Ma olen veits solvunud, et Katarina mind ei loe, aga samas: ma KAKS korda lakkasin ka teda lugemast ja korra teadustasin seda siin valjusti, nii et ei tohiks nuriseda.
See on lihtsalt sissejuhatus postitusele, mille taolisi ma olen juba varem ka teinud, ent Katarina post meenutas jälle, piisavalt aega on ka mööda läinud ja nüüd on mul tunne, et äkki see on mingi ... maailma- ja endataju värk üldse? Vbla saab isegi kuidagi mu igikestvat depressiivsust sellega siduda? Või ei saa ka, mul vähemalt ei tule pähe, kuidas.
Igatahes.
Mul ei ole tunnet, et poleks juhtunud seda, poleks juhtunud ka toda ja siis ka mitte toda jne.
Mul on tunne, et ma olingi kogu aeg umbes sellist asja otsimas ja kas ma sain lapse just konkreetselt tolle või mõne teise mehega, läksin õppima semiootikat või oleks läinud eesti keelt ja kirjandust, ei ole põhiosas oluline. Elasin vahepeal Annelinnas, siis Supilinnas, siis Lasnamäel, siis Türil, nüüd Keilas .... pisiasjad, pisiasjad. KEA purustas mu elu? (1997 lõpu peatükk on temast.) Jah, purustas küll, ta oli ikka VÄGA hull variant - aga ma olin ka väljas selle peal, et leida kedagi, kes mu elu purustaks ja et see oli just tema ... mõnes mõttes läks niigi hästi.
Vähemalt ei olnud ta rumal, lollusest rääkimata.
Mina olen ikka mina. Et ma sain rongis kokku Tütarlapse isaga või armusin Poeglapse isasse ja tolle naine läks väga sobivalt minema, ei ole nagu üldse olulised asjaolud. Poleks olnud need mehed, oleks olnud mingid muud. Et ma K küljes ripun? Ma ilmselt ripuks samamoodi ükskõik millise isase küljes, kes on nägus, intelligentne ja ei taha mind. Ma olen sedasi rippunud Rongimehe küljes ja selle küljes, keda ma ei tohi nimetada, sest lubasin talle, et temast ei kirjuta.
Ma olen selline rippuja.
Poleks Totoro, oleks mõni teine koer. Kuigi tema nimi oleks ilmselt ikka Totoro.
Kui ma ei elaks siin, elaksin kuskil mujal.
Et mingis teistmoodi maailmas oleksin kunstliku viljastamise või mõne meeleheitliku seksi järel lapse saanud, ei muudaks IKKA midagi olulist.
Mina olen mina.
Jah, vat Rong - ma hästi ei saa aru, kes ma oleks, kui ma poleks rongi alla läinud. Kuid et oleksin läinud ja oleksin surnud? No siis oleksin.
Ma ei saa tunda maailmu, kus oleksin surnud.
Ma ei tea ... ma ei näe seda saatuseniitide jooksmisena. Ma näen, et ma olen mina, teen selliseid valikuid, nagu mina teha saan, ei saaks olla keegi teine kunagi.
Sest ... ma olen mina.
Kas tuleb tuumarünnak või ettenägematu hea asi (ma ei saa kirjutada "loteriivõit," sest ma ei osta lotopileteid), kas me kirjutame K-ga veel ühe raamatu või mitte, kas ma adopteerin kellegi või ei saa sellest asja - ma olen mina.
Miski oluline ei muutu.
Ma olen oma seisukohta ses osas elu jooksul muutnud, varem olin ka, et mis kõik oleks võinud juhtuda ja kes ma kõik võiks olla, aga nüüdseks olen veendunud, et ilmselt oleks ma ikka täpselt sama mina. Võib-olla oleksin õnnetum, võib-olla õnnelikum, aga inimesena ikka sama. Seepärast ma väga ei usu ka elukaaslasevahetusesse (va vägivaldne suhe) - mu meelest rahulolu sellega tuleb pigem sinust endast kui teisest inimesest, pealegi valiks ma niikuinii alati teatud tüüpi inimesi.
VastaKustutaMa ei tea, kas see on depressiivne seisukoht, mu meelest palju depressiivsem on uskuda põhjuse-tagajärje seosesse.
Väga huvitav.
KustutaVÄGA huvitav.
Sest me mõneski muus asjas oleme ka väga sarnased (vt harjumuste mitteteke, vastutuse võtmine ja demiseksuaalsus nt) ja mul on kahtlus, et kuskil sama tüvega on ka endataju sarnasus.
On ka suuri erinevusi (mulle meeldib süüa teha, ma väga näen ära, kui raamatud tüürivad ettearvatavasse suunda ja mind see enamasti häirib, aga minu laste päevakava on ALATI olnud kohandatavam kui mistahes külalislapse), ent need on mingid pindmisemad asjad.
HM!
pean selle üle mõtlema.
Ma arvan, et see "mis kõik oleks võinud juhtuda" on võimalik siis, kui juhus viib kokku inimestega, kes tõesti muudavad su elu või mõtlemist. Ja ma ei mõtle siin nüüd ilmtingimata mehi ja romantilisi suhteid, ärgem minge labaseks, eks ole. Mul endal on vist ainult ühe korra juhtunud seda, et inimesega kohtumine tõesti reaalselt raputas mind. Kusjuures tegu oli minust vanema naisega, keda ma isegi ei pidanud metsikult intelligentseks (kuigi kahtlemata väga intelligentseks) või kelle iga väljaöeldud asjaga ma nõus oleksin olnud, aga ta ütles meie põgusa tutvuse jooksul NII palju asju, mis mind mõtlema panid ja mingis suunas liigutasid. Romantilistes suhetes tegin ikka paralleelselt täpselt neid samu mulle omaseid halbu valikuid. :D Aga see naine, kes üldse ei olnud mingi guru, pani mind mõistma, kuidas gurud saavad eksisteerida ja kuidas inimesed neid järgivad, sest no täitsa võõras inimene ja ma kohe hirmsasti oleks tahtnud teha midagi, et tal oleks alati hea. Tollase peiksiga lahku minnes oligi kahju ainult ühest asjast, sellest, et jäin ilma ka sellest naisest.
VastaKustutaAga blogide ja üldse tarbitava asja koha pealt olen ma muutunud nii mugavaks, et pakend loeb vähemalt sama palju kui sisu. Katarina blogi ma enam ei loe, sest nüüd peab iga postituse eraldi lahti klõpsima, ja sellest mulle piisas, et lihtsalt ei viitsiks. Ei ole vist hetkel olemas ühtki blogi, mida ma niimoodi lugeda viitsiks.