Ei peagi paar olema?

Oh, võrgupäevikusse kirjutamine on jälle asi, mis lihtsalt juhtub, mitte ei nõua otsustavust! Jai!

Üks asi, mis mind ühiskonna juures hämmastab, on sujuv enesestmõistetavus, milllega eeldatakse, et inimestel tekivad kallimad ja teisedpooled.
Kuna perekond eeldas, et mul tekivad, nägin ennast erilise paariana, kui mul ei tekkinud, ja näen ikka veel oma täiskasvanuiga kui arusaamatut armuelulist läbikukkumist. Mis mõttes mu elu pikim seksiga suhe kestis alla kolme aasta?! KES sedasi elab peale mingite rõvekoledate rõvevastikute igatepidi kõlbmatute? Mis mul viga on? Peale selle, et ma lihtsalt ei taha enamikku inimesi, tähendab. 

Nüüd vaatan oma lapsi ja no ei paista mitte midagi armuelutaolistki neil samuti. Ei kummalgi. Tütarlaps teoreetilist soovi on väljendanud ja ühe poisiga käsikäes kõndinud veidi aega. Poeglapse tugevaim väljendus ses suunas on olnud: "Ma arvan, et jään surmani neitsiks."
Püüan mitte sisse võtta ideed, et neil peavad kallimad tekkima. Ei pea. Nad on vabad väärtuslikud inimesed nagunii. ERITI ei pea naine olema mehega, et väärtust omada, ent ei pea ka mees tõestama, et saab naisi, sellega, et - noh - saab naise.
Või mingi teisepoole, noh - ei pea isegi ühiskonna arust vist naine mehega olema, kui ta tegelikult naisega olemist eelistab. Või peab? 
PAAR kellegagi peab igatahes olema, muidu on sul midagi viga. Ma üritan seda mõtet endast välja tõrjuda, sest see mõte on idiootne, aga ...

Aga samas see hirmutab mind.
Ma ei suutnud survet "olla mehel" ignoreerida enda puhul. Kas ma suudan kaitsta oma tütart selle eest, et ta täiesti vallalisena samasuguse: "Valmistan kõigile pettumuse ja selgelt ei kõlba kellelegi"-tundega ringi peaks kõndima? Eriti kuna tütar elab mu ema ja tema mehega ja mina sain oma emalt juba viieteistkümnesena selget tagasisidet "ta ei räägi meile oma poistest, aga kuskil keegi on - peab ju olema!" Ta on ka Tütarlapse kohta püstitanud teooriaid: "Ta ütles küll, et jäi bussis magama, aga vbla jäi mõne poisiga - ta ei ole selline bussis magamajääja ju!" Olgu öeldud, et ema ei olnud hüpoteetiliste poisside osas pahane, vaid elevil.
Ma rikkusin ta rõõmu: "Ma arvan, ta ei teagi, et poisse peaks kuidagi varjama või nendega juttu ajama jäädes valetama, et jäid magama. Ma arvan, ta jäi tõesti magama. Ta ei kipu väga valetama üldse."

"Sul peab olema poiss või tüdruk, samas soost on ka okei, aga keegi peab olema." Nagu ... kust see idee üldse tuleb? Kust ma võtsin, et ma ei ole täisväärtuslik inimene, kui keegi mind ei taha? Miks ma olin veendunud, et kui mind tahetaks, antaks mulle sellega väärtuslikkusepitser?
Alles viimaste aastate õudsed kogemused, kus mind tahtsid väga inimesed, kellest mina enam mõeldagi ei tahtnud, on mind veennud, et asi pole selles, et keegi mind ei taha. 
Ma olen suht-koht vallaline, sest mina ise tahan väga väheseid. 
Õigemini tahtsin. Nüüd ma ei taha seksuaalselt üldse mitte kedagi. Lihtsalt K puhul oleksin nõus. 

Või noh, mind on läbi elu - algas kuskil kui 12 olin - tahtnud väga paljud mehed, keda mina omalt poolt pole tahtnud. Kolmega neist ma ka magasin - ei osanud piisavalt palju piisavalt valjusti "EI!" öelda ja lõpuks ... noh, see on ainult seks, saab vähemalt lahti tast.
Need kolm olid väga väike osa tahtjatest. Järele andmise puhul olin iga kord alla 20 aasta vana ja igasuguse iseteadlikkuseta. Hästi õnnetu ja noor.
Aga hiljem ma lihtsalt ei ole pidanud inimestekski neid, keda mina ei taha ja kes ilmutavad oma soove minu järgi pealetükkival moel. 
See kuiv jälestus ei olnud üldse natuke magus: "Vähemalt keegi tahab mind," see oli täiesti kuiv ja täiesti jälestus. 
Inimene lakkab/lakkas mu silmis kohe inimene olemast, kui ta mulle oma iha või võlutust ilmutas. Põmm! Ja läinud, kõik, väkk, rõõõõõve. 

Nüüd ma mõtlen, kas mu lastega on - samamoodi? Või mismoodi? Kas ma saan neid kuidagi aidata? (Mitte partnerit leida, vaid kinnitada, et ilma on nad sama imelised?) 
Ja tegelikult-tegelikult: kas see tunne, et keegi peab sind tahtma, pead kellegagi paar olema, et sa üldse väärt inimene oleksid, ei ole mitte ühiskondlik, vaid minu personaalne? Et kuna mu ema oli juba mu varases nooruses innukas olematute poiste pärast, võtsin sisse, et mul peab poiss olema? Aga tegelikult on ühiskond palju sallivam ja eriti ei peagi? 
Tegelikult?

D ... e ... p ...r ...

Disclaimer 

Tundub, et mu poeg jääb kooli edasi. Mis on +
Teist päeva ei ole agressiivselt halb olnud. Mis on +
Isegi isu on veidikene rohkem. Kaks päeva rohkem söödud kui imenatuke, nii et +
Mul ei ole ikka veel raha täiesti otsas. Kas just uue laekumiseni välja veab, on kahtlane, aga K käest toetuse küsimine alles juunis on väga reaalne ja see on +

Et minu jaoks tõdemus: "Oh, elu on elatav!" pluss on, on tegelikult vist miinus, aga krt sellega. Elu on elatav. mitte lakkamatu kannatus ja üleelamine? Pluss.

Midagi muud ei olegi. Lihtsalt - elu on elatav. 
See on nii suur asi.
Samas ma loen teist blogisid ja nad ... teevad mingeid asju. Ok, ma ei tunne vähimatki soovi samamoodi teha, pigem õudust idee ees, et PEAKS; et tegelikult PEAKS elu selline olema. Aga ikkagi. Krt, ma isegi lugema pean end sundima, rääkimata sellest, et vaataksin filmi või kuulaksin muusikat.
Ja samas teised inimesed käivad ja teevad asju. Käivad välismaal, nagu poleks asigi. Käivad mingitel orienteerumistel, koolitustel, laatadel, matkadel ... mulle peaks ikka päris palju peale maksma, et ma kuhugi koolitusele - näiteks - läheksin.
Matkamisele tuleks kõige vähem peale maksta, aga ikkagi arvestatava summa. 

Ma vist olen haige või midagi. 

Loen raamatut depressioonist ja seniloetust suur osa on pühendatud tööelule. Et on äärmiselt sitt tööd otsida depressioonis olles. Ja hea töökoht aitab samas maailmapalju.
Mina mõtlen, kuidas ma ei taha kunagi tööle minna. Oli aeg, kui ma otsisin ja otsisin ja otsisin tööd, aga keegi ei tahtnud mind. Nüüd ma tean, et ei suudagi tööl käia ja see on päris jube arusaamine. 
Ma ei saagi normaalseks. Mitte kunagi. Ma ei ole selleks kohane. 
See tõdemus ise ei ole otseselt ... jube. Olen selle mõttega kaua harjunud. Aga et ma ei olegi normaalne, mitte kuidagi, mitte mingil moel, on samas ikka selline teadmine, et tahaksin kinnitust. Diagnoose. Mhmh, sa oledki imelik - oleks nii vabastav.
Mu psühhiaater tegi vastupidist. 
Mina: Ma olen imelik.
Psühhiaater: Miks sa nii arvad?
Mina: Seda on igas valdkonnas näha olnud ja ma lihtsalt ei suuda normaalne olla.
Psühhiaater: Minule ei paista küll midagi imelikku.
Ei, ma ei saanud kinnitust, et olen küll normaalne ja tore. Ma sain teate: "Sa hindad end valesti ja ei saa üldse asjadest aru."
Ma ei ole sellega eriti rahul.

Aga oli meie esimene kohtumine ja SEDA ma tean hästi, et ma maskin edukalt. Ja automaatselt. Inimesed, kes mind ei tunne, kalduvad mind tõesti normaalseks pidama. 
Välja arvatud tööpakkujad. Nemad ilmselgelt närisid iga kord, kui mind nägid, läbi. "Ei, tema on imelik, teda ei võta." Effing kohvikusse ettekandjakski mitte. 
Iga kord, kui ma loen inimestest, kes läksid töövestlusele ja saidki koha, mul on: "Kuidas see VÕIMALIK üldse on?!" Kõik tööd, mille mina olen saanud, on kas läbi tutvuste või (ühel korral) ma olin seal praktikal ja siis sooviti, et edasi jääksin. Osalise koormusega. "Mine tööle!" on minu jaoks lihtsalt kiuslikkust väljendav õel loosung. Kuhu ma lähen, keegi ei taha mind ju!!!!! Tööle saamine on võimatu missioon! 

Nojah, ja nüüd ma isegi ei ürita enam. Sest ma ei suuda ellu jääda selle pinge all, mida isegi väga väike koormus ja kerge töö mulle pakub. Tallitööl sain selgust. Nii hirmus ... NII HIRMUS oli!

Nojah, tagasi lammaste juurde: ma ei olegi normaalne. Ma ei saagi normaalne olla. Haige või enda kohta terve, normaalset pole mus midagi ja see on ikkagi krdi jube. Praegu olen ma muidugi haige ka, aga no - igavene praegu, raske on meeles pidada, et nii ei jää.
Ma vaatan, kuidas inimesed loevad raamatuid ja annavad neile tagasisidet ja mõtlen, kuidas mina ei suudaks. Ma loen Tristan Priimäe pealkirju Cannes'i filmifestivalil filmide vaatamisest ja mõtlen, kuidas ma jaksan vbla kuus ühe filmi ära vaadata, kui see on kergekaaluline ja ei nõua emotsionaalselt mult eriti midagi. Ma vaatan pilti ja loen, kuidas keegi tegi Julia Childi šokolaadikooki, loen isegi retsepti ja olen: "Issand, milleks nii palju vaeva," ja söön tüki šokolaadi.

Ja kuna ma olen nüüd saavutanud tunde, et elu on juba teist päeva järjest talutav, on väga raske uskuda, et midagi veel paremat tulemas on. Et elu oleks hea?
Nalja teete, eks?

Tahaks meeldida

Disclaimer

Ma nüüd vaatlen ennast süngemalt (realistlikumalt) ja tõsi on, et vahel ma teen inimestele haiget täiesti kogemata ja jaburatel põhjustel. 
Kord tegin ma mingit rinnavähikampaaniat kaasa fb-s ja teatasin selle raames, et olen lesbi, mispeale üks päris lesbi soovis mulle õnne ja sai vastuseks: "Kommenteerisid, nüüd jaga ühte neist teadetest!" sõnumi. Ja mul üldse ei tulnud pähe ka, et see võib haavav olla talle. Aastaid hiljem hakkasin mõtlema, miks heast tuttavast korraga suht vaenulik sai, milles kühvel. 

Sest ma TAHAN alati head. Mul on parem tunne, kui kellelgi on parem olla minu pärast. Jep, ma olengi see koer:

Nüüd - ma ei tee asju selleks, et teistele meeldida. 
Aga ma tahan hirmsasti, et neile meeldiksid asjad, mida ma teen. Eesmärgita neile meeldida. Ja mulle jäävad jubedalt meelde igasugused pisiasjad, mis teen ebatäiuslikult. 
Mitte et keegi teine hiljem mõtleks asjadele, mis ma valesti ütlesin, et "tulev aasta" on tegelikult juba kuu aega peal olnud või et tegelikult ma olen elanud kolme mehega koos, mitte kahega (kuigi selle kolmandaga me kooselu ajaks polnud paar, ta oli selleks ajaks paaris hoopis mu sõbrannaga, kes ka seal elas). 
Aga mina ise tahan hirmsasti olla aus, täpne ja sellega ka kõigile meeldida. 

Et see ei käi hoopiski sedasi, kui mina mõtlen, on teisejärguline. Et tegelikult inimestele meeldimiseks peaks tegema asju, et inimestele meeldida? Ma ei taha teha asju nii, et inimestele rohkem meeldiks. Ma tahan, et inimesed oleksid sellised, et neile meeldikski, mida ma teen.
Kuigi ikka vahel meeldib neile ka. Viimasel ajal on minu vastu veel ja veel lahke oldud - inimesed, kellest üldse ei ootaks, et nad mulle mõtlevad, mõtlevad ja räägivad ja teevad armsaid kingitusi ja wtf. 
Olen hurmatud. 

Aga ma olen ka praegu seestpoolt hästi katki, põhjata kauss, mida on võimatu täita. 

Sest tõsi on, et mul endal ei ole rõõmu suurt millestki, mida teen. On asjad, mis tapavad aega efektiivselt, nii et ma ei tunne pidevat häiritust, aga kui magamine välja arvata, ei ole need ükski sellised, mida ootaks ja tahaks. On lihtsalt "võib ju kah".
Kui ma suudaksin, magaksin kogu aeg, aga esiteks ma ei suuda - uni läheb ära - ja teiseks on päeva alguse õudus "Nii palju asju on teha vaja!"-õudus ja õhtul enne magamist on rahutunde peamine allikas: "Ma olen kõik ära teinud, praegu ei saa rohkem teha, võin rahus magama minna". Ja no seda tunnet ei oleks, kui ma päevad ka maha magaksin. Siis oleks ainult lõputu süütunne, et ma teisi kurnan ja ei hoolitse ja võeh. Ei taha mitte mõeldagi.

See läheb kunagi üle. Lootus jääb.

