Esmaspäev, 30. juuli 2012

Prioriteedid

Käisin võõral maal larpifestivalil.
Olen kahevahel, kas kirjutada pikk detailne ülevaade igasugu piinlike hetkedega, nuruda kaasosalistelt pilte ja puha - või piirduda ülaloleva lausega. Tahaks nagu jagada, samas... samas on nii, et mulle avaldasid enim muljet nägusad noored mehed, naine, kes ennegi juba mu lemmik oli, PÄRIS vigastus ja see, et suvalisel hetkel keset mängu võis käia duši all.
Ja siis see, millist kogust uriini on mu põis suuteline mahutama, kui kempsudeni on pidevalt tarvis nii umbes 300 või veidi rohkem meetreid jalutada.

Mis, noh, viitab selgesti, et antud formaat ei olnud päris minu formaat ja v-o peaks jätma muljejagamise teistele. Mitte et seltskond poleks hea olnud või kogemus poleks täiega käimist väärinud. Või et poleks olnud lahedaid hetki või et kaotatud sentimeetrid vööümbermõõdus mind täiega ei rõõmustaks. Aga mänguna ei pakkunud üritus mulle suurt midagi.

Millegipärast kummitas kogu aeg, praeguse hetkeni välja, see lugu:



Ju ma tundsingi end lihtsalt nagu üks sister of night kõigile neile koos minuga võõral maal käinud eestimaistele (olen täiega segaduses esitähe suuruse koha pealt) inimestele.
Valge käsi, vaikne hääl kuskil taustal, tasane ema Teresa mahedate muietega. Mis ei olnud see, miks ma sinna läksin, aga autistil on väga raske kiiresti koduneda sellise hulga uute inimeste ja asjadega, ning ma panen endale niigi vähese virisemise ja kolmepäevase peavalu malbe ärakannatamise eest kõrge hinde.
***
Siis tulin koju, räpane, higine, öö läbi lennujaamas oodelnud, aga reibas ning õnnelik, avasin kiiresti mailikasti - ja tuvastasin, et võimalik avaldaja ei ole ikka veel mu juttu lugenud. Kuigi Estconil ju rääkis sellest, et no juuli jooksul kindlasti leian aega.
Nagu... pagan võtaks! Nädal aega olin eemal ja ikka ei mingit vastust?!
See on ju ometi NII TÄHTIS!

Pühapäev, 22. juuli 2012

Mõrtsuk

Ma loodan, te kõik olete kuulnud sellisest koledast loomast nagu Lusitaania teetigu.  Kui ei ole, siis lühidalt on temast kirjutanud nt Eesti Loodus.

Igatahes juhtus eile nii, et kõnnin mina rõõmsasti mööda teed Mustamäe parkmetsas ja korraga on siuke helepruun jurakas mööda asfalti roomamas. Mu aju fikseeris eluka hetkega, jalad liikusid veel mõned sammud edasi, ja siis pöörasin nad otsustavalt tagasi teo kõrvale.
Oli ikka hiiglane küll. Ja täpselt selline, nagu pildil.
Seisin terve minuti. Peast käis läbi erinevaid mõtteid ja kahtlusi.
Teetigu ei olnud oluliselt vastik. Ta nägi välja helepruun, sihikindel ja noh - nagu hästi suur tigu. Mitte nagu limase rünnakrühma pealik vmt. Ma ei tahtnud üldsegi talle haiget teha.  Aga samas ikkagi - saatanlik võõrliik, mis olevat kole ohtlik!

Lõpuks võtsin end kokku. Taipasin, et kui ma kõnnin teo juurest minema ja tema roomab oma teed, siis
1. see jääb mind piinama
ja
2. ma ei teeks seda mitte austusest elu vastu, vaid seepärast, et kujutluspilt mu kingatalla alt purskavast teolödist oli väga vastik. Kuna mul on suur vastumeelsus võimaluse suhtes, et sel ajal, kui pea on surnud, viskleb saba veel tükk aega omaette edasi, pidin ma astuma peale tervele teole korraga ja see oli igavene suur ju!
Niisiis sihtisin hoolikalt, püüdes tabada võimalikult suur hulka tigu korraga. Ja astusin nii kõvasti, et põrutasin päka vastu asfalti ära.
Polnudki nii hull. Mitte miski ei pursanud talla alt välja. Tigu oli lapik ja surnud.

