teisipäev, 7. veebruar 2023

Hambad, karvad, elu

DISCLAIMER: Lõpupoole on eneseanalüüs

Ilmselgelt on kass toibunud. 
Olin kuidagi väga väsinud, peaaegu nagu lapsena. Magasin kaua ja sügavalt, kuigi polnud õhul söönud, nägin veidralt elavaid unenägusid ja oleksin küllap veelgi maganud, aga KEEGI pidas vajalikuks oma märga vurrulisest nina vast minu oma hõõruda ja korra mind laubast hammustada.
Ta hammustab väga õrnalt, aga see tunne ei soodusta siiski magamist. 
ÜLDSE.

Nii väsinud pole enam ammu olnud. Mitte lihtsalt füüsilised näitajad, aga eile peale lõunaund ja enne ööund oli raske pead püsti hoida. Toetasin kätele. Vahepeal lihtsalt lebasklesin laual, pea kätel.
Hommikul tegin läbi "isiksusomaduste uuringu", mis seisnes selles, et täitsin psühhiaatriahaigla polikliiniku-osas ühes toas teste. See, milles oli umbes 120 küsimust, tundus nagu üsna suvaline internetis tehtav test eesmärgiga teada saada, kas ma olen vana kooli poiss-autist. Ime, et polnud küsimust: "Kas sulle meeldivad rongid?"
Aga see, kus oli umbes 520 küsimust, võttis mu suht läbi. Neid küsimusi oli lihtsalt nii palju, et mul kadus mõistmine, mida ühe või teise küsimusega üldse mõeldakse, üldse teada tahetakse.
"Ma kuulen sageli hääli, mida teised ei kuule" oli näiteks üks, kus ma pidin valima, kas õige või vale väide.  Olin selleks ajaks juba nii tümaks tehtud, et mõtlesin: vahel ju kuulengi? Näiteks mingeid väga kõrgeid pininaid. Ka olen küsinud, et kas teised kuulevad neid samuti või on aint minu peas?
Aga "sageli". Ok, see on siiski vale väide, "sageli" ei kuule. 

Ja siis, saate aru, tulen mina koju, ja viin koera õue. Vahepeal on saabunud ka mingi teade paki saamise kohta, nii et ok, lähme toome selle paki ka ära ... ja see pakk oli kaup24-st koeratoit, mille ma olin tellinud kulleriga koju. Effing 15 kilo. 

Tassisin koju, mis mul muud üle jäi. Ei ole isegi üllatunud, KUI väsinud ma pärast olin. 
Ausalt ma ei tulnud selle peale ka mitte, et nad on kokkulepitust päev varem kauba pakiautomaati toimetanud. Mõistatasin, mis seal tulnud pakis olla võiks, ent mul polnud isegi kelku kaasas, millega kott koju vedada. Õlal tõin. 
Krt, ma spetsiaalselt selleks tellin neilt, et saada kulleriga kojutoomine ja et ise ei peaks seljas vedama! Ilmselt, kui kasutada kaup24 eurosid (mingi kuhjuv soodustus), nad leiavad, et minu valitud kullerteenus enam kohustusena ei kehti, ja teevad nii odavalt, kui saavad.
Seni olen alati nautinud kojutoomise võlusid, aga ma seekord kasutasin ka esimest korda noid kaup24 eurosid osa arve maksmiseks.
Varem ma lihtsalt ei pannud tähele, kuhu kasti millal linnuke teha, et jaa, kasutagem ära, mis kogunenud. Krt ... krdi krt!

Et oleks veel koduloomadest juttu, mainin ka ära, et Totoro on alustanud sügisese karvavahetusega. Varsti on ta aastale ringiga sisse teinud. Furmineerin teda kirglikult, aga kuidagi veider on mõelda, et noh, märsti lõpuks on tal talvekarv korralikult seljas, siis enam ei aja kogu elamist karvaseks. 
Nagu ... jestas, kui kuum tal suviti on! Jube! Pole üldse see aeg, kus tahaks endale paksema kasuka selga tõmmata. 
On, nagu on. Ei ole teistmoodi. 
Üritan taas endale selgeks teha, et elu on, nagu ta on. Ma ei pea teda ümber tegema, nui neljaks ja veri kõrvadest nirisemas.
Ta nagunii ei lähe teistsuguseks.
Ikka on, nagu on. 
Tuleb seda jälle endale korrata, sest olen palju rõõmsam oma uue ravimikokteiliga? Jaa. Aga kui ma varem oli täiesti külma kõhuga ja ükskõikne, sest mis loeb, kui miski veel halvemaks läheb, tunne on juba nii halb, kui võimalik, siis nüüd kipun muretsema. Pelgama, et kui läheb halvasti, kui jube halb siis hakkab. Ei taha, kardan!
Ja seda tunnet samas KA ei taha. Kuidas hirm ja ärevus ja mure kuhjuvad ja lämmatavad. 
Iu, täiesti mõttetu. Mitte kellelgi pole parem sellest, et minul on halb. Ja ma ei pea kõike täiuslikult tegema, maailm saab hakkama mu ebatäiustega. Maailm on suur ja miski, mida ma teen või ei tee, et hukuta ega päästa teda.
Isegi mu poeg ei saa koolist välja visatud või viskamata jäetud, kui ma hästi palju sel teemal muretsen =P

Muide, lõdvalt seotud teemana:
Vahel olen blogilugejate peale ikka veel nördinud. Enamik neid, kelle peale, on kas lahkunud või ümber mõelnud, ent minu valu on värske ja kuum ikka. Tuleb aga meelde ja teeb aga haiget.
Nii raske, nii kuradi urrima rõveraske on vaadata maailma ise oma silmadega, mitte kujutada ette, kuidas teistele tunduda võiks. Mitte üritada kellegi teise jaoks ja meelest hea olla ja hästi teha, vaid otsustada ise, mis meeldib, mis ei. Mis on muudetav, mis ei.
Olen ligi kümme aastat seda üritanud. Vahepeal isegi nagu õnnestus - ja kui ma siis tulin siia rõõmustama, kuidas vau, mul ongi pohhui, päriselt, ongi! Sain:
* nii isekas ja ülbe
* häh, oleks sul pohhui, sa ei rõõmustaks selle üle, sul oleks pohhui
* nii vastik inimene ja ise selle üle veel uhke ka

Ja noh. 
Olnuks mul päriselt pohhui, ma muidugi ei hoolinuks sellest, aga mul oli raske töö ja endaveenmisega saavutatud pohhui, ja see läks vett vedama. Ma isegi ei kahelnud, et äkki ma OLENGI mölakas, aga tekkis kahtlus, kas ma ikka teen õiget asja, püüdlen õigele poole, äkki ikka head inimesed hoolivad sellest, mida teised neilt ootavad - ja noh. Et ma järele mõelnuna otsustasin, et ei, mina olen enda mõõdupuu, ei päästnud enam. 
Kahtlus oli tekkinud ja lahti tast enam ei saanud. Nüüd ongi alati sitt - kas on sitt, sest üritada toppida end kellegi teise raamidesse nagu prokustese sängi on otseselt valus, või sitt, sest on kahtlus: äkki ma olen mölakas ikkagi, kui olen mina ise?

Krt, miks oli kellelgi vaja mulle sedasi teha? Kuidas neil parem on, kui minul on halvem? Kuidas see neid üldse mõjutab???

Ei saa ma inimestest aru. 

laupäev, 4. veebruar 2023

Mul ka ealistest iseärasusest vist jutt

Juba teist korda lühikese aja sees tuvastasin, et meigiga näen halvem välja kui ilma.
Kusjuures seekord ei saa ma end ka liialdamises süüdistada: ei kunstripsmeid, ei tumedat huulevärvi, täitsa normaalne värvikogus - ja eakas kõrk üldmulje. 

Tegelikult olen juba iidammu tuvastanud, et vanemad naised kipuvad end samamoodi värvima, kui nad nooruses tegid, ja näevad seetõttu päris tobedad välja. Tõsi, tollal ma vaatasin teisi ja tegin säärase tähelduse.
Nüüd on see siis juhtunud mu endaga. 
Tuleb leiutada uued meikimisviisid. Tegelikult ma isegi tean, mida teha - ülalau lainer peenem ja udusem, vbla üldse pliiats, mitte lainer, ja enamus ongi tehtud. 
Aga natuke paneb nördima, et ma alles mõned aastad olen seda lainerit üldse kasutanud - enne kasutasingi pliiatsit - ja krt, ikka läheb nii, et olen ühe etapi elus selgeks saanud, tuleb uus peale ja hakka uuesti elamist õppima. 
Krt. 
Ei mingit rahu ja stabiilsust!

Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. 

Kahtlustan, et see on ravimitest - kusjuures ma ise leidsin nendega koguse+kombo, millega mul pea enam kogu aeg ei valutagi ja phmt jee. Aga selle tagajärg on, et kuna peavalu mul hoogu maha ei võta, teen regulaarselt üle oma jakśamispiiri ja no nii väsinud et ...
Nii väsinud, et tänaval käies tahaks lihtsalt tee äärde ära minestada.
Nii väsinud, et kui tuleb mitmel munal kollased valgetest eraldada, saan suur pingutusega kolmega toime, neljas juba nõuab nii suurt pingutust, et toetan vasakuga paremat kätt, mis ei taha hästi munakoort hoida enam, ja viiendaga on "ah, las läheb enamus munavalget kollasega kaasa, ma ei suuda".
Nii väsinud, et jälle lihtsalt istun ja ei tee midagi. Silmad on ka fookusest väljas, isegi ei vaata kuhugi.

PR lähiaastad olidki sellised? Olid. Mäletan. 
Tollal rong, nüüd ... nüüd vanadus?
Ma arvan.
Või siis "ma olengi selline".

fb muudkui aga näitab 
asju, mis "võiksid mulle meeldida"
Mõni on täitsa tore, mhmh

Minu normaalseisund ongi siis - selline. Ebamäärane mitte kuhugi teel, ent mitte ka paigal. Jõllitamas tühjusesse või iseenda sisse. Midagi ei toimu, sest midagi ei jaksa. 
Elu on võitlus, ent lihtsalt ei jaksa pidevalt võidelda.

Kass paraneb. Jai.
Poeg on jätkuvalt haige. Ühendusin arstiga, too helistas eelmisel nädalal kahel korral, rääkis kuristamisest ja nohurohtudest. Kui hullemaks läheb, võtke ühendust.
Ei lähe hullemaks, täpselt sama on!!!
Ühendusin õpetajatega - jah, meie oleme ka mures, rääkigu poeg aineõpetajatega. 
Käisin pinda, kirjutas ühele ja teisele, aga kas esmaspäeval kooli läheb, on kahtlane. 
Palavik 37 ju ikka. 

Tema õel diagnoositi Epstein-Barri viirus. (Vereanalüüs on imeline asi.)
Ehk - muidu nagu tavaline külmetusviirus ikka, ainult et paraned 2-3 kuud. Palju juua ja magada, ära end väsita.
Äkki pojal on seesama?
Äkki MINUL on seesama? Aga mul ei ole palavikutunnet. Lihtsalt - väsinud. 
Nagu ikka. Isegi parem, pea vähemalt ei valuta kogu aeg. Juba nädal aega pole ühtegi sumatriptaani kulunud. Krdima ... pool imet.

Mitte et rõõmustaksin. 
Ma ei rõõmusta. Aga ei kurvasta ka eriti. Lihtsalt - eksisteerin. 

Elu ei ole kerge

neljapäev, 2. veebruar 2023

Vaimselt karmid ajad

Alustagem jutu keskelt: ka päev loomaarsti juures (hommikul viisin, õhtul tõin) ei andnud selgust, mis kassil viga, kuidas parandada - ja ta sööb kord kahe päeva tagant kaks ampsu või nii. Kuigi pasteet ja kassipiim ja hautatud broilerisüdamed ja mis kõik veel valikus on. 
Täna lõi vaaruma aknalauale hüpates ja oleks kukkkunud, kui ma poleks kõrval seisnud ja kinni püüdnud. 
Kuna enam ussirohu andmata jätmist ka süüdistada ei saa, on mu järgmine kahtlusalune kanakaelad ja et see ikka on talle liiga suurte luudega toit olnud. Kass peab saama pehmet, luudeta toitu, sest nii peenikesi konte kui närilistel ja väikestel lindudel, ma nagunii kuskilt osta ei saaks. 
Üldiselt olen pooliti leppinud, et eks ta nüüd sureb ära.
Mis ei tähenda, et iga kord, kui ta midagigi sööb, ükskõik kui vähe, mus taas lootus ei ärkaks. Äkki ikka veab välja, äkki ikka paraneb ... ta on nii ilus sõbralik kass, noh. Kui ma ta aknal kinni püüdsin, ta üldse ei löönud mulle tänuks küüsi sisse, vaid suhtus rahulikult. 

Erinevalt minust, kes ma olen: "Aaaa, kass hakkas maha kukkuma hüppel, ta on ikka täitsa omadega läbi!"

Viimati sõi ta korralikult nädala eest neljapäeval.
Reede oli mul nii persses nagunii endal (vt eelmist postitust), et ma küll registreerisin, aga ei võtnud emotsionaalselt üldse sisse, et ta ei söö ja vist probleem. Laupäeval ja pühapäeval lootsin, et noh, kohe--kohe läheb paremaks ju? Nädalavahetus ka. Ega muud peale palvetamise väga teha saanuks ja ma ei ole palvetajat sorti.
Esmaspäeval käisin Eest Kirjanduse Päeva puhul Keila sotsiaalkeskuses esinemas. Üsna keeruline publik oli - põhiliselt igasugu erinevate vaimsete erivajadustega inimesed, aga mõned sellised ka, kellega mul hingesugulase tunne tuli. Ja alles kui see pinge maha sai, registreerisin enda sees ära, et kassiga on päris jama. 
No loomaarst. Mida me teeme, kui loomal halb - ega midagi peale loomaarsti pähe ei tule väga, eks? 
Ja täna ma lihtsalt - vaatan ja mõtlen. Tal ei paista mingeid valusid ja õudusi olevat, nurrub, kui silitada, muidu on vait ja väga ei liigu. Nälga surra, toidukauss ees, tundub mu mõtteviisile olevat parim viis nälga surra - sööki on, lihtsalt ei taha. 
Aga no ikka loodaks, et ehk ei sure veel. Ausõna, enam ma talle kanakaelu ei anna!
Rääkisin loomaarstile ka K-lt pärit teooriast, et äkki asi broilerikaeltes. Too (s.t. arst) ei öelnud jaa, aga ei öelnud, et ei. Küsis, kas kassile maitses ja arvas, et no eks peab kakat jälgima - aga no sellega olen hiljaks jäänud, sest pole vist mõtet kakat jälgida, kui ma talle nagunii enam kanakaelu ei anna. 

Ühe lausega: ma arvan, et kass sureb ära, aga loodan, et äkki veel ei sure.

Poeglapsega on üsna sama seis, ainult teda ma ei karda surevat, vaid koolist välja visatud saavat. 
Selgub küll, et ka Keila Kool pakub mittestatsionaarse õppe võimalust, aga mu poeg ei ole sellest üldse väga vaimustatud ja tahaks ikka tavakoolis edasi käia. 
No eks ta peab selleks aineõpetajatega kokkuleppeid sõlmima ja värki. 
Ja ta ei liiguta väga lilli selleks. Ent noh - tema vähemalt on inimene ja ise teab, mis teeb. Nii et pehmem tragöödia kui Karoul. 

Endal on mul ees isiksuseuuringud 6. veebruaril. 
Kas mul on ATH ja vbla isegi midagi autismiga. 
Eks näis, kas mul tuvastatakse midagi. Mu lootused hetkel on väga madalad, sest mu lootused kõiges on väga madalad.

laupäev, 28. jaanuar 2023

Appi, kui hirmus päev - aga lõpp on õnnelik

Oh. 
OH!
Poeglaps oli vahepeal haige. Või õieti on ta ikka veel haige, nii käreda häälega meest, kui täna hommikul, pole siin ammu olnud.
Ent enne seda oli ta kah kaks nädalat haige ja kuna me vahepeal õppisime, tema tegi ja mina aitasin, vahel ma käisin pinda ja siis ta tegi veel, mul ei olnud tunnet, et midagi on halvasti. 
Isegi siis veel ei olnud, kui ta teatas, et reedel läheb ta kooli nagunii, igal juhul, olgu palavik ja kehv enesetunne või mitte. 
Et on halvasti, jõudis mulle hägusalt kohale neljapäeva õhtul, kui ta ootas K, kes oli päeval linnas, ära ja koos tema netijuhendamisega tegi ja tegi oma füüsika kursusetöö mudelit JA õppis matemaatikat sügavasse öösse välja. 
Muretsesin, et kui ta sedasi hilise ööni teeb ja vähe magab, ta aju ei tööta ju järgmisel päeval.
Tema äratus äratas mu reedel sügavas hommikupoole öös, akna taga ei sõitnud veel eriti autodki, ja kuna ma muretsesin tema magamatuse pärast, ei jäänud ma uuesti magama tükk aega - erinevalt Poeglapsest, kes vajutas äratuse kinni ja magas edasi. 

