reede, 31. juuli 2009

Llluletaja

Lisaks Tho näidatud veetlevale paile tegi Sirp ka märkama. Ma olen nüüd 15 minutit 37 inimese seas kuulus.
/tegelikult ma muidugi olengi päriselt ka rõõmus, sest ise ikka arvad, et mingi ... noooh.... väga halb ehk ei ole ja... Enam tuttavatele kinkida vähemalt piinlik pole.

Ja erinevalt võrgupäevikusse kukutatud kiiretest pudemetest on kogusse pandud ikka läbikaalutult kõlavad ja mitu korda läbi kirjutatud asjad.

neljapäev, 30. juuli 2009

inspireeritud ja unetu ja paitatud

**************************

Isegi hirmu ei tundnud.

Väsimust küll, nii suurt.
Isegi hirmu ei tundnud,
kui maa seest rebiti juurt.

Siis tuli valu kui laine,
kui lõputu käristav voog...

Elas sellegi üle too naine.
Suudab elada igal pool.

*************************
Hommikune tango

Mälu keerutab kergel sammul
läbi jahtuva taeva kui jää,
sa meeldisid, meeldisid, meeldisid mulle,
kuid ma ei öelnud, et jää.

Päike paistab ja tolm laulab nurkes,
kleepub külge mu higise käe,
sa meeldid, sa meeldid, sa meeldidki mulle,
kuid ma ei ütle, et jää.

Noored mehed lõhnavad hästi,
neil on pihu sees leebus ja lust,
ja see meeldis, see meeldis, see meeldiski mulle
kuni sa lahkusid must.

Paar nõtket pööret, ja läbi mu toa
klõpsub konts, langeb raskena juus,
mis meeldis, see meeldis, kord meeldib taas mulle
ning suudluse maik on suus.

********************

Ega sa hirmu ei tunne ju?
Lõika nööre kui juukseid,
pihutäis korrraga läbi!

Kus nad sind hoiavad üldse,
jalad ju nagunii maas?

Hirmu pole, vaid valehäbi.

Keegi ei juhi sind nagunii,
selline hüljatud nukk,
lauale ununud raamat...

Lõika!

Lõikasid nööre, ja kus tuli verd!

Jääb minu kanda su hukk?

Ah, kallis,
ära tekita draamat!

**************************

esmaspäev, 27. juuli 2009

Elas kord...


Ükskord ammu ammu, kui maailm oli veel noor ja kõik asjad hoopis teistmoodi kui praegu, elas ühes väikeses kuningriigis keset laasi ning paljusid väikesi järvi üks kuningapaar.
Kuningal oli punane habe ja talle meeldis kalal käia, kuningannal olid valged käed, pruunid juuksed ning kirg jahipidamise vastu.
Ja kahe peale oli neil kuningriik ja tütar nimega... noh, näiteks Teeroos.
Teeroosil olid punased juuksed, valged käed ja naerul suu ning kõik oli hästi kalajärvede kuningriigis, kuni kuninganna jahil käies hobuselt kukkus, kaela murdis ja ära suri.

Kuningas valitses riiki, vabal ajal leinas oma naist, käis kalal ja kasvatas tütart. Uue naise otsimise jaoks ei jäänud aega. Teeroos kasvas ka sedasi, pooliti metsikult, pooliti peenelt, ning jooksis pool aega ringi kaluripiigade ja pool aega jahimeeste ja -naistega, kes teda kui oma kuninganna tütart hellitasid ja austasid.
Kasvas nii printsess üles, meeldis kõigile, ning tal hakkasid käima kosilased. Kuningatütar naeratas neile kõigile, vestles nendega, suudles nendega, nädalad läksid kui lennates, kuninriikides plaaniti salamisi juba pulmi - ja siis läks Teeroos isa juurde ja ütles: "Ei, isa, seda meest ma ei võta."

Ja kui kuningas uuris ja kosilane uuris, et miks... hakkas Teeroos naerma, pillas mingi tervameelsuse ja kõndis minema.

Ja lahti läks kõlakas, et kuningatütar on nii kõrk ja ennast täis, et talle ei meeldi ükski mees.

Kuningas kuulis neid lugusid ja vaatas oma nägusat punapäist tütart, kelle kasvatamiseks tal riigivalitsemise ja kalapüügi kõrvalt nii vähe mahti oli jäänud, ega teadnud, mida uskuda.
Aga ta muutus tütre meheleminemise osas pisitasa üha pealekäivamaks.

