 
Oli vaja haigla fuajeesse saada, aga ei "sotsiaalkeskus" ega "Pargi tänava sotsiaalkorterid" olnud tiivustavad teated. Viimaks selgus, et õigesse kohta sai, järgides silti "hooldushaigla külastajatele".
Kui me pojaga majja astusime, tulid sealt kaks töötajat kangast silt-lippudega, kus "KEILA HAIGLA" kirjas. 
Need pandi välja täiesti mõistlikesse kohtadesse, nii et arutasime lahkudes, kui palju kergem olnuks teed leida, kui need juba varem väljas olnuks. Aga noh - hilinesime aint 10 minutit ja ta sai oma süsti.
Jee, olen lapsevanemana tunnustuse ära teeninud!

Üks tuttav kirjutas, kuidas 2021 on olnud sitt aasta ja ta tahab vähemalt midagi teha, mis annaks talle "sel aastal ma tegin SEDA"-tunde, mis tema puhul võiks olla 25 meetrit taliujumist. 

Mis mul on?
Et Poeglaps sai vaktsineeritud, vist ei kanna. Et ma võtsin kassi, pole ka just eriti kangelaslik. Ma kirjutasin koos Kga krdi hea raamatu, aga see ei ilmu ja ma ei saa seda ju niimoodi "tehtuks" arvestada. Suvine fling, mis oli kohutav, aga vähemalt rist kirjas, et sain keppi?
Oh, kuid ma sain jälle orgasmi!
Jep, see on aastat defineeriv. Nüüd ma mitte ei looda, vaid TEAN, et kui AD-d ära lõpetan, saan seksi tagasi. 
Ei olnud asjatult elatud aeg, ei olnud.

Mitte et see muidu poleks olnud tegelikult täie ette läinud elu. 
Oot, kõlab nagu aastakokkuvõte! Ei, seda mul küll plaanis polnud teha! KUU AEGA on aastat veel, sellega jõuab umbes ... kõike. 
Mida ei jõua kuu ajaga, ei jõua ka aastaga. 
Ega seitsmega. 

Olgu-olgu, mingi treenimise asi vbla nõuab aega. Larpi korraldamine. Ei taha jooksu pealt improviseerida, vaid ette valmistada, jaajaa.
Aga otsus "olgu, teen seda" käib kiirelt. Kuu ajaga jõuab ta ära teha vabalt.
Ainsad asjad, mida olen otsustanud ja siis MITTE ära teinud, olid kõhnaksminek ja kolmanda lapse kõhtu saamine. Ja noh - rangelt võttes ma läksin viimaks kõhnaks. Et ma selleks enne surema pidin ... pisiasjad, pisiasjad.
Ning lapse saamine ei ole tegelikult piiratud rasestumisvõimalusega. Ma kavatsen ta ikkagi saada, krt =P
Kui mul vaba tuba tekib. 

Aga jah - kõhnaksminekuteema ajal oli noorem, lollim ja veel kord LOLLIM. Üldse ei võtnud tõsiselt kuskilt loetud soovitusi olla õnnelik kehaga, mis sul on, ja piinasin end reeglipäraselt ja päris-päris kurjalt.
Siiamaani on raske endale tunnistada, et vähe paksemana on mu elu MÕNUSAM.
Aga kõik ülejäänud asjad, millega raskusi on, on teemad, kus osa tegevust jääb kellelegi teisele. Kus mina ei saa rohkem teha, teen nii palju, kui minu osa - ja siis ülejäänu on minu kätest väljas. Ma saan üritada teisi inimesi mõjutada, aga noh. 

Elu on näidanud, et see ei tule mul välja. Teised inimesed on teised inimesed ja kuidas nemad toimivad, mulle arusaamatu.

***

Tuli Tütarlaps tooma KFC-d preemiaks Poeglapsele vaktsineerumise eest. 
Tuli kohale, sõime natuke aega.
Tütarlaps: Palun teed!
Mina (hoolitsevalt): Millist teed sa tahaksid?
Tütarlaps: Sooja!

Esmaspäev, 29. november 2021

Baastase

Ma ei tea, millest nii. Kuidas juhtus. Mis põhjustas. Kõik oleks nagu ennegi - ja ometi pole.
Tean, et juhtus. Et sedasi uutmoodi on. 
Ja võibolla õnnestub mõnele, kes ei saa aru, mis depressioon on, seda teatud moel arusaadavamaks teha.

Mis juhtus: mul kadus valu ära. 
Mäletan šokki, kui Peale Rongi hakkasin antidepressante võtma ja sisemine valu ära kadus. 
Praegune päris nii jahmatav ei ole - aga ikkagi olin ära unustanud, mismoodi on sedasi elada. Ja seekord, pagan võtaks, panen kirja ka, mitte lihtsalt ei rõõmusta, et valu läks ära.

Ehk: mul praegu täielik rahu.
Tummakslööv.
Varem oli nii, et kui midagi ei olnud halvasti ja midagi ei olnud hästi, oli sisemine valu. Kogu aeg oli halb, vaikeolek oli "halb olla". Jah, kui miski läks hästi, oli see tunda. Miks ma kügelesin iga tagasisideraasu üle internetis mu kirjutamistele, miks ma otsisin virtuaalembusi enne rongigi, hea vestlus oli imetore, midagi, midagi, reageerige mulle kuidagi hästi ... sest see muutis enesetunde okeiks, valu läks ära, sai rahus magama minna.
Kui miski läks halvasti, oli see VÄGA tunda. Phmt läksin pojaga tülli ja tahtsin kohe surra. Keegi ei mõista mind, keegi ei armasta mind, mitte millestki, mida teen, ei piisa, ma ei jaksa olla keegi, kellest piisaks ...
... ja nüüd lihtsalt on neutraalne. Kui midagi ei ole, ei ole halb, vaid kui midagi ei ole, ei olegi midagi. 
Täiesti kummastav. 
Täiesti imeline! 
Kui juhtub midagi halba, mul ei ole tunnet, et ennegi oli kohutav, nüüd on talumatu, ma ei taha, ma ei TAHA seda - vaid nojah. 
Kehv lugu küll. Mis seal ikka.

Ja jälle, JÄLLE ma unustasin ära, et sedasi saab! Arvasin, et mulle ongi normaalne elada pideva valufooniga, et see ongi mina-olemine.
Ja enam ei ole. 
Ükskõik on ÜKSKÕIK.

Uskumatu...

Reede, 26. november 2021

Ilm ja vaktsineerimise eelmängud

Sellest on tegelikult mingi 10 päeva möödas või nii. 
Kogu aeg oli midagi pakilisemat kirjeldada kui ilmavaatlused või ei tundunud need piisavalt tähtsad, et üldse midagi kirjutada, aga mõtlen sellele ikka veel kummastusega.
Ehk siis esimest korda kogu mu teadliku elu jooksul kogesin vihma algust NIIMOODI. 

