esmaspäev, 19. aprill 2021

Imeline pääsemine ehk koroona kui hästi läbimõeldud soov kuldkalakesele

Disclaimer: see ei ole väikese mõõtkava ega kellegi isiklikku või isegi tuhande inimese heaolu arvestav jutt. On hästi üldine, aga kui teil on isiklikke hingehaavu (keegi surnud, jube haige, tööst kurnatud, vaeseks jäänud vms) seoses koroonaga, tehke kas end seestpoolt kõvaks või ärge lihtsalt lugege.
Mul hea rääkida, mul on kõik hästi! 
Mis ei tähenda, et ma ei MÕISTAKS neid, kel pole.
(Välja arvatud need, kellele lihtsalt meeldib vaadata paljusid elusaid inimesi korraga. Neid ma jätkuvalt eriti ei mõista. S.t. mulle tundub hea soovitusena vaadata laulupeo videot, seal on ka palju inimesi ju?) 

Aasta tagasi kirjutasin fb-s nii:

Tunnistan, et olen segaduses vaikselt fb-s levival mureteemal "See nüüd ongi totalitarismi algus! JUBE!"
Sest noh. Ma arvasin, et totalitarism on hirmus, sest inimesed sekkuvad minu ellu teemal "kellega ma magan, kui palju lapsi saan, kas teen ikka piisavalt ühiskondlikult kiidetud valikuid" jms.
Ja praegu toimub just vastupidine. Korraga on igasugune surve igalt poolt taandunud, keegi ei ütle: "Sa pead seda ja seda ja seda ja seda, et õige inimene olla üldse!", mind jäetakse rahule, üksinda ja surveta ja võin teha, mis tahan.
Ok, ma TAHANGI aina võimalikult omaette olla, koeraga looduses käia ja peamiselt netis suhelda, aga keegi ei piira mind kuidagi, kuni ma teistsuguseid asju ihkama ei hakka. Võin seksida, kellega tahan, ka omasoolise mustanahalisega pereelu elada (ainult uusi inimesi ei kohta, ma pidanuksin selle naisega juba paar olema enne), võin mitte tööl käia ja koristada täpselt nii vähe, kui tuju on. Nagunii keegi külla ei tule.
Ma ei pea isegi poega üles ajama ja enne tema kooli talle teed tegema ja silitama, et aidata trauma vastu, mis kool on. Vabadus!
Viimaks ometi võin ma teha whatever fuck I want ja mitte tunda end süüdi, et aktiivsem ei ole, rohkem ei tee, veel rohkem ei tee!

Mis krdi totalitarism?!

Ehk siis: mulle koroonamaailm istub ja see postitus vaimus "teh viirus on PÄRISELT tore asi!"

Mõte algselt ei ole üldse minu oma, vaid pärit K-lt, kel lausa omad koroonasurnud suguvõsas olemas. Aga mina läksin sellest põlema ja leidsin muudkui tahke, miks see VEEL pikas perspektiivis hea haigus olla võib.
Niisiis:

1) Kui tahta mitte kohe, aga aastate ja aastate lõikes vähendada sotsiaalsüsteemi koormust, mida paremat saaks välja mõelda, kui likvideerida eest vanad, krooniliselt haiged, väga ülekaalulised, põhimõtteliselt lihtsalt kehaliselt nõrgemad inimesed? Surevad just need (keskmiselt, eks ole, mitte iga indiviidi eraldi võttes), kelle eksistents oleks teistele majanduslik koorem, mitte ei tooks tulu.

2) Olgem ausad, kaugetele maadele reisimine, kogu see transportimisele kulunud kütus, on meeletult kulukas planeedile. Kui inimesed istuksid oma kodus või sealkandis paigal, rändaksid vbla lähima mere, jõe või järve äärde ja tagasi, oleks see kasulik nii loodusele kui inimestel endal jääks ju ka rohkem raha alles. Pole vaja kulutada seda mingite absurduste peale. Söök, riided, koduküte, internet ja korralikud kõrvaklapid, mida väga muud vaja?
Tegelikult ei ole muidugi isegi korralikke klappe vaja. Aga no osad inimesed on melomaanid, onjo. Meile teistele on raamatukogud ja internet piisavad.

3) Tegelikult on ka riided, jalanõud jne noh ... ütleme, on hulk inimesi, kes pühendavad nendele ka hirmsat tähelepanu ning arutuid summasid. Kosmeetika ja parfüümid, maniküürid ja karvaeemaldused, kulmutehnikud ning ripsmepikendused.
Aga kui vähendada inimeste omavahelist kokkupuutumisevõimalust, pole kõikvõimalikel edevustoodetel üldse nii suurt kaalu. Keegi ei viitsi oma kulme lasta "teha", kui nad ainult poes käivad ja kodus ka kellelegi muljet avaldada pole.
Ehk siis: jälle väiksem koormus planeedile ning indiviidide elu kergem. 

4) Tegelikult on (ON) haridussüsteem üles ehitatud üpriski absurdselt ja on palju õpilasi, keda kurnab juba konkreetselt sundus olla koos teistega kahekümnekesi ühes ruumis.
Rääkimata sellest, et formaat "üks tüüp räägib ja klass kuulab" on täiesti arusaamatu, kui see rääkiv tüüp pole just väga hea. Kõigile pole väga head võtta - hm, aga mõni videos rääkiv tüüp? Väga hästi rääkiv ja kui tal miski viltu läheb, teeb video uuesti? Video on kättesaadav tuhandetele!
Rääkimata dokfilmidest vms.
Vahetu suhtlus jääb samas ikkagi nende hooleks, kes võibolla pole nii head loengupidajad, kuid ainet siiski tunnevad ja suhtlemises on nt kõvad käed. 
Aa, et seda on raske sisse viia, kõik on vanamoodi harjunud ja uuendused tekitavad hästi paljudes tõrkeid? Oo, hm, jaa: aga kui oleks olukord, kus vanamoodi nagunii ei saa, nagunii on vaja muuta ja ... siis saaks ju muuta PAREMAKS, eksju?

5) Sama, mis eelmine punkt, ainult nüüd on fookuses töötamine.
Kaugtöö neile, kes ei pea tingimata töökohal koha peal olema? Ammu juba võinuks, ent kõik olid harjunud, et tööl peab KÄIMA ja kontorisse kohale triivima.
Kuidas teha nii, et vanamoodi ei saa, peab kuidagi teisiti?
Aaa!!!

6) Rääkimata sellest, kuidas kõikvõimalikud panga- , kohaliku omavalitsuse- või raamatukoguteenused on tehtavad neti vahendusel ja korraga oled sa (olen ma) vaba kohustusest minna kohale ning inimestega näost näkku rääkida. Nii palju vähem vaeva - kusjuures varem ma isegi ei saanud aru, kui palju võtab kohustus minna kohale ja suhelda! Kuigi lähim pangakontor oli mul teises linnas ja ka otsene minek linnavalitsusse ikkagi minek. 
Ent nüüd, kui ma seda tegema ei PEA, on nii krdi tore! Elu nii palju lihtsam!

Kui nüüd mõtlema hakata, siis ... kui  keegi võtnuks kuldkalakeselt soovida haigust, mis jätab lapsed suht puutumata või vähemalt elud võtmata, aga vanu tapab hordide viisi, oleks see väga inimarmastajalik soov. Kantud ihast, et inimkonnal tervikuna parem elu oleks, selge ju. Inimesi on liiga palju, aga kui ei vähendaks arvukust  mitte nooremast otsast, vaid sealt teisest, oleks noorus ikkagi ilus aeg, lihtsalt vanadust vähem ja lill!
Kuigi mina oma nooruses muretsesin hirmsasti selle pärast, et inimesi on liiga palju, ja poleks nii lihtsat ja toredat tõbe soovida osanud.
Ent tänapäeval vbla juba oleksin ka. Usku, et inimesi on liiga palju, kõigutab efektiivselt jälgimine, kuidas needsamad inimesed elavad. 
Mitte väga säästlikult, eks ole. Jah, ilmselt Indias või Laoses teistmoodi ... aga meie saame mõttetult laristada.  Mis tähendab, et üleüldine nappus kõigest ei ole tegelikkus. 

Ja kui võtta konkreetselt kohalik ühiskond, Eestimaa ja värk, siis on kõik ikka VÄGA hästi ju. Puha head asjad juhtuvad - kui mitte olla meedik, eluihas vanur või üritada oma isiklikku elu üles ehitada sellele, et teised on edevad ja rumalad.
(Jah, jah, ma tegelt TEAN, spaad ja massöörid, siseturism ja teater-muusika-kino on samuti täiega löögi all ja ... ent ma kuidagi loodan, et nemad ujuvad välja, noh, sest neid on ju ometi PÄRISELT ka vaja =P)
Aga peaasjalikult on vähemalt minu silmis HÄSTI. 

reede, 16. aprill 2021

Üles ja alla - nad räägivad, et antidepressandid võtavad mõlemast otsast äärmused maha? Jesver, mis mul veel muidu oleks ...

Oh, ma võibolla lähen suvel sünnipäevale. (Loe: kui koroonanumbrid lubavad.)
Oh, Ada võib vast koera hoida? (Nad said väga hästi läbi.)
Kord paari aasta järel taas koos teiste inimestega tantsida tundub päriselt ahvatlev. Mitte paarides, võeh, ikka kõik ühe, üks kõigi ees.
Jaa, see oleks lahe. 

Minus tekib teatud ind. Viimaks on mul ka tunne, et koroonamaailm on natuke ebameeldiv ja mõni üritus võiks ikka toimudagi.
Mis on ... suur edasiminek! Mul on HEA MEEL, et mul natukenegi häiritust nüüd sel teemal sisemuses on! 
Nagu Päris Inimene.

Eelmisel aastal ma ei käinud. Keegi ei pakkunud mu esimese küsimise peale küüti ja ma olin: "Oh, aga ausalt, ega ma pea ju minema, ongi mõnusam! Ei küsi rohkem!"
Kuid sel aastal küll hakkab juba tunda andma, et ... tahaks inimesi näha ja muusika saatel vingerdada, leebet loba kuulata ja ajada ja ... jup.

Üle-eelmisel aastal olin rahul, et muuseas ka selle kollektiivi lood mängimisele tulid ja ma isegi teadsin neid.
Ja üks isik LAULIS pimeda järve kohal kumava peaaegu täis kuu valgel vene keeles ning ma ei uskunud ja samas uskusin ja ikka ei uskunud, et see kõik ongi päriselt. 

Tegelt ei ole kõik hea. 
Mis on kurb, arvestades, et üldiselt mu elu ON hea ja igast detailid viitavad, et ON hästi ja mõned reaalsed "oh, ta aitas mu praegu kuristikust eemale, aitäh!" tulid ka.
Aga ma teen juba päris hästi vahet depressioonil ja niisama sital enesetundel. Ja selgelt ma olen haige, mitte lihtsalt hädine. 
Kuigi kahtlemata, kui magaksin rohkem, ei oleks mul nii halb. 
Samas, kui mul poleks nii halb, vbla magaksin rohkem?
Misiganes. On nagu on. Keskendun sellele, et tegelt on palju asju, mille hästiminekut loota, ja püüan mööda vaadata kaasnähtusest, et loomulikult toob see kaasa ka võimaluse KÕIGIL NEIL ASJADEL kuninglikult persse minna. 
Ah, aga puht keskmiste arvude teooria järgi MÕNI asi ikka hästi peaks minema!
Isegi kui see on ainult "ja sünnipäev toimubki". Midagi ikka hästi läheb!

Lisaks pesin oma toa ja köögi aknad puhtaks. Suure tee ääres esimesel korrusel ladestub välisklaasile ikka täiesti rabavas koguses soppa.
Võtsin sellest suurema osa ära.
Nüüd on väga klaar tunne. Nagu elaksin pooleldi õues. Siuke "täiesti siinsamas, käeulatuses" taju üle tee lasteaia hoovis kasvavaid puid vaadata. 
Poja toas ei pesnud. Esiteks suur inimene, hoolitseb ise oma vajaduste eest. Teiseks on tal nagunii ruloo kogu aeg all, sest ta ei kannata tunnet "möödakõndijad vaatavad mulle ju otse tuppa!"
Minul on see pohh. Esiteks arvan, et kui tuli ei põle, nad ei näegi sisse, ja teiseks ega mind väga ei morjenda nagunii. 
Vaadaku. Mul pole midagi varjata. 

kolmapäev, 14. aprill 2021

Lõpp läheb üha rohkem ja rohkem käest ära, kuid vähemalt algab heasti

Nüüd on kõik parem. 
Mu ise määratud raviskeem tundub toimivat.
Psühhiaater ajas mõttetuid mullikesi, aga õnneks olen ma ise =P 

Mitte luksus, rõõm ja ainult lakkamatu vaimustus kõige üle, ent vähemalt lakkamatut: "Miks elu peab nii raske olema?" pole.
Ehk - edu, saavutus jne.

Mitte küll rahaline edu.
Maisaaru, kuhu raha lihtsalt - kaob.
Vale, sellest ma saan aru küll. Kui mul ON rohkem raha, ma ostan õhtul odavaid saiakesi ja viimase kuupäevaga 30% allahinnatud sushit  ja viimase kuupäeva ahjuliha, mis vaja lihtsalt ahju torgata. Kui mul raha eriti ei ole (nagu praegu), söön odavamalt, teen ise kaneelirulle, mandlitükkidega küpsiseid ja pitsat, ei osta mingit valmissööki. 
Ja saan ka hakkama. 
Aga ikkagi

On nii kummastav, et kas ma saan kuus 800 raha või 550, järgi jääb sellest üsna ühepalju.
Ok, igast kaartidele ja hoiuarvetele kogunenud lisasummad jäävad jõukama minu poolt raiskamata, las kogunevad. Vaesemal ajal saan need ära kulutada ja jään sellevõrra mõnusamalt ellu.

Kui täpsem olla, siis "Miks elu peab nii raske olema?!" ja sellest hullemad mantrad on välja vahetanud: "Tahan koju."
Mida kahtlemata on veidi pentsik omaenda kirjutuslaua ääres hommikumantlis istudes korrutada, aga no kui tuleb, las ta tuleb. "Tahan koju!"
Nonde sõnade tagapõhi on midagi stiilis: "Las keegi teine vastutab ka, ma ei taha kogu aeg ise võidelda, kodus võiks ju keegi sihuke olla".
Sellist vastutajat pole mul küll IIAL kodus olnud, alati vastutan mina ka teiste inimeste eest, ent lootus ei ole täiesti kadunud.
Ma kaldun lollilt üha lootma ja lootma ...