Et asjad on PÄRIS perses, mitte natuke, sain aru, kui ta mu äratas ja sosistas, et ta pani endale äratuse varaseks, aga see ei helisenud, nüüd on kell seitse ja kas ma oskan mingit maagiat? Ma ei saanud täpselt aru, küsisin, mis ta siis tegema peab, miks seitse hilja on ..? No seda füüsika mudelit, tal on nii palju teha ... 
Nii. Palju.
Ma aktiveerusin kohe. Küsisin, mis ta esimesed tunnid on. Teine oli juba füüsika, aga inglise keelde ta siis ei läinud ja tegi oma mudelit. 
Peale tunde oli tal matemaatika kogu kursuse peale järeltöö.

Tegin talle kohvi ja ta lemmik-õunakooki. See ei olnud raske: lehttaigen, õun, suhkur, kaneel, juhuslikult oli mul neid kõiki.
Tal ei olnud üldse isu, aga nõudsin, et vähemalt kolm ampsu võtaks - toit kõhus kinnitab natuke südant.
Poeglaps sai mudeli valmis, aga matemaatika õppimiseks polnud enam aega. Läks hirmu ja õudusega kooli ja mina jäin koju.
Nii halba enesetunnet kui eile, ma ei mäleta, et mul olnud oleks ... väga kaua. VÄGA kaua. 
Ma ei saa sellele ikka veel mõelda, ilma et mul valus ja halb oleks. Ma ei saanud hästi magada, aga ma ei saanud ka ärkvel olla, loomulikult peavalu, loomulikult iiveldus, loomulikult nii terav soov kaitsta ja aidata, et üldse ei tundu liialdusena öelda, et võinuks endal soolikad välja lasta, kui see ainult aitaks! Nii väga tahtnuks aidata - aga ma ei saanud midagi teha. 
Mängisin civi. 

Päev oli tal ka kohutavalt pikk, sest esmalt tunnid ja siis see matemaatika töö. Kuskil poole kolme ajal ma kõhklesin, kas minna koeraga suurele ringile jõe äärde, äkki poeg tuleb koju ja tal on jube ja tahaks emmega olla ... aga siis ikka läksin, sest peavalu ja iiveldus ja kohutav õõnes tunne - äkki looduses liikumine aitab?
Ei aidanud. Aga kui koju jõudsime, Poeglast ikka veel ei olnud. 
Ootasin teda hirmuga, sest phmt oli kolm varianti ja neist kaks esimest halvad.

a) Tuleb poeg, on ahastuses, kõik on halb.
b) Tuleb poeg, on rõõmus, "kõik läks hästi" - ja kukub siis kõiges läbi.
c) Tuleb poeg, neutraalne. "EI tea, kuidas läks, aga vähemalt on see möödas."

Tuli poeg, üsna c, kergete b joontega. Oli kergendus teda näha, aga ... vat sellest, et see oli väga väike kergendus, sain aru, kui umbes tunni pärast ta stuudiuminäit ütles, et ta füüsika viie sai. 
SEE kergendus oli maailmasuurune. Aju hakkas teistmoodi tööle. Poole tunniga oli peavalu kadunud. Et magada, pidi enne veel sööma, et süüa saada, oli vaja kas süüa teha - mida ma ei suutnud - või poes käia, aga pisiasjad-pisiasjad.
Sai käidud, sai söödud, sai magama mindud ja neli tundi magatud. 
Keskööl ärkasin. 
Täitsa ... võib-elada-tunne oli. Matemaatikast veel ei tea, aga vähemalt füüsika tuli viis. Jess!

Selle loo metatasand on, et tegelikult vist vanemad nii katki ei lähe laste õppetöö pärast, eks? Vähemalt normaalsed vanemad. 
Miks ma arvan, et olen eriti empaatiline, eks ole =P Mul on mingi tasand empaatiat, mis on täiesti üle võlli.  

neljapäev, 26. jaanuar 2023

Kaks avastust, üks vanal teemal, üks täitsa uuel

Leidsin veel ühe sõnastuse oma vajadusele olla vajatud.
See on ju olemuselt vajadus aspekteerimise ja validatsiooni järele. 
Kui mind vajatakse sellena, kes ma olen, tähendab see, et mind sellisena on kuskil maailmas vaja ja ma olen aktsepteeritud ja valideeritud. Olevusena.
Kui ei vajata mind, vaid lihtsalt kedagi, kes teeniks raha, aitaks potitoolile ja seoks haavad, mul ei ole huvi. Ma tahan, et vajataks just mind, minu kiiksude, raskeolemiste ja jamadega komplektis. Kui keegi vajab mind, ma olen maailmas vajalik. Kui keegi teine mind ei vaja - noh, ma ise ka ju ei vaja. 
Miks olemas olla?

Kui inimesel endal on motivatsioon elada, võibolla pole tal vaja end sel moel maailmaga siduda. Aga mul küll on. Isegi kui parasjagu ei ole hirmus halb olla. 
Ma võtan vaikeolekuna seda, et elu ei anna mulle kuigi sageli midagi. Õnneks on aegu, kui ta ei võta ka midagi. Aga ei saa öelda, et ma tahaks elada, et kogeda lahedusi, sest mulle on väga vähesed asjad lahedad. 
Enamasti on mu positiivne emotsioon: "Oh, see on ilus!" ja kohe sinna otsa: "Homme on ilmselt jälle kehv ilm, aga just praegu on ilus!"
Ja see on juba korrigeeritud ja terve mõtlemisega praeguse hetke nautimisele suunatud suhtumine. Ilma - ilma ma registreerin, et on ilus või lahe või huvitav, aga see ei puuduta ühtegi mu tunderetseptorit, sest seal taga oli: "Nojah. Näe, maailmas on ilu ja lahedusi ja värke ja minu elu on sellest sõltumatult ikka sitt."
Ehk ma nägin nt rongiga nööda sõites täiesti inimtühjas kohas põõsas tühja ostukäru ja seal kõrval oli just puu otsa kinni jäänud roosa õhupall. Ma registreerisin, et sellist asja iga päev ei näe, mõtlesin ebamääraselt, kes ja miks tõi sinna võssi ostukäru, aga mul tõesti mitte kuidagi polnud tunnet, et oi, nüüd on elu lahe. 
Nojah, näe, elu on ikka veider, oli umbes mu reaktsioon.

*** 

Teine avastus on täiesti teistsugune ja võimalik, et mitte kellelegi kasulik - mul läks kah 43 aastat, et see tuvastada. 
Aga võibolla on kasulik. Ei või iial teada.
Nimelt: kui teil on suus kuum vedel rasvane söök, nt väga rasvane supp, EI TASU seda suus kõrvetustunde vältimiseks kähku alla neelata. Sest väga lühikeses perspektiivis tõesti toimib, suus enam ei kõrveta, jee. 
Aga ta kõrvetab ära teie mao limaskesta. Võibolla te ei hakka kohe oksele (pääsesin napilt. Siis arvasin, et sissevõetud söekapsli toimel, sest süda läks küll üsna ruttu pahaks, nii viie minuti pärast), aga pärast on PÄEVI halb. Iiveldab, vahepeal kõht valutab ja kui olete mina, saate migreeni otsa, sest valukeskus ju aktiveeriti, valus oli - nii et peavalu tuleb ka, mis armas asi. 
Võtate sumatriptaani, aga kõhus on ikka imelik ja 12 tundi hiljem on peavalu tagasi.
Nagu -iu. 
Nagu - ärge tehke. 
Ma enam ei tee. Kui söök on kuum, lasen kasvõi taldrikusse tagasi suust, aga alla ei neela. 
Sest liiga halb.

esmaspäev, 23. jaanuar 2023

Kuidas mõeldakse

Disclaimer: Jätkan enese- ja teiste analüüsimisega!

