Argi-laupäev

Jess, täpselt nagu irve kommentaarides ennustas: kolm päeva ja edasi on suht ok.
Täna on neljas päev.
Hullud rögiseva köha hood ja ilma Sinupretita (kuulsin ükspäev apteekrit kliendile kinnitamas, et Xymelin on ikka tõhusam. Wtf?! Ma ei võrdle ka, Sinupret on nii palju parem!) lahmaks ilmselt ka tatti, ent täielik jõuetus ja ärasuremise tunne on kadunud. 
Ma ei saa öelda, et kohutavalt hea olla oleks, aga pole hirmus halb.
Arvan, täna imen imejaga tolmu põrandalt ära ja käin duši all, juuksed on nii räpased, et seisavad püsti. 
Nii kaugel, et pead värvida, ma siiski veel ei ole. 

Homme Düün ja kulmutegija (kui on rohkem raha, on välimus miski, millesse seda panna). 
Teisipäeval hambaarst. 
Koera vaktsineerimisega saab veel paar nädalat oodata, nii et saabki oodatud, aga larp ja rollimängijate kokkutulek ja "Vikerkaarele" lubasin juttu ja ... 
Ok, juba sellele kõigele mõtlemine tõmbab hinge kinni. Keskendun tänasele. Kohv. Pesuskäimine. Siis vaatab. 
Vbla peaks mütsi pähe tõmbama ja apteeki lonkima. Koer tahab õue viimist ja Poeglaps magab. 
Kui ta saab, magab ta KAUA. 

***

Ei, pärast duši ma puhkan. Joon veel kohvi ja üritan maailma püsti seisma veenda. Muidu ikka kaldub teine siia ja sinna. Söön isegi hommikusööki. Teratasku hallitusjuustuga + tomatid. 
Tomatid ja tsitruselised hallitusjuustuga on tegelikult ohtlik kombo. Mõnede juustudega annavad nad koos oksemaitselise tulemi ja mul pole kunagi meeles, millise juustuga tohib tomatit kõrvale võtta ja millisega mitte. Briega võib, camemebertiga mitte ja sini-valgehallituse segud on kahtlased? 
Kui on suur tomatiisu, testin esimese ampsuga. Kui pole, võtan ilma, söön tomatit nt soolalõheleibade, suitsukeeleleibade või hommikuse krabipulga-salati kõrvale. Või omleti.
Maapähklivõi-saiade kõrvale teda ka ei võta, sest ei viitsi. Vbla tegelt sobikski.
Aga selle hallitusjuustuga, mis täna on, läheb tomat ilusti kokku. Maitsev. 

Kui nüüd käsi nii hullusti ei väriseks, oleks suht tore. Ma arvan, viin Totoro välja, aga apteeki ei lähe. Tuian ümber kvartali ja kannatan välja ta hämmeldunud rahulolematuse: "Nii lühikese ringi tegimegi? Siit ka ei lähe otse, vaid pöörame koju?! PÄRISELT?!"

***

Koera lahendus oli mitte ainult iga murulapi juures seisma jääda, vaid ka sinna sisse kõndida ja väga põhjalikult nuuskida iga krdi ruutsentmeetrit. Mina seisin uduvihmas ja ohkasin sisemiselt, aga polnud ka otsustavust edasi minna. 
Ega ta tegelikult ei käitunud ei väljas ega enne väljaminekut väga hädaliselt. Aga no kell oli kaks. Jah, ma võisin ta öösel kell üks veel pissile viia, aga ikkagi. Mina küll nii kaua peale ärkamist ei tahaks umbne olla.
Ehk siis mul endal on halb, kui koer õue viimata. 

Aga terve ma selgelt ei ole. Ehk pärast seda hirmsat pingutust, milleks oli duši võtmine JA koeraga ümber kvartali lonkimine, tahab keha magama, palun, jah, kohe, jah?
No ma siis viin ta =)

Aaah, keha on ikka täitsa keha

Nii krdi halb on.
Mu kohutav meeleolu juba 5-6 päeva on ilmselt ka täiesti tavalise füüsilise haiguse sümptom, mitte põhihaigus ise.
Ei ole covid. On mingi nõme tõbi, mis ei too kaasa palavikku, vaid väikese alapalaviku, nii et ma tükk aega ei saanud arugi.
Ta tõi kaasa nohu (Sinupret sisse ja pole hullu, mõtlesin varem), köha, (see on värske asi, enne pold), kurguvalu (no jälle valutab, oeh, tüütu), kõhuvalu (kas mu naiselikud hädad on kasvamas? Hea, et arstiaeg!), iivelduse (ainult siis on ok olla, kui toit parasjagu suus on) ja jubeda meeleolu. Aga et tegu on Päris Haigusega, sain aru eile, kui tatti hakkas lahmama Sinupretist hoolimata, tuli köha ja väsimus läks veel hullemaks.
Mitte midagi ei jaksa. 
Küllap olin enne ka juba haige, aga kuna tunnuseid oli minimaalselt (korra nägin unes, et mu nina ja suu on täis kohevat head värsket vahukoort. Hämmeldusin, et kust see siis nüüd tuli, ja ärkasin üles, sest hingata ei saanud), ma ei taibanud, et asi on ses mõttes tõsine, et otsene füüsiline tõbi rikub ka meeleolu põhjani ära. 
Tegin asju edasi. 
Veel halvem olla.
Aga ikka tegin. 
Eile käisin naistearsti juures ka ära (jah, on küll endometrioos tagasi) ja vat selle järel läks nii halvaks, et ma ei saanud enam endale öelda: "Ah, see tühiasi, läheb kohe üle." 

Isu üldse ei ole, aga tühja kõhu peale läheb süda pahaks. Jai. Ja liiga vähe söönuna on ta ikka paha. Süda ei ole paha phmt siis, kui mul toit suus on, see on suht kindel.
Aga isu samas ei ole. 
Vähemalt olen ma tapvalt kaunis ja kahvatu. Rõõm kohe peeglisse vaadata. 
Midagi muud ei ole rõõm teha.
Aga no ei peagi tegema. Eesmärk on ellu jääda, eks ju. Mhmh, mhmh. 

Üritasin elu pausile panemiseks Planet Zood mängida. 
Pärast kolm tundi tutorialidega maadlemist ja arvuti peale karjumist: "Miks, MIKS?!" ("Miks mul ei õnnestu puuriseintest veel mõnesid sektsioone klaasiks teha, enne ju sain, miks enam ei saa?! Mida need nupud teevad siis?!") loobusin.
Mängus oli minu seinte ja klaasidega jamamise ajaga möödunud AASTA.
Nii raske! Pole mu praegustele võimetele kohane. 

Põhmõt ma lissalt lebaks põrandal ja teeskleks kiilast karusnahkset vaipa, aga põrand on ka nii kaugel ja sinna vajumine nii raske ja siis peaks veel tõusma ka hiljem ja ... 
Ent hea uudis on, et kui ma terveks saan, on ilmselt maailm jälle parem. 

Tegin mitte-endast postituse ära, jätkan taas endaga

Rääkisin ka oma emale sellest hullust psühhiaatrikogemusest. 
"Tema? Oi, temaga on meil igasugust nalja saanud. Läks üks ema tema juurde 12-aastase intelligentse autistist pojaga. Dr. kuulas neid veidi aega, siis krapsas püsti ja pani käed poisi pea peale: "Aga kas ta ristitud on?"
"Eeeeii ... me ..."
"Aga mis te siis arsti juurde tulete? Laske ära ristida!""

Vähemalt on teised ka temaga hädas olnud.

Mis muidugi ei lohuta mind eriti võtmes: "Mul on nii rõve olla, et ma ei saa öösel magadagi, kui teatud väsimuspiirist üle olen, aga enam pole ka arstiaega ootamas."
Ta, muide, oli valmis mulle ravimit kirjutama küll. Seroqueli. Antipsühhootikumi. "Selle rühma ravimid leevendavad teatud tüüpi vaimsete tervisehäirete sümptome nagu hallutsinatsioonid (nt seletamatud hääled), võõrad või hirmutavad mõtted, muutused käitumises, üksildus- ja segasustunne."

Vist ei ole päris ... minu teema. 

Ma sain aru, et asi läheb ikka täiesti otse persse, kui daam ütles mulle mind vaadates: "Ma näen eufooriat."
Mina: Mida?!
Tema: Mhmh
Mina: Kas eufooria ei peaks nagu ... hea tunduma?
Tema: Ei, ma ei öelnud, et eufooria. Ma ütlesin, et et tundute psühhootiline. 
Mina: Just praegu ütlesite! "Ma näen eufooriat!"
Tema (jutustab pikalt, kuidas ta vbla ütleski nii ja kuna mina olen kirjanik, ma keskendun sõnadele, see on minu jaoks tähtis, aga isegi ei pannud omalt poolt sõnadesse, et tegelikult ta eufooriat ei mõelnud)

Nutt ja hala.

Ja kõik on nii raske ja kohutav ja RASKE ja ma ei jaksa, ma tahaks lissalt ... ja sealjuures on kõik hästi ja mitte midagi pole halvasti.
Nagu tõesti. 
Kuid mina ei jaksa elada, raisk! Kui olen puhanud, saan hakkama, aga pärast kuradi kogu kuradi suguvõsaga kohtumist nagu eile, ma ei jaksa üldse mitte midagi, kaasa arvatud hingamine! KÕIK tundub jube ja muserdav, mu pojal on koolis halb ja ta ei oska keemiat, ma tahan surra, K. teeb raamatu kaanekujundust ja see on raske, ma tahan surra, mul on vaja ära vaadata "Düüni" film (mida ma nagunii tahtsin vaatama minna), et natuke tööd teha selle toel, ma tahan surra. 
Sest: "Ma EI JAKSA!!!! Mitte midagiii!!!"
Tuleb ka paremaid päevi?
Kui ma elan elu, mida normaalseks peetakse, ei tule. Mitte kunagi. 
Kui ma elan oma elu ... läheb paremaks. Vbla isegi juba homme. Aga just praegu on ikkagi rõve!!!! !!! !!!!!!!!!!

Ausalt, tegelt ka, ma tahaks kirjutada millestki huvitavast. Ent kui välja arvata läbi ukse kuuldud jutt, mida Poeglaps läbi discordi sõpradega pidas ja millest ma teada sain, et üks neist on vist suudelnud klassiõega, kes mu poja meelest on ilus, aga see on ka ta ainus hea kvaliteet, muidu on ta tüütu, egoistlik, hypocrit (tema sõnastus, lapsed on juba segakeelsed), pole nagu midagi.
Ning sellest ma ka ei tohiks tegelt kirjutada, sest võõras peaaegu-saladus vist. 

No K. on armas. 
Tunnen end jätkuvalt igakülgselt mõistetuna tema silmis =)
See, muide, on mu turn-on ilmselt. Või noh - selliste inimestega haagib mul hirmsasti, kes näevad mind nagu ma isegi.
Mu eelmine lemmik saatis mulle mitu korda linke erinevatele asjadele (üks raamatupoe-müüjast-hundist koomiks-tumblr ja Pauluse kiri korintlastele nt) kaaskirjaga "jubedalt meenutab sind" ja mhmh, mulle ka meenutasid. Mulle NII ÕUDSALT MEELDIB, kui ma ei pea inimestele tõestama, et ei ole kaamel, vaid nad kehitavad õlgu: "Muidugi ei ole sa kaamel, pole kaameli moodigi! Vaata hoopis siia, näed?! Miks see sinu arvates nii on?!"
Ja ma sulan täiega. 

Rohmakas tahan-olla-analüüsija-aga-ei-viitsi-korralikult-uurimistöödki-teha analüüs Britney Spearsist

Mu psühhiaatrikohtumine oli KOHUTAV.
Miks inimesed on inimesed, miks nad (või vähemalt psühhiaatrid!) ei võiks olla targad ja head, mitte rääkida mulle tarot kaartide mõttekusest ja inimelu mõttest, mis on olla oma kehast üle ja saada puhtaks hingeks, kinnitada, et elu hästi elamiseks on vaja leida ja uskuda Märke ja väita, et olen obsessiivne, mitte depressiivne???
(Jah, muidugi ma kahtlustasin, et tal on vähemalt viimases osas õigus, ja guugeldasin ohtralt. Paraku tundub, et terminit "obsessiivne" ei kasutata maniakaalse huvi korral last saada, vaid ikkagi "kas ma võtsin triikraua välja" ja "peaks jälle käsi pesema, äkki on mustaks saanud" korral.)

Aga see ei ole teema. Täna kirjutan hoopis Britney Spearsist. 

Tükk aega olen tahtnud, sest mind huvitab tema loominguline dihhotoomia, mis juba 15 aastat tagasi selgelt välja joonistus, ja vahe tema esimese public persona, TEISE public persona, mis on natuke rohkem päris, aga peamiselt sellevõrra, et sellist oleks Britney ise tahtnud välja saata, ja mitte-publikule-suunatud-mina vahel.
Juba kaua olen asja kui mittepakilist edasi lükanud, ent kuna ta viimaks sai kohtus õiguse jälle inimene olla, on nagu ... kohane tema teema üles võtta. 

Olen üsna üllatunud, et ma ei näe mitte kuskil (ega ma väljamaade ajakirjandusse pole muidugi süüvinud, olen huviline, aga mitte hullunud fanaatik) Britney (nime all) ilmunud loomingu ja tema avaliku imago analüüsi võtmes "mis on ta isa, kes ta ise on ja mis vahekorrad on Ms Bad Media Karma, "ta paistab selline, nagu meile meeldib, järelikult on hästi" ning päris-Britney vahel - arvestades, et päris-päris Britney ei ole normaalne inimene normaalse eluga iial olnud, sest SELLISESSE perre ei ole just paljud sündinud."
Rohmakatki analüüsi.
Nagu - minu arust see teema karjub käsitlemise järgi ja on üsna nukker, et auku pean täitma mina. Tobe, arvestades, et kui Britney tuli, oli ta minu meelest  igav, põrsa näoga ja wtf on selle koolitüdrukuerootikaga??? See on lihtsalt VALE ju?!
Ja mingi muusikapede ma pole ju nagunii kaugeltki, isegi mitte wannabe-muusikapede. 
Samas olen kahtlemata näib-on analüüsija, mis siis, et mitte professionaalne. See-eest kirglik. Nii et noh, parem mina kui ei keegi.

