Esmaspäev, 29. november 2021

Baastase

Ma ei tea, millest nii. Kuidas juhtus. Mis põhjustas. Kõik oleks nagu ennegi - ja ometi pole.
Tean, et juhtus. Et sedasi uutmoodi on. 
Ja võibolla õnnestub mõnele, kes ei saa aru, mis depressioon on, seda teatud moel arusaadavamaks teha.

Mis juhtus: mul kadus valu ära. 
Mäletan šokki, kui Peale Rongi hakkasin antidepressante võtma ja sisemine valu ära kadus. 
Praegune päris nii jahmatav ei ole - aga ikkagi olin ära unustanud, mismoodi on sedasi elada. Ja seekord, pagan võtaks, panen kirja ka, mitte lihtsalt ei rõõmusta, et valu läks ära.

Ehk: mul praegu täielik rahu.
Tummakslööv.
Varem oli nii, et kui midagi ei olnud halvasti ja midagi ei olnud hästi, oli sisemine valu. Kogu aeg oli halb, vaikeolek oli "halb olla". Jah, kui miski läks hästi, oli see tunda. Miks ma kügelesin iga tagasisideraasu üle internetis mu kirjutamistele, miks ma otsisin virtuaalembusi enne rongigi, hea vestlus oli imetore, midagi, midagi, reageerige mulle kuidagi hästi ... sest see muutis enesetunde okeiks, valu läks ära, sai rahus magama minna.
Kui miski läks halvasti, oli see VÄGA tunda. Phmt läksin pojaga tülli ja tahtsin kohe surra. Keegi ei mõista mind, keegi ei armasta mind, mitte millestki, mida teen, ei piisa, ma ei jaksa olla keegi, kellest piisaks ...
... ja nüüd lihtsalt on neutraalne. Kui midagi ei ole, ei ole halb, vaid kui midagi ei ole, ei olegi midagi. 
Täiesti kummastav. 
Täiesti imeline! 
Kui juhtub midagi halba, mul ei ole tunnet, et ennegi oli kohutav, nüüd on talumatu, ma ei taha, ma ei TAHA seda - vaid nojah. 
Kehv lugu küll. Mis seal ikka.

Ja jälle, JÄLLE ma unustasin ära, et sedasi saab! Arvasin, et mulle ongi normaalne elada pideva valufooniga, et see ongi mina-olemine.
Ja enam ei ole. 
Ükskõik on ÜKSKÕIK.

Uskumatu...

Reede, 26. november 2021

Ilm ja vaktsineerimise eelmängud

Sellest on tegelikult mingi 10 päeva möödas või nii. 
Kogu aeg oli midagi pakilisemat kirjeldada kui ilmavaatlused või ei tundunud need piisavalt tähtsad, et üldse midagi kirjutada, aga mõtlen sellele ikka veel kummastusega.
Ehk siis esimest korda kogu mu teadliku elu jooksul kogesin vihma algust NIIMOODI. 

Nimelt seisin mina jõe ääres ja tegin suitsu.
Mul on siuke rutiin, et jooksen koeraga jõe äärde, lasen ta seal lahti ja siis ise jalutan, tema jookseb. Mingil hetkel mõne pingi või mugava suure kivi juures pean kinni, toetan tagumiku alusele või nt selja vastu puud, panen koti maha ja suitsetan rahus. 
Niisiis seisin mina jõe ääres, tegin suitsu, pimedus ümberringi, sest kell oli umbes 10 õhtul, ja kuulen mingit pidevat krõbinat. Nagu väike koer jookseks kiiresti mööda kruusa, aga kuulsin seda kogu aeg ühetugevusena, koer aga peaks nagu liikuma, mulle lähenema ja siis jälle kaugenema. 
Totoro ka ei ilmutanud mingit huvi. 
Mis pagana heli see on, maitea ... nagu vihm sajaks, aga on ju ometi täiesti kuiv. 
Ei saja midagi.
Jõudsin pool sigaretti ära tõmmata, enne kui esimene piisk mulle pähe kukkus. Veel üks mahv ja mõtlus, kas äkki ikka sajab siis, enne kui teine. 
Ja siis tuli neid juba üsna sageli ja tõesti, vihmarabin. Äratuntavalt selge seesama vihmasabin, mis ennegi, aga nüüd kuidagi õigustatum, sest piisad. 
Enne oli ainult heli. 
Vau. 

Pea valutab. 
Lihtsalt selline märkus, tegelt sumatriptaan juba sööb valu otsast pisemaks. 

