Reede, 26. november 2021

Ilm ja vaktsineerimise eelmängud

Sellest on tegelikult mingi 10 päeva möödas või nii. 
Kogu aeg oli midagi pakilisemat kirjeldada kui ilmavaatlused või ei tundunud need piisavalt tähtsad, et üldse midagi kirjutada, aga mõtlen sellele ikka veel kummastusega.
Ehk siis esimest korda kogu mu teadliku elu jooksul kogesin vihma algust NIIMOODI. 

Nimelt seisin mina jõe ääres ja tegin suitsu.
Mul on siuke rutiin, et jooksen koeraga jõe äärde, lasen ta seal lahti ja siis ise jalutan, tema jookseb. Mingil hetkel mõne pingi või mugava suure kivi juures pean kinni, toetan tagumiku alusele või nt selja vastu puud, panen koti maha ja suitsetan rahus. 
Niisiis seisin mina jõe ääres, tegin suitsu, pimedus ümberringi, sest kell oli umbes 10 õhtul, ja kuulen mingit pidevat krõbinat. Nagu väike koer jookseks kiiresti mööda kruusa, aga kuulsin seda kogu aeg ühetugevusena, koer aga peaks nagu liikuma, mulle lähenema ja siis jälle kaugenema. 
Totoro ka ei ilmutanud mingit huvi. 
Mis pagana heli see on, maitea ... nagu vihm sajaks, aga on ju ometi täiesti kuiv. 
Ei saja midagi.
Jõudsin pool sigaretti ära tõmmata, enne kui esimene piisk mulle pähe kukkus. Veel üks mahv ja mõtlus, kas äkki ikka sajab siis, enne kui teine. 
Ja siis tuli neid juba üsna sageli ja tõesti, vihmarabin. Äratuntavalt selge seesama vihmasabin, mis ennegi, aga nüüd kuidagi õigustatum, sest piisad. 
Enne oli ainult heli. 
Vau. 

Pea valutab. 
Lihtsalt selline märkus, tegelt sumatriptaan juba sööb valu otsast pisemaks. 

Täna söötsin tohutute ponnistusega koerale ussirohu sisse. Arvasin, et maks on hea tugeva lõhna ja maitsega, sinna sisse saab tabletitükid peita - aga eip, ainult üks kaheksast õnnestus maksaga koerale sisse sööta, üldiselt sõi ta maksa ära ja sülitas tableti välja. Siis olin kavalam, valmistasin ette tablettidega reostatud viinerid ja kohukesetükid, aga koerale andsin need mitu tundi hiljem, kui ta enam ussirohu osas valvas ei olnud.
See toimis.
Ussirohi tegelt oli umbes poolteist kuud hilinenud, aga ilmselt oleks võinud veel veidi hilineda, ma ei ole väga lawful ja kuni koer ei tunne end selgelt halvasti ega isegi söö meeletutes kogustes, on minu arust kõik ok. Ent Totoroga tuleb vaktsineerima minna. Seal arsti juures nad arusaadavatel põhjustel ei taha riskida sellega, et marsib loom sisse, saastab põranda ohtlike parasiitidega ja no ma olin siis ka korralik: rohutasin ta ära.

Faas kaks oleks siis Ru ka arsti juurde viia, sest me pole kordagi käinud veel ja vist peaks vähemalt kohalikule loomaarstile ette näitama, et võtsin kassi. Küsima, palju talle ussirohtu andma peab ja kas see vedel ikka kõlbab ja mille vastu kasse vaktsineeritakse jne. 
Kulge, MINA ei mäleta. Guugeldada, jah, saab, aga guugel mu kassi ei rohitse ega tee minu eest ära hirmsaid toiminguid, mida arst teeb. Ja üleüldse ma LUBASIN varjupaigale, et viin kassi mingil hetkel peale võtmist arsti juurde. 
Nii et kui ma olin koerale ravimikuuri teinud, valmistasin ka kassi arsti juurde minekuks ette. See tähendab panin ta kassikotti ja käisin sellega ümber maja. Et tal ei oleks tunnet, et kottipanekule järgneb mingi õudus, vaid et jõle on küll, aga siiski talutav.  
Arvestades, kuidas ta õues peenikese häälega haledalt nuttis, aga kodus preemiaks kausiga kotti pandud maksale kohe järele tormas, täitus plaan 100%. 

