Neljapäev, 31. jaanuar 2013

Tuvihallil hommikul

Suutsin enese motiveerimiseks vahendi leida.
Selleks osutus märkmik.
Teisipäeva õhtul panin nädala igale päevale mingi miinimumprogrammi kirja ja kohe tekkis entusiasm saada nädala jooksul oma programm lausa niimoodi täidetud, et riste jätkuks ka esmaspäevaks ja teisipäevaks. Lihas vormub, toad korrastuvad, isegi kirjutasin midagi - ning ees on veel terve pool nädalat vaba inimese elu. Sellega jõuab vast ka esiku ja köögi ära koristada ning looga meeleollu sisse minna.
Nii väga loodan!

Siis, muidugi, algab praktika. 
Kinnitan küll endale, et see ei saa olla hullem kui eelmine, ning üldse, see ongi just see, mida ma tahan: õppida reaalselt tegutsema, päris inimestega. Mitte mingeid loenguid kuulata ja powerpointe treida.
Aga sisemus ei usu ja väriseb nagu marmosett lumehanges.

Õnneks on mul leevike. Piisab ainult sellele mõelda, kui praktikahirmus pinges õlad iseenesest lõdvestuvad, naeratus tuleb huuletele ja unelus teeb oma juuksed mu akna all lahti, nii et kõik ruumid on tema tuules heljuvaid udujaid silituskiharaid täis.

...käed mu ümber, puhta nägusa mehe lõhn ja soojus, judin üle selja koos peopesa laskumisega. Need arusaamatult rõõmsad silmad...

Kui hull see praktika ikka olla saab? Vähemalt saab päris verd võtta inimestelt!
(See on ainus tõsisem toiming, mis mul nii selge on, et äratab pigem huvi kui hirmu, ja no veri! Veri on ju alati äge.)

Esmaspäev, 28. jaanuar 2013

Inimene ja loom

Vaatasin ennast ja sain aru, et koosnen juppidest. 
On täiesti mõistlik inimene, kel on ajud ja normaalsed toimetulekumehhanismid kõikvõimalike erinevate jamadega - ja siis on loom, kes on, nojah, loom.

Täiesti piinlikult labane avastus. Oleks ju äge leida midagi edevamat, nt teadvust ja alateadvust ja veel mingit kolmandat, ühendavat aspekti (laias laastus on muidugi ka see jalgratas leiutatud ja need jupidki leitud, aga mitte nii avastuslikuna, mitte täna-eile-üleeile).
Iga kord, kui keegi leiab, et koosneb KAHEST osast, on see kuidagi piinlik: dihhotoomia on nii lihtsustav maailma vaatamise viis ometi, kohe kipuvad hea-kuri, mees-naine, ilus-kole vastandused pähe ja keegi ei mõtle enam sealjuures, et mees ja naine ei ole ju vastandid, wtf, omg, lol.
Ei, iga vähegi tõsiseltvõetav süsteem peaks koosnema vähemalt kolmest osast ja vältima vastandusi!
Aga ometi tuvastasin, et ongi kaks osa. Inimene ja loom. Mõistus ja tunded.

Mõistus on mul üsna võimas, suudab leida põhjused, selgitused, loogikad ja ajendid. Suudab isegi looma reaktsioonid ära seletada endale, sest ma olen teda õpetanud neid märkama.
Aga loom ei ole tegelikult raasugi nõrgem: kui tal on mingi reaktsioon - iha, ahastus, valu, misiganes - siis tal ON see reaktsioon ja mõistus...
...mõistus võib kõrval siblida ja seletada, et vaata, see tunne tuleneb sellest ja sellest ja sellest asjast, mis üksikult võttes on ju kõik jumalasta okeid ja sa ei pea praegu tõesti ahastusse langema, see on esiteks tarbetu ja teiseks nõme - aga loom ahastab ikka, ja see teeb mulle täiesti reaalset tugevat valu.
Valutav mina kipub (kui tal omatahtsi tegutseda lasta) mitte oma mõistuse ressursse seda ahastust maha kruvima suunama, vaid selle abil valule hoopis mingeid peeni, keerukaid ja inimlikke põhjendusi otsima. Võimalusel väliseid, sest siis saab välist põhjust rünnata ja kohe hakkab parem.
Ühe lausega: kui juba valu on, siis valutav loom tirib nöörist ja mõistus läheb analüüsides sinna suunda, kuhu loom tahab.
Enamasti kuskile rappa, sest loom pole väga tark.

Miks inimene loomaga sinna rappa kaasa jookseb?
Sest mõistus ei saa siis enam aru, kes on juhtpuldis: ta arvab, et ajab mingit omaenda asja, kuigi tegelikult jookseb loomarada.
Miks ta aru ei saa?
Sest ta on ju peen inimene ja säärasele elegantsele olevusele ei meeldi olla looma kontrolli all. Ta keeldub tunnistamast, et mingi loomaga ühes kehas eksisteerimine üldse võimalik on - sellest rääkimata, et tema, inimene, looduse kroon, sellele loomale alla jääb!
Ei-ei, kui on valus ja halb, siis see ei saa ju olla põhjustatud minust, sest mina olen kaunis ja üllas inimene ja üleni ratsionaalne ka.
Niisiis on põhjus kuskil mujal. Otsime üles, murrame maha!