Nimelt seisin mina jõe ääres ja tegin suitsu.
Mul on siuke rutiin, et jooksen koeraga jõe äärde, lasen ta seal lahti ja siis ise jalutan, tema jookseb. Mingil hetkel mõne pingi või mugava suure kivi juures pean kinni, toetan tagumiku alusele või nt selja vastu puud, panen koti maha ja suitsetan rahus. 
Niisiis seisin mina jõe ääres, tegin suitsu, pimedus ümberringi, sest kell oli umbes 10 õhtul, ja kuulen mingit pidevat krõbinat. Nagu väike koer jookseks kiiresti mööda kruusa, aga kuulsin seda kogu aeg ühetugevusena, koer aga peaks nagu liikuma, mulle lähenema ja siis jälle kaugenema. 
Totoro ka ei ilmutanud mingit huvi. 
Mis pagana heli see on, maitea ... nagu vihm sajaks, aga on ju ometi täiesti kuiv. 
Ei saja midagi.
Jõudsin pool sigaretti ära tõmmata, enne kui esimene piisk mulle pähe kukkus. Veel üks mahv ja mõtlus, kas äkki ikka sajab siis, enne kui teine. 
Ja siis tuli neid juba üsna sageli ja tõesti, vihmarabin. Äratuntavalt selge seesama vihmasabin, mis ennegi, aga nüüd kuidagi õigustatum, sest piisad. 
Enne oli ainult heli. 
Vau. 

Pea valutab. 
Lihtsalt selline märkus, tegelt sumatriptaan juba sööb valu otsast pisemaks. 

Täna söötsin tohutute ponnistusega koerale ussirohu sisse. Arvasin, et maks on hea tugeva lõhna ja maitsega, sinna sisse saab tabletitükid peita - aga eip, ainult üks kaheksast õnnestus maksaga koerale sisse sööta, üldiselt sõi ta maksa ära ja sülitas tableti välja. Siis olin kavalam, valmistasin ette tablettidega reostatud viinerid ja kohukesetükid, aga koerale andsin need mitu tundi hiljem, kui ta enam ussirohu osas valvas ei olnud.
See toimis.
Ussirohi tegelt oli umbes poolteist kuud hilinenud, aga ilmselt oleks võinud veel veidi hilineda, ma ei ole väga lawful ja kuni koer ei tunne end selgelt halvasti ega isegi söö meeletutes kogustes, on minu arust kõik ok. Ent Totoroga tuleb vaktsineerima minna. Seal arsti juures nad arusaadavatel põhjustel ei taha riskida sellega, et marsib loom sisse, saastab põranda ohtlike parasiitidega ja no ma olin siis ka korralik: rohutasin ta ära.

Faas kaks oleks siis Ru ka arsti juurde viia, sest me pole kordagi käinud veel ja vist peaks vähemalt kohalikule loomaarstile ette näitama, et võtsin kassi. Küsima, palju talle ussirohtu andma peab ja kas see vedel ikka kõlbab ja mille vastu kasse vaktsineeritakse jne. 
Kulge, MINA ei mäleta. Guugeldada, jah, saab, aga guugel mu kassi ei rohitse ega tee minu eest ära hirmsaid toiminguid, mida arst teeb. Ja üleüldse ma LUBASIN varjupaigale, et viin kassi mingil hetkel peale võtmist arsti juurde. 
Nii et kui ma olin koerale ravimikuuri teinud, valmistasin ka kassi arsti juurde minekuks ette. See tähendab panin ta kassikotti ja käisin sellega ümber maja. Et tal ei oleks tunnet, et kottipanekule järgneb mingi õudus, vaid et jõle on küll, aga siiski talutav.  
Arvestades, kuidas ta õues peenikese häälega haledalt nuttis, aga kodus preemiaks kausiga kotti pandud maksale kohe järele tormas, täitus plaan 100%. 

Kolmandaks sain viimaks ometi Poeglapse nõusse endale vaktsiini tegema. Peamiselt selle toel, et me oleks muidu läinud kolmekesi tähistama mu ema sünnipäeva Tokumarusse, kus Tütarlaps töötab, aga kuna noormees on vaktsineerimata, läheme emaga kahekesi ja Poeglaps jääb koju. 
Tokumaru oleks talle meeldinud.
Hm.
No ...KFC ja järgmine päev ei pea kooli minema ja olgu.

Panin kohe aja kinni. Kolmapäeval siis. 
Mu poeg tsiviliseerub! Jee!

Teisipäev, 23. november 2021

Vaikne lumine õhtu

Sel larpil,
millest esinemispilte panin enne. 
Poolkindad olen juba maha võtnud, 
sest poosepilte tegime pärast mängu
ja mu jaoks on kostüümi
vähemalt osaline äravõtmine 
oluline "larp läbi"-rituaalne tegevus.
Seepärast on (ses kontekstis) jabur tätokas näha.
Enne ei olnud, oli peidus. 
Kleit mu seljas on ikka punane,
nagu dresscode ette nägi.
Enne kartsin, et pigem lilla,
aga tutkit. 
Jaanus Vapper tegi foto. 
Ei taju elu kui tükikeste rida
vaid alati tervikut, ühtset teost.
Oleneb meeleolust, just mida,
tunne värvib jälgi igast mõttest ja teost.

Kas näen nurjumiste leegioni
ja alati luhtunud lootusi -
see on mu raskete päevade tõde.
Või hulkuri vilet ja viltust soni,
kõndi kuukiirel ja oo, musi!
ning sa oled mu vend (või õde). 

Alati ainult tervikut.
Ei taju elu kui hetkede rodu. 
Täna on tunne, et kõik on olnud seda väärt,
lumi õues kaunis,
sees kaneelilõhnas kodu,
olen oivaline ja puutun ilma äärt. 

Pühapäev, 21. november 2021

Teema oli "Hilja novembris"

Sa tahad mind korraldama oma üritusi, sest kui mina korraldan, on Korraldatud.
Kõik toimib täpselt nagu plaanis (tõsi, kuna minu seekordne idee oli "aga teeme ilma kavata", ma antud juhul ettekannetega üldse ei tegelenud, "tehke teie, kui tahate" - millega seoses kõik nad hilinesid tund aega, aga mnje pohhui, polnud minu vastututus), kõik saavad süüa, ükskõik, mis erinõuded neil oma dieedile on, kõik saavad puhata ja mängida ning phmt kõige eest on hoolitsetud.

Kui ma olen täie mõistuse juures, ma ei võta midagi korraldada just selle pärast, et ma valvan juba kuid ette üle kõige, alates kohaomanikega suhtlemisest kuni raha kogumiseni, teema väljamõtlemisest muusika playlisti tegemiseni, üritusel prügi vaikselt üles korjamisest, faking piima faking külmikusse panemisest kuni koroonatestide tegemise õpetamiseni korda 10 ja nii edasi. (Igale inimesele eraldi polnud õnneks vaja õpetada.)
Pean igaühega, kel kahtlusi ja kõhklusi, ettevalmistavalt kirja teel dialoogi, selgitan, rahustan, soovitan, ostan toitu, orgunnin transporte, pesen nõusid, teen kohvi, naeratan, noogutan, mõistan jne. Inimesed ei lugenud postitusi fb-ürituse raames - pole hullu, saab ka muidu. Inimestele ei meeldinud mu muusika, nad panevad ise enda oma oma vahendist - ok, ma viin vaikselt oma arvuti ja kõlari minema. 
(Kuigi hiljem selgus, et selle inimese muusikavalik, kes minu oma välja lülitas ja enda oma asemele pani, ei meeldinud mitte kellelegi peale tema enda. Ent mu jaoks jälle oli vajadus temaga vastuollu minna siis veel vastumeelne - karjuma hakkasin ta peale alles järgmisel päeval, kui ta oli olnud arusaamatult enesekeskne mölakas juba umbes 9 korda.)
Kõik toimib, keegi ei nuta - ja ma olen lõpuks täiesti umbe jooksnud.

