Mitte nii magus, vaid suisa mürgine

Kui mõtlesin, et teeks homme-ülehomme viimase üleskutse Stalkeri valimistel minu poolt hääletada, avastasin, et oi. Hääletus lõppes 18 tunni eest.
Nojah siis. 
Ega elu ei olegi täiuslik. 
Lükkan postitamise siis veel edasi, pole millegi nimel kiirustada. 
Saate nüüd =)

Ehk ka: üleloomulik hea lõppes. Nüüd on lihtsalt hea. Hästi on. Tegelt.
Aga.

Pea hakkas valutama. Sest emotsionaalne pinge.
Olen IKKA VEEL kurb Norra kaotuse üle jalgpallis. See kurbus mitte ei leevenenud, vaid süvenes, kui kuulsin teooriat, et FIFA organiseeris meelega nii, et kohtunikud vilistaks lõppvoorudesse FIFA skoori järgi neli hetkel tugevaimat koondist. 
Muidu kehitaks õlgu ja mõtleks, et hullud oma vandenõuteooriatega on alati olemas old, aga reaalselt oli ju see Folarin Baloguni punase kaardi mängukeelu "oh, me lükkame selle edasi"-värk. Nii et sel taustal näivad kõik "no mõnikord juhtub, õnn on ka tähtis, vahel veab, vahel ei"-asjad kui "aga ÄKKI see oli meelega?!" ja minul ei tee see meelt kergemaks, vaid raskemaks. Inimesed MEELEGA teevad teistele halba? Päriselt? Mingi nõmeda raha pärast???? Saaks aga rohkem reklaami müüa?!

Kuigi ma õigupoolest ei usu, et kohtunikud meelega valesti vilistavad. Risk, et mõni, keda üritatakse saada erapoolikult vilistama, räägib välja, on liiga suur, et sedasi süstemaatiliselt sobi teha proovidagi.
Lissalt juba mõte sellele, et VÕIBOLLA, on masendav.

Õige, seepärast ma jätsingi jalgpalli vaatamise maha vahepeal. Et kui ma päriselt hakkan kaasa elama, tagasilöögid on hirmsad. Valusad emotsioonid vajutavad ligi maad.
Aga rõõmud on samas ka plahvatuslikult eredad ...

Nojah, niisiis peavalu. Pool triptaanitabletti iga päev jälle. Veidi parakat. Magama lähen valuvabalt või väikese valuga, magan normaalselt, aga hommikul ajab peavalu üles. 
See võtab kohe maha võimaluse rõõmu ja rahuga päeva alustada. 
Räägitakse, et on inimesi, kes tervitavad iga päeva rõõmsalt, sest nad polegi ära surnud, jai.
Nad ilmselt ei ärka peavalu peale.

Kui on juba valus - isegi mitte väga valus, vaid sihuke väike valu, mille osas on lootus, et ehk läheb ära ise või vähemalt tavavaluvaigisti peale - tundub kõik muu kohe kümnepallisüsteemis kaks palli kehvem. Toob kaasa ka selle, et muidu viie-peal-neutraalne sündmus muutub kolmepalliseks selgelt negatiivseks. Ei, praegu ei ole õnneks halbu asju, vaid just sellised "tegelt ei tasuks hinge võtta, aga millegipärast morjendab". 
Loodan mõnele suurele õnnele (nt et keegi ikkagi arvustaks "Teistmoodi tavalist" veel pikalt ja hingega), pelgan veidi Estconi ja Stalkeri-teatamisi - päris nõme oleks mitte ühtegi saada - ja noooh ... ilm on ikka soe, nii et küllap lähen ujuma. 
Looduslikus veekogus ujumine muudab elu jälle kaks kraadi kaunimaks mõneks tunniks =)

***

Te ikka teate, et mürki mürgiga ravida on parim viis? 
Ehk et parandada oma sitta meeleolu, mis pärit kurvas suunas kulgenud jalgpallimängust, vaatan nüüd poolfinaali. 

Sündsad vestlusteemad

Tegin pannkooke.
Ma ei ole ega ole kunagi olnud pühapäeviti pannkooke küpsetav emme, aga iga kord, kui teen pühapäevale natuke lähemal nädalapäeval kui kolmapäev ja neljapäev, mõtlen, et peaaegu. Kerge ajanihe, aga näe, pannkoogid! Täna on lihtsalt pikenenud pühapäev, onjo!

Mul on uut panni vaja. Hoolimata suurest õlikogusest hakkasid koogid nii hirmsasti põhja külge kinni, et mul on praegu ees miski, mis näeb välja nagu puder moosiga. 
Poja kookide jaoks panen siis veel rohkem õli. Tema jaoks on toidu välimus tähtis. Olen vist korra või isegi paar kaevanud selle üle, kuidas tegin oma elu kõige maitsvama pitsa ja ta ei olnud nõus seda proovimagi. Sest tainas nägi välja nagu midagi väga kurba ja kaste nagu autoavarii.

Soe on. 
Käin iga päev ujumas ja kui jõerannani üle kilomeetri maad poleks, käiksin ilmselt veel tihemini. 
Kui pea vette panna, ei valuta. Kraani all märjakstegemine aitab ka, aga mitte kauaks.

Kuna mul on eraelulised pinged - ei, midagi ei ole halvasti, aga midagi on pingettekitav - ja on soe ka, valutab mul kogu aeg pea. Täna on parem, sest ütlesin ära, et krt, ma vist olen mures. Ja sain rahustatud.  Aga kireda "kõik korras" küll ei julge. Põhiliselt on korras see, et mu suhtumine oma hommikusse peavallu on: "Küllap läheb varsti paremaks, ei ole hirmus halb," mitte "praegu ei ole hirmus halb, aga varsti läheb, mida teha, mida küll teha?!"

Ei, triptaanid ei päästa. Mul on neid päris palju veel, sest tükk aega pea vaevu valutas, korra nädalas vast, ja siis aitas ka üks tablett, nii et viis päeva miinimum kahe tabletiga (vahel läks ka kaks ja pool) veel varusid ei ammendanud, aga. AGA. Need krdi triptaanid aitavad kaheks tunniks! Ülejäänud aja söön retseptivabu valuvaigisteid.
Paratsetamool on ibuprofeenist tõhusam hetkel. 
Ehk: keha muutub. Oli aeg, kui paratsetamool oli 0-toimega. Kui teil ka on kindlad teadmised, kuidas teie keha toimib, proovige vahel ikka: me ei ole kivid, me muutume.

Poes oli jube palju inimesi. Nii palju, et ma seisin kärusabas - polnud nii palju kärusid kui ostjaid. 
Korve tegelikult oleks olnud, kassade juures kuhjas, aga polnud ühtegi vaba töötajat neid ostjate sisenemiskohta viima - kõik kassad töötasid ja igaühe taga oli saba. Lihaleti ees oli saba. Suurem osa kapis olevast lihast oli ära ostetud, aga allahinnatud toodete letis oli vähemalt 20 karpi hakkliha. 
Paistab, et seda ei osata grillida. 
Mina oskaks, aga ei viitsi. Kuigi kaks karpi viimase päeva hakkliha ootavad nüüd külmukas.

Meie kodune jaanituli jääb ilmselt üldse ära, sest ma ei märganud aastatel, kui jaanpäeval küünalt põletasin, ja aastatel, kui ka seda ei teinud, mingit vahet. Ja no ma ei viiiiiiiiiitsi kuupäevade (või nädalapäevade) teemal erutuda. Ükski laps pole enam väike ka, et neile meeldivaid mälestusi ja midagi järgmiseks aastaks ootusväärilist peaksin tekitama.

Vbla tuleb veel, eks ma siis pean jälle jaanipäeva.
Ma ei ole loobunud mõttest hoolduspereks hakata, ent mul ei ole enam kramplikku vajadust selleks. Et elu on ilma lapseta mõttetu. 
Mul on kallim ja tema hoiab mu dopamiinitaset nüüd =) Ja no mul elab poeg kodus, ei jätnud tuba vabaks, et sinna uus laps võtta.

Mis viisakat vestlust veel pidada ... aa.
Püüan küll, aga ei jõua isegi kõiki vaadatud jalgpallimänge hinge võtta. Ja otsast lõpuni olen vaadanud üldse ... kolme? Aga mulle meeldib Alireza Beiranvandi. 
Väga head tõrjed, suure nina põhjustatud imetore kuljas ilme ja ülimalt veetlev soeng.
Pole lapsuke ka enam =)
Mulle üldse väravavahid meeldivad. Hakkasin mõtlema ja 9/10 mu lemmikmängijatest on olnud kas väravavahid või poolkaitsjad. 

Veidike poolakte

Läks päris kaua, aga ma sain endast poolpaljaid pilte jõe veeres. Kuna eelmisel korral olin koeraga, tegin sel korral ka Totoro seltsis. 

Nagu ma fb-s juba kirjutasin: sinikaid pole, juuksed on pikemad ja punasemad, ma ise rammusam ja vanem - aga ma tunnen, et on vaja. Mitte ainult et ma tahan endast siukseid pilte tulevikus vaatamiseks, aga ma tahan neid avalikult näidata. 

Seal pole professionaalset fotograafi ega poosiasjatundmist taga. On jõhker meik - kuna ma tean, et fotod armastavad meiki, ei hoidnud tagasi, ja tundsin end läbi linna jõe äärde minnes nagu porgand tordis. Aga piltidel on kena.

Ja ma olen viimasel ajal alla võtnud. Pole kaalu juurde juhtunud, et teada, kui palju just, aga põlv ehmatas mu ära - kõik oli hästi, kõik oli hästi, kõik oli hästi --- ja siis räntsatasin tooli ja SIUKE valu, et karjusin.
Olgu, seepärast eelkõige, et ehmatas. Kunagi pole old ja siis niimoodi?!

Valu muidugi taandus umbes kahe minutiga tuikeks, aga sestsaati ei kadunud. Enam ei saanud pikemat aega kui umbes tund kõverdatud jalgadega istuda. Tartu vahet rongiga sõites pidin osa aega seisma ja püsti raamatut lugema. Treppidest käia muutus ebamugavaks - ainult jalg-juurde meetodil oli hea.
Tagatipuks valu vaheldus! Kolis vasakust põlvest paremasse! Iu, kui mõlemas korraga oleks ...
Guugeldasin. 
Koormus. Ülekaal ilmselt.
Jaa, kui ma jooksen täis poekottidega on hullem!
Tõsi, mul hakkas ebamugav ka küünarliigestel. Pidin enne und käed sirgeks saama, muidu ei jäänud magama. Ja ei olnud ka nii, et nt joostes jalad rohkem valutaksid. 
Ok, ma olen teinud päkajooksu ka sel aastal ainult, see peakski põlvedele leebem olema, Aga siiski. Kõik sümptomid ei klappinud.

Aga pohh. Võtan alla ja glükosamiini ja ehk aitab.
On aidanud ka. 
Põlved ei valuta mitu nädalat juba. Veidi ebamugav on, kui pikalt istuda, ent mitte valus.  
Riided lähevad jälle ilusti selga, mitte ponnistusega. 
Aluspüksid (mida oli vaja tellida terve kuhi, sest siis pold saatekulusid), mille tellisin, kui juba olin alla võtnud, veits nagu preemiaks suisa, jäävad üha laiemaks. Eriti ei saa enam alla võtta, sest mul on nii palju ilusaid uusi aluspükse, mis muidu muutuvad kasututeks ju! 

Ja noh. Poolpaljad pildid tundusid sellel taustal hästi kohased. Ma olen nii kaunis. Ma pean ju seda näitama ometi! Lopsakus on ilus! 
Mu enda meelest vähemalt =)

Pildid tegi K ja enamik on mustvalged, sest ta unustas mustvalge filtri peale, kuni me lõpetamas olime ja ta hakkas vaatama, et kuidas pildid jäid. 
Muidu värvid olid väga ilusad, valgus õhtune ja mu punane pea rohelisel taustal hästi sobituvalt kontrastne. Aga me ei hakanud veel hästi palju rohkem pilte tegema, et hurmavaid värvilisi kaadreid saaks. Mustvalges on ka omamoodi ilu, onjo =)

Teha, mida inimene tahab vol vist VII

Kui tahan, teen - ja siis on tagajärjed. 
Alles siis, kui pea valutama hakkab, meenub, et oi, tõsi jah, SELLEpärast ma ei plaani üritusi järjestikkustele päevadele.