Vahekokkuvõte

* Depressioon on jõle
* Mul on depressioon
* See läheb kunagi üle, vähemalt see päris rõve osa
* Sest senine elukogemus näitab, et läheb
* Mitte et seda lihtne uskuda oleks
* Mitte ka, et ikka edasi, ikka edasi, ei sammukesti tagasi - iga "Oh, nüüd on parem!" järel tuleb "Ei, nüüd on halvem"-päev
* Et esimene ega teine proovitud psühhiaater mulle ATH-diagnoosi ei andnud, ei tähenda, et
    a) mul ATHd pole
    b) kunagi kelleltki diagnoosi ei saa
* Ma ei pea depressiooni harjal ja verivaesuses järgmist tasulist psühhiaatrit orgunnima. Võin oodata.
* Kuigi vbla on see nagu "kindlasti ma saan lapse, vaja ainult kannatlik olla ja oodata"
* Siiski - asju, mis võivad hästi minna, on
    a) Poja üleviimine järgmisesse klassi
    b) Üsna ebatäenäoline, aga siiski võimalik, et romaanivõistlusel hinnatakse me sitaks head romaani millegagi
    c) Depressioon läheb üle
    d) Ukraina võidab sõja
    e) Putin sureb
* Et hetkel tundub kõik halb, ei ütle midagi asjade tegeliku seisu kohta
* "Tšempionide eine" on kohutavalt depressiivne raamat. Selle uuesti lugema hakkamine oli suur viga. Panen riiulisse tagasi ja võtan Goodreadsist maha
* Võtsin asemele "Elu elu järel". Seda mäletan mõnevõrra leebemana. Mis ei tõesta midagi, "Tšempionide einet" mäletasin ka humoorilisena
* Ma ei kurda siin enamiku asjade üle, mille üle võiksin kurta, sest krt, depressioon ei ole elusündmused, depressioon on mu keha reaktsioon neile ja reaktsioon on: "Kõik on halb, millelegi ei tasu loota"
* Üks vahepealne päev oli parem, siis vaatasin, et näen krdi hea välja sedasi kõhnana
* Kahjuks läks see päevaga üle
* Tähendab, mitte kõhnus
* Ma ei pea täna rohkem tegema - vähemalt mitte suuri asju
* Ma ei pea oma elus mingeid tähtsaid otsuseid ja valikuid tegema isegi lähinädalatel mitte
* Kellelgi ei ole parem sellest, et minul on halvem
* Ükskõik kas ma muretsen või ei, asjad lähevad ikka nagu nad lähevad, nii et ei tasu siis muretseda, eks?
* Maailm saab hakkama. Ma ei pea seda päästma kuidagi

Arukalt rusutud

Oh, ma sain aru. 
Ma ei saanud ATH diagnoosi, sest psühhiaater vaatas, et ma olen selgelt depressioonis ja kui ta mult küsis, mis pani mu arvama, et ATH, vastasin, et mul on juba kohutavalt kaua depressiooni ravitud ja ei ole parem. Siis hakkasin vaatama, et ma tegelikult olen hoopis ATH-ga. Esialgu ei arvanud, et oleksin, lugesin peaasi-lehelt sümptome ja need ei klappinud, ent siis uurisin põhjalikumalt ja leidsin suuri haakumisi. 
Ja noh - on ju tavaline, et inimeste pähe mahub täpselt üks mõte. Ma ise unustan kogu aeg ära, et nii käib, aga nii käib. See ei ole isegi esimene psühhiaater, kelle peal ma seda näen. Tuleb idee: "Aga tal on depressioon," ja sinna ei mahu enam teist ideed, et tal võib ATH ka olla, selline mitte-päris-tüüpiline, sest ta ütles ise, et autism ka veel. 
Ja mul ON depressioon. Selles osas on tal õigus. Erinevalt sellest psühhiaatrist, kelle arust mul oli psühhoos. 

Ikkagi on mu kokkuvõte kogu sellest diagnoosi-jahtimise-draamast, et olen nii väsinud võitlemast. Kas ei võiks nii, et asjad on lihtsad ja sõbralikud, ma saan, mis ma tahan, ma ei pea võitlema?
Jaaaah, tegelt ma ei pea. Ma olen torm, mitte ei paindu tormi ees vms - aga ma millegipärast võitlen ikka. Ja saan kogu aeg kaela. Sest maailm on hoopis teistsugune, kui ma ette kujutan, ja kui ma ka omast arust kõik õigesti teen, läheb ikka, nagu läheb. 
Ja siis on hulk inimesi, kes üldse ei hooli sellest, kas nad teevad Õigesti või mitte (hei, Epp! lehvitan!) ja on hirmus palju õnnelikumad kui mina. 
Täiega ebaõiglane. 

Aga noh - ega elu ei olegi õiglane, eks. Õiglus on inimeste väljamõeldis. 
Ma rabelen enda pooleks, ma ei näe enam, parem käsi väriseb nii hullusti, et ei suuda isegi pliidinuppu keerata, ja see ei huvita mitte kedagi peale minu enda. Poeglaps on (jälle) haige ja selle asemel, et õppida, mängis poole ööni Overwatchi. Ei, ma tegelt ei arva, et ta peaks aina õppima ja õppima ja ei tohi elu nautida, eriti kui on nagunii haige ja nautimine on raskendatud. Aga ma olen kogu aeg rõhutud, mul on kogu aeg tunne, et ma ei tee piisavalt hästi, peaks ikka veel paremini, ja no hästi lihtne on ajul võtta poja käitumine ja tänitada selle juurde, kuidas ma peaksin teda survestama selleks ja tolleks ja too kolmas on ka tegemata, vene keel, teine teema vene keeles, kirjand ümber kirjutada, blablabla. 
BlablaBLABLABLA!
Jaaah, ma tean, et ainus, mis vahetult-tegelikult minu elus halvasti on, on haigus mu kehas. 
Aga ma ei jaksa enam ... jaksan ikka. 
Sest alternatiiv on ära surra ja no nii kaugel ma omadega ei ole. Ma olen rõhutud, aga mitte meeleheitel. 

Ahhhh, aga ainus võimalus, mida ma näen hea enesetunde tekkimiseks, on veidi selget surmaohtu. Kust ma seda saaksin, huvitav?

Läheb arusaamatult hästi vahel

Olgu. 
See oli täiesti pöörane. 
See ON täiesti pöörane. 
Ma olen
a) täiesti segaduses 
b) väga hurmatud
c) täiesti täiesti täiesti segaduses
d) väga tänulik

Mu poja sõber saatis talle snapi: "Jou, sa staffi tahad v?" ja pildi kotist, kust pealt paistis paar sokke. Poeg mõtles, et mingeid sokke on üle, ok. 
"Miks mitte," kirjutas ta vastuseks. 
"Ok, olen viie minuti pärast su maja ees," kirjutas sõber. 
Ja siis oli ta viie minuti pärast meie maja ees, andis mu pojale kotitäie asju ja ütles, et kui pole parajad, andku tagasi, olgu siltide ja kottidega hell enne proovimist, palun. 
Poeg andis au - aknast nägin - tuli tuppa tagasi ja vaatas kotti sisse. Oli vapustatud. Järgnevad kolmveerand tundi proovis ta uusi riideid. Seal oli boksereid ja sokke, jaa, ja siis 5 T-särki, kahed lühikesed püksid, ühed pikad püksid ja pusa. Mitte mingilt kiirmoe-odavketilt, vaid firmalt, mille teksad ma endale ostsin, kui keskkoolis käisin. Päris head teksad olid. Päris kallid ka. Ma kandsin nad ribadeks. 
Kõik pojale antu oli ideaalses suuruses peale ühe paari lühikeste pükste, mis olid veidi laiad. 
Nagu. 
See sõber ei ole mingi rikkur. Vastupidi. Ta on selline ... raha osas väga mõistlikust perekonnast, mingit laristamist sealt ei paista. 
Poeglaps saatis lademes küsimusi. Vastu sai ebamäärasusi ja põiklemist, "ema aitas" ja "merry christmas!"

Kas ta ema loeb mu blogi, teab, et ma olen vaene, sai rahaga pähe ja kulutas osa mu poja peale? Või mida? Kuidas tuleb üks teismeline poiss sellele, et osta teisele kotitäis riideid, isegi kui "ema aitab" rahaliselt?! Ma arvan, vähemalt 200, tõenäolisemalt 300, vbla ka ligi 400 raha kogu kotitäis?!?!? 
Ma ... ma ... teate, üks inimene (aitähhhh!) saadab mulle iga kuu raha kohvi või muu jaoks, üks teine (aitähh!) mineraalvee vms jaoks. Inimesed on nii ilusad ja head! 
Nagu ... ma tahaks heldimusest nutta.

Poeg pidi kappi ruumi tegema, et ära mahuks. Ta garderoob peaaegu kahekordistus hoobilt. Eriti T-särkide osas - ma olen juba kuid mõelnud, et juurde oleks vaja - ma varsti lähen kaltsukatretile ... aga pole läinud, sest ega ma ei kipu tegema asju, mida hädasti just nüüd vaja teha ei ole. Lihtsam oli sinise särgi kaenlaalune auk kinni nõeluda ja käib veel küll. 
Nüüd ... nojah, polegi vaja vist.
Või midagi. 
Neid asju on nii palju!
Ma ei tea, mida sellele sõbrale vastu teha ka. Ei paista väga selline mees, kes jubedalt raamatuid tahaks, aga midagi muud mul ka üle ei kipu olema. 

Ma ei tea ... aga tänulik, oojaa. 

Vaikne ja vagur vahelduseks

Disclaimer
Äkki see suurem annus antidepressante ikkagi ongi see, mida ma vajan?
Läheb veidi aega, enne kui toime ilmneb, aga Peale Rongi ju antidepressandid aitasid imeliselt? Äkki ... äkki nüüd samuti?

Lisaks: kui mul on valus, on mul muidugi valus. Aga phmt mõjub häda ja viletsus hästi - lööb hormoonid tööle, pole nii hull enam. 
Hall ja rahulik on kõige hullem. Seda hetkel ei ole. 

Kuna noor suvi on alanud ja päikese pruunistavat mõju tahtes saan käia lühikeste pükste ja napi särgikuga, märkasin esimest korda, et kaheksa või umbes nii kaotatud kilo ikka mõjuvad välimusele hästi. Et noh - ma võin ju mitte enam kõhust lapsi saada ja kogu mu seksuaalsus kadunud olla, aga välja näen ikka nagu 35. Pole kindel, miks see kasulik on, aga - veidi tore siiski. KUI mul peaks õnnestuma kirjaniklusega jälle avalikult pildile pääseda, on vähemalt kena pilt. 

KUI. Ma ei looda väga midagi, kui end just sihilikult lootma ei pane - mul ei ole hetkel tunnet, et miski võiks hästi minna. 

Muidu hakkasin kogemata - kirjutasin ühe jutu, mis on mõtteline järg sellele loole, mis sündis sügisel ja mis mu arust oli nii hea, aga mida keegi ei tahtnud, ja siis tuli otsa idee teisest ja nii ta läks - kirjutama sellist raamatut, mis oleks nagu lasteraamat, aga on täiskasvanutele ja täiskasvanust. Ma kasutan sellest rääkides tingpealkirja "Mari lood" ja olen ideega üsna rahul. Sest rääkida lihtsaid lugusid sellest, kuidas elu on sitta kanti keeruline ja üldse mitte lihtne, tundub asi, mida oleks vaja teha. Ja mina olen kahtlemata ekspert sel alal, kuidas igapäevaelust rääkivad müüdid ei toimi, ei toimi, ei toimi kohe ÜLDSE. 
Ei, ma ei ole hüljanud seda lõputa romaani, mida varem tegin ja mis nüüd ootab. Mul on tunne, et see on päris hea asi. Aga sinna on lõppu vaja ja oma ahastuse ja ahistuse keskel ma ei suutnud seda kokku keevitada. Nüüd on ta kõrval ja ootab. Ma tegelen temaga - paari aasta sees kindlasti.Esialgu teen "Mari lugusid" ja vaatan, mis sellest saab - et mul ei ole ATH-d? Aga miks ma ei ole võimeline tegema kirjutamiseks plaani ja siis seda järgima? Miks minu ettekujutus kirjutamisest on "hakkan tegema ja vaatan, mis välja tuleb"? 
Ei, selge, miks mul ATH-d diagnoosida ei tahetud, tegelt. 
Ma olen imelik.
Ebatüüpiline. 
Valesti. 
Aga noh - see pole mulle eriliseks üllatuseks enam.

Selle tänava ääres, millel elan, on teatud piirkond, kuhu on istutatud mingid kevadel roosade õitega kattuvad puud. Vilju pole ma neil näinud, ei tea, kas kreegi- vms, ent see õitega kaetud roosade kuhjade mulje igal kevadel on vägev. Mis siis, et kestab heal juhul nädala - ikkagi on vägev. Kui ma millegipärast viitsiksin, võiksin K-d klanida ning nende õitega endast pildi teha lasta. Näidata teile oma nooruslikku kehakuju. Aga ma muidugi ei viitsi. Motivatsiooni üldse pole. Lissalt - kusagil Keila linnas on roosades õites puud tee ääres. Kujutage seda ette ja olgu teil hea!

Enam ei karju ka, liiga ahastuses

Ei saanud ATH diagnoosi. 
Nüüd ma nutan natuke aega. 
Ma ei tea, mismoodi elada, MA TAHAN, ET MUL HEA OLEKS, ja ma ei näe, et see kuidagi kuidagi kuidagiviiisi võimalikuks saaks. 

Kusjuures ma isegi ei usu, et mul tegelt ei ole ATH-d. See praegu-mittepraegu on nii õige, nii täpne, nii väga mina. Mis on, on igavesti nii. Ma lihtsalt arvan, et autism ja ATH tasakaalustavad teineteist, nii et kumbki ei paista eredalt välja ja keegi ei ravi mind ja keegi ei oska midagi teha ja üldse ja üldse, miski ei aita.
Kuigi ta (=see psühhiaater) ütles mulle, et AD, mida ma võtan, on mul väikeses annuses ja kui ma tema patsient oleksin, ta soovitaks 15 mg võtta (mitte 10). 

Aga ikkagi. Nii halb. Keegi ei mõista mind, keegi ei usu mind, ma maksin 75+170+140+180 raha ja sain selle tulemusena teada, et nad ei aita mind ja ma lihtsalt nutan ja nutan ja nutan nüüd. 

