Kolmapäev, 30. mai 2012

Igavene viginrefrään

Kuidas inimene võib üha viriseda! See hakkab lihtsalt ajudele!
(Endast räägin, onju.)

Episood elutoas:

Mina (põrnitseb arvutiekraani, ohkab raskelt, ohkab veel, vannub.)
Tütarlaps: Emme, miks sa vannud?
Mina: Sest mul on raske.
Tütarlaps: Miks sul raske on?
Mina: Sest mu elu on halb!
Tema: Mis su elus siis nii halba on?
Mina (nämmutab ebamääraselt, ohkab uuesti, teeb "eeeee..." ja tõdeb) No tegelikult ei ole ka halb. Aga ma lihtsalt tahaksin, et oleks kergem!

Ja sama dialoog kordub vähemalt kord kahe nädala jooksul!
Mul on kõik see, mida ma tahan. Nagu... KÕIK! Ambitsioonid, auahnus, usk oma võimetesse, kauni naise renomee (suhtumise küsimus - mina olen omast arust ilus naine, kes lihtsalt alati ei viitsi ilus olla. Ja siis on mul umbes sarnaste esteetiliste kvaliteetidega sõpru, kes leiavad, et nad on "tavalised, aga võivad end üles lüües vaataja ära petta". Mis on suhtumine, mida ma ei soovita =P). Mul on töö, milles ma olen mõningat tunnustust pälvinud ja mida ma hullusti armastan. Ja õpin ma eriala, mis mind samuti ülepea huvitab. Mul on huvitavad suhted, põnevad ja ägedad lapsed, kogu aeg lahedaid asju teha, metsikult ägedad tulevikuplaanid, katus pea kohal, arvuti ja koduloom. Korsett ja 5 paari sukki + lugematuid sukkpükse ja nii palju jutu- ja enesemüümise ideid, et ma ei leia aega neid elu viia.
Ja ikka - ja ikka - ja IKKA tuleb iga vale vaikuse peale vestluses, natuke suuremat pingutust nõudva kodutöö, lühema uneaja või juurdetulnud kilo peale mingi üleüldine vigin raske sita elu teemadel.
Constant craving.  
Nõme!

Teisipäev, 29. mai 2012

Normaalset? Ei, tänan!

Selline episood mõni aeg tagasi.
Ei kipu kuidagi ununema.

Mina (inimese kohta, keda vestluspartner pole elu sees näinud, ohkega): ...ja nüüd ma olen nii armunud!
Sõber, kes mind juba väga ammu tunneb: Olgu. Sa oled jälle armunud. Mhmh. Mul muidugi kohe tekib selline küsimus, et... no räägi, mis tal siis viga on? Veel viga, tähendab, lisaks sotsiaalne hälvik olemisele, mis nagunii asja juurde käib?"
Mina (vahib ammulisui, ajus pöörlemas erinevad eelmised armumised ja termin "sotsiaalne hälvik"): No et... ega seekord... eee... eee... eee... Sul muidugi on teatud... Tähendab, ma ei... No eks see ilmselt selgub, kui armumine üle läheb?

Reede, 25. mai 2012

Rollipinge minu variandis

Haiglaseriaale olete näinud? Kasvõi ühte osa mõnest?
Väga hea.
Lahutage maha kõik kiirabiepisoodid (käis küll kiirabi vahel, aga vaikselt ning märkamatult) sünnitused ja õnnetused lastega, samuti kõik (kenad või mittekenad) meessoost arstid, õed ja hooldajad ja kogu põnev diagnoosmise kammaijaa.
Arvestage, et kõik patsiendid on kas vanemad kui Metuusala, liikumisvõimetud, suremas või (natuke?) nupust nikastanud. Võimalikud on ka nende asjaolude erinevad kombinatsioonid.
Ja nüüd liitke sinna vahele mind mu parimas teenindajarollis: naeratlev, sõbralik, lahke, abivalmis, natuke puudulikult informeeritud, aga üldiselt nii pai kui saab.
Vorm seljas.
Meikimata.

Ma olen larpidel paar korda teenindajat mänginud, nii et olek oli üsna tuttav. Midagi väga teistsugust see päriselu-teenindamine ei ole. Ning rollimängukogemus andis mulle päris töötajate ees teatud eelise. Ma ise tundsin ja teadsin, et olen teatud rollis, aga see töö ei ole mu identiteet - ja seega ei tekkinud kohutavaid hetki "Mida nad veel ei taha, kas ma peaksin perset ka veel suudlema või?! Kes ma nende arust olen?!"
Kui ma sain ilmaasjata sõimata, siis noh - see oli roll, kes sai sõimata, mitte mina. Las sõimamavad, kavaldavad, kasutavad ära... See on ju ainult roll. Ega see pole inimene!

Ainult et... juhtus nii, et vahel tahtis inimene ka löögile pääseda.

Rasked osad polnud niivõrd uue keskkonna õppimine või hooldaja töö tegemine, raske osa oli enese piiramine tegevuste juures, mida mina teen, aga tervishoiutöötaja ei tee.
Vaadake, mul on kalduvus teha Valesid Asju.
V-o on see seotud mu autismiga e. kui ma kunagi tuvastasin ära, mis reeglid inimühiskonnas kehtivad, tekkis mul ka soov teada saada, mis juhtub siis, kui neid reegleid rikkuda.
V-o on tegelikult see kalduvus paljudel (vaevalt, et päris kõigil), lihtsalt kuna see pole just tavaline seltskondlik jututeema, ei ole ma soovi üldlevimusega kursis
Või siis on asi selles. Kui sind pole maailma jaoks olemas, on selle olukorra kõige toredam osa võimalus teha, mida iganes tahad. (Pallet mäletate?)
Ja kuna mul nagunii sageli selline tunne on, miks mitte seda nautida?