Teraapia kogu idee on ühe minu põhilise elutunnetusväite eitus. 
Minu idee: See, et sa midagi tead, ei tähenda, et sa seda tunned.
Teraapia: Jah, ma saan aru, et sa arvad nii. Aga las ma jagan sulle teadmisi sellest, kuidas ajud ja kehad tegelikult toimivad, siis sa arvad ja tunned ka teistmoodi. 
Mina: (nägu peopesades)

Juba ammu aega tagasi mõtlesin välja, kuidas positiivsed mõtted, mis tegelikult on endale valetamine, mitte lihtsalt ei toimi, vaid toimivad vastupidiselt. Et kui ma kinnitan endale, et armastan oma valu, on mul veel rõvedam olla, kui endale öeldes, et vihkan valu, VIHKAN. 
Sest enda vastu aus olla ja oma oma tundeid tunnistada on mu kogemuse kohaselt enesetundele hea. Valideerin ennast, olen olemas - vähemalt natuke. 
Selles kontekstis on arusaadav, et mul tulebki parem tunne sisse negatiivseid mõtteid mõeldes. Et mul ongi tore mõelda: "Põlgan selliseid inimesi!" või "Jälestan seesuguseid pealkirju," või lihtsalt: "Võeh!" Sest ma tunnistan endale, et mõtlen nii, ja aus olla, ehe olla tundub meeldiv.

Kuid kuskil mu sees elab ikka usk, et sedasi mõeldes peaks halvem hakkama. Põlgamine lõhub mind ennast.
Praktikas ma ei tunne seda. Hoopis vastupidi. Phmt: "Ütled "kurat" ja sirguvad õlad/ja tuju on korraga hää."
"Nii nõme!" ja sirguvad õlad ja kuigi tuju ei ole hää, on ta vähemalt vähem halb. 

Saan endale tunnistatud, mis mulle tõena tundub, ja ongi kohe parem olla.

Miks mulle kogu teraapia juba ideena vastik on: mul ei ole mingit, kohe üldse mitte mingit huvi selle vastu, kuidas keegi teine ütleks mulle, kuidas on õigem tunda.
Selle parim võimalik tulem oleks, et ma kordaksin endale neid mulle öeldud asju ja siis need tarkusesõnad ei toimiks.
Nad nagunii ei toimi. Ma olen tarkusesõnade spets, tunnen neid sügavuti ja tean, et ÄÄRMISELT visa ja otsustav olles võib lõpuks saavutada, et natuke toimivad - kuid kerge see küll ei ole. Ja see on PARIMAL juhul. Juhul kui need tarkusesõnad mu arust tõesti targad on ja ma tõesti kordan ja kordan neid endale aastaid. 
Üldiselt ma hiljemalt nädala-paari pärast näriksin läbi, et nii ei toimi, nii ei saa, nii pole õige ja tunneksin, kuidas minuga on midagi viltu. Teisi teraapia ju aitab, miks mul on veel halvem olla kui enne? 

Ma saan aru, et maailmas on lademes inimesi, keda teraapia aitab. Kes siis ... tunnevadki asju, kui nad neid teavad? Umbes et su juttude põhjal ütleb terapeut, et küllap su hülgamishirm tuleb sellest, et ema viiekuuse sinu oma vanemate juurde jättis kuuks ajaks, et ülikoolis eksameid teha, mhmh - ja siis sul ei ole enam hülgamishirmu? Või on ikka, aga sa ütled endale, et see on vale, tegelt ei ole loogilist põhjust, ainult aju ehitus on muutunud - ja siis sul ei ole enam hülgamishirmu? 
Ma ei saa aru. Ma TÕESTI ei saa aru, kuidas see toimima peaks. Aju ehituski ju muutub, kui väike laps hüljatakse! Ja siis keegi ütleb sulle, et nii ei tasu tunda, ja sa korraga ei tunnegi enam?
Seda enam, et minu hülgamishirm ei ole selline, nagu arvatakse.
Vahemärkus: Krt, mitte ainult hülgamishirm. Mitte ÜKSKI minu omapära pole selline, nagu üldiselt arvatakse, et keskmiselt peaks olema. Nagu Õige oleks. Mitte effing ÜKSKI. Vahemärkuse lõpp.
Ma ei karda tegelt, et mind hüljatakse sellisel moel, et oleksin tulemusena armukade või kontrolliv või klammerduv või sihilikult suhteid saboteeriv vms.
Lihtsalt ma olen otsustav. Ehk siis: kui mul on tunne, et teine ei armasta mind päriselt, ei armasta nii kõvasti, kui tahaksin, ma jätan ta maha. Sest ... ma ei taha olla kellelegi mingi pooleteranaine, mingi on-kah-naine.
Kui sa mind armastad, armasta. Ja kui ei, ela hästi, ma ei taha sinuga tegeleda. Kui sa ei armasta mind nii, et ei jätaks mind eluski maha, ma ei hakka su peale üldse aega raiskama.
Jep, olen küll petta saanud ikkagi. 
Hindasin inimesi valesti.
Jaa, oli küll kohutavalt valus.

Võibolla on kõik need inimesed, kellele teraapia toimib - kui anda neile teadmine, nad tunnevad kohe sinna otsa - jube head endale valetajad? Et saavad teadmise ja siis kohe usuvadki seda? 
Jah, aga MINA ju olen jube hea endale valetaja. Lapsest saati olen uskunud, mida ütlevad teised, ja et mina tunnen ja kogen valesti. Avastada, et mul endal on tunded ja arusaamad ja mul on neile täielik õigus, tuli hiljem välja selgitada. Avastada nagu sibulalt kihte maha koorides. 

Ent! Ent, kuid, aga! Ent mul JÄI ka toona sisse mingi halb ja ebakindel tunne. Mul ikkagi oli vajadus sel sibulal kihte maha koorida ja otsida, mis tegelikult oli ja on. 
Äkki Teistel(TM) ei jää? Nad lihtsalt tuimalt usuvadki sõnu ja tunnevad nende põhjal? 
Nagu mina nooruses. Lugesin kuskilt ajakirjast, et naised on emotsionaalselt tundlikumad või et mis meestele meeldib, ja kui see otseselt mu kogemusega vastuollu ei läinud, üritasin edaspidi toimida seda arvestades.
Issand, kui järele mõelda siis ... enamik inimesi ongi nii naiivsed, kui mina allakolmekümnesena???
Issand. Emake maa. 
Jah, tegelt loogiline.  
Ja ma ei pese ennast rumalusest puhtaks, kaugel sellest. Krt, kui vaadata kasvõi selle võrgupäeviku algusaegu, siis tegin teste ja jagasin jube paljude testide tulemusi siin samuti. Sest tundus kuidagi oluline, et mind saab määrata Fingolfinina, renaissance-naisena või bardina. Sest kui öeldi mujalt, ma uskusin.
Paljud inimesed usuvad ikka veel? Ka vanuses 65? Neil ei ole seda sisemist kraapimist, asjad-ei-klapi-sügelust ja valu? Nad mitte ei kogu kogemusi, et selle põhjal elu tunda, vaid usuvad väljaspoolt antud teooriaid? Ja USUVADKI????
Seletaks paljugi üldise inimloomuse ja inimeste toimimisviiside kohta.

VÄGA palju. 
Miks mingid põhjalikud ususüsteemid on olemas ja elavad inimestes, näiteks. Miks on olemas usklikkus ka muul tasandil kui "mul oli tunne, et see puu nagu elaks." Miks valitakse võimu juurde jälle ja jälle inimesi, kes ometi on korduvalt tõestanud, et nad on mölakad ja vahel isegi kohtus süüdi mõistetud. Miks on olemas "kõik teavad seda"-seisukohad naiste, meeste, mustanahaliste, asiaatide, homoseksuaalide, venelaste, prantslaste, ameeriklaste jne jne jne kohta ja keegi usub neid ka. 

Inimesed usuvad neile öeldut sügavuti ja tundega. Nad usuvad - päriselt, tundega usuvad - teooriaid ja siis klapitavad reaalset elu nende teooriatega, mitte ei loo teooriaid kogemuste põhjal. Mõtlevad mitte alt üles, vaid ülevalt alla. 
Oo. 
Noh, selge, miks mul iial pole õnnestunud usklikuks hakata. Mul ei ole ülevalt-alla vaadet, on alt üles. Ja ükski kogemus pole mulle öelnud, et oleks loogiline jumalikku tarkust või universumi tasakaalu või taassünde uskuda. 

Proovinud olen küll, muide. Igasugu uskudega. Aga ei saa parata, ma lihtsalt ei usu, kui mu isikliku elu kogemused pole ses osas viljakad olnud. 

reede, 20. jaanuar 2023

Arutlen üksilduse teemadel


Disclaimer: häbitu eneseanalüüs!
Mul on sünnipäev, ma võin seda endale lubada!