Tegelikult õigeaegne meenutus. Peaaegu oleksin läinud Kirjanduslikule Kolmapäevale naiskirjanduse auhinna nominente vaatama, kuigi mul on järgmisel päeval (ehk homme) ees kuulmatu sündmus. 
Nimelt lähen üle umbes 15 aasta jälle teatrisse. 
Isaga.
Kellega me viimased 10 aastat väga napilt suhelnud oleme, sest läksime tülli. 

Me läksime tülli, sest isa oli nördinud, et ma võrgupäevikusse kirjutasin, et ta läks ära.
(Tal oli äraminekuks põhjus. Suht hea.)
(Mida keegi kunagi mulle seletanud polnud.)
(Ja ei olnud pikka ega süüdistavat kõnet, eks ole, aga lihtsalt see sõnastus, et "läks ära" oli talle liig.)

Nüüd lähme teatrisse. Ta sai teada, kaua ma käinud pole, ja otsutas midagi ette võtta.
Saab huvitav olema.

Hakkasin jälle rohkem trenni tegema. Peamiselt sellepärast, et füsioteraapia harjutustega (varem kaebasin reievalu üle, kui keegi mäletab) koos hakkasin paari nädala eest tegema kõhulihaseid. No kui ma seal põrandal juba olen, võiksin ju veel midagi teha ... ja kuigi ma vanast harjumusest võtsin päris suure korduste arvu, ma jaksasin (küll väga pingutades).
Mispeale võtsin mõneks päevaks natuke vähemaks ja siis jaksasin juba kergesti. Ja kätekõverduste võimekust tuli ka nende kõhulihaste tuules juurde! Mis mõttes ma kaalun 85 kilo ja jaksan 21 ilusat madalat kätekõverdust järjest teha? Mis toimub? Miks ma nii tugev äkki olen?

Nii et kui ma olen arusaamatult tugev, peab jõudu juurde tegema. On ju loogiline?
Loogika on seal, et kui see oli nii kerge, tasub selle nimel ka pingutada, sest nähtavasti mõjub kuidagi. On mõtet! 
Kui mind tunnustatakse, tahan teha veel paremini. 
Näib, et ka omaenda keha poolt tulev tunnustus töötab.
Ja kui öeldakse, et pole hästi, halvasti on, mul tuleb täielik jõuetus ja ei taha enam midagi teha. 
Nagunii ei oska ega suuda. 
Varem pressisin enda sealt läbi. Tegin ikka, kuigi ei lootnud tulemust. Endakaristamine phmt.
Tahe on mul ju raudne =/ Vihkasin end sealjuures korralikult ja kunagi pold piisavalt hea.
Nüüd ... (meenutab lähiminevikku)  ...ok, ma vähemalt üritan mitte võtta ebameeldivaid ülesandeid ja teha ainult seda, mida ma tahan.
Teoorias tugev.

Igatahes 3 päeva rohkema trenni tulemusena olen nii väsinud, et ei jaksa hästi hingatagi. Nii väsinud, et kahtlen, kas saan magada. Aga söön oma hakklihaga tatra lõpuni ja proovin.

***

Pildi tegi muidugi Tütarlaps
A seljas on mul sitsisatsidpatside
kingitud pluus =)

Ei jäänud.
Sest mõndapidi on elu samas hirmus huvitav, onjo. Minu lõunauned kipuvad sageli --- millekski muuks. 
Kui ma juba olen tühjaks ja vaikseks tehtud toas omaette ja riideid ka eriti pole teki all ...

***

Ausalt ütlen, kaalunumber 85 ajas mu ka selles mõttes elevusse, et mõtlesin kohe: Ohh, hea põhjus alastipilte teha!
Aga selleks tuleks keegi pildistama organiseerida ja mul küll on visioon, et kuidas teha, aga seda tuleb hüpoteetilisele fotograafile selgitada ja äkki ta hakkab vaidlema, neil on mingi värk valgustega ja tont-teab-millega-veel jne. Jessuke, nii keeruline. 
Aega on selle kiire asjaga. 

Panen täna siis pildi hoopis sellest, kuidas "Teistmoodi tavalise" burleskiga esitluse järel Tütarlaps mu välja sööma viis. 

Ei ole huvitav ega informatiivne kardetavasti, aga mul on sõnavahet vaja pealkirjadesse =P

Rabestav-rahustav-rebestav-rahestav ... misiganes

Oli tore pissipeatus vahepeal, nüüd vantsib kõik jälle vana rada.

Aeg läheb üha jaburamaks.
S.t. tihedamaks. 
Teate küll: saab vaevalt ühe hädaolukorra lahendatud, kui teine juba peale tuleb. Aga tõsi on, et mõnda ma lihtsalt ignoreerisin - ja läkski ise üle. Taastekiks ilmselt, kui küsiksin, kuidas Sellega nüüd on - aga kui ma ei jaksa eriti teha, ei tasu vist küsida ka, eks? 

Ja lamotrigiin hoiab mu elus. 
Ükshommik unustasin võtta. 
S.t. ärkasin kell kuus, sest kõht tühi. Tühja kõhuga ei saa magada. Olin keskööl juba magama läinud ja tundsin end üsna puhanuna, nii et jäingi üles - aga kuna viimase tableti võtsingi kesköö paiku, ei tundunud hommikuse rohuvõtmise aeg veel käes olevat. 
Alguses polnud viga midagi. A tasakesi hakkas kerima ja ketrama. Veidi ja veidi ja veidi veel ja issand, kuidas ma, ja emake maa, kuidas ta ja ...
Kella 10 ajal jubeda väsimuse foonil, mis juba veidi iiveldust tekitas, tuli ette, et kle, naine. Tänahommikused tabletid on ju võtmata. 
Võtsin sisse. 
Kohe läks paremaks.

Nii halb oli enne ravimeid elada. Siis sain stimulandid peale ja läks heaks - mingiks ajaks. Kuni ära harjusin. Siis tuli metüülfenidaatkloriidi asemel lisdeksamfetamiin. Jälle "Oo, nii hea!". Kuni ära harjusin.
Siis lamotrigiin.
Jumalanna, milline kergendus!!!
Enne oli ikka väga raske  elada. NIIIII halb. Ja nüüd on meenutused - piisab natuke aega ilma olla, kui kohe on selge, et ei saa, ei tohi. Nad soovitavad teha stimulandivabasid päevi?! Krt, kui leebed peavad olema nende inimeste raskused, kes saavad teha stimulandivabu päevi.
Kuigi need, kellele ravimid eriti ei mõju, on veel palju halvemas seisus kui mina. 
Ma elasin kohutavalt aastaid ja aastaid. Siis tulid ravimid, oo, jesssss!
Aga osad inimesed ei saa ka nendest abi =( 
Et ravimid tegelt on keemiline kark ja osad isegi mind tundvad inimesed arvavad siiamaale: "Aga ikka teraapia ja mõtlemine on peamised, mhmh, sellega hoiab kontrolli all end"?
Ha.
Ha.
Ha.

Tegelikult on kõik VÄGA hästi. Jestas, kaks aastat tagasi oleks siuke päev nagu täna VÄGA hea olnud. Ja kolm aastat tagasi ... uhh, ei taha mõeldagi. 
2023 oli nii halb aasta, et ikka annab halb olla. Rääkisin sõbraga ja muuhulgas ütlesin, et mul oli jumala kama sellest 10 kilost, mis alla võtsin. 
Ta naeris, ent silmad olid suured. 
"Vat see on tase. Et ei mõtle: "Vähemalt olen ilus," vaid see ka ei lohuta."
Jep. Ei lohutanud. 
Nüüd olen selle 10 kilo tagasi võtnud + veel 10 ja ma tunnen end väga ilusana. 
Ausalt, iga kell parem sedasi.

Mõtle teistmoodi ...

Hala

Murdsin varba ära =(
Alguses pold väga midagi. No vahepeal erikuradi valus, aga see tuli sellest, et esialgu unutasin ära ja toetusin sellele jalale või pingutasin kuidagi teisiti varbalihaseid. Ehk vahepeal ei old peaaegu üldse valus, andis ära unustada. 

Eilseks õhtuks oli räme. "Mul on vaja kaht karku, selle harjavarrega, mille kepiks võtsin, ei tee midagi ära!"
Täna hommikul-lõunal on taas üsna ok, v.a. et muidugi sain migreeni. 
Tablett ja 2 tunniga sai suht korda. 
Õhtut ikkagi ei oota. 
Eile ma ei jäänud magama enne kui umbes pool kuus hommikul.
Oot, see ei olnud siis eile, vaid täna.
No misiganes.
Täna ehk peale ärkamist on jälle siuke malbe tunne, et võiks murru ära unustada v.a. et enam ma ei unusta, kuna õppetükid, mis järgneb, olid liiga meeldejäävad. 
Koer õue viia, nii et tema jookseb ja mina suitsetan, ja siis tuppa tagasi, võttis 20 min heldelt. 
Miks Poeglaps ei viinud? Ta läks kella kuueks hommikul tööle. Teda pole kodus.
Tellisin Tütarlapse siia, aga tema saab tulla alles päris õhtul. 

Kuidas mul see varbamurdmine juhtus?
Ei olnud isegi nii, et ma sihin mööda, põrkan vastu uksepiita. Lihtsalt oli mõtted mujal ja ei märganud, et esiku ja toa vahel seisab Poeglapse tellitud ilmatusuur pakk. 
See seisab (seisis, nüüd viis oma tuppa) seal juba nädal aega, pole lahti pakitud. Aga mul polnud meeles, et sealt on tee kinni ja kõndisin otse sisse. Tõstsin järgmiseks sammuks jalga ja kuna mul ei olnud meeles, et seal peaks ette vaatama, pold mingit "libamisi" või "vastu serva". 
Varba ülemine lüli on vägevalt tumelilla. 
Aga jälle ülemine lüli. 
Ma peaks orgunnima endale kellegi autoga järgi, et saada arsti juurde ja arst ütleks mulle "kipsi ei panda, võtke ibukat, kas töövõimetuslehte on vaja?" Mkm. "Karkudele soodusretsept?" 
Nojah, aga K-l ON juba kodus kargud olemas. 
Ja kui ma ta enda arsti juurde viimiseks nagunii kohale peaksin tellima, vahet pole ju. Miks osta uued kargud, kui tal juba on ja ta on mingi 5 cm pikem kui mina aint?

Okok, ilmselt võiksin arsti juurde minekuks ka ema kohale kutsuda.
A ma ei jaksa sellega tegeleda. 
Niigi väsitav see murtud varbaga elamine. 
Hormoonid kohe tuksis, kõik on halvasti, keegi ei mõista mind, viuviuviu. Või no - päris halb ei ole, on kõvasti arenguruumi. Aga hea kohe kindlasti ka pole. 

Izver, Berk Vaher kirjutas "Loomingusse" eelmise aasta lühiproosa kokkuvõtte. 
Kardan halvimat (üks rida: "Meres avaldas jutukogu, enam-vähem, polnud päris minu sihtgrupile, vbla naistele meeldib"), aga praegu nagunii veel netis lugeda ei saa. 
Õnneks on samas numbris ka Vilja Kiisleri arvustus murca luulekogule. "Kaks hunti" võiks ju kiita saada, eks? Tõstaks natuke mu tuju. 
Oi, ma just avastasin, et mind arvustatakse seal ka. 
Hirmus. 
Ilma arvustuseta oleks palju halvem (keegi ei märka mind, uää), aga see arvustaja on keegi mees ja no - mul ei ole meestesse väga usku. On neid, kellele mu looming väga istub, ent naistega on oluliselt parem. 
Misiganes, ootame ära, kuni netti tuleb. Äkki on hea =)

OPLA (One Picee Live Action) teine hooaeg tuli välja ja ma ostsin kuuks ajaks Netflixi selle vaatamiseks. 
On tore. Aga südant ei murra.
2 episoodi veel, siis pole enam seda rõõmu ka. Aga kuna Netflix on kuuks ajaks, vbla leian sealt midagi muud, kuhu aju peitu panna. 

Muide. Teie, kes teate: kas mu hääl (kirjutajahääl) on blogis teistsugune kui fb-s?  Ma olen märganud, et osade inimeste fb-hääl on hoopis teine kui nende elav. Täiesti teine pilt moodustuks, kui ma päris inimest ei teaks.
Kas mul on ka nii? 
(Einomis, blogimina on rohkem "päris", kui see, keda elavalt kohtate/kohtaksite. "Päriselt" mul pole aega end sedasi lahti teha. Üldse on vaja olla tähelepanelik ja teistele avatud ja mitte aina endast rääkida, dohh. Ehk "pärismina" maskib oluliselt rohkem.)

