Pühapäev, 30. aprill 2017

Eksistentsiaalsed mõmisemised - jätkuvalt suvalise möla lainel

On täiesti arusaamatu, mis jätab armi, mis mitte.
Nagu füüsilise armi. Üks kõva kahesentimeetrine arm vasakul õlavarrel välja arvatud, on põhiline jagu arme mu rongiavantüürist kehal erinevatest meditsiinilistest sekkumistest. Kanüüliarmid paremal randmel ja vaagnafiksaatorite armid puusadel. No kui hooooooooolega vaadata, hea küll, on ka ülahuulel üks ja seal, kust ninaluu katki oli, aga kõik muud armid üritavad kaduda - aint need tervise heaks tehtud augud keres kannavad endas veendumust, et nüüd jäävadki näha.

Ok, midagi on ka säärte esikülgedel, aga nagu kõik mu kukkumiste armid jalgel ennegi, on need armid kadumas.
Ega ma ei mäleta, kuidas rongi ees seisin, aga arvestades, kus kehapiirkondades mul mitte-ravimisest-pärit armid on, tundub, et tegin teoks ka teise asja, mille üle mõtlesin ja mõtlesin, ent polnud üldse kindel, et julgen: astusin rongi ette näoga rongi poole olles. Vaadates, mis tuleb.

Saan KÕIGEST aru, kõik on loogiline - ainult mitte, miks elus olen.

Ausõna, selleks ma küll valmis polnud.
Vahel ikka PÄRISELT mõtlen, kuidas maailm keeras end nii, et ellu jäin.
Seejärel tuleb meelde, et neid võimalikke maailmu, kus ei jäänud, ma ei saagi ju näha - ning kui juba maailm võib end nii või naamoodi keerata, et keegi jääb või ei jää ellu, võib samamoodi olemas olla lugematult maailmu, kus paar elektroni teistmoodi haakusid ja kõik muutus. Lugematult - aga huvitav, kas lõputult? Aga kui ei oleks lõputult, kus see lõpp siis oleks?
Kuigi mulle tundub kuidagi mõistlikum ühe universumi mõte =) End säilitava, endale mõnusaimat teed otsiva oma. Iseasi, et universum, mis inimest, inimkonda, imetajaid või Maad kuidagi hirmus tähtsaks peab, tundub absurdne.

Mul on alati olnud raske otsustada, mis on võimalik, mis mitte. Kõik-või-mitte-midagi-naine. Kui on olemas ainult see, mis teaduslikult tõestatav või vähemalt kunagi tulevikus teaduslikult tõestatav, on rahulik. Sellist maailma ma tunnen ja tean.
Aga niipea, kui lükkaksin ukse paokile, enam valida ei saaks. Jumal? Kummitused? Teised jumalad? Kuradid? Haldjad? Kakssada kolm erinevat versiooni haldjatest? Kümme tuhat nelikümmend üks? Maagia? Paradiis? Põrgu? Uuesti elamine? Kogu elav mass läbi kogu aja ongi sama olend, lihtsalt erinevas staadiumis?
Siis võiks KÕIK korraga olemas olla. Sest kui asjad ei allu mingile ühele selgele loole, on KÕIK võimalik.

Peale täiesti ebaloogiliste asjade, tähendab =)
Astroloogiat ma uskuda ei suudaks isegi päkkapikke ja ingleid uskudes. Sest päkapiku olemasolus oleks vähemalt MINGI loogika, aga miljoni valgusaasta kaugusel oleva tähe asukoht meie planeedi taevasse vaadates mu sünnihetkel mõjutab mind?
Nagu MIDA?!

Pigem juba inglid. Lõpuks: sellistena kui pildil, nad päris meeldiksid mulle.
Muide, te ei kujuta ette, kui keeruline oli leida ilusat inglipilti, kus ingel poleks küll meeletult riidessepakitud, aga tal poleks samas olnud naba.
Nagu pöähhh. Kas ma olen ainus, kellele sellised detailid häirivad tunduvad?
Loogika, lapsed, LOOGIKA ju ütleb, et kui nad pole inimesed, imetajad, soolised olendid, miks krt neil naba peaks olema?

Muide, minu meelest pole ka vaidlusteema, et kas Aadamal ja Eeval olid nabad - muidugi ei olnud ju!
Pffff.

Loen praegu raamatut, mis mulle vägavägaväga meeldib. Naomi Novik, "Väljajuuritud". SITAKS hea.
Aga vahepeal ma ei suuda üleni nautida, sest mingi lausejupp jälle meenutab mulle, kuidas kempsud, ekskremendid ja uriin on sellest raamatumaailmast välja võetud. Kuidas ongi võimalik kolm päeva järjest teadvusel ja suutlik liikuma, kuid paigal olla. Kuidas isik X vaevu sööb - ent et ta üldse, natukenegi eritaks, ei mainita.
Ja kuigi raamat on muidu NII HEA, kohe, kui jälle meenub, kuidas nad seal ei pissi ega kaka, mu vaimustus alaneb poole võrra.
Loogika. Kui seda vahel on ja vahel pole, on asi hullem kui loos, kus seda üldse pole. Sest viimasel juhul on see ilmselt teadlik valik, ent esimesel on tegu tõenäoliselt autori pimetähniga. Et mõnede asjade mõju teistele ta võtab märgata, mõnede oma mitte.

Kui mina kirjutan, vaatan kujutluspilte oma teadvuses ja kirjutan need siis üles. Kujutluspilte võib olla igasuguseid, aga kui nad ei ole LOOGILISED, valin, kas muuta olusid või pilti - mitte et lihtsalt ignoreerin ebaloogikat, ikka kirjutan üles, nagu pähe tuleb.
No ma ei saa nii! Kohati võiks vast sedasi kergem olla - aga ma. Ei. Saa.
Muide, mõnel pool mõnele lugejale käib närvidele just mu liigne loogilisus - kui ma nt panen tegelastele nimesid, on seal taga loogika, aga kuna mu loogika ütleb "900 aasta jooksul praegusest jäävad mõned nimed samaks, suvalisel hetkel vahepeal enamlevinud olnud pigem, ent enamus on uued või kõvasti muutunud vanad", on lugeja silme ees näivalt täiesti suvaliselt pandud nimed.
Et loogika peaks olema läbinähtav? Et a+b+c = 6 ja a ONGI 1, b ONGI 2 ja c ONGI 3, aga mitte mingid paljude komadega arvud näiteks?
Kuulge, loogika ei ole nii algeline tööriist isegi minu algelise inimmõistuse jaoks =)

Reede, 28. aprill 2017

Täitsa suvaline möla

Mu tütrel oli viimane-viimane-viimane see näitering. Juhendaja ehk 80-aastane daam, kes uuel sügisel enam õpilasi ei võta ja teatrit ei tee, jõi end sel puhul purju ja mul on awwwwww. Sest kuigi ma purjutamist väga ei soosi (endale ei paku midagi, vaatan teisi peamiselt arusaamatusega), teen eakatele naistele erandi.
Nemad võivad =)
Üldse naised võivad rohkem, aga sellepärast, et selliseid naisi nagu ma eile öösel oma aknast nägin, kes üritavad parki magama jääda ja kellele siis möödakäija 43 korda иди домой! ütleb, on siiski suvalise minu vaateulatuses vähem kui täiesti lampjoobnud mehi.
Jäävad kohe meelde ja puha!

Poeglaps läks ise poole seitsme paiku magama ja magas terve õhtu ning öö otsa. Ei ole kerge see koolilapse elu, ei ole. Väsitab täiega ära.

Ma ikka mõtlen vahel, et peaks taas tööle kandideerima. Et väsitab ära küll, aga jõuaksin ju, kui oma elus natuke ümberkorraldusi teeksin, 2 korda nädalas?
Vist.
Aga natuke aega veel ei kandideeri. Sest no mul aega ja jõudu ÜLE küll pole.

Mis mulle samas natu veider tundub nii kohtamisportaali kui töölekandideerimise puhul on see, et üldiselt inimesed üritavad näidata end natuke parema ja tõhusamana, kui nad on. Phmt pannes endale kohustuse olla iseendast tublim - või surudes sellele, et kui nende nõrkused nähtavaks saavad, ei viitsita enam uut otsida.
Minu mudel on suunata kohe tähelepanu oma probleemsetele kohtadele ning anda nii väikesi lubadusi, et need kindlalt ära jaksan täita. Meeldivalt üllatada jõuab tulevikus alati, ent ebameeldivalt ju ei tahaks.
Seal ilmselt tuleb ette minu üks raskus ühiskonda sobitumisel. Kui minu "rõhutan oma nõrkusi, ei luba rohkem, kui 100% ära jõuan täita" loetakse teiste poolt "selline on siis tema ilustatud endakirjeldus, nagunii teeb sellest vast 50%", tekib teatud ... dissonants reaalsusega.