Oot, misasja?!
Ei, seda murdmise värki ma ei mõelnud.
Pole näinud, pole kuulnud, pole olnud!

Mul ei ole kohe kindlasti halb mitte seepärast, et mu loom jäi lõksu ning rebis rabeledes seepeale ümber lõksujäänud jala liharibad lahti, vaid hoopis seepärast, et Xyz käitus niimoodi ja niimoodi ja niimoodi ja iga ajudega olevus saab ju aru, et see on alatus! Ja alatus on halb! Maailm ongi halb, ei hinda mind ja üldse naisi (kui ma oleks mees, siis ilmselt ei hindaks mehi), ühiskond on kah ebaõiglane ja loll jne jne jne.
Mõistusele ei meeldi tunnistada, et teda kontrollib mingi loom oma primitiivsete reaktsioonidega, mitte raasugi ei meeldi. Selle tunnistamisest pääsemiseks püüab ta meeleheitlikult oma valudele mingeid peenemaid, elegantsemaid, vaimsemaid põhjendusi konstrueerida.

Selles ei ole, muide, minu mõistus üksi. Pidevalt näen täiesti nutikaid inimesi tulemas välja täiesti idiootsete teooriatega, mis kõik on maailmas valesti, sest neil hakkas korraga halb ja siis tuli otsida mingi kaunis ja intellektuaalselt rahuldav põhjust väljaspool iseennast.
Mõned näited, mis viimasel ajal on blogidest silma jäänud: šallallaa 1, šallallaa 2, šallallaa 3.
Kaks neist on küll ühelt teemal, aga mõtsin, et kõige haavatavamaid asju vast ei lingi: äkki saaks mõni loom muidu jälle haiget või midagi. Ja see ei ole ju eesmärk.

Nojah, mina õnneks suudan olukorrast distantseerudes siiski mõistuse lõpuks enam-vähem loomast lahti harutada, jalad maha panna ja kogemuse lahti tõlkida kui "minu reaktsioonid, põhjustatud neist ja neist tundlikest aspektidest mu loomuses" mitte "minu reaktsioonid, põhjustatud sellest, et teised on alatud värdjad".
Aga üllatav avastus on see, et tegelikult seda valusat ja sitta olukorda ei tekikski, kui mõistust otse kõnetataks ja loomast mööda mindaks.
Sest millal loom haavub - kui ta on saanud mingi signaali, mida ta tõlgendab haavavana.
Millist signaali loom üldse tõlgendama hakkab?
Sellist, mis saabub mittesõnaliselt. Sääraseid signaale tõlgendavad tavaliselt mõistus ja loom korraga ja võivad jõuda kardinaalselt erinevatele tulemustele, muuhulgas võib loom sellisel puhul haavuda asjade peale, mille peale mõistus ainult õlgu kehitab, ja siis asubki loom juba mängu juhtima, sest tema reaktsioon on tugevam.
Aga signaale, mis tulevad sõnaliselt, asubki tõlgendama ainult mõistus ja loom istub tagajalgadel ja noogutab kaasa, sest ta saab aru, et see pole tema teema. Miska igasugused arusaamatustest tulenevad "ja siis ta tegi nii, millega avaldas, et mõtleb must nii, igavene lurjus"-solvumised langevad ära, kui tegudega ka sõnaline selgitus kaasneb.

Iva: räägi inimestega!

Ära pane neid mõistatama, mida sa mingi käitumisega mõtlesid, sest sel juhul mõistatab loom ja enamik meist on katkised õnnetud olevused, kelle loom kaldub segadusi automaatselt tõlgendama kõige negatiivsemal võimalikul moel.
Vähemalt mina haavun sõnade peale harva - vbla tüki aja pärast, kui mõistus on pika analüüsitöö teinud ja leidnud, et tegu oli tõesti inetu solvanguga, mitte minu projektsiooniga. Aga sõnade puudumise tõlgendamine viib haavumisse palju kiiremini ja otsemat teed mööda.

Sest ma olen õnnetu hirmunud ahv oma neerupealistes ja hüpofüüsis, kõrge lauba taga rändavatest nutikatest mõtetest ja laiast sõnavarast hoolimata.


Neljapäev, 24. jaanuar 2013

Põhjendamata

Ometi üks selline päev, kus esimene loeng algab lõunast.
Ärkad varem üles, et pärast haigust esimest korda trenni teha, taevas on lillavarjulised pilvetupsud ja päikesevalgus ning kass nihutab end jalutsis. Koperdad kööki teed tegema, paned muusika mängima, kõik nagu klapib - ja siis selgub, et sul on lihtsalt nii südantmurdvalt kurb olla, et ei taha midagi teha, kuskil olla, mingitele harjutustele mõelda, üldse mitte midagi.
Tühi ja lage ja mõttetu.
Laod solitaire'i, sest õnnestunud solitaire annab sageli meeldivalt ergutava hoobi sabapiirkonda.
Sittagi. Ei tule välja.

