Elukad ehk vabade assotsiatsioonide rida

Laps, keda hoidmas käin, ütles kajaka kohta: "Kaak-kaak!" sellise häälekõrguse ja intonatsiooniga, et tundsin kohe kajaka hääle ära.
Pealegi tegi kajakas kohe seepeale samuti: "Kaak-kaak!" ja ma leidsin, et "kajakas" on onomatopoeetiliselt täiesti hea nimi. 
Hei, vahel ta ju kiljub ka: "Kaja-kaja!"

Kas ma olen sellele ka varem mõelnud?
Kusjuures vist olen. Aga mitte üles kirjutanud. 

Rul on just öine mürgeldamispooltund alanud, nii et ta jookseb peaga vastu seinu (hääle järgi vähemalt) ja mängib pastakaga, mille ta enne raamaturiiulilt maha katkus. 
Üldiselt viitsib ta mängida asjadega, mille on enne kuskilt maha ajanud ja mis teevad põrandal veeredes-libisedes ka natuke müra, näiteks metallist kõrvarõngad, küünelõikaja, pastakad, pesulõksud ja lusikad. 
Asjade vastu, mis juba põrandal, näiteks metallist kõrvarõngad, küünelõikaja, pastakad, pesulõksud ja lusikad, ei tunne ta järgmise mürgeldamissessiooni ajal enam mingit huvi. Peab saama maha ajada ja siis raevukalt jälitada. 
Vahepeal oli meil ka pall, vildiga kaetud pinksipall, mille sees mingi kellukesemasti klõbisev värk, aga Totoro hammustas selle nii lömmi, et ta enam üldse ei veerenud ja siis lihtsalt seisis kurvalt. Ükski loom ei huvitunud.
Totoro peale ei saa ka  pahandada teemal "palli lömmihammustamine", sest kui tema poleks seda palli tänavalt leidnud, erutunud ja suhu haaranud, meil poleks seda üldse ja iial olnud. 
Ma ei ole eriline loomadele mänguasjade ostja.

Kuna ma Ru juba kõne alla võtsin, mainin ka, et ta sõi täna üksteise järel ära neli kooritud mandlit (neid müüdi kilohinnaga 13.28, nii et koduseks näksimiseks võtsin) ja üritas seejärel ära vinnata majoneesipurgi kaart, kuhu ma nagu pisikesele taldrikule neid veel kümmekond ladustanud olin. Seepeale hakkasin lõugama ja ei lasknud, aga olen nüüd natuke rabatud, KUI taimtoiduline kass ta ikka on. 
Tegelikult vist ei peaks hämmastunud olema, sest kass on varem kahel korral vahele jäänud saiaviilu närimisega ja korra katsega varastada shokolaadiküpsist. Et ta peaks olema kompromissitult lihatoiduline loom, pole keegi talle niimoodi öelnud, et ta ka uskuma jääks. 
Ja MANDLID. Saiast ja küpsisest saan kuidagi paremini aru. Kass, kes krõbistab pähkleid nagu orav, tundub päääris imeliku loomana. 

Elukad ...

... mõtlen ikka selle inimeste lolluse ja arukuse üle. 
Olen sellele palju kordi konkreetselt aastaKÜMNEID mõelnud. Ikka ringi ja ringi, suhteliselt samamoodi.
Ühel tasandil tundub, et tegelikult on kõik targad, ainult nende alustõed on erinevad ja sellest tulenevad erinevad järeldused. No et kui usud baasilisel tasemel, et kõik on üks, KÕIK ON ÜKS, siis võidki uskuda, et maal käivad tulnukad inimesi valvamas ja hoolitsemas, et nad omadega väga peesse ei läheks. Sest neil tarkadel arenenud tulnukatel on sügav arusaamine, kuidas kõik mõjutab kõike, kuna kõik on üks, ja seetõttu huvi hoida ka inimeste elu ja inimesi heana. Sest kui nad hoolitsevad inimeste eest, hoolitsevad nad tegelikult enda eest. Kõik on üks!!!
Teisel tasandil: ei, osad ikka on kriminaalselt juhmid. Kui tobe saab olla, et sihukesi alustõdesid isegi kuidagi tõdedeks, rääkimata siis ALUStõdeks pidada? Kuidas saab inimene olla koroonaeitaja?! See on nagu ... nagu mu poeg ütles: "Nagu öelda, et koeri ei ole olemas. Need, keda sa näed, need on muteerunud kassid. Koeri kui selliseid ei ole. Ja hundid ja taolised on inimeste poolt tehtud 1900 aasta paiku! Koeri pole olemas!"
Ja kolmandal tasemel tuleb: KÕIK on rumalad, sest ükskõik milliste alustõdede pealt ükskõik kui loogiliselt edasi mõelda, ALATI tuleb kuskil sisse selliseid vigu, et vaatad oma tavainimese-tarkusega ja ainult vangutad pead. Jah, arusaadav, mhmh, ta jõudis selle "EKRE on Eestile elutähtis partei ja inimesed, kes neid valivad, targad ja lihtsalt muude väljapääsudeta" mõtteni nii ja nii - AGA SEE JÄTAB ARVESTAMATA SUURED ILMSELGED TÕSIASJAD SEE JA SEE JA SEE JU?! 
Aah, inimesed on lollakad!!!
Ringi ja ringi ... 
Nüüd ma lähen jälle kolmandalt tasemelt esimese poole. 
Naljakas on end sel rajal jälgida, aga no - küllap mul iga ringiga õnnestub end täpsemalt jälgida ja uusi asju õppida. Ei tundu mõttetu (veel?), ei tundu.

Selle üle imestan ka vahel, kuidas ma nii endassesüüvinud olen. Peamiselt nurgast, et mina viitsin kirjutada endast, mul on huvi rääkida endast, minaminamina, ja mus äratavad tugevat võõrastust kõik "Miks nad sedasi teevad?!" hüüatused.
Näiteks teiste blogides, meedias, isiklikes vestlustes.
Miks ma nagu ... peaks huvituma sellest, mida "nad" teevad, kuidas elavad? Kas ma päriselt peaks NÖRDINUD olema, et nad minu silmis valesti teevad???
"Nad" alates kellegi ekspeikast kuni ekresõpradeni, trumplaste ja rihmata koerajalutajateni, telefonimüüjatest metsatöösturiteni, antivaksikutest abordivastasteni jne jne on minu jaoks kõik: "Nojah, eks nende teguviis on nende meelest parim" ja ma hädaldan ainult siis, kui mulle isiklikult kõvasti varba peale astutakse või ma tõesti näen, et kellegi on väga valus. Noh, surmale määratud loote lõpunikandmise kohustus on reaalne valu mu silmis, sellest ma hoolin ja see on minu asi.
Samas oma prügikastis võõra prügi talumine pole isegi naljakas kujuteldav valu, see lihtsalt ei oleGI mu silmis ja jaoks valu.
Et "Ära halvusta teiste kannatusi, sa ei mõista neid?" 
Sry, not sorry, ma olen ka inimene, ei jaksa kõike. Mu jaoks paistavad inimesed, kes sellistel teemadel hädaldada viitsivad, nii ära hellitatuna, et ma lihtsalt ei jaksa nende tunnetest grammijagugi hoolida. "Pole minu asi, et neil enda meelest halb on, tegelt ju ei ole!"
Mu mahv läheb peamiselt nende peale, kel mu meelest päriselt ka halb on, teiste jaoks jääb vähe. Ja selle vähese kulutan siis nendele, kes minu vastu kenad on. Neile, kes mu peale esimese suhtlusaktina karjuvad, ei jää midagi. 
Not. Sorry. 

Üldiselt aga on mu suhtumine ükskõik milliste kolmandate inimeste tegude suhtes: "Pole minu asi," ja mul on raske mõista inimesi, kelle jaoks nii ei ole.
Isegi "Miks nad sedasi teevad?!"-karjatuste põhjustatud võõrastust ei maini ma enamasti kuskil. 
Sest pole minu asi.
Inimesed elavad, nagu nende jaoks kõige parem on ja kui neile on kõige parem kaevelda, olgu nii. 
Ainult kui on mu varvastele astumisest valus, hädaldan. 
Huvitav, et sellistel puhkudel tekib alati mingi hullem: "Neil teistel on õigus, ise sa oled paha!" kommentaariumis. 
Ma nagu ei näe samasugust reageerimist kõikvõimalike teemade all, kus minu reaktsioon oleks: "Nojah. Pole minu asi." Seal hoopis kiidetakse kaasa, et X, Y ja OHUJFGE on mölakad jah, mulle käivad ka närvidele. 

See on mingi teistmoodi sisemine tunnetus vist. Kas vaadata peamiselt enda sisse või endast välja. 

Muusikapala pole millegagi seotud, mulle lihtsalt meeldib.

Suvine, veel kord

Käisin sünnipäeval.
Hea sünnipäev. 
Kuna õnnestus ühelt teisel-päeval-tulijalt välja anuda uus pakk ibukat ja teisel ööl otsustas õhutemperatuur langeda, polnud isegi füüsiliselt väga piinarikas.
Ainult veidi piinarikas.
Kohtusin ammu tuttavate toredate inimestega, tutvusin mõne uuega ja kokku oli: "OMG, nii tore on olla inimeste seltskonnas, kelle jaoks ma ei pea end arusaadavaks tegemiseks sobivalt rumalamaks tegema!"
NII TORE!
Tantsisin, ujusin, tammusin üliarvukate veetaimede otsas, jõin ühe 0,33 ml pudeli siidrit päevas ja sellest piisas, et tahta tantsida-tantsida-tantsida kogu aeg kui joove, vestlesin tuttavatega, vestlesin võõrastega, avastasin, et mul on inglise keeles lobisemisega probleeme, siis avastasin, et mul on täpselt samasuguseid probleeme ka eesti keeles, järeldasin, et olen väsinud, sain teada, et olemas on aeropress ja vaatasin pääsukesi ja kutsikat ja iidvana koera, lugesin, sõin pistaatsiaid ja liha, olen VÄGA rahul.

Mõnikord on ikka hea üritustel käia.
Kuigi avastus, et inimesed tegelt käivad targad ja mittetargad on teatud seltskonnaga võrreldes veider anomaalia, oli taas valgustav. 
Olin juba suht veendunud, et inimesed TEGELT on mitte lihtsalt lollakad, vaid hästi lollakad mõnede natuke helgemate eranditega - ja siis on korraga terve seltskond selliseid erandlikke?! 
Oo, vau. 
Olin unustanud.

Lisaks: jälgisin ennast ja üldist inimtausta ja -käitumist seal ja sain aru, et häh =) 
Ma ei räägi, kui mu arust teised on
a) targemad kui mina - kuulan hoopis huviga
b) minuga suht sarnased, kuigi vbla mõnes nüansis teistsugused - mis ma peaksin nende pisiasjade pärast seletama hakkama või? Kelleks te mind peate?
c) rumalamad kui mina - ega ma mingi õpetaja ole! Ega ma palka saa selle eest, et kedagi ümber veenan.
Ma räägin ainult siis, kui teised avaldavad huvi. "Aga mida sina sellest arvad", küsivad küsimusi, investeerivad mitte ainult oma hääle kuulamisse, vaid suhtlusesse spetsiifiliselt just minuga. 
Ilmselgelt sellepärast mul ongi armas-kallis võrgupäevik. Sest seda loevadki inimesed, keda huvitab, mida mina arvan. 
Jai!

Oh, ja seal oli kohv!
Oot, ma räägin teile sünnipäevakohvist. 
Mitte et see oleks kõige tähtsam, aga hästi piiritletav lihtne lugu.

Kohvi tegi R. See on nii naljakas ja armas ja kaunis, kuidas täiega ongi olemas siuke asi nagu "kohvipede" ja see on R., aga ma ei ütleks talle seda, sest ta ise ei naudiks seesugust väidet. Pahaks ka ei paneks, aga ta pole üldse siuke inimene, kes naeraks või karjuks või erutuks vms.
Ilmselt ta kergitaks viisakalt suunurka ja ei ütleks midagi, kui ma kohvipede-jutuga välja tuleksin. Võibolla peaks mind vähe tobedaks, sest tegelt ta ei ole ju mingi kohvipede, vaid mõnede asjade osas väga täpne, metoodiline ja hoolikas - ja nende asjade seas on ka kohv. 
Aga noh.
Jah.
Ta tõi kaasa oma veekanistrid, sest sealne vesi pole hea, umbes 5 eri sorti kohvi kuskilt peenest röstikojast ja aeropressi.
Ja siis, saate aru, osutus kohalik veekeedukann avariiliseks. Ei ajanud vett keema, vaid kuskil 80 kraadi juures lülitus välja. Hakkas uuesti keetma, kui oluliselt jahedamaks läks, ning jõudes taas umbes 80 kraadini, lõpetas.
Me teame, sest X-l oli kaasas kiirtermomeeter-massin.
Ja R oli nii kurb ja hädas. Tegi selle liiga külma veega ja: "No ... pole isegi väga halb ... aga mingid maitsenüansid on puudu!"
X: Olgu. Ma arvan, vaja minna Järvakanti poodi ja osta sealt veekeedukann."
R: "Nojah, ja mis me teeme sellega siis?"
X: KOHVI!!!!

See oli minu nädala nali, seda ma naeran veel mitu päeva. Olen neli korda lampi vaikselt omaette naernud. Meenutan neid nägusid ja hääli ja ... olgu, nüüd olen viis korda.

Aga R: Ei, ma mõtlen, pärast. Kas kellelgi on kann puudu?
Kuna ärkvel olime aint mina, X ja R (mina, sest majas läks rõvepalavaks, nemad, sest R ei saanud tol ööl üldse eriti magada ja X on lihtsalt siuke varaärkaja), siis ei olnud kellelgi. X-l oli üks üle, sest "see oli veits kole", aga kuna X on ka on suutlik ja otsustav, oli ta "no jätame siia, selgelt neil on kann puudu!", nii et poodi ta kadus.
R. tegi pärast igaühele tema soovide järgi kruusitäie või ka mitu, ja see oli imeline.
Ma ei teadnudki, et kohvi kohta võib öelda "puuviljane" ja see on jumala hea jook ikkagi, mitte mingi veider õhukese maitsega hapu vedelik.

Aga jah, see oli siis lugu sünnipäevakohvist. Ma lähen nüüd duši alla ja siis uuesti magama, sest no: sellised üritused ja mina? Ükskõik kui tore mul on, pärast olen VÄSINUD.