Mulle meeldis muidu hirmsasti see album. Meeldib ikka veel.
Blackout oli Britney parimas vormis.
Ja nüüd tundub selge ja ilmne, et SEE oligi too väljaspoole-näidatav Britney, nii palju kui ta sai ise olla ja määrata. Jah, muidugi on albumi näol tegu peamiselt produtsentide tööga, aga kurat, vähemalt valis ta need produtsendid ise! "Tahan siuke paista" - ja see "siuke" oli vinge.
Kui kõik läks perse (või paljude arust ilusaks ja hästi), Britney hakkas jälle tegema lamedat igavat poppi à la Slumber Party. polnud sellel tegeliku Britneyga absoluutselt mitte mingit muud seost, kui et ta isa sundis teda 70 tundi nädalas töötama, olema fit ning sellist värki välja andma.
See oli väline pilt, mida too isa heaks pidas ja mida käskis hoida. 
Kusjuures teatud moel oli tal ju õigus: sel personal oli ja on sitaks palju ostjaid. 

Ei, te ei kaota midagi, kui Slumber party videot ei vaata ega lugu kuula. Lihtsalt mina vaatasin ja kuulasin ja tundsin toorest õudust, kuidas elus naine on pandud kasti, sunnitud teda treenima, kuni ta näebki välja nagu plastmassist, ikka blondid pikad juuksed, ikka armuohked ja ihalused, ja minu meelest on see nii selgelt sama toode kui vana "Oops, I did it again", et nutt tuleb peale.
Olgu, mitte päris pisarad. Aga no ... väga kurb tunne. 

Alguses oli Britney kui laulja ju üleni toode.
Tema isa ehitas ta üles sellisena, et müüks hästi konservatiivses kristlikus Ameerikas ja seal oli jube loogiline kanda koolivormi seelikuga, mis perse vaevu ära katab, ohkida, ahkida ja siis intervjuus kinnitada, et plaanid kuni abiellumiseni neitsiks jääda.
"Disney-star" oli ta tollal, ja tegeliku tüdrukuga polnud avalikul imagol midagi tegemist. 

Mis tasapisi tuli loomulikult välja, sest Britney oli ju nii suur, nii kuum, nii kõigi oma, et teda jälgiti ajakirjanduse poolt pidevalt. Ja kui ta oli katki kõigest sellest, mis temaga tehtud (kes, kurat, arvab, et on NORMAALNE olla 15-aastaselt toode, mida su vanem müüb, professionaal, näitleja, tantsija ja laulja, tööinimene ja samas ikka oma vanemate võimu all?!), kui ta üritas oma tohutut kuulsust ja rikkust kuidagi endale mõnusalt ära kasutada, sai ta selle eest nii palju sõimata, et ...
... et ...
et kui ta siis juurde võttis, lühikesi abielusid pidas, end kiilaks ajas ja ajakirjaniku autot vihmavarjuga lõi, kui ta jõi, sõitis autoga, nii et lapse polnud turvatoolis, OMG, see on phmt sama, kui seda last jalgpallina kasutada, onju, ja psühhiaatrilise diagnoosi sai, polnud selles kõiges midagi muud imelikku kui et "ta tuli niigi neetult hästi toime, ta oli niigi vapper!"

Ja ta suutis teha Blackouti. 
Nagu ... 

Sõnad on lihtsalt imelised. Ja krt, ta pidi need heaks kiitma, need pidid talle meeldima, mis tähendab, et ta ei ole idioot sugugi! 
Muusika on samuti oivaline, aga ma ei saa selle kohta muud öelda, kui: "Mulle meeldib!" sest erinevalt sõnakunstist ma ei tunne end muusikas väga ... pädevana. 

Aga samas, kuna Britney Spears, kes kuulsaks sai, oli toode, mis suunatud vanamoelisele hullule Ameerikale, sellele Ameerikale, kes tunnistab mingit viiekümnendate klantspiltmaailma nagu reaalset, ta ise ka (mitte ainult Jamie Spears) üritas ikka neile samuti sobida. "Ma olen, kes ma olen, aga selgelt te tahate kedagi muud. No olgu, ma siis teie rõõmuks teesklen väga läbipaistvalt, vbla rõõmustate või midagi."
Kusjuures ta isegi ei varjanud seda, eks ole.

Kuid. Kuna ta oli katki ja see ilmnes ikka ja jälle, sai isa ta teovõimetuks tunnistatud ja nii samavõrd võimu alla tagasi, nagu ta alaealisena olnud oli.
Ei, ma ei olnud üllatunud, kui nt Texas kuulutas abordiõiguse piirmääraks 6 nädalat. Oli ju juba ammu näha, et seal nö. õiglase kohtumõistmise maal on tegelikult kohati töös täiesti absurdse tunnetusega kohtunikud ja võetakse vastu otsuseid, mis täitsa Talibani-väärilised. 
Ta ajas end kiilaks ja sõitis lapsega autos nii, et laps polnud turvatoolis?! Ta vist on narkootikume tarvitanud kah?! TEOVÕIMETU!!!! Anname ta muidugi tema isale tagasi, isa valitsegu tütart, tema keha, tema sotsiaalset elu, tema finantse!

Ei, muidugi pole kest, mida Britney ise näitaks, kuidagi ... tõeline. Aga kuidagi ausam ja läbipaistvam, kui see isa-arvab-et-on-hea-toode variant siiski. 
Väga, VÄGA tore, et ta viimaks ometi taas vaba naine on!

Natuke meenutab Britney mulle Mallukat, kuigi viimasel kahtlemata on paremini igal rindel. Aga mingi "nad arvavad, et ma olen SELLINE ja kui ma ei ole SELLINE, olen ma valesti?!" vaib on mõlemil küljes. Usk, et nad võivad olla nemad, ja samas on reaalselt hulk inimesi, kes arvavad, et neil ei ole seda õigust. Olla nemad, näidata maailmale seda, mida nad ise õigeks peavad.
Võib olla ainult selline, nagu meie arvame, et õige on!

Jah, ma tunnen samuti end sel suunal ahistatuna, aga no isegi Mallukaga ei saa võrreldagi. Britneyst rääkimata. 
Iseasi, et ma lämbun nagunii, nende elu elamatagi.

P.S. Ma arvan, et tean, miks ma mõistetud tahan olla.
Sest kui ma ei ole, kui on nii, nagu praegu pärast seda psühhiaatrit: ma hakkan kahtlema, kas ma üldse olen olemas. Kui teised ei näe üldse seda mind, keda mina tajun, äkki ma tajungi valesti? Äkki mind minuna ei olegi olemas? Kui minu taju iseenda kohta ei ole adekvaatne, kui nähakse hoopis kedagi teist, mis alus on mul ÜLDSE arvata, et mina olemas olen? Kui mind ei ole sellisena, nagu mina end tajun, sest/ja minu taju ei ole usaldusväärne näitaja - mind ju - ei olegi. 
On keegi minu nime ja välimusega inimene, kellega MINUL mingit seost pole. 
See on täiega sinna Britney ja tema isa välja mõeldud toote teemasse kah, ühtlasi. 

Viimane "oi, see tuleb hea" + veel ja veel inimloomuste ja minu loomuse arutlusi

Mul on korraga vaimustus ja kohutav väsimus, iiveldab, tahaks surra jms.
Et edaspidi on ainult "oh, see ON hea" juttu oodata, aga veel korra väljendan tulevikkuvaatavat indu.
See tuleb hea!

Phmt me kirjutasime raamatu valmis, saatsime käsikirja ära ja kõik kaasnenud moraalsed vaevused on okei, sest see on tõesti parem, kui ma lootagi osanuks. 
Nii palju parem.
Ma ei ütle ühegi oma eelmise raamatu kohta halvasti, aga et saavutada sarnast täpsust ja ehedust, mis "Devolutsioonil" on, kulus mul kordades rohkem aega ja vaeva. "Kuningatega" seda täpsust ja ehedust ei tulnudki, sest ma ei viimistlenud viimast osa üldse, kirjutasin sirgelt valmis, paar korda lugesin läbi, parandasin ning väitsin siis, et valmis. 
Eelmised osad on küpsemad. Näiteks seal on ka seda märgatud. Kuigi tema lemmik on esimene osa, minu oma teine. 

Aga "Devolutsiooni" juurde tagasi tulles: K tegi tekstiga asju, mida mina üldse poleks taibanud teha, ja samas mina tegin asju, mida mina teen, ja kokku on ikka sitaks hea. 

Teisiti öeldes: asi oli kõiki neid ahastusi ja üksteisele ninna kargamisi jms väärt. 
(Jaa, mina kargasin palju rohkem, tema esitas mulle ainult ettepanekuid tegelikult.)

Kuidas mina kirjutades mõtlen: mis järgmiseks saab? Ja mida on vaja lugejal teada, et lugu jälgida? 
Nii, ehitame ...
Jah, lahedaid detaile saab sisse tuua küll. Kontekstis "need sobivad kirjeldusse, mis järgmiseks saab" või "seda stseeni on vaja", nii et need asjad võivad samahästi ka toimuda lahedates kohtades ja nende sees võiks olla head dialoogi, mis annaks tegelastele L ja N  kolmedimensioonilisust ja vbla mingit üldist pinget ja ohutunnet lukku ka.
Kuidas K mõtleb: see tundub lahe, atmosfääriline. Tühjas maailmas automaatselt omaette sõitev rong näiteks. Ei, seda ei ole millekski vaja, ma ei tahagi seda sisuga siduda, aga ta võiks kuskilt läbi sõita. 
Ning oleks lahe, kui keegi räägiks prantsuse keeles. 
Selle lause võiks sisse panna, mis mulle pähe tuli - on ju hea lause?
Ja actionit on vähe, teeb mõne sellise koha. 
DISCLAIMER: nimetasin ainult ideid, mis käiku EI läinud. Välja arvatud lahedad laused.

Kokku tuli väga põnev.  VÄGA. Oh, ma olen nii rahul!!!!

Samas ... ma mõtlen väga endast lähtuvalt, eks ole.
Kui tema ei suuda teha asju, mida mina teen, ma ahastan ja ahistun, oo, miks on inimesed inimesed, miks K on K, mis toimub? See on ju nii lihtne?! 
Kui mina ei suuda teha asju, mida tema teeb, ma ei mõtle mitte endast halvasti, vaid lihtsalt kiidan ja imetlen ja olen rabatud. 
Mis on üldine minu mõtlemine. Ma pean enda võimete piires olevaid asju iseenesestmõistetavateks ja siis mitmed blogikommentaatorid näiteks pahandavad mu peale, sest tegelt neile on minu igapäevategevused rasked. Või üldse võimatud. Ja hästi mõttekas on rünnata mind, sest ma ju ... ootan neilt nende silmis nii raskeid asju!

K. ei pahandanud vähemalt eriti, muide.
Ma tunnen end temaga nii mõistetuna.
Jah, ma üritan vastu ka sama pakkuda.  

Aga jah. Ma peangi enda suutmisi iseenestmõistetavateks ja muid imelisteks ja kui inimesed ei suuda teha ei tee neid asju, mis mina, ma ei mõtle, et nad ei suuda, ma mõtlengi, et nad lihtsalt valivad mitte teha. 
Ja ahastan ja ahistun, sest see tundub meelega kuri.
Osad teised ei saa aru ka, miks mina katki lähen.

Mida mina mõtlen, kui ahastan: "Miks inimesed inimesed on???" 
"Ma ei sobi sellesse maailma. Teen oma parima ja ikka on halb, put-put-put, ma õnnetusekana!"
Mida teised (TM) mõtlevad, kui mu vastavaid kaebusi loevad: "Ta tahab, et me teistsugused oleksime? Ei suuda meiega leppida?! Kurat, eriti ülbe ja mis see tema asi on üldse?! Olgu ise teistsugune, siis saab pai ka!" 
Lahendamatu vastuolu v.a. nende puhul, kes ei ole (TM) ning inimesi metatasandil vaatavad. Või on mu vastu lihtsalt leebed. Mis kalduvad olema samade inimeste omadused, ju nad on leebed, sest saavad aru. 
Nt K, muuhulgas. 
Ja mina olen õnnetu ning vihane, et misMÕTTES te ei lähe metatasandile, mis te olete mingid lollid vä? (Sest mina ise lähen ja see on mulle nii lihtne. Natuke üles on automaatne, rohkem üles lähen, kui mõtlema ka hakkan.) Vastu tuleb: "Me oleme sinu arust lollid ka veel, jah?!?! ERITI ülbe!!!" 

Aga ega ma järele ka ei taha anda. Mis mõttes mina pean olema see targem?! Mis ma saan veel lisakaristada ka selle eest, et teised lollimad on?! See on niigi nii jube!!!!

Nagu notsu ikka meenutab: "Sa ei saa olla teiste vastu parem kui enda vastu."
Ehk kui ma ise endale tunnistaksin, et teen mõnesid asju ebatavaliselt hästi, ei oleks ma nördinud, et teised neid ei suuda. 

Oeh. Nii palju siis sellest, et puhtalt kirjutamisteemaline post. 
Aga uus tuleb vähemalt 90% Britney Spearsist. Mul on pool postitust juba valmis!

Ei

Noh, oligi kõik liiga ilus. 
Nüüd on meil kaks päeva tähtajani - postitust kirjutades veel vähem - ja ma ei taha midagi teha. Olen jälle seal "elage siis ilma minuta, kui niimoodi parem on".
Tehke ise oma asju, kirjutage oma raamat, elage paremini igat moodi, mina kaasa ei löö.
Sest nii halb ... nii HALB!
K-l tuli idee. Ja ma olin harjunud ta ideid usaldama. Nii et üritasin. Mind häiris, aga üritasin. Moraalsed vastuväited olid üleval, ent ma püüdsin, tõesti püüdsin neid alla neelata. Siis tulin välja väitega, et nii ju ei saa, vaata kõiki neid vaktsineerimata lapsi, kes siis ka ellu oleks pidanud jääma.
K: no nendega ei juhtunudki midagi!
Ja ma läksin täiesti katki. 
TÄIESTI.
Et "terav ja irooniline" ja "päriseluga seotud, teema, onju?"? Minge persse. Ma ei taha! See esiteks eeldaks täiesti teistsugust settingut kogu raamatule, muudaks võimatuks põhiintriigi, ühe peategelase elu, teise oma peaks oluliselt teistsugune olema (sest see muutus muudaks kogu raamatumaailma, muuseas oluliselt jubedamaks, sest tasapisi surevad piineldes kõik need hooleta jäänud väikelapsed ja kogunevad metsikutesse kampadesse suuremad hooleta lapsed, kes asuvad puhtaks sööma kõiki supermarketeid ja söögikohti, toidu pärast võitlema, küüned ja hambad ja noad ja ...) ja sa tuled selle ideega välja kaks päeva enne tähtaega?! 
Ja arvad, et see on HEA?!
Nagu ... wtf. 
Nagu - ma ei taha.
Mul on täiesti konkreetne tunne, et ma ei taha enam kunagi. Midagi. Minu panus on lebada voodis, käia vahepeal kempsus ja poes. 