Mõnikord mõtlen ma endale üksilduse võtmes. 
Mitte eriti tihti. 
Ma tunnen end väga harva üksildasena - jai, K! - ning seetõttu on mõtlused pigem laadis: "Aga miks ma enam üksildust ei tunne? Kas nii palju muudab, et keegi on valmis sõnades tunnistama, et ma olen tema significant other?"
Nii ta paistab olema. Teadmine, et on keegi, kelle jaoks mina olen kõige tähtsam, on maailma leebeks ja lahkeks voltinud.
Mis siis, et tegelt pole K kunagi niimoodi öelnud ja ma isegi ei arva, et ma oleksin talle kõigest tähtsam. Lissalt tähtsam kui teised inimesed.
Ja sellest mulle piisab. 

Mul on inimesi, kelllega vahetult ja palju suhtlen, kohutavalt palju vähem kui näiteks kümne aastat tagasi.
Kolm hirmus head sõpra, nii head, et ma ei osanud neid õieti järjestussegi panna, kui keegi küsinuks, kes mu parimad sõbrad on, on mu elust väljas.
Üks loeb blogi. Ülejäänutest ma ei tea sedagi.
Kolm head sõpra on veel väljas, dramaatiline lahkumine ja puha. Ükskord toonase sõbra, kaks korda minu initsiatiivil me enam rohkem ei suhtle kui vahel fb-s. Või noh, see "toonase sõbrana" kirjeldatu eemaldas mu ka sõprade hulgast fb-s, temaga ei suhtle üldse.
Kokku kuus inimest lähiringist väljas.
Ühest hirmusheast sõbrast on alles blogilugeja, kellega vahel ka näost näkku kohtume.
Aga üldiselt sõpru-sõpru, selliseid jube häid, kellele ma ei ole ühtlasi significant other, on alles ... null.

Asemele on tulnud K ja paar inimest, kellega mul on hingelähedus, aga ikkagi vaevu suhtleme. Mõned korrad aastas. Ja mu lapsed on suureks saanud ja pigem kaaslase kui vastutuse eest.
KUI palju rohkem mul inimesi oli ja KUI väga palju üksildasemana end samas tundsin, väärib märkimist. 
Ehk oma kogemuse põhjal ma ütleksin küll, et on täiesti arusaadav, miks inimesed endale kallimat otsivad: teadmine, et ma olen kellelegi oluline, mitte asendatav suvalise teise inimesega, kellega hästi klapib, mõjub emotsionaalselt väga. 
Ja väga. 
Tekibki tunne, et olen oluline =O
Jaa, mina ei saa endale sedasi kallimat otsida, mul ei tööta nii, kuid ideeliselt saan aru. 
Tegelikult.
Sest kõik mu sõbrad olid mulle olulised ja kallid. Aga ... aga kui me suhted katkesid, oli mul ainul ühel juhul tunne, et olen millestki olulisest ilma jäänud. 

Ei, see ei olnud Rongimehega. Suhtlemise lõpetamine temaga oli: "Nojah, siis nii on," ja eriti rohkem ei mõelnud. 
Kuskil aasta ja natuke lisaks PR. Ta ei kannatanud enesetaputeemat välja, aga mulle oli see tollal 90% kõigist teemadest - haaras kogu elu, mitte polnud mingi isoleeritud juhtum, millest saaks mitte rääkida, aga samas tähtsatest asjadest ikkagi kõneleda.
Mul ei olnud isegi tähtsusetuid asju väljaspool enesetapmisekonteksti kuigivõrd. KÕIK oli sellega seotud.

Nojah. 

Kuid ma suhtlen inimestega palju vähem. Mitte ainult näost näkku - kuigi ma suhtlen ka näost näkku täiskasvanud inimestega vähem - ma suhtlen ka netitsi inimestega palju vähem. 
Ja ma ei tunne sellest üldse puudust. 
Vat selle üle imestan küll. 
Et vajadus trükkida oma tundeid ja mõtteid on taandunud ja tõesti, isegi võrgupäevikusse kirjutamiseks kulub poolteist grammi endasundimist. 
Mitte ohtralt, ent koguses: "Kuule, ma pole neli päeva midagi kirjutanud. Midagi ju võiks? Mitte et mul midagi öelda oleks. Hakkan lihtsalt kuskilt peale, eks teema tuleb ise."
Tulebki. Ses osas pole mu aju mind veel petnud. 

Vbla on mu vähene inimeste vajamine/talumine sellest, et mu suurim probleem - probleem, mis ei lase südamel kerge olla - on kalduvus võtta võõrast vastutust. 
Kui inimesed ei ole kõik õnnelikud, olen ma oma töös läbi kukkunud. 
Kuigi ma ütlen endale, et kõik õnnelikuks teha ei ole minu amet ega minu asi. 
Mingi tasand minus arvab ikka, et on.

See kalduvus oli mul varem ka, ent ma ei pannud tähele, et põhiprobleem.
Nüüd panen. Muud probleemid olen suht ära lahendanud, aga sellega esineb raskusi. 
Ega ma ei saa eesmärgiks võtta see ka sel eluaastal ära lahendada. Ent oma mõtlemist valvata ja igal hetkel, kui lasen end jälle muserdada tõsiasjal, et Teised pole piisavalt õnnelikud, endale öelda, et pole minu asi ega vastutus, saan.
Saan isegi lubada, et teen seda, kuna olen nõnda juba aaaaaastaid teinud. Katsetatud värk, ma suudan.
Ei luba endal vastutust võtta. 
Ja edasi tähtede poole!

Võib ikkagi loota,
et edaspidi läheb paremaks.
Jaanus Vapper tegi selle pildi ka.

kolmapäev, 18. jaanuar 2023

Paralleelid

See, kurat võtaks, kui palju, kurat võtaks, koera küüned haiget teevad, kui ta mänguhoos mu paljale reiele oma keharaskuse toetab ja allapoole libiseb, on, kurat võtaks, irreaalne. 
Kassi küüned lähevad palju sügavamale, aga koera küüs tõmbab korraga poole sentimeetri laiuselt ja kahekümne (no olgu, vbla on 17) sentimeetri pikkuselt naha marraskile ja kuigi sealt imbub välja vbla 2 pisikest piiska verd, VALU on üsna kõrvetav esialgu. 
Teised küüned tõmbasid ka, aga pindmisemalt. See üks tõi ikka suht rämeda tagajärje.

Nüüd on ligi kaks tundi möödas ja ainult õrn kripeldus järgi, aga alguses võttis ikka vanduma. Õppetund? Ära mängi koeraga lühikestes pükstes. 

Mitte et ma selle meelde jätaksin ja edaspidi koeraga lühikesi pükse kandes ei mängiks. Kurat, ma isegi MÕTLESIN, et njaa, suveaeg tuleb meelde, üsna ohtlik mäng - aga ega ma siis sellepärast mängimata jäta, et haiget saada võib. 
Siis ma saan haiget ja olen Totoro peale solvunud, et miks ta mulle sedasi tegi. 
Ja ma tegelt mõistan, et tal üldse ei registreeru teadvuses, et ta mulle haiget tegi, ja ta üldse ei saa aru, miks ma mossis olen ja rohkem temaga mängida ei taha. JA siis ma mängin mossitades natuke veel, ent eluga rahul ma selle juures küll ei ole. 

Mis kõlab kokku nagu kogu mu elu. 

Täpselt nii ongi. 
Ma tean, et on oht haiget saada, kuid teen ikka edasi. Saan haiget, aga teadvustan, et ega nad siis meelega. Peale lühikest karjatuse ja vandumise perioodi mängin edasi. Ja hiljem olen: "Kuidas inimesed nii krdi LOLLID on, lihtsalt suvalt teevad haiget mulle!" ent ega ma neid koolitama ka vaevu, et palja naha juures paluks küüntega ettevaatlik olla.
Tundub nii lootusetu - kui tal ei registreeru, et paljas nahk nõuab teistsugust kohtlemist kui riided, on mul ju kergem riided selga panna, kui talle palja naha õrnust õpetada. 
Ainult ma ei viitsi riideid selga panna. 
Ja läheb jälle nagu alati.
Eriti inimestega. 
Ma kuidagi eeldan, et inimesed saavad aru, et HELL, eriti kui on juttu ka sellest, et ma tegelt ei julge väga selliseid ja selliseid asju teha, ma kipun haiget saama. Aga sittagi. Ma ütlen, et olen õrnake, teine võtab selle teadmiseks - ja tõmbab mu täpselt samamoodi marraskile kui eelmisel korral.