Vahid kurvalt teetassi, nagu lebaks selle põhjas surnud kuldkala, keda sa väga-väga armastasid, ja närid kaalikat. Siis selgub, et tee on ka külmaks läinud, kuni sa nukrutsesid.
Sööd lohutuseks pihutäie piparkooke.
Ammu juba peaks kooli minema, aga kuna enne kooli oli ette nähtud pead pesta, ent pea pesemise eel oli mõeldud trenni teha, ja kuna trenni üldse ei viitsinud teha, on pea ikka must ja nii ei saa üldse kuskile minna.

Hakkad aeglaselt ja vaevaliselt treenima ja tuvastad, et ei jõua midagi. Iga liigutus kurnab, nii et selleks ajaks, kui kõik seeriad tehtud ja pea puhas, on kell nii palju, et kooli õieti polegi nagu mõtet minna.
No lähed ikka, sest - te tunnete sõnakest peab? Sellega (teoreetiliselt) teeb nii mõndagi ära.
Jõuad kooli peaaegu kohalegi, tõesõna. Rongis magad kümme minutit, ärkad 2 peatust enne õiget üles, nagu tarvis, aga ei suuda end ikkagi väljuma sundida.
Sõidad edasi ja lähed kooli asemel poodi.
...

Ja oligi siuke päev.
Vahel tahaks iseennast jalaga lüüa.
Kõhtu.

Pühapäev, 20. jaanuar 2013

33

Issand jumal, Jeesuse iga!
Kui ma olin noorem ja tahtsin end ära tappa, siis tundus see olevat kõige kaugem koht (või noh, aeg - näete, kuidas aeg võib keeles ka tegelikult koht olla, kui vaid niimoodi tahta?), kuhu otsuse täideviimine lükata. (Enne seda oli 27, sest klassikaline staarisurma-aasta.) Ses mõttes, et "kui ma siis ka veel tahan ära surra, siis tohib, siis ei pea enam südametunnistuse ja teiste pärast muudkui edasi elama".
Sellest aastast kaugemale ma üldse ei mõelnud, v.a. need mõtted, mis olid juba seotud valgete juuste, õunaaia ja tötsa-tötsa astumisega vanuses 80+.

Nüüd ma muidugi üldse ei taha end ära tapnud ega muul moel surnud olla. =)
Elu on magus ja kaunis. Rohkem tahta tundub tõsine ülepingutus (kuigi ma ikka tahan rohkem, sest inimloom on lollakas) ning rohkem anda on alati rõõm.
Ainult ma olen saanud kohutavalt vanaks, õudustäratavalt vanaks lausa, varsti olen juba 35, ja nagu kõik naistearstid ütlevad, seks ajaks on parim enne viljakuse aspektis möödas ja edasi hakkab kõik muudkui allamäge minema.
Ei oskagi selle mõttega kuidagi suhtestuda, et mingisugune bioloogiline mäetipp on käes ja kohe varsti hakkab teiselt poolt all veerema. Lohutab mõte, et kirjaniku parim aeg olevat 50+. Enne seda saab siis õendusele pühenduda, veel 17 aastat, sest parimat kirjutamisaega vist ei taha enam selle töö alla panna. Parimat õendamisaega õnneks numbriliselt paika pole pandud, nii et võin ise valida, mis meeldib.

***

Selle eelneva jutu kirjutasin muidugi eeskätt selleks, et õigustada sünnipäevafotot, mis tehtud eelmise aasta lõpus (autor Meelis Krošetskin) ja millega ma soovin teile kõigile kõike paremat minu uuel eluaastal.
Kui mul ei peaks ka õnnestuma selle aasta jooksul inimkonda päriselt ära lunastada, siis vähemalt midagi lõbusat on ikka pakkuda =)



Neljapäev, 17. jaanuar 2013

Miks nael rinnakorvis on kergem taluda kui suudlus

Naljakas, kui palju harjumist võtab elumuutus, isegi kui see milleski iga päev käega katsutavas ei väljendu.

Vaadake, mul on see lind põues, eks ole.
Imeilus, udusuline ja pehme, kõditamas nahka, mõtteid ning emotsioonide keeli. Silitamas mu põske ja kaela, mis sellest silmnähtavalt kumama hakkavad nagu lambikuppel, kui pirn on süüdatud, soojendamas mu peopesi ja sõrmi, mis ei ole sellise soojusega harjunud, nii et neil puhkevad varsti pungad ja õied ilmselt.
Mis on kõik imetore ja lind põues tõesti armas.

Aga - ma ei ole sellega harjunud.
Kaua-kaua aega on armumine minu jaoks tähendanud kõverat roostes metallküünist, mida vahel küll saab kanda mõne südamesegemendi ümber nagu peaaegu embavat soomusrüüd, aga mis enamasti liikumisel ja liigutamisel hakkab torkima või surub end lausa tooresse tukslevasse lihha, nii et veri pritsib.
Ja ma õppisin sellega toime tulema, end sellega lepitama. Õppisin olema funktsionaalne sellest hoolimata, et mul küünis rinnus kinni on, ning otsima endale väärtust iseendast ja maailmast, mitte armumisuimast ja noore nägusa mehe vastusest sellele. Kuna on ometi väga ennasthävitav panna end sõltuma millestki, mis teeb enamjaolt haiget ja ainult vahel embab!

