Neljapäev, 31. jaanuar 2013

Tuvihallil hommikul

Suutsin enese motiveerimiseks vahendi leida.
Selleks osutus märkmik.
Teisipäeva õhtul panin nädala igale päevale mingi miinimumprogrammi kirja ja kohe tekkis entusiasm saada nädala jooksul oma programm lausa niimoodi täidetud, et riste jätkuks ka esmaspäevaks ja teisipäevaks. Lihas vormub, toad korrastuvad, isegi kirjutasin midagi - ning ees on veel terve pool nädalat vaba inimese elu. Sellega jõuab vast ka esiku ja köögi ära koristada ning looga meeleollu sisse minna.
Nii väga loodan!

Siis, muidugi, algab praktika. 
Kinnitan küll endale, et see ei saa olla hullem kui eelmine, ning üldse, see ongi just see, mida ma tahan: õppida reaalselt tegutsema, päris inimestega. Mitte mingeid loenguid kuulata ja powerpointe treida.
Aga sisemus ei usu ja väriseb nagu marmosett lumehanges.

Õnneks on mul leevike. Piisab ainult sellele mõelda, kui praktikahirmus pinges õlad iseenesest lõdvestuvad, naeratus tuleb huuletele ja unelus teeb oma juuksed mu akna all lahti, nii et kõik ruumid on tema tuules heljuvaid udujaid silituskiharaid täis.

...käed mu ümber, puhta nägusa mehe lõhn ja soojus, judin üle selja koos peopesa laskumisega. Need arusaamatult rõõmsad silmad...

Kui hull see praktika ikka olla saab? Vähemalt saab päris verd võtta inimestelt!
(See on ainus tõsisem toiming, mis mul nii selge on, et äratab pigem huvi kui hirmu, ja no veri! Veri on ju alati äge.)

2 kommentaari:

  1. Marmosett, jee! http://www.youtube.com/watch?v=GgkObVLnRN4

    VastaKustuta
  2. Jaa, see on ka muidugi tõsi =)

    Ja nii hea!

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.