Energiast ja rahast

Ikka veel pole terve, ikka pole hea enesetunne saabunud. Paraneb, ent mitte kiiresti. Brontex ja Sinupret ja no ... on parem. Aga eile ei läinud ei murca luulekogu esitlusele Tallinnas ega ujuma ja täna ka ujuma ei lähe. Sest ei jaksa.
Oma 200 sõna päevas kirjutan ära, natuke koristan, teen süüa ja käin kudzuga poes. Sellest peaks ju piisama?
Pea ütleb, et tahaks mind kehalisi harjutusi tegema, muidu valutab.
Südametunnistus ütleb, et peabpeab. 
"Teistmoodi tavalist" üldse ei armastata nagu võiks. (Ma arvasin, et tegin hästi. Alati arvan, et tegin hästi. Aga keegi krt ei loe isegi! Mis siis, et esimesed arvustused nii head olid!) 
Peab uusi asju tegema, et pildile saada.

Osalt on mu jõuetus ja nukrus arusaadavad - muidugi läheb taastumiseks aega ja ma olen omadega läbi olnud kaugelt kauem kui see nädal - osalt ma ikka kahtlen endas. 
"Äkki peaks lihtsalt aktiivseks hakkama ja jõuga läbi pressima, nii ju saab! Olen palju kordi sedasi teinud ja enamasti on saanud ka!"
Välja arvatud see kord, kui ei saanud, eks ole.

Polnud üldse meeles, et alpikannid tahavad nii palju vett.
Mul pole midagi selle vastu, et kaks korda päevas kasta, aga kuna rosmariin sureb ära, kui liiga palju kasta, olid alpikannil juba kõik õied longus, kuni taipasin. (Mul on kolm potirosmariini juba liiga ohtra kastmise kätte surnud - kolmas pidas kõige kauem vastu, sest temaga ma juba teadsin, kuid lõpuks sai ikkagi murelikkus "äkki tal on liiga kuiv?! võitu.)
Aga muidu on see alpikann mu absoluutne lemmik. Pisikene vennakene tõi mulle nii armsa vanamoodsa lille!
Et ma ei taha väga lilli? Jaa, aga kui juhtumisi täkke läheb - E. kinkis jälle mulle mu lemmikvärvi tulpe kogemata, ma nii rõõmustasin! - on jube tore. 
Ma pean kuidagi selgeks mõtlema selle lilleasja. Vbla nüüd, kus ma nii vaene ei ole, võib? Mul ei ole tunnet "krt, kinkinud siis midagi, millest kasu ka, maitea, pesupulbrit või kurki!" 
Kuigi kõik kingitud šokolaadikommid panin ka õnnelikult pintslisse.

Ma olin haige, söögitegemine ei tundunud üldse tore.
Täna peab hakkliha ja seened ära tegema, muidu lähevad halvaks.
Peabpeabpeab ...

Ma olen vahepeal kõvasti rahast mõelnud. 
Peamiselt kuna sel aastal mul mingit nähtavat sissetulekut peale töövõimetoetuse (mida paganat nad sellega ütlevad? et kui mul pole töövõimet, saan selle eest toetust? miks töövõimetustoetus ei kõlvanud???)  loota pole. Loomestipendiumi nad ei kipu samale inimesele kaks aastat järjest andma - kuigi ma küsisin ikka. Siis ma pold veel romaani kirjutama hakanud, nii et phmt ütlesin, et no ... üritan luulekogu trükki anda ja kõik.
Minu loomingulised plaanid, jai.
Ja jõuan ikka sama tulemuseni. Raha = vabadus.
Kui mul on rohkem, kui hädapärast tarvis, ei pea kõike targasti tegema. Ei pea ostma ainult kõige odavamat piima, mis on selles poes, ja siis minema odavaimate Kumato tomatite jahile teise. (Jah, ja muidugi on vabadus see, et ma üldse saan Kumato tomateid osta, mitte ei lepi kõvasti odavamate, ent maitseta talvetomatitega.) Ei pea untsuläinud või halvaks läinud toidule leiutama mingeid kasutusviise. Võingi lihtsalt ära visata. S.t. ega ma ei kipu nii tegema, ikka püüan ära kasutada. Aga kui ma ei jaksa sellega tegeleda, ma võin. 
Midagi hullu ei juhtu. 
Ma võin osta 15-kilose koeratoidukoti ja pärast avastada, et tegelt SEALT oleks selle ravitoidu ikkagi 27 euri odavamalt saanud. Kuigi otsisin odavaimat kohta, aga no - mis seal ikka. Versus: "Kuidas ma ei leidnud, kuidas ma ei süvenenud, miks ma sedasi, nüüd on elu nii palju raskem". 
Ma võin otsustada, et tahan seda või teist sõpra 50 rahaga toetada. 
Ma võin otsustada, et krt, ma olen väsinud, nii vapper olnud, selle jubeda päeva üle elanud - võin võtta balta võtmeringist latte ja kaks saiakest. 
Ma võin, ilma et see tähendaks suurt õnnetust. Isegi ilma, et see üldse õnnetust tähendaks. Võin niivõrd, et kuigi mõttes on: "Tegelt ma saan kodus oluliselt odavamalt kohvi," saan otsustada, et pohh. Olen täiega väärt, et mu elu natuke rõõmsam ja kergem oleks.

Isegi kui mul oli väga vähe raha ja tõin Poeglast lasteaiast ära, lumi tuiskas, ta pruun jope ja tuttmüts olid üleni valged ja meie mõlema silmad poolkinni, et vihisevad helbed sinna ei tungiks, aga rongini oli 15 minutit aega, vahel otsustasin, et elu ei pea nii raske olema.
Läksime Statoili ja ostsin meile mõlemale ühe suure piparmündikakao kahe peale. 
Aga sõime sinna kõrvale ikka võileiba või nt kohupiimakreemi, mis mul koolist tulles veel kaasas. Läksin mõnikord selle arvestusega hommikul pool seitse kodust välja, et lapsele lasteaeda järgi minemise ajaks üks võileib veel alles oleks.
Enamasti käisin küll poest läbi, enne kui talle järgi läksin. Poes oli vaja käia ja ostsin siis ka midagi, mida rongi oodates süüa. 

Et raha võiks ka midagi muud tähendada kui vabadus ja selle eest saab suuremaidki asju kui köögiremont, pole mulle kohale jõudnud. Liiga palju aega on raha tähendanud, et pole nii rõve elada kui muidu. Mulle peaks teda ikka kõvasti kätte sattuma, et mingites teistes väärtustes mõelda.
Rahatarkus? Minge persse. 
Rohkem vabadust on parem kui ükskõik milline välisreis või asi, milleks kõrvale panna. 
Vabadus on hindamatu.

Ma ei pese ikka veel nuustikut peale nõudepesu ära, kui sinna on märkimisväärne kogus vahendit sisse jäänud.
Kehapesunuustiku juba pesen.
Ma panen tühja koorepaki külmikusse tagasi, et see läbi lopudada, kui kastmetegemine ette tuleb. 
Loputan tühja mahlapaki läbi, joon saadud vedeliku ära ja imestan sisemiselt inimeste üle, kes mahlapaki lihtsalt prükki viskavad.
Unustamatu kogemus oli toonase sõbra pool, kui ta meile süüa tegi, näha, kuidas ta munavalged lihtsalt minema viskas. Toidus oli vaja munakollaseid, nii et valged ta
viskas
mnema.
Prügikasti koos koortega. 
Siiamaani ei saa üle. 

Keegi kunagi siinsamas võrgupäevikus põlastas mind, et ma avalikest vetsudest paberit varastasin.
Ma arvan, ta ei saanud aru, et mu valik polnud osta kempsupaberit või varastada. Mu valik oli kas varastada või elada kempsupaberita.
Ei, ma suudan ka seda, pesen käega üle, pärast käed puhtaks, olemas. 
Aga mul oli kaks last ja neid sedasi tegema õpetada oli liiga hull. Parem varastan.

Kusjuures ei saa öelda, et mind poleks tahetud aidata. Palju hiljem, kui need sündmused aset leidsid, mõtlesin välja, et see sõber ja too sõber andsid mulle ju tööd peamiselt selleks, et mulle raha maksta. Üks sai sellest vähemalt mingit kasu, kuigi see kasu oli pigem moraalne. Teine ei saanud üldse midagi.
Aga ega ma neile enda aitamist lihtsaks teinud toona. Niipea, kui mulle tundus, et mul ei ole enam niipalju teha, tegingi kogu töö ära, edaspidi on pisiasjad, pisiasjad, ütlesin, et ärge makske mulle. Neid pisiasju teen tasuta. 
Ei arvanud, et mu töö midagi väärt oleks. 
Nüüd arvan, et on. Kurvastan, et piisavalt palju ei anta =P
Kunagi pole rahul =P

Kui mul sünnipäeval postitust ei ilmunud

Kuulge, see on ju ok, kui ma ootan postituse lõpunikirjutamise ja avaldamisega homseni ja napis riides pitide asemel panen väga riides pildi?
Ma ei jaksa tegeleda pildistaja koju orgunnimisega ja homme teeb EKL fotograaf must nagunii. 
Muidugi postitusse lisamiseks sealt homseks pilte ei tule, aga ma kohtun ka oma tütrega (ta tuleb burleskiesinejate riideid pärast esitust kokku korjama ja enne nende esinemisi rekvisiite lavale tooma) ja vbla teeb sitsidsatsidpatsid saadetud mantliga minust pildi. 
Pluus ja sokolaadid jäävad ootama. 
Mul on naaaaatukene tihe aeg. 
Millal mul ei ole tihe aeg?
Nojah, siis, kui vähem jaksan ja hakkan kohe peavallu surema, kui end üle koorman.

Kuigi natuke juba hakkasin. 
Mitte peavallu.
Olen esimest päeva 46 ja olge lahked. Ärkan hommikul pool kümme ja jube väsinud, nii väsinud, oioioi, aga ma ei saa magada. Mitte seepärast, et nälg, vaid mu liigesed valutavad. Esimest päeva 46 ja kohe vanainimene! Sõrmeliigesed ja küünarliigesed ja isegi põlved. Otsin poolunes mugavat asendit, aga kuidagi ei ole hea, hästi halb on. Kogu aeg liigesevalu.
Tõusen üha enam ärkvele, tuvastan, et kurk KA valutab.
Viimaks loobusin ja tõusin üles. 
Krt, väidatakse, et enne grippi või koroonat ka lihased ja liigesed valutavad ...? ERITI hea aeg enne homset haigeks jääda .... 
Aga noh, vaatab. Paratsetamool ja Septolete ja vbla ma siis ei lähe täna ujuma. 

See ju kindlasti lubab mul homseks terve olla, mhmh, jajah.
Meega teed võiks ka juua.
Kui ma jaksaksin sundida end seda tegema. 
Vähemalt läheb Poeglaps täna hommikul Totoroga ise välja. Või noh, "hommikul". 
Enne kella kahte. 
Mida? Tema viimane "õhtune" väljaskäik on ka kahe paiku öösel!

Brownied olid eile veits liiga kaua ahjus. Keskelt on ok, servad liiga kuivad. 
Proovisin asja lahendada, pritsides neile eile vett. Krt, peaks kontrollima, kuidas see mõjus. Hetk.
Hm. On pisut parem, aga mitte päris hea. 
Lahendus: pritsin veel =) 

Tuua endale üks pruunike oli kuidagi kõvasti lihtsam, kui teed teha. Ilmselt sest teed peaks TEGEMA. Ja see ei näi üldse ahvatlev. 

Tehtud. Mesi ka sees. Nüüd piass ledma jöudu seda juua kah. 
Oeh.

Mul on sünnipäev. Nii et ei peaks tubli (ikka veel ei salli seda sõna, kuid vahel kasutan) olema. 
Ikka kipun tegema seda, mida peab, sest ma ju tahan ka, et mul pärast parem oleks. 
Jube keeruline. Aga mingi piir on ja see on juba väga hea. =) Kui asi on (tol hetkel) vastik, ei tee (tol hetkel).
Kas ma lamisen? On tunne, et lamisen. 
Karta on, et ma ikkagi olen haige. 
Tähendab, peab homeks terveks saama. Ok, lähen ... maitea, voodisse nüüd?