Mitte et ma ennast muudaksin seepärast, eksole. Lihtsalt muigekoht.
Kuidas "lubaduste pidamine" on mingi selline nähe, mida lapsest saati inimestele intensiivselt pähe määritakse, ainult et kui mina võtan seda eesmärki tõsiselt, olen täiesti imelik ja end maailmast väljaspoole paigutav paljude jaoks.
Hah, mu koolilõputöö peamine sisuline (vormistus oli mul sügavalt pohh ning minu viis näidata, kuidas "te ei keskendu olulisele" läks mulle vähemalt kaks hindepalli maksma) kitsaskoht oli ka seal, et lõpus pidi tooma ära ettepanekud vormis "mida mina kavatsen teha" ja kuna mina ei tahtnud midagi lubada, läksin ühe eelkaitsmisel soovitusi jaganud õppejõuga otseselt raksu.
Kui ma pole üsna-üpris-väga kindel, et teen, ei lubagi. Dohh.
Teema ka "miks ma ikka ei öelnud, et enesetappu plaanin".

Olen risti-põiki väsinud. Mis see paistab süngest toonist välja v?

Vähemalt õnnestus mul täna osta pastakasisusid. Täielik wtf mu jaoks jälle - müügil on pea ainult avatavad, vahetatavate sisudega pastakad. Igas raamatupoes, postkontoris, suuremas marketpoes. Aga selleks, et pastakaSISU eraldi osta, pead spetsiaalsesse kontoritarvetepoodi minema ja seal ka on vaid piiratud valikus, igale pastakale sisu pole.
Mees leti taga seletas, et sisude müük ei tasu ära: saad mingi sendi kasumit igaühe pealt - ja inimesed nagunii eelistavad osta terve pastaka, nad on sellised mugavad.
Raha üle, ilmselt. Keskkonnateadlikkuse peale ma võiks süljata - ei, ma ise ka olen, üsna, aga teha oma isiklikest valikutest mingi TÄHTIS asi on naeruväärt endaahistamine. Inimkond tervikuna on universumi seisukohalt ebaoluline kübe ja sa arvad, et SINU valikud on maailma hukkamineku või mittemineku seisukohalt väga tähtsad?
=D
Aga selle peale, et raha on liigselt, kergitan paremat kulmu. Sest enda eest ju ikka võiks hoolitseda veidi, see inimesele endale ikka loeb!

Paremat, sest tükk aega vahepeal kergitasin vasakut (nagu ma kõiki täpsust nõudavaid liigutusi kipun vasakut kehapoolt rakendades tegema), märkasin tendentsi, üritan end ümber harjutada.

Kuulsin pealt, kuidas mu poeg tutvustas oma klassivennale muusikat.
"See on jube hea laul," ütles ta ja pani mängima

Kolmapäev, 26. aprill 2017

Headel läheb hästi?

Maailm on täis erinevaid inimesi.
Ma ei pea kõigiga klappima, jaa, tean. See pole muuhulgas ka võimalik.
Ma ei pea isegi kõigiga klappima, kes mulle meeldivad.
Aga kui ma olen emotsionaalselt hapram - muide, ikka imestan, kuidas paljude inimeste meelest on mõistus ja tunded kuidagi otseselt seotud ja kui midagi tead, peaks see nagu vahetult tundeid mõjutama? - lööb ikka jalust maha, KUI rõverumalad mõned on.

Kui olen tugev ja vääramatu, mõtlen: "Ach, lollakad, pole minu vastutus!"
Ent alati ei ole. Siis mind piinab, et maailma ümber teha ei jaksa.
Ja väsimuse määr on raudselt üks nõrgakstegevaid faktoreid. Ööhakul on kõik poole halvemini kui hommikul tund aega pärast ärkamist.

Tegelt mu mõtlus on ebamääraselt seotud selle postituse all olnud kommentaariga, et laias laastus ongi ju nii, et headel läheb hästi.
Mul tuleb seepeale kohe suhu kibe maitse, sest raudselt minu elus headus ja tublidus natukenegi rõõmu ja õnne ei andnud, kuid kui saatsin teised ja nende tahtmised kukele ja hakkasin ennast prioriteediks pidama, teeneid küsima ja oma tahtmisi kuulama, läks kordades ja kordades mõnusamaks.
Aga ikka vahel mõtlen, et ma pole ikka piisavalt hea veel - jõuga tuleb siis endale meenutada, et isetus ja lahkus ei annagi midagi. Inimesed mu ümber pole mõtetelugejad, eriti kuna mina ka teesklen nii krdi hästi, et sealt teeskluse alt pole võimalik midagi välja lugeda. Kui ma ise oma tahtmiste eest ei seisa, ei seisagi keegi.

PALUN ärge nüüd kommenteerige siia alla, et isekus ongi headus tegelt. Selline idee oleks loogiliselt ju, et kõik, kes raasugi teistele ei mõtle, on mitte ainult et kõige paremad ning õnnelikumad (nad on õnnelikud nagunii, sest kui kellelegi teisele ei mõtle, on maailm inimese jaoks palju väiksem ja kergesti tasakaalustatav), vaid kõik see, mida multikad väikestele lastele õpetavad, on puhas õelalt tõelusega vastuolus jama ning selle sihiks on kasvatada üles segaduses olevaid ja valesti arvavaid inimesi.
Sest lastele suunatud kirjanduses-filmikunstis-multikates kuidagi ikka rõhutakse selle peale, et teiste peale peab mõtlema ja lahke ning sõbralik olema, endale keskendumine on paha ja inetu ja toob kaasa HALVASTIMINEMISE.
Väikestele lastele suunatud moraalijutud ei ole isekuse headust tähendades ju kuidagi mõttekad. Või siis on seal taga hirmus vandenõu kasvatada senistele isekatele mugavaid manipuleeritavaid isiksusi =P

Kui ma ise enda eest ei seisa, oma mugavust ning naudinguid tähtsaks ei pea, ei teegi seda keegi. Siis tõmmatakse mind tühjaks ja keegi ei tunne end isegi halvasti, et nii läks.
"A kust me pidime teadma?!"
No ei pidanudki. Keegi mitte lihtsalt, et ei näe ega näinud mu pea sisse, vaid isegi ei süvene(nud) piisavalt, et saada aru: kui ma ÜTLEN ja ütlen ja ütlen korduvalt, on asi ikka päris perses juba!
Mitte keegi ei võitle minu eest, kui ma ise enda eest ei seisa.

See on natuke naljakas, kuidas ma palun eraldi mitte kirjutada üleni ebaloogilisi kommentaare, ent olen tasakesi ära harjunud sellega, et isegi need, kes peavad oma arutluskäike loogilisteks, võtavad seitsme ilmselge suure mõjuriga teema, teevad kolme mõjurit arvestades mingi järelduse ja siis on hämmingus, et mismõttes mina üldse loogiline pole ja nende järelduse kui arutu kõlbmatuks kuulutan.
Kui te suudate veidikenegi järjepidevalt ja mitut eraldi andmekogumit korraga arvestades mõelda, oletegi juba minu raamatus väga arukas, õnnitlen =)

Pühapäev, 23. aprill 2017

Ebamäärane porisemine

Selline põhjuse ja kättesaadava leevenduseta vähe kehv olemine on nüüd 20 päeva pärast antidepressandiannuse vähendamist.
Täielik võit. Eelmisel korral oli 16. päevaks nii rõve, et pöördusin tagasi täisannuse juurde, kui keegi ei mäleta mu elu pisiasju täpselt. Aga nüüd pea 3 nädalat möödas ja esimene selline märk - pealgi olen ikka veel neljapäevast väsinud ja lusikate vähesus võib kehva vaimse seisundi põhjuseks olla küll. Phmt täielik põhjus rõõmustamiseks tegelt =)
Kusjuures tegigi rõõmsamaks =)

Võin täiesti rahulikult veel ühe päeva teha pisikesi asju ja magada, magada, magada.
Ei lähe maailm hukka.

Äratasin end öösel üles, sest unes ma parandasin oma puumaja (nagu treehouse, mitte puust tehtud - kuigi oli ka puust tehtud) suht võlukunstiga, mõlemal käel peopesi sõrmedega kokku surudes ja sõrmi jälle välja sirutades. Siis ärkasin, kuna tegin reaaluses samamoodi, ent üks käsi oli ära surnud ja selline liigutamine tõi kaasa veidra aistingu.
Ega unenägu ei olnud teab-mis-hea: kuigi olin väga laheda puumaja teinud, aga sellele konkreetselt KÜLGE, vaja ainult uksest läbi minna, oli üks tuttav oma maja teinud. Kivist.
Vaatasin seda ning nentisin, et väga lahe, aga see ahi küll tõmbama ei hakka ning vingumürgitus on kole. Mispeale tuttav hakkas MIND põhjama stiilis "oled kade" ja "tahad halba teha".
Nii et suht rõõm oli üles tõusta ja endale suppi soojendada pärast kolmveerandi liitri vee tarbimist.

See unetuttav on päriselus üks, kelle kohta üleni ei suuda uskuda, et nii väiklane ongi, aga ei hooli ka piisavalt, et järgi kontrollida.
A unes näen. Ilmselt see vist-ehe väiklus on midagi, mida vaid raskustega omaks võtan.
Ehk mul on päriselt-päriselt raske uskuda, et inimesed ongi lollakad. Pideva halva üllatuse tunne sees on ikka ebameeldiv.
I'm too young for this shit!