Kas mind ei olegi siis võimalik aidata? Kas mul peabki paha olema?!?!?!?!?! MIDA ma teha saan?!?!?!?!?!

Lissalt karje

DISCLAIMER

Mul oli kohutav olla. Mul oli nii kohutav olla, et isegi minu üldise kohutavustaluvuse juures oli see ekstrakohutav. Anusin, et K mind lohutaks. Kraadisin (ei olnud palavikku). Kinnitasin endale, et see peab üle minema, sest puhas loogika juba ütleb, et nii ei saa jääda. Aga kohutav.
Ibukas.
Sumatriptaan (sest pea hakkas ka valutama).
Miks, MIKS NII?!?!?!
Siis tuli mulle ette, et kell on pool neli pärastlõunal ja ma pole päeva jooksul söönud muud kui ühe apelsini ja ühe maapähklivõi-küpsise.
Tegin kaks võileiba ja kohvi.
Tarbisin kõik ära. 
Kuulge, nii võib täitsa elada!
Jaa, olgu, pea ka enam ei valuta, ent ikkagi tundub ka, et söök tegi tohutu vahe sisse. 
Krt, et ma ka nälga ei tunne! Täiesti rikkis ...

Ma olen täiesti rikkis. Tehku psühhiaatrid mind terveks.
(Uuel nädalal on mul üks Confido oma ja üks riiklik ees, kas neist ei võiks abi olla? Kui need antidepressandid, mida ma võtan, et tööta rohkem kui kõige halvema maha võtmiseks, äkki miski kuidagi, ATH-ravim või ükskõik mis ... miski aidaku mind ometi!!!)

Fakk, nüüd mul läheb süda pahaks ... ma ju sõin?! Mida te veel tahate?! (Kesiganes on need hüpoteetilised "need".)
Ma natuke mõistan, mis mul viga on. Kogu aeg oli see ATH diagnoosimisel loodetavasti pädev psühhiaater kauge tulevik, aga nüüd on ta korraga lähitulevik ja mis ma teen, kui temast abi ei ole? Ei diagnoosi või need ravimid ei aita mind ja pildi järgi ei meeldi ta mulle ka. Verinoor liiga enesekindla hoiakuga mees, 2020 lõplikult koolid lõpetanud või midagi - igatahes hiljuti. Poole noorem ta just pole, aga kindlasti - absoluutselt kindlasti - ei ole ta selline inimene, kellelt ma tahaksin midagi paluda. Saati veel abi. 
Ta paistab selline inimene, keda ma tahaksin võita. Kellest tugevam ja targem olla. 

Ok, püüan olla rahulik ja leebe. Võibolla on temaga kõik hea. Võibolla need ravumid ka toimivad. Võibolla saab kõik korda. 
Kuigi kavatsus minna kaks päeva hiljem kella üheksaks hommikul riikliku psühhiaatri juurde EI LOHUTA. Sest on suur võimalus, et too on minu peale vähemalt veidi solvunud, et ma erameditsiinilt abi otsin. Ja ilmselt mõtleb, et mul on raha üle. (Ei ole, puudu on, aga ma lihtsalt olin valmis ükskõik milleks, et mul ometi hea hakkaks, ja praegu olen ikka veel.) 
Ma tahaks, et mind aidataks, ma olen nii väsinud võitlemast, et parem hakkaks ja ikkagi ei hakka ja NUTT JA HALA!!!!!

Ikka on süda paha. 
Phmt on asi selge: mul on vaja loota, aga ma ei julge loota, sest liiga suur võimalus on pettuda. 
Ja ma ei saa endale jälle pettumist lubada.
V.a. et nagunii pettun. Kui suur tõenäosus on, et läheb just nii, nagu ma tahan?! Kui tihti kogu mu elu jooksul sedasi juhtunud on?! 
Või siis ma ei oska loendada. Sest on Tütarlaps (täna öösel ma armastasin teda nii, et täitsa valus hakkas, meenutasin teda lapsena ja oooh, ma oleksin pidanud ta veel õnnelikumaks tegema ju! Ta oli NII HEA alati!) ja Poeglaps ja Totoro ja mul on kuskil elada ja ...
... hea küll, mõned asjad on läinud ka nii hästi, nagu ma tahan.
Mõned.
Aga phmt on mul ikkagi ainult tunne, et olen katki ja ei saa kunagi terveks ja nutt+hala.

Kes ma olen?

Disclaimer 

Mõnikord ma mõtlen, et mul pole mitte erikuradi halvasti läinud, vaid arvestades mu stardipaketti, on väga hästi läinud.
No ma olen igat moodi keskmisest väljas - olgu, mitte välimuselt, seal ma olen keskmises ilusasti sees, aga ise arvasin, et väljas, eriti paks, lõtv ja rohmakas - ja üritan end elu turistiklassiistmele mahutada, endal üle kahe meetri pikkust, põlved ei saa liikuma, reied kisuvad krampi, kõrvalistujad panevad mu õlgu pahaks, sest need müksavad neid üle istmeservade. Endal on mul halb ja teen teiste elu ka ebamugavaks ja nutt ja hala.
Ja ikkagi on Tütarlaps ja Poeglaps, elan ära, kuigi elu sees pole kauem päevatööl käinud kui 4 kuud jutti ja kõik otsad kokku tuleb umbes aastake tööstaazhi, korter on täiesti normaalne ja phmt saan ikka veel enda kohta "kirjanik" öelda.
(Kuigi tegelt ma juba põen natuke selle juures, sest mu viimasest raamatust on üle kolme aasta möödas ja Päris Kirjanikud peaks ju sagedamini ilmutama? Aga no päästab see, et mul on üks käsikiri täitsa valmis, üks vajab veel lõppu ja ülevaatamist ja just kirjutasin ühe jutu, mida asun siis nüüd varsti pakkuma.)
Et ... on küll rõveraske. Ja on olnud läbi aja rõveraske. Vanasti ma kogu aeg lootsin, et läheb paremaks. Et mõned pisikesed asjad veel ja pääsen üle selle serva, kust edasi ei ole ainult hambad ristis ellujäämine, vaid võib kergendust tunda ja vabalt olla. 
Ja jaaaaa, ma üritasin ka kogu aeg seda, et ole õnnelik sellega, mis on, ei tasu loota õnne peale, mis kunagi tuleb. Ega ma loll ei ole. Lihtsalt - lihtsalt mul ei ole sees seda rahuosa. Oli kunagi võime end stimulatsiooniga üles kütta ja vahel maailma lõppu vaimustuses olla - aga seda, et on rahu ja rõõm ja mina olen rahulik ja rõõmus, lihtsalt ei olnud. 
Enam ei suuda ennast isegi stimulatsiooniga üles kütta. Ongi ainult halb. Aga no - vbla see ei kesta igavesti?
Igatahes. Kui nüüd mõelda, et ATH ja autism, siis ... niigi hästi, eks ole. 

Mitte "ma ei saa kunagi normaalset elu elada, nutt ja hala", vaid "ma ei saa kunagi normaalset elu elada, aga kas ma tahakski? Vist ei, eksole".

Ei, ma saan aru, ma saan aru, olen 500 korda möödunud 15 aasta sees mõelnud, et ma ei suuda, ma ei taha, miks normaalsus on normaalsus - aga ikkagi oli kuskil ajupõhjas lootus, et kuidagi peab ju õnnelikuks saama. Ja no nii paljud inimesed on nagu õnnelikud ja nii paljud inimesed on nagu normaalsed ja siis ma tõmbasin sinna vahele võrdusmärgi (veidi lainelise küll) ja üritasin ja lootsin ja üritasin ja arvutasin oma eeldusi ning ei saanud aru ... aga kui võtta üheks eelduseks, et mul ei ole normaalne aju ega normaalne tähelepanuvõime, ma olen üleni imelik - siis on arusaadav, eks, et elan hoopis teistmoodi, kui normaalseks peetakse. 

Ja ma ei saagi olla normaalne. Isegi kui tahaksin.
Kuigi ega ma väga ei taha ka. 
Aga ...

emme mees tegi pildi
(ma otsustasin, et armastan teda ikka, aga taas boonusisaks kutsumiseni
pole veel jõudnud)

Aga kui vaatan pilte, millel olen nii noor ja mäletan, kui looturikas ja kartmatu ma olin, hakkab imelik. Olin veendunud, et tuleb lademes armusuhteid ja lademes lapsi ja kunagi isegi ei mõelnud, et ma ei suuda - olin veendunud, et suudan kõike, sest ma suutsin ju nii palju välja kannatada ja raskused on lihtsalt talumise küsimus, eks? Kõigil on ju raske, lihtsalt see erineb, kui palju kannatada suudetakse?
Ja nüüd ma enam lapsi ei saa, armuasju ei taha - v.a. K-ga - ja väljakannatamisega ka eriti midagi saavutada ei ürita, sest on selgunud, et kui pinge üle piiri läheb, hakkab otseselt valus. Peavalu tuleb eelkõige, aga ega maohaavandi kõhuvalu eriti parem old. Seda enam, et peavalu tuli sellega ka kaasa. 

Kõik, mis ma elu kohta arvasin, oli vale. 
Ja ma isegi ei imesta, kes see inimene tookord oli või miks ta nii mõtles. Ma MÄLETAN, kes ta oli ja mida mõtles. 
Aga kes ma nüüd olen? Kuidas mõtlema peaksin? Arvatavasti on mul üle poole elu veel ees - mida lootma hakata? Mida peale hakata? Vat seda ma ei tea. 

Lühike elumärk, kuigi tegelikult pole midagi teatada

See

Hakkasin kirjutama postitust. 
Sain aru, et mul pole midagi öelda peale peensusteni omaenda hinges tuhnimise avastuste. 
Sain ka aru, et väga vähesed lugejad leiavad sealt midagi enda jaoks, sest enamik neist ei lähe süngeks, kui haiged on, ega saa ibuprofeeniga oma masendust pisemaks keerata. 
Aga tegelt on see "praegu on kõik" ja "mittepraegu võib vabalt ei kunagi olla" ATH värk ju. Kui on sitt olla, on igavesti alati kogu aeg lõputult sitt olla ja sellise tundega masenduks üsna igaüks. Ja kui sita tunde saab pisemaks, valuvaigisti vaigistab osa halbu tundeid ära, kõik ei olegi enam nii lohutu ja õudne. 
Loogiline. 

Selle avastuse peale läksin kohe rõõmsamaks. 

Lisaks avastasin, miks ma tahan, et mind vajatakse. 
Kuigi seda ma olen varem ka avastanud. Aga no iga kord on ikkagi avastuslik. Seekord tegin pojale meega piima, mida ta küsis, ta oli rahul ning mu sünge meeleolu paranes veidi. 
Mul hakkab endal parem, kui kellegi rõõmu saan teha. Mul on siis tunne, et mu olemasolu toob maailma juurde häid tundeid ja on ikka hea ja jee. Nii tore, et ma saan kellelegi anda seda, mida ta tahab. Mis siis, et see pole ma ise, mis siis, et ma ei taha midagi - vähemalt keegi on, kel on minu pärast parem. Jai!

... andke mulle tahtmine tagasi, krt ... 
Et süüa ei taha ja muudkui kaalu kaotan, tundub olevat kõige selgem viis, kuidas tahtmiste puudus end ka teistele arusaadaval moel ilmutab. Muidu: "Ah, see ainult tundub talle nii, mõelgu rõõmsamaid mõtteid, tegelikult ta tahab ju küll, lihtsalt ise ei saa sellest aru."
Jaa, mul on sügav usk sees, et keegi ei usu mind, ei mõista mind jne.
Kuigi vbla nüüdseks on enamik lugejaid tegelikult üpris mõistvad ja lahked - need, kes ei usu ja ei mõista, ei viitsi enam lugeda. 
Võib ju nii olla?

Mida ma pean tegema?!

 Jaa-jaa, üle poole jutust on jälle oma tunnetest ja tunnetamisest

fb jagatud tähendamissõna.
See konkreetne tuli üsna kohane

Kõige halvem on kohe peale ärkamist. Esimene tund või nii. Seejärel ei tundu enam elu ainult jubedate peab-asjade roduna, vaid tekib tunne, et mõni asi on siiski ka päris tore. Tõstab üldise elurõõmu taseme veidi ülespoole. 
Aga see esimene tund on konkreetselt jäle. 

Selgelt on uba selles, et ma ei taha eriti midagi. Pole loota headele asjadele, sest miski ei tundu hea. 
Söök? Võib ju kah. Lugemine? No kui peab. Suits? Mõni võib ju olla ka. Toredaid inimesi näha? Kui ma üldse pingutama ei pea selleks, olgu.
Rääkimata võimest rõõmustada ilusa ilma, lilleõite, linnulaulu vms üle. Õhtune päikeseloojang: mhmh, päris ilus.  
Inimesed päriselt ka tahavad mingitel üritustel käia, mitte ei kaalutle: "Kas ma millegipärast pean seda tegema"?
PÄRISELT!?
See, et sünnipäev ainult väsitas ja üldse ei ergutanud, on tegelikult ebatüüpiline ja jube. Ja see "PÄRISELT?!" imestamine on ka värske asi. Kolm kuud vana umbes. Olid ajad, kui ma täiega soovisin asju teha. Nüüd tunduvad need mälestused nukrad ja veidrad. Miks enam nii ei saa?! 
Olen 7 kilo umbes alla võtnud, näost hall ja pea värvisin enne Murca sünnipäeva ära kohusetundest, mitte seepärast, et oleksin tahtnud. 
Mul ootas kodus see pool pakki lillat värvi nagunii. 
Järgmine kord värvin pruuniks. Ma ei viitsi muud. Siis saab rahulikult välja kasvada ja kedagi ei sega.