Teeroos keerutas end muudkui aga jälle välja, tulid uued kosilased, ja kuningal tekkis mõne kaugema kuningriigiga lausa pingesituatsioon, kui nende prints solvunult ja õnnetult peale 4 kuud äraolekut naases ja kalajärvekuningriigi printsessi selja taga paari terava sõnaga kostitas.

Nõnda sai kuningas Punahabe viimaks pahaseks, ütles, et nüüd on tütrel viimane võimalus, kutsus ümberkaudu kuningriikidest kõik printsid, vallalised kuningad ja suuremad ülikud kokku, ja käskis Teeroosil valida.
"Sest ma ei usu," käratas kuningas, "et sulle nende seast tõesti mitte keegi ei meeldi!"

Rivistusid siis kõik kuningad ja printsid ja ülikud kalajärvekuningriigi tallimaneezhi üles (suures saalis polnud piisavalt ruumi, sest see polnud mitte mõni priiskaja kuningas, kes laseks suurel lossil kasutult seista, kui perekonnas ainult tema ja ta tütar) ja Teeroos käis nende vahel ringi.
Igaühele leidis ta lahke sõna ja naeratuse, isegi neile, kes olid eakad, paksud, ja habemesse kasvanud tundrakuningriikide isandad.
"Sa meeldid mulle, Kelmnaeratus!" ütles ta ühele ja "Sa meeldid mulle, Paljumõtleja" teisele. Kenadele noortele meestele oli tal keni sõnu nende välimuse kohta, tugevatele meestele nende jõu kohta, pikkadele nende imposantsuse ning kõrge kasvu, lühikestele nende väleduse ja kompaktsuse kohta. Keegi ei jäänud ilma, ja kui kuningatütar viimaks ringiga oma isa juurde tagasi jõudis, vaatas ta tollele õnnetult otsa.
"Muidugi meeldivad nad mulle, mulle meeldivad nad kõik. Kui mu süda ei kõnele ühele rohkem kui teisele, kuidas ma saan kellegi välja valida?!"

Ja kuningas jäi vait ning sügas kukalt.

Kas teie oskate neile nõu anda?

teisipäev, 21. juuli 2009

Üks korraga

Avastasin veel ühe imeliselt lihtsa võimaluse ängi kontrolli all hoida.

Lihtsalt öeldes - hoia mõtted sellel, mida teed.
Näide elust ehk millal mul see idee selgepiiriliselt silme ette joonistus ja kuidas see reaalselt töötab (ja natuke eneseupitust ühtlasi).

Pakin mina oma asju, visates ühtlasi ära terve pinu vanu konspekte, mis olid alles hoitud lootuses "kunagi lähen ma jälle ülikooli ja mul võin neid vaja minna". (Mida ma omast arust seal ülikoolis jälle tegema peaksin? Mul pole iial olnud huvi teadusega tegeleda, aga paistab, et selle mõistmiseks kulus ka üle 10 aasta.)
Ladustan raamatuid, mõtisklen kena noore mehe, pannkookide ja tänase tarviliku trenni üle, ja korraga tungib ajju "Oh, ja mul on Tartus Lutsu raamatukogule üks raamat võlgu, juba palju aastaid, see oli kadunud ja siis ma leidsin ta jälle üles, ma ei ole uurinud, millal on viivisevaba aeg sest neid 1000 krooni viivist ma küll ei taha maksta, miks sinna 5 aastaga peale on tiksunud." Ja siis haaras mind "Aah, mul oleks vaja regulaarset palka, s.t. regulaarset tööd!"-mõte ja siis tuli kolinal juba järgmine ("klaver!") ja järgmine... ja korraks oli väga jube olla.
Peaaegu hakkasin juba koorma alla kahekorra vajuma, sest nii palju on vaja teha, nii palju teha, nii vähe aega ja olgugi kips maas, ma ikkagi liipan, mitte ei keksle, paanika, paaaaaaaaaaaaaaaaanika!

Ja siis ütles minu aju rahulikult ja korralekutsuvalt: "Üks asi korraga. Paki see kast kokku, su elu ei aita kuidagi edasi see, kui sa poole pakkimise pealt ahastuses ennast tümitama ja mitte piisavalt heade tulemuste eest peksma hakkad. Naine, paki kasti ja ole rahul!"
Ja nii ma tegingi.