Ja siis on takkajärgi "ma ei teinudki ju õieti midagi. Kogusin raha, ostsin liiga palju süüa, pärast jagasin selle söögi osalejate vahel laiali. Lausa piinlik, kui keegi ütleb, et hea üritus."
(Vahemärkus: ma ei korraldanud üksi. See teine inimene oli VÄGA abiks, aga kuna ta oli täpselt selline, nagu mul vaja, omadustega, mis mul puudu, ta oli väga rahulik, ei teinud midagi üle ja oli täiega tüüne, kui vanaaegset keelt kasutada.)

Tegelt vist oli hea üritus päriselt. 
Kusjuures ometi kord oli hea nende jaoks, kes asju EI tahtnud.
Ehk pärast kuulsin peale nt sellist dialoogi: "Mis mulle ERITI meeldis: mingit tutvustusringi ei olnud!"
"Jaa, see oli täiega lahe! Ei mingit "tutvume võõraste inimestega ametlikult!"-õudust.  Ega mingeid kuradi rinnasilte, käid nagu lollakas ja jõllitad ainult silte!"
Kusjuures üks neist rääkijatest oli uus inimene, keda enamik kohaolijaid ei tundnud-teadnud.
Ettekandeid oli vähe. "Tuleme kõik ühte ruumi kokku ja teeme mingit asja"-asju ei olnud ühtegi. Ühtegi söögiaega peale hommikusöögi ei olnud ja hommikusöök oli ajastatud kui "peale ärkamist, enne kui maja tuleb üle anda, võib süüa kogu aja". 

Kõik toimis. 
Ehk siis - tegelikult olen rahul.

- see muusika-vend oli päris krdi nõme teistegi meelest peale minu
- see oli esimene rollimängijate kokkutulek, kus mul oli natuke tunnet: "See on ju seksuaalne ahistamine, mida sa teed?" Usutavust annab sellele minu tundele, et üks teine naise ka kaebas ja üks kolmas vaatas, et mind tuleb päästa, ja kutsus mu lauamängu mängima.

+ ma sain demonstreerida oma tätokaid ja kõvasti tunnustust nende eest ja jai
+ hommik-lõuna

Mulle meeldivad peojärgsed hommikud. Või noh, kui kell on 11+, siis pigem ikka lõuna, eks?
Aeg, kui inimesed on pehmed, leebed, vaiksed ja sõbralikud, kus õhkkond on kuidagi palju intiimsem ja inimesi muidugi ka palju vähem, kus selginevad õhtused segadused ning tasapisi koristatakse, aga pole mingit krampi ega liiga täiuslikuks tegemise tunnet, vaid kõik käib tasapisi ja kiirustamata. 
Ainult see nõme vend oli ikka nõme =( 

Kolmapäev, 17. november 2021

Ei lepi

Huvitav, kui mul on täielik vastumeelsus mõne vaimse õpetuse ees juba sõna pärast, mida kasutatakse, kas see tähendab, et pole praegu minu teema üldse, või et olen enda nii lukku pannud selle ees, et ei kannata isegi sõna, ent mul just oleks sinna suunda väga vaja kallutuma õppida? 
Niipea, kui tuleb juttu alandlikkusest ja leppimisest, mul tekib: "NOOOOOOOOOOOOOOOOOO EI!!!!" ja ma tahaks kriisata. Röökida taeva poole alistumatust ja leppimatust, rebida rinna paljaks, tapke, kui tahate, mina omast ei loobu. 

Vahepeal leidsin selle koha endas ja maailmas üles, et öelda endale täiesti siiralt: "Aga see ongi hea. Nii ongi hea."
Aga siis hakkasin taas valust mõtlema ja kuidas ma ka mõtlen, vingerdan, karikate emandat loen (tal on selle kohta mitmeid häid poste, kuidas valu ei ole valu, sest see on nii ajutine, kui oled ilma kehata, on valu lihtsalt teoreetiline), mu sees elab nii suurte tähtedega KANNATUS ON HALB, VALU ON VALUS, et ma ei suuda sellega leppida.
Ei suutnud juba koolieelikuna. 
See oli väljakannatamatu. 

Igasuguste asjadega muidu suudan. Leppida. 
Et K ei saa mind ära parandada, isegi kui tahab. 
Et mina ei saa teda ära parandada, ükskõik kui väga ma seda tahan.
Et Totoro kardab teisi koeri, kuigi samas need meeldivad talle ka. Ta kardab.
Et ma pidin viima endale uue konipurgi.

Ent kui teemaks on "kellelgi on valus", mul ei ole "nojah, elu on selline, et vahel teeb haiget". Mul on "see on nii halb!!!!"
Ainsa erandi tegin endale, aga enam ma pallllllllllllllju aastaid ei tee seda ka.
Ka minu valu on halb. Valu on HALB!

Jah, ilma valuta sureks imetajad kohe välja. Vaimne või füüsiline, phmt üks asi ju: märguanne, et nii ei ole hea, tee teistmoodi. 
Õnnetuseks ei ole alati kohe selge, mismoodi tegutseda sedasi, et ei valutaks, ja no ... valu on valus. Mul ei ole lõputu valu ja surma vahel valides kõhklusi ka.
Misiganes, et ainult valu lõppeks. 
Ja ilmselt on mu empaatiavõimetuse ere ilming (s.t. ma ei tunnista, et oleksin empaatiavõimetu, aga mingi point ses Rentsi teoorias samas ON) põhmt, et teeksin sama valiku ka teistele, kui vaja oleks, isegi kui NEMAD tahaksid elada. 
Noh, kui nad sõnaselgelt ütleks, et ükskõik kui valus on, nad tahavad võimalikult kaua elada, ok, siis ma muidugi ei otsustaks surma kasuks. Ent sõnastamata enesestmõistetavusena oletaksin küll, et keegi ei taha ju ometi valu, ülejäänud elu kohutavates valudes või mitte-elu pole üldse mingi valikki, dohh.
Jep, mina olengi see, kelle arust coup de grâce on päriselt halastus. Mitte iroonia ega julmuse maskeerimine, vaid päris halastus.
"Lihtsate valikute" arvustustes oli siin-seal ohkamist, kuidas tulevik on hirmus ja kellegi piinadest päästmiseks tuleb ta hukata ja oo, kohutav. Ma olen ikka veel: "Oot, kuidas see nüüd nii paistis teile? Kui sai kiire lõpu teha, ilusti puhtalt tappa, see ONGI ju hästi?!"

Ehk ainus, mis MULLE autorina muret tegi, oli tahtmine kindel olla, et keegi ohvrit tagasi ei too, et talle veel valu teha. Nägin vaeva, et SEDA kindlaks kirjutada, sest enamiku aega toda romaani luues olin sügaval sügaval depressioonis ja kõik läks mu meeltes hukka ja jubedaks. Kui miski saab minna halvasti, see ka läheb, ja kui miski ei saa minna halvasti, ikka läheb. 
Viimane versioon (peale kosmeetiliste muutuste, mis toimetajaga koos tegime), mis EKL romaanivõistlusel võistlema asus, oli palju helgem, rõõmsam ja sõbralikum kui enne olnu. Selle kirjutasin vanast ümber, antideperssandid peal, konkreetselt mõttega: "See on nii ühe-naise-maailm, kus ta üksinda ja üksinda ja üksinda kõigega võitleb, peaks talle ikka mingid päris hoolivad sõbrad ka tegema, nii nagu seni on rõve ja valus ju!"
Ja ma olen ikka veel: "Oot, SEE on teie meelest sünge ja hirmus raamat?!?!?!?! SEE?!?!?!" 

