Käes

Ossaa! Mul on nüüd ATH diagnoos!
Ravimid ootavad apteegis!
Nii põnev!
Nii lahe!
Soovitan dr Kadri Kooli kõigile!
Sest ta on nii sõbralik ja heatahtlik.

Oi, ma olen segaduses. Saate aru, kogu aeg, kogu elu, iga episood on olnud: "Sa eksid/valetad/ei saa aru/ajad segast/pole tõsiseltvõetav/keegi ei saa selline olla/ole normaalne," vms ja nüüd inimene uskus minu räägitut, testid kinnitasid samuti, ja hoplaa: mul ongi diagnoos. 
Qb-testi tulemus tundus TALLE kinnitav. Mees, kellega Confidos asju ajasin, ütles, et "pole tüüpiline" ja "erinevused tavalisega võrreldes võivad tulla ravimitest, mida võtad".
Mis. Iganes.
Hämmastav, aga nüüd mul on diagnoos. Imeline, kuid imelik. 
Ma TÕESTI ei ole harjunud sellega, et inimesed usuvad mind ilma nende aastepikkuse sissesöötmise ja oludega tutvustamiseta. 
2 kohtumist ja olemas. 
Mida paganat ...

Sattusin säärasesse vaimustusse, et pesin köögipõranda ära. 
Eiei, olen seda varem ka teinud - viimati kunagi möödunud aastal. Aga ma ei pese põrandaid just sageli =) 
Oli päris plekiliseks läinud ja sissehõõrdunud mustust tuli välja leotada (kuidas põrandat leotada? Ajad märja mopiga vee laiali ja ootad). PUHTAKS muidugi ei läinud, aga no nii kõrgele, et põrand kogu sissehõõrdunud mustusest puhtaks saada, ma nüüd ka oma latti ei sea. Pfff. Olge nüüd.
Ma olin natuke liiga optimistlik, valides köögile põrandat pannes sinna helehalli ja kreemika mustriga linoleumi. 
PVC. Ok. PVC.

Ma ei tea, mida ma veel võiksin teha ... Oh, ma teen kätekõverdusi! Köögis, sest seal on praegu kõige puhtam põrand.

Pesin kempsupoti ära. Tõin pesu õuest sisse. Olen nii väsinud ...
Aga ikka innukas ja vaimustuses. 
Elu on vahelduseks hea.

Plaanimisest veel

Katsetasin juutuubi abil Rocky Horroriks meigi tegemist. 
See võttis tunni ja ma veendusin, et vajan mingit valget puudrit. Mu nägu ei olnud lõpuks mitte heleldam kui ülejäänud keha, vaid tumedam. Muidu läks üllatavalt hästi - algus oli nii jube, et ootasin halvimat, aga pärast lauvärvi pealekandmist hakkas värk välja nägema nagu rõhutatud-lipakalik-stiil ja isegi valet tooni huulepulk ei seganud.
Õige toon on mul emakodus olemas. Kunagi leevike ostis mulle kolm või neli eredavärvilist huulepulka, et teha huultest makrovõtteid. Pildid tulid ilusad, aga ma ei salvestanud neid, sest noh: mul on mu huuled iga päev olemas, mul ei ole vaja mingeid valgel taustal musisuid. 
Nüüd on muidugi kahju.
Ent pulgad on alles - ma valisin suhteliselt normaalse firma omad ka. Mitte väga  kalli, aga mitte ka päris odava. Artdeco. 
Aga jah.
Kuskilt peaks leidma odava valge puudri või selle laenama, sest muidu pole üldse õige. Või ... maeitea, mingi väga heleda.

Ärge nüüd pildi peale kohkuge - ma ei ole osav fotograaf ja ei oska isegi selfifunktsiooni kaamerale peale panna. See on peeglist tehtud. Poja telefoniga. Sest mina ometi endale mingit puutetundlikku õudust ei hangi, kui mul käed pidevalt värisevad.
Eriti parem. 

Jaa-jaa, ebatäiuslik.
Aga kuulge, see on esimene katsetus ka alles!
Teine katse Frank-N-Furteri meigiga tuleb ilmselt juba filmivaatamiseks valmistudes, sest ega ma nüüd jaburaks ka ei lähe ettevalmistustega =) Vead ja raskused on tuvastatud, rohkem pole vaja.
Valge, kust ma saan valge puudri ...
Lauvärvi tuleb rohkem panna. 
Kulmudele üles must lainerjoon, aga selle alla juba lähebki ainult lauvärv.
Kunstripsmed on ilmselt ka teema.
Aga vähemalt siit pildilt pole peaaegu üldse näha, millist hirmsat vaeva ma kontuurimisega nägin, nii et sarnade alla ja nina külgedele võib rahulikult rohkem tumedust panna.
Ja jah, ma ajan kaenalde alt isegi karvad ära =P Aga sellega asi ka piirdub. Ma ei hakka juukseid värvima ega võltstätokat joonistama. On neid endal mittevõltse küllalt ja ma ei ole cosplay-inimene. Mulle käib kuidagi vastu olla mingi tegelasega võimalikult sarnane. Ma võtan tema stiili, teen endaga midagi samas stiilis ning nõnda tundub mulle kuidagi ... ehedam.

Lisaks loen parasjagu raamatut autistidest. See on päris hea raamat. "Autistid. Autismispektri häirega naistest". Ei, ei ole täiuslik. Aga hea. 
Üks teema, mida Kaur ei tahtnud uskuda, oli (siin raamatus autistide kohta, mina lugesin enne sama ATH-inimeste kohta) harjumuse mittetekkimine. Et iga kord vara ärgates ja lastele hommikusööki tehes on üheraske. Pole võimalik "programmi sisse lülitada".
Tsiteerin raamatut: "Autistlikud inimesed ei kasuta lihtsate ülesannete täitmisel automatiseeritud mälu. Selle asemel kasutavad nad seda ajuosa, mis lahendab probleeme intellektuaalselt." 
Ja nii ongi. Iga krdi kord peab mõtlema, mismoodi sibulat hakkida, rulood üles või alla kerida, tolmuimejat kasutada, kastet või salatit teha. Kohvi keeta. Aga samas ma olen õppinud oma tunnetust usaldama. Vähem ette mõtlema, mismoodi just asja teha, lihtsalt tegema hakkama ja tee peal avastama, et pole hullu, ma tegelikult oskan ja suudan. 
Olen õppinud möödunud kümnel aastal lihtsalt iseennast usaldama, kuigi mul on raske täpselt ette kujutada, kuidas mingit asja teen. 
Kui olen sellega senisel 30, 300 või 2976 korral hakkama saanud, saan ilmselt ka järgmisel korral.
Aga ma ei tunneta seda midaiganest automaatsusena või stressivaba tegevusena. See on lihtsalt usaldus enda vastu, et kui ma teen, mul tuleb tegevuse käigus meelde, mida järgmisena teha tuleb.
Küll tuleb. 
Ära põe, naine.

Esimese teema juurde tagasi: kui keegi ei laena mulle mingit valget või väga heledat jumestuskreemi või puudrit, no ajan ilma läbi ja EI PÕE. Saan hakkama. Nii on ka täiesti kõlbulik juba. 

Olen õppinud, et ma ei pea kõike peensusteni ette kujutama ning läbi mõtlema, enne kui tegema hakkan. Tähendab, kui olen seda asja varem juba teinud, muidugi. Esimest korda - jaa, siis küll. Sest ma ei saa ju usaldada oma tunnetust asja osas, mida ma iial teinud pole! 
Dohh.
Sellepärast ma teengi meikimise enne filmi jaoks meikimist läbi. Siis ma tean, et saan vähemalt enam-vähem tulemuse kätte, kuna olen korra juba saanud. 

Plaan

Otsustasin ära, et lähen Sõpruse eriseansile Rocky Horror Picture Show'd vaatama ja niipea, kui olin seda teinud ja elevuses kostüümi ette kujutasin ning pileti ära ostsin, sain silmipimestava peavaluhoo.
"Ma ei taha tegelt välja inimeste sekka minna," ütles pea sellega. "Isegi mitte nii, et ainult istun paar tundi. Ma ei taha!"
Aga samas, eksole, on mul Rocky Horroriga seotud kõvasti sentimentaalseid tundeid ja mälestusi. Eriti pärast viimast eriseanssi, kus ka käisin. Nimelt seal arutasime, kes on kes sealt filmist ja mina ei osanud end määratleda. Mispeale üks ütles mühatusega, umbes nagu "selge ju", et mina olen muidugi Frank-N-Furter. See, keda mängib Tim Curry.
Siis ma õhelesin. Sest välimus ja olek, kõik klappis (välja arvatud transseksuaalne joon), muidugi mina! Samas ma siiralt hämmeldusin, et viimaks mina olengi peategelane kuskilt. Ongi peategelane nagu mina! Oooo!!!!

Mina Pärast Rongi 2015,
meigita ja jaksuta.
Praegu on mul umbes sama soeng.

Teh Legend

Ehk siis: ma lähen tõesti, kostümeerituna pea kuklas, aga sumatriptaani on kah kotis kaasas mitu tabletti. 
Sest ma vihkan valu. 
Lissalt ... ei ole väga tark. Ei väldi seda, vaid loodan tablettide peal välja vedada. 

Jaa, mu aplomb on ehtne. Ma ainult maksan selle eest kõrget hinda. 

Oh põrgut, ma ei ole täna ju duloksetiini võtnud! See on ka peavaluvastane ju!

***

Eneseõigustus

Tusane teisipäev. 
Hommik enam ei ole - ma olen hakanud kohutavalt palju magama, kahtlustan duloksetiini suurema annuse mõju - ja ärkasin kella 1 paiku lõunal. Enne oli pidanud kuskil 7 ja 8 vahel pojaga vaimset duelli, mille mina kaotasin sõnadega: "Fakit, ära siis mine!" ja kirjutasin kohe päriselt ärgates talle ka puudumistõendi kooli jaoks.
"Tervislikud põhjused" võtavad ka vaimse tervise enda alla, eks? Nii et rangelt võttes ma isegi ei valetanud. 

Ma ei ole rahul. 

Mõned päevad tagasi ütles ta mulle (mu oma laps!), et ma ei saa end lugeda väga heaks emaks, kui mul see enesetapuepisood oli. Et talle see väga mõju ei avaldanud, aga Tütarlaps ju jäigi mu emakojju ja tema elu ikka keeras emme enesetapmine põhjalikult segi. Ja üldse ja üldse.
Mina mõtlesin seni, et no mul oli raske ja siis ma jäin haigeks ja läksin põhjalikult katki, aga see ei muuda mitte midagi mu hea ema olemises. Iga ema võib haigeks jääda ja surma saada, keegi pole SELLEpärast halb ema.
Aga mu oma laps leiab, et muudab. See oli ebameeldiv avastus. 
"No pärast sa oled väga hea olnud ja enne olid adekvaatne," ütles Poeglapse lohutuseks. 
Ma pole päris kindel, kas see on lohutav. Mingit "pärastit" poleks ju saanud ollagi, kui episoodi ennast poleks olnud? Ma poleks asju niimoodi läbi ja ümber mõelnud?
Aga ma ei hakka surkima, et kule, nii ei saa ju mõelda. Selgelt saab, kui ta seda teeb. 

No ja nüüd ei läinud ta kooli ka. Rahulolematus mulle kui emale nii lapselt endalt kui väliste näitajate põhjal. (Välised näitajad stiilis: "Ühiskonna arust hea ema lapsed käivad iga päev koolis ja ei ole neuroerilised, mis on ainult kasvatusprobleem.")
Mulle endale ei meeldi hirmusväga ka see jutt, mille täna lõpetasin, see romaan, mis ootab lõpetamist, ka täiuslik pole, ja ma kirjanikuna hetkel ei arva endast väga midagi.
Muust rääkimata. 
Nautimisvõime on alles, nii et loen "Võlukunsti värvi", söön juustupirukat ja üritan maailma ignoreerida.
Aga ikkagi on tunne, et inimene on nõme olla. 
Miks ma pean ...
Miks nad tahavad? Kust tuleb see hunnik inimesi, kes TAHAVAD kesta? Ja surmahirm ja lein ja ...
Kisub morbiidseks. Lihtsalt tundub nii krdi ebaõiglane, et ma pean kogu aeg võitlust, et maailmas püsida, kogu aeg sunnin end olema (nautimasundimine ei tööta, see annab ainult "nojah, peaksin seda nautima"-tulemuse), ja lisaks olen ma selles süüdi ja halb inimene, sest mis õigusega ma teeksin teised kurvaks, kui elamast loobuksin, ma olen ikka nii halb inimene. 
Nagu - nii ebaõiglane. 

Mulle tuli just meelde, miks enesetapp juba enne kooli mu jaoks teema oli. Sest kõige halvem asi, mis mu jaoks eksisteeris, oli pahandamine. Pahandamine ja nördimus, et ma pole selline, nagu need teised tahaksid. Aga kui ma surnud oleksin, siis oleks neil kahju, siis nad tahaksid mind tagasi just sellisena, nagu ma olin. Nii et täiesti loogiline oli surra tahta - null negatiivset punkti. Ainus asi, et mul polnud head meetodit. Kujutasin ette end kööginoaga rindu pussitamas, ent olgem ausad - see ilmselt ei oleks surmaga lõppenud. 
Ja valu karstin ma pealegi. Meres olin mõnikord ülepea-lainetega kohtunud. See ei olnud meeldiv, nii et enda uputamine jäi ära. Auto alla mõtlesin joosta, aga see nagu ka piisavalt lõplikuna ei tundunud: isegi reklaamis oli kuunäoga laps, kes ütles, et "Väga valus oli," auto ette jooksmise ja avarii kohta. Nii et ta kindlasti ei olnud surnud. 
Ma ei jõudnudki suremise-mõttest edasi, tegudeni. 
Ei, ma ei räägi praegu selleks, et mõista anda: nüüd jõuaksin tegudeni. Ma räägin selleks, et näidata: ma olen effing kogu elu vaevelnud moel, nagu paljud, hirmus paljud ei ole, ja siis olen MINA halb inimene, kui ma enam ei jaksa? 
Kus, kurat, on loogika????