Oleb, nagu oleb

Olgu, võtan sõnad tagasi - ei ole suht helge pea ka noorukese kohta. 
Tähendab, VÕIBOLLA ikkagi on, sest ma ei mäleta eriti, KUI rumalad inimesed olid ses eas, aga ... et enne hommikueinet võib uskuda kuut võimatut asja, kõlab hästi. Aga kui kogu su maailmapilt sedasi moodustub, võimatute asjade kuhi + jaburad eelarvamused, sa loed Objektiivi ...  
Teema avaliku arutamise lõpp. 
Jätan teisele inimesele pisut privaatsust. 

Ja noh. Natuke aega ka veel. Sest seksida on ikkagi meeldiv. Pärast nii pikka pausi on vaja veidi rohkem kui üht korda + paari käsikiimluse-episoodi, et järje peale saada. 

Kolmandat moodi öeldes: kui ma just rasedaks ei jää või ta ootamatult tülikaks ei muutu, te ilmselt rohkem mu seiklustest noore mehega ei loe. Sest ma ei kirjuta tast rohkem.
Sest ta ei muuda mu mõtlemist ega elu ja ainus hirmus võimalus on, et armub ära - aga ma loodan, et mitte. 
Ei taha teisi kannatama panna.

Muidu: tegelen võitlemisega. Vägistamissõprade vastu nt (ma olen täiesti löödud sellest, kui palju ja kui kirglikke vastukajasid "ainult emotsionaalne möla, öäkk, miks sa jagad seda?!" on sellele Sass Henno artiklile isegi mu fb-sõprade sõprade seas).
Kusjuures mõned sedasorti vastukajajad - leebemad - on päris sõpradelt ka.
Kuidas saama pealtnäha päris tore inimene päris toredast perekonnast sedasi küsida?! Mis tal viga on?! 
Ja miks mina seepeale võitlema asun?
Sest muidu on veel halvem olla. Mul hakkab halb seepärast, et "miks inimesed on inimesed", ja kui ma midagi teen siis, on mõnevõrra parem. Ehk jagan statisikat, kaitsen artikli esmajagajat jne. 
Aga algjubedus "miks inimesed on inimesed???" jääb. 
+ korralikku statisikat on netist jumala raske leida. 

 Aga konditsioneer päästab mu elu edasi. Krt, ei taha mõeldagi, kui halb muidu oleks. 

Loen Le Guini raamatut ja päris hirmus. Mitte raamat, raamat on hea, aga enamikku neist lugudest olen ma varem lugenud. Fantaasia andis välja ja suures osas on isegi tõlge sama - Eva Luts on ka Varraku versioonis enamiku lugude tõlkija. 
Ja ma mäletan NII VÄHE. Pisikesi asju siit-sealt ja millegipärast ühe loo - "Teemant ja Tumeroos" - kulgu ja lahendust. 
See on natuke realistlikum armastuslugu, kui nad enamasti on. Ja räägib vaikselt ka multitaskimisest kui heast asjast. 
Aga ehmatav on, KUI vähe ma mäletan. 
"Ei, seda ma ei ole lugenud, raudselt oleks meeles!" oli mu esialgne reaktsioon, aga kui järgmisest ja järgmisest loost olid mälestused: "Oli vist midagi, jah", hakkas järjest enam tunduma, et ma lihtsalt ei mäleta. 
Vat vahel teeb hea mälu sellist tünga. Olen jumala kindel, et siukest asja pole olnud, ma ju mäletaksin ... aga reaalsuses tegelikult on. Lihtsalt millegipärast on mu aju otsustanud, et just see pisike, ent tähtis asi võib välja libiseda, kuidagi on sisemus otsustanud, et SEE ASI pole meelespidamist väärt. 
Ja need Meremaa jutud on ometi jumala head! Malbed ja sõbralikud, huvitavad ja naisiväärtustavad kogu selle esimese kolme Meremaa osa naistepõlguse otsa. Ja mida mäletan mina? Mõnesid nimesid, mõnesid pealkirju ja sedasama meeldivat õhkkonda, kuhu on rõõm tagasi minna.
Hämmastav. 

Haa, ja fännikirja kirjutaja võrdles mind ka Le Guiniga, HAA! 
Ma iga kord imestan veidi, kui keegi, keda ma pean intelligentseks inimeseks ja hea raamatumaitsega kodanikuks, ei ole mõnest tema teosest eriti vaimustatud.
Mulle meeldib talt kõik. Meeldivad isegi 3 esimest Meremaa romaani, aga ma pole võtnud neid rohkem üle lugeda, sest noh. "Nõder nagu naisterahva nõiavõim, nurjatu nagu naisterahva nõiavõim" on seal nii sügavalt sees ju ...
... aga võibolla tasuks. Tegelikult. Sest siis saaks need hilisemad romaanid ja jutud võtta kontekstiks ja näha, kui palju tegelikult on esimesteski tarkust ja leebust, mismoodi saab näha tõtt ja ometi mitte midagi näha. 
Võtan plaani.

Tarkus, leebus ja vaprus ning võitlemine elavad mus kõik koos.
Vbla on üks mu missioonidest elus läbi mõelda, kuidas sedasi saab, ja siis tulem esitada? 

Säärane suvine

 Minu munasarjavalu: 

- "Siin on küll üks väike tsüstike. Need enamasti imenduvad ise tagasi 2-3 kuuga. Igaks juhuks saadan teid oktoobris veel endometrioosiga tegeleva arsti juurde. 
Muidu, teil on haigekassakindlustus, miks te tasulise vastuvõtu võtsite?"
- "Eee ... no ma võtsin selle, mis tuli varsti. Sest ma hakkasin muretsema."
- "No meil on tegelikult hädaabi ka. Helistate, ütlete et valutab - ja teid määratakse esimese vaba arsti juurde. Kui hakkab sedasi valutama, kui on vaja, kindlasti öelge telefonis ja saate aja!"

Nojah siis. 
Kusjuures muidugi ma tegelikult ju isegi teadsin, et munasarjatsüstid enamasti imenduvad tagasi. Kuid jätsin mõtlemata. "Mul valutab ootamatul ajal ootamatust kohast, pole ammu naistearstil käinud ka, olgu, lähen!"
Aga vähemalt olen üle kontrollitud ja ultrahelivaadatud ja kõik on ok. No et see võttis 50 raha, no võttis. Selle eest olen nüüd murevaba.

Noore mehega me huvitume üksteisest edasi. 
Teatud moel väga valgustuslik: kui inimene mõtleb laias laastus nagu mina, aga pole üldse akadeemiline, tema tarkus on olemas, ent raamatute lugemise asemel vaatab ta videosid, soovitavalt ohtra niisama-olemise ja täitetekstiga, MIDA ja kuidas ta siis vaatab, räägib, mõtleb. 
Samas on see mulle vaimselt päris kurnav: igasugused teemad, kus me mõtlemegi laias laastus sarnaselt (näiteks: "Keskendu iseendale! Üritades teisi muuta, ei saavuta midagi"), annavad esile tulles tulemuse, et mina arutleksin neil edasi ja siis veel edasi, elu on näidanud seda ja toda, raske on selle ja tolle pärast, blablabla, aga tema jaoks on minu "teemad" valmis ja lõplikud vastused.
Nii on hea, teen nii. Kõik, mõtlemise lõpp.

Kui ma meenutan iseennast vanuses 26, siis võrdluses ta on veel niigi päris teadlik ja pädev. Mina olin ikka nii ennastsüüdistav ja ennastlõhkuv, et otsapisikene, näe, kohv, palju paisid ja kallisid, näe, kook, ma armastan sind! Ära tee endale kogu aeg haiget, ära tee endale nii palju valu, sa OLED piisavalt hea! 
Oh, PISIKENE!

See oli väga ränk aeg. Umbes täpselt ses vanuses tegin ära oma elu ainsa tõelise enesemuutmise. Hakkasin reaktiivsest inimesest aktiivseks. Põhjus: Poeglapse isast lahku minemise järel süüdistasin ainult iseennast ja leidsin, et sellise inimesena ma ei kõlbagi maailmas elama. Muidugi ei tahtnud ta minuga olemise nimel senisest kodust minema kolida, veel vähema rahaga hakkama saada, emaga tülli minna.
Ergo: teen edaspidi täiesti teistmoodi, et tema vääriline olla.
Jah, see oli kõige keerulisem asi, mis ma kunagi teinud olen. Kogu suhtumine, kogu vaade maailmale, KÕIK tuli ümber teha. 
KÕIK.
Ja oleks ma siis õnnelikuks saanud! 
HÄH!!!!

Nüüdne noormees on ... hea vaadata, hea katsuda, noor pingul mehekeha, aww jne.
Aga no kui mul korraks alguses tekkis: "Oo, fellow warrior!", siis nüüd on suhe temasse oluliselt rohkem sama kui noorde endasse. "Awww, nii nunnu pisikene!"
Ei ole erootiliselt väga stimuleeriv. 
Ent ... päris mahakandmisele siiski ei lähe. Seda enam, et noh: mehi, keda mina tahaksin, ei ole mu tahtjate hulgas just palju. Võib veel proovida ja katsetada ja värki. 
Pealegi on ta väliselt VÄGA minu maitse. Olgu, südantmurdvad silmad on puudu, on lihtsalt kenad silmad, aga mul on värk meestega, kes on minuga ühte kasvu (tema on veidi pikem), kõhnad-sportlikud ja eriboonus on asiaatlikud näojooned ja habe. 
Habe on minu täiskasvanupõlve fetish. Allakolmekümnesena eelistasin siledaid, aga enam kohe üldse mitte.  
Kuigi temaga suhtlemine väsitab mu nii ära. 
NIIIIIIIIIIIIIIII!!!!
Eile mängisin põhimõtteliselt kogu päeva arvutiga, et natukenegi kosuda. Täna ... 
Õhtul on jälle karta äärmuseni kurnumist. Isegi kui läheme ainult ujuma ja mitte midagi muud ei tee. Aga kuna eile juba oli selline päev, on täna arvata muud aktiivsust samuti. 
Maitea. 
Elu on nii ... väsitav. 

Seitsmemagajapäev vist? Seitsemevennapäev? Mis neil vahet on üldse?

Mõtlesin kondeka välja lülitada, sest olla on hea jahe ja siis vist pole vaja rohkem tuba jahutada, eks?
Seejärel vaatasin ekraani allservast, et õues on 29 kraadi sooja. 
Jätsin otsustavalt sisse. On laupäev ka, pagan, elektri hind madalam. Pealegi, selle ajaga, kui Kingdom Rushi uut osa mängisin, tõusis temperatuur õues ekraani allservas oleva näidiku andmetel 2 kraadi. Ehk nüüd on 31. 
Käisin selle käes koeraga õues, kuid kuigi oli kuum, ei olnud väga jube.

a) sest tuul
b) sest läksin heast jahedast toast ja sain ka tagasi tulla heasse jahedasse tuppa. 

Pealgi valmistusin korralikult. Lasin endale dushist külma vett pähe enne õueminekut. Koera seekord ei niisutanud, sest mõtlesin hästi lühidalt käia, aga kuna "ei olnudki nii jube", jalutasime ikka jõe ääres ka ja ta niisutas end ise. 
Samas oli õues kõndida natuke jubedam, kui ootasin, sest krt, mul tagumikulihased valutavad. Iga samm tegi pisut haiget. 
Pole harjunud sedaviisi kasutama. 
Muidu, ei ole ju üldse ebadiskreetne öelda, et ma arvan, et seks on füüsiline pingutus, kehaline töö ja kui seda mitte enam-vähem võrdselt jagada, on halb mõlemal?
Ei ole ebadiskreetne. Endast räägin ju, mitte teisest! MINA arvan nii!

Üldiselt jäin eelnevaga seoses ka mõtlema, et millest see erinevus tuleb inimeste vahel. 
Osad tahavad privaatsust ja neid segab isegi see, et inimesed teavad täiesti süütuid asju nende kohta. Et pood, kus neil kliendikaart on, nuhib nende järgi ja teab, mida tavaliselt selle kaardi alt ostetakse. Et naabermajade elanikud teavad (võiksid teada, kui keegi huvi tunneks), mis kell ta auto hommikul maja juurest lahkub. 
Sellised asjad.
Ja muidugi: "Ei tohi selja taga kellestki rääkida! Nii pole ilus!"

Noh, ja minusugused on täpselt vastupidised. 
"Nuhkige mu järel, saage must nii palju aru, et võite oletada mu järgmist sammu. Mulle nii meeldiks, kui mind sedavõrd hästi mõistetaks!"
Aga ei, tehisintelligentside üritused mõistatada, mis mulle meeldib ja mille jaoks mul raha on, on üleni naeruväärsed. Nad ei saa millestki aru!
"Rääkige minust, huvituge minust, rääkige ükskõik mida!"
Siis ma tunnen, nagu oleksin rohkem olemas. Kui inimesed teavad mind, teavad mu kohta, mul on palju vähem tunnet, et libisen maailmast välja, mind ei ole olemas, ma ei loe midagi.
Tõsi, kui inimesed teavad (arvavad) mu kohta asju, mis tegelikult tõele ei vasta, pole sellest sittagi abi.
Ma libisen maailmast välja veel kiiremini ja kindlamalt, sest minu asemel nähakse kedagi teist, kedagi, kes pole mina. Me jagame näolappi ja nime, mitte asju, mis tõeliselt loevad.
Mõelge: kas põlenud näoga ja teise nime all oleksite te ikka "mina"? Aga mille võiks ära võtta ja "mind" enam poleks?

Mul on tegelikult palju parem olla nüüd, kui olen natuke kuulus ja inimesed loevad mu võrgupäevikut tuhandete klikkide jagu kuus (umbes 15 000, oleneb kuust, muidugi), mitte sadade - napilt ühe tuhande. Olen enda silmis enam tõeline ja kohal, kui enne oma väikese kuulsuse teket kirjanikuna ja esidepressiivikuna.
Aga mõte, et ei taha, et minust räägitaks on ikka veel meeletult veider. 
Nagu ... ma ei saa sellest aru. Aktsepteerin, olen suhteliselt diskreetne, sest ma ju tahan teistele (kellest võiks kirjutada) meeldida, ent ei mõista. 

Koer magab. 
Kass magab.
Poeg magab. 
Aga isegi kui mina ka magama läheksin, seitset magajat me majapidamises ikka kokku ei tuleks.
Ma siis mängin hoopis veel Kingdom Rushi!

Ma vist ikka lähen

Ma vist tegelt ei peaks kirjutama iga kord, et lähen noore mehega kohtuma, oo, kui mul midagi deidilaadset esile kerkib, kas jah? 
Lihtsalt seekord ma ei ole elevil teemal "kas viimaks vedaski?!" Olen kõhevil teemal: "Miks ma sinna lähen üldse, selge ju, et me ei saa sõpradekski?!" 
Aga tean tegelt küll. 