Nüüd saatsin teovaatlusele maili ka. Ja magasin öösel rahuliku südamega.

Reede, 20. juuli 2012

Kannatuse voorusest e. miks mõned inimesed ilmutavad suhetes sulaselget masohhismi

Arutasin öösel ühe hurmavalt paindliku mõistusega meesterahva seltsis suhteid.
Ta sõnastas nende kohta siukse ürgküsimuse: kas suhe peaks olema selline, et saad igal hetkel sirge seljaga minema jalutada, või selline, et lähed roomates, veenid ja arterid järel lohisemas?



Olen ikka romantik, ikka veel romantik. Kui veenid ja aordid ei lohise, verd ei purska ja silme ees pole pime, siis vist pold õige asi. Kuni haavub ainult edevus ja eneseusk (isegi kui tugevalt), pold õige asi. Kuni pole sündinu ümberpööramise nimel valmis ennast muutma (mis on umbes kõige raskem asi maailmas üldse), pold ikkagi õige asi.
Partnerlus ja koorma jagamine on ju tore asi, muidugi, ja see et on kerge ja hea, ei ole ka paha, aga... see kõik on pinnaline, kas jah?
Lähedus saab tekkida ainult siis, kui on mingil ajal koos ilgelt sitt olnud. Kui kogu aeg on hea ja kerge, austav ja sile, siis sügavamaid kihte ei katsutagi. Kuni kunagi nuga sisikonnas keeratud pole, mida ma üldse tean teise sisemusest - või tema minu omast?
Ja kui ei ole koos piisavalt sitt olnud, siis ajab asja ära ka pärast üksinda väänlemine ja piinlemine, sest ok, ma ei saanud teada teise sisemuse kohta, aga vähemalt enda omaga olen palju lähemalt tuttav nüüd. Vähemalt oli midagi õppida!

Mul on tungiv vajadus elu õppida. Kui ei õpi, kui mu vaim ei pinguldu kuristiku kohal viimseni, on igav, ja igavus on surm. Siis on hiljem piinavalt kahju asjatult elatud aastate pärast.
Emotsionaalne kogemus, mida ma ka uskuda saan, on selline, mida ma tunnen. Õnnetuseks ei ole võimalik tunda äärmuslikku õnne, kuni kõrvale pole panna veritsevat õnnetust. Saabki olla kas üles-ja-alla või ühtlane. See on emotsioonide seadus.
Ja kui üldse ei tunne, kuni õpitu jääb minus teoreetiliseks, pole saadud teave parem ühestki teisest teooriast. Siis pole õppimise tulemuseks mitte teadmine, vaid lihtsalt veel üks variant võimalike vaatenurkade seas.

Ühesõnaga, ma mõistan mõistlikke suhteid küll. Lihtsalt enesekohasena mõistan ma nad siiski hukka.

Kolmapäev, 18. juuli 2012

Struktureerimata päeva ila

Mu kohv maitseb täna hommikul väga roosjalt. Maitsebki kohe niimoodi, nagu üks korralik teeroos või kibuvits lõhnavad. Isegi ei oska öelda, miks - tegu on isejahvatatud espressoubadega (mingisugune eriti soodne ost vms, iidne esiema pakkis mulle purgikesega kaasa), millest on tehtud harilik röövlikohv ja siis valatud peale piima ja natuke koort ka.
Selle kohvivalmistamisviisi põhiline miinus on, et see espresso-oa puru ei taha põhja vajuda ja ma pean oma kohvi enne joomist läbi teesõela kurnama. Ja täna ta maitseb nagu roos. Nagu ROOS. Pentsik.