Aga kuigi ma kunagi vist kirjutasin kiituse õudsest mõjust, ei ole mul juba kaua aega olnud vaja end soomustada silituste ja helluse vastu, udusuliste leevikeste vastu, kes suruvad end mu kaela vastu ja vilistavad leebelt armulaulu.
Nende vastu aga on väga vaja soomustada!
See eelmise postituse kohutav ärevustunne (täna oli sama tunne, muide), tahtmatus midagi teha, absoluutselt üle igasuguse võlli kasvanud sooritusärevus - see kõik on põues linnu hellitamise kaasnäht.
Harjusin koolivaheaja jooksul ära lakkamatu positiivse tagasisidega, mille jaoks midagi erilist teha  polnud vaja, ja nüüd valdkondades, kus sellisel määral positiivse tagasiside saamine pole kindel või isegi tõenäoline, ei taha organism enam üldse tegutseda.
"Kule, eideke," ütleb ta mulle otsustavalt. "Koolis istumise asmel lähme parem ja kudrutame leevikesega, sealt saab hea hormoonilaksu kindlalt. Ma küll ei mõika, misasja sa seal koolis jahmerdad jälle?! Kes sind koolis viimati suudles selle eest, et sa kummist käele hästi kanüüli panid, mh, ah?"

Mis ei ole jätkusuutlik plaan, aga organismil on pohh, tema mul töötabki kärmete reaktsioonide nimel ja pikemaajalisi planeerimisi ei tunnista.
Samas, mille organism ära on unustanud, on tõsiasi, et kanüüli panemine inimesele ON head tagasisidet andev. Minu adrenaliinitase veres kerkib (nõelad! veri!) ja kui asjaga hakkama saan, on vaimustus. Hakkama aga peab saama, vähemalt lõpuks, mind ei lastaks ju enne tunnist tulema.  Ja üldse on mu jooksev kool positiivset tagasisidet andev, kui nagu vähegi midagi sisse panna omalt poolt. Kooli antav positiivne tagasiside on pikas perspektiivis ka tulusam, kui ainult linnu kudrutused, sest ühel hetkel saab sellest diplom - udusuline lind aga võib üldse minema lennata, kui ma ikka väga mõttetult ainult sellega tegelema hakkan, et lasen endale pai teha ja vaatan udusel pilgul taevasse.

Miska tuleb lihtsalt organismi, mis depressiivselt ei taha mitte midagi teha, tagant peksta, kuni tööle hakkab.
Täna juba peksin. Töötas ka, enam-vähem.
Aga kanüüli panin sealjuures nii, et peaaegu läks juba õigesti - aga siis tõmbasin nõela liiga vara välja, sattusin paanikasse ja tekitasin kaunile kursuseõele hiiglasliku verevalumi.

Teisipäev, 15. jaanuar 2013

Ebakindel laps keeldub vähemalt ühes eluvaldkonnas ebakindel olemast

Ei tulegi meelde, millal nii tobedal moel nii õudne oli viimati.
Kuu aega koolivaheaega - ja jälle kooli tulla oli täiesti vabisemavõtvalt kohutav, nagu oleksin jälle põhikoolis ja peaksin peale pühapäeva esmaspäeva hommikul kehalisse, matemaatikasse ja vene keelde lonkima.
Võib-olla vahepealne koolimälestuste üleskeerutamine tegi seda. Sest õigupoolest ei ole mu praegune kool ei õudne ega kohutav ja rahvaste palli me seal ka ei mängi. Ei tea, milles asi.
Aga mul oli täiesti vastik ärevus kõhus täna hommikul ja siis ma hoidsin kõvasti oma poja käest kinni, võtsin bussis stressist vabastavaid poose ja tegin mõtteharjutusi "just praegu on just praegu - mitte tunni aja eest ega tunni aja pärast - ning kas mul on just praegu mingi põhjus end halvasti tunda?"

Kooli kohalejõudmine aga üldse ei päästnud, kohutav ärevus oli alles ja niipea, kui ma teda aktiivselt peitu ei kõssitanud, ajas mulle haarmed rindu ja süda hakkas kiiremini lööma, kuklas tõusid karvad turri ja pähe tuli vaikne halisev mõte: "Tahan koju..."

Päeva peale vaikselt kogunevad saavutused asusid seda närvlikkust siiski jupphaaval lahustama ja juba tundus, et kõik saab korda - kuni mul oli vaja kolme eri bussiga sõita. Vantsisin niisiis läbi lumesaju 4 eri kohta, kust teoreetiliselt võinuks ühiskaarti hankida, ja kuskil polnud.
Kohe hakkasin endale jälle küündimatu inimesena tunduma, kuigi, pagan võtaks, ega see minu viga ole, et nad ei suuda inimesi kaartidega ära varustada!
Sõitsin vihaselt jänest, sõin poest ostetud kapsasalatit ja lugesin raamatut.
Raamatus esines poetess, kes oli ühtlasi keelegeenius, planeetivaheline superstaar (ikka luuletustega) ja nii piltilus, et kogenud armeekindral, vanus 50+, armus kohe kolinal ära ainult peale vaatamise põhjal.
Vihastasin veel enam. Võimalik, et mõnel muul hetkel oleks ükskõik olnud, aga täna ei olnud.

