Laupäev, 27. november 2010

Või siis...

...tuleks lihtsalt rohkem inimestega näost näkku kohtuda ja vähem iniseda, kuidas keegi mind ei mõista ega piisavalt ei armasta.

Aasta lõpuni vähemalt kord nädalas. Vaatame, mis juhtub. Äkki on isegi mingitest huvitavatest avastustest aru anda pärast.

Reede, 26. november 2010

Virtuaalse suhtlemise puude vol 2 e. vast tuleks lihtsalt pidudele sülearvuti kaasa tassida

Vol 1 oli see.

Korraga tekkis tunne, et probleem ei ole üksnes minus.
Olen elanud egoistlikus pimeduses ja kui ma ei suutnud inimestega sujuvalt, ehtsalt ja vahetult suhelda, süüdistanud alati ja järepidevalt iseennast sotsiaalses küündimatuses, mõttejäikuses ning koledas elevantlikus trampimises ühiskondlikel suhtlusnormidel.
Ja vaikselt sinna juurde mõelnud, et "aga kui nad loevad mu avalikku võrgupäevikut, siis nad ju näevad, et ma olen tegelikult seestpoolt kaunis, lihtsalt inimesetega natuke kohmakas. Vast võtavad selle põhjal aega ja pingutust mu võluvasse isikusse süüvida ja siis, kui oleme võõrastuse pealt kuhugi edasi liikunud, siis ma suudan ju juba päriselt suhelda ka!"
Selle lootuse põhjal ei ole ma ka panustanud midagi reaalsuhtluse õppimisse vaid rahumeeli edasi bloginud ja suhelnud, nagu ma seda ikka teen.
Isegi hoolimata tõsiasjast, et viimasel ajal ei ole see kavatsetud edasiliikumine võõrastuse pealt millegi muuni eriti kellegi peal toiminud ja koguni vanade sõpradega on juba natuke raske südamest südamesse kõnelda.

Kuna inimesi, kellega ma rääkida ei oska...

(viimase aja pärliks oli korrata peol pärast kaheminutilist jutuajamist vestluskaaslasele kolm korda: "On ju raske rääkida, kui millestki rääkida ei ole!" Kui too inimene siis, õudus silmis, ettevaatlikult selg ees taandus, tabas mind korraga arusaam, et v-o tema arvates ma nimetasin teda lolliks, kel pole midagi öelda. Kolm korda, et ta ikka kindlasti aru saaks. Tegelikult ma muidugi üritasin omaenda kokutamist sotsiaalse suhtlemise hirmsale keerukusele viidates välja vabandada, aga noh...
Muide, ega ma ka netis alati end õigesti väljendada ei suuda: mu eilset postitust, näiteks, interpreteeriti rünnakuna mu oma võrgupäeviku kommentaatorite vastu, kuigi mina oigasin omast arust hoopis Postimehes esinenute üle. Aga vahel juhtub ju ka parimatega meist, kas ei?)

Niisiis, kuna inimesi, kellega ma rääkida ei oska, tundus järjest juurde tulevat ja ma ei tahtnud hästi uskuda, et mina ise muutun päev-päevalt järjest abitumaks ja jõhkramaks suhtlejaks, mõtlesin, et võiks ju asja ka teistest küljest vaadata. Äkki on inimesed, kellega ma suhelda püüan, kuidagi teistsugused kui need, kellega ma lapsest saati harjunud olen?

Niipea, kui olin asunud asja teistest küljest vaatama, avastasingi koheselt, et sedasama minu sündroomi "kirjalik monoloog tuleb palju paremini välja kui suuline dialoog" esineb ühiskonnas igal pool ja tohutult.
Eriti on seda märgata, kui inimene on mulle enne mingist asjast suuliselt rääkinud, ja pärast näen ma tema samast asjast rääkivat kirjutist. Kirjutised pole mitte ainult ülevaatlikumad, kaunimas keeles ja loogilisema ülesehitusega, need on ka vaimukamad, sisaldavad väikesi kavalalt tekstisse poetatud nalju ja mõjuvad huvitavamalt.
(Ja siis ma vaatan inimest, kellega ma raskustega midagi räägitud saan, ja mõtlen "Aga kirjutab ta ju nii hästi! Kui kurb, et me tegelikult ei klapi!" ega ürita üldsegi tema hingepõhja üles leida, sest see tundub lihtsalt nii lootusetu. Haha, nii palju siis sellest, et teised peaksid minu võrgupäeviku mõjul tahtma minuga suhelda isegi siis, kui see esialgu välja ei tule!)