(Muidugi! SEEpärast on mus raudne veendumus, et kui teine pole ideaalne-oivaline, on üksi parem! Sest vastutada kellegi viienda ees ja eest lisaks ei ole üldse ahvatlev! Pingutada end veel rohkem tükkideks ühe täiskasvanud inimene õnne nimel - võeh!!! Oleks lapse nimel, saaksin mina ka sellest midagi, emotsionaalse rahulolu ja värki, aga anda kellelegi võim öelda, et tolm pole piisavalt hästi võetud, ekraan on viltu või võtta ta raskelt ohkama ja märtriilmel nõusid pesema EI OLE minu ettekujutus enda õnnelikumaks tegemisest, tänan väga.)
Nördin iga kord, kui loen kuskilt raskustes vaevlevale emale, kes tõdeb, et krdi karm on, vastuseks saadetavat. Kuidas: "Lapsel on ju kaks vanemat, las isa vastutab samuti!"

Kurat, kui ma olin kaheksa, juba üritasin vastutada oma mõlema vanema õnne eest (ja ei tulnud toime, häbi ja teotus). Te üritate öelda, et MINA (sest iga raskustes ema on ometi mina?!) võiksin KELLEGI TEISE peale LOOTA või? Päriselt?! Näiteks lapse saanuna tema isa peale? Ja ma olen mingi vilets inimene, kui seda ei oska ja ei suuda?! 

Kurat ... kurat! 
KURAT!!!
Et kui kogu mu elu on olnud isevastutamine ja idee vastutusest kõrvale viilida ja see kellegi teise hooleks jätta mulle võõras, on see minu SÜÜ ja MINA olen mingi vale inimene?!
Fakk ...

Ei, see ei ole mingi värske teema. Lihtsalt arutasime K-ga natuke oma perekondadest ja kodudest kaasa tulnud mõttemalle ja nimetatud isevastutamise teema oli peamine minu oma.
"Mina vastutan ise kõige eest," ja kui ma ei suuda, ei teeni piisavalt, ei tule toime, on see MINU viga. Oma valikud. Pean suutma!
Peale Rongi olen hakanud endale leebemalt vaatama. Ma ei pea kogu maailma ära parandama. Ei ole kõik siinsed hädad minu vastutada ja kui mina ei tee, teeb kas keegi teine või ei olegi nii hirmus vältimatu asi. Las olla tegemata.
Ja nälga või külma kätte surra mul ja mu lastel ikka ei lasta ju.
Ma VÕIN vabalt võtta ja puhata. 
Kuid kui öeldakse, et too võõras ema mina pean teistel ka vastutada laskma, mul jookseb juhe täiega kokku. 
Nagu - kellel? Kes tahab õudselt vastutust võtta ja ma ei lase?!
Et mina peaksin sundima inimest, kes ise ei taha, vastutama? Näiteks, maitea, mõne lapse isa kohtusse kaebama?
Sry. Te nõuate, et mina vastutaksin ka selle eest, et keegi teine vastutaks? 
Ma ei jaksa! Ma vastutan juba piisavalt palju, ma ei jaksa rohkem!!!!

(Muide, Tütarlaps on 19 ehk alaealise vanusest väljas ja elab üldse mu ema juures, Poeglapse isa aga maksab meie üüri juba pool aastat ja enamgi veel. Sain temal küsimisega Peale Rongi endana toime, kui pidi.
Selles postituses elan rohkem välja oma vanu nördimusi teemal: "Miks ma neid kohtusse ei kaeba ometi?!")

Oh, oota!
Mu patoloogiline soov kõigile meeldida, kes mulle spetsiifiliselt vastikud pole, on ju sama asi!
Minu vastutus on kõik õnnelikuks teha, mõtles väike väga väga naine. Ja siis natuke suurem väga väga naine. Ja siis enda arust juba täiega suur väga väga naine (nt vanuses 13). Minu asi on teha pere õnnelikuks. 
Kuna ma ei oska väga piiri tõmmata, kes on minu inimesed ja kes mitte, on minu asi teha KÕIK õnnelikuks. 
Nooooojah.

Olgu, ma ei ole enam laps. 
Ja õpin kogu aeg.
Juba ammu olen aru saanud, et
a) ma ei taha teisi õnnelikuks teha teeseldes, võltsides, ebaautentne olles
b) ei ole üldse võimalikki kõiki õnnelikuks teha, muuhulgas seepärast, et inimeste tahtmised käivad üksteisele vastu
c)  kui on valida, kellele meeldida, eelistan meeldida iseendale

Aga ma ei taibanud varem, kust on üldse pärit soov kõik õnnelikuks teha ja kõigile meeldida.
Ei ühendanud absoluutselt ära, et olen jumala väikesest saati tahtnud kõiki enda ümber rõõmsamaks ja rahulikumaks teha. Lugenud seda oma vastutuseks. Olen seda tajunud oma olemasolu ainsa eesmärgi ja õigustusena. 
Ma võtsin ammmmmmmmmmmmmmmmmmu oma vastutuseks hea õhkkonna loomise ning kui seda ei tekkinud, oligi see alati minu isiklik läbikukkumine!
Kunagi polnud keegi teine süüdi ega vastutav. MINU asi oli teistele hea olemine luua! 

Ja muidugi käisid mulle ERITI pinda süüdistused  teiste võõraste emade pihta ses osas, kuidas ma peaksin tegema oma lapse isa a või oma lapse isa b meelega õnnetumaks, sest ... ta peab ka vastutama või midagi. 
Nagu ... ma nagunii ei suutnud teda endaga suhtes õnnelikumaks teha, ma niigi olen läbi kukkunud. Te tahate, et ma kõik VEEL halvemaks teeksin?! Mida?!

Ossa. 
Nii palju mõtteid ja avastusi ...

pühapäev, 11. aprill 2021

Okei

Olgu, järgmise Ghibli oleksin peaaegu pooleli jätnud. Ei jätnud, aga vaatan natuke süngelt, sest ta sisaldab kaht teismelist, kes peaaegu ei maga, vaid teevad kogu aeg tööd. Nad on sealjuures üleni lahked ja abivalmid ning vähemalt poiss on aktiivselt tegev ka ... noh, koolivälises aktivismis, silmad säravad ja sõbrad ümbritsevad ja ... 
Ilmselt saab neist paar. 
Kuna ma ise olen langenud depressiooni sügavikesse (jah, mittemõistmine, eriti blogis kipub minuga sedasi tegema, ega see esimene kord ole) ja mul on raske ÜLDSE midagi peale magamise teha; seisan, käed rippu, Poeglapse toas ja seletan talle: "Ega mul ei ole rohkem midagi öelda või plaanis siin teha, mul läheb lihtsalt aega, et liikuma saada," mulle ei tundu üldse võimalikuna sedasi elada ja vaimset tervist säilitada. 

Jaahh, kirjutasin psühhiaatrile ja uurisin, mida ma pean tegema, et uut sorti AD-sid saada. 
Nii palju mul veel kainet mõtlemist on, et aduda: Poeglapsel ei oleks kellegi teisega parem elada kui minuga ja Tütarlaps oleks MARU õnnetu, kui end ära tapaksin. 
Lihtsalt nii rõveRASKE on. 
Ja siis on need Moonimäe teismelised üliinimesed ... ma ootaksin mingit väga karmi murdumist, aga see on ju Ghibli. 
Ilmselt nad saavad hoopis õnnelikuks. 
Urrr ...

...oh, nad vahepeal osutusid hoopis poolõde ja poolvend olema. Olgu. Kuigi nad on nii ebatõenäolised oma olemuselt, kui nad on ühe isa lapsed, kes ilmselt oli ka natuke hullaktiivne, on see loogilisem ja vastuvõetavam ...
... ja siis selgus, et veel kolmas mees on poisi isa. Kõik puhas ja nagupeab. Lilleline ja okei. Las armastus õitseb jne.
Tegelt on nende pärast hea meel.

Kuigi nad on ikkagi ebausutavad. 

***

Phmt oli mul üks päris hea vestlus ja elu tundub korraga väljakannatatavam. Tegin isegi kaks seeriat kätekõverdusi ja pesin mõned nõud ära. 
Mõistmine.
Tunnete valideerimine. 
"Sa tunned nii ja see on arusaadav."
NII krdi hea ...

Muide, sõna "valideerimine" ei ole mu meelest kuidagi hea ega eestikeelne ega midagi - aga ma ei tea, millega asendada. "Kinnitamine" nagu ei anna päris õiget tunnet edasi.
Tavainimene otsis asendust "See on okei"/"See pole okei"'le ja vist ka lõpuks ideaalset ei leidnud. 
"Ütleme iga kord isemoodi," oli konsensus, aga ma ei taha isemoodi öelda, kui ma tahan just SEDA asja öelda. 
"Nii täiesti võib tunda."
"Sedasi on jõle teha!"
Aga ei saa "see pole kohane!" teatada millegi kohta, mis ei ole absoluutselt vastuvõetav ju. Ja samas kui sa tahad teisele teatada, et tema tunded on okei, ei saa öelda: "Need on vastuvõetavad tunded".
See vormiks hoopis teise nüansi. Siis sa ei anna teada, et need tunded on igati mõistetavad ja nii tunda on täiesti ... nojah, okei. Teavitad hoopis, et olgu, nii võib ka tunda, me ei viska sind bussist välja veel sellepärast ... aga vähe imelik oled ikka.  
Mul on tunne, et mingid vormelid oleks "see pole okei"/"see on okei" kohta sobilikud ja kui neid pole, võibolla ongi okeitamine okei. Sest terminid ongi ju olemas ja terminid just selleks, et kõik öeldut täpselt sellena võtaks, millena nad mõeldud on.
Kui aga keegi tuleb jutuga "armastusest" ning keegi aru ei saa, millest jutt, on segadus ja häda. 

Nojah, aga teise poolt valideeritud tunded tunduvad palju vastuvõetavamad ka mu enda jaoks. Muidu ikka elab sees väike: "Kas ma tegelt ei peaks seda tundma? Kas tegelikult on täiesti okei (täiesti kohane) mind nii kohelda ja ma olengi mingi imelik, et häiritud olen???"
Kas ma peaksin tegelikult olema täiesti rahul ja teised oletavad, et olen normaalne, seega täiesti rahul? 

Ja nüüd on: "Ma olen okei sellena, kes olen. Ei pea teistsugune olema!"
Huuuhhh!

reede, 9. aprill 2021

Filmijuttu

Ega ma ei tea täpselt, mis värk nende Myiazakide ja üldse Ghibli filmidega on. 
Või noh ...
Ilmselgelt ei ole sellist maailma olemas ega isegi kunagi olemas olnud, nagu seal näeb ja tunda on. Aga arvan, see oleks minu maailm, kui mul õnnestuks oma sisemus laiali laotada ja maailmaks teha.
Laias laastus. Kas sõidetakse kitse seljas, autoga või tundmatu olemusega amuleti toel, ei ole ju oluline.
Nendes maailmades on muudkui kõik head, vanamehed ja vananaised puistavad elutarkusi, uues kohas kohtad alati häid, kes su sõpradeks saavad ja isegi kui keegi on kuri, ta ei ole rumalalt kuri, vaid lihtsalt kahjustatud ning selles kinni.
Lase ta vabaks ja kõik saab helgeks ja heaks.  
Vabaks laskmiseks, muidu, piisab sellest, kui neid mõista ja neist hoolida. 
Kuigi tugev olemine sinna juurde ei tee ka paha =P

Siis ma vaatan neid filme ja nutan ja nutan, sest nii ilus ja õige. 

Miks päriselus sedasi ei saa? Üritan, mis ma üritan, üldiselt saan neilt hambulistelt ja hirmsatelt lihtsalt lõuga ja siis kerin end ümber iseenda kerra ja ulun taeva poole, sest MIKS?
Eriti masendav on veel, kui saan lõuga nendelt, kes isegi ei ole hambulised ja hirmsad, lihtsalt mingi koha pealt verised ja õrnad ning kuitahes ettevaatlikult ma sealt ka siduda üritan, nad tõmbuvad turri, kihvad ja küüned, sest ma teen ju valu!

Aga Ghiblis nad ikkagi ju - noh, suudavad. 
Ja mina üritan ka. Ikka ja uuesti ja jälle. Keeldun tunnistamast, et elus ei käi asjad nii.
Küllap see on traumeeritud lapse meeleseisund: mind on vaja, et maailm ära päästa. Või vähemalt osa maailmast. Või vähemalt üks elusolendki! 
Aga kui ma kedagi ei päästa (ennast LOOMULIKULT ei arvesta, sest mhh. Ma küll püüan endast hoolida, aga ... MHH! Kui ma ennast päästaksin, oleks tulemuseks nullsumma mäng - pealegi on mind päästa väga raske, selleks küll mingist Ghibli-tarkusest ei piisa!), mis mõte mul siis üldse on?! 
Miks nemad suudavad, aga mina mitte? 
Mis mul VIGA on?
Aa, et vbla on nad välja mõeldud ja need maailmad on välja mõeldud ja tegelt ei käi niimoodi?
Nojah.
Mõistusega võttes vbla tõesti.
Aga tunnetega võttes valan ma pisaraid mingi Jaapani teismeliste armuloo käigus eelmise sajandi viiekümendatel. 

Sest asjad PEAKSID sedasi käima! 
Mis mõttes ei käi?!

teisipäev, 6. aprill 2021

Veel mälestusteveeretamist, "kõik me tuleme oma lapsepõlvest" ja natuke laiemat analüüsi kah

 Rääkisin ühega ka eraviisiliselt eelmise postituse teemast. 

Mina: "Krt, sina näiteks peaksid minust ju palju traumeeritum olema?!"
Tema: "No ma kardan konflikte. Mul ei ole tunnet, et saaksin nendest midagi võita. Parem karistus vastu võtta, igasugune õiendamine teeb asjad hullemaks."

Jaah, vat seda mul tõesti ei olnud. 
Vastastikku süngelt vaikmine ei olnud ei äravõetav ega teeme-kiiresti-ära-kannatatav. Ma tegelikult ei jätnud toona vastamata mitte nürist kangekaelsusest, vaid mul ei olnud midagi öelda. Aga see kahtlemata nägi väga kangekaelne välja ja siis proovisimegi vastastikku teineteise kivist kannatust. 
Välja arvatud, et vahel ma plahvatasin, aga sel ei olnud negatiivseid tagajärgi, vaid vahel lausa positiivsed. 
Näiteks on mu meeles, kui ma läksin füüsiliselt ema käest tagasi rebima oma nukuriideid, mille tema ähvardas ära visata, sest need vedelesid.
(Mõtlesin, kas panna "vedelesid" jutumärkidesse, aga no - nad olid põrandal, mitte kapis või mänguasjakastis tõepoolest ju. Alailma olid. Ma koristasin asju, kui tõesti muidu ei saanud, muuhulgas näiteks seetõttu, et ema karjus ja vehkis kätega.) Ema, kes niigi oli üsna erutatud seisundis, läks puhta hulluks ja hammustas mu kätt. Mina tõmbasin käe ära ja hakkasin nutma, tema oli ise ka oma teost ehmunud, läks toast välja ning mõne aja pärast tuli tagasi ja vabandas. 
Miska mina sain ka sellest konflikti eskaleerimisest tegelikult positiivse kogemuse. 
"Kui asi päris hulluks läheb, tuleb pärast tore leppimine ja ometi pole mina jälle süüdi ja jee!"
See ei olnud ainus säärane lugu ja vahel olin vabandajaks ka mina - kuigi siis alati kellegi ees, kes minust nõrgem, näiteks mu noorem vend või vennaga suht üheealine tädipoeg.