Nojah, misiganes.

Igatahes hakkas mul pärast esimese nädala "tahan kempsu üksi olema!"-praktikapinge teatavat leevenemist esinema vastupandamatu tung teha neid endale armsaid-omaseid, ent tervishoiutöötajale täiesti sobimatuid Valesid Asju, et mäletada - ma ise ei ole roll! Olen inimene!
Vaadake, roll on ju küll ainult roll, aga seesinane roll sai endale palju minu eluaega ja lisaks hulga välist toetust mind pidevalt ümbritsevalt keskkonnalt. Mina ise ei saanud sel perioodil kumbagi neist ressurssidest harjunud hulgal. Praktikaperioodil polnud isegi kellegagi netisuhelda eriti mahti, pärissuhtlusest rääkimata. Hommikul jõudis napilt lapsed üles ajada, kohvi teha ja bussile lipata. Päeval olin praktikal ja õhtul transportusin koos oma lastega linnast linna ja sõin ning magasin. Kogu aeg oli kiire ja kõik muud tegevused tuli edasi lükata määramatusse tulevikku.
Ja roll hakkas laiutama, nii et inimesel minus hakkas rõvedalt paha ja kitsas.

Midagi tuli ette võtta.

Niisiis hakkasin järjepidevalt 10-12 korda päevas rollist väljas käima. S.t. seisin keset inimtühja kustutatud tuledega söögisaali ja nokkisin nina. Või kõrva. Või hõõrusin silmi ja sõin rähma ära. (Teate, milline rahulolu seda ilgust kirja panna oli praegu?) (Kõigile neile tegemistele järgnes muidugi käte antiseptika, aga jooksval hetkel olid nad väga rahuldustpakkuvalt Valed Teod.) Või lõin mõlema rusika ja ühe jalaga korraga õhku, tehes kõige võikamaid grimasse, mida oskan - nt. kui olin toimingult tulnud, suundusin teisele ja koridor oli tühi.
Näitasin piltidele ja peeglitele möödaminnes keelt. Laulsin ja vilistasin kempsus (kui oli selge, et koridor kempsu kõrval peaks 98% tõenäosusega lähematel minutitel tühi olema). Panin suitsuruumis jalad lauale või aknalauale. Ja korra sõin otse koridoris ühe ampsuga ära kalavõileiva, mida klient, keda olin söötmas käinud, ei tahtnud.

See andis veidi leevendust, aga mitte piisavalt.

Ma olen elanud aastaid küüsi lakkimata, aga ei usu, et te suudate ette kujutada häiritust, mida põhjustas mus teadmine, et ma ei tohi praktikanädalatel viis päeva järjest lakitud küüsi omada. Pingutust, mida muidu nii kergelt näole valguv valvenaeratus tasapisi nõudma hakkas. Kui raske oli suhtuda maailma leebelt, nagu mul enamasti tavaks on, ja mitte viriseda. Seda kõike lihtsalt seepärast, et nüüd olin ma olukorras, kus lakkimata küüned, naeratus ja leebus olid minu inimlikult keskmelt röövitud ja mingi mööduva rolli osaks tehtud!
Neist said korraga mu vaenlased, mitte sõbrad.

Eilseks oli mul juhe ohtrast ninanokkimisest hoolimata korralikult koos. Tulin praktikalt tulema, suund oli lastele järele minekuks sobiv ehk siis 3 km rongijaama. Ilmad, kui te ise seda märganud pole, on meil päikeselised ja soojad. Kuna ma olin pärast tööd duši all käinud ja jätnud seejärel päevast kergelt haisva särgi selga panemata, kandes selle asemel oma pikkade käistega tihedakoelist jakki, oli mul rõvedalt palav.

No mis te arvate, mis ma tegin?

Ma olin oma praktikabaasist VÄLJAS ja eemal.
Jap, loomulikult võtsin jaki maha ja marssisin mööda teeperve sirge selja ja efektiga, rinnahoidja väel. Mõttest käis läbi ka rinnahoidja mahavõtmine kui väike toetusaktsioon möödunudaastasele palja-rinna-jalutuskäigule, kuid kaine mõistus segas vahele.
Kaine mõistus ütles nimelt: "Homme on sul viimane praktikapäev. Kas sa tõesti tahad riskida sellega, et tuleb mingi siuke jama, et sul jääb praks NÜÜD VEEL lõpetamata?"
Ma ei olnud sääraseks riskiks valmis, kuigi kiusatus ülakeha päris paljaks võtta oli suur. Sest see olnuks Nii Vale! Nii lahe!
Ent mõte vajadusest hakata oma praktikabaasis pärast puid ja maid jagama.... oli liiga öäk.

Nii et kõndisin siis lihtsalt pükste ja rinnahoidja väel ja võtsin päikest. Pikki pilke möödasõitjatelt pälvis seegi - mis tagas mulle tohutu emotsionaalse rahulolu.
Valed asjad, valed asjad, valed asjad! Õigus ja võimalus teha neid valesid asju, kas see ei olegi mitte inimeseks (ja mitte ühiskondlikult kohaseks rolliks) olemise tuum?

Eelmise rollipinge-loo kirjutas zarvik.

