Kaunis kurbus

Tegelikult olen muidugi liiga väsinud, et kirjutada. Aga kuidagi aitab, kui midagi teha. Isegi kui see on täiesti kasutu asi nagu võrgupäeviku täitmine. 
Olge nüüd, ega ma siis mingi mõistlik ei ole. Kui ma ei läinud Tšehhi mängule, täitsin oma nädalavahetuse teistmoodi. Miska väsisin kohutavalt ära, nii kohutavalt, et peale tuli järjekordne hoog (kuigi PALJU leebem, ei sisaldanud isegi pisaraid) ja mõte, et ma pean ja ma pean ja ma pean uuel nädalal jälle igasugu asju tegema, muudab kogu eksistentsi piinarikkaks.

Nii et ei mõtle sellele.

Romaani pole üldse kirjutanud. Kui homme taas hakkan (ma hakkan), on 40 000 sõna juulis saavutatav, aga ega aega üle ei jää. 
Mitte et ma praegu romaani kirjutaks, onjo. On vaja hoopis võrgupäevikuposti endast välja lasta.
Tegelen põdemisega igas võimalikus ja võimatus suunas ja et mõistusega tean, et ma ei ole halb inimene, ei muuda, et kui ma vaatan kujuteldavate teiste inimeste pähe, ma kujutlen enda suhtes peamiselt kas vastumeelsust või ebamugavust.

Loodetavasti magan öösel välja ja hakkab parem. Väsimus tapab mind efektiivselt. 
Hea uudis on, et pea ei valuta. Viimasel kolmel päeval on küll iga päev migreenitablett läinud, aga mitte mitu, nii et pole hullu.
Vist. 

Tahaks saada tunnistusi, et ma olen tegelt hea. A niipea, kui otse küsimisele mõtlen, mõtlen ka kõigi peale, kes mulle meeldivad, ent vbla ei taha mulle hästi öelda, ja eraldi veel nende peale, kellega ma vast ei ole olnud nii hea, kui võiks, ja otsustan, et ok. 
Nii halb mul olla ei ole.
Mis on tõsi. Nii halb ei ole, et see minu jaoks päriselt halba tähendaks.
On nukker. Pilvelilla päikeseloojangukuldsete servadega. Hämarus ja ritsikasirin. Och, ma olen sellest tundest kunagi kirjutanud ju! Või kui mitte päris samast, siis sarnasest. 

Ei ole ma arenenud teiseks, ei ole.
MisMÕTTES ma polnud eile sama, kes täna? 

Jaa, see on suvine tunne. Öise jõevee mu nahale liibuv suudlus. On pime. Soe mahe tuuleõhk silib mu paljaid õlgu ja käsivarsi. Kruusatee ja nisupõld lõhnavad võidu äravahetamatut suvelõhna. 
Ma tahaksin nii väga, et sa mind armastaksid. Õige, ma tean ju, et armastad. 
Ma tahaksin, et sa seda ütleksid Ma tahaksin, et sa tahaksid seda öelda. Tahaksin, et poleks valus poleks valus poleks valus - ent see valu on samas magus. Mitte lootusetus. Mitte meeleheit. Magus valu, vaikusega värvitud. 
Kurbus, mille lipp on taevas. Mitte keskpäevane selge ja sinine, vaid juuliõhtune, kui kell pole enam üheksa, aga mitte veel kümme ja kõik pilved on ise värvi, kiht kihi all. 

Võtsin seekord kakaokohvi, mitte latte. sest südant on vaja magusaga kinnitada.

Las valu olla magus, mitte mõru.

All

Ma ei taha üldse Estconile minna. 
S.t. muidugi lähen, aga tõenäoliselt ma ei saa Stalkerit (mis ma teist räägin, ma unustasin ka omaenda lapsi ja lähedasi innustada, et nad võiks hääletada) ja peamine, mis ma sealt veel tahan, on ujuda. 
Aga no ujuda ma võiksin Keila jões ka. 
Mingil X põhjusel ei lase nad mul reganute nimekirja vaadata ja mul tekkis õudne tunne, et vbla mind polegi seal arvestatud, aga kuna ma olen maksnud ja sain rega kinnitava e-maili, vast nad ikka lugesid mind samuti. 

Järgmisel nädalal tuleb hirmus Tšehhi mängu jaoks Prahasse lendamine ja viis päeva seal elamine (eeldusel, et ma ei saa mängule kohta ning ei pea need päevad veel mängima ka) ja isegi kui ma võtan kaasa hunniku migreenitablette, tõenäosus, et pääsen ainult pisikeste peavaludega, on alla 50%. 
Ja siis ma tulen tagasi ja hakkan inimesi eraviisiliselt Arda tähtedele kutsuma. 
Otsustasime, et kui regab alla 10 inimese augusti esimeseks kuupäevaks, jätame mängu ära.
Kui keegi teist tahab tulla, palun tulge.
Ma tahan seda mängu teha.

Miks ma teen endaga nii? Panen end ise pettumuste ohtu?
Vist mingi "aga äkki läheb hästi?!" ja siis samas ei taha ja suuda teha asju "hästi"-tõenäosuse suurendamiseks. 
Nii kahju on endast, et kasvõi nutaks, aga mis seegi aitab. 
Noh, ja siis mõtlen Sille peale ja saan aru, et minu hädad on pisikesed. Pisi-pisikesed. 
Mul on taastumisaega ja probleemid on tegelikult kõik "no kui ka ei lahene positiivselt, midagi pole ju halvemini kui enne". Lissalt paremaks ei lähe. 
Suured asjad on kõik hästi.

Phmt on see vingupost teemal "öelge, et pole hullu".
Praegu see oleks ok. Kui on päris suured mured, on "pole hullu" mõnitus. "Mis sa seda nii südamesse võtad, tegelikult ju päike paistab ja keegi ei sure," ja ma lissalt lämbun, sest lisaks kõigile asjadele, mis on halvasti, olen ma ka tühine jõuetu inimene, et südamesse võtan.
A praegu oleks abiks. Sest ma TEAN et pole hullu.
Ainult keha ei tea.

Eks ma mängin omaette kaardiladumist. See lohutab.
Teate, mitu mängu kolmekaardilist solitaire'i ja freecelli ma 2022 aasta märtsist saati mänginud olen? 16 442. Iga kord, kui on sitt või ebakindel või lihtsalt väsinud olla, teen mõned.
Kuusteist tuhat nelisada nelikümmend kaks. 
See on päris palju kaardiladumisi.

Kas ma peaksin Eestis raha ära vahetama ja Tšehhi minema, tšehhi kroonid sularahana taskus, või saab kaardiga maksta ja mingi valuutadega jantimine pole mõttekas? Enda jaoks küsin, sõbrad on kõik võimelised guugeldama ja enamik usub sealseid vastuseid. 
Mul on: "Aga äkki ta just praegu hallutsineerib? Parem ikka üle kontrollida." 
Ja ette juba teada, et mul kulub kontrollimiseks 4x rohkem aega, kui lihtsalt vastuse saamiseks, on väsitav. Meelt ja mõistust väsitav ja ei taha ettegi võtta.

Ja oleks siis, et oleks midagi päriselt halvasti, eks ole ...

Muide, eile öösel nägin unes Gotye loo "Somebody that I used to know" elusast peast läbimängu. Ehk ma olin vaheldumisi mees ja naine ja vaheldumisi see, keda ei taheta tunda ja see, kes tunda ei taha, ja mõlemast soost mõlemad ja uhh. 
Ei olnud halb uni, aga painav. Raske.
Muide, mina tean seda lugu mitte seepärast, et see oli suur hitt, vaid seepärast, et seal on Kimbra ja ma olen Kimbrat jälginud mingi ... 15-16 aastat.
Ja siis korraga oli see lugu igal pool.

Teistest inimestest peamiselt

Pesumasin tuli.
K pani üles.
Masin pesi.
Pesu väljas.
Jess.
Või noh, nii palju, kui ma rõõmustada jaksan-jess. 
Sest nüüd on õues palav. Ja ma ei kannata kuuma kuigi hästi. Nägu higistab. Juuste alt higistab. Kehast rääkimata. 
Kõrvad veel ei higista, nii et saaks ka hullem olla =P

Isegi ujumine päästab ainult mõõdukalt. Ja ei ole isegi hirmus kuum veel, eks ole. 24. Need, kes praegu 38 kraadi käes kannatavad, peaks seda imetoredaks, ookuiheaks, täiesti veatuks ilmaks.
Nutt ja hala.
Ainult et ega ma tegelikult ka nuta. Jaksan veel ujumagi minna, onjo. Õigupoolest pole konditsioneerigi sisse lülitanud. 
Peaaegu kombes. Lihtsalt - ei tundu nii. 

Kõik maitseb soolakalt. Ei, mul pole midagi selle vastu, et mu oma higimaik igat suhu minevat pala või lonksu toetab, aga ma ei saa aru, kuidas hügieenikud selliste ilmadega elada saavad. Teed endale jäätisekokteili (avastus on, et rohkema jäätise ja vähema mahlaga on parem, 50-50 on hea suhe), aga see maitseb algul veidi nagu higi. 
Muidugi vbla ei limpsi igaüks alailma huuli. See võib päästa. 

***

Kuna ma ei olnud pesumasinainstalleerimisest veel piisavalt väsinud, oli kindlasti vaja "jaa" öelda suht ekspromt-"päikseline heinamaa"-fotosessioonile. 
Olen avalikult paljas = inimesed märkavad ja tahavad mind pildistada.
Isegi kui nad ei taha paljaid pilte teha, see jääb meelde =) 

Sessioon oli ootamatult tore. Järeldus on, et mulle meeldivad teised inimesed praegu palju rohkem kui masendusest ligi maad vajutatuna. Krt, see fotograaf on tegelt täitsa lahe inimene! 
Enne ma nii ei arvanud. Et nägus - jaa. Et heade ideedega ja hea mängukorraldaja - jaa 
Aga mul ei old temaga eelmistel pildistamiskordadel tore.
Seekord oli. 

***

Ärkasin kell seitse. 
Jah, ma saan aru, et asi oli selles, et kukkusin lolliksväsinuna eile kell pool üksteist voodisse ja no kui minna 3 tundi varem magama, on loogiline ka ärgata kolm tundi varem. 
Ikkagi tundub täiesti jabur. Eilse kohutavalt raske (kuigi meeldiva) päeva järel olen üleval sihukesel ajal, et isegi poed pole veel lahti. Valgus on samuti teistsugune. Isegi mu poja jäljed pole päriselt jahtunud, kuigi ta läks poole kuueks tööle!
Boonusena pole palav, ent kuna ma õue ikka enne 11 ei lähe, on sellest vähe kasu. Veidi on, ent vähe. Kui varbad külmetama hakkavad ja ma sokid jalga panen, pole see ju kasu. See on lihtsalt - olukord.

Unenäod olid seekord täis noori larpareid (neljakümnele lähemal kui kolmekümnele nüüdseks, aga no kui mina olin kolmkümmend ja nemad alla kahekümne, tundusid küll ülimalt noored) ja larpikogukonna omavahelisi suhteid. Lugesin mänguarvustusi - meil oli kombeks neid ridamisi ühes keskkonnas postitada - ja algul oli 8 "väga tore oli, kõik oli viimase peal, tehke veel" ja siis kahelt tüdrukult (neljakümne poole teel tegelikult, mäletate?) "see oli kohutav, kaalun teie kohtussekaebamist, ma ei saa aru, kuidas niimoodi üldse võib?!" ja "olen pmt eelmisega ühes paadis, ikka väga loll ja ülbe" ja mul tekkis kohe visioon, mis sorti mäng ja mis sorti vigadega see oli. 

Boonusena oli unenäos ühe "tüdruku" punane lokisasi kadunud ja asemel hiirekarva üsna sile juus. Ta oli ikka kaunis, aga vähem silmahakkav. Miks see mainimist tasub: see "neiu" on niiiiiiiii kaua oma punase lokisasiga käinud, et ma ei tundnud teda äragi "Teistmoodi tavalise" Tartu-esitlusel. Kus ta oli ja viipas mulle saalist muiates. Pidasin oma õeks - kes istus tegelikult saali tagaosas ja keda ma ei näinud enne kui esitluse järel. Sest tuttav nägu, väga "me oleme ühtekuuluvad!" ilme ja välised olulised tunnused klappisid.
Üldiselt mul ei tule unedesse inimese muutunud välimus kaasa, aga tema puhul tuli. 
Ta on vist keegi, keda natuke hingesugulaseks pean. Vist, sest me ei ole tegelikult eriti sarnased. Meie kiiksud on erinevad, kuid headus on sama - mina olen see, kes alati kaasa läheb, kui ta Poola naistele SOS-pille palub osta ja need siis ära saadab vms. Ausalt öelda ega ma kõike mäleta. Ta on lihtsalt meeles kui inimene, kes ajuti mingitel väga olulistel, aga laias teadvuses "polemeieasi" teemadel aktiveerub ja ei kogu raha (see oleks ju mõne jaoks kahtlane!), vaid konkreetseid esemeid.