Laisk laupäevahommik

Mu pea peaaegu ei valuta, mul on õunakook ja must kohv ja laisk laupäevahommik. 
No olgu, kell on 11.59, laias laastus lõuna. 
Olen üsna vähe kirjutanud viimastel päevadel, sest effing peavalu, ja teinud ainult kõige kergemat trenni või jooksnud natuke, kui valu on väike. Aga see kõik on andnud ilmatu rahutunde, kui pea viimaks ei valuta (olgu, peaaegu ei valuta) ja maailm tundub sõbralik. 
Lisaks soovitas psühhiaater suurendada duloksetiiniannust veel kolmandiku võrra ja kahtlustan, et sel on samuti mõju. "Ma olen ikka veel suremas (me kõik oleme suremas, seda elamine tähendabki - liikumist ajas surma poole), aga olen seejuures rõõmus ja rahul," nagu ütleb anekdoot antidepressantidest. 
Aint mingit anekdootlikkust pole - see ongi tõsi. Meie kehad peaksid tootma nii palju tunnet helgeks tõmbavaid kemikaale, et elu tundub hea, ja kui nad seda ei suuda, kui meie pilk elule on kaine, on see peaaegu talumatu. Elu depressiooniga = kaine pilk elule = pole üldse hea. 

Loomade tervisega on ikka (jälle) kahtlased lood. 
Mitte et ma arvaksin, et teile tuleb raporteerida koera igast niitsatusest, kuid see on juba koomiline. Või peaaegu.
Leidsime üleeile toolilt, kus kass magada armastab, kolm üsna suurt kuivanud vere plekki.
Vaatasime Poeglapsega üksteisele otsa.
Ohkasime ühekorraga häälekalt.
"Nende loomadega on aina jama!" ütles poeg. Siis vaatasime kassi üle. Ühtegi välist vigastust ei leidnud (mis on halb uudis), aga samas kuna kass käitus, nagu poleks tal elus ühtegi muret peale selle, et süüa ei anta piisavalt sageli, otsustasime oodata-vaadata. 
Seni ei ole uut verepulma toimunud. Aga minu ülitähelepanelike silmade ja kõrvade jaoks küsib kass süüa veidi vähem innukalt. Joob rohkem. Liivakasti kasutab tavalisel määral. Kaks korda on enne joomist kurva häälega nägunud. Natuke midagi on viltu, ent vist mitte väga.
Ma ei oota halvimat. Antidepressandid töötavad. Äkki veab ja saab ise terveks. 

Koer sõi põieantibiootikumid lõpuni, aga ma ei leidnud endas mahvi kontrollanalüüsiks pissi koguda. Neli päeva pärast antibiootikumikuuri lõppu küsis ta öösel välja ja ainult pissis. Minu sisetunne ütleb, et põiepõletik pole möödas. Aga kuna sellesama sisetunde järgi elu ei tundunud jäle ja lootusetu, kõik läheb halvasti ja ma pean sellele vastu seisma nagu lõputu tõusulaine vastu, ma hoidsin raha ja energiat kokku ja ei läinud loomaarstile koera uut uriinianalüüsi viima. 
Peab vist ikka. Koguma kust ja minema. 
No ma esmaspäeval.
Peavaluga kadus aeg ka nii kiiresti. Mitte kui kestis, aga takkajärgi vaadates. Ükspäev olin tõsises segaduses, mismoodi mu dušipäev juba käes on, alles ma ju käisin duši all??? Lasin selle päeva üle ka, aga vat järgmisel oli tõesti räpane tunne, selge, et pesupäev lausa möödas, mitte lihtsalt käes. 
Üldiselt on peavalu halb. EI soovita kellelegi.

Muidu, osad inimesed käivad iga päev pesemas? Ma ei ole nemad. Pluss mul on tore Lavlini deodorant, mille mõju kestab nädala, pesemisega ei kao ja higistamist ka ei pärsi, aint lõhna võtab maha. 
Olen selle deodorandi suur fänn. 

Olemine on nüüd väga jõuetu ja rauge, soe ja pehme. Aga noh - nii antidepresseeritud ma ka ei ole, et sellel end takistada laseksin. 
Lähen koeraga jooksma. Kuni pea ei valuta, ma jooksen =P

Urrima haigused

One Piece'i Netflixi adaptsioon on üllatavalt hea. Mitte täiuslik, aga promopiltide ja treileri järgi ma ootasin täielist rämpsu ja see tuli hoopis hea. Olen üllatunud, aga soovitan soojalt. 
Loodetavasti tuleb veel hooaegu. Seni on täiesti vaatamist väärt.

Minult kui Eesti suurimalt One Piece'i-fännilt kaalukas soovitus, onjo? 

Muidu: mõtlesin, et nüüd, kus enam halb ei ole ja enamjaolt lausa hea (peavaluajad välja arvatud, aga isegi need pole sellist lootusetust täis nagu varem), olen sama hea kui terve.
Ja siis mõtlesin larpisarja peale, mis on mu tohutu lemmik ja kus oktoobri keskel uus mäng tuleb - ja mõte sellest mängust osa võtta on otseselt hirmus. "Ei taha plaane." "Mul hakkab isegi mõttest pea valutama." "Ma ikka ootan veel regamisega, ma tõesti ei jaksa praegu sellele mõelda!"

Vist päris terve ei ole.
Tähendab. niii terveks, et AD-d ära võib jätta, ma ei loodagi saada, aga ka nendega elades - ikka terve inimese moodi ei jaksa. 
Oot, kas ma KUNAGI olen terve olnud?
No ma raudselt olen larpidel käinud ja rõõmuga, dohh. Nii et vähemalt olen ma olnud märgatavalt terveM. 
Ootan veel, enne kui ennast kirja panen. Saan terveMAks. Kui mäng tuleb enne peale, kui ma suudan, no sitt lugu. Ma ei jaksa ette valmistada - kõiki neid, kes teevad innuga rekvisiite ja kostüümi, vaatan täielises arusaamatuses. 
Mul pole isegi jalanõusid, millega märga metsa minna oktoobrikuus. Ega üleliigset raha, millega neid osta. 

Pea valutab. Vahelduva eduga on ta valutanul viiel viimasel päeval. Vihkan. Sumatriptaan aitab umbes viieks tunniks, siis hakkab jälle valutama. Peavalust on kopp väga ees - aga no depressioonivalust oli kopp täiesti ees juba märtsis ja vaadake, kaua see kestis! 
Peavalu kestab vähem. Ma juhtumisi tean, sest hetkel olen viie tunni sees viimase sumatriptaani võtmisest ja üpris rahuldav on olla. Mitte päris hea, ent peaaegu. 

Varsti ibukas. Sest tegelt on neli tundi juba möödas ja ma loodan ikka, et valuvaigisti viimaks toimib, ma ei pea oma migreenitablettide karpi aina tühjemaks sööma ja juba varsti uut retsepti tellima. 
Ega nad seal perearstikeskuses ei rõõmusta. Nad hakkavad kahtlema, on mul ikka migreen, äkki on midagi muud. Korra juba helistasid. Aga mina ei taha neis kahtlusi tekitada, sest migreenitabletid toimivad. Vähemalt veidi aega. Võtavad valu maha.
Ja ma tõesti ei salli valu. 
TÕESTI.

***

Järgmine hommik, uus peavalu. 
Uus sumatriptaan.
Nagu ... millal see nüüd lõppeb???

Jaksame - oot, kui palju jaksata on normaalne?

Toit on nii hea, et nüüd ma lihtsalt söön kogu aeg. 
Puder banaaniga? Imeline, aina söön.
Võileib odava brie'ga? Imeline, aina söön. 
Makaronidest oa-hakklihakastmega või õunakoogist rääkimata. Nii hea! Ja kui kõht on liiga täis, et midagi tõsist võtta, siis mõni õun või kollane ploom ikka läheb.
Süüa on nii tore. Emake maa küll. Nauding on tagasi, oh ja ah.

Kuidas ma nii kaua ilma sain? 
Jestas, vaene mina. No tõesti. 
Praegu kaifin täiega keharaskuse survet käsivarrel ja omakorda selle survet madratsil. Kassikarva pehmust, kui ta tuleb vastu mu teki alt väljas jalga magama. Vabandust, aga puuksu on ka hea lasta. Nagu ... kõik on nii mõnus ja hea! 

Ainult homme algab kool. 
Vat nii eufoorias ma ka ei ole, et see väga halb uudis ei oleks. 
Jah, ma suhtun ikka sügava eelarvamusega isikutesse, kellele kool meeldis. Tõsi, mu varasem seisukoht - kui sulle kool meeldis, on sinuga midagi viltu - on andnud ruumi süngele tõdemusele, et kui sulle kool meeldis, ilmselt ei ole sinuga kõik need asjad viltu, mis minuga. Sa oled tõenäoliselt neurotüüpiline päikesekiir. Ja ei saagi must aru saama. Me elame täiesti erinevates maailmades. 
Niipea, kui ma koolist kasvõi MÕTLEN, mul on kohe tunne, et elamine on ikka pingutus ja kannatus ja miks ma pean.
Sest ma jälestasin kooli, ent kooliskäimise tegi natuke talutavamaks usk, et see pole igavene ja pärast läheb paremaks. 
Aga nüüd ma tean, et paremaksminek on ajutine ja sama ahastus valgub ka hiljem peale. Mingit pääseteed ei ole, kuniks elu, seniks valu. 
Brr. Kool. Ja inimesed RÕÕMUSTAVAD kooli alguse üle, oh need puhtad vihikud ja suled ... 
Me elame nii erinevates maailmades ...

Aga mu lapsed ka jälestavad/jälestasid kooli, nii et nendega elame vähemalt sarnastes.

Mõtlen, et võibolla ... võibolla on suur erinevus veel seal, kus koristamine, kokkamine, tehniline täpsus jms ei ole mitte erihuvid, mille alla oled valmis panustama, vaid Teistel Inimestel on nii palju jaksu üle, et need asjad hakkavad tähtsad olema?
No et sama teema - energiaülejääk - on kooliga ka. Teised inimesed saavadki elada elu ja kool on selle elu sees lihtsalt üks asi, mida teha. Mitte et kool on kogu elu, kui sa koolis käid, see võtabki kõik enda alla.
Vahel teed teisi asju ka, kooli kõrvalt, aga ega see kergelt käi ja ega tihti ei jaksagi. 
On inimesed, kellel on jaksu ja sära kooli kõrvalt veel asju teha, ja on inimesi, kellest kool imeb välja kõik, mis on, ja tahab rohkem-rohkem-rohkem. Ja inimesi, kellel on energiat üle, on ROHKEM, kui neid, kel puudu.
Hämmastav ...

Ok, inspiratsiooni ideeks sain jälle Katariina blogist. Neist, kellega ma vahel üldse nõus ei ole, on ta üks mu tihemini jälgitavaid, ja ta kirjutas, kuidas ta kogemata poest varastas ja järgmisel päeval tõttas arvet tasuma. 
Nüüd, ma ei rõhuta, et minu arust on varastamine pisikene patt ja ma olen ise poest täiesti teadlikult varastanud noores põlves mitu korda. See on möödas, nüüd olen 20 aastat vähemalt korralik kodanik olnud jne. Aga elu sees - tõesti mitte mingis maailmas, ei viitsiks ma ainult selle pärast poodi minna, et ära tasuda mingi kogemata kotti jäänud asi. Sest see on raske! Mul ei ole mitte mingit vajadust oma elu mingi pisiasja nimel veel raskemaks teha. Poeomanik ei lähe seepärast pankrotti, et ma paki tortillasid korvi unustasin. Ammu on möödas ka ajad, kus poetöötajate taskust võeti raha ära, et vargused kinni maksta. 
See oli lihtsalt õnnetus, keegi ei tahtnud paha, juhtub.
Elan edasi, selle peale rohkem mõtlemata.
Aga kui inimestel on energiat üle, nad hoolivad sellistest asjadest?

Ükskord - sellest on oma aasta möödas - vihastasin fb-s hirmsasti. Sest ma kirjutasin sinna, millise geniaalse nõksu ma avastasin, kuidas on vaimselt ja füüsiliselt kergem borši teha (tee oma tavaline supp, lisa sorts äädikat ja pakk riivitud keedupeeti) ja siis üks mu kontaktidest kirjeldas vastusena mingit effing poolteist tosinat eri sammu sisaldavat viisi Õigesti Borsi Teha. Teate küll, alates õiget sorti koodi valimisest turul lõpetades mingite värkide võis pruunistamiseni ning peaaegu valmis supile lisamiseni, ja mul hakkas kolju aurama. Nagu ... kas sa päriselt arvad, et kui minu arust on niigi vingelt suppi tehtud, kui ma raguust puljongi keedan, kontidelt liha lahti harutan ja siis sinna puljongisse tükeldatud köögiviljad viskan, et ma millegipärast jaksan veel ja veel ja veel asju teha? Lõpus tuli kõigele veel üks-kaks küünt purustatud küüslauku lisada (minu seisukoht: seda on 4-5 liitri supi kohta nii krdi vähe, et küüslauguga sehkendamine ei tasu vaeva) ja ma sain mentaalsed krambid. Kurat, minu eesmärk elus ei ole asju teha nagu mingid vanavanavanaemad, külmad käed ja külm või, 2 tilka äädikat, 3 tera vürtsi ... Minu eesmärk on teha kõike nii lihtsalt kui võimalik ja hoida pingutuse ja saadava naudingu kaalukausid nii, et minimaalse pingutuse eest maksimaalse naudingu saaks. Ma TÕESTI ei jaksa nühveldada asjade kallal, mis annavad natuke naudingut, aga võtavad palju pingutust. 