Meie ühiskond on ilmselt suisa üle külvatud pooliti netimaailma kolinud ning seega kirjaliku suhtlusega harjunud inimestega. Me kõik käime ringi ja esitame oma monolooge, esineme üksteisele, selle asemel, et midagi jagada, üksteisele reageerida, kuulata. Demonstreerime ennast - aga tegelikult ei suhtle.
Samamoodi on ringtantsu ja paaristantsude asemele tulnud tantsustiil, kus sa ei pea teiste tantsjate ning nende sammudega üldse arvestama, sest teie kehad ei puutu tantsu ajal praktiliselt kokku. Sul pole tegelikult partnerit (tervest hulgast teistest tantsijatest, mida nõuavad rivi- ja ringtantsud, rääkimata) vajagi, tantsimine tähendab lihtsalt oma keha rütmilist liigutamist, ilma et oleks minimaalseltki sinu asi, mida teevad samal ajal teised su ümber.
Sisuliselt on selline tantsimine ka monoloog.

Muuseas, ma tantsin üksi väga meelsasti ja sageli ja mul tõepoolest on partneriga tantsida raskem. S.t. meeldib küll, aga eriti ei oska teise inimesega kaasa minna. Siis ma üritan end vabandada ja kokkuvõtteks tantsin paaristantse, nagu Archie Goodwin pahakspanevalt märgiks, heatujuliselt.
Itsitades ja püüdlikult.
(Archie täielikumat seisukohta heatujulise tantsimise osas vaata Rex Stouti raamatust "Šampanja ühele".)


Nüüd, tegelikult ma tõesti tahaksin päriselt suhelda (ja päriselt tantsida osata). Leida teemad, millel inimestele meeldib rääkida, ja siis neid tõepoolest ka kuulata - alati on tore kuulata, kui keegi millestki õhinal räägib (kui nad just pealetükkivalt ühte ja sama juttu ei korruta alailma).
Mu poolest pidagu või monoloogi!
Aga see lukk, see riiv, ma ei tea, kõveraks pööratud nael, mis inimese õhinateemade ust kinni hoiab, tuleb enne üles leida ning lahti muukida.
Ja seda ma viimasel ajal ka kohe üldse ei oska. Olen elanud üle palju ootamatuid piinlikke vaikusi, kui liiga avalikult küsin, ning veelgi piinlikumaid ukseprao ümber naljatamisi, mis kaasnevad mu püüetega vihjamisi uurida.

Pean võimalikuks, et probleem polegi ehk nii väga minus ning minu kohmakuses ja hädisuses - v-o on meil, internetiinimestel, avanemiseks lihtsalt vaja klaviatuuri ja ekraani? Või vähemalt kirjutatud sõnu?

Pilt ühe lahke tuttava tehtud, illustreerib dialoogi eeliseid monoloogi ees - kui me oleksime lähenenud monoloogiliselt, oleksin ma saanud märjaks ja kurvaks ja veel haigemaks, sest need krdi kummikud mu jalas olid just selle päeva valinud katkiminekuks.

P.S. Mina muidugi ei leia õhinaust üles ka msn-i teel, nii et tegelikult on asi ilmselt ikkagi minus, aga kui ma olin selle kõik kirja pannud, hakkas ka kahju niisama maha kustutada. Ikkagi täitsa kena monoloog, eks ole.

Neljapäev, 25. november 2010

Märkus iseendale

Ära loe, igavene loll masohhistlik lammas, neid kuramuse kommentaare siis ometi!!!

AbFab reageeris noilesamadele mind närvi ajanud kommentaaridele muide ka, suutes isegi rohkem kui lause jagu sõnu järjestada.
Aga ängivastase võitluse seisukohalt võttes ei tasu lehtedest üldse kunagi kommentaare lugeda.

Teisipäev, 23. november 2010

Parimad asjad elus vol 2 e. šnitsel nuudlitega jms

* Päikeseloojangud. Iga üksik päikeseloojang eraldi või ka kõik kokku. On see siis natuke lillakas taevas kahvatukuldse põikitriibuga või hullumeelne KÕIK-KOLDEVÄRVID-KORRAGA, ikka on iga kord "Oh! Vaata seda! Nii äge!"

* Lumi. Mis mõttes saab üldse OLLA "liiga palju lund"? Laviini all surra tundub olevat üks ilusamaid surmi üldse.
Pealegi saab lume peal kelgutada.

* Elav tuli. Ma tahaksin käevõru, mis näeks välja nagu hõõguvad söed, aga ei teeks haiget. Niimoodi saaks tule poegi pidevalt kaasas kanda. Aga ka tavaline küünal ajab asja ära. Ahjust isiklikus kodus rääkimata.
Ma muide täiesti mõistan suitsetamist - natuke tuld pidevalt sõrme (loe seda sõna kolmandas vältes, tegu on mitmusega) vahel, raasuke ilu pidevalt silme ees. Mis see enesetapp siis nii hull on sellega võrreldes!

* Ksülofoniheli. Sellise tämbriga räägivad ilusa häälega naised, kõlksub paremat sorti klaas, heliseb külma ilmaga ämber. Ainult et ksülofon kuidagi kontsentreerib selle kõik essentsiks, toob välja vägevamalt kui loodus seda suudab.
Ilusa häälega naised on aldid, muuseas.

* Uus mitmevärviline puuvillane aluspesu. 0 negatiivset punkti.