Et ma selle postituse kirjutan, on juba vastutulek. Mitte et keegi seda küsinud oleks, aga midagi stiilis: "väljenda end ja siis saadakse vähemalt hakata aru saama."

Ei õpi

See raamat tuleb hea.
Enne oli käsikiri ja minu pilk sellele "täiesti okei, üldine lugu, peategelase olemus ja arengud on jee, pole häbi", aga kui K võttis asjad hambusse ning asus raputama, siis kuigi ma osade tähtsate küsimuste üle pidin võitlema, ta teised asjad suutis nii palju paremaks teha või öelda, et mina teeksin, et olen väga rahul. VÄGA rahul.
Vat nüüd ma tõesti tunnen, et KOOS tegemine annab võimaluse mõlemal oma tugevused välja tuua ja sisse panna seal, kus teisel on peamiselt nõrkused. 
Mis minul on: tervikutaju, tegelasetaju (ta ei teeks nii, kammaan - ta ei reageeriks sedasi, KAMMAAAN!!!), suure pildi tunnetus ja selline mälu, et ma ei lase sisse kohti, kus peategelase eluajaloost mõtlemine paljastab, et tal on korra olnud ema, isa ja vend ja teistel kordadel paljastab mõtlemine, et hoopis ema ja õde. (Ei nõua erilist nupukust, et ära arvata, kumb kumma perevariandi kirjutas =P)
Ma suudan päris hästi igast sisekonflikte edasi anda ning üldises plaanis kõige-edastamises luua eredaks mõned detailid ja jätta ülejäänu lugeja kujutleda. Seda viimast võib samahästi ka nõrkusena võtta. Pillun muusse teksti sujuvalt vahele pisiasju, mis muudavad olukorrad ja paigad elavamaks ja suudan päris hästi pinget-lõõgastust vaheldada sedasi, et igav ei hakka, ent kogu aeg ei ole vaja kaklusi ja tagaajamisi, surve on mujal. Aga ma ei süüvi pisikestesse detailidesse, ei vaevu kõrval-kõrvallugusid välja kirjutama jms.
Olen päris osav meeleolusid looma ning mul on kogu aeg tunnetus, mida on vaja korrata, et lugejale olulisused kohale viia, mida ei tohi korrata, sest moonutaks sõnumit, jätaks tunde: "see peab ikka hirmus tähtis olema, kui sedasi korrutatakse!"
Mis temal on: kalduvus tuua sisse draama ja pinge kohtades, kus mina ei vaevuks midagi tegema või leian, et on juba piisavalt dramaatiline, pole teema vinti peale keerata. Raamat läks kohe paar kraadi kangemaks sellega, et teravused, millele mina poleks tulnudki, tema kirjutatuna teemaks tõusid. Viitsimine detailselt kirjeldada. Kohad ja kliima muutusid kohe vähemalt neli korda elusamaks ja tajutavamaks kui enne oli ja igasugused pisiasjad annavad hingust ja elu. 

K: No mina joonistan, sina maalid.
Päris hea kirjeldus ja nüüd on paigas nii detailid kui suur pilt. Krt, nagu Bosch, noh!
Kuigi ma ise seda ütlen.

Nagu minu raamat, aga ometi üldse mitte, selgelt K raamat samapalju.

Muidu: see nädalavahetus oli saatanast. Ma ju teadsin seda ette.
Arcanar: Mõned inimesed ikka õpivad väga raskelt ja ainult iseenda vigadest.
Mina (ohkab): Ei õpi ka iseenda vigadest mitte.
Sain kõik tehtud, hoolimata kümnest ootamatust takistusest. Kõik teised olid rahul.
Mul endal oli täna õhtul sees nii palju sumatriptaani, et see tilkus kõrvadest välja, jäin poja sünnipäevalt tulles rongis magama (seda ei suuda ma juba aastaid muidu) ja hoolimata kahest tunnist unest hiljem ma lihtsalt ei pane pesumasinas olevat puhast pesu kuivama. Sest isegi MÕTE teha midagi kasulikku tundub talumatult võigas. 
Ei suuda, ei oska, ei taha, ei peagi. 
Olen piisavalt tubli old.

Noh, eks ma nüüd mõned päevad taastun. Õnneks kirjutamine ei nõua mult teise linna sõitmist ega inimestega suhtlemist ega ootamatustele nagu sanga kaotanud mask, kojujäänud vaktsineerimistõend, koroonaisolatsioonis jooksutüdruk, valesti aega vaadanud sünnipäevakülaline, valesti kohta vaadanud mina, ootamatult asendusbussiga asendatud rongid vms  reageerimist. 

Ja K on lihtsalt nii armas. 

Lihtsalt midagi

Miks mul nii faking HALB peab olema?! Kas ei saaks nii, et oleks heam?!
Loe: pea valutab. Mis tähendab, et kõik muud ikaldused elus tunduvad mitmekordselt rasked ning poja matemaatika kontrolltöö üks ("Mis mõttes? KUIDAS? Ma olin üsna kindel, et saan kolme?!") lasub raskelt mu hingel, kuigi üldiselt ma selliseid asju üldse hinge ei võta. 
Aga no ... ootamatu üks, isegi mitte kaks, vaid ÜKS ehk alla 20%, on kahtlemata tegelt ka häiriv. Talle, ma mõtlen. Ja siis mind häirib, et tal on halb. 

Kuigi et pea valutab, on peamine. 

Ja siis ma möllan K-ga meie raamatut lõpetada.
JÄLLE. 
Mina olen selle kolm korda juba lõpetanud. Ent tema osas ma tegelt teadsin juba ette, et ta ärkab, kui tähtaeg kukil, ja sööstab siis hullunult tegutsema. Mis tähendab, et mina pean peaaegu sama hullunult kaasa tegutsema, sest see on minu raamat ju ka ja kui ta võtab ära suurema osa mulle meeldivast osast, ei ole üldse tore.
Ma ei taha, et tema kirjutaks raamatu, kus sees ka mõned minu tehtud laused ja kaanel minu nimi. Ma tahan need asjad, mis minu meelest teevad raamatu heaks, alles hoida. 
Ei, samas ta on ka "kle, äkki teed seda ja seda ja seda" asjade osas, mida mina tegelt pean/pidasin ka "no ... kõlbab küll" lahendusteks ja mul on hea meel joonistada need HEADEKS, mitte "napilt läheb kõige madalamast latist üle". Lihtsalt ta ju ei tea ette, mis mu jaoks on "see on põhiline, ma tegin seda NIMELT ja ei muuda!" ja mis on "jaa, on jabur küll, aga mis ma asemele panen?"
+ tal on asi, mida minul ÜLDSE ei ole: naturaalne paigatunnetus. 
Ilmselt on asi selles, et ma pole iial üheski Ameerika osas käinud ja leiutasin midagi oma kokkupuute peal Euroopa suurte linnadega. Hullem, ega ma siis puhta mõistusega võtnud, ma võtsin tunde ja vaimusilma ja noh ... ütleme, ei ole väga ameerikalik mõelda võtmes "ruumikitsikus, sest heades piirkondades tuleb iga ruutmeeter ära kasutada!" 
Meie vaidlused on päris toredad, me oleme üksteise vastu head, kiidame ja tunnustame vahele, aga need on ikkagi nii neetult KURNAVAD! 
Jah, mina lähen kirglikumaks.
Ma üldse kipun kirglik olema. 

Teatud mõttes on isegi hea, et mul nii rõve olla on. Sest kui oli tavaline-rõve, mul polnud võrgupäevikus ka midagi öelda. Et mul on halb, kuigi miski pole otseselt halvasti ja mõned asjad on otse hästi? 
Kui lugejad ei saa aru, nad ei saa. Kui saavad, mida ma seletan siin, nad saavad ka mu vaikimisest. 

Homme lähen Tartusse tööle. Phmt mõnes mõttes täiesti arulagedalt hea ja efektiivne: 15 minutit ettekannet, tund aega laval istumist, 195 eurot. 
Teisest küljest: ma lähen Tartusse. Rongiga. Ma sõidan tagasi. Rongiga. Mul pole isegi printerit, et ettekanne välja printida, aga kuna olen nagunii terve päeva kodust ära, on arvuti kaasavedamine tegelikult täitsa hea mõte. Jah, jah, ma saaksin raamatukokku printima minna, aga mu faking pea faking valutab, ma ei taha kuhugi minna. 
Faking iiveldab kah. 
Halb. 
Ja ma ei saa ööseks Tartusse jääda, sest ülehomme peab Poeglaps oma sünnipäeva ja mul on korralduslikud ülesanded stiilis "viia lapsed Tallinnasse põgenemistuppa kohale, võtta nad mängu lõppedes kaasa, viia sööma ja siis lasta kodudesse laiali".
Jah, osad neist tulevad kindlasti autodega, aga mul ei ole jaksu korraldada, et kõik poisid autodesse saaksid ja kokkuhoid ja tarkus jms. 
Olen parem loll ja lasen jalgadel jagada. 

Patti Smithile olen andeks andnud, et ta on, mis ta on (miks mul algul raske oli: mis inimesed PÄRISELT on asjade osas nii romantilised ja napakad v? PÄRISELT ongi nii, et krdi kirjaniku tool on sulle nii tähtis, et kahetsed, et sellele istusid, see rikkus midagi püha???), aga mul ei ole "M-rongi" lugedes siiski entusiasmi sees. Lugesin selle asemel siis "Witcheri" fanfictione ja sain veel enam muserdatud.
Et isegi esmapilgul head, justnagu päris tasemel ja ohtralt kiidetud lood sisaldavad selliseid idiootsusi keskel, et ma lihtsalt jätan pooleli, et inimesed MÕTLEVADKI nii, on ikka väga hirmus. 

Vaadata mulle "Nõidurit" täitsa meeldis. 
Mingil hetkel, kuskil näiteks kolmanda episoodi keskel, tuli Poeglaps ja viivles mu kõrval, kui vaatasin. Ütles, et hea valik, talle "Witcher" väga meeldis, kolm korda vaatas sarja läbi, alustas neljandat ka, aga siis mõtles, et muid toredaid asju on ju veel, pole vaja. 
Ekraanil oli Calanthe, Cintra emalõvi. 
"Sa oled väga tema moodi," ütles poeg. Kobisesin rahulolevalt midagi teemal "ma ise arvan ka nii, aga tore, et sina samuti."
"Tore, et sa ise ka seda tunnistad," ütles Poeglaps ja siis vaatasime koos, kuidas kuninganna Calanthe umbes veerand tundi käitus nagu tõeline mölakas. Nagu TÕELINE mölakas. 
Kunagi, kui teda veel lugesin, Mallukas kinnitas tavatõde, kuidas teiste juures häirivad meid jooned, mis tegelikult häirivad meid enda juures. Ma vaidlesin ja ta oli: "No mind küll häirivad!"
Noh, mind jälle mitte. Mind häirivad hoopis osaliselt minu moodi inimeste mitteminulikud nõmedused, sest mina ei tee sedasi, mina olen täiega parem ja targem, miks tema siis oldud ei saa?! 
Calanthe oli ikka nii nõme, et ...

Ega mind enda juures muidugi miski häiri ka. Ma OLENGI enda jaoks ideaalne. 
... ja siis esiteks ei kaasne enda jaoks ideaalne olemisega hea enesetunne (kuigi mul on palju parem juba, tänan küsimast, sumatriptaan on nii tore asi), ent mul ei ole ka kuhugi pürgida, sest ma juba olen nii hea, nagu saab.
Ja teiseks ei ole teised üldse seda meelt ja mina heidan oma meele kaugele ära, sest no MIS MÕTTES nad nii rumalad on, mis mõttes nad ei näe, et ma olen juba nii hea, kui suudan, ma ei lähe paremaks, ma ei TAHA minna teistsuguseks, peksa või ära peksa?!

Oh, jälle selle teema peal tagasi. 
Aeg postitus lõpetada. 

Sest iga elu on lugu

Et seitsmendaks surma-aastapäevaks.
Narritan jälle saatust, kuigi pisemal skaalal. =P
Tegelt ka, olge hellad, mis siis, et norin. 

Natu kõhklen järgnevat välja kirjutamast.
Sest mismõttes. Ma ju kaotan kogu asja ülluse, kui sedasi avalikult kirjutan. Nagunii MÕNI kohe saab öelda, et kerjan kaastunnet, mida ma ei vääri vms.
Üldse, olen seda varem ka kirjutanud: kui ma olen üllas, siis oluline osa üllustest on sellest mitte rääkimine. Olen nii üllas, et vaikin sellest! Ja siis mul on nõme, et mu õilsust üldse ei hinnata, keegi ei tea ja ma ei saa kuskilt kiita.
Teen endamisi taas järelduse, et üllus on mõttetu. 

Aga et kuidas siis üllas ... no ... vaatasin seda Bohemian Rhapsody filmi jälle.
Seal on nii palju asju, mis on faktiliselt valed. Vaatan ja TEAN, et vale, vale, see ka pole võimalik, sellist dialoogi ei saanud olla, sest juhtusid teised asjad, millest film ei räägi jms.
Samas ma ei saa aru, mida need kaebajad kaebavad faktide valesuse üle, kui TUNNE on õige. Karakterite ja loo TUNNE on õige.
Ma ju tean neid bänditüüpe hulgast dokumentaalidest. Täpselt sellised mehed, et nad VÕIKSID olla öelnud neid filmisõnu, vaadata neid filmipilke, teha neid filmiliigutusi, kui oleks vastav taust. Sellised inimesed nad ongi, kuigi nüüd muidugi mingi 75 või nii.
Freddiet polnud neis dokkides rohkem kui vanade lõikudena pressiintekate ja videode seest. Aga tundub samuti ehe.