Kolmandaks sain viimaks ometi Poeglapse nõusse endale vaktsiini tegema. Peamiselt selle toel, et me oleks muidu läinud kolmekesi tähistama mu ema sünnipäeva Tokumarusse, kus Tütarlaps töötab, aga kuna noormees on vaktsineerimata, läheme emaga kahekesi ja Poeglaps jääb koju. 
Tokumaru oleks talle meeldinud.
Hm.
No ...KFC ja järgmine päev ei pea kooli minema ja olgu.

Panin kohe aja kinni. Kolmapäeval siis. 
Mu poeg tsiviliseerub! Jee!

13 kommentaari:

  1. Anna ussirohi kassile enne sisse, kui arstile lähed. Nad kindlasti tahavad vaktsineerida, aga 10-14 p enne seda peab olema ussirohi antud. Muidu pead kaks korda käima. Võid telefonitsi konsulteerida enne loomaarstiga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma siis sinu kommentaari peale guugeldasin ja vaatasin vaktsineerimispassi.
      Talle on igasugused asjad tehtud mai alguses, aga ussirohtu on ka täpilahusena. Ok, ma siis ei lähe arsti juurde, vaid täpilahustan

      Kustuta
  2. Täiesti postitusest mööda kommentaar tuleb, aga kommentaarium on hea operatiivne sidekanal, kuhu see info ka püsima jääb.

    Niisiis, mul on pooleli "Artemise" lugemine ja loomulikult kargavad silma paralleelid su "Lihtsate valikutega" - noiri varjundiga krimkad, mõlemad maavälises kontekstis, kus keskkond ise elutingimusi ei paku ja inimeste ellujäämine sõltub puhtalt tehnoloogiast; muuseas-naissoost peategelane, kes üritab navigeerida kurjategijate ja ametivõimude vahel, nagu mõni Chandleri tegelane mullu ja muistegi, ja sealjuures omaenda väärtustele truuks jääda; valitsejad, kes on küünilised, aga paistavad sealjuures siiski järgivat oma eetikat (mis näikse kalduvat utilitarismi); peategelane on ühtlasi minategelane, nii et muid infokanaleid lugejal ei ole.

    Ja kõige selle paralleelsuse juures meeldib sinu raamat mulle märksa rohkem. Okei, üks meeldivusaspekt on keel ja siin on eesti algupärandit ja tõlget võib-olla ebaõiglane võrrelda.

    Aga on ka selliseid aspekte, kus algupärandsus-tõlgitus ei puutu asjasse.

    Näiteks selline kirjutustehniline külg, kuidas lugejale maailma edasi anda. "Artemises" ei ole suurem osa kirjeldusi minu arust korralikult põhjendatud - ses mõttes, et mis häda on peategelasel, kes on terve elu seal keskkonnas elanud, selliseid olmelisi detaile üles lugeda, mis peaks tema jaoks olema juba nähtamatuks harjunud taust või äärmisel juhul taustamüra? Kusjuures seda veel raamatus, kuhu pikitakse vahele kirju maalasest kirjasõbrale, mis oleks hea ja loogiline koht sellist infot anda, maalane ei peagi neid asju teadma ja saaks toimida lugeja avatarina.

    Ja sellised kirjeldused hakkavad "Artemises" loo kulgu takerdama. See on vist see nähtus, mida Eco nimetas salgarismiks - et seiklejad jõuavad baobabi juurde ja järgneb pikk botaaniline baobabi kirjeldus. Stiil "see vidin teeb seda asja ja teine vidin teeb teist asja ja kokku teevad kolmandat asja", haigutus, libisen kähku silmadega üle.