Täna söötsin tohutute ponnistusega koerale ussirohu sisse. Arvasin, et maks on hea tugeva lõhna ja maitsega, sinna sisse saab tabletitükid peita - aga eip, ainult üks kaheksast õnnestus maksaga koerale sisse sööta, üldiselt sõi ta maksa ära ja sülitas tableti välja. Siis olin kavalam, valmistasin ette tablettidega reostatud viinerid ja kohukesetükid, aga koerale andsin need mitu tundi hiljem, kui ta enam ussirohu osas valvas ei olnud.
See toimis.
Ussirohi tegelt oli umbes poolteist kuud hilinenud, aga ilmselt oleks võinud veel veidi hilineda, ma ei ole väga lawful ja kuni koer ei tunne end selgelt halvasti ega isegi söö meeletutes kogustes, on minu arust kõik ok. Ent Totoroga tuleb vaktsineerima minna. Seal arsti juures nad arusaadavatel põhjustel ei taha riskida sellega, et marsib loom sisse, saastab põranda ohtlike parasiitidega ja no ma olin siis ka korralik: rohutasin ta ära.

Faas kaks oleks siis Ru ka arsti juurde viia, sest me pole kordagi käinud veel ja vist peaks vähemalt kohalikule loomaarstile ette näitama, et võtsin kassi. Küsima, palju talle ussirohtu andma peab ja kas see vedel ikka kõlbab ja mille vastu kasse vaktsineeritakse jne. 
Kulge, MINA ei mäleta. Guugeldada, jah, saab, aga guugel mu kassi ei rohitse ega tee minu eest ära hirmsaid toiminguid, mida arst teeb. Ja üleüldse ma LUBASIN varjupaigale, et viin kassi mingil hetkel peale võtmist arsti juurde. 
Nii et kui ma olin koerale ravimikuuri teinud, valmistasin ka kassi arsti juurde minekuks ette. See tähendab panin ta kassikotti ja käisin sellega ümber maja. Et tal ei oleks tunnet, et kottipanekule järgneb mingi õudus, vaid et jõle on küll, aga siiski talutav.  
Arvestades, kuidas ta õues peenikese häälega haledalt nuttis, aga kodus preemiaks kausiga kotti pandud maksale kohe järele tormas, täitus plaan 100%. 

Kolmandaks sain viimaks ometi Poeglapse nõusse endale vaktsiini tegema. Peamiselt selle toel, et me oleks muidu läinud kolmekesi tähistama mu ema sünnipäeva Tokumarusse, kus Tütarlaps töötab, aga kuna noormees on vaktsineerimata, läheme emaga kahekesi ja Poeglaps jääb koju. 
Tokumaru oleks talle meeldinud.
Hm.
No ...KFC ja järgmine päev ei pea kooli minema ja olgu.

Panin kohe aja kinni. Kolmapäeval siis. 
Mu poeg tsiviliseerub! Jee!

Teisipäev, 23. november 2021

Vaikne lumine õhtu

Sel larpil,
millest esinemispilte panin enne. 
Poolkindad olen juba maha võtnud, 
sest poosepilte tegime pärast mängu
ja mu jaoks on kostüümi
vähemalt osaline äravõtmine 
oluline "larp läbi"-rituaalne tegevus.
Seepärast on (ses kontekstis) jabur tätokas näha.
Enne ei olnud, oli peidus. 
Kleit mu seljas on ikka punane,
nagu dresscode ette nägi.
Enne kartsin, et pigem lilla,
aga tutkit. 
Jaanus Vapper tegi foto. 
Ei taju elu kui tükikeste rida
vaid alati tervikut, ühtset teost.
Oleneb meeleolust, just mida,
tunne värvib jälgi igast mõttest ja teost.

Kas näen nurjumiste leegioni
ja alati luhtunud lootusi -
see on mu raskete päevade tõde.
Või hulkuri vilet ja viltust soni,
kõndi kuukiirel ja oo, musi!
ning sa oled mu vend (või õde). 

Alati ainult tervikut.
Ei taju elu kui hetkede rodu. 
Täna on tunne, et kõik on olnud seda väärt,
lumi õues kaunis,
sees kaneelilõhnas kodu,
olen oivaline ja puutun ilma äärt. 

Pühapäev, 21. november 2021

Teema oli "Hilja novembris"

Sa tahad mind korraldama oma üritusi, sest kui mina korraldan, on Korraldatud.
Kõik toimib täpselt nagu plaanis (tõsi, kuna minu seekordne idee oli "aga teeme ilma kavata", ma antud juhul ettekannetega üldse ei tegelenud, "tehke teie, kui tahate" - millega seoses kõik nad hilinesid tund aega, aga mnje pohhui, polnud minu vastututus), kõik saavad süüa, ükskõik, mis erinõuded neil oma dieedile on, kõik saavad puhata ja mängida ning phmt kõige eest on hoolitsetud.