Nägin unes, et rikkusin ära endale olulise inimese posteresitluse. Põhimõtteliselt nägin mina kirjutuslaual lahmakat pakkepaberit, kuhu oli kleebitud pilte ja tekstijuppe, mingisugune luksusliku välimusega tumepruun kangas ja pihutäis kuivatatud lilli. Kusjuures mul isegi tuli pähe, et see värk võib ehk Antud Isikule, kes mu unenäos oli minu vanemate üürnik, oluline olla - aga ikkagi võtsin oranži värvilise pliiatsi ja sirgeldasin paberile kleebitud jubinate servad täis rohmakaid mustreid, joonistasin pisikese rongi ja kirjutasin vabale pinnale mõttetusi nagu "la-la-la" ja "ikka alla, ikke alla".
Isegi kui aru sain, et nii, see on tal mingi tähtis esitlusplakat, oli hoog nii sees, et sodisin muudkui edasi, ühtaegu hajameelselt ja innukalt.
Kuni kuulsin paberiomaniku häält kõrvaltoast. Kainestav moment.
Kahmasin esimese ettejuhtuva kustuka ja asusin meeleheitlikult kustutama. Sodi kerkis paberi seest hulga rohkem, kui ma mäletasin end sodinud olevat, oli seal nii roosat kui rohelist, ja mina muudkui kustutasin, üleni piinlikkusest ärev, et ega ta enne tuppa ei tule, kui mul kõik kustutatud saab. Samas süngelt teadlik, et tõenäoliselt tuleb küll.
Ja mul polnud enda õigustamiseks midagi öelda ka mitte, sest saigi üleni loll oldud.

Üldiselt on tunne, et mu elu ongi umbes täpselt siuke praegu. Nagu see uni.
Tahaks kooli tagasi. Koormati küll kõveraks, aga seal vähemalt öeldi, mida teha. Ei pidanud kogu aeg ise mõtlema, planeerima ja vastutama, ja pold mahti mingit sitta kokku keerata.

Teisipäev, 17. juuli 2012

Väga lühike meenutus Estconist


Metsa sattusin nädalavahel. Selgub, et metsmaasikad on veel konditsioonis, mustikad juba valmis ja kukeseened ummistavad teeradu, kus inimesed neil ükskõikselt peal tallama kippusid.
Korjata polnud aega, sõin jooksu pealt palju jaksasin, ja nüüd muidugi kahetsen. Et ei korjanud. Mitte et sõin. Kukeseened, noh! Jäid lihtsalt maha sinna!
Selles kukeseentega metsas tegime me lühilarbi, mille ainus uudne moment oli elupunktisüsteem. Aga see elupunktisüsteem täiega töötas! Nii et palusin kodanikul, kes selle kirja pani, teavet ka oma võrgupäevikus jagada, et mina saaksin sinna lingi panna ja kõik, keda lõbusad elupunktisüsteemid huvitavad, saaks lugeda.
(Tõestus, et mäng töötas, on siin. Omalt poolt võin öelda, et minu seltsis liikunud grupp oli tõesti äärmiselt mänguline ja anderikas seltskond ja neid kunagi veel mõnele mängule kangutada võiks olla täiesti tänuväärne ettevõtmine.)

Pildi tegi Veiko Kastanje
Lisaks kirjutasin iseendalegi ootamatult kaks lühikest juttu. Üks peaaegu töötas, teine oli täielik saast, aga ma vähemalt kirjutasin valmis kaks lühijuttu! (Üldiselt ma nimelt arvan, et olen täiesti võimetu lühijutte kirjutama. Et see lihtsalt ei ole minu žanr. Nii et - hämmeldus ja rõõm.)
Ja siis nägin täitsa mitut inimest, kes rääkisid minuga kirjandusest. Maailmas on vähe jututeemasid, mis mulle rohkem huvi pakuvad kui kirjutamine (no ja selle resultaadid e. lugemine ja raamatud), aga enamasti keegi ei taha muga sellest rääkida ja igavus künnab inimeste silmisse käsivarresügavused vaod, kui ma kasvõi alustan mingi järjekordse "Aga prototüübid?! Kas ja kuidas sina suhtud prototüüpide kasutamisesse?!"-teemaga. Estconil kuid täitsa oli inimesi, kes tahtsid rääkida Eriksonist või jutuloome kontseptsioonidest või sellest, kuidas on sügavalt solvav, kui sulle oluline inimene ei viitsi su jutte lugeda.
Juba ainult seepärast tasus ära käia!