Me eile kohtusime juhuslikult. Mina olin koeraga ujumas ja nemad, kaks sõpra, tulid ka sinna. Nii lapsed (jap, ma täiega hälliröövin praegu), natuke jokkis ja kuna mina olin kadunud kaua, sest ujusin, nad kammisid murelikult mu asjad läbi ja mõtlesid politseisse helistada.
Aga ei saanud helistatud. Algul kõhklesid niisama, siis pidurdas neid, et jõest ilmus välja Totoro, kes tagasi ujub alati kõvasti kiiremini kui mina, ja lõpuks tulin mina ka. 
Ja siis me vestlesime. Muuhulgas jõudsime seltskondliku küsimuseni, kuhu kaugele ma ujusin?
- No seal oli üks valges riides mees, kes püüdis kala. Ma ei tahtnud kalu ära hirmutada ja pöörasin tagasi. 
- Naah, võibolla oleksid just kalad tema juurde ajanud? Kuldkalakese, kes kolm soovi annab.
- Mida teie  kuldkalalt sooviksite?

Tolle noore mehe, kellega ma nüüd kohtuma lähen, sõber rääkis midagi armastusest ja perest ja majast ja ohkas, et ta on ainult 24, teised temavanused naudivad noorust, aga tema tahaks juba ...
Ma noogutasin viisakalt. 
Aga teine noormees ütles: Ma ei tea, mida ma sooviksin.. Ma tahaks sõda ja vallutusi, iseennast võita!

Jaaaaa kui ta veidi hiljem küsis, ma ütlesin talle oma nime ja et mul on fb. Sest noh. 
Warrior. 
Mul on pehme koht hinges teiste endataoliste osas. 
Jah, ta enne küsis mu vanust ka, sest mu asju läbi lapates olid nad leidnud pensionitunnistuse ja ma ei näinud välja nagu ülekuuekümneviiene, mkmm. Jah, tema on 26 ja no inimene EI SAA olla 26 ja minu tasemel kogenud, see ei ole võimalik lihtsalt. 
Vaatasin ta fb-d samuti ja ei tundu just eriline vaimuhiiglane olevat. Peamiselt jagamised. Inglise keeles päris nunnud tsitaadid, aga üks eestikeelne "lapsed jäävad haigeks, sest neid vaktsineeritakse"-teemal jagamine ka.
No-jah. 
Ja mina lähen ka täna õhtul koos tema ja koeraga jõe äärde taas ujuma.
Aga kena noor mees. Ja sõdalase loomuga. Ja minust huvitatud. 
Heal juhul saab seksi. 
Halval juhul käib ta mulle nii pinda, et ei taha. 
Et tema saaks mulle haiget teha?
Kammaan, ta on peaaegu poole noorem kui mina. Ei ole tõenäoline. 

Ma olen üsna kindel et lähen mitte seepärast, et tahaksin temast midagi, vaid kuna peab ju proovima, kui võimalus antakse. Äkki meeldib? 
Aga peamiselt ma muidugi olen mina ja muud ei saagi olema. 

Pillerpall

Laps (see, keda ma vahel hoidmas käin) on VEEL nunnumaks läinud. 
Tähendab, tegelt see ei ole võimalik, eks ole. Ütleme siis: tema nunnusus on nüüd teistsugune. 
Ütleb asju nagu: "Mäu!" (kassi kohta), "Auh-auh" (koera kohta), "Mämmämm" (söögi kohta) ja "Bää-bää-bää" (ei tea, mille kohta). "Puu" (ei tea, aga kahtlustan, et see VÕIB olla "Juua") ja "Tit-tit-tit" (kah ei tea, mille kohta). 
Ja no ma ei suuda, kui armas ta on, kui asjalikult kivikesi ümbritsevalt platsilt jalgrajale tõstab ja  sinna juurde: "Tit-tit-tit" seletab. 

Samas, sõnu, mille kohta mina arvaksin, et need on umbes iga tite esimesed (sest minu tütrel olid ja Poeglaps ajas üldse kaks aastat läbi umbes seitsme sõnaga [tavalised esimesed kuulusid nende hulka] ning hakkas siis kahe nädala jooksul lausetega rääkima), ta üldse ei öelnud. "Emme", "Aitäh", "See", "Anna", Ei". 
Mitte midagi sellist.
Ta ütles "Opsti!" kui istuli kukkus, vbla on see umbes samaväärne "opa"-ga, mida minu laps sülletahtmise korral ütles. Aga võibolla ka mitte. 

Igatahes on nüüd katse-eksituse meetodil kindlaks tehtud, et ka samast rahvusest lapsed, kellele räägitakse erinevaid asju, hakkavad ütlema erinevaid sõnu. Muidu ma ikka arvasin, et "Emm!" ja "Atah!" on lihtsalt mingid häälikud, mis Eesti beebidel loomulikult huultele tulevad ja siis me jubedalt rõõmustame: "Oo! Sõna!", kordame seda ja laps saab üpris ruttu selgeks, et seda tasub korrutada, kõik rõõmustavad.
Samas "opa-" asi oli ääretult veider.
Mina ei kasutanud sellist sõna enne kunagi, kuni Tütarlaps tollega välja tuli. Mina ütlesin: "Tahad sülle?" kui ta seisis mu ees, käed püsti, ja võtsin ta sülle. Kui ta siis hakkas käte püstiajamisele lisaks: "Opa" ütlema, ma muidugi võtsin sõna üle, aga siiamaani ei saa aru, kust see tuli. 
Pole isegi sarnane sõnaga: "Sülle!"
Aga noh, kuna ma ei ole ainus inimene, kes temaga suhtles, ju kellegi teise sõnavara hakkas külge. 

Muidu, mina olin see peenutsev ema, kes ei öelnud "auh-auh" ega "muu" ega "mämmämm". Mina ütlesin "kutsu" või "koer", "lehm" ja "süüa". Kusjuures ei saa öelda, et ma samas poleks näiteks pildiraamatus nähtavaid loomi iseloomustanud. Lihtsalt minu iseloomustus ei olnud: "Näe, see on lehm. Tema teeb: "Muu!"" 
Minu iseloomustus oli: "Näe, see on lehm. Temalt saavad inimesed seda piima, mida me poest ostame!"

Rääkimata sellest, et mämmämm. 
=D
Ma varieerisin sõna "süüa" sellega, et "einet" ja "ampsu" ja toidu nimetus (nt "putru"). Aga mul ei tulnud: "Mämm" loomulikult ja ega ma ka ponnistanud, et PEAN sedasi ütlema. 

Olgu, see selleks. 
Titt on ääääääääääääääääääärmiselt nunnu, tahtsin öelda. Tõsi, kui ei ole teda kogu aeg tõstnud, on viisteist kilo ikka päris ränk koorem. Peale ärkamist oli lapsuke väga rahulolematu, et ainult mingi võõras nägu siin, oma ema polegi või?! Nii et vedasin teda süles ringi, tuvastasin, et ta on vait, kui seisan nii, et ta näeb ust, ja siis seisin, laps õlal, ja väsisin ja väsisin ja väsisin.
Õnneks tuli ukse peale (mis oli lahti) naabripoiss ja siis titt unustas oma hädad, sest teist last oli nii põnev jälgida. 

...ja siis ma tulin koju, sain siin natuke õhtutseda, läksin voodisse ja enne magamajäämist tõusin uuesti, sest pojal ilmnes toidumürgitus.
Oksendas ja oksendas.
Nii et koeraga õueminek jäi mulle ja järgnes raamatulugemine vaheldumisi toetav emme olemisega, ja oi, kell veerand viis läksingi juba magama.  
Jai. 

Suvine malbus

Päris hea on olla. 
Maasikad ja ma olen NII ILUS (kuumalaine lisaümbermõõt kadus + kuna mul on lisaraha, lasin kulmud ja ripsmed "teha"), isiklikus elus on hästi ja lastega on hästi, kirjutan järgmist romaani, las Kader loeb seda eelmist, koos K-ga tehtut, mul on jahe, koer on tore, kass on ka ok (kuigi öösel ta mürgeldas nii, et Totoro tuli minu juurde kurtma, kuidas kass ei lase magada), rahapuudus ei kummita, jõevesi lõhnas mu eilse ujumise ajal nagu vesi arbuusivedelikuga, korraga mahe ja magus, värske ja malbe - ja ikkagi on ainult "päris hea", mitte "täiega hea". 
Nii et täiega heaks ei saagi, jah? 

Kuramus. 

Ainult siis, kui on mingi pimestavalt ere rõõm. 
KURAMUS!!!!
Kuulan Depeche Mode'i (kuumal ajal oli A-ha, ma ei tea, miks nad mulle jahutavalt mõjuvad?!) ja mõnus. 
Kuigi mitte VÄGA mõnus ning see tekitab mus vaikset lisanördimust. Et mis siis veel vaja, kuram?! 
Või see ongi see ... happy end?
Et kui miski otse halvasti ei ole, ongi käes? Ei, phmt kui peaksin sedasi veel teised 41 aastat täpselt sedasi elama, oleks see päris hea. Aga ikkagi on tunne, et ka sellisel elul peaks ikkagi mingi eesmärk olema, maitea, seitsmekümne kaheksasena kirjutan mingi tähtteose või tuleb mingi muu asi, sest LIHTSALT elamisena on see ju ikkagi pingutus. Mitte suur, aga igasugused pisikesed asjad: peaks ikka kooki tegema, muidu kingitud rabarber närtsib ära, ja kuigi pea ei valuta pidevalt, vahepeal ikka ibukas, ja esmaspäeval lähen last hoidma ja siis on mul ühele peole vaja kuidagi kohale saada ja siis seal kohapeal ellu jääda ja ... noh, elu, eks ole. 

Vat selles osas titt täiega aitaks. 
Mille nimel? No et see isik sünnitada-kasvatada!

Niih, rabarber puhastatud. Tärklise suhkru ja kaneeliga seisma pandud. Sõrmi lakkudes oli meeldiv maitse küll. Vbla pole mu jahe suhtumine rabarbrisse õigustatud? See on jäänud ajast, kui mulle rababrer väga maitses ja ma sõin seda nagu oblikaid ja tooreid tikreid - kogu aeg ja paljalt. 
Ja siis korraga viskas üle. 
Kõik hapud asjad. Ma ei pane roosa kala juurde ka midagi sidrunilist, minu arust on see hea kala rikkumine. Apelsin on veel hea ja mandariinide juures hindan just happelisust, liiga magus mandariin on "vale" nagu ka liiga magus õun, ent üldiselt annab hapukoor piisavalt haput maitset ja hapud taimed on "miks".
Aga jah - see rabareri-suhkru-tärklise-kaneeli segamaik oli meeldiv.

Vaatab, mis edasi saab. Kuna Ragne (see retsept, umbes-ühikutega, nagu mul tavaks) ütleb: "Süüa täiesti jahtunult!" läheb veel veidi aega. 
Kõht on küll tühi. Aga ootan, sest ... tahan!

Söön enne vaniljejäätist maasikatega, krabipulki ja röstsaia ja tomatit. 
Kunagi läheb ju kõht uuesti tühjaks ning siis on kook ootel.
Ma olen nii kaval.

Lähtuvalt sellest, et on suht hea, aga ikkagi mitte väga hea ja "A mille nimel?!", olen kuidagi ... veidras meeleolus. On nagu hea - ja samas on: "Kas see ongi kõik?! Kas nii jääbki?! Kas mõistetud olemise vaimustustunne jääbki harvaks külaliseks?!"
Kui mul "Lihtsate valikute" turjal natuke kuulsust tuli, mulle PÕHILISELT meeldis sellest tunne, et minust saadakse aru. Ponnistasin ja sel tõesti oli tulem - kuigi samas oli ka sellel teosel "Apike, mis raamatut sina siis lugesid?! MINA seda küll ei kirjutanud!"-arvustusi. Ent peamiselt ikkagi arvasin, et kui inimestele meeldib, nad saavad ilmsesti aru, mida ma sisse kirjutasin. ja mõni tagasiside pani ikka päris rõõmust kiljuma. Ebatäpne tsitaat: "Pealkiri on väga tabav. Valikud ei ole esmapilgul just lihtsad - ent mida sina siis teistmoodi teeksid?!"
Jah. See. Täpselt!

Aga ma kuidagi ... arvasin ja ootasin, et "Valikute" edu tähendab, et inimesed ikkagi saavad must aru. Ma ei ole üksi, meid on palju.
Ja ... ei.
See oli juhuslik vedamine ilmsesti.
Või ma ka ei tea, MIS see oli. 
Aga tunne, et nüüd on mulle kõik väravad avatud ja teed lahti, kui minust on korra aru saadud, jäädaksegi saama - see oli ekslik. Ja kuna ei saabunud seda happy endi, et mul on nüüd kõik hästi, mind mõistetakse igavesti ja ainult pisiasjades mitte, ma ei tea, mida veel oodata ja mille nimel elada.
Lapsest ma ses mõttes loobusin, et adopteerin ikka, aga ei looda, et sünnitan.
Paarissuhted ei ole mu forte, ilmselt ei saa kunagi olema. (See-eest on selge, et ei saa olla juhus minu tendents koguda aaaaaastatepikkusi väga häid ja lähedasi meessoost sõpru, kellega voodisse ei minda, aga kes on ... mu elus kõik hästi olulised.) 
Eks mul õnnestub kirjutada ja avaldada edasi, ega ma oskusi ju kaota - aga ma ei hakka kunagi olema rahvakirjanik, tuhandete lemmik. Et "Lihtsaid valikuid" osteti hästi, ma isegi ei taibanud, kui see parasjagu toimus. Ainult hiljem, kui teisi asju pooltki nii hästi ei ostetud, mõistsin, et "Võib öelda, et oleme üsna rahul" kirjastuse poolt tähendab, et hästi on. 

Noh, jah, aga lõpetuseks kinnitan veel üle, et hästi on. Tõega. Kõigega. 
Malbe ja mahe. 

Aina jahutab

Konditsioneer päästab mu elu. Iga minutiga, mis ta töötab.
Ometi sain päeva migreenitabletita läbi! Võibolla saan teisegi!
Kahju, et sooja õhu aknast välja suunamisega nii palju jama on. Minu viimane valik (peale õhutusava ja teibiga kolmel korral rabelemist ja ikka asi ei toimi): "Kuradile, ehk kass lihtsalt ei lähe aknast välja, seal on lõpuks toru ees, nii et natuke oleks vaja vaeva näha, ja vahepeal võib ta üldse poja toas kinni ka olla."
Kass seni ei ilmuta indu aknast väljuda. Tema ilmutab kräunu teemal: "Veel süüa!" ja innustub teemal: "Oo, inimese pai!" 