Kolmapäev, 23. mai 2012

Hällilaul

Lehed on tärganud puudel.
Taeva sinine sära.
Ära veel mine mu juurest!
Ära mine veel ära!

Tuul, nurmenukud ja muusika,
pannkoogid, tantsimine...
Ära veel mine me juurest,
palun.
Ära veel mine.

Akna all niidetud muru.
Liblika laperdav lend.
Ikkagi läksid,
kesk kevadet.
Puhka siis, sõber!
Head und.

Phmt on nii, et ma olen maailma kõige väsinum, aga innukas ja kogemusi tuubil täis, ja sittasid luuletusi kirjutan ainult seepärast, et teema on liiga tundlik (mitte mulle endale), et seda avalikult selgete sõnadega lahata.
Ja natuke seepärast ka, et lugesin täna valjusti luuletusi.

(See selgitus oli neile, kes hakkasid muretsema.)

Esmaspäev, 21. mai 2012

On see vast päev

Praktikabaasist vabanenud, vorm seljast ja omad riided selle asemel ülle tõmmatud, vaatasin murelikult taevasse.
Nägi väga vihma moodi välja. 
Kui täpne olla, siis juba müristaski.
Selle tunni ainus buss pidi minema kahe minuti pärast, tolle bussi peatusesse oli maad aga poolteist kilomeetrit.  Rongid ei sõitnud lähema kolme tunni jooksul üldse mitte kuskile, sellest, et rongijaama oli maad napilt alla 3 kilomeetri, pole vaja rääkima hakatagi.
Distants kodumajani oli umbes 8 kilomeetrit.
Et jah.
Parem kõndida vihmas ja jõuda viimaks ikkagi koju, kui minna tööle tagasi. Nii et sai kõnnitud.

Esimest korda elus sattus ette elamus astuda voolavas soojas vihmas mööda maanteed nii, et kogu aeg on otseses vaateulatuses vähemalt selge topeltvikerkaar, kohati ka kolmekordne, ja kõik korraga värvilised ja nähtavad, mitte mingid aimatavad udukogud. Hetkeks nägin, kuidas välk lõi otse läbi vikerkaare. Vahepeal paistis (jätkuvast vihmast hoolimata) päike selga ja soojendas täiega.
Siis sai vihm läbi ning ma jõudsin kodulinna välja.
Majade ääres olid rahest hanged. Pakun, et sügavamad neist oma 10 cm. Vikerkaared ikka veel paistsid ja metsa vahelt läbi astudes nägin, kuidas rahehangedest tõusis jahe udu, mis lõhnas nagu võiksid lõhnata hästi suured sinakaslillad kellukesed, mis kasvavad kuskil mägedes lumepiiril ja ravivad katku ning demoonilist nakatumist. Või siis lihtsalt nagu unistused, igatsus, külm muda ning puhas süda (viimane neist metafoorilises tähenduses, lihakarnilises tähenduses puhas süda lõhnab pisut teisiti, kuigi üldiselt ka mitte halvasti). Lõhnas nii hästi, et 7 km vihma käes kõmpimisest, märgadest jalgadest ja kümnetunnisest tööpäevast hoolimata läksin pargiservast tagasi.
Seda lõhna uuesti nuusutama.
Udust kerkisid puud, mille otsas karjusid meeleheites linnuvanemad. Maa peal hüplesid umbes sama meelheitlikult ringi arvukad pesast pudenenud linnupojad. Kõik lõhnas-lõhnas-lõhnas, aga see imeline külma kelluka lõhn kippus päikese üha soojemalt paistes asenduma maheda kevadvihma ja õitsevate toomingate lõhnaga, mis on ka hea, aga... tavalisem.
Udu voogas jätkuvalt nagu unenäos. Tuli meelde, kuidas vihma alguses oli tuul puhunud puude otsast lahti õietolmu, mis lendas tee kohal nagu tihe kullakarvaline suits.

Natuke märjaks saada oli selle kogemuse saamise juures tõesti pisiasi.

***

Muidu juhtus täna nii, et üks patsient, 110+ kilo mees (ma ei ole teda kaalunud, aga visuaali järgi pakun) istus ratastoolist mööda, aga mu tema toetamiseks kõverdatud põlvele pihta. Põhimõtteliselt istus ta mulle sülle.
Ma siis väga väga aeglaselt ja kontrollitult lasin ta üha madalamale, kuni viimaks istus ta põrandal ja seejärel pidin ma üleval hoidma veel ainult tema ülakeha. Kuskil viie-kuue minutiga oli abi tõstuki näol kohal ja veel ühe minuti pärast pääsesin patsiendi toetamisest, aga pärast jalad värisesid. Tubli pool tundi järjest. Mitte hirmust vaid väsimusest. Ikka tõsiselt raske oli, ja seda ergonoomika reeglite järgimisest hoolimata - poleks jälginud, oleks ilmselt selg valutanud, mitte jalad värisenud.

Toorest füüsilist jõudu nõudva elukutse olen valinud. Mis mõttes on mul kursusel ainult viis meest?! Kas siuke kehalist jõudu nõudev värk ei peaks loogiliselt võttes olema tüüpiline meestetöö?

Neljapäev, 17. mai 2012

Vaheldus


DISCLAIMER: selles postituses ma ainult virisen, ses osas pole mingit vaheldust oodata!

Phmtselt on nii, et kogu aeg on mingi sitt ja jama, aga et üksluiseks ei läheks, vahelduvad erinevad jõledused astronoomilise kiirusega.