Klõps! Lülitasid mõtted end välja ning mul oli jälle hea ja usin tunne seoses kastipakkimisega (ja mitte suitsidaalset tunnet seoses asjadega, mida ma parasjagu EI teinud).
Huvitav, et niiiii ilmatu vanaks on vaja saada, et taibata - enda peksmine asjade pärast, mida sa parasjagu ei tee on kasutu ja mõttetu, tee parem hästi seda, mida teed.

reede, 17. juuli 2009

Vahemäng mälule

Kui Poeglaps leiab, et maailm on teinud vea ja tema teab paremini, siis püüab ta maailma sõnade abil ümber teha.

"Tule nüüd, läheme tuppa, õues on juba hämar!"
"Ei ole! Valge on!"

"Sepik on otsas, aga ma võin sulle singiga leiva teha."
"Ei ole sepik otsas!"

"Sepik on otsas, kas sa leiba tahad?"
"Leib on otsas!"
"Ei ole leib otsas, näed, leib on siin!"
"On küll leib otsas!"

"Oi, kas sul on püksid märjad?"
"Ei ole! Mina ei pissi!"
____________________

Tütarlaps on elegantse sõnaseade meister.

Arvutimäng, kus tuleb mingeid värvilisi kive ritta seada, muidu tuleb laavapurse ja kõik saavad hukka.
"Need loomad pole ka põrmugi abiks! Lollid loomad! Miks nad ei aita, haud õhkab mu poole juba avatud suuga!"

Rääkimata kuldsest "Ma ei käinudki kempsus, konutasin hoopis kurvalt koridoris."

...

teisipäev, 14. juuli 2009

Kuidas tehakse olulisi valikuid

Aeg-ajalt sattub inimese teele valikuid, mille seast ei olegi nii lihtne välja sõeluda seda Õiget ja Ideaalset. Hollywoodi filmides ja telesarjades (näiteks mu armastatud Supernaturaalses) tavaliselt selliseid situatsioone ei esine - tegelased pannakse küll mitmetitõlgendatavatesse olukordadesse ja tambitakse nende peal, et näidata nende "valede" valikute loogilisust, aga olemuslikult on ikkagi kuskil õhus ka Õige Valik, mida tehes kõik imeväel korda läheks. Ja kuna algul autorid ja siis ka juba vaatajad teavad sellest Õigest Valikust, jääb õhku ikkagi tunne, et alati on kusagil see Õige ja Hea lahendus olemas.

Tegelikul elul inimliku loogika järgi toimivat autorit juhtumisi ei ole, ja nii seisame me ikka ja jälle valikute ees, mille erinevad võimalused on rahuldavad erinevates aspektides, aga ideaalset, kokkukõlksuvat, puzzletükina sobilikku lahendust polegi lihtsalt võimalik leida.
Sest millest siis valides ikkagi lähtuda?

Sellest, millest (euroopa-sorti) muinasjutud lähtuda soovitavad elik traditsioonilisest moraalist, viisakusest, teiste huvidest ning heast südamest?

Või elukogemusest, arukusest, teiste eest vastutuse võtmise vältimisest, ning püsida ka muidu tarkuse ette kirjutatud teel?

Või valida hoopis pragmaatiliselt see, mis tundub pisima riski valgel enim kasu toovat?

Üldse, kas valida taoistlik "kulgeb nagu kulgeb" tee või rabada saatusel sarvist ja püüda teda väänata sinna, kuhu sina oma mõistuse ja kavadega teda suunata tahaksid?

Sest ka see on valik, mis tuleb enne ära teha, kui konkreetse juhu kallale asuda.

Ja ma mõtlen siin ühe valimise valgel omaenda valikute olemuse üle, vormin neid peopesade vahel ja leian, et tegelikult mina valin põhimõttel "Kelleks ma end pean" ja mitte põhimõttel "Mis tooks enim kasu vähima kahjuriskiga".
Sest kui mu valikud peaksid mulle kunagi näkku plahvatama, siis on mul igatahes rohkem rõõmu sellest, et "Ma tegin nii, sest see tundus õige, ma olin valmis plahvatamisega riskima, ja kannan nüüd kahjusid sirgel seljal" kui sellest, et "Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati".
Kuigi kui ma oleksin parasjagu seestpoolt hirmul ja ebakindel, ma ilmselt eelistaksin hoopis "Ma tegin nii nagu oli õige ja hea ja ma ei kahetse midagi"-it. Sest muinasjutuvalik on alati turvalisim - mitte et tal oleks garanteeritult parimad tagajärjed, aga põhjust hiljem juukseid katkuda ja kiruda: "Miks ma ometi niiviisi pidin tegema?!" on vähim. Vähemalt hingerahu teemal tegin oma parima on garanteeritud.