***

Teate, mul ei tõusnudki palavikku. Kuigi kurk valutab ikka (aga vähem) ja on pisike köha, ma isegi ei arva, et mind võiks pehmeksläinud tomatitega loopida, et kuidas sedasi inimesi nakatama lähen. 
Ibukas sisse, et nii uimane ja lõtv olla ei oleks, ja läheb. 
Oh, põrgut, karjamaad ja pilvevoodit, mida ma selga panen???
S.t. loomulikult olen ennegi mõelnud, palju võimalusi olen välja mõelnud, aga mitte midagi selga proovinud =P 

Ok, teeb nii - proovin mingit asja selga, kui see on väliselt ok, lähen sellega poodi. Kui see ei ole ok, võtan ära ja lähen normaalsete koduriietega poodi. 

***

Üritus läbi =) 
Saate ühe pildi sitsidsatsidpatsid saadetud oivalisest mantlist. 
Õthust "Teistmoodi (tavaline)" kirjutan kunagi hiljem. 
Ja nüüd - kodus tagasi  hakkas ninast nii palju tatti tilkuma, et tilkus hiirematile ka, enne kui jaole sain. 
A ää tegin ürituse =P 

Tütarlapse tehtud pilt

Ühest küljest ja teisest küljest

Ühest küljest: pole jõuluõudust. 
Teisest küljest: alanud nädal tuleb raske ja järgmine täiesti hirmus. 
Mida kõike ma teha olen lubanud, mida ma teen ja kuidas ma saan?! A noh - hakkan otsast tegema ja läheb. Ei midagi uut.
Kuigi ma ei läinud täna ujuma. Liiga krdi väsinud. Mis tähendab, et lähen homme, mis omakorda tähendab, et veel tihedam graafik. 

Pealegi olen ma kehaliselt vist rohkem katki kui tavaliselt. S.t. migreenid on väga tagasi tõmmanud, elukvaliteet selle arvelt KORDADES parem - aga. 
Need krdi murtud sõrmed paranevad nii aeglaselt. On parem, aga mitte hea. Enamikku käega tegemist nõudvatest töödest teen ikka veel parema käega ja ossapüss, kus see ikka ei toimi. Käsi väriseb mitte natuke, vaid seda võiks rohkem tõmblemiseks nimetada. Ajuti tegutseb täitsa omatahtsi - viskab asju õhku või vastu seina, eriti õhtuti, mil väsinud olen.
Olgu, enamike inimeste arust on aeg peale südaööd rohkem öö kui õhtu. 
Eriti öösiti ikka siis. 
Lisaks tegin midagi oma vasaku reiega. Ma isegi ei tea, mida - hakkas lihtsalt kõndides haiget tegema. Mingit: "Oih-aih, auuu, ma vist tõmbasin lihase ära!" ei olnud. Kõndisin ja mingil hetkel märkasin, et reide tekkinud valu ei lähe mitte üle, vaid hullemaks. Isegi kontrollisin (mis te arvate, et mul on probleem maanteel peaaegu üksinda kõndides pükse maha ajada v?), et ega miski taskus ei hõõru seda kohta, äkki on juba vill tekkimas - mitte midagi. Täiesti sile nahk, isegi mitte kerget punetust. Aga valus. Peenike valus joon põlvest puusani.
Kui see oli kramp, siis ainult ühes lihaskius. 
Venitasin. Hakkas parem küll. Aga mitte päris hea. 
Noh, varsti läheb üle. Käin sooja duši all ja magan ja unustatud.
See oli 23. novembril.
Diclac ja eelmisel nädalal käisin arstiga rääkimas. Too katsus, painutas, lasi mul kükitada - kükke teen täiesti probleemideta, ujudes ei tunne, et midagi valesti oleks - kehitas õlgu ja kirjutas mulle jaanuari füsioteraapia aja. 
Vahepeal üritan ilma Diclacita. 24 tundi maksimaalselt olen ilma saanud, siis hakkab nii ebamugav, et mäkerdan reie jälle kokku. Kusjuures valu pole enam üks peenike joon, vaid see on laienenud. 
Pole aimugi, mis värk on.
Ei, võrreldes peavaluga absoluutne pisiasi. 
Jaa, segab ikkagi. Mis mõttes. Kust see siis nüüd tuli. 
Lisaks riivisin vahepeal apelsinikoorele lisaks ka pöidlanukki, see läks põletikku (mitte hullu, veidi punane ja 2 nädalat valus) ja no aitäh, käelised tegevused veel keerukamad. 
Persse, ma ütlen. (Võiksin "putsi!" ka öelda, aga ma alati mõtlen sugueludidesse saatmise korral, et oot, kelle omasse - "persse" ütlemise kohta mõtlesin välja, et see on lühem versioon ütlemaks: "Pista pea endale persse ja tee suu lahti!" ja see kõlbab küll. Ka konkreetsele inimesele mõtlemata, lihtsalt kirumisena.)

Peale selle on probleem, mida ma pole vist kunagi maininud. See ei ole ju aktiivselt häiriv, ainult mõnikord. Aga samas on niimoodi juba aastaid. Võib-olla hakkas kohe pärast rongi, ent siis oli mul liiga palju muid muresid, et tähele panna. 
Parem päkk ei toimi päris normaalselt. Kikivarvule tõusta saab. Aga nt kätekõverdusi tehes on toetuspunkt vasaku jala varvastel ja päkal ning paremal jalal vahel ainult varbaotsad maas või on päkk kuidagi pentsikult pööratud asendis. Vahel hakkab kõndides veidi valu tegema. Ka lihtsalt teise tuppa minnes. Samas, kui päev otsa pole õues käinud (umbes kaks sellist päeva ikka tuleb aastas, kui ma just haiglas ei ole - haiglas oli rohkem), on valus lihtsalt liikumatusest. 
Kokku on see kõik "keha häirib kogu aeg". Miski pole kohutav. Lihtsalt - pidev kerge pinge.

Ja siis on (ma lähen jälle mõisa jõuludeks) ette nähtud, et seekord puu alla kingitusi teistele ei pane. See tähendab, lastele ikka. Aga muidu ostab igaüks endale midagi väikest ja paneb selle puu alla ja siis saab pakke jagada, aga pole mingit kingitegemispinget. 
Ühest küljest hea lahendus.
Teisest: mul on rahaga veits kehvasti. 
Ma ei tea, võtan mõne oma lugemata raamatutest ja pakin ära v? Ma olen endale ostnud küll raamatuid, mis veel lugemata. Ja mõned on lausa kingitud või vahetatud mu oma raamatute vastu (naiskirjanduse seminar suvel andis mulle hulga uusi raamatuid. Umbes pooled neist on loetud, pooled ootavad aega, mil mul pole muid raamatuid ees ega ka soovi lugeda midagi tuttavat ja turvalist. Mida ma ikka ajuti teen. Loetud ja teada-hea raamat on turvaline.)  
Kaua aega ei teinud seda iial - kui raamat tundus mulle vähegi loetav ja ma ta sain, saati veel ise ostsin, lugesin kohe läbi. 
Nüüd jaksan lugeda mingi 30-35 raamatut aastas. Paljude inimestega võrreldes on sedagi palju. 
Minu endaga võrreldes suhteliselt naeruväärne. 
Aga no mis ma ikka sellest heietan - Loomingus on ju kõik kirjas. 
Jep, ikka olen rõõmus selle üle, et nad mind piisavalt kirjanikuks pidasid, et mu lugemisharjumuste vastu huvi tunda. Nagu - ühest küljest ma ise pean end kirjanikuks küll. Teisest - ikka tundsin, et olen "ach, need ulmekirjanikud, need ei tee päris asju"-kasti pandud. 
Mu lugusid nad ei tahtnud ja kus ma jään.
Siis küsiti "kirjanik loeb" rubriiki kuni 15 000 tähemärki. 
Täiega elevdusin, kahe päevaga kirjutasin valmis, saatsin testlugejale, sain tagasi, parandasin ja saatsin ära. 3 päeva hiljem saatsin uue versiooni, parandatud lausestuse ja vähemate kirjavigadega. 
Ikka veel olen rahul.

Nojah, aga siis puu alla kink.
Tegelikult oleks hea osta endale midagi toredat - kasvõi paar värvilisi sokke. Aga ... 
Ma loodan jõuludeks raha kingiks saada. Enamasti olen saanud, nii et põhjendamatu lootus ei ole.
Ilmselt pakingi raamatu. Võibolla Lilli Luugi "Ööema". "Kolhoosi miss" oli nii umbehea, et "Ööema" osas on lootused kõrged.
Aga minu lapsed? Nad on küll nagu täiskasvanud, aga ... äkki ikka peaks tegema nii, et mina ostan ja panen? Sest ma ei usu, et nad eraldi teavituseta üldse taipaksid, et nad ei ole enam laste sekka arvatud. 
Ja Tütarlapse neiu tuleb ka. Talle ka.
Ohhh ...

See raamat, millest kirjutasin - Complex PTSD: From Surviving to Thriving ja veel mingeid sõnu - on ositi nii halb, et oigan. Mismõttes ta tsiteerib seal FREUDI?! Mismõttes armastatakse tingimusteta tema arust aint alla kaheaastasi lapsi, hiljem õpetatakse lastele teistega arvestamist ja armastatakse tingimustega? Mis ta tahab öelda, et kui mu laps jätab klotsid laiale, kriiiskab ja hammustab, ma armastan teda vähem v? Mida?!
Aga rohkem on raamat hea. On mind valgustanud mitmete ideede suhtes. Jah, muidugi. Mu vajadus olla vajatud, mu kiire kohandumine teiste soovidega tasemeni "ma ei tea, mida ma ise tahan, nii et teeme, nagu sina tahad", mu "ma ei suuda, kõik on otsas, mul ei ole enam midagi varuks"-olukorra kohene ja täielik taandumine, kui kellelgi teisel on midagi vaja, mu lohutus sita päeva järel - ostan midagi, mis lapsele meeldib - on kõik üks asi. 
"Fawn"-vastus vanemlikule hülgamisele. 
Neid on tema järgi neli - fight, flight, freeze ja fawn + segatüübid. Ning minu vastus sellele, et ma ei ole piisavalt hea, on alati olnud "püüan olla parem ja teistele vajalik". See on kogu mu isiksust kujundanud niivõrd, et ma ei kujuta ette, missugune muidu oleksin. 
Kes ma muidu oleksin.
Väga valgustav. Väga huvitav. Mul on natuke veel lugeda, siis kirjutan Loteriisse arvustuse.

Vahelduseks ja lõõgastuseks loen Leelo Tungalt. "Samet ja saepuru" on parajasti käsil. 
Hea ja turvaline. 
Mul on turvalisust vaja.

Ootan juba aastalõpukokkuvõtte tegemist. Sest see aasta on ikka - olnud. 
Teist säärast vist polegi varem.

One of the Greats

Igemed sügelevad täiesti pööraselt. 
Jaah, olen väga väsinud loomulikult. 
Ohatise eelilmingute seas olevat. 
Nagu ka silmade sügelemine. 
26 aastat hiljem siis selgus, miks mul vahepeal keskteismelisena silmalaug paiste läks, kuigi midagi nagu viga ei olnud. Kui väsinud olla, lööb ohatis välja.
Mul juhtus seda tähtsate ettevõtmiste eel. Nt rattamatkale läksin poolpimedana.

Olenvägaväsinud, mul on homme ühe tõlketöö tähtaeg, tegin ilge hunniku šnitsleid (ja poeg sõi 3/4 neist kohe ära), tegin piparkoogitainast (mõtsin, et teen eriti peenelt, panen mandlijahu ka sisse ja mandlijahu saamiseks jahvatasin mandleid kohviveskis, aga mitte nii kaua, kui pidanuks. Nüüd on taignas mandliraasud) ja kus on mu medalid ja kas keegi põlvedab mu ees ja suudleb mu jalad?
Tühjagi. 
Ole parem, siis ma armastan sind.

Lisaks on mul mingi täiesti arusaamatu reievigastus. 
Tekkis lihtsalt kõndides. 
Tundub nagu kramp, aga mitte kogu reies, vaid nagu ... ühes kius? Venitamine aitab, aga ära ei võta. 
Juba pea nädala. 
Tundub nagu kramp, aga väike. Kohati väga ebameeldiv, aga üleelatav. Masseerimine ei aita, ent valu jälgides tundub ka nagu terve lihaskiud. Hakkab ülaltpoolt põlve ja otsa saab valus joon veidi enne puusa. 
Vahepeal valutab. Vahepeal aint suriseb.  Vahepeal unustan lausa ära, et mingi jama on, kuni end meelde tuletab. 
Mätsin Diclaciga ja loodan, et paraneb ise ära, aga kaua läheb kuidagi. Mida tonti?!