Nii et nüüd mulle konfliktid meeldivad. Ma tunnetan neid õhupuhastajatena, sees on lootus: "Kui teine, see tugevam pool läheb ülekohtuseks, ta saab sellest varsti ise ka aru,  ja kokku on kõigil parem."

Muide, ositi on selline: "Korraks läheb halvemaks, aga kokku ma võidan"-tunne ilmselt taga sel Marca kirjeldatud fenomenil "naised on sõjakamad". 
Tegelikult on naiste kartmatus hästi hea märk tuvastamaks, et elame inimsõbralikus süsteemis. Meil (naistel) ei ole tunnet, et kannatame ära, muidu äkki on hullem. Meil on just nimelt tunne, et korra võib ju molli saadagi, aga seadus ja kord, politseid ja kohus on meie poolt.
Ükskord me võidame niikuinii!
Noh, ja selle nimel, et ükskord võita, paar tohlakat ära kannatada ei tundu eriti murekoht. 
Aga kui eeldus on teine? Kui eeldus on, et hakkad vastu, läheb veel halvemini?
Siis käituksime ikka massiliselt teistviisi ju. 
Ka naised.

Võibolla on käitumisviis "ma ei tee midagi, ei sekku, ei mölise, muidu on hullem" lausa enamasti lapsepõlvest õpitud?
Vanemdamise omapärad mõjutavad kõiki, vbla on need suures osas ka sooliselt "poisse peksame, tüdrukutega õiendame" jaotunud?
Ja osaliselt seepärast me (peksmata või leebelt pekstud isikud) sageli ei karda? 

pühapäev, 4. aprill 2021

Enesevaatlus, taas

Disclaimer: kehaeritised

Ma ei ole viimast kommentaari eelmise posti juures lugenud.
Jõud sai otsa. 
Et ma olen küll warrior, aga vahel isegi mina ei jaksa võidelda, ei jaksa maailmale kinnitada, et jah, mul on õigus olla mina, jah, kõigest hoolimata, mis sa ütled, mul on ikka see õigus. 
Lihtsalt ei jaksa. 

Aga kuna oli see tumblr, mida notsu jagas ja AbFab mõtles jagada, mis läks nii kohutavalt ja hästi täpselt täppi, et andis mulle uue vaatenurga paljudes asjades ning tundub äärmiselt tõde olevat, muudkui imestan.
Ah, seepärast on inimestel minu "teen, mida tahan"-ideest raske aru saada, et nemad ei taju kogu aeg situatsioone ja inimesi enda ümber ja nende "teen, mida tahan" ei võta teisi automaatselt arvesse?
Ah, seepärast pole mul iial olnud mingit probleemi ärgata teistmoodi hingava lapse kõrval hetk enne, kui ta näljast nutma hakkab, ja samas saan vabalt magada mängiva muusika või ülakorrusel hüppavate võõraste lapsejalgade saatel, rääkimata nii tühisest asjat kui pesumasinamüra!
Või tüüpiliselt: ärkan minut enne äratuskella.
Ah sellepärast ma ei unusta midagi ära (no ok, kord aastas vbla) ja olen: "Wtf teil peas toimub, et teil on nimekirju vaja, et asjad tehtud saaksid? Et te peate kohtumised üles kirjutama? Et teil on vaja mingit meenutust, et tähtaeg seejasee?!"

Loomulikult ma tunnen ära väga korduvalt loetud inimese "hääle" tema teise nimega internetikommentaarides, märkan muudkui vestluses üles võetud teemasid: "Ahah, selle kohta ta ei öelnud mulle midagi, mis peab tähendama, et ta ei taha sellest rääkida või lausa, et ta paneb mulle pahaks antud teema tõstatamise", tajun rahulolematust minuga ja olen seepeale VÄGA puudutatud, sest mis õigusega sel inimesel üldse minu elu kohta midagi öelda on, ja mäletan siiamaani kuskil 9-aastasena klassis pakutud sünnipäevakomme, kus mul olid kaks erinevat sorti, aga igale üks, ja siis üks klassivend võttis kaks ja ma lihtsalt seisin ta kõrval, midagi ütlemata, kuni ta imestamise, miks ma edasi ei lähe, lõpetas, ja viimaks taibanuna ühe tagasi pani. Ma kartsin, et kui ta võtab kaks, võtavad kõik kaks ja siis tuleb pooltele täitsa puudu. 
Sestsaati polnud mul iial olnud kahte erinevat sorti komme, kust üks valida. 
Õnneks. Sest kui kodus oleks öeldud, et nii on vaja, need kommid on võtta, ma poleks julgenud neid koolis pakkuda, vaid nad oleks lihtsalt kotis oodanud.
Huvitav, mis ma oleks nendega teinud? Sest ma ei söönud vabal tahtel eriti kommi, ma olin kana-makra-valgumari-jäätis-koogelmoogel head, muud maiustused jama-laps.
Kes sõi phmt kõike, mis otse vastik polnud ja oli jubedasti hädas söökidega, mis olid. Nt piima-köögiviljasupp, keedetud porgand, keedetud kaalikas, kuumtöödeldud hapukapsas ja kõik marjakissellid. (Piima-, kakao- ja karamelllikissell olid head.)

Aga jah. Kahtlemata olin ma enda allasurumise meister, sest mu eesmärk oli, et teistel oleks hea, et suured oleksid rõõmsad ja et minuga oldaks rahul. 

Aga on üks päris ilmne "aga". 
Mul oli vastik küll, ei salga. "Igal pool on hea, kodus kõige parem?"
Misasja?
See on sama masti ütelus, kui jutt kooliaastatest, mis elu parim aeg, eks?

Aga peamiselt oli ebapärlikarbil ikkagi ka õigus, kui ta ütles phmt: "Sellist elu on kõik elanud, mismõttes sina sellest eriliselt traumeeritud olid, oioioi? Pff, ennastimetlev idioot!" 
Et nagu ... minuga ei tehtud midagi eriliselt ebameeldivat. Oli vitsa andmist, aga see oli peamiselt kohutavalt alandav, valu ma ei mäletagi. Oli tutistamist, aga see ei huvitanud mind üldse eriti, sest polnud alandav. Pikad, tunde kestvad ülekuulamised teemal "miks ma leian su kappi peidetuna mustad aluspüksid" olid ebameeldivad, aga jälle - põhjus, miks nad nii pikad olid, oli, et ma ei öelnud midagi. Vaikisime vastastikku, kuni emal kopa ette lõi ja ta minema läks. 
Miks ma nad kappi peitsin? Kuivama. Sest ma teadsin, et kui ma nad avalikult musta pessu panen, tuleb pahandus ju.
Aa, mul on lapsest saati kerge põiepidamatus olnud. 
Mitte midagi hullu, aga et ma ei tunneta pissihäda, kuni korraga on ta hirmus suur ja tilk tulebki püksi, oli normaalne.
Et see ei ole ju tegelikult normaalne ja arst jne?
Esiteks: kust kurat pidin ma teadma, et ei ole normaalne? Ma eeldasin, et teised ilmselt panevad oma pissihäda paremini tähele, nad on hoolikamad ja seepärast pole neil siukesi probleeme, dohh.  
Teiseks: kui ma viimaks täiskasvanud olin ning arsti juurde jõudsin (kaks korda käisin, nii umbes viieaastase vahega), öeldi, et ega see ikka päris normaalne pole, ja soovitati vaagnapõhjaharjutusi. Korra anti isegi cd, mida vaadata, õpetustega, kuidas teha. 
Ma olin vaagnapõhjaharjutusi nagunii teinud ja teinud ja teinud ja mitte midagi ei muutunud, aga kui arst arvab, et sellest piisab, no siis ilmselt piisab - ja ma tulin kabinetist tulema. 
Ütleme, oma vajaduste eest seismine EI ole mu tugev külg olnud VÄGA KAUA. 
Peale Rongi olen õppima hakanud.
Sest noh, vanamoodi ei saanud elada, tuli uus mood leida. 

Kuigi mind siiamaani ajab nutma (loe: hetkel on pisarad silmis), kui palju ma negatiivset tagasisidet sain selle otsuse peale. Nii isekas ... 
Fakk, kuidas on võimalik, et te NIIVÕRD millestki aru ei saa?! oli mu sisekõne. Nüüd on: "Fakk, kuidas on võimalik, et te niivõrd millestki aru ei saaNUD?!"

Noh, kuid tulles tagasi selle juurde, et "abused child".
Ma tegelt ei saa aru hästi. Et ... ma ju tean, mis on "abused child". Pekstakse nii, et karjumine peaks ju ometi teiste kortermaja elanike kõrvu kostma (mispeale nad ignoreerivad, muidugi, maailm on ignoreerijaid TÄIS). Ei anta süüa, varasta ise endale toitu, kui oskad. Vanem on kogu aeg purjus või narkot täis ja ebaadekvaatne, hoolitsed enda eest ise. 
Midagi sellist mul ei olnud. Oli subjektiivselt halb, aga samas sain sünnipäeva ja jõulukinke (meil ei peetud nääre, ikka jõule), kalli ja kaissu, ei mingit tuhkatriinu-elu. 
Kõik oli ju - normaalne? 
Mis tähendab, et selline tundeteravus ümbritseva suhtes peaks ka ju olema - normaalne? 

Olgu, on võimalus, et ma olengi lihtsalt hästi tundlik.
Võtmes "minu kodu vaevad olid mulle nii suured, et arendasin välja võimed ja oskused neid vältida, kui vähegi sai, sest olen õrn ja saan kergesti haiget".
Selle võimaluse kasuks räägib peamiselt, milline on mu valu- ja ebamugavusetaluvus. Ehk - kuna pea kogu aeg on ühel või teisel moel paha, ma lihtsalt olen õppinud oma ebameeldivusi ignoreerima.
Aga samas: mul ei ole sellist häiritust rinnahoidjatest, imelikest materjalidest vms kui notsul. Et jah, oli aeg, kui rinnahoidjad OLID jube ebamugavad, ent kui ma sain viimaks ise osta poest, ise valida ja PROOVIDA enne, sain üpris mugava. Mis siis, et tugikaared ja materjal, mida ma nüüd väga kahtlevalt katsuksin. 
Siis oli endistest "ema vanad, kuskilt seisma pandud asjade kotist" nii palju parem, et oo!
Muide, eks enne oli aeg, mil midagi saada ei olnud. Siis jälle oli, aga et ma ei kaevanud, ei arvanud keegi, et peaks   
Kandsin selle iseostetud rinnahoidja otseselt ribadeks. S.t. mõned väikesed pilurebendid ei olnud veel mingi loobumisteema, need ma õmblesin lihtsalt kinni.
Olgu, jälle hakkan teise teemasse libisema.
Kuigi riidesiseste siltideni pole ma veel jõudnudki.

... et ma ei tea, kuidas selle mu Hirmsa Tundlikkusega on. Olen mingites asjades tundlikum küll, kui normaalne on, aga samas osades asjades jälle mitte. Nt on kõiksugu toidu valimine mulle võõras. Minule on: "See on söök, see on söök, see on söök ... Seda ma ei söö, lagrits ei ole mu jaoks söögiasi." Hallitanud koha lõikasin tomatist välja ja siis maitsesin ülejäänut. Kui ikka veel hallituse järele maitses, lõikasin uuesti ja maitsesin taas. 
Mõned veidi kahtlase maitsega puu- või köögiviljad sõin ära, sest no nii jäle ju ei ole, et kurgust alla ei saaks. Lihtsalt natuke vastik. 
Et mul olid põlved kogu aeg lõhki kukutud lapsena? Nojah, kukkumise järel mõned tunnid oli suht hirmus, aga järgmisel hommikul pohh, ma olin juba harjunud ja ei tunnetanud haavakohta valusana. Et mu vasak jalg valutab praegu ja puus on Rongist saati hell olnud? Aga midagi HULLU ju ei ole, väljakannatatav!
Ehk siis - hm, kõrge tundlikkus ja madal tundlikkus annaksid üsna sama tulemi tegelt. "See pole väärt kõnelemist ega tähelepanu andmist, nii lihtsalt on". 
Kust ma teadma peaksin, et olen tundlik?
Kas olen? 

Aga jah. See maailma tunnetamine on küll asi. Teema.
Kuidas toimida, et teistel oleks kõige parem, on mulle väga loomulik jälgida.
Maailma jälgida ja sisse võtta.
Mingi anonüümne kommentaar võrgupäevikus, aga väljendab ideed, mida üks lugejast tuttav võiks väljendada - vbla tema kirjutaski, lihtsalt anonüümselt, et ma tema pihta ei nördiks? 
Võimalus on. Kui keegi, keda ma nime järgi tunneks, tahab midagi negatiivset öelda, läheb Unknown-iks. Ilmne lahendus ju?
Inimene, kes kardab koeri, jääb seisma, kui talle Totoroga vastu tuleme. 
Kes nii väga ei karda, aga on ettevaatlik, läheb sõiduteelt mööda.
Ma ärkan üles, kui poeg kööki läheb, aga kui ta ahju avab, uinun taas rahunenult - tal on meeles, et seal on pitsa ja tühja kõhuga saab seda võtta. Kõik on korras.
... ja see ei ole normaalne, ütleb tumblr. See on traumeeritud laste värk. 
Ah, siis seepärast ei ole mul õnnestunud sellist mõistmist teistelt saada. 
Aga - ja need on suht tõsised küsimused - kust krt ma oleksin pidanud teadma, et nii ei ole normaalne mõista? Kust krt oleks ma pidanud teadma, et mu pissihädavärk ei ole tavaline? Kust krt ma pidin teadma, et ei ole normaalne pidada enesetappu kogu aeg tagataskus "no kui liiga hulluks läheb, see võimalus on ikka"? Kust, kurat, pidanuks ma aduma, et olen traumeeritud laps? 
Kust krt ma pidanuks/peaks teadma??????

Aaa, kuidas kommenteerida?
Tread softly. 
Kui sul kaasa tundvat mõtlemist ei ole, ole vait. 

neljapäev, 1. aprill 2021

Ah, seda ma nimetasingi armastuseks ja ise ka ei saanud aru ..?

Oi.
Oioioioioi!

Ma olen palju aastaid endamisi pomisenud: "Ma tahaks, et keegi armastaks mind!" 
Ma OLEN ka vahel mõelnud, et vist ei taha tavaliselt armastusena nähtut-mõeldut, sest noh - see on mul ju olemas. Aga just praegu, esimest korda, ma mitte ei mõelnud, kuidas ma vist otsin mõistmist või midagi, vaid TUNDSIN: "Ma tahan, et mind mõistetaks!!! Et keegi oleks, kes saab aru!" 