See kass käitub, nagu oleks ta sotsiaalsem kui koer. Sest koer on liiga viisakas, et tähelepanu nõuda.
Lisaks on kass minu arust kuskile mujale pissinud kui liivakasti (mis on jumala puhas ja EI haise), sest suvalistest kohtadest tõuseb kassipissi hõng ja mul on juba hallukad ka sel teemal. "Oi, jälle kassikusi! Aa, ei, need on toorvorstid, mis ahjus küpsevad."

Olen nii väsinud valutamast. Nii. Kuradi. Väsinud. 
Et valu ei ole mina? Mis seal, pagan võtaks, vahet on, pagan võtaks, kas on mina või ei ole mina, point on, et ma tahan, et see läbi saaks! Valu on valus! Aga kui see aina kestab ja kestab ja kestab ja miski ei aita, mis seal VAHET on, et valu pole mina?!
Selline poolanonüümne röögatus.
Ja konditsioneer päästab. Phmt ongi selline tunne, nagu oleksin muidu kogu aeg olnud vatiteki all, mis üle pea, ja nüüd saan näo välja ja hingata. 
Ehk: jep, palavus on nagu vaesus, täiega tunnetan paralleeli. Korraks (palavuse puhul: veerand tundi sauna on vastuvõetav ja kuigi ma pole kunagi otse saunasõber olnud, ma saan seal seltskonna pärast istutud) pole hullu, aga kui see üha kestab ja kestab, tekib tunne, et väljapääsu ei olegi, selline elu ongi. Isegi kui korraks hakkab jahe (mul üleeile kesköö paiku ujumast tulles oma palja seljaga kleidis täitsa oli) või tuleb raha arvele ja huhhhhhh, mingi üldine pidevlämmatus kestab. Kunagi ei jätku lahedalt kuu lõpuni, kui kaks nädalat suht rahulikult läbi saab, on juba hästi ja et öö otsa oleks normaalne, saaks näiteks tekiga magada? 
Oo, konditsioneer!
Kusjuures jahedama ilmaga piisaks tegelikult ka ventilaatorist. Aga kui päriselt karmiks läheb, läheb ... karmiks. Siis on kondekast väga rõõmu.
(NB! Praegu jätkub raha kuu lõpuni, riigi toetus vabakutselisele loovisikule on nii tore! Ma saan osta ravumeid ja uue koerarihma ja kingakreemi ja muid võib-edasi-lükata-asjaga-ei-põle esemeid ja IKKA jätkub.)

Aga noh - kui kuskil resurssi jätkuma hakkab, võetakse kuskilt mujalt ära. 
Seekord pole ka kuumalainet võimalik süüdistada. Et vasaku munasarja kandis valutab, viitab, et ilmselt tuleb naistearsti juurde minna. Kui järele mõelda, siis 2018 vist käisin viimati ja kord aastas peaks nagu külastama ja ... 
... aga ikkagi ei jaksa eriti. Ma ... homme panen aja. Kui olen taas jahedas maganud ning puhanud. 
Täna mitte. Mul niigi raske. Muuhulgas valutab kõht. 

Irin ja virin

Ei ole minu vastutus. 
Ei ole TÕESTI mitte kuidagi minu süü! 
Aga ...
Mingil saatanlikul põhjusel olen ma oma fb-sõprade nimekirjas pidamas mõnesid, kes mulle otse närvidele ei käi, otse väga rumalat juttu ei räägi ja et nad vahel on üle võlli sarkastilised - noh, ma kannatan selle välja, sest ega nad ju otse kellegi pihta. Ongi selline üldine lõugamine stiilis: "Mõned on ikka hästi lollid!"
Aga ajuti tulevad läbi nende kommentaaride mu silma ette postitused, mis ...

...

...

Seekord oli hoolikalt ära toodud (kirjavead säilitatud) kiri, mille sisuks oli: "Hakatagu alkoholi müüma kella üheksast, mitte kümnest". 
Kirja ennast ma läbi ei lugenud. Panin pilgu peale, tuvastasin sõna "mõttet", selge, mis seal ikka. Õnnetud hädas inimesed.
Aga õõva tekitas raamlugu, mille esitas poliitik ja reformierakonna liige, kes esiteks tõi ära selle kirja ja teiseks pani kohe püsti fb-hääletuse, et kas soovite varasemat alkoholimüüki või las jääda asjad, nagu on.
See on ikka sihuke nõrgemate mõnitamine ja poosetamine ja ... oh, mul ei ole isegi korralikke sõnu selle kohta, MIS see siis ikkagi on! Mul on konkreetselt halb mõelda, et nii kurje inimesi olemas on, rääkimata veel sellest, et nad ei häbene seda ka. Avalikult õel ja ei hakka isegi teesklema, et on kuidagi inimesesõbralik!
Sihuke on poliitik. Ilmselt saab mõne hääle ka. On enne saanud ja saab ka tulevikus. 

Miks inimesed on inimesed???

Ühtlasi olen kuumalainega juurde võtnud. Sest liigutada ei suutnud, pea valutas, nii halb, viuviu, kas kuidagi saaks paremaks ..? Hm, see šokolaadiküpsis tundub päris hea tegelikult. Veresuhkur on ka vaja üleval hoida, aga see on sihuke teoreetiline taust tundele, et šokolaadiküpsis hea.
Teen, mida vaja, et parem oleks!

Ühtlasi olen muutunud snoobiks ja leian nüüd, et teisi šokolaadiküpsiseid ei hakka üldse tegemagi, ainult need on head ja õiged!
Retsept on allpool, kerige. Fotokaamera kohta ei viitsinud lugeda ja pole siiamaani lugenud. Aga küpsised on priimad. Kuigi 425 grammi šokolaadi asemel olen reeglipäraselt 400 kasutanud. 
Valget, tumedat, piimašokolaadi vaarikalisandiga, valget šokolaadi mustikate ja paistutatud riisiga - head küpsised tulevad igal juhul. 
Taignasse läheb tume, muuga varieerisin.

Et ma juurde olen võtnud, nii hea enam pole, aga noh - ilus olen ikka =P Ja kõht kadus päeva vähesöömisega taas eest ära. (Sest ma EI TAHA enam rohkem süüa, šokolaadiküpsised tunduvad vastikud ja kuigi magadasaamiseks on süüa vaja, krabipulgad ja maasikad vahukoore-toorjuustukreemiga (jaa-jaa, tean, ei ole olematu lahjasöök) ajavad asja ära. 
Aga krabipulkade juurde majoneesi ka ei taha!
Suur muutus.)

Aga seda muutust ikka ei ole, et pea enam ei valutaks. Eile hilisõhtul oli täitsa tunne, et ohh, vohh! Käisin isegi jooksmas ja mahe ööõhk ja jaa ... ja tühjagi, öösel jälle ibukas, hommikul teine ibukas ja külmutatud köögiviljad laubale. Mingi aeg hiljem alistusin. Sumatriptaan. 
Nüüd on olemine nõrk, uimane ja kerge aimatav tuige lauba taga nagu faking PAAR NÄDALAT juba (eile õhtul oli nii hea, miks see ei säilinud?!) ja oehhhh.
Kusjuures ma ei tunne, et jahedam oleks. S.t. on muidugi, ega ma LOLL ei ole, aga ikkagi on päeval õues käia raske ja kogu aeg otsin kõndimiseks varjuga kohti. Päikese käes on liiga halb. 

Kirjandusest natuke

Vaatasin läbi vanu alleshoitud pabereid. 
Leidsin oma esimese nö. luulekogu. Väljaprinditud luuletused nime all Fat Fabilooser. 
Too nimi on ema mehelt, kes ütles mulle ükspäev tookord-ammu, et talle tuli pähe lahe nimi. 
Võtsin selle kasutusele, sest tundus sobivat.
Õnneks olin oma esimese päris luulekogu ilmutamise ajaks natuke vanemaks saanud, mitte 15, ja ei kasutanud seda enam.
Ega ks-i asemel x-i.

Aga teate mis: ma tunnen end ikka veel täiesti ära neis luuletustes. 
Seda ma mõtlengi, kui ei suuda näha lapsi kui mingit eraldiseisvat liiki, inimese röövikuid. 
Mina olin mina, mis siis, et alla kaheksateistkümnene!

Inimlik rahulolematus

Ükskõik, kuidas ma ka armastan rohtu,
ükskõik, kuidas armastan maad,
ei leia ma iial vist lohtu,
et kuidagi taevast kätte ei saa.

Või see. (Selgelt minu ettekujutus paradiisist, minu Nangijaala.)

Mina lähen ka lõpuks ära.
Liigutan kõrvu ja tõusen lendu.
Aasta ja päeva pärast olen päral.
Kõhklen. Siis võtan südame rindu.

Maandun pisikesel rohelisel tähel,
sörgin erutatult koju piki randa.
Niiske vetikas mu varba vahel
võtab kõik mu mured enda kanda.

Mul on kodu hästi suure puu sees,
okste vahel imelised viljad nagu sahvris,
õõnes mitu tuba, vann ja WC,
koristavad minu järelt sõbralikud ahvid.

Ümberringi liiv ja kanarbik ja rohi,
mõned tähepojad, keda rõõmuks vajab keha.
Mitte kellelegi haiget teha siin ei tohi,
arutame maailma asju, muud ei viitsi teha.

Et ... ma kohendasin natuke praegu. Kui sõna "ma" esines neljas reas neljast, vähendasin "ma"-de kogust kahele, kuid midagi rohkemat ei teinud - ja phmt võiksin praegugi umbes sedasi kirjutada, ainult koristama olen ise nõus. 
Ei koormaks ahve. 
14 või 41, ma olen üsna samasugune inimene. Ja ei saa aru, TÕESTI ei saa aru, mis peale ajatunnetuse on see oluline kvalitatiivne vahe minuga 27 aastat tagasi. Krt, isegi solvumus "mind ei hinnata!" oma kirjanduse laiale kivile paiskamise järel on sama!
Tollal sain jubeda trauma, kui Asta Põldmäe ütles, et "Loomingule" pole siit (minu fiktiivsest luulekogust) midagi võtta. Jap, keskkooliõpilasena arvasin, et no paremini ma ei oska ja ei saa ja kui nad ei taha praegu, ei taha kunagi.
Nüüd olen nördinud romaanivõistluse pihta, mis on seda koomilisem, et mina ise ei ole tegelt kirjutatuga rahul ja vaikselt teen seda ümber ja paremaks, ent MIS MÕTTES nemad ei ole?! Kui nad ei taha, ei taha, keegi ei mõista ja hinda mind ... siis tuleb meelde: fännikirjad ja "avastasin enda jaoks uue imelise kirjaniku" ja no on olemas inimesed, kelle jaoks ma taban täpselt õiget punkti.
Et on ka ülejäänud ... noh, pole vähe rahvast, kelle arust Bukowski ja Coelho on head kirjanikud, Reeli Reinausile on keegi isegi mingi auhinna andnud (ja ta oli ka seekordses romaanivõistluse žüriis, WTF?!?!?!) ja üldse on jumala palju inimesi, kellele ei meeldi lugedes mitte saada uusi ideid või vaadata vanu uudse nurga alt, vaid kes päriselt ja tõesti rõõmustavad, kui neile öeldakse asju, mida nad juba teavad.

Mulle on palju-palju vastuvõetavam kriitika "see ja too ei olnud päriselt usutavad, näen, kuhu ta endale lati pani, aga ajas selle maha" kui "aga miks ta kirjutab SEDASI, miks ta ei kirjuta teistmoodi, miks ta ei kirjuta nagu need teised?" 
Sest ma ei suuda, ma ei taha, mulle ei meeldi ja mul on halb lugedagi, rääkimata ise samasuguste juurde kirjutamisest! Jätan pooleli ja judisen õudusest, kui meelde tuleb. 
Veronika Kivisilla on ka ju ... tunnustatud kirjanik. Olgu, Reeli Reinausiga võrreldes on ta üsna okei tegelikult kah, kuid ... 
võeh. VÕEH!!!!

Miks ma ainult teistest Eesti naiskirjanikest räägin? Aga mehed?
Ausalt: ma lihtsalt ei tunne nende raamatute peale nii tugevaid tundeid. Jah, oli raamat, jah, lugesin, mhmh. Ei olnud imeline, ei olnud kohutav, ei kahetse, et ette võtsin. Läbi lugesin, kuid midagi enamat öelda ei ole. 
Üldse loen ma tänapäeval nii vähe ja umbes pooles ulatuses raamatuid, mida juba lugenud olen (kui ma tean, et on hea, mul on hea turvaline tunne üle lugeda ja taas nautida!), et ega ma väga kursis olegi, mis toimub. Aga kui hästi öelda, siis: see Kell Rajasalu lugu on imeline. I-me-li-ne!

Oot, "laps" on laps, sest ajatunnetus?

Nagu kursavend Mikk Tarrastest veel vähe oleks, on mu esimese ülikooli aegsest sõbrast (lõpuks me küll enam ei suhelnud, sest tema naiseks saanud minu korterikaaslane ja endine sõber solvus mu peale ja kolis välja, Helmetiga kokku) saanud Tuntud Pervertõpetaja. 

Mis kehutas mind mõtisklema teemal: "Mis on laps?!"
Sest see natuke, mida ma tema enda sõnadest artiklist lugesin ja kunagist Helmetit meenutades ka loogiline tundub ja nii edasi ja tagasi, on tunne, täiesti ehe ja aus tunne: "Ma ei tee ju midagi valesti, ma näen neis [tüdrukutes] inimesi! Ehedaid inimesi, mitte lapsi!"
Sest "laps" on keeruline sõna tegelikult. 
Mida "laps" tegelikult tähendab?!
Lapsega ei või seksida ega üritada neid "ära rääkida", sest see on alati ärakasutamine. Lastele ei kehti kriminaalkaristused üldse samal moel, kui täiskasvanutele (ja kui kuskil kehtivad, on tegu ebainimlike, hukkamõistetavate seadustega, inimõigused ei ole järgitud). Alaealised ei tohi alkoholi  juua ja suitsetada, sest pole küpsed otsustama, et just seda nad teha tahavadki. 
Ja vähemalt minu jaoks sellal, kui mina laps olin, tõlkus see ideesse: "Lapse teod ja tunded ei ole päris, ei ole ehtsad. "Laps" ei ole päris inimene. Päris inimeseks, kelle tunded ja teod midagi ka tähendavad, kelle sõnu usutakse ja kel on õigus enda üle otsustada, saadakse täiskasvanuna."
Ehk lühidalt:

laps ei ole inimene

Mitte päriselt. Mitte nii, et tema tunded, sõnad ja tahe loeksid ka. Laps peab koolis käima, ei saa valida, kas tahab või ei taha. Laps peab ... igasuguseid asju, ei tohi igasuguseid asju ja kui ta mässab, üritab oma tahet tähtsaks pidada, öeldakse talle, et ta on laps veel, saab täiskasvanuks, siis teeb, mis tahab. 