* Põnev jutukas. Ikka selline, et öösel üleval hoiab ja unerütmi nässu keerab. Ma vahel kipun jutukate võlusid unustama, aga kui tuleb jälle mõni sihuke, siis... Siis on nagu armumine, noh.

* Ilus mälestus. (Ära solgi seda ära: rohkem siiski pole alati uhkem. Mälestus peab olema selline, et kui meelde tuleb, paneb naeratama.)

* Kevade esimene õues söödud jäätis. Hooaja algus, aga huvitaval kombel ei ole hilisemad õues söödud jäätised võrreldavalt head.

* Kellelegi põhjusega hästi öelda, kusjuures on näha, et see jõuab pärale ka. Või head teha. Või vähemalt püüda head teha.

* Külm kaevuvesi. (Kui seda sulle külma ilmaga ämbrist pükstele ei loksu ja püksid seepeale ära ei jäätu, mida on ka juhtunud.)

* Külmapühad koolis.

* Kallistus kestusega üle 3 sekundi. (Ja ilma selle imeliku värgita "ma vormi pärast kallistan sind küll, aga ei taha puudutada muud kui õlgu ning kõverdun sust eemale, nagu oleksid sa koos mingi lögaga, millega ma end määrida ei taha," mida mõned harrastavad.)

* Edukas avalik esinemine. Rohkem ja paremat adrenaliini, kui ükski füüsiline väljakutse pakkuda on suutnud.

* Seesamiõli. Müstiline ollus. See pole isegi niivõrd HEA, kui lihtsalt kummastav. Muudkui aga sööks ja sööks, et ometi ära tabada, mis teeb selle toidu nii - spetsiifiliselt just selleks toiduks.

* Hayao Miyazaki. Iga kord, kui ma asun vaatama mõnd tema filmi, ootan ma, et see on hea. Ja iga kord olen ma pärast filmi tummaks löödud sellest, kui hea see ikkagi oli.

* Öine ujumine lainetega meres, kui vesi on soe. Muinasjututundele eriti palju lähemale tavaelus enam ei pääse.

* Küüslauk.

* Augustitaevas tähtedega. Ja keegi, kellega koos sinna vaadata ja kes oskab ühtlasi vait olla.

* Bulgakov ja Kivirähk. Ükskõik, mis jama nad ka kokku kirjutavad, ikka on hea.

* Lesbid. Naissugu nii mõistvalt ja ausalt ülistada suudavad ainult nemad - ja mulle meeldib ka nende kokkuhoidev suhtumine. Muidugi on kõik naised õed!
(See, kuidas nad nagu varesekari heteroks pööranule kallale tormavad, nii väga ei meeldi, aga ma vist ei pidanud negatiivset rõhutama.)

* Ebajasmiini lõhn ja pojengid+vahtraõied ja vesiroosideni-ning-tagasi ujumine. Kollase-oranžikirjud tulbid. Minu kivist vaasis. See vaas on kõige ilusam vaas üldse. Muide.

* Mesi ja musid. Neist ei pääse mööda =) Mesi ja musid peavad olema!

Alla kirjutanud:

armastusega Teie nunnast lapsehoidja!

Esmaspäev, 22. november 2010

Parimad asjad elus

Mul on natuke paha tuju (see on sedasi väga pehmelt väljendatud), aga ma saan mõistusega aru, et see on nädalalsest unevõlast, külmetamise tagajärjel tugevnenud haigusest ja trennipuudusest ning pole mõtet kedagi ega midagi süüdistada.

Niisiis otsustasin enda rõõmustamiseks teha lihtsalt väikese nimekirja hästi lahedatest asjadest maailmas, ilma isegi sinna juurde hädaldamata, mis neil tegelikult ka viga on või miks/kuidas/mismoodi mina neid endale (lubada) ei saa.

* Maisimanna. Erinevalt paljudest inimestest mulle mannapuder maitseb, aga kuna ma tean, et see ei ole toit (värk, mis sisaldab palju erinevaid kasulikke toitaineid, vitamiine ja mineraale) vaid äärmisel juhul söök (värk, mis kõlbab suhu panna ning alla neelata, ilma et kohe haigeks jääksid või öökima hakkaksid), siis ma seda ei osta ja kodus ei valmista.
Aga! Olemas on maisimanna, mis sisaldab veidi ka kasulikke asju, on lisaks ilus ja kollane imeliku valkja asemel ning isegi ei maksa väga palju selle kõige juures.

* Noorte meeste lõhn. Kuigi tänapäeval mingil arusaamatul põhjusel peetakse meeste puhul heaks tooniks lõhnata nagu nuluõli ja muskuse ristsugutis, meeldib mulle väga, kui noor mees lõhnab nagu noor mees. Mustad sokid on saatanast, aga parasjagu värske (mitte üle paari päeva seisnud) higi paneb mu õndsalt ohkama ja tahtma noorel mehel mööda ruumi sabas käia, kui ta ka on selgelt kellegi teise noor mees ja minul temaga mingit asja pole.
Kui niimoodi lõhnab noor mees, kes parasjagu kulutab aega minu kallistamisele, on efekt muidugi mitmekordne.