Mul on siiakolimisest saati vedelenud nurgas roostes käsisaag, sest ma ei ole suutnud välja mõelda, kuhu see panna, aga ära visata nagu ka ei taha - kui majapidamisse juba saag on sattunud, las ta olla - äkki läheb vaja. Pealegi on ta üsna maaliline - õudusfilmi sobiva "ja sellega nüsime su käe maha!"-olekuga.
Teises toanurgas on samas ajast ja samadel põhjustel õng. Kuigi õng ei näe üldse hea välja, täiesti suvakas. 
Mul on lauanurgal vähemalt aasta hunnikus riided, mis olid kunagi liiga mustad, et kappi panna, liiga puhtad, et pessu panna, ja mida ma samas pole vahepeal kanda tahtnud. Pole piisavalt ilusad =P
Mõtlemine, mida muud nendega teha, kui lasta seista seal, kus on, nõuab rohkem, kui tulemus tulu toob. Seisavad edasi. Kirjutasin läbi, tõin teadvusesse, aga ei, ikka ei tundu, et nendega tegelemine mingit tulu tooks. Las nad olla. Kunagi tuleb idee, siis teengi.

Ma teen asju, kui need on minu meelest tähtsad, aga vaatan väga-väga kuidas saaks energiat kokku hoida. Ei kuluta millegi peale ülearu. Üks tee, parem mitte kaks, vaid kolm asja. Minna poodi, et maksta asja eest, mida ma ei tahtnudki ja mis kogemata kaasa sattus? Nagu ... kui ma nagunii sinna poodi läheksin, mul oleks üle aega, mul oleks oleks üle raha ja ma tunneksin end vaba ja innukana töötajat otsima ja talle seletama, et siuke asi juhtus, las ma maksan teile, VÕIBOLLA ma viitsiksin. Aga spetsiaalselt sinna arvet maksma minna ... 
Ja ta kirjutas ka, kuidas talle mingid ilmselged spämmarid kirjutavad ja ta "igavusest vastab". 
Nagu ... nagu ... mis krdi maailm see oleb?! Kus inimesel on lihtsalt nii palju energiat, et suhelda võõraste, väga tõenäoliselt ebameeldivate inimestega??? Mul ei ole jaksu isegi omade kümme aastat sõbrasuhetega kinnitatud inimestega suhtlemiseks! Aga äkki ta ei tahagi, kaks korda pole kokku saanud, kuigi plaan oli, äkki ma tema kurvale teemale reageerisin tookord halvasti, äkki tal on mingi mure ja ta ei taha mind koormata ... kergem on mitte suhelda.
Ja siis on teine inimene, pealtnäha üsna sarnane, kel on igav ja lihtsalt hakkab suhtlema võõra halva inimesega. Nagu ... 
Teine maailm. Taiesti teine maailm. 
Ühest küljest: selgelt ma olen puudega, SELGELT ma tunnetan maailma hoopis teismoodi. 
Teisalt: aga minu meelest see ei ole rongipuue. See on lapsest - sünnist? - saati minuga olnud. Või noh - kas see pole üldinimlik? Inimene lihtsalt ei teegi asju, mis ei anna tagasi rohkem kui sisse läheb. Ja minul ei ole energiat paljude asjade jaoks, mida normaalseks peetakse, sest mulle ei anna plekitu peegel või purudeta laud eriti midagi tagasi. Kõik, mida see annab, on: ""teise pilguga" vaadates on okei."
Phmt sama, mis külaliste tulekuks koristada, ainult mul on need külalised pea sees. Kujuteldavad. "Nii on suht viisakas, ainult erilised mölakad viriseksid, kui külla tuleksid."
Aga see ei ole ainult koristamisteema. See on suhtlemisteema. See on söögitegemisteema. See on poeskäimisteema (hind ja kvaliteet balansis). See on trennitegmisteema. See on kogu elu. 
ATH teema? 

Krt, kõht on JÄLLE tühi. Aeg järgmiseks juustuvõileivaks.

Uudised

Mind ennast tüütavad (ja enamasti jäävad lugemata) teiste postitused stiilis "mida tegin, mida nägin". Kui just midagi tõesti erakordset ei nähta, onjo, see on ikka põnev. Mind huvitab, mida inimesed mõtlevad ja tunnevad, mitte mida nad teevad-söövad-vaatavad. Kui nad sinna tegemise ja söömise juurde märgatavalt tunnevad ja mõtlevad, on parem. 
Välja arvatud, kui nad tunnevad ja mõtlevad igavalt =P
Hea on, kui nad mõtlevad ja tunnevad minuga ühtemoodi. Kui selgub, et teistmoodi, olen omaette nördinud ja kui nad mõtlevad nagu "kõik" ja "nagu ühiskondlikult tavaline on", täiesti võimalik, et ma loobun kogu blogi lugemast.
Sest noh. Tasapisi, ent kindlalt olen otsustanud, et ühiskond ei tea midagi minu kogemustega haakuvast, ja enamik, mida loetakse üldkehtivateks tõdedeks, on puhas pask. 

Aga just nüüd just täna tuli tuju kirjutada oma tegevustest.

Hea uudis on, et käisin koeraga jooksmas ja poes.
Halb uudis on, et sain seejuures päris märjaks. Sest sajab. 
Hea uudis on, et nüüd on väljaskäimised tehtud kuni õhtuni (hilisõhtuni), panen kuivad sokid ning sussid jalga ja mõnulen.
Halb uudis on, et sussid PEAB panema, sest koer raputas end ja põrand on ka märg. Seal kuivade sokkidega kõndida oleks lihtsalt kuivuse raiskamine. 
Hea uudis on, et tegin eile õunakoogi, mis tuli väga hea. Märkus iseendale: sealt saab hea liivataignaretsepti, mis ei eelda külma võiga jamamist (asi hakkab taigna moodi olema ikkagi alles siis, kui või pehmeks sulab, ma ei saa aru, mis selle külmuse mõte on)  ja kui mul võitoosis nagunii pehmet võid on, läheb lihtsalt ja kiirelt.
Halb uudis on, et ma sõin eile pool kooki ära ja enam eriti ei isuta. 
Hea uudis on, et ma kasvatuslikult üldse ei teinud oma pojale hommikul süüa ja ta keetis JA PRAADIS (sest krõbedad makaronid on nii head) endale ise.
Halb uudis on, et järelikult ma pean hakklihast midagi hiljem valmistama.
Hea uudis on, et mul on kõik burritodeks vajalik olemas.
Halb uudis on, et mu poeg ei ole (enam) burritodest eriti vaimustuses, kuigi ta sööb üsna innuga burritotäidist riisiga.
Oot, see "kuigi" oli juba hea uudis. 
Hea uudis on veel, et K tõi mulle väga häid kollaseid ploome. 
Ja täna on koeravõtmise viies aastapäev. 

Tegelt on häid asju üldse rohkem. Nii tore, nii tore. See lugu, mida ma hopepunki kogumiku jaoks kirjutan, tundub päris hea näiteks. Kuigi mul ei ole veel lõppu - aga ikkagi. Mingil hetkel hakkasin teda läbi töötama-ümber kirjutama ja kartsin halba, ent täitsa hea on. Küll see lõpp ka tuleb - alati on tulnud, tuleb seegi kord. 
Ja siis tagasi romaani juurde, mis on juba peaaegu valmis. Lihtsalt viimistle, naine, viimistle! Ning kui viimistletud, ehk mul õnnestub talle samuti avaldaja leida ja natuke raha saada. 
Kuigi ma täiesti endalegi ootamatult vean vist järgmise laekumiseni välja, ilma et peaksin K käest lisa norima. Näeb. 

"Devolutsioon" on minu kätest väljas, aga loodetavasti ilmub ta kunagi ka ja see on hea. 
Pea ei valuta - no ok, õige pisut tuikab. Aga väljas on raske madalrõhkkonnavihm, kõik on hall ja nöörile kuivama jäänud kaks paari pakse lühikesi pükse (mida, Poeglaps armastab neid!) on täiesti läbi vettinud. Nii et kui sellise ilmaga pea ainult hästi veidi tuikab, on täiega wõit käes.

Ja koer on nii nunnu ja kass on nii nunnu ja poeg on nii nunnu, kui ainult kohalolijaid loetleda. Oma juuksed tunduvad käe all mõnusad. Kass on pehme. Koer on karusem, ta on karvaajamise tõsiselt ette võtnud ja varsti jääb ilmselt kiilaks. Poeg on üsna puhtusehulluks muutunud, käib iga päev duši all ja tema juuksed on samuti puhtad, siledad ja tugevad. 

Jaa, otseselt hea on ajuti olla, mitte lihtsalt "pole halb". 
See on hea uudis.

Hormoonid käima

Viha on nii tore. 
Mis mõttes see on negatiivne tunne?! See on üdini positiivne. Sul on energiat millegi suhtes tunda ja nördinud olla, vahel isegi seina peksta või karjuda, sa hoolid nii väga - ja miski su sees arvab, et too halb asi ei peaks olemas olema, maailm peaks olema hea ja tore. Vihas on lootust, usku ja armastust. 
Viha EI ole leppinult noogutamine ja tõdemine, et maailm ongi rõve, inimesed ongi lollakad ja sinna pole midagi parata. Viha on energia. 
Jee viha, ma ütlen! 

Kui ma hakkasin vihastama, teadsin, et hull aeg on möödas. See, kus oli ainult valu ja väike kergendus ehk vähem valu. Viha ei ole halb, ausalt. Kui teile tundub, et vihane on paha olla, teil on muidu hirmus hea. 
Veel ausamaks minnes: kurat, te ei tea, mis on halb enesetunne ju! Jeebus ... 
Viha tundub halb?!

Jajah, iga ahastus on ahastus, olenemata sellest, mida inimene muidu kogenud on. Ent kuna ma ei ole nii kaua tundnud otsest rõõmu, vaid ainult naudingut sellest, et halb ei ole, on mu jaoks viha täiesti teretulnud ja vahva emotsioon. Meeldiv.
Vihaselt tunnen ma end elusana. 
Tugev stiimul: jai, nii tasub juba elada!

Rage, rage against the dying of the light ...

Muide - lõdvalt teemaga seotud, aga side on - dr Kadri Kool ütles, et duloksetiin on uuringute järgi parim antidepressant ATH-inimestele. (Ja lisas, et väga hea valik ehk ma ütleksin, et ta näeb minus jooni.)
Seos on see, et mu avastus oma nõrga hormoonide töö kohta kõlab nagu ATH. Neil (meil) on ju dopamiin ja noradrenaliin väga viletsalt nõristuvad. Muuhulgas sisaldab duloksetiin noradrenaliini. 
Ja vihastamisel saan ma oma hormoonid tööle. 

Samuti teemaga lõdvalt seotud ehk ma otseselt ei vihastanud, aga vandusin kõva häälega ja korduvalt ning elu tuli sisse: mul libises õunakook koos küpsetuspaberiga plaadilt kuuma ahju laiali. Nüüd on kõik täis tossu, mis tuleb kaneeli ja suhkru ahjupõrandale pudenemisest. Aga krt, sama kook on ikkagi ahjus, sest see ei olnud vedel tainas. Lehttainas oli. 
Kuna ma söön asju, mis mu pojale meeldivad, ja tema lemmikõunakook on poest ostetud lehttaignale laotud õunaviilud kaneeli ja suhkruga heldelt üleriputatuna, 25 minutit ahjus, teen seda kooki nelja päeva sees kolmandat korda. Seekord olin targem: õunu ei tohi liiga palju olla - see talle ei meeldi. 
Ja lollim: isegi mõtlesin, et sedasi paokil uksega ahju on natuke riskantne plaati panna, aga taburetti eest nihutama ka ei hakanud. 
Edaspidi nihutan. Ausalt. 

Aga hormoonid lõi käima =)
Sahmisin õunatükke kuumast ahjust välja lapiga ja kuradid lendasid. Poeg ei kuulnud midagi: klapid peas ja oma toas. 

Olen tasapisi muutnud oma seisukohta, et oma tuba pole mitte vajadus, vaid luksus. Tasapisi. Arvan ikka veel, et saab elatud ka jagatud toaga, aga et oma tuba on ikka krdi mõnus, ei saa ka salata. 

Totoro on oma põieantibiootikumid tänasega lõpetanud. Hästi naljakas: ma panin tabletid hoolega viinerite sisse kõigil kümnel päeval. Tema lätsutas ja keeras neid viinereid suus seda- ja teistpidi, aga kui tablett välja kukkus, sõi selle samuti hoolikalt põrandalt ära.
Minu järeldus: tabletid ei maitsenud väga vastikult, aga neil oli vale lõhn. Puhas viiner lõhnab teisiti. 

Tartu ja aju

Käisin Tartus psühhiaatri juures. 
Sest ma ei ole normaalne ja ei ütle, et kuulge, teeme videokõne, mulle on Tartusse liiga ebamugav tulla. Kui mulle on öeldud, et vähemalt esimesel korral arst tahaks ikka näost näkku kohtuda, ma lähen kohale. 
Läksin Tartusse kohale. Kaks rongi sinna, kaks rongi tagasi. Seal hästi palju jala kõndimist, sest ma olin veendumusel, et Tartu on tore linn selle poolest, et igale poole saab jala, ning ei võtnud mingit ühistransporti üldse plaani.
No ... sai ka. Lihtsalt jalad olid pärast väsinud, sest lisaks on muidugi vaja käia edasi-tagasi, sest majanumber on valesti meeles, ja siis on vaja leida toidupood ja kui toidupoodi ei leidnud, on äraminekul vaja minna kohta, kus kindlasti ON toidupood. (Kesklinna kaubahall e. Rimi.)
Et suitsu osta.
Kohupiimataskutele ja krabipulkadele lisaks.

Aga põhmt läks vist hästi. Diagnoosi ei ei ega jaa, kohtume uuesti, aga dr Kadri Kool oli TORE; mul on hea meel teda uuesti näha (seekord läbi videokõne) ja 60 raha, mis kordusvastuvõtt maksab, on märgatavalt vähem kui esimese vastuvõtu tasu.