Sest ilmselgelt ta ei saa aru. 
Krt, ma ei peaks inimesi hindama teisiti kui koeri - nad ei saa paremini aru.


K tegi pildid


laupäev, 14. jaanuar 2023

Parim, mida suudan

Infokild. Äkki kulub ära, teised võivad samamoodi lollid olla kui mina: jaa, meigiga on ka fotodel võimalik üle pingutada. 
Ma siiralt arvasin, et seal üle minna pole tõenäoline - kuid oli küll. 
Sai kohe oma välimusele nii umbes kümme aastat otsa keevitatud. 
Ehk - fotomeik olgu kraad kangem kraam kui tavaline, aga üle võlli ärge minge. Muidu saate ... oh, äkki ma peaks üles panema mida saate? Mõne sellise ... 

Mõne sellise ... 
Kuulge, jah. 
Mõne SELLISE.

Pildi tegi Jaanus Vapper.
Tema ei ole süüdi, et ma end üle meikisin!
Ega pentsikuvõitu soengus.

Eks edaspidi tean. 
Ühtlasi: kui ta oli ära läinud ja ma näo puhtaks pesin, aga veidi lainerit jäi ülalaule alles, sest kunstripsmeliim hoidis seda paigal, vaatasin peeglisse ja kolmel korral jõudsin imestada, kui ilus ja armas ma nüüd olen, kuni jälle ära harjusin. 
Ausalt, ilma jumestuseta oli nii palju parem. Meik on tore asi, aga kuskil on piir, isegi kui fotole minna.
Normaalsed inimesed teevad ülemeikimise viga teismelisena? Pff.
Teismelisena ma ei osanud meikida. Mitte et panin liiga palju, vaid panin valesid asju valedesse kohtadesse ja õigetesse ei pannud.
Ma ei teadnud, et peamine silmale tõmmatav joon käib ülemiste ripsmete juures - mitte alumiste. 
Saavutasin päris veidrat välimust korduvalt ja korduvalt ja üldse ei teadnud, mida ma halvasti teen. Minu ettekujutus laugude jumestamisest oli "värvida ühe lauvärviga ülemine silmalaug ära". Ja samas silmaaluste lillade aukude peitmise peale ei tulnud ma üldse. 

Nooh, neid pilte vaadates on selge, mida täna halvasti tegin =P

Nüüd olen surmväsinud, AGA mu pea ei valuta. Ei mingit sumatriptaani, ainult üks pisike ibukas - ja ei valuta.
Kahtlustan, et võibolla seepärast, et omaalgatuslikult olen kahe tableti Betamaxi asemel viimased paar päeva kolm võtnud. 
Kahtlustan, kindel ei ole. Katsetused jätkuvad. Kuid et mu pea ei valuta, ON väike ime.
Eriti kuna mu pidurid on väga kehvad mõttes "ei tohi rohkem asju teha" ja ma tegin riisi ja lihakastet ja piparkooke ja vahukoore-toorjuustu kreemi ja kohvi ja trenni. Toimetasin ka pisut oma ravitseja-lugu. 
Rohkem midagi ei teinud. Panin endale mõttes käe ette ja mängisin söögitegemise ning harjutuste tegemise vahele civi. Mis on parim mitte-tegevus, mida tean. Parem, kui Netflixi vaadata. Parem, kui netis passida lootuses, et midagi head juhtub. 
Ja ma ei tahtnud pärisasju teha. Sest püsti hulluks ka ei tohi minna.
Isegi mina saan sellest aru.

Ma vist olen ringi ära teinud. Noorena oli prokrastinaator ja edasilükkaja ja lõpetamatajätja. Ma isegi ei mõelnud, kui vinge ma olla võiksin, kui asju ära tegema hakkaksin, sest see tundus nii võimatuna. Sama realistlik olnuks mõelda, mismoodi elaksin, kui suudaksin linnu moodi lennata. 
Aga ma muutusin. Arenesin? Mõtlesin üha "kas ma tahan olla selline inimene, kes teeb asju, või selline, kes ainult plaanib?" ja tegin ja tegin ja tegin.
Muuhulgas läksin rongi alla täpselt sellesama mõttega. "Kas ma tahan olla inimene, kes teeb ära, või inimene, kes ainult plaanib?"
Nüüd ma teengi asju ära. Kogu aeg. Ja maksan selle eest peavalude, ahastuste - selgelt on ahastusmeeleolud ja väsimus seotud - ja avastusega, et kuigi ma teen ära nii palju, kui vähegi saan ja maksan kogu aeg valude ja masendusega, ma ei saavuta midagi imelist. Ei ole mul eriti raha, ei ole mul säravpuhas kodu, ei ole ma kõhn ja kaunis (selgub, et ma ei saa oluliselt alla võtta, sest tühja kõhuga ei saa ma magada ja magamatuna saan peavalu - mis armas asi), ei ole mul titat, ei ole mul ... no on K, aga KINDLASTI ei ole mul head kirglikku armusuhet.
Nagu - ma ei saa rohkem teha. Niigi teen nii palju, et kogu aeg on valud. 

Ja tulemuseks on tavaline elu. Selle klausliga, et tööl ma ka ei jaksa käia. 

See on päris hirmus.
"Miks üldse elada."
Selline elu, nagu ma elan, ongi mu parim. Kuskilt ei tule midagi rohkem. Ei mingit "kui ma suudaksin end sundida, ma oleks selline ja selline ka veel" - ma ei saa end rohkem sundida. Saan migreeni. Jälle.

On ainult üks külg, kus SAAB üldse paremaks minna - teiste tagasiside mulle. Aga tegeikult on ka see adekvaatne. Mida aeg edasi, seda enam pean tõdema, et ONGI  adekvaatne. 
Mitte et paljud inimesed on kalgid - tähendab, paljud ON, aga ma ei räägi praegu neist, hoopis nendest, kes on tegelikult heatahtlikud, lihtsalt ei kummarda kõike, mida ma teen - vaid vahel ma MEIGINGI ennast üle ja vahel PANENGI taignasse liiga vähe suhkrut ja vahel JÄTANGI ütlemata asja, mida tulnuks öelda, sest lihtsalt ... ei tulnud sobivat hetke ja siis oli juba hilja.

Ja ma ei saa midagi paremini teha. Ma juba teen nii hästi, kui suudan. 
Välja arvatud katsetused suurema annuse Betamaxiga ja kuuendal veebruaril on mul isiksuseuuring. Äkki nad ... ma ei tea, kuidagi avitavad mind mu valudes ja hädades?

teisipäev, 10. jaanuar 2023

Ohjah

Käisin juuksuris.
Väga halb.

Seekord mul saabus ka arusaamine. Et kui ma neljandat korda tulen ta juurest jubeda vanamutisoenguga, Poeglaps oigab (seekord oli ta kaastundlik, sest ma ise olin nii õnnetu, aga andis ikkagi märku, et nii Karen) ja mulle endale absoluutselt ei meeldi, äkki tasuks mitte enam tema juurde minna. 
Aga eelmine kord ma sellest veel aru ei saanud. Võtsin kodus käärid, lõikasin soengusse nurgad sisse ja teravaks ning olin suhteliselt rahul lõpptulemusega. Nii et läksin aga jälle.
Lissalt seekord on juuksed nii lühikesed, et veel maha lõigates MIDAGI saavutasin - aga kõrvade ette pikki ribasid ei kasvata, käärid või mitte käärid. Ja siis korraga saabus valgustus: kui mulle ei meeldi, kuidas ta lõikab, miks ma käin seal??? See ei ole ühe ega kahe korra ebaõnn, halb soeng sealt ja temalt on reegel!

Ohjah.

Oleks varem märgata võinud? Oleks.
Nüüd lähen homme kaltsukasse salle ja rätikuid ostma. Eksole, vahepeal olin juba üsna võõrdunud peakatetest, mis pole kapuuts - aga nii ei saa ju ringi käia. Võeh!
Poeglaps: "Ainus hea asi: see kasvab üsna kiiresti välja. Selline soeng kaua ei kesta."
Loodetavasti kasvab ruttu tõesti.