See väiklus on vähemalt 80% ulatuses nähtus, mida "lollakad!" sõnaga kokku võtan. Ma ei saa sellest aru.
Aga noh - mulle ongi enda eest hoolitsemine ennekõike, teised tulevad kuskil tagapool, arusaamatu. Lihtsalt ei oska niimoodi mõelda. Minu meie-nemad on "kõik inimesed on meie-tegelt on loomad ka meie, mis siis, et neid söön-ok, sääski võib tappa, neid ongi palju". Kui oleks näljahäda ja mina kuskil grupis, kus arutatakse, kes järgmisena ära süüa, ma pakuksin enda vabatahtlikult välja. Mitte seepärast, et tere, surm, vaid seepärast, et sedasi oleksin teistele kasulik ja need, kes siiralt surma kardavad, saaksid natuke aega juurde.
Ja mina vast mõne kallistuse ka enne äratapmist.

Kui ütlen, et kõik on mina, nii kõik kannatajad kui kõik, kes ootamatust õnnest tummaks löödud, väljendan seda, mida vahetult tunnen. Mitte mingit kuramuse teoreetilist teooriat.

Ja siis on uskumatus, et mitmed teised inimesed on VÄIKLASED, ainult enda või enda ja oma sõprade-lähedaste eest väljas. Ma. Ei. Saa. Sellest. Aru. Et osad inimesed ongi mõnes vaimus rohkem inimesed kui teised?! Päriselt?!
Krt, ja oleks siis nii, et ma neid väiklasi inimesteks ei pea =) Ikka pean. Kerge reservatsiooniga küll, ent pean.
Lihtsalt mitte MINU inimesteks.

Nüüd võiks midagi HEAD ju ka öelda, muidu keegi ei usu, et läksin rõõmsamaks selle peale, et mõtsin oma väiksemale AD-annusele ja tajusin võitu.
Noh, hea on näiteks see, et teisedki on ära sõnastanud, et vaprus on tähtsam kui täius. Et ma eksin vahel? Et ei tea kõike?
JA MIS SIIS?!
(Link peaks viima loetavale tekstile, sest ma videosid ei armasta.)

Reede, 21. aprill 2017

Kuulge, nüüd natuke aega usun, et olen ehtne

V
Ä
S
I
N
U
D

Igast huvitavad hfüüsilised reaktsioonid - lõikavad valuhood labajalas, kuidas vaatepilt silme ees kisub kubistlikuks, janude janu, mis ei kustu joomise peale sugugi kergesti. Ja vaimsed - peamiselt kuidas ei jaksagi hoolida. Tegin ja olin, ent ei olnud piisavalt hea? Pohhui. Mind täna enam ei huvita.

Kuid täiesti ettevalmistamata, mingi minupoolse pingutuseta tuli üks pai, mida ma õieti ei suuda uskudagi.
A pilt on ka, nii et peab uskuma.
Ooo! OOOOOOOOOOOOOOOO!
Ja siis veel OOOOOOOOOO! kui te enne aru ei saanud.
Muutis kohe väsimuse vastuvõetamaks, ei olnud nii rebitud ja valus tunne, hoopis "oi, maailm ikka vahel pöördub hästi!" Et sõnade järjekorda oli veits muudetud, ei muuda tunnet, et Mallu tätoveeris endale õlale minu teksti! Minu! MINU!

Jaa, tänan, muidugi olen oivaline! (ütlen graatsiliselt kummardades)

Muidu oli ka hea päev eile tegelikult. Kusjuures ühe headuse moodustas plaanitud kohtumine, mida ma ei püüdnudki reaaluseks teha, kui teine inimene kohtumispaigas kohe silma ei hakanud, sest ma olin nii krdi väsinud. Teda pole? Ok, ei hakka ootama, lähen koju ära, sest nii paganama väsinult midagi muud tarka enam teha ei jaksa.
Enne käisin lastega kinos "Tuulte oru Nausicaad" vaatamas. Päris lahe film ikka. Olin oma senisest kahest vaatamisest enamiku ära unustanud - ainult see oli meeles, et miski loodusesõbralik tüdruk lendab kogu aeg liuguriga ringi ja sõda käib.

Aga nii ära väsitas, et oleks naljakas, kui poleks nii kurb. Ent siis kirjutas Mallukas, et tegi tätoveeringu =)
Ma paneks foto ka, ise ta fb-sse juba pani sellesama, aga olgem ausad - sealt on peamiselt näha tätoveeritud Mallukat, pilt on arusaadav, ent tekst vähe udune. Vaatan ja rõõmustan omaette hoopis =)

Enesekindluse buustimine on ikka üleni abiks. Võin ju MÕELDA, et see või teine, mida teen, on lahe. Sellist rahulikku voogamise ja produktiivsuse puhangut, mis tuleb, kui TUNNEN, et olen oivaline, kuid mõtlemine kuidagi kaasa ei too.
Mõte ja tunne, nii erinevad asjad!
Mul on nüüd parem ka kirjutades, sest natuke aega on pohhui, kas mu kirjutatav ikka on hea. Teen oma parima, mida enamat võiks keegi oodata?

Head lugu? No ma teen oma parima, et oleks =)

Oh, Instagrammis on ka pilt! Mitte et ma seda arvutisse seivida ja teile näidata saaksin, lihtsalt uskuge =)

Kolmapäev, 19. aprill 2017

Inimesed! Lollakad!

Ehk siis - vahel on hea inimene olla.
Vahel on jube teiste inimestega liigilist kuuluvust jagada.

Alustades väga väikesest detailist:
mis mõttes on pasha "kaloripomm"? Just sõin oma teist selleaastast pashat (miks tehakse pühadetoite ainult kord aastas? A kui mulle maitseb, miks ei või rohkem teha?) ja mõtlesin, et see on täpselt nagu kirju koer, aga küpsisepuru asemel on kohupiim ja šokolaadi ei lähe.
Mis teeb temast oluliselt tervislikuma ja hetkel minu meelest ka maitsvama magusroa.
Aga "kaloripomm"? Näe, siin, siin, siin ja rohkem ma ei viitsinud otsida. Ma olen sama kuulnud ka päris inimeste käest, mitte vaid lugenud internetis liikuvast folkloorist. Kui pasha on kaloripomm, mida need nii ütlejad siis muidu söövad? Või nad pistavad pool kilo pashat korraga pintslisse (ja söövad kõiki teisi toite samuti poole kilo kaupa)? Või mida?!

Üldine jutt:
et inimesed ei ole lollakad, mulle ainult tundub?
Oh, oleks see nii! Olen täiesti valmis eksima ses asjas, mingit probleemi ei oleks.
Õnnetuseks tõestavad needsamad inimesed (TM) igapäevaselt, kuidas on ikka küll. Trumpi presidendiks valimine oli lihtsalt ere näide, mida meeles pidada, kui taas tuleb peale hämmastus, kuidas nii saama?!

Et pashat kirjeldatakse kui kaloripommi, on pisipisipisiasi. Et Aasta Ema peab reglemendi järgi olema abielus (millist nõuet pole vist sama Naisliidu valitaval Aasta Isa valimise juures), on natuke  suurem, aga siiski ka pisiasi, üks detail.

Ent mis paneb juukseid katkuma: lollus on üleüldine, igas eluvaldkonnas mitte ainult esile tulev, vaid vahel konkreetselt valitsev joon. Kuna see on nii krdi üleüldine, ei ole isegi mõte "Aga ma õpetan inimesi!" indu tekitav, sest alustama peaks väga baasilistest asjadest, A-st ja I-st. (Mismõttes A-st ja B-st? Kas B on mingi üldkasutatav täht, milleta eesti keelt ei ole v? Häälik, mis kogu aeg ette tuleb ja mille tähistamiseks ühtegi teist tähte kasutada ei saa?)
Mul ei ole huvi.
Ma ei taha ja ei jaksa vastutada teiste inimeste lusikate eest. Tehku nemad, mis nemad tahavad, mina teen, mida mina tahan.

Ka siin, võrgupäevikus. Ma lihtsalt kustutan rumalad kommentaarid või end rumalana tõestanud inimeste kommentaarid ja elan oma maailmas, mis on NATUKE vähem rumal.
Lihtsalt ei kanna inimeste üldist rumalust ära. Kui luban sel oma lauba taha ja rindu sisse, sügavale südamesse tungida, hakkab nii õudne, et suremine näib jälle hea valikuna.
Nii et siis ei luba.

Ma üldse püüan maailma eest nüüd natu vähem hoolitseda ja enda eest rohkem. Täna ei andnud raha ühele, kel oli seda raudselt rohkem vaja kui mul, aga mul on ka parajasti vaja poja korvpallireisiks ja talle Lätti kaasa antava taskuraha nimel säästa. Siiamaani veits kummitab, aga tunnen, et tegin õige valiku samas.
Hoolitsen enda eest. Pole siin midagi kogu maailma eest vastutada! Ma. Ei. Jaksa.

Nii, võiks veel midagi rääkida lisaks sellele, kuidas olen targem ja parem kui mõni teine =)
Huvitav, mida?
Et osad inimesed on ikkagi lahedad? On. Osad inimesed on lahedad. Ja vahel mul pole üldse piinlik inimkonna osa olla.