Samas, olles elus teatud hulga lastega kokku puutunud, muuhulgas ka ise laps olnud (mitte et ma kunagi väga oma lapsolemist afišeerinuksin, ma pidasin lapsolemise rõhutamist nagu kinnitamiseks, et olen vaimse puudega ja otu), mul ei ole mingeid kahtlusi ka, et lapse tunded ON ehedad ja päris.
Neid ignoreerida on julm ning rumal.
Kas siis ... lapse tunded on nii tugevad, et ... maitea, et neid ei saa mõistusega kontrollida või midagi? Vähemalt võivad olla nii tugevad? Ja siis seadused on nagu ... mõistus? "Lapsehoidjaühiskond" on "inimeste tunded on üldse liiga tugevad, me reguleerime mõistusega!"
Jajah. Ja samas "mõistus" on muidugi üheseltmõistetav ja lamemaalased ja vaktsiinivastased on ju ka täiesti mõistlikud täiskasvanud! Mõistlikud ja mõistuslikud, üldse mitte tunnete küüsis, mis on peamine ...

Oot, ei.
Nagu ma olen juba arutlenud, et ole tunded ja mõistus üksteist kuidagi välistavad. Mõlemat võib olla üpris palju ja korraga - või ka üpris vähe ja ikka korraga. Tuim napakas, eks ole, mitte eriti harv nähtus. 
Kusjuures eriti koomiline on, kui sihuke hakkab sulle asju mõistuslikust seisukohast esitama, sest kuna mul on tunded, ma ju ometi ei suuda ka algeliselt mõelda, mkmm! Kõik need triviaalsed ideed on mulle täiesti uudsed ja ma ei ole neid kunagi kuulnud ega nende üle mõtelnud ega neid "prügiks" klassifitseeerinud, mind peaks ikka valgustama nende suhtes, onjo?!
Ok, aga ... Ideaalis oleks igal lapsel olemas täiskasvanu, kes kinnitaks. et see on väga halb ja kurb, et tal on paha, kes tunnustaks tema vajadusi ja ihasid, aga paneks need natuke kontrolli alla ka. Ütleks: "Ma mõistan, et sa tunned ja tahad praegu nii. Aga inimene sinu vanuses kasvab väga kiiresti ja aeg, mis minu jaoks ei tähenda eriti millegi muutumist, tähendab sulle võibolla poole isiksuse teistsuguseks saamist. Seetõttu keelavad seadus ja terve mõistus sul teha otsuseid, mis jäävad sind kauaks mõjutama - praegu, kuni sa kogu aeg muutud ja mõne üürikese aastaga täiesti teistsuguseks minna võid. Mitte et sa praegu ei ole tõsiseltvõetav - oled ikka. Lihtsalt ei sina ega keegi teine ka tea, mida sa näiteks poole aasta pärast tahta võid ja seega on su elumuutvate otsuste tegemise võimalus piiratud."

Nii et ... lapse tunded on päris kogu aeg. Ja ei ole isegi eeldust, et saab täiskasvanuks, on rohkem mõistuse kontrollitud vms - ega ikka ei ole küll nii, inimesed on ka täiskasvanuna vahel sageli kohutavalt ebamõistlikud. Ja ebamõistuslikud (mis ei ole üldse sama asi).
Aga ajatunnetus on teine. Kolm kuud, mis lapsena näib igavikuna, on täisealisele juba ettekujutatava mahuga ajaports, eks? Jah, muidugi ma vaatan praegu aja möödumisele veel kõvasti teistmoodi, kui kahekümnesena. Tollal ... mul on meeles, et kui rasedaks jäin, ma olingi kogu oma ettekujutatava tuleviku rase. Et see laps kunagi sünnib ka, oli nii kauge tuleviku muusika, et ma ei kujutanud seda päriselt ettegi.
Aga lapsena? Jestas, üheksa kuud oli terve ... no ma olin põhikoolis, kui võimatu oli isegi mingeid pisikesi plaane teha kaugemale kui nädal ette! 
Krt, mul on PRAEGU nii, et ma ei suuda pikki plaane teha, sest no ... aasta pärast võib ju kõik muutunud olla! Vbla on tuumasõda alanud, vbla sain katuselt kukkuva tellisega pähe, vbla jään auto (khm, või rongi) alla ...
Ja ma olen 41. Ei muutu vähemalt ise enam aastaga kuigivõrd. 

Nii et laps olemine ei ole mitteinimene olemine mitte kuidagi. Lihtsalt see on muutuste aeg ja pika perspektiivi otsuseid ei tohi teha. 
Krt, vaata aga. Täiesti loogiline!

Ilm

See ei ole isegi naljakas.
Olgu, natuke, nii Mona Lisa jagu muigama võtab, et inimesed lähevad VABATAHTLIKULT "soojale maale päikest saama".
Ja mul on siukeste ilmadega alati permamigreen. Isegi kui ma ei lähe toast väljagi enne 9 õhtul, joon palju vett ja sunnin end isegi sööma. (Isu muidugi ei ole, ent olen märganud, et kui vereglükoos väga langeb, hakkab pea VEEL ROHKEM VALUTAMA.) Tabletid aitavad ainult natuke. Igasugused veidrad kohad hakkavad kaasa valutama, hetkel näiteks vasak munasari.
Iga krdi kuumalaine. 
Kunagi käisin Drachenfestil, sellest on unustamatult õudsed mälestused võtmes "kuumalaine, peavalu, ainult duši all oli natukeseks parem".
Nagu ... kas need inimesed, kes on: "Oo, jess, viimaks ka minu masti ilmad!" saavad külmalainete ajal päevi ja nädal otsa kestvaid migreene, tahaksin ma teada?! Sest kui nad saaksid, oleks asi mu jaoks tasakaalus - vahepeal on sul hea ja mul halb, siis jälle vastupidi, olgu. 
Aga minu arust nad virisevad niisama. Lihtsalt: "Mulle ei meeldi külm!" Aga mul on konkreetselt valus kuumas, ma KONKREETSELT ei suuda mitte midagi teha. Ei saa isegi magada, sest liiga palav on. 

Näide jaburast

Praegu on kusjuures veel okei. Valu tõmbas tagasi, kui kaks tabletti sumatriptaani hinge all lihtsalt istusin duši all tund aega ja lasin veel endale peale joosta. Vahepeal panin duši kinni, jahtusin (vannitoa ukse jätsin ettenägelikult lahti), siis jälle sisse, ja nüüd olen küll väga väga väsinud, aga valuvaba - ja see ometi selge võit. 
Õues on ikka 24 kraadi sooja. 
Maitea, tapaks end või midagi. 
Õnneks vähemalt ilma osas on täitsa kindel teadmine, et kord läheb jälle paremaks. 
Muidu: kõik need krdi "tuleb ainult vastu pidada, küll tuleb kord ka paremaid päevi" loosungid, pildid, meemid jne on talumatult jaburad.

Jah, tuleb küll. Keskmiselt kolm kuud kannatad välja, võitled päeva õhtusse ja oled taas hakkama saanud, jai! ja siis on üks päev, mille järel ei olegi tunnet: "Oh, pidasin vastu, jäin ellu, jee mina!" vaid: "Päris mõnus on olla." 
Jess, selle nimel tasub ikka vastu pidada, eks ju?

Oh, mul ei ole tegelikult halb tuju ega midagi.
On lihtsalt --- tunne, et mind ei mõisteta ÜLDSE. Kuidas saab võrrelda oma: "Jahe on vastik!" ja minu "Ma SUREN kuumas ära või vähemalt soovin, et oleksin surnud!"?! 
Ning siis tuleb meelde igasuguseid teisi seesuguseid asju, kus inimesed lihtsalt - ei saa aru.
Näiteks et kuidas ma saan tahta veel füüsilisi lapsi? Soovin neile sama kohutavat geenipagasit kui mul ja et nad kannataksid?! Mis mul viga on?!

Disclaimer: kui ma sain aru, et mu meeletu kramplik soov last saada on soov inimestele meeldida, saada beebiga kaasnevat positiivset "Awww, ta on nii nunnu!", mu meeletu kramplik soov taandus ja on nüüd lihtsalt: "Oleks lahe." 
Ent lahe oleks ikkagi. 

Sest esiteks ei näe ma asja üldse oma kohutavate geenide paljundamisena, vaid ma arvan, et mul on päris krdi head geenid ja et nende omanikul on vbla vahel väga valus - krt, ikka parem, kui teistele valu teha ja arvata, et see on ok! Raudselt parem!!!!
Teiseks: suht kõigile inimtüüpidele sobib, kui neile antakse palju armastust, ja SEDA on nii minul endal anda kui minu geenides kõvasti. Nii et lisaks sellele, et saan üles kasvatada palju rõõmsamaid ja enesekindlamaid lapsi, kui ma ise olen (sest minu vanemad - nagu sitaks paljud vanemad maailmas - arvasid, et kui laps on hästi selline, nagu teistele meeldib, tõestavad nemad tema vanematena, et on head inimesed ehk minu peal oli ka nende pandud koorem olla selline, et kõigile meeldiks), maailm saab ka parem, armastavam ja leebem, kui minutaolisi seal rohkem oleks.
Miks ma tahaksin rohkem lapsi ja kui füüsilisi ei saa, siis lapsendan? Et maailma rohkem headust ja armastust tuua, noh! 
Seniste kahega on täiega õnnestunud. Nad on niiiiiiiiiiiiiii nunnukad, niiiiiiiiiiiiiiiiiii armastust täis, oleks rohkem nendesuguseid, oleks inimühiskond igasuguste kahtlusteta parem.
Lihtsalt - kaks on ikka hirmus vähe, eks ole. 

Ma ei pea maailma ära parandama, maailm saab hakkama. Võta vabalt, ära põe, väga väga naine!
Ja ongi nii, et ma enam ei tunne, et mu elu on mõttetu, kui uut titte ei saa. 
Kuid ... kuid ma ikkagi arvan, et inimühiskond võiks parem olla. Ja ma ÜLDSE ei saa aru ideest, et oleks parem, kui oleks rohkem isekaid, ainult endast hoolivaid ühikuid, ja vähem selliseid veritseva südamega isendeid kui mina. 
Nagu ... wtf. 

WHAT?! THE FUCK?!

Ja ma ei saa aru ja nemad ei saa omakorda minust aru ja keegi ei mõista mind ja UÄÄÄÄ! 

Ja ilm on selgelt liiga soe!

Välimusejuttu veel, aga ikka ei ühtegi pilti minust

Läks natuke aega, aga sain aru, miks ma VALE välja näen. 
Lühikesed juuksed olid avastuse juures abiks. Vaatasin end kodus peeglist (maas istudes, peeglite seina panemine peaks kunagi nädalavahetusel juhtuma, aga ma ei tea veel, millal) ja tõdesin, et näen päris butch välja.
Mitte halb, ei, aga kuidagi ... jõuline, väike pea laiade õlgade vahel.
Ja siis mul välgatas. 
SEALT see vale!
Kogu elu - no peaaegu - olen ma olnud A-kujuline, kitsaste õlgade ja õblukeste õlavartega, ent puusakas ja tagumikukas. Reitega, mis ilmselt jaksaks kivisammastena mõnd kreeka templit kanda. 
Aga ilmselt see lõputu kätekõverduste, käteringide, õlaringide, ülaseljaharjutuste ja hantlitõstete rodu on viimaks hakanud ka välimuses märgatav olema. Mul, muide, ei olnud neid tehes ÜLDSE plaanis figuuri kujundada. Minu jaoks on keha esteetiline kujundamine piiratud AINULT selle ja teise peenemaks töötlemisega ja üldiselt olen kogu sellest teemast ammu loobunud ka. 
(Välja arvatud, et rõõmustan, kui peenemaks lähen, ise ses suuunas pingutamata.)
Tahtsin lihtsalt ... noh, et oleks lihased, mitte ainult rasv ja kont. 
Ja nüüd on mul laiad õlad. 
Mida paganat. 
Loomulikult tundub see mulle vale! Kogu mu isiklik riietumiskunst on üles ehitatud ideele "kuidas tõsta esile keha peenemat piirkonda ehk kael-rind-õlad ja varjata värke allpool vööd, erandiks sääred, mis on mul ka päris kenad". Mis tähendab, et mul polegi üldse riideid, mis ei oleks sobilikud A-lõikelisele figuurile, mul ei ole mitte mingit ettekujutust, kuidas ja kas ma nüüd X-kujulisena rõivastuma peaksin ... ja tegelikult ei näe ma sugugi halb välja, nii nagu olen. 
Pole endaga üldse harjunud, seda küll.
Kuid ... noh, kui palju on lootust, et 6 aastat pidevat ülakehatrenni, eriti kui ma kavatsen seda jätkata ka, lihtsalt olematuks muutub? Mind mu vana keha juurde tagasi laseb? 

Eih, las siis olla, nagu on. Harjun ümber ja võtan jõulise oleku oma uueks identiteediks. 
Kui aus olla, ma näen kuidagi superkangelaslik välja. Umbes nagu ... tema. --->
Ükskõik kui voogav pikk kleit ka oleks, kui palju volange vms, mul on konkreetselt jõuline hoiak seda kandes.
Mitte armas habras pixietüdruk, vaid kangelane. 
Nojah. 
Pole ka paha. 
Tegelt. 

Lihtsalt tuleb oma identiteet ümber kujundada. 
Peeglid, millesse saab vaadata ka maha istumata, on kindlasti seejuures abiks.

Oijah. 
Õues on talumatu kuumus. See tähendab, et passin toas, rulood all, ja vahepeal hakkavad varbad külmetama, sest sokkidega on liiga palav. 