* Vallalisus. Ma võin mõttes viia õhtul voodisse kaasa ükskõik millise noore või mitte nii noore mehe, kes mulle aga silma hakkab, tundmata end seejuures grammi võrragi valeliku või ebamoraalsena. Ja mõtteline voodiselts on üldiselt kuulekas ning kaunis ja samas nauditav ju ometi.
Tõtt-öelda kipun vahel kahtlustama, et ma olengi nii vallaline tegelikult sellepärast, et ei raatsi oma voodiiseseisvusest loobuda.

* Piibe maantee. On ilus iga ilmaga. Vaadete paraad.

* Kohv. Kas seda on üldse vaja lahti seletada? KOHV!

* Et minu Väikelinnas on eraldi olemas nii Lihapood kui Juustupood kui Leivakoda. Ja ma saan käia järjest neis kõigis, väsimata vahepeal ära ega igatsemata suurpoodi, sest nad asuvad kõik üksteisest ja minu kodust alla kilomeetri eemal.
Ning vähemalt lihapoes nad juba tunnevad mind ja küsivas asju nagu "Ja mida siis täna läheks?"

* Suvised ja sügisesed turulkäigud. Kõik on nii hea ja nii odav ja nii hea ja nii ilus ja seda on nii palju ja tänapäeval on turumüüja ju alati päikesekiir, kes naeratab ja tundub igasse klienti isikliku sümpaatiga suhtuvat!
(Me ignoreerime siinkohal Tallinna Keskturgu, mis ei ole üldse mingi rõõmus koht ega isegi päris turg minu mõõdupuu järgi ja seal tahaks alati NUTTA.)

* Jooksmine, kui tee ei ole libe ja lögane ja varbad on kuivad. Mis siis, et minust ei saa iialgi jooksjat selles mõttes, et ma oleksin selles keskmiseltki hea. Mis siis, et mul hakkab poole tunniga igav ja isegi ringe pikendades jooksen ma need ikkagi ära poole tunniga, sest ma ei viitsi kauem joosta ja pingutan selle asemel tempoga.
Mulle ikkagi nii väga meeldib see tunne, mis tekib jalgade rütmilisel tümpsumisel ja iga oma hingetõmmet kontrollides ja mõõtes!

* Lapsed. Jah, ma kirun neid kogu aeg. Ja pool rasedust oli öökimine ja teine pool tatsamine. Ja toad on ikka segamini, nüüd juba ligi poolteist nädalat järjest. Aga - nendega on mingi VÄRK. Mingi selline magusus, mida ei saa maitsmisnäsade abil tunda.

Lisaks võiks alapunktina eraldi kirja panna tited. Seda tunnet, mis valdas mind omaenda alla 3-aastast last vaadates, tunnet, mis tuli sünnituse järel ja siis voogas nagu hiidlaine, seda ei oska ma üldse kirjeldadagi mitte.
Vahepeal juba peaaegu mõtlesin, et pole ka katki midagi, kui ma rohkem lapsi ei saagi.
Siis nägin üks öö unes, et olin rase ja sünnitasin seejärel beebi. (Unenäos ei ole nimetet sündmuste järjekord üldse vältimatu.) Poissbeebi, muuseas. Ja siis tarisin teda igal pool kaasas ja seletasin Poeglapsele, et näe, sinu väike vend, jms.
See tunne unenäos, see oli just samasugune kui päriselus.
Nüüd ma tahan jälle veel lapsi saada kunagi.

* Roosa ja rohelise kombinatsioon. Roosat peab olema vähem ja rohelist palju(m). Mõjub peaagu orgastiliselt. Mulle s.t.

* Mesi.

* Musi.

* Uni. Nüüd ma olen jälle kasvatanud oma unevõlga ja viimased paar punkti oma meeletult vaimukate lahtikirjutustega näitavad, et kasvatanud selgelt ülemäära.
Viimasel nädalal olen vaimsete võimete taandarengut seoses unepuudusega enda puhul väga ja väga täheldanud. Nii et jätan loetelu pooleli ja kobin magama ära. Aga seda rõõmuga, sest uni on nii mõnus ja hea soe ja vahel on hommikul lihtsalt nii uskumatult hea olla, et ei raatsi voodist välja minnagi - mis siis, et mõistus teab: liigne magamine-vedelemine ei too kaasa mitte rohkem head vaid hoopis peavalu.
Aga uni tegi enesetunde ikkagi nii imeliselt mõnusaks, et sellest tundest lahti lasta on kohutavalt raske. =)

Head und kõigile!

Kolmapäev, 17. november 2010

Meeskonnatöö miinused

Disclaimer! Minu vahetud kogemused meeskonnatöö vaevadega on küll selle postituse algtõukajaks, aga mõte lendas saadud müksu peale jooksvatest kogemustest kõvasti kaugemale ja kõrgemale. Ärge otsige siit teemast ennast ega isiklikku õelust - ma olen taas lahke ja leebe ja konstruktiivne meeskonnaliige!