Mina isiklikult ei ole muide mingi muinasjutuprintsess. Ega vapper hanekarjus. Püüan küll valida õigesti ja hästi, aga elul sarvist haarata ei ole minu loomuses ja kuni tee kulgeb, ei hakka mina vankrilt väevõimuga maha kargama ja omaenda härjapaariga kuskile uut teed rajama.
See oli nüüd ühtlasi ka selline ümbernurga selgitamine, et miks ma riskin võimalusega osutuda Aasta Sitapeaks selle asemel, et tõmmata tekk üle pea, tegeleda kuskil nurgas oma asjadega ja olla viks ning viisakas.

Ja ma ei väsi kordamast, et see, mis valik teha, on üsna kõrvaline selle kõrval, et valimine ise, valimine kui selline, on oluline. Asjad suuremalt jaolt ei "juhtu", nende taga on mingid meie endi valikud.
Ja lihtsam on elada sellest ise teadlik olles ja valikuid tehes tagajärgedega arvestada.

esmaspäev, 13. juuli 2009

Võitlusvaba

Olin nädala maal.
Lasin nägusal noorel mehel oma õlgu masseerida, värske õhk, palju palju suhteliselt apaatset dragonit (lõpus hakkas päriselt põnevaks ka minema, aga siis oli aeg otsas), laste kilkeid ja korralikku sööki. Selle kõige abil hakkab väike jänku jälle kenasti rammusaks minema, unevõlg on tasa magatud ja ängi pole kusagilt võtta, et selle vastu võidelda.

See oli algselt ikkagi teemablog, ja nõnda mind õigupoolest häirib see kuude kaupa emake-maa-teab-millest heietamine.

Mulle võib jätta anonüümseid soove, et millisest ängiaspektist kirjutada.

laupäev, 4. juuli 2009

Ära lase saatanal võita!

Tähendab, kuna mina pingutan selle nimel, et teha maailma (ja oma enesetunnet) paremaks, ja teenin headuse jõude, ma pean sõna võtma.

Need 4 mg armastust ja õnne, mida ma maailma tõin, on kiiresti kahanemas, sest mõned inimesed ei suuda aru saada ilmsetest asjadest.
Näiteks sellest, et korrusmajas elades on sinu käes võimsad vahendid aidata saatanal maailma üle võtta ja sa peaksid iga hinna eest vältima nende kasutamist.
Kõige parem, ära trellpuuri üldse osta. Kui on vaja kuhugi auke teha, surgi käsitsi.

Aga kui sa ikkagi oled aukudesse nii kiindunud, et käsitsi surkimine läheb sulle maksma su hingerahu, hea küll. Too see kuradi puur ja suur haamer endale koju, aga (pane nüüd hästi tähele, see on oluline):
ära iial, ükskõik mis tingimustel, too oma trellpuuri ja kuradi suurt haamrit kapist välja nädalavahetusel enne kella 11 ennelõunal. Eriti ära tee seda kell 7:30 laupäeva hommikul. Isegi kui sina suudad sel hetkel vastu panna kihule kuskile auke teha, su elukaaslane võib sattuda kiusatuse sisse ja purustada kogu majarahva meelerahu. Väikesed raevupuhangud üle kogu maja, patjade alla topitud pead, kirisevad hambad - see kõik toob kurjuse lõpliku võidu viis pikka sammu lähemale.
Kas paar auku seinas ja põrandas on seda ohvrit väärt?

Nii kerge on hävitada! Palju raskem on hiljem kogu majarahvast rõõmustada määral, mis su teo tagajärjed ära taandab. Aitab vist küll ainult kütte hinna langetamine, ja see, ma kardan, ei ole sinu võimuses nagunii.
Nii et pane oma puur kenasti kappi, kapi ette sea tabalukk ja teeni headuse jõude sellega, et jood nädalavahetustel pikalt ja rahulikult kohvi, loed raamatut, vaaritad munaputru ning sööd siis seda. See on lihtne, ainult proovi kord ja sulle hakkab meeldima!

(Mitte et minul isiklikult oleks vahet, kas on nädalavahetus või mitte, aga ma seisan kõigi teiste õnnetute eest, kellele need on nädala kaks ainsat normaalset magamist võimaldavat päeva.)

reede, 3. juuli 2009

PostBeleriand IV, viimane


Raske on lahti lasta.