Minu seisukohalt on sedasorti poeetide, kirjanike ja laulikute kirjanduses haipimine sigadus.
Neil ülibardidest raamatutegelastel ei ole mingit sarnasust päris poeetide, kirjanike ja laulikutega (kes on samasugused õnnetud ahvid, samasugused ebakindlad lapsed nagu kõik teisedki), küll aga paistab neist läbi nende autori soov "Vaadake MIND! Ma olen peaagu nagu too väljamõeldud pooljumal, ma ka kirjutan! Mina loon teile maailmu! Mina vormin teie mõtteid! Ma sõnastan teie tunded paremini, kui te ise suudaksite, ma näitan teile hõbedast ja virtsast peeglit, kust te näete palju tõelisemat iseennast, mõistke seda! HINNAKE SEDA! USKUGE, ET MA OLEN HIIGLANE!!!"

Ja noh, kuna see on minu eluala ka, siis ositi käib see endahaipimine minu pihta samuti. Miska ma vihastasin.
Sest tegelikult ma arvan, et olen päris lahe juba sellisena, nagu olen, ja püüan kogu aeg saada paremaks kirjanikuks, et edaspidi veel lahedam olla. Mul ei ole sinna juurde vaja kuldkrooni, aupaistet ega prohvetistaatust, ma arvan, et kirjutamine ongi maailma peaaegu et lahedaim asi, ja seda ei pea teemantite ja planeetidevahelise staariseisuse abil vingemaks haipima.
Phmt meil on nii kõva toode, sõbrad poeedid-kirjanikud-sõnakunstnikud, et jõuline reklaam jätab sellest halvema mulje, kui asi tegelikult on. See on toode, mis peaks ennast ise müüma ja kui teda niimoodi superstaar-missPäikesesüsteem-koodimurdjageeniuse väljamõtlemisega peale suruda, jääb mulje, nagu me ise ei usuks sellesse.

No maitea. Mina küll usun!
Pfft.

Laupäev, 12. jaanuar 2013

Tee midagi ära!

Ma ei tea, mitu korda seda siin juba öelnud olen, aga: kui kõik on sitt, on lihtsalt vaja midagi teha. Midagi, mis annaks saavutustunde. Su sisemuses on küll sihandane raske teerulli moodi vastutööte-agent, mis ütleb "ilgelt oleks vaja, aga üldse ei viitsi, parem olelen niisama", ent sellest tulenev nõme, kurnatud ja vastu maad surutud maisuudasittagi-tunne laseb jalga, kui oled millegi natukenegi laheda lõpuni teinud ja ära saavutanud.
Mine nt jooksma. Korista vannialune ära. Lõpeta kodune töö. Kirjuta jutt.

Ma kirjutasin jutu täna.
Sihandane õnnis tunne tuli seepeale, et hakkasin suure vaimustusega ka kätekõverdusi tegema ja pesin pea ära.
Vaat selline värk.

Teisipäev, 8. jaanuar 2013

Vaheagne mahelüürika

Täiesti imeline. Kooliaasta pole ikka veel jätkunud. Ikka veel kestavad vabad päevad, mil võin kerida end silmini akrüülist kampsunisse, teha lugematuid tassitäisi rohelist teed (ja ühe kohvi ka vahele), tihedaid sealihasuppe ja tomati- ja küüslaugukastmeid ja kirjutada lihtsaid väikesi armastuslugusid (vahelduseks keerukatele veristele lugudele postapokalüptikast).

Pean tunnistama, et üldhuvitavate teemade võrgupäevikus üles võtmine rebib natuke sellest küülikuvillasest olemisest välja. Kui tuleb palju kommentaare, läheb natuke ikka alati löömiseks ka, ja siis siukest "elu on nii nunnu ja armas ja pehme nagu jõululumi"-värki jääb nagu vähemaks.

Samas sai päeviku blogipuu tabelis jälle kuskile esikahekümne kanti selle abil, ja vahel ikka on meeldiv ennast niimoodi ülespoole pressida. Sest mu jooksva karusnahkpehme eluviisi põhiline miinus ongi see, et saavutusvajadus on täitmata. Kui ikka juba viis päeva ei ole maailma nihutada püütudki, hakkab kuklas tiksuma ebameeldiv tunne, et kui ei ole seda juba terve nädala teinud, kust ma tean, et üldse suudan? Üldse julgen? Üldse tahan?
Miska seoses, vabandage mind, ma pean nüüd minema ja jooksma surmlibedasse öhe ja riskima jalaluumurruga, et uskuda - ma siiski suudan veel olla loll, hulljulge ja panna end ebamugavasse olukorda, kui ma seda tahan*.

