Esmaspäev, 2. juuli 2012

Südame metsad

Sa kõnnid läbi metsa.
Seal on niite ja kaski, jämedaid hõbepajusid ja niiskeid kraave, rästaid, vinte, sipelgaid, sääski. Lodust lepavõsa ja mände, mille ümbert vaid kahekesi ulatub kinni võtma. On liivaseid lappe, on karikakrapõlde, sirgeid kuuski. Noored tammed, nii jõulised ja enesekindlad, et tundub arusaamatu, mil moel suured tammikud on inimeste jaoks peaaegu otsa lõppenud. Mis võiks selliseid puid peatada?
On maja, mis mäletab aega enne metsa. Või siis aega metsade vahel - sanglepp läbi katuse ja vahtralehtede suured käed läbi suurte, paljudeks ruutudeks jaotatud akende, kus ositi klaasid veel ees. On teinegi, tihedad trellid ammuli mustade akende ees, mälus vihased ja meeleheitlikud inimesed, hetked, aastad.
Las mets peseb ta puhtaks.
Sa kõnnid läbi metsa. Suvi on peaaegu alanud, putked ning ristik lõhnavad kui sada mälestust.
Ja mitte miski ei tundu tõeline ja kõik näib võimalik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.