Eih, uut raamatut ei paista. Kui saab minna halvasti, läheb - ja K murdus vahepeal katki. 
Mis noh --- ei ole tore kuidagipidi ja et raamat hilineb, on sealjuures väike mure.
Jah, mina tema asemel võtaksin need pildid, mis enam-vähem valmis, laseksin need mustvalgeks, ok, olemas, läheb. Aga tema ei ole mina ja no - ma siis ... lepin?
Selliste asjadega suudan leppida. Aga kuskil on piir, punane joon, kui soovite, millest ma ei suuda üle minna. Lepitav asi, lepitav asi, lepitav asi - ja EI MA EI LEPI SELLEGA ÜHESKI VORMIS, ei kompromissidele, ei mahendustele, EI. 
Elusatel olevustel on VALUS ju!
EI LEPI!!!

Samuti: nägin Tütarlapse jalga. 
Issssssssssssssver. 

Nii. Kuradi. Hirmus.
Et temaga sedasi juhtus. 
See kruusitäis tulikuuma chaid, mis tema reiele ümber läks, oli SUUR kruusitäis. 

Esmaspäev, 15. november 2021

Elu tõsiasjad

Poeglaps: Saad aru ... see on nii absurdne!
Olgu, et hästi mängida, on vaja, et oleks kõht täis, ei ole janu, yadda-yadda, kõik need asjad.
Aga kõige tähtsam on (dramaatiline paus) SOOJAD JALAD! Ma ei tee nalja! Mul läks nii halvasti, 4 surma, 1 kill (tõlkes "tapmine", aga no hoiame ikka originaalse teismelise kõnepruugi alles!) ja siis ma panin sokid jalga! Puhhhh! Ma kerkisin kuuendalt kohalt tiimis teisele, mul läks nii hästi ja me võitsime!
See on nii tüütu!

Ehk siis: keha. 
Ka tema on avastanud, kuidas keha on sina ning sul on vaja keha eest hoolitseda, et sa hästi töötaksid. 

Veel:

Poeglaps: See raamat on kuri!
(Neil on koolis kohustuslik "Pisuhänd" ja ma pistsin selle talle pihku instruktsiooniga lugeda kasvõi 5 lehekülge.)
Mina: Noooh?
Poeglaps: See ei arvesta piltidega lehti lehekülgedeks! Siin oli KAKS pilti ja ikkagi pean viis lehekülge lugema, et arvud klapiksid!

Veel:

inimestel on ikka vaja mölakas olla.
Keegi on minema viinud konipurgi eesukse kõrvalt. Ma nüüd pean sinna uue sisse seadma. Miks, no MIKS?!

Reede, 12. november 2021

Sisemonolooge

Ma tahan et ta armastaks mind!
Ta ju armastabki.
Ma tahan, et ta armastaks mind sellena, kes ma olen, päriselt!
Ta ju armastabki.
Ma tahan ... nojah, ma tahan, et ta tahaks koos minuga olla!
Ära liiga palju ka taha. Kas sa ise tahad aina teiste inimestega koos olla?
Aaaach, ma ... olgu, ma olen tegelt rahul.

Kuigi on öö ja ma ei saa magada. Käisin pesus, sest midagi pidi ju tegema. Sõin ühe pirni. Võibolla peaks veel midagi sööma, sest see on enamasti nälg, mis mind öösel kell pool neli ärkvel hoiab. 
Ru oli väga häiritud, kui ma kell kolm, pärast pesemaskäiku, otsustasin tekikoti ära vahetada, kuigi tema oli seal teki sees mõnusasti magamas. Kui kott oli ära vahetatud, ta kurises küsivalt ja ronis siis teki peale magama tagasi. 

Varem õhtul õppisin Poeglapsega koos keemiat. Õppisimegi koos, mina ei mäletanud keemiast midagi peale selle, et mitteorgaaniline keemia oli lihtne. Millise avalduse peale poeg urises ja ei tahtnud, et ma veel midagi ütleksin, eriti kui ma olin ka avaldanud arvamust, et kõik on perioodilisuse tabelis kirjas, phmt tuleb lihtsalt sealt maha kirjutada.
Peab ütlema, et tema perioodilisusetabelist ma ei leidnud kohta, kust vaadata laenguid. Aga kui ma murelikult õpikut läbi lehitsesin, et leida, mida ma valesti mäletan, kus need siis on, Poeglaps halastas mulle ja tõi välja teise, eraldi lehel tabeli, kus OLID laengud ja siis eraldi mingid ioonid, mille laengud ka ära olid toodud. 
Olen nüüd veidi segaduses, sest mina sihukesi asju küll ei mäleta nagu eraldi laengutetabel ja eriti eraldi ioonilangute tabel. Aga samas oli tal abi sellest, kui mina pobisesin: "Ömm ... no mina teeksin seda vist nii, vaata, aines peavad need laengud klappima, negatiivne ja positiivne peavad nulli andma," ja "Ei, korrutamine on alati teema, see ongi asja mõte!", sest siis ta sai kaasamõtlemisega toime. K andis talle valmis vastused kätte nii keeruliste noolekeste ja vahetehete abil, et isegi mul oli raske saadetud pildil jälgida, mis kus ja kuidas käib. 

Kuigi ma põhimõtet nagu teadsin - võrrandite tasakaalustamine tundus mulle alati lihtne. 

Vist ei olegi kirjutanud, mida Tütarlaps veel teeb, peale selle, et valas endale keeva vett peale. 
Noh, ta teeb nüüd lõpuni Otsa kooli, kus ta alul üritas keskkooliga paralleelselt käia, ent kui ta nii haigeks jäi, et isegi oma 37. ei jõudnud eriti, ta võttis Otsast akadeemilise. Ja lisaks, kuna peale keskkooli minnakse ju kas veel kooli või tööle, leidis töö ettekandjana Tokumarus.

Ma tunnen end natuke süüdi tema ees, Poeglapsel on mind nii palju rohkem kui Tütarlapsel, kui tema 15 oli.
Aga ma aitasin teda prantsuse keelega vähemalt. 
Nad on nii pagana oivalised, mõlemad ...
Ja on hulk inimesi, kes saavad kaks last ja neile piisabki sellest. 
Kui ma lapsendan või hoolduspereks hakkan, ma niigi olen neist sammukese ees ja need kahe lapsega inimesed on täiesti normaalsed rahva silmis!
Krt, ka kirjandus vanast ajast rääkides on TÄIS lausa ühelapselisi peresid ja keegi ei imesta, mis neil vanematel viga oli! 
Peale minu, tähendab. Mina küll imestan. Mõtlen, et kas naine jäi reesuskonflikti tõttu viljatuks või milles asi.

Hoolimata oma seiklustest kuuma veega (kes, kurat, peale minu tütre teeks endale keskööl taskulambi valgel chaid, sest kui tuli põlema panna, on alasti tunne, kõik näevad???) läheb tal hästi ja ta on suur D&D entusiast. Keskmiselt kolmest jutuajamisest kahes keskendub Tütarlaps rääkimisele, mis ta tegelane tegi ja kuhu läks ja mis plaanid tal on. 

Krt, kui ma lähen veel korra õue suitsu tegema, äkki peaks koera ka kaasa võtma? Kell on juba 4 öösel ja siis ma saaksin hommikul rahus väljaminemisega venitada?

Kolmapäev, 10. november 2021

Tagasi tavaellu tasapisi

Ikka veel väsinud.

Tõsi, ilmselgelt seepärast, et pole olnud "Ooh, puhkan täiega" -aega, vaid kui ma natuke pildi ette sain, pidin kell kümme esmaspäeva hommikul jooksma poodi ostma valget triiksärki ja sealt poja kooli talle tantsimiseks särki viima. sest tal tuli meelde eelmisel õhtul kell 11, et särk ju! 
Eelmine valge triiksärk on talle ammu väike, see on see, mida mina kannan.

