Pühapäev, 22. juuli 2012

Mõrtsuk

Ma loodan, te kõik olete kuulnud sellisest koledast loomast nagu Lusitaania teetigu.  Kui ei ole, siis lühidalt on temast kirjutanud nt Eesti Loodus.

Igatahes juhtus eile nii, et kõnnin mina rõõmsasti mööda teed Mustamäe parkmetsas ja korraga on siuke helepruun jurakas mööda asfalti roomamas. Mu aju fikseeris eluka hetkega, jalad liikusid veel mõned sammud edasi, ja siis pöörasin nad otsustavalt tagasi teo kõrvale.
Oli ikka hiiglane küll. Ja täpselt selline, nagu pildil.
Seisin terve minuti. Peast käis läbi erinevaid mõtteid ja kahtlusi.
Teetigu ei olnud oluliselt vastik. Ta nägi välja helepruun, sihikindel ja noh - nagu hästi suur tigu. Mitte nagu limase rünnakrühma pealik vmt. Ma ei tahtnud üldsegi talle haiget teha.  Aga samas ikkagi - saatanlik võõrliik, mis olevat kole ohtlik!

Lõpuks võtsin end kokku. Taipasin, et kui ma kõnnin teo juurest minema ja tema roomab oma teed, siis
1. see jääb mind piinama
ja
2. ma ei teeks seda mitte austusest elu vastu, vaid seepärast, et kujutluspilt mu kingatalla alt purskavast teolödist oli väga vastik. Kuna mul on suur vastumeelsus võimaluse suhtes, et sel ajal, kui pea on surnud, viskleb saba veel tükk aega omaette edasi, pidin ma astuma peale tervele teole korraga ja see oli igavene suur ju!
Niisiis sihtisin hoolikalt, püüdes tabada võimalikult suur hulka tigu korraga. Ja astusin nii kõvasti, et põrutasin päka vastu asfalti ära.
Polnudki nii hull. Mitte miski ei pursanud talla alt välja. Tigu oli lapik ja surnud.

Nüüd saatsin teovaatlusele maili ka. Ja magasin öösel rahuliku südamega.

3 kommentaari:

  1. rootslased on selle elukaga juba tõelises hädas

    VastaKustuta
  2. Tere.
    Sooviksin Sinuga suhelda. Pln. kirjuta kuupruudus@hotmail.com

    VastaKustuta
  3. vähe sellest et mõrtsuk... see oli veel külmalt kalkuleeritud ka
    :D

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.