Kui ma olen täie mõistuse juures, ma ei võta midagi korraldada just selle pärast, et ma valvan juba kuid ette üle kõige, alates kohaomanikega suhtlemisest kuni raha kogumiseni, teema väljamõtlemisest muusika playlisti tegemiseni, üritusel prügi vaikselt üles korjamisest, faking piima faking külmikusse panemisest kuni koroonatestide tegemise õpetamiseni korda 10 ja nii edasi. (Igale inimesele eraldi polnud õnneks vaja õpetada.)
Pean igaühega, kel kahtlusi ja kõhklusi, ettevalmistavalt kirja teel dialoogi, selgitan, rahustan, soovitan, ostan toitu, orgunnin transporte, pesen nõusid, teen kohvi, naeratan, noogutan, mõistan jne. Inimesed ei lugenud postitusi fb-ürituse raames - pole hullu, saab ka muidu. Inimestele ei meeldinud mu muusika, nad panevad ise enda oma oma vahendist - ok, ma viin vaikselt oma arvuti ja kõlari minema. 
(Kuigi hiljem selgus, et selle inimese muusikavalik, kes minu oma välja lülitas ja enda oma asemele pani, ei meeldinud mitte kellelegi peale tema enda. Ent mu jaoks jälle oli vajadus temaga vastuollu minna siis veel vastumeelne - karjuma hakkasin ta peale alles järgmisel päeval, kui ta oli olnud arusaamatult enesekeskne mölakas juba umbes 9 korda.)
Kõik toimib, keegi ei nuta - ja ma olen lõpuks täiesti umbe jooksnud.

Ja siis on takkajärgi "ma ei teinudki ju õieti midagi. Kogusin raha, ostsin liiga palju süüa, pärast jagasin selle söögi osalejate vahel laiali. Lausa piinlik, kui keegi ütleb, et hea üritus."
(Vahemärkus: ma ei korraldanud üksi. See teine inimene oli VÄGA abiks, aga kuna ta oli täpselt selline, nagu mul vaja, omadustega, mis mul puudu, ta oli väga rahulik, ei teinud midagi üle ja oli täiega tüüne, kui vanaaegset keelt kasutada.)

Tegelt vist oli hea üritus päriselt. 
Kusjuures ometi kord oli hea nende jaoks, kes asju EI tahtnud.
Ehk pärast kuulsin peale nt sellist dialoogi: "Mis mulle ERITI meeldis: mingit tutvustusringi ei olnud!"
"Jaa, see oli täiega lahe! Ei mingit "tutvume võõraste inimestega ametlikult!"-õudust.  Ega mingeid kuradi rinnasilte, käid nagu lollakas ja jõllitad ainult silte!"
Kusjuures üks neist rääkijatest oli uus inimene, keda enamik kohaolijaid ei tundnud-teadnud.
Ettekandeid oli vähe. "Tuleme kõik ühte ruumi kokku ja teeme mingit asja"-asju ei olnud ühtegi. Ühtegi söögiaega peale hommikusöögi ei olnud ja hommikusöök oli ajastatud kui "peale ärkamist, enne kui maja tuleb üle anda, võib süüa kogu aja". 

Kõik toimis. 
Ehk siis - tegelikult olen rahul.

- see muusika-vend oli päris krdi nõme teistegi meelest peale minu
- see oli esimene rollimängijate kokkutulek, kus mul oli natuke tunnet: "See on ju seksuaalne ahistamine, mida sa teed?" Usutavust annab sellele minu tundele, et üks teine naise ka kaebas ja üks kolmas vaatas, et mind tuleb päästa, ja kutsus mu lauamängu mängima.

+ ma sain demonstreerida oma tätokaid ja kõvasti tunnustust nende eest ja jai
+ hommik-lõuna

Mulle meeldivad peojärgsed hommikud. Või noh, kui kell on 11+, siis pigem ikka lõuna, eks?
Aeg, kui inimesed on pehmed, leebed, vaiksed ja sõbralikud, kus õhkkond on kuidagi palju intiimsem ja inimesi muidugi ka palju vähem, kus selginevad õhtused segadused ning tasapisi koristatakse, aga pole mingit krampi ega liiga täiuslikuks tegemise tunnet, vaid kõik käib tasapisi ja kiirustamata. 
Ainult see nõme vend oli ikka nõme =( 

Kolmapäev, 17. november 2021

Ei lepi

Huvitav, kui mul on täielik vastumeelsus mõne vaimse õpetuse ees juba sõna pärast, mida kasutatakse, kas see tähendab, et pole praegu minu teema üldse, või et olen enda nii lukku pannud selle ees, et ei kannata isegi sõna, ent mul just oleks sinna suunda väga vaja kallutuma õppida? 
Niipea, kui tuleb juttu alandlikkusest ja leppimisest, mul tekib: "NOOOOOOOOOOOOOOOOOO EI!!!!" ja ma tahaks kriisata. Röökida taeva poole alistumatust ja leppimatust, rebida rinna paljaks, tapke, kui tahate, mina omast ei loobu. 