Võtan seda Poeglapsele liiga väikest särki
parasjagu seljast laval
Foto: Urmas Lipso

Ja siis järgmisel päeval valas mu tütar endale palju keeva vett jala peale ja ma olin kella poole kolmeni öösel üleval, toetades teda messengeri teel emotsionaalselt ta jubeda kogemuse sees.
Hea asi: EMO oli tühi, mu tütar seal ainus klient/patsient. 

Ilmselt on inimesed saanud memo, et tänu koroonale on arstiabi muus osas välja lülitatud, ja ei saa traumasid. 
S.t. inimesed, kes ei ole mu tütar =P

Ja nüüd ma olen ikka täiesti väsinud ja tahaks ainult maha heita. Isegi poes ei jaksa käia - aga juba kolistavad ukse taga uued kohustused, sest aeg aina veereb edasi.
Intervjuu ühe seksuaalsuse-uurijaga, rollimängijate kokkutulek, lugu Vikerkaarde, koera vaktsineerimine (enne peab talle usirohutabletid sisse söötma), K teeb illustratsioone, nii et raamat ei ole trükikotta minemas ikka veel, ja mul on külm ja paha ja viuviuviu.

Aga ma sain larpist nii hea laengu, et kannan välja. 

Esinemisest veel mõned pildid:

Huuli värvin



Veel vähem riideid


Panen öösärgi selga
(ja võin kohe öelda, et valetpidi läheb)





No panen hommikumantli peale

ja peidan valepidi öösärgi sinna alla


Ja pärast lava pilte, kus ainult mina, on ... polegi.
Ok, üks on, minu kuklast. 



Teise fotograafi pildid on veel nägemata. Vbla sealt oleks midagi võtta.
Ootan, aga mitte postitamisega.
Muidu, kuna seda mängu korraldasid väga lawful-inimesed, nad ei tahaks, et ma luba küsimata teiste nägudega fotosid kui enda oma, avaldan.
Nii et kui eelmistel kordadel pärast-larpi postitustes tegin pigem omatahtsi, sest korraldajad ei olnud diskreetsusnõuetes sedavõrd konkreetsed, seekord olen kuulekas ja vaga.
Sest kümnelt inimeselt umbes ma luba ei viitsi küsida. Mõni nagunii ütleks "ei" ka.
 
Jääb nii lihtsalt. 

Esmaspäev, 8. november 2021

Miks ma teen neid juberaskeid asju, noh

Poeglaps pildistas
Pärast mängu järgmisel
päeval oli nii
Oh, larp oli imeline. 

Kulus koos eelmiste päevade ja järgneva päevaga ainult 10 migreenitabletti, paar sukkpükse (mu kojutulekust elevil koer tõmbas küüntega puruks), 8.50 lõunasöögile, 3.10 muusikapalale ning koju tulles rongipileti jagu + 2.95 gayringi XL lattele.
Ja valutas pea ikka ka, miks ma muidu valu üha maha võtsin. 
Unehäired samuti, muidugi.

Ibukaid ma kuludesse kandmiseks ei loenda, aga neid tegelt ei olnud eriti rohkem kui migreenitablette, sest mu loogika käib: "Võtan ibukat ja kui see ei aita, sumatriptaan otsa".

Vastu sain ... noh, palju kiidusõnu mu esinemisele, mõned isegi mänguvälised, imelise armastusloo mängimise (❣️), vapustavalt toreda found-family klubi-pere kaheksaks tunniks ning põnevad lood kõikjal. Hiljem sain inimeste tegude ja sõnade niite kokku vedada ja paremini aru ja noh - ma olen VÄGA rahul.
Oli kulukas, aga oli ka seda väärt. 
Inimesed aitasid samuti, eriti emme, kes tegi mulle õunamoosi ja juustuga võileibu, transportis laenatud tualettlauda ning oleks mu öösel ka koju toonud, aga ma omas peas olin juba rongiga teel, nii et ei võtnud pakkumist vastu. 
K. viis mu pealinna eelmisel päeval, mhmh. 
Tütarlaps tegi ööseks voodi üles. 

Mulle meeldivad sellised aitamised mitte aint seepärast, et teevad elu kergemaks, vaid seal on minu jaoks juures ka suur silt: "NÄE, KEEGI HOOLIB!"
Mulle väga meeldib, kui keegi hoolib, kuidas mul läheb, ega mul halb pole jne. Kui mul on rõveraske, ma võtan teeneid kui teadet: "Ma näen, et sul on raske, ja tahan koorma kergemaks teha".
Kui mul on kerge, tänan siiralt - ja rohkem ei mõtle sellele.
Sest seal ei ole siis imelist mõistetud-olemise-tunnet juures, lihtsalt kena tegu, tähh. 

Mõtsin posti avaldamisega oodata, kuni mõni mängupilt tuleb (seda enam, et ma sain mõnesid pilte oma esinemisest juba näha ja arvasin, et laadin sealt alla, kui muid pole - aga fotograaf kustutas värgi dropboxist kohe ära, kui olin öelnud, et vahet pole, kõik võib avalik olla), ent tundub, et neil läheb aega. 

Ja siin on pilt. 
Hästi kohane selline. 
Nii et läheb. 

Reede, 5. november 2021

Olen valmis

Ülehomme on mul larp.
Olen üpris elevil, sest erinevalt eelmisest, kus otsustasin juba ette, et enamiku aega olen üksinda looduses, on seekord oodata mängu, mis tihe, suhtlev, väga tugevalt  teiste inimestega seotud ja olen sellest ELEVIL, mitte leplikult nõus.
Etteaste on ka enam-vähem. Ma ei saa täpset koerograafiat teha, sest praktika näitas, et vahel jääb ülemine särginööp kinni ja tuleb pusida, vahel püksid labajalgadesse nagu karulõks ja vahel ei õnnestu öösärki ühe tõmbega selga saada. Aga no idee on, põhiasjad ka, ülejäänu tuleb teatraalsete silmapilgutuste, tagumikuvõngutamise ja ürituse laval mitte midagi varjata, vaid vajadusel aplombiga esitleda-tegevuskavaga hästi. Nii et ma ei muretse üldse. 

Olen elev ainult.

Ja värvin juukseid. Kulmud värvisin juba ära. 
Kleidi ostsin eelmisel suvel, seda larpi on tasapisi aastajagu edasi lükatud. 
Mulle niiiii meeldib igast välimuslikke asju kujundada ja ette valmistada. Kõik vaevad on pisemad, kui saan mõelda, mis selga panna.

Tõsi, kui enne on mingi mure vaja murda, mul ei ole ajus ruumi tuleviku nautimisele, ja mul oli mure. 
Ei, kedagi pole süüdistada, ise olin roolis. Ainult et kui telefonikõne mind hommikul üles ajab, mul ei ole päriselt selge, mis toimub ja miks ja kuidas nüüd reageerida, ja ennast ma seega ka ei süüdista ÜLDSE.
Aju töötas küll. Sai aru, et "Olete võitnud ahju-pliidi-akna-vanni-millegi, mille ise valite, tasuta puhastuse!" tähendab, et mult tahetakse raha saada. Ent ma ei ablanud ära, mismoodi, mis värk, ja kui olin kaks korda kinnitust saanud, et täiesti tasuta, leppisin neljapäevaks kell 1 aja kokku.
Pärast algas migreen, sest mulle ei sobi sellised ootamatud asjad, arusaamatud kokkulepped ja nagunii saan mina kuidagi kahju ka veel.