Mida teha, kui meeskond (või elu) sunnib peale kompromisse:

* (minu tavaline käitumismuster): Mine kompromissidele naeratades ja kõiki, k.a. iseennast veendes, et kompromiss, see pole probleem, paindlikkus on mu teine nimi, omaenda õiguse tagaajamine toodab maailma jäikust ning viha juurde, mulle lausa meeldib kõigist oma ideedest taganeda.
Kui naeratus hangub kiviseks, naerata edasi.
Kui keel hammaste taga tardub liikumatuks ja kael muutub nii kangeks, et pea enam ei pöördu, võitle järgmisel teemal nagu lõvi. Võitle edasi, kuni hambad välja lüüakse, ja siis ikka veel edasi.

* (ka hea meetod, mida kasutasin rohkem nooremas põlves): Ära mine ühelegi kompromissile ilma eelneva pika võitluseta oma õiguse eest. Ole alati veendunud, et nõustusid teise poolega ainult "targem annab järele" emotsionaalsest arukusest ning heast tahtest, tegelikult on just sinul kogu aeg kõiges õigus. Suru vargsi ka pärast kompromisslepingu sõlmimist ikka oma plaani peale.
Kui kokkulepitud plaaniga nõustumise teesklemine enam ei toimi ja reaalne kompromissi arvestav käitumine tundub vältimatu, on enne alistumist alati võimalik puhkeda nutma, karjuda "Mina sel juhul kaasa ei tee!" ja minema joosta.
Variant on ka kedagi peale nutmapuhkemist (ja enne minemajooksmist) lüüa.

Kui elu peaks näitama, et sul oligi õigus, ära lase kellelgi seda iial unustada. Piisab ju sellestki, kui unustusse vajuvad need korrad, kui sul polnud õigus.

* (olen kasutanud mõnikord, vargselt teiste tehnikatega miksituna): Esita oma plaane kui juba kokkulepitud asju. Ole valmis muutma pisidetaile, jätmaks muljet, et ka teistel on idee vormumisel oma osa olnud.
Kui keegi osutab vastupanu, ära kaitse oma positsioone, nõustu tema mõtetega. Reaalses tegevuses ignoreeri muudatusettepanekuid ja kui sul on ette näidata juba pooleldi tehtud töö, ei hakata seda üldjuhul enam uuesti ja teistmoodi tegema. Kui su tegevuse suuna üle rahulolematust avaldatakse, ütle: "Ma unustasin ära, et me vahepeal midagi muud rääkisime, vabandust."

* (olen teiste puhul töötamas näinud, ise kasutanud mõningaid detaile): Ole pidevalt turtsakas ja tige. Muutu sõbralikuks ja rõõmsaks ainult siis, kui sinu ideed käiku lähevad. Siis muutu kohe väga sõbralikuks.
Niipea, kui asjad tüürivad sinu meelest valesse suunda, muutu uuesti pahuraks. On hea võimalus, et tekitad meeskonnakaaslastes tingitud refleksi kõigi sinu plaanidega kohe nõustuda - ja nautida seega ootamatult meeldivat õhkkonda grupis.

* (eelmise pisut muudetud versioon): Kui oled väga passiivse loomuga, aga samas tahad oma kindlat asja ajada, on variant aktiivse turtsakuse asemel lihtsalt vait olla. Rääkida ainult ühes valdkonnas oma plaanide ja ideede elluviimisest, aga siis tingimata hästi entusiastlikult.
Sulle jäetakse sinu huvialaruum, kuitahes põnev ja inspireeriv see teiste jaoks ka poleks, sest millekski muuks sind keegi kasutada ei oska.

* (väga loova meeskonnatöötaja fenomen, olen vahel kasutanud):
Ole pidevalt entusiastlik! Hüüa igal võimalikul juhul "Oh, väga hea, nii teemegi!" Muuda oma seisukohti kogu aeg. Tulista juba kokkulepitud teemadel pidevalt välja uusi ideid. Võta neid ideid kasutusse, teisi sellest sõnaselgelt informeerimata! Vaata, kuidas ülejäänud meeskond omaenda töölõike ümber tehes hullub, ning naerata rõõmsalt ja julgustavalt!

* (sobib kõigi eelnevate juurde magusa lisandina): Ignoreeri probleeme! Tunnistamine, et sul on raskusi grupi töökultuuriga kohanemisel, on nõrkadele!
Kui teema tõstab esile keegi teine, anna mõista, et ta a) raiskab kasulikku töötegemiseks mõeldud aega ja b) tema probleemid on tegelikult väiksemad kui sinu omad, aga näe, sina saad hakkama!
Väldi teemat ning kaasnevat konflikti ka siis, kui see on juba arutlusele tulnud; parim viis on lihtsalt vait olla. Kui see pole mingil põhjusel võimalik, solvu.


Olete teretulnud täiendama!

Pilt on kuskilt siit. Ma ei tea, kust tema selle sai ega kes on autor.

