reede, 29. detsember 2023

Tunnetest

Olen veits kahevahel, kas kirjutada aastalõpu-kokkuvõttev post või vahetult kriipiv endavaatlustulemus. 
Kaurile (olin täiesti hämmastunud, kui ta ütles, et mu enesevaatlused on igavad, ta ei viitsi neid lugeda - mu arust on enesevaatluste kulg hirmus põnev, onjo, muu on lihtsalt väikesed lisandid, elu kirjeldamisega kaasnev, ent kindlasti mitte põhiline) meeldiks ilmselt esimene, kuigi ka sinna valguks enesevaatlust sisse.

Endale tundub teine tähtsam - sest kui ma ise samuti ära unustasin, kuidas ma enamiku elust eksisteerisin, võiks keegi teinegi ju avastada, et whoa, teistmoodi tuntakse ka, teistmoodi tundes elatakse elud ära, pole ime, et inimeste tundemaailmades ühesuguste nõuannete või isegi ühesuguste soovide oletamisega täiesti puusse pannakse (eriti romantiliste tunnete osas, muidugi).

Asi lõppeb nagunii sellega, et kirjutan mõlemast ja see tuleb järjekordne mammutpost, aga no vaatab. Ega ma ma palka ei saa blogimise eest. (Kui välja arvata mõnede lugejate annetused - AITÄH!) Võin teha, nagu endale hea tundub.

Esmalt niisiis: hormoonid on ikka kohutavad! Nii võimsad - ja inimesed elavad teistsuguste kehadega, teistsuguste hormoonidega ja arvavad, et me kõik elame laias laastus ühtemoodi?
No. Ei. 
Vaadake, mul saabus peale aastast vaheaega taas menstruatsioon, onjo. See, kuidas ta just saabus, polnud midagi. Ma ei saanud enne arugi, kui verd jooksma hakkas ja vereloigud mu voodi ära mäkerdasid. Siis jooksis veel paar päeva verd nagu oleks siga tapetud, viskasin iga paari tunni tagant kupsiku tühjaks ja imestasin, sest mul polnud meeles, et nii palju verd tuleb. (Tegelikult enamjaolt ei tulnudki, nii hullu vereeritust pole mul vist laste sündidest saati olnud.)
Verejooks muidugi taandus, nagu ta kuupuhatuse puhul ikka teeb, mens lõppes ja juba selle lõpu ajal tuvastasin endas tohutu armastuse kõigi vastu. K tundus eriti armas ja kass sile ja kaunis, koer nii nunnu ja hell ja poega tahaks aina kallistada ja siis lugesin ma veel üht fännfiktsiooni Sanji ja Zoroga - ja armastus kõigi ja kõige vastu kippus mind ribadeks rebima. 
Jah, seda tunnet olen varem ka tundnud ja mitte üksikutel hetkedel, vaid ikka mitu päeva järjest. Kogu noorpõli oli seda TÄIS. Kas nüüd just kuude kaupa järjest, ent sageli, ohtralt ja no nii intensiivne, nii intensiivne,  et selle tunde peal olles on väga raske meeles pidada, et teised tunnevad mingit lahjat veesegust lurri võrreldes minu vahukoorega. 
No olgu, nüüd ma olen tükk aega seda veesegust lurri tundnud ja et tunne sees võib olla nii kõikevõitev, nii rammus, hämmastab. 
Nüüd mõelge, mis tähendab niimoodi last tahta. Nii, et tunne otse lämmatab vahel oma suuruse ja raskusega.
Ja nüüd mõelge, mida tähendab, kui lihtsalt - ei tunne enam. Tunded on tagaplaanil. Valus ei ole, siis on hästi. Milles probleem. No ei saa last, no ei saa, mis seal ikka.
Jah, seda rasvast eredat kõikevõitvat tunnet vist loetakse ka inspiratsiooniks - ja selle sees olen ma palju kirjutanud. Intensiivselt, vahel ka terve loo otsast lõpuni. Oma mõtted tunduvad reaalsemad kui ümbruses toimuv, ainus tõeline maailm on minu pea sees ja muu lihtsalt ebaolulised pudemed. Aga minu kogemus on ka, et säärane olek ei ole tegelikult kirjutamiseks parim - mul on nii palju tegemist oma tunnete ja filmi jooksutamisega oma peas, et selle kirjapanemiseks ei jätku huvi ega jaksu. Saab - aga et mõnus ka oleks, on väga ebatavalist asjaolude ja meeleseisundite kokkulangemist tarvis. 
Kergem on kirjutada rutiinselt. Natuke korraga ja oo, jumala tore lugu selgub olema välja kukkunud lõpuks!
Kuigi samas - ega ma midagi inspiratsioonita kirjutatut pole vist paberil avaldanudki? Aaa, ei, ühes "Vikerkaares" on üks lugu. Aga seal ma nägin lugu unes, nii et see on ka peaaegu inspiratsioonilaps - kui ma midagi looks vormitavat unes näen, kaasneb sellega nii palju tundeid, et need on peaaegu nagu ärkveloleku-vahukoorgi. 