Ma ise olen oma emale mitu korda mingi rõveduse pähe lõiganud, nii et vbla kuidagi karma. Ainult et ma ei tunne end paremini oma ema kunagi rikutud välimuse pärast, kui jälle peeglisse vaadates ohkan. Ja ERITI mitte paremini, kui mõtlen, MIKS MA OMETI ei taibanud, et sinna ei tasu tagasi minna?

Lisaks viletsatele soengutele oli ka muid reetlikke detaile - näiteks saatsin kunagi talle pildi, millise lõikuse ma umbes saada tahaksin, ja sain vastu jutu, kuidas lõigata ta selle mulle ju saab, aga sellise välimuse jaoks läheb vaha ja geeli ja üleüldse palju meiki ka. Oot, mis ma refereerin, ma võin ju tsiteerida!

Mina võin pixie lõigata aga , et ta sama hea välja näeks, kui sa
googeldad pilte ,pead : igapäevaselt ,kas föönitama või erinevaid
juuksevahendeid kasutama. Fotodel on modellid, kes on tuunitud ja
meigitud . Lisaks paljudel lisaks photoshop. Lootes , et iga hommik
ärgates on sama soeng ilma hoolitsemata on liiga palju nõutud:) Mõtle
oma soovile  rahulikult järele kuna sul on loomulik lokk :)

Mina mõtlesin seepeale ainult, et dohh, ma ei tahagi ju talt muud kui lõikust. Ent nüüd, takkajärgi, taipan, et see pilt tekitas tas tõrjereaktsiooni ja ta ei tahtnud üldse sellise välimuse tekitamisega tegeleda.

Ohjah x2.

Võibolla ma ikka ei tabagi teiste mõtteid õhust ja vähimagi vihje peale. Õigemini, ma teen seda küll - kui olen valmis, et need mõtted võiksid tekkida. Enamasti. Aga kui ma siiralt arvan, et kõigile meeldib ju see pilt, mille taolist soengut ma tahan, ega ma ei korja üles juuksuri teravat vastureaktsiooni. 
Oot, ma vaatan, kas nimetet pilt mul kuskil alles ka on. Oleks hea juttu illustreerida.
Ei, te ei saa pilti mu praegusest soengust! Kui ma juba endast pildi panen, siis see peab mulle enam-vähemgi meeldima ja teha-üles panna ekstra koledat pilti, et te ikka mõistaksite MIKS see soeng mulle ei meeldi, pole kellelegi kasulik.
Sest enam, et mu poeg juba magab ja endlitegemist ma küll praegu õppima ei hakka. Võeh. 

See ei ole see pilt.
Täiesti suvaline pilt on.
Üritasin leida midagi,
mida võinuksin tookord saata.

Pea on kergem ka, nii et lakkamatult on meeles, kuidas nüüd on teine soeng ja ühtlasi, et see on NII HALB. Nagu ... ausalt, mul lihtsalt ei jõudnud varem teadvusse, et inimene tahabki teisi Kareni-taolisteks teha. See ei ole õnnetus, vaid ta teeb nii meelega. Hea meelega. Nii on õige ja hea.
Aehhhh ...

Praeguse soengu sarnast pilti ma lihtsalt ei oska guugeldada - midagi ligilähedaseltki jubedat ei tule. Oot, ei! Meestel on sellist lõikust!
Tema peas see ei näe nii jube välja, aga kujutlege asja lillana ja minu pähe. Pisikesed "nunnud" kolmnurgakesed põskedel ja igasuguse iseloomu või aktsendita lühike kukal.



Ohjah x3.

reede, 6. jaanuar 2023

Aeg läheb, aga midagi ei muutu


Juhin tähelepanu sellele,
millised rõõmsad rohelised lehekesed
me jõulupuul tärganud on.
Tool, millel Karou magab, ongi tema tool.
Väga harva, kui keegi teine seal istub.
Kui vaadata pesukorvi peale, 
siis esimene kiht on tiiger ja tiigri seljas
pikutab rebane.
Näe, kolmekuningapäev ja Tütarlapse sünnipäev käes. Natuke veel, siis tuleb Ukraina sõja aastapäev ja siis kevad.
Ja elu läheb mööda ja armastust ... aaei, armastust ikka oli. Lihtsalt sellist, mida ma ARVASIN armastus olema, oli vähe. 

Krt, aeg lendab nagu kotkas, ütles mees, kel äratuskell aknast välja kukkus.

Täiesti ootamatult ja kogemata on mu tulevik täis Asju, mis Tuleb Ära Teha. Ei, ise ma leidsin, et pean sinna sünnipäevale minema ja enne võiks siis juuksuris ka käia ja arstile on ju ka vaja minna ja (saladus, saladus). Kedagi pole, poole lausega öeldes, süüdistada ka peale iseenda. 

Pea valutab iga päev. Enamasti mitu korda päevas. Ehk läheb paremaks küll, kuid see kestab ainult mõned tunnid. Vaatan jõulupuu lehekesi ja tunnen rõõmu sellest, kui innukad nad on. 
Huvitav, mis puu oksad on? See, mis lehti ajab, on üks, ja see, mille pungad oluliselt suurenenud, ent mingit tärkamist veel ei paista, teine. Kuju järgi oletaksin, et leheajaja on toomingas. Aga värsked väikesed lehed võivad lõpliku kuju osas petlikud olla vist? 
Igatahes teeb leherohelus mu kehva enesetunde paremaks. 

Veidi. 
VIHKAN peavalu. 
Mis ma sest ikka vihkan, ega see ei aita? Ei aita küll, aga vähemalt saan aus olla. Kui ma üritaksin peavalu armastada (natuke üritasin juba, olles selle kirja pannud, tuli katse ise peale), mul oleks
a) kohutav tunne, sest ma valetan endale
b) kohutav tunne, sest ei ole parem olla, mida ma valesti teen?
c) kohutav tunne, et olen halb inimene, ei suuda valu armastada

Et mitte vihata ega armastada, lihtsalt tõdeda: Nii on?
See on võimalik, kui valu pole väga hull. Kui sumatriptaan natuke juba toimib. Aga ikkagi on ajuti lihtsalt meeletu väsimus ja tüdimus peal. S.t. ma olen niigi kogu aeg väsinud. Aga kui pea jälle valutab ma ei tea mitmendat päeva järjest ja isegi migreenitablett ei võta valu ära, tuleb vist teine tablett varsti peale võtta, on: "Mida ma teen? Miski ei aita, miski ei tee paremaks, ma lihtsalt ei jõua enam!"
Kusjuures, kui pea ei valuta, ma ei mõtle ega karda, et hakkab jälle. Täpselt nagu siis, kui mul veidi raha on, ma ei mõtle ja ei karda, mis saab, kui see jälle otsas on. Mul see kartmise-funktsioon üldse ei tööta. 
Vat see on küll omadus, mida ma ei vihka ega armasta, vaid saan lissalt tõdeda: nii on. Olen selline. Sest mul ei ole isegi ettekujutust, mismoodi on teistmoodi tunda. 

Mul vist on täielikult puudu omadus, mida ettevaatuseks kutsutakse. Mu jaoks on selge: seda ei tee, sealt tuleb isegi parimal juhul ainult natuke head, aga võib tulla palju paha. Aga seda võib proovida: eeldatav hea on üle võibolla-tulevast halvast. 
Ettevaatlik mina ei teeks ilmselt midagi, sest tegemine toob kaasa peavalu. Ent samas: nooremas põlves sai kogetud, et pikemaajaline mittetegemine tõi KA kaasa peavalu. Tegelikult olen seda mõned korrad isegi möödunud 10 aasta sees läbi teinud. Sama muster, sama tunne. 
Ehk: nagunii on peavaluta läbi saamine noateral kõndimine. Ei tohi liiga palju teha, ei tohi liiga vähe teha ... parem siis juba teen, mis tahan.
Vähemalt see hea.

kolmapäev, 4. jaanuar 2023

Reastu --- no kuhugi ritta, vaata ise

Nad leidsid ka, et olen tõesti töövõimetu.
Ja mulle ikka väga loeb, mida rahvas arvab: märkan, et suhtun endasse leebemalt, kui jälle nii kuradi väsinud olen ja midagi ei jaksa.
Sellest hoolimata, et nägin ise otseselt vaeva, et seda kvalifikatsiooni saada. Käisin kahe arsti ja ühe töötukassa-inimese juures, kirjutasin maile ja oma (vaimse) tervise kokkuvõtteid ning võtsin jutuks teemad, mille osas ma ju tean, et arstid midagi ei tee. Aga saagu dokumentidesse kirja.
Õnnestus demonstreerida end nurga alt, mis hindajatele ka usutavalt töövõimetu tundus, jai.