Neljapäev, 11. november 2010

Kuidas võidelda kurjusega

Internet on kohutav.
Ta näitab asju, mida ei ole vaja näha, ja toodab hirmuäratavates kogustes viha ja pettumust ja ängistust.

Kaalun tõsiselt, kas suhtlusvõimalus võluvate ning kasulike inimestega + otsingumootorite võlu on seda väärt, et sihukest koletist pidevalt oma silme ees hoida.
Kui ma käiksin ja vaataksin iga päev raamatukogus tund aega maile, oleks kulu umbes sama, mis püsiühenduse kuumakse.

Teisipäev, 9. november 2010

Ekstreemsport

Mingi erikuradi pöörane ilm on väljas.

Ma oleks ukse pealt tagasi pööranud oma tossude ja tuultpidava vestiga, aga lubasin juhtumisi tänaseks õhtuks mikrofoni hankida arvutile.
Mulle meeldib lubadusi pidada.
Nii et sai siis kaubamaja poole jooksma asutud.

Olen nagu kuulnud, et lõpp lahe on, kui peab iga ilmaga välja minema ja elu kohe palju värvilisem jne.
No... kõnniteel oli siuke õhuke jääkiht ja miski vee-lumelöga kiht selle peal. Ei saanud lombist mööda joosta, sest kõik oli lomp, ja lisaks ilgelt libe lomp. 300 meetri pärast oli mul vasaku jala varvas märg. 800 meetri järel oli ka parema jala varvas märg. Mõtte joosta kaubamajja ringiga matsin umbes siis maha kah, läksin otse, mingi 700m veel ehk.
Seega polnud ma poes eriti väsinud, kuid armetult märg ja külmade varvastega. Ostsin oma klapid ära (ometi kord põhjust olla tänulik üüratute plastvärkide eest, kuhu neid pakitakse - polnud vaja karta, et saavad märjaks) ja paki kommi ka (mardisantidele muidugi, või mis teie mõtlesite?)
Siis asusin tagasiteele.
Tagasiteel oli tuul (ja järelikult ka vihm) - hei, kas see oli varem ka nii tugev? - millegipärast vastu. Lisaks valisin teise tee, lootes, et seal on vähem libe ja lögane. Oligi, aga lisaks oli seal ka vähem tänavavalgustust. Ühe pimeda koha peal, kus lomp üldse ei läikinud, käisin parema jalaga pahkluuni vees ära. Edasi lirtsus varvaste vahel armsasti. Kohe pärast seda sõitis mulle vastu auto, mis küll aeglustas tempot, aga ilmselt ei aimanud pimeduse tõttu, kui krdi sügav lomp tema teel on, ja pritsis mind nii märjaks, et osa vett lendas isegi näkku. Mõtlesin korraks tänuliku žestina keskmist sõrme näidata, aga ta ju püüdis ja mul hakkas hale.

Muidugi ei saanud enam mõeldagi kõndimisele jooksmise asemel (et paremini püsti püsida, noh). Oleksin lihtlabaselt ära külmanud. Niisiis jooksin üle libeda veevälja, reied tasakaaluhoidmispingutusest krampis ja klapid oma hiiglasliku karbiga ühte, kommipakk teise kätte pigistatud.
Kojujõudmiseks valisin tee läbi pargi - et seal on ehk vähem libe. Muidugi pole ka pargis valgustust ja tõenäosus uuesti vette astuda näis suur, aga noh, üks jalg on juba täiesti märg ja teine üpris märg ning veel märjemaks saada pole vast suur kaotus.
Kui ma seal teisest neetult suurest lombist läbi jooksin, taipasin, et siiski on vahe, kas sul on jalge ümber juba soojaks köetud vesi või täiesti värske jäävesi otse lombist.
Ülejäänud teekonnal lirtsus juba mõlema jala varvaste vahel.
Vesi imbus täiesti ebasündsatesse kohtadesse ja tilkus ka sinna, kus võinuks nagu kuiv olla.

Esikupeeglist vaatas viimaks vastu isik, kel oli täpselt samasugune soeng nagu minul tavaliselt pärast peapesu. Lisaks oli ta ilmselt püksi teinud - ja väga ohtralt - sest tema püksid olid puusadest allapoole pea täiesti märjad. 10 cm põlvedest all- ja 20 cm pahkluudest ülevalpool oli veel kuivapoolne triip (ja värvlit kaitses vest), aga kõik muu oli KÜLM ja MÄRG.

Võtsin 15 minutit jube kuuma dušši, lootes, et see säästab mind hirmsast külmetustõvest.
Nüüd tudisen veidralt nagu oleksin 3,5 asemel kuskil 10 km jooksnud.
Aga v-o see on lihtsalt hilinenud vappekülm.

Üldiselt ma nüüd olen enda üle uhke ja loodan, et mardisantide jaoks on liiga kole ilm ja saame kommid endale. Aga ei tunne üldsegi mitte, et mu elu on palju täiuslikum, kuna õnnestus hästi külmaks ja märjaks saada.