Ja see "ma olen aus tundega, siis ma olen päriselt ka aus"-teema on mul see, milles mõttetu üllus pesitseb.
Nii vaatan mina asju. Detailid - detailid pole olulised, kuigi ma üritan ka neid endast rääkides täpsetena hoida. Kuid päriselt loeb, kas on autentne või petetakse emotsiooniga. 
Tunde osas valetada on jube kerge. Fakte saab väänata, neid otseselt teistsugusena esitamata, see on nii lihtne. Piisab vaid mitte kirjutamisest: "Mulle tundus, et ta pilk on põlglik", vaid sõnastada seda kui:"... ning ta vaatas mind tülgastuse ja põlgusega, väkk, väkk, kui jäle!"
Nii lihtne on isegi mitte otseselt valetades lasta alati teisel poolel süüdlasena paista.
Noh, ja mina seda ei tee, eksole. Liiga naeruväärselt lihtne oleks kirjeldada mõnesid pisikesi asju omapoolse tunde najal kui fakte ja luua sellega väär mulje, pff.

Kuid ma loodan kogu aeg naiivselt, et mu keeldumine tundeid mõjutada nähakse naturaalselt läbi ning inimesed armastavad mind seda rohkem, kuna ma kirjeldan asju sihilikult endale ebasoodsas valguses. Karmimalt, kui isegi mõtlen, sest teistel peab ju laskma ise otsustada, mitte veenma neid vaikselt ja ümber nurga. Eiei, ma olen liiga hea ja üllas sedasi tegemiseks!
Kõigile on ju ometi arusaadav, et ma VÕIKSIN ka endale soodsalt asjaolud ette mängida. Just mu näete-seal-mina-tegin-halvasti avatusest on näha, kui aus ja puhas ja ennastmitteõigustav ma olen, onjo. Täiega armastust väärt, eksju, onjo?

Ainult inimesed ei vaata nii.
Vähemalt 99% inimestest. Nende metatunnetus ei ulatu nii kaugele ja ma saan lihtsalt sõimata või vähemalt pahandatakse minuga kõrgilt, et kuidas ma küll sedasi.
MisMÕTTES ma küll?!
Kusjuures ma ju tegelt tean ette, millised teemad lähevad veriseks. Ja et vbla ei tasu neid avalikustada, vbla mõne asja võiks peidus ka hoida?! Aga ikka kuidagi loodan, et mind nähakse läbi heatahtlike silmade ja heatahtliku suhtumisega,.
Ja siis üldse ei juhtu nii. Mõnedel headel juhtudel tuleb kommentaaridest läbi neutraalsus ja asjast mitte rääkimine,  aga enamasti ... (Ma mõtlen hetkel seda ma-ei-ütle-talle-kui-rase-olen teemat, mitte seda hilisemat tegelt.)  Enamasti ...
Ma ei oleks öelnud ka. Ja siiamaani arvan, et õige otsus. Laps ei ole minu oma, aga on 100% minu asi oma last kaitsta, kui mul on tunne, et teda ähvardab oht.
Ja nagu ... fakk. 
Ma võiksin teile mitte rääkida. Maha vaikida. Või võiksin rääkida nii, et mina ja mu otsused ilusamad tunduksid.
Kusjuures selleks poleks isegi vaja valetada, saaks täiesti tõeste faktide peal läbi. 

Aga millegipärast mu ehtsate tunnete peal elavat ausust ei hinnata. 

***

Täiesti teine teema

Vaat, ma ei ole selle külje pealt veel rääkinudki, et miks ma veel lapsi tahan ja kui sünnitatud ei saa, olgu  muul moel olla.

Mul läks endalgi aega, et sõnastada. Nii loomuliku ja õigena tunduv asi, et ei taibanud (jälle), et kõik ei tunne niimoodi, see pole mingi loomulik tavaline vaatenurk elule.
Umbes kuu olen sõnastatuna ka teadnud. Võiks vist teilegi kirjutada, jah?
(Mängib muuseas kaasa "mind ei ole tegelikult olemas"-tundes.)

Ma olen enda arust prequel.
Põhimõtteliselt see tegelane, kellega peategelasel on mingi side. Mingi lahe esiema, peategelane on tema laps, lapselaps või lapselapselaps, ja siis temal, sel peategelasel, on kõik need asjad, mis peategelastel. 

Selle esiema-tegelane olemisega on igati ära põhjendatud, miks minul neid asju ei ole ja sellega oli seitsme aasta eest minu jaoks ka absoluutselt, igakülgselt ja mingi küsimärgita põhjendatud, kas ma võin end ära tappa, kui mul ometi on lapsed. 
Dohh, peategelasel on väga okei omada näiteks sellist ema, kes end ära tapab! Lahe taust ning põnevad kõrvaltegelased üldse loovadki hea peategelase tausta, keegi krt ei ole hea peategelane ilma nendeta. 
Sitt peategelane küll. Need lood, mis olid 17-aastase Britney Spearsi fännide arust sobilikud oleksid olnud, peategelane kui tüüp, kelle emast me teame nii palju kui: "Ja ära siis külmeta, pane müts pähe!" ja isast "kiiktool ja pärast-tööd-õlu, ärge segage, kui ta raadiot kuulab!", need saavad jah toimuda hea taustata. 
Aga tühja ma sooviksin oma järeltulijaile SELLIST elu. 
Võeh!
Pealegi poleks see ju võimalik. SELLISEID lugusid ei juhtu kunagi ega kellegagi. Vaadake Britneyt, onju. Vägev lugu, temast on niiiiiiii kahju, aga mingit tüüpilist muinasjutusüžeed küll kuskilt ei paista. 

Kui mõni mu järeltulijatest aga õnnestub selles, mis headel peategelastel ikka õnnestub: vinge õnnelikult kaua kestev armulugu ja võit muul alal, nad on niigi saanud nii palju rohkem kui mina!
Õnnelik ... nojah, mitte lõpp. Kuid jätkuvus. Raskustest üle- ja läbitulek. Rahulolu ja valmissaamine. Olgu neil see!

Nii ma arvasin nendest ja endast. Ainult et noh - neid on ainult kaks, kas on vast liiga jabur loota, et neist või nende võimalikest järglastest keegi peategelane oleks? Peab keegi olema, peab ... pfff. Ei pea. Ei pea ükski mu laps selle sundusega elama, et kas on ise peategelane või saagu lapsi, et äkki mõne neist on! MINU lapsed on vabad ja no - kui neis ei ole peategelast, mis teha. Minus ka ei olnud, dohh.

Kui ükski mu järeltulija kah peategelane pole (nagu minagi), jääb mulle ainult see roll, mis mul TEIE elus on. Et noh, see tüüp, kelle võrgupäevikut loete, vbla ka raamatuid natuke. Ehk mõni teie seast on peategelane. 
KÕIK teie olete peategelased?
Nojah ... olgu. 

Aga ...  
Miks ma ikka ja ikka ja IKKA otsisin seda õnnelikku armulugu. Miks ma Rongimehega ebaõnnestumise järel nii väga koost lahti lendasin. Miks ma üritasin ja üritasin ja üritan: ma ikka lootsin olla peaosaline. Ja JÄLLE ja JÄLLE selgus, et ei. 
Lahe põnev kõrvaltegelane, kel kogu aeg armuasjus viltu veab - mhmh. 
Kes vahel teeb mõne laheda larpi või kokkutuleku.
Mhmh.
Kes isegi rohkem lapsi kui kaks ei saa, kel ei õnnestunud isegi lahe ja täiesti ebatüüpiline suure pere ema olla? 
Mhmh, jajah.
Ainult et ...

Ainult et oli too episood, kus ma jäin Rongi ees ellu. 
Selliseid asju kõrvaltegelastega üldiselt ei tehta. Säärane vastu kõiki ootusi ellujäämine on peategelase materjal.
Olgu, mul ei ole püsivat armusuhet (kuigi K-ga tegelt ... nojah, aga ,,, ok, igatahes mul ei ole manifesteeritavat "näe, ma polegi täielik paaria!-armusuhet, on midagi veidrat), kuid ma jäin rongiga rinda pistes ellu JA ei ole isegi väga juhmiks jäänud vms pärast. 
Vbla ...
VÕIBOLLA!

Aus olles: ma ikka ihaldan seda peategelaseks olemise-õigust. Vaatan inimesi ümbertringi, kes aina paari lähevad: selge, peategelased. Vaatan, kuidas nad on oma eluga rahul. Selge, peategelased.
Miks mina ei või siis ... aga äkki mina ka ikka ...
Ent ma ei julge enam loota. Veider põnev kõrvaltegelane olla on ju ka lahe.

Oot, kurat, seda ta ka ei taheta mulle jätta?! Peab olema nähtamatu ebaoluline statist kuskil väljaspool kaadrit, et ometi silma ei hakkaks ega kuidagi teistmoodi oleks? Hästi tavaline ja unustatav?!
EI. OLE. SIUKE!!!!!!!

Jep, imelik kõrvaltegelane olemine on hea. Ma ei kaeba - olla hea prequel, olla alus, millelt tekib lugu, on täiesti ok saatus.
Või õigemini: ma kaeban teemal "mis mõttes te ei luba quirkyl kõrvaltegelasel olla quirky kõrvaltegelane, vaid ta peaks olema ... keegi unustatav? KEELDUN!"

"Te".
Maitea, kas ma norin kaklust v? Ega ma ei taha tegelt kakelda, vaid et te ütleks mulle, et ma võin olla mina, see on ok, lihtsalt teie hoiate parem eemale.
See on ka minu silmis ok, ma olen veider kõrvaltegelane kellegi teise elus.
Aga kakelda, ideega, et ma pean teile meeldima, muidu olen halb inimene - ei ole halb ju - oled küll ... SEE oleks lootusetu võitlus.
Ei hakka kõik mõtlema nagu mina, pole lootagi. Ja viimaste postituste alt olen saanud pea aint ilusaid ja häid sõnu nagunii. Te olete hellad ka ju!
("Pea" ehk ühe kommentaari lisaks Morgie omale, kus täitsin soovi, kustutasin veel ära.)

Lisaks sirutasin sõrme hooga kinnilangeva metallukse vahele, Patti Smithi raamat, mida loen, ei meeldi mulle ning  kuna mu sõrm on katki, ei saa ka kätekõverdusi teha. 
Elu on raske.

Kilde elust

Poeglaps tuleb koolist, paneb mahlapaki külmkappi.. 
Vaatan mõtlikult. 
"Ma tahtsin proovida, kuidas granaatõunamahl maitseb. Pole eriti hea."

Nojah, see pole mahl ega isegi nektar, muidugi pole ma seda ostnud.
Aga ma panin seda värki hapu moosisilma asemel oma hommikusse sametsuppi ja sinna sobib imehästi. 

Muidu on nii, et kulka lubas mulle ja K-le honorari, kui raamat välja tuleb. Kirjastaja on olemas, tema taotleski raha ja kõik võiks olla ilus ... aga K. tahab, et oleks parem, veel parem, veel-veel-veel parem, ta illustreerib ka (mõned pildid on olemas, ei tule nullist, on täitsa vaadatav ja puha, ent siiski natuke jube) ja mul on sees väike kõhelus. 
Sest noh. 
Kader annab välja puhtalt oma kuludega, lihtsalt honorarid on riigilt, ja ma täitsa saan aru, et ta tahaks seda enne jõulu teha.
Siis ostetakse, noh.
Aga ma armastan K-d nii väga ja ei taha talle pinda käia isegi mitte seepärast, et kirjastaja inimesena on imeline! Nii et kui ta ise ei sunni end kohutavalt takka, olen ma phmt jama ees. Mis on täiesti ebaõiglane, kuna nii K kui Kader mõlemad tahavad, et ma õnnelik oleksin ja misMÕTTES ma ei saa oldud siis?! 

Muide, veidi parem on.
Eriti puhanud ja söönud peast.  
Isegi juukseid värvida ei tundu täiesti tobe mõte. 
Aga ükspäev naeratasin peeglisse. 
Jumala võõras nägu. Ma pole nii ammu iseend naeratamas näinud, et hakkan ära unustama, et see tige kitsas kuivanud nägu, mis mulle otsa vaatab, polegi ainus võimalik minunägu. 
Jap, kitsas ka - võtsin üsna korralikult alla.

Käisin boffermõõgaga vaipa kloppimas. Mis teha, kui vaibaklopitsat pole, eksole.
Lahenda probleem nii, et see pole enam probleem.

Aega läks, aga olen oma kassi viimaks armastama hakanud. Enam ei ole: "No ole ometi vait, mis sa JÄLLE tahad?!" vaid teen pai täitsa omast huvist ja innukalt. (Enne tegin ohates ja mehaaniliselt, sest kass toppis nina mu käe alla nii nõudlikult, et leppisin.) 
Enamasti tahab ta pai. Kõik muu on talutav ja võib oodata, kui pai tehakse. Siis on kohe nrrrnrrrnrrrnrrr ning ainus liikumine suruda oma pead paremini ja kõvemini käe alla. 
Paar korda on ta ka külili heitnud, esikäpad nunnult kõveras, et paita nüüd kõhtu. See on vist sellega seotud, et Poeglaps on teda ammu, sageli, igalt poolt, üleni ja kohati "agressiivne paitamine, kõvasti ja kiiresti!" nätserdanud ja ta arvab, et nii käibki.

Kuna ma midagi isiklikumat ei kirjuta, sest ei SUU-DA, palun, pilt.

Arvestage, et mu parem käsi väriseb ja mul on päris raske pilti teha üldse. Jumala palju kordi olen andnud telefoni Poeglapsele tagasi, veendununa, et ma nüüd pildistasin, palun tulemus mulle discordi saata - ja seal pole ühtegi pilti. On näiteks kaks videot, mis kogemata filmisin, kui üritasin fotot teha.
Ükskord hakkasin otse karjuma. Telefon keeldus pilti tegemast, kui kass ja koer lamasid nii nunnusti kõrvuti voodis, valgus oli hea, kõik klappis peale selle, et SEE KURADI TELEFON EI REAGEERI MU VALGE TÄPI PEALE VAJUTAMISELE ÜLDSE!!!!
Ei reageerinudki. Mitte ühtegi fotot ei tuld. 