Teine (õigemini esimene) tüdruk oli kunagi ta parim sõber, nüüdsest suhtlusest või selle puudumisest ei tea ma midagi.
Tema on ilusaks läinud. Nii unenäos kui fb-piltidel.
Mitte et tal vanasti ilu vähe oleks olnud, aga see oli alati kuidagi üritamisse ära uppunud ilu. Teate küll (vbla ei tea, mina igatahes tean): kui tüdruk on otsustanud, et ta on ilus, välised atribuudid on ka ilusa tüdruku omad, aga ta ei suuda oma mõtlemist ja reaalsust koos kasutada? Korsett on korraga liiga väike ja liiga paljastav, suured malbed silmad ja vabandav ilme alasti rinna kohal, mis lamedaks kistud, et see korsett üldse selga läheks. Liiga palju lainerit ja kunstripsmed, samas üldse mitte mingit kergeltki toonivat kreemi, jumestuskreemist rääkimata. Kõrk hoiak koos äärmiselt malbe ja lahke käitumisega - tema on selgelt mu hingesugulane teistmoodi. 
Nüüd on asjad tasakaalus. Näitamine ja näidatav. Erepunane huulepulk ei mõju nagu kaheteistaastase poolt ema tagant pätsatu, vaid sobib. Pilk on veidi vähem ülbe, natuke leebem, ja kohe kindlasti ei jäta muljet maskist, mis ette pandud. 
Tal on mees, kes talle ilgelt meeldivat paistab, ja laps ja nad elavad Uruguais. 

Teistmoodi tavalised =P Veidrustega, mis mulle tuttavad.
Kuigi muidugi tegelikult sitaks ebatavalised. 
Sellised tüdrukud-naised, keda juba ei unusta.

... ma sain unenäos selge visiooni, missugune see larp oli, ja siis hakkas meelde tulema, et oot-oot, ma ju käisin ka seal! Ei olnud tore. Igavavõitu ja elutu, täis demonstratiivsust, kus mitte midagi sees.
Aga midagi väga halba ka ei märganud. Veidi lugupidamatut ja mitte väga poliitkorrektset käitumist, aga viimast tõesti ainult natuke.
Ühelausega: täpselt nagu arvasingi.

Pesu tõin eile sisse. Kui olen kohvi ära joonud, viin uue täie välja. 
Masin on täiesti uskumatult vaikne. Vannitoas keegi nagu hiiliks pehmetel käppadel ja uriseks tasa, kui töötab. 

Välgud

See fic pani mu nutma.
See fic läidab mu miilavad söed taas leekideks.
Miski ei saa olla liiga raske mulle, kes ma kannan kartmatust nagu nahka.
Surma ma tervitan, valu välk on ainult välk, ja kui mul pole aega seda endasse sügavale võtta, selleks ta jääbki - välgatuseks.

Oh, kuidas ma seda teksti armastan. Ja mõelda, see ei jõua kunagi paberile! See on loodud kustuvaks, maitsta ainult sellele, kes peale sattub. Hulljulgus, mitte lihtsalt vaprus, on panna nii palju kirja - nii palju leeki, valu, rõõmu, julgust ja magusaid viise - ja lasta sel kaduda kuhjuvate fiktsioonide alla unustusse.

Loen edasi ja nutan jälle.
Mis on elu, kui mitte kiired pimeduses, välgud, valu või elu - sama asi. 
Mida muud me oleme kui välgud pimeduses? Me särame viivu, valgus ja vägevus, valu ja väsimus. 
Mis on aeg kui mitte dimensioon?
Mis on elu, kui mitte jäävus ajas?

Mis on laul, kui mitte elu peegeldus?

Muidu ma praen šnitsleid selle postituse kirjutamise vahele. 
Lisaks lugemisele ja nutmisele. 

Inimesed on erinevad

Ühendasin jälle oma pea sees punkte. 
Fb-sõbra idee neuroeriliste teistmoodi vajaduspüramiidist aitas. 

Mairi Laurik on autor

Ta kirjutas, et kui ei ole turvaline, ei saa ta süüa ega magada ja kui toit ei ole turvaline, seda lihtsalt ei söö. Ükskõik kui näljane.
Samas eneseteostus on nii tähtis, et söök, jook ja uni vahel ununevad.
Mitte "vahel" umbes kord aastas" aga "vahel" kui umbes kord nädalas. 
Jah. Nii on. 

Aga ...
... ja mul lõi lambike peas põlema.
Oot, OOT. Miks õieti on minu jaoks vajadus tunnustuse järele baasvajadus? Miks see, mida teised ütlevad, loeb maapõhja mullitava vedela kivimini välja?
Sest minu jaoks on tunnustus turvalisuse märk! Nad kiidavad mind, nii et ma meeldin neile ja mul on nende hulgas turvaline! Tunnustus = turvalisus! Need ONGI samad asjad minu jaoks!
Ja kui kritiseeritakse, on sama: mul ei ole turvaline olla, ma teen teiste meelest halvasti ja valesti ja mulle antakse tunda, kuidas ma halvasti ja valesti olen. Ja õudus. Ma ei taha olemas olla. Ma ei taha seda tunnet, ma parem lakkan olemast.
Mitte et seepärast teisiti teeksin. Vajadus on täitmata? Ma siis elan selle täitmata vajadusega. Elan ülisitasti ja parem ei elakski. Aga et teistmoodi teeksin?
Varem üritasin. Intensiivselt. 34 aastat jutti.
Siis ...
Ma ei tea, kuidas ma Rongist just selle tundetasandil ära õppisin, ent olen õppinud: ükskõik, mida ma teen, see ei mõjuta teisi mind aitama, kui asjad persse lähevad. 
Tõesti ongi nii ka tundetasandil selge. See mina, kes aina püüdis meele järgi olla, on lihtsalt läinud. Pole.
Ma ei tee enam asju Teiste tahetud moodi, sest ma ei usu, et teiste meeleheaks asjade tegemine mind kuidagi kunagi aitaks. 

Aga samas on ka selge, miks mu jaoks tunnustus on turvalisus. Armastage mind, nagu ma olen, siis ma ei karda teid. Kiitke mind, siis ma usun, et te näete mind positiivse isikuna.

Tegelt tahan väga inimestele meeldida. Ma ju  fawn-inimene. 
Krt, isegi mu hirmuunenäod on sellised, kus lipitsemine on lahendus. Et ma mitte ei põgene jubeda tapva poolmasinliku õuduse (või karu või kummituse või mõrvarliku hiidjänese või ebasurnud mõrtsuka või hullunud veoauto) eest, vaid lähen talle vastu ja ütlen, et ok, ta võib mu ära tappa, aga palun ärgu haiget tehku. Kiiresti. 

Kardan küll, et ta ei tee ikkagi kiiresti, aga see tundub parem viis olevat, kui põgeneda.

Tõsi, on teatud tüübid, kelle juurde ma KUNAGI ei lähe ideega, et luban tal endaga misiganes asju teha, tema vastutasuks ärgu tehku haiget.
Sellesse kategooriasse kuuluvad õppealajuhatajad, kurjad kassapidajad, müra üle kaebavad naabrid ja vastikud õpetajad.
Neile on lootusetu südamesse pugemist üritada. Nemad ongi haigettegemise peal väljas. Aitab ainult vastuhakk.

Samas on mul nii nendega kui teistsugustega olnud hulgi ka neid unenägusid, kus ma vastu hakkan ja võitlen. Aga kui tegu on õudusunega - viimasel ajal pole õudukaid õigupoolest eriti esinenud, aga nooremana alailma - ma võin koletise, olgu ta seina seest immitsev udu või vastik karjuv naine rongijaamas, surnuks lüüa küll.
Kuid see aitab umbes sekundiks.
Siis hakkab ta jälle end jalule ajama ja on veel vihasem. 
Enamasti tuleb neid ohtlikke tüüpe muudkui juurde ja juurde ka, nii et hoida kõik surnuna vähemalt seni, kuni ma põgeneda jõuaksin, muutub iga hetkega vähemtõenäoliseks. 
Mis lõpuks saaks, ma ei tea, Olen alati enne üles ärganud.

Mul on piiratud hulgal olnud ka põgenemisunenägusid ja veel piiratumal neid, kus jään seisma, panen silmad kinni ja saagu mis saab, mina ei tee enam midagi. Aga need olid ka lapsena pigem haruldased ja mida aeg edasi, seda haruldasemad. 
Ma ei oska 10 aasta täpsusega paika panna, millal viimaseid selliseid nägin.
Mida teie oma õudusunedes teete? Kas on Fight-Flight-Fawn-Freeze reaktsioon unes sarnane ärkveloleku omale?
Ja kas mõni neist on lahendus ka? 

Möönan, ega minu mõrtsukale pugemise unenäod enamasti lõpe sellega, et ta tapab mu ära, kuigi haiget ei tee.
Osad lõppevad nii, et hirmsad ja ohtlikud saavad pehmeks tehtud sellest, et keegi neid usaldab, ja viimaks saab, et mina lohutan kurikaela ja otsin talle põgenemisteed ohtude eest, mis teda ähvardavad. Osad lõppevad nii, et paha on segaduses ja ei oska käituda ning halvemal juhul jätab minu ja tormab jälitama neid, kes pagevad. Siis jälitan mina juba teda, et ta teiste juurest eemale juhtida kuidagi. 
Osadest ärkan lihtsalt üles, enne kui mingi lahendus saabuda jõuab.

Oot.
Oot-oot!
Püramiidist rääkisime, eks? 
Sellest, kuidas füsioloogilised vajadused ei ole baas, vaid turvalisus on. Seejärel võibki kohe tulla eneseteostus - sest põneva ülesande, nt teile siia võrgupäevikusse kirjutamise käigus ununeb nii söök kui jook, nii uni kui vajadus kasvõi selga sirutada.
Või tuleb korraks meelde, aga lükatakse eemale kui ebaoluline. Ma hiljem. Mitte praegu.

Et Maslow neurotüüpiliste vajaduste püramiidis on baasvajaduste, nende kõige alumiste seas seks, on veel eraldi absurdsus. 
Kujuteldamatu. 
Et kuni kiim rahuldatud pole, ei ole oluline ei turvalisus, kuulumine, tunnustus ega eneseteostus? Ja sealjuures ei ole iha tegelt iha erineval hulgal kõigi nende ülejäänud asjade järgi? (Turvalisus kui "tema kaitseb mind," võimalik mõlema soo puhul, kuigi enamasti ei oota mees naiselt füüsilist kaitset, vaid emotsionaalset. "Kuulumine" ei vaja seletust. Tunnustus kui "juba see, et tema mu välja valis, on suur tunnustus". Eneseteostus kui "tahan tema jaoks olla oma parim võimalik mina ja see hõlmab kõiki eluvaldkondi".) Ei, himu on lihtsalt himu, konkreetselt seksi järgi.
Ma ei tea, kuidas Masolw mõtles ja tundis, aga see tundub ikka VÄGA hirmus viis olevat, kui tollest ajust sai välja tulla "seksuaalsus on baasvajadus".

Ehk teisiti öeldes: ma olen väga väga ammusest ajast teadnud, et see püramiid on möggga. 
Aga nüüd hakkasin mõtlema, et oot. OOT. Äkki see (püramiid) osade inimeste puhul ikka kehtibki? Äkki isegi enamiku inimeste puhul? (No mitte seksi osa, see on teatud friikide pärusmaa aint.)
Et mulle mitte, nojah. Ma olengi imelik.
Aga äkki päriselt ongi inimesi, kellele kehtib???
Kas sulle kehtib?

Krt ... ise ei viitsi. Akadeemilisus pole minu ala.
Aga need teemad, kuidas neuroerilised on igas pagana mõistuse ja tunnete teemas mastaapselt teistmoodi kui neurotüüpilised: kas neurotüüpilised ja autistid ja ath-d ja ocd-d ja kesiganes veel on milleski kõik-inimesed-on-sellised osas sarnased ka; kuidas üldse sai juhtuda, et neurotüüpilisus on mingi "normaalsus", kui ometi pea kõik inimesed, kes mulle meeldivad ja osad, kes mulle tugevalt ei meeldi, on samuti selgelt neuroerilised ja ma lähedalt ei tunnegi üldse kedagi neurotüüpilist?! Kuidas need sootsiumid nii erinevad saavad olla, kui paljude vahel neist kokkupuuteisikuid on ja kes nad on, mislaadi inimesed? 
See kõik vajaks nii palju uurijaid, et mu meelest võiks psühholoogiateadus järgmised 30 aastat ainult sellega tegeleda ja ikka ei saaks korralikke vastuseid veel. 