Tegelt tahtsin jagada seda, kuidas Loomingus arvatakse ikkagi ka, et olen kirjanik, ja nüüd ilmus mu lugemiskogemus rubriigis "kirjanik loeb".
Vbla mõni pole veel näinud, fb-s jagasin paari päeva eest. 
Pilt, muide, kannab mu kodukataloogis nime "Nii kurb kook oli."
Ma ei tea, miks ma just selle pildi saatsin.
Tol hetkel tundus hea mõttena.

Lisaks tuleb mul Tallinnas veel üks raamatuesitlus. Soovitan küll tollele burleskiga esitlusele 21. jaanuar tulla, ent kui teil 19. detsember midagi teha pole, siis Keskraamatukogus 18.30 näeb mind Kalmsteniga rääkimas ja saab "Teistmoodi tavalist" kirjastusehinnaga osta.
Alati kirjutan pühenduse, kui tahetakse =) Aint mul läheb aega - käsitsi kirjutamine pole mu forte.  
Kalmstenil ilmselt hakkab veits nappima neid, keda ulmereedetele esinema kutsuda =P 
Minul hea meel. Rohkem avalikkust = rohkem reklaami.

Kuigi hetkel EI ole tore mõelda järjekordsetele kohustustele. 
Mul on "varsti puhkan välja" piisavalt kaua peal olnud, et mõte ülehomme ema sünnipäevale minekust peamiselt õudne oleks. Homme lõpetan tõlkimise, ülehomme on sünnipäev ja pühapäeval peaks päkapikk käima hakkama. 
Ei ole raske töö see päkapikutamine, kuid ma olen ka faasis "laske mind maha" juba.

Teil ei ole ju Florence'ist veel kõrini?
Ma arvan, see lugu (oooh, need kitarred! koos selle videoga!) on veel rohkem mina. 

Do you regret bringing me back to life?

Arms outstretched, back from the dead

Streetlights bursting overhead

Arms outstretched, back from the dead

Jeah, tema on one of the greats kahtlemata - aga mina, mina ju ka .. natuke? Did I get it right? 

Hilisem lisa: mul on paide ja kriitikaga kummaline suhe. 
Jätame kõrvale, et kui hästi halvasti öeldakse, rõõmustan ja läheb samuti pai kirja.
Jätame ka kõrvale, et ma usun aint sellist kiitust, mis tuleb mõne omaduse, töö või joone kohta, mida ise hindan ning oluliseks pean. 
Aga see ei ole kindlasti ka normaalne, et paisid on vaja pidevalt korrata, soovitatavalt järjest pikemaid, ja ikka ma päriselt ei usu - on ette tulnud, et arvan, kuidas ma ilmsesti meeldin sellele inimesele ja ta vaatab soojemalt; kiidab ka siis, kui väärt pole. 

See-eest kriitika jääb.
Kui just sõnaliselt ümber ei öelda, et oh, nüüd saan aru, et sa hoopis ... midagi.
Muidu kahtlen igal ebakindlamal hetkel. Nii ta must mõtlebki. See ma tema jaoks olengi. Jah, on häid asju ka, aga see ja see on mu küljes kogu aeg. Selline ma tema jaoks olengi.

Mis on ... üsna laastav. Ja väga sees selles, mida ma teile kirjutan ja selles, kuidas muidu suhtlen. 

Ütlen enda kohta halvasti, et te/ta vaidleks.
Ütlen enda kohta hästi, et te/ta kiidaks veel kangemalt kui ma ise.

Muide, kaamos, ma jätkuvalt tänan, et sa mind elatad!

Liminaalne

Kummaline limbo-tunne. Liminaalne. Pole enam see, aga ka mitte teine. 
Kuhu? Kellega? Miks? Kas? Aga miks mitte? Aga ikkagi, mispärast miks? Kuidas? 

Väga keeruline. 
Osake mind on elevil ootuses, et seekord läheb (nt kirjanikutamisega) hästi, seni on ju nii hästi läinud kõik - ja samas, ja samas: kui loota, läheb kõik pekki.
Kui mitte loota, on elu jälegi masendav.
Aga kui loota, lähevad asjad pekki.
Noh - mul on praegu hea olla, nii et on nagu on. 

Muide, väga veider kõrvaltoime: lamotrigiinil on mulle märgatav kuumahooge vähendav mõju. Intensiivsus ja sagedus mõlemad all, aitab umbes kümme tundi. Nii et kui hakkab jube palav ja nahk asub hõõguma, on see märgiks, et varsti vaja tabletti võtta. 
Söön 100 mg hommikul ja 100 mg õhtul. 
Migreene on vast 2 nädalas ja need kõik tabletiga leevenduvad. 
Nii täitsa võib elada.
Kuigi just praegu on mul tunne, et kõrvad ka tulitavad ning peas nii kõva tuige, et kisub triptaani poole. 
Lihtsalt nii pole pidevalt ja see on juba wõit.

Kõiksuguste rollide vahel on selline "mina olen ikka mina" tunne. Pole see, pole ka teine, kass on korraga surnud ja elus. kuid see pole tegelikult olulinegi, eks? Kuna mina olen mina.
Jep, vahel harva on selline tunne ka. Võrgupäevikusse raiutud, nii et tõeline. 

Mul on, muide, päriselt tunne, et kui ma kirjuta, mind pole olemas.
Kuni keegi loeb, kuni vaatajanumbrid tiksuvad, on mu olemasolul mõte.

Võibolla seepärast olen ka kirjanik? 
Mitte teistpidi. Alguses oli tung kirjutada ja kellelegi lugeda anda, pärast tuli avaldamine ja veel tükk aega pärast seda natuke raha.
Kas keegi arvab, et olulisel määral? No mulle jah, aga mina olengi vähenõudlik. Honorarid, autorihüvitis ja loomestipendium kokku on mulle sel aastal sisse toonud 6502 euri ja 9 senti. 
Ja see on väga hea aasta. Enamasti saab vähem. 
Oluline abi, jaa.  Mulle nii meeldib, et toidupoes võin mõelda "tahaks tegelikult seda suitsukeelt ka" ja selle ära osta. Või "oo. mu lemmikhallitusjuustul on allahindlus! Võtan kohe kaks pakki!"
Aga kõrvalepanemiseks midagi üle ei jää, kuna kogu ülejäänud sissetulek on töövõime(tus)toetus ja Poeglapse eest maksavad nad ka veel 90 euri.
Vähemalt möödunud kuuni maksid. Aga selle lõpus sai ta 19, nii et ilmselt see katkeb.

Muuhulgas tegin eile omapärase avastuse eraelu osas. 
Sellega on ka nii, et ei tea, on see halb või hea.
Vaatab.
Ootab.
Liminaalsus.

Muide, on teisipäeva pärastlõuna.

Roosid, suudlused ja loojang

Need sõrmed sai ikka vist mõraseks kukutud. Kui nad ikka veel ei liigu ja ootamatult langevale riidetükile ette jäädes vandumavõtvat valu põhjustavad.
Tüüpiline. 
Kõik vigastused ja hädad, mis otseselt talumatud ei ole, on niisiis talutavad ju. Ilmselt talutava valu juures midagi hullu lahti ei ole, luumurd kõlab nagu midagi hullu, järelikult kui mul on talutav olla, on luud terved. 
Välja arvatud et 9 päeva on möödas ja kasutada nende sõrmede abi, et tühi seljakott kapi ülemisele riiulile lükata, on mõeldamatu ja no ei.

Aga kuna sõrme ülemisi lülisid nagunii kipsi ei panda ja ma hoian neid niigi, sest muidu on valus, ega mõrade olemasolu või puudumise kindlakstegemine suurt midagi muuda. 
Nii et tegelikult vahet ei ole. 
V.a. et luumurd kõlab kangelaslikult. Kõlab, nagu poleks mõningase vandumise saatel äratalutav, vaid hirmus. 
Häh. Proovige migreeni. 

A muidu on tegelt hästi. 
Nädalavahe oli rämeraske, aga lõppes hästi õnnelikult ja eile sai õnnele veel kõrge kuhi peale, sest inimesed olid minu vastu nii ilusad ja head.
Ostsin uue kasutatud arvuti, sest win10 tugi lõppeb, aga win11 mu vana arvut ei kannata. Tuttav müüs  ja ma mõtsin, et jess, kaks asja ühe hoobiga - saab uue masina ja kenale inimesele raha anda.
Ma üldiselt eelistan oma raha anda kellelegi, kes mulle meeldib.
Kui on ruumi valida. (Loe: ma pole parajasti neetult hinnatundlik.)
Ergo veidi kallimate ja paremate pitsade ost poja sünnipäevalõunaks toredast väikesest pagarikojast, üks sitaks kallis kleit tütre sünnipäevaks eesti kleiditegijatelt ja hunnik raamatuid Varraku soodusmüügilt nt. 
Kaltsukad meeldivad mulle kõik juba idee poolest, aga kuidagi tundub Sõbralt sõbrale ikkagi lahedam kui Humana, sest nende tegevusala ja eesmärgid lähemad. 
Ja muidugi kui mul tekib mõni teise ringi pood, kust mitu imehead ja imeilusat asja saadud, sellest saabki mu lemmik. 

Olgu, ja niisiis kirjutasin sellele tuttavale. Läks paar päeva aega, ma juba kandsin endale raha kogumishoiuselt üle, et talle maksta, ja ta tuli arvutit mulle ära tooma. 
Koju.
Nukerdas siin jupp aega, et kõik tööle saaks. Et mu kontod igal pool avaneksid (kui microsoft mulle mailile kolmanda "on see ikka sinu konto? sisesta uus kood!" saatis, vabandas, nagu oleks see tema süü) sõi mu suppi - mulle hirmsasti meeldib inimesi toita, kuigi supp oli mage, nagu hiljem avastasin - ja kui viimaks kõik tehtud, ütles: "Kuule, mina ja Kaur teeme hinna pooleks, sa ei pea midagi maksma."

Ehk siis tuli mulle koju kohale, ei mingit liikumisstressi ega postkontoris järelkäimist, oli meganunnu, tegi tasuta tööd ja andis kauba peale ka uue kasutatud arvuti.

Ma nüüd olen veidi aega põrmustatud.

Inimesed ON vahel mu vastu ikka eriliselt ajuvabalt lahked. Ega tema ja Kaur esimesed olnud. Ma ei ole kõiki kordi isegi kirja pannud, kui mind potsatades tagumikule on löödud minuga NII HEA olles. 
Ja ilm on kaunis, ikka veel on september, migreenid on taandunud kahele ühe pisikese tabletiga leevenduvale nädalas ning Tütarlaps käis poja sünnipäeva puhul külas, nii et mängisime BISMARCKi ja nii tore oli. 
Mis siis, et kaotasin.

Ja Dropkick Murphys on varsti käes =)

Muutusi on - või pole ka

Kirjutasin jutu valmis. Huvitaval kombel ei ole üldse vaimustuses, et oo, jumalanna kui hea! vaid pigem veits mures. 
Et kas lugejale tundub üldse hea.
Äkki on valesti. Liiga pikk rauge lõpuosa. Ennast kordav esi- ja keskosa. Äkki pole üldse loetav jutt?

Kes seda küll testloeks võõra inimese pilguga? Kas see üldse on loetav? Nii keeruline ... ei, ma saan toime, leian kellegi kuskilt või loodan iseenda peale või mingi kolmas variant. 
See vaimustuse puudumine on äkki ka lamotrigiinist? Meeleolu stabiilsem, sest meeleolustabilisaator peal? 

Igatahes ei tunne ma tormilistest tunnetest puudust. Sest head lootes (väga intensiivselt lootes, peaaegu kindel olles) oli pärast vastu hambaid saada ikka kohutavalt valus. 
Enamasti sai. 
VÄGA valus.
Ei, "ära siis looda" EI olnud vastus. 
Ilma lootuseta tahtsin lihtsalt kogu aeg surra. Miks vaeva näha, kunagi ei lähe midagi paremaks. Läheb kas halvemaks või jääb umbes samaks ja miks siis üldse. 