Ah, halb asi, hea asi

Halb asi: külmkapil tuli uks eest ära.
Hea asi: peale kümneminutilist sudimist õnnestus see tagasi panna.
Halb asi: nüüd tuleb seda väga ettevaatlikult avada ja sulgeda.
Hea asi: aga ma tellisin uue (kasutatud) külmkapi juba ära.
Halb asi: mitte et ma ikkagi pidevalt surra ei tahaks. Kannatused on nii ... ebamugavad. Ei ole elu hea, kui kogu aeg hirmus vaimne valu on!
Hea asi: aga külmkapp tuuakse mulle koju ära täna.
Halb asi: lisatasu eest.
Hea asi: aga ma üldse ei oodanud seda. Mõtlesin, kuidas Tallinnasse järgi saab. K. ilmselt, Poeglaps tassib ka, mitu päeva läheb, et leida kõigile sobiv aeg ... ja siis nad hoopis toovad täna koju mulle!
Halb asi: läksin eile ühele mehele jõe ääres kätega kallale.
Hea asi: aga keegi ei saanud viga. Ta alistus kohe ja täielikult, vajus külili maha ja tõmbas tagi üle pea.
Halb asi: see eelmine loeb mitme halva eest.
Hea asi: teismelised, kes mehega kaasas olid, naersid meie mõlema üle ega olnud kuidagi traumeeritud. 
Halb asi: olen emotsionaalselt väga katki.
Hea asi: aga ma tean, et see on hormonaalne-neuroloogiline, vaja ainult ravimite toimimahakkamiseni välja kannatada.
Halb asi: iga päev migreen.
Hea asi: sumatriptaan.
Halb asi: kui ma eile mõtsin, et mul on nii rõve olla, läheks õige õue, ega siin kodus miski paremaks lähe, selgus, et ega õues ka ei läinud. 
Hea asi: kuigi mõtlesin luuletuse välja.
Halb asi: mida ma üles ei pane, sest kõik pole sõnasõnaliselt võttes hästi täpne mu vaimuseisundi osas ja ma hoidun.
Hea asi: näete, ma natuke hoian ennast!
Halb asi: aga siis oli see kallaleminekuvärk.
Phmt mis juhtus: jalutasin, koer lahti. Ta jooksis vaatama, mis inimesed siin jõe ääres istuvad. 
"Kas see on teie koer?"
"Minu."
"Kutsuge oma koer ära!"
Kutsusin. Totoro tuli. Kiitsin teda, andsin viinerit, läksin edasi, koer rihmas. 
"Järgmine kord kutsun politsei!"
"Oh ... ma ju kutsusin ta ära? Kas ta ..."
"Ta hingas mulle otse näkku! Koeral peab suukorv olema!"
"Miks?!"
"Kule, praegu peab inimestel ka, raisk, suukorv olema! Tema küsib: "Miks?"! Uputa end ära! Mis "miks"?!"
Ja mul läks silme eest häguseks. 
"Sa arvad, et võid mulle ükskõik mida öelda?! Uputa end ise ära! Pane end põlema! Sa arvad et võid mulle kõike öelda?!" 
Ega ma enda üle just uhke ole. Aga ega mul häbi ka ei ole. Vähemalt olin vapper, onjo. 
Mees oli päris kena, kusjuures. Pikk, nurgelise näoga, hobusesabaga, umbes sama vana kui mina. Ja nahktagiga, mile üle pea tõmbas. 
Poiss ja tüdruk naersid. Vaatasin neile natuke abitult otsa. 
Poiss: Ära nüüd ainult nutma hakka, eks? Ma palvetan sinu eest!"
Seepeale tõmbus mul silmanurk niiskeks. 
"Väga püüan," vastasin ja läksin minema.
Nemad naersid mu taga ja keegi ütles: "See oli tongis."
Mis ilmselt loeb hea asjana. Pannakse mu vaimuhaigus narkootiliste ainete arvele, jai.

Halb asi: 300 meetrit edasi kohtusin selle noore mehega, kes mulle (õnneks, nii palju jama ära hoitud) last ei teinud. Tervitasime, aga tema "kuidassulläheb" eest kõndisin minema "Saan hakkama"-ga ja jess, ta ei tulnud järele ega samasse poodi ega midagi. 

Hea asi: päev sai mööda.
Veel üks hea asi: tänane on selgelt parem, külmkapp tuuakse koju ära ja puha. 

Manifest

Hea asi: mul on 6. oktoobril psühhiaatriaeg.
Halb asi: ma lähen nii faking katki nende võrgupäevikujamade peale. 
Nii.
Faking.
Katki.

Ma isegi kõhklesin seda kirjutamast, sest "nagunii nad arvavad, et ma halisen niisama, dramatiseerin üle, sest MINU kannatused ju. Parem olen lihtsalt vait", aga siis mõtsin: "Kurat, see on minu blog. Minu pind. Minu valikud. Pole minu asi, mis nad ("nemad") mõtlevad, pole minu asi!!!" 
Sest kui ma siin ka ei tohi öelda, et mul on halb, kus ma veel tohin?
Aaa, ei tohikski kuskil. Nuta ja kannata, see on ainus, mis mulle määratud on? 
...

Jah, ma väga kuulan, mis teised arvavad, sest miski mu sees on: "Aga äkki on neil õigus?!"
Kui see nii valus on, äkki neil on õigus?
Ent siis ma mõtlen järele. Mõtlen ja saan aru, et ei. Kas ma usaldan iseennast või inimesi, kes on mind heal juhul korra-kaks rongijaamas näinud (ja ma tean seda aint seepärast, et mina nägin neid, nemad mulle tegelt mingit tähelepanu ei osutanud) ja kelle kohta ma ise olen juba ammmmmmmmmmmmmmmmmmmmu märganud, et nad ei loe allteksti ÜLDSE välja, isegi kui tuua väljavõte ja öelda: "Näed?" 
Ma vist tunnen end ise paremini =P
+ ainus, kel minu huvid meeles on, olen ma ise (ja notsu ja AbFab ja vbla ka evelin, kes ütleb ilusti ja no - kui ma olen õrn, siis see on ainus, mis mind aitab. Hästi ütlemine, sest see annab tunde, et kõik ei vihka mind, mõned ikka mõtlevad must hästi ka.) 

Minu jaoks on loomulik teisest inimesest hoolida või kui ma ei hooli inimesest ega tema teemast, ma ei kommenteeri, ma ei loe, võõrad asjad, mulle ei lähe korda.
Kui selle inimese olemus ei ole midagi mulle, mul ausalt ei tule PÄHE ka, et ma peaks tema postituse all talle ütlema, et ta eksib. 

Aga selgelt paljud inimesed ei ole sellised. Neil on midagi öelda, isegi kui nad ei hooli.
Noh, aga see on minu võrgupäevik. Ma kustutan lihtsalt ära. 
Siin maksab minu heaolu, kui ma just ise seda kahtluse alla ei pane ja ei arva, et "äkki ma ikka ei tohiks":
Tohin küll. 
Minu heaolu. 

* Ma ei olnud ses postituses sõnaliselt isiklik, aga tegelt on see peamiselt Morgie pihta.
Ehk: jah, ma otsustasin ümber. Ära loe, ma ei taha sind. Miks, kurat, ma pean nii katki minema kellegi pärast, keda ma isegi ei tunne rohkem kui nägupidi ja et meil on mõned ühised tuttavad?!

Karm saatus

Mõtlesin korraks kirjutada sellest, kuidas kui inimesed mulle toorelt reageerivad, mul on tunne, et MINA pole väärt respektiga kohtlemist. Mitte mõistuslik arusaam, vaid TUNNE.
Mitte et nad väljenduvad nagu neile omane. 
Ja midagi midagi.
Vaid ma võtan isiklikult. 
Aga siis sain aru, et ei tasu. Mul oli vahepeal vaimselt nii valus, et panin uue psühhiaatri juurde aja kinni ja hakkasin taas võtma oma vanu AD-sid (sest need on mul kodus olemas, noh), sest no ... iga hetk tegi haiget. Vaimne valu väga kangena, palun, palun, lõpeks see ainult ära.
Siis läks paremaks. Siis läks veel paremaks. Hea ei ole, aga halb otse ka mitte. Ja on nii tähtis, et halb ei oleks!
Adusin seost uute kommentaaride puudumise või minu mittepuutumisega.
Tegelt olin AD-sid ainult kaks päeva võtnud (meenutame, et toimima hakkavad need kuskil 10 päeva - 2 nädala pärast), nii et otsustasin neid ikkagi mitte enam võtta.
Eks ole, sel on omad põhjused, miks ma nad maha jätsin.
Aga seda kokku kasvama hakanud vaimset haava küll lahti ei taha kiskuda, tänan väga. Kirjutan millestki ... neutraalsest. 

Näiteks koera hädast.
See oli täiesti suur häda, tüüp oksendas (või õieti ÜRITAS oksendada, suust ei tulnud enamasti midagi) selliste helidega, et Poeglaps küsis: "Kas ma kuulsin praegu sinu vihamöiret?"
Ei, ma ei tormanud loomaarsti juurde, sest põhjus oli selge.
Vahel õnnestus tal mõni ligane ühik ka maost välja saada. Ma siis korjasin kähku ära, sest jumal teab miks, kuid ta arvas, et kui ta sööb selle teist korda ära, siis on parem või midagi. 
Ligane ühik mida?
Nooh, Totoro tegi koera vastet sellele, mis mul oli "ei võta lusikat, ei jaksa, raputan soodat ja sidrunhapet huupi." Me käisime jõe ääres jalutamas, kuskilt puhmast ta läbi jooksis, igatahes oli ta jalutuskäigu lõpus takjaid täis. Osad kiskusin mina ära - varvaste vahel oli ka üks - osad tõmbas ta ise hammastega. 
Siis olid tal takjad suus. 
No - mis koera suus, see koera kõhus, välja ometi ei hakka sülitama?! 
Aga takjad kõhus ei ole mugavad. Ega ta mõni Iiah ole. Takjaid oksendada ei ole ka mugav. Krdi --- teravad ju! 
Oh sa jutt, kus Totoro oli õnnetu! Tal oli NIIIIIIIIIIIIIIIIII halb. NIIIIIIIIIII-IIIIIIIIIIIIIIII!!!! 
Jõi terve potitäie vett ära, sõi õues rohtu hullunult nagu kuri lehm (ja oksendas selle pärast muidugi välja, kahjuks ma ei näinud, et takjad heinaoksega koos oleksid tulnud) ja oli nii õnnetu. 
Poeglaps: "Ma saan aru, et see on halb hetk, aga võibolla see õpetab talle, et kõike ei tasu süüa."
Lähtuvalt koera üritusest väljaoksendatud takjaid uuesti sisse süüa, ilmselt mitte. 
Aga no võib siiski loota, et MINGI mõju sel on. Näiteks et ta järgmisel korral end takjatest puhastades ei neela neid alla. 

***

Kuigi! Hommikul oli põrandal veel üks terve takjas ning natuke takjapudi, muidu oli põrand puhas! Ehk ta lakkus ära oksepiisad, aga takjad jättis maha. Mis viitab, et võibolla ei üritanud ta ka varem TAKJAID ära süüa, lihtsalt seda ... ülejäänut. 
Ja siiamaani vahepeal köhatab ja on muidu väga vaikne ja väsinud. Lamab mu jalge juures, mida ta enamasti ei tee.
Enamasti on tal mõni omaetteolemise-koht minust mitu meetrit eemal. Mitu võib olla isegi 4!
(Arvestage, et eriti palju kaugemale ei saa minust minnagi, kui mina oma arvutiga asun umbes korteri keskel.)

omadega läbi 

Empaatiast

 Lähtuvalt eelmise postituse kommentaariumist jäin mõtlema empaatia üle. 
Sest midagi on minul , mida ma nimetan empaatiaks, ja midagi on neil, mida nad nimetavad empaatiaks, ja need ei ole ÜLDSE sama asi.

Mis on minul: teiste tunnete vahetu tunnetamine konkreetsete inimeste puhul konkreetsetel juhtudel. 
Ehk ma lähen läbi elu ja teised mu ümber elavad ja tunnevad igasugu asju ja mina näen: "Ta tõmbub endasse ja jääb vaikseks, tegeleb ainult asiste asjadega, sest kardab ja ei oska emotsionaalsetes olukordades reageerida." "Ta räägib hästi palju ja hästi kiiresti, naerab ja teeb "nalju", sest tal on sees igavene "pean teistele meeldima, siis olen hea!" ja ta ei usalda vaikust, arvab, et selle tekkimine näitab, et inimesed ei salli teda." "Ta esitab oma probleeme alati hästi rahulikult ja üritades neid mõistuslikud hoida ja siis on nii veider ja naljakas aduda, et tegelikult ta probleemid on praktiliselt kõik tundetasandil. Mis pihta saavad, on emotsioonid, ning need tema emotsioonid on nii ebaratsionaalsed, kui üldse saab."
Ma näen neid asju kogu aeg, KOGU aeg. Kui inimene mulle meeldib, võin jutuks võtta ja saan "sa oled nii läbinägelik. Tõesti ... Aga seal on veel see asi ..."
Kui inimene mulle ei meeldi, on ta ühest küljest minu jaoks paigas: "No ta on siuke, sest see ja see ja see, nojah," ja teisest ma ei lase end temast individuaalselt väga häirida, sest noh - ta on siuke ja siuke, selge, et ta käitub nii ja nii. 
Ja see on see, mis on minul ja miks mina ennast empaatiliseks pean.
Ma tunnetan ära päris inimestega, ma tunnetan ära isegi kellegi kommetaare teiste blogides pidevalt lugedes ja jah, eelmises postituses ma küsisin, et MIKS, mõni sõnaselguse otsija võib seda esile tuua. Aga tegelik probleem muidugi oli: "Miks on ok käituda nagu nemad ja ei ole ok käituda nagu mina? Krdi ühiskond on nii nõme!!!! Ma olen ju hea, miks nemad hoopis rohkem pai saavad, nad ei ole ju paremad???"
 
Aga mida mul EI ole ja mis on Rentsil ja Morgiel ja vbla ka Epul: ma ei vaata üldse võtmes "Aga vbla on tal nii". Ma ei oleta asju, mille kohta mul teavet või vihjet pole ja kõik teemal: "Aga vbla on ta üksikema maal ja auto mittekäivitumine on talle katastroof ja takso võtab hambaraviraha" on mulle "Kule, ma ei räägi ju üldse sellistest juhtumitest" ja ma ise väga usun, et nii ongi, muidugi ma ei räägi, ma räägin ju hoopis muust! 
Sest mulle on iseenesestmõistetav, et ma saan aru, millest inimene räägib või kirjutab.
Ja neile on iseenesestmõistetav, et kõike ei kirjutata välja ja nad ei tea, mis teksti taga on. (Muidugi ei kirjutata, aga vihjed on alati, kui inimene neid just spetsiaalselt ei varja!)

