Laupäev, 5. mai 2012

Igati vormis

Kell on kuus-kuus-kuus-kuus-kuus...
See ei tekita eufooriat. Tegelikult. Praktikapäev läbi, saab hakata kodu poole liikuma, hüüame head aega, saadame patsientidele valvenaeratuse ja kõpsime trepist alla, haijah!
Kõpsime. Ma ei tea, miks ma ostsin endale praktikajalanõud, aga viisin praktikabaasi kohale hoopis oma ema vanad, üsna räpased suvekingad, mil on pealegi konts all. Mitte just väga kõrge, aga kuna minu jaoks on juba 2 cm kontsa arvestatav, siis nende kingade kolm ja pool on juba tõsine konts mu jaoks. Võib-olla otsustasin niimoodi seepärast, et kogu virisemisest hoolimata olid mulle mu uued kingad ikkagi kuidagi sümpaatseks saanud ja ma ei tahtnud neid edaspidi eeskätt hooldekoduga seostama asuda? Selline alateadlik pidur oli ees ehk? Viisin uued hoopis kooli, sealseteks praktikumijalatsiteks.
Administraatorilt saan riietusruumi avava kaardi ja alles pärast selle ukse enda järel kinnitõmbamist hakkab miski organismis ümber sättuma. Kui see oleks film, nõjatuksin laubaga vastu ust ja teeksin: "Oehh-h-hh-h!"
Tegelikult ma midagi seesugust loomulikult ei tee. Ma panen oma koti maha ja teen vormitrukid lahti. Jakk puu peale, kingad jalast - "miski" organismis hakkab uskuma, et kojukojukoju on reaalsuseks saamas, aga see võib olla ka lihtsalt üksiolemisekergendusest.
Kõige raskem osa mu valitud elukutse juures ei saa ilmselt olema ei hingevalud, öka-vaevad ega selja äratõstmine, kuna ergonoomika õppeainet hakatakse andma alles PÄRAST praktika algust. Kõige hullem on hoopis võimatus olla üksi kuskil mujal kui kempsus. Ma olen erak-inimene loomu poolest. Kui inimesed on ümberringi, vormin ma end nende järgi. Lõdvestuda suudan aga ainult üksinda.
Vormipüksid jalast, omad püksid jalga, pehmelt liibuv puuvillane selga - ja siis see tuleb.
Arusaamatu "vorm seljast"-ekstaas.

Seda on raske sõnades kirjeldada. Mulle meeldib mu töö praktikal, tegelikult. Halinast hoolimata. Mulle üsna meeldib ka asutus, kus viibin, kuigi nende personalipoliitika on kuidagi veider - nõudmisi miljon, aga mis soodustusi nad oma töötajatele pakuvad? Mis peaks töötajale tunda andma, et ta on selles majas väärtustatud, hinnatud ja tema panus on organisatsioonile hädavajalik? See selleks.
Mulle üsna meeldib sealne keskkond, kuigi selle mõisalikkus on kohati pisut ülepakutud, ja kempsudes kasutatava seebi ja aseptikumide lõhnad. (Tõsiselt - on olemas käte aseptika vahend, mis lõhnab kergelt, aga tuntavalt nagu sirel!) Mulle põhimõtteliselt täitsa meeldib seal üleüldse! Ja mul ei ole midagi erilist ka oma vormi vastu. Jakk on lai, varjav ega pigista kuskilt. Püksid käivad nööridega ja mahuksid jalga ka 25 kilo raskemale inimesele. Materjalid on naha vastas üpris märkamatud. Taljes jakk küll üldse ei ole, aga nagunii olen ma natuke häirivalt kena isegi. Kõik seni vanust küsinud isikud pidasid mind mind üle kahekümne, aga alla 25-aastaseks.V-o teeb seda inimeste üldine kõrge keskmine vanus - üle poole minuga kokku puutunud patsientidest on vanuses 90+. Nojah.
Kõik võiks niisiis nagu korras olla - ja ikkagi on pärast vormi äravõtmist ja omaenda riiete selgatõmbamist selline tunne, nagu oleksin päev otsa kastis kinni olnud ja saaksin nüüd ometi viimaks liigutada. Ahistatud, kokkusurutud, vaimust ja kehast hell kere muutub omaenda riietesse jõudes hoopis kellekski muuks. Veri voolab elunditesse tagasi, valvenaeratus pehmeneb elusaks, korraga tunnen varbaid ja sõrmi ja eluisu... Ma ei tea, miks vorm kõik selle ära tapab.
Vormi eesmärk, vormide eesmärk üldiselt vist see ongi - mitte ainult anda teistele inimestele aimu, kellega tegemist, vaid vormida rõivaste abil inimene selliseks instrumendiks, millena teda näha tahetakse. Inimene võid olla omast vabast ajast, kuni sul see vorm seljas on, oled instrument.