Ei või vist isegi uusi antidepressante süüdistada - enne, kui need toimima hakkasid, ma ei tahtnud midagi JA olla oli kogu aeg emotsionaalselt nii jube, kui praegu esimene tund päevast. Oli nutt ja hala. Nüüd on enamasti: "Nojah."
Mind rõõmustab, kui lastel midagi hästi läheb. Jee. Üks asi on. 
Ülejäänud elu aitab elada solitaire. Pasjansid. 
Ma ei hooli raasugi ajast, see on minul ja Kauril väga erinev. Ma mängin arvutis kaarte, et mäng läbi teha, ja selliseid, mis on defineeritud kui võidetavad. Sealjuures mängin sedasorti mänge, mille võitmine on väga tõenäoline. 
Sest võitmine tõstab natuke mu meeleolu ja punnitamine, ilma et võit lootusrikas paistaks, oleks ainult masendus ja ahastus. 
Solitaire ja laste rõõm. Poeglapse edu koolis. Kõik muu on ebamäärane hall mittemiski ja kuigi ma nunnutan nii koera kui kassi, on seal taga teadmine, et nad on armsad, ent mitte otsest vaimustust. 
Kuigi! Mulle meeldib ka hirmsasti, kui kass minu peale magama tuleb. Veel üks rõõm =)

K kinkis mulle uue (nuppudega, aga 4G!) telefoni ja kuigi ma olin vahepeal väga harjunud telefoni mitte kaasa kandma, nägin rulapargist mööda kõndides üht noormeest (no mu poja vanune umbes) maas lebamas, värisemas ja oigamas. Läksin ligi ja küsisin, kas ma saan midagi teha. Ta muutus kohe palju asjalikumaks, ütles, et juba kutsuti kiirabi ja noogutas naise poole, kes sealsamas oma kaht Yorkshire'i terjerit kõnnitas. 
"Kuhu need värdjad küll jäävad nii kauaks?! Käeluu on katki." 
Ma noogutasin, taipamata midagi julgustavat öelda, ja läksin edasi.
Nüüd mõtlen, et äkki ma peaksin ikkagi telefoni pidevalt kaasas kandma. Sest käeluu võib teinekordki keegi rulapargis puruks kukkuda ning alati ei tarvitse kiirabi juba kutsutud olla. Jube plass oleks hakata seletama, et mul ei ole telefoni, kas see katkise käeluuga isik saaks oma telefoni välja otsida, numbri valida ja no rääkimise ma võin ära teha.
Või no mitte plass - lihtsalt kui inimene on juba katki ja meeleheitel, on talle abiks, kui keegi võtab juhtimise üle, mitte et peab ise pingutama ja pingutama ja nutt tuleb peale, aga teised sind aidatud ka ei saa. 

Uskuge mind, ma tean.

Ma tean ka, mis mind positiivselt ergutaks, olemise heaks teeks - kui miski läheks ootamatult hästi. Aga häda on selles, et peab olema ootamatu.
Kui miski läheb hästi oodatult või sedasi, et tean, et kui hästi läheb, läheb hästi, kuigi ilmselt läheb halvasti, ei aita. Kui ma saan ATH diagnoosi ja ravimid peale JA need kohe aitavad ka, see ei ole ootamatu hästiminek, sest ma annan endale aru, et nii võib juhtuda. 
Kuigi iga abi on teretulnud ja see tuleks ilmselt suunal, millel "ootamatut hästiminekut" enam vajagi poleks, sest niigi on hea. 
Ent mhmh: ootamatu on päriselt ootamatu, täieline üllatus. 
Mu ema kirjutas mulle mõned nädalad tagasi täiesti ootamatult nunnu kirja. See andis terveks päevaks hea tuju. 

Kui tegelikult ei ole midagi öelda

Nägin unes, et olin me lokaalses miniRimis, kükitasin mingi riiuli ees ja kui eemale astusin, korvi kaasa võtsin, juhtis töötaja mu tähelepanu sellele, et must jäi maha valge loik. Piim lekib.
Ehmusin nii, et ärkasin.

Isegi minu enda jaoks on nabauurimine võrgupäevikus läilaks läinud. 
Midagi muud sisukat kirjutada samas ka pole. 
Ainult seda, et ma olen nii kaua napilt ellujäämise-joonest ülalpool loksunud, et olen täitsa ära unustanud, kuidas vahepeal aktiivne olla maitseks. Nii et kavatsen nädalavahel reisida Eesti teise otsa, minna sünnipäevapeole ja järgi uurida. Inimene vajavat seltskonda ja mul on udune mälestus, et mõnikord on seltskond tõesti tore olnud - see tähendab, mitte need inimesed, keda ma nagunii vähemalt korra kuus näen, vaid mitu kord-aastas isikut korraga, tants, muusika ja trall. 

Veits pelgus on ka. Aga noh, migreenitabletid kaasa ja lootkem parimat. 

Kass lamab mu käe peal, nii et trükin teile teise käega. 
Jaa, muidugi saaksin ma käe kätte, aga mõnus on ka - tema raskus ja usaldav olek mõjuvad kuidagi turvaliselt ses ebakindlas maailmas. Mulle meeldib ka hirmsasti, kui ta tuleb öösel mu peale magama - magan kohemaid paremini. Ilmselt mõjub ta mulle nagu raskustekk, aga on armsam, ehedam, pärselt turvalisust ja usaldust täis. 
Koer tegi suhteliselt vastupidist kui kassi mu käe peal lamamise naudingupakkumine. Nii malbe ja sõbralik kui ta muidu ongi, mingi veidi väiksem tüüp hakkas oma rihma otsas tema peale urisema ja haukuma, mispeale Totoro hakkas ka urisema ja haukuma ja vedas rihmast nii kõvasti, et tegin oma paremale käele haiget teda kinni hoides. 
Täpsemalt keskmise sõrme küüneümbrus sai viga ja valutab nüüd. 
Jah, olin küll nördinud pärast. Mis mõttes minu koer sedasi käitub? Urr!
(Ei lähe eneseanalüüsi, kuidas mu nördimus kestis kõva seitse sekundit ja väljendus ühes pahuras lauses, olen nii krdi ühetasane oma emotsioonides ... ei lähe!)

Mu poeg magab mingi ... viieteistkümnendat tundi järjest. (Täna on koolis distantsõppe päev, nii et kohale ei pea minema.) Päris õõvastav mõelda, KUI väsinud ta pidi olema! Ma mõtlesin igasuguseid - peamiselt vene keele õpet hõlmavaid - asju välja, mis me kõik teeme, kui ta üles tõuseb, aga tema muudkui magab ja magab ja magab ja ma lasen tal magada, tänan küsimast, sest kui inimene nii kaua magab, on tal järelikult seda vaja. 
Ma magaksin ka kogu aeg, sest ärkvel ei ole tore olla, aga mul lihtsalt ei jätku und. Aga tema magab tõesti - ma näen ju. 
Peaaegu 17 tundi tuli kokku lõpuks. 
Kirjanduse tunniks peab ta lugema Poed. See on nunnu. Minu jaoks ei ole Poe isegi nagu päris kirjanik, vaid tema lood tunduvad nagu unistava varateismelise tüdruku ettekujutus sellest, mida kirjanik võiks kirjutada. Ja siis tema kirjutas sihandased päriselt ära, end pealtnäha tõsiselt võttes ja puha. 
See on nii nunnu. Nunnususe eest täispunktid.
Ja koolis kohustuslik olemise eest veel mõned. 

Rohkem ei jaksa enam teksti toota. Midagi võiksin kindlasti veel öelda, ent ma ei jõua oodata, kuni mõte tuleb. Avaldan ära =P

Olla ATH? Muidugi olla

DISCLAIMER

Mõtlesin. Mõtlesin veel. ATH-teemad haarasivad mu aju enda alla ja mõtlesin veel. 
Panin konteksti. 
Olin veidi hämmeldunud. Sain veidi selgust. 

a) Lihtne teema - muidugi võib igaüks teha just seda mis tahab

See oli ja on mu ATH vabadushüüd.
Mul oli väga vaja endale öelda, et kui ma midagi teha tahan, on täiesti kombes seda ka teha. Mul on õigus tunda, nagu ma tunnen. Et mu tahtmised on nagu tõusulained, on okei.
Ma võin. Sa võid. Ta võib. Meie võime. Teie võite. Nad võivad. 
Ja praegu oma elule tagasi mõeldes on ainult need ATH-tahtmised üldse elus mulle midagi andnud. Üritused olla normaalne, paista neurotüüpiliselt hea, olla nagu kõik on andnud mulle ainult ebaõnnestumise tunnet, ent ma tahan-ma teen ka lapsed, raamatud, rohelised seinad, koera, võrgupäeviku. Jah, on ka halbu asju andnud - viimased seksid, kohutavad süütunded liitri jäätise söömise järel, peavalu. Aga ausalt öelda tunduvad need oluliselt pisemad hädad olevat, kui suured plussid "teen, kui tahan" plusspoolele jäävad.  
Üritused olla tark ja mõistlik pole mulle absoluutselt mitte midagi head andnud.

b) Miks ma olen võrgupäevikus nii palju peksa saanud

Jaa-jaa, sel on muidugi palju teisipidiseid põhjusi ka - inimesed ei näe mind, nagu ma olen, nad näevad mind lähtuvalt sellest, millised nemad ise on jne. Ja mõned siiralt arvavad, et ma provotseerin meelega (sest nemad provotseeriksid-provotseerivad meelega vahel), ja mõned ei tunneta mind inimesena vaid ma olengi mingi hirmus elukas, kellele võib mida tahes ütelda. 
Aga kui ma tirin tarkade ja heade inimestega raksuminekud mälust esile, siis krt - need on praktiliselt alati tulnud selle pealt, et mulle just tol hetkel tundub midagi tugevalt (ütleme, ATH on päris intensiivne "jah, just, mulle praegu tundub nii, nii et nii ongi!" tegija) ja teised hakkavad vaidlema, sest neile ei ole seda valgustust vahetult peale langenud ja nad ei arva, et nii oleks.
Eriti ei ole nii alati ja igavesti.
Eriti ERITI ei ole nii, kui ma üldse olen asjadest valesti aru saanud. 
Näiteks Ukraina-teemadel sain korra valesti aru. Või isegi kui sain õigesti aru (üks teine juhtum fb-s), ise ka imestan takkajärgi, kui teravalt reageerisin. Ei, oli küll põhjust häiruda, ent ... ma ikka läksin kohe peale, relvad pihus lakkamatust tulistamisest kuumad ja hambad irvi. Millegipärast olin jube kuri kõigi peale, kes venelasi demoniseerisid ja (sõnades) tahtsid halvasti kohelda. 
Mulle tundus, et kellegagi kasvõi sõnades elajas olemisega tõmmatakse vesi peale iseenda inimlikkusele ja mis mõttes on ok sedasi öelda??? 
Muuhulgas mõtlen ses kontekstis Mikk Pärnitsa peale - jah, tema on ju ka selge ATH juhtum. Sellest paljud veidrused, et ta on just nagu mina. Mis tol hetkel tundub, ongi ainus tähtis asi ja muud teemad isegi ei registreeru ajus. Ning siis saavad teised ootamatu signaali ja mõnikord nördivad. 
(Mina nördisin ta peale Ukraina-teemadel korra. Ta ütles vaimseks vastuseks "krt, aidake rohkem!" jutule mingi Ukraina poliitiku suust kunagi 2022 sügisel, et mida nad muudkui tahavad, tehku oma korrumpeerunud putsis riik esmalt korda, ja ma olin täiesti O_O.)
Mis tundub hetkel tõsi, saab ette laotud ning täielik ahastus, kui siis inimesed ei mõista mind või minuga nõus pole vms.
Pärnitsaga on ilmselt samamoodi.

c) Ma teadsin, et ma pole normaalne

Samas iga kord - IGA kord - kui saan teada ja aru, et ma ei ole normaalne mingil arusaadaval ja teismoodi normaalsusse mahtuval moel, olen kergendunud. SEE ongi põhjuseks! SELLEpärast on minu elu nii teistmoodi kujunenud kui "peaks" ja "tavaline oleks" ja "inimesed elavad ju niimoodi"! Ma ei olegi normaalne - mitte ainult enda arust, vaid mingite aju-uurijate arust on sellised inimesed nagu mina eraldi tüüp! 
Ma olengi ülekahemeetrise korvpalluri sarnane isend, kes üritab end normaalse elu turistiklassi-istmele mahutada ja kel jube ebamugav on. Jah, ma olen LIIGA (mitte "ma ei ole piisavalt", nagu kaua aega mõtlesin).
Kuna mul on tohutu trauma sellest, et mind ei usuta, mind ei mõisteta, mina arvan, et olen imelik, aga ümbritsejad (khm, võrgupäeviku kommentaatorid, kuigi selliseid jõledaid pole õnneks ammu näha olnud) ütlevad, et täiesti tavaline nõmik. Ma JUBEDALT rõõmustan, kui leian endale mingi kasti. Mingi "siia sa sobid" klassi. "Sellised inimesed on ka olemas." 
Nii tore!

d) "Poola poisid" on selge ATH-inimeste lugu

Kõik peategelased on ATH-kad. Eriti Poola poisid. Aga tegelikult emade murd samuti. Kuidas ma seda varem ei märganud? No ma märkasin, et juttu on maailmast ja inimestest, keda mõistan, kes on minu moodi, kelle kiiksud on arusaadavad, aga ma ei osanud neile ATH-silti külge panna. 
Uskusin kunagi hoopis peaasi-lehte, mis annab ATH kohta äärmiselt nüri ja ühekülgse info, ja üldse ei adunud, et ATH on TEGELIKULT hoopis midagi muud kui kalduvus tähtajad üle lasta. Et nimetet peaasi-leht annab samasuguse ääretult ühekülgse info ka autismi kohta ja pikk kirjavahetus, mida ma ühe sealse psühholoogiga pidasin, lõppes sellega, et vihastasin tema kirja peale niivõrd, et ei lugenud seda lõpunigi, vastamisest rääkimata, kuidagi ikkagi ei öelnud mulle, et ei tasu uskuda, mida nad ATH kohta kirjutavad. 
Kuid nüüd näen nii palju uut ja põnevat. "Poola poiste" tegelaste enamikku ühendavat, onjo. Et 5-8% inimestest on ATH-kad, kusjuures sarnane leiab sarnast ehk et tekivad ATH-inimeste ühendused, sõprused, kommuunid jne on täiest loogiline.
Et ma neisse ka päriselt ei sobi, sest autism, on ka loogiline. 
Kuigi ma siiamaani natuke nördin, kui Luiks (Adam) mu sünnipäeva puhul talle öeldud ilusasi asjasi ei laigi fb-s =P Sest kunagi ta suhtles minuga! Et ma ei osanud piisava soojusega vastata, ei tähenda, et ma halb inimene oleksin!
Ometi.