Minu aju on ikka imeline organ. 
Läksin nimelt kliinikusse, mis oli mulle nime järgi täiesti võõras - midagi kuskil Teguri tänaval.
Tänavanimi ei öelnud mulle samuti midagi.
Vaatasin google mapist kaardi, kuidas rongijaamast sinna saab. Jätsin aadressi valesti meelde, aga õnneks lõppes tänav ära ammu enne minu meelde jäetud aadressi, nii et läksin tagasi ja leidsin õige koha (sest ma olin kasutanud ka Google street view'd ja teadsin, kuidas see välja peab nägema). 
Ja siis mõtlesin: "Ma olen kuskil E-kaubamaja lähedal."
Sellele järgnes mõtisklus, kas Tartus üldse on E-kaubamaja, siis mõtisklus, et Tallinnaski vist pole enam, ma ikka ajasin asjad täiesti jaburalt segi ja üldse, miks ma arvan, et ma kuskil E-kaubamaja juures olen, see on ju võõras koht ... Ainult et parki lugema lontsides (vastuvõtuni oli veel poolteist tundi, rongijaamast teele asusin kahe ja poole tunnise varuga) avastasin, et seal kõrval on tõesti E-kaubamaja. Sisustuskaubamaja. Üldse olin ma Tähe tänaval korraga, sest see ristus Teguriga AJK kliiniku lähedal. Ma olen siin 25 aasta eest omajagu jalutanud ja sealt E-kaubamajast on ema mulle umbes 23 aastat tagasi kaks kolmeksvolditavat poroloonmadratsit ostnud. 

Mul oli paik kuidagi meeles. 
Nagu ... ise seda teadmata mäletasin.
Aju on ikka imeline organ. 

Minu aju vähemalt.
Hiljutine tumblri lugemine sõnastas mulle ära: eelarvamuste puudumine, esmalt detailid, siis teooria, selgub ka olema autistliku mõtteviisi värk. Mõtlemegi teistmoodi. Ei näe inimest ja siis oleta, milline ta on, vaid esmalt tutvume, uurime, korjame fakte ja siis teeme teooria. Ja kui tulevad uued faktid, teeme uue teooria neid arvestades. Nii ongi.
Ma ausalt ei kujuta ette, mismoodi on teistmoodi elada. 
Kaur kirjutas, kuidas ta ei kujuta ette, kui raske on elada nii, et EI püstita oletust kohe. Palju õnne, tema on ilmselt siis neurotüüpiline. Aga mul ei tule, ma ei saa ja ma lähen närvi inimeste peale, kes teevad neid oletusi. Mustanahaline (see termin ajab mind ka närvi: enamik neist on pruunid ju!) või naine või venelane või rätikuga naine või habemega mees - kohe on teooriad platsis, milline inimene on. Feministid vihkavad kõike, eriti naiste alastust, mendid rikuvad inimeste elu ära, koerad hammustavad (loom on loom, kunagi ei või teada!)
Ma sain vaimse trauma mingite vanainimeste vestlust kuulates bussis: möödusime majast, millel on  tornikesed küljes olnud viimased 30 aastat ja nemad olid: küllap see on mošee, tänapäeval need muslimid trügivad igale poole. 
Ja see on normaalne?! Öäk. 

Ma ei saa aru, mismoodi niimoodi mõelda saab, kuidas inimesed nii lollid on, mis krdi VÄRK on??
Aju on imeline organ ...

Einoh, ma olen ise ka vigu teinud. Suuri vigu. Vaatan kolme fakti põhjal, et tore inimene - ja siis neljas ei lükka teooriat veel ümber, viies paneb kahtlema, aga no kõigil meil on ju väikesi veidrusi, ja alles kuues ja seitsmes veenavad mind, et ei. 
Selle mehega ei taha ma rääkida ka, mingitest intiimsematest värkidest mõtlematagi, ja kui ta on vahepeal minusse ära armunud, no tough luck. Ei vedanud.
Ma ei taha. Iu. Idiootidega ma ei mängi. 

Aga kui inimene välimuse põhjal tahab minuga tutvuda ja koos kinno või sööma minna ... aaaaaaaaaaaaaaaappiii! 
Ta on teinud otsuse enne, kui tal üldse mingeid fakte on! Lihtsalt ma näen välja nagu tema ettekujutus ilusast naisest. See on jälk! Vastik! Iu! Ma ei taha, ma ei suuda aktsepteerida, et inimesed sellised on! 

Miks inimesed ei võiks normaalsed olla? Nagu mina, noh =P
Muidu viimasel ajal on mulle taas komplimente tehtud, et nii ilus naine ja väga ilus naine, mitte päris jumalik, aga väga ilus. Komplimentide vastu pole mul midagi. Need on toredad. Isegi kui tulevad selle pealt, et olen depressiooniga 12 kilo alla võtnud. Naeratan ja tänan, mis siis, et tegija on purupurjus ja veidi pehme keelega.
Aga kui tahetakse suhelda selle pealt, et vaatepilt meeldib, ma lähen täiesti pöördesse. 
Sest ma ei saa aru, mismoodi sedasi mõeldakse üldse, et üks asi inimese juures meeldib ja tahaks kohe armuvõimalusi avades suhelda. Nagu EI. See ei käi nii!!!! 

Mälestused (vist peamiselt)

Kas Kate Atkinson on mu lemmikkirjanik?
Igatahes. Lihtsalt ta jagab esikohta veel kümnekonnaga. Aga ta on nii hea. Kirjutab nii, nagu mina tahaksin seda teha - kuidagi sujuvalt, pingutuseta, ja samas näidates oma muigava targa pilguga elu, nagu ta on: samad asjad on võrdselt traagilised ja koomilised, mõlemat palju ja palju.
Valu on valus - mis ei muuda, et lapse surm, sest arsti auto jäi teel mutta kinni, on jabur. 
Eriti kuna raamat on kirjutatud niimoodi, et tead kindlalt: arst oleks selle lapse päästnud. Kuigi ta on üsna ebasümpaatne inimene ja hindab marineeritud juurvilju kõrgemalt, kui mõnd järekordset tüütut patsienti.

Ehk siis: ma hakkasin taas lugema. Juba loetud raamatut, sest mul on kindlam tunne nii: tean ette, et ei pettu. 

Üldiselt on mul tunne, nagu oleks mulle elu tagasi antud. Tulin Selverist üle äsja niidetud niidu ja maailm lõhnas. 
Mõtlesin heinamaadele, kus ma pärast koristamist kõndinud olen, samamoodi künklik pind jalge all ja heinalõhn, õhtused linnuhääled hilissuvisel ööhakul, ja mäletasin korraga, kuidas ma küünis heintes magasin ja kui pehme oli lehma lüpstes lehma nibu. Meenus ka, kuidas pärast saadeti mulle abi eest heinateol karp kiisuga komme - neid, mille nimi nüüdsel ajal on vist: "Koorepumeti komvekid".
Nüüd ma neid eriti ei fänna, aga tollal ... Ooh, parim asi üldse!
Mõtlesin ka, kuidas nädal-paar tagasi oleks mulle vbla isegi kõik see meelde tulnud, aga mitte rõõmu ja nostalgiaga, vaid "nojah, nii oli". Depressiooniga ei kao ära võime näha taevast, tunda tuult, kuulda hääli - kaob lihtsalt ära võime tunda rõõmu ja heldimust. Jääb: "Ma vist peaksin seda nautima. Aga ei naudi. Ohjah."

Olen igasuguseid vanakooli asju kogenud: näinud, kuidas piim peale lüpsmist kaevu jahutusse lastakse ja vikatika tehtud heina küünis kinni tallanud, lammastele leiba andnud, peenrast supirohelist, porgandit ja kurke toonud, kanamune korjanud ja kurja kukke kartnud, lüpsisooja piima joomisest ja kangaspuudele pandud maavillase lõnga kerassekerimisest rääkimata. Jajah, kui mina alles laps olin, mängisin ma talvel (ühel konkreetsel talvel, kui me tegime sellise vea, et läksime talvevaheajal maale) laua all, kus seinad härmas kütmisest hoolimata, pissisin sellisesse keraamilisse pissipotti, nagu nüüd vahel filmides näha, ja mu väike vend magas väga ilusa kummuti alumises sahtlis. 

See oli välja tõmmatud, loomulikult. 

ATHkatel olevat kehv mälu. Mina panen oma hiilgava mälu selle arvele, et autist olen ma siiski ennekõike. 

Ma mäletan isegi, et mu väikevenna silmalaugudel olid kerged kurenokajäljed, nii et kui tal silmad kinni olid, olid laud ikkagi veidi tumedad. Mitte punased, vaid pisut sinakad. 
Ta oli väga ilus beebi suurte tumedate silmadega. 
Omal moel mäletan teda väikesena teravamalt kui oma lapsi. Segadus ja hämming, teadmatus, kuidas suhtuda ja mis värk on, olid temaga suured. Aga oma lastega olin ma unistuste emme, kes armus lapsesse juba siis, kui ta kõhus oli, ja edasi vaimustus ainult kasvas. 
Mul ei olnud sünnitusjärgset depressiooni kummagagi. 
Mul oli sünnitusjärgne eufooria: ma võinuks taskunoaga draakoni tappa, kui vaja. Ma suutsin kõike. 

Kuivõrd ma olen mälestuste real ja see lugu tuli meelde, emadusteema oli ka just üleval ning mul on pealegi natuke meh olla vananev naine ja see lugu meenutab, et täiskasvanud naine olla ei ole mitte paha ... vaadake jälle!
Jeh, kuulasin ise ka kolm korda järjest.

Jah, ma suudan isegi muusikat kuulata, ilma et see häirima hakkaks!

Rahast vist peamiselt

Mõnikord ma ikka hämmastan ennast. 
Näiteks tabas mind korraga meeleheide, kuidas mul enam kunagi rahulikult raha ei ole, ja kandideerisin Selverisse tööle. 
Ilmselt nad ei võta mind, aga kui võtavad, ma lähen ka. Kui raske see infoleti töötaja olemine ikka saab olla, eriti kui rõhutasin kaaskirjas, et ma mitte mingil juhul ei saa võtta täiskohta?
Mõtle, kui sul hakkab iga päev pea valutama, väga väga naine, kas sa sedasi suudaksid toime tulla? Või isegi üle päeva? Ja pearinglus ning kohmakus ülejäänud ajal?
Olgu, saab raske olla. Aga ma vähemalt prooviksin. 

Vahepeal sain kerge külmetuse. Ehk tõesti pisikese haiguse: natuke nohu, natuke kurguvalu. Paraku minu depressiooni ja migreeni otsa oli see päris ebameeldiv. 
Mitte hirmus halb, aga halb. Ja pea kogu aeg valutas ja sumatriptaani läks jälle nagu leiba. Huvitav, kas nad saavad perearstikeskuses mu retsepti ära uuendatud, enne kui mul sumatriptaan otsa saab ja ma tasulise retsepti tellin? (Sest seda kogemust korrata küll ei taha, mis mul viimati oli: kui ei teadnud, et tasulise retsepti saab tellida ja sumatriptaan otsa sai. Sa jutas, millised kaks päeva! Oleks naljakas, kui poleks nii kurb.)
Selgelt puudega inimese hädad - kerge haigus võib põhjani kahjustada, sest eelnev seisund on juba kehv. Võibolla on jabur sellisel inimesel Selverisse tööle tahta minna? Isegi proovida?
Muidugi riik soosib seda täiega - tee ikka tööd, isegi kui see su tapab. Aga mulle on ka lapsest saati sisse taotud, et kui inimene ise end ülal ei pea, on ta halb ja väärtusetu, mõttetu kulu. Ma olen sellest ennast läbi võidelnud ja usun, et mul on väärtus ka siis, kui ma raha ei teeni - aga ma tahaks anda. 
Nt oma lastele. 
Ja ühele neist mul ei ole juba ammu enam anda emmet, kes talle hommikul kell pool kaheksa leiba ja sinki praeb, ja varsti on ka teine veidi liiga suur, et see minu meelest adekvaatne andmine oleks.
Veel on. 
Või noh, ütleme et oleks täiskasvanud mees, kes läheb uuele töökohale, ma ka tunneks soovi nunnutada ja talle hommikusööki teha. 
Erandkorras on see teema igavesti (ja tavakorras ma seda ei teinud ka nelja aasta eest).

Aga ma tahaks anda neile raha, ma tahaks maksta nende trenne, sporditarvikuid, saapaid ja pükse, lõunaid ja sõpradega väljaskondamisi, nii et see kõrist kinni ei tõmbaks. 
Aga ma elan praegu rahulikult ainult annetuste toel. 

***

Rahulikult? Ma ei ela rahulikult. Kassi põieprobleemid olid ära, käisin täna temaga vaktsineerimas ja ostsin põietoitu, kõik lill. Sain seda endale finantsiliselt lubada. 
See-eest ajas koer hommikul mu vaikse niitsumisega üles mingi 4-5 tundi enne tavalist aega. Mõtsin, et tal on kõht lahti - aga ei olnud. Selle asemel ta pissis mingi 8 korda või umbes nii. Guugeldasin kodus. Esitasin arstile küsimuse, et kas ja mis ja vaatab, ehk ta teeb seda jälle ja siis pöördume? Aga arst ütles, et homseks pissiproov.
Nüüd ma vaatasin ka, mida ta pissib ja konkreetselt verine oli see kusi.
Nii et nüüd on põiepõletik koeral. Viisin analüüsi - koera pissi püüdmine oli lihtne, hoidsin purki all ja pärast tõmbasin süstlasse - saan antibiootikumid ja maksan end vigaseks. 
Vahel on loomaomanik olemine ikka raske. 

Rahaliselt.
Ja et vahel on mure, et neil on halb ja valus.
Muidu on loomad nunnukad ja toovad mu päevadesse rõõmu ja paisid. Totorole on põiepõletik ses osas veidralt mõjunud, et ta tahab palju rohkem mängida kui vahepeal. Ja nunnutada, sügamist-kratsimist-kallistamist. Kuidagi kutsikalik käitumine on tekkinud. Ja ta on alla võtnud. Silmaga nähtavalt kõhnem. Küllap on ta juba mitu nädalat haige olnud, lihtsalt seni pole ma seda märganud, sest õueminekute tavalise arvuga sai toime. 

Tegelt on mul hea meel, kui saab antibiootikumidega probleemi lahendatud - ja tundub, et saab, sest ta on muidu ikka rõõmus ja külma ninaga, lihtsalt kuseb verd. 
"Muud pole midagi, lihtsalt kuseb verd."
Idiootlike lausete hulgas päris kõva. "Muud pole midagi, lihtsalt ajutükid tulevad ninast välja," oleks mõnevõrra hulllem, kahtlemata. Aga sama vaib.