Mis mõttes nüüd ongi läbi?
Sikutad ja vead üle poole aasta, tirid, kasvatad, hingad ta peale sooja õhku, sosistad meloodiliselt, et paremini kasvaks, siis on mingid kaks ideaalist kaugele jäävat päeva, ja nüüd sülita aknast välja ja unusta ära?

Hästi ei saa nagu!

Nii me siis leiutasime hulga järeltegevusi. Ma ei tea, kas neil mingit muud mõtet ka on, kui endi jaoks tasakesi otsi kokku siduda ja ülejäänud inertsjõudu kuhugi rakendada, aga nii hea on neid teha.

Kirjakesi saata. Järeldusi teha. Heietada.
Kui selle värgiga veel raha ka teeniks, ma vist teaks, mis tööd hea karjäärinõustaja mulle soovitaks. =P

kolmapäev, 1. juuli 2009

PostBeleriand III: nägusad noored mehed ja natuke sisu ka

Kuna ma tegelikult mitte midagi ei näinud, ühtegi liini jälgida ei suutnud ning millestki aru ka ei saanud, said minu jaoks kõige elavamateks mängulisteks hetkedeks järgmised:

Kuninga nõupidamisruum:

Kuningas (väsinult): "...ja siis peab veel Amrodiga rääkima..."
Tema nõunik haldjaasjades (kuivalt): "Amrodiga rääkida on nagu puuga rääkida."

Haldjate söögisaal, vestlevad Aredhel ja Amrod

Aredehel (inimestest, tõlgin eesti keelde) : "...ja kuidas saab usaldada nendega sõlmitud leppeid? Nad elavad ju nii vähe aega, vaevu sada päikese aastat! Ning kui peale isasid tulevad pojad ja nende poegade pojad, mida on väärt veel isade vanded, kui isad on srunud? Või nõuavad isad poegadelt surivoodil oma antud vannete kinnitamist?!"
Amrod (vahib lambalikult taldrikusse ja koorib muna, tehes näo, et tal ei teki mingeid paralleele oma eluga).

Boromiri sisenemine nõupidamisele nr 1 (ma ei too teksti ära, sest see on tähenduseta ilma esinemisintensiivsuseta).

Uzbadi ärkamine fuajees ja tema absoluutne ravitsejakädistamise ignoreerimine.

Uzbad: "Gamil! Burk! Gamil!!!"
Ravitsejad: "Heida nüüd pikali, muidu sured veel ise ka maha, kõik on korras, kät-kät-kät-kät..."
Uzbad (ignoreerib neid täielikult ja lööb uimaseks 2 treppi valvavat garnisoniliiget): "Gamil!!!"
...
Astub ette Lalaeth: "Uzbad... ma sain päästa ainult sinu."
Kõik on haudvaikne.
Uzbad üritab aru saada, kas tõesti mõlemad tema kaaslased on hukkunud.
"Gamili... ei saanud enam aidata."
"Burk?"
Kõik vahivad küsivalt üksteisele otsa.
"Burk on vist.... jahisaalis? Koos... Gamili kehaga?"
Keegi lidub jahisaali Burki otsima.
Saabub täiesti rahulik Burk, korjab lonkava ja vankuva ja peaaegu nuuksuva Uzbadi endale kaenlasse ja nad lähevad jahisaali oma tapetud hõimlast leinama elik õlut jooma.

Kuninglikud isikud naasevad karujahilt

Kuningas (ronib trepist üles, naeratab laialt ja näitab 2 sõrme).
20 sekundit hiljem ronib trepist üles prints oma ihukaistjaga, näitab kaht sõrme ja märgib laia naeratuse saatel triumfeerivalt: "Kaks!"

Nad vist olid tõesti suguluses :D

Aredheli kõne ballil

Laulikute laul, mis kajas läbi koridoride

Ioldir, kes lahendas raudse visadusega salakirja ja lahendaski lõpuks ära

Kuri vaim, kelle ma ise lahti lasin. Tema helge õelus tõstsis mu tuju metsikult, ja Tange hirmunud "Mina kardan selliseid asju!" tegi asja ainult paremaks.

Laiba mängimine (gemmil peab ka natuke lõbus olema vahel) ja reaktsioonid, mida mu punnis silmad ja agooniline irve tekitasid.

Maeglin suurte tõsiste silmadega rääkimas, kuidas ta on kogu elu elanud ema ja isaga koos metsas ja nüüd on kõik need haldjad ja inimesed ja sündmused talle võõrad ja ehmatavad ja...