Üldiselt ... see on hästi hüplik postitus, ei? Jaa? 
Ühest küljest mulle meeldib mõelda, kuidas see, teine ja kolmas veidrus on minu juures seletuse leidnud. Nii tore.
Teisest: iga kord, kui mul tuleb pähe mingi uus avastus, valgustus, innustav mõte, ma põlen veidi aega. Aga ega ma loll ei ole, ma ju tean ja näen, kuidas see on ajutine. Uus idee võtab mu peas ruumi ära, ent mingi aja möödudes taandub, muutub iseenesestmõistetavuseks, ei eruta enam.
ATH toimibki nii. 
Ilmselt mõtted ATH kohta ka ... taanduvad varsti. 
Nii veider, tegelt - ollagi hetketunde-inimene. Krt. Kui ma ei saa oma tundeid ka usaldada, mida ma üldse saan? 
Ei. Punkti a juurde tagasi - mul on õigus tunda, nagu ma tunnen, teha, nagu ma tunnen hea olevat, olla, kes ma olen. Ma ei pea olema keegi teine ja teistsugune.
Ma olen mina. 

Tegu, tegu, veel üks tegu

DISCLAIMER: seekord algul kehaline eneseanalüüs

Mul on ikka veel sitt olla. 
Eelmised maohappeatakid olid täpselt see, mida sõna ütleb - atakid. Paar-kolm-neli tundi oli hästi halb, aga hommikul ärgates suht korras juba. 
Nüüd on neljandat päeva halb. Pea ka valutab. Kuna ma ei julgenud ibukat võtta, võtsin sumatriptaani, kuna see ei mõjunud väga, võtsin kolm korda rohkem sumatriptaani kui tavaliselt. Kolmel päeval järjest.
See tähendab, erijuhtudel olen ka varem nii palju võtnud, pole veel päevase maksimumannuse ligigi. Ja SEDA ma tean, et maohappehädad aktiveerivad valukeskuse, mis omakorda põhjustab migreeni.
Aga see ravum saab ju otsa niimoodi!
Ja no valutab pea, valutab kõht, sitt on olla, nõrkus ja kas ma nõrkust mainisin?
Ja ikkagi teen ma kõik ära ... 
Koer jalutatud, kassi liivakast koristatud, pesud kuivama laotatud, pojale kartulipuder singiga praetud, poes käidud, pakk automaadist toodud (kellegi rattal oli pumpa vaja) ja kui te nüüd küsite, miks Poeglaps ei tee, siis tema on herakleslikke vägitegusid teinud kooli rindel ja peaaegu - no kindel asi ei ole - tundub kooli edasijäämise asi lootusrikas. 

Vene keel on jätkuvalt võimatu, aga õpetaja on lahke ja kui sõnad on ette antud, noormees sõnu suudab õppida. 

Ei, osad asjad loetelust tegin eile. Osad täna. Osad mõlemal päeval. (Pesupesu tuleb vahel ette ka kahel päeval järjest, niisiis on vaja ka kuivama panna kahel päeval.) Vahet pole, ma olin ka eile maksimaalselt hädine ja kui hädine veel üleeile ..! Esmaspäeva õhtust rääkimata. 
Esmaspäeva hommikupoolik tundub täiesti müütilise uskumatu ajana praegu. Nagu - mul oligi hea? Mul oli "oh, see tort on nii maitsev, et söön teise tüki veel"? Olen kaotanud tunnetuse, et üldse võib hea olla. Saab olla "hetkel polegi nii paha", aga et füüsiliselt on hea? 
Kammaaan! 
Jah, "igavene praegu" täiega. Mis praegu on, ongi kõik, ongi igavene. 
Mul on 18. aprillil järgmine Confido, DIVA-intervjuu vaimse tervise õe juures, ja ma olen mõelnud, kuidas ja kas ma oma praeguses seisus jaksan sinna roomata ja kas peaks K-lt abi küsima - kuigi VÕIKS ju ometi loota, et saan terveks. 
Aga see tundub müstiline. Tõsi, ma jõin täna kohvi ja võtsin peale kõhklemist ka esimese ibuka. Sest mul on peavalust nii kopp ees ja oletaksin, et vähemalt osaliselt on valu kohvipuudusest ka. 
Mitte et ma vahepeal oleksin hirmsasti kohvi ihanud. Või suitsu. Või midagi.
Mul on liiga halb olla enamjagu aega, et midagi väga ihata. Et midagi isegi natuke tahta. 
Ainult ülesanded teen ära.

Ma arvan, see on mul sisse treenitud. Ma olin ka see edasilükkaja, ei-lõpeta-kunagi-asju-ära, kõik-jääb-pooleli-või-üldse-ainult-plaaniks, kuni Poeglapse isa mu maha jättis. Ja kuna see sündmus pühkis terve mu maailma pahupidi, korraga oli nii kohutav olla, et seda saab võrrelda ainult Rongimehega, ma vaatasin kriitiliselt kogu oma olemuse üle ja otsustasin saada naiseks, kes oleks teda (Poeglapse isa siis) väärt. 
Jaa-jaa, takkajärgi leian, et OLINGI naine, kes teda väärt, ja nüüd olen väärt palju paremat.
Nt K-d.
Aga tollal olin armastusest pime, haige, meeleheitel, nii ahastuses, et selle kohta pole terminit, ja otsustasin saada inimeseks, kes teeb ära, mitte ainult mõtleb teha.
Põhimõtteliselt otsustasin, et kui mul tuleb pähe mõte: "Seda oleks vaja teha," ma teen. 
Sigaraske oli. 
Nii raske, et ma ei leia isegi sõnu. 
Pidin ka natuke lõdvemale laskma: kui ikka tegevus täiesti jäle tundus, osutus enesetundele paremaks selle tegemata jätmine.
Treenisin aastaid ja aastaid end asju ära tegema, mitte ainult neile mõtlema. Mu mantra oli: "Milline inimene ma tahan olla: kas see, kes teeb ära, või see, kes ainult mõtleb?"
Selle treeningu kulminatsiooniks oli rong. 
Ma siiamaani olen tegelikult uhke, et rongi ette läksin. Jah, ma vaatan oma lapsi ja saan aru, KUI väga nad mind tegelikult vajavad ikka veel, rääkimata sellest, kuidas vajasid siis. Ma vaatan oma hilisemat elu: nii palju häid mõtteid, inimesi ja hetki on olnud - ent ma ka mäletan konkreetselt seda viimast perroonil ootamist ja mõtlemist, kas ma tahan olla inimene, kes ainult planeerib, või inimene, kes ka ära teeb?
Ja ma tegin selle ära. Ma tegin selle ära ja võin nüüd kinnitada: õnnetuks ei tee asjade mittetegemine, vaid õnnetus on inimese sees. Kui vihata iga asja, mida peab tegema (ATH üks põhilisi tunnuseid), ei ole tegelikult ärategemine kuigivõrd parem kui mittetegemine koos mõttega: "Aga tegelikult ma peaksin ..."
On mingi müüt, et ärategemine annab positiivse laengu ja dopamiinipurske kehasse.
Ma ei tea. Mitte ATH-katel? Või tont teab, vbla annabki. Minul algul vbla oli ka nii, et andis? Hästi ei mäleta. Aga nüüd pole seda vähemalt tosin aastat olnud.
Eriti vaatan just praegu, oma maohaavandiga asju tehes ja tehes, jälle järgmine asi tehtud, kuidas ma küll sedasi ei tunne.
Kiidan end ikka: "Krt, ma olen kangelane!" kui tulen koeraga õuest või apteegist maorohu järel (mis, muidugi oli mul seal ka koer kaasas, ega ma loll ei ole, et ilma koerata välja lähen). Kui pesen ära kaks taldrikut ja ühe lusika. Kui panen kuivama kolm T-särki ja ühed lühikesed püksid. Kui panen eest kappi pluusi, pidžaamapüksid ja 2 paari alukaid. 
Häda on selles, et ma tunnengi end kangelasena, et kogu mu elu on olnud raskuste äravõitmine, tulevik paistab samasugune ja no ma ei saa aru, miks see hea on. 
Ma ei saa ARU, noh!
Jah, ma olen teravalt haavunud selle peale, kui öeldakse, et mul on suur viga küljes, kui ma elu eriti ei hinda. Ma ei saa aru, mida selle juures nii väga hinnata on! Kogu aeg peab kangelane olema, suutma ja suutma ja kedagi ei isegi eriti ei koti. Ma ei tea, kas normaalsele inimesele ei ole iga krdi tegevus raske, nii et on vaja trikitada end asju tegema, leiutada nii väikeste suutäite haaval tegemist, et see ei tundugi läbistavalt keeruline, aga mulle tundub.
Ausalt, ma olen paar raamatut kirjutanud? Jaa.
Aga mis on minu jaoks hullem ponnistus ja endasund, kas raamatu kirjutamine või IGAL KURAMUSE NÄDALAL tolmuimejaga põrandate võtmine mitmel aastal järjest?
Koristamine võidab ühe käe abil ja naeratades.
Elu on raske. Elamine on raske.
Ja maohaavandiga veel eriliselt. 

Tolmuteraline õhtupoolik

DISCLAIMER

Mäletate - mõni vbla mäletab - kui mul kunagi aastate eest oli mure, et kogu aeg on janu, miks ma nii palju joon?! Ja käisin isegi veresuhkru testi tegemas ja puha?
No nüüd on mul vastus. 
Kui eriti palju ei söö pikemat aega, tahan päris palju juua. Kas asi on toidust saadava vedelikuhulga vähesuses või milleski muus, ma spekuleerima ei hakka, aga kui ma vähe söön, tahan palju juua. See on taas praktikas tõestust leidnud. 

Võtan alla. Tutvun taas luumügaratega, mis vahepeal kadunud olid. Aga ma ei tunne, et liiguksin taas tütarlapseliku kehaehituse poole.
Lahja lehm pole veel kitseke. 

Teate, mis on kummaline? Kui ma arvutan, siis kahekordne minu vanus pole veel kõrge vanus ega midagi. Aritmeetiline pool elust võib vabalt veel elamata olla. Ilmselt rohkemgi. Aga niivõrd absoluutset, otsustavat ja kindlat "noorus on möödas"-tunnet, mis mu sees on, on raske ignoreerida.
Samas - kui ma olin 30, oli umbes sama.
See läks mööda. 
ATH ja "igavene praegu" tundub olema ainus selgitus. "Mul on just praegu vana tunne, nii jääb ilmselt surmani". 

"Igavese praegu" tunne seletab väga palju mu elamiskogemusest. Nii palju, et see lihtsalt peab õige olema ja kui ATH tuleb koos sellega või see tuleb koos ATHga, selgelt ma olen ATH. 
Kuid lisaks kerkib masendav tõdemus, et kõigil teistel ega isegi enamikul inimesest ei ole sellist tunnet. Ei tunnetata eluaega nii. Ja siis on mul --- veider. 
Olen nii kade, et tahaks nutta, ja samas ma ei saa üldse aru, KUIDAS saab niimoodi aega tunnetada, et alati pole seal taga ja ümber "kogu elu!" tunnet. 

Kui mul on tunne, et ma olen mõttetu, on mul tunne, et ma olen alati mõttetu olnud ja saan ka edaspidi alati olema mõttetu olend, kelle eksisteerimine on ebaoluline. Mitte miski, mida teen või võiksin teha, ei muuda seda.
Jaa, samas kui on mõttekas hetk, elu tundub elatav, tundub ka, et nii on alati olnud ja saab ka tulevikus olema, väikesed raskused on, millest üle olla - ent see ei muuda halbade hetkede halbust ÜLDSE. Kuidas just tol momendil, mil vaatlen, elu tundub, ongi otsustav. See ongi kõik! KÕIK!
Ja --- hästi paljud inimesed üldse ei tunne nii?
Kurat, miks mina olen kõik need jamad endale saanud, arumaeitaipa. MiksmiksmiksMIKSMIKS???? Miks mina?! Nii kuradi ebaõiglane!!!!

Samas, kunagi mu ükssarvikuperioodil Ilmar ütles mu jutu peale, kuidas mina olen ükssarvik, mis siis, kui ka keegi teine seda ei näe ega usu, et mis ma ajan. Kui ma tulen ja seltskonnas olen, kõik näevad, kõik panevad tähele. Ma ei ole kunagi see märkamatu keegi, ma olengi ükssarvik.
Ja Tütarlapse onu ütles kuskil aasta hiljem: "Krt, ma olen kogu aeg imestanud, mida sa ajad neid hobuste asju, endal meeter heledavat sarve otsaees!"
Ehk ilmselt sellel kõigel ON mingi mõju siiski ka väljaspoole nähtavalt ning ei ole ainult: "Aga mul on nii sitt tunne elada!"
Kusjuures vbla ei ole mul aina sitt. Lihtsalt kuna praegu on sitt, tundub, et kogu aeg on sitt. 

Aah, nii keeruline. 

Praegu ei ole isegi eriliselt sitt. On selline päikeselise-tolmuse pühapäeva õhtu tunne, kui tegin tol pühapäeval igast rumalusi, nt värvisin mune, kuigi selgelt pole siin ühtegi väikest last, kelle huvides oleks traditsioonilisi asju teha, ja tõin koeraga jõe ääres käies nende munade alla kaussi sammalt, ja siis ei jäänud sammal munade alt üldse näha - aga teise nõusse ma neid ka ometi ei pannud. Olge nüüd. Mitut nõud samblaga määrima?! Jääb ära.
Lühidalt kokku võttes: ma olen päev otsa igasuguseid asju teinud, aga need ei teinud kellegi eluolu paremaks ja nüüd ma olen sünge ja ei taha enam midagi teha, sest milleks. 
Iga tegu on pingutus. Alati. 
ATH? Ilmselt jah.

Ei, keegi ei öelnud mulle, et ma peaksin põrandat moppima või mune värvima vms. Ehk: kedagi pole süüdistada ka peale iseenda. Endal mul tulid idiootsed peaks-võiks mõtted, loomulikult viisin ka täide (tuleb idee - väga väga naine teeb), nüüd on sitt olla. 
Tavaline elu. 

