Aastakokkuvõte

Pole enam eriti aega aastakokkuvõtet edasi lükata.
Kuigi mul on nii palju teha, tõlge (tuli tagasi, peatoimetaja oligi ümber teinud piisavalt, et tahta end teiseks tõlkijaks nimetada, elu!) tuleb läbi vaadata ning ära saata, samas ma tahan hoopis fännfiktsioone lugeda, tegin hommikusöögiks kanatiibu (eile panin marinaadi), Poeglaps jättis mulle ka kaks tükki, neid peaks sööma, koeraga tuleks õue minna, pea on nii uimane ja raske, reied mu lühikestes pidžaamapükstes kuidagi valged ja taignased, .... oot, ma ei tahtnud üldse sellest kirjutada! 

Aga samas: see ongi point. 
Nii laialivalguv ja ebamäärane tunne on. Kõike peaks, samas midagi eredalt ei taha. Igale poole annaks süveneda, aga niipea, kui ma ühte kohta süvenen, hakkab mingi osa minust süüd tundma, et ma teist asja ei tee. 
No näiteks too tõlge, see on hetkel kõige ajakriitilisem. Tee seda, väga väga naine!
Tõlke toimetamise asemel kirjutan võrgupäevikusse postitust.
Omaenda eelmise aastalõpukokkuvõtte struktuuri laenates. Mis oli muidugi kuskilt mujal pärit, aga no - vaadake vanast järgi, kui huvitab.

Mis sul möödunud aastal õnnestus?

Ma sain selle krdi ATH-diagnoosi ja ravimid viimaks. Poeglaps käib koolis edasi - mitte et see minu õnnestumine oleks, aga jee ikka. Ma olen elus - krt, see ON saavutus! 

Mis sulle möödunud aastal muret tegi?

Pfff.
Ok.
Mis saab Poeglapsest?
Mis saab Tütarlapsest?
Kas kass sureb ära?
Aga nüüd?
Aga nüüd?
Mida ma koera põiepõetiku vastu teha saan?
Kas see raamat ei ilmugi kunagi?
Mis krdi kirjanik ma olen? Keegi ei ilmuta midagi, mis ma kirjutan. Minust halvemini kirjutavad inimesed on palju populaarsemad. Ok, osad ikka kirjutavadki minust paremini. Mida ma üldse?!
Ma olen ATH, aga üksi krdi ametlik diagnoosija ei arva nii. 
Ei, ikka veel mitte.
Ei, IKKA VEEL mitte, ma olen nii katki ja õnnetu ja mul ei hakkagi mitte kunagi hea, oh kus ma jään.
Ma ei suuda raamatuid lugeda. Kas mul on prille vaja, äkki ma lihtsalt ei näe ja seepärast eelistan arvutiekraanilt fännfiktsioone enasse võtta? Aga mul ei ole prillide jaoks raha. Mul ei ole üldse vähegi ülearust raha. Maivõi, ja mitte kunagi ei lähe paremaks, sest ma ei jaksa rohkem teha ja teenida ja oh, kus ma jään?
Pea valutab. Kogu aeg valutab. Mis krdi elu see on, kui kogu aeg valutab kas kehas või hinges või mõlemas korraga, miks, miks, MIKS MA PEAN?! 
Ma pean.

See kastmelõpp on ahjuvormi põhja kõrbenud, seda saab olema nii raske puhtaks pesta. 
Ma tegin Poeglapse uurimistöö metoodika aineks talle viitamise ära, ülitäpselt juhendit lugedes ja üritades maksimaalselt täpne olla, ja sain kolme. Nagu - miks kogu akadeemiline või poolakadeemiline ühiskond on nii krdi vormistamiskeskne? Oksele ajab! Miks on nii tähtis, et kursiiv oleks õiges kohas, punkt oleks õiges kohas, autori nimi esitatud kui esitäht punkt tühik ja perekonnanimi? ÖÄK!!!!
Kusjuures omast arust ma TEGIN kõik, nagu kirjas oli. 
Ma. Ei.

Kas inimesed teevad minu heaks asju, sest neil on tunne, et nad peavad? Kas on lootust, et nad ikkagi teevad mingeid asju, mis mulle ka kasulikud? Kas ma peaksin laskma end häirida sellest, et ma vahepeal teisi häirin? Olgu, kas ma peaksin end veel rohkem sellest häirida laskma?