Nt on selgunud, et kui ma muidu arvustan kirjandusteoseid suure entusiasmi ja paljude sõnadega, siis hetkel, kui ma olen kellelegi lubanud midagi arvustada, hakkab tekstigeneraator ägama, et õli pole ja kütust pole ja aega pole ja üldse, miks, miks, MIKS MINA?!
Ja siis on selgunud, et "ah, need on kergemad, nendega tegelen hiljem" õppetööd osutuvad mingiteks elajalikeks lohedeks sageli. Või siis ma teen nad heroiliselt ära ja kohe selgub, et polnud vajagi, hinne on juba väljas. Ma ei tea, kumb on vaimselt kurnavam variant.

Eriti äge on peavalurežiim. See käib nii, et ärkan peavaluga, sest und on olnud liiga vähe. Siis elan päev otsa peavaluga, sest tablett toimiks ainult koos unega, aga magada ei saa, on vaja kaame näoga Asju teha koolis v. praktikal. Siis saavad Asjad läbi ja paari tunni jooksul pärast kojuminekut leeveneb ka valu. Õhtul kodus täitsa on mingi 3 väga kurnatud, aga valuvaba tundi. Magama lähen hästi vara, et püüda järgmisel päeval vara tõusta ja teha ära kõik need asjad, mida ma õhtul ei jõudnud, sest oli valujärgne väsimus ja vaja vara magama minna.
Hommikul ärkan peavaluga, ikka seoses liiga vähese une ja liiga varase tõusmisega.
On ka alternatiivne võimalus mitte minna kooli ja lihtsalt end välja magada. Õnnetuseks aitab see ainult sel konkreetsel päeval + on täitsa mitu õppejõudu, kes loengutest puudujatele väänavad selga ekstra kirjalikke töid. Mida ikkagi tuleb teha uneajast. Nokk lahti, saba kinni.

Üldse, kes Tervishoiukõrgkoolis õieti mõtles välja selle süsteemi, et sessi ei ole, arvestusi teeme jooksvalt läbi kogu semestri paralleelselt loengutega, ja mõned ained algavad üldse mai keskel, kui teistes on samal ajal eksamid kogu aasta materjali peale?
Ma tahaks näha teda ennast niimoodi õppimas. Puhtast sadismist.

Ja mängule pole selga panna ka midagi ja mõistust ka ei ole ja treenida ei jaksa (no valuga ei saa, see teeb asja hullemaks, ja valuta ei jaksa) ja üldse ja üldse ja üldse.
Vähemalt on mul kohutavalt hea ihusõber, kes motiveerib ka midagi muud mõnel vabal hetkel tegema, kui kala näoga seina vahtima.

Teisipäev, 15. mai 2012

Pargiesteetika

Kaks meest, üle viiekümne, alla seitsmekümne, habetunud, aga puhtad ja normaalse rühiga.
Joobnud ka ei paista.
Astuvad läbi pargi ja arutavad selle võlusid.
- Näe, ja siin on mõned kollased tulbid valgete sekka sattunud!
- Mhmh. Kenad on vaadata küll.
- Ja sealt paistab vist pink?
- Ei, see ei ole pink, see on see... tahvel. Teadetetahvel.
- Noh, eks tahvli peal kannatab ka istuda. Kas lähme vaatame?
- Ei, mis me ikka... sa vaata parem, missugune kena neiu just vastu tuleb!

***

Muuseas, selle jutuga olen ma suhteliselt nõus. Eriti nõus punktiga, kus soovitatakse mitte mõelda kasutuid mõtteid.
Üks vaimse tervise suhtes kõige sõbralikumaid mõtlemisharjumusi: olukorra tekkides esmalt sa tõesti märkad end uppuvat piinavatesse ja kasutegurita mõtetesse, ning teise punktina lõpetad sel mõttesuunal rahmeldamise kiire kokkuvõttega "mh, sihitu rapsimine käib praegu, see on mõttetu ja piinav!" ning mõtled - või veel parem, teed - selle asemel midagi paremat.
Samuti on tore, et kirjutises kasutatakse nii palju sõna "kidiseb". See annab närvilise siseelu tunde hästi edasi.

(Aa, ja üldiselt ma seda blogi väga ei armasta. Seal kirjutatakse lihtsad asjad keeruliseks tõsise näoga varjatud rõõmust selle üle, et osatakse palju keerulisi sõnu ja mõtteid sõlme keerata. Aga konkreetselt too postitus on täitsa kombes.)

Laupäev, 12. mai 2012

Lihtsalt üks päev vol 2 e. emadepäeva eel

Kui ma olin noorem, siis vihkasin ma emadepäeva aktiivselt. Mis siis, et mul endalgi kaks lapsepundrat sabas, ära tuli emadepäevahellitada üks ema, kaks vanaema, laste vanaema(d) ja lisaks mitte lasta end häirida sellest, et minu kohta käis emadepäev ehk nii palju, et minu ema mees kinkis lille, Tütarlaps kinkis kaardi ja emb-kumb minu laste isadest saatis v-o ka sõnumi.
Või siis ei saatnud ka.