Ning nüüd on täitsa okei olemine. Elusündmused üldse ei rebesta sedasi. 
Normaalsed inimesed tunnevadki nii v?
Nooojah ...
Kusjuures ega ma ei TUNNE, et ma teistmoodi tunneksin. Tundetasandil pole midagi märgata. Lihtsalt mõistusega tean, et varem oleksin selles olukorras olnud X-sugune ja nüüd ... üldse ei ole. 

***

Unustasin ära, et muudes asjades kui peavalu ka sant olen. 
Kaotasin vasaku käe tõhususe, kuna kukkusin, ja pidin seega asju tegema parema käega. Millega seoses puistasin põrandale laiali tabletipurgi sisu. Kallasin piima kruusist mööda. Viskasin kassi liivakasti puhastades sujuvalt kühvliga junni õhku. Õnneks maandus see tagasi liivakasti, nii et ei pidanud kakat põrandal koristama. 
Pole ammu märganud, kuidas mu parem käsi kontrollimatu on, aga muidugi.

Kui ma teen asju vasema käega, ega eriti ei märkagi. Kui teen paremaga, juhtub päris palju. Iga tund umbes. 

Aga paraneb, paraneb. Vasak käsi on iga päevaga parem. 
Arvestades, et ikka on keskmisi sõrmi raske liigutada ja kuigi vorstjas paistetus on alla läinud, sinised on jätkuvalt, oli alguses vist päris halb. 
Takkajärgi saan aru. 
Ma tahaks pai ja hellust, aga elu nagu ikka. 
Mis teha.

Maisematel teemadel

 "Teistmoodi tavaline" pole IKKA VEEL ilmunud. 
Ma juba mõtlen, et "Südmuste horisondi" (sari, mille sees ta ilmub) kaanekirjade paigutus on otseselt inetu ja krt, oleks ikka pidanud peale käima, et sarjaväliselt. 
Ja et sõna "kosmoseooper" tegelikult sobib ainult hädapärast, oleks ikka pidanud selle tagakaanetekstist välja jätma. 
Äkki oleks pidanud Varrakule pakkuma, oleks saanud "väärikama" jumega raamatu ja seda loeksid võibolla needki, kes mul seniste kogemuste põhjal kannul ei jookse? (Mulle väga meeldib, et joostakse, et selge oleks. Fännid on nii toredad!)

Ehk mõtlem kõiki neid negatiivseid mõtteid, mida varem ei mõelnud, sest enam ei saa midagi muuta ja nüüd võib endale kahtlemist lubada.
Üldiselt ma ei luba. Igasugune otsus on parem kui otsustamatus ning ma olen täiega väärt minema kergema vastupanu teed.
Niigi teen endale elu raskeks, nii et kui tingimata ei pea, parem ei tee.

Aga kui raamat ei ilmu ega ilmu, hakkan teda mõttes edasi-tagasi veeretama ja igasuguseid mõtteid tuleb pähe. 
Muide, olen märganud, et kasutan asesõna "tema" ka seal, kus enamik inimesi ütleks-kirjutaks "see". "Hakkan seda oma mõttes edasi-tagasi veeretama."
Aga minu jaoks on "see" miski, mil ma ei taju isiksust olevat. Kindlal raamatul, kui see päris labane ei ole, on isiksus. Kaunil tikitud mantlil, mida aastaid kandnud, on isiksus. Päikesel on isiksus. Puudel ka. Isegi päikeseloojangul võib isiksus olla. 

Täna olen väsinud. Mitte nii väsinud kui eile (hüsteerilisest kakspäevakust teisipäev-kolmapäev rääkimata, see oli juba tasemel "migreen, mis viimaks tabletihunniku peale üle läheb. ning suutmatus süüa ja võimetus magada"), ilmselt homme on veel parem. Ent kui ajus keerleb, et peab tööd tegema ja varsti veel igasugu asju, lubatud meelelahutusi ette võtma ja oh aeg, ma pean temaga ja temaga ja temaga ka varsti kokku saama, lubasin ju ja ...
... ei ole väga meeldiv. 
Nii et võiks tulla mingi hea lohutav asi. 
Lilli Luuk kirjutas mulle maruarmsa kirja vastu, aga kuna sellest on ka juba paar päeva möödas, olen seda täna ainult korra üle lugenud ja päris ei aita enam. 
Miks mu raamat juba ei ilmu, ah?!

Ok, võtan põranda puhtaks ja teen kätekõverdusi.
Peamine põhjus põrandat puhastada on viimasel ajal soov kätekõverdusi teha. Sest panna peopesad mullapurule on ebameeldiv. 
Tehtud.
Vaikselt võimekus pumpasid teha tõuseb. Ma ei ole kindel, kas rohkem trenni teha millekski hea on, aga paar päeva tagasi viisin kassi vaktsineerimisele ja see tundus küll kergem kui vahepeal, nii et ilmselt on jõudu ikkagi juurde tulnud. Ja hämmastav küll, aga venitamine tõesti kasvatab painduvust. Tõsi, tuleb tagasi palju rutem, kui arvanud oleksin, nii et vahepeal mittevenitamine (paar aastat) ei teinud midagi väga hullu.
Kas ma olen väliselt kuidagi muutunud? No ei.
Aga jõudu on tõesti rohkem. Eile tantsisin omaette muusika saatel ja kaks laulu järjest suutsin nigu midagi.

Rallimas

Ma jaksan teile korralikult kirjutada umbes 19. augustil.
Seesinane on lissalt väike märkus.
Olen surmväsinud. Käisin Naiskirjanike Seminaril, toimetan uuesti jutukogu viimast juttu - selle korraga peaks nüüd läbi ka olema, rohkem enam mitte - ja tegin just pannkooke. Maailm on kaldus, aint tahtejõuga suudan end püsti hoida ja ei libise üle serva alla. 

Õnneks meeleolu on üsna helge. 
See tähendab: kõik on küll segane, arusaamatu, veider, keha teeb mingeid asju, mida ammu pole teinud - millal mul viimati niimoodi silmas veresoon lõhkes, et silmavalge punane on? - ja neid asju, mida ta ikka teeb, aga ravimitega koos on emotsionaalne olukord hea.
Ükspäev unustasin küll meeleolustabilisaatori hommikul võtta. 
Kui olin läbi käinud mitmed ahastuse ja teistele ajudele käimise etapid, lõpetuseks "mul on nii valus, põhjust ei ole, aga nii halb, aita mind," saabus idee, et oot. OOT! Kas ma hommikul rohtu võtsin? Meeles on küll, kuidas endalt küsisin, kas võtsin, ja mõtlesin, et võtsin küll, aga mitte võtmist ennast. 
Vaatasin netist järgi, et kas minu doosi võib phmt topelt võtta - võis, võiks ka neljakordselt - panin tableti keelele sulama. Kergendus võttis jalad värisema juba enne, kui tablett sulanud oli. 
Jaa-jaa, eks platseebo ka. 
Aga selgelt reaalne häda ja leevendus samuti. 
Edasi oli magamaminekuni päike ja heinamaa.

... mõtle häid mõtteid ...

Huvitav, kas mõtlemine peaks ka väsimuse vastu aitama?
Et mõtled hästi krapsakaid mõtteid ja väsimus kaob ära?
Tegelt võiks seda igal pool kasutada. Nt mõtle, et su kõht on täis, ja kogu näljaprobleem kaob. Oh, või janu! Nii näljane, et appi, kohe suren, ei ole ma olnud, aga nii janune küll, et tahta sõitvast bussist välja hüpata.
Vahemärkus: seepärast oli mul ALATI , kõigis tingimustes ALATI vesi kaasas, kui lastega reisisime. Sest see õudus, mille läbi elasin bussis sõites ja janust aru kaotades, ja siis sõidame üle silla ja seal on JÕGI! VESI! Ja ma ei saa seda kätte! oli kohutav.
Ma tollal muidugi ei imestanud, et miks ema vett kaasa ei võtnud. 
Aga nüüd imestan küll. Jah, plastpudeleid polnud, aga klaaspudel oleks samuti päästnud ju. Mis mõttes lähed väikese lapsega tundidepikkusele sõidule ja ei võta vett kaasa? Thefakk?!

Kolmandast küljest: no aga ma ei surnud. 
At least the baby didn't die.

Väike märkus ... 
No ütleme, et see on nüüd tehtud. 
Vbla kirjutan Naiskirjanike Seminarist kunagi edaspidi. 
Ma sain sealt palju mõtteid ja kogemusi. 
Aga ei jaksa praegu paika panna, mis neist peaks avalikuks saama ja mis mitte.
Mul ei ole see sotsiaalne aktsepteeritavus päriselt selge.
Seal koha peal olin ikka VÄGA korduvalt segaduses, et oot. Mis mõttes üks ütleb midagi ja teine ütleb otsa täiesti vastupidist asja, kuid alustab lauset: "Jaa, eks ole ..."
Kas viisakas on kogu aeg kõiges nõustuda või milles kühvel?

Algab kauneim kuu

Täna ei ole ideaalne päev (eilegi peaaegu oli, kuigi kulus pool tabletti triptaani), aga ega halb ka ei ole. Käisin padukaga ujumas. Totorot ei old kaasas (esiteks oli ta eilsest ujumaskäigust jumala lääbakil ja teiseks kardab ta äikest), nii et sain ka selili ujuda. Vahepeal lihtsalt loksusin vees ja ei liigutanud ei kätt ega jalga - ja veetsin seal tubli tunni. 
Välja tulles maailm kõikus. 
Läks umbes veerand tundi, kuni pearinglus viimaks üle läks. 
Siis käisin veel poes, kuidagi oli õhtu tulnud - wtf, täiesti ootamatult - ja ma olen nii väsinud, et neelatamine on ka raske. 
Sülg koguneb suhu, aga alla neelata ei jaksa. Lissalt koguneb.

Mõtlesin oma kartmatusest ja mõne teise julgusest ja vaprusest.
Tegin endale selgituse: julgus on see, kui tagajärjed ei tule pähe. Ma teen, mis tundub õige ja hea ja kui pärast on valus, on see ebameeldiv üllatus, sest enne ei mõelnud üldse, kuidas halb juhtub või vähemalt võib juhtuda.
Mis siis, et sarnast kogemust on 32 korda enne ka olnud.
Kartmatus on see, et ei karda. Jah, on ohtlik, jah, ilmselt tuleb valu, aga hirmu ei ole. Ma teen, mis õige ja hea tundub ja no kui valu tuleb, eks tegelen sellega siis, kui ta tuleb. Sitt lugu. 
Minu teema.
Vaprus on see, et tead küll, et võib valus ja halb hakata, kardad ka, aga ikka teed. Sest õige ja hea.

Ja eriline uskumatu õudustäratav argus on see, kui keeldutakse nägemast, mis on õige ja hea, ja tehakse ainult nõnda nagu endale mugavaim. Ning kiidetakse pärast ennast, et küll ikka osatakse hästi elada.
Brrrr.
Andestamatu. 

Ma pean sööma.
India pähklid. Neis on kaloreid, nad on vähemalt väidetavalt tervisele head ja nende söömine ei ole raske. 
Ostan vaheldumisi neid ja kreeka pähkleid, nosin ja nosin nii söögikordade vahele kui asemel, aga ikka tabab vahepeal õud "aga kui ma söön liiga palju?!" Siis söön veidi aega vähem ja lähen kohe kurvikamaks. 
Tähenduses "kõhukumerus kasvab". 
Mis ei ole otseselt halb, aga nii ebaintuitiivne, et võtab pead vangutama. 
Normaalne on ju alla võtta, kui vähem kaloreid tarbid?! Aga mina võtan juurde. Ilmselt pikapeale säästurežiim enam ei käraks ja tasapisi nälga ikka sureksin, aga olen nii mitu korda kõvasti kaalu kaotanud, sest lihtsalt ei tahtnud süüa, et keha paistab olevat otsustanud: jälle toidupuudus? Ei anna midagi varudest ära, meil on neid vaja! Hoian kõik kinni.
Ja kui selgub, et ikkagi pole näljaperiood, laseb end lõdvemale ja lubab rasvavarudel kaduda.