Eriti hilinenud, ent phmt valentinipäevaks sobiv post

Täna mõtisklen seksuaalsuse üle. 
Sest mul on nii veider uus suhe sellega ning samas see on selgelt lihtsalt uus suhe seksuaalsusesse, mitte et ma enam ei oleks seksuaalne olend. 
Kaunis mees tundub ikka veel kaunis, kaunis naine on jätkuvalt hoopis teistmoodi tundeid tekitavalt kaunis. Üldse pole kustunud võime kedagi esmapilgul nunnuks ja armsaks pidada - kuigi juba väga ammu on üle läinud idee, et sel midagi seksuaalse ahvatlusega tegemist on.
Ja ahvatlevus ning tahtmine kellegiga seksida on ka veel täiesti erinevad asjad.
NB! See on mul väga meeles, kuna demiseksuaalsus on jätkuvalt osa minust, mis siis, et mu ihatase on hetkel ... no kuskil 0,2 kandis viiepallisüsteemis. 

Kunagi arvasin, et inimeste ahvatlevaks pidamine on just "temaga ma kepiks" teema ja üldse ei aimanud, et (muuhulgas minu endaga) midagi veidrat selles küsimuses toimub. 
Ma arvasin, et kui isik tundub nunnu ja kaunis ja tal on kindlasti ilus hing ka, sest ta on nii NUNNU, siis see ongi seksuaalne huvi, mida ma tema suunal tunnen.
Armusin kolinal ikka ja jälle, isegi teadvustamata, et seksiga pole sel midagi tegemist. 

Kas on mingi üldiselt teada asi, et armumine ja seksuaalne iha ei käi koos? Vist on. Vähemalt niipidi, et võib vabalt kedagi ihata, temasse raasugi arumunud olemata. Ent see ei ole ka minu avastus, et võib armunud olla, seksi tahtmata.
Mitte nii levinud teadmine kui see teine, aga ma olen seda ennegi kuskilt lugenud. 
Igatahes: ma armusin ja armusin ja armusin, aga seksuaalsed kehalised vajadused elasid mus täiesti oma elu, mis polnud nende armumisobjektidega üldse seotud.  

Et ma ka ise sellest üldse aru ei saanud, on juba omaette teema. Kõik saavad aru, kas nad tahavad kellegagi seksuaalvahekorda astuda või ei?
Ausalt, ma ei usu. Ma lihtlabaselt ei usu, et olen nii eriline ja kummaline - arvan pigem, et inimesi, kes tegelikult ei tea, on palju. Lissalt kuna ühiskond ütleb, et seksuaalne iha on norm ja nii tuntakse, minusugused, kes nagunii õpivad elu selle pealt, mida neile öeldakse ja kuidas inimesed ümberringi käituvad, ei saagi aru, et nad ei saa aru. 
"Ma peaksin tahtma," mõtlevad nad - mõtlesin ma. "Ilmselt siis tahangi."

Sittagi. Seksuaalsus elab küll meis, aga seks EI ole vajadus nagu söömine või isegi nagu turvalisus. Seksuaalsus on hoopis isemoodi taim, mis kasvab igaühes erinevalt ja elab erinevalt, erinevad elutsüklis, erineb kõik, mis elab. 
Mulle, muide, tundub Overwatchi uus kangelane täiega nunnu. Kaunis ja ahvatlev. 
Mis ei tähenda samas, et ma temast seksuaalfantaseerida kavatseks. Ta lihtsalt on - nunnu. Väga panseksuaalne ja rõhutab erinevuste väärtustamist igatepidi.

See tänapäevane seksuaalsuste ja sugude segapuder on väga haarav. Mitte segadusseajav, vaid just huvitav.
Mina tulen ju ka "poisid on poisid ja tüdrukud on tüdrukud" ühiskonnast ja maailmapildist. Samas pole väga terane vaja olla olnud, et märgata: poisid on omavahel sitaks erinevad, tüdrukud on omavahel sitaks erinevad ja juba koos avastusega, et osadele meestele meeldivad mehed ja osadele naistele meeldivad naised sai selgeks, et mingi lihtne liigitamine ei päde. 
Sest mulle ka mõnikord ja mõnes asjas meeldisid naised. Kursiivis, ilma meeldisid nad mulle sageli. Ma olen siis biseksuaalne, jah? 
No ilmselt ... 
Ja samas ma selgelt eelistan mehi. Armunud olen elus ainult meestesse. 
Ma nägin iseenda pealt, et asjad ei ole nii lihtsad, ei saa kahendsüsteemis paika panna, ja siis oli edasine tõesti pisiasjad-pisiasjad, loogiline tuletus. 
Seksuaalsus ei ole lihtne, sood ei ole lihtsad, ja nüüd ma tunnetan täiesti läbi, kuidas ka aseksuaalsus ei ole lihtne ja ühene. Ei tunne ma ühtmoodi kõigi suunal, keda keppida ei taha. 
Ja see, et mul takkajärgi mõnede läbiseksitud isikute suhtes absoluutne jälestus on, ei muuda, et asja käigus oli täitsa tore. Lihtsalt hiljem tuli: "Iuuuuuuuuuuuu!" ja see ei näita mingeid möödumise märke. 
Ma tahtsin last ja sellepärast vägistasin ennast? Nojah, aga ma ei mõelnud, et vägistan. Polnud üldse sellist plaani. Omast arust olin ausalt asja kallal.
Ausalt, täiesti arvan, et ÕNNEKS on see möödas. 
Enam kunagi ei lähe ma inimesega voodisse, seda tegelikult väga tahtmata, mingi välise motivatsiooni pärast. 
Ei kunagi enam! JAI! ÕNN!!!!

Selle postituse point: ilusad mehed on ikka veel ilusad, kuigi ma üldse, isegi fantaasiates, ei taha neid seksuaalsetesse olukordadesse panna ega sedasi võtta. 
Aga kui tekiks situatsioon, kus K mind tahtma hakkaks, küllap ma oma huvi ikka samuti üles saaksin. Lihtsalt niisama seda enam pole. Ja pole. Pole teoreetilist, praktilisest rääkimata, mitte midagi ei ole - ja see on täitsa tore. 

Perimenopaus

DISCLAIMER 

Uus mõte.
Aga äkki on mu talumatu halb seotud ka (teiste asjade kõrval) perimenopausiga? Nad ütlevad, et suured tujukõikumised. 
Mul on kogu aeg rõõmutus, ei ole sinna suunal kõikumisi. Aga et vahepeal NIIIIIIIIIIIII halvaks läheb - läheb päris krdi halvaks - on äkki ealine iseärasus ka? Et ... äkki mingi seletus leidub, miks antidepressandid toimivad ainult väga väga natuke - näiteks. Perimenopaus, depresssioon, ATH oma tugevnevate sümptomitega - ning nad kõik koos moodustavad kuratliku kompoti?
Mitte et mul oleks kuumahooge või märkaksin juuste hõrenemist vms. 
Mul on lihtsalt kohutavalt halb ja hommikuti vähe und, mida võib ju unepuuduseks nimetada - aga samas kukun voodisse kümne ajal, nii et ehk on mu unerütm lihtsalt muutunud. . 

Ma ikka leinan ka veits. Mitte sündimata lapsi - ei saa öelda, et poleks vähemalt proovinud rohkem lapsi saada ja sellest mu enesetundele täitsa piisab - aga noort naist, kes ma enam ei ole. Pole isegi midagi, mida otseselt kahetseksin peale selle, et mul ei õnnestunud paremini ära kasutada kõike seda noorust, värskust ja ilu, mis mul oli. Ma ei osanud - ei saa öelda, et ma poleks oma parimat teinud, aga lihtsalt ei osanud paremini.
Ja enam seda ei ole. Ei mingit vihmapärliste juustega laterna all seismist ja õhevil naeratusega ootamist, mitte kunagi ei hulgu ma noore kauni mehega käsikäes mööda tänavaid ega liibu paadisõidul kirglikult tema vastu, tema omalt poolt sama kirglikult liibumas. 
Ma arvasin, et see juhtub - sõnastamata idee, mitte midagi, mida oleksin teadlikult tahtnud, aga ma arvasin, et see juhtub kunagi. Et ei juhtunud, kui päriselt noor olin - no hea küll. Ma võin oodata.
Ja nüüd korraga adun, et seda ei juhtu iial. 
Ma saan aru, et hulgale naistele ei ole menstruatsioonide lõpp kuidagi seksuaalsuse lõpp, kuid minul pole mitte mingit - mitte MINGIT - huvi olnud näpukat teha või tunnet, et aww, ta on mulle armas mees, mm, oo, jaa, mmm.
Pool aastat juba. 
Tundub üsna - püsiv.
Asja hea külg: ma ei ole enam kopka eestki häiritud, et K mind ei taha. Elu ilma seksita kuni surmani välja tundub täiesti rahuldav.
Mõtlen nüüd teistmoodi. Aasta tagasi oleksin mõelnud ühtemoodi, aga nüüd teistmoodi.
Näiteks mul ei ole isu, eks ole. Depressioon. Võtan kolinal alla ja täheldan seejuures, kuidas varem ma oleksin mõelnud, kuidas lähen ilusamaks vähemalt. Jäledast enesetundest see veidike kasu.
Nüüd on lihtsalt "nojah, ega lahja lehm ole veel kitseke".
Jäledast enesetundest pole midagi kasu, lihtsalt jäle on.

Milleks nähtavad kõhulihased? Mitte et mul oleks neid, aga: milleks? Keda kotib? Kes mind sedasi vaatab?
Või veel hullem, mõni vaatabki ja tema ebapädevus (teiste sõnadega "rõve nilbik olemine") takistab tal nägemast, et siin pole enam mingit marjamaad, khm. 

Kui nii kujuteldamatult rõve poleks vahepeal ja isegi headel aegadel ainult talutav! Ma veel mäletan, kuidas hea oli. Miks enam ei ole?!
Muide, hommik ja õhtu on kohad vahetanud: nüüd on hommikuti talutav ja õhtud kohutavad. Võtan tagasi teooria, et asi on söömises ja täis kõhus. 
Ei, asi on arusaamatu ning ma ei näe muud lahendust kui lihtsalt kannatada, kannatada ja kannatada, lootes ATH ravimite (mis VÕIKSID ju kunagi tulla) peale. 
Mul on õhtuti nii halb, et nutma ajab, et küüned lihasse või mudin sõrmi, nii et valus oleks.
Hommikuti - kõik see tundub ikkagi hea, endasse küüsi suruda ikka kergendav, kuid pole hädavajadust. Võin küüsi kätte suruda, aga ei pea seda tegema, et paar minutit vastu pidada.
"Kõik on korras?"
Jah.
Kõik peale mu keha.
Mis kahjuks on otsustav - kui tema ei ole korras, on jäle olla.

Ja mis on minu panus? Mida ma teha saan?
Kannatada. Ma saan kannatada.
Lisaks kaotasin ma ära lehe antidepressante. Jooksev teooria on, et kukkus maha, kass mängis sellega, ajas kuhugi alla ja ma imesin pimesi voodialuseid võttes tabletid tolmuimejasse. 
Kas tellida prühhiaatrilt uus retsept või visata käega: nagunii ei toimi eriti? No mul on veel aega selle otsusega: 1 karp on välja ostmata, kaheks nädalaks on seal tabletid olemas. 
Fakk, mul on lihtsalt nii kõrini sellest, et kogu aeg on mingi häda. Kogu aeg on halb, vahepeal valutab pea visalt ja päevi järjest, kui pea ei valuta, on rõve olla ikka, võtan rohtu, aga see ei aita, võtan teist rohtu, aga ka see aitab imevähe  ... 

Mul on mu arusaamatu haigus olemas

Ühtlasi teavitan sildi "tibinlusus" aegumisest ja edaspidi kasutan samade teemade kohta teist silti: "taam". Sest mul ei ole enam raasugi tütarlapselikku tunnet. 
RAASUGI.

Olme

Järgmine tase: ärkasin ja mul oli voodis hea olla. Mõnus. Ei olnud palav, ei olnud vale asend. Püsisin esimeses kaua, siis vahetasin külge ja ikka oli mõnus.
Nüüd olen ligi pool tundi kassi silitanud. Ta on nii sile ja pehme käe all.
Aga emotsionaalselt ei ole lill. Ei ole halb, aga kogu aeg on sees kõhelus, et kõik hea läheb ära, pea hakkab valutama, viletsus tabab hooga ja põhimõtteliselt on siis veel halvem kui tavaliselt, sest kontrast. 

Võibolla peaks kohvi tegema. Nõrk stimulant küll, aga ikkagi stimulant. Äkki aitab.

Poeglaps sai vene keele töö tehtud (seekord anti talle sama töö, mis eelmisel, nii et tal polnud raske selleks õppida), aga haiguse ajal kogunes talle nii palju teisi järeltöid veel, et see on ainult väike kergendus. Jah, ta jääb praegu kooli edasi, aga kas suveks saab kõik tehtud või ei ja mis juhtub, ei tea. 
Ma ARVAN, et nad tahavad teda sinna, kuid ega tal kerge ei ole.

Mu burritotäidis läks pooleteise päevaga - no üleeile tegin - hallitama. Täiesti ootamatu. Koer sööb seda vastumeelselt - nii palju head liha ja see on teravate maitseainetega ära rikutud - aga kassile ka ei anna. Tormab kohe põrandale asetatud panni kaitsma, kui kass sinnapoole astub.
Kass sööb meil kõike. Ilmselgelt sööks ka hallitanud burritotäidist. Eile pistis nahka nii suure hulga kohupiimakooki - muidugi salaja, aga samas pole kedagi süüdistada ka peale iseenda, ise ma jätsin koogi avalikku kohta - nagu inimene. Inimesele paraja koogitüki. 
Oot, ma annan kassile hallitanud burritotäidise seest ühe südame. Panen tema söögitaldrikusse.
Muidugi sõi innukalt.
Mhmh, meie "palju head liha" on broilerisüdamed. Need on mu lemmikud burritotäidist tehes. Normaalsed inimesed teevad hakklihaga? Nojah. Pole vist vaja tõestada, et ma ei ole normaalne. 

K luges ATH ravimite kohta ja märkis murelikult, et enamiku kõrvaltoimeteks on depressioon ja suitsidaalsed mõtted. Vastasin, et ainult osade ja et ma ei jaksa selle üle muretseda. Mul on vaja loota. Loota, et läheb paremaks. Sest sedasi elada, nagu mina seda parasjagu teen, on nii halb, et kui ei ole lootust paranemisele, tuleb paratamatult peale: "Aga miks ma pean???"