Pühapäev, 16. aprill 2017

Inimene on mõnus olla - vahel

Alustasin taas väiksema annuse antidepressantidega 2. aprillil ja no - mõjub.
Mõjub siis seksuaalsusele seekord.

Kogu maailm paistab nagu läbi kergelt seksika loori. Isegi mõned NIMED on seksikad. Nimetan neid enda sees - Arkadi nt on erutav nimi, dekabristid ja kaame kuu, ja Joakim. Mulle kuidagi meelivad mehenimed, kus teine täht on O - ja absoluutselt mitte konkreetne, ent kõikehõlmavalt maailmavärviv, veidi hõrgutav pilk tekib.
Arvestades, et see pole mitte ärakaotatud antidepressantide mõju, vaid lihtsalt kolmandiku võrra vähendatud annuse oma, on kunagi päris lõpetades orgasmid tagasi saada täiesti realistlik soov.

Ja meel pole ka kurb. Takkajärgi oletan, kuidas masendusin seepärast, et kulutasin täiesti tuimalt ja ükskõikselt pikema perioodi vältel taas kõik oma lusikad ära (ja mõned rohkemgi, kui oli võtta). Nüüd jälle loen, pean piiri, ei võta ette, kui teisti saab ka - ja mingit probleemi pole.
Kuidas ma ikka nii loll olen, peaksin ju teadma ..?

Ah, olen, siis olen.
Eksimine on inimlik? On. Ma olen inimene? Olen.
Kui järjepidevalt juhm pole, on juba hästi. Ja tõsi on, et mul on ikka heameel mõeldes neile, kes ON järjepidevalt juhmid minu asjus, sest olen ära teadvustanud, et probleem pole minus (miks ma ikka teistsugune pole? Parem see või teine? Ole parem hobune, mulle meeldiksid sa sellisena! Ei, ikka veidi teistsugusena, proovi veel), vaid AINULT nendes.
Mitte mina ei pea teistsugune olema, et inimestele rohkem meeldida - Sisyphhose ülesanne - vaid arvamus minust ongi neis teistes inimestes ja kui nad peaks tahtma mind rohkem armastada, muutku ennast.
Mallukas ka kirjutas sellest - võinoh, enamvähem =)
MINA end teiste silmade või tunnetuse jaoks muutma ei hakka.
Enam. Olen ükssarvik, otsige oma hobuseid mujalt!

"Ameerika jumalate" sarja lõigud ilmuvad sotsiaalmeediasse, ja naljakas on näha inimeste reaktsioone. Suvaline neist:
"The level of excitement I have for this series is indefinable. Great casting, too!"
Nagu - jaa, ma kindlasti vaatan seda. Jaa, mulle senilekkinu järgi paistab meeldivat kõik peale kleenukese Easteri. Jaa, väga lahe.
Aga excitement? Et mulle oleks küüsinärimavõtvalt põnev mingi sarja telesse tulek?!
On sihuke kassipojaga-mängimise-nunnu näha, mida inimesed põnevaks peavad. Ot-sa-tibuke, tupsununnu, mis SULLE tähtis tundub! Nii väike ja teotamata veel!

Muidu on nii, et käisin Elvas Murca snniunniüniinnipäval.
Bliu one, mina, et kohale läksin ja enne diivanile külili vajumist isegi paar tundi sotsiaalne olin. Magada muidugi ei saanud, niisama lebasin (kuni tuli öö ja SIIS magasin küll), aga üks Eliisabeti kingitud lusikas oli mul kaasas, nii et päris ilma neist siiski ei jäänud.
See-eest hommikul olin oluliselt kepsakam, inimesi oli vähem ning maailm tore. Tasus kasvõi tänase hommiku pärast käimist - kuigi enne mõtsin, et no mu patoloogiline vaprus ja "peab proovima" on ikka ka tähtsad ja saan punktid kirja juba minemise eestki.
Aga et oli mõnus, on ikka tegelt lahedam kui vapper olemine =)

Olgu, aga tulin siis sealt ära ja kuna täna oli Elvas selline ilm, et lumetorm vaheldus päikesesoojusega, oli minu mineku ajal parasjagu purgaa.
Rühkisin rongijaama ning nägin sinna jõudmise ajaks välja nagu paras lumememm. Kloppisin end maja varjus enam-vähem puhtaks, raputasin koti peaaegu lumetuks ning avasin siis rongijaama ukse.

Või noh, püüdsin avada. Lukus, kuramus.

Vaatasin silti. Pühapäeval avatud kolmeni. Mida, ma tulin nii aeglaselt, et kell on kolm läbi?!?!
Vaatasin kella. 14.47.
Lonkisin teisele poole maja. Õnneks oli purgaa seks ajaks läbi ja paistma hakkas soe päikene. Soojendasin end kiirte paistel ning leppisin oludega.
Tuli keskealine naine arvata kolmeaastase lapsega ta käekõrval, mõlemad veel lumised. Naine katsus rongijaama teist ust. Ka lukusolevat.
Või uks igatahes ei avanenud.
"Hm," imestas ta kuuldavalt. "See peaks ju kolmeni lahti olema ... Naljakas."
Laps (süngelt): "Ei ole naljakas."

=)

Neljapäev, 13. aprill 2017

Mis kellele mõjub, mis mitte

Võibolla mõni veel mäletab seda.

Mulle on see arusaadavatel põhjustel ikka teema. Aga on ka tunne, et mu armastus lohisevate veenide ja arterite pihta ei ole üldse piiratud armusuhetega.
Hiljaaegu oli jälle olukord, kus keegi laotas mu ette oma haavad ja kohe tahtsin siduda ja kergemaks teha, valud ära võtta ning lohutada.
See on sihuke tingrefeleks - kui mind usaldakse puutuma haavu, ma ei ole nende suhtes ükskõikne. Ainult siis, kui mulle on neidsamu haavu ette laotud korduvalt ja korduvalt ning olen endale ära öelnud, et siin pole mul ilmselt midagi teha, haavaomanikule nähtavasti meeldivad nad, et kinni panna ning korpa peale kasvada ei lase, enam ei hooli ja lohuta.

Nüüd jätan need inimesed tuimalt üksi, elagu ise oma haavadega, nagu paremaks peavad. Aga varem pidi teine ikka VÄGA mitu korda näitama, siduda laskma, lahti kiskuma ning mind veel taassidumise ajal näkku lööma ka, et ma enam ei hooliks.
Mõtlen, et emotsionaalne veri seob. Veri kleebib inimesed kokku, üksteise haavade nägemine ja puutumine on see, mida mina "läheduseks" pean üldse. Kõik ülejäänu - sarnased huvid, sama töö, sama maitse pirukate, raamatute või seksi suhtes - on liiv, mis niriseb maha ja ei kleebi kedagi.

Aga ma lendasin orki, arvates, et sedasi on kõikidega.
Vist.

Mulle oli niivõrd arusaamatu, kuidas inimesed, keda mina olen sidunud ja lohutanud, ei tee sama minuga, et tapsin ennast, veendunud, et minupoolne haavade nägemine ja nende hell puutumine ei tähendanudki midagi. Mind ei olnud olemas ka siis, kui arvasin end olevat. Ma ei olnud oluline isegi siis ja neile, kellele raudselt arvasin, et olen.
Nüüd - jah, nüüd enam niimoodi ei mõtle.
Aga raisk, tunnen natuke ikka.
Verine haav näidatakse ette ja isegi kui ei öelda, et aita mind, mul instinktiivselt tuleb soov aidata. Awww, ta usaldab mind nii tundlikesse paikadesse, ta usaldab mind enda juures väga õrnade asjade ligi!

Kuni aga jaksan, seni teen midagi.

Jaa, mul on juba natu parem, aga see haigus pole ikka päris üle. Et ma lootsin end teatud asjade mittesöömisega taas tahtma panna? No ma ei tea, see Tom Yum supp, mida potis kohusetundlikult juba neljandat päeva keema ajan, et halvaks ei läheks, ajab ikka iiveldama. Kui täna ka ei taha, viskan minema. Üleeile sõin veel ainult magusat (loe: seda magustoitu, mille retsept mingis eelmises postituses on, ja kohvi), täna on praemuna singiga ka teema juba.
Aga pudrud, supid, ühepajatoidud ja salatid ajavad südame läikima juba neile mõeldeski.
Porgandit võin süüa. Isegi meeldib. Õun meeldib vähem, aga no läheb ka kuidagi.
Aga et isu oleks?! Haa Haa. Haa.

Ja meeleolu on siuke ... noh, väsinuna on nagunii halb, eks ole. Haigena olen kogu aeg väsinud. Kui ei söö eriti, ei saa ka magada, ja no ei ole isu.
Aga sellist ekstrajäledat tunnet enam pole kui üleeile, see läks üle.
JAI!