Tegelt koer magab vist veidi rohkem ja sügavamalt samuti. Ja on nii armas. NII ARMAS. 

See kott-tool, mida ta armastab, on väga nagu Ritsiku koera lemmikki, eks?

Tudub

Need heledad kriipsud voodile
näris ta kutsikapõlves =)

Et natuke ka päevakajalistel teemadel kaasa rääkida, siis see Vikerkaare artikkel pani mu mõtlema, et krt - äkki polegi normaalne, et nii raske peab olema? Sest ma arvasin siiralt, et mees on siuke lisalaps, kellega jamamiseks peaks olema lisajõudu ja üksikvanemana ONGI kergem. Aga et on ka teistsuguseid mehi ja keegi lausa ootab, et mehed võiksid olla võrdsed partnerid, tuli täitsa üllatusena. Neil üürikestel aegadel, kui ma proovisin meestega kodu mängida, olin alati mina see suurem, tugevam, vastupidavam ja et ma ühtlasi raha ei teeninud, tekitas lisaks veel süümekad ka - kergem oli üksi. 

Vähemalt polnud iga kord "ma tean, et ma pole seda väärt", kui mees poest asju tõi. 

Natuke oli avastades tunne, nagu selle lapse kogemuslugu lugedes. 
Mis siis, et selgesti välja mõeldud, ikkagi lõikas hinge - kas selliseid peresid ka olemas on ... ja mehed minu elus (jah, ka isa ja ema mees) on alati olnud siuksed ... luksuseseme laadi. Need, kes ei tohi haiget saada, kelle eest tuleb hoolitseda, kes võivad katki minna, kui nendega ettevaatlik pole jne. Ma siiralt arvasin enamiku oma elust, et sedasi mehed käivadki.
Oot, MINA olen see, kes tegelt katki läks?!
Pole midagi, ma olen erinevatelt meestelt küllaga saanud rohkem või vähem looritatult tagasisidet: "Kuidas sa võisid (mulle, oma emale, oma lastele, Rongimehele) niimoodi teha?!" 
Tütarlapsel on üks onu, kes ütles: "Arusaadav: sa läksid katki. Piir käes." 
Ma olin nii liigutatud, et siiamaani mäletan.
Üldiselt tuli ikka süüdistusi. Nii meestelt kui naistelt. Mitte mõistmist, vaid süüdistusi. 
Kunagi ei ole naine piisavalt hea, ükskõik kui palju ta endast ka annnab =P Mina kui väga väga naine, eks ole. 

Autismist vist peamiselt

HOIATUS

Tegelt ma ei pea panema hoiatust, et hala teemal, mis tegelt teema ei ole, eks? Sest olenevalt vaimuseisundist on kõik teemad kas ülevaadatavad-rahulikud või paanika-õudus.
Minu teemad muidugi ka.
Lihtsalt vaatleja erineb.
Mina erinen isegi iseendaga võrreldes, teistega võrreldes veel rohkem.
Kui mul oli depressiooni põhi käes, ma sain aru küll, et maailm ei saa otsa, kui poeg läheb õhtukooli või kass ära sureb või (eriti) kui koeral kirbud on, aga tundus ikka piinavalt valus ja hirmus, et pean seda kõike taluma ja surra ka ei tohi, tuleb ära kannatada.
Aga kõik läheb halvasti, kindel.

Nüüd ma saan aru, et on natuke naljakas olla, kes ma olen (ehk oluliselt imelik) ja samas tahta kõigile meeldida.
See tähendab, jälle näen selle naljakat külge. Vahepeal nägin ainult traagilist. 
Ma tahan meeldida seetõttu, et mu ajupõhjas on ikka vaikiv oletus, kuidas suurem jagu inimesi on nagu mina, saavad must veatult aru ja neile meeldivad ja ei meeldi samad asjad kui mulle. MIS MÕTTES EI OLE NII??? Ma olen ju normaalne ja normaalsed inimesed on nagu mina?! ON JU SEDASI?!
Ainult tegelikult ei ole. 
Ma olen imelik. 
Osadele meeldin just sellise imelikuna. 
Osadele mitte.

Samas on olemas need inimesed, kes ka minu meelest imelikud on. Ja üldse ei ole nii, et mulle meeldiksid kõik need imelikud, kes on imelikud teistmoodi kui mina. 
Ma ka diskrimineerin.

Tunnen isegi sarnasused enda ja nende teiste autistidest imelike vahel ära - patoloogilise aususe, keeldumise midagi varjata ja soovi lehvitada oma kõige isiklikemate omaduste-soovidega. Minu puhul, et saada tagasisidet: "Sa oled okei. Nii võib."
Ma näen, et nende käitumine on sarnane. Mõistan mootorit, tuvastan, et olen samamoodi ise teinud ... ja ohkan, sest nii tüütu.
Kas ta ei või oma imelikkustega kuskil peidus olla, selle asemel, et nendega lehvitada? Kas ta ise ei saa aru, kui tobe ta tundub???
Ta tahab tunda, et ta on okei? Minu käest saab mõni toredam imelik oma nürimate hetkede leebet ignoreerimist või kui mul paha tuju on, pahurat ignoreerimist, ja mittetoredam pahurat ignoreerimist enamjagu aega, ainult vahel reageerin, kui pime kana on ikkagi tera leidnud ja ta ootamatu terasusega välja tuleb.
Tagasidet saab minu käest siis, kui minu meelest normaalne ollakse ja normaalsetel teemadel räägitakse. Minu "normaalne" ei ole ühiskonna "normaalne," aga see ei tähenda, et mu jaoks normaalset ja õiget ei eksisteeriks. Ikka eksisteerib.
Ja vahel on mul sellepärast oluliselt piinlik. 

Üks mu tuttav naine tappis end selle aasta esimeses pooles ära näiteks. Mul on siiamaani piinlik, et ta mulle ei meeldinud. Liiga paljusõnaline, liiga enesekeskne, liiga valjuhäälne, liiga hoolimatu --- sedasi tajusid teda küllap teisedki. Jätsid ta üksi, jätsid ta hätta.
Me jätsime ta üksinda ja hätta.
Aga no ta ei meeldinud mulle - mis ma teha saan, et ma tahtsingi ta üksinda jätta?! Ta polnud iial midagi sõbra moodigi, ma vältisin teda alati. Kaasa arvatud fb-s.
Mul ei ole kahju, et ta surnud on, mul on ainult kahju, et tal enne oli ilmselt väga valus. Valu ei soovi ma kellelegi. Aga muidu ... 
Ta oli täpselt selline, kes minu meelest on "mittetore imelik".
Ei, ei ole kerge olla kummaline ja ise mitte aru saada, mis su teistega võrreldes kummaliseks teeb.
Ei, ei ole kerge ka selliste inimestega kokku puutuda ja nad rõõmsalt omaks võtta.

Ehk - panete tähele, kuhu ma välja üritan jõuda? 
Ma tegelt saan aru, kui raske ma võin osadele inimestele tunduda. Olla. Ei, ei ole kerge sellise inimesega kokku puutuda ja ta rõõmsalt omaks võtta. Isegi kui on teada, et tal (mul) on raske ja depressioon ja valu ja häda. 
Kui ei meeldi, no siis ei meeldi, nii on!

Olgu.
On inimesed, kes on minu jaoks ka liiga imelikud, ma saan aru, et mina võin liiga imelik olla. Nii.
Mis siis ikkagi on see, mis mulle ei meeldi?

Nüüd ma muidugi kehitaksin õlgu ja ütleksin, et "rumalus". Mulle endale tundub see nii lihtne ja selge, aga samas pean võimalikuks, et hindan kuidagi valesti. Vaatan kuidagi ... veidralt. Lühike kirjeldus:
"Mittetoredad imelikud" ei ole mu meelest võimelisedki metatasandile minema. Iga kord, kui näen iseenda kõrvalt jälgimiseks võimetuid innukaid autiste või ath-kaid olemas ausalt ja maskimata nemad ise, mul sees võpatab. 
"Katsu olla," mõtlen ma. "Sa saad ju ise ka aru, et käid teistele närvidele?"
Aga nad ei saa.
Öelda ei ole ka võimalik: siis neil on lihtsalt halb, aga nad ei hakka paremini inimesi ning olukordi lugema.

Eriline õudjuht:
"Ma olen asperger," ütleb mõni ja ma tahaks kohe panna ukse kinni tema ees, sest mis mõttes ta ei tea, et ükski korralik autist ega ka psühhiaater ei tee autismispektri sees enam selliseid eristusi ja et Asperger oli nats ja eugeenik, kes leidis, et "kasutud" lapsed tuleb hukata?! 
Või veel hullem - kuigi ebatõenäoline - kui inimene teab, aga ütleb enda kohta ikkagi asperger.
Erilised miinuspunktid, kui inimene sõnastab (oma) aspergeri diagnoosi kui "aspi"-olemise. Sa teed sellest tobediagnoosist hellitusnime ja kasutad enda kohta, sest mingis 15 aastat tagasi välja antud raamatus kasutati seda sõna? Nagu ... aaaargh. SIUKE inimene oledki?!

- Kuulge, seda diagnoosi ei eksisteeri juba 10 aastat!
- Ma sain selle pool aastat tagasi! 

Ja hakka siis seletama, kuidas meil kasutatakse ikka veel RHK 10 ega ole RHK 11-le üle mindud, kuigi autismi ja aspergeri teemad on tegelikult selgeks vaieldud juba 10 aasta eest. 
Minu loomulik eeldus on, et kui inimene on mingi diagnoosi saanud, ta hakkab sel teemal uurima ja saab teada asju, mida eelnevalt olen maininud kui "mis mõttes ta ei tea". Ma tõesti eeldan, et esiteks vaatavad inimesed end kõrvalt ja teiseks, et nad uurivad asjade kohta, mis puudutavad neid isiklikult.
Ja jah, ma hindan  kuritegelikult rumalateks inimesi, kes seda ei tee.
Kes
a) ei vaata end kõrvalt
b) lepivad nende teadmistega, mida kuskilt antakse
c) ei tunne huvi teemade vastu, millel samas end identifitseerivad

Vahemärkus: väga sageli on need inimesed haritumad või vähemalt omandamas kõrgemat haridustaset, kui minul olemas on. 
Üks põhjusi, miks ma haridusse ei usu.
Jah, mina ei saa õppimisest targemaks. Ma saan targemaks, kui ma tahan mingist teemast rohkem teada ja ise seda uurin, aga enamasti koolides ei taheta, et sa asjast aru saaksid, vaid et sa oskaksid vastata küsimustele nii, et õpetajale meeldiks. 
Ja need on VÄGA erinevad oskused. 
Ehk peamine põhjus, miks ma haridusse ei usu, on minu enda võimetus haridust omandades õppida ja targemaks saada.
Aga teine põhjus on, et haridus ei tundu lolli rikkuvat. Ma tunnen nii palju haritud idioote ja nii palju harimatuid tarkpäid, kes päriselt ka targad on, et väga raske on uskuda haridusse kui asja, mis näitab midagi muud kui nüri visadust. 
Vahemärkuse lõpp.

Jah, ma ei ole oma rumalusediskrimineerimisega üldse kaasav ja sõbralik, mõistev ja hell inimeste vastu, kel tegelikult on niigi raske ja kes rabelevad neurotüüpilise ühiskonna nõudmiste all, vaid olen ainult eriti nördinud selle peale, et näe, on küll imelikud, aga mitte nagu mina. Ja ma saan tegelikult aru, miks ma olen diagnoosimata oma kummalisustega - inimesed, kelle vaimsed võimed ei küüni nii kaugele, et iseennast ja olukordi kõrvalt vaadata, on need, kes vabalt diagnoositud saavad. Aga kui sul ei ole imelikku tunnet, nagu oleksid tulnukas, vaid sa õpid rahulikult lapsepõlvest saati sisse "mitteverbaalsed märgid" ja kasutad neid kohastes olukordades teadlikult, tulemata selle pealegi, et teised inimesed ei pea selliseid asju õppima, sa ei mahu diagnostiliste kriteeriumite alla. 
Ma ei mahu diagnostiliste kriteeriumite alla. 

Mis ei ole kuidagi lohutuseks kellelegi muule kui mulle endale ja teistele, kel ka sama probleem: nad on lihtsalt liiga ratsionaalsed, et nende imelikkus psühhiaatritele selge oleks. 

Igapäev

Mitte-halb enesetunne jätkub. Täpsemalt käib halb välgatustena, aga ei vajuta mind kogu aeg ligi maad ja jee. JEE!
See-eest olen väsinud.
Jaa, ma olin enne ka väsinud, kuid kuna mul oli nii rõve olla, ei tundunud väsimus kõneväärt. 
Teate küll: inimesed, kes on muidu väga rõõmsad ja õnnelikud, jaksavad häiruda koerakarvadest või plekkidest aknal, mis sita enesetunde puhul lihtsalt ei huvita. NB! Kui ma jälle hakkan oigama, et koer ajab NII PALJU KARVA, teadke, et mul on hea olla. 
Muide, ta ajab karva praegu. Toakoera asi: tema kaks karvaajamisperioodi aastas on paigutunud jaanuar-veebruar ja juuli-august. See lihtsalt ei tundu teemana, mil mul midagi öelda oleks.

Tuleb meelde, kuidas vaidlesin siin Kaamosega, kes tõi näite katkiläinud taldrikust ja kuidas see teda hullumeelselt kurvastas. Jaa, sellest: "Kõik on persses ja nüüd see veel ka!" asjast ma saan aru. Aga ikkagi tuleb selline ahastus peale ootamatu juhtumise peale ju? Ma ei kujuta hästi ette, kuidas inimesel tekib kõikemurdev ahastus teemal: "Kõik on persses ja aken ka sama must kui eelmisel nädalal!"
Võibolla nii saab. Aga see ei tundu mulle loogiline. 
Vbla lihtsalt mu oma elu teistsugused kogemused.