Mulle on enesestmõistetav, et ma tean, ent kuna ma lähtun infost, mis juba on, siis ma tean mõnikord/sageli valesti. Kui mulle puust ette ja punaseks ei tehta, ma toetun teadmistele, mis mul juba on. Külm ei ole ju eriline probleem? Osadele ON. Vale helitaust ei ole ju eriline probleem? Osadele ON. Kõhnusepõlastamine ei ole paksusepõlastamisega võrreldes eriti asi? Kui inimene on juba enne ebakindel, suudavad teised kõhnuse täpselt sama suureks ja muserdavaks mängida kui paksuse. Paks, kõhn, 2 kilo ülekaalu või kaks kilo alakaalu, kui inimene on ebakindel, saab tema keha talle jäledaks teha, ÜKSKÕIK milline see on. 
Aga no ma õpin järjest juurde.

Samas on jube veider, kuidas nemad oma "aga äkki on tal nii"-taustaga konkreetsetele inimestele (mitte ainult mulle, see on laialt näha, kuigi mina enda asju tunnen kõige paremini) tuimalt, enesekindlalt ja rõõmsalt haiget teevad ja pärast on ise täiega rahul ka, et nemad tegid ju hästi, dohh.  Konkreetsetele inimestele kuidagi teoreetiline nunnutus ei laiene, neile võib vabalt labidaga panna, lihtsalt kauged teoreetilised inimesed on "aga äkki on tal nii, kas sa sellele oled mõelnud?!"

Mul on halb, kui tal (inimesel, kes on mu tajumisdstantsil) on halb, mul on hea, kui tal on hea, MUIDUGI ma olen empaatiline ja mitte vähe.
Neil seda selgelt ei ole. Nagu väga selgelt. 
Ja see on koht, kus mina olen: "KUIDAS nad enda arust empaatilised saavad olla, kui nende suhtlusstiil on sissesõitev, halastamatu, kedagi ei nunnutata?! KUIDAS?!" 
Ja nemad on: "KUIDAS ta ei mõtle, et anonüümsel teisel võib olla sedasi paha ja teistmoodi paha ja tema on omast arust veel empaatiline?! Vaata, mida ta oma võrgupäevikus kirjutab kasvõi! Täiega jõhker!"

Siis me vastastikku olemegi GRRRR, sest misMÕTTES mina ei ole empaatiline tema arust, kuidas ta nii tobe ja pime on?!

Selline ... mõtisklus. 

Pole üldse mõtet ehitada

Kus krt see põhjus on, et ma kogu aeg endale liiga teen?! 
Vbla seal, et "inimeste jaoks on normaalne" ja siis ma üritan ka normaalne olla, kuigi tegelt tean, et ei ole? 
Vbla seal, et teha teisi õnnelikumaks on nii tore, isegi kui ma ise sealjuures katki lähen, et kuni asi on veel jeeli-jeeli serva peal ja ma täiesti tükkideks ju ei lagune, ainult halb on, ikka teen? Kui kõik keharakud "EI!" ei röögi, tuleb "jaa, ma saan" üle huulte või klahvide alt palju libedamalt?

Ja jah, sealt "no mina teen ja see on NII KURADI RASKE, ent ikka teen" on samas pärit suur osa mu kulmukergitusest teiste inimeste pihta. 
Et iga trauma on trauma ja pole mingit hierarhiat ja uppuda võib 39 cm vette samahästi kui 7 meetri sügavusse? No aga kui ma loen, MIDA inimesed teevad LÕBU PÄRAST, ma saan väga aru, et neil on konstantselt kordades ja vbla ka kümnetes kordades kergem elada.
Ehk mitte ma ei hinda "pff, tühiasi!" sealt pealt, et ma olen vastupidavam ja vingem ja mina ju jaksan, vaid ma hindan "pff, tühiasi" sealt pealt, et krt, see on minugi meelest tühine, mis veel sina? MIDA?!?!?!
(Spa on lõõgastav?! PÄRISELT?! Kui mina spas käin - vahel ikka käin, sest teistmoodi keskkond ja vaheldus, kogu aeg ei saa ju PÄRIS kodus ka istuda, põhjus oma lapsed kaasa haarata ja värki - võtab see kõik mu lusikad ja pärast puhkan neli päeva end sellest jubedast koormusest välja. Ok, vbla viis. Ja sellest naaberlinna sõidust ja kahe ööbimisega spakülastusest saab nii palju kogemusi, et jätkub aastateks.) 
Ning kui siis tuleb isik see või isik too ja on: "Miks sa ennast nii eriliseks pead, ma ka olen teinud seda ja toda ja teen ka praegu ja sinuga täitsa võrdselt!", mul on: "Issandjeesus! Me oleme ühejaksavad sinu meelest v???"
JA kui ma siis loen mõnda nende postitust ja peaksin ideeliselt neile kaasa tundma, sest krt, auto ei käivitunud või nad said hambaaukudeni vihma käes märjaks, mul ikka ongi: "THEFAKK probleemid?!?!?!"

Sest ma ei suuda näha, et need on probleemid. 
Mus mitte ainult et ei käivitu kaastundemootorit, mus käivitub ärritusmootor, et keegi üldse suudab selliseid asju probleemidena tajuda. KUI VÄIKSED PEAVAD TEMA MURED ELUS OLEMA, et ta on ärritunud, vihane ja hädas, sest sai märjaks?! Nagu .... 

...

....

Jah, ma vahetan mõttes ja saan aru, et ok, nii nagu mina suren kuuma käes, vbla mõni sureb vihma käes, ok.
Ainult et kui ei rõhuta sellele, ei ole pikalt juttu, kuidas antud isik ÜLDSE vihma ei kannata või KUI tähtis on talle tunda, et tal on auto, mis sõidab, ma ikka ei suuda sisse elada. 
Krt, kui ta ei anna mulle oma isiklikku vaatenurka, vaid suhtub sedasi, et kellelegi ei meeldi ju märjaks saada või kõik ju teavad, et täiega nõme on, kui automaatselt arvestatu (ja siis ma sõidan autoga maja eest sinna ja sinna) ei teostu, ma võtan seda nii, nagu MINA saaks märjaks või - nojah, autot mul ei ole. Aga kui jaamas ootamatult selguks, et raudteeõnnetus, rongid ei sõida. 
Ja teate mis? Kumbki nendest pole minu jaoks blogis mainimisegi teema. Rääkimata tervest postitutest. Vbla ma kulutan pool rida, kirjutamaks, et "pealegi sain täna üleni märjaks" või "lisaks oli raudteel mingi jama ja rongid ei sõitnud, pidin bussiga minema". Aga need ei ole asjad, millele vähegi keskenduda.

Krt!
"ON raskem, kuratkuratkurat!" on vist väga hinge peal mul.
Sest oli aint plaanis mainida, et õhtul jälle lapst hoidma, ja sinna taustale tõdeda, et mitte et teab mis värske olemine oleks. Esiteks ei ole teises linnas larpimisest veel taastunud ja teiseks käisin eile kinos ja emal-tütrel külas ning olen sellest täiesti laip ... aga millegipärast ikka lähen. Sest lapseemal on tööle minna vaja.

Aa. Kino. Kratt. 

Mulle meeldis, K.le meeldis, aga mu lapsed JÄLESTASID seda. 
Ehk minu jaoks on see irvhambaline film, kus saavad puid alla absoluutselt kõik: teismelised ja vanaemad, kristlased, kuradilembid, esoteerikud, ameeriklased, venelased, eestlased, koalitsioonid, opositsioonid, puudekallistajad, nutiinimesed, metsaraiujad ... oli üks täiega positiivne tegelane.
See oli hipster, kes hüppas kolm korda üle värava ja tõmbas parmupillil ühe sügavmõttelise "dännn"-i. (Meie meelest mängis teda sama näitleja, kelle hääl klipis seletab, et kratti pole üldse mõtet ehitada.)
Vot see hipster meeldis mu lastele ka.
Aga üldiselt nad jälgisid filmi kui lugu inimestest ja läksid täiesti katki. 
"Mul on vallavanemast NII KAHJU!" ütles Tütarlaps, silmad konkreetselt pisarais. "Ja mis saab neist ... ma ei tea, viiest mõrvast?! Kas vanaema läheb nende eest eluks ajaks vangi?!?!?!"
"Juuli ja August olid normaalsed. Ok, see poiss ka - normaalne, mitte TORE, eks ole. Aga kõik teised olid täiesti haiged! See oli mitte lihtsalt kõige halvem film, mida ma kunagi näinud olen, vaid järgmiseni on niiiiiiiiiiii palju maad!" Noormees demonstreeris käega. "Kratt" oli maapinnal ja siis tema rinna kõrgusel tuli järgmine halb film. Veel järgmine jäi sellest 5 cm kaugusele.

Nii et kogupere-film ei ole teema. See on SELGELT täiskasvanutefilm. Võibolla vastuvõetav ka noortele, kes maailma väga kaugelt jälgivad ja midagi isiklikult ei võta. 

Oh, ja koogisse panin ka kaugelt liiga palju soodat ja sidrunhapet, nii et pool kooki kerkis vormist välja ja plärtsatas ahjupõrandale

... krt, kui raske on võtta lusikas ja sellega soodat ja sidrunhapet tõsta?
Ei, ikka on vaja otse pakist raputada ...
Mul oli vist liiga vähe lusikaid, mh, ah?

Kunagi Murca küsis mult, et kas mu pea ei valuta, kui mul pingelisi olukordi ei ole?
Tol hetkel oli mul pingeline olukord just mööda saanud, pea valutas ja ma ei olnud kõige vahedam väits, nii et väitsin: "Ega ei."
Pärast mõtlesin järele ja sain aru, et ikka ju. Vahel otsustab pea valutada, kuigi üldse mingit välist põhjust ei paista, ja vahel on väline põhjus, mis ei allu minu kontrollile, näiteks madalrõhkkond. Aga oma iva tõdemuses "ise ju teen endale!" on. 
Sest peale pingelist olukorda valutab ALATI.
Situatsioonis endas isegi ei pruugi. Kui adrekas kõrgel ja sahm-sahm-sahm, vehk-vehk-vehk, pääseb ajuti täitsa valuta, ja mu laupäevane mäng oli täpselt selline. Koormust hullumiseni, isegi mitte lootust kõik ära teha, ainult rabelus.
Väga haarav. Väga väsitav.
Enne mängu avastasin rongis, et jätsin koju NII korseti KUI kosmeetikakoti. (Üldiselt mul puudub kalduvus asju maha jätta, miska seekord juhtuski. Olin nii kindel, kuidas mul on kõik olemas, et ei kontrollinud mõttes üle.) Öömaja andev inimene oli kokku lepitud, aga ta oli kolinud ja kuhu, krt, mul polnud enam võimalik netist vaadata (sest ma olen nuputelefoniga vanaema). 
Nii et ostsin Humanast 1.50ga salli, mille endale korseti asemel vööle sidusin, tegin Tartu Kaubamajas testreid kasutades meigi, ja pärast mängu helistasin öömaja-pakkujatarile ja sain täpsemad juhendid. 

Kõik sai korda.
Järgmisel päeval sõitsin koju ja oli ka veel enam-vähem, kolm 200-st ibukat ja 50 mg sumatriptaani - ja siis tuli esmaspäev.
Ehk turvaline väljapuhkamine oli alanud ja krt, kui raske jälle olla. 
Ja valus. 
Ja raske.
Ja valus. 
Ja nii edasi.
Aga K. on mu lemmik ja üle mõistuse armas ja see pehmendab palju =P Nagu päriselt. Phmt muutus me eludes nii palju, et kui ma meeleheitel ja ahastuses seletasin, et mul on nii raske end alati süüdi ja pealekäiva ja ahistavana tunda, kui ma talle ütlen, et armastan ja tore, et ta mul on, vastas ta, et see küll mingi ahistamine pole, lasku ma käia.
Miska mul on nüüd täiega õnnelik ja helge olla, sest ... sest ma olin varem piiridest valesti aru saanud, need on hoopis laiemad ja lahedamad, kui arvasin!
Ja krt, kus see ON rõõm ja helgus ja armastus korda 17 umbes. 

Jaah, tean-tean, ei peaks tast kirjutama, kui just ei PEA tast kirjutama. Aga ma pean! Nii palju helgust elus juures nii väikse asja pärast!
Nüüd, kui mul on kurb ja väsinud olla, ma selle asemel, et mõelda: "Mind ei ole olemas, mind ei ole olemas," (see on lohutus, muide), kujutan ette, kuidas panen pea talle sülle ja ta teeb pai. 
Võib olemas olla küll nii.

Laura tehtud pildid

Mängida oli ka päris tore, kuigi ma juba kohale jõudes väsinud ja värki. 
(Nagu ikka, kui mäng hea.)
Peaks vist varsti üles panema kuulutuse rollimängijate kokkutuleku kohta, mida korraldan. Sest ... maitea, olen veits loll ja ikka kipun asju korraldama. Kuigi tean, et maijaksa. Aga ikkagi. 
Vbla homme. 
Või siis eelkuultus täna, sest kaaskorraldaja tegi selle valmis. 
Mina tegin kooki ja ajasin selle nii nässu, nagu pole teab-mis-ajast ühtegi toitu nässu ajanud.

Ja vbla said need asjad üldse tehtud eile, sest ma ei taha postitust ilmutada, kui mul pole vähemalt ühte pilti siia juurde panna endast sel konkreetsel mängul larpimas. 

... ei, tegelt, hästi on. Ma pesin ahju ära ja see osa koogist, mis alles on, on söödav. 
Aga kõik see hea kate kerkis vormist välja ju ...!!!

***

Ok, pilti ikka pole, aga mul tuuritavad peas juba uue postituse kirjutamise tunded ja mõtted. 
Vbla hiljem tuleb? Nüüdseks olen otsustanud, et isegi kui on kole, ikka panen üles, sest NIIIIIIIIIIIIII kaua oodatud!

Kõhklesin, mis ma kõhklesin, saate lisaks minu näole mõnda veel näha, sest krt, mäng elab mängijates, mitte minus üksi!

Pisikene tiivaproov

Oh, minu vastu oldi kena täna ennelõunal. 
Kaks korda ootamatult ja üks kord poolootamatult. 
Poolootamatu kenadus on see, kui ma mõtlen: "Äkki on hommikul messengeris midagi .... naaah, pole seal muud kui "head ööd" või "kalli ja head ööd!""
ja siis ikkagi on. 