Et ma sellele kellelegi meeldin, sest ta SAAB MUST ARU, on muidugi enesestmõistetav. Sest mida on minus mitte armastada, kui must aru saadakse? 

Mõni selline on olemas tegelikult. Vähemalt ma arvan, et Kader (netinimi, mida ma isegi ei tea, kas too isik enam kasutab) adub mind näiteks hästi.
Selliseid on veel. 
Nii nunnu. 
Aga jah. Mõte: "Keegi ei armasta mind!" tõesti ei päde, just nagu ma ikka ja jälle endale tunnistama olen sunnitud. Haliseda tahaks, tunne on vale - aga nad ju armastavad! MIDA ma kurdan?!
Njah, armastavad.
Lihtsalt kuna nad ei mõista mind, ei taju üleni, vaid ainult mingit osa, nad tegelikult ju ei armasta MIND, vaid seda kedagi, kes nende pea sees minu välimuse ja liigutuste alla mahutub ja sobib.
Me ei näe inimesi nendena, kes nemad on, näeme nendena, kes me ise oleme. 

Minuga sarnaseid on üsna vähe. Nimetet Kader vist nagu ... Aga enamasti oleme teiega mõnes asjas sarnased, vbla mõnes teises-neljandas-viiendas ka, ja et me kolmandal teemal ÜLDSE ei klapi, on vähemalt minu jaoks väga raske omaks võtta. 
MisMÕTTES too "sa" või "ta" ei saa mu selle- (mis iganes kõne all on) suunalistest mõtetest aru, misMÕTTES ta ei mõtle kaasa, nutt ja hala!
Ma olen nii üksi. 
Uäääää ...

On need ka, kes üldse minuga sarnaselt ei mõtle v.a. võibolla nt neljandal ja kahekümne seitsmendal teemal. Nende mittearusaamine mind ei sega.
"Pole minu inimene" ja mind ei huvita.
Just need, kellega nagu oleks klapp - ja siis ikka ei ole; kes nagu oleks targad toredad inimesed ja siis mingil teemal täiesti teistmoodi (täiesti MÖÖDA, ütleksin ma) - need häirivad mind maapõhja. 
Vt ka koerakakadraama või ebapärlikarp nt. 
Kui on minust täiesti teistmoodi inimene, mul on pohh. Aga kui on piisavalt sarnane, et ma juba arvan: ta saab must aru! ja siis ilmneb, et ei saa ÜLDSE, on jube.
Arvasin, et mõistab, aga jälle, jälle, JÄLLE eksisin, minuga sobivaid mustreid on nii väheste peades, ma olen NII ÜKSI ...
Sest ta tegelikult mõtleb hoopis teisiti, kokkulangevused me seisukohtades pole mitte mustrilised, vaid juhuslikud. Tal on sees tegelikult hoopis teistsugune süsteem. Või isegi kui on ositi sama, mingid baasasjad, millel kõik püsib, on täiesti teised!
Ma ei kuulu kellegagi kokku, ma ajan oma asja ÜKSI, keegi ei saa aru ...

Huvitav, et ma nt viis aastat tagasi oli juba võimeline formuleerima, et kõige rohkem tahan, et must aru saadaks - suva mis teemal. Ka siis, kui tellin vanilje-jäätisekokteili, on juba ok ning kerge olla, kui mulle ei pakuta selle asemel šokolaadi oma. Ja kui pakutakse, ma naeratan ja ütlen, et ei, ma tahan vaniljega, ent enda sees pööritan silmi ja oigan. 
Ma ju ÜTLESIN, mida tahan, panin sõnadesse - kuidas saab olla, et ma IKKA pean üle seletama?! Kuidas on VÕIMALIK üldse saavutada, et must aru saadaks?! 
Ja ei olegi. Teisi ei huvita, et mina. Neil on mingid oma mõtted (näiteks et jäätisekokteil šokolaadijäätise ja kirsimahlaga on imehea - suht hea on tõesti minu arust ka. Umbes kolmandal korral tellisin sealt kohvikust siis ühe vaniljejäätise ja ploomimahlaga, ühe šokolaadijäätise ning kirsimahlaga, sest olime pojaga kahekesi ja tahtsime proovida. Ja see uus oli hea kombinatsioon. Kuigi vaniljejäätis ja ploomimahl olid paremad) ja nad on selles kinni. 
Nojah, ent "ma tahan, et must aru saadaks" ja "mind teeb jube rõõmsaks, kui must aru saadakse" olid sõnastatuna mõtted jah, aga sinna, et "armastus" tegelikult minu jaoks tähendabki "et must aru saadaks", ma ei jõudnud. 
See oli praegu uus.
Tunne, mitte mõte.
Kuidas ma juba ammmmmmu seda ei taibanud ... seepärast mul ei ole ka huvi meeste vastu, kes mind ei tunne, dohh =D Sest noh - nendega pole lootagi, et saavad aru. Enne peab vägevasti kooskogemusi looma ja no - ma ei taha töötada tulemi nimel, mis niiiiiiiiiiiii krdi haruldane ju! Kui tõenäoline on, et ta hakkab must aru saama, kui isegi head sõbrad ei saa päriselt?
Ja samas, mhmh. Adaga mul ei ole tunnet ka, et me võiks lahku kasvada. Mingid baasasjad on niivõrd samad. Sisemised mustrid, kui soovite. 
Kas see ongi "sõprus" tegelt? Tunne, et jagame sama süsteemi?

Aa. 1. aprill?
Sul on midagi seal varruka peal. Vist mingi natuke öka värk. 

esmaspäev, 29. märts 2021

Seltskondlik

Ada käis külas. 

a) Nii tore on tunda, et oled kellegagi päris sarnane, saame teineteisest ja üksteise probleemidest nii hästi aru, aah, NII TORE!
b) Nende pere (ma tunnen ema ja kuut last, teise naisega on samal mehel veel viis. Vist viis? Igatahes, kuues laps on emal tegelt teise mehega, nii et phmt esimesel mehel on huvitav 5+5 ... aga tegelt seda nende isapoolt ma ei tunne ÜLDSE) on vist üks olulisi põhjuseid, miks mina 
    * haridusse ei usu
    * arvan, et inimesed on palju nutikamad, kui nad on.
Sest nüüdseks, jah, on paljud neist jõudnud kõrghariduseni (3 tükki?) ja veel rohkemad keskhariduseni, aga kui ma neid tundma sain, olid nad kõik ühe tudengist erandiga põhiharidusega ja no TÄIEGA NUTIKAD.
Mul ei olnud vaja end neile lahti ja ümber seletada, kuidas TEGELT ma ju mõtlesin seda, sest nad kuidagi automaatselt arvanuksid, et mingid kaks spiraalikeerdu tagasi on minu mõtted, vaid nad tulid mu mõtetega kaasa ja said aru. 
Olgu, kui ma nende perega tutvusin, ei olnud kõik põhihariduseni veel jõudnud, vaid muuhulgas ka vanustes 7, 8 ja 12, aga see oli etapp, kus nad pidama jäid ikkagi pärast. 
Vahemärkus: mul siiamaani tuleb meeleheites silmade sulgemine peale, kui inimesed hakkavad mulle lahti seletama asju, mida ma loomulikult arvestasin, kui oma teooria lõin, ning mu teooria on nende andmete edasiarendus. Mitte et ma ei oleks nende inimeste antavat infot kunagi kuulnud ja nad saaksid mind nüüd maailma paremini mõistma panna oma triviaalsete tõdedega. Nagu fakk, kui lolliks sa mind pead???
Või, oh õudust, sa pead mind umbes enda tasemel olevaks, ehk siis sina ise oledki nii juhm, et see võiks sulle uus info olla?! 
Inimesed sel tasemel mõtlevadki?
JUBE tunne.
Üks asju, mida ma Pärast Rongi õudusega õppisin: mitte et inimesed ei tea asju, mida mina mitte, ja siis neil on mingid ideed, milleni mina ei küüni, vaid nad ei arvesta asjaolusid, mis mulle enesestmõistetavad. Tulevad siis oma ülinapile põhjale ehitatud uskumatute lasteaia-tasemel mõtete ja põhimõtetega välja ja enamasti (õnneks on vbla nt 8% mulle edastatavatest Uutest Ideedest ikka veits uudsed ka, notsu, edasta infot edasi, onjo =P) oleks minu roll selle peale ... mmm ...olla kannatlik nagu lasteaiakasvataja ning leebelt nõustuda, et kiisu tõesti teeb näu ja kutsu auh, sa oled väga nutikas, et selle kindlaks tegid?
(Reaalsuses ma tegelikult sageli vihastan.)
Sest mina mõtlen sel teemal hoopis: "Tegelikult nurr ja urr, mida koerad ja kassid samuti helidena teevad, kõlavad vähemalt mingil määral sarnaselt, kuigi tähendavad eri asju ... VÄLJA ARVATUD et koer vahel ringutades toob kuuldavalt mõnukurina ja kõutsid tõsiselt vihased olles urisevad üksteise peale (lisaks muudele häältele, mida nad ka teevad) ja asi ei ole taandatav näule ja auhile ju?!"
Kas inimesed päriselt arvavadki, et kiisu näu, kutsu auh?
Mul on väga raske aduda (ikka veel!!!) et EI OLE normaalselt eeldatav: "Kõik teavad ning arvestavad, et häälitsused on väga kontekstipõhised ning kuigi liigiti erinevad, on sarnasusi ikka samuti"".
...
Nojah, ja Ada pere oli üks olulisi põhjusi, miks ma ÜLDSE ei saanud aru, kui lollid inimesed tegelt üldiselt on. Miks ma ikka veel olen "kõik ju teavad, et koer teeb auh ja kass näu!"-tõdemusi nähes uskumatuses ja raevus, sest kuidas need kõik sellised idioodid on, issandjeesusmaarjakaisus?!?!

Põhiharidus. 
Et haridus päästab inimesed lollusest?
Et lollus on info puudumine? 
Pfff ... nii võisid inimesed arvata enne interneti paljukasutavaks saamist. Nüüd võiks ometi ilmne olla, et asi on hoopis milleski muus?
Et lollus on hoopis kuidagi teisiti tekkiv omadus.
Ja ma kardan, et inimesed, kes võtavad karjainfo sisse, seda küsimärgi alla panemata, on PIGEM juhmid, ja autistid oma kombega kõige üle ise mõelda, PIGEM need nutikad.
Aga neile (meile) on kahtlemata Euroopas levinud haridussüsteem väga raskesti väljakannatatav. Phmt EHITATUD nii, et autistidel halb oleks, nad antavast haridusest võimalikult vähe omandaksid ja seda kasutada suudaksid =P 
Aa, autism, ATH ning muidugi ka depressioon on selle Ada-mansa ühisnimetajad. Jah, AMETLIKUD diagnoosid on neil ka jms. Või õigemini osadel neist, teistest on lihtsalt näha.
Mitte et kõigil oleks kõike, aga paljudel vähemalt kaks. 

Ma vist ... kaldusin teemast veidi kõrvale =P

c) Ta oli siin 2 ööd ning selle aja sisse mahtus nii palju kvaliteetvestlusi kui ka lihtsalt aega, kui vaatasime koos Netflixist sarja Grace and Frankie (mis oli nunnu) või tegime suitsu. Totoro oli tast umbevaimustuses, sest tema oli Totorost umbevaimustuses ja koer sai nii palju mängida nagu viimati mingi ... umbes aasta eest Robiga (kuldne retriiver).
Ta (Ada) oli vaikne, rahulik ja telefonis, kui mina olin arvutis ja ...

d) ... ja kuigi ta on maailmatore, ikkagi oli mul teisel päeval vaja migreenitablette ja nüüd, kus ta on ära läinud, on kehal tohutu pingelangus. Oli vaja kohe kolm tundi magada ning üldiselt on siuke "täna puhkame, ei tee midagi"-tunne.

Mis on järeldus? Noh, järjekordne "kõik teavad" teema. (Teavad ikka kõik v?)
Ka minusugustele on suhtlust vaja. Lihtsalt see kurnab meid, ükskõik kui tore ka ei oleks. Jube tore oli -- ja ma olen surnt pärast.
Mis EI TÄHENDA, et ma poole aasta-aasta pärast poleks taas: "Jaa!!! Saame kokku! Ma armastan sind nii väga!"

kolmapäev, 24. märts 2021

Heroiini pole veel proovinud

Tühja neist antidepressantidest, HTP5 on see, mida ma vajan, mõtlesin. 
Et noh, AD-d ongi ained, millega keha harjub. Ilma nendeta, aga HTP5 peal olla teeb ilmselt üsna sama välja. Saagu nii.
Nii ja naa, mõtlen nüüd, kogemuse võrra rikkamana.
Ei tee päris sama välja. 
Teravus, mis vahepealsel kuuel aastal nii ära kadus, et ma ei mäletanudki, missugune see oli, on tagasi. Õnnetuseks: kui on halb ja valus, on ka see TERAVALT tunda, mitte tuima tuikena. 
Kõik muu on samuti teravam. Liigutus ja rõõm, erutus ja nälg, janu, faking pissihäda kah!
Aga kui on seespool valus, vaimul on valus, siis on see ... eee ... valus? 
Ma ei tea, kuidas paremini kirjeldada. Sest valu valus olemine on minu jaoks nii selge, nii aksioom, iga inimese või looma valud kohutavad kujutleda, et ma ikka veel (!) ei saa aru, mismoodi saab vaadata, kuidas kellelegi haiget tehakse, ja sinna juurde ise rõõmus ja rahul olla.
Rääkimata ise tegemisest. 

Aaa, ise tegemine ... Näe, teema.
Nutt ja hala.
Eile koeraga jõe ääres jalutades kohtusin naisega, kes esmalt küsis, kas ma olen see naine, kes käib selliste (madalt kaart tegev käeliigutus) pükstega. 
Mina: Jaa?
Tema: Kas te olete joogaõpetaja?
Mina: Ei, mulle lihtsalt meeldivad need püksid. (Jalutab edasi.)
Võõras naine (kõvema häälega, sest ma kaugenen): Aga olete vaimne inimene?
Mina (saab veerandi sekundiga aru, mida antud juhul "vaimne" tähendab): Ei. 
Tema: Aga mina olen. Ma olen teid tähele pannud. Miks teil eri värvi saapad jalas on? Mida see sümboliseerib?