Tegin hirmsa vea. 
Ostsin KOLM kaneelisaia kodulähedasest pisi-pagarikojast, kuna tahtsin neid toetada. Sattusin sinna hilisel lõunaajal, kui eriti palju tooteid enam valida polnud, ja võtsin kolm, sest no - mul on Poeglaps ka. Ootasin mingit ebatavalist hõrgutist, sest kui mu tütar sealt asju toob, on need kõik väga head olnud.
Ta küll pole kunagi midagi igavat toonud ka. 
Nende kaneelisai maitseb aga umbes nagu mu enda tehtu. Ehk - magus kaneeliga saiake. Mitte halb, aga ei midagi erilist. Ja ma olen nüüd nii pirtsakas, et iga suutäis käib kümme minutit suus ringi, enne kui alla neelatud saan. 
Äkki, kui vahukoore-toorjustukreem kõrvale teha, läheb libedamalt?
Aga ma ei jaksa seda teha, väsinud nagu ma olen. 
Aga aga aga peab, sest homseks on saiakesed juba tahkunud ka. 
Miks see urrima söömine nii raske peab olema???

Okok,  teen selle kreemi valmis, aga ei luba, et kohe söön. Sobib?
Peab sobima.

Kuidas, kurat, on kell juba pool seitse? Ma pole midagi teinudki veel. Ok, vbla ujusin naatuke kauem kui tavaliselt.
Ikkagi. 
Aga asja hea külg on, et pika päeva järel ei ole saiakese kreemiga söömine üldse ebameeldiv. Kõht on hoolimata vaiksest pähklinäksimisest tühjemaks läinud ning kreem on hea. Teate küll seda kreemi. . 

***

Oh, Poeglaps sõi poolteist kaneelisaia ära. 
Kõik on kontrolli all.
Kuigi need on paganama suured saiad. Aga ainult 2/3 on veel alles ja sellest ma saan jagu. 

Jap, oligi post, kus ma räägin peamiselt kaneelisaiadest. 
Aga 22.08 oli juba pime (vihm ja pilved aitasid kaasa) ja temperatuur langes alla 20. (ehk on 19).
Sobiv sissejuhatus augustisse

Pruun koer vol 2

Kas mul on midagi öelda?
Peale selle, et hirmus palav on ja konditsioneer on elupäästja, siukeste ilmadega vaat et samal tasemel migreenitablettidega.

Tegin endale vist ujudes natuke viga. Loodetavasti ajutine asi.  Midagi järsku ei old. Lihtsalt nüüd on normaalne olla aint kummargil või kuidagi väändunult.. Sirgelt teeb haiget.
Vigasaamine on ka sellevõrra loogiline, et ma tegin kõvasti selliseid liigutusi, mida tavaliselt ei tee. Läksime ujuma, niisiis. Veesilma (mis meeldib mulle selle poolest, et see ei ole ujumiskoht tegelt ehk teisi ujujaid ei ole ja ma saan koeraga vabalt olla)  juures hängis ka üks sõbralik vene mees ja tema pruun koer.
Nagu Napoli mastif, aga mitte nii suur ja nägu oli vähem lotakas. Suurem kui Totoro (kes on 40 kilo), aga napilt.
Pruunist labradorist samas suurema ja voldilisema peaga.
Vbla segu, vbla ebatüüpiline, vbla mingi tõug, mida ma ei tunne. 

Igatahes olid nad seal, võõras koer oli sõbraliku lontu olemisega, läksime vette. Ja võõras koer ujus meile järele, ikka üleni sõbralik, ja üritas Totorole vees selga ronida sest EMANE KOER OTSE SIINSAMAS, imeline ju!
Miska Totoro oli hädas, sest ta ei saanud normaalselt liikuda ja hakkas uppuma.
Ma ujusin üsna kaugele, enne kui sain aru, et nii ei lähe, ja siis tulime tagasi. Mina keerasin end muudkui vees püsti ja tirisin võõrast koera enda omast eemale. 

Koer ei olnud häiritud, suhtus mu vahelesegamisse täiesti stoiliselt. Tema peremees kutsus ja kurjustas vaheldumisi sillal. Sain sel võõral koeral viimaks kaelarihmast kinni, Totu pääses eest ära ja ujusime kõik koos kaldale. Pahane võõra koera peremees võttis ta rihma otsa ja tiris endaga kaasa - ega koer ei taht minna, nii ilus tüdruk siin, oo, oo - ja siis läksime vette tagasi ja ujusime veel ühe ringi. 

Aga see ebatavaline liikumine vist tegi midagi. 
Nüüd olen küürakas =P

Ei, ma ei ole pahane ei võõra koera ega tema peremehe peale. Vahel läheb halvasti, kuigi keegi halba ei taha, mis seal ikka. Täiega võivad sõbralikud koerad metsas vabalt joosta (ja ujuda).
Aga valus on!

 Muide, vol 1 pruuni koera teemal oli täiesti teistsugune.

Pärast oli muidugi vaja ka poodi minna ja osta arbuusi, mineraalvett, piima, keefiri ja kilo india pähkleid (soodushind!). Noh, ja igast pisemaid asju. 

Eile tegin šnitsleid. Ma täpselt ei tea, miks mul oli vaja teha üheksa šnitslit, välja arvatud et sea kaelakarbonaadi lõigud olid 50% ale ja päästa toitu, säästa raha. 
Täitsa hämmastavalt palju riivsaia ja muna läheb nende jaoks. Mitte et mul kahju oleks, lihtsalt lähebki neli muna ja veerand pakki riivsaia lihtsalt paneeringu jaoks? Tundub ju nii natuke, veits-veits ainult.
Nojah.
Igatahes nüüd olen ise šnitsli nägu, mu poeg on šnitlsi nägu ja neli on ikka alles. 

faking fakk, nüüd hakkab pea ka valutama. Niiiiii sageli juhtub, et kui on mingi muu valu, arvab pea, et on hästi kaval migreen ka juurde panna.

Einoh, oligi juba kaks päeva ilma ...

Peaaegu ainult kehast

Närin mehaaniliselt läbi kiirnuudleid, mille endale hommikusöögiks tegin. 
"Ma pean sööma," ja kui ma mõtlesin kõigile asjadele, mis kodus, tundusid need kõige ahvatlevamad. 
Nüüdseks on nad igasuguse ahvatlevuse kaotanud. Närin, hõõgun (kuumahoog) ja elu on suht ebameeldiv.
Samas see on siuke ebameeldivus, et ma tean, et läheb kohe varsti üle. Ja kui tean, et varsti möödub, on kuidagi hoopis teisiti halb. Kvalitatiivselt teisiti. Umbes nagu varba äralöömine ja peavalu lihtsalt ei ole võrreldavad. 
Täiesti teine asi.

Ohh, võtan sokid jalast ära, see vbla aitab.
Aitaski.

Sõin neid kuradi nuudleid tund aega. Tegelt on viimane lõpp ikka suus, käib seal ringi. Mapeansöömamapeansöömamapeansööma ... 
Raske, raske on see elu. 

***

Palju õnne, sõin nuudlid ära, läksin koeraga poodi, aga unustasin kohvi juua. Päris karm peavalu tuli, kartsin juba, et migreenitabletita see üle ei lähe, aga peale esimest kruusi kohvi, kui kodus tagasi, läks nii palju paremaks, et joon teise kruusi veel ja vbla kaob hoopis ära.
Aga jah. 
Söömine on mulle raske töö. Asjad, mida ei pea närima, on kergemad. Jogurt, jäätis, tzatziki, püreesupid. Asjad, kus närima peab vähe, on ka okeid. Aga kuigi mulle võib väga maitseda riisi ja veiselihaga roog, ma lihtsalt ei jaksa seda süüa nii palju, et loeks kui oluline söögikord. Mekutan oma taldriku taga, kõik on ammu jahtunud, kuni otsa saab, ja tegelikult oli seal mingi 300 kalorit aint. Sest nii vähe. 

Krt teab, kes selle foto tegi.
Haiglajärgne figuur.
Ei, ma ei ole kunagi enam nii noor ja kõhn.
Loodetavasti ka mitte nii seksuaalsusevaba.

Njah. Kõik muutub. Oli aeg, kui ma sõin ja sõin ja sõin ja sõin pidurdamatult, kui end ei keelanud ja sageli ka siis, kui keelasin. Kui oleksin kuldkalakeselt 3 soovi saanud, oleks üks neist kindlalt olnud: "Võin süüa, palju tahan, juurde võtmata."
Ja nüüd on vastupidi. Et alla võtta, PEAN sööma rohkem, kui tegelt isu oleks.

Kohv aitaski täiesti. 
Peavalu maas. 

Inimene on ikka imelik olla. Vähemalt mina-inimene. Enda konditsioonishoidmine on täiskohaga töö. Kogu aeg peab kõike märkama, arvesse võtma, märke lugema ja ikka läheb veeranditel kordadel pahasti, sest madalrõhkkond või ootamatu kohtumine või halb unenägu. 
Ilgem väsimus sellest.
Ja ma kaotasin Estconil ära karbi VIIE sumatriptaaniga. 
Õnneks on esialgu teised triptaanid, nendega lööb omajagu aega vastu.

OMG, ma ei mäleta selle inimese
sõjanime, kes pildi tegi. 
Kodanik Birgit siis.
Mina olen see rohelises. See kleit,
mille ise ära värvisin.
 Saan sääsetõrjutud.

Ma pärast Estconi iga kord imestan, miks ma käin seal
Millal ma viimati käisin ja EI saanud migreeni? 2015?
Vbla sain siis ka, tegelikult, ainult meeles ei ole. 
Kui ma üldse käisin. 
Oot, kontrollin fotosid. 
Käisin!

Hea meelega paneks teile võrdlemiseks mingi pildi ka sellest aastast, aga neid on mul (seni) endast täpselt üks ja seal on teine inimene isegi rohkem peal. Erinevalt minust on tal isegi nägu näha. 

Olgu, lubati. Nii et saate =)

Üldiselt pean nägu oma ilusaimaks osaks. Mul on küll üks lemmikpilt ilma näota, aga see on ka sellest rongi- ja haiglajärgsest minufiguurist ja üldiselt ma selline välja ei näe.
Ja praegu ja 5 aastat tagasi ja 15 aastat tagasi jne - kui nägu oli peal, on/oli elus ilus naine. Ilma näota ... mingi naine.

Oot, ma panen selle ilma näota lemmikpildi ka veel korra.

Olev Luik tegi.Vbla 10 aasta pärast lasen selle suurelt välja printida, ära raamida
ja panen seinale. 

Kõige lõppu sean veel laulu. Sest robotid valisid selle poole tunni eest mulle ettemängimiseks ja mulle tuli üle kere kananahk vaimustusest. 

On ilmselgelt praeguse hetke lugu.

Oh aegu ammuseid ja tulevasi

Juunist ma tajusin iga päeva.
Juuli läks nii, et olin korraks täiesti segaduses, et oot, mismõttes on Estcon sellel nädalavahetusel? Ma mõtsin, et sinna on mitu nädalat aega.
Silme ees on kurnatusest udune ning iga päev on: SEE on nüüd tehtud, homme puhkan, siis hakkan elama.

Ainult et puhkus jääb puudu. Tuleb mingi järgmine asi, mille peab ära tegema.

Tõstsin täna šokolaadiküpsist käega plaadilt taldrikule ja panin esimese hooga küpsise taldrikust mööda.
Eile oli kehahallutsinatsioon, nagu oleks mu varvaste otsas mingid jätked, mis kergelt üles-alla liiguvad. Nagu hästi pikad küünised. See tunne kestis päris jupp aega, nii et tundsin, kuidas küünisemoodi asjad varvastest edasi kronksu tõmbuvad ja jälle sirgemaks lähevad ja samal ajal mõtlesin, et mis meeled nüüd mulle mäkra mängivad. Kehatunnetusmeel? Tasakaalumeel?
Hiljem selgus, et meil on (väidetavalt) ka liigeste asendeid märkav meel. 
Vbla siis hallutsineeris see.

... oh, sain just aru. 
Selge.
Pea ei valuta juba teist päeva järjest. Nii et olen teinud palju rohkem suuri tähelepanu nõudvaid asju ja muidugi rüsasin enda jubedalt ära.
Pea ei valuta seepärast, et sooritasin loogilise imeteo (iroonia) ja mõtlesin välja, et imeline peaaegu kaks nädalat migreenita (pisikesed muud peavalud ei tule arvesse)  mai lõpus-juuni alguses kattusid sellega, kui kogemata võtsin päevast päeva topeltannust lamotrigiini. 
Topeltannus ei old midagi hullsuurt, esialgses plaanis oligi umbes sel ajal 100 mg võtma hakata. Lihtsalt ma mõtlesin, et kui mu meeleolu on minu kohta väga korras ka 50 mg, miks võtta rohkem.
Küsisin psühhiaatrilt välja 50 mg tabletid. 
Ja võtsin neid samamoodi kaks edasi nagu 25-seid.
Kui märkasin, et tabletivaru kahaneb kuidagi liiga kiirest, tuvastasin oma vea ja hakkasin võtma 1 tabletti päevas.
Ja migreenihood tulid tagasi.
Noh, nüüd olen viis päeva jälle 100mg võtnud ja juba kahel päeval järjest pole migreenihoogu olnud. Mitte ühtegi tabletti triptaani pole kulunud. 
IME!