Mitte kunagi ei hakka keegi, kellest ma seda tahan, mind (romantilisseksuaalses võtmes) armastama nii, nagu ma seda tahan. Mitte kunagi. Ma arvasin, et mehed mu pea sees on olulised, kuni tuleb päris asi. Kuid tuli aint Pojaisa, temaga läks kuradile, ja siis järgnes veel palju kuradileminekuid, üks hullem kui teine. Kui keegi end ära tappa ei tahtnud, oli juba hästi.
Mida aeg edasi, seda selgem on, et mehed mu pea sees ONGI  ainsad, kellega päriselt klapin. Aga no kui ma jälle midagi ei tunne, maailm muutub menopausileigeks, eks mulle piisab vist K-st jälle. 

Mmmiks inimesed on inimesed?

Mis olukord tegi sind väga ärevaks kuid lõppes siiski õnnelikult?

Kass oli kaks korda haige. Esimesel korral ei söönud nädal aega pea midagi. Loomaarst ütles, et analüüsid on nii korras, kui viis päeva mittesöönud kassilt oodata saakski. Läks veel paar päeva mööda ja ta hakkas jälle sööma.
Ma läksin kanakaeltelt üle kanapugudele, et tal kontide seedmisega probleeme ei oleks.Teisel korral 3 kuud hiljem  kusi Karou igale poole, nuttis ja halas. Käisime arstil jälle. Sain rohud ja õpetused, ent ma ei suutnud talle valuvaigistit sisse anda. Sain sügavale korralikult hammustada, kass valuvaigistit enda sisse mitte. Peale paari katset ja katse-eksituse teel õppimist suutsin valuvaigistaja siiski Karoule suhu pressida. Paar päeva edasi ta enam ei kusnud igale poole. Veel umbes nädal ja ka kott-toolile enam mitte. Põiekrõbinad igapäevatoiduks ja saigi terveks. Nüüd on rõõmus ja pehme. 
Jestas, ma ei jaksa iga samamoodi kulgenud probleemi küll nii põhjalikult kirjeldada!
Poeg jäi kooli edasi.
Vihma hakkas lõpuks sadama, kuigi terve juuni ja mai teise poole oli põud.
Ma sain oma ATH diagnoosi ja ravimid. 
Uued AD-d sain ka, mis viimaks toimisid samuti.
Piisab.

Viis lemmikut hetke aastast 2022

Kui tulin ujumast ja mõtlesin, et ma ei ole ainult keha ja Lucy Jordan.
Kui ATH-ravimid mõjuma hakkasid ja ma koristasin.
Kui Poeglaps füüsika kursusetöö 5 sai.
Kui ma nägin head unenägu isegi ärkamise järel lihtsalt vedelesin külili krõnksus voodis ja mõnulesin.
Kui ma kurtsin fb-s oma kohutavat depressiooni ja Pagan ütles, et kle, minu jaoks on see ka pidev võitlus, räägime, kui tahad - ja see virtuaalvestlus päriselt päriselt aitaski.

Kuidas sa möödunud aastal maailma/teiste inimeste elusid mõjutasid?

Kuidagi ikka.
Ma üritan seda kogu aeg.

Mis põhjusel enda üle uhke oled?

I'm the fighter, baby.

Miks endas pettusid?

I'm the fighter, baby.
Ja siis ma võitlen ja võitlen ja võitlen ja ma olen nii kuradi väsinud ja ma ei jaksa ja ma võitlen ja ma võitlen ja ma võitlen ja siis küsib X või Y: "Kuidas sa üldse julged arvata, et oled hea ema?" ja ma lasen end morjendada.
Sest ma võitlen iga kuradi päeva õhtusse ja ... ja inimesed ei saa nagu üldse aru, et see on raske? 
Phmt ma pettun mitte endas, vaid maailmas.

Millisel hetkel tundsid täielikku rahu ja kohalolu?

Ilmselt mingitel hommikutel keefiri juues. 
Keefir tundub olema üks parimaid asju maailmas.

Mis oli möödunud aasta kõige raskem õppetund?

Seesama meeste värk - et ongi nii, et minu moodi intensiivselt tundvaid demiseksuaale on nii vähe, et mu parimad armusuhted ONGI meestega, kes on kuskilt filmist, raamatust või sarjast, kelle pähe ma tunnen, et suudan pugeda ja NII ONGI ja PÄRISELT NII ONGI!!!!

Kas saavutasid midagi oma elu eesmärkidest?

Ei.

Millised inimesed moodustasid möödunud aastal su siseringi?

Poeglaps ja K

Laul, mis jääb alati seda aastat meenutama.

Vähemalt see on mul seekord olemas. Ja jääbki! Ja just seda aastat! Ma armastan seda lugu, kuigi kuulan muusikat mingi 14 KORDA vähem kui nt 7 aastat tagasi.

.

P.S. Lubatud tõlkeloo link. 
Krt, ma olen kade - tahaks ka nii imelist lugu luua!