Vahepeal leidsin selle koha endas ja maailmas üles, et öelda endale täiesti siiralt: "Aga see ongi hea. Nii ongi hea."
Aga siis hakkasin taas valust mõtlema ja kuidas ma ka mõtlen, vingerdan, karikate emandat loen (tal on selle kohta mitmeid häid poste, kuidas valu ei ole valu, sest see on nii ajutine, kui oled ilma kehata, on valu lihtsalt teoreetiline), mu sees elab nii suurte tähtedega KANNATUS ON HALB, VALU ON VALUS, et ma ei suuda sellega leppida.
Ei suutnud juba koolieelikuna. 
See oli väljakannatamatu. 

Igasuguste asjadega muidu suudan. Leppida. 
Et K ei saa mind ära parandada, isegi kui tahab. 
Et mina ei saa teda ära parandada, ükskõik kui väga ma seda tahan.
Et Totoro kardab teisi koeri, kuigi samas need meeldivad talle ka. Ta kardab.
Et ma pidin viima endale uue konipurgi.

Ent kui teemaks on "kellelgi on valus", mul ei ole "nojah, elu on selline, et vahel teeb haiget". Mul on "see on nii halb!!!!"
Ainsa erandi tegin endale, aga enam ma pallllllllllllllju aastaid ei tee seda ka.
Ka minu valu on halb. Valu on HALB!

Jah, ilma valuta sureks imetajad kohe välja. Vaimne või füüsiline, phmt üks asi ju: märguanne, et nii ei ole hea, tee teistmoodi. 
Õnnetuseks ei ole alati kohe selge, mismoodi tegutseda sedasi, et ei valutaks, ja no ... valu on valus. Mul ei ole lõputu valu ja surma vahel valides kõhklusi ka.
Misiganes, et ainult valu lõppeks. 
Ja ilmselt on mu empaatiavõimetuse ere ilming (s.t. ma ei tunnista, et oleksin empaatiavõimetu, aga mingi point ses Rentsi teoorias samas ON) põhmt, et teeksin sama valiku ka teistele, kui vaja oleks, isegi kui NEMAD tahaksid elada. 
Noh, kui nad sõnaselgelt ütleks, et ükskõik kui valus on, nad tahavad võimalikult kaua elada, ok, siis ma muidugi ei otsustaks surma kasuks. Ent sõnastamata enesestmõistetavusena oletaksin küll, et keegi ei taha ju ometi valu, ülejäänud elu kohutavates valudes või mitte-elu pole üldse mingi valikki, dohh.
Jep, mina olengi see, kelle arust coup de grâce on päriselt halastus. Mitte iroonia ega julmuse maskeerimine, vaid päris halastus.
"Lihtsate valikute" arvustustes oli siin-seal ohkamist, kuidas tulevik on hirmus ja kellegi piinadest päästmiseks tuleb ta hukata ja oo, kohutav. Ma olen ikka veel: "Oot, kuidas see nüüd nii paistis teile? Kui sai kiire lõpu teha, ilusti puhtalt tappa, see ONGI ju hästi?!"

Ehk ainus, mis MULLE autorina muret tegi, oli tahtmine kindel olla, et keegi ohvrit tagasi ei too, et talle veel valu teha. Nägin vaeva, et SEDA kindlaks kirjutada, sest enamiku aega toda romaani luues olin sügaval sügaval depressioonis ja kõik läks mu meeltes hukka ja jubedaks. Kui miski saab minna halvasti, see ka läheb, ja kui miski ei saa minna halvasti, ikka läheb. 
Viimane versioon (peale kosmeetiliste muutuste, mis toimetajaga koos tegime), mis EKL romaanivõistlusel võistlema asus, oli palju helgem, rõõmsam ja sõbralikum kui enne olnu. Selle kirjutasin vanast ümber, antideperssandid peal, konkreetselt mõttega: "See on nii ühe-naise-maailm, kus ta üksinda ja üksinda ja üksinda kõigega võitleb, peaks talle ikka mingid päris hoolivad sõbrad ka tegema, nii nagu seni on rõve ja valus ju!"
Ja ma olen ikka veel: "Oot, SEE on teie meelest sünge ja hirmus raamat?!?!?!?! SEE?!?!?!" 

Eih, uut raamatut ei paista. Kui saab minna halvasti, läheb - ja K murdus vahepeal katki. 
Mis noh --- ei ole tore kuidagipidi ja et raamat hilineb, on sealjuures väike mure.
Jah, mina tema asemel võtaksin need pildid, mis enam-vähem valmis, laseksin need mustvalgeks, ok, olemas, läheb. Aga tema ei ole mina ja no - ma siis ... lepin?
Selliste asjadega suudan leppida. Aga kuskil on piir, punane joon, kui soovite, millest ma ei suuda üle minna. Lepitav asi, lepitav asi, lepitav asi - ja EI MA EI LEPI SELLEGA ÜHESKI VORMIS, ei kompromissidele, ei mahendustele, EI. 
Elusatel olevustel on VALUS ju!
EI LEPI!!!