Kõik on halvasti v.a. et miski pole halvasti

Mul on vist depressioon. 
Kehal on kombeks sedasi reageerida ja nüüd ta võttis jälle üles, et on halb, kohane on depresseeruda. 
Mis on suht halvale ajale sattunud (sest tsenseeritud), aga samas saan endast aru: oli väga vääga raske periood mul endal, meeletult rabelemist ja ootsin selle lõppu, et noh, tuleb kergendus ja viljad - ja siis need asjad ei andnud midagi.
Ok, andsid liiga vähe. Ei saa öelda, et midagi pold! 
A no phmt oli kogu aeg "ma teen õnnelikku nägu, sest peaksin olema õnnelik selle ja selle ja selle pärast, aga tegelt ma saan end päriselt lõdvaks lasta peale SEDA ja siis tuleb mahe õnnehurm viimaks lõdvaks lastud liikmetesse." 
Ja enam pole midagi oodata, midagi loota, kõik on olnud ja üldse pole parem kui varem. 
Miks, miks ma tegin seda kõike?!

Nüüd oli just õudusuni (millal ma viimati õudusund nägin? sellest on aastaid), kus ei juhtunud mitte midagi õudset. Natukenegi mitte. Aga õudus seisnes selles, et uni oli väga õudne, aga ükski teine osaleja ei leidnud, et midagi valesti oleks. Nad ei saanud isegi sellest aru, et minu jaoks oli väga valesti. 
Selle õudusega ärkasin üles. 

Muidu toimus, et nägin aknast Totorot. Tormasin välja ja samas mõtlesin, et tegelikult ma ei tunne seda korterit, kus ma olin, ega seda maja ja mis värk - aga no koer on õues, kui ta peaks olema sees. Nii et polnud aega juurelda.
Läksin õue ja hõikasin: "Totoro!" Ta nägi mind, aga mitte ei rõõmustanud hirmsasti (nagu enamasti, kui ta ära on kadunud ja jälle mind näeb), vaid hoopis kõhkles veidi ja sörkis pisut vastumeelselt minu poole. 
Tal oli mingi väga edev vest seljas, mida ma iial näinud polnud.
Haarasin kaelarihmast ja tõin ta tuppa.
Wtf, ta on nii kaua kadunud olnud, et keegi on ta leidnud, oma koeraks võtnud, riidesse pannud, ja ma ei märganud??? Küsisin isikult, kes oli vaheldumisi mu poeg umbes neljateistaastasena ja väike õde umbes kahekümnesena, et kas Totoro jooksis tema käest ära v?
"No ta ehmus," vastas ebamäärase identideetiga isik rahulikult. Ma seletasin üha valjeneva häälega edasi, et mismoodi tal on kellegi teise antud rõivad seljas ja puha, aga see ei läinud poeg/õde tüübile üldse korda - ja ma ärkasin õudusega. 

Nii vist ongi. Et mul on väga jube olla, aga keegi teine ei märka seda ja isegi kui ütlen, ei võta tõsiselt. Neil on mingid omad teemad ja ma ei ole piisavalt valjuhäälne, et märgatav olla. 
Või on omad teemad nii intensiivsed, et ma ei paista välja. 

Ok. 

***

Nüüd on jälle parem.
Leevenesid migreen+pudinäplus+jõuetus+maohapperünnak, tegin maitsva toidu ja me hakkame lastega jälle läbi saama. 

Miks me kõik enne omavahel tülli läksime ...
Lühidalt: ma kasutasin ära Tütarlapse siinolekut, mõtlesin, et tema jaksab ja viitsib veenda ning see on selline teema, mis talle töötab. Mina oma vaidlustes Poeglapsega loobun peale 3 lauset ju. 

Nii et püüdsin tema juuresolekul Poeglapsele kohale viia ideed, et "paks" EI OLE hea solvang, see ei ole negatiivne sõna ja kui ta seda niimoodi kasutab, on väga tõenäoliselt inimestel halb. Halvem kui muidu oleks. (Ta kasutab seda umbes nagu lapsed "lolli". "Sa oled paks!" kui keegi halvasti mängib arvutimängu või rumaluse ütleb.)

Mille tulemusena Poeglaps tundis, et tema vastu on gäng, Tütarlaps tundis, et teda kasutatakse ära, ja Poeglaps on nüüd veel kindlam, et "paks" peab solvanguna kasutusel olema, sest vastureaktsioon.

Tütarlaps arvab ikka kirglikult, et "paks" on solvanguna saatanast, ja hakkas nutma.

Poeglaps läks öösel kell 3 teist korda jõusaali (10 paik nad Tütarlapsega koos juba käisid). Enne karjus meie peale.
Ma arvan, viimati karjus ta meie peale mingi ... 9 aastat tagasi?
10?

Aga no - on parem nüüd. Räägime omavahel. Palusin andeks mõlemalt eraldi. (Miks Tütarlaps solvus: ütlesin ka, et teadlikult hakkasin rääkima, kui tema siin on, sest üksi mul ei ole mahvi.)
Poeglaps ei andnud andeks, aga ma tunnen teda - tal on pisikesest peale käinud vihastamised ja solvumised nii, et ta tuleb rahule jätta. Ükskõik milline vabandamine või seletamine ajab ainult rohkem närvi.
Minu vabanduse põhjuseks talle oli üldse see, et ma tema tuju halvaks tegin. 
Mitte et teema oleks vale. 
Nojah.
Aga et Poeglaps oli nõus üldse meiega rääkima, tähendab, et asi on oluliselt paranenud vahepeal. 

Jätame ta rahule.
On juba parem.
Jaksan.

Rähm silmis

Niih.

FB üritus neile, kes fb asju näevad ja tahavad tulla.
Teistele: 21. jaanuar Kirjanike maja Musta laega saalis kell 18.00
Mina, Veiko ja kolm burleskiesinejat. 
Reklaampildi panen ka varsti, aga mitte kohe =)

Muidu:

Nägin und meie ühiskonnast, kus oli kaotatud igasugune transport peale mingite väga spetsiifiliste rööbastel sõitvate oranž-valgete vagunite-rongide. 

Põhjuseks oli mingitpidi kliimakriis, aga sellisel üliteraval moel nagu covidi-aeg umbes. Tollal tuli kodus istuda ja teistele mitte lähemal olla kui 2m, unenäos oli siis otseselt võimatu sõiduvahendeid kasutada. 
Minu uni ei keskendunud sellele, kuidas leiutatakse alternatiivseid transpordivõimalusi, rattad ja hobused jms. Minu uni võttis peamiselt vaatluse alla inimkäitumise. Milliseid inimesi ma kohtasin ja millistes keskkondades liikusin.
Oli suhtumist: "Me pidime kolima! Pooled asjad olid juba pakitud ja nüüd - kuidas sa kolid? Võimatu! Vihkan! Ahastan!"
Samuti oli päris palju: "Nii ongi õige. Ei tohi transpordivahendeid kasutada. Ühtlasi tuleks kaotada ka lasteaiad ja koolid, sest sinna sõidetakse liiga palju kohale ja ei tasu inimesi kiusatusse saata. Suured marketid juba suleti ja poed avati varsti igal tänaval, aga teha on palju." Ehk esines päris suur ja võimukas grupp pühamad-kui-paavst-tüüpe, kes kõiki teisi veel rohkem ja kaugelt üle määratud piiride käskude ees lipitsema sundisid.
Olid sunnivahendid ka. Stiilis "Piimamees enam teile piima ei too, kuni te ikka oma last lasteaeda viite!" - mis siis et lasteaeda minekuks oli vaja vaid kaks tänavavahet kõndida.
Ja siis oli mingi la resistance-laadis inimeste kogum samuti, aga nende viisiks vastupanu osutada oli, et nad viskasid prügi maha. Nägid kedagi prügi maha viskamas, teadsid, et see on piirangute vastu võitleja. Samas nad midagi muud ei teinudki. Lihtsalt viskasid prügi maha.

Ega head lahendust ei olnud =) Kõik olid omamoodi opakad ja ma käisin suuril silmil ringi ja üritasin lihtsalt oma elu elada. 

Eks nii vist on ärkvel ka - ma ei kuulu ühtegi gruppi ja kergitan neist osade peale mõlemat kulmu kõrgele, elan, nagu mulle endale õige tundub, ja ajuti kohtun samalaadi üksiklastega, kellega meil pole päris ühist karja, aga on - midagi. 
Nemad on minu vastu nunnud ja mina üritan vastu ka - aga nad on kõik nii pagana erinevad, igaühe jaoks on vaja individuaalset lähenemist ja vahel keeran nässu. 
Noh, ja vahel on inimesed gruppidest ka minuga nunnud =)

Lisaks: 

mu Tütarlaps saab kahe ja natuke veel tunni pärast 24. Krt, tundub ... ok, tundub ajatunnetusvalemi "praegu-mittepraegu" järgi kui mittepraegu küll, aga kindlasti ei adu ma tema beebiperioodi nii ammusena kui 21-aastane mina praegu endale tundun =P

Maailm käib ringi. ( Sünnipäevast sõltumatult, mul on viimastel päevadel korduvalt kergeid hallutsinatsioone ja imelikku tunnet olnud. 36.9. Ei tapa, lihtsalt hästi - veider.)
Üritus midagi terast öelda ei kanna. 
Võiksin oma veidraid tunnetusi kirjeldada, aga need on veel ebahuvitavamad kui unenägu. 

Autori surm?

Kirjutan seda Led Zeppelini kuulates. 
Ja kuulangi ja naudin ja et nad (no vähemalt Page, teiste osas ma ei tea) keppisid 13-aastasi, kuidagi ei sega.
Või õigemini segab tasemel "kas ma ikka teen enda jaoks õigesti neid kuulates?"
Aga kui mulle naudingut pakub, ega too 13-aastane ju seepärast kannata?
Olgu, kuulan Zeppi edasi.

Kuid see pani mu mõtlema sellele, kuidas igasugused (hei, notsu!) ütlevad, et no - väga ebameeldiv mölakast inimene saab ju luua suurepäraseid asju, täpselt nagu väga tore ja armas inimene võib luua täielikku pahna. Ei saa võtta nii, et autori isik on lahutamatult loominguga seotud!

Aga minu jaoks on. Lahutamatult. 
Sest mina ei põgene maailmast teiste loomingusse. Mul ei ole tunnet, et looming on maailmast väljaspoolseisev, mingi teine asi.
Samuti ei ole mul mingeid tundeid tarbekunsti, moeloomise või kasvõi kulturismi osas. 
Need meediumid ei köida mu tundeid ja seega ma ei hooli neist kröömigi.

Kui aga hoolin, kui mulle mingi asi täiega meeldib, mu tunne seal taga on (nüüd juba eranditult, vanasti oli teisiti) alati: "Oo, ta on nagu mina! Ma saan nii hästi aru! Jaa!"
Ja kui siis selgub, et ta EI ole nagu mina, oleneb, kas need asjad on NEED asjad, miks ma tema loomingut armastan, või mingid teised. 
Ja kui väga see looming minuga räägib.
Mul ei ole mingit raskust Woody Alleni filme enam mitte vaadata, sest mulle on filmid kui kunstivorm üsna ükskõik ja miks siis vaadata kellegi töid, kes on ilge? Filme on musttuhat!
Mulle meeldib, mida Tove Jansson pildiliselt jutustas, aga no - ta oligi tore inimene, dohh. 
Samas on mul väga lihtne Picasso oma maailmast eemaldada. Ma ei kaota tema töid oma elust välja võttes midagi. Jaah, mõni asi meeldis mulle, aga miski ei murdnud mu südant. 
Phuhh! Ja läinud.

Kunstialadega, millega mul päris tugevad tunded seotud on, on veidi teistmoodi. 
Olgu, Marilyn Mansoni viskasin kõigist oma pleilistidest välja, aga ta ka lihtsalt meeldis mulle, mitte ei paisanud mind kummuli tunnetekeerisesse, millele on raske nimegi anda. Mul ei olnud temaga seoses reedetud olemise tunnet, vaid lihtsalt mõnetine pettumus. 
Ja no tõesti, ega ta tervet inimest teeselnudki. Ta oligi avalikult haiglane ja jube, rõhutas seda ekstra. Et ta päriselt tegigi inimestele halba ... olgu, ma ei kuula teda enam.  

Frank Herbertiga oli raskem, aga kuna ma juba enne olin otsustanud, et ainult "Düün", mitte mingeid järgesid, iu, siis nüüd ongi minu jaoks "Düün" imeline, kõike muud, kaasa arvatud Herberti isikut, ignoreerin.

Aga Gaimanit loeksin phmt ikka, kuigi ei reklaami seda/teda kuskil.
Zeppi kuulan ikka. 
Sest sõnum, mida ma varem sain, oli: need Zeppelini  tugevad tunded on nagu minul ju! See vaikus ja endassematmine, millest Gaiman palju räägib, ja kuidas see põimub samas hirmsuse ja vaprusega, on mulle ka nii omane. Oh, nad räägivad minuga nii otse!
Nüüd loen/kuulen neilt, et ka pervertidel ja lapsekeppijatel on tugevad intensiivsed hüljatustunded, väsimus, valu ja rõõm, põletavad igatsused ja soov puhata, pimestav joobumus ja valu-valu-valu kõigega segamini ja vaheldumisi.
Tunded on olemas nendes ja minus.
Inimesed on inimesed.
Kui asi kriiskab minuga tundetasandil kaasa, ma võin autori mölaklusega leppida.
(Pealegi pole Page kogu Zeppelin.)