Nojah, nii et ma olen väsinud. Kogu aeg. Varasel pealelõunal pole päriselt ärganud. Hilisel pealelõunal olen juba kurnatud. Ja siis kurnan end õhtuni veel surnumaks, üritan magada hilist lõunaund, mis erinevatel põhjustel ei õnnestu, ja kukun kuskil 1-2 ajal voodisse. Magan 12 tundi. 
Enamasti valutab mingil hetkel ka pea. Lõunaunega õnnestuks seda vältida, aga kui ma lähen voodisse ja leban seal liikumatult, aga tunni ajaga magama ei jää, no siis nii on. Tõusen jälle üles. 
Ei, puhkus on see lebamine ikka. Lihtsalt veel efemeersem, kui unega puhkus oleks. 
Aa, et on hulk inimesi, kes puhkamisega, eriti magamisega, puhkavad end välja?! 
Pfffff ... õnnelikud inimesed, oskan ma ainult öelda.

Palun, ärge mulle parema päevarežiimi teemal nõu andke. Esiteks on praegune rütm kestnud umbes nädala, lihtsalt mulle tundub see igavikuna. Teiseks olen umbes kõik võimalikud rütmid läbi elanud, enamasti isegi mitte tahtega korrektiive teinud, vaid nii on läinud.
Vahet pole.
Ikka väsinud.
Need eelmised vorstiokse-antikad natuke aitasid, aga kuna väsimus oli ainus asi, mille vastu nad aitasid, pole mul mingit huvi nende juurde tagasi pöörduda.

Üldiselt olen igal rindel tahtega enda muutmise vastu. Sest mulle see kunagi head pole teinud ja tegi mu hoopis täiesti katki. Korduvalt. Nii et ma soovitaksin kõiges kuulata ennast ning anda endale, mida tahad. Kehakaal, söök, uni, trenn, lugemine, kirjutamine, töö, kool ja nii edasi.
Probleemid kerkivad ilmselt siis, kui tahad kogu aeg kõike (ma väga uduselt mäletan, kuidas tahtmine käis, aga no teoreetiliselt taipan), või kui midagi ei taha. 
Selle viimase osas olen tarkur. 
Teate, ma ei taha isegi last enam. 
Aga noh, keefir tundub hea ja eile lugesin ühe väga õhukese raamatu lõpuni. Vbla läheb paremaks. 

Tänan, see juba on

On parem.
Kolmat päeva juba meenutab halb end hetkevirvendustena, ent taandub kohe, kui märgatud. 
Mitte et hea oleks. Mitte ka, et ma, ahnepäits, ikka ei tahaks, et hea oleks. Aga halb ei ole. 
Ja see on "tabljuu" nagu mu poeg ütleks. Ehk w ehk win ehk võit. 
Olen duloxetiini suhtes hästi meelestatud. Sest KUI kopp ees mul oli sellest, et kogu aeg on halb ... palun, ärge andke seda tagasi. TÕESTI ei taha. Pole hea, pole hea, kahju on, aga saab hakkama. 
Aga halb on HALB. 
Valu on valu. Vaimne valu ei ole kvalitatiivselt teistsugune kui füüsiline. Ja see on kohutav.

Üleeile - selges seoses halbolemise puudumisega - suutsin end pidurdada liiga palju tegemise ees. Ei läinud ujuma. Ei võtnud kapi pealt tolmu. Tegin küll curryt, mis oli juba natuke ülearu, aga ei soojendanud riisi sinna juurde. (Mina sõin nuudleid, mille ära soojendasin, mu poeg valis ise, kas süüa külma riisiga või soojendada.) Ikkagi oli surnuksväsinud tunne, kuid vähemalt hoidusin hullemast. 
Mis on tabljuu. 
Eile käisin ujumas ja poes, tegin salatit ja üldse - ei olnud tark. Lõunaune asemel mängisin civilizationit. 
Tagajärg: peavalu. 
Aga no ma ka ei jaksa kogu aeg tark olla ja hoida end selle pisikese tera peal püsti, kus kõik tasakaalus. 
Võtsin sumatriptaani ja kuradile. 
Et ma tahtsin mängida ja mitte magama minna, on ka hea märk. Mingi hasart jälle, jai!

Jah, olen täna sellest ikka veel väsinud. Hästi väsinud. Ei jaksa toas kõndida, vaid lohisen-väsinud. 

Lõpetan nüüd teist kausitäit šokolaadimüslit keefiriga ja olen väga hämmastunud oma isukusest. Kooki veel ei taha, aga müsli keefiriga tundub ideaalne. Võibolla peaks mõlemat (müslit ja keefirit) poest juurde tooma. Hakkavad otsa lõppema. Ja homme ju ka päev. 
Jah, ma arvan, et kui mul on täna spetsiifiliselt nende toitude isu, nii jääbki. 
Vbla ei jää. Aga no - müsli ei lähe niipea halvaks ja keefirist saab häda korral alati pannkooke teha.
Või kama.
Või süüa purustatud banaaniga.
Või juua niisama.
Mulle meeldib keefir, oleks ühelauseline kokkuvõte.

Ja siis käisin duši all ja pobisesin: "Issake kui mõnus."
Kontekst on, et pool aastat vähemalt pole dušš "mõnus" olnud. Lissalt üks asi, mis on vaja ära teha. Kui peavaluga hästi sooja vett hooga kuklasse lasta, on leevendus ja phmt kergendav, aga kuna siis valutab pea, pole ikkagi "mõnus" ju.
Nüüd oli. Mitte niipalju, kui sõnade järgi võiks oletada - ei olnud niiiiiiiiiiiiiii mõnus, oo, jee, imeline, oli lihtsalt mõnus - ent edasiminek on tohutu.

Kui ma siin oma talutavaks muutunud elust aruannet teen, võib seda ka öelda, et suve esimeses pooles telliti mult üks lugu. Olen seda tasapisi kirjutanud ning kuigi ma ikka veel pole kindel, kas see on hea lugu ja tegelasi on väga vähe, aktiivselt sündmustes osalevaid tegelasi veel vähem, loodan parimat. Ja kirjutan.
5325 sõna juba ja kokku tuleb ilmselt midagi 10 000 ümber. On tore, et mul on midagi kirjutada, kuni "Devolutsioon" avaldamisele tuleb ja See Teine Romaan, mil pole isegi nime, seisab, küpseb ja ootab.
Sest tegelt ma ikkagi tahan kirjanik olla ja selleks on ainult üks tee: kirjutada ning loota, et kellelegi veel meeldib. Aga kuna mu teosed peavad seisma pärast valmissaamist, et ma siis nendega edasi tegeleksin, on ooteaegadel vaja midagi muud teha. Paaniliselt-maaniliselt ainult OODATA on vaimsele tervisele väga paha.
Tuleb midagi muud kirjutada, siis on tunne, et ma ei eksisteeri ühegi sihi ega eesmärgita. 
Ja olukord, kus seda "midagi muud" keegi ilmselt ka avaldada tahab, on eriti hea.
Jee.
Ehk siis kirjutan iga päev veidi ja arvan, et see on pädev meetod.
Mina teisiti ei suuda. Ja ma ei ole keegi teine kui mina ise. 

*** 

Eelnevaga mitteseotud tähelepanek: blogger teeb vahel kommentaaridega veidrat asja: laseb neil mitu päeva üleval rippuda ja siis äkki otsustab, et on spämm ja peidab avalikkuse eest. Nagu ... kui on kahtlane, peida kohe või kui sa näed, et ma olen selle päevadeks üles jätnud, ilmselt mind ei sega ja võib jääda! Miks sa neljapäeval otsustad esmaspäeval kirjutatud kommentaari kohta, et see on spämm ja peidame rahva pilgu eest?!

Ärategemine

Käisin ema juures kassi hooldamas. 
Tegelt on selleks palgatud mu poeg, aga ma ajasin ta täna üles poole kolme paiku pärastlõunal ja siis oli tal valida, kas minna jõusaali või kassi hooldama. Mõlemat ei jõua enne, kui õhtused plaanid peale tuleksid. 
Tal on päevane kuukaart jõuksis ka.
Ja siis ma ise pakkusin, et võtan kassi oma hoolde, sest mul on kuidagi hea ema tunne, kui ta jõusaalis käib. Mina tahtsin, et ta jõusaali läheks, sest siis on mul parem olla. (Kuna ta armastab jõusaali, teeb see ta rõõmsaks ja ma ju tahan, et mu poeg rõõmus oleks!)
Nojah, ja siis ma käisin kassi- ema- ja tütrekodus ning seal on kaal.
Kaalusin ennast. 
66 kg. 
Püha püss, see olnuks juba lausa minu kui väga heas vormis noore naise kaal ju, kui noor oleksin!

Või mu kaal Pärast Rongi, kui olin juba natuke juurde tagasi võtnud ja mitte enam täielik vrakk.
Igatahes see mõõt ja kaal, kus ma juba iseennast ka igatepidi ilusaks pidasin. Pean.
Ei, olen jätkuvalt kaunis küll, aga kuna see mind enam eriti ei huvita, oli kaalumise tulemus ikka parajaks šokiks. 66 ... ja seda riietega. 
Täiesti hämmastav. 

Depressiooni kõrvalmõju. Üsna hirmus õigupoolest - kuidas kaal üha langeb ja langeb. Järelikult ma ei saa eriti tervemaks, noh. Toit ei ole hakanud taas maitsema. Kui kõht on tühi, üldiselt läheb söök kurgust alla ja pole ebameeldiv.
Üldiselt. Vahel on. Õige toit tuleb leida - magusaisuga võileib ei sobi. Aga kui nälga pole, ei meeldigi miski. Ja nii ongi.

Raamatutega on veel hullem. 
Et lugemishuvi võib otsa saada, nii et paar lehekülge üle mõne päeva näib suure asjana, on täiesti veider.
Kusjuures ma olen ammu (loe: PR) minetanud Suur Lugeja olemise. Aga nüüd ma ei saa isegi väike oldud. 30 raamatut aastas tundub selgelt liiga suure arvuna, hea, kui 20 hakkama saan. 
Goodreadsis lubasin üldse 38 lugeda. 
Ei. Nii ei saa juhtuma. Ma ei suuda süüa, ma ei suuda lugeda, ja mis inimestel veel need asjad on, mida nad teevad? Ei, muusikat ma ka ei kuula. Lissalt ei taha. See ei anna midagi, võtab tähelepanu ja jõudu.
Sõnalist juttu võiks ka kuulata? Kulge, seda ei ole ma iial teinud. Raadio oli see asi, mis mängis muusikat. Kunagi ammu.

Aga raskete asjade tegemise ees ei ole mul pidurit. Ainult nende, mis nagu võiksid toredad olla ja meeldida, ees on. 
Asjad, mida ma ei tee mõnu pärast, saan ikka tehtud. Normaalse depressiiviku "ei tee midagi, ei suuda end motiveerida midagi tegema, parem tunnen end halvasti, sest asjad on tegemata," asemel on mul: "Teen ära, olen pärast kurnatud, pea hakkab valutama ja vihkan kogu maailma, sest ma nägin nii palju vaeva, aga keegi ei saanud õnnelikumaks, mulle sellest märku andmisest rääkimata". Ma teen, aga mul ei ole saavutusetunnet. On ainult: "Ilma tegemata oleks veel halvem."
Tegemise järel tuleb toibumisaeg mõnest tunnist pea nädalani, mille jooksul mul eriti rõve olla on. Ja siis kerkib enesetunne tasemele: "On halb, võiks midagi teha, et parem oleks," teen midagi - ja otsast peale. 
Ei ole ka seda, et ma ei teeks, sest niigi on hea - ma teen, sest on halb, ent kuskil mu sees elab lootus, et pärast on parem. Mõistusega tean, et pärast on sageli halvem ... nojah, aga kui tegu on piisavalt väike (käia koeraga poes, teha riisi ja kastet, imeda põrandalt tolmu jms), on pärast veidi parem ikka küll. Pealegi koer peab ju välja saama!
Lihtsalt jube kergesti läheb üle piiri. Kirjutada päevas 200 sõna, käia koeraga poes, teha kastmega riisi,  pesta nõud, nõeluda üks sokk ja üks tekikotinurk - ja juba ongi palju. Ja kui ma siis lisaks pesen kempsupoti ja käin duši all või viin pesu välja ja korjan pärast kokku, ongi juba persses. 
Ja nii on. 
Depressioonis mina on ikka väga nõrk.
Aga ma olen pärast 26. eluaastat, mil otsustasin hakata Oma Pojaisa Väärt Naiseks - kui too Pojaisa oli mu maha jätnud - väga tegutsemisaldis. Ma teen. Alati teen asjad ära. Mis mõttes ei taha? See ei ole argument mitte teha!
Muutsin enda täiesti ümber. Hakkasin Ärategijaks. Pojaisa ma peale esimest kahte aastat enam tagasi tahtnud, aga arvasin, et parem inimene olemine on ju mu enda huvides. Tahan olla inimene, kes teeb ära, mitte inimene, kes ainult plaanib ja mõtleb.
Nüüd - - - nüüd ma kahtlen, kas see ikka on mulle hea. Aga ega tagasi minna ei oskagi. 
Treenisin enda tegema, kui tuleb mõte: "Peaksin tegema."
Ja nüüd nii on. Ma teen. Õnnelikumaks see mind ei muuda, päris sageli teen enda katki, ent mul pole ka depressiooni- ega ATH neid sümptome: "Ma ei tee asju, ei pea tähtaegadest kinni, ei suuda peale hakata" vms. 

Mina teen. 
Enne Rongi, mille ajal olin 34, ka tegin. 
Ei ütleks, et see mul kuidagi elada aitaks, aga kahtlemata raskendab diagnooside saamist, sest ma ju ei valeta. Saan asjad õigeaegselt tehtud? Jaa. 

Haige?!