...ja see, kuidas Ardehel tal kogu aeg nagu kotkas silma peal pidas.

Randieli soeng ja kostüüm. Ma pean häbiga tunnistama, et feministi kohta olen ma meie naissõdalasi alati liiga viltu vaadanud nende pikkade lehvivate lahtiste juuste jms pärast (meeste puhul see ebaloogilisus mind miskipärast ei sega :D), aga Randieli soeng ja rõivad olid kümnesse. Ma nägin teda - ja uskusin kohe, et ta mängib oma rolli jõuliselt välja ning kedagi paremat sinna panna polnukski võimalust.

Ma usun, et ta ka mängis väga adekvaatselt, aga ma lihtsalt ei näinud seda pea üldse.

Kuradi kips, ma ütlen!

Viimane olukord:
Aras, üllas sinda verd käskjalg, hõikab üle terve koridori: "Sa käitud vääritult! Ma poleks kunagi usukunud, et näen üht haldjat teisele otse näkku valetamas, aga nõnda sina just tegid! Ma pole kunagi lubanud end Tuilindest eemale hoida!"
Mitte keegi ei tee temast välja, tema adressaat kõhistab kõrvalruumis oma tädi seltsis omaette naeru ning isegi garnison vaatab tast mööda.
Aga ta ei lase end häirida vaid lahkub kuninglikul kõnnakul trepist alla, selg äärmuseni sirge.


Ja kokkuvõtteks: nägusad noored mehed. Nägusad noored mehed. Nägusad noored mehed!

PostBeleriand II: nägusad noored mehed ja kuidas neile otsa vaadata

Alustuseks tõstan esile oma ohvri larpialtarile: mul on nüüd teises jalgas (loe seda sõna 3. vältes) lihasepõletik. Kesk juuli algust istun mina toas toolil, üks jalg kipsis, teise soojas sokis ja soojendava-nahka torkiva salviga sisse hõõrutud, ning lohisen vahepeal jõuetult karkudele toetudes ringi.
Korteri piires.

Nojah siis. Oli väga vaja sangarit mängida ja hüpata, kuni labajala sees väikeste luude vahel asuv lihastekupatus enam vastu ei pidanud. Oli. Väga. Vaja.

Edasi mittefüüsilistest (kui hormoonid v.a.) Beleriandi järelmitest.

Nagu te võib-olla olete juba aru saanud, on mul teatud nõrkus Nägusate Noorte Meeste suhtes. Ma ei teagi, on see pigem naiselik või pigem emalik, aga tõsiasi on see, et ma vastan väga hästi nende tähelepanule ja väga halvasti sellele, kui nad on õnnetud või vihased, ja eriti halvasti tunnen ma end siis, kui nad on pettunud. Eriti kui nad on seda minu suhtes.
Mul on kurvastav kalduvus tahta kõigile neile meeldida, kes mulle meeldivad, ja kui tegu on nägusa noore mehega, peab ta ikka eriline värdjas olema, et mulle mitte meeldida.

Beleriandil oli mängimas umbes 60-70 meest. Vähemalt 2/3 neist kvalifitseerus minu silmis nooreks ning nägusaks. S.t. et umbes 40-50 isikust kasvõi ühe negatiivne arvamus tekitab mus tahtmise närida seina sisse auke ja kaapida küüned tagurpidi mööda puud üles putkates ei millegi muu tõttu, kui vajadusest end kuidagi välja elada ja leida viise, mis paneksid kodaniku minusse siiski hästi ja lugupidavalt suhtuma. (Eks ole, et saavutada lugupidamist, tahaksin mina end selili mööda maad rullida nagu kutsikas. Väga praktiline ja loogiline.)

See üks nägus noor meesisik, kes ei suhtu minusse kuigi hästi, on olemas sedakorda.
Vist.
Ja ma võin endale korrutada, et kõigile ei saagi meeldida. Ja et keegi pole täiuslik ja pole mõtet eeldada, et mina saaksin ümber oma kauni peanupu kanda Täiusliku Inimese Aupaistet, ja et mis siis ikka juhtub, kui mõni kena inimene must kuigi hästi ei arva? (Midagi ei juhtu. Ma nagunii ei jaksaks korraga 50 noore mehega flirtida ja vastastikkuseid suhteid hoida ja sõbralik olla.)
Ja kas ma hakkan teda edaspidi kartma? Ei hakka. Tõenäoliselt me laabume kuidagi ka tulevikus, sest kuna see Noor Nägus Mees ei ole eriline värdjas, suhtub ta edaspidi meie üritustesse edaspidi vast veidi ettevaatlikult, kuid mitte jälestavalt ja antireklaamivalt.
Aga ikkagi.