Loen praegu raamatut, mis mulle täiega meeldib. Jaa, ma üldse ei hakka surema, ei ole 16 ning leukeemiast tean ka ainult mõnda-natuke, sest olin hematoloogia osakonnas 2. kursusel praktikal, aga see, kuidas peategelane tunneb end maailmas võõrkehana, kuidas isegi arvatavalt kõige lähedasemad ütlevad talle tema kontekstis absurdseid asju, kuidas keegi lihtsalt ei saa aru, sest neil ei ole sarnast kogemust - oojaa.
Hea raamat. Vähemalt mulle tundub kohati nii hirmus täpne - ja "see hetk on imeline"-momente täis. Lugejal tekib tunne, et tasub ka sedasi elada ning samas väga nina alla seda tunnet ei hõõruta, sest tegelikult on täiega nõme olla 16 ja suremas.
Nii, aga miks ma hakkasin sellest rääki kirjutama, oli, et peategelasel on nimekiri asjadest, mida ta enne surma teha tahab, ja mingil kohal seal olid narkootikumid.
Tema võtab seeni ja need vähemalt kirjelduse järgi täiega mõjuvad talle.

Mõtlen praegu: huvitav, kui mulle narko huvitavalt mõjuks, kas oleks midagi, mis mind pidevtegemise ees tagasi hoiaks? Peale selle, et kallis.
Ma ei ole väga palju proovinud. Viimasel vist 15 aastal üldse ei midagi peale alkoholi, suitsu ja kohvi. Aga kuigi mu loiu eksperimenteerimise lõpu võib panna rasedaks jäämise arvele, ei usu ma õigupoolest, et ma siis, kui ei olnud rase ega imetanud, poleks uuesti proovinud, kui seal midagigi ahvatlevat oleks olnud.
Lihtsalt ei olnud.

Kõige levinum legend on kanepi oma. Kõik need legaliseeridatahtjad ja raviotstarbel-vähemalt-mõtekaks-pidajad panevad ta kõlama nii, nagu tegu oleks millegi alkoholist süütuma ja toredamaga.
Süütuse osas sõna ei võta. Vbla ongi.
Aga alkohol ei ole mu meelest tore ja kanep veel vähem. Ma olin proovimises visa, sest "esimestel kordadel ei mõjugi", aga kui ka juba kuuenda korra järel ei juhtunud midagi peale uniseksmineku, muutusin pahuraks. Ja kui kaheksandal korral IKKAGI magama kukkusin (kusjuures ei olnud isegi eriti häid unesid, polnud üldse midagi: mul oli tunne, et just heitsin voodisse, aga vaja ikka pissil ka käia - aint vahepeal oli talvekeskööst kuidagi valge hommik saanud), kaotasin igasuguse huvi.

Siis oli spiid - no mida, üheksakümnendate lõpp, nullindate väga algus! Tollal popid rohud.
Ei saa öelda, et ÜLDSE poleks mõjunud. Omaenda õlavarte nahk tundus hiiglapehme, seda oli mõnus katsuda. Ja väga uniseks just ei jäänud, öösel tantsisin sõbraga ja uinusin 7 paiku hommikul - aga samas, päris ei tulnud sarnaseid öid ka igasuguse spiidita ette! Jaa, ma olen spiidi all teinud asju, mis kõlaksid praegu välja öeldes üpris põnevalt - aga point on, et ma ei teinud neid mitte peale tulnud uljusest, vaid mõttest "nii, olen narkootikumi teinud, peaks midagi hullu ka ette võtma, nüüd võib".
Ei olnud tunnet, et maru põnev oleks, piirid kadunud. Oli tunne "no midagi peaks ju juhtuma!"

Mingeid n-ö narkootilise efektiga tablette olen ka võtnud, aga kuna need ei teinud ÜLDSE midagi ja ma ka ei mäleta, mis need olema pidid, ignoreerin.

Vahel mõtlen, et kui miski elus tore ei ole enam jälle, võiks oopiumiderivaatidega katsetada. Sest mis mul kaotada oleks?
Tüdruk seal raamatus on 16 ja suremas ja teatud moel peaks temal olema rohkem "mis mul kaotada on?" Aga fakk. Ma küll ei tunne nii.
Otsustasin juba enne rongi ära, et maailm ei lähe hukka, kui ma teda kinni ei hoia. Meil kellelegi pole midagi kaotada, tehes just seda, mida tahame.

Tegelt ma praegu kõhklen, kas ilmutada see postitus või parem ei - väga masendunud mulje tuli kokku, mis on täiega ebaõiglane mu vaimuseisundi hindamiseks. Vaimuseisund on päris ok. Ja kui võrdlen sellega, mis oli kahe aasta eest, siis - MIDA üldse kaevata on?! Päris ok? Kuule, PÄRIS OK on ju! JEEJAIJEEJAIJEE!

Kas mu see postitus ja üldse viimase aja postitused on kuidagi depressiivsed v? Et nagu - paneb kohe imestama, kui mõni on teistmoodi?
Ei peaks olema tegelt. Tunne küll kuidagi rämehalb pole!
Ärge nüüd öelge, et minu hea oleks keskmisele teisele IKKA halb?

Teisipäev, 11. aprill 2017

Elu on keeruline, ei saa ma seda selgeks

Nii lihtsalt on.
Nii ei ole "õigesti", nii ei ole "valesti", nii lihtsalt on.

Ja siis ma tahaks ... krt, ei ole ilus öelda "surra" seepeale ... tahaks lakata olemast, sest nii rõve on olla, kuna mul on alati rõve olla, kui haige ja keegi ei hoolitse. Kuskilt ei valuta praegu isegi. Tatt ei lahma. Ei iivelda. 37.2 palavikku, nõrkus ja väike kõhuvalu - kõik.
Välja arvatud et maailm on haud, sõbrad varjud ja armastus tühine tunne, mu poeg mängib telefonis, nutab ja peksab rusikaga voodit ja kui palun teda seda mitte teha, mul on halb kuulata, ütleb läbi hammaste: "Ei koti! Mul on ka halb!"

Olen sama asja ikka ja uuesti siin rääkinud, aga uus sõnastus tuli täna pähe.
Jaa, kui mul on halb, ma tahan pai, hellitusi, lohutusi, hoolitsust. Aga kui mul ei ole halb, puistan neid enda ümber, et siis, kui ON, miski tagasi tuleks. Nagu Aramise arust tuli headel aegadel külvata lõunalekutseid vasakule ja paremale, et halbadel aegadel kuhugi lõunale minna oleks.
Et see on minu eriline nõmedus, et olen maailmale hea ja siis loodan, et miski võiks tagasi tulla, kui mul halb on?
A minge ka persse, kes niimoodi mõtlevad.
Ma tean, et see aeg tuleb. Kui mul halb on ja tahaksin pai, ilma et midagi head parajasti teeksin. Ei pea üldse olema vaimne haigus, kehalisest piisab täiesti. Tahaksin siis kellegi muu turjale jätta kogu vastutuse ja ise ainult vaikselt halada.
Et ma alati ei jaksa ise see tugev olla ja teistele anda, peaks siis nagu - tähendama, et kunagi ei anna? Ka siis mitte, kui jaksan mängeldes? Sest tuleb aeg, kui ma tahan pai, mitte ei anna seda välja, ja siis ma olen isekas, kui ei anna teistele, vaid tahaks ise?

Pole isegi sõnu, kui loll see kontseptsioon on.

Et inimesed ei ole lollid? Et Trumpi valijad ei ole lollid? Et see õpetaja, kelle juttu mu Poeglaps kordas - Trump on tegelikult Ameerikale hea, ehitab müüri, nii et terroristid ei pääse sisse - pole loll? Et ekreistid ongi targemad, kui ma mõista suudan?
Haa. Haa. Haa.
MUIDUGI olen ka mina loll. Ikkagi inimene. Aga krt, mitte nii väga kui enamik teisi. Keeldun seda oletust isegi natuke tõsiselt võtmast.

Ma olen, mis ma olen. Mitte endast parem - ent no kurat! Igatahes mitte ka endast halvem.

Aga armastusega on ikka hambad.
Ma elan ositi kujutlusis ju ning siis proovisin erinevaid kujutluspilte, et kelle hoolitsus ja nunnutamine oleksid praegu teema. Ja mõtlen küll, et noh, nüüd lasen enda vastu kena olla - aga ette kujutades on ikkagi nii, et tunduvalt rohkematelt inimestelt ma ei suudaks hellitamist vastu võtta, läheks kohe kodust ära, kui oleks oht, et tulevad ja nunnutavad, kui on nende arv, kel laseksin enda vastu hea olla ja üldse ei põrgiks.

Minu vastu hea olemine on privileeg, mida luban ainult neile, keda pean vähemalt sel hetkel endast tugevamaks ja targemaks.
Paraku enamikku inimesi ei pea. Ma päriselt arvangi, et inimesed enamasti on lollimad ja nõrgemad isegi kui nõrk ja hädine mina, ja mina vastutan nende eest. Vastupidise enda ees teesklemine oleks nii võimatu, isegi teise ees teesklemine nii palju rohkem ressurssi nõudev, kui lihtsalt üksi olla ja kõik ise ära teha, et selle ees on tuim õudus. Ei taha. Ei.
Oleks naljakas, kui see poleks samas nii kurb. Sest minu vastu hea olla lubaksin ma ka neil, kes üldiselt paistavad silma sellega, et nad ei ole kellegi vastu head. Mul on sihuke mootor sees, et luban endal nõrk ja väike olla ainult nende jaoks, keda usaldan iseendaga ise hakkama saavat ja endale mitte kahju tegevat minu aitamisega.