Mida hormoonid keha sees teevad või ei tee, tundub vähemalt mulle küll kogu isiksust määravana. 
Jah, ma tunnen tugevalt.
Vähemalt kui hormoonid nõrisevad ja midagi toimub. 
Miks ma tahan, et mind "vajataks" - ma tahan mõjuda inimesele hormooninõristajana. Kui tal mingit hormoonilaksu minuga seoses pole, on leige "nojah, ta on huvitav inimene", mul on tunne, et ma ei ole talle tähtis. Sest noh - kui minul intensiivseid tundeid pole, ongi mulle kõik poogen. TÕESTI pole oluline. Jah, mingid soovid on, aga need on nii --- unised? Pole nõudlikkust, pole intensiivsust, on "võib ju kah".
Ja kui mul on parasjagu "võib ju kah", mind ei eruta, et ma kellelgi teisel hormoone käima ei pane ja tema maailma ei tooni. Minu maailma ei tooni eriti keegi peale mu enda, onjo? 
Ja siis juhtub nii, nagu nende jõulude lõpus. Menstruatsioon lõppes ka ja mulle oli Sanji mu pea sees korraga tähtsam kui K, sest krt, Sanji armastab mind alati, ükskõik, mis ma talle teen või kuidas räägin, puudutab mind sealt, kus ma tahan ja reageerib minu puudutustele täpselt nii, nagu mina tahan, me võime tunde ja tunde rääkida, teineteise naha siledust tunda, ta võib mulle (kujuteldavat) süüa teha ja andunult vaadata, kuidas ma tema omletti suhu panen - aga K ... paneb vahel uued lülitid või toob kooki, ütleb, et minu küpsetis maitses hästi ja õpib mu pojaga koos matemaatikat. 
Sanj on mulle nagu Jeesus (armastab mind alati, mis ka ei juhtuks), aga päris inimesed ... ei ole mulle vist mitte kunagi andnud seda tundeintensiivsust, mida tahaksin. 
Äkki tõesti enamik inimesi lihtsalt ei tunne nagu mina? Mina ka ei tundnud terve selle 2023. aasta. Menopausi tuimus?
Miks ma end näiteks suvel ära ei tapnud? Jah, jah, olgu, kümme aastat polnud veel täis ja värki - aga oluline oli ka see, et nii kohutavad, kui need pool aastat depressiooni mittetoimivate ja mitteaitavate ravimitega ka olid, kogu aeg valutas, kogu aeg piinas -. ei olnud see valu enamasti kuigi intensiivne. Oli halb, kogu aeg oli halb, mitte kordagi polnud hea - aga enamasti polnud mitte väljakannatamatult halb, vaid lihtsalt halb. Aga 2014 ... oijumalanna. Kui ma meenutan halvimaid hetki, ma ikka veel ei saa aru, KUIDAS said inimesed näha mind niimoodi kannatamas ja arvata, et noh, läheb üle, mis ta ikka. 
Kusjuures siis olid vahepeal eredad rõõmuhetked ka. Sest ma tundsin kogu aeg ja kõike palju rohkem, kui näiteks ... noh, praegu. Näiteks esimene Gõmka - see oli nii ilus kogemus!
Valus ja ilus.