Okei. Guugeldasin. Vahetasin Kga sõnumeid. Ilmselt nad ei taha otsida kohti, kust varastada, vaid üritavad mulle oma toodet maha müüa. 
Seda ma ei kartnud. 
Kui mind ootamatult tabada, võin olla habras ja see naine, kes ei suuda öelda "ei", aga kui ma olen ette valmistunud, kui TEAN, mida on oodata, olen vankumatu. 
Ok, ja mingi asja tasuta puhastus on lahe. Sest ... olgem ausad, kas ma viitsiksin IIAL ahju puhtaks pesta? IIAL?!?!?! 

Nojah, aga ma ikka muretsesin, sest ... ja nüüd käis müügiesindaja oma aurupuhastiga päeval ära.
Ühe terve ahju puhastamise asemel puhastas 2/3 ahju ukseklaasi, pool vaipa, veerandi ühe pliidiplaadi ümbrusest, üritas välja võtta plekki, mis mu voodil oli juba enne, kui see voodi minu omaks saigi, ja ebaõnnestus sellega, selle asemel võttis ühe kontoritooli käetoelt, puhastas poja toa ukseesise, ning kuigi selgelt tema tegevus oli "jätan pooleli, et ta ise tahaks tervenisti puhtaks teha ja ostaks mu kohutavalt kalli aurupuhasti endale päriseks", mina ei kurda. 
Nii palju asju sai puhtamaks. Puhas võit. 
Lisaks osutus ta ise nii nõmedaks, et mul ei olnud üldse südametunnistuse piina, et kasutan toredat inimest ära, kavatsematagi talle raha anda.

Ma ütsin kokkuvõtteks, et mul ei ole elus tema toode puudu. Ei ole tunnet, seda oleks vaja.
Tema: Aga mis su elus on puudu?
Ma mõõtsin teda pilguga, siis mõtlesin K-le, siis mõtsin, mis mul õieti puudu ON.
Tema: Mees?
Mina läksin kergema vastupanu teed: Nojah.
Tema: No kui kõik on puhas, tuleb ju mees ka!
Mina: Tühja ma siukest meest tahaks, kes tuleb, laseb oma valged käed rippu ja eeldab, et mina teen kõik puhtaks ja säravaks!
Tema: No kui iseennast armastad ja kõik puhtaks teed, tuleb ka armastus!
Mina: Jajah, see on selline "võib iva olla" arvamus. Aga ma armastan iseend niivõrd, et mul ei ole vaja mingit läikimist selleks, ma armastan end niigi!
Tema: See ei ole arvamus, nii ongi!
Mina ...
Tema (kaotanud lootuse oma aurupuhastit mulle maha müüa): Kuule, tee see otsik puhtaks (mis oli koera- ja kassikarvane). Kraani all võib pesta.

Ma tegin ka, aga mu sisemuses oli selle koha peal "ahah, mhmh, sinu arust on puhastamiseks naised, mhmh" ja no ei olnud tore mees ta ise järelikult. No EI!
Vaktsineerimisest me otse ei rääkinud, kuid ta oli juba korteris sees ja me rääkisime millestki muust, kui mulle tuli pähe, et oot, koroonaaaeg ju. Ütsin, et ma olen vaktsineeritud, mina haigeksjäämist ei karda, aga tema ...
Tema: Mina ka ei karda.

Ja kui ta vaktsiini üldse ei maininud, tegin järelduse, et ach, samasugune, kui see mu suvine fling. Ainult vähem kena.
Kusjuures otsiku puhastamise osas ta ei öelnud isegi "palun" või "kas sa võiksid ehk ..." See oli sula korraldus ning ilmne kättemaks selle eest, et ma ta puhastit ei tahtnud osta. Samas ka teade "naiste asi on puhastada".
See suvine oli seisukohal, et naiste asi on õmmelda ja süüa teha, muide. Kuigi ta oli nii kurvalt armunud, et oli valmis ümber õppima.
Koera sügas müügimees isegi pärast mu inimeseks mittetunnistamist veel ikkagi - ja siis küsis mult karvaeemaldusrulli.
Misiganes.

Tore on, et mul ei jäänud tunnet, et vaesekene, ma ikka tahaks talle rõõmu teha. 
Nii et mina, esikus: Jah. Head aega.
Tema: See on selline viisakas väljaviskamine, jah?
Mina: Just. 

Nii et nüüd on mul juuksevärv peas ja meel kerge, et see jube asi selja taga. Saab keskenduda mängule, jai.
Mängime muidu selle põhjal:

Pühapäev, 31. oktoober 2021

Jajah, või siis nõnda

Ma tegelikult teadsin seda juba mõnda aega. 
Lugesin suvel artiklit ja mhmh, jajah, mhmh, muidugi. Demiseksuaalne, mhmh.

Aga no: "Congratulations, some of you may suddenly have realised that you are not actually the boring hetero you thought you were – you are an exciting demisexual! You even get your very own flag!" helistas teatud kelli mu peas.
Lahe silt, mhmh, jajah, aga see ei ole midagi erilist ju.
Teadsin ennegi, et ma ei ole päris hetero, naisega magamine ei tundunud võõras ja veider konsept, kuni see naine on mu sõber, naistega suudelnud olen enam kui kümnel korral - aga ... ma ei mõelnud asjale sügavamalt kui täpselt nii kaugele, et nojah, mul on nüüd sildike, mis sellest ikka.

Paari päeva eest üks sõber kirjutas erutunult, kuidas tema panseksuaalsus ju tegelt ON realiseerunud! Jah, ta ei ole kunagi naisega maganud, aga see suhe Tga, mis tal on - kammaan, nad ostsid isegi koos maja, mis siis, et T bf oli ka kambas! - see on ju tegelt armusuhe. 
Et nad omavahel ei maga, ei tähenda, et inimesed, kaasaarvatud toosama T bf, poleks arvanud neid seda tegevat ja see kokkukuulumine, see intiimsus, see VÄRK ei ole tegelikult sõbrasuhetes tavaline. 
Mhmh, võin omalt poolt öelda, et mina olin ... mitte armukade, ei, aga tundsin end teisejärgulise sõbrana korraga, kui hakkas T siin ja T seal ja T igas jutuajamises 5x sees olema. 

Ja siis ma mõtlesin uuesti ja sügavamalt teemal "demiseksuaalsus".
Sest ... kui nüüd mitte võtta ideena "see on lihtsalt silt", siis ... kui see on Asi, on keegi viimaks ometi mu seksuaalsuse ära kirjeldanud millegi muuna kui "väga väga naise isiklik veidrus". 
Et nii ONGI. 
Mus ei ärka mingit isu ega iha ükskõik keda esmaselt nähes ükskõik millises olukorras. Alasti ja veepritsmene näiteks.
See ei ole teema. Mul on küll mälestused noorest põlvest, kui nägin meest ja põlved nõrkusid, aga mitte seepärast, et välimus, vaid ta langetas pead kuidagi nii, et juuksed langesid nii romantiliselt, või oli tal imeline pitsidega särk, ja mida mina sain, ei olnud mitte: "See ilus mees! Jaa!" vaid: "Ma tean, mida ta mõtleb, kuidas tunneb, kes ta ON", sest see visuaal haakis jube hästi millegagi, mille ma oma peas olin ehitanud mõne raamatust, filmist või omaenda kujutlusist pärit tegelasest. 
Ma armusin, sest ma arvasin end seda inimest tundvat.
Ja armusin ikka korralikult. Vähemalt kolme noormeest, keda korra bussis nägin, mäletan siiamaale. 
Üldiselt päris hea, et neist armumistest pea kunagi asja ei saanud. Ainus kord, kui SAI asja, oli KEA (Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik) ja ... ütleme, see, mida ma ette kujutasin, ja see, mis tegelikult oli, olid ikka VÄGA erinevad asjad. 
Brr. 
Aga kui sain vanemaks, üle kahekümne, mul tekkis ikka väga ühene muster. 
Pean inimest enne tundma, et teda tahaksin. 
Ja nii ongi. Ja nii on siiamaani. 
Tutvumissaidid? Ma ei saa, ma ei SAA, sest ma ei taha kedagi, kellega ma seal tutvun, sest nad on VÕÕRAD INIMESED. Õõv ja jälestus, et mingid võõrad mind tahavad, iu!
Raha ja võim olevat afrodisiaakumid? Pff, millest te räägite? Võõras mees, kel on raha, on veel jäledam, kui võõras mees, kel pole, sest ta oletab end võivat mu soosingut osta!
Töötab ainult üks asi: vaimne klapp.
Ja selle tekkimine võtab aega. 