Samuti: nägin Tütarlapse jalga. 
Issssssssssssssver. 

Nii. Kuradi. Hirmus.
Et temaga sedasi juhtus. 
See kruusitäis tulikuuma chaid, mis tema reiele ümber läks, oli SUUR kruusitäis. 

Esmaspäev, 15. november 2021

Elu tõsiasjad

Poeglaps: Saad aru ... see on nii absurdne!
Olgu, et hästi mängida, on vaja, et oleks kõht täis, ei ole janu, yadda-yadda, kõik need asjad.
Aga kõige tähtsam on (dramaatiline paus) SOOJAD JALAD! Ma ei tee nalja! Mul läks nii halvasti, 4 surma, 1 kill (tõlkes "tapmine", aga no hoiame ikka originaalse teismelise kõnepruugi alles!) ja siis ma panin sokid jalga! Puhhhh! Ma kerkisin kuuendalt kohalt tiimis teisele, mul läks nii hästi ja me võitsime!
See on nii tüütu!

Ehk siis: keha. 
Ka tema on avastanud, kuidas keha on sina ning sul on vaja keha eest hoolitseda, et sa hästi töötaksid. 

Veel:

Poeglaps: See raamat on kuri!
(Neil on koolis kohustuslik "Pisuhänd" ja ma pistsin selle talle pihku instruktsiooniga lugeda kasvõi 5 lehekülge.)
Mina: Noooh?
Poeglaps: See ei arvesta piltidega lehti lehekülgedeks! Siin oli KAKS pilti ja ikkagi pean viis lehekülge lugema, et arvud klapiksid!

Veel:

inimestel on ikka vaja mölakas olla.
Keegi on minema viinud konipurgi eesukse kõrvalt. Ma nüüd pean sinna uue sisse seadma. Miks, no MIKS?!

Reede, 12. november 2021

Sisemonolooge

Ma tahan et ta armastaks mind!
Ta ju armastabki.
Ma tahan, et ta armastaks mind sellena, kes ma olen, päriselt!
Ta ju armastabki.
Ma tahan ... nojah, ma tahan, et ta tahaks koos minuga olla!
Ära liiga palju ka taha. Kas sa ise tahad aina teiste inimestega koos olla?
Aaaach, ma ... olgu, ma olen tegelt rahul.

Kuigi on öö ja ma ei saa magada. Käisin pesus, sest midagi pidi ju tegema. Sõin ühe pirni. Võibolla peaks veel midagi sööma, sest see on enamasti nälg, mis mind öösel kell pool neli ärkvel hoiab. 
Ru oli väga häiritud, kui ma kell kolm, pärast pesemaskäiku, otsustasin tekikoti ära vahetada, kuigi tema oli seal teki sees mõnusasti magamas. Kui kott oli ära vahetatud, ta kurises küsivalt ja ronis siis teki peale magama tagasi. 

Varem õhtul õppisin Poeglapsega koos keemiat. Õppisimegi koos, mina ei mäletanud keemiast midagi peale selle, et mitteorgaaniline keemia oli lihtne. Millise avalduse peale poeg urises ja ei tahtnud, et ma veel midagi ütleksin, eriti kui ma olin ka avaldanud arvamust, et kõik on perioodilisuse tabelis kirjas, phmt tuleb lihtsalt sealt maha kirjutada.
Peab ütlema, et tema perioodilisusetabelist ma ei leidnud kohta, kust vaadata laenguid. Aga kui ma murelikult õpikut läbi lehitsesin, et leida, mida ma valesti mäletan, kus need siis on, Poeglaps halastas mulle ja tõi välja teise, eraldi lehel tabeli, kus OLID laengud ja siis eraldi mingid ioonid, mille laengud ka ära olid toodud. 
Olen nüüd veidi segaduses, sest mina sihukesi asju küll ei mäleta nagu eraldi laengutetabel ja eriti eraldi ioonilangute tabel. Aga samas oli tal abi sellest, kui mina pobisesin: "Ömm ... no mina teeksin seda vist nii, vaata, aines peavad need laengud klappima, negatiivne ja positiivne peavad nulli andma," ja "Ei, korrutamine on alati teema, see ongi asja mõte!", sest siis ta sai kaasamõtlemisega toime. K andis talle valmis vastused kätte nii keeruliste noolekeste ja vahetehete abil, et isegi mul oli raske saadetud pildil jälgida, mis kus ja kuidas käib. 

Kuigi ma põhimõtet nagu teadsin - võrrandite tasakaalustamine tundus mulle alati lihtne. 