Võimalik, et lähen varsti ujuma. Võimalik, et ei lähe ka. Ujumiskohtadesse tuleb kõndida ja lisaks (kuna Totoro) olen seni alati otsinud kohta, kus kedagi teist ei ole.
Ehk siis PALJU kõndida. Mida soojem ilm, seda rohkem.
Minu omaetteoleku-otsimise kaasnäht oli see, et ükspäev hööritas end põõsast minu poole alasti paks mees. "Uju siia!"
Kinkisin talle ühe pilgu ja ujusin vastuvoolu edasi: "Ei."

"Miks?"
"Ei taha."
Mees kohmetus ja mina ujusin edasi, aga ikkagi oli tuju terveks päevaks viletsam. Miks arvab sihuke, et tal minu juures mingeid šansse oleks? Kust tal siuke MÕTE üldse?! Miks inimesed inimesed on?!

Aga siis olid mul veel pikemad juuksed. Võibolla nüüd näen liiga karm välja, et ujumise ajal nõmetsema tuldaks?

Ikka mõtlen iseendast

Tundub kuidagi kohatu teatada, et lõikasin juuksed lühikeseks, aga pilti mitte panna. 
Konkreetselt lõikasin ise. Mitte kõike, juuksur lõikas, masindas ja ma olin suht rahul. Tulin koju ja olin suht rahul ikka, ent üha kasvas tunne: "Liiga ümmargune on sedasi sirgete servadega."
Nii et kolm tundi hiljem käärid ja digonaalid.
Aga aeg, millal pojalt taas pilte saan küsima hakata, on veel kahe kuu kaugusel, ja kui ma teeksin endli, peaks ikkagi tema selle mulle saatma ju ja kaasneks jube virin ja hädaldamine. 
Nii et pildiga läheb veidi aega. 
Kuigi nina otsa vinni ei tulnudki. Millest on natuke kahju. Ma armastan igasugu märke ja sümboleid kui asju, millega ajus mängida, ja see olnuks hea sümbol.
Aga et märgid, sümbolid, õnnestunud pasjansid, langevad tähed või viieõielehelised sireliõied ei tähenda midagi, usun ka. Et ma seesugustesse asjadesse ei usu, ei tähenda ometi, et ma ei võiks nendega mängitseda, onju? 

Ühtlasi olen ikka veel tõbine. Mis on korraga nördimustäratav (kaua võib sedasi kehva enestundega elada?! Kas kahest päevast ei piisa?!) ja arusaadav, sest ega ma siis ometi haigeolemise käigus PÄRISELT ei puhka. Lihtsalt teen vähem kätekõverdusi* ja käin väljas ainult ühe korra päevas. 
Miski mu sees on küll: "See ei ole päris see, mida mõtlesin, kui ütlesin, et ei sunni ennast," kuid kergem on end poole teraga sundida, kui taluda mõtet, et ma ei olegi kõike vajalikku ära teinud. 
Mõned asjad, mis ei ole otseselt "vaja! kohe!" lükkasin edasi, aga näiteks täna käisin eraldi apteegis  pojale plaastreid ostmas, sest VÕIBOLLA ta ikka otsustab täna trenni minna. 

Kuigi see on VÄGA kahtlane. 
Uued buutsad ise ei hõõru, aga kui sokk sees kahekorra läks, ta sai väga korraliku villi sinna.

***

Ei läinudki trenni. 
See-eest põrutas ta kell pool üheksa õhtul sõpradega jalkat mängima, plaastrid peal. Päris asjatu mu ponnistus ei olnud.
Ja mina jooksmas ju ikka käisin, see nii väike asi, ma ei jookse ju pikalt ega midagi ja ... 
Kas ma olen vähe loll või jaa?
Nii krdi keeruline on sundida end tegema asju, mis seisnevad millegi mitte-tegemises. 
Kuigi see ON mulle hea. Päevadel, mil ma pole pea midagi muud teinud, kui arvutiga mänginud või sarja vaadanud, on õhtul jumala hea olla. Muidu ... sellisel pehmel soojal "ei-midagi-erilist-aga-hea"- moel praktiliselt mitte kunagi.
Mitte. Kunagi.
Samas on mul ka selge arusaam, et kui ma tahan teha, ent ei tee, on mõte tegemata asjadest nii krdi piinav, et parem on ära teha ja siis väsimust kannatada. Kindel värk, nii ONGI.

Homme Kirjanike Liidu (mind võeti kunagi mai teises pooles vastu) üldkogule ma küll ei tahagi minna. ÜLDSE ei ahvatle. Vaikselt mõtlen, miks ma sinna astusin?!
Tegin seda, et neid vaimus kiita P. Helme väljaviskamise eest. Et noh, näe, on ikkagi südametunnistusega organisatsioon, kuigi tegutseb viivitades, aga no ma premeerin neid oma liikmeksastumisega siis. 
Aga kas ma IIAL kavatsen nende üritustele muidu kohale minna, kui mind eraldi ei kutsuta ja soovitatavalt esinema? Üldkogu asjus ei saagi ID-hääletada?! Peab FÜÜSILISELT kohal olema?! Bläää ...
Ise võtsin endale veel ühe koorma kaela v?!
Ok, aga vbla annavad nad mulle kergemini raha, kui ma EKL-i liige olen. 
Loota ju võib.

* Mitte millestki on väga hõlpus rohkem võtta ja kui ei tee üldse, on see senisest kätekõverdusehulgast igatahes "vähem", kui palju või vähe ma neid ka tegin.
Tegelt tegin reeglipäraselt 250 nädalas. Ja sel nädalal mitte ühtegi. Veel.

Veel "ei midagi erilist"

Jalad valutavad.
Ja kurk valutab. 
Pidasin kaks päeva jõeskäimisel vahet, sest oli nii palju muid asju, mis vaja teha, ja keres samas väsimus, sest ilmselt üheksa kuud mitteujumist natuke mõjus ning lihased pole enam harjunud.
Täiesti ettearvamatult otsustas veetemperatuur selle ajaga kolm kraadi langeda, aga ega see mind ometi ujumas käimast peletanud. Ainult imestasin, et kuidagi nagu külm vesi on. 
Ja nüüd valutab kurk. 
Jalad valutavad niisama. Hea põhjuseta, ent neil polegi põhjust vaja.  Pealegi tegelikult leiaks põhjuse ka - ma eile kasutasin valuvaigistavat masinat vähem. Nii et noh. 
Valu ei last magada, kuigi ei ole vastik valu. Lihtsalt tugev. Kell seitse ärkvele, üles, särk selga, püksikud jalga ja jee. 

Kuna olen väsinud ja oeh ja on nii neetult vara, vaatan röövlitütar Ronja joonissarja. 
Üldiselt on see väga hea, väga raamatu järgi, just sobiva tempoga ja Loviis näeb väga hea välja. Iga kord rõõmustan, kui ta ekraanil paistab.
On kaks häirivat asja: kõik rõivad paistavad olevat määrdumiskindlad, kogu aeg samad ja miski ei saa kunagi märjaks ega mustaks. Ning et mõnel inimesel külm oleks? No vbla kui see lumega pesemise koht kätte tuleb. Aga seni kõnnib Ronja täpselt samades riietes kui suvel paljajalu läbi veest lirtsuva sambla, naerab, kuidas märgus varvaste vahelt kõrgemale tõuseb, viskab sealsamas põlvili ja liigub sedasi edasi, et rebasekoobast piiluda - ning tõuseb püsti ja jookseb edasi, riided täpselt sama kuivad ja puhtad kui varem.
Ja teiseks käib ta ujumas kleidiga. 
Mhmh, mõistan: väldime kõike natukenegi pedofiilidele huvi pakkuda võivat. Ainult et kas hullunud vältimise tulemus ei või olla, et mõni laps läheb ujuma "nagu Ronja" ja riidelasu veab ta põhja? Krt, kaaluge oma riske ja laske tüdrukul vähemalt lühikestes pükstes ujuda! Mitte krmuse KLEIDIS. (Mis multikas teda muidugi üldse ei sega, ujub nagu miška.)
A muidu on hea sari. Väga raamatu järgi, mis on minu jaoks tähtis. 

... mul on süda ka paha ... Ja täpselt nina otsa tuleb vist vistrik - näha ei ole, aga spetsiifiline valu. 
Mul ei ole Peale Rongi eriti vinne olnud, nii et see on peaaegu nagu Sündmus. 
Üldiselt, kusjuures, vähemalt minu kehas tunduvad seksiisu ja vinnid otseses seoses olevat. Pole üht, pole ka teist ja kui vahel mõni vinn tuleb, mul on unenäod ka seksi sisaldavad kohe. PMS-i ajal mõni üksik punn vahel ja oo, mm, tahaks ja näen unes. Ovulatsiooni ajal mõni üksik punn ja oo, mm, isegi kallistamine tundub mõnusam, isegi koera tahaks kauem sügada, sest ta on NII NUNNU, tahaks, TAHAKS kedagi, kes tundub mitte ainult nunnu, vaid ..!
Hetkel on küll ainult halb.
Haige olla on tüütu, kui mul nagunii enamik aega kehv olla on ja siis on VEEL KEHVEM. 

Aga mul on täielik õigus haige olla, eks? Tunda, et mu jäsemed kaaluvad sada kilo ja ma ei jaksa neid liigutada, on täitsa ok, kui samas mitte tunda, et pean ikka liigutama, pean-pean-pean-pean jne. 
Jep. 
Haigust saab täitsa nautida, kui lubada endal haige olla, mitte sundida end rabelema sellest hoolimata. 
Vaatab, kuidas see mul õnnestub. 

Ei midagi erilist

Nüüd on mul viis uut peeglit lõhutud kahe asemel.
Tasuta asjade turg, jai.
Aga ühelgi ei ole mingeid taguseid ega asju, mille abil riputada. Pean kutsuma peegleid üles panema kellegi sellise, kes jagab seda värki, ostab vajalikud tooted ise ja annab mulle arve. 
Hm, äkki see igatöönaine ..? Kuna riik otsustas mulle (no ma taotlesin) kui vabakutselisele loovisikule miinimumpalka maksta kuus kuud, saan talle isegi raha anda töö eest =P
Ja kuhu, krt, ma kuus peeglit (üks endisest kogusest samuti) panen?! Kahega on selge. Kolmandaga - on ka mõte. Aga ülejäänud?! 

Noh, olgu. Kui saab kolm üles, on ka juba hea, ja tegelikult poja tuppa võiks ka vähemalt ühe paigutada. 
Kuigi ta saaks vannitoas omad asjad aetud, kui seal peegel oleks, eraldi peegel tema toas ei oleks ÜLEARU. 
Aa, ja ühe (raamiga!) peegli saan ju veel. Ütleme ... 
Kui ma kõik nad üles saan, ei ole vist põhjust enam peeglipuuduse üle kurta. 

Ühtlasi otsustasin juukseid lõigata. 
Krt, see vale välimus ... on äkki ikka vale soengu mure ainult? Võib ju sedasi loota? 
Seda enam, et täna hommikul täiesti meikimata peast skoorisin oma tütrelt, kes kah peegleid toomas oli, komplimendi, kui hea ma välja näen.
Mhmh, ainult skalp on vormist väljas, mhmh, poen selle mõtte taha.
Juuksuriaeg kolmapäevaks pandud. 

Peeglid ja soeng, soeng ja peeglid ... ma kurikuningannaLumivalgekeses-tun. 

Tütarlaps annab Lumivalgekese mõõdu oma ebanormaalse kaunidusega välja küll. Sealjuures kasutab ta seda täiesti masendavalt ära ehk kannab rõivaid, mis ei tee üldse ilusamaks, vastupidi, aga kuna tema näeb nendes ikka jubedamalt hea välja, pole ühtegi põhjust, miks ta ei peaks just neid kandma. 
Mitte et ilu mingi oluline väärtus oleks tegelikult. 
Samas - mis on "tegelikult"? Mulle meeldib ilu = piisavalt tegelik!

***

Poeglaps leiab, et Totoro on nüüd veel mõnusam koer, sest Ru saabumisega on ta rohkem kassi moodi käituma hakanud. 
Algul oli ta Ru peale: "Hei, mina lihtsalt ootan, et mulle tähelepanu pöörataks, ja kui pööratakse, on hea. Aga tema lihtsalt läheb ja NÕUAB pai - ja nad annavadki?! Tähelepanu ja pai ja leebet juttu ja ... MisMÕTTES sedasi saab?!" Ja nüüd ta lihtsalt tuleb ja topib oma koonu, seab end inimese kõrval-peal (üleni sülle ta ei mahu) sisse ja ootab pai.
Saab ka.
Tuleb voodisse, kui me magame, ja keerab end jalgade juures kerra. (Ru tuleb pea juurde, aga Totoro mõistab, et sinna ta ei mahu.)
Pojale nii meeldib, et koer enam ei rüsele innukalt või ei maga, vaid lihtsalt tuleb ja pikutab tema juures-vastas. Küsib hellitamist ISE. 
"Koer on rohkem nagu kass, jai!"

Päeva teine

DISCLAIMER: Esitlusest endast teen väga vähe juttu.

Ossa, kus sai enda kohta targemaks! Jah, seepärast tasub teha endale raskeid asju, et mõte hakkab hoopis teisel kiirusel ja laiemalt töötama. 
Esiteks: juba kui ma enne õhtust minekut üles ärkasin, valutas pea. Ja ma ei tahtnud kuhugi minna, sest väh, valus, paha, veidi kiire ka ... (Sest ma ärkasin üles 6 minutit enne oma äratuskella, mis oli pandud ajaks, et ma täpselt jõuaksin riidesse ja meigi teha jms.)
Aga olin otsustanud. Nii et ibukas sisse, enda üleslöömine alga ja migreenitablett otse enne väljumist. Rongis teine otsa.

Päris valus oli. Nii et mõtlesin selle üle ja jõudsin otsusele, et mu keha kardab, aga kuna aju ei võta hirmu sisse, ta ainus võimalus mind pidurdada ongi valu. Aga kui mul on vahendid valu vastu, ma teen ju ikkagi - vahel. 
Ootan kerge õudusega aega, mil keha on tuvastanud uued meetodid, millega mu paigale saab. 
Ilmselt veel valusamad või lihtsalt võime sumatriptaani ignoreerida.
Lisaks kippusid sukad kogu aeg alla libisema. Need on Bon-Boni toode, koos aluspükstega, kuhu käivad tripid ehk siis phmt "sukahoidjaga sukad ilma sukahoidjata". Leevike kunagi kinkis. 
Ma ei ole neid eriti kandnud, sest ... midagi midagi.
Ega mul meeles polnud, miks mitte.
Noh, nüüd meenus jälle. Ehk siis sukad, mis libisevad allapoole, üritavad kaasa võtta ka aluspüksid, mille küljes nad trippidega on, ja no krt. 
Nii ebamugav!