Täna saatsin viimased jupid jutukogu ära. 
Võiks tähistada, aga nad tulevad veel toimetajalt tagasi, käin veel korra läbi, vbla saan masendava avastuse osaliseks, et ma kõike ideaalselt kirjutanud ei olegi. (See juhtub alati, kui hea toimetajaga töötada.) 
Samal ajal teeb Liis Roden kaanepilti, millest praegu pole ideepoegagi, ja kui me viimaks raamatu valmis saame, olen korraga vaimustuses ja samas pean hakkama otsima inimesi, kes seda arvustaks natuke nutikamalt, kui Reaktoris tavaline.  
Ja välja kannatama kõigi nende arvamused, kellele eriti ei meeldi. 

Kui arvustajale üldse ei meeldi, mul ei ole probleemi. See inimene on lihtsalt nii teistsuguse maitsega, et mul suva, mis ta arvab. 
Kui eriti ei meeldi, ka väga ei koti, aga seal hakkab juba mängima, mis just meeldib, mis ei. Kui meeldivad samad asjad, mis mu enda arust hästi välja tulid, võtan kriitikat ka rohkem hinge.
Kõige rohkem huvitavad mind vist nende inimeste arvamused, kelle meeldib väga, aga päris ideaalne ei ole. Sest need on minu lugejad ja samas sellised, kellele meeldimise poole pürgida. Kellele juba kõik meeldib, on hästi toredad, aga ei tiivusta. Sest mu jaoks on põhiline ikka millegi poole pürgida. Sa kõrgemale püüa, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on.

Idiootne. Kelle oma see on, Robert Browning? Jup. Kontrollisin järgi. On jah tema.
Need on, muide, ainsad read, mida ma kodanik Browningu loomingust tean, aga need on mind läbi elu mõjutanud. Või noh, sestsaati, kui esimest korda lugesin Bel Kaufmani imelist raamatut "Allakäigutrepist üles". Mis juhtus nt aastal 1990.
Raamatus vaidlevad noored nende luuleridade üle kirglikult. 
"Jaa, see on õige! Auahnus ja areng!"
"Ei, see on ette kindel läbikukkumine ju!"

Mina muidugi püüan alati kõrgemale kui tiivad kannavad. Mitte seepärast, et auahnus ja areng, vaid seepärast, et ma kunagi ei tunne, et oleksin piisavalt hea.
Isegi kui teile kirjutades pidevalt kinnitan, kui kohutavalt hea olen. 
Kui mul ei oleks vaja endale ja teistele pidevalt kinnitada, ma ei korrutaks ju seda. Dohh. 
Mitte kunagi piisavalt hea. Aga kui ma selle asja eest kiita saaksin, vbla natukeseks ajaks oleks rahu?
Olgu, ei toiminud.
Aga selle järgmise?
Ja püüan ja püüan ja püüan.

Mis te tahate öelda, et asjal on iseenesest ka väärtus, isegi kui ei kiideta?
Te ei saa aru =)
Muidugi on asjal iseenesest väärtus. Kui ma tegin midagi, mis vähemalt mulle endale meeldib, on juba  hästi.
Aga tahaks tunda, et teised arvavad ka sedasi. Kiita tahaks saada. Öelge, et see, mis mulle hea tundub, tundub teile ka! Öelge, et mu maitse on sobilik! Öelge, et te saate aru. Öelge, et ma kuulun!
Teha midagi, mis mulle endale pohh on, aga mille eest kiita saaksin, on oluliselt lihtsam, kui saada kiita millegi eest, mis mulle endale meeldib. Kui ma tahaksin teha midagi, mis mulle endale odav näiks, ent lugejale väga hea, küllap ma suudaks.
Rahvale meeldimine on lihtne. Kas ma olen juba kunagi kirjutanud kurba lugu jutust "Nahk"? Võibolla olen. Aga kordan, sest nagunii enamik pole lugenud ja neist, kes on, kolmveerand ei mäleta.
Ja see lugu on mul hinge peal.
Ma ei lingi vana toimetamata (ka mu enda poolt on pärast korduvalt üle käidud) jutuversiooni, aga phmt on see netist leitav. Üks variant on trükis ilmunud. Nüüd toimetasin veel korra üle ja tuleb ka uues jutukogus. /Mille pealkirjaks, muide, peaks tulema "Teistmoodi tavaline"./

Ma kirjutasin "Naha" aastal 2012 pärast seda, kui lühiromaan "Kuningate tagasitulek" (mitte segi ajada mu hilisema samanimelise peaaegu-tervikliku-romaaniga) Stalkeri hääletusel mu pettumuseks teiseks jäi.
Olin kirjutanud omast arust täpselt sellise loo, mis Stalkeri saaks: seal lastakse püssi, ropendatakse vene keeles, osad tegelased tapetakse, verd ja rupskeid lendab, ent põhimõtteliselt on lõpp ikkagi õnnelik ja lool positiivne toon.
Tahtsin tõestada, et Stalkerit on lihtne saada, kui ainult temaatika õige on.
Aga Stalkerit ma ei saanud. Kolm punkti jäi puudu. (Ega ma hilisemast ajast punkte millelegi  mäleta, aga seekord oli tähtis ja jäid mällu.) Ilmselgelt seepärast, et lugu oli küll õige, aga selle kirjutas vale isik. Liiga emane, liiiga mittesemu hääletajate põhiosaga, liiga võõras.
Nii et kirjutasin vihaga "Naha". 
Mõtlesin süngelt: nad tahavad lisaks püssidele ja vene keeles ropendamisele ka, et ilus naine kirjutaks teistest ilusatest naistest ja arrrrrrrrmastusest. Selline asi minu isiku poolt rahvale meeldiks! No olgu, kirjutan nii, nagu nad tahavad.

Kirjutasin loo valmis ja olin ometi täiesti ette valmistamata avastuseks, et see lugu rahvale TÕESTI meeldib. Stalkeri kohta ma ei mäleta - kaotasin pärast eelmist korda huvi, mingi 3-4 äkki? - ent "Merese ikka veel parim lugu" oli ühe autoriteetse ulmiku arvamus veel mõne aasta eest, selle eest on mind kiidetud, tänatud, saadetud erakirju postkasti, seda on fänn-illustreeritud ja kahtlemata on see lugu mu kõige analüüsitum. 

Korraga hirmus tore ja samas äärmiselt õudne. 
Sest ma tegin kurja iroonilist nalja omast arust. See lugu on sünge sarkasm. 
Aga kuna ta tundub nii armas ja hea, seal on ilus naine, kes vahepeal lausa alasti, eksisteerib loogika ja põnevus on üleval, veidi kehaväärdumisõudust ja õnnelik lõpp, rahvale TÕESTI meeldis.

Nüüd usun, et suudaksin kirjutada inimestele meeldivaid asju, kui ainult neile meeldimise peal väljas oleksin.
Aga ma ei ole. 
Ma tahan, et inimestele meeldiks see, mis mulle endale. 
Seda juba niisama lihtsalt ei saavuta. Jube täpset laveerimist on vaja, leidmaks just seda nõelaotsa, kus paljude maitsed kokku saavad.

Ja nii täpselt tabada, kui kogu aeg väsinud, katki ja jõuetu olen, on vbla liiga raske.
Teil on "Lihtsad valikud". See meeldib mulle endale ja meeldis ka rahvale. 
Lisaks kirjutasin seda (igasuguse liialduseta) 5 aastat.
Viis. Aastat.
Ma vist rohkem sedasi teha ei jaksa.  

Ahjukuum ja ärev

Kuumahood klimakteeriumi alguses.
Ma mõtlen, et neist võiks kirjutada, sest mina küll ei teadnud, mida oodata ja kuidas need tunduvad.
Valusad ei ole, nii et milles probleem? Tegelt ei ole valusad, aga see on väga piiri peal. 
Phmt tuleb tunne, nagu kogu su nahk hõõguks kergelt ja kui kaks nahapinda kokku muutuvad - palju õnne, krõnksus külilimagajad, kes voldivad oma käed ka kokku normaalselt - tuleb nad üksteisest eemale sebida, sest see on nii ebamugav, et peaaegu valu. 

Ma magan nüüd enamasti kõhuli, käed laiali, ja ilgelt tüütu on, et öösel tuleb kass end üle voodiserva rippuva käe vastu nühkima. 
Iga kord ärkan ja pean leidma mingi teise asendi, nii et käsivars üle voodiserva ei ulatu.

Kogu aeg ei ole kuum, kogu aeg ei hõõgu - aga seda juhtub piisavalt tihti, et näiteks magamisasend ohutu valida. 
Päeval veel saab kuidagi oldud, kuigi riiete mahakiskumine on mullegi tuttavaks saanud, aga vat öösiti on raske.

Muidu käisin täna uuesti füüsilise tervise tõendit hankimas. 
Vahetatud perearsti juures.
Sain ka, aga vahepeal oli päris hirmus.

Ma ei olnud seal anonüümne, Mitte et õde küsib mõned küsimused ja annab saatekirja röntgenisse, vaid kaks arsti tulid ka kohale. Üks neist on mu blogi püsilugeja (lehvitus!) ja teine (kelle nimistusse ma läksin) tunneb mind vanast ajast, kui neil praktikal olin ning töötasin, ja ütles, et loeb mu raamatuid ikka innuga.

Ja siis me rääkisime jälle sellest, et miks mul seda tõendit vaja on, ma ei lähe ju tööle? Üks küsis mult sada küsimust teemal, kuidas ma migreeniga toime tulen ja kas neuroloogiga on kohtutud? Ja mis ravi? Ja teine küsis sada küsimust selle kohta, et miks mulle veel üks laps, kas ma annan endale aru, kui raske võib temaga olla, mis ma teen, kui laps lihtsalt keeldub raamatut läbi lugemast, kas ma ikka tean, et lastel on vaja stabiilset keskkonda ja süüa 3x päevas ja riideid ja ...

Veensin nad ära, et olen tubli, tegelen enda ja oma tervisega ja lapsele, kes keeldub raamatut lugemast, loen ette õhtujutuks, ja no sain oma nakkustevabadust tõendava dokumendi kätte.
Aga hirmus oli.

Psühhiaatrilt on ka mingi kiri olemas, nüüd ootavad ees veel kliiniline psühholoog, motivatsioonikiri ja avaldus. 
Ja siis tuleb see pärisasi alles. Kodukülastus ja viis tundi vestlust ja kui ma küsisin, kas nad mu lastega ka rääkida tahavad, sain vastuseks, et jaa, muidugi, aga mitte samal ajal, muidu venib kümnetunniseks.

Oeh. 

Psühhiaater ütles mu soovi peale algul, et nojah, väga üllas, aga miks ma tahan?
Ja ma ei oska sellele ikka veel vastata. 
Mingi ürgiha?
Mingi loomalik "lapsed = edukus, tahan edukas olla, võtan kõik lapsed, keda saan, oma tiiva alla/oma urgu/ja kui ei mahu, siis roteerin?"

More babies! Moar!!!

Üllas? Ma ei näe selles, et ma teen, mida mina tahan, midagi eriti üllast. Jah, usun, et suudan pakkuda lapsele paremat elu kui tal lastekodus oleks. Aga nagu ... Ma ei tee seda enda mahasurumise hinnaga, see on just see, mida mina tahan teha!
Üllas ...

Jah, on küll hirm. Aga mitte selle ees, et kuidas ma toime tulen - oma laste klassikaalslaste vanematega võrreldes ma olen kuramuse kuldne ema, muidugi tulen toime - vaid selle ees, et Nad ei usu mind, arvavad, et ei saa, ei suuda ei jaksa, ei saa toime. Ja ma tõestan ja tõestan, hüppan läbi rõngaste, teen kõik, mida mulle öeldakse, ja IKKA ei sobi.
Olla teiste silmis mitte-piisavalt-hea on mulle ränk.

Aga noh. Üks tegevus korraga. Üks päev korraga. 
Tulevikule ja tulemusele mõtlemata.