Neid, kes ennastohverdavalt appi tõttaksid, sest neile on teiste abistamine loomulik, vaataksin kerge õudusega. Neid, kes appi tõttaksid, sest väga väga naine, nii armas ja tore eemalt vaadata, nüüd on lähedaleminemise hetk, suure ja sügava õudusega.
Luban end aidata ainult neil, keda juba usaldan, keda juba loen oma inimesteks.
Ja krt, oleks tegelt nii, et mul oleks liiga palju neid abistajaid ja siis võiksin valida! Ei, mu valim ongi hästi kitsas, juba eos on nii suur jälestus igasuguste lollikeste-nõrgukeste abi ees, et üritan nendega mitte lähedaseks saadagi.

Selgelt ses idees on mingi nõrk koht, et külvan enne lahkust paremale ja vasakule, ent kui vaja, kõlbab mulle ainult väga spetsiifiline lahkus spetsiifilistelt inimestelt, sest teisi ma ei pea piisavalt tugevateks ja tarkadeks, et neile lisakoormat peale panna. Aga samas on nende "tugevate ja tarkade" seas hästi mitu sellist, kes hoolitsevad enda eest hästi sel lihtsal põhjusel, et ega nad teisi tunnetagi päris inimestena, teised on neile võõrad.
Näiteks mina.
Jee.

Krt, elu on ikka keeruline.

Pühapäev, 9. aprill 2017

Naudinguid otsimas

Minu ettekujutus ideaalsest magustoidust praegu, kus ma väga suhkrusse sukeldumist ei soosi ja ostetud magussöögid seega väga teema pole.

pakk või veidi rohkem (või veidi vähem) vahukoort.
pool tl vaniljesuhkrut
1 spl või umbes nii pärissuhkrut
umbes 200g toorjuustu

Vahusta suhkruga vahukoor. Siis pane sinna vahu hulka toorjuust ning lülita mikser kõige madalamal kiirusel teda hästi vahukoorega segi segama. Umbes 20-30 sekundit läheb.
Valmis.
Lihtsalt vahukoor on mulle nagu pisut läila, nii näljaseks ei ole mul õnnestunud end veel ajada, et see parem tunduks kui vahukoore-toorjuustu segu.

Päris veider, et mulle ongi niimoodi hea, niimoodi mulle maitsebki - ja siis mingid poejäätised või -beseed on jõhkralt magusad. Mul ei teki mitte igatsust - nii magus, nii hea! - vaid segadus. "Oleks poole vähem magus, oleks kõvasti parem ju?!"
Miks nii palju suhkrut?!
Segadus mitte isegi tervise vms pärast, lihtsalt vähemaga maitseks ju paremini?

Sügavad mõtted hetkel puuduvad. Võiks veel rääkida, kuidas mulle ikka meeldib raha kulutada, aga tõesti - ka see on kuidagi mõnusam, kui pole teist kogu aeg ja vahel tuleb paar nädalat järjest kokkuhoidlik olla.
Võiks. Aga see oleks nagu kaebus, et miks mul vahepeal üldse rohkem raha oli, raha paha - aga no ei!!!
Raha hea. Lihtsalt vaheldus ka hea. Kui kogu aeg pole vaene, on vahepeal nii krmse hea hinge tõmmata. Siis kannatab seda vahepeal-vaene-olemist ka paremini. Tundub nagu vaheldus, mitte "ma ei saa kunagi, mida tahaksin, miks ma üldse ..?"
Ja et mul on nii palju ilusaid riideid ja ehteid ning et ma võin viia kaks mantlit korraga keemilisse puhastusse, nii et üldse ei toitu nädal aega makaronidest, riisist ja kappi jäänud munadest pärast seda, on äärmiselt tore.

Proovin uuesti seda väiksemat annust AD-sid.
Sest no see seksiasi on ikka hinge peal. Mis mõttes ei tahagi rohkem kui vahel ovulatsiooni aegu ja siis ka napilt, kui võrrelda oma meenutustes elavaga?!
Midagi on ikka väga valesti. Ja kuna vähemtegemine on nii hästi mõjunud - seekord on mul MEELES ka, et ei tasu maailma kogu aeg paigalt lükata püüda - äkki on tulem parem kui kaks kuud tagasi? Äkki ei muutu maailm hoobilt jäledaks kohaks?
Praegu on 6. päev. Eelmine kord pidasin 16 vastu, vaatab, palju seekord tuleb =)

Muidu käisin lastega loomaaias ja kohvikus. (Mida?! Ei, päriselt, käisimegi. Umbes kolm tundi loomaaias ja poolteist kohvikus.)
Krt, on ikka tore küll. Tundub selline lame rahvalik meelelahutus. Aga me vaatasime vähemalt veerand tundi isalõvi läbi puuriukse (sel kitsal puuril, kus ta parasjagu oli, polnud klaasseina, aga ta paistis oma möirgamise ja saalimisega trellitatud ukseavast kõrvalpuuri ees oleva klaasi läbi kätte) ja veel veerand tundi teise puuri ilmunud emalõvi, sõime elevandimajas sealset aroomi ignoreerides ja kaht majas olnud emaelevanti vaadates vorstikesi ning jõime meega teed - termos - ning täiega lahe oli.
Ning veel lahedam oli see, et kuna loomaaia piletid olid täiesti ootamatult odavad soodushinnalistele (e. meile kolmele näiteks kõigile, kokku KUUS raha), oli mul 24 eurot üle, mille me siis kohvikus laiaks sõime ja jee.
Seal Rocca al Mare Rahva Raamatu kohvikus anti supi (täiesti hea) kõrvale jumalikku leiba.
Ma pole eales aru saanud juttudest, kuidas nii hea leib, mmm - no leib on leib, maitseb nagu leib. Kellegi kodutehtud? No siis on viisakas kiita, kõik alati kiidavad, aga minu arust maitseb nagu leib.
Ent see leib oli PÄRISELT ka hea.
Ilmselgelt nad küpsetavad seda kuskil ise, polnud raasugi tehasemoega ja NII KRDI HEA.
Soovitan seal kohvikus tellida suppi ja siis saab viilu imelist leiba kõrvale. Pluss napakese ürdivõid.
Mmm!

Poeglaps sõi jälle toorsalatit. See oleks koomiline, kui poleks samas nii lahe =) Inimesele _meeldibki_ värske salat kõigist toitudest kõige enam.
Nojah!
Aga see leib, see leib! Parem kui krevetid gumbo-supis (mis juba ütleb midagi)!

Neljapäev, 6. aprill 2017

Edevuse katk vol. midagi palju

DISCLAIMER: Kui te ei taha, et ma millestki või kellestki otseselt teidpuudutavast kirjutan, lihtsalt öelge.
Eks? Mu oma delikaatsus on nagu ta on.


Käisin raamatukogus (mis on koolimajaga ühes hoones) ja selline tüdruk tuli vastu kui kõrvaloleval pildil.
Aint vähem meiki ja nii noor ja elus ja päris. Need kulmud! OOOO!
Huvitav, kas ta elu on murdosa võrragi parem, kui ta nii ilus on?

Jäin mõtlema. Kuna ise olen enda jaoks ikka arusaamatu mõistatus, mõtlesin, kui palju muidu tean ilusaid naisi, kes ei paista oma ilust eriti kasu saavat.
Õige jah, mul on kaks tädi.
Ma ei saa neist pilte panna, sest esiteks olen delikaatne, aga teiseks ega mul neid eriti palju olegi. Kindlasti mitte parimaid. Te peate lihtsalt uskuma (või mitte uskuma), et nad on sitaks, uskumatult, loogikavabalt ilusad.
Üks on juba märgatavalt üle 60 ja teine saab varsti 60. Seda esimest nägin umbes aasta eest mais mikrotekstastes ja maikas ja saate aru - ta ei näinud neis üldse välja hale või vale, vaid nagu 20 aastat noorem hästi säilinud naine. Oi, reitel oli natuke lõtvust märgata?!
Mhmh, need nägid ikkagi välja paremad kui enamikul 40-aastastel.
Ja lisaks on tal raidkujulikult kaunis terav nägu ning tugevalt punaseks värvitud juuksed.
Ei, tagasihoidlikkust pere selles liinis pole ja ega seda minulegi eriti jagunud pole.

Noorem tädi on VÄHEMALT sama ilus. Mul on raskusi ilu sel moel järjekorda panemisega, et keski on rohkem ilus kui keski teine, aga kui mõni lahterdaja kampa kipuks, vbla ta leiaks, et noorem tädi on veel kaunim.
Kui tolle noorema tädi töökohal tähistati ta 50 juubelit, uuem töökaaslane, kes õiget vanust ei teadnud, soovis siis head 40 eluaastat. Kui talle öeldi, et eieiei, 40 küll see õige arv pole, vajus töökaaslane näost ära ning vabandas, et 30, muidugi, ei näe tädi vana välja, ei näe, lihtsalt kuidagi enesekindla hoiaku ja tema pikema tööaja järgi arvas ta, et ...
Sama säravblondiks värvitud kui teine tädi säravpunaseks.
Rõhutan, nad kumbki ei näe lihtsalt noored välja. Nad näivad noored JA ilusad.