...ja siis ma tulin tagasi linna ja olin kaks päeva täiesti lääbakil. Üldse ei ole harjunud, et mitmepäevased üritused ohtra värske õhuga mõjuvad mulle laastavalt isegi siis, kui ma eriti ei joo, magan korralikult, käin sooja duši all ja ei tee üldse pahandusi. Mitte et kehaliselt midagi häda väga olnuks, aga vaim oli väsinud ja kurb ja maailm surus mu oma raskusega lapikuks ja üldse ja üldse ja üldse!
Kolmandal hommikul ärgates oli kogu see jõledus ent ootamatult lahtunud, meel kerge, päike väljas ja pea plaane täis.
Täiesti mõistetamatu.
Vana on ikka kole olla. Organism reedab sind igal sammul.

Pühapäev, 15. juuli 2012

Meie vaikimised

Vesi murrab igalt poolt sisse, aga kuna seni olen mina siiski see väike rämps, mis ulbib laine peal, möllab vahusäbarate vahel ega vaju allapoole, põhjast rääkimata, on veel ok.

Seni veel on.

Kui ainult ei oleks tunnet, et iga kordaminek ja rõõm on võlgu võetud teiste käest, kel seda rohkem tarvis. Kui oskaks ennast süütundest puhtaks elada!!

Neljapäev, 12. juuli 2012

Teisel pool nõela

Käisin verd andmas.
Esimest korda vaatasin, asja mõistusega endale kolusse salvestades, kui paganama suur on see toru, mis veeni aetakse. See ei tundunud kunagi hirmus, kuni jutt oli sellest, et "see on miski, mis torgatakse läbi minu naha minu veresoonde kellegi teise poolt".
See tundub erikuradi hirmus, kui juttu hakkab olema sellest, et "siukse juraka torkan mina mingil mitte väga kaugel ajal läbi teise inimese naha ja pean ta veeni sisse saama ilusti".

Ma ei karda ühtegi patsienti, aga ma kardan üleni neile haiget, halba, liiga teha. Mina, jah, pean õppima, aga nemad ju ei ole kohustatud olema õppevahendid. Nad tahavad saada tervemaks, mitte minna koju valutava sinise käsivarrega lisaks kõigele muule jamale, mis neil elus on.
Hakake mõtlema, kodanikud, kes on talvel valmis mittepatsiendina tulema ja laskma end erikuradi jämedate nõeltega torkida, et ma päris patsienti ei peaks piinama sellega, et seitse korda nõela veenist mööda lükkan!

Esmaspäev, 9. juuli 2012

Suvel ujutakse ja punkt

Mis on suurem kunst? Üldistada või mitte üldistada?
Kirjutamise koha pealt kipub kehtima kuldlause "näita, ära jutusta". See tähendab (üldistatult) soovitust võtta elemente võimalikult üksikult ja lasta üldistus lugejal endal teha.
Intelligentsem, s.t. kõrgema IQ-ga inimene tegevat üldistusi kiiremini kui madalama IQ-ga persoon. Midagi tundub selles hinnangus mäda olevat, arvestades, kuidas ma pean pidevalt hirmsasti vaeva nägema, et mitte üldistusi teha. See nõuab pidevat võitlust endaga - mitte mõelda asju nagu "Mehed!" või "Lapsed!" või "Kuradima kirjanikud!" või "Need neetud noored parameedikud!" või isegi "Tüüpiline T!"
Ja miks ma seda võitlust pean? Võite kindlad olla, et MITTE selleks, et olla lollim ja nõmedam ja kunstlikult alandada oma IQ-d.

