Esmaspäev, 9. juuli 2012

Suvel ujutakse ja punkt

Mis on suurem kunst? Üldistada või mitte üldistada?
Kirjutamise koha pealt kipub kehtima kuldlause "näita, ära jutusta". See tähendab (üldistatult) soovitust võtta elemente võimalikult üksikult ja lasta üldistus lugejal endal teha.
Intelligentsem, s.t. kõrgema IQ-ga inimene tegevat üldistusi kiiremini kui madalama IQ-ga persoon. Midagi tundub selles hinnangus mäda olevat, arvestades, kuidas ma pean pidevalt hirmsasti vaeva nägema, et mitte üldistusi teha. See nõuab pidevat võitlust endaga - mitte mõelda asju nagu "Mehed!" või "Lapsed!" või "Kuradima kirjanikud!" või "Need neetud noored parameedikud!" või isegi "Tüüpiline T!"
Ja miks ma seda võitlust pean? Võite kindlad olla, et MITTE selleks, et olla lollim ja nõmedam ja kunstlikult alandada oma IQ-d.

Teen siiski praegu nii palju üldisuse, et rahuolevalt teatada: võitsin täna jõe.
S.t. subjektiivselt võttes. Objektiivselt võttes voolab jõgi ikka edasi, kuna mina kaldale ronisin, ähkides ja värisedes, aga subjektiivselt võttes mina võitsin, sest ma ujusin vastuvoolu ikkagi sinna kohta välja, kust ma sisse ka ronisin, sellest hoolimata, et mu viimasest ujumiskorrast saati on mingisugune vihmasadu vist aset leidnud ja vool oli kuratlik. Ikka veel annab tudin lihastes tunda. Ma vist pole elu sees niimoodi hingeldanud varem ühe ujumise järel. Siuke tunne, nagu oleks 300 m tempoga kilomeetrit jooksma pidanud. Mingil hetkel, kui ma olin loendanud 20 täisjõuga kiiret tõmmet ja edasi liikunud umbes kaks meetrit, mõtlesin, et nii, ujun sajani, siis lasen end mugavas kohas kaldale kanda ja lähen jala riieteni. Lihtsalt ei jaksa teisiti. Õnneks tabas mind õnnelik mõte: "Aga äkki selle kalda lähedal on hullem vool kui teise lähedal?" ja tõesti, nii oligi. Tuli ujuda üle jõe, vastaskalda pool täie jõuga pingutades edasi liikuda  ja siis üle jõe tagasi minna. Jõgi sai võidetud natukese ajutöö abil.
Olen siin linnas ligi 3 aastat elanud. See suvi on esimene, kus ma ujumiseks kohalikku jõge katsetasin. Hästi ei taipa enam, mis asjaoludel üldse jätkus varem viitsimist mere äärde kolistada.

Poeglaps: Emme, minu meelest inimeste sees ei ole ju juhtmeid?
Mina: No on veresooned, need põhimõtteliselt võiksid juhtmete aset täita.
Poeglaps: Aga päris juhtmeid ju ei ole.
Mina: Ei ole tõesti.
Pogelaps: Kuidas siis sinu juhe kokku saab minna, kui ma räägin sinuga, kui sa kirjutad? Sul ei olegi ju juhet!

Meenus seoses sellega, et ju mul oli lihtsalt natuke pikk juhe uue ujumiskoha tuvastamise juures. Tõsi, v-o see siiski pole nii hea koht - arvestades, et ma taipasin just, et asi mis nii imelikult haiseb, olen mina. Pean selle jõe endalt maha pesema!

Muide, kas te teate, et 9. juuli on rahvusvaheline rinnahoidja-mittekandmise-päev?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.