IKKAGI...

Teisest küljest on mul sellele noorele nägusale mehele, kes pettus, ka vastukaal. Sest Kõige Ägedam ja Kõige Nägusam ja Kõige Hurmavam noortest meestest rääkis minuga Kõige Kauem ja kallistas mind Kõige Kauem ja kõndis minema, minu mailiaadress taskus.
Teate mis?
Ma ei pea temaga isegi kahte last saama ega käsikäes heinakuhja hüppama, mul on hea meel lihtsalt pilgupidamise ja Ülimalt Esteetilise Vaatepildi üle hurmavate hallid silmade näol.

Kips oli tegija. Minu ümber oli Ballil noori meha kogu aeg ja vahepeal oli koguni järjekord. Mõni ootas, kuni ma teistega lõpetasin avalikult, mõni uitas niisama igavleva näoga ringi täpselt hetkeni, kuni ma jälle üksi jäin.
Ma ei saanud ehk küll tantsida, aga ma igatahes sain tunda end hurmava ja köitvana. Üsna kindlalt oli see kipsi eksootika ja selle toimel tekkinud kaastunde ühismõju pealt tekkinud köitvus, aga siiski. Ma pole elus veel säärast populaarsust kogenud.
(Arvestades, et ma jahun sellest juba teist posti järjest, te vahest märkate, et see on mulle oluline. Sotsiaalne alaareng? Jah. Kas ma olen valmis leppima oma sotsiaalse alaarenguga nii positiivsete emotsioonide nautimise nimel? Igatahes!)

Nii et minu seisukohalt võttes läks üritus igatahes korda - ega meie korraldajatena ei saa ju üldiselt tagasi eriti midagi muud kui "aitäh, oli tore!", ning kui mingi selline boonus nägusate noorte meeste tähelepanu näol kaela langeb, suudan ma isegi 14 puuduvat "aitäh, oli tore!"-t välja kannatada.

Millega seoses: Kaaspeakorraldajal ei olnud kipsi, aga on kallim, rakkus jalad ning totaalne ülekoormus. Ja talle ei langenud seega (kallim kui segav faktor on antud juhul oluline) kaela hulka teenimatut positiivset tähelepanu. Nii et kui teil on ütlemata "aitäh, oli tore!" aga te arvate, et oli (enam-vähem) tore, äkki ütlete talle?

Mina saan ilmagi läbi.

Pildid on kõik Olevilt (kes ei ole kõrvaloleval pildil, kuigi tema ka kahtlemata klassifitseerub nägusate noorte meeste kilda) ja neilt võib näha erinevad mehi. Loodetavasti on siin midagi enam-vähem igale maitsele.

Kõigist 40-50 nägusast noorest mehest portreed polnud ja osad ma näitasin juba eelnevas postis ka ära; see kõik siin on lihtsalt postistuse temaatikaga haakuv illustratiivne materjal, mida võiks rohkemgi olla. Kahjuks 40-50 ei mahuks lihtsalt ära, isegi kui kõigist oleks pilt olemas. =(

PostBeleriand I: nägusad noored mehed ja mõned järeldused

Mul on nüüd hästi palju öelda.
Mul on vähemalt 3 posti jagu vaja öelda.

/haigutades

1. Meie grupisulatus võiks ka luigelt, haugilt ja vähilt meeskonnakoolitust osta. Oli 3 gemmi, kes andsid oma parima. Oli veel 1 gemm, kes tegi, kui talle öelda. Oli 2 gemmi, kes tegid jumal teab mida. Ja oli 2 gemmi, kes olid lihtsalt puudu. See ei ole kollektiiv. See on ikaldus.
Järeldus => tõsine grupisulatus ja motivatsioonitreening järgmiseks korraks hädavajalik. Et kõik annaks oma parima.

2. Murtud jalaga ei saa teha mitte midagi. Ma mõtlesin, et must on kasu vähemalt lossis, aga kuna ma ei olnud käinud köögis, mis asus kuskil keldris, ei saanud ma toitlustusega nõu anda, ega teadnud, kus asus vahtkonnaruum ega saanud midagi operatiivselt orgunnida, sest see nõudnuks trepist üles-alla liikumist. Ja ma ei saanud jälgida ühegi liini arengut, sest keegi ei arendanud oma asju paiga peal maas istudes. Nii et ma ei näinud mängu praktiliselt ÜLDSE ja ma ei tea siiamaani, mis seal juhtus.