Nüüd olen leidnud, et olgu, on emadepäev, ma tegelen ENDAGA ja naudin seda. Ma ei pea sel päeval olema lapse rollis, kui ma just ise seda ei vali.
Niisiis hakkasin sama hooga ka eeldama, et teisedki näeksid, peaksid meeles ja arvestaksid, et muide, ta on ema.
Aga olgem ausad - seda juba iseenesest ei juhtu.
Mina, õnnetuke, olen niisiis homset silmas pidades muidugi eeldanud, et noh, ikkagi emadepäev, ja mina olen ema, kurat võtaks! Aga kui ma pole enne käinud vastavasisulise loosungiga pikteerimas ja 4 tundi järjest skandeerinud, märkab seda ainult väga piiratud inimkontingent (nimelt mina ise ja minu ema mees, kes on selle koha pealt tõsine härrasmees ja võrratult arvestav.)
Juhtub hoopis see, et kuna mu lapsed ei korista praktiliselt kunagi tube ilma kriiskava bansheeta, kes nende kannul jookseb, ükshaaval "see palun ka ära panna!" näitab ja halvemal juhul neid ka raevunult juustest katkub, ei tee nad seda emadepäevaeelsel päeval samuti mitte. Aga minu jaoks ei ole see olukord täna mitte lihtsalt tavaline sitt, vaid täiesti eriline reeturlik sitt, sest homme on ometi emadepäev ja kas mul ei ole siis moraalset õigust ÜHEL kuradima päeval aastas omada korras tube, ilma et ma ise peaks nende kallal rassima, nii et higipull otsa ees?!

(Laste peale röökimine on üldiselt raskem kui ise koristamine. See on mingi minu jaoks täiesti lahendamatu probleem: karjumine, juustest tirimine ja sundimine on koduvägivald ja paha. Kõik asjad ise laste eest ära koristada on ka paha, sest esiteks siis nad ei hakkagi koristama ja teiseks hakkavad nad mind vaatama nagu koduorja. Lõputus lagas elada on ikka paha, eriti kui vahel tahab keegi mulle ka külla tulla. Lapsi raha abil koristama osta on hea seni, kuni toimivad väga väikesed summad, aga kui asi läheb sinnani, et kas me homme sööme ka midagi muud kui seda keemilist maiust, mida lapsed oma koristamisraha eest ostavad, või ei ole summad enam motiveerivad, on see jätkuvalt paha.
Olen püüdnud ka mingisugust neutraalset ala luua, umbes et kempsu ja köögi koristan mina ja kui mul on vaja olla enam-vähem siledas alas või keegi tuleb külla, me tubadesse lihtsalt ei lähe. Aga see ei ole piisav. Erinevate ajavahemike järel ja olenevalt sellest, kui palju pingeid on mul muus elus, tabab mind umbes kord kuus korraga infantsiidne ja suitsidaalne meeleolu ja ma lihtsalt jooksen kokku. Tundub täiesti arusaamatu, et kumbki laps ei suuda kapist välja võetud pliiatsikasti sinna tagasi panna, vildikatele korke peale panna, värvimisasju pärast maalimist puhtaks loputada, raamatuid riiulisse tagasi panna, mänguasju kastides hoida, riideid kas musta pessu või kappi panna, ilma et ma iga liigutust sõnaliselt koordineeriks. Või et kooliasjade sahtlites on mingi arusaamatu hunnikud lasteaaiaeast pärit joonistusi, ehtekarbikesi, mänguasju ja poolikuid heegeldustöid, õppimislaual on padjad, maailmisasjad, mänguasjad ja koost lahti võetud muusikainstrumendid ja kooliasjad on niisiis minu voodis ja minu voodilaual ja aknalaual kapsastunud kuhjades ja selle kõige juurde ronivad lapsed kõrgetes kappides asuvatesse panipaikadesse uurima, mida põnevat seal leidub, neid põnevaid asju alla ja laiali kiskuma - ja mitte kunagi enam tagasi panema v.a. juhul kui ma märkan ja röökides peale torman "Mis mõttes te jälle käite neis keelatud kappides, te väikesed värdjad?!")

Ja siis ma loen delfist artiklipealkirja "kolm imeilusat emadepäevakingitust kallile emale" ja mingit teist artiklit, kus emad räägivad, ei ole neile emadepäevaks muud vaja kui teadmist, et nende lapsed on õnnelikud, ja tõesti, mõtlen et panen nööri kaela. (Tegelt ma ei oska silmust teha, nii et rahu.)
Mina tahaks emadepäevakingituseks seda, et mu lastel oleks kasvõi ühel päeval aastas omaenda tööd kontrollivad ajud, mitte et mina kui keskaju annan välja käske, mida sitasti alluvad robotid vaevu vastu võtavad ja kogu aeg täita unustavad. Et nad suudaks ise omaenda tegusid juhtida ja vastutada omaenda ülesannete eest. Sest teate, keskaju võimsus on piiratud. Kaks tundi lapsi koristama sundida - ja tema õpivõime (esmaspäeval on, muide, anatoomia eksam) ja loomisvõime (no selge, 20 mai kulka tähtajaks lihtsalt ei jõua valmis) kukuvad nagu kivi.

Olen pädevate inimeste käest kuulnud, et paarid lähevad enamasti lahku kahel põhjusel: raha ja koristamine.
Täiega usun, kusjuures.
Koristamine on elu kõige raskem osa. Kõik muu on väljakannatatav, aga tunne, et miks mina mina mina pean kogu aeg teiste järelt koristama, on kohutav. ÕUDNE!!!
Aga ma ei saa oma lastest lahku ka minna. Variandid on välja kannatada ja välja kannatada.
/purskub nutma ja tormab röökides peaga vastu uksepiita

Neljapäev, 10. mai 2012

Lihtsalt üks päev

Nägin täna nõgesesupi jaoks nõgeseid korjates nastikupoega.
Päeva tähtsündmus niisiis olemas. (Pilt on netist, meie nastik lookles muru poole mööda teeserva.)