Inimene ei ole mu jaoks ahvatlev, kuni seda klappi pole tekkinud. Ja nii ongi. Ainsad erandid on filmi- ja raamatutegelased, sest neid ma saan tundma, nende ilusat hinge nägema, ilma et nemad mind tunneksid.
Aga muidu: tühi maa. 
Ma ei saa-gi tavalisel moel tutvuda ja armuda. Ja nad seal kuskil teavad seda! Mitte mina pole imelik, vaid ma olen järjekordne demiseksuaal! JAI!

Homosexual people are attracted only to people of the same gender. Demisexual people are attracted only to people with whom they have an emotional connection. 

Kui võtta viimase aja ... eee .... ihasid, siis mis äratas mus tunde, et võiks? "Ma tahaks sõda ja vallutusi, iseennast võita."
Fellow warrior, awww ...
Et mul oli ja on jätkuvalt ka teisesuunalisi ihasid, lihtsalt neile ei vastata, ei pea vist ütlema?

Veel lisa: mul tuli meelde, kuidas kui ma oma vallalisuse üle kurtsin Murcale kunagi paar aastat tagasi, seletas see, et ega printsi ei olegi kerge leida, no alustame sellest, et kui oleks ruum täis uusi mehi, ütleme, suur ruum, sada meest, mitut sa esmapilgul kõlblikuks peaksid? 
Mina: Nulli.
Murca: ???
Mina: Ma ei tunne neid, mind ei ahvatle neist keegi. Peab tundma õppima, et kõlblikuks muutuks!

Reede, 29. oktoober 2021

Alla, alla, alla

Päev otsa oli migreen. Valu õnnestus kahe sumatriptaaniannusega maha võtta, aga vahel on lisaks peavalule ka sellised lisad nagu täna. Kohutav meeleolu, totaalne jõuetus. 
Iiveldab päris tihti, aga täna süda vähemalt eriti paha ei olnud. 
Nüüd on enamus migreenivaevusi läinud, aga selle asemel valutab kõht. 
FML.

Võimalik, et selles on mingi roll mustal kohvil ja maapähklivõil.
Võimalik, et pole. 
Nii et hästi pädev on oma kohvikruus ammu külmaks läinud lõpuni juua, eks ole. 
Ma ei ole eriline purist toitude ja jookide temperatuuri osas. Poeglaps oigab ja uriseb, kui ma jälle külma suppi või putru söön, sest TEMA jaoks kvalifitseeruvad need toiduks ainult soojana ja minu versioon on: "Öäk!"

Õues on soe. Toas on sellega seoses rõvedalt palav, kuigi ma keerasin radiaatorid peaaegu kinni. Pea hakkab jälle tuikama, kuigi kõht valutab ikka veel. Kas ma ütlesin, et FML? Ütlesin. Kordan üle. 
Lisaks tuleb mul larp, kus lubasin esineda burleskikavaga. Selleks on niiiiiiiiiiiiiiiiii palju asju aetud (muusika, kostüümid, rekvisiidid, viimaste transport autoga), ja ikkagi on mul KAVA ise tegemata. Kaks proovi on ainult öelnud, et laul on liiga lühike, et sukki jalga tõmmata või meiki teha, mitte midagi ei jõua. 

FML.

Eip, ma ei teinud täna proovi. Ma viisin taara ära ja käisin poes, tegin süüa, hoolitsesin loomade eest ja hommikul, enne kui halb hakkas, tolmuimesin ja pesin köögipõranda. 
Niigi palju teinud, kuramus. 
Arvestades, kui HALB mul on. 
Ent mõtlesin küll, miks ma tegelen hobiga, mis nii krdi stresseeriv. Olen kuu aega asju ajanud, et selleks mänguks kõik korda saada, elanud üle pettumusi (mis mõttes KUMBKI veotakso mulle vastu ei kirjutanud???) ja nüüd on mul lihtsalt nii halb olla, et ma ei suuda rohkem teha ja ... 
... ja kingi mul ikka ei ole. 
Panen oma igapäevakingad ja ärge kaevake.

Muide, keegi ei kaeba. Nagunii. Ma võin laval ainult edasi tagasi joosta, paanika ja jaanika, ja keegi ei ütle halvasti. Ses osas on kogukond väga viis, et nad ei halvusta. Aga tahaks ikka ENDALE ka meeldida!

Huvitav, kas ma jääksin magama, kui voodisse lähen? Üpris kindel, et õnnestuks kõik see valu ja vaev välja magada, kui magama jääksin. 
No üritan. 

Teisipäev, 26. oktoober 2021

Olen alailma tark ja alailma loll

Iga päev üritan ma võtta tableti magneesiumit ja kapsli D-vitamiini. Korraga võtan, mul on phmt ravimirühmad, mida koos võtan, ja kuigi need on toidulisandid, mitte ravimid, noh - poteito, potaato. Vahel võtan teadlikult 2x päevas, kui päev või paar vahele on jäänud. Mõeldes, kuidas see üleannus mind ei tapa ja vbla võtab puudujäägis keha natuke rohkem vastu.

Ok, see selleks. Täna võtsin ka. Närisin magneesiumitableti katki ja neelasin pudi alla (mulle meeldib, Poeglaps neelab tervelt ja veega). D-vitamiini kapsel läheb libedalt koos vedelikuga, ja siis ma olin selle magneesiumitableti puruks närinud ja alla neelanud ning kaks korda märkis mul peas: "Peaks D-vitamiini ka võtma ..." millele järgnes: "Krt, ma VÕTSIN selle pakist välja koos magneesiumitabletiga, mille maitse mul ikka suus on! Võtan need alati koos välja ning kuna see kapsel läheb nii libedalt alla, ma lihtsalt ei pannud tähele, et juba sisse võtsin!"

Aga ...

... ennäe, arvuti kõrval oli sissevõtmata D-vitamiini kapsel.

Ehk: mul ei olnud kapsel käes, seega mõistus ratsionaliseeris, et võtsin ja neelasin alla. Ent mingi osa - mingi tark osa - mind oli: "Nõup, pole alla neelanud!"

Ja see on kogu aeg nii. Juhtub nii tihti! Ma tean asju - aga on raske end usaldada.
Kuigi - nüüdsel ajal siiski palju kergem kui vanasti.  
Olen õppinud.
PealeRongi mina on väga usinalt õppinud ennast usaldama, tegema nii, nagu keha ja sisetunne ütlevad, õppinud usaldama oma tahtmisi ja seda, kes ma OLEN. Usalda ennast, keegi ei ole sinu osas targem kui sa ise, on üks mu motodest.
Aga iga kord, kui taas seda tuvastan, ohkan: "Krt, IKKA ma ei suuda mitte end väljastpoolt vaadata, mitte end väliste kriteeriumite järgi hinnata!"