Ja mis te arvate, et nad kumbki triivivad pikas kaunis meessuhtes, perekonnaõnn õitseb ümberringi? Või vähemalt, et neil on iga kuu uus kavaler ning hinges särin ja vaimustus, lakkamatu rõõm oma sädeleva armuelu üle?

Kui nii võtta, on mu võimetus mingeid suhteid sõlmida, pidamisest rääkimata, täiesti perekondlikult põhjendatud ajalooga. Me olemegi sellised. Nagu päkapikunaised Tolkienil. Meile lihtsalt ei sobi väga keegi, kedagi on-kah ka ei taha ja nii ta läheb.
Mu ema on teisest puust kui need isapoolsed tädid, aga selgelt ma ei ole talt üle võtnud, kuidas suhetes olla. On mingi värk - mingi värk, mis minus ei tööta, ilmselt mu tädides ka mitte, aga üldiselt see on normaalsus, mida nagu eeldatakse.
Selle üks ilming on armukadedus. Ma siiamaani ei saa aru, mis see on ja miks see on.

Sellest veel saan, et kui mult midagi ära võetakse, mis seni mulle kuulus, on nõme. Aga kui MINULT midagi ära ei võeta, miks mind peaks häirima, et kellelegi teisele antakse?
Ma ei saa ka aru, miks peaks armukadeduse suunal häiruma sellest, et mehele meeldibki mingi teine naine rohkem kui mina? Minu jaoks on see "Tadaa, ma arvasin, et olen sulle eriline, aga ilmselt siis mitte, kurb küll" ja kõik.
Kui Rongimehega oli see kohutav-kohutav suvi ametliku lahkumineku järel, mil mina ise ütlesin talle (mitte et ta ka vastu oleks vaielnud), et nii ei toimi, läheme tagasi veebruari, ta järjest proovis erinevaid naisi ja andis mulle lähiülevaate, kuidas tal just nendega edeneb parasjagu. Kusjuures mul ei olnud mingit probleemi sellega, et see naine või too naine, kohtamine ja kuidas läks, minus polnud vähimatki vaenu nende teiste naiste vastu - ma lihtsalt ei saanud üle sellest, et mees minust niigi palju ei hooli, et natukenegi katte all pidada oma uusi armuasju. Ma isegi ütlesin talle (ja mitte üks kord) et selle jälgimine, kuidas ta teiste sabas jookseb, on VALUS.
Ja valus oligi just seepärast, kuidas ta ju teadis, et ma näen (kõige jubedam see kord, kus ma füüsiliselt nägingi seda pealt paar päeva järjest), ja mitte mingit pidurdust see temas kaasa ei toonud. Mis mõttes ma mitte midagi ei tähenda talle?! Kuidas siis nii, et 3 ja pool aastat sõprust selja taga - ja no absoluutselt mind ei hoita?! Eriti püsib meeles üks kord, kui ma talle loengu pidasin, et no on ikka päris julm ja alatu mult tema ego toitmist tahta - sest ta kurtis mulle, kuidas ta pole ikka kindel, et ta naistele natukenegi meeldib. Alltekst oli: "Oh, taam, mul on ikka suur ebakindlus enda suhtes, ütle, et ma olen ilus ja ahvatlev!"
Ma ei saanud toona üldse aru, et empaatia olin täiesti tuimalt talle külge mõelnud, tegelikult seda polnud ja pole. Ta lihtsalt ei adunud teisi, näiteks mind. Jaa, nüüd võin küll naerda selle kõige peale - KUI loll ma ikka olin! Nii üldse ei saanud aru! - aga toona oli väga raske.
Väga.

Nojah, samas - võibolla ma oleksin hakanud takka üles lööma kõvasti varem, kui armukadedust oleksin tundnud. Aga no minus lihtsalt pole seda.
Keegi teine on mehele eriline, erilisem kui mina (minu jaoks TÄIESTI wtf oli see, kuidas Rongimees pärast minust loobumist ajas taga ka phmt esimest korda nähtud naist - nagu misMÕTTES talle läheb ka esmakordselt nähtud tisside ja vagiinaga olevus rohkem korda kui mina?!?!) - no head tervist siis!
Leevikesega näiteks läks nii - ma ei tundnud, et talle eriline oleksin isegi ilma, et ta ühtegi teist naist oleks vaadanudki. Ta ei kohelnud mind erilisena, lihtsalt nii "nagu naist kohtlen". Mis tähendas, et ka minu huvi kukkus ja kukkus ja oli viimaks 0.
Mida ma aga ei suutnud ega suutnud mõista, mis mind viimaks Rongini viis ja lasi verel suvi otsa ümberringi ladiseda, oli, et ma ei olnud eales, ma ei olnudKI Rongimehele eriline
Arvasin nimelt, et olin. Arvasin, et hea küll, meie armuasjadest asja ei saanud, aga ma olen ju ikka eriline, eks? Parim sõber? Faking 3 ja pool aastat?! Faking "ma ei saa sellest kellelegi teisele rääkida, ainult sulle"?! Faking ülitäpne äratunnetamine, kui võrgupäevikupostides temast vaikisin (ehk rääkisin nii ümbernurga, et keegi peale ta enda ei taibanud, kellest jutt) ja siis ta küsis üle, et kas see on temast?! Arvasin, et ju ta siis mõtleb must palju, kui mind nii tapselt adub!
Ja alles nüüd, viimasel juba rohkem kui poolaastal taipan, et aaaaaaaaaa! Kui ta mõtles alati ainult endast, rääkis ainult endast ja keegi teine lihtsalt ei viitsinud teda nii palju kuulata kui mina, on kõik täiesti loogiline. Muidugi ta siis nägi ka ennast iga vihje taga!
Nojah.
Talle ongi eriline ainult ta ise. Oma naine on keegi, kes on soe, kellega seksida ja siis aitab nõusid pesta vms.

Aga siis selle, kellele MINA oleksin eriline (mitte ainult tema ise, aitäh) ja kes mulle ka oleks, leidmine?

Eeee ... mitte et see minul (või mu tädidel, kui juba jutuks tuli) väga hästi edeneks.
Tegelikult ma muidugi oma tädide hingesoppe ega juhukallimaid ei tea-ei tunne. Aga no kui mingi armsam ongi, ent perekondlikele sündmustele meest kaasa ei tooda, ütleb seegi ju midagi, eks ole?
Ja oleks siis nii, et mu tädid või mina poleks lisaks ilule ka muidu lahedad! Suusakoondis. Langevarjuhüpped. Matkamine. Mägironimine. Hea söögitegemine. Raamatud. Siilipea ja põnevad lood. Eredad kogemused. Hea juttu ajada.
Nad on kuramuse vaimustavad!

Millega seoses olen sunnitud võtma kaalumisele tõsiasja, et ei ilu, ei lahedus, ei seksuaalne innukus (seda ma tädide kohta ei tea, ainult enese =P Noh, vanal minul oli sellega VÄGA hästi) ega isegi kiindumusvõime ole need asjad, mis Suhte Sõlmimisel annaksid otsustavaid plusspunkte.
Hoopis valmidus ise suhtesse astuda on otsustav.
Ja sellega on meil kõigil kehvasti.
Mulle peab mees ikka SITAKS meeldima, et temaga suhet alustada tahta. Tohutult. Ja siis pean mina temale SITAKS meeldima, et seda suhet ka kestmas peaksin. Kui tunnet ei ole, et ma olen talle maailmaeriline, tekib minus hoopis õudus, et pärismind ei olegi talle olemas. Lõpetan asja ruttu.
Krt, Rongimehegagi olin MINA see, kes ütles, et ei, nii ei lähe.

Et terve suhe saabki olla inimeste vahel, kes üksteist ei VAJA?! Mul on tunne, et nad ei ole seda teooriat luues asju korralikult läbi mõelnud või siis on nende arusaamine sellest, mida vajadus võiks tähendada, väga teistsugune kui mul. Sest selliseid nagu mina, väga palju pole. Selliseid, kes tõesti ei sõlmi ega tahagi suhteid, kui kahepoolset väga suurt huvi ei teki.
Enamik inimesi on suhtes. Ja kuna ma olen kõrvalt näinud, kuidas neid suhteid sõlmitakse, näen, kuidas konkreetselt inimesed ongi kellegagi paaris, sest ei taha olla ilma kallimata. Ajapikku see võib isegi õnnelik ja hea suhe neil olla. Lihtsalt mitte suhe, mis sõlmitakse pinnalt "oleme meeletult armunud", vaid pinnalt "sa oled kena, vastassoost, sobib küll".
Seda, et mina ei taha suhet kui sellist, mulle peab inimene VÄGA meeldima, et paarolemist üldse oletuslikultki plaani võtta - vat seda ma teiste puhul enamasti ei näe.

See ilmselt ongi mu puue. Perekondlik, tädidel on ilmselt samamoodi, nii ereilusad ja lahedad ja üksikud, kui nad on.
Me sõlmime suhteid ainult nendega, kellega tõesti klapime. Mitte "vaatame, äkki hakkab klappima". Ainult verinoorena, kui sotsiaalne norm ütles, et PEAB kallimaid pidama ja soovitavalt ka abielluma, saime midagi suhteSARNASTKI rajatud.