    Sul on maailma näitamine palju ökonoomsem ja kaasab lugejat paremini, lugeja peab maailma loomisel ise tööd tegema, lugema peategelase poetatud märkustest ise lisainfot välja ja kaasa mõtlema. Tähendab, kohe vähem igav! ja samasuure jupi maailma saab vähema tekstiga kirja - see on see, mis ma kirjutamisökonooomika all silmas pean, vbla lööb siin välja see, et sa ka luuletad. Luule on sellise ökonoomika koha pealt ületamatu kirjandusliik, kui ta hea on.

    no ja sinu raamat läheb mulle rohkem korda ka sellepärast, et seal oleks nagu midagi olemuslikumat kaalul kui tavaline maffiaintriigidega kriminaalsüžee.

    "Artemis" on OK meelelahutus paari õhtuga neelamiseks, "Lihtsad valikud" on kavalam raamat: ühest küljest ajaks põnevus samuti neelama, teisest küljest nõuab kirjutuse kvaliteet tempo allavõtmist, et kõik pakutav ikka kätte saada. Mulle meeldivad raamatud, mis mult seda nõuavad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mh annab see, kus peategelane kirjeldab põhjalikumalt tõesti ainult asju, mis tema arust kirjeldust väärivad, ja libiseb muust möödaminnes üle, korraga infot nii maailma kui ka tegelase enda kohta. Ökonoomika!

      Kustuta
    2. Aitäh!
      Mulle läheb sellevõrra veel eriti korda, et jep, kahtlemata ongi mul Chandleri-mõjutused selgelt tunda ja näha (muuhulgas see, et ta läheb vahepeal sisekõnes poeetiliseks nagu Philip Marlowgi, ma alguses hakkasingi kirjutama "naissoost philip marlow'd")), ja et "Artemis" mulle väga meeldis =)

      Kustuta
    3. mõtlen nüüd ise selle ebaõigluse peale, et eestikeelne algupärand võib olla palju parem kui ingliskeelne, aga sellest saavad ikkagi vähemad inimesed teada. Kui just keegi estofiil head tõlget ei tee ja see juhtumisi kuulsaks ei saa.

      Kustuta
    4. ja see pole ebaõiglus ainult raamatu ja tema autori vastu, vaid ka nende potentsiaalsete lugejate vastu, kellele raamat ehk meeldiks, kui nad teda lugeda saaks!

      Kustuta
    5. ma arvan, see on lihtsalt "no nii on elu".

      Ehk sellest on aastaid, kui ma olin löödud kohutavast ebaõiglusest, et "Rehepapp" ja "Ussisõnad" on absoluutselt geniaalsed teoses, aga väljaspool ei saa inimesed neid kunagi päriselt "ÕIGESTI" nautida, sest vähe sellest, et nad on kirjutatud eesti keeles, nad on kirjutatud eesti kultuuris. Keelt võib ju tõlkida, aga kuidas, kurat, peaks võõramaisele lugejale kultuuritausta andma?!

      Kustuta
    6. teisest küljest saab võõramaalane sealt sellise eksootikalaksu, millest meie võime ainult unistada (väikerahvana pole meil olnud võimalust teiste rahvaste folkloorist NII suures teadmatuses olla). Ma lugesin üksvahe prantsuse ulmefoorumeid, kus nad ridamisi "Ussisõnu" ülistasid ja "Rehepapi" peatse ilmumise üle juubeldasid, ja üks nauding tuli neil just sellest, et see kõik oli nende jaoks nii uus.

      Kustuta
    7. "Artemis" oli müstiliselt sitt. Veidi oli tunne, nagu Weir oleks stsenaariumit kirjutanud - visandatud tegelased, võttekoha kirjeldus ja lihtlaused.

      P.S mumst ei saa Vene kirjandust päriselt PÄRISELT inglise keelde tõlkida - selle kultuuri pärast. Neile läheb sealt mingi essents lihtsalt kaduma.

      Kustuta
    8. Tõlkimisel on juba olemuses, et mitte midagi ei saa päriselt PÄRISELT, see ei tähenda, et ta oleks mõttetu. Isegi vastupidi, kui on hea tõlge, on mõnes mõttes nagu täitsa uus hea raamat maailma juurde tekkinud.

      Kustuta
    9. Aka kas eesti keelde saab?

      Kustuta
  3. ...haHAHAHA, ootame, et dropiks Kivirähki uusim sci-fi "Rehepapp" :D

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.