Väliste kriteeriumite ... 
Otsitakse õdesid. Muidugi otsitakse õdesid, covid ja värk. 
Seekord pole kuulutuses kuskil mainitud midagi seoses käeliste tegevustega (millest peenemaid ma mitte kunagi ega kuidagi teha ei suuda ja vähempeeni ei suuda väsinuna) ja osake mind on: "Oot, aga äkki nad tahaksid mind ka sellisena? Peaks kirjutama ja uurima."
See on see osa mind, mis peab olema maailmale vajalik, et mul oleks enda ees õigustus olemas olla.
EI, väga väga naine, sa väsiks nii ära! Sa väsid NIIGI ära! Sa lähed täiesti katki, kui kaks või ükski 12-tunnist vahetust nädalas teed!
Aga nii krdi hea tunne on vajalik olla ...
NII KRDI HEA!!!!
Ja mu poeg ei vaja enam ammu hoidjat, nii et tööaeg on ju vaba, ja tegelt oleks ju seiklus ja põnev ka. 

Oeh. 
Ma arvan, mõistus võidab. See osa mind, mis on: "Ma ei suuda."
Aga samas ... korra nädalas? Ainult üks valve? Äkki ikka prooviks? Küsiks? Ehk nad tahaks mind sedasigi, ma olen nii väärtuslik, et nad tahaksid mind ikka, mis siis, et sant, mis siis, et ainult hirmus osalise koormusega?!
Äkki?
Pole isegi raha kutset, mul on raamatuhonorar ja vabakutselise loomeisiku toetus (viimane kaoks ära, kui üle 584 euro teeniksin või umbes nii ... tegelt, arvestades, et mu töövõimetoetus on ligi 300, jääks veel alla 300 luba teenida), lihtsalt nii tore oleks vajalik olla. 

Ok. Oleks tore. 
Aga mitte tark. MITTE tark. 
Huh. 
Olgu. 

Muide, nii "kriteeriumite" kui "kriteeriumide" on korrektsed. EKI ütles.

Pühapäev, 24. oktoober 2021

Lihtsalt mõtlen millestki muust

K kodune vestlus.

Tema ema: Te ju andsite teksti ära, mida sa siis nüüd teed nii hullunult?
K: Pilte sisse. Illustratsioone joonistan.
Ema: Mis sa oskad joonistada ka või?
K: Ei. Seepärast ongi nii raske. 

Tal on huvitav tee ikkagi täiesti vaadatavad pildid tekitada. Mõned on suisa head lausa. Päris lahe. Kui mu esimene, "Lagunemine", välja arvata, pole ühelgi raamatutest siseillustratsioone olnud. 
Mina, muidugi, ei ole illustratsiooni-inimene nagunii. Mul on üsna pohh, kas ja millised nad mingis raamatus on või pole.
"Lumivalgekese" pildid jäid meelde. 
Aga ikkagi on kuidagi lahe.

Maailm tundub raske. Miks inimesed inimesed on ja uää.
Meeleavaldajatest semuni, kes oli: "Hoolitsev loomaomanik ikka kastreerib oma lemmiku alati ära!" ja mina olin: "Oot, sa tahad öelda, et ma pole hoolitsev v?" 
Aga noh. Pole minu asi. Pole minu ülesanne kedagi ümber kasvatada. Maailm saab hakkama ja et ta MULLE raske tundub, ei tähenda mitte kuidagi, et tas endas probleeme vähegi märkimist väärival hulgal oleks. 
Maailm saab hakkama. Inimesed on tema jaoks pisikesed ebaolulised ühikud, kes sebivad ja siis enam ei sebi; jube lugu küll. 

Ühtlasi olen omandanud väga olulise osavuse teha tomatisuppi tomatipastast, mitte purustatud tomati konservist, sest mu poeg oli aastaid tagasi: "See on nii hea supp! Mu lemmiksupp! Ainult need tomatitükid mulle üldse ei meeldi."
Mispeale läks paar aastat, mille jooksul ma MÕTLESIN sauseguri hankimisest, ja lõpuks lõin käega ja õppisin tegema suppi tomatipastast. Milles pole tükke juba algusest peale sees.

Nii et baasretsept: 

500 g tomatipastat 
200 ml vahukoort
300 g rasvaga sinki
1 suur või mitu väikest sibulat
küüslauku (mina panen 3-5 küünt, aga see on maitse ja küüslaugu kanguse küsimus)
1 paprika
jahvatatud koriandrit
jahvatatud vürtsköömneid
soola
tshillikastet
spl või veidi rohkem suhkrusiirupit
vett

Sink tükikesteks ja praadima. Sibul viiludeks ja sinna juurde. Küüslauk hakkida ja sinna juurde. Paprika tükkideks ja sinna juurde. Võib ka maitseained sinna panna, aga ei pea. 
Potis kuumeneb tomatipasta (pakk loputati üpris ohtra veega ja valati ka see potti) koos vahukoorega (sama asi pakiloputusveega). Lisa suhkrusiirup, ülejäänud maitseained, kui neid on, tshillikaste ja pannil olev paprika-singisegu. Võid veel kruusitäie vett ka panna, kui tundub liiga tummine. Lase korraks keema, piisab ka mõnest mullist supipinnal.
Valmis. 

Suppi võib lisada oakonservi, kikerhernekonservi või maisikonservi. (Kõiki kolme korraga ei soovitaks, kui tegu pole just pisikeste purkide või mõne jäägiga, mitte 400-milliliitriste täis purkidega, nagu tavaline). Loomulikult koos vedelikuga.
Võib lisada basiilikut või oreganot või isegi jahvatatud rosmariini. Võib ära jätta kas sibula või paprika, võib vahukoore ja vee asemel kasutada piima, singi asemel kõlbab ükskõik mis liha, aga kui see on suhteliselt rasvatu, on praadimiseks mingit lisarasva vaja.
Võib teha ka ilma lihata, lihtsalt minu arust pole siis nii hea ja sellisel juhul on oad või kikerherned üpris kohustuslikud.
Loomulikult võib nt vürtsköömned ära jätta.
Ma ei soovita ära jätta suhkrusiirupit, kuigi selle võib asendada suhkru (seda läheb rohkem, vbla 2 spl?) või meega. Neutraliseerib hapu ära ja koos tomatipastaga annab mõnusa tugeva maitse. 

Aa, maitseainete kogus on isikliku eelistuse küsimus, ent rusikareeglina, kui annuseid ei oska ise määrata, oleks pool teelusikatäit kõike peale soola, mida läheb vähemalt triiki täis teelusikatäis.
Ja tshillikastme osas hakkame rääkima kogustest alates poolest supilusikatäiest - loeb ka, mis firma kaste on, kui kange, aga vähem pole nagu ... kunagi piisav minu arust.  

Väga hea supp tuleb =)
Ma olen teinud ka enne kaks tundi toorest veiseliha hautades ja siis seda singi ning hautamispuljongit vee asemel tarvitades, aga liha oleks VEEL haududa tahtnud ja ainus, kes väitis, et jube hea supp tuli, oligi Poeglaps.
Minu jaoks oli: "Nägin sitaks rohkem vaeva ja tuli ikka sama hea supp natuke kõva lihaga, mähh."