Ma ei leia endas südant seda ebaentusiastlikku "jaid" hüüumärgiga kroonida.
Pigem olen süngelt sarkastiline. 
Kui ma spetsiaalselt arstidele rõhutan, et pange kirja, mul on hindamisel vaja, ja spetsiaalselt lähen Töötukassasse ja ametnikuga koos hindamistaotlust täidan, saan tulemuse, et töövõimetu. Aga kui ma ise arvan, et võiksin vist tööd teha küll, keegi teine mind ka ümber veenma ei hakka.
Meenutab, kuidas ma elasin esimese aasta Peale Rongi igasuguse riigipoolse toetuseta, sest keegi ei taibanud mulle öelda, et seda võiks ka küsida. 
Ilma küsimata ei saa midagi ja ei, see küsimine ei toimi tagasiulatuvalt. 
Ja ma tõesti ei olnud kõige helgem pea tollal.
Kui inimene ise enda eest ei seisa, ei seisa keegi. Ma näen seda ikka ja jälle ja olen järjest ja järjest pettunum. 
Või noh, nüüdseks olen jõudnud pettumuse põhja ning mu emotsioon on pigem: "Uskumatu, see käibki nii. Nii KÄIBKI!"
Saad diagnoosi ja ravi peale, kui tead, mida tahad. Saad töövõimetuse, kui tead, mida tahad. Aga kui lähed lihtsalt abi otsima, ise teadmata, mis värk, miks, kuidas, kes ja kas üldse saab, tuled kas täpselt sama targalt tagurpidi välja või antakse sulle mingit arusaamatut abi ja mina küll mõtlen alati seepeale: "Natuke vist ikka aitab", sest mu enesele valetamise võime on tohutu. 
Ma ju usun, mida mulle öeldakse. 
Ikka veel. 
Kuigi need serotoniini tagasihaarde inhibiitorid ikka aitasid alguses tõesti. 
Vastupidiselt teraapiale =(

Aga mida aeg edasi, sest enam tunnen, et Polkovniku Lesel oli väga pädev arstidessesuhtumine ja phmt nii käibki. Arstid ei teagi midagi, patsient peab ise teadma, mis tal viga on.
Hmm ...
KUIGI! Tütarlaps (kel jälle oli arusaamatu palavik ja lima kurgus üle kuu aja järjest ja no mida, no MIDA??? "Võta D-vitamiini" jälle?) sai viimaks diagnoosi! Aega läks, aga 5 nädalat peale pidevpalaviku algust, 3 nädalat pärast esimest arstilkäiku tuli analüüsivastused, millest selgus, et ta on põdenud viirust, mille tagajärg ONGI, et kaks kuud on palavikku pärast. 

Olgu, ütleme siis ausamalt ja leebemalt: arstid lähtuvad ikkagi peamiselt tavalisematest analüüsivastustest+patsiendi räägitust ja kui sa ei oska neile öelda, mida vaadata, nad on üpris pimeduses. Vahel hullemas kui sa ise, sest nemad ju ei näe sind kogu aeg, ei tea, mida sa rääkimata jätad.
Aga vahel on nad ka lihtsalt mölakad. Ehk ignoreerivad poolt räägitut, panevad valediagnoosi ja kui lased, asuvad sind oma väljamõeldud haigusest hoogsalt terveks ravima. 
Ning vahel laiutavad käsa ja ei tea, ei mõista, vaatame, ehk läheb ise üle. Mis on tegelikult parem variant, aga jätab ikkagi sisse: "Ta ei usu, et mul on halb, ta ei pea seda oluliseks - äkki ma peaksin ära kannatama ja vähem kaebama lihtsalt?"

Ja siis töövõimehindamine käib ikkagi selle põhjal, mida arstile räägitud on. Arst paneb selle kirja, töövõimehindaja loeb kirjapandut (lihtsalt hinnatava sõnu ta ei usalda, need peavad esmalt arstile öeldud ja tema poolt tähtsaks tunnistatud olema) ning selle põhjal otsustab. Kui ma mingeid asju arstile ei räägi, sest "no mida temagi teha saab", töövõimehindaja aga talle otse öeldut ei usu, vaid otsib arsti seisukohta, ma ei saa kunagi kuskilt ja kelleltki mingi mõistmise osaliseks. 
Aga räägin arstile, mida on mul vaja, et tal kirjas oleks, ja olen omadega mäel.

Ausalt, krdi nördimustäratav. Et mul on hea meel, et ma riigi meelest töövõimetu olen nüüd, jaa. Ent nii teeb viha, et kui ma enda meelest ei olnud töövõimetu ja ei surunud seda infot kuhugi, ega ma riigi meelest ka ei olnud.

esmaspäev, 2. jaanuar 2023

Eluplaanid

Ma ei ole kunagi otseselt kirja pannud, mida saabuval aastal teha kavatsen. Mul on olnud kavatsused ("võtta alla", "jääda rasedaks"), aga ma ei ole neid kirja pannud - avalikku võrgupäevikusse vähemalt mitte. 
Kuskile paberile võibolla kunagi olen. Enne, kui internetis kirjutamisega sina-peale sain, kirjutasin ohtralt paberile ja need paberid vedelesid igal pool, kuni mingil hetkel ära visati. 
Aga no - äkki võiks?
Lihtsalt prooviks, kas see sobib mulle. 

Ega ma tõsiselt looda, et seal mingit vahet oleks. 
Aga tõsi on, et pärast seda, kui adusin, et ma ei jää-gi rasedaks ja ei saa oma tulevast elu ehitada mõttele "siis on mul tita ja kõik on teistmoodi," on kõik ---
teistmoodi.
Nii et mida ma teen selle aastaga, kus ma ei saagi last?

* Ma tahan uuesti saata romaanivõistlusele meie töö K-ga. Minu arust see on hea. 
Igatahes ma loodan, et see ilmub paberile ja seda saab osta ja alati võib loota, et müüb hästi ja arvustatakse ohtralt. 

* Ma tahan uuesti iga nädal 90 seeriat trenni teha - möödunud aasta viimasel kuul jäi asi venima, kippus rohkem 70 seeriat nädalas tulema. Sel nädalal on tehtud 88 ja ma olen niiiiiiiiiiiiiii väsinud, et viimased kaks jäävad vist tegemata. 
Kehaline väsimus ja vaimne väsimus ei ole üks ja sama, aga nad on seotud.
(Nagunii teen need viimased 2 ka ära, nii palju ma ennast juba tunnen - aga uuel nädalal sihin sama hulka ja ei ole üldse ette kindel, et tehtud saan.
--- jep, tehtud.)

* Sellele nurgale, mida Karou kraapida armastab, tuleks naelutada bambusest söögimatt. Ega peale vaadates kaua ilusam ole, ta ribastab ka selle ära, aga tundub kuidagi õigem. Loodan K peale, aga kui tema ei tee, otsin muid lahendusi. Lõpuks, kui raske see olla saab? Mul on isegi haamer kuskil. Ainult naelu on vaja.

* Olen vähemalt ühe päeva täiesti õnnelik ja eluga rahul.

* Käin vähemalt ühel kirjandusüritusel, mis pole konkreetselt just minuga seotud, ma ei esine ega muud säärast.

* Kannan avalikes kohtades vähemalt kuut erinevat kleiti (ja ei, need minikleidid, mida pluusi asemel kasutan, ei tule arvesse).

* Väldin vastutuse võtmist asjade eest, mis pole minu asjad. Vt ka seda vana postitust

Ja muidugi ja üle kõige ja kõige alt - lasen olla. Ei tule see kleidikandmine või pidevtreenimise jätkamine või nurgale söögimati naelutamine välja - no mis teha. Ma olen inimene, mitte automaat - ja ka automaadid lähevad rikki. Ei suuda kõike. 
Ja SEE ON NORMAALNE! Et ma teen ära kõik, mida alustan ja ette võtan, on haiglane komme! Normaalsed inimesed jätavad asju pooleli ja neil ei püsi viis aastat hiljem meeles see üks kord, kui nad mõtlesid Pärnusse minna, aga ikka ei läinud. 
Jah, selle võiks lausa eraldi alapunktis panna: 

* Jätan tegemata mõne plaanitud asja.
Millegi muu pärast kui migreen. Kui ma ei tee midagi, sest pea valutab, ei tule arvesse - seepärast mu pea valutabki kogu aeg, et koorman end üle. Dohh.