Pean tunnistama, et see on mulle üsna ürgsel tasandil ilge. Mulle pole univormiromantika ka kunagi peale läinud. Isegi meeste ülikonnad ei meeldi mulle eriti, sest nad on kangesti univormi moodi - v.a. roosa-roheliseruudulised, täpilised, kollase-pruunikirjud või muidu väga ebatüüpilise värvilahendusega variandid. Mulle ei meeldi rõivad, mis teevad inimesed ühetaolisteks. Vanal Eestimaal oleks mul ilmselt raske olnud, sest ma ei oleks üldse tahtnud samasugust triibuseelikut nagu kõigil teistel nt =P
Ent omal nahal vormi efektiivsuse tundasaamine annab vastumeelsusele juba hoopis uue kvaliteedi. Mitte et "mu arust on vormid suht nõmedad ideeliselt" vaid "oi, kurat, kuidas ma neile vormikandjatele kaasa tunnen!"
Võib-olla harjub sellega ajapikku ära ning veri, kired ja varbaotste tundlikkus suudavad tulevikus ka vormi sees edasi eksisteerida. Aga juba see mõte, et oh, topime neile ühesugused riided selga, siis nad hakkavad ka ühtemoodi käituma ja mõtlema, on kuidagi metatasandil väga hirmus just seepärast, et ma tunnen, kuidas see töötab.
Kuidas ma jätangi oma isiksuse riietusruumi, mittemidagiütleva musta püksipaari ja suvalise kapuutsiga meestesviitri seltskonda ja vormis mina on ainult murdosa sellest, kes olen mina ilma vormita.
Õõvastav.

4 kommentaari:

  1. Kõrvalisevõitu märkus: minu teada ei olnud üldse kõigil ühesugused triibuseelikud, vaid vastupidi, seelikumuster oli triipkood, mille pealt oli kaugelt näha, et see on see, mitte teine. See, et praegu tehakse mingi kihelkonna riideid ühe-kahe säilinud muuseumieksemplari järgi, on iseasi.


    Aga meeste ülikonna teema tõi pähe selle, et ka mood nivelleerib niiviisi (meeste ülikonna ühetaolisus tuli ju moega).

    VastaKustuta
  2. Aga hommikul vormi selga pannes hetk, kus kõik isiklikku ellu puutuv mure ja vaev ja otsustamise vastutus jäävad maha? Jäävad ainult need, mis töösse puutuvad, vabadus olla inimene, kui tahad, aga mitte olla sunnitud inimene olema? Kergendus sellest, et mingis mõttes tõesti vastutab parajasti keegi teine, sina täida ainult juhtnööre?

    Siit annaks edasi arendada mõtisklust koolivormiga koolide, faktipõhise õpetamise ja riigimutrikeste omavahelistest seostest, aga hetkel ei kutsu see teema väga.

    VastaKustuta
  3. Ausalt öelda, mingit kergendust ei ole.
    Mulle meeldib vastutada.

    VastaKustuta
  4. mul ka tööl on vorm, ja kuigi see on taljes, on siiski tunne, et ta niivõrd mitte ei "vormi" mind, vaid annab mulle mingi töö-fassaadi, mille üle ma ei pea töö ajal muretsema. Et kuigi ma saan siis (päriselt ja vabalt valitud)inimene olla ainult vabast ajast, kehtib ühtlasi ka see, et minu inimesekülg on võõraste eest kaitstud vormi läbi. Ma ei tegele töö ajal enda põhjendamise ega eneseväljendamisega ju, see võtaks liialt aega. See oleks küll huvitav ja puha, aga see ei ole töö. Mul ei ole näiteks nii kindlalt defineeritud maitset ka, et ma alati teaks, mis asja ma täna kanda tahan. Aga see on hoobilt vähemtähtis (ja rohkemlõbus) küsimus, kui ma tean, et see, mis ma täna olla tahan, kehtib MINU ajal, kuna tööajal olen ma kitlis.
    Aga see mõte, mis sa ütlesid teiste järgi vormumise ja üksi olles vaba olla suutmise kohta, kõlab küll nagu midagi, mille ma oleks võinud enda kohta öelda, kui ma oskaksin nii hästi end läbi näha.
    Anonüümik Tindarien

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.