Esitlus ise oli natu ... noh, ei olnud ootamatult hea. Maarja Kangro oli sama hirmus kui oma kirjutistes, selgelt naine, kelle juuresolek on kõhe. Aga Keiti Vilms ja Mudlum olid nunnud.
Ja kaks esimest autorit, kes rääkisid, olid põnevad.
Eestivene kirjandus on põnev!

Olen enda üle natu uhke, et ei jäänud "lähme pärast F-hoonesse juttu ajama ja pidutsema"-värgile, vaid seekord ometi kuulasin ennast ja ei sundinud end tegema asja, mida ei tahtnud.
Mis muidugi ei tähenda, et mu pea IKKAGI ei valuta veidi, sest noh - sai keha soovidest enne ikka kolinal üle joostud ja nüüd olen nii välja kurnatud, et väikeste järeleandmistega eriti midagi ei võida.  

Ostsin R-kioskist lattet ja tulin koju, aga mind üldse ei üllata, et ikka valutab.

JA.
Hoolimata üleslöömisest nägin kogu aeg kuidagi vale välja. Läksin aga peeglist mööda ja VALE. 
Sama efekt oli, kui käisime pojale ostmas neid jalgpallibuutsasid, mida ei saanudki ostetud viimaks.
Igast peeglist paistab vale naine. Üldse mitte nii ilus, kui võiks.

Koduteel (olin allalibisevad sukad ära võtnud ja palju kergem oli) saabus korraga arusaam, et see kõik on ju juba olnud! 
Kui ma sain 30, oli sama. Ma nägin välja kuidagi vale, mitte selline, nagu oodanuksin.
Pidin end ümber formuleerima teemal "kuidas ma välja näen", sest endale üllatuseks olingi hakanud välja nägema nagu 30. 

Foto ajast, kui ma ise veel hästi ei osanud end defineerida-kujundada, aga kuskile ajakirja rindadeteemalise jutu juurde oli pilti vaja ja siis stilist aitas meigi ja rõivastega.
Jutt on kadunud aegade hämarusse, midagi stiilis "kuidas on naiste elu erineva korviga rindadega" ja mina esindasin selles B-korviga naisi.
Fotograafi nime ma ka ei mäleta, aga üks piltidest on siin:

Nojah, ja nüüd on sama asi.
Juba tükk aega on tunne, et ma ei vasta oma ootustele, teen kõike, nagu varem, aga tulemus on kuidagi ... vale.
Nägu on teistmoodi, põsed vist veidi lõdvemad, vaod suu ümber märgatavamad. Värvin küll silmad ära, aga ikka ei ole See.
Ja õlavarred! Ma olen 25 aastat harjunud olnud, et olgu muuga, kuidas on, ma saan vähemalt alati kanda varrukateta asju ja sellisena hea välja näha. Aga nüüd ... ei, ega mu õlad ega käed KOLEDAD ei ole. Aga enam ei ole õlavarte paljastamine midagi, millega hoobilt ilule paar kraadi juurde saan keerata. 
Ümberdefineerimine, ümberformuleerimine, ümber --- mingi -eerimine kindlasti on veel. 

Krt, ma ei oska ju! 
Mingit ... maitea, STILISTI oleks vaja või midagi. 
Või võiks väljas käia ainult pimedas?

Rasketest valikutest parimad

Hea uudis: pühapäeval võtsingi vabalt ja täitsa inimese tunne tuli.
Halb uudis: see tõi kaasa, et esmaspäeval rabelesin kahe päeva eest ning ise ei pannud tähelegi, et liiga palju saab. 
Täna on surnud olla, aga õhtul esitletakse Tallinnas Puändis kell 6 Eesti Novell 2021 raamatut ja otsustasin sinna kohale minna. Sest kuigi mul on igasuguseid halbu eelaimdusi (kultuuriinimesed! Võeh! Mõni tuleb minuga rääkima nagunii! VÕEH! Ma olen oma kleidiga nagu porgand tordis, aga normaalselt ka ei riietu, sest see oleks poos ja VÕEH, kui raske!!!), teeks "ma ei proovinudki" mu tuju halvemaks kui "proovisin, ei meeldinud". 

Kuigi enne ma vist ujuma ei saa minna, sest muidu väsitaksin end lootusetult ära, aga ilm on nii soe, päike paistab ja millal siis veel ..?

Oeh. 
Valikud-valikud. 

Eih, ma söön kõhu täis ja lähen hoopis magama ja siis ma õhtul saan kleidi selga panna ja jee.
Olgem ausad: võimalus edevat kleiti kanda, tundmata end seepärast nõmedana, on ilmselt otsustav. Põhjus ja võimalus end üles lüüa! Väga vähe sama kiirelt saavutatavaid asju teevad mu veel rõõmsamaks. Ja vees saab käia ka teistel päevadel kui spetsiifiliselt just täna. 
Sest mis on halvim, mis tõenäoliselt juhtuda saab? Mul hakkab pea valutama. 
Noh, migreenitabletid ja mineraalvesi kaasa, dohh =P 

Söön banaani ja maasikaid vahukoore-toorjuustu seguga. Suvine lõunasöök, mmm!
Millega seoses: on saabunud aeg, mil Totoro on nii ülesöönud, et tal ei ole huvi meie nõusid puhtaks lakkuda. Miks ta nii ülesöönud on? Sest kui talle toit ette panna, varem seisis see tunde ja tunde, isegi terve päeva. (Näiteks 20 tundi.)
Aga mitu korda on Ru huvitatult tema toidu piielnud ja kahel korral lausa sööma hakanud, kuna Totoro meeleheites toimuvat jälgib ja kui ta lähemale astub-pooleldi -hüppab, kass susiseb. 
Ma olen kassi alati ära ajanud, sest koerale peab jääma toiduturvalisus, ent kudzu reaktsioon on ikkagi olnud tormata Ru eemaldumise järel toidu juurde ja see sisse ahmida. Nüüd on sedasi, et niipea, kui söögikausi täidan, ta sööb turvalisuse huvides selle vähemalt pooltühjaks.
Ma vist ... pean tekitama mingi muu rutiini kui "kui kauss on tühi, tuleb koerale uut toitu anda" =P

Apike

Saate aru, SIUKE päev, ma ei suuda, maisaa, ma olen nii katkiväsinud - ja pojal IKKA pole jalgpallibuutsasid. 
Mis värk on? Kuidas neid tehakse, mis idee seal taga on, et neid on nii raske jalga saada?! Ma nimelt keeldusin ostmast paari, kui Poeglaps mõlemat jalga ei saa - ja no ta ei saanud. Kolmest kohast sõrmenukid verised. Sealhulgas pöidlanukk samuti.
Viimasel paaril oli kõige enam lootust, aga kuna ta näpud olid juba katki, kohalik kingalusikas ka ei toiminud (kuigi osaliselt võibolla seepärast, et tegu oli kohutavalt pika riistapuuga, poole reieni ulatus seisval pojal), jätsime viimaks ostmise "järgmiseks korraks". 
Kui sõrmed ära paranenud on. 
Kuram, jalgpall on hirmus mäng ilmsesti. 
Uusi jalatseid on tal vaja seepärast, et praegused on nii väiksed, et peale igat trenni on varbad ära hõõrutud. 
Veri ja haavad igal pool!

Lisaks - et selgitada, KUI raske mul on! - läksin netis vaidlema teemal "kas autoripositsioon võib jälk olla ja ma võin seda näha esitletavas". Mulle jääb muidugi minu arvamus, talle tema oma, aga ma olen väga häiritud, et tema saab oma arvamuse eest laike ja mina olen üksi. 
Sest minu jaoks on see nii ilmne. Mida ja kuidas ma kirjutan annab minu kohta maailmapalju infot, mida ja kuidas kesiganes kirjutab, on tema kohta infot TÄIS. Ma ei tunne mingit huvi lapspornot ülistava teose vastu - ja siinkohal ma ei pea silmas mitte Kaur Kenderit, vaid hüpoteetilist autorit, kes laseb kaheteistaastasel tüdrukul abielluda täisealise sõjamehega ja siis kirjutab, kuidas "tema vasttärganud rinnad kummusid võrgutavalt pruutkleidi punaste hõlmade all" ja "huuled paotusid kui lilleõis". 
Mulle on see jälk ja ma ei saa aru, kuidas täitsa intelligentsed inimesed väidavad: "See ei pruugi autori seisukohtade kohta midagi öelda."
Nagu ... kui pruuti kirjeldatakse kõrvaltvaataja seisukohtalt, kes pole autor, ok. Inimesed võivad näha igasuguseid asju lähtuvalt omaenda kultuurilisest tagapõhjast. Sobib. Aga kui see on autorikirjeldus, minu arust ei ole kahtepidilugemise võimalustki. 
Ja mitte ainult üks inimene pole minuga lahkarvamusel, neid on mitu!
Nutt ja hala ja tahaks kohe varahommikul suitsu teha seepeale. 
Või siis ei tahaks, asja täpsemalt ette kujutades hakkas iiveldama.

Võibolla ma ei peaks seda vestlust edasi ajama. See teeb mu selgelt õnnetumaks. 
Hm. Ok. Luban endale ühe, metatasandil vastuse veel teemal "ma rohkem ei kirjuta, ma lähen õnnetumaks" ja tehtud. 
Möödas. 
Olgu, uus päev. Loodetavasti tuleb leebem kui eilne.
Ei, oota. Mis loodetavasti! Ise ma ju tegin ja korraldasin ja ..! 
Ok, ma ei suru end enam läbi halli kivi täna. Aitab küll, mul on ka puhkust vaja!

Keha ja mõistus, loom ja inimene vol III

Vestlesin, vahetasin kogemusi ja sain rohkem aru, kuidas minu jaoks mõistus ja tunded nii väga erinevad on - ja samas kõigi jaoks üldse ei ole.
Varem kirjutasin duaalsustest nt seda. 

Mul oli Leevikesega (mida, minu hiljutisim enam-vähem armusuhe, kui Rongimees välja arvata!) mitu korda olukord, kus ta tegi mingit asja, mis mulle hülgamisena tundus. Näiteks tegi ta ema meile eraldi asemed, mina ronisin enda omast tema kõrvale ja tema öösel siis minu tühjale. Ja kuigi ma sõnastasin endale ära, et ilmselt ta tahtis magada, ei saanud, sest ma olen liiga soe ja ses kitsas voodis ei ole võimalik end eemale keerata, seepärast ta kolis, ma olin väga kurb. Otseselt ei nutnud, aga hinges küll. Ja ma ei maganud, kuni valgenes.
"Miks ta mulle ei ÖELNUD?!"
Hommikul küsisin, et miks ta läks. Mhmh, tahtis magada, mhmh, palav ja kitsas ja ei saanud, kui mina nii lähedal. 
Aga miks sa mulle ei öelnud kõike seda?!
Ma ei tahtnud sind kurvastada.
Ja mul oli ja on siiamaani WTF. 
Sest kui mulle öeldakse, ma võtan selle info vastu mõistusega ja ahastav kurb loom, tundeline keha ei saa üldse löögile. Leevike läks teise voodisse, sest minuga koos ta ei saanud magada, selge. Aga kui mulle ei öelda, siis võin ise faktid välja mõelda küll, aga keha, suur kurb loom, kurvastab ikka edasi ja teda ei huvita. Et ma midagi tean, ei tähenda üldse, et ma seda tunnen. 
Tunded on oma maailm. Mõistus on oma maailm. Mingi side nende vahel on, aga see on habras ning ebakindel. 

Mis toob kaasa nt selle, et mulle meeldivad väga sõnad ja meeldib väga muusika, aga mul on siiamaani natuke raske mõlemale korraga keskenduda ning minu jaoks ideaalses muusikas kas pole sõnu või on need keeles, millest ma aru ei saa. Ning muusikale jälgides olen: "Issand, jälle nad laulavad. Kas ei saaks nii, et ei laulaks?!"
Saan mõistusega aru küll, et viisikäigud, korratavad fraasid moodustavad omaette tähendusi ja need on lisatähendused sõnalisele, aga ma ei saa sellest tunnetega aru. Mulle on muusikalis muusika lihtsalt häiriv aspekt sõnade juures, korraga kaob elu ja tekib mingi täiesti teine koodiühiskond täiesti teiste reeglitega. Halvemal juhul pistavad tüübid veel tantsima ka ja mul jookseb kõik kokku.
Mitte ainult aju, vaid KÕIK. Tunded ka. Ehk ma ei suuda enam kaasa elada, sest ma ei suuda tunda. Mõistusega võin võtta, et see ja too on, ent ma ei tunne kaasa. "Hüljatute" muusikal on seetõttu nt täiesti absurdne minu jaoks, et kogu sealne süžee on tunnetepõhine, inimestest kahju, kui neil valus on, ja inimestest rõõm, kui neil hästi läheb --- ja siis minu jaoks lülitab vorm kõik tundmisvõimalused välja. 
Jälgin mõistusega ja mul on igav. 
Ja muusika on veel mulle tuttavaim "teine" kood, sellest ma saan tegelikult aru, viisikäigud või tungiv rütm võivad mulle pisarad silma ja kananaha ihule tuua.

Kuid ballett on: "Aga ... MIKS?!" 
Visuaalkunst: "No on, jah, kena pilt, korraks vaatan, mhmh ... keegi tegi seda kuu aega?! Nagu ... miks?!" (Või skulptuur või või krdi keraamika või mis iganes.) Ma saan seina roheliseks värvimisega suurema efekti.
Raamatutest ma illustratsioone ei mäleta välja arvatud juhul, kui tegu on osaga jutust ("Kõnelused tiiigriga") või kui pildid on minu jaoks häirivad. Üldiselt ma lihtsalt ei vaatagi neid. 
Teater mulle meeldib, sellest ma saan aru. 
Aga kui mõnest mulle meeldivas raamatust tehakse film või sari, ma suhtun alati ebalevalt. Sest noh. Põhimõtteliselt on kaks võimalust. Kas tulemus on vale (s.t. mitte see, mis mu peas) või siis sama kui mu peas ja seega ma tegelikult juba tunnen seda ja midagi uut pole. 
Jah, filmide reaalsuses on vahel mõned asjad lahedamad olnud, kui ma ette kujutasin, ning vahel on muutusi algtekstiga võrreldes, mis mulle isegi meeldivad. Aga üldiselt ma vihastan endale kalliste raamatute põhjal tehtud filme vaadates, sest: "See on ju VALE! NII VALE!!!"
Harry Potteri filmid lähevad valeks peale 4. osa. Sõrmuste Isanda filmidest esimene oli hea, teise suutsin alla neelata, kolmas oli kohutav. 