Vist ei olegi kirjutanud, mida Tütarlaps veel teeb, peale selle, et valas endale keeva vett peale. 
Noh, ta teeb nüüd lõpuni Otsa kooli, kus ta alul üritas keskkooliga paralleelselt käia, ent kui ta nii haigeks jäi, et isegi oma 37. ei jõudnud eriti, ta võttis Otsast akadeemilise. Ja lisaks, kuna peale keskkooli minnakse ju kas veel kooli või tööle, leidis töö ettekandjana Tokumarus.

Ma tunnen end natuke süüdi tema ees, Poeglapsel on mind nii palju rohkem kui Tütarlapsel, kui tema 15 oli.
Aga ma aitasin teda prantsuse keelega vähemalt. 
Nad on nii pagana oivalised, mõlemad ...
Ja on hulk inimesi, kes saavad kaks last ja neile piisabki sellest. 
Kui ma lapsendan või hoolduspereks hakkan, ma niigi olen neist sammukese ees ja need kahe lapsega inimesed on täiesti normaalsed rahva silmis!
Krt, ka kirjandus vanast ajast rääkides on TÄIS lausa ühelapselisi peresid ja keegi ei imesta, mis neil vanematel viga oli! 
Peale minu, tähendab. Mina küll imestan. Mõtlen, et kas naine jäi reesuskonflikti tõttu viljatuks või milles asi.

Hoolimata oma seiklustest kuuma veega (kes, kurat, peale minu tütre teeks endale keskööl taskulambi valgel chaid, sest kui tuli põlema panna, on alasti tunne, kõik näevad???) läheb tal hästi ja ta on suur D&D entusiast. Keskmiselt kolmest jutuajamisest kahes keskendub Tütarlaps rääkimisele, mis ta tegelane tegi ja kuhu läks ja mis plaanid tal on. 

Krt, kui ma lähen veel korra õue suitsu tegema, äkki peaks koera ka kaasa võtma? Kell on juba 4 öösel ja siis ma saaksin hommikul rahus väljaminemisega venitada?

Kolmapäev, 10. november 2021

Tagasi tavaellu tasapisi

Ikka veel väsinud.

Tõsi, ilmselgelt seepärast, et pole olnud "Ooh, puhkan täiega" -aega, vaid kui ma natuke pildi ette sain, pidin kell kümme esmaspäeva hommikul jooksma poodi ostma valget triiksärki ja sealt poja kooli talle tantsimiseks särki viima. sest tal tuli meelde eelmisel õhtul kell 11, et särk ju! 
Eelmine valge triiksärk on talle ammu väike, see on see, mida mina kannan.

Võtan seda Poeglapsele liiga väikest särki
parasjagu seljast laval
Foto: Urmas Lipso

Ja siis järgmisel päeval valas mu tütar endale palju keeva vett jala peale ja ma olin kella poole kolmeni öösel üleval, toetades teda messengeri teel emotsionaalselt ta jubeda kogemuse sees.
Hea asi: EMO oli tühi, mu tütar seal ainus klient/patsient. 

Ilmselt on inimesed saanud memo, et tänu koroonale on arstiabi muus osas välja lülitatud, ja ei saa traumasid. 
S.t. inimesed, kes ei ole mu tütar =P

Ja nüüd ma olen ikka täiesti väsinud ja tahaks ainult maha heita. Isegi poes ei jaksa käia - aga juba kolistavad ukse taga uued kohustused, sest aeg aina veereb edasi.
Intervjuu ühe seksuaalsuse-uurijaga, rollimängijate kokkutulek, lugu Vikerkaarde, koera vaktsineerimine (enne peab talle usirohutabletid sisse söötma), K teeb illustratsioone, nii et raamat ei ole trükikotta minemas ikka veel, ja mul on külm ja paha ja viuviuviu.

Aga ma sain larpist nii hea laengu, et kannan välja. 

Esinemisest veel mõned pildid:

Huuli värvin



Veel vähem riideid


Panen öösärgi selga
(ja võin kohe öelda, et valetpidi läheb)





No panen hommikumantli peale

ja peidan valepidi öösärgi sinna alla


Ja pärast lava pilte, kus ainult mina, on ... polegi.
Ok, üks on, minu kuklast. 



Teise fotograafi pildid on veel nägemata. Vbla sealt oleks midagi võtta.
Ootan, aga mitte postitamisega.
Muidu, kuna seda mängu korraldasid väga lawful-inimesed, nad ei tahaks, et ma luba küsimata teiste nägudega fotosid kui enda oma, avaldan.
Nii et kui eelmistel kordadel pärast-larpi postitustes tegin pigem omatahtsi, sest korraldajad ei olnud diskreetsusnõuetes sedavõrd konkreetsed, seekord olen kuulekas ja vaga.
Sest kümnelt inimeselt umbes ma luba ei viitsi küsida. Mõni nagunii ütleks "ei" ka.
 
Jääb nii lihtsalt. 