Sellega võttis ta mu õnge. Kui ma saan kellelegi rääkida oma asjadest, oma põhjustest midagi teha; kui ma arvan, et kedagi huvitab, ma peatun ning innukalt jagan. 
Kuigi, oh jah. Poleks pidanud. Muidugi jõudis asi sinnani välja, et ta on tervendaja ja näeb inimeste hinge ja minust on näha, et mul on raske ja blabla. Ja kui ta veel veidi kuulis - sest see osake minust, kes loodab, et kuskil on mingi tark jõud, kes TEAB, kui palju ma annan ja võiks mulle teenistuse järgi ka hüvesid vastu anda (vt ka "vanaaja ettekujutus kristlikust jumalast" ja "jõuluvana") ei hooli, et krt, see on mingi suvaline jõeääre-hingeravija, ta loodab vastu igasust loogikat. Ning räägib asju, sest jai, kedagi huvitab!
Pärast olen jälle valudes ja pettunud.
Sest mhmh. "Sul raske, sest karma, sa oled siin, et oma eelmiste elude patte lunastada, seepärast on sul raske. Aga ennast ära tappa ei tohi, see ei aita midagi!" 
Ei, ma ei oodanudki midagi muud. Aga ikkagi on väga ebameeldiv oma ootustele kinnitust ja lootustele "fakjuu!" näitamist taluda ja saada.
Või saada ja taluda. 
Või umbes nii.
Ma tean, et ei saa preemiat mina ise olemise eest, aga ikkagi tahaks ju!

Tagasi haigettegemise juurde: et ma siis möödunud eludes tegin v? Teistele meelega haiget?
Andke andeks, ei usu. 
Lihtsalt ei usu.
Kusjuuures, kui usuksin, oleks see tegelikult HEA. Oleks mingi mõte sel, et olen, nagu olen. Praegu ... praegu ma arvan, et olen jube oivaline ja puha. Ei saaks enam parem ollagi.
Aga sellest ei ole mitte mingit kasu. Maailma ära parandamiseks olen liiga väike ühik, isegi mõte millegi iseendast väljaspool seisva muutmisele on kurnav. Ja mulle endale mu rabav vaimustavus millegipärast mingit kasu ei too - kui mitte "olen imeline!" mõtet kasuks lugeda.
Idee, et kui ma olen piisavalt hea, saan ka õnnelikuks (läbi lapse- ja noorusea elas see usk minus, ükskõik, kuidas ma ka end üritasin õpetada olema õnnelik sellega, mis juba on), lihtsalt ei päde.
Ma ei saa. Mitte kuradi MISKI ei aita. 
Või ei, oot. Heroiini pole veel proovinud!

laupäev, 20. märts 2021

Arutlused sisimas

Kui ma saaks kuldkalakeselt soovida ühe soovi, mis see oleks?
Et mul oleks hea, loomulikult.
Aega, mille jooksul hea, isegi ei paneks sõnadesse. Kui hakata täpseks minema, peab nii täpseks minema, et soov veniks mitmele leheküljele, ja otsija leiaks nagunii sealt mõne augu, mille abil jama tekitada.
Soovida kuldkalalt, džinnilt või kellelt iganes asju Kindla Peale minnes on lootusetu. 
Nii et sooviksin, eeldades, et soov täidetakse heatahtlikult, ja kogu maapähklivõi.

Aga kui oleks soovida kolm soovi?
Ja kui soovida "et mul oleks hea" millegipärast ei saa?
Siis sooviksin orgasme tagasi, last (parem veel, mitut!) ja et K tahaks minuga paar olla.
Armuda ei ole nii ahvatlev. 
Kulutada soov sellele, et mu lastel läheks hästi? Aga neil ju läheb niigi hästi, kas ma siis ei usalda neid v?
Ja igasugused maailmamuutvad soovid à la "et 75% inimestest jääksid viljatuks" olen isegi oma mõttemängudes maha jätnud.
Maailm saab hakkama. Ta ei vaja minu sekkumisi.

Kolm soovi, kuid "et mul oleks hea" on üks neist? No kuulge, kui on juba hea, siis lapse ja orgasmid tahaks ikkagi saada, sest TOREDAD, aga K käigu edasi omi radu. Krt, ega ma ju teda kontrollida taha - ma lihtsalt tahaks, et ta julgeks mind avalikult armastada, sest mulle väga meeldib tunda, et mind armastatakse, aga no - eks ta omal moel armastab ju niigi, lihtsalt mina tunnen seda vähe.
Aga kui mul on nagunii hea, õige mul vaja =)

Tegelikult võiks olla "nagunii hea" ju. Eks ole: ära oota midagi, naudi seda, mis on. 
Probleem on lihtsalt siis, kui üritad, mis üritad, ikka ei õnnestu päriselt see nautimisevärk.
Just praegu on mul ok. On hea. (Vbla mu soov täituski? Annaks ju tõlgendada ka nii, et kui mul kasvõi ühe sekundi kunagi veel hea olla on, on soov täitunud!) Ent see peab kogu aeg meeles püsima, kogu aeg peab endale korrutama: "Hea on!" et hea olemine toimiks.
Ja kui on halb (peavalu, jalavalu, nutan, sest filmis läheb nii hästi, mul võiks ju ka hästi minna, võiks ju, võiks ju, päriselt ka?!), on päris pekkis. 
Armastage mind, armastage mind nii, et ma tunnen, see aitab valu vastu!
Ja aitabki. Aitab ka, kui endale meenutada, et pole oluline, kuivõrd keegid mind armastavad, mina ise armastan iseend - aga see aitab vähem, aeglasemalt ja enda veenmine on palju raskem, kui teisi uskuda.

Nii palju raskem, et kui mul on parasjagu valus, ei pruugi end veenda suutagi. 

***

Muidu: antidepressantide lõpuga minu kehas kaasnes üks huvitav asi. Mu arust päriselt ka huvitav, vbla keegi suudab mingi hea teooria sinna taha mõelda. 
Ma olen hakanud palju rohkem nutma häid pisaraid. Neid, mis tulevad liigutusest. Mingid väga õiged laulusõnad või soe (mitte kurb!) eluline filmistseen või lihtsalt avastus, et mõni inimene on ikka NII ilus ja hea - ja mina nutan.
Ei ole halb, lihtsalt hirmus ilus. Nutmaajavalt ilus.
Nagu Totoro-filmi lõpp. 

kolmapäev, 17. märts 2021

Rituaalid

Sain nii karmi tubakamürgituse, et tunnen seda ikka veel.
Tegelikult tõmbasin esimest korda umbes 24 olemisest saati piipu, siis 3-4 tundi hiljem seda isetopitud sigaretti otsa ja vat selle viimase peale läks organism hulluks.
Ma vist ... ei ole tegelikult suitsetajaks sobiliku kehaga. Organism ei arva, et nikotiin oleks mingi lahe asi. Siiamaani pole päris korralikku kehalist sõltuvust.
Kui nii võtta, siis minu staažiga suitsetaja, kes tõmbab päevas ainult 4-5 tükki (ja lahjat), ongi pigem harv nähtus, eks? 

Nüüd tõmban üldse 2 ja see on selgelt armastus rituaali, mitte tubaka vastu, mis mind sedagi tegema kutsub. Rituaal on nii tore, kahju, et see ebameeldiv tubakaosa sinna juurde käib.
Piip on kah ilus ja lahe, piibutubakas lõhnab nii hästi ja olla piibuga naine on täiega peen - krt, et see tubakas!
Aga ei, pole midagi, harjutan natuke ning piip saab talutavamaks. Lõpuks - seda ju popsutatakse, ei tõmmata alla. Sellega saan toime.
Vist

Ma tegelikult alustasin oma suitsetajakarjääri piibuga. Olin 15, kui kogu kokkuhoitud raha piibu alla panin, sest olla "piibuga tüdruk" tundus NII LAHE. 
Ma ei osanud seda tõmmata.
Ma ei osanud seda toppidagi.
Ma ka ei tundnud kedagi, kes piipu suitsetaks, aint korra olin reisil näinud ühte maru ilusat blondi siilipeaga ja valge savist piibuga neiut, kes jättis mulle kustumatu mulje.
Kõiges piipu puudutavas olin niisiis iseõppija ning väga häbelik osas "ma ei oska". Tõmbasin oma vastset piipu ainult väga salaja ja üksinda.
Et olla lahe piibuga tüdruk, pidin enne omandama oskused olla seda sundimatu suvalisusega, eks ole!

(Muide, seesama suhtumine oli mul ka seksuaalelu osas - neitsilikkus oli väga piinlik, selge näitaja, et ma ei oska seksida. Phmt leidsin, et enne peab asja selgeks saama, kui kellegagi, kes päriselt meeldib, midagi tegema hakata, ja seega oli tegelikult ok, et esimene kord oli mu nüüdse mõõdupuu järgi vägistamine - eeldasin, et alguses ma nagunii ei oska midagi ja esimesed korrad kuulusidki mu plaanides õppimisele. Ei tahakski ometi kedagi, kes mulle päriselt meeldib, kogema, kuidas ma üldse ei oska!)

... ja umbes kolmandal kasutuskorral (seks ajaks olin selgeks saanud, et tubakas tuleb piipu tõesti tihedalt toppida, muidu piip ei põle) lõin piibu seda tühjaks koputades pooleks. 
Kuna tegu oli kalli esemega, olin ise ka päris löödud.
Üks asju, mille juba selleks ajaks selgeks olin õppinud: ära kunagi osta kõige odavamat, see näitab võhiklikkust ning teadmatust, osta kallim. Mitte kõige kallim, see on ka võhiklikkuse tunnus ja kulutab pealegi jubedalt raha, aga midagi keskmisest natuke kallimat.
Märkate, et minu jaoks oli võhiklikkuse ilmutamine ehk eksimine kohutav patt ja ma olin mõttest "et keegi ei arvaks, et olen rumal, et olen võhik" käsist-jalust seotud? Süüdistan muuhulgas kooli, aga ega mu kodune elu teistsugune old. Vigade tegemine oli absoluutselt ja kogu aeg keelatud, häbi, teotus ja halb-inimene-olemise paljastumine alati vigade tagajärjeks.

Nojah, aga see piibuost sai ometi korraks, kus kalli ostmine mingil määral ära tasus. Sest uurisin siis masendunult oma poolikut piipu ja avastasin, et sel on kummaline metallist ja mitte pooleks läinud osa, mis pitsi sees käis, ja see, mis pooleks on, on phmt lihtsalt kest selle metallist värgi ümber.
Miska võin rahuliku südamega kesta superatakiga kinni liimida ja üldse ei mürgita end seepärast. Tõmbasin seda piipu (salaja, sest ma ei pidanud end IIAL piisavalt pädevaks, et avalikult teha) veel paar aastat. Avalikult tõmbasin vahel sigarette - see tundus kergem, ei olnud sellist eksimishirmu ning samas ei olnud ma omast arust nii lahe, et avalikult piibuga kekutada. 
Selleks pidanuks ikka lahe-lahe olema, ma olin mingi ... üritaja.
Ma ei tea, mida ma ootasin - et taevast laskub ingel ja ütleb mulle, et olen nüüd piisavalt pädev piibusuitsetaja, võin teiste ette minna?
Noh, ei laskunud. Ja ma ei omandanud enesekindlust teiste ees piibutada ... phmt ... mitte kunagi? Tõmbasin avalikult piipu ainult neil rollimänguüritustel, kus see oli "nagu päris vana aeg" ja "parematel suitsetajatel on piibud", ent selleks ajaks olin nii väike suitsetaja, et laenasin oma piibu ühel üritusel välja. (See oli uus, läikivam ja sama peene sisuga.)

Ja ei saanud enam tagasi. "Orkid luutisid ära." 

Ma ei ole siiamaani sellele naisele andeks andnud, kellele piibu laenasin. Ilmselt ei annagi kunagi. Sest minu arusaam on: "Kui mulle laenati, oli minu vastutada ja kui siis minu käest kadus, ma maksan vähemalt kinni või ostan uue samaväärse asemele," aga tema isegi ei vabandanud eriti. 
Nagu ... pfff. 
HALB inimene.
(Ükski tema hilisem tegu ei ole mu arvamust kõigutanud, ta ongi SELLINE, võeh.)
Aga sellega ma kaotasin piibu ning kuna ma eriti ei suitsetanud, ei hankinud ka uut, enne kui alles nüüd. Vahepeal läksin lihtsalt üleni sigarettidele üle. Ligi kahekümneks aastaks. 
Nüüdne piip EI olnud eriti kallis, seda metallist vidinat tal ka sees pole, aga noh - välja näeb peen. Vbla, kui ma jälle piibutamise kombeks võtan, ostan mõne tõhusama ka. Aga esialgu peab see kõlbama. 

Rituaaliks. 

Jaah, rituaalid.
Kunagi kirjutasin alkolholist 
Nüüd olen veelgi kategoorilisem.
Ehk ma ei taha alkoholi üldse kunagi. 
See on tegelikult traagiline, sest ma tahaksin, et tahaksin juua, et joomine oleks minu jaoks miski, mille abil saab oma mured unustada, oma jamad korraks olematuks teha. Lakata maailma kandmast kuidagi teisiti, kui endale meenutades: "Maailm saab hakkama. Tal ei ole sind vaja, sina võid teha, mis tahad!"
Ma oleks jumala rõõmsalt alkoholisõltlane, kui see vähegi MÕNUS oleks. 
Lihtsalt ei ole.
Ei paku mulle midagi. Ainult halb võib hakata ja pea hakkab tõenäoliselt valutama. 
Ainult rituaalina on hea. Sümbolina, et nüüd võib, nüüd tohib, oleme vennad ja õed alkoholis, jai.

Ach, kuidas ma tahaksin, et oleks ka millegi muuna tugev ja hea!

pühapäev, 14. märts 2021

Keha nõrgaks võttev

Viitsisin viimaks välja otsida, mida Mudlum/Made Luiga oma lühiproosaülevaates 2020 "kuigi sa proovid olla hea" kohta ütles.
Nii ilusti ja õigesti ütles, et pean linkima, kuigi formaat pole lugemiseks mugav ja minust tuleb juttu üldse kuskil üsna enne ülevaate lõppu alles. 
Aga siiski. 
"Meeste nii ihuline kujutamine on kaunis tähelepanuväärne. See võtab ka kangemad naislugejad kehast nõrgaks ja ühtlasi objektistab mehi päris korralikult." Kehast nõrgaks ... awwww!
Ja "kirjaniku sisemine romantik"! Ja usutav, viimse detailini läbi mõeldud maailm! 
Emakeelepäev on mu jagamise õigustuseks, aga tegelikult on see muidugi juhus. Lihtsalt sattusin midagi "Loomingust" lingitut lugema ja siis tuli meelde, et ach, siin kuskil peaks ju minust ka nats juttu olema. 
Hmm, vaatame ...

Nõrgaksvõttev ... mul on ikka halb olla sellest, et tegin ühe käsitööna hülssi topitud tubakaga sigareti kaks tundi tagasi. Maitsev oli küll, aga mul on ikka veel paha sellest ja täna ma küll rohkem suitsu ei taha, brr.
Piip polnud pooltki nii hull.
Püsin selle juures. 
Kui suudan jälle suitsetamisele iivelduseta mõelda. 
Peaks mahajätjatele soovitama - tee arulagedalt kanget suitsu, "never again" tuleb ise peale. Ma ei taha isegi kohvi praegu - tundub liiga kange ja tubakasarnane.
Tee. Tee näib parem valik.
Isegi soolaseid röstmandleid (ise tegin) ei taha. Liige kange, liiga tugev, liiga intensiivne. Ma nõrk hetkel. Isegi kohuke näib liiga kange. Vbla vahukoor mascarponega tee kõrvale ..?

