Esmaspäev, 29. november 2021

Baastase

Ma ei tea, millest nii. Kuidas juhtus. Mis põhjustas. Kõik oleks nagu ennegi - ja ometi pole.
Tean, et juhtus. Et sedasi uutmoodi on. 
Ja võibolla õnnestub mõnele, kes ei saa aru, mis depressioon on, seda teatud moel arusaadavamaks teha.

Mis juhtus: mul kadus valu ära. 
Mäletan šokki, kui Peale Rongi hakkasin antidepressante võtma ja sisemine valu ära kadus. 
Praegune päris nii jahmatav ei ole - aga ikkagi olin ära unustanud, mismoodi on sedasi elada. Ja seekord, pagan võtaks, panen kirja ka, mitte lihtsalt ei rõõmusta, et valu läks ära.

Ehk: mul praegu täielik rahu.
Tummakslööv.
Varem oli nii, et kui midagi ei olnud halvasti ja midagi ei olnud hästi, oli sisemine valu. Kogu aeg oli halb, vaikeolek oli "halb olla". Jah, kui miski läks hästi, oli see tunda. Miks ma kügelesin iga tagasisideraasu üle internetis mu kirjutamistele, miks ma otsisin virtuaalembusi enne rongigi, hea vestlus oli imetore, midagi, midagi, reageerige mulle kuidagi hästi ... sest see muutis enesetunde okeiks, valu läks ära, sai rahus magama minna.
Kui miski läks halvasti, oli see VÄGA tunda. Phmt läksin pojaga tülli ja tahtsin kohe surra. Keegi ei mõista mind, keegi ei armasta mind, mitte millestki, mida teen, ei piisa, ma ei jaksa olla keegi, kellest piisaks ...
... ja nüüd lihtsalt on neutraalne. Kui midagi ei ole, ei ole halb, vaid kui midagi ei ole, ei olegi midagi. 
Täiesti kummastav. 
Täiesti imeline! 
Kui juhtub midagi halba, mul ei ole tunnet, et ennegi oli kohutav, nüüd on talumatu, ma ei taha, ma ei TAHA seda - vaid nojah. 
Kehv lugu küll. Mis seal ikka.

Ja jälle, JÄLLE ma unustasin ära, et sedasi saab! Arvasin, et mulle ongi normaalne elada pideva valufooniga, et see ongi mina-olemine.
Ja enam ei ole. 
Ükskõik on ÜKSKÕIK.

Uskumatu...

4 kommentaari:

  1. Vahel on jah nii, et ei saa ühelegi põhjusele nagu sõrme peale panna, et vat see muutiski enesetunnet.

    Mul on ses mõttes üldiselt palju kergem kui sul, aga viimasel ajal olen vahel endal märganud sellist kõikumist üheainsa päeva jooksul. Et ütleme kell kaks päeval on lihtsalt halb ja masendav, kuigi mingit põhjust pole. Ja siis ütleme kell kaheksa õhtul on täpselt sama motiveerimatult hea, kuigi vahepeal pole mingeid olulisi sündmusi olnud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii lühikese aja peale poleks ma seda postitust teinud. Sest noh - kõikumised päeva jooksul on normaalsus ja ka minul on vahel kaks valuvaba tundi lihtsalt lambist.
      Aga mitu PÄEVA?! Ja isegi kui vahepeal juhtub halbu asi, põrkan tagasi ilma midagi erilist tegemata?
      Whoa.

      Kustuta
  2. mul on hüpotees, et kui aju on liiga palju mingis kohas, siis mingi hetk tuleb sellest burnout. olles lugenud neid kirjeldusi kus inimesed kirjeldavad kuidas nad oma depressioonist n.ö. lahti ütlesid või otsustasid teistmoodi vms. ja ei lähegi tagasi.

    aga palju õnne. ükskõik on väga.. säilenõtke :D

    VastaKustuta
  3. Huvitav, kas võime üle kella 11, vahel isegi üle 12 magada on põhjus või tagajärg?
    Jube mõnus igatahes.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.