Teen siiski praegu nii palju üldisuse, et rahuolevalt teatada: võitsin täna jõe.
S.t. subjektiivselt võttes. Objektiivselt võttes voolab jõgi ikka edasi, kuna mina kaldale ronisin, ähkides ja värisedes, aga subjektiivselt võttes mina võitsin, sest ma ujusin vastuvoolu ikkagi sinna kohta välja, kust ma sisse ka ronisin, sellest hoolimata, et mu viimasest ujumiskorrast saati on mingisugune vihmasadu vist aset leidnud ja vool oli kuratlik. Ikka veel annab tudin lihastes tunda. Ma vist pole elu sees niimoodi hingeldanud varem ühe ujumise järel. Siuke tunne, nagu oleks 300 m tempoga kilomeetrit jooksma pidanud. Mingil hetkel, kui ma olin loendanud 20 täisjõuga kiiret tõmmet ja edasi liikunud umbes kaks meetrit, mõtlesin, et nii, ujun sajani, siis lasen end mugavas kohas kaldale kanda ja lähen jala riieteni. Lihtsalt ei jaksa teisiti. Õnneks tabas mind õnnelik mõte: "Aga äkki selle kalda lähedal on hullem vool kui teise lähedal?" ja tõesti, nii oligi. Tuli ujuda üle jõe, vastaskalda pool täie jõuga pingutades edasi liikuda  ja siis üle jõe tagasi minna. Jõgi sai võidetud natukese ajutöö abil.
Olen siin linnas ligi 3 aastat elanud. See suvi on esimene, kus ma ujumiseks kohalikku jõge katsetasin. Hästi ei taipa enam, mis asjaoludel üldse jätkus varem viitsimist mere äärde kolistada.

Poeglaps: Emme, minu meelest inimeste sees ei ole ju juhtmeid?
Mina: No on veresooned, need põhimõtteliselt võiksid juhtmete aset täita.
Poeglaps: Aga päris juhtmeid ju ei ole.
Mina: Ei ole tõesti.
Pogelaps: Kuidas siis sinu juhe kokku saab minna, kui ma räägin sinuga, kui sa kirjutad? Sul ei olegi ju juhet!

Meenus seoses sellega, et ju mul oli lihtsalt natuke pikk juhe uue ujumiskoha tuvastamise juures. Tõsi, v-o see siiski pole nii hea koht - arvestades, et ma taipasin just, et asi mis nii imelikult haiseb, olen mina. Pean selle jõe endalt maha pesema!

Muide, kas te teate, et 9. juuli on rahvusvaheline rinnahoidja-mittekandmise-päev?

Pühapäev, 8. juuli 2012

Pallelt maailmale

Tundub, et seoses suve (hilise) saabumisega on kõik inimesed kas maal, ei ava äikesehirmus arvutit või esinevad mõlemad meeldivad nähtused korraga.
Mina vingerdasin end maaleminekust vabaks, sest kuna ma olen selline inimene, võtsin endale esialgu toredaks meelelahutuseks mõeldud sündmuse sisse kohustuse ja nüüd tahan enne seda natukene puhata ja lakke sülitada ka. Ja kuigi me käime jõe ääres ja ujumas ja loeme raamatuid ning värki, on koduses väikelinnas suvitades siiski täiesti piisavalt aega ka ekraani vahtimiseks ja teesklemiseks, et teen tööd.
Ekraanile paraku midagi põnevat ei kerki, sest kõik inimesed on kas maal või ei ava äikesehirmus arvutit või mõlemat korraga. Töö ka kohe üldse ei edene. Mitte natukenegi.
Naljakas üksildane tunne, nagu oleksid inimesed maailmast ära kadunud. Mitte halb tunne, lihtsalt harjumatu.
***
Poeglaps: Aga kui kaua tibud elavad?
Mina: Ooh. Noh. Seda on raske ütleda, sest tibud ei ole tibud väga kaua. Nad saavad kukkedeks ja kanadeks. Samahästi võiks küsida, kui kaua lapsed elavad.
Poeglaps: No kuni surmani.