Aga.
Kui looming kõneleb minuga veidigi vaiksemalt; lihtsalt räägib, mitte ei röögi, teen nagu Marion Zimmer Bradleyga. 
Üritan unustada kõike, mida olen temalt lugenud ja kui miski meelde tuleb, on hirmus. 
Lukanjenko olengi peaaegu unustanud. Kuigi tema raamatutest ei tule ka nii jälke asju meelde.
Steinfeld on meeles, aga ei, EI. 
Ei, isegi "Tiigrikutsut" ei meenuta! (Uskumatu, aga mul õnnestus isegi pealkirja trükkides mitte mõttes ümiseda. Olgu, eks mängiv Zeppelin aitas kaasa.)

MisMÕTTES saab looming mitte autoriga seotud olla? Mul ei tule meelde ühtegi raamatut, mis oleks korraga hea ja samas ei räägiks oma autorist.
Hullem, isegi halvad raamatud räägivad enamasti autorist, tema vaadetest ja väärtushinnangutest. 
(Jaa, inimesed on lollakad. Kohati päris hirmsal moel - Coelhot peetakse ikka veel paljude poolt heaks kirjanikuks???)

Muusikaga on veel äärmuslikum. See on nagu luule ju - tuleb inimese seest ja kui kanali leiab, läheb ka otse sisse. Hea muusika tegemiseks peab olema vähemalt natuke hull, verd peab jooksma ja kirg peab märatsema - isegi kui märatseb vaikselt ja akustilise kitarri saatel.
Kui tunnet ei ole, ei olegi midagi.
Kui äratundmist ei tule, ei olegi midagi olemas, mis töötaks.

Aa, on hulk inimesi, kellele meeldivad meisterlikkus ja käsitööosavus ja perfektsed proportsioonid ja kompositsioon ...
Ma ei tea, kuidas teie kunsti tajute. 
Mina tajun enda moodi.
Minu jaoks on autor ja looming lahutamatult seotud.

Veel üks binaarne opositsioon

Mõtlesin järele. 
Vaata, ma ütlesin, et minu arust suurim voorus on julgus. 
Aga tegelikult ei ole. 
See julgus, mida ma hindan, on ju lihtsalt teise asjaga kaasa tulev omadus.
Suurim voormus, mida ma üle kõige hindan, on kirglikkus. 
Jah, kirg millegi suhtes on see, mis paneb inimese jaburalt käituma, Mitte julgus pole see, mis valitseb. Kirg paneb unustama enesealalhoidu, mitte hoolima hoiatustest, mootorrattaga kihutama või öö otsa hullunult teste läbi viima, viskama end "paha poisi" kaenlasse, tahtma, tahtma, tahtma nii, et see ületab kõik muu.
(Nt last, onjo.)

Argus, mida ma põlgan, on kire puudumine. "Oh, mõistlik on teha niimoodi, nii ongi hea ja õige, küllmaolentublijaarukas".
Ja inimesed, kes tulid mulle rääkima, et ikka hea paarissuhe ja majanduslik kindlustatus peab lapse saamiseks olemas olema ja mu tervis ei võimalda mul last kasvatada, ma ei saa ju endagagi hakkama, pälvisid mult ainult jälestuse. 
Miskuradipõhjused need on, kui ma tahan?! Tervis? Kahekesi on kergem? Emake maa, kui ebaoluline! Kui oleks vaja endale auk jalga uuristada, sest lapsel on tarvis, ma uuristaksin endale kasvõi naelaga augu jalga, mitte ei hädaldaks, et oi, valus on, kas ikka teisiti ei saa, oi, miks ma pean.
Kui on vaja, ma teen. Sest on vaja.
"Te tunnete sõnakest "peab"? Sellega teeb palju ära."
A. Dumas, "Kakskümmend aastat hiljem"

Aga kirel on ka must pool. 
Samuti mulle väga tuttav. 
Valu. 
Kehaline valu, vaimne valu - mingit vahet pole. 
Kuni valu on väike, võib ignoreerida. 
Kui on suur, ei ole ignoreerimine võimalik. 
"Lihtsalt mõtle rõõmsaid mõtteid!" Oi, vennas, kui palju ma seda proovinud olen. Ei. Toimi.
ÜLDSE.

Kogu mu elu on valu ja kire vahel tõmblemine. 
Miks ma teen asju, millest ma tean, et 87% on tõenäosust, et saan migreeni? Sest ma tahan, sest on vaja, sest kirg on kaugelt tugevam kui ettevaatus.
Miks ma alati loodan ja võtan ette igas eluvaldkonnas, kuigi tean, et alati saab vastu hambaid, alati hakkab millalgi väga valus?
Ma ei ole väga ettevaatlik. Ja kuigi ma ettevaatajaid otse ei põlga, ma ikka jälgin neid nagu võõrliiki. Mis värk on? Kuidas niimoodi saama? MisMÕTTES sa ei tee, mida tahaksid, sest ohtlik?!
Muidugi on ohtlik.
Elada ongi ohtlik. Mis sa üritad elusana elust välja pääseda v? Hea küll, see on võimatu, aga ka: MILLEKS?! Kus kasu on?!

Sellest, et pärast on valus, parem ei tee, veel saan aru. Ma ka ei tarbi alkoholi välja arvatud erilise juhmuse momendid. Sest noh. Väga tõenäoliselt vallandab peavalu. 
Aga neid erilise juhmuse momente ikka leidub. Äkki ei hakka pea valutama, äkki hakkab veel toredam! Proovin.
Aga saan aru neist, kes ei tee.
Kuid "oht elule"?
Mis krdi argument see üldse on? Ma tahan seda teha! Ma tahan elada intensiivselt, mitte hästi kaua. 
(Kuigi ma kardan, et elan kaua. Kõik mu kehalised hädad on piinavad, aga mitte miski neist pole elulühendav. ja meie perekonna naised kalduvad väga pikaealised olema.) (Miks mu arust enesetapp ainus viis oli - ma olen nii kaua üritanud juhuslikult surma või vähemalt haiglasse saada, et kaotasin täiesti lootuse, et see minuga kogemata juhtuda võiks. Kas enestapp või pean 94 välja vedama.) 

Kui inimene TAHAB, miks teda peaks pidurdama idee, et selle ahvatleva millegi pärast võib surma saada või surmale lähemale liikuda?
Mingil määral mind pidurdab, et teisi ei tahaks tappa. Kui ma autot juhiksin, peaksin piirkiirusest kinni.  Ja koroona ajal kandsin maski ja hoidsin ühistranspordist eemale. Mitte enda pärast, kuid äkki olen nakkuse saanud ja levitan seda habraste kaaskodanike seas?
Aga üldiselt pidurdab ka oht teistele mind vähe. Bussis turvavööd kinni ei pane, sest mul hakkab sellega rohkem iiveldama. 
Kui juhtub avarii ja ma kellelegi näkku lendan, nii et ta mu keha all kaelaluu murrab, kehvasti küll.
Ma ei hinda elu eriti kõrgelt. Teiste omi kõrgemalt kui enda oma, ent väga kõrgelt mitte. 
Surm on kannatustest pääsemine. Hea asi.
Et ta võibolla ei sure, vaid jääb halvatuks? No see võimalus on, aga - kui mitmes bussiavariis ma seni olnud olen? Busse, mis avarii teevad, on vähe. Ja siis peaks veel eriliselt viltu vedama, et ma kellelegi otsa lennates ta halvatuks jätaksin. 
Nii väike tõenäosus, et sellepärast küll iiveldust kannatada ei viitsi.

Aga jah - kirg defineerib minu jaoks inimese. Isegi kui see pole suunatud kirg, vaid lihtsalt põletab seestpoolt, ikka on kirg.
Need seestpoolt põlevad inimesed on nii kurvad vaadata - ja nii kaunid. Aidata ei saa, ainult kaasa tunda. 
Ma mäletan seda olekut. 
Kogu aeg valus. Kogu. Aeg.

Aga kui inimeses kirge ei ole, miski ei tõmba, miski ei tõuka, ta polegi mu silmis tõsiseltvõetav inimene. Mingi kerge rämps. 
Iiii-gav. 

Magusvalus

Nägin õudusund.
Lühike kokkuvõte: minu lapsepõlve maakodu. Mingid vastikud nürimeelsed noored trügisid sisse, sellised hilisteismelised. Mu "nojah, olgu" peale neid tekkis kuidagi juurde. Esialgse kahe tölli asemel  oli toas kaheksa või nii. Noored isased hakkasid pealetükkivalt ligi ajama juba siis, kui neid ainult kaks oli. Hiljem enam mitte ei meelitanud väga halvasti ja rohmakalt, vaid ikka "kuule, sa ju tahad" ja mingid tüdrukud seisid kõrval ja absull ei mõelnud, et poiste poolt kuidagi halb käitumine. 
Hakkasin nendega plõksima, et kerige minema, mina teid siia ei taha, ja nats kartsin oma laste pärast sealjuures. Väike Tütarlaps, umbes kuuene, oli sealsamas, Poeglaps oli koos temaga ja mu vennatütar samuti. Kuna keegi neile otseselt kallale ei läinud, läksin võõraste noortega vägivaldseks. Isegi imestasin, et neid on ju nii palju, kambakesi koos oleks nad must jagu saanud, ent kuidagi tuli korraga tegeleda ikka ühega. Täpselt ei mäleta, mida ma just tegin, aga kuna see oli teise korruse korter, viskasin neid viimaks (mõlemast soost) aknast välja. Surma nad ei saa, aga aknast sisse ka ei roni. Üritasin vahepeal politseisse helistada, aga ei saanud kätte.
Viimaks olin kõik välja visanud ja sain helistatud. Ent selle asemel, et politseiga ühendust saada, oli liinil keegi tüdruk, kes meenutas, et väike Poeglaps, muide, on nende käes.
Unenäos tuli ülitugeva emotsioonina, kuidas olin lissalt ära unustanud, et poeg nende käes on. Tuli meelde nagu kosk. Olin tolle hetke tunnete järgi (meeletu süütunne, meeleheide, ahastus, kuidas seni olen kõik valesti teinud) otsustades seda tegelt teadnud.
Aga unustasin ära.

Kuidagi olid Tütarlaps ja vennatütar ka kadunud ajaks, kui ma kõne tegin. Ilmselt samuti purjus idiootsete noorte käes, kes üldse aru ei saa, et inimestele ei tohiks halba teha.

Mingil määral saan aru, miks see uni tuli.

Käisin üle päris mitme aasta jaanipäeva tähistamas. Ühe oma lemmiknaisega tema maakodus. Tal on kahenädalane väike tütar.
Hoidsin beebit süles ja mõtsin korraga, kui ebamaiselt nunnu ta on ja kuidas ei kunagi, ei kunagi enam saa ma enda beebit hoida.

Siuke magusvalus tugev emotsioon.

Ma hoidsin teda ikka kaua.

a) mulle meeldis ju.

b) Mul on ka meeles, kuidas nii krdi kergendav on olla vaba pidevast lapse kaasas tassimise koormast. Jah, ok, too lemmiknaine ei ole üksi, ta mees on täiega adekvaatne isa, aga minu mälestused on minu omad ja noh - täiega adekvaatne meie mõistes, kes me oleme igasuguseid näinud, tähendab ikkagi, et kui naine ütleb, et võta tita, mees võtab, aga ega ta siis ise ja omal algatusel.

Vastsündinud beebi on nii kerge. Olin unustanud. Ok, mitte et see "kerge" ikkagi käsi tunni möödudes ära poleks väsitanud, aga esimene emotsioon titte sülle saades oli: "Nii kerge!"

Ja pisikesed kõrvad ja varbad olid mul meeles, aga see, kui väike ja samas täiesti keel-keel tal on, kui väike on see haigutav suu, oli kummastav ja imeline.

Ei iial iial enam.

Must ja valge

Ega ma vist ei peaks kirjutama.
Sest jäin haigeks (loe: dramaatiliselt halb meeleolu kohe) ja meestel mu elus on ka halvad ajad enamjaolt, nii et olen poputamata, patsutamata ja veidi pahur.
Naistel ... krt, naistega ma ei pea sellist ühendustki, et läheks neile kurtma, et sitt on olla, räägi minuga.