See nõgesesupp on siuke värk, mis mulle alati meelde tuletab, miks ongi äge see, kui raha ei ole. Nimelt kui mul on rahulik võimalus osta poest umbes ühe euro eest pakk külmutatud spinatit, siis ma ei viitsi nõgeseid korjata. Kõigepealt, eks ole, mine otsi koht, kus nõgesed ei oleks heitgaasised ega koerakusesed. Siis on nii, et isegi läbi kinda saab alati kõrvetada. Kodus järgneb nõgeste supi jaoks leotamine ning peenestamine, mis võtab veel 15 minutit. No ei viit-sii!
Aga kui see külmutatud spinati peale minev üks euro hakkab olema minu jaoks raha, mida ma hästi kulutada ei saa, siis tulevad nõgesed mängu. Ja naat.
Ning kui nõgesesupp valmis saab, selgub iga kord, et see on ikka väga maitsev värk. Boonusena lisandub liikumine värskes õhus ning võimalikud nastikukohtumised.

Eile just i. seletas, kuidas mu valikud on mu enda omad ja kuidas ma saaks tegelikult normaalselt teenima hakata - õppida mitte ületamatult keerulist asja ja siis lihtsalt teha ja olla nõmedalt ülemakstud.
Tal oli jumalasta õigus. Ilmselt saaks tõesti.

Aga ma olen selle, et mul raha ei ole pool aega üldse ja pool aega eriti, endale nii ägedaks mõelnud, et ma tegelt üsna naudin seda. Ükspäev just mõtlesin, et kui mul on kasutusel jahu, suhkur, munad, piim, veidi soola ja õli, tulevad pannkoogid siuksed et... noh, jah, hädaga käib küll, ok, sööme. Aga kui mul on vaja taignasse ära peita nt eilne puder või veidi üle aja läinud kodujuust või hapukoor või jääb jahu puudu ja tuleb nt tärklisega asendada - siis korraga tulevad pannkoogid suisa hämmastavalt head! Palju paremad, kui normaalsest toidust!
Samamoodi suudan ma teha igati adekvaatset toitu kootidest, ribidest, rupskitest või raguust, aga korralik suur praetükk paneb mu kukalt kratsima ja võimalus, et sellest tuleb igav tuim toidujurakas, on vähemalt 50%.
S.t. ma tegelikult ei oskagi ilmselt elada nagu sissetulekuga inimene. Igast edevate asjade nagu kookospiimad või värskelt pressitud laimimahl söögi sisse panemine ei tee minu variandis toite paremaks. Äärmisel juhul õnnestub teha neist umbes sama hea toit, kui ilma nendeta, sageli kukub aga välja mingi arusaamatu käkk.
Minu kokakunst toetub tõdedele:

* suppi ja puljongit saab eelnevalt kondiga liha (või kala) keetes

* kas ürdid või vürtsid, mõlemat ära lisa. Erandiks must-roheline-valge pipar, mis kõlbab igale poole.

* alati ainult päris või

* küüslauk teeb kõik asjad paremaks, k.a. õunakook

* kõike saab asendada - pähkel on pähkel, liha on liha, kaunvili on kaunvili, köögivili on köögivili. Puuvili on puuvili ja vürtsine maitseaine on vürtsine maitseaine. Ükskõik ju, kas retseptis on siis heietatud kreeka pähklitest ja punastest läätsedest või siis mandlitest ja valgetest ubadest!
Mul muide on veider kogemus pirukatega, mille nimi oli vist "lapi lihapirukad" ja mis muuhulgas pidanuks sisaldama põhjapõdraliha ja hakitud metsaseeni. Asendasin retseptis ära kõik muud ained peale taignasse kuuluvate, lisaks sai retseptikohaselt pandud pirukatesse maitsestamiseks 10 kadakamarja. S.t. põhjapõdraliha asemel tarvitasin veisehakkliha, seente asemel porgandit, sibula asemel küüslauku jne. Pirukad tulid väga head.
Järgmisel korral asendasin teistmoodi, mul oli isegi kuuseriisikaid, aga hakkliha oli seekord sea oma ning porgandid läksid sibula, mitte seente asemel.
Pirukad tulid väga head, kusjuures kummalisel kombel kuidagi eelmiste sarnased maitselt. Mõtlesin, et 10 kadakamarja ilmselt tekitavad selle hea maitse! Lahe!
Tegin veel korra, jälle uute ainetega, ja jälle oli tulemuseks sellise... noh, sellise kergelt vürtsise põhjamaise olekuga väga head pirukad.

Siis korra oli mul nati rohkem raha ja ma ostsin spetsiaalselt nende pirukate jaoks aineid. (Mitte ei kasutanud seda, mis külmkapis oli, nagu tavaliselt.) Ostsin seeni, sibulaid, ok, hakkliha oli ikka suvaline seahakkliha, mitte põhjapõdra oma, aga mu elukogemus oli ju ometi õpetanud, et oluline on kadakamarju kasutada ja tainas õigesti teha ja vahet pole, liha on liha! Ja tegin ma siis seekord pirukaid õigesti - ilma porgandi ja rosmariini ja sulatatud juustu ja misiganes asju ma sinna veel polnud harjunud toppima-ta.
Ma pole elus halvemaid pirukaid teinud. Ausõna. Lapsed võtsid kumbki paar suutäit ja keeldusid edasi söömast. Ma ise sõin ühe lõpuni ära, suutmata uskuda, et mul õnnestuski valmistada midagi nii maitsetut, kuiva ja mõttetut. Ja seekord ma ometi rakendasin retsepti peaaegu korralikult! Kõik koostisained olid värsked, puhtad ja korrektsed! Miks mu pirukad ometi nii halvad tulid?
Resultaadi sõid järgmisel päeval ära tütarlapse kalastusringi õpetajad ning kiitsid kah veel. Ilmselgelt mehed merel söövad absoluutselt kõike, mis hamba all ei karju, aga mu arust need pirukad olid ainult napilt ülalpool "siiski söögiasi" piiri ja midagi head ja vürtsikat ja tundralikku neis kohe kindlasti polnud.

