Teisipäev, 23. november 2021

Vaikne lumine õhtu

Sel larpil,
millest esinemispilte panin enne. 
Poolkindad olen juba maha võtnud, 
sest poosepilte tegime pärast mängu
ja mu jaoks on kostüümi
vähemalt osaline äravõtmine 
oluline "larp läbi"-rituaalne tegevus.
Seepärast on (ses kontekstis) jabur tätokas näha.
Enne ei olnud, oli peidus. 
Kleit mu seljas on ikka punane,
nagu dresscode ette nägi.
Enne kartsin, et pigem lilla,
aga tutkit. 
Jaanus Vapper tegi foto. 
Ei taju elu kui tükikeste rida
vaid alati tervikut, ühtset teost.
Oleneb meeleolust, just mida,
tunne värvib jälgi igast mõttest ja teost.

Kas näen nurjumiste leegioni
ja alati luhtunud lootusi -
see on mu raskete päevade tõde.
Või hulkuri vilet ja viltust soni,
kõndi kuukiirel ja oo, musi!
ning sa oled mu vend (või õde). 

Alati ainult tervikut.
Ei taju elu kui hetkede rodu. 
Täna on tunne, et kõik on olnud seda väärt,
lumi õues kaunis,
sees kaneelilõhnas kodu,
olen oivaline ja puutun ilma äärt. 

5 kommentaari:

  1. See mees rikub pildi ära:)
    Tervitustega, soodoma

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tema põhiline pildil-puudus on, et ta nagu üritaks eemale hoida ja taganeda =D Aga meil oli v. hea mäng üksteisega =)

      Kustuta
  2. Käel olev tätokas lisab pildile hea nüansi.

    VastaKustuta
  3. Jah.
    Luuletus on hea, läheb korduval lugemisel paremaks.

    VastaKustuta
  4. häbelik mees selline :) muidu on kena pilt ja luuletus väga sobib sinna juurde

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.