Mis on tegelt natuke veider. 
Et nendega on mul "no peab ikka olema mingi Päris Asi, mida kurta," ent meestega pole sellist piiri. 
Ei ole alati nii olnud, mul on olnud igapäeva-naissõpru ka. 
Aga PR on kõik nad kadunud. Ei saa isegi öelda, et jätsid mu maha - ühe jätsin ise ka. Provotseerimatult. Ta ei öelnud mulle ise enne midagi halvasti. Nii et ma ei loobunud tast seepärast, et ta spetsiifiliselt minuga halvasti oleks käitunud, vaid "mulle käib pinda, mismoodi ta on" ehk minupoolne autisti diskrimineerimine. 
Ta ei saa parata, et ta on nagu on. Ja ma ei arva, et ta halb inimene oleks. Aga kui mul on tema seltskonnas enamus aega ebamugav, ilmselt ei tasu end sellesse alailma suruda lihtsalt seepärast, et phmt kena inimene?
Väga selgelt kasuistlik otsus. 
Ma sedasi inimestega suhtlengi. Kui mul on selle inimesega oma elus parem olla kui ilma = suhet tasub hoida. Ja kui ei ole, ei tasugi. Et ta on mu lähisugulane? 
Mis see asjasse puutuma peaks?
Oh miks, miks ma alles nüüd sellest aru saan ... kui palju vaeva oleksin ma vanaema oma elust välja lülitades kokku hoidnud!
Aga ta on surnud, nii et targem olemisest pole mingit abi =P

Nojah, aga nüüd on mul mõnevõrra halb.
Enne oli hullem, ent kui mulle öeldakse, et ei jaksa rääkida, ma võtan kohe maha selle, et spetsiifiliselt minuga ei jaksa, just mina olen ebameeldiv väsitav tüütu ühik, ja siis põen 17 korda vähem.
Ta on väsinud, mitte et ta on minust väsinud.

Sest samas: kui ma olen haige, hakkan põdema kõige üle, mis võimalik, ja mõnede võimatute asjade üle samuti. Mul on isegi fantaasiad, mis välja võtta siis, kui eriti halb on. Kui te nüüd arvate, et need on mingid toredad lohutavad asjad, siis panete küll mööda. Need on stiilis "mu kallid inimesed on mu ees postide külge seotud ja ma võin vabaks lasta kolm, anda valutu surma veel kolmele ja ülejäänutega läheb halvasti". Ja siis ma vaevlen ja piinlen ja ahastan, sest mida ma saan teha?
Isegi kui kolm ja kolm on määratud, ma saan kiirelt söösta ja noaga tappa vast ühe veel. Ideaalis kaks, aga ma ei tea, kas ma olen nii kiire. 
Väga halb fantaasia. 
Õnneks tuleb ette ainult siis, kui on igatmoodi hästi paha. Normaalolekus mina - isegi halvas normaalolekus - päris nii hullult masohhistlikke mõttemänge ei mängi.

Mitte et teistsuguseid ei mängiks. 
Milleks mul pea siis on, kui mitte selleks, et kogu aeg mõelda?!
Ma ikka ei saa aru inimestest, kes mõtlevad ainult sellest, kas vaja leiba osta ja millised tabelid töö jaoks ära täita ja kas seraalis J ütles tegelane K tegelane O-le seda lauset pilkavalt või siiralt.

Kuigi krt teab, vbla ei mõelda isegi selle viimase üle. Kohe jäi kindel mulje ja mis seal enam oletada. 
Kui kitsastes ringides paljud inimesed mõtlevad, hämmastab mind ikka veel maapõhja.
Ma lissalt ei saa aru. 
Tundub nii ... veider. NIIII veider. NIIIII-IIIIIIIIIIIII-IIIIIIIIIIIIIIIIIIII.
Aga erinevalt nii mõnestki neuroerilisest tuttavast pole ma iial soovinud, et oskaksin olla lihtne inimene. (Tähenduses "ei mõtesta kõike, ei korja endasse kannatusi, mida ei pea, rõõmustab maitsva sarvesaia ja kurvastab oma koera surma üle, loogiline ja lihtne.") (Kuigi samad neuroerilised on ka soovinud lollid olla. Otsesõnu. Sest nii palju kergem oleks elada!)
Sest see ei oleks ju enam mina.
Mina ei saaks olla lihtne inimene. Ja olla mitte-mina? Heh.
Sama, mis suitsiid.
Aint ilma konkreetsuseta.
Ma olen konkreetsuse suur fänn, muide.
Jah või ei. Mitte "ma ikka ei tohiks suitsedada, peaks maha jätma" ja siis valguda välja suitsu tegema. Krt, otsusta ära!

Ja noh. Sama asja teine tahk on, et olen kategooriline - mulle meeldib või ei meeldi, see on ok, see ei ole ok, parem õudne lõpp kui lõputu õudus. 
Jah, olen küll.
K ütles, et kõige kategoorilisem inimene, keda ta teab.
Minu maailmas ei ole halle varjundeid. Kõik on kas must või valge. 

Mispeale on muidugi vaja panna pilt, mida ma pole tegelt veel isegi välja ostnud ja tuleb eel-pisi-kohendamata-variandis. Aga mustvalge hallide varjundite pillerkaariga pilt, kus ma endale meeldin ja kus mul pealegi on ees prillid!
On vaja. 

Pildi tegi Anna Meurer

Uus või vana, kukk või kana

Ma olen veits solvunud, et Katarina mind ei loe, aga samas: ma KAKS korda lakkasin ka teda lugemast ja korra teadustasin seda siin valjusti, nii et ei tohiks nuriseda. 
See on lihtsalt sissejuhatus postitusele, mille taolisi ma olen juba varem ka teinud, ent Katarina post meenutas jälle, piisavalt aega on ka mööda läinud ja nüüd on mul tunne, et äkki see on mingi ... maailma- ja endataju värk üldse? Vbla saab isegi kuidagi mu igikestvat depressiivsust sellega siduda? Või ei saa ka, mul vähemalt ei tule pähe, kuidas.

Igatahes.

Mul ei ole tunnet, et poleks juhtunud seda, poleks juhtunud ka toda ja siis ka mitte toda jne.
Mul on tunne, et ma olingi kogu aeg umbes sellist asja otsimas ja kas ma sain lapse just konkreetselt tolle või mõne teise mehega, läksin õppima semiootikat või oleks läinud eesti keelt ja kirjandust, ei ole põhiosas oluline. Elasin vahepeal Annelinnas, siis Supilinnas, siis Lasnamäel, siis Türil, nüüd Keilas .... pisiasjad, pisiasjad. KEA purustas mu elu? (1997 lõpu peatükk on temast.) Jah, purustas küll, ta oli ikka VÄGA hull variant - aga ma olin ka väljas selle peal, et leida kedagi, kes mu elu purustaks ja et see oli just tema ... mõnes mõttes läks niigi hästi. 
Vähemalt ei olnud ta rumal, lollusest rääkimata. 

Mina olen ikka mina. Et ma sain rongis kokku Tütarlapse isaga või armusin Poeglapse isasse ja tolle naine läks väga sobivalt minema, ei ole nagu üldse olulised asjaolud. Poleks olnud need mehed, oleks olnud mingid muud. Et ma K küljes ripun? Ma ilmselt ripuks samamoodi ükskõik millise isase küljes, kes on nägus, intelligentne ja ei taha mind. Ma olen sedasi rippunud Rongimehe küljes ja selle küljes, keda ma ei tohi nimetada, sest lubasin talle, et temast ei kirjuta.
Ma olen selline rippuja.
Poleks Totoro, oleks mõni teine koer. Kuigi tema nimi oleks ilmselt ikka Totoro.
Kui ma ei elaks siin, elaksin kuskil mujal.
Et mingis teistmoodi maailmas oleksin kunstliku viljastamise või mõne meeleheitliku seksi järel lapse saanud, ei muudaks IKKA midagi olulist. 

Mina olen mina. 
Jah, vat Rong - ma hästi ei saa aru, kes ma oleks, kui ma poleks rongi alla läinud. Kuid et oleksin läinud ja oleksin surnud? No siis oleksin. 
Ma ei saa tunda maailmu, kus oleksin surnud.
Ma ei tea ... ma ei näe seda saatuseniitide jooksmisena. Ma näen, et ma olen mina, teen selliseid valikuid, nagu mina teha saan, ei saaks olla keegi teine kunagi. 
Sest ... ma olen mina. 

Kas tuleb tuumarünnak või ettenägematu hea asi (ma ei saa kirjutada "loteriivõit," sest ma ei osta lotopileteid), kas me kirjutame K-ga veel ühe raamatu või mitte, kas ma adopteerin kellegi või ei saa sellest asja - ma olen mina. 
Miski oluline ei muutu. 

Tõusin öösel voodist ja kirjutasin selle

Vahel tuleb meelde. 
Täna tuli meelde. 
Mõtlesin, tundsin, tundsin, t u n d s i n. 
Kui pingutuse järel läheb ootamatult hästi, on niiiii-iii imeline olla. 
Ja seda juhtub niii-iii-iii harva.

Sest pingutuse järel ma ootangi tasu ja kasu, ma ootangi, et läheks hästi. Ootamatult hästi selle peale peab ikka päriselt ootamatu olema.
Inimesed käituma endale ebatüüpiliselt imehästi minuga.
Makstakse raha viis korda rohkem, kui arvasin. 
Mu peopesast hakkavad kasvama lilled kiiresti nagu filmis.
Phmt kui K avaldaks indu minuga magada ja ma jääksin nüüd veel rasedaks, see oleks ootamatu hästiminek. 

Aga kuitahes palju ma ka pingutan, sada või tuhat imet ära teen, enamasti IKKA ei lähe isegi tavatasemel ja oodatult hästi. K ei taha mind, elan kuidagi ära, ent kerge ei ole ja Müürileht maksab honorariks 88 euri ja ulmeantoloogia 150 miinus tulumaks.
Kusjuures ma olen veel tänulik, sest saaks ka halvemini. K võiks minuga mitte suheldagi tahta. Ulmeantoloogia väljaandmisel võidaks leida, et mu töö pold piisavalt hea või ma lähen lihtsalt meelest. Müürileht võiks mult mitte artiklit küsida ja kui ma ise saadan, selle tagasi lükata, nagu nad eelmise lükkasid.
Kuitahes kaheksaks ja kringliks ma ennast keeran, pooltel kordadel ei lähe ka pingutades ÜLDSE hästi ja et läheks ootamatult hästi ...

....

........

Vat seepärast ma ei saa ka aru sellest, et unistused võivad täituda.
Nagu - see teebki ju neist unistused, et nende täitumine on nii ebatõenäoline, et seda nagunii ei juhtu. Ma ei ole KUNAGI unistanud romaani väljaandmisest või kirjandusvõistluse võitmisest või korralikust püsisissetulekust. Ma olen unistanud loteriivõidust, et keegi kingiks mulle maja, et minusse armutaks inimese poolt, kellest ma seda tahan, nii et tükid taga, rääkimata päriselt ebatõenäolistest asjadest nagu universumide vahel rändamine, kõikide haiguste ja vigastuste ravidasuutmine ja et kõik, kellest ma seda soovin, armuksid minusse. Jaburalt, meeletult, endale kuitahes ebatüüpiliselt. 

Unistused on olemuslikult mittetäituvad. Unistada romaani väljaandmisest on minu arust täiega arutu - tee plaan, kirjuta ja anna välja, taevas küll! Ole visa ja nagunii saab. Selleks pole isegi teab-mis-hea vaja olla, piisab sellest, et kas maksta ise raha või siis mitte olla agressiivselt halb.
Aint visa olla on vaja. Mitte lasta end esimesest tosinast äraütlemisest pelutada.
Muuhulgas kulka omadest.
Või siis lasta end pelutada, saada rõvedalt haiget, tunda, et olen mõttetu inimene, kes arvab endast liiga hästi, aga ikkagi uuesti üritada, sest midagi muud ju ka ei oska nagu mina. 
Olen ise seda visaduseks nimetanud, mis mus on, aga see vist ei ole visadus. See on lootusetus: midagi muud ma ei oska kui ema olla ja kirjutada, ma siis annan endast kõik nendel rinnetel.
Ok, suht ilus olen ka. Mitte ilusam kui enamik, aga pärast adumist, et ilu juures põhiline on hoiak, olen õppinud end sedasi esitlema, et peetaksegi ilusaks.
V.a. mõned. 
Muuhulgas K. 
Ma nägin paari päeva eest unes, et ta ütles mulle, et olen väga ilus. Isegi unenäos mõtsin, mis toimub, mis juhtus, miks ta endale niiiiiiiiiiiiii ebatüüpilist asja ütleb. 
Siis ärkasin üles ja no selge. Kuidas ma juba unenäos ei taibanud, et see peab uni olema. Häh. 