Tugevad tunded tähendasid ka, et ma ei saanud üldse aru, mismoodi on ratsionaalne tunnetega mitte arvestada. Kuidas on ratsionaalne mitte arvestada selllega, et üks asi teeb rõõmu ja teine teeb viha? Mida?!
Aga no kui tunded on nõrgad - siis vist saab jah "ratsionaalselt" vaadata. 
Mitte hoolida sellest, mis polegi tähtis. 
Tunded on inimese arvestuses mittelugevad, sest nad ei loegi eriti. Kunagi.
Aga kui loevad, on hoopis teine asi. Kogu maailm muutub.

Väsisin ära. 
Tundub, et aasta kokkuvõte ootab veel. Paar päeva on aega ka - jõuan kirjutada.
Aga ühe pildi, mis Sven Arbet "Maalehe" jaoks tegi, panen ikka üles. Mulle meeldib, mis ta toaga tegi, et see ilusam oleks =P 

14 kommentaari:

  1. Uau.
    Hormoonide koha pealt +12.
    Kui pole tundeid, pole mitte midagi. Pole elu.
    (Ma tunnen laule niimoodi. Mad elavad mu sees. Aga kirja panemine on juba tehniline töö ja tunde sees suplemise peale kulunud jõud saab vähemalt mul enne otsa, kui laul valmis.)
    Äge pilt.
    Ära tapa ennast ära. Mulle meeldivad need asjad, mida Sa kirjutad. Neis on päris palju nö minu asja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aa, ma rõhutan: tundlik olemine ei tähenda, et erinevaid hormoone on kohutav hunnik. Vastupidi. Sama loogika, mis rahaga - 200 ekstraeurot inimesele, kel on arvel viiekohaline summa ja iga kuu laekub neljakohaline, on märksa vähem märgatav kui inimese jaoks, kellele kolm kohta rahasumma osas arvel on suht piir.
      Rääkimata inimesest, kelle kuusissetulek ongi nt 333 eurot.

      Kustuta
    2. Mul on võrdlusmoment, sest enamus elust on veedetud õuduses, surmahirmus, syypiinas, depressioonis, tuimuses või nende kombinatsioonides. Ja kui pärast sihukest elu sa saad isegi ainult maitsta mingit head tunnet, on kontrasti tõttu elamus tugevam kui vbl sellel, kes kogu elu rahus ja armastuses veetn on.

      Kustuta
  2. Mian olengi see, kes ei taha tugevaid tundeid. Mul on väga hea oma rahulikus pastelses maailmas omasoodu kulgeda. Ei ole kunagi tahtnud, kartnud olen.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina unustan ära, ey teistmoodi ka saab, kui olen millegagi ära harjunud ja see on saanud osaks mu maailmast.
      Praegu tuli meelde sest oli kontrast. Aga üldiselt ma ei teadnudki, et mul kuidagi eriti tugevad tunded on. Ma arvasin, et kõigil on nii.

      Kustuta
  3. aga mul jälle võib olla nii intensiivselt huvitav, et mine või peast segi. Pean end jõuga puhkama sundima, naeran omaette suurest huvi-rõõmust ja ma ei maga ja ma ei söö ja ma ei taha teha tööd jne.

    Kui neil, kes ütlevad "sa oled huvitav inimene", sama huvitav on, siis ei ole see üldse väike asi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tühja neil on =)
      Sina oled ka intensiivne inimene, aga mõned siin ikka ei olegi. Üldse ei ole. Neile on "huvitav inimene" keegi, kes natuke üldisest uimasusest erineb, 2 kraadi kangem kui üldine 19, ossa.