Depressioon on vist haigus.
Jaah, milline üllatus.
Ma VIST olen seda varemgi avastanud.
Aga mul läks ikka päris mitu kuud, võibolla ligi aasta, et taibata: kui ma olen peale rongi teinud igasuguseid asju - IGASUGUSEID - ja praegu suren seesmiselt ka kodust väljas magamise peale, ei ole see "no rongi alla jäämine paiskas mus kõik segamini" seletustega hästi seletatav.
Näide: pidin oma endist kassi, kes nüüd on ammu juba mu tütre kass, folgi ajal söötma ja nunnutama ja selleks 25 minutit rongiga sõitma.
Ja see tappis täiega.
Mul on siiamaani halb ja hirmus.
Nimetu ärevus, üüratu üksildus (kuigi koer oli kogu aeg kaasas, sõitsime rongiga ja ta pidas end taas väga hästi üleval), lihtsalt nii halb. Ja korraga tuli mõte, et asi ei ole ju selles, et olen vanaks jäänud, või selles, et olen juhmiks jäänud, või selles, et kurk hommikul valutas, vaid depressioon ongi haigus. Muide, ka migreen on haigus.
Et nendega palavikku ei tõuse, ei tähenda, et nad sitaks kurnavad pole ja kui ma ei suuda teha asju nagu vanasti, kui mul hakkab halb ja väljapääsu ei paista, nii hirmus ja halb on, siis ...

No ma olengi haige ju. 
Dohh. 
Jah, ma olen ürgkaua haige olnud. 
Jah, eriti on probleem, et millelegi loota ka pole ("SIIS hakkab parem" - kurat, mul on nüüd uued antidepressandid ja ikka on halb). 
Ja ma mõtlen erilise vihaga kõigi lihtsate lahenduste peale, mis mind aidanud ei ole. "Otsi abi vaimse tervise spetsialistidelt," "liigu palju värskes õhus", "toitu mitmekülgselt, palju puu- ja aedvilju," "hellita koduloomi," "pea alkoholiga piiri," "maga vähemalt 8 tundi ööpäevas" jne. 
Ma suitsetan, olgu. Aga muidu ma elan nii ideaalset elu, et peaksin, kurat, KUMAMA õnnest, kui need asjad aitaksid. 
Vihkan. 

See vaimse tervise spetsialistide asi on eriti marruajav. "Otsi abi" - kurat, nagu see oleks lahendus. Nagu see abi alati aitaks. 
Neli erinevat psühhiaatrit, kaks psühholoogi, üks "terapeut", kes oli mu toonase psühhiaatri õpilane, neljad erinevad antidpressandid, sitaks igasuguseid teste ja küsimustikke - ja kas mul on hea???
Fakk.

JA lisaks olen ma osade inimeste meelest selles süüdi. 
- "Kas sa tahaksid surnud olla?"
- "Jah, muidugi. Ma ei tee selleks ise midagi, aga loomulikult ma eelistaksin mitte kannatada, kui see võimalik on."
- "Kuidas sa niimoodi öelda võid?! Normaalsed inimesed tahavad elada, sa oled mingi viga! Miks sa arvad, et sul on ÕIGUS mitte elada???"

See on minu süü ja viga, et mul on valus, ja tahta, et kannatus lõppeks, on ebamoraalne. Aitäh!
Muide, ma ei ole hetkel nii katki, et ei arvaks, et mu kadumine teeks hulga inimesi õnnetuks. Ma ei taha neid õnnetuks teha, ma saan elamisega hakkama, ma elan.
Aga olen ikkagi vihane selle peale, et mul ei ole osade inimeste meelest õigust surra. Kurat, proovige ise elada nii, et pidevalt on väga valus, ja siis öelge, et on ebamoraalne surra tahta!

Tegelt mu pea tuikab, seepärast ma nii kuri ilmselt. Duloxetiin aitab, peavalusid on vähem ja tabletid mõjuvad ka sellega rohkem ja paremini, aga peavalust terveks see mind ei ravi(nud). 
Depressioon on haigus.
Migreen on haigus.
Mina olen haige. 

Käisin ujumas. Lootsin, et võtab haigussümptomid maha.
Oli abiks küll. Erinevalt külmetustest nende haiguste vastu tundub jahe vesi aitavat. Vähemalt ajutiselt.

"Heade ennete" uus hooaeg on tore. Eriti meeldis mulle lõpp =)

Selline ongi elu

Tead ...
Tead, ma olen hästi palju kurvastanud, hingamisraskusteni välja kurvastanud selle üle, kuidas noorena ma lootsin nii palju. Olin nii kindel, et see tuleb - misiganes on see. 
Õnn? Küps maailmanägemine, mille raames enam miski ei kõiguta? Loomulikult kahepoolne suur armastus mingi mehega (paljudega). Majanduslik iseseisvus - mul läheb sellega aega, aga kord see ju tuleb ikka. 
Ja nii edasi. See ehk kõik nad kokku.  

Mõtlesin, et olen mingi nõme ja rõve erand, et mul nii ei juhtunud ega juhtugi. Et kui ma ei leidnud elu armastust, kellega abielluda või peret luua, kui ma ei suuda tööd teha, väsimusest hullumata ja peavaludes tardumata, siis no - ma olen lihtsalt liiga veider. Mu ema kirjutas maru ilusas kirjas mulle, et ma olen ATH ja autist ja sellega nagu ülekahemeetrine korvpallur, kes üritab turistiklassi istmel lennukis mitte kedagi segada ja ise ka mitte kannatada ja no - see lihtsalt ei ole võimalik. Ma ei mahu sinna istmele mugavalt tundideks istuma. Rääkimata poolest päevast. 
Aga millegipärast ma ei võtnud sisse, et ega ma pole ainus imelik JA et me kõik lootsime nooruses normaalseid asju, rõõme ja kergust. 

Hästi palju on viimastel päevadel Sinead O'Connorist ehk Shuhada' Sadaqatist kirjutatud ja teda meeles peetud. Kuna minu jaoks on tegu ühe suure armastusega, palju palju enamaga kui Prince'i lauluga korraks kuulsakssaanud näoga, olen ka paljusid järelehüüdeid lugenud, ja kuigi ma viimased pool aastat ega rohkemgi pole eriti muusikat kuulanud, kuulasin teda jälle. 
Mitut ja mitut lugu.
Ja tont võtaks. 
Tema noorusea lauludes on täpselt seesama lootusrikkus. Täpselt seesama: "Nothing would please me better/Than I find that you're there when I wake/It's just like you said it would be."

Nagu täpselt. Sa arvad, et see tuleb, nii kena ja armas ja aus ja uhke, kui sa oled, ei saa ju selleta jääda - ja siis on sul neli abielu ja neli last, üks neist tapab enda ära, üks abielu kestab 7 päeva või umbes nii ja kõik on viimaks nii persses, et 56-aastasena sa sured ära ja nädal aega mäletavad sind kõik - et siis unustada. Sa arvad ja tunned, et nothing would please me better ... Aga seda ei juhtu, asjad ei tööta nii, meeleheide tapab, kägistab hingetuks ja miski ei paista päästvat. Ning sa ei ole enam 20 ega isegi 30, et loota: küll läheb paremaks. 
Ei lähe.  
Elu ongi selline. 

Päris krdi õudne. 

Kusjuures mul on äng hetkel teoreetiline. Ma ei tunne meeleheidet. Resignatsiooni, jaa. Valu - vähe. Segadust - suurt. 
Aga et KÕIK loodavad seda ja enamik meist saab petta? Et isegi need, kel on kaunis kauaaegne partner, raha  ja pealtnäha kõik hästi, vaevlevad tegelikult omade koormate all? Kõik me lootsime ja unistasime ja tegelikult täituvad need lootused vast viivuks, mõneks aastaks maksimum? 
Bah.
Vist ongi nii.

Täiesti teisel teemal, aga väärib mainimist: sain pahandada (hakkasin kirjutama "sõimata" aga "pooletoobine" pole päriselt sõim), sest mu koer kusi kellegi aia vastu, kes parajasti autoga tuli. Võpatasin signaali peale, aga ma isegi ei taibanud, et seda lasti mulle, kuni mees autost välja tuli ja minu peale karjuma asus. "Koer kuseb mu värava peale ja sina veel nii rõõmus ka! See ei ole normaalne! Mine parki oma peniga!"
Ma nimelt naeratasin talle lahkelt.
Olen siiamaani hämmeldunud inimeste üle. Mis ta tavatseb lakkuda seda aeda sealt alt või miks on jube, et koer sinna pissis? Ma naersin ja ütlesin, et pole koerpissi kunagi eriti tähtsaks asjaks pidanud.
"Jaluta edasi, pooletoobine," ütles ta mulle ja ma siis jalutasin edasi. 
Aga nagu ... aaaah, inimesed!

Üldiselt minuvanused inimesed ei tunne, et edasine elu on mõttetu ju?

Pea on situatsioonides ja ilmadega (raske vihm), kus tavaliselt päästab ainult sumatriptaan ja see ka mitte täiesti, nii vähe valutanud, et püstitan oletuse: uued antidepressandid, mis ühtlasi kõrvaltoimena aitavat neuropaatiliste valude vastu, aitavadki mu peavalude vastu. 
Toimeaine on duloxetiin. 
Poole vähem peavalusid. Estconil, olgu, oli sumatriptaan ka abiks, aga kuna mul on meeles üks hirmus Estcon, kus ma sõin terve karbi sumatriptaani ära ja istusin pool aega kurvalt duši all, sest VALUS, siis läks ikkagi hästi.
Ja need antidepressandid tunduvad ka muidu toimivat.
Parem on elada, elu ei ole enam HALB, aga peamiselt on parem magada. Uni, millest ärkamine ei ole: "Krt, pea jälle natuke valutab, ilmselt peab vertikaali tõusma, muidu läheb üha halvemaks," on ime. Jah, jah, ärkvelmaailm on üpris talutav (kuigi mitte rohkemat). Kuid emake maa, kui imeline on magada!!!

Duloxetiini ma võtan. Sobib. See on mulle parim.
Et tapab libiido? Mu seksuaalne iha oli nagunii juba üle poole aasta null, siin polnud midagi kaotada. 

Muidu olen ma ikka veits segaduses, et mida nüüd eluga peale hakata. Kui päriselt ärakannatamine enam kogu mu jaksu ei võta, siis ... eee ...
Olgu, ma olen suurtele lastele ema, aga seda, mida ma neile tahaks teha, ma ei saa - mul lihtsalt ei ole nii palju raha, et nad heldelt rahaga varustada, nii et nad selle pärast enam kunagi muretsema ei peaks. Ma ei suuda seda ka teenida. Ma lähen katki isegi natukene tehes, püsivalt .. ei taha ettegi kujutada. 
Olgu, ma kirjutan ikka veel raamatuid ja jutte, isegi luuletusi, aga kes kurat neid avaldada tahab ja kas üldse, on lahtine. Ma tunnen, et päriselt on mõtet ainult blogimisel, aga see ei ole raske, ei nõua enesedistsipliini - ja no kui asi pole koormus, on ta siuke ... muu elu kõrvalt nokitsemine.
Aga mis on muu elu?!
Lapsendamine ja ema olek on phmt ainus tulevik, mida ma veel näen. Aga see on ka natuke õudne - sest lapsendada saab, kui on vaba tuba. Ent ma ei taha oma poega kodunt välja lüüa. Ma ei kujuta ka ette, mis elu ta üldse elama hakkab, kui keskkool (loodetavasti saab kunagi) läbi ja kui ma mõtlen oma permahaigele tütrele, kes võiks vist saada ka osalise töövõimetuse vähemalt, kui taotleks, äkki me lihtsalt jaksamegi phmt elada ainult nii, et tööd ei tee ja koolis ei käi? Et siis jaksab igapäeva välja kannatada? 
Ja üldse, on lademes inimesi, kes ei tunne, et lapsevanem olemine on ainus, mis elule mõtte annab. Naisi, kes minust vanemanagi sõlmivad uusi armusuhteid ja käivad reisidel ja kel on põnev. Miks nemad saavad ja mina ei saa? Miks neil on kired ja mul on ... nojah?
Isegi praegu, kui elu ei ole enam otse halb, mul ei ole selles enam ühtegi eesmärki, mis poleks: "Kannata ära, äkki kellelgi on sust rõõmu!"
Aa, et äkki see läheb üle? Et kui mul on uued antidepressandid just toimima hakanud, on natuke vara veel tahta kogu elu paika saada? Äkki dr Kadri Kool kuidagi aitab mind? (Ma tegelt ei usu sellesse üldse, aga võimalus ju on.)

Millest ma üldse ja eriti üle ei saa: mul on vähemalt pool elu veel ees, kui midagi just ei Juhtu. Mida ma teen sellega? Ongi 40-50 aastat ära kannatada ja kui hästi läheb, pole väga rõve? 
Olgu. Vähemalt magada on hea. Selle nimel võib ärkvelolu ära taluda. 

Saabun Estconile
Foto: Jaana Muna

Käisin Estconil. Tegelikult olen ikka veel siin

Te olite väga toredad ja üldse ei löönud, rääkimata näkku löömisest, aitäh!

Täna lähen Estconile ja ei kavatse avaldada postitust enne, kui sinna vähemalt jõudnud olen. Oodake "mis tegin, mis mõtlesin" sõnavoolu.
Ma eriti "mis tegin" asju tavaliselt ei kirjuta, sest ma ei tee midagi peale igapäevase karmi ürituse enam-vähem rahuldavas meeleolus olla. Või noh, teen neid asju, mida ikka. 
Mu päevad on väga sarnased sinnani välja, et hommikul esmalt võtan tableti ja joon sinna peale pooleks tavalist vett ja mineraalvett, annan kassile süüa, teen kohvi ja vett keetes söön kraanikausi kõrval seistes puuvilja. 
Kraanikausi kõrval seistes, sest enamik neist on mingid mahlased värgid ja siis ma saan kummarduda ja üleliigsel mahal lasta kraanikaussi tilkuda, selle asemel, et see üle mu lõua voolaks ja riietele plekke teeks. 
Mu rutiinitalumatus lööb välja ... äh, ta LÕI kunagi välja.
Praegu ... 

...

Ma ei taha isegi veebilehtedel käia, kus enne käinud pole. 