Nojah, ringiga tagasi sinna, et kui raha ei ole, söön ma isegi paremini kui siis, kui on. Sest siis tuleb vaeva näha. Toidule meeldib, kui temaga vaeva nähakse.
Vahepeal tegin kogu aeg ise sepikut ja paar korda koguni leiba - majanduslikel kaalutlustel, mitte suurest lembusest koduleiva vastu. Kaalutlused ei olnud "nii palju elektri eest, nii palju jahu eest, nii palju kokku, tuleb 14 senti odavam kui poeleib". Kaalutlused olid "lapsele söögiraha parasjagu pole, nii et talle on kooli kaasa vaja mingit normaalset toitu, nt võileiba. Aga mul ei ole parasjagu ka leiva jaoks raha. Hm. AGA mul on ju rukkijahu ja nisujahu ja pärmi ning lisaks õpetus, kuidas pärmiga leiba teha! Raske see ikka olla saab?"
Ei olnud väga raske. Üsna edev oli küll isetehtud seemnesepikut või leiba süüa, see-eest.
Mitte et ma seda viitsiks, kui mul poeleiva ja -sepiku jaoks parasjagu raha olemas on. Tõesti, polegi ammu sepikut teinud, kui aus olla. V-o peaks jälle.

Üldse on see rahatu elu mu jaoks rohkem nagu seiklus ikkagi, mitte meeleheitlik nutt ja hala. Külma veega pesemine ning röövlikohv pakuvad rohkelt naudinguid.
See võiks olla hea näide sellest, kuidas kui sa ei taha/suuda muuta olukorda, muuda oma suhtumist ja kõik ongi lahe =)

Tegelt tänane päev ei olnud väga lahe, sest algas ta peavaluga ja see on siiamaani natuke alles. Aga kui praegu, öösel, päeva mõttes kokku võtta, siis... 4 tähtsat asja jäi tegemata, aga nõgesesupp, nastik ja lastega metsa vahel luusimine on ometi ka tähtsad! Mis siis, et ma neid eile päevaplaani ei kirjutanud või midagi.
On ju?

Kolmapäev, 9. mai 2012

J.R.R. Tolkieni ainetel e. itk

Kuhu jäid huvi ja erksus? Kus on motivatsioon?
Kus on tahe ja tiivad, ja adrenaliinitsoon?
Kus on mõte ja trükitud tekst, ja see lõõmav ind?
Kus on kevad ja kuhu kadus rinnahoidja seest rind?


Läinud ammu nad sinna, kuhu kaovad pilved;
Läände küngaste varju vajunud muistsed põlved.
Kes saab püüda veel kinni tunamullust sula,
Kas saab keegi veel kuulda vaibunud tuulte hala?


(Teine salm on muutmata. Kuigi muidugi tõlgitud.)

Laupäev, 5. mai 2012

Igati vormis

Kell on kuus-kuus-kuus-kuus-kuus...
See ei tekita eufooriat. Tegelikult. Praktikapäev läbi, saab hakata kodu poole liikuma, hüüame head aega, saadame patsientidele valvenaeratuse ja kõpsime trepist alla, haijah!
Kõpsime. Ma ei tea, miks ma ostsin endale praktikajalanõud, aga viisin praktikabaasi kohale hoopis oma ema vanad, üsna räpased suvekingad, mil on pealegi konts all. Mitte just väga kõrge, aga kuna minu jaoks on juba 2 cm kontsa arvestatav, siis nende kingade kolm ja pool on juba tõsine konts mu jaoks. Võib-olla otsustasin niimoodi seepärast, et kogu virisemisest hoolimata olid mulle mu uued kingad ikkagi kuidagi sümpaatseks saanud ja ma ei tahtnud neid edaspidi eeskätt hooldekoduga seostama asuda? Selline alateadlik pidur oli ees ehk? Viisin uued hoopis kooli, sealseteks praktikumijalatsiteks.
Administraatorilt saan riietusruumi avava kaardi ja alles pärast selle ukse enda järel kinnitõmbamist hakkab miski organismis ümber sättuma. Kui see oleks film, nõjatuksin laubaga vastu ust ja teeksin: "Oehh-h-hh-h!"
Tegelikult ma midagi seesugust loomulikult ei tee. Ma panen oma koti maha ja teen vormitrukid lahti. Jakk puu peale, kingad jalast - "miski" organismis hakkab uskuma, et kojukojukoju on reaalsuseks saamas, aga see võib olla ka lihtsalt üksiolemisekergendusest.
Kõige raskem osa mu valitud elukutse juures ei saa ilmselt olema ei hingevalud, öka-vaevad ega selja äratõstmine, kuna ergonoomika õppeainet hakatakse andma alles PÄRAST praktika algust. Kõige hullem on hoopis võimatus olla üksi kuskil mujal kui kempsus. Ma olen erak-inimene loomu poolest. Kui inimesed on ümberringi, vormin ma end nende järgi. Lõdvestuda suudan aga ainult üksinda.
Vormipüksid jalast, omad püksid jalga, pehmelt liibuv puuvillane selga - ja siis see tuleb.
Arusaamatu "vorm seljast"-ekstaas.