Hetkel-hetkel, just praegu, on emotsionaalselt kõhe ikka. 
Ja ma tean, et see on palju parem, kui päriselt halb, aga ka hirmus kaugel sellest, et päriselt hea, ning mul on vaja loota, et läheb paremaks. On vaja. Ja no eks need antidepressandid aitavad ka, aga minu meelest aitavad nad mu täpselt nii kaugele, et elu pole otse jäle - aga mitte ka hea.
Muuseas ATH sümptomid tugevnevat seoses perimenopausi ja menopausiga - östrogeen muidu aitas, aga siis väheneb östrogeeni hulk dramaatiliselt.

Ma mõtlen - praegu ainult mõtlen - et kui Confido igasugused tasulised teenused, mida ma võtnud olen, hõlmavad ainult õdesid, on mul diagnoosi saamiseks ju ikkagi arsti vaja. Minu esmane idee oleks võtta kõik tehtud uuringute paberid ja viia oma tasuta psühhiaatri juurde, et tema määraks.
Muuhulgas MINU meelest on ka selge ATH märk, kuidas ma hakkasin neid asju tegema ja ajama, temaga enne nõu pidamata. Ja veebruaris suurendasin ravimiannust temaga nõu pidamata. Ja üldse ma teen, mis pähe tuleb, selgelt ju?
Aga kui ta solvub, et ma temaga nõu pole pidanud? Või kui ta vanema põlvkonna prouana üldse ei arva, et ATH on ka täiskasvanutel, vaid peab seda lastehaiguseks, moehaiguseks, kui ma saan asjad tähtaegadeks tehtud, pole mul mingeid lisaravimeid vaja? 
Siis tuleb Confidosse VEEL üht aega taotleda, VEEL 180 euri maksta (nii palju pole seni miski maksnud, psühhiaater on maksimumkallis), ja
ja
ja
kõik saab korda, kuidagi. 
See on küll mul juba sisse tulnud, et mulle meeldib seal käia. Nad on lahked, sõbralikud, võtavad mind tõsiselt ja ma ei saa tagasisidet: "Sa oled mingi tülikas imelik, kohanda end meile mugavamaks," mida igalt poolt tasuta kohtadest saanud-võtnud olen. 
Jah, kui ma väga korralikku raha neile maksan, võikski nagu eeldada, et ma saan selle eest meeldivat teenust. 
Ent omast arust ma ei käitu erinevalt kuskil ning keegi ei ole ka minu vastu otse ebaviisakas või jõhker olnud. Lihtsalt mingi - mingi õhkkond, mingid väga väikesed detailid erinevad ja need detailid on kõik suunal: "Ma usun, mida sa mulle räägid, ma saan aru või vähemalt püüan saada" versus "Sa eksid, sa ei tea, ma tean paremini."
Enda allasurumise ja ikkagi mitte arsti ootustele vastamise tunne on tasuta kohtades tugev olnud. 
Samas veel 180 ... ma olen ema käest toetust küsinud, ta maksis poole rohkem, kui küsisin, kuid mu kulutused on ka rohkem kui poole suuremaks kasvanud. Kõik oma varurahad olen ka Confido alla pannud ja vajadus VEEL raha maksta ei ole väga meeldiv mõte. 
Ei ole võimatu teha, aga on ebameeldiv. 

Olgu, ma ei kurda rohkem - tõesti, tegelt saab kõik korda nii või teisiti. 
Ja ATH ravimid lihtsalt PEAVAD mu olemise paremaks tegema. Sest miski peab. 

Kuidas elatakse

Tundub, et antidepressandid hakkasid viimaks tööle eile. 
Kui kaks päeva järjest on hommikul ainult natuke kõhe tunne, ei midagi erilist, maailm ei lömasta mind, on see väga ere märk paranemisest. 
Midagi ei jaksa ikka, söögiisuga on kehvasti - motivatsioon süüa teha ikka veel madal - aga tulevik näib lootusrikas. Vbla saab Poeglaps kooli edasi jääda, nad on nii lahked seal tema vastu. Vbla saangi ATH diagnoosi ja ravimid peale ja viimaks ometi ei ole iga krdi liigutus nii raske, karmi endasundimisvõimet nõudev. Raamat ilmub ja - ja - ja - ok, lootus, et see kellelegi avalikus meedias arvustajale meeldib ka, tundub veidi liialdatud.
Nii lootusrikas ma ka veel ei ole. 

Tegelikult on igasuguseid asju, mida ma ei ole teile kirjutanud, üle 15 aasta ulatuvast blogijastaažist ja värgist hoolimata. Sest ma ei ole kunagi mõelnud, et neid peaks ütlema, pole iseenesestmõistetavad, on kuidagi olulised. 
Neid asju on ka peale selle postituse avaldamist ikka veel lademes. Aga hakkasin mõtlema, kas teistel siis ei ole nii, et iga liigutus on raske - et süüa tehes üritad võimalikult vähe tegevusi eraldi teha, midagi enne eraldi nõus segada või eraldi võis praadida on mõttetu jõukulu. Et asju kappi panna on mõistlik nt üks-kaks korraga, rohkem oleks juba raske. Et nõusid jaksab ka pesta umbes kolm korraga enamasti. Et lihtsalt väga tavaliste asjade tegemine nõuab nii suurt pingutust, et üritad need kõik kuidagi ära ökonomiseerida ja üht asja tehes teha ka teist. Kohvivee keetmise ajal teed seeria kerepöördeid või koorid apelsini. 
Olgu, see ei olnud väga hea näide, sest vee keetmise juures pole minu enda panus eriti suur. 
Aga no ma ei lähe "koeraga välja". Ma lähen siis juba poodi ka ja teen jõe ääres ühe suitsu ja üldse sinna jõe äärde ma enamasti jooksen, koer rihma otsas, et liikumispunktid kirja saada. 

Mõte sellest, et ma lähen eraldi poodi ilma koerata, sest koer võidakse ukse tagant ära varastada või anda talle ebatervislikku toitu, kui ma ei valva, tundub nii tobe - nii tobe - et ma ei ole suutnud tõsiselt võtta ühegi inimese vastavaid arutlusi nende elu ja koerte teemal.
"Mingid hullud," mõtlen ma ja siis ei mõtle sellele enam. 
Mul jookseb juhe kokku ideegi peale. 
Nagu - ma jaksan seda krdi elu niigi hädavaevu elada. Tundub täiesti ajutu mõelda välja mingeid võibolla-probleeme ja siis neil end raskema elu poole juhtida lasta.
Aga tegelikult ... aga tegelikult on hulk inimesi, kelle jaoks elu ei ole sedamoodi raske. 
Kelle arust ma olen mingi värdjas, et ei suuda elust rõõmu tunda, see on ju nii lihtne, me kõik ikka peaksime elu nautima. 

Ma ei saa neile isegi pahaks panna. Sest täpselt nagu minu arust on iseenesestmõistetav, et elu on raske ja inimene pingutab nii vähe, kui vähegi saab, sest elu võtab nagunii kõik tema lusikad, on nende arust iseenesestmõistetav, et elu on lihtne ja rõõmus.
Ok, ma panen pahaks ideed, et olen eriline värdjas. Minu arust oleks mõistetav hämmelduda, mitte aru saada ja aru saamise järel mulle kaasa tunda, et elu minu jaoks nii raske on. 
Aga noh ...

Inimesed ei SAA ARU. Too päev, kui Poeglapse vene keel pekki läks, ma nutsin rongis. Ja naine minu vastas hakkas minuga rääkima. Rääkis kõrvarõngastest (ma kannan ainult ühte, ta küsis, kas ma kaotasin teise ära, need kaovad nii kergesti, tema kaotas ka ühe ära, nii armas oli). Küsis, kas mul valutab kuskilt. Valasin kogu oma ahastuse talle kaela, kinnitades samas, et eiei, tegelikult on kõik hästi, keegi ei sure, kõik on korras. AGA.
Tema kuulas ära ning pidas mulle heatahtliku loengu. See oli tõesti sõbralik ja sõnad: "... see on ainult kool!" olid väga abiks. Aga PEAMISELT rääkis ta sellest, kuidas ma olen noor kaunis naine (no ta ise oli 73, sellega võrreldes jah), ilm on ilus, iga päeva alustades ta rõõmustab, et saab seda nautida, ma rõõmustagu ka, sest elu on nii kaunis.
Ja siis hakkas onu, kes ka meie pingis istus, takka kiitma. 
Onu oli 85, nagu selgus, ja sõidab tihti rongiga, ja nad arutasid naisega mu vastas pikalt, kui tihti ja millal nad üksteist näinud on. 

Elu on nii tore. Nii hea on elada. Elu on ikka kingitus.

Ja siis on minu vaade elule. "Kui poleks elu, poleks kannatusi. Ühel päeval on Maa jälle tühi ja paljas. See on õnn. Kõik on korras ja hea, sest pikas perspektiivis keegi ei kannata enam."
Läheb väga depressiivseks. Ma ise ka masendun. Ja kuna üks mu mantraid on: "Mitte kellelgi ei ole parem sellest, et minul on halvem," siis aitab. 
Ma ei küta end rohkem üles.

Ütlen hoopis, et asjad, mida ma pole iial kirja pannud, sest iseenesestmõistetavad ju, on muuhulgas
* mu lastel pole kunagi olnud "magamaminekuaega". Tänapäeval toob see kaasa näiteks selle, et Poeglaps läheb kohe peale kooli magama, tõuseb 1-2 öösel, elab öösel ja läheb otse kooli, vahepeal lisaks magamata. Ja vahel läheb ta kell kaks öösel voodisse, aga uni ei tule ega tule, sest ta on enne viietunnise lõunaune maganud, ja ta saabki öösel umbes tunni magada, enne kui juba kooliminek saabub.
* Tütarlaps õpib Polütehnikumis IT-d
* Mu keha pakub lisaks peavaludele suurte väsimuste puhul mulle igemete sügelemist, ohatisi ja kõrvetisi. Eriti suurte väsimuste puhul muidugi seda kõike+peavalu+jalavalu. 
* Tegin jälgimismeetodil kindlaks, et jalg valutab, kui dopamiini vähe. Nüüd, kus ma mingi ... viis kuud juba kunstlikku dopamiini juurde võtan, pole valuvaigistavat masinat mitte kordagi tarvis läinud. 
* Praktiliselt kõik asjad me korteris, mis varastamist väärt oleksid, on K kingitused.
* Ma vaatan filme ja sarju siis, kui elu on muidu piisavalt hea - halva enesetundega ei paku isegi head sarjad-filmid mulle enamasti midagi, keskpärastest rääkimata. Üritan küll mõtteid filmiga mujale viia, ent see ei kipu neljal korral viiest õnnestuma. 

Muuhulgas. 
Osad asjad on kindlasti liiga iseenesestmõistetavad, et neid kirjagi panna. 

Keda huvitab

DISCLAIMER

Ausalt, ma ei tea, keda huvitab. Mu tunne, et üldse kellelegi huvi võiksin pakkuda, on üle läinud. Aga no - ehk keegi on. 

Lõpetasin apelsini koorimise ja nutmise. 
Ei, midagi uut ei ole halvasti läinud. 
Lihtsalt mu enesetunne on nii sitt, et hommikuti köögis apelsini koorimise taustaks nutta on kohane.
Apelsin on ka vilets. Mitte nii halb, et päriselt käega lüüa, mahl välja lutsida ja ära visata, ent vilets. Veidi kuiv. Liiga nahkne.

See, mida lendav ajatajust üle-eelmise postituse kommentaari kirjutas, oli kümnesse. 
"Praegu" ja "mittepraegu". Need on kõik minu ajad, need on minu tunded kogu tuleviku ja mineviku osas, selline ma olengi.
Seletas jälle nii palju ära, valgustas mu maailma vaatamise viisi, kuigi kahjuks ma ei saa samas midagi teha, et niimoodi tajun. 
Tajun edasi. 

Kui elu on halb - nagu praegu - ongi kõik halb. Mälestustes on halvastiminemised, kohutavad hetked, valu ja õudus. Tulevik on hirmus ja täis laavalompe, mis mu jalad alt ära põletavad.
Ja kui on hästi, ma ei karda midagi, ma ei kõhkle, ma ei vaata ette, sest on ju hea olla! Muidugi kestab see igavesti!

Iseasi muidugi, et isegi kui mul on "hea", ma ei tarvitse sellest ise aru saada, sest iga tegevus, iga kuradi koerale krõbuskipanek või kohvi valmistamine, iga pestud lusikas, pojaga vene keele õppimisest rääkimata, võtab pingutust, tähelepanu ja tundub kangelasteona. Ma teen ja ma teen ja ma teen ja ma teen - palju vähem, kui normaalse eluga normaalne inimene - ja olen nii väsinud, et niutsun häälega, ei suuda jalgu maast tõsta ja keda see huvitab? Mida see muudab? 
Ma olen piisavalt hea.
Seda tuleb endale öelda otsustavalt ja kindlas kõneviisis, muidu ma ei usu. 
Tegelt olen. 
Ei, ma ei tea enda kohta ikka kõike. Ilmselt tuleb valgustusi ja avastusi perioodiliselt peale. Aga on täiesti objektiivseid näitajaid, mille järgi olen hästi teinud isegi normaalsete inimeste standardite kohaselt, ja ma tõesti ei ole normaalne. 

"Praegu" ja "mittepraegu" ... 
Kui "praegu" on kõik korras, tundetasandil hästi, ONGI kõik korras. Pisiasju võib veel muuta ja parandada, aga need ei muuda põhilist. Ma võitlen pisiasjadega, väsin ära, maailma ei muuda, ent halvad asjad, mis juhtuvad, pole minu süü ega asi. 
Ja kui "praegu" on mittekorras, ongi kõik halvasti. Pisiasju võib ju parandada, aga see ei päästa. 
Siis ma võitlen iga hingetõmbe eest, maailmas juhtub nii palju halba, ma ei saa midagi teha, ma lihtsalt ... võtan järgmise hingetõmbe ja meenutan endale, et tegin ja teen oma parimat. Ma ei saa rohkem teha. Ma ei saa kahe mõnevõrra halva asja vahel valides teha valikut, mis oleks täiuslik. Ma pean kas poja koju jätma, kuigi tal on kooliga nii palju jama ja mingi töö vaja teha ja teine järgi teha, või sundima teda haigena kooli minema ja no mõlemad on halvad? Jaa. Aga üks neist võimalustest tähendab, et ma teen asjad Poeglapse enesetunde jaoks halvemaks ja üks, et ta saab vähemalt puhata. 
Ma valin selle, et ta saab puhata. Fakk see kool. Pole ka nii tähtis. 

