Ideed

Kurk valutab, 37 ja natuke, olen haige. 
Muidugi olen haige. Nii alla kui eelmises postituses, meeleolu üldiselt ikka ei lähe. On rohkem pohh, vähem "Ükskõik, mida ma teen, inimesed ei mõista seda ega mind! Olen mingi imelik diagnoosidega, peaaegu võõrliik!"
Aga ega ma ei valetanud ka. 
See ikka vaevab mind. Sest ma kuidagi usun inimestesse, kuidagi ikka arvan, et nad on nagu mina, erinevad ainult pisiasjad-pisiasjad - ja rõõmustan jubedalt, kui selgub, et nii ongi. 
Et seda juhtub harva?
Noh, see ongi tähelennuhetk, neid ei olegi tihti. 
Vastupidist juhtub paraku PALJU tihemini. Sõnnikuaukudes ma sumpan ikka kordades sagedamini kui tähe seljas kõrgusse ratsutan. Nad ei mõista, nad ei usu, nad ei saa aru ja on veel vihased takkapihta. Ma peaks teistsugune olema ...AGA MA EI OLE!!!! EI OLE! EI OLE! Mis ma polegi siis õige inimene v?

Jah, ma olen proovinud olla parem ja keegi teine. Esimesed 34 aastat oma elust. 
Ei saa öelda, et see mulle hästi oleks mõjunud. 

Oot, väga väga naine, kas sa tahad masenduse kuristikku viskuda? Jaa, sa oled haige, jaa, sa oled väga valmis ahastama, võibolla ei mõtleks praegu neist asjust? Mõtleks näiteks sellest, et Totorol on selgelt parem sestsaati, kui ta palju sööma hakkas, ja palju sööma õnnestus ta saada mitte lusikast ja käest toitmisega (see aitas, ent tulemuseks polnud "palju", vaid "päevane norm või veidi alla selle saab söödud"), vaid võlusõnad olid: "Toores maks."
Ehk siis peamiselt sööb ta maksa. Ja see on hirmus hästi mõjunud. Isegi hirmus kangus puusades tundub olema järele andnud ja täna pööras ta vabal tahtel selili, ajas jala püsti ja ütles silmadega: "Kratsi mu kõhtu, palun!"
Vahepeal ta üldse ei teinud nii. Näha oli, kuidas tagumine jalg tuksatas - ja jäi paigale. Koer otsustas, et ei taha seda tõsta, valus on. 
Ma kratsisin siis ta rinda ja selga hoopis.

Jõulukoogi nr 1 panin külmkappi. Sest kuigi ma ise agiteerisin, et külmkappi pole vaja, uskudes Garfieldi: "Fruitcake does not spoil. It's not even a food," märkasin toites, et algne meeldivalt niiske ja malbe konsistents on kuivemaks muutunud - ja just sel koogil, mis ainult fooliumis, küpsetuspaberisse teda mässitud polnud. (Sest üks vormidest ei eeldanud küpsetuspaberi kasutamist. Oli ise mittenakkuva pinnaga.) 
Mässisin keeksi küpsetuspaberisse, siis uuesti fooliumisse - krt, aga ühes kohas ei tahtnud foolium enam kinni püsida - ja panin siis külmkappi, sest seal on niiskem.
Palju niiskem. 
Toas on nii kuiv, et ma ärkan ööse paar korda üles, et ninasõõrmed kuivanud koorikutest puhtaks nokkida - ei saa magada, kui on ebamugav hingata.
Teise koogi panin ikka tavalisse kappi. Miks? Eee ... no ma ei olegi kõige nutikam naine. 
Vbla järgmise toitmise järel panen tema ka külmukasse.

Huvitav, kas peaks kurgutabletti võtma? Enam ei valuta. Kas ma siis niisama ... lihtsalt igaks juhuks? 

Igatahes tegin niisama, igaks juhuks, lahti libre office'i. Sest mõte kirjutamisest ei tundu enam üldse vastik. Ja mul on idee, mida kirjutada.
Lihtsalt alustada on niiiiiiiiiiii raske. 

Teate, et iga kord, kui ma näen mõna värskemat pilti oma värvimata juustest, imestan? Sest mul oli keskkoolist saati tunne, et mu juustel on kerge punakas helk, ent pidasin seda soovmõtlemiseks ja toonisin muudkui hennaga. Aga neil ONGI. Punakas varjund, kastanitoon ONGI mu peas päriselt olemas. 
Näide sellest, kuidas ma olen veendunud, et mulle ainult tundub, aga tegelt ongi nii.