Tütarlapsel lõigatakse homme mandlid ära. Miks nüüd, koroona kõrgajal? Noh, ta on ligi kolm aastat pea pidevhaige olnud, muudkui palavikud, muudkui nõrkused, vereanalüüsid ei öelnud midagi (peale kerge D-vitamiini ja rauapuuduse, aga kui ta neid juurde võtma hakkas, ei paranenud miski), ei olnud borellioosi, ei olnud midagi ... kuni mu ema viis ta tasulise arsti juurde, kes phmt vaatas ta kurku, kuulas lugu ja kirjutas kohe opile saatekirja. 
Homme on aeg käes. 
Ma ju ette ei tea, kas operatsioon aitab, aga no - vähemalt keegi ütles midagi peale õlakehituste ja "stress ja väsimus"-jutu. Sest "läheb üle" kuidagi ei saabunud, ükskõik kui vähe ta koolis käis ja palju puhkas. Ikka nõrk ja hädaline. 
Loodetavasti lõigatakse mandlid ära. Juttu küll oli ka, et aktiivse palavikuga ei lõigata, aga mingi palavik on tal pea kogu aeg ju. Selles ongi probleem, dohh! 
Vast ikka lõigatakse. 

Kolm tundi. Ikka kohvi ei taha, aga Earl Grey on hea. 
Homme on mul loodetavasti parem olla ja neiu minu tütar saab opereeritud ja tal on ... eeee ... esialgu kõvasti halvem. 
Aga peab ju kuidagi paremaks saama!

reede, 12. märts 2021

Oh, lapsed, oh, koerad ...

Nägin unes, et sõitsin pigem vanaaegset vurhvi rongiga ja läksin tamburist vagunisse, kus vaatasin ringi ja olin: "WTF?!" sest phmt istusid vagunis ainult imeilusad inimesed.
Umbes seitse last vanuses 3 kuni 15 erinevates pinkides laiali. Algul vaatasin, et lihtsalt imekaunid, imetlesin pakse ripsmeid ning selgeid silmi, aga siis hakkasin nägema sarnasusi ja järeldasin, et ilmselt vennad-õed. Olid ka mõned mustlased. Olen ALATI seda rahvast võimatult kaunisteks pidanud, kuidagi see nahavärvi, pikkuse, kulmude ja sarnade komplekt lummab täiega.
Ja taganurgas mõned täiskasvanud veidi tüsedad, aga ikkagi kaunid. Vist laste vanemad? Oi, neil on beebi ka!
Ja ja ja ... 
OMG! Ühes vaguniservas oli kaheinimesevoodi ja sellel kaks bernhardiini kolme imearmsa kutsikaga!
Minuga oli kaasas sõbranna, kelle isik muutus vahepeal sujuvalt. Tegelikult oli ta alguses persoon, kelle osas ma ei saa aru, kas ta armastab mind või pigem ei - tal on mõned veidrad mõtted ja nende avaldamise moed.
Selle persoonina andis ta omalt poolt viieka, kui ma piletit ostsin veendumuses, et 15 on õige summa, ent hinnad olid vist tõusnud.
Viis senti sain ainult tagasi.
Siis muutus ta mu väga kalliks sõbrannaks.
Istusime sinna, kus bernhardiinid päris ligi olid, ja varsti oli mu sõbrannal üks kutsikas süles, kuna pere lapsed nunnutasid kahte ülejäänut. 

Kuidagi nihkus siis reaalsus ja need olid hoopis MEIE bernardiinid ja kutsikad olid ka MEIL ja ma teadsin, et nad sündisid alles täna öösel, phmt polnud veel päevagi vanad. 
"Ma pole neid süleski hoidnud veel," teatasin hardalt ning võõra paljulapselise pere ema ei tahtnud uskuda.
Võtsin siis ühe kutsika sülle ja ta ei olnud väliselt üldse nagu kutsikas. See oli beebi, vast sellise nädalase beebi mõõtu ja olekut, isegi beebirõivad seljas, ning ma imestasin natuke selle üle. Mis eristas toda kutsikat tavalisest inimbeebist - tal oli pisike saba, mida ma läbi rõivaste tunnetasin, ja tal oli kaheharuline üpris pikk keel nagu maol.
Või draakonil.
Üsna multikalikus stiilis, natuke läbipaistev ja neoonroheliste ja erepunaste raamistuskriipsudega keel.
Teised kutsikad olid täpselt samamoodi inimesetaolised, üks oli minu süles olevaga täpselt ühesugune, nö. ühemunarakukaksik. kuid kolmas täitsa teistsugune. Nii teistsugune, et ma arvasin unes ta kuskil 7 kuud vanema olevat. (Tegelikult ta ei olnud vanema olekuga beebi, lihtsalt teistsugune.)
Ei, mu unenäomõtlused ei ole väga tavaloogilised, dohh.
Nojah. Kuigi ma imestasin oma süles oleva kutsika inimlapselikkuse üle, ei imestanud ma aga üldse, kui ta kuidagi rahutuks ja õõtsutamisega mitterahustatavaks muutus, mõtlesin, et ta on näljane, ja ütlesin oma sõbrannale, et kuule, imeta teda, tal on kõht tühi. 
Tundus täiesti loomulik, et muidugi Ada imetab teda. Emabernhardiin (koos isabernhardiiniga) olid mu kujutlusest välja libisenud ja neid ei olnudki enam. 
Aga kutsikasbeebide elu edasiste arenguteni ma ei jõudnud, sest ärkasin üles. 

Ma eelmisel õhtul muidu mõtlesin Totoroga õues jalutades selle üle, kuidas epp oli "koerad pole nagu lapsed, krdi fur-baby-kultuur!" ja kas ta sai aru, kui Morgie ütles, et khm, ses võtmes pole ka lapsed nagu lapsed. 
Sõnastasin, et koerad on nagu lapsed minu meelest küll, tõesti ja ikka veel, aga ei lapsed ega koerad pole NUKUD. Nad on kõik elusad iseloomuga isikud, omade tahtmise ja plaanidega, mitte mingid ehete ja lipsude all vaguralt kärus istuvad üksused. 
Lapsed, khm, on lapsed pealegi ka palju vanemana, kui kärrusobivana, muide. Koerad täiega sobivad omaenda noorukieas inimnoorukiga kogenu mõttes "ach, ühed teismelised kõik!"- ühte patta, 
Mis saab vanema koeraga, ma veel ei tea, sest mu esimene koer lahkus minust alla-kaheaastasena. 
Ta oli seksuaalmaniakk, kuigi muidu igati nunnu, üritas seksida IGA koeraga (muuhulgas muide ka ühega, kes minu vestluse käigus tema peremehega osutus olema ta enda isa), sest tema ema omanikud, kurat neid võtaks, ütlesid mulle KAHENÄDALASE kutsika kohta, et viige juba minema, enamik teisi on juba läinud.
Olid ka, ma ju nägin järgi minnes kutsikapesa jälle. Üks kutsikas oli ainult veel lisaks minu omale. 
Ja nagu ma kirjandust uurides umbes pool aastat hiljem avastasin, on seksihullus varakult emast lahutatud kutsikate tüüptunnus. 
Noh, ja mu toonane koer jooksis emase kannul minema ja me ei leidnudki teda enam üles. 
Seega ei ole mul kunagi olnud isegi keskealist koera, vanast rääkimata. 

Tähendab, tolle kõrvalteema idee oli, et mõtted laste ja koerte üle teadvuses moodustasid kajaefektina ajus sellise unenäo. 

Muidu sattusin kogemata ka fb-s osade meelest paha inimene olema, sest mis mõttes ma ei karda pimedal tänaval kurje äkki-tulevaid mehi?

kolmapäev, 10. märts 2021

Meem

Võtsin Marcalt. 
Teisi ei ole lugenud. 
Mõtsin, et ei tee, mu vastused oleks nii lühikesed ... aga siis jõudsin lugemisega küsimustiku keskele ja oo - mõnele küsimusele tuli pikki vastuseid ka.
+ ma pole tõesti ammu teinud "head asjad elus" posti ju!

1. Mida ma teeksin, kui ma ei kardaks mitte midagi?

Elaksin, nagu ma elan.
Sest, noh, ei kardagi.
Dohh.

2. Olen jäänud paigale või pürgin millegi poole?

Ma tahaks, et mul hea oleks. Peab ju kuidagi saama, kurat!

3. Kes on mulle kõige tähtsam inimene?

Mina.

4. Kas minu elus on inimesi, kes ei peaks seal olema?

Ei.

5. Mis on need väärtused, millesse ma usun?

Vabadusse ja ollalaskmisse. 

6. Mis on su suurim saavutus?

Ma olen nii kuradi lahe, et ma TÕESTI ei oska rohkem tahta. Ei, ma isegi ei ihka enam, et suudaksin kõiki haigusi ja haavu ravida või oma käte seest lilli välja kasvatada või lennata (lennuki vm abivahenditeta). 
Niigi olen arulahedalt vinge ja endaga põhjani rahul.

7. Mis pakub sulle tõelist rõõmu?

See on tegelikult kehakeemia küsimus, eks? 
Headel aegadel rõõmustan phmt kõige üle. Näen karpi lauamänguga, mis mulle meeldis, ja rõõmustan (et see mäng on maailmas olemas). Rõõmustan, et koerad on maailmas olemas. Et üldse loomad on maailmas olemas (kõhuusside ja kirpude osas olen neutraalne - nende üle ei rõõmusta). Et taimed on olemas, on ka imetore. Et erinevad ilmad on olemas, et ...
Kõige.
V.a. need asjad, mille üle kurvastan, et need olemas on. Ei, surm, suremine ja et osad söövad teisi, mind ei kurvasta. Aga pikad kannatused küll.

Aga halbadel aegadel ... oh, ma saan loetleda, mis mulle rõõmu teeb ka siis, kui kõik on halvasti!

* End üles lüüa, teades et inimesed resultaati ka näevad
* Kui must aru saadakse ja seda väljendatakse sedasi, et mina omakorda aru saan
* Tunda, et ma olen kellelegi oluline PÄRISELT KA, mitte aint sõnades
* Eredad värvid
* Beebid
* Tunne, et ma võin minna oma voodisse, tõmmata teki üle pea ja maailm ei lähe hukka, isegi kui ma iial enam välja ei tule
* Raha - kui seda on, on juurde väike rõõm. Kui seda pole või on natukene, on saada ikka päris hea tunne
* Raha kulutamine
* Suvine soojas õueveekogus ujumine
* Looduses luusimine. Ilmselt sobib ikka ka niisama luusimine, aga ma tahan nüüd käia koos koeraga nii, et tema oleks rihmast lahti - ja seda eramajade vahel hulkudes ei saa
* Piibusuitsu hõng
* Värske higi aroom, mitte liiga tugev, vaid selline ... paras
* Teadmine, et maailmas on veel inimesi nagu mina, ja tunne, et olen aktsepteeritav ja aktsepteeritud

8. Minu kõige pöörasem mälestus?

Minul ei ole ühtegi pöörast mälestust. Mitte ainumastki. 
Kogu mu elu on läbi kaalutud ja otsustatud, et just nii on kõige parem.
Ja ma ei ole eelmise kahe rea osas üldse irooniline. Ma nii tunnengi - kõik on läbi kaalutud ja leitud, et just see, mida tegin, on parim valik.
Muuseas seepärast ma ka nördin maapõhja, kui mind süüdistatakse järelemõtlematuses ja siiamaani (6 aastat?) on meeles, kuidas Rong ühe kommentaatori meelest oli "mu elu rumalaim tegu". Nagu wtf! See oli mu toonaste teadmiste ja tunnete juures parim valik! Kuidas ta seda ei näe?! 

9. Pean ma kellegi peale viha? Miks?

Jaa. Kui inimene on nõme, ok, olgu kuskil mujal selline, nagu tahab.
Aga kui ma olen talle 17 korda öelnud, et ma ei taha teda oma maailma, mingu ära, ja ta tuleb ikka tagasi (nt teise nimega kommentaatorina siin võrgupäevikus), ma ei anna andeks.

Või olen öelnud 47 korda.
Või midagi mitupalju muud.
Ma ÜTLEN KORDUVALT ja ta lihtsalt ei huvitu = jah, jäängi viha pidama. 

10. Mida ma tahaksin rohkem teha?

Nautida

11. Kui rahal ei oleks väärtust, siis mida ma oma eluga peale tahaksin hakata? 
Marca:  Mulle tundub, et äkki siin on midagi tõlkes kaduma läinud? Äkki mõeldakse ikka seda, et kui raha ei oleks küsimus? 

Elaksin nagu elangi, aint vbla ostaksin maja ja palkaksin koristaja ja siis see maja oleks nii suur, mitme korteriga, et saaksin sinna üürirahata elama võtta vaeseid mulle toredana tunduvaid loomeinimesi.
Ja annetaksin loomaaiale. 
Ja no kui TÕESTI ei oleks küsimus, teeksin väga odavate hindadega ja samas heade palkadega ilusa hubase igati hea kohvik-pagariäri. 
Ketti ei teeks, śest teised, kelle jaoks raha ON küsimus, tahavad ka elada.

12. Suurimad elu õppetunnid?

Inimesed on lollakad.
Mitte et oleksin selle tõe selgeks saanud, aga no - vähemalt teoreetiliselt tean nüüd. 

esmaspäev, 8. märts 2021

Magamatusmornsus

Mul on paha olla. Varbad keelduvad üles soojenemast, kuigi villased sokid JA karvased sussid (kuigi, olen aus: nood viimased on juba üsna kulunud, lihtsalt pakk uutega pole veel kohal). Olen hirmsasti väsinud, aga ei lähe veel voodisse, kuna ma ikka tahaksin magama ka jääda, ent kell pole veel ükski - rääkimata sellest, et oleks kaks läbi, mis oleks juba lootustandev lõunauneaeg. 

Phmt ma lihtsalt virisen. 
Kõik on halvasti (sest ma olen alamaganud ja alamagamine mõjub mulle sedasi), keegi ei armasta mind, orgasme ikka ei saa, mu pojal on lademes tobedaid õpetajaid (pange tähele, ma samas adun, et kuna mu meelest on paljud inimesed kuritegelikult tobedad, on mu poja õpetajate lollakus ootuspärane), õues oli libe eile, on libe täna ja homme, kuramus, paistab jälle libe olema, koer eritas verd mu äsjavahetatud linale ning Selveri "karamelliroos" maitseb nagu kõvaksläinud muffin, millele on karamellikastet peale kallatud.