Tütarlaps läheb täna klarnetilaagrisse. Enne oli oma isapoolse vanaema juures Maasikapeol. Ma üleni igatsen ta järgi juba. See on see lasteomamise sünge pool - nad on sul kas kogu aeg kaela peal ja sa pead nende eest hoolitsema ja nendega pahandama - või siis neid pole ja sa igatsed nende järgi ja pead hirmsasti keskenduma, et lastevaba aega ka süütundevabalt nautida.
***
Maha äng idee selliseks perioodiks, nagu mul praegu: kui sa ei suuda kuidagi välja mõelda, kuidas olla meeldival moel produktiivne, tee siis vähemalt oma vastikud kohustused ära. Need ei lähe ootamise mõjul paremaks, aga sinu enesetunne nende ära tegemise mõjul läheb küll.

Peaks vist ise ka jälle proovima =P

Neljapäev, 5. juuli 2012

Eelmise lapsukese kohta

Kuna olen jätkuvalt tujutu ja vaimses näljas ja tahaks juba kirjastaja kommentaare oma uuele jutule, on ilmselt ainus päästev asi kirjutada ära "näete, mina tegin"-postitus "Sulavee ja veresidemete" kohta.

Ilmus ta antoloogias "Täheaeg 10" ja alguses ma väga kõhklesin, kas teda sinna üldse anda. Et nii lüüriline ja naiselik asi nii mehelikus antoloogias. Aga tagasiside põhjal tundub, et oli õige valik.

Alustuseks kahe Eesti raamatublogi arvustused:
Loterii - Täheaeg 10
Bukahooliku märkmed
Siis Eesti ainus pidevilmuv ulmeajakiri:
Reaktoris kirjutas Mant
ja muidugi ka BAAS:
"Sulavee" kohta eraldi
Ja BAASi arvustused kogu antoloogiale. (Seal mu arust minust eriti juttu pole, aga mingi kaude vihjamine ehk siiski.)

Kui keegi veel mõnda teab, olete teretulnud kommentaaridesse linke lisama.

Kuigi taevas akna taga on nii ebamaiselt kaunis

Midagi on viltu.
Kaotasin ära selle tunde, mis oli pööripäeva paiku. Selle õhulise ja üleni hapra ning vapra - ja dramaatilise. Kahetsen teda taga, seda enam, et asendus teine paraku millegi sama valusa, aga palju vähem kauniga.

Tegin oma loometöö lõpuni. Kavandan uusi.
Tegin ära veel selle ja selle ja selle ja selle ka. Suhtlesin. Käisin. Olin. Rääkisin. Lugesin.
Isegi koristasin, pagan võtaks! Kogu aeg püsin püsti, tegev ja tervislik.
Käisin sel nädalal juba teist korda ujumas, lakkisin küüned tallevere karva ja kogusin suvealguse jooksul iga päikselist hetke kasutades näole-kaelale-säärtele-käsivartele tiheda kullakarvalise päevituse, nii et õhtul aknal raamatut lugedes lasen jalal "hooletult" (tegelikult nõuab jala aknast välja tõstmine teatud pingutust, sest aknaserv on ju ees) välja kõlkuda ja olen oma rohelise pearäti ja rippuvate kõrvarõngastega siuke... maaliline. Äkki keegi vaatab üles ja rõõmustab nt.
(Omaenda välimusest rõõmu tundmine on siuke süütu ja meeldiv lõbu. See on vähemalt ikka veel lõbus lõbu.)