Olgu, tegelikult ei ole enam esialgne teema see, ega ju =)

Mu jutu iva oli selles, et mulle ei sobi väljendusvahendite segamine. Sõnalavastused on head, sest inimeste käitumise olen sõnadega koos omandanud ja need käivadki koos mu jaoks.
Ent kui sõnad mängu tuuakse, mul on kindlam tunne, kui lihtsalt käitumist tõlgendades. Pantomiim on kahtlane, phmt "Miks?"
Ma olen sõnainimene.
Läbi ja läbini.

Aga on hulk inimesi, kelle jaoks väljendusvahendite segamine on loomulik ja isegi tore. Kellele meeldivad muusikalid ja operetid. Ja (see on nüüd oletus) kel on ilmselt lihtsam tuletada kellegi teise käitumisest tema motiivid ja siis tundagi midagi nende motiivide pihta, samas kui mina olen "aga miks mulle ei ÖELDA!?" taga kinni. 
Mul ei toimi nii, et mõtlen: "Vist tahtis magada," ja olen siis ise rahulik. 
Kui ma juba oletama hakkan, oletan seda sõnastamatagi, tunnete tasandil, et võibolla ma tundusin talle lohemaona, kes tahab teda une ajal lämmatada, või ta ei suutnud mu lähedust taluda või ta tundis, et tema lapsepõlveaegsesse turvapaika tungis mingi võõras ülbe jõud või ... misiganes. 
Kui öeldakse, on selge. 
Aga oletada võib KÕIKE.
Üks väljendusvahend korraga, eks ole. 
Sõnad ja mõistus või tunded ja ... tunded. 
Sest muusika on "tunded". Ju. Ja inimeste käitumine on tunnete värk. Ja midagi midagi midagi. 

Ei kurna ennast, oh ei, mkmm ... lihtsalt teen, kuni jaksan, see on täitsa teine asi?

Tegelt ei ole ju väga hull, eks ole. Mul on olnud PALJU hulllemaid peavalupäevi, neid, mil nutan ja halisen ja mitte ei masseeri vahepeal oma pead ja pöidla ning sõrmede vahelist nahka, vaid hõõrun nii kõvasti, et järgmisel päeval on sinikad. 
Aga samas: see mitte-väga-hull on kolme sumatriptaani ja 2x400 mg ibuprofeeni peal ja see päev on nii krdi pikk olnud, ei ole tunnet, et magada saaksin (liiga valus) ja oeh ja aeh. 
OEH!

Mul on nii kõrini sellest, et pea valutab, on täiesti hägune, millal ma eelmised tabletid võtsin, ning võibolla võtan lihtsalt järgmised peale ja loodan magada. 
Sest no NII kopp on ees valutamisest!
Krdile, 100 mg sumatriptaani on täiesti lubatud kogus ka. Ei pea 50 peal tunde ja tunde nillima, kuni uue tableti võtta tohib. 
Muuhulgas lugesin praegu infolehte ja koos sertraliiniga on sumatriptaani võttes võimalus serotoniinisündroomiks.
Nojah. 
Midagi muud ma ei jaksa selle peale isegi MÕELDA. 
Vbla ka: "Kui mul oleks giljotiin võtta, tunduks see kah peavalu vastu kaalumist vääriv valik olema, mis mingi serotoniinisündroom peaks mind hirmutama v?!"

Kusjuures ... 10 minutit hiljem on juba kergendus. Mitte et valu oleks läinud, aga ta jõudis allapoole piiri, millest üleval muud ei tunnegi. 
Või noh, kui iiveldus oli, tundsin seda ka. 
Õnneks see läks üle juba 6 ajal õhtul. 
(Praegu on kolme aeg öösel, et kellaajad natuke paigas oleks lugejale.)
Või noh ... iiveldab ainult tibanatuke. Onjo.

***

Ru annab me Totsikule kolki. Ma näinud ei ole, ainult kuulnud. Karjatuskiunatusi toast, kus ma parajasti pole.
Teisel korral läksin kassiga pahandama.
Mitte et arvaksin, et Ru sellest midagi peaks, aga Totoro tundku, et tema eest ikka seistakse ka. Ei ole kohalikul jumalal pohh!

Nüüd Totoro vaatab kõhklevalt ukse vahelt. Kass magab tühjas voodis, mida Totsik ise varem vahepeal pikutamiskohana tarvitas. Koer ohkab, tõmbub tagasi ja heidab teises toas vaibale. 
Üldse ei pea selline põhjuslikkus aset leidma, kui ma siin kirjeldan, vbla ta lihtsalt vaatas korraks enne pikaliheitmist teise tuppa. 
Aga irmus ale on ikka!
Muuhulgas peavalu toime: kõik tundub tavalisest mitu kraadi kurvem ja halvem. Arvestades, et mulle NORMAALSELT tundub asi nagunii normaalse inimese vaatest kurvem ja halvem, näib praegu kõik ikka päris paha. 
Kass läks voodist ära, koer tuli siia tuppa ja heidis põrandale. 
Minu aju: "Ta ei julge voodisse minna, mis siis, et kass on hoopis aknalaual, sest see on nüüd tema jaoks Ru koht!"
Noh, lahendame asja, minnes ise voodile istuma ja kutsudes Totoro enda kõrvale pikutama. Mhmh! 

Asi toimis kõva kolm minutit, siis tuli Ru mulle sülle ja veel minuti pärast lahkus Totoro teise tuppa. 
Ohjah.
Poeglaps hommikul: Kas Ru lõi eile Totorot? Kaks korda? (Tema magas ja ärkas koera karjatuste peale ainult korraks üles, nii et üleküsimine on põhjendatud.) (Jah, vahepeal on hommik tulnud.) 
Mina: Mhmh. Ma olen nüüd päris mures. Ta on ju nii õrna hingega koer!
Poeglaps: Jah, mina ka ... Ainus hea asi on, et kui me nüüd hakkame Totorot rohkem nunnutama, see kassi üldse ei huvita. Sest ta on kass!

Muidu: nägin üht oma parimat unenägu kogu elu vingete unenägude kontekstis.
Vahetult kui ärkasin, ütlesin pojale, kes kooli minemas, et see uni oli lemmik, ja siis jäin uuesti magama. Muuhulgas nägin siis unes, kuidas jutustasin (inimestele, kellega tegelt enam ei suhtle) ümber eelmist unenägu. Sest ei tahtnud seda unustada.
Unenägu oli inimestest 60+.
Ma nagu olin ka kambas, aga mitte mingi oluline liige, lihtsalt sain vaadelda.
Olin ka ikka nii vana kui olin, aga see pole oluline.
Unenäo sisu oli "vanade" inimeste seltskond, kus üks liige oli hirmus rikas ja teised lihtsalt jõukad ja siis nad seksisid, sõid hõrgutisi ("Hmm, poleks IIAL arvanud, et mulle toores maks maitseda võib, aga "..." (unenäos hõrgutise rahvuslik nimi, loomulikult oli see mingist rahvusköögist) on väga hea!" ütles see mees, kel oli sitaks raha ja kes oli nii nägus, awww.
Selles sõpradekambas nad ka deitisid omavahel, aga seal polnud midagi võltsi, vaid see oli selgelt "Kui me klapime, jee, seks ja südamekesed! Kui me ei klapi - noh, sõbrad oleme ikka edasi, eks ole!"
Mingit soolist diskrimineerimist polnud, homod omavahel, lesbid omavahel, heterod omavahel ...
Nägin isegi seksi. See oli täiesti erutav, aga muid detaile peale selle maksa, kahe tegelase välimuste ja ühe seksistseeni enam meeles pole.
Aa, see ka, et nad olid koos mingis kas luksuslaevas või peenes hoones vms - oli palju erinevate funktsioonidega kohti ühes puntras, ei käidud väljas, et söögisaalist oma tuppa seksima jõuda ja kellegi kodu polnud samuti pildis. Ka väliskeskkonda unenäos üldse polnud, ainult ruumid ja aknast välja ma ei vaadanud.

***

Täna hommikul on annus ibukat juba sees ja suht minimaalne valu, ei kisu sumatriptaani poole veel, tänan küsimast. 

Tähtis ja mitte nii tähtis

Põhimõtteliselt on rääkida kaks hästi tähtsat asja.

* Ma sain eile oma lemmik-fännikirja.
On enne ka privades ja mailides ilusti mu kirjutiste kohta öeldud ja nii, aga tema kirjutas pikalt ja põnevalt. Kirjutas, kuidas mu raamatud tema depressiooni vähendasid ja koos nendega eluisu tagasi tuli, Jemisin ja Le Guin ja mina ja ... ma olen väga sillas.
Phmt seda ma ju taotlengi: et inimesel, kes mu raamatut loeb, oleks parem.
Vbla natuke - hästi veedetud tunnid raamatuga on täiega hästi juba! Aga mõnele vajutan õigetesse punktidesse ja siis on tulemus ka Just See. 
Jah, muidugi on need inimesed minuga sarnased, aga ma ei tahagi meeldida massile ja natuke, ma tahan, et mul oleks mõned Minu Lugejad, kellele väga meeldida, siis olen hästi teinud.
Ainult kirjastused millegipärast ei mõista mu eelistusi =P

* Totorol on sünnipäev.
Ta sai sünnipäevahommikusöögiks kõik mu supiks keenud kondid (seakoot) ning omajagu kamarat ka, ning vehkis seepeale innukalt sabaga, sest NII PALJU KONTI!

Olen pilditegemise tõsiselt ette võtnud, õppinud poja telefonikaamerat kasutama ja puha. (Kuigi kahel korral olen kogemata video teinud, kui pilti tahtsin, ja sageli läheb kaamera töölesaamiseks minut või isegi mitu.) 
Poeglaps haaras kaitsvalt telo, kui mina täis enesestmõistetavust käe sirutasin ja hakkasin tema telefoni võtma.

Mina: Ma tahan pilti teha!
Tema: Millest?
Mina: Totorost! Tal on täna sünnipäev!
Poeglaps: No hea küll ... aga ma tahan, et sa ütleksid! Iga kord! Ega ma mingite lolluste jaoks sul ei luba!

Paar tundi hiljem

Poeglaps: Sa suutsid midagi, mis mulle üldse ei meeldi, mulle vastuvõetavaks teha. Enne ma mõtlesin, et ei taha fotosid teha, aga sinu piltide vaatamine, halbade kustutamine ja siis kõlbulike sulle saatmine on nii tüütu, et ma juba mõtlen, et teen parem ise. Palju õnne. 

Minu parim paraadfoto

Ent kaks tähtsat asja kaheks tähtsaks asjaks, ühtlasi algasid mul päevad. Kapis on veel alles aint kaks ibukat ja ma pean apteeki minema. See teadmine võtab vähemalt poole mu ajust enda alla, sest isegi endometrioosita on kõhus ikka valu ja mulle ei meeldi valu.

No olgu, räägib veel millestki muust.
Ru on kodunema hakanud. 
Milles see väljendub? Seni flegmaatiline kass on hakanud iseendaga mängima, hüplema, oma saba püüdma ja kuskilt leidis ta üles ühe mu ammukadunud puhta soki, mis üsna väikese palli moodi rullis oli, ja mängis ka sellega. 
Lisaks sain kõvasti muiata, kui teleka ekraan (ma vaatasin järjekordset Miyazakit, aga ma ei jaksa ometi tervet filmi järjest vaadata, olge nüüd!) mustaks läks ning seal hakkas ringi liikuma valge kiri "Samsung". Ru jälgis seda tähelepanelikult eemalt, ei pidanud siis enam vastu ning hüppas kalpsti! kummutile teleka ette. Jälgis sealt, palju lähemalt, edasi. 

Ühtlasi on pildil raamat "Eesti novell 2021"
Mu semu, Rentsi ekspeika,
kes kirjutab täiesti häid jutte, 
sattus eile mu juttu sealt lugema
ja saatis samuti privas tunnustavad sõnad.

Mingi ... kass-kass v? Kes vbla huvitubki traditsioonilistest kassimängudest, mitte nagu Korpus, kes vaatas mind põlglikult ja tegi oma lõunauinakuid edasi? 
Oo, põnev värk.
Lisaks pissis ta vaibale, kuigi tegime JUST kindlaks, et liivakast on täiesti puhas, sealt pole midagi välja noppida. Aga noh. 

See ei ole nii suur asi, pesin nuustiku ja seebiga ja viisin vaiba välja. Kui ta nüüd rohkem väljaspool liivakasti häda ei tee, ei ole probleemi. Paneme kolimisstressi arvele. 

Aga seda te küll ei oodanud!

Kui aus olla, ega ma isegi, sest olin ikka "võtame teise koera veel, laseme Totorol kutsikad saada ja jätame ühe endale ja ..."
Aga no - see lihtsalt läks nii.

Esitlen: uus pereliige Ru!

 

Minu imeliste fotograafiaoskustega üles võetud kass.
Noh, pole hullu, need on ka mu esimesed pildid viimase 22 aasta jooksul, kui välja arvata paar: "Sorry, would you take a photo of us?"

Tegelikult on kodus tükk aega laual olnud mõte: "A äkki võtame hoopis kassi?" Poeglapsele meeldivad nii kassid kui koerad nagu mullegi, lihtsalt ma mõttega "kaks koera" juba harjusin ära, kuid mõttega "kass" mitte. 

Aga siis oli S-il kass üle, sest tema kodune lõvi ei leppinud uustulnukaga. Uustulnukas nimelt tuuseldas teist alailma, nii et võib teda mõista. Uus kass, varjupaigast pärit, oli vaja ära anda ...
... no ja olevat sõbralik ja paisõber ja koertega sobib ja ...

Ja nüüd on meil kass.
Ma arvan, tal on mingi vaimne haigus, sest ei ole ju normaalne, et üks kass nii pohhuist, sõbralik ja kõigega rahulolev on. Ta on siin olnud mingi ... vast seitse tundi ja täiega rahulik. Koeraga nuusutasid üksteist ja Totoro on tema pärast selgelt 7 korda rohkem ärevil, kui tema uude kohta tulemisest, uutest inimest ja Totorost kokku. 
Tegelt teen Rule ülekohut, öeldes, et pohhuist: talle meeldib pai, ronib ise sülle ja nurrub nagu mingi pagana masin. 
Kuna kass on NII tüüne ja olekuga: "Elame sis siin, normaalne," ootan juba mingit jama.
Aga samas: kuna olen jama jaoks valmis, võibolla see ei tulegi?