Ja jah, jah, jah. 
Kui ma noor(em) olin, ma lootsin sellele, et need ebatõenäolised head asjad viimaks juhtuvad, vaja aint ära oodata. Pojaisa loobus minust? Ma näitan talle, kui imehea naine ma olen, nii et ta hakkab mind nii hirmsasti tagasi tahtma, et lihtsalt ei saa eemal olla. (Mis teatud tasemel isegi juhtus, aga see tase ei olnud mulle piisav - kui ta saab tagasi tulla ja siis jälle ära minna, tagasi tulla ja taas kaduda, ilmselgelt ma ei ole tal mitte kohutavalt naha vahel, vaid kedagi paremat lihtsalt ei paista.)
Rongimees on oma naisega õnnelik? Väga hea talle, jee! Ma ootan, kuni enam ei ole, täiesti taltsalt ja rahulikult, lihtsalt kui aeg tuleb, olen valmis. (Aeg tuli maa ja mere pealt ja te teate, kuidas asi lõppes. Selgus, et ta ei armasta mind naisena, mis oli tühiasi, aga ka inimesena mitte piisavalt, et lihtsalt hell ja arvestav olla, ja see oli mulle kõige ots.)
Ma ei suuda meessuhteid pidada - aga lapse, uue lapse võin ju ikka saada! (Mis ei ole juhtunud ühelgi viisil.)

Ja möödunud kuudel ma vahel mõtlesin, et huvitav, mul ei olnud ju nooremana sellist absoluutset "ma võiksin kohe surra, nagu ... 10 minuti pärast, ma oleks ainult rõõmus"-tunnet. Mis mul on praegu ja oli möödunud aastal ja ülemöödunud aastal. Kuigi praegu mul ei ole isegi aktiivselt halb - nagu oli näiteks möödunud aastal, ossajutt. Suht hea on isegi. Loogiliselt suht nii hea, kui saab - mul on rohud peal, lastel on elus hästi, mingit katastroofi ei paista, mul on raamatuhonorar käes, nii et saab osta isegi head jäätist (kuigi allahindlusega), pea valutab ainult mõõdukalt, K on minuga tore, loomad on terved. 
Ma ei saa aru, miks ma ikka igal õhtul mõtlen, et tegelt võiks öösel surra, oleks nii tore.
Ent alles täna pärast seda eelmise postituse äratatud mõtterida taipasin, et aa.
Muidugi. 
Varem ma ikkagi lootsin, et läheb hästi. Et juhtuvad ootamatult head asjad kunagi kuidagi.
Nüüd enam ei usu. Nüüd tõden, et ei juhtu. Elu on normaalne ja inimesed käituvad nii, nagu neile tüüpiline ja oodatav on. Kui keegi on minu vastu ootamatult hea, piirdub see ikkagi pisikeste asjadega stiilis väikesed annetused kontole või mulle kohvi ja sushi väljategemine või trammisõit või maksimaalselt (Kader lõi kõik üle) mu raamatu oma kirjastuse alt väljaandmine.
Aga keegi ei kingi mulle maja ega oma hinge.
(Või noh ... millegipärast kõigil neil kolmel korral, kui mulle on hinge pakutud, olen röökides põgenenud. Ma millegipärast tahan ainult nende hingi, keda mina tahan - teised võivad oma hinged endale hoida.)

Ja kui ei tule elus neid absoluutse õnne momente, kus kõik on täiuslik ja parem veel, kus ma end rebestan ja vaevlen ja purunen tükkideks ja siis läheb ooooootamatult hästi, keegi korjab need tükid üles, liimib õigesti kokku ja kiidab, kui vapper ja tubli ma olen, ma ei näe, et oleks üldse mõtet elada. Näha vaeva ja verele kaapida küüned, et laevalael püsida.*
Ma tahan, et läheks HÄSTI, mitte et midagi ei oleks halvasti.

Ja selle mõtte varjus korraks lootsin. Mõtlesin, kuidas oleks, kui K PÄRISELT mulle ütleks, et ma olen väga ilus. Ma jutustasin talle sellest unenäost, ta võiks ju mõelda, et heh, ta nii väga tahab, et näeb seda isegi unes, ma ütlen talle. 
Ta ostis mulle täna kohvi ja sushit. Ja ei öelnud midagi. Oli väsinud ja ei tahtnud mind eriti isegi koju ära tuua, aga kui ma ütsin, et olen üpris katki, muidugi tõi. Mis tal muud üle jäi, ta on kena inimene ja kursis sellega, et ma väsin sageli hirmsasti ära. 

Nüüd on mul kohutav olla. Sest ... sest ma ei lootnud ju isegi paljut. Mitte et ta NIISAMA mu ilu kiidaks, sellest rääkimata, et mind tahaks või midagi. 
Aga ei. Ikka liiga palju. Inimesed on, kes nemad on. Elu on normaalne. Midagi erilist ei juhtu - peale selle, et ma rongi ees käimisest hoolimata ellu jäin.

Ma ei saa aru, miks seda elu elada. 

*Joel Sang kirjutas luuletuse kunagi. Ma ei leia raamatut ja guugel ei aita ja mu mälu tõrgub. Kuskilt on vist veel midagi puudu, kuigi olen erinevate mäluparanemiste toel juba kolme kohta parandanud.

Harva kui laev räägib maaga
pigem peab taevaga nõu
kui enam ei tea ega oska,
näiteks tunneb, et üle jõu
on tormiga pusida.

Kas on veel vähegi lootust
Kas tasub veel näha vaeva
ja verele kaapida küüned
et laevalael püsida?

Torm virutab vastu kõrvu
ja näkku lajatab laine
ja viimati kärgatab taevas:
"EI TOHI NII KÜSIDA!"

Läks radari alt läbi

Mida PAGANAT?!
"Kuningatele" on jumalast pikk, põhjalik ja põnev arvustus kirjutatud Õhtulehte 2018, aastal ja ma pole märganud?!

Olgu, ka oma nime jutumärkides guugeldamine ei anna nähtavasti ülevaadet, mida su kohta netti kirjutatud on. Miks ma selle arvustuse leidsin? Sest läksin guugli pealt DuckDuckGo peale üle. Mitte et see parem oleks, aga on teistsugune. Lootsin leida üht fanfici (mida ikka ei leidnud) ja siis jätsin peale, sest miks mitte. 
Täna panin oma nime sisse. 
Miks ma ennast aegajalt ikka otsingusse panen? Sest kui ma leian midagi positiivset, saan laksu dopamiini ja hea tunne on. Ja ma ju ei tea, millal ma nt Müürilehe sisukorras korraga nähtav olen või et Prima Vista tõlkis mu enesetutvustuse inglise keelde, nii et see kõlab korraga palju ehtsamana. 
Praegu sain laksu dopamiini. Aga jahmunud olen ka. See on nii vana asi, teisest elust, mil ma veel lootsin oma kehast last saada ja puha! 
Täiega üllatas. 

Muidu on nii, et sain oma prillid kätte. Tähed on palju selgemad silme ees, aga need krdi prillid vajuvad kogu aeg ninaotsale. Et ma näen nendega välja nagu pensionil kooliõpetaja, ei ole väga suur probleem. Aga et nad ninaotsale vajuvad, on. Väidetakse, et sangu saab painutada ja kui ma nendega poodi tagasi lähen, tehakse paremaks. 
Loodan sellele. Alternatiiv on hankida uued prillid, aga kuidas krt ma teadma peaksin, et need jälle ninaotsale ei vaju? Ma pole mingi prilliteadlane, et korraks proovides aru saaksin. Krt, mul pole viiimased 25 aastat isegi päikeseprille olnud! Ma ei oska.

Ja väsimus on ikka minuga. Ei näita lahkumise märke. Valmistasin oma aruga kulmuvärvi ette (see tähendab värvipasta ja kinniti segamist). Panin pudelid kappi tagasi. Tahtsin segu segama hakata, aga kausikeses oli aint kinniti.
Panin saia röstima. Meil on röster veits katki, miska ta ei lülitu välja määratud ajal, vaid palju hiljem. Üldiselt pole probleem saia valmimisel pistik lihtsalt seinast välja tõmmata. Seekord muidugi unustasin, kuni sai suitsema hakkas.
Ma ei suuda isegi unenägusid narratiivselt näha. Tänane:  Olin mingis arusaamatus vanas majas, kus sebis ringi arusaamatu hulk aruraamatuid inimesi, palju erinevaid kasse ja koeri, vahele eksämm-muumimamma, tema tütar, minu tütar ja Totoro. Ma olin nii väsinud, et ei teinud midagi peale üritamise aru saada, kes on kes ja keda ma tundma peaks. Minestasin end vahepeal magama ning eksämm-muumimamma ajas mind jalule, et mine ikka voodisse, kes see siis esikupõrandal magab.
Mispeale ekslesin majas edasi ja ei leidnud ikka mingit voodit kuskilt. 

Ausalt öelda on tekkinud kahtlus, kas ma Prima Vista ajaks ärksam olen. Aga no - kui ka ei ole, hea uudis on, et mu peavalu on ibukaga kontrollitav, nii et see ei tapa mind ilmselt ikkagi. 

Uned ja ulmad

Nagu teab iga viisakas uhhuu-inimene, psühhoanalüütik või koguni mõnigi niisama mõtleja-arutleja, on unenäod põnevad, täis inimese sisemist tarkust, tunge ning eluvaadet. Unenäod on tähtsad!

Mul läks kohutavalt kaua aega - me räägime siin aastakümnetest - et saada aru: ei, unenäod EI ole nende meelest üldse tähtsad, kogu sellest retoorikast hoolimata. Sest kui minu jaoks on unemaailm oluline: kuni seal on hea olla, võib ka päevamaailma välja kannatada, unenäomaailmas sündiv on emotsionaalselt palju olulisem kui hommikusöögi tegemine või nõude pesemine, unenäomaailm hõlmab ligi poole kogu maailmast ja loeb üleni, siis nende jaoks on unenäomaailm mingi ärkvelmaailma peegeldus, lisa, ettekuulutaja või järelanalüüsija. Lihtsalt mingi ripats selle maailma küljes, mida teadvel olles kogetakse. 

Minu jaoks on unenäomaailm päriselt tähtis. Mitte viis ärkvelmaailma läbi töötada vms, vaid aeg ja koht, kus ma elan sama palju, kui elaksin need tunnid, tehes asju, mida teised ka näevad. Et teie ei näe seda, ei osale selles aktiivselt, ei vähenda üldse minu kogemuse olulisust! Unenäomaailm on päriselt tähtis. 

Ma näen seal igasuguseid asju, aga praktiliselt mitte kunagi ebarealistlikke õnnestsenaariume. Nagu ... minu teadvuses on liiga kindlalt paigas, et kunagi ei tee teised inimesed, nagu mina tahaksin, kunagi ei lähe nii, nagu ma ideaalis minevat tahaksin - aga teatud magusmõru "sedasi oleks võimalik, see ei ole liiga hea" variant on paljude inimestega ja paljudes asjades olemas. Et ma võlun, lendan, muudan asju neile keskendudes, on pisiasjad, pisiasjad. Teisi inimesi ma ei muuda, teised inimesed käituvad ikka nii, nagu nad pärismaailmaski käituda võiksid. Veidikeseks me embame raamatukogutrepil, ta nutab ja surub mind käte vahele midagi ütlemata - ning minut hiljem hakkab ta kellegagi, keda ta tunneb ja kes sealt trepist alla läks, rääkima. Veel 5 sekundit ning ta ongi juba rahvahulka kadunud.  Ma mõtlen, kas ta tuleb veel tagasi? Mina muidugi lähen varsti edasi, aga kas ta otsib mu üles või nii jääbki, ma ei saagi teada, miks ta nuttis, mis juhtus, mis ... 
Krt, ma peaksin saapad jalga panema. Paljajalu lumes on üsna kehv käia, aga häda on selles, et ma ei taha siia lumme seisma jääda. Käia on ebameeldiv, aga seista oleks põrgulik, saabaste jalgapanemiseks oleks tarvis seista, aga seda ma ei taha ... 
Neid inimesi ümberringi on nii palju ka. Jääd seisma ja Mõni arvab, et sa peatusid, et tema saaks paremini sulle läheneda ja idiootset juttu ajada. Osad on ju nii vastikud, krdi ... mingid täiesti mõttetud ahistaja-külgelööjad, kes ise ei saa nagunii arugi, et nad on vastikud. 
See on üks ärkvel- ja unenaailma ühisjooni: mehed, kes arvavad, et kui nad piisavalt imalsõbralikult piisavalt kaua peale käivad, ma hakkan neisse kuidagi hästi suhtuma. 
Kunagi pole hakanud. Isegi oma halvimatel hetkedel lihtsalt väsisin tõrjumisest ära. 
Krt, kui ma mõtlen, milliste erijäledike juurde ma täiesti sinisilmselt ja "me ju ainult sööme" külla olen läinud, hakkab jube. Kusjuures me tõesti ainult sõime - aga aasta(id) hiljem hakkasin tõsiselt mõtlema, et oot. Miks ta mind külla kutsus? Kas me oleme hästi läbi saanud või midagi?! Ja miks ma läksin?! Mis ma olen loll v?!
See küllaminekuga söömine oli alla aasta Pärast Rongi, nii et see natu vabandab - ma polnud eriti nüansitundlik tollal, vaid võtsingi kõike nagu öeldi. 