Nii et nüüd mul on tunne, et kirjutaks midagi võrgupäevikusse. 
Mis on edasiminek.
Neli päeva vait olla ei ole iseenesest midagi erilist, aga kui ma selle aja sees ei taha blogi sisaldavat akent lahtigi teha, oma viimast postitust vaadata ja millegi uue kirjutamine äratab ainult: "Aga misjauks?!"-tunnet, on asjad selgelt korrast ära.

Samas, NIIGI on hästi tegelt.
Sest ega ma piirdunud siis Mitte-Last-Teinud noorest mehest vabanemisega (raske töö ja pinget kõriauguni) ning võrgupäevikus enda ees seismisega (seda te nägite), ma ikka läksin täispanga peale välja ja arvasin, et kogu sellest raskusest võiks ju midagi head ka tulla ja on ju tunda, et ... (olen diskreetne), ja siis ma sain veel korra päris põhjalikult näkku ja makku.
Ning kui ma võrdlen igast eelmisi kordi võrgupäevikuvaevade ja näkku ja makku vaevadega, on seekord kõvasti leebem.
Nii leebe, et ma isegi ei pöördu AD-de juurde tagasi.
Orgasmide taastumine VÕIB sealjuures rolli mängida, ent kuna olen juba nädal otsa liiga õnnetu olnud, et midagi seksikat mõeldagi, mitte nii suurt, kui mõni arvaks. 

Muidu: see on täiesti reeglipärane, et kui ma vähendan või loobun AD-dest, siis tuleb blogidraama ja ma olen nii löödud, et tagasi endise annuse peale. (Välja arvatud nüüd, ent tendents on ikkagi tunda.)
Mõtlesin selle üle. 
Mul ju ikka käivad need draamad võrgupäevikus, äkki see on juhus, et just AD-de vähendamise ajal? Aga muidu ei ole KUNAGI niisuguseid! 
Hm.
Hm.
Võibolla on asi selles, et sertraliiniga tuimestamata mina kirjutab tooremalt, verise steigi tüüpi tekste vastukaaluks antidepressantidega minule, kellel on kõik läbi küpsenud, turvaline ja taltsas? 
Või noh, ilmselt see ei ole uimaselt tavaline, igav ja märkamatu üldisel taustal ikkagi. Aga kui ma olen mina ise mingite rohtudeta, on see juba otseselt aju- ja silmakriipiv. Siis tuleb ... reaktsioone ja ma olen alati šokis, et kuidas minu arust head ja loogilised teod-mõtted toovad kaasa SELLE?! 
Kuidas see ... VÕIMALIK on? 
Ma ei taha selles maailmas elada, ma ei sobi siia, miks inimesed on inimesed ...?!

Aga siis on teised inimesed kenad JA ma saan seda isegi vastu võtta (vrdl annetamispalve ja siis selgub, et sry, seda poldki vaja).
Nii et ma olen: "Vbla polegi nii hull. Näe, päike paistab, ei ole liiga palav, leib soolalõhega maitseb hea ja sobib kohviga nii hästi. Vbla ma isegi ... ei, loovkirjutama veel ei hakka. Nii palju ma veel ei suuda. Aga võrgupäevikusse posti teha täitsa võiks!"
Nii et palun, siin on postitus =)

Annetage haigetele ja ühtlasi tehke Eesti metsarikkamaks! Või siis mitte.

Oeh. Ignoreerige siin varem olnud posti. 

Poeg: kuna me möllasime juhendaga seepärast nii palju, siis puuasja pole. 

Mul on TÕESTI kahju, kui te juba annetasite. TÕESTI. 
Ainus lohutus: vähihaiged saavad ikkagi. 

Muidugi on kuningannadel jalad

On ainult üks teema, mis mul pakitseb, ja sellest ma ei kirjuta, sest teemakohane isik ise ei oleks rahul ja miks siis, onju.
(Ei, see ei ole apelisinimarmelaadi juures kommentaaris seletatu, too on üldse täiesti suva teema. S.t. tähtis küll, aga mitte hetkel, onjo.)
(Ei, see tõesti ei ole ka selle mitte-last-teinud-noormehe pihta midagi, temast sain lahti ja hea on, kõik, enam ei mõtle talle. Eriti.)
Kõik muu on mudru, aga no elame mudrus, kirjeldame siis seda.

Oli toidumürgitus. 
Jah, päriselt, isegi mina saan toidumürgitust nähtavasti, kuigi eelmisest on möödas aastakümneid ja karri ei maitsenud halvasti, lihtsalt pisut teistmoodi kui varem. 
Aga nüüd ma olen toiduga mõnd aega hoolsam. Sest see oli halb kogemus.
Üleüldine pehmus ja raskus keres on toibumise protsessina ikka veel minuga + jalg valutab, sest enamiku sellest, mida eile sõin (ja seda polnud eriti palju), oksendasin välja. 
Hoiatus! Rõve! Järgmist lõiku mitte lugeda, kui teil on tundlik magu!
Panin veel ülejäänud karri koos panniga põrandale, sest saab vähemalt koerale siis, mingigi kasu - aga see söök oli TÕESTI halb, sest koeraokset väljaoksendatud karrist sain koristada mõned tunnid hiljem, kui olin unest ärganud ja üsna kepsakas. Pehme ja raske jah, aga mitte valju häälega halisev.
Sain hakkama.
Rõve osa läbi!

Sis jäin mõtlema, et häh. 
Mis krdi Winnetou! Mul on palju lemmikum ja mulle palju sobivam triloogia ju! "Kuningannadel ei ole jalgu", "Borgiate sõrmus" ja "Ilus nõid". 
Minu elust saaks suht samalaadsed lood. Ainult ma pole veel noores keskeas - keskeapoolses nooruseotsas surnud. Ehk: minu raamatud pole veel läbi.
Aga ideeliselt. 
Kolm saatusejumalannat kogunevad Petr Kukan Kukanisti hälli ümber, kui ta on just sündinud. Kaks neist määravad ära head asjad, kolmas aga halvad. Ja paraku pidid need head esimesena rääkima, nii et nad üritasid öelda kõike positiivset ja veel nii, et must, Atropos, ei saaks seda ära kasutada lapse elu rikkumiseks.
Ehk nad andsid pisikesele Petrile kõik, mis oskasid ja ...
Oot, ma tsiteerin täpselt! 

" ... (blablabla, ilu, kiire taip, hea mälu, vinge kehaline võimekus, kõrge immuunsus) ... Selle vooruste loendiga, mis on kirja pandud tollele Mooselele, kelmide kelmile, omistatud käsulaudadele, oled sina mõnevõrra pahuksis, sest tingimusteta allumine nondele käskudele tunduks sulle silmakirjalik. Iialgi sa ei tunnista ega mõista, miks peaksid sa ainult ühteainsasse jumalasse uskuma, või miks mitte uskuda mitmesse jumalasse või üldse mitte ühessegi. Iialgi sa ei tunnista ega mõista, miks peaksid sa oma isa ja ema rohkem austama, kui nad seda ära on teeninud. Iialgi ei tunnista ega mõista sa, miks ei peaks sa himustama oma ligemese naist, kui too sellega nõus on ja eelistab sinu ilu oma laulatatud mehe inetusele. Iialgi sa ei tunnista või mõista, miks sa ei peaks tapma kurjategijat või kahjurit. Kuid see-eest sa ei valeta ega varasta iialgi, kuigi sa sellest valest või vargusest võiksid endale kõige suuremat kasu saada; valetamine ja varastamine oleksid vastuolus sinu uhkuse ja sinu südametunnistusega; sina, Petr Kukan Kukanist, elad alati kooskõlas oma uhkuse ja südametunnistusega. Nii nagu uskumatu Toomas, ei usu ka sina ühtegi haava, enne kui sa pole oma sõrme selle sisse pistnud, ja iialgi ei lepi sa põhimõttega, et kuningannadel ei ole jalgu, sest see täiesti lihtne põhimõte ei vasta tõele."*

Siit ma jätan natuke vahele, sest informatiivse jutu asemel on seal lihtsalt hea tekst. Ehk (...) ja rääkima hakkab Atropos, inimelu rikkuvate ettekuulutuste sõnastaja. 

"Sa ütlesid, õde, et ta iialgi ei usu, et kuningannadel ei ole jalgu," lausus mustjas viimaks.
"Jah, seda ma ütlesin ja sellest ma ei tagane," viskas Laechis/ Lachesis/ trotslikult peaga.
"Ja et ta hakkab alati elama kooskõlas oma südametunnistusega?"
"Jah, ka seda ma ütlesin, sest see järeldub loogiliselt sellest, mis oli talle omistatud varem," vastas Laechis /Lachesis.
Atropos naeratas veel natuke aega vaikselt ja teatas siis mõlema valeva saatusejumalanna üllatuseks lühidalt ja lihtsalt: "Mul ei ole sellele enam mitte midagi lisada. Olen teiega täielikult nõus ja kõigele, mida te siin rääkisite, kirjutan ma alla."

Raamatus saab Petr selle pärandi-ettekuulutuse-elumääravad faktid või mis iganes need on, kõige täiega kaela. Ta on mitte lihtsalt kõige lahedam mees maailmas, vaid kõige lahedam mees, keda on üldse võimalik välja mõelda. Ja kogu aeg pendeldab ta saatuseharja kõige kõrgemate lainetippude ja kõige sügavamate sügavuste vahel, sest ta ei mugandu, ei teeskle, ei valeta ja elab kooskõlas oma südametunnistusega. Ta võidab ja ometi kaotab ALATI. 

Noh, ma vbla päris NII ülevõlli oivaline pole, kui Petr Kukan Kukanist, aga põhimõte on sama. Olgu muu nii hurmav ja hiilgav, kui on, kuna me ei taha ja ei suudagi võtta endasse mingit ideed lihtsalt seepärast, et traditsioonid, tavad, kombed ning "nii tehakse", me saame lõuga. 
Ikka ja jälle.
Kust on pärit kõik mu võrgupäevikus aset leidnud pikemad haukumised ja draamad? ALATI on aluseks minu: "Ma teen teistmoodi, kui tavaks, sest mu arust see on loogiline ja mõistlik"-avaldus. 
Ja ma olen muide siiamaani täiesti segaduses, et inimesed PÄRISELT usuvadki traditsioonidesse, nad PÄRISELT usuvadki, et laste kasvatamiseks on vaja hulka raha, et kellegi hooviprügikast on tema eraomand, mida teised ei tohi puutuda, ja et bioloogiline isa on mingi tähtis asi lapse elus. 
Ma ei saa neist asjadest aru. Mu jaoks need on absurdsused, mis millegipärast ühiskondlikuks tavaks saanud ja mingit realistlikku olemust neil pole. 

Ja ... nii ongi. Ma ei ole nõus tunnistama, et kuningannadel ei ole jalgu ja kui mind seepärast maha lastakse, olen ma kurb, vihane, aga EELKÕIGE põhjatult üllatunud. 
Sest ma arvan, et kõik teavad, et kuningannadel on jalad, nende vahe, nad eritavad, nad higistavad ja teised lihtsalt teevad näo, et oo, ei ole jalgu! 
Ja-ja-ja-ja ... ja siis mind tapetakse millegi eest, mis minu arust on kõigile teada vale ja ... ja ma ei saa aru. 

Nagu Petr Kukan Kukanist, ma olen mõnes mõttes kangelane ja ometi kukun perioodiliselt ja suurejooneliselt läbi, sest ma ei kohandu ühiskondlike ootustega. 
Ja teate mis? 
Ma ei tahagi kohaneda. Ma olen parem läbilastud tiibadega mina, kui salgan end ja käitun nagu mingi ... normaalne inimene. 

* NB! Ma tegelt olen varastanud. Mitte küll hiljaaegu, aga noorena küll. Ja valetanud muidugi ka - põhjus, miks ma enam ei valeta, on, et see oli liiga lihtne. Mind hakkas häirima, et inimesed on mingid nukud, maskid, kui soovite, ja mitte ehedad olevused. MINA samamoodi. 
Ei enam, ei. Kui ma ütlen, on see tõsi, välja arvatud, kui ma eksin. 
Ei, oma lapse isaks kellegi teise pakkumist kui bioloogiline isa ma valena ei näe. See ongi ju "keda dokumendid peavad lapse isaks", mitte mingi bioloogilise tõe tagaajamine. 

Lapsehoid ja värk

Mõtsin, et olen selle nähtamatuks tehtud postituse ja seal kirjeldet sündmuste järel nii läbi omadega, et niipea ei ärka ega kirjuta midagi muud, aga hm. 
Ei tundu see mõte vastik, nii et ... võib ju. 

Natukesekesekene. 

Hästi pehme, udune ja raske on olla. Eile mõtlesin täiesti siiralt (ja mitte masendunult, vaid ideega "aga kui ma tahan, miks ma ei või?") jääda terveks päevaks voodisse, aga kuskil poole ühe ajal hakkas hinges kriipima, et koer tuleb ikkagi õue viia. Tõusin, civ, kudzu, omlett (ma võtan nüüd muudkui juurde. Kui vaatasin peeglit ja pomisesin: "Olen paksuks läinud", ütles poeg, et kui ta näeks mind tänaval, ta "paks" nüüd küll ei mõtleks, ja siis tuli mu kaine mõistus tagasi ja parandasin; "Olen juurde võtnud"), ja päev moodustus talutavana, kuigi raskena. Mitte keerulisena, ei, vaid lihtsalt RASKENA. Ei jõudnud eriti kätt laualt tõsta, sest raske. Ei jaksanud pead püsti hoida, sest raske. Kui viimaks magama kukkusin, jäin kohe ja magasin 11 tundi.
Mis muidugi on ka juurdevõtmise teene: magan sügavamalt ja kauem, ei ärka pidevalt üles, et pissile minna, jalad ei valuta üldse võrreldavalt. Viimati kasutasin valuvaigistavat masinat neli päeva tagasi ja ikka on jumala ok. Päris kindlasti ei valuta niivõrd, et rohkem magada ei saaks, peab ärkama ja masina külge panema. 
Mul on parem olla, kui olen paksem, välja arvatud, et mulle nii hirmsasti meeldib ilus olla. 

Täna on kere ka raske, pea uimane, tasakaal kehv, aga lähen õhtul titat hoidma ja mis seal ikka. 
"Kogu oma elu võttis ta end energiliselt kokku."