Ja oleme üksi. Meis on ilmselt midagi puudu - mis enamikus inimestes olemas on. Aga see ei ole see, et me vajame teisi liiga palju.
Just vastupidine, kui nüüd konkreetseks minna.
Mitte mingi valemiga ei usu ma, et mu tädidele peale lahutusi ja lahkuminekuid pole ettepanekuid tehtud. Minule on, mitte vähe. Aga ma lihtsalt ei lähe põlema, kui see inimene ise ei sütita. Et tema tahab mind, peaks nagu hõõgust tekitavalt mõjuma?
Ei. Üldse ei mõju.

Kui tema tahab mind, sest ta tunneb mind hästi ja ma tekitan temas iha ja elevust sellega seoses, kui põnev ja lahe olen ning ta ise on samas ka nägus ja lahe - siis me vbla räägime. RÄÄGIME. Kindel pole ikka miski. Aga et ma olen ilus, naissoost ja mitte päris loll, teeme pere?
Et teine näeb minust faking fotot ja arvab, et noh, jutt on mul küll natuke mööda, aga nii kena, võiks proovida "tere!" öelda?
Mind. Ei. Huvita!
Ma ei ole mingi krdi pilt seinal! Ma olen inimene! Näe mind!

Esmaspäev, 3. aprill 2017

... ja kõik saabki korda

Väsinud.
Unustasin ära, mis käis kaasas vähesöömisega: magada ei saa.
Jaa, tahtmine toidu järgi tasapisi kasvab ning juba oli üleeile hetk, mil söök, mis muidu mus vähimatki entusiasmi ei tekita, lausa kutsus end sööma. (Puljongis keedetud külmutatud köögiviljad ohtra juustu ja küüslauguga.)
Aga tühja ma eile risti-põiki väsinuna õnnestusin katses lõunaund magada. Lihtsalt ei tule uni. Ja täna, olge lahked, samamoodi!
Ning muidugi tundub elamine väsinuna umbes poole raskem ning kõikvõimalikku lootust 2/3 vähem. Enne uinumist tavaliselt loen numbreid, et mitte millelegi mõelda - aga kui olen väga väsinud, tundub isegi loendamine masendav, arvud sünged ja halb tunne tuleb ka nendega kaasa.
Nokk kinni, saba lahti.
Täna panin korra isegi teise silma kinni, et paremini näha. Mis on juba märk ääretust väsimusest. Ent võrreldes sellega, kuidas vahepeal oli, on kõik väga kuldne. Tõesti ei ole vaja nii palju teha =)

See muidu vist ongi elamine, eks ole? Et vahelduvad erinevad probleemid ja sageli ongi ühe probleemi parandaja uue probleemi algataja.

Life's not a song
Life isn't bliss
Life is just this
Its living


Buffy – Lifes A Show Lyrics

Mul on nüüd väga lühike kannatus nende väidete ning väitvate inimeste suhtes, kes ignovad mu elukogemust. Kes arvavad, et eieiei, väsimusega tulebki välja inimese tõeline olemus, mitte et väsimus on lihtsalt see, mis ta on - väsimus.
Mõnel puhul selgete psühholoogiste sümptomitega.
Või kes elavad nagu mina enne rongi, järelejätmatult rabeledes, tundes vastutust täiesti absurdsete teemade osas (prügi sortimine üle kogu maailma nt), nagu endal veel piisavalt raske poleks. Ei julge võõrast lusikat käest ära panna (basseini viskamisest rääkimata) ja hoolimata mu korduvatest märkustest ei tee midagi teisiti, lihtsalt kannatavad, vaevlevad ja ahastavad.

Et inimesed tegelt ei ole lollid, lihtsalt nende loogika erineb minu omast, sest nende elukogemus on teistsugune? Sittagi. Mul on laiem kogemus, paremad alusandmed ning minu lollikspidajad lihtsalt ei tea või ei saa aru, et nende kogemus on väga piiratud.
Minu oma on ka piiratud, tean. Häh. Aga ta on laiem kui enamikul.
Ma olen natuke üleelusuurune (kuigi ise seda ütlema pean). Üldiselt inimestel ei ole nii laia kogemustepõhja. Nii palju, kui mina 37-aastaselt kogenud olen, enamus ei ole. Nad üritavad seda tasa teha reisides või kolides vms, aga päris samaväärne nii ikka pole.
Igale poole, kuhu lähed, võtad iseenda kaasa, noh.
Et su "ise" mõne kogemusega rämedalt muutub, ei tule paljudele võimalusena pähegi.

Mu tütre isa, muide, saatis mulle väga nunnu särgi. Ei, särgiidee pole teile kindlasti uudne, aga ikkagi on tore seda omaks pidada ja teada, et kuskil keegi hindas õigesti, mis kirjaga särki mulle saata =)

See teatud asjade mittesöömine äratab mus tõesti aeglaselt ka huvi toidu vastu, mis pole MEGAhea. Võibolla näiteks ülehomme ostan isegi glasuuriga vaniljejäätise ja söön seda õues.
No kui päike paistab, siis.
Kevadet ei või iial teada.

Laupäev, 1. aprill 2017

Juhus ja eksitus

Ving, hala ja häda.

Mu pojal oli öökülaline. See, kes tavalisteltki. Ta on siin maganud kordi ja kordi - ja just seepärast ma esmalt, kui kuulsin tema poolt mingit nuutsumist ja sosinat, tuiasin unesegasena läbi tubade ja andsin talle paberirulli nuuskamiseks, arvates, et nohu, noh. Seepärast see luristamine.
Enne ka luristanud.
Alles kui ta esikus kolistas, tõusin päriselt ärkvele.
Ta läks koju. Kutsus isa endale autoga järgi ja läks. Minu panus ta heaollu oli riietumise lõpuosas talle tuli põlema panna ja üks pai koju kaasa teha.

Jube, milline hingepiin nüüd on, mis siis, et nagu midagi valesti ei teinud.
Mingi NALJAPÄEV on v? Ei tea, mul küll naljakas pole.
See on muidugi minu nõrk koht ka - eeldan automaatselt, et kui miski läks valesti, pidin kindlasti mina olema see, kes valesti tegi. (Mis mõttes ma isegi ennast tappes ei suutnud minna vähe kaugemale, kui raudteeülesõidule, kuhu kiirabil venitamise ja ummikute korral ka umbes nelja minuti tee?!?!) Kuidas saab minna miski valesti, ilma et keegi valesti teeks? Mis mõttes juhtuvad heade inimestega halvad asjad, aga Need Teised elavad rahulikult ja rõõmsalt? Siis on ju hoopis nemad tegelt head?! Ma peaksin ka teistsugune olema, lihtsalt ei tea, milline.

Jestas.

Sa jutas, kui rõve mul olla on, ilma et tegelikult, mõistusega võttes, midagi halvasti oleksin teinud. Kõik mu lähikonnas on elus, isegi enam-vähem terved, miks mul siis on süda veidi paha ja tunne, et ma ikka pole piisavalt hea maailma jaoks?!
Sest väsinud, sest ärkasin vaevalt poolteist tundi pärast ööseks magaminemist?
Ilmselt.
Ilmselt.
Mitte et mul seepärast rõõmsam oleks. Aga on lootus, et hommikul ikkagi parem.

Ah, aga kuna praegu on tuju nii halb, tundub ka täiesti lootusetu see minuga suhtes oleva isase leidmine.
Sest mulle ei MEELDI keegi! Ilus ja arukas nagu olen, loomulikult tõmban sihukeses armupartneri otsimise keskkonnas nagu nt okcupid ligi hunnikut mehi. Aga mudel on täpselt sama, mis ennegi - kui inimene kohandab end minuga, on ta mulle talumatult võlts, ma ei taha temaga varsti suhelda, sest viisakas loba ning kus on ausus, ehedus ja väljakutse?!
Kui inimene ei kohanda end minuga, on täiesti eriomaselt-ainult talle loogiliselt loll ning tüütu takkapihta, on ta liiga loll, et isegi teoreetilist võimalust omada.
Kui inimene ei kohanda end minuga, ent samas on arukas ja suhtleb palju, võin temasse ülepeakaela kiinduda. Ja siis saan hirmsasti haiget, kui ta ütleb mulle halvasti - sest ta ju ei kohanda end minu järgi. Rääkimata sellest, kui ta teeb nagu Rongimees - mind üldse ei märka ega teadvusta, ma olen mingi Stabiilne Asi lihtsalt taustal.

Minuga võiksid sobida väga vähesed mehed. Aga vähemalt need, keda ma tean, on juba naisel, sest kui keegi on silmahakkavalt lahe, on tal teinepool juba olemas. Puhas loogika.
Nojah, aga mina olen ju ka silmahakkavalt lahe?
Õige küll.
See oli kirjas kuskil raamatus, mis mulle praegu meelde ei tule, ja on mulle umbes 20 aastat kallis mõte olnud: "Maailma juhtivad jõud on juhus ja eksitus."
Olgu, selle taaskord sõnastamine teeb olemise kergemaks. No juhtus nii, et tol ööseksjäänud poisil oli halb, no juhtus.
Lihtsalt juhus. Mitte kellegi süü, ainult juhus.