Ta nuttis, saate aru? Kusjuures ma täiesti kogemata kohtasin teda, ta lihtsalt kõndis, silmad pisarais, mulle vastu tolle rahvast täis raamatukogu trepil, me tervitasime ja läksime üksteisest mööda ja mul oli tema pärast nii valus, aga ma ei hakka ju ometi torkima, ta ju ... ja siis ta jooksis kümme sammu mulle järgi ja me kallistasime. 
Ei, ärkvelmaailmas on tal kõik hästi oletatavasti. Naine ja beebi jms. Kõik mehed on ju õnnelikud, kui neil on ilus kaasa, värske laps ja tõhusa palgaga sütitav töö, eks? 
Olgu, kahtlased kunstiinimesed välja arvatud.
Igatahes unenäomaailm oli ka siuke ... noh, 9 aasta tagune umbes. Ma olin noor, tema veel noorem (ega ma teda teisiti eriti mäletagi, pole eriti kokku puutunud PR) ja mingit rolli mängis tol raamatukogutrepil ka võõras fotokaamera, suht vanaaegne, mille ma pihku võtsin, et mis pagan siin vedeleb, ja mis tegi mu käes pildi just sel hetkel, kui seinale projitseeriti miski väga salajane ja hirmus sõjasaladus. No mitte kohalik, vaid võõras. Stiilis tuumapommi joonis, aga ega ma täpselt teadnud. Lihtsalt Rongimees - no tema-tema, kes veel - läks ähmi täis, sest ühest küljest ütles tema kaitseväe-töötahe talle, et peaks selle joonisega pildi mingitele ülemustele viima, aga teisalt oli ta nii korralik, et võõra kaamera kaasavõtmine oli väga häiriv. Ta ikka oli intensiivselt kahvlis. 
Et ahastus ja pisarad millegipärast, mida ma teada ei saanudki? No kui oli vaja ahastus alla suruda ning moraali ja töö vahel otsustada, muidugi tegi ta hoopis seda. Suunas oma tähelepanu pakilistele küsimustele. Ta on siuke mees. Moraalne. 
Õnnelik osa seal oli, et me saime kokku, kui ta ahastas, ja tal oli tunne, et ta tahaks minu kallistust, minu lohutust selle valu juures. Et ma aitasin vähemalt natuke oma olemasoluga.
Seda tahan ma nii ärkvel kui unes - olla kellegi jaoks ja meelest nii hea, et ta toob oma valud ja vered minu ette. 
See on minu jaoks ülim. Teh lähedus. Olla kellelegi nii tähtis ja nii turvaline, abi lihtsalt sellepärast, et ma olen, et ma hoolin. Olla see, kelle juurde tulla kümme sammu, et minust kinni hoida, kuni valu käristab hinge. Isegi kui mulle midagi ei öelda, ma ei tea midagi, teine usaldab mind niivõrd, et minu ees veritseda, ja ainult minu juuresolugi aitab veidi. 
Muidugi tahaksin ma seda teist poolt ka - et kui mul on valus, oleks mul võimalik minna kellegi juurde ja nutta tema õlal ja ta EI ütle mulle: "Ära nüüd enam nuta, patspats, ega see nüüd nii hull ka ole."

Aga esimene on tähtsam. Kordades. 
See on mu igatsus ja unistus ja magusmõru hellus. Anda on ülim. 
Saada - saada on vaja lihtsalt seepärast, et muidu pole mul varsti enam midagi anda ja ma kõrben prügiks nagu ristik põua ajal. 

Olukorrast keha(de)s

Täiesti imeline. 
Duloksetiin andis mulle eluisu tagasi ning võttis ära lakkamatu halva tunde. Mitte et mul päriselt olnuks meeles, mida "hea" tähendab, aga kuidas EI OLE HALB oli imeline.
Aga see ATH ravim (Medikinet) tegi elu HEAKS. Nagu ... ma naeratan omaette mitte seepärast, et peab, ülespoole suunurgad mõjutavad aju, vaid lihtsalt nii tore on olla. Eile pesin KÕIK korteri aknad ära, raamid ka, tegin aknalauad korda ja nüüd on täiesti pentsikult tore aknast välja vaadata. Ma päriselt loodan, et asjad võivad minna paremaks - see on nii suur asi, et võtab viiksuma.

Taevas, kuidas ma vihkan väidet, et ootused teevad elu halvaks, ela ootusteta ja on lill. Ootuste ja lootusteta elamine on põrgu. Kogu aeg on halb ja pole lootustki, et miski aitaks, ükskõik mis - jääbki halvaks. 
Raisk ... kust need inimesed tulevad, kes väidavad, et ootused on halvad??? Mis elu nad elavad???
Minu eluga pole sel küll kokkupuudet. Minu jaoks on millegi (abstraktse või konkreetse) ootamine väga positiivne märk, näitab, et mul on hea. 

(Nad elavad head elu, dohh. Neil juba ON hea, millegi ootamine ja siis mitte saamine ongi nende ainus tragöödia. Nad ei saa aru elust, mis on raske ja millegi lootmine annab vähemalt mingi valguskiire. Jah, võib minna halvasti ja ma ei saa seda valgust - aga võib minna ka hästi!)
(Krt, ma olen IKKA VEEL vihane, kuigi viimasest korrast, kui sõber mulle sedasi ütles: "Ära oota midagi, võta elu, nagu ta on", on heldelt seitse või lausa kaheksa aastat möödas. Ja seesinane sõber on väga tore tegelikult. Aga ikkagi. Kuidas inimesed niivõrd üldse aru ei saanud! Ja mina ka ei saanud. Ma teadsin, et see on vale asi, mida mulle öeldi, aga miks see vale oli, ei teadnud. Lihtsalt ei klappinud, aga miks, ei taibanud.)
Faking rahus ja õnnes nirvaanabudistid ... jaa-jaa, ideeliselt ma saan aru, et võid olla janusse suremas või surnuks põlemas ja ikka oludega rahul, aga praktikas ma ei kujuta seda ette. Mina suudaksin selles olukorras ainult siis midagi muud kui pundar ahastust olla, kui oleksin vihane. Niipea, kui viha muid tundeid ära ei varjutaks, jookseks sisse valuvaluvaluvaluvalu ja ma ei saa aru - tõesti ei saa - kuidas on võimalik leida, et nojah, valu, pole oluline. 
Või noh, ma saan selllest aru teatud laadi nõrkade valude puhul. Aga kui kõrvetad kasvõi sõrme korralikult ära, on jube. Kuidas ideaalne nirvaanabudist naeratades ja rahumeeli surnuks põleb, aru ma ei saa.
Minu meelest on see võimalik ainult lugudes. Päriselt arvata, et nii võib juhtuda, on nagu jumalasse uskumine - usud midagi võimatut, sest lihtsalt ... usud. Tuli siuke tunne peale.

Tegelikult ajavad mind tigedaks kõik usud, mis väidavad, et kui sa piisavalt õigesti ja hästi mõtled, su keha lakkab olemast oluline ja ei oma su üle mingit võimu. Näiteks psühholoogia kohtumisteraapia-usk =P Need silmaliigutuste-teraapiad, millest ep rääkis, on vist teine tera, nad üritavad pääseda sügavamale kui mõistus. Aga niipea, kui mõistuse kaudu üritatakse keha toimimist muuta., ma nördin ja imestan, miks inimesed nii lollid küll on. Sest kehalised reaktsioonid tulevad ENNE mõistuslikke. Keha on esmatasand. Mõistus on väga hiline evolutsioonis ette tulnud ilming, keha kõige vanem üldse. Kõik baasiliselt oluline tehakse mõistust kaasamata. Kuigi teoreetiliselt ma saan aru, et teatud olukordades on vaja end keha reaktsiooni pealt mõistuse alla ümber lülitada ja see aitab (õuduskramp millegi kunagi hirmutanu ette tulemisel ja endale rääkimine, et see on täiesti ohutu kastmisvoolik, maohirmul ei ole sellesse olukorda asja), kuna minul endal ei ole kunagi nii olnud, ma ei kujuta ette, kuidas see käib.

Ehk minu jaoks on endaga rääkimine väikesemõjuline protsess. Midagi saavutab, aga nii vähe, et see ei tasu pingutamist ära. Sest keha juhib nii võimsalt mängu, et ... Mõistus on ju ka osa kehast. Aju on keha ja kõik, mis seal toimub, samuti. Enda terveks, rahulikuks ja õnnelikuks mõtlemine tundub väga iseenda juukseidpidi soost välja tirimisena, kui seda teadvustada. 

Muide, te märkate, kuidas postitus algas ülevas meeleolus, aga kuskil neljandast lõigust saati läks mürgiseks? Päeva jooksul kirjutatud ja õhtul hakkas mul pea valutama. 
Keha juhib mängu. 

Näguripäevad mingi põhjuseta

DISCLAIMER

Eip, ikka ei ole hea. Või noh, Polehalb oleks ka juba hea. Mul on hetkel Veidihalb ja see on tohutu edasiminek sellest, mis hommikul oli. 
Nagu ... ma võin ju endale korrutada, et see on ajutine, aga see ajutine halb on mul olnud jaanuari lõpust saadik. Ausalt, kui panustada möödumisele ja ajutisusele, võiks ju vahelduseks hea olla???
Nõme. 
Möödunud suvel ma käisin ujumas ja see oli HEA. Suvi, hein lõhnab, päike paistab, nii tore. 
Nüüd on: "Pärast ujumist pole enam väga halb."
Pfffff. 
Üks teist (lehv!) saatis mulle sihtotstarbelise raha dr Kadri Kooli külastamiseks. Ma täitsin registreerimisvormi ära ja sain automaatvastuse: "Võtame teiega ühendust esimesel võimalusel." 
Kui see esimene võimalus esmaspäeva õhtuks saabunud ei ole, saadan uue kirja. Sest mul on nii kopp eeas sellest, et on halb. NII KOPP EES!!! 

Sealjuures ei ole mu kehavälises maailmas mitte midagi halvasti. Isegi kass pole täna ega eile valesse kohta pissinud. Inimesed saatsid mulle raha, nii et ma saan vabamalt hingata. (Tähh!!!) Poeg on kooli nimekirjas ja kui ma tahan midagi halba leida, siis vihma ei ole ja Ukraina pole ikka veel sõda võitnud. Mis on häda umbes igaühel Eestimaal ja pole nagu põhjus end pahasti tunda.  Isegi tänaöine õudusuni ei olnud väga õudne. Ma olin muudetud mingiks ööliblikataoliseks hapraks olevuseks ja võitlesin end üha edasi põhulademetes, mis mulle peale ja ette valati, kavatsusega need põlema panna. Aga ma mõtlesin kainelt, et kui pannakse põlema ja leegid minuni jõuavad, ma suren üsna kohe. Ei ole mingit pikka piinlemist. 
Nii et väga jube ei olnud. Ainult tüütu oli end põhu sees edasi võidelda, et uksest välja pääseda, sest enne leeke alla anda tundus ka tobe. 

Miks need krdi antidepressandid (mis on, muide, päris krdi kallid, sest neile konkreetsetele haigekassa peale ei maksa) mind ei aita?! Miks mul peab olema nii nõmedalt halb kogu aeg?! Vähemalt ma mäletan, et saab ka teisiti. See on elukogemuse kogunemise voorus: igasugune teave ladestub ja ma tean, et kogu aeg mul ei ole halb olla olnud. 
Ehk siis: see on ajutine. 
Aga ma üha kannatan ja kannatan välja! Miks nii peab, arumaitaipa. 

Üldiselt ma ei näe õudusunesid, muide. Magada on hea. Kui saaks, kogu aeg magaksin ja ei tõuseks kunagi üles, aga samas on ärevus sees ka magades. Kui koer niutsub või kostavad mingid muud ebatavalised hääled, olen kohe ärkvel ja tahan minna hädasid likvideerima. 
Kuigi koer niutsus juba ära, tema mured lahenesid ilma õues käimata ja miski muu ka mu kohest reageerimist ei nõudnud.

Krt, õues on juba 27 kraadi sooja. 
No mis ma ikka - eks ma lähen ujuma. Teeb olemise vast 10% paremaks.

Kui tegelikult ei ole midagi öelda

Nägin unes, et olin me lokaalses miniRimis, kükitasin mingi riiuli ees ja kui eemale astusin, korvi kaasa võtsin, juhtis töötaja mu tähelepanu sellele, et must jäi maha valge loik. Piim lekib.
Ehmusin nii, et ärkasin.

Isegi minu enda jaoks on nabauurimine võrgupäevikus läilaks läinud. 
Midagi muud sisukat kirjutada samas ka pole. 
Ainult seda, et ma olen nii kaua napilt ellujäämise-joonest ülalpool loksunud, et olen täitsa ära unustanud, kuidas vahepeal aktiivne olla maitseks. Nii et kavatsen nädalavahel reisida Eesti teise otsa, minna sünnipäevapeole ja järgi uurida. Inimene vajavat seltskonda ja mul on udune mälestus, et mõnikord on seltskond tõesti tore olnud - see tähendab, mitte need inimesed, keda ma nagunii vähemalt korra kuus näen, vaid mitu kord-aastas isikut korraga, tants, muusika ja trall. 