      Kustuta
  4. Minu jaoks oleks "huvitav inimene" või et "tore koos olla" või et "hea rääkida" see kompliment, mida ma tahaks saada. Aga mul ka samas tunded puuduvad üldse :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaah, see oleks päris huvitav uurimine, et millised komplimendid millistele inimestele töötavad või lausa vajalikud on.
      Ja siis panna see veel süsteemi sellega, mida vanemad inimese puhul kiitmist või vähemalt mainimist väärt olema pidasid.
      Eks ole, praegu soovitatakse mitte kiita väikeste tüdrukute ilu, armsust, ilusat kleiti või häid hindeid, vaid kiita teda julguse eest uusi asju teha, ta osavust, ta otsusekindlust vm. Et niimoodi kasvatab terve(ma) endapildiga inimese.
      Aga minu ilu ei kiidetud kunagi. Ok, muid asju eriti ka mitte, aga samas kiitmata mainimist leidsid need küll. "Sa oled palju targem, kui mina sinu vanuses olin," mingi pika ja tõsise vestluse sees. (Meil oli selliseid vestlusi palju, sest ma ei teinud asju nagu minult taheti ja siis minuga räägiti.) "Sa saad paljudest asjadest aru," vennale öeldi, et minul on temast palju rohkem õigusi, sest ma võitlesin need välja ise - ja mis on tulemus?
      Tulemus on, et ma olen väga näljane oma välimuse teemal tulevate kiituste järgi. Kunagi mu pojaisa küsis, mis on minu meelest parim kompliment, mis ta mulle teinud on. Mõtlesin ja vastasin: "Et mul on päris hea keha."
      Pojaisa oli selgelt nördinud. Ta ei öelnud midagi, aga kogu tema oleks ütles: "SEE v? Misasja?! Uskumatu ..."
      Aga mina olin aus. Et ma olen inimeste arust tark, kuigi tegelt kraadita ja iseõppinud, et ma olen loov ja loominguline, et mind peetakse julgeks (kuigi tegelt ma lihtsalt ei karda) on mhmh, ma tean. Aga et ma ilus olen, ahvtlev olen, nõiduslike säärtega, võluvalt kumerate puusadega, pilk haarab, mida iganes selles liinis võib mulle ALATI öelda ja ma ALATI rõõmustan. Sest kuna seda mulle kunagi ei öeldud, ma tegelt ei usu, et ma teistele ilus paistan.
      Kolmandast küljest: mida iganes kiidetakse, välimust, julgust, mõistust, kirjutamist - ALATI on parem täpne kiitus.
      "Sa väljendasid hästi täpselt, võiks öelda tundetäpselt kõike seda, mis Anno tegemistes ja sisemuses minuga kaasa kõlas" on tohutult palju parem kui "sa kirjutad ikka väga hästi." ""See mõttenurk, mille sa tollest artiklist väljs võtsid ja mida uurisid, oli mulle täiesti ootamatu, kuid väga põnev". Mitte "sa oled huvitav inimene."
      Ma võiks ulguda taeva poole nagu hunt: "Ole konkreetne! Ütle seda, mis PÄRISELT on! Mitte ära jää tavaväljendite sisse kinni!"
      Välja arvatud ütlusega: "Sa oled ilus."
      Siis võib tavalisega piirduda. Täpne on parem, aga isegi see sobib, sest mulle nii väga meeldib, et kellelgi mind ilus vaadata on :P

      Kustuta
  5. Mind alati hämmastab, kui ma saan aru, et ilusad inimesed peeglisse vaadates aru ei saa, et nad ilusad on. Sina kahtlemata ju oled ilus. Võib-olla inimestele tundubki kuidagi võlts või ülearune nii ilmselget asja eraldi öelda. Noh, et nagu ütleks, et kaks silma ja kaks kätt või nii.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tääähhhh!
      (Peegel - et endale millenagi paistan, on täiesti teine asi kui see, mida teised arvavad =) )

      Kustuta
  6. Ma logisin üle mingi viie aasta Bloggerisse sisse kommenteerimise jaoks (loen ma blogosid regulaarselt ilma sisselogimata), et, tead, ma üldse ei taha hirmutada, aga minu pere menopausilistele naisinimestele tuletab arst kogu aeg meelde, et kui menopausi ajal päevad tekivad, siis kindlasti emakakaelavähi kontrolli minna. Ei pruugi midagi ohtlikku olla, võib ka mingi ohutu tsüst olla vms, aga et kontrollida. ://

    Anyway.

    Hormoonid on minu jaoks nii imelikud loomad. Ma olen ka demi või grey-ace või noh... mingi suht nulliligidase libiidoga loom. Ja siis kord saja aasta jooksul kui planeedid joonduvad vms lähen ma täiesti hulluks näljaseks. Aga siis ka mitte igaühe järgi, vaid ikka sellised, kellest ma tean, et nad on toredad ja ilusad ja neil on kahe kõrva vahel ka midagi. Ja siis urisen omaette ja lähen ka oma kujuteldavate meeste juurde tagasi, sest NEMAD ei ütle mitte kunagi midagi nõmedat ega ei pea nendega poliitikast vaidlema ega... oeh. tead küll.

    Peaks kah vist One Piece'i vaatama.

    Pea vastu <3

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.