Seda on raske sõnades kirjeldada. Mulle meeldib mu töö praktikal, tegelikult. Halinast hoolimata. Mulle üsna meeldib ka asutus, kus viibin, kuigi nende personalipoliitika on kuidagi veider - nõudmisi miljon, aga mis soodustusi nad oma töötajatele pakuvad? Mis peaks töötajale tunda andma, et ta on selles majas väärtustatud, hinnatud ja tema panus on organisatsioonile hädavajalik? See selleks.
Mulle üsna meeldib sealne keskkond, kuigi selle mõisalikkus on kohati pisut ülepakutud, ja kempsudes kasutatava seebi ja aseptikumide lõhnad. (Tõsiselt - on olemas käte aseptika vahend, mis lõhnab kergelt, aga tuntavalt nagu sirel!) Mulle põhimõtteliselt täitsa meeldib seal üleüldse! Ja mul ei ole midagi erilist ka oma vormi vastu. Jakk on lai, varjav ega pigista kuskilt. Püksid käivad nööridega ja mahuksid jalga ka 25 kilo raskemale inimesele. Materjalid on naha vastas üpris märkamatud. Taljes jakk küll üldse ei ole, aga nagunii olen ma natuke häirivalt kena isegi. Kõik seni vanust küsinud isikud pidasid mind mind üle kahekümne, aga alla 25-aastaseks.V-o teeb seda inimeste üldine kõrge keskmine vanus - üle poole minuga kokku puutunud patsientidest on vanuses 90+. Nojah.
Kõik võiks niisiis nagu korras olla - ja ikkagi on pärast vormi äravõtmist ja omaenda riiete selgatõmbamist selline tunne, nagu oleksin päev otsa kastis kinni olnud ja saaksin nüüd ometi viimaks liigutada. Ahistatud, kokkusurutud, vaimust ja kehast hell kere muutub omaenda riietesse jõudes hoopis kellekski muuks. Veri voolab elunditesse tagasi, valvenaeratus pehmeneb elusaks, korraga tunnen varbaid ja sõrmi ja eluisu... Ma ei tea, miks vorm kõik selle ära tapab.
Vormi eesmärk, vormide eesmärk üldiselt vist see ongi - mitte ainult anda teistele inimestele aimu, kellega tegemist, vaid vormida rõivaste abil inimene selliseks instrumendiks, millena teda näha tahetakse. Inimene võid olla omast vabast ajast, kuni sul see vorm seljas on, oled instrument.

Pean tunnistama, et see on mulle üsna ürgsel tasandil ilge. Mulle pole univormiromantika ka kunagi peale läinud. Isegi meeste ülikonnad ei meeldi mulle eriti, sest nad on kangesti univormi moodi - v.a. roosa-roheliseruudulised, täpilised, kollase-pruunikirjud või muidu väga ebatüüpilise värvilahendusega variandid. Mulle ei meeldi rõivad, mis teevad inimesed ühetaolisteks. Vanal Eestimaal oleks mul ilmselt raske olnud, sest ma ei oleks üldse tahtnud samasugust triibuseelikut nagu kõigil teistel nt =P
Ent omal nahal vormi efektiivsuse tundasaamine annab vastumeelsusele juba hoopis uue kvaliteedi. Mitte et "mu arust on vormid suht nõmedad ideeliselt" vaid "oi, kurat, kuidas ma neile vormikandjatele kaasa tunnen!"
Võib-olla harjub sellega ajapikku ära ning veri, kired ja varbaotste tundlikkus suudavad tulevikus ka vormi sees edasi eksisteerida. Aga juba see mõte, et oh, topime neile ühesugused riided selga, siis nad hakkavad ka ühtemoodi käituma ja mõtlema, on kuidagi metatasandil väga hirmus just seepärast, et ma tunnen, kuidas see töötab.
Kuidas ma jätangi oma isiksuse riietusruumi, mittemidagiütleva musta püksipaari ja suvalise kapuutsiga meestesviitri seltskonda ja vormis mina on ainult murdosa sellest, kes olen mina ilma vormita.
Õõvastav.

Kolmapäev, 2. mai 2012

Blogiteadus

Hüpotees: mida enam mees toitu valib, seda tülikam ja kurnavam elukaaslane-pereliige ta on.

Kommentaare? Kogemusi? Ise-küsin-ise-vastan teemakohaseid eneseintervjueerimisi? Statistikat?

Mul phmt on hüpoteesi tõestavat materjali küll, aga see tõestab põhiliselt, et seda tülikam elukaaslane ta MINULE konkreetselt on. Üldistusena päriselt ei päde.

NB! Kui kogu tülikus tuleneb sellest, et mees ise süüa ei tee ja talle tuleb eraldi mingeid maiuspalu valmistada või kiirtoitu osta, siis see ei kvalifitseeru.
Ma tahan tõestada/ümber lükata oletust, et mees, kes pirtsutab toiduga, kaldub üldiselt pirtsutama ka saja muu asjaga. (Ja äkki-äkki-äkki saaks neidu-naised niimoodi väga pirtsakad isendid oma mehevalikust varakult välja sõeluda lihtsalt selle põhjal, mida nad söövad/ei söö, ja end juba ette hulgast jamast säästa?)