Krt - ja tossud unustasin kuivama panna!

P.S. Miks on nägusad noored mehed nii võluvad?

Pühapäev, 7. november 2010

Üks asju, mida igaüks võiks elus kogeda püüda

Täna hommikul leidis minus aset kirgastumine.

Selliseid kirgastusi tuleb vahel ikka ette, aga ei muuda ühtegi konkreetset valgusehetke madalamaks või vähem eredaks see, et ma olen sääraseid ka varem kogenud.
Vastupidi. Teadmine, et see on kordunud, et selline hetk tuleb tõenäoliselt veel, annab jõudu lohiseda läbi kõige ilgemast ja porisemast ja tüütumast mehhaanilisest vaevanägemisest, mis on samuti töö- ja loomeprotsesside lahutamatu osa.

Ma tahan sellest kirgastumisest rääkida.
Ühest küljest on antud postitus tänu ja tunnustus inimestele, kellega koos ma olen selliseid lendava mõtte momente kogenud. Teistest küljest on see kinnituse otsing - eks ole, teie ju ka tunnete nii, teil on ju ka niimoodi olnud? On ju?
Kolmandast küljest on see üleskutse - väga raske on ette teada, kes just osutub olema sinu hingesugulane loomevallas, aga alati võib ju loota, et leiad veel mõne. Niisiis on see üleskutse neile, kes v-o otsivad kedagi endaga koos midagi looma - kui tahate, võtke minuga ühendust!
V-o me ei klapi. V-o ma ei suuda tiivustuda, isegi kui asi mulle meeldib, lihtsalt see pole minu teema. V-o sina ei suuda minuga kaas mõelda. Aga asja vähemalt kaaluda võiks ikka! Proovida ka!

Seepärast, et see hetk, kus 1 idee+1 idee ei võrdu enam kompromiss kahe vahel või läbirääkimise teel saavutatud ühe eelistamine teisele vaid veel uus idee ja veel parem idee ja veel laienev ja omaenda elu alustav idee, on absoluutselt imeline.

Mõned teist teavad, et ma vahel korraldan LARP-e. Mis minu jaoks on igatahes vähemalt sama oluline loometegevus kui kirjutamine, kuigi kirjutamine annab püsivama ja mõõdetavama resultaadi ja seetõttu tundub vast kuidagi tõsiseltvõetavam.
Mõned teavad ka, et ma teen seda (seni eranditult) koos inwega.

Hiljuti küsis üks äge inimene meilt, et miks me seda teeme (meie vormis, sest tema ka) ja me jäime kokutama ja lõpuks andis tema ise vastuse, mis sel hetkel oli nii vaimukas kui tõene.
Aga täna tuli mulle uuesti meelde, miks mina neid asju teen.

Selle hetke pärast, mil ideid ei pea enam otsima, küsimuste lahendusi jõuga välja mõtlema või loogiliselt mingite punktide põhjal tuletama, vaid kui mõte hakkab loo taktis voolama. Üks ütleb pool lauset ja teine jätkab (ning ideaalis lisab kolmas ka oma osa). Ühest ideest kasvab teine nii naturaalselt, et ei saa enam öelda, kelle mõte miski oli, ja ainus pingutus, mis loomiseks kulub, on see, et tuleb oma lendu nii palju pidurdada, et jõuaks grupiteadvuse ühendlainet kuidagi salvestada-üles kirjutada-hiljem läbitöötatavaks muuta.
Ja seda ma koos inwega töötades kogen.
Seda ma kogesin täna hommikul veel 2 inimese seltsis.
Ja selle eest olen ma lõputult tänulik.

Loomulikult tuleb selle kirgastumise jaoks teha eeltööd - vahel palju palju eeltööd, nii palju, et sa kaotad lootuse, et üldse mingi inspiratsioon KUNAGI tuleks ja sind edasi lennutaks nagu orkaani jõuga taganttuul - ja pärast kirka lennuhetke möödumist tuleb see loodud asi taas pingutust mängu pannes detailhaaval paika sättida ja ellu äratada.
Aga kui see sünergiamoment, see teineteisemõistmise- ja lennuhetk on olnud - siis on ka kogu muu töö end vähemalt minu isiku jaoks juba ära tasunud. Hilisem teiste tunnustus - oi, mulle on tunnustus alati oluline, sest ma ei usalda omaenda hinnaguid kuigivõrd, aga... see on see kirss-koogi-peal värk, onju. Kook - see on lennuhetk.

See on põhjus, miks teha meeskonnatööd. Ei tööpanuse ühtlane jaotumine ega igaühe võimalus teha just neid asju, milles ta tugev on, oleks minu jaoks päriselt piisavaks argumendiks, et taluda kõiki meeskonnatöö piinavaid miinuseid. Ühise vaimusähvatuse valgus, vat see on toimiva (loome?)meeskonna tunnus. See tähendab, et miski on õigesti läinud, koos on õiged inimesed, kes ajavad õiget asja.