Kas ma mainisin, et keegi ei armasta mind?
Jaa-jaa, ma faktiliselt tean, et see pole tõsi. Muuseas Poeglaps on ikka maru tore, ta teeb nüüd NII PALJU ASJU, on Tütarlaps ja varsti ilmub mul arvustus Sirbis ja ..
... aga on säärane nimetu tunne: "Nad (notsu, tegelt hoolin, lihtsalt ei tunne, et ma igal sammul saaksin igaks-juhuks-piiran-end-äkki-just-see-firma-ongi-see-halb-meetodil maailma ära parandada, ja odavad head saapad minu jalanumbrile ei ole miski, mida kaltsukatest leiaks) arvavad, et mul on pohhui inimestest, kel on halb!" ja samas (ning see ON otsene halvastimõtlemine praegu, lugesin jälle ritsiku blogi ja saan seega vaid iseennast süüdistada, et osade kommentaatorite vastused mu hulluks ja halliks ajasid) pilluvad süüdimatuid miks-ei-sekku vabandusi, mille ainus sisuline point on: "Mingi seletus mittemillegitegemisele, sest ma ei taha midagi teha". 
Urr.

Selle tagajärjel MINA (TM üsna hea inimene) mõtlen, et nad võiksid kõik ära surra.
Ütleme, TM antud juhul vist ei ... 
Ach, ma ka ei tea. Vbla minu mõte, et nad kõik võiks ära surra, ei ole samaväärne mõne teise omaga, sest minu raamatus-maailmas on surm hea asi. 
Surm = mitte enam kannatusi, kahtlusi, valu = igatahes hea.
Ehk siis "surgu ära!" ei ole minu jaoks mitte "mingu neil halvasti!", vaid "vabastagu nad maailm iseendast, maailm saaks parem!"
Aga ikkagi ei armastata mind piisavalt!

K ei ole kah nädal otsa minuga pühendunult lobisenud, ainult vahel pillab kaks-kolm-seitse lauset. 
Kuigi see on vbla mu oma käitumise tagajärg - ma nimelt võtan eeskuju kaladest ja olen vait, kui midagi öelda ei ole. Ehk kui tema jutt kaldub teemadele, mis mulle igavad, või kui ta toob mingi näite, mis mus tekitab peamiselt protesti näites osalevate inimeste aadressil (nt "issaristike, sa loed mu blogi - ja ikka on sinu arust adekvaatne tuua mingi Peter Jacksoni valik jutuajamisse sisse kui "näed, tema mõtleb ka sedasi"?"), ma ei jätka vestlust. 

Vaid mossitan siin omaette, nagu näha, et mismõttes ta nii nõme on. 

Keegi ei armasta mind, nagu ma tahan armastatud olla - peale mõnede. 
Krt, isegi traagiline ei saa reservatsioonideta olla!

Süüdistaksin sitas meeleolus AD-dega lõpetamist, aga tunne on teistsugune.
Tunne on just selline magamatusmornsus, et arvan ta olevat magamatusmornsus - kuigi kaudne side antidepressantide lõpuga vbla on.
Hakkasin kolinal alla võtma, kui ilmad olid külmad. Kahtlustan, et mitmekilose pahkluudeni villase mantli kandmine ka jooksmas käies ning külma õhu hingamine mõjutasid. Ent kaalukadu on jätkunud ja viimastel päevadel isegi intensiivistunud, sest enam ei taha ma eriti süüa kah.
Ning see isupuudus võib küll AD-dega lõpetamise kaasnäht olla. 

laupäev, 6. märts 2021

Arvatakse

Oh, nad panevad mu "Südameloo" järjekordsesse "Eesti novell" kogumikku. 
Lahe. 
Läheb aega, mis läheb, aga (ka?) väljaspool suletud ulmeringkonda saadakse vaikselt aru, et ma oskan kirjutada.
Küsimärgiga "ka" on sellepärast, et olgu. Osadele ulmesõpradele see või teine asjaolu mu loomingus ei meeldi ning see on täiesti kombes ja aktsepteeritav. Ent päris mitu ulmikut on ka otseselt solvunud, et ma nagu ... pean end paremaks ja pürin "etableerunud kirjandusse". Ulmekirjanik tahab kirjanik olla?? No selge, ulmesse ta tegelikult ei kõlbagi, vilets ennastimetlev sõnavaht ja mis kõik veel, eks ta siis ronib sinna, kus vbla võetakse!
Mina ei ole enda meelest kunagi "ulmekirjanik" olnud. Kui ma juba julgesin endast mõelda kui kirjanikust, mitte lihtsalt kirjutajast, olin "kirjanik, kes kirjutab ulmet".
Ja see näitab minu erilist ülbust ja enda-paremaks-pidamist.

Samuti asusin üle paljude aastate üle lugema "Joosta oma varju eest"-lugu ja see on päris pagana hea ikka veel =) Lõpetasin loo, õndsus veresoontes tormamas ja olen endaga rahul. 
Võibolla naaaatuke palju detaile, aga üldiselt nauding. Ma saan oma toonase pea sisse ja fantaasia joonistub ikka veel selgelt ja puhtalt vaimusilmade ette. 
Huvitav, äkki mu nüüdne kirjutamisstiil on ... veidi laisk? Sest ma ei näe enam nii hirmsasti vaeva, et täpset pilti maalida, muljest piisab. 
Noh, aga inimesed muutuvad, eks ole. Ju ma olen siis muutunud. 
Olen kes olen, kui ei meeldi, mindagu ära =P

Millega seoses: ei, igas aspektis ma ikkagi pole adekvaatne taipama, KES ma siis õieti olen, mismoodi oleks parim ja kelle kirju lehm.
Olen juba niiiiiiiiiii ammu märganud, et kui ma vähe söön, võtan alla, ent samas on mul seejuures kogu aeg külm ja ei saa ma ka magada.
Praegu ka. 4-5 tundi öö jooksul + paar tundi päeval. Rohkem ei tule uni.
Vaid veidi ülekaalulisena ei valuta mu jalad Peale Rongi. Olen seda mitu-mitu korda tuvastatud - muuhulgas meetodil: "Hm, mu jalad ei valuta. Olen vist juurde võtnud. Kontrollime ... jup, nii on."
Ja siis on maailmatäis inimesi (enamikus naised, aga muidugi mitte kõik), kes panevad võrdusmärgi või vähemalt lainelise "umbes"-võrdusmärgi toidu, mis on vähekaloriline ja üsna looduslik, ja sõnakeste "tervislik toit" vahele. 
Ehk siis: "tervislik" on süüa vähekalorilisi toite ja olla kõhn.

No ja siis olen mina.

Kusjuures minu jaoks on ikka raske "lihtsalt rohkem süüa, dohh", kui isu parajasti ei tapa, sest mus on NIIIIIIIIIIIIIII sügaval sees "kõhn olemine on hea!"-argument.
Ega mu enesetunne 72-miinus kilosena hea ole, igast probleemid ... aga ma olen nii ilus!
Läheb.
Ja oleks mul siis ilust mingit kasu olnud! Oleks see KUIDAGI aidanud mul õnnelikku elu sisse seada! 
Ei, mulle lihtsalt meeldib. No nt vaadake neid kaht fotot.

Eks ole, selge, kumb see kaunim on - aga mu enesetunne EI OLE kõhnemana parem.
Ei, mul ei ole "nii palju rohkem energiat", mul on magamatusest segane olek.
Mul ei ole "enne ei jaksanud, nüüd jaksan". Jõudu on üsna sama palju, ent kõhnemat keha pole isegi eriti kergem liigutada.
Või õieti, ma tunnen tegelikult, et otse füüsilise jõu pealt vbla jaksakski kõhnemana ennast rohkem tõsta-hoida-misiganes, aga samas olen kuidagi energiapuuduses, jõuetu. Phmt paha (tähenduses "iiveldus") hakkab nii palju kergemini. Pingutusest ka.

Olgu, pea käib praegu ilmselt antidepressantidega lõpetamisest ringi, ent iiveldus on iga kord kõhn olemisega seotult minu sees platsis.
Jah, Peale Rongi mõned aastad elasingi nii ja ei adunud ka, et teisiti saaks ja peaks. Nüüd adun ... aga samas ei sunni end.
Teen mis tahan ja noh - ilu meeldib mulle =P 
Ennast peeglist vaadata on sellisena nii palju parem ning kui selle hinnaks on kehv enesetunne, noh --- mõnd aega kannatan välja.
Lihtsalt ei pane endale vaimus kätt ette, kui isu tagasi tuleb ja jälle rohkem süüa tahan.

Muidu: kodanik on teinud laulu sellest, kuidas ja miks ma (no tema ka, muidugi) nõuandeid jälestan. 
Minul on mõned lisakriteeriumid samuti (kui nõuanne on spetsiifiliselt mulle, mitte "üldiselt on nii kombeks", ma võin isegi rahul olla vahel), ent laias laastus on ta ära öelnud, mis mul öelda oleks. 

kolmapäev, 3. märts 2021

Hea

Ma lõpetan ad-dega, sest kodanik siin kommentaariumis, kelle nime ma ei mäleta, aga kelle teave oli mulle uudne, selgitas, et HTP5 ja antidepressandid koos on ohtlik kombo. Mispeale ma asusin jupphaaval annust vähendama (enne olin lihtsalt tunde pealt natuke vähendanud, aga siis hakkasin otsustavalt), viimased 10 päeva võtsin pool tabletti üle päeva ja nüüd ei võta enam üldse.
Selle tulemina haaras mind eile ilma ovulatsiooni ega mingi välise stimulatsioonita huvi näpukat teha ja noh - vbla on teile liiga palju informatsiooni sellest teadmisest, aga ma ise olen nii rahul ja õnnelik, et rääkisin ikkagi.

Orgasmi ikka ei saanud, aga noh - olen fking ligi 7 aastat juba ilma elanud, ei ole eriti pettunud =P

Lisaks sain täiesti kogemata jälle Paremaks Emaks.
Ma ei arvanud enne, et jama on, aga kui oli pojaga maha pidanud uue tüli teemal "krt, ma teen nii palju, tee ise natukenegi" (seekord kohvipaksuta), sai mul siiber. Rääkisin temaga järgmisel päeval ja teatasin, et no ma süüa toon ikka koju ja teen oma asju, aga kui tal on vaja nõusid, pesku ise, ma enam ei pese kõike ära, mis kraanikausis, tehku vajadusel endale ise süüa, ma ei ütle enam, et linu oleks vaja vahetada vms, vahetab, siis vahetab, ei vaheta, siis ei vaheta, pesku ka oma pesu ise ... ja selle tulemus on, et mul on nii palju toredam poeg kodus.
Nagu tänab supi eest ja remontis oma tõuksi ära ja proovis selga jopet, mis on talv otsa esikus rippunud, aga ta ei kandnud seda, vaid mõnevõrra väikeseks jäänud vana, sest talle ei meeldinud värv ...

Ega phmt midagi reaalselt isegi muutunud ei ole, aga nii tema kui minu hoiak on teine. Ma olen jälle tagasi selle peal, et teen, kui MINA tahan (mitte "teen, sest ma ju tahan oma poja vastu hea olla") ja no - mitte aint mina, vaid selgelt ka tema on õnnelikumad. 
Usalda poega ja poeg muutubki kohe palju usaldusväärsemaks.
Koeraga läheb ka nüüd ruttu välja, kui too niutsuma hakkab, mitte et ootab kaks tundi ja mina muudkui teen ennast seestpoolt karmiks, et mitte vaest kudzut, kes juba 2 tundi niutsub, ise õue viia.
Olen rahul.

Lisaks käib pea jubedalt ringi (ilmselt ad-ga lõpetamise kaasnäht), tõmbasin Firefly, sest hei, mu poeg pole seda ju veel näinud, ja mõtlen, kas minna enne magama ja siis pesema või pesta enne ära ja siis mekutada Ameerika jumalate selle hooaja 5. osa ning kohvi juures, kuni uni täiesti tapma hakkab. 
Isegi see, et mu isa on natsa jobu jälle (inimestel internetis ei ole õigus, oh jubedust - minuga on pea kõik inimesed internetis, ka mu isa), ei morjenda eriti.
Maailm saab hakkama, ma ei pea seda ära parandama. Kõik on kombes. 

esmaspäev, 1. märts 2021

Imestusväärset

Üks mõte tuli täiesti lambist eile hilisõhtul veel:
minu jaoks ei ole küsimust, kes ma olen. 
Ma olen mina, dohh, spetsiifiliselt just mina.
Aga kuidas teised mind näevad, on hämmastav ja kummaline. Hämmastun ikka ja jälle. Ning kuna inimesed näevad teisi mitte lähtuvalt teistest, vaid lähtuvalt iseendast, on kohati ikka päris õudne. 
Inimesed ongi SELLISED v?! Niimoodi näevad? Niimoodi mõtlevad? Siuke taust ongi???
Brrr!
Mida elevant minust küll mõtleb?
No aga ... mida ma ise mõtlen, ma ju tean.
Mida ma elevandist mõtlen, ka tean. Ma ei pea sellele eraldi aega kulutama, et mõelda "tegelt ta ei olegi NII suur" või "õigupoolest on tal päris palju karvu seljas". See tuleb iseenesest, automaatselt.

Aga mida elevant minust arvab, vat seda tõesti ei tea ja see info ei tule minuni automaatselt.
Kusjuures eriti kui ma oleksin pime, kes kobab ega saa aru ega otsa kätte, mis toimub, ma ikka väga tahaksin teada, ega elevant veel mõtle; "Kurat, aitab!" ja ei viruta. 
Et ta minust tugevam on, on ilma mõtlematagi selge, eks ole.  
No hea küll, kui ma millegipärast oleksin pimedana teda kobama hakanud, võibolla ma ei teaks elevantidest TÕESTI midagi. Sest kes, kurat, roniks muidu elevandile nii lähedale, olles pime ja omamata isegi ettekujutust, kas tegu on kodustatud leebeloomulise isendi (ilmselt india elevant) või metsiku aafriklasega?!
Kuigi olen täiesti kindel, et ka india elevant võib väga hirmus ja tappev olla - lihtsalt mitte nii sageli, kui aafrika oma.

"Mida ta minust mõtleb?" on eluoluline küsimus! 

Muidu: nägin und.
(Ositi sama teema, noh.).
Olin umbes 12, sama pikk ja raske, kui päris-kaheteistaastane-mina, aga unenäos olin ma balletti õppinud ja siis koolist-trupist välja visatud, sest olin äkitselt liiga pikaks ja raskeks kasvanud. Üldiselt olid tüdrukud seal ikka eelpuberteedis ja vastavate kehadega, mina olin anormaalne.
Tulin uude kooli ja üritasin selgeks saada sealseid reegleid (miks mingi pisike kaheksane poiss räägib "oma abikaasast", mäh?), aga kogu aeg oli mu tegevuste, õpetajatega suhtlemise, klassikaaslaste vaatlemise, vihikusse kirjutamise ja tantsutunnis sammude seadmise taustaks mõtlik kõrvalpilk.
Mingi osa mu ajust oli üsna täpselt 41-aastane mina, kes uuris kergelt hämmastunult sealsete täiskasvanute nõudmisi ja norme ja mõtles, MIKS nad nii nõmedad on? Et lapsed kujundasid end nende nõudmiste järgi, ei pälvinud mu hukkamõistu, sest noh: lapsed ju. 
Tundsin end kuidagi küpsemana, ei-tea-küll-miks.
Aga kuidas need keemiliste lokkidega naeratavad naised seal nii nõmedad olid, ise veel õpetajad, oli ikka nukker ning imestusväärne.