3. Hoida samu akusid 2 a tegutsemata ja tühjalt raadiosaatjate sees on väga halb mõte. Loota, et sa laed nad pärast seda täis ja kõik toimib eelnevalt katsetamatagi, on veel halvem mõte.

4. Ilusad suured silmad ja naisolevus olemine on kasulik vähemalt ses osas, et mõnel meesmängijal hakkab sust kahju ja ta klatib su asju puhtast empaatiast.

5. Kips on veel enam kasuks, aga see pole enam korralduslik, see on juba "nägusad noored mehed" teema. Nad küsisid mult oma 20 korda, et mis juhtus siis, ja naeratasid, ja pakkusid tuge ja seisid mu ümber troppis ja vestlesid (ja kõik ei olnud ilusad ja noored, mõned olid niisama lahedad) ja üldiselt, kips on oivaline viis skoorida, kui ma selle peal väljas oleks olnud.

6. Ball meeldib praktiliselt kõigile, keda õnnestub sinna jääma veenda. Inimeste tõrge idee "mingi lollakas ball" suhtes on väga tugev (ma peaaegu unustasin juba, et esimese balli eel ma ka mõtlesin, et pöh ja päh, milleks see jama, ja alles kogemus muutis mu meelt), aga kes jäid, need ikka tantsisid ja nautisid ka. Ja ma usun, et kõigile neile, kes ballil käisid, jättis mäng parema mulje, kui neile, kes ei käinud.

7. Sisuettevalmistuses ma vist ei oleks enam osanud paremini teha palju, aga kohapealne gemmitegevus oli traagika ja komöödia segu :D

8. Sitta kõigest sellest, kui ma sõitsin maale ja mind viidi lahkete inimeste vannituppa pessu (kohapeal oli pesemisvõimalus ja ma ka kasutasin seda, aga seks ajaks oli mu viimasest dushikohtumisest möödas 17 tundi ja väga uut vaja), ma tundsin välja tulles, kuidas nahk on rõõmus ja kuidas ei ole ei palav ega külm, ja mulle anti värskelt ahjust tulnud lambaliharibakesi ja karulauku ja head juustu (hästi vähe, sest mu isu oli neil päevil sobilik keskmise modelli toiuratsioonide tarbimiseks). Olgugi ma kahel järjestikkusel ööl maganud 3 tundi ja kõik ei olnud mängul ideaalne, oli mul ikkagi kuklas nurrumas 10 nägusa noore mehe tähelepanu, mõned head kallistused ja nii hea oli olla. Õhk lõhnas ebajasmiini järgi, puhtad riided olid vastu nahka pehmed, päike loojus nagu tulekahju, heinamaadel õitsesid kurekellad ja ma olin 40 minutit täiuslikult õnnelik.

Kui ma ka midagi muud head sest mängust ei saa lõpuks, need 40 minutit olid vaeva väärt.

Mina oma elu mõõdan ideaalsete momentide järgi. Et kui palju neid mingil eluperioodil on.
See oli sihuke.
Mitte midagi polnud puudu. Mitte midagi polnud üle. Mitte midagi ei olnud soovida. Kõik oli perfektne.

Eelnevast elust on mul selliseid hetki kogunenud päris kena hulk. Mõned eredamad, mõned sellised, mis meenuvad, kui mõtlema hakata, mõned sulavad üksteiseks (kui on sama inimene ja sama voodi, eks ole, tee siis hiljem vahet..!), kõik on kuidagi... igavikuliselt jäävad.
Aga seni ma arvasin, et õnn kukub ise su õuele, et sa ei saa pingutada, loomaks ideaalset hetke, see peab ise tulema. Krt - seekord ma tõsti pingutasin 8 kuud jutti ja näe, resultaat oli. Ma saingi ise oma elu kontrollida!
Väga mõjuv.

Väga huvitav avastus.Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.
Ja tulebki!
Ossa raks, kui äge!
(Esimesel pildil on eriti ilusad noored mehed, mis siis et nende taga on auto. Ma ei saanud neid imetlemiseks välja panemata jätta. Teistel piltidel on veel ilusaid... asju. Ja klikkides lähevad nad suuremaks nagu ikka kõik paremad pildid.
Esimesed kolm fotot tegi Olev Luik, neljanda Idril, kes vahel siin ka kommenteerimas ja lugemas käib.)