* Miks ma seda tahan, on täiesti teisejärguline sealjuures. Kuradile ratsionaalsus!
Madmax arvas et vbla peaks ühiskond vähem rõhuma instinktidele ja rohkem mõistusele. Mina arvan, et kuna nii rõõm, põnevus, kirg, empaatia, kiindumus, kaastunne, kui ka viha, kurbus, muretsemine, meeleheide ja üldse kõik maailma tunded on kehalised nähtused ja neid poleks vastavate hormoonikokteilideta olemaski, nõuaks katse muuta inimkond mõistlikuks meie kõigi kehadest eraldatud tehisintellektideks tegemist ja siis on phmt juba Matrix, sest kuna neil tehistel puuduksid kehad ja seega ka tunded, poleks nad enam sendi eestki inimlikud - ja milleks siis kogu see tants?
Kuhu jääb elamise lust ja lõbu? Võlu ja valu?

Pühapäev, 6. jaanuar 2013

Liiga vähe küsitud küsimus

Usu ja ateismi teemadel mul põues ei põksu, aga üks osa sellest HullMaxi postitusest läks üleni hinge.

... esimesed 15 aastat elust, kui kujuneb välja iseloom ja huvid, on laps nende inimeste kontrolli all, kes on vähem ambitsioonikad, saavad vähem palka, on kibestunud ning järgivad tuimalt reegleid.

Ok, õpetajaid peksta ma ei taha, sest need mõned, keda isiklikult tunnen kui inimesi - mitte kui õpetajaid - on mu meelest üsna sisemiselt kaunid inimesed ja nende hoole alla võib oma lapsed mõneks ajaks anda küll.
Ja need, keda tunnen kui õpetajaid, mitte kui inimesi, on mu laste osas võimupositsioonil ja nendega tülitseda ka ei tasu - kannataksid ainult noodsamad lapsed.
Pealegi - üle poole nendest õpetaja-positsioonis õpetajatest on samuti täiesti sellised inimesed, kellest lugu pidada ja keda usaldada tegelikult. Eks mu lastel nende õpetajatega on vedanud ja neid teisi (kes on ka olemas) ma hetkel lihtsalt ignoreerin.

Aga see, mis MadMaxi postitusest meelde jäi, silma jäi ja mastaapselt õige tundub, on see, et kusagil hariduse andmise ideestikus on tehtud mingi kohutav viga ja selle vea järelmid on nii õudsed, et juba paljast mõtlemisest kukuvad hambad suust ja juuksed peast.
Millega seoses, tundub, inimesed hoiduvad üldse sel teemal mõtlemast - või mõtlevad üle ning see mõjub nii hullusti, et nad kaotavad igasuguse mõõdutunde ning jooksevad kiilakate ja hambutute pealtnäha-idiootidena lalisedes mööda new-age-öko-seminare ja räägivad indigolastest, suurest sisemisest tarkusest, sisehääle usaldamisest jms veidrast trallallaast
Püüan siis kuidagi ilma indigo ja värisevate käteta võtta kokku, mis on see õudne järelm, mida mina koolil näen, ja mida ma ei tahaks näha:

inimesed
sandistuvad
vaimselt.

Hea uudis on, et see sandistumine ei ole lõplik. Kuskil 10-15 aastat pärast keskkooli leiavad inimestes sageli aset oivalised muutused, mil kooli pärssiv ja lömastav mõju endalt lõpikult maha raputatakse ja inimesed avastavad mitte ainult mõistusega, vaid ka tunnetuslikult selliseid imelise asju, nagu:

* Ma elan ainult üks kord, miks siis mitte teha asju, mis tunduvad lahedad, mõnusad ja head?
* Pole oluline, kes mind armastab. Oluline on, keda mina armastan.
* Kui miski läheb viltu, pole see maailma lõpp. Võib alati uuesti proovida.
* Elu on tunnetes, mälestustes ja igas ihurakus. Mitte kusagil mujal ägedamas kohas.

Ja siis saavad neist korraga normaalsed, õnnelikud ja tõeliselt elus inimesed, mitte särava naeratuse alla peidetud küürakad varjud. Lahe.
Aga miks, öelge, miks nad enne seda pidid seda teist asja olema?

Te ütlete, et asi pole koolis, vaid vanuses? Et teatud eas oleme lihtsalt nii palju elu juba õppinud, et suudame sisemisest ürghäbist üle olla ja õnnelikud olema hakata? Et teismeliste hormoonid ongi sünged ja hirmsad ja see on paratamatu osa noor olemisest?
Aga kas teismeiga tõesti lõppeb kuskil vanuses 29-33?! Kas kuni selle ajani kestvad vaimset invaliidsust tõesti saab põhjendada teismeeahormoonidega?!
Julgen kahelda.
Väidan, et aastatepikkune painav ebatäiuslikkuse, ebapiisavuse, kõlbatuse, oskamatuse ja käkk-olemise tunne ei ole normaalne. Ja kui see ebanormaalne tunne on samas allakolmekümneste seas üldlevinud, peab sellel olema mingi põhjus.
Teadust ma sel teemal muidugi pole teinud, katsed on olemata ja isegi kirjanduse ülevaadet ei viitsi koostada. Aga tundub nagu loogiline, et see üks ja ühine sotsiaalne hakklihamasin, kust me kõik läbi oleme käinud, kust vaid vähestel on valdavalt head mälestused ja mida kogu mu teadaolev isiklik tutvuskond vahel ärevus- või lausa õudusunenägudes näeb, on asjaga kuidagi seotud.
Ehk siis - kuidagi ikka väga usuks, et see vaimne ikaldumine on kooli mõju.