Seda kirgastumist juhtub larpi ette valmistades, seda juhtub ka platsigemmina asju jälgides ja mängijatele väikesi õrnu tõukeid andes ühistöös nendega.
See võib juhtuda koos kirjutades (mul oli kunagi nt pinginaaber [keda ma tahaksin siinkohal tervitada mingi lauluga], kellega me kirjutasime 2 juppi filmistsenaariumit. Selle teise tegi tegelikult juba suuremalt jaolt tema, aga üks ühine moment igatahes oli.)
See võib juhtuda isegi lihtsalt vesteldedes, spontaanselt - mida minuga pole vist juhtunud oma 10 aastat, aga kui ma mõnd kunagist oma sõpradega kogetud tormavat mõttesünkroonsust meenutan, siis ma tean, mida sõprus tegelikult tähendab.
(Sõprus on samuti loominguline ja elus kooslus, teadvuste ühtepõimumine, mis võib viia imeliste lendudeni.)
(Kui järele mõelda, leidub sellist ühise rütmiga inspireerumist ka seksis, aga mitte selle teemani ei tahtnud ma praegu jõuda.)

Selline kirgastumine, selline ühendteadvuse tunne on tõesti päriselt olemas, ausõna!

Selle nimel juba tasub sotsiaalse suhtluse asjus ponnistada. Selle nimel võib lausa eladagi!

Kolmapäev, 3. november 2010

Väike armastuskiri just sinule



Kunagi võiks mõnele larpile minna kõrtsilaulajatariks-kõhutantsijaks.
Mitte et ma märkimisväärselt laulda või tantsida oskaksin, aga mul on vist õige hoiak.
Vahel.

Sest ah! Päevadel nagu täna tahaks kogu maailmaga flirtida. Teda oma naeratusega rõõmustada, huuleprunditamise ja kulmukergitusega vastu naeratama panna, puusahööritusega selgelt viidata, kui lustlik meeleolu mul on ja kui väga hurmavaks ma teda pean. Tahaks libistada sõrmega mööda oma sulnilt siledat nahka ja tema meeltes puudutuseiha sütitada. Päevadel nagu täna.

Ah, armas maailm, me vast tõesti pole mingisuguseski püsivat laadi suhtes ja ilmselt ei saa ka kunagi olema, aga see ei tähenda, et me üksteise nähtavalolevaid külgi märgates teineteisele meeldida ja vahest ka veidi kudrutada ei võiks!
Sinu käest ma absoluutselt võtaksin täna suitsu vastu ja kummarduksin su poole seda süüdates!
Sinuga ma hea meelega jooksin ühe joogi ja astuksin siis oma piduritest kõrvalt mööda (mitte üle, ei, nii hästi me üksteist ei tunne, aga mööda siiski).
Ja jah, muidugi ma tantsiksin sinuga, ka kõiki neid tantse, mida ma tegelikult ei oska, aga eriti neid, kus saab improviseerida, sest ma improviseeriksin koos sinuga nii heal meelel!

Ma isegi ei pea sinuga midagi mõttekat rääkima, aga ma kahtlemata naeran su naljade üle, isegi kui need on pisut õelad, sest naerda on hea - eriti, kui oled rõõmus. Ja ma üldsegi ei oota, et sa tunneksid ära minu tsitaadid ja naljad, sest mõistagi on sul teistsugune taustsüsteem, aga ma räägiksin neid ikkagi suure mõnuga, sest noh - meeldivas seltskonnas on ka omaenda häält kaunim kuulata.

Ja kui ma hammustan natuke liiga tihti oma alumist huult ja libistan keelt üle selle, kui ma mängin oma kõrvarõngaga ning võtan pea-kuklas-poose, siis suhtu sellesse kui komplimenti, sest ma teen seda sinu meeldivast seltskonnast sünnitatud siirast elulustist, ilma mingi kurja tagamõtteta.

Võta mu armastuskiri vastu sama helges vaimus, kui pakutudki sai!

Pildi, mis illustreerib iha tantsida, laulda ja flirtida korraga, korjasin (ega sa ei pahanda?) sinu seest siit aadressilt.
=)

Esmaspäev, 1. november 2010

Pulmaperiood


(Pealkirjaks võiks olla ka "Valimiste eel", kui tahta asju poliitiliseks ajada. Mina isiklikult eelistan ajada romantiliseks.)

Pandi sokud puulattidest puuri,
kui aeg oli selline, et
nad ei saanud muidu kui võidelda.
Jah, oli küll toitu ja vett
mõlemal küllaga.
Ometi üks kaevas teise
surnuks seal lattide vastas.
Ja isand jõi soojendet’ veini
ning hõiskas ja plaksutas rahvas.

(On kahtlus, et keegi on umbes sellise luuletuse kunagi juba kirjutanud. Viimane rida tuli kuidagi väga kergelt - ja pärast üle lugedes ka väga tuttav ette. Aga kuni ma ei suuda meenutada, kes-mis-kus, las ripub.)