Aga ikka on midagi valesti, kuskil sisimas on selline kohutav nälg, et peaaegu valutab.
Ma ei oota suve toredaid planeeritud sündmusi, ma kardan neid. Iga kolme päeva tagant meenutan endale, et kui ma midagi kardan, noh, siis seda just ongi vaja teha, sest hirmust on ju vaja lahti saada. Ja talle vastu astuda on umbes ainus, mis toimib.
Aga see mõtegi ei aita püsivalt, vaid napilt nendeks kolmeks päevaks.
Kahtlustan, et see hirm inimeste ja sündmuste ees ei olegi üldse tõeline. Ka igatsus ei ole tõeline. Ma isegi ei tea, mida ma nende igatsetavatega peale hakkaks.
Isegi iha ei ole tõeline.
Need on kõik mu aju leiutatud vabandused, et selgitada seda kohutavat tühja tunnet sisimas. Mitte midagi ei taha teha tegelikult. Millelgi ei ole mõtet. Nägusad noored mehedki virvendavad mööda nagu varjud. Oli? Ei olnud? Äkki ainult tundus, et oli? Ja misasi?

Probleem ei ole muidugi nendes ega üldse inimestes. Probleem on on selles, et ma korraga enam ei usu iseendasse. Oma adekvaatsusesse. Et ma näen seda, mis on, mitte seda, mis meeldib. Et ma tunnetan ennast. Et ma - olen üldse keegi.
Äkki ma üldse olen kogu aeg kuskil võsas olnud oma mõtetega? Võib-olla ma lihtsalt - teengi valesti? Olengi valesti? Tahan liiga palju liiga lihtsalt?
Äkki ma ei olegi nii hea inimene, kui mulle tundus?

Või on mul lihtsalt bipolaarne allamägi loo lõpetamisest? See on alati kohutavalt raske hetk: panen oma südame karpi ja saadan maailmale välja, aga minu jaoks on see ju MINU süda, toores ja tuksuv ja ainuke. Maailma jaoks on see parimal juhul "oo, see on päris kena süda siin karbis!", pigemini "oh, jälle mingi süda,  ma'i viitsi tegeleda" ja 99% juhtudest keegi isegi ei märka, et suurde südametehunnikusse on jälle üks uus lisandunud.
Oot, ei, mis bipolaarne! Ma pidin ju õrnalt autist olema. Autist JA bipolaarne?
Kardetavasti lihtsalt ahnitsen rinna alla neid õigustava sildiga sulgi, mis natuke tuttavad välja näevad, ja olen tegelikult üleni normaalne ning võin oma närvisüsteemilised vabandused mati alla lükata. Keda need ikka kotivad.

Või tegelikult...

Tegelikult on vist nii, et lihtsalt täna õhtul on nukker, ebapiisav ja rabe olla. Ja homse kohta ei ütle see midagi ja eilse kohta ei ütle see midagi, isegi tänase (ilusa) suvise päeva kohta ei ütle see midagi.
Ega minu ja maailma kohta, jah, isegi minu kohta ei ütle see tegelikult eriti midagi.
On hetk. Ja ei midagi muud.

vastik on ikkagi.

Esmaspäev, 2. juuli 2012

Südame metsad

Sa kõnnid läbi metsa.
Seal on niite ja kaski, jämedaid hõbepajusid ja niiskeid kraave, rästaid, vinte, sipelgaid, sääski. Lodust lepavõsa ja mände, mille ümbert vaid kahekesi ulatub kinni võtma. On liivaseid lappe, on karikakrapõlde, sirgeid kuuski. Noored tammed, nii jõulised ja enesekindlad, et tundub arusaamatu, mil moel suured tammikud on inimeste jaoks peaaegu otsa lõppenud. Mis võiks selliseid puid peatada?
On maja, mis mäletab aega enne metsa. Või siis aega metsade vahel - sanglepp läbi katuse ja vahtralehtede suured käed läbi suurte, paljudeks ruutudeks jaotatud akende, kus ositi klaasid veel ees. On teinegi, tihedad trellid ammuli mustade akende ees, mälus vihased ja meeleheitlikud inimesed, hetked, aastad.
Las mets peseb ta puhtaks.
Sa kõnnid läbi metsa. Suvi on peaaegu alanud, putked ning ristik lõhnavad kui sada mälestust.
Ja mitte miski ei tundu tõeline ja kõik näib võimalik.