Kui ma tahan endale meenutada, mis tunne oli olla vilets ja ebapiisav, ma meenutan õpiaastaid - seda aega, mil katsetamine ja harjutamine ja mitteoskamine pidanuks nagu normaalne olema.
Aga ei olnud.
Koolis ei olnud mitte osata ja mitte teada lubatud, proovimine ja katsetamine olid tugeva miinusmärgiga tegevused - ja õigupoolest see ju on väga imelik nähtus asutuse juures, mille eesmärk (vähemalt teoreetiliselt) on uute teadmiste ja oskuste andmine?
Mingi pisiasja pärast võis sind koolis aktiivselt ja rõhutatult põlata nii õpetaja kui kaasõpilane. Võisid ka mõlemad mitmuses - ja sealjuures polnud isegi kindel, et see tõesti oli halvasti läinud pisiasi, mille pärast sind sunniti häbi tundma ja alandlikult sõimu või ilkumist ära kuulama.
Vbla olid sa kõik väga hästi teinud, isegi liiga hästi, üle igasuguste ootuste.
Vaimule anti peksa ikka. Sest kool oli siuke peksmise koht.
On ikka veel.

Ometi, kuigi meil on kõigil koolis käimise kogemus olemas, küsivad vaid väga vähesed vanemad, kas üldse panna oma laps sinna vägivallamasina sisse. Paneme ikka. Seadus käsib ja nii tehakse ja...
Ja "Õpetajate lehes" kirjutatakse, et pedagoogidel on raske lastega toime tulle, kuna vanemad on kooli suhtes liiga vaenulikud omaenda halbade kogemuste tõttu ja see on nende vanemate viga.

Nad peaks oma kogemustest üle olema ja saama.

S.t aasta aastalt tuleb koolidest tuhandete kaupa närvilisi, ärevaid, hirmunud ja õnnetuid inimesi, kes tunnevad sisimas, et nad pole iial küllalt head - aga see ei ole ju ometi kuidagi seotud haridussüsteemi probleemidega! Haridus on meil väga hea! Õnnetuses on süüdi need inimesed ise, põlvkondade kaupa. Kui vanematel on halvad kogemused kooliga ja lastel on ka halvad kogemused kooliga, on ilmselt probleem nendes vanemates ja lastes.
Ometi mitte koolis.

Nagu... see kõik on nii nõme.
Mul pole asja kohta ühtegi paremat ega kujukamat sõna.

On olemas suur riiklik masinavärk, mis teeb sinna sattunud inimesed keskmiselt õnnetumaks, kui nad muidu olnuks, jätab nad kuskil kümneks-viieteistkümneks aastaks vastikuks ja hädiseks (vastikuks, sest õnnetud inimesed on üldjuhul ka teiste vastu ebameeldivad), ja igal aastal esimesel septembril saadame me sinna uue aastakäigu jagu omaenda kuumalt armastatud lapsi.
Tõesti, kui koolis tehtaks lapsed õnnelikeks vagurateks tellisteks või kastideks nagu Pink Floydi videos, ma veel saaks asjast kuidagi aru. Kandilistest asjadest on hea ehitada ja kuni laps on rõõmus, on ju lahe.
Aga koolisüsteemi produktideks on mingid väändunud hingelised haiged, karkudel komberdavad amööbid, kellest mingit tõhusalt töötavat ühiskonda ehitada on õigupoolest HALVEM kui tervetest ja õnnelikest persoonidest!  
Miks me niimoodi teeme?

Või on kooliga nagu demokraatiaga - et on küll sitt, aga midagi paremat ka ei oska välja mõelda? Et ilma koolita tuleks inimesest veel hullem sant, lihtsalt teist sorti puuetega? Mh, ah?

Kolmapäev, 2. jaanuar 2013

Vahel peab inimesel mõni lühiajaline eesmärk ka tekkima

Pärast jõule ja aastavahetust räägivad õiged tibid muidugi kehadest ja nende erinevatest vormidest. Ma päris õige tibi ei ole, aga mõnes punktis tahaks ikka traditsioone ka järgida.
Nii et see postitus on midagi ihulist ja hingest räägime jälle teine kord.

Kaaluinfo kõrvalveerus on jälle vale, seekord juhtumisi teistpidi vale (natuke suurem, kui peaks). Aga mõtlesin, et enne ära ei vaheta, kui see näitaja on juba pool aastat paar-kolm kilo liiga suur olnud olnud.
Siis vast hakkan uskuma, et kohe jälle 69 ei kaalu =)

Igatahes, kui keha otsustas, et teda enam söök nii väga ei huvitagi, ja kehakaal sellest tulenevalt vaikselt kaduma asus, tekkis mul kuskil kuu aja pärast korraga tohutu füüsiline võimekus. Loogiline ka - lihased, mis olid harjunud liikuma ja treenitud saama 73-kilose koormusega, said korraga oluliselt hõlpsamini hakkama ja ma jaksasin äkitselt igasuguseid naljakaid asju. Joosta oli nagu lennata ning varbseinal rippudes asendus "kuskil 12 kõhulihast" mingi pingutuseta "kuskil 20-ga". (Sealjuures ei olnud jaksamist piiravaks teguriks kunagi mitte kõhulihaste jõudlus, vaid see, et ma ei jaksanud rippuda kauem. Käed andsid järele, sest keha on ju raske!)