Veits pelgus on ka. Aga noh, migreenitabletid kaasa ja lootkem parimat. 

Kass lamab mu käe peal, nii et trükin teile teise käega. 
Jaa, muidugi saaksin ma käe kätte, aga mõnus on ka - tema raskus ja usaldav olek mõjuvad kuidagi turvaliselt ses ebakindlas maailmas. Mulle meeldib ka hirmsasti, kui ta tuleb öösel mu peale magama - magan kohemaid paremini. Ilmselt mõjub ta mulle nagu raskustekk, aga on armsam, ehedam, pärselt turvalisust ja usaldust täis. 
Koer tegi suhteliselt vastupidist kui kassi mu käe peal lamamise naudingupakkumine. Nii malbe ja sõbralik kui ta muidu ongi, mingi veidi väiksem tüüp hakkas oma rihma otsas tema peale urisema ja haukuma, mispeale Totoro hakkas ka urisema ja haukuma ja vedas rihmast nii kõvasti, et tegin oma paremale käele haiget teda kinni hoides. 
Täpsemalt keskmise sõrme küüneümbrus sai viga ja valutab nüüd. 
Jah, olin küll nördinud pärast. Mis mõttes minu koer sedasi käitub? Urr!
(Ei lähe eneseanalüüsi, kuidas mu nördimus kestis kõva seitse sekundit ja väljendus ühes pahuras lauses, olen nii krdi ühetasane oma emotsioonides ... ei lähe!)

Mu poeg magab mingi ... viieteistkümnendat tundi järjest. (Täna on koolis distantsõppe päev, nii et kohale ei pea minema.) Päris õõvastav mõelda, KUI väsinud ta pidi olema! Ma mõtlesin igasuguseid - peamiselt vene keele õpet hõlmavaid - asju välja, mis me kõik teeme, kui ta üles tõuseb, aga tema muudkui magab ja magab ja magab ja ma lasen tal magada, tänan küsimast, sest kui inimene nii kaua magab, on tal järelikult seda vaja. 
Ma magaksin ka kogu aeg, sest ärkvel ei ole tore olla, aga mul lihtsalt ei jätku und. Aga tema magab tõesti - ma näen ju. 
Peaaegu 17 tundi tuli kokku lõpuks. 
Kirjanduse tunniks peab ta lugema Poed. See on nunnu. Minu jaoks ei ole Poe isegi nagu päris kirjanik, vaid tema lood tunduvad nagu unistava varateismelise tüdruku ettekujutus sellest, mida kirjanik võiks kirjutada. Ja siis tema kirjutas sihandased päriselt ära, end pealtnäha tõsiselt võttes ja puha. 
See on nii nunnu. Nunnususe eest täispunktid.
Ja koolis kohustuslik olemise eest veel mõned. 

Rohkem ei jaksa enam teksti toota. Midagi võiksin kindlasti veel öelda, ent ma ei jõua oodata, kuni mõte tuleb. Avaldan ära =P

Vanadus

Mul on uus raamat pooleli ja ometi jälle nauditav.
"Kirke".
Loen seda ja saan täiesti selgelt aru, mis mulle raamatu juures meeldib ja mis kohe üldse mitte - raamat peab intelligentne olema. Kõik "kerged lugemised" on mulle hoopis rasked, sest ma pean nad vägivallaga endasse suruma. Seal ei ole midagi, mida ma innu ja rõõmuga haaraks, nii et raamat kaoks lupsti!, vaid ma sunnin end lugema, kuigi kogu aeg on ajus taustal: "Aga MILLEKS?" 
Kui teistmoodi ikka inimesed mõtlema ja tundma peavad, et nad "kergeid lugemisi" kergeteks peavad!
Kuigi lapse ja noorena läks mullegi kõik. 
Sest siis ma õppisin elu positsioonilt, kus kogu info oli uus ja põnev, mitte ei vaadanud: "Seda ma tean, seda ma tean ja see on jama - nii arvatakse, aga üldse ei ole. Pask raamat."

Lisaks olid mul hoopis teistsugused hormoonid.
Olen päris hämmingus, mis minuga toimub. 
Sest ma uskusin täiega neid, kes ütlesid: "Arvatakse, et vanusega kaob kirg ära, veri enam ei vemmelda - täielik jama! Armutakse ka 91-aastasena, armutakse nii, et tükid taga!"
Ja nüüd vaatan ma ennast. Ennnast, kes Peale Rongi on armunud korra 2 animetegelasse korraga ja rohkem pole seda tunnet üldse tundnud, ning nüüd juba neli kuud pole ka mitte midagi seksuaalset - üldse mitte raasugi: "Oi, ta on nii kena!", "Oh, see veidi varjatud emotsioonidemonstratsioon on täiega nunnu!" - mitte midagi. 
Lihtsalt üldse ei huvita. 
Jah, ma mäletan küll, et nii oli, nii sai. Oli: "Ahvatlev!", oli: "Oo, jaa, mmmm!"
Minus seda enam pole. Ja ma olen ainult 43, mitte 91! 
Kõik fanfictionite klišeed, kus alailma käivad tunded läbi seksi ja kui pole huvi seksi vastu, pole ka tundeid, jõllitavad mulle vastu teadetega: "Me kirjutajatena oleme täiega lapsed siin!" ja "Sa oled mõttetult vana!"

Mõtlesin sellest luuletuse teha, ent polnud midagi erilist öelda. "Ma arvasin, et on igavene, aga üldse ei olnud." 
"Arvasin, et sellline ma olengi, kuid selgub, et muutun."
"Kuidas see nii absoluutselt - nagu nupuvajutusega välja lülitatud - juhtuda sai???"

Kui iseenda peale kindel olla ei saa, mille peale üldse saab, ah? 

Ärevus ka ... noh, on väiksem. On peaaegu normaalsel tasemel. Välja arvatud hommikuti - siis ajab keha mu üles kõige ärevamate ja vastikumate unedega. 
EIle lugesin "Kirket", täna ärkasin selle peale, et kogu aeg olin surematu olnud ja siis korraga muutusin surelikuks. Ja muidugi - see ei olnud esimene selline uni viimastel nädalatel, oo ei - oli sees tunne: "Ma nägin enne und, aga see juhtus päriselt! Ma nüüd olengi päriselt surelik!!!!"
Mis muidugi on ka tegelikult tõsi. Lihtsalt surelikkus ei tundu mulle võõras ega hirmus.

Mälu on ka hakanud ära kaduma.
Tähendab, mul on õigupoolest sitaks hea mälu ja ma olen harjunud, et mäletan umbes kõigest kõike. (Peale koolis õpitu, see kaob ajust uskumatu väledusega.)
Ja nüüd üldse ei mäleta. Loen raamatut ja kaks aastat hiljem võin sama raamatut lugeda nagu natuke spoilitud uut. Unustan ära isegi poolte peategelaste olemasolu, rääkimata sündmustest. See on meeles, et üks peategelane on kivi, aga et teine on transmees, pole üldse mälus. 
Et tegu on Hamleti töötlusega, polnud raasugi ajju jälgi jätnud. 
Et hea raamat oli, seda mäletasin. 
Ann Leckie "The Raven Tower".
Möödunud aastal ma ei käinud vastlapäeval kelgutamas, aga millalgi käisin, eks? Oh, õige, pärast seda läksime "Legends'isse" sööma. Aga kas mul oli siis koer juba või veel mitte? Loogiliselt võttes mitte, sest ma ei mäleta mingit mõtlust teemal: "Äkki peaks koera kaasa võtma, kui juba loodusesse minek." Samas ma OLEN nii mõelnud. Ma olen isegi koeraga kelgutamas käinud ju. Järelt see Legends'i-kord ei olnud viimane, eks? Aga millal see viimane siis oli?
Krt, mul oli täiesti meelest läinud, et mul sellised kleidid ka on. Ei tea, kas peaks mõnda kandma ..? Ah, mitte praegu.
Ja siis unustan JÄLLE ära.

Jaanus Vapper
Ta üüris stuudio, et pilte teha,
see ei ole minu enda tuba

Selline uni

Disclaimer: teema, millel ma ei ole väga avalikult rääkinud

Ma nägin Mikku unes. 
Mitte väikese läbiastumisetüüdina, vaid pikalt, põhjalikult detailselt.
Ta ei olnud päriselt Lihula tulistaja. Midagi muud oli juhtunud - ma isegi täpselt ei tea, mis - unenäos teadsin - aga inimesed surma ei saanud, ainult loomad. Ja ta oli sellepärast vangis, aga mitte väga kaua, ja kui ta siis välja tuli, elas mu vanemate tühjas magamistoas (kus tegelikult elab mu tütar).
Oli alla võtnud, juuksed pruuniks värvinud, habeme kasvatanud. Aga ta oli ikkkagi sama Mikk. 
Me rääkisime. Ta oli enne oma selle maailma Sündmust mulle purjuspäi helistanud. Millegi peale, mis ta tookord telefonis ütles, ma hakkasin naerma, aga pärast mõtlesin, et oleksin võinud ka nutma hakata. Oleks äkki Sündmuse ära hoidnud. 
Aga läks, nagu läks.
Ta imestas, et ma kooli ära suutsin lõpetada, ja ma üritasin talle seletada, kuidas ma sellest hoolimata ei saa õena töötada. Et ma ei suuda mitte mingeid käelisi toiminguid sooritada. 
Ta üritas mulle selgeks teha, et saab töötada ikka, ei saanud aru.
Talle endale leidi parajasti meedikuna töö. Me kursavennad panid paar vagunit liikuma ja Mikk saanuks phmt lausa valida.
Mu ema kommenteeris tagaselja, kuidas kohe on hoiak teine, enesekindlam, kui töö olemas.

Päras rääkisin veel Mirjamiga (ka meie kursaõde, Miku hea sõber). Ta unenäos oli samuti kõhnem ja kaunim, sama otsekohene kui päriselus, ka õena tegev. Mida ta päriselt muidugi ka on.
Ma rääkisin, kuidas Mikk elab mu vanematega koos praegu, et ta leidis töö, et ta on mulle ikka Mikk, mitte "see mees" või kuidagi veel eemalehoidvamalt. Mirjam noogutas. Tõdes, et talle ei ole see Miku-teema kerge. Ei oska suhtuda. Ja siis kuidagi jutu sees pillas, et mina muidugi saan hakkama, ma mõtlen nii isemoodi, minu luuletused on teda palju aidanud, ja mul oli mokk päris töllakil seepeale. 

Unenäos olin ka sellest Miku ärapööramise-hetkest šokeeritud, aga suutsin selle talle samas andeks anda ja mitte süüks panna.
Päriselus oli suhteliselt samamoodi. 
Ainult ta oli pärismaailmas muidugi vanglas, kui ma tema üle mõtlesin ja mõtlesin. Mõtlesin algul saata talle oma uue raamatu (kui see kord ilmub - jah, SELLE raamatu), aga siis tuli ette, et seal on üks tema põhjal kirjutatud tegelane, ja vist ei tasu.
Siis tappis ta end ära ja kogu teema lahenes. 
Ma käisin tema matustel rääkimas. Siiamaani olen päris uhke. 
Sest matusekõned olid täpselt sellised, nagu halvas mõttes oodata võinuks. Räägiti sellest, kuidas ta oli hea isa ja hooliv sõber. Kuidas "saatus võttis ta ära". Mainiti jutu sees ka, kuidas ülestõusmine ja elu ja parem paik.
No ja siis rääkisin mina.
Kes kõige lõppu kirjutab jne.
Ma rääkisin sellest, et ma ilma pealgi ei usu, et Mikk oli halb inimene - inimene, keda mina tundsin ja kes minuga suhtles, hoolis kõigest liiga palju , mitte liiga vähe. Talle läks kõik korda, iga ebaõiglus, iga ebaloogilisus, ja ma mõistan, kuidas ta sellise karika peale ühel hetkel ära pööras, katki läks.
Ja et on hea asi, et valu saab otsa. Valu lõppemine ei ole "kurb lõpp", see on õnnelik lõpp. 

Laias laastus see oli mu jutu sisu. 

Pärast need kursavennad, kes mu sinna kutsusid, ütlesid midagi. Õigemini üks ütles, et hästi, täpselt ja tabavalt rääkisin, ja teine surus mu kätt. 
Rohkem ei öelnud keegi midagi. 
Nii et ma siiamaani olen päris uhke. Kuigi natuke kurb ka, sest ei tulnud üleüldist: "Sa tegid õiget asja, meil on nüüd parem."
Võibolla selle kõne eest sain ka selle alternatiivmaailma-unenäo. 
Siiamaani olen veidi kurb ikkagi. Et noh. Ma ju andsin oma parima. Kas see, mida ma ütlesin, polnudki õige ja hea? Kas sellest ei olnud siis abi? Kas see siis ... kas ma siis ...
Aga unenägu oli tõeliselt tore. 

Üldiselt on postitus muutmata, mõned vead parandasin. Las ta nüüd siis ripub siin.