Neljapäev, 17. jaanuar 2013

Miks nael rinnakorvis on kergem taluda kui suudlus

Naljakas, kui palju harjumist võtab elumuutus, isegi kui see milleski iga päev käega katsutavas ei väljendu.

Vaadake, mul on see lind põues, eks ole.
Imeilus, udusuline ja pehme, kõditamas nahka, mõtteid ning emotsioonide keeli. Silitamas mu põske ja kaela, mis sellest silmnähtavalt kumama hakkavad nagu lambikuppel, kui pirn on süüdatud, soojendamas mu peopesi ja sõrmi, mis ei ole sellise soojusega harjunud, nii et neil puhkevad varsti pungad ja õied ilmselt.
Mis on kõik imetore ja lind põues tõesti armas.

Aga - ma ei ole sellega harjunud.
Kaua-kaua aega on armumine minu jaoks tähendanud kõverat roostes metallküünist, mida vahel küll saab kanda mõne südamesegemendi ümber nagu peaaegu embavat soomusrüüd, aga mis enamasti liikumisel ja liigutamisel hakkab torkima või surub end lausa tooresse tukslevasse lihha, nii et veri pritsib.
Ja ma õppisin sellega toime tulema, end sellega lepitama. Õppisin olema funktsionaalne sellest hoolimata, et mul küünis rinnus kinni on, ning otsima endale väärtust iseendast ja maailmast, mitte armumisuimast ja noore nägusa mehe vastusest sellele. Kuna on ometi väga ennasthävitav panna end sõltuma millestki, mis teeb enamjaolt haiget ja ainult vahel embab!

Aga kuigi ma kunagi vist kirjutasin kiituse õudsest mõjust, ei ole mul juba kaua aega olnud vaja end soomustada silituste ja helluse vastu, udusuliste leevikeste vastu, kes suruvad end mu kaela vastu ja vilistavad leebelt armulaulu.
Nende vastu aga on väga vaja soomustada!
See eelmise postituse kohutav ärevustunne (täna oli sama tunne, muide), tahtmatus midagi teha, absoluutselt üle igasuguse võlli kasvanud sooritusärevus - see kõik on põues linnu hellitamise kaasnäht.
Harjusin koolivaheaja jooksul ära lakkamatu positiivse tagasisidega, mille jaoks midagi erilist teha  polnud vaja, ja nüüd valdkondades, kus sellisel määral positiivse tagasiside saamine pole kindel või isegi tõenäoline, ei taha organism enam üldse tegutseda.
"Kule, eideke," ütleb ta mulle otsustavalt. "Koolis istumise asmel lähme parem ja kudrutame leevikesega, sealt saab hea hormoonilaksu kindlalt. Ma küll ei mõika, misasja sa seal koolis jahmerdad jälle?! Kes sind koolis viimati suudles selle eest, et sa kummist käele hästi kanüüli panid, mh, ah?"

Mis ei ole jätkusuutlik plaan, aga organismil on pohh, tema mul töötabki kärmete reaktsioonide nimel ja pikemaajalisi planeerimisi ei tunnista.
Samas, mille organism ära on unustanud, on tõsiasi, et kanüüli panemine inimesele ON head tagasisidet andev. Minu adrenaliinitase veres kerkib (nõelad! veri!) ja kui asjaga hakkama saan, on vaimustus. Hakkama aga peab saama, vähemalt lõpuks, mind ei lastaks ju enne tunnist tulema.  Ja üldse on mu jooksev kool positiivset tagasisidet andev, kui nagu vähegi midagi sisse panna omalt poolt. Kooli antav positiivne tagasiside on pikas perspektiivis ka tulusam, kui ainult linnu kudrutused, sest ühel hetkel saab sellest diplom - udusuline lind aga võib üldse minema lennata, kui ma ikka väga mõttetult ainult sellega tegelema hakkan, et lasen endale pai teha ja vaatan udusel pilgul taevasse.

Miska tuleb lihtsalt organismi, mis depressiivselt ei taha mitte midagi teha, tagant peksta, kuni tööle hakkab.
Täna juba peksin. Töötas ka, enam-vähem.
Aga kanüüli panin sealjuures nii, et peaaegu läks juba õigesti - aga siis tõmbasin nõela liiga vara välja, sattusin paanikasse ja tekitasin kaunile kursuseõele hiiglasliku verevalumi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.