***

Vaatasin, et täna, neli aastat tagasi, olen fb-s jaganud seda
Mhmh. 
Ma ka arvasin, et kõik reguleerivad end ja oma käitumist teadlikult. Siiamaani olen hämmastunud, kui taas ja taas selgub, kuidas nad seda ÜLDSE ei tee. 

***

Kolmandate isikute teemal vaegmõtlemine haavab mind sama palju, kui minu enda suunal. Jälgisin Tumblris umbes kuute isikut, üks neist Sõrmuste Isanda teemal meemide ja mõtete jagaja.
Saabus eilne päev, kus ta jagas oma kommentaariga seda artiklit ja siis taasjagas seda seal all lademetena kuhjuvate tema arust "reblogimist" väärivate järgnevate kommentaaridega.*
Nüüd ma jälgin Tumblris umbes 5 inimest ja LOTR-iga ei tegele neist ükski. 
Lisaks on mul ikka veel halb teadmisest, et SELLISED palju inimesed ongi. Loevad Tolkieni ja puha ... 
WTF ...
---------------------------------------------------------------------------------

* Ma armastan Tolkieni väga, aga tema töödes TÕESTI on vähe naisi. Ma arvan ise, et see on tema vana-aja-härrasmees olemisest, kes puutus elus kokku väheste naistega. Kel mööda luuüdi jooksis tunne, et naised on kas mingid teenjad või imelised haruldased olendid - ja see jõudis ka raamatutesse. Kuigi ta ise tahtis parimat, lihtsalt ei OSANUD - vt nt "haldjatel olid mehed ja naised võrdsed, naised ei olnud ka kuni sünnitamisteni (lapse või laste saamine võttis läbi) meestest kehaliselt nõrgemad" ... aga millegipärast "naine sõjaväljal" oli tal ikkagi täiesti uskumatu ja imeasi. 

reede, 26. veebruar 2021

Igapäevadetailid

K oletas, et mu "emake maa, ma paranen, õnn on mu õuel!"-tunne on madalrõhkonna taandumisest ja kõrgrõhkkonna saabumisest. 
Milline mõte on tegelikult üsna pädev ja mu enda idee "ma lihtsalt olin haige ja nüüd paranen" vbla vähem adekvaatne. Sest noh - kui välja arvata võigas peavalu ja tohutu uimasus (ma ajasin ümber kohvikannu, lõin käe kaussi kappi pannes kõvasti ära, sest panin konkreetselt MÖÖDA jms), polnud mul ühtegi haigustunnust, mis nüüdseks taandunud.
Kurk valutas, aga see valutab praegugi ikka edasi. 
Aia.

Tegelikult käib ka pea ikka veel kohutavalt ringi ja koordinatsioon on ... eeee ... kehv.

Kuivõrd Rentsil on koroona, mulle taas tundub võimalikum, et mul (meil, Poeglapse sümptomid on suht samad olnud) on samuti, aga tegelikult vist ei ole. Palavikuta, uimased, peavalused. 
Tuttav tunne.

Ma tahaks üritust, kus kanda oma fäänsit uut (kaltsukauut) kleiti. 
Selline "tahaks edevat üritust"-tunne pole mulle üldse uus korooonaajastu värk, vaid kuna minule sobivaid üritusi on nii vähe, tundsin sedasi juba ammmmmmmmmmmu - mõnikord. Ja no ma ei ole ses mõttes nõudlik, et peaks palju pidukleitides naisi ja ülikondades mehi olema (sellisele üritusele läheksin kas ülikonnas või üldse haaremipükstes ja maikas, üleüldine pidulikkus kipub mulle vastik olema), mulle just meeldiks, kui oleks mingi ... ere, ent NÕKSUGA riietumine eeldatav. 
Aga nüüd ei saa ja ei ole. 
Hmh.
Isegi burleskietendusi ei ole, sest koroona.
Tõsi, meenutades, et veel paar aastat tagasi, kui koroonat polnud, polnud mul samas ka piletiraha (mitte et praegu oleks) ja ma ikka ei läinud, tunne ei ole teine.
Tahaks, aga samas tahaks normaalselt süüa rohkem, eks ole. 

Ma ostsin hilisel sügiskuul ühe lilla (hästi endale valetades võin öelda, et peaaegu tumepunase, kuigi tegelikult on see siiski lilla) kleidi larpi jaoks - aga larpikorraldajad on vastutustundlikud inimesed ja lükkasid ürituse "määramata ajaks" edasi. Nüüd on mul ilus kleit ja mitte kuskil seda kanda ja no - olen, mis ma olen, kunstripsmete ja rippuvate kõrvarõngaste, võrksukkade ja karvase jakiga vahel-väga-edev olen ma ikka, onju?

Mae West
Minu hingesugulane, ainult tema oli lööva terava ütlemisega, mina olen rohkem tüüpi, kes kõik oma naljad enne läbi mõtleb - või kel takkajärgi tulevad suurepärased ideed, mida võinuks öelda.
Siis on, muidugi, juba hilja.
Kuigi tegelikult on Mae juba ammu surnud ja ma ei tea ega saa ka kuidagi järele uurida, kas ta mõtles vast ka oma ütlused enne välja ja siis esitas neid kui spontaanseid. Eks ole, kirjanik, kes kirjutas oma etendused ja filmid ise, võis nõnda teha küll.
Aga vaatan tema säravblonde juukseid ja kurve pildil, tean, et ta oli 40+, kui Hollywoodi seksisümbol - ja mõtlen, et kõik pole veel kadunud. Ma olen okei. Ma saan olla nagu tema, olles samas üleni mina.
On mingi hea roll mulle alles. Veel.

... hmm, äkki oleks pildistamine "väga väga naine à la Mae West" teema, kuidas saaksin kanda oma lillat kleiti ja kunstripsmeid???

esmaspäev, 22. veebruar 2021

Raisk, no OLEN nüüd targem!

Pole ammu sellest "kuidas sa võid nii isekas olla?!" teemast rääkinud. 
Sest inimesed on maha rahunenud ja otseselt enam mulle midagi öeldud ei ole liinil "Võeh, kuidas sinusugune julgeb lapsi tahta?!" või "Võeh, sul on mingi SEISUKOHT, kuigi ise oled vaene?!" 
Aga mind häirivad vahel sellisedki asjad, mis ei ole minu pihta, vaid üldised kaebed või katsed olla parem inimene. 
Mõtlen, et täna arutan nende üle avalikult. 

Nimelt.
On need asjad, mida kõik teavad. 
Et lapse saamiseks peab ikka majanduslik kindlustatud olema. 
Et palju arvutit on inimesele halb ja Päris Elu käib ... eeee ... no ... mujal igastahes.
Et kui keegi ka ostab süüa suht kõike, mida tahab, aga samas pole sääste ega kinnisvara, on ta kohatult vaene ja lisaks veel loll, et rahaga paremini ümber ei käi. 
Et palju raha on hea ja kui inimene hästi teenib, järelikult EI ole loll.
Ilusal inimesel on paremad armupartnerid, kui ta just iseloomult kohutav mölakas pole.

Asju on veel, aga kuna mind ei häiri need, mis mind ei puuduta, siis püsin pinnal, mis tuttav ja mis meelel.

Mõtlesin, miks mind häirivad mõtted, mis pole isegi minu pihta - ja sain aru, et aa. 
Jaa. 
Kui on probleem, miski elus häirib ja sügeleb, otsib aju sellele põhjuseid. Ning kuna asjad, mida "kõik teavad" on kohe võtta, võtabki aju nad sisse, leiab, et probleem on nendes, ja asub lahendama.
Iidsetel aegadel olin ise ju samasugune. Kui keegi vanu postitusi kammib, leiab ta sealt kõvasti allavõtmisposte. Selgus, et sedasi või teisiti süües sai/ei saanud kõhnemaks (ma siiralt uskusin, et kuna ma pole vastik inimene, mu armuõnne takistab peamiselt, et pole piisavalt ilus), poste selle kohta, kuidas oma miljoni eluülesande täitmisele lisaks MÕNED VEEL täita saab, ja lisaks ütles ikka keegi kommentaarides, et no osta see-teeni rohkem-leia mees, ning ma mõtlesin täitsa siiralt ja ausalt, et noh, mu probleem on, et teenin liiga vähe ja keegi mind ei armasta.
Te teate, kuhu see mõtteviis mu viimaks viis.
(Neile, kes ei tea: RONGI ETTE.)

Siis tulin sealt tagasi teades, et sedasi elada ei saa.
Vähemalt mina ei saa. Ning viskasin maha ja ümbert ära need "kõik teavad seda"-värgid ja hakkasin otsima, mis mind PÄRISELT segab õnnelik olemast.
Mind ei sega see, et raha vähe. Mind segab, et ma pole vaesena (ka iseenda silmis) täisväärtuslik inimene. 
Hm, kuidas probleem lahendada? 
Rohkem teenida ei ole mu forte. Lihtsalt ei ole. Ma ei oska, ma ei suuda, ma EI TAHA olla selline inimene, kes igale oma teole hinnasildi külge paneb. 
Nii et muuda suhtumist - ja oh! Nii palju kergem.

Jah, ma ei ole halb ema seepärast ka mitte! Mul ei ole mingit probleemi tehtavad kulutused peamiselt lastele teha, mul on probleem ainult sellega, kui inimesed ütlevad, et ma olen paha. 
Aga sain ka sellest tasakesi üle. 
Inimesed enam ei öelnudki. 
Eriti. 
Sain vist nats rohkem raha ka, muidugi, nii et võibolla sellega seoses. 

Mulle MEELDIB, et enamus mu elu on arvutis. Ma EI TAHA, et see oleks mujal, kurnaks mind välja, kurnaks mind JABURAKS ja pea ka valutaks kogu aeg. 
Brr. 
Mul ei ole vaja välja mõelda, kuidas vähem arvutis olla, kui mul siin HEA on, krt.
Ja kas ilu on mulle KUNAGI mingit tulu toonud? Kas ma oma ilusaimatel aegadel olin kuidagi hinnatum ja õnnelikum kui muidu? Kui praegu?

Ainus asi, ainus asi, mis TÕESTI oluliseks osutus, oli enesehinnang.
Arva endast hästi. Arva, et sa oled väärtuslik, kuitahes vähe teeniksid, kuitahes kehvasti armurindel läheb, kuitahes sassis on su toad või täis kõht - see on ainus, mis loeb. Usu, et oled oivaline. 
Kõik muu on ebaoluline. Lihtsalt arvan endast hästi ja mul on nii palju parem olla.

Ja siis tulebki mängu, kuidas 
a) ma vihastasin ja vihastasin end roheliseks ja triibuliseks, kui tulid inimesed seletama, et eiei, sa oled tegelt HALB. 
Nagu ... mida nad võidaksid sellest, kui ma TÕESTI neid uskuma jääksin ja end taas tappa tahaksin? Miks, MIKS nad seda teevad?! Mis MÕTE sel on?! 

b) täna ja eila ja üleeila nördisin selle peale, kuidas ma olen nii palju vaeva näinud, närinud läbi end seintest "kõik teavad seda" - ja krt, pealtnäha täiesti toredad ja arukad inimesed tulevad ning tsementeerivad neid seinu jälle.
Kõik teavad seda, ma ka tean - ja sein jälle tugevam.
Nad siiralt usuvadki, et rohkem raha teeb õnnelikumaks vms. 
Krt, VAADAKE ometi reaalselt omaenda silmade, mitte "kõik-teavad-seda"-ga, vaadake ja tunnetage! 

Jah, kui midagi häirib ja ajus on juba vastus "no see on paha asi", on nii kerge seda vastust uskuda.
Aga see on ka täiesti kasutu. 
On kahjulik. 
Igaüks ISE leiab oma õnne omaenda teelt. 
Minu jaoks toimis usk, et ma olen õnne väärt. 
Olen väärtuslik sellena, kes olen, ei pea olema keegi teine.

Kahtlustan, et selliseid on veel palju. 

laupäev, 20. veebruar 2021

Reede

Hommik algas migreeniga. Võtsin tabletti ja millegipärast (ärge küsige mingit mõistlikku selgitust, mu pea valutas, polnud väga mõistlik) otsustasin võtta HTP5 hiljem.
Aga hiljem unustasin. 
Seepeale oli kogu päev kummaline ja kella kuue ajal läksin teravalt tülli oma pojaga ja lõpetasin selle, valades talle pähe käes olnud kannus olnud külma kohvipaksu. 
Vabandada ka ei tahtnud pärast. Raisk, ON VAJA olla minuga nõme? (Põhimõtteliselt ärritusin maapõhja seepärast, et ta ei hinda mu igapäev-tehtavat-koduhoidmistööd ja tema omakorda vihastas seepeale, et ma mitte ei öelnud "Võta esikust oma saabastelt sulanud vesi ära!" vaid "Ma teen nii palju asju kogu aeg, võta vähemalt sulavesi ise ära!")
Õues suitsu tehes meenus.
Et rohud võtmata.
Neelasin HTP5 alla, magasin neli tundi, vabandasin ja ikka veel on veider olla teemal "kuidas ma NII marru läksin NII pisikese asja peale?!" Kusjuures mingi väike osa minust teadis, mis teda häiris, aga olin nii kinni oma mind-ei-hinnata-s, et see ei tundunud oluline.

Tunded on KEHAS. Tunded on ained. Muuda ainete tasakaalu ja muudad tundeid. 

Taaskord kinnitus.

Vahel ma mõtlen, kes must peale menopausi saab. Kui hormoonid teistsugused, olen ka mina teistsugune ju.
Lootus on, et läheb paremaks. Võibolla lausa heaks! Aga krt teab ...
Mul algas mens vara. Vist olin üheksa. Nii et kes ma enne olin, on mälus mõnevõrra hägune. Aga üles-alla, rõõm ja ahastus olid ka päris lapsena osad mu elust, seda ikka mäletan.
Mis on isiksus, on mu jaoks ikka veel segane. 

***

Meil on Netflix.
K sai mingi "neli sõpra vaatavad tasuta" pakkumise ja programm on meil juba kaua, ent nüüd vahel kasutan ka. Kuna olen filmide osas suht sama suhtumisega kui raamatute ("kui meeldis, on hea turvaline uuesti vaadata, nüansse leida. Uus on kahtlane, kuigi vahel põnev"), vaatasin Totorot. Myazaki tehtud animafilmi. 
Vaatasin ja ohkasin: "Totoro on ikka NII HEA!" 
Koer tõstis põrandalt pea ja pööras selle viltu. Siis teistpidi viltu. Vahtis mind ja keeras uuesti pead.
"Mis ma tegin? Millest sa räägid?" küsis kogu ta olek.