***

Nüüd ma olen Estconil ja phmt 

Head asjad

* Totoro on väga hästi käitunud.
* Mu pea ei valuta.
* Ka need inimesed, kellega mu arust on meil vastastikkune sallimatus üdini, on mu vastu kenad olnud. Teistest rääkimata.
* Kuna olin arukas ja võtsin kaasa oma kohvipuru, olen ka kohvi saanud.
* Vaatasin eile ära ilmatupika ettekande, mis oli päris huvitav.
* Kas ma juba mainisin, et mu pea ei valuta? Eile neli korda ähvardas hakata, aga sain kogu aeg jaole.  Kuna ma magan saunamajas, kuulsin lisaks inimeste lämisemist kella viieni hommikul ja seni eriti magada ei saanud, aga PEA EI HAKANUD VALUTAMA. 
Oivaline.
* Tunnen end üldisel taustal rafineeritu ja erudeerituna.
* "Devolutsiooni" ilmumise kohta küsiti.
* Öeldi: "Mulle Triinu Meres õudsalt meeldib. Eeskätt kirjanikuna. Kui ta midagi kirjutab, on see hea."

Halvad asjad

* Vähemalt üks inimene siin kardab paaniliselt koeri, nii et mul on tema ees kogu aeg süümekad, kui Totorol vabalt joosta lasen, aga samas on mul koera ees kogu aeg süümekad, kui ma ta tuppa kinni panen või rihma otsas õue viin. No ei ole hea lahendust. 
Õnneks ütles too isik mulle, et Totoro on nii sõbralik, et ta ei ole temast häiritud. Kuni koer ei haugu, on okei.
Koer haukus peamiselt kahel juhul: kui ma ta tuppa üksi jätsin ja kui ma läksin ujuma paadisillalt, kus ta järgi ei saanud ja pidi tegema ringi kaldalt. 
* Purjus või lihtsalt vähe tobedad inimesed ajavad rumalat juttu.
* Totoro on nii erutatud, et ei ole praktiliselt söönud viimased 36 tundi. Ühe suurema kondi. 
Ja joonud kaks potti vett. 
*Mu silmaaluste aukude peitmise pliiats sai tühjaks JUST EILE.
* Arusaamatul põhjusel on pea must.

On, nagu on asjad

* Ma ei käinud hommikul Saltartriculi esinemist ja tantsuõpet vaatamas-kogemas.
* Ma ei käinud ka hommikust ettekannet vaatamas.
* Ega ujumas.
* Ega osalenud larbil.
* Hommikusööki oli ainult väga natuke alles, kui ma jaole jõudsin.
* Internet on üpris väga aeglane.

Tegelikult pärastlõunal ma lähen ujuma. Ja seejärel on plaan käia duši all ja pesta pea ära. Aga ma veel ei tea, kuidas sellega läheb 

***

Käisin ujumas ja pesemas, magasin natuke lõunaund ja voodi oli maru mõnus.
"Ma ei tõuse enam kunagi üles!" ütlesin pool tundi enne tõusmist.
Totoro sõi natuke veel, ma sain Depechi ja Rammsteini ja Billy Idoli järgi tantsida, pea ikka ei valuta. 
Võimalik, et see üritus ei olnudki halb mõte. 
Kuna ma ei ole midagi avaldanud, mis vähegi tähelepanu püüdnud, vaatasin seekord isegi Stalkerite jagamist pealt. 
Muidu oli nii, et väike lootus ikka alailma oli ja ei tahtnud hakata pettumisega riskima, nii et läksin oma tuppa ära, kui Stalkerite jagamise üritus programmis. Võimalik, et jätsin ülbe mulje sel ainsal korral, kui Salkeri sain, aga säästsin ennast ülejäänud juhtudel. Aga seekord vaatasin lihtsalt pealt ja tõdesin, et krt: enamasti on inimestel siiralt suva. Kui mul nii suva oleks, ma ilmselgelt võiksin ka lihtsalt üritusel osaleda - ent kuna ma hoolisin liiga palju, oli enda säästmine hea plaan. 
Keegi isegi ei märganud, et mind pole, raudpolt. Et ma seekord kohal olin, küll keegi ei märganud =P

Ja veel:
K on ATH. Palju selgemalt kui mina. 

Ärge näkku lööge, eks

Kui ma lähen hilja õhtul (11 paik) ujuma, sest äkki aitab peavalu vastu - ei aidanud - siis see on ju ATH käitumine?
Ei ole? 
Ma tean, et normaalsed inimesed käituvad teisiti. 
Aga mul tuleb mõte ja siis ma teen. 
Ja see on mu elu ja teist elu mul pole. Teist ennast pole ka.
Põhiliselt mind hämmastab, et inimesed polegi samasugused enamasti. Et nad ei tööta samadel põhialustel. Et see, mis minu jaoks on: "Jah, nii käib, tuli idee, viisin selle täide," on nende jaoks: "Oi, sa oled nii julge, oi, sa oled ikka täitsa pöörane!" 
Sest ... sest ma ei ole julge ega pöörane omast arust. Ei, ega ma arg ka ei ole, aga mul puudub sedasorti julguse osas täielikult: "Kardan, aga ikka teen." Ma ei karda. Ma ei saa hirmust üle. Mul lihtsalt ei ole hirmu. Mul ei ole mingit pidurit ka, millest üle minna ja siis teha - mul tuleb idee ja ma teen. Ilma vahepeatuseta.

Kui ma esialgu lugesin autismi kohta, mul ei olnud ideed ka, et mina võiksin autist olla. Autistidele ju meeldivad korduvad tegevused, rutiin, samamoodi on hea - ja siis olen mina, kes ma käin teed poeni ka 8 eri viisil, kunagi ei lähe ja ei tule sama teed, kes saab rahulduse isegi istudes pingile, kuhu ta muidu kunagi ei istu, kes tahab teha uusi asju lihtsalt seepärast, et need on uued. 
Minna Keila linnas alasti ujuma, sest kell on 11 õhtul ja kedagi pole rannas, annab sisemise rõkatava tõuke. 
Teha asju, mida ei tohi ja mida keegi ei tee, on mulle: "Jee! Teeme ära! Kohe!"
No vähemalt kui depressioon ei tapa. Aga no terve ma küll ei ole ja ometi tundus õhtul ujuma minek hea ideena. 
Aa, ja tingimusel, et keegi haiget ei saa. Haiget teha ma ei taha.
Kuigi kogemata olen teinud. 
Siis ma nördin, et mis mõttes mina tahan head ja nemad saavad haiget?! Kus on õigus? Nii ei tohiks!

Nojah, aga inimesed vist enamasti ei ole sellised. Et tuleb pähe ja teevad ära. 
Sest muidu ei tunduks ma üldisel taustal üldse imelik. 
Point on, et enda jaoks ma ei ole imelik. Minu meelest on kõik sellised ja siis ma olen pisarateni jahmunud ja õnnetu, et nad süüdistavad mind sajas surmapatus, kui koerakaka kellegi eraprügikasti panen või ei taha lollile noormehele öelda, et temast rasedaks jäin. Sest ma ei saa aru, mis sellles nii halba on.
Siiamaani ei saa. 

Seda lolli noormeest olen korduvalt linnas näinud ja iga kord on jube. Et ma selle lolliga magasin, et ma tema vastu kena olin, tõi kaasa, et ta armus minusse ja siiamaani otsib sõbralikkust. Emake maa, kui JUBE see on! 
Poeglaps minu kurtmise peale, et nägin teda ja miks, MIKS ta tahab minuga sõbralik olla ja fb-sõber, kui ma ei taha teda mäletatagi: "Ma tunneks sulle rohkem kaasa, aga kuigi ma ei ole väga välimuse põhjal otsustaja inimeste osas, tema puhul ma nägin kohe, et ta on tolgus."
"Tolgus? Mis mõttes?"
"No loll, noh!"
Jah, just. Ebaloomulikult loll. Mul oli ikka see rasestumisvalu väga suur, et sellest mööda suutsin vaadata.
Lollus on üldiselt see patt, mida ma inimestele andeks ei anna. Õelus, isekus, ülbus - kõik on vastuvõetavad, kui inimene ainult loll ei ole. Argus on ka suur patt, aga seal ma olen väga seda meelt, et argus kui kehaline reaktsioon on täiesti ok, see ei sega mind inimest armastamast. Moraalne argus, julguse puudumine mõelda, on asi, mida ma pahaks panen.
Aga seda panen täiega. 

Lollus ja argus on natuke samad asjad minu vaatepunktist. Julguse puudumine mõelda ja suutmatus mõelda annavad sageli sama tulemuse. 

Lihtsalt - andestamatud patud.
Samas ma ei pea end lolliks seepärast, et ma väga-väga last tahan. Rasestuda tahtsin. Nüüd tahan lihtsalt last. Ma näen seda nii, et kirg last saada jooksis mõistusest üle ja no kirglikkus, tunded, tahe ja julgus: absoluutselt mu jaoks ja silmis head asjad. 
Mõistlikkusest ei arva ma aga midagi. See nagu ... ma ei saa sellest aru ja ei pea väärtuseks. Mõistlikkus on midagi minu jaoks niivõrd imelikku, et ma lihtsalt ei mõistagi seda. 
Sest mõistlikkus toetub mingitele väärtustele, mida minu jaoks olemas pole. 
Ma ei saa sellest aru. Ma ei taipa. Ma ei adu pointi.
Millest täpsemalt ma aru ei saa: teha nagu tavaks on, teha, nagu inimestel kombeks, on kellegi meelest hea asi?!
Minu jaoks on vastupidi. Teha, nagu ei tehta, on hea asi lihtsalt seepärast, et näitab: see inimene mõtleb ise, mitte ei käi mööda etteantud teid.
Jah, igasugu vaktsiinivastased ja muidu hullukesed on isemõtlemise üsna halvakõlaliseks muutnud. 
Jah, see, kellega ma magasin, oli ka vaktsiinivastane. 
Siin võib olla teatud põhjus, miks ma kohe läbi ei närinud, et idioot - sest isemõtlemine on mu jaoks phmt hea asi ja ma oma ihas tast hästi arvata ei saanud kohe aru, et ta mitte ei mõtle ise, vaid korrutab seda, mida teised ees ütlevad. Lihtsalt teised teised, kui need, keda mina pigem usaldanuks. 
Ma ei arva midagi head inimestest, kes ei mõtle, aga väidavad, et mõtlevad. Ma hindan just neid, kes MÕTLEVAD.
Isegi kui nad minuga nõus pole. 

Üldiselt ma kiidan väga heaks selle, et kogetakse ise ja antakse teistele infot selle pealt, mida ise kogetud, mitte ei korrutata kellegi teise ideid. Sest minu kogemus on, et elu praktiliselt elada on absoluutselt teistmoodi kui teoreetiliselt asjade käimist-käitumist õppida, ja mul ei ole teie mõistliku maailmapildiga midagi teha - mul ei ole selles kohta ja ma ei sobi sinna ja äyt6teyehysõrrah see üldse olemas on!
Urr. 

Tunne on ainus

Ilma antidepressantideta elu (3 päeva on ette nähtud, aga kuna arst ütles: "Vähemalt üks päev!" ma slikerdan) on üpris talutav. Ainult lõunaund peab kindlalt magama.
Ma magan küll väga hilist lõunaund, aga sellest viilida ei kannata.  Kui ma kella viieks pärastlõunal veel ärkvel olen, läheb tuju kiiresti nii kohutavaks, et kell 7 on juba raske uinuda, sest pea on erinevaid jubedaid mõtteid täis ja läheb hulk enesedistsipliini, et aju vait sundida ja magama jääda. 
Aga uuesti ärgates on kõik tavalisel määral lill. Mitte päris "oo, kui tore!", aga mitte ka "oo, kui halb!" 
Tavaline tavaline. 

Jah, ma ärkan vahel umbes kell 10 õhtul. Kuni mulle endale sobib, pole probleemi. Vähemalt seegi hea ses puudega ja töövõimetus elus: saab oma päevarütmi vabalt paika panna, kellegi teise omast sõltumata. 

Vaata, see suvi, millle lõpus oli Rong, oli veel halvem. Aga ma ka tean, miks mu arust rongi alla minek oli õige otsus: sest ma arvasin, et nii jääbki. Kui inimese enesetunne on nii hea, kui ta ise hea inimene on, ja mina ei suuda enam parem olla ning tunnen end jubedalt, siis nii jääbki. Ma ei suuda enam parem olla = ma ei saa kunagi õnnelikumaks, kui oma maksimuheaduse juures just praegu. 

Mul on siiamaani raske andeks anda toonastele "saa veel paremaks"-soovitajatele. Ei, nad ei tahtnud halba, aga välja tuli halvasti. Välja tuli nii, et kui ma tõdesin, et ei jaksa enam parem inimene olla, olingi enda jaoks maha kantud. Kõik. Sest hästi elamine, hea olemine võrdus mu jaoks ja nende soovitajate jaoks "siis  on hea ollaga" ja see lihtsalt ei olnud tõsi.
Siiamaani ei ole tõsi. 
Mölakatel on hea. Täiesti jubedatel inimestel on hea. 
Mul ... ei kipu olema. 
Sest mul on selline keha. 
Ja ilmselt ikka ATH ka - kalduvus arvata, et nagu ma tunnen end praegu, nii jääbki, on väga ATH. 
Küllap on normaalsetel inimestel raske seda mõista. 
Ma olen antud teemal ammu võrgupäevikus rääkinud - et valu, mis valu nime väärib, tundub igavesena, ja et kui on päriselt kurb meel, tulevad ka ainult kurvad asjad meelde ja tulevik näib üleni tume ja nii ongi. 
Ma saan aru, et on hulk inimesi, kelle jaoks tunne ei võrdu Tähtis Asi. 
Ja minu jaoks ei ole miski muu üldse tähtis. 
Ma ei saa aru maailmast ega mõtteviisist, kus muud asjad olulised on. Ainus - absoluutselt AINUS asi, mis loeb, on ju see, kuidas ma end tunnen? Kõik muu on ebaoluline mudru, mis võib igat moodi olla. Ainus oluline asi on inimese enesetunne. 

Et ratsionaalne inimene ei arvesta tundeid? Aga ... aga ... aga mille pealt ta siis otsuseid teeb? Tunded määravad ju kõik? Tundemaailm on ainus maailm, mis üldse inimest otseselt mõjutab?! 
MisMÕTTES tunded ei loe?! Mis siis loeb?!