Olen veerandi viletsast apelsinist ära söönud. 

Miks ma seda postitust üldse kirjutan? Sest kirjutamine parandab enesetunnet. "Ma teen midagi," ütleb see. "Äkki on võrgupäevikusse kirjutamisest kuidagi mingit kasu."
Mingi lootus. 
Sest kui mitte midagi ei tee, ei lähe ka miski paremaks. Pole lootustki. 
Ma teen ka asja, mis tundub hea. Kirjutan midagi. See on peaaegu nagu vestlus ja vestlemine maandab ärevust täiesti selgelt. Tuntavalt. Ma ei tea, kas ma absorbeerin vestluspartneri rahulikkust või - tõenäolisem - tekitan endas tunnet, et maailmas toimuvad rahulikud toredad asjad, inimesed loevad, kirjutavad, räägivad. Ma olen osa sellest maailmast ja vbla lähen isegi kellelegi nii palju korda, et ta minu jutu peale reageerib. 
Vbla ütleb isegi valgustavaid asju nagu lendav. 
Kui mul pea valutab, on kõik valu ja mitte miski ei tundu reaalne peale valu.
Kui mu pea ei valuta, ma küll otse ei torma tegema asju, mis tõenäoliselt peavalu põhjustavad, aga mul ei ole ka: "Ei, seda ma ei tee."
Mul on: "Mul võib pea valutama hakata. Nii et kas ma ikka tahan?"

Homme lähen oma QB-testi tegema. 
Õudne hirm on. Mitte testi tegemise ees, see on suva, aga mul on lihtsalt kõige ees hirm ja ma pole veel välja vaadanud, mis rong, mis buss, mul on halb ja kõik tundub halb. 
Ohhh. Ja kõigil ei olegi nii, et kui praegu on halb, ongi kõik halb??? See ei ole normaalsus?
Mida kõike ei õpi, kui tal... ...eee... kevadel ei maga. 

Avalikuks tahaks

Ma tahaks, et sellel oleks vähemalt mingit laiemat mõju. 
Noh, et inimesed, kes on puntras ATH ja autismiga, jäävad siis depressiivseteks ja neil on nii rõve-nii rõve, oleksid "aaa, see on normaalne, nii käibki, see ja see aitavad". 

Muide, vahepeal mõtlesin välja, miks ma ei käitu nagu õige depressiivik nt. Ei tardu, ei loobu väljaskäimisest ja asjade tegemisest. Mina teen edasi, kuni suren phmt. 
Aga muidugi. ATH. Ma olen end välja treeninud. Mis siis, et pole tahtmist midagi teha, ikka teen. Nagunii pole tahtmist, väga harva ON tahtmine - ja kuna see ATH-põhine treening on sees, teen ka depressiooniga edasi. Teen, kuni kukun phmt.
Ma tahaksin, et vähemalt teised minusugused näeksid ja mõtleksid: "Aa, muidugi, kuidas ma reageerin, on loogiline!"
Aga esiteks isegi Eesti arvestuses ei ole seesinane kuigi popp võrgupäevik, nii et info levib siitkaudu väga kehvasti. Teiseks vbla ma isegi ei saa ATH diagnoosi (jääb nagu autismiga: "Selged jooned on, aga diagnoosi siit ei tule") ning kolmandaks pole mul isegi mingit õiget sõnumit. Mis see sõnum oleks? "Oi, halb on"? "Ei soovita seda segu vaimsetest probleemidest kellelegi!" 
Ok, see segu tegelt ei ole vist väga haruldane - ATHga inimesi on, autiste on, väga oluline protsent neid on kahe kattuva seisundiga. Mõlemad need seisundid on ühiskonda raskesti sobitatavad ja need inimesed seega depressioonile vastuvõtlikud. Kui sulle ikka pidevalt öeldakse, et oled laisk ja lohakas, kuigi teed oma parima, on see üsna mõjuavaldav. 
Nii et sedasorti kogemustega abiotsijaid võiks olla.

Aga samas on Eesti väike. Tumblrist ma leian teisi samasuguseid, aga kes leiab minu? Ja mida kasulikku ta teada saakski? "Teistelgi on halb"?
Ei, ma LOODAN, et hakkab parem ja on mingi edulugu, mida jälgida saab. Saaks. 
Aga vbla ma ka lihtsalt halisen oma musta meeleolu sees ning kui päike jälle paistma hakkab, mind ei huvita enam, et ühiskonnale kasu tooksin. 
Võib ju olla. 

Samas vähemalt depressiooni osas ma sain natuke teavitustööd tehtud. Roaldi saade (tegelt vist näeb siit) ja Naistelehe artikkel, millest on alles ainult pildid ja mulle saadetud pdf, rääkisid sellest, ja kuigi ma nüüd olen targem-kogenum, eks mul olid tollal ka üsna murrangulised asjad öelda. "Tee, mida sa ise tahad," ja "Ütle teisele, et ta on kallis, ükskõik mis," kehtivad mu arust ikka veel.

Ainult nad ei aita üksi. 
Ravimid, aidake mind nüüd ometi!

Depressiooni lainetel

DISCLAIMER

Njah. 

Minu pettumuseks ei hakka hea, nagu oleks toatemperatuuri reguleerival termomeetril sooja juurde keeratud ja kõik probleemid kaovad. 
Parem? Jaa, kui ma olen söönud, maganud ja poeg pole ühtegi ühte saanud ja naeratab, on parem olla kui varem samades oludes. Aga kui ma olen unine, kui pojal läheb halvasti, kui mul on tunne, et raha saab otsa ja elu saab otsa ja mida ma üldse enam, HEA see tunne küll ei ole. 

Ei lähe nii hulluks kui vahepeal. Aga läheb üsna hulluks siiski.

Nii, see selleks. 

Tütarlaps on isal Soomes külas. 
Poeglaps esineb "tähtede mängul" maskotina. Nad tegid koos teise maskotiga kava - umbes 25 sekundit sünkroonis liikumist. Jee.
Täna tegin kirjutusfaili lahti. Kas ma sinna ka mõned read kirjutatud saan, veel ei tea. 
Pole "jess, mul on hea, nüüd võin kõike teha!" On "mul ei ole enam nii kohutavalt halb." Mis pole paraku sama asi. 

Jah, ma OLEN mõnevõrra pettunud. 
Saate aru, ma olen nii väsinud ja tüdinud sellest, et kogu aeg on halb. See ei tundu mõnus. See ei tundu õiglane. Pidevalt meenutan endale, et ma ei pea kõike tehtud saama ja suutma. On täiesti okei olla haige ja mitte suuta. On täiesti okei olla hädas ning mitte olla masin-automaat-alati-kõigesuutja. 
Aga ma ei jaksa ju ka muidu hirmus palju. Nüüd ei jaksa üldse suurt sittagi. Ei taha raamatut lugeda. Ei taha filmi vaadata (Knight's Tale on ikka lõpetamata). Võtsin põrandad tolmuimejaga üle, jee. 

Ei, vene keelega pole eriti tegelenud. 
Jah, ma tunnen end sellepärast süüdi, tänan huvi tundmast.

Oleks siis, et ma ei tahaks enam surnud olla, kurat võtaks! Ikka tahan, lihtsalt annan endale aru, et see teeks teistele asjad halvemaks ja suremise korraldamine on keeruline ja kokkuvõttes ei tasu. 
Nii halb ju ka pole.
Enne lihtsalt mõtlesin: varsti hakkavad AD-d tööle, seni on vaja välja kannatada.
Nüüd pole sellele ka enam loota.
Hästi väga mõttetu pätsi tunne on. 

Xiaq

Ma jälgin tumblris üsna väheseid inimesi. Ja kui mõni neist üsna vähestest inimestest hakkab mulle närvidele käima (kuskil kuu on see piir, mil ma leian, et häirun ja häirun teda lugedes, mul ei ole seda vaja), jälgin veel vähemaid. 
Ehk siis valim, mille seast valida, ei ole tõesti suur.
Vbla 15 inimest või sedasi.

Aga üks inimene, keda ma jälgin, on faking ideaalne ja tema elu läheb aina paremaks. 
Ma olen nii segaduses. Vaatlen juba aastaid ja kogu aeg läheb paremaks. Kuidas ... mis ... appi!
Nagu ONGI selline inimene olemas, kes on nii tore ja siis tal läheb kogu aeg hästi ja hästi ja veel paremini? Ma ei oska isegi päriselt olla. 
Nagu ... nii saabki?!

Ta on väga ilus kas 29 või 30-aastane naine. Kui ma hakkasin teda jälgima, oli ta muidugi noorem ja õppejõud ülikoolis. Inglise keele alal. (Lood, mis ta sel teemal kirja pani, olid imelised. Ma veendusin, et ta on sitaks lahe õppejõud.) Siis oli aastakese õpetaja üldhariduskoolis. (Need lood olid veel paremad. Kui kõik õpetajad sellised oleksid, võiks täitsa koolis käia.)
Talle väga meeldis ta töö, aga probleemid olid samad, mis Eestis: kohutav koormus, vaimne läbipõlemine ja samas vilets palk.
Nüüd töötab ta kuskil, mille valdkonna nimeks on "tech" ja teenib umbes 5 korda rohkem kui varem. Kõik on temaga seal super supportive, kliendid on toredad, teda on juba ülendatud ja ta palka tõstetud ja jee. 
Lisaks kirjutab ta oma neljandat romaani. Esimesed kaks olid kirjutatud fanfictionina, nii et avaldamiseks muutis ta ära nimed ja mõned detailid, aga edasi liikus ta juba väga omale pinnale, enam polnud/pole algse alusega eriti tegemist. 
Need müüvad VÄGA hästi. Jah, ilmselgelt ongi tegu inimestele meeldiva asjaga, sellega, mida nad lugeda tahavad - phmt kahe geidest hokimängija armastuslugu, kusjuures ühel neist on mingi tsöliaakia vms toitumispuue ja tore teenistuskoer sellega tegelemise abistamiseks. 
Tema jaoks on kirjutamine ikka veel fun. 19. märtsil, on ta kirjutanud 2000 sõna tulevast romaani ja 1000 sõna fanfici. 
Ta hakkab abielluma.
Tal on imeline väga kuuma välimusega boyfriend, kellega ta varem oli aastaid niisama friend. Ta pidas end aseksuaalseks ja kuigi ta oli sõbrast salaja sisse võetud, esiteks ei arvanud, et sellest kunagi midagi tulla võiks, ja teiseks: aseksuaalne, hallo?
Ainult et sõber oli: "Aseksuaalne? Olgu, siis ärme seksi, ma tahan ainult, et sa oleks ikkagi minuga paar!" Ja kui ta siis kuulis, et vahekord on naisele valus ja ebamugav, palus, et too arsti juurde läheks - kui lähe paremaks, me ei seksi. Aga ega arsti külastamine midagi oluliselt halvemaks ka tee, eks?
Endometrioos ja madala asetusega emakakael. Sai palju nõu ja veidi füsioteraapiat ja oo - tegelikult on seks päris krdi lõbus vahel!
Tal on nunnu koer. Teenistuskoer. Tsöliaakiaga (kust ta selle romaani jaoks võttis - no enda pealt) tegelemise hõlbustamiseks. Koera nimi on Deacon. Ta on Belgia lambakoer, väga tõsine ja karm tõug. 
Väga hell, leebe ja armas Deacon. 

Ma loodan, et see pilt ei lõhu nende privaatsust.
Vist mitte väga, arvestades, et see ilmus tema tumblris.
The Great Sand Dune.

Ta on väga kristlikult kasvatatud, kuid ammu kirikust eemal. Identifitseerib end demi- ja biseksuaalina ning on ääretult kirglik ja toetav igast geiteemadel. On oma vanemad ka seks-positiivseks pööranud.
Ta on ronija.
Ta teeb käsitööd - mitte koob salle vms, vaid ehitas nt led-tuledega ballikleidi Bridgetoni-teemalise peo jaoks.
Nad ostsid maja, aga vbla kolivad paremasse osariiki - igatahes otsivad nad sinna veel paremat maja.
Tema tehtud gluteenivabad maiustused pole ainult head, vaid ka ilusad. (Head, sest bf üldiselt magusat ei söö, aga tema kooke võtab juurdegi.)
Tal oli vahepeal lilla undercut, mil võib olla kerge seos sellega, et mul lillad juuksed on. 

Nagu ... nad ütlevad "ära mõõda end kellegi teise kui iseendaga, sul võib olla palju probleeme, mida neil teistel pole". 
Ilmselt ongi. 
Aga ainus teema, millel ta ei ole minu parem versioon, on tema laste mittetahtmine. Oleks tal veel kolm last ka, ma läheks pooleks kadedusest.
Oleks tal kolm last, oleks ta teistsugune inimene? Vbla.
Igatahes mõtlen temast ja olen hämmingus. Kuidas saab olla nii täiuslik ja ikkagi elada head elu? Kas need kaks asja ei peaks mitte üksteist välistama? Olles uhke, kaunis ja täiuslik sa ju mõistadki end viletsusse ja raskustesse?

Kirjutan seda postitust ja olen nii väsinud, et otseselt viugun valju häälega vahepeal. Olen väsinud, olen masenduses (sest seespool on masendus ja ärevus, muud põhjust väga pole), ei märka, et maailma paremaks teeksin. Vbla teen. Vbla keegi saab sellest postitusest hingepidet.
Aga ma ei tee maailma kuigivõrd paremaks nagu muuseas: lihtsalt kirjutan omaks lõbuks fanfice, mis inimestele nii meeldivad, et keegi tahab neid avaldada, ja ma saan nende pealt täiesti etteplaanimata raha ja palju armastust. Esimesele 100 soovijale saadan raamatu postiga ja mitte ainult oma allkirja ja pühendusega, vaid ka oma koera tindise käpajäljega, sest koer on nii lahe ja ma olen nii lahke ja hea.

Ma täpselt ei tea, mis on selle posti iva. Ilmselt midagi stiilis: "Maailmas on ka head, täiesti head, ei ole ainult nutt, hala ja hammaste kiristamine."
Aga ka: "Miks mina ei saaaaaa, uääää! Tahan ka elu, mis aina paremaks läheks!"