Noh, mõistagi tekkis selliste imeliste muutuste peale hasart. Ei taha lasta lihastel ära kaduda, treenides samamoodi edasi, kui seni! Kui keha kaalub vähem, tuleb tõsta treeningmahte! Hoiame lihased alles, sest lihased on lahedad!


Alguses tõstsin koormust jaksupõhiselt. Kui enne oli normaalne teha 19 kätekõverdust, siis nüüd tegin 25 ja las ta olla. Kui enne jooksin 3,5 km, siis nüüd 5.

Aga siis juhtus nii, et koolis üks hurmav daam arutas, et tal on tulemas üldfüüsiline test ja suhtus sellesse maru rahulikult, maininud seejuures mingeid täiesti müstilisi kehalisi tulemusi, mis peaks nagu 300 punkti andma.
Ja võluv noor mees, kelle käest ma seepeale uurima läksin, mis pagana moodi kaitseväes siis elatakse, et kõike seda suuta, tutvustas mind üldfüüsilise testi punktitabeli ja sealtkaudu minuvanuste naiste normidega.
Need normid aga - need tundusid tegelikult peaaegu täidetavad! S.t. 200 punkti peale kohe kindlasti täidetavad, kasvõi kohe, aga ma vaatasin ja vaatasin... ja mus ärkas auahnus.

Kui natuke vaeva näha, mõtlesin omaette, võiks ka 300 saavutatav olla.
Kõhulihaseid suutsin kahe minutiga õigesti (jälle nägus noor mees abiks - ütlemas, kuidas on õigesti) teha kuskil 68-69. Paar tükki jäi 100 punktist ehk siis 70-st keretõstest puudu, aga see tundus nii väike vahe, et ei tohiks eriliseks probleemiks osutuda.
Jooks 3200 m tuleb 100 punkti saamiseks minuvanustel naistel ära teha ajaga 19:36.
Mis te teete nalja või?! Ma ei ole mingi väga suur jooksja, aga sellest ma jooksen kohe kindlasti kiiremini. 20 minutit on aeg, millega ma arvestaks kuskil 4 km mõnusat rahulikku jooksu. Vbla päris nelja täis ei jõua, aga 3200? Issand, kui ma pingutaks, siis selle jookseks kuskil 16-17 minutiga ära!
Jäid veel kätekõverdused.
100 punkti saamiseks tuleks mul teha 48 kätekõverdust järjest.
Jaaa.
Vaat see juba kvalifitseerus väljakutseks!

Mitte kunagi elus polnud ma teinud üle 35 kätekõverduse järjest, ja neist 35 oli möödas palju palju aastaid. Siis olin ma noor ja tugev, tõstsin kogu aeg last ja kaalusin veel vähem, kui praegu. Ning ikkagi tegin ma need 35 sedasi... poole teraga, viimased 3 pumpamist selgelt alamõõdulised, ja siis surin kõhuli põrandal veidi aega, armetult ähkides, ägisedes ja viiksudes.
No aga kurat. Üle 25 peab ju ikka saama!

Nüüdseks olen asjaga tegelenud juba oma 5-6 nädalat vist. Vahepeal olid jõulud ja peod ja aastavahetus ning kaalu tuli vahelduse mõttes jälle natuke juurde - krt, riideid kandes näevad kurvid ikka oluliselt kenamad välja, kui see, kuidas kampsun lihtsalt tolkneb õlgadelt alla nagu mingi reha küljes! - aga 40 kätekõverdust teen juba ära. Ilmselt, veremaitse suus ja pisarad silmas, tuleks ka 42-43, aga ma seni panustan pigem rohkematele seeriatele kui ühe seeria jooksul vere pooridest välja pingutamisele. 
Kõhulihaseid jaksan nüüd veel natuke vähem - 66 viimatise kontrolli käigus, aga enne seda olin ka vahetult 5 seeriat kätekõverdusi teinud - ja jooksmas pole viimased 2 kuud käinudki, aga kui ma saan kätekõverdused nii kaugele, et suudan 50 teha, võtan ka need näitajad viimistlemisele.

Mida ilusat endale pärast 300 punkti eest harjutuste tegemist lubada võiks, on veel lahtine küsimus. Aga saavutus ise ongi ju preemia, polegi tarvis sinna midagi veel lehviks juurde siduda =)

Teisipäev, 1. jaanuar 2013

***

Milleks sõnad, kui taevas on tähed?*
Valet ei varjaks ka lausete lopsakas mets.
Vaikus on aus, ükskõik kas tuled või lähed. 
Vaid taevasse riputan enese tõed -
kõigile vaatamiseks.


* Esimene rida on Pelevinilt.