Esmaspäev, 8. november 2021

Miks ma teen neid juberaskeid asju, noh

Poeglaps pildistas
Pärast mängu järgmisel
päeval oli nii
Oh, larp oli imeline. 

Kulus koos eelmiste päevade ja järgneva päevaga ainult 10 migreenitabletti, paar sukkpükse (mu kojutulekust elevil koer tõmbas küüntega puruks), 8.50 lõunasöögile, 3.10 muusikapalale ning koju tulles rongipileti jagu + 2.95 gayringi XL lattele.
Ja valutas pea ikka ka, miks ma muidu valu üha maha võtsin. 
Unehäired samuti, muidugi.

Ibukaid ma kuludesse kandmiseks ei loenda, aga neid tegelt ei olnud eriti rohkem kui migreenitablette, sest mu loogika käib: "Võtan ibukat ja kui see ei aita, sumatriptaan otsa".

Vastu sain ... noh, palju kiidusõnu mu esinemisele, mõned isegi mänguvälised, imelise armastusloo mängimise (❣️), vapustavalt toreda found-family klubi-pere kaheksaks tunniks ning põnevad lood kõikjal. Hiljem sain inimeste tegude ja sõnade niite kokku vedada ja paremini aru ja noh - ma olen VÄGA rahul.
Oli kulukas, aga oli ka seda väärt. 
Inimesed aitasid samuti, eriti emme, kes tegi mulle õunamoosi ja juustuga võileibu, transportis laenatud tualettlauda ning oleks mu öösel ka koju toonud, aga ma omas peas olin juba rongiga teel, nii et ei võtnud pakkumist vastu. 
K. viis mu pealinna eelmisel päeval, mhmh. 
Tütarlaps tegi ööseks voodi üles. 

Mulle meeldivad sellised aitamised mitte aint seepärast, et teevad elu kergemaks, vaid seal on minu jaoks juures ka suur silt: "NÄE, KEEGI HOOLIB!"
Mulle väga meeldib, kui keegi hoolib, kuidas mul läheb, ega mul halb pole jne. Kui mul on rõveraske, ma võtan teeneid kui teadet: "Ma näen, et sul on raske, ja tahan koorma kergemaks teha".
Kui mul on kerge, tänan siiralt - ja rohkem ei mõtle sellele.
Sest seal ei ole siis imelist mõistetud-olemise-tunnet juures, lihtsalt kena tegu, tähh. 

Mõtsin posti avaldamisega oodata, kuni mõni mängupilt tuleb (seda enam, et ma sain mõnesid pilte oma esinemisest juba näha ja arvasin, et laadin sealt alla, kui muid pole - aga fotograaf kustutas värgi dropboxist kohe ära, kui olin öelnud, et vahet pole, kõik võib avalik olla), ent tundub, et neil läheb aega. 

Ja siin on pilt. 
Hästi kohane selline. 
Nii et läheb. 

Reede, 5. november 2021

Olen valmis

Ülehomme on mul larp.
Olen üpris elevil, sest erinevalt eelmisest, kus otsustasin juba ette, et enamiku aega olen üksinda looduses, on seekord oodata mängu, mis tihe, suhtlev, väga tugevalt  teiste inimestega seotud ja olen sellest ELEVIL, mitte leplikult nõus.
Etteaste on ka enam-vähem. Ma ei saa täpset koerograafiat teha, sest praktika näitas, et vahel jääb ülemine särginööp kinni ja tuleb pusida, vahel püksid labajalgadesse nagu karulõks ja vahel ei õnnestu öösärki ühe tõmbega selga saada. Aga no idee on, põhiasjad ka, ülejäänu tuleb teatraalsete silmapilgutuste, tagumikuvõngutamise ja ürituse laval mitte midagi varjata, vaid vajadusel aplombiga esitleda-tegevuskavaga hästi. Nii et ma ei muretse üldse. 

Olen elev ainult.

Ja värvin juukseid. Kulmud värvisin juba ära. 
Kleidi ostsin eelmisel suvel, seda larpi on tasapisi aastajagu edasi lükatud. 
Mulle niiiii meeldib igast välimuslikke asju kujundada ja ette valmistada. Kõik vaevad on pisemad, kui saan mõelda, mis selga panna.

Tõsi, kui enne on mingi mure vaja murda, mul ei ole ajus ruumi tuleviku nautimisele, ja mul oli mure. 
Ei, kedagi pole süüdistada, ise olin roolis. Ainult et kui telefonikõne mind hommikul üles ajab, mul ei ole päriselt selge, mis toimub ja miks ja kuidas nüüd reageerida, ja ennast ma seega ka ei süüdista ÜLDSE.
Aju töötas küll. Sai aru, et "Olete võitnud ahju-pliidi-akna-vanni-millegi, mille ise valite, tasuta puhastuse!" tähendab, et mult tahetakse raha saada. Ent ma ei ablanud ära, mismoodi, mis värk, ja kui olin kaks korda kinnitust saanud, et täiesti tasuta, leppisin neljapäevaks kell 1 aja kokku.
Pärast algas migreen, sest mulle ei sobi sellised ootamatud asjad, arusaamatud kokkulepped ja nagunii saan mina kuidagi kahju ka veel.