***

Hoidsin titat.
Õhtusel ajal.
Ta pidi olema väga väsinud ja jääma kohe magama, nii et võtsin käru ja läksime sõitma.
4 tundi, mänguväljakülastus ja sushisalat (kurk ja riisinuudlid olid ka tema meelest head, suitsulõhe ok, wakame EIMITTE, SEDA ma küll rohkem suhu ei võta!) hiljem jäi ta tõesti magama. 
Ehk siis: ma olin enne väsinud.
Tallinnasse ja tagasi sõit, 800 mg ibuprofeeni ja 100 mg sumatriptaani + üks hoitud laps, kuni ta emme tööd tegi, väsitasid ... juurde. Nii et nüüd olen nii väsinud, et mul on raske kõigega. 
Eranditult. 

Kahe tunni pärast tõdesin, kuidas ilmselgelt olen liiga väsinud, et veel midagi kirjutada. 
Jääb siis sellega. 
Nägemist!

Otsustasin vol II

Siin oli väga ebadelikaatseks läinud postitus ebadelikaatsete kommentaaridega.
Peitsin selle ära, sest inimesed said haiget ja tegelt nii ei ole ilus ega hea.

Väike autistlik vahepeala teemal inimestega suhtlemine

Ma tean, miks mulle ei istu ÜLDSE koroonapiirangute üle kaeblemised!
(Üks päris hea on siin. Ilma irooniata kaunis lugemine.)
Mitte "Mul on halvem, vaata mind!", vaid "Kui neil on nende väitel nii paha praegu, kas mul siis on tegelt oma pahaga elades olnud kogu aeg nii halb, aga ma ei ole teadnud, et võib ka parem olla? Kas inimestel on pidevalt sedavõrd hea, et minu jaoks tavaline ärakannatamise tase on neile jube ja hirmus kanda? Kas minuga on NII HALVASTI?!"
Kuidas te nutate ja tapate end sellepärast, et ei puutu teiste inimestega näost näkku eriti kokku? MisMÕTTES?!

Nojah, tegelikult ... ma ka nutsin ja tapsin ennast.
Muuseas mõjutas mu otsust kindlasti ka vajadus inimestega pidevalt kokku puutuda. Mu baasusk (ikka veel) on, et elu on kannatus, võitled iga päeva õhtusse ja kui suudad selle välja kannatada, ongi võit. Aga päriselt persse läheb siis, kui selle raskuse peale, mis elu nagunii on, veel, veel ja VEEL raskusi laduda.
Näost näkku suhtlemine on miski, mille puudumine on hirmus, inimesed lähevad katki sellest ... kurat, kas mina suhtlemissurve all olin siis kogu aeg katki? Kas ongi päriselt nii?!
Ei, midagi on küll.
Praegu lähen ma turri noore mehe peale, kellest siiski rase ei ole, sest mulle on arusaamatu piinamine teda iga päev või isegi üle päeva näha. Ma ei taha, ma tõesti ei taha! Miks sa ei või messengeris kirjutada nagu normaalne inimene?! Ma võin sind näha ja katsuda, kui seksiks läheb, aga lihtsalt niisama kohtuda?! MIKS MA PEAN NII RASKET ASJA ALAILMA TEGEMA???

Kuid Enne Rongi oli iga krdi päev vaja kokku puutuda koolikaaslastega, patsientidega, teiste töötajatega perearstikeskuses ja ma kohusetundlikult käisin isegi eraldi seltskondlemas, sest nii ju tehakse. Inimesed teevad sedasi, see peaks nagu teoreetiliselt õnnelikumaks tegema, nii et teen ka. Raske? Nojah, aga kindlasti muudab mu tegelikult lõpuks õnnelikumaks! 
Mul on siiamaani segadus oma tunnetega, sest ma ei saa selgelt aru, mis on otsene rõõm ja mis kergendus teemal: "See on nüüd möödas, ma olen kodus, uks on kinni ja keegi ei saa mind enam kätte!"
Ma ei tee kergelt ja kohe vahet, ma pean süüvima, tunnetama ja siis mõistan. Oh, mul oligi tore!
Oh, olen rõõmus, sest see on nüüd läbi. 
Või mõlemad. 
Kergenduseta pole pea kunagi. Tulen seltskonnast, rõõmustan, et seda enam pole, kojureis on samuti selja taga, turvaline ja hea on olla.
Selleta, et oligi päriselt tore, on palju kojujõudmisi. Et ei olnud otseselt jäle, ei tähenda veel, et oleks tore olnud, eks ole. 
Ja kohtumise jäle olemiseks ei ole vaja vägistatud saada või kellegagi teravalt tülli minna, eks ole. Jäle on teiste inimestega lihtsalt siis, kui ei ole hea. Kui ei ole hea vestlus, kiitmine targa inimese poolt (kui pole tark, on veits piinlik), tähelepanu keskpunktis olemine või just see terav tüli, warriori-moment, mul on halb.
Sest inimesed kurnavad. Sest kui nad on mu ümber, ma olen kogu aeg neile häälestatud, loen nende märke, mis neile meeldib, mis mitte, neid on nii palju ja jube raske on kaevata sellest võõraste tunnete, tahtmisete ja oletuste, arvamuste, eluks-vajalike-maksiimide hunnikust välja ja eraldi tõsta omaenda vajadused ja tahtmised. 
Nii et ma olen niisama-istumiste ja üksteisele naeratamiste järel läbi nagu käbi ALATI.
Mine ära, väga väga naine. Mine ära, mine koju! 
Kusjuures ma olen hakanud seda tegema või üldse mitte kohale minemagi. Olen hakanud endaga hellem olema ja mitte end sundima kogu aeg. 
Aga ikkagi ajab kõhukoopas kuumaks kellegi jutt, kuidas tal on nüüd NII RASKE.

Kurat, ma ei saanud aru, kui raske mul oli, ma ei adunud üldse, et teisiti saaks, te ei saa aru KUI õnnelikud te olete!!!

Te ei saa aru. 
Nojah, ja ma olen häiritud, sest mina ka ei saa(nud) aru. 
Ma mõtsin, et minu moodi eksisteerida ongi normaalne. Et elu ONGI võitlus ja kannatus. Kõigile. 
...

Elu on raske

Loen internetti läbi teemal "viljastumine" ja juba olen avastanud, et minu "ahhaa, mul on ovulatsioon!" ei saa nende meelest ovulatsioon olla, sest liiga ruttu peale menstruatsiooni. Ovulatsioon võib toimuda "isegi ainult kümme päeva pärast menstruatsiooni algust!", kui inimesel on lühike tsükkel.
Aga minu hinnangul minu oma leiab aset 7.-8. päeval. Phmt lõppeb vere tilkumine ära ja siis kohe varsti OV algabki, ja see ei ole ametlike juttude järgi üldse võimalikki.
Ning kuna mina usun teooriat alati, kuni praktika pole asjade selgelt teistmoodi toimimist näidanud (ja kurat, ON nii palju kordi nii paljudes asjades!), ma juba hakkan mõtlema, et olen kõigest valesti aru saanud ja pff. 
Oeh.
Testi tegemiseni jätan veel mõned päevad, sest tahan tulemust nähes kindel olla, mitte mõelda: "Nojah, aga vbla kolme päeva pärast ikka ei oleks negatiivne?" 

Saate aru, kui ma midagi ei tunneks, mul ei oleks raske uskuda, et noh, ei tule titat, mis teha.
Aga ma tunnen asju. Jah, osa neist saab panna AD-dega lõpetamise arvele (ärrituvus, teistmoodi suhe unega, isud), aga mitte kõiki. Noh, kammaan, kui tõenäoline on, et AD-d mõjutasid mu emakakaela asendit ja nüüd on see teistsugune?! Või erutumisel tekkiva märgolluse konsistentsi?
Elik kui ma testi teen ja see on negatiivne, olen PETTUNUD. 

Ja olengi. Miska ma vähemalt ei taha seda pettumust mitu korda läbi elada. Ootan, kuni test eeldatavalt õiget asja näitab. 

Noormees on minust selgelt sisse võetud. Ma olen juba kaks korda üritanud temaga suhtlemist lõpetada, aga ma ei saa hakkama. 
See on nagu kutsikat jalaga lüüa! Ma ei suuda jääda kindlaks ja kompromiss "kord nädalas saame kokku" tõi kaasa, et näiteks täna kutsus ta mind kolm korda õue. Oli korjanud põldmarju ja õunu ja ostis mulle shokolaadi ja "millal me jälle omaette olla saame" ja no ... nii kahju on!
Kusjuures ta "saab aru", et mulle on uus info raske. Ja uued olukorrad. Ja läks ära ilma kuupäeva ja kellaaega "omaette olemiseks" kuulmata. Aga mul on ikka nii kuradi kahju!

Mõnes mõttes ma OLENGI kõige parem asi, mis temaga juhtunud on.
Mõnes mõttes kõige halvem.
Elu on nii keeruline, eks ole.

Elutaoline

Käisin rolli mängimas. 
Seeaeg, kui mujal toimus mäng, erinevad hõimud ja fraktsioonid tegelesid elamise ja kummalise Instituudiga haakumisega, mürgialadelt imeliste aarete kättesaamise ja omavahelise suhtlemisega, olin mina metsas. Otsisin siniste õhupallidega tähistatud saakloomi.
Kuna ma ei tahtnud tagasi tulla enne, kui olen vähemalt ÜHE looma leidnud (mõte seda õhkrelvast tabada muutus järjest ebaolulisemaks sedamööda, kuidas mu lootus ühtegi looma kasvõi näha kahanes), sõin, pikutasin päikese käes ja nautisin ilma, mis polnud liiga külm, liiga palav ja just selles kohas, kus pikali viskasin, polnud ka sääski.
Veetsin sedasi palju tunde.
Teisi mängijaid sel ajal kiibistati, uuriti, ankeedid ja väikesed testid - ent KIIBID kui "appi, mis nad tegid meiega?!" ajasid rahva hulluks. Kiibistatud tegelastel ja nende sõpradel-tuttavatel tekkis tohutu paranoiareaktsioon, nii et oli vaja kiibistajatele  lõpp peale teha.
Tüübid arutasid, närvitsesid, fraktsioonid ja hirmud - ja viimaks puhkes lahing. 
Sellest ma vist midagi isegi kuulsin, sest olin tagasiteel (ikka polnud ühtegi looma leidnud, aga õhtu oli ka juba), kui mingi väga sedamoodi heli hakkas, nagu lastaks kuskil airsoft-automaati. 
Aga mänguplatsile tagasi jõudsin ajaks, kui ka lahing oli läbi ja toimus kõigest: "Kas te nüüd võtate kiiibid ära? Kui ei võta, laseme teid maha!"

Tegelikult väga reaaleluline - inimesed lähevad täiesti lolliks mingite kiipide pärast, mis mängus tegid lisaks põhjalikule keha tervise taastamisele ja hoidmisele kahte asja - sa ei saanud Insituudi töötajate vastu vägivalda kasutada ja sa ei saanud enam valetada.
Aga inimesed hullusid. 
Reaaleluline kiibikartmine tundub umbes sama mõttekas - selle vahega, et mängus vähemalt pandi tõesti inimestesse kiipe, mis nende käitumist modifitseerisid. 
"Vaba tahte võtmine!" ja "Nad tahavad meid orjastada!" ja "Peame nad kõik maha tapma, NEMAD on agressorid!" (kuigi teie, khm, ründasite, khm). 

Pildi autorit ei tea, aga hoolimata teise inimese näost siin
keskel suures plaanis otsustasin: just see foto! Et te vähemalt
veidi saaksite näha ka ilusaid turviseid, mehhaanilist kätt
ja muid asju. Mina käsitööd teha ei jaksa ega taha,
see ei ole mu lemmik - 
aga kohalikult larpimaastikul on palju inimesi, kes TEEVAD
innuga ja ilusasti.

Ma näen ühte enam-vähem mõistetavat kiibikartjate pointi - et kui SUUDETAKSE teha inimkäitumist modifitseerivaid mikrokiipe, krt, mida siis veel osatakse?! Mida ma teiste inimeste poolt VEEL karta ja oodata peaksin taipama?! Täna mikrokiip valetamise vastu, homme ... 
Nojah, aga mis homme?
Et ... olgu, suudetakse teha veel rohkem halba. 
Aga miks seda peaks ellu viidama? Kes sellest võidaks? Miks peaks kellelgi  parem olema, kui inimestel üldiselt on halvem?
Pigem on võimalik, et kui mingil grupil on suutlikkust teha sääraseid kiipe, nad kasutavad oma oskusi, üritades maailma paremaks teha. On ju loogiline? Sest nemad elavad ka siin, neil ei ole mingit rõõmu sellest, kui maailmas halvem elada on, ergo tahavad maailmale parimat.
Tõsi, vbla nad teevad vigu. 
Inimesed ikka teevad vigu.
Samas - see ei ole ju midagi uut?! Vead koos kiipidetegemisvõimekusega ei ole tõenäoliselt suuremad kui vead ilma kiipidetegemisvõimekuseta.  
Tegelt kaa. 
Tegelt kaaaa! Ma päriselt usungi seda!

Mängus võideti Instituuti, tapeti kõik doktorid maha, ainult üks, kes sai hingelt kohalikuks, pääses. 
Mingil määral on see võibolla õigustatav Instituudi töötajate poolt teiste "aborigeenideks" nimetamisega ja "me oleme ülemad" suhtumisega. 
Aga ausalt - mida rohkem ma mõtlen ja tunnetan, seda kindlam olen, et nad olidki paremad ja targemad kui nende ründajad, "aaaaga nemad alustasid ju!"-agressorid. 

Jah, phmt ongi inimesed kui "ma pean vaba olema ja järsakust alla kukkuda saama"-telder mustangid massiliselt. 
Kusjuures - DISCLAIMER - mina hindan vabadust VÄGA kõrgelt. Lihtsalt ma ei arva, et see oleks oluliselt piiratud mõne-kolme-isegi kümne teemaga, kus mu käitumist kontrolliks mingi kiip. 
Mu käitumist kontrollivad nagunii seadused, tavad, kultuur, kus elan, raadiosaated, mida mu tuttavad kuulavad (mina ei kuula), blogid ja raamatud, mida loen jne. 
Kui ma poleks õppinud ise oma valikuid tegema, välistest mõjutajatest mööda hiilima, vaikima valetamise asemel, tegema asju täpselt nii, nagu mina tahan, andes keisrile keisri + jumalale jumalala jao ja ometi enamuse endale jättes, ma oleksin juba omadega perses. 
Hiilida ümber mingi kiibi takistustest ei saa olla oluliselt raskem kui juba ammu ise võetud ideega "Ma ei valeta ... nii et kuula hästi, mida ma just ütlen!" mitte valetada. 
Pff, inimesed ... oeh!