Okei. Guugeldasin. Vahetasin Kga sõnumeid. Ilmselt nad ei taha otsida kohti, kust varastada, vaid üritavad mulle oma toodet maha müüa. 
Seda ma ei kartnud. 
Kui mind ootamatult tabada, võin olla habras ja see naine, kes ei suuda öelda "ei", aga kui ma olen ette valmistunud, kui TEAN, mida on oodata, olen vankumatu. 
Ok, ja mingi asja tasuta puhastus on lahe. Sest ... olgem ausad, kas ma viitsiksin IIAL ahju puhtaks pesta? IIAL?!?!?! 

Nojah, aga ma ikka muretsesin, sest ... ja nüüd käis müügiesindaja oma aurupuhastiga päeval ära.
Ühe terve ahju puhastamise asemel puhastas 2/3 ahju ukseklaasi, pool vaipa, veerandi ühe pliidiplaadi ümbrusest, üritas välja võtta plekki, mis mu voodil oli juba enne, kui see voodi minu omaks saigi, ja ebaõnnestus sellega, selle asemel võttis ühe kontoritooli käetoelt, puhastas poja toa ukseesise, ning kuigi selgelt tema tegevus oli "jätan pooleli, et ta ise tahaks tervenisti puhtaks teha ja ostaks mu kohutavalt kalli aurupuhasti endale päriseks", mina ei kurda. 
Nii palju asju sai puhtamaks. Puhas võit. 
Lisaks osutus ta ise nii nõmedaks, et mul ei olnud üldse südametunnistuse piina, et kasutan toredat inimest ära, kavatsematagi talle raha anda.

Ma ütsin kokkuvõtteks, et mul ei ole elus tema toode puudu. Ei ole tunnet, seda oleks vaja.
Tema: Aga mis su elus on puudu?
Ma mõõtsin teda pilguga, siis mõtlesin K-le, siis mõtsin, mis mul õieti puudu ON.
Tema: Mees?
Mina läksin kergema vastupanu teed: Nojah.
Tema: No kui kõik on puhas, tuleb ju mees ka!
Mina: Tühja ma siukest meest tahaks, kes tuleb, laseb oma valged käed rippu ja eeldab, et mina teen kõik puhtaks ja säravaks!
Tema: No kui iseennast armastad ja kõik puhtaks teed, tuleb ka armastus!
Mina: Jajah, see on selline "võib iva olla" arvamus. Aga ma armastan iseend niivõrd, et mul ei ole vaja mingit läikimist selleks, ma armastan end niigi!
Tema: See ei ole arvamus, nii ongi!
Mina ...
Tema (kaotanud lootuse oma aurupuhastit mulle maha müüa): Kuule, tee see otsik puhtaks (mis oli koera- ja kassikarvane). Kraani all võib pesta.

Ma tegin ka, aga mu sisemuses oli selle koha peal "ahah, mhmh, sinu arust on puhastamiseks naised, mhmh" ja no ei olnud tore mees ta ise järelikult. No EI!
Vaktsineerimisest me otse ei rääkinud, kuid ta oli juba korteris sees ja me rääkisime millestki muust, kui mulle tuli pähe, et oot, koroonaaaeg ju. Ütsin, et ma olen vaktsineeritud, mina haigeksjäämist ei karda, aga tema ...
Tema: Mina ka ei karda.

Ja kui ta vaktsiini üldse ei maininud, tegin järelduse, et ach, samasugune, kui see mu suvine fling. Ainult vähem kena.
Kusjuures otsiku puhastamise osas ta ei öelnud isegi "palun" või "kas sa võiksid ehk ..." See oli sula korraldus ning ilmne kättemaks selle eest, et ma ta puhastit ei tahtnud osta. Samas ka teade "naiste asi on puhastada".
See suvine oli seisukohal, et naiste asi on õmmelda ja süüa teha, muide. Kuigi ta oli nii kurvalt armunud, et oli valmis ümber õppima.
Koera sügas müügimees isegi pärast mu inimeseks mittetunnistamist veel ikkagi - ja siis küsis mult karvaeemaldusrulli.
Misiganes.

Tore on, et mul ei jäänud tunnet, et vaesekene, ma ikka tahaks talle rõõmu teha. 
Nii et mina, esikus: Jah. Head aega.
Tema: See on selline viisakas väljaviskamine, jah?
Mina: Just. 

Nii et nüüd on mul juuksevärv peas ja meel kerge, et see jube asi selja taga. Saab keskenduda mängule, jai.
Mängime muidu selle põhjal: