Kui mul vähegi mõistust oleks, ma ei oleks seda teinud.
Kas ma olin juba väga kurnatud? Mhmh. Mu koer on haige, mu raamatuid ei kiideta (muuhulgas kodanik, kes võitis raamatuloosi, ei ole minuga ühedust võtnud - Kaks Kassi, palun võta!), ma tegin juba jõulukooki, mul on sel kuul jälle raha eest vaimsete hädade abiks vastuvõtt ja ma klanin välja uue kalli retsepti, sest neli päeva peavalu, kui ma ÜHEL lisdexamfetamiini asemel Medikineti võtsin, oli piisav, et mind ära hirmutada (natukese põimlause osaga: mul on raha suht otsas) ja üldse ja üldse.
Ma olen AuTH ja pärastrongi-sant ja ma ei jaksa lihtsalt.
Ja ikka ma otsustasin eile piparkoogitainast teha.
Ostsin selleks muude asjade seas ka uue riivi. Grossi poest, sest Selveris oli müügil ainult mingi udupeen kogumiskausikesega riiv hinnaga 23+. Ma tahtsin tavalisemat ja sain ka - 6.79 ja väga hea terav riiv on. Aga nagu - nii suur ponnistus.
Tagatipuks avastasin, kogu kodus olnud jahu taignasse seganud, et seda oli veits vähe. Nii et kodistasin teist korda poodi jahu järele. Segasin taignasse. Panin taigna kilekottidesse ja külmukasse. Söötsin koerale seekord kanamaksa, kuigi ta oli veits nördinud, et ma rikkusin seda probiootikumidega, ja käisin sooja vee all pesemas, sest no on vaja vahel end pesta ka.
Kella nelja paiku hommikul jäin magama ka.
Jaa, olen nii väsinud, et tahaksin surra, miks te küsite?
Fakk, uue lisdexamfetamiini retsepti saab alles esmaspäeval.
Fakk.
FAKK.
Ma ei ole eriline peavalufänn.
FAKK.
Ja muidugi tundub kogu elu kohe pime ja lohutu, ma olen AuTH ja ei taha kirjutada nagu neurotüüpiline, keegi ei ole mu kirjutatust võlutud, keegi ei armasta mind, miks ma üldse ja kus ma jään ja kõige kõige masendavam on, et kui ma SITAKS vaeva näen, saan tulemi, mis meeldib suht paljudele (kuigi ikka ja jälle, IKKA ja JÄLLE tuleb tagasiside "kõik oli nagu ok, aga ma ei suutnud peategelasele kaasa elada. Emotsionaalselt ei köitnud,"), aga me räägime siis kümnest või rohkemast aastast raamatu peale.
Mis tähendab väga palju kordi meele heitmist ja omaenda mõttetuse tunnetamist ja teadmist, et PÄRIS kirjanikud kirjutavad ikka paari aastaga romaani ja mis ma üldse.
Aaaah.
Kusjuures mu pea isegi ei valuta veel. Lihtsalt olen juba väsinud ja ma ei saa aru, ma ei saa aru, ma ei saa aru, kuidas elu nii saatanlikult raske on. Kogu aeg rabelen kuristiku serval ja vahel kukun sisse ka ja mida rahvas ütleb? "Sul on ikka väga kerge elu, sa oled nii isekas, tee paremini."
Fakk.
Sry, ma tean, ammu pole nii öeldud. Aga mina võtan ikkagi selle, mida ON öeldud ja kui pole teatatud "tegelt eksisin, ma usun nüüd, et sul on päriselt ka raske," mu ajust tõuseb esile selgesõnaline teade.
Oh! OH!
Just sain sõnumi! Mu hädakarjed ei jäänud kuulmata ja mul on uus retsept! JESSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSS!!!!!
Ei, tegelt on elu täitsa elatav =)
Jah, vat sedasi ma üles-alla liigungi. Kogu aeg. KOGU AEG.
Kuigi ma muidugi olen medicated =P
Eksisin. See ei old see retsept, mille kohta sõnum tuli.
VastaKustutaAga ahastus andis järgi ikkagi =P
Haa! Tuli ka SEE repsept ära!
Kustutamis PÄRIS kirjanikud? Susannah Clarke kirjutas oma "Jonathan Strange'i ja härra Norrelli" 10 aastat. Tolkienil läks "Sõrmuste isanda" peale 12-13 aastat, kui isegi nii vähe, arvestades, et ta kulutas pmst terve elu selle universumi edasiarendamise peale.
VastaKustutaOh, naiivitar =D Sa arvad, et hea raamatu kirjutamine teeb inimesest kirjaniku?
KustutaAga raha saab kultuurkapitalist ikkagi see, kes on "tippvormis looja" ehk kirjutab ja avaldab palju, kiita saab värskete teoste eest (kui üldse), mingi 3 aastat vana asi on phmt ununud, ja väga väga raske on endast mõelda kui kirjanikust, kui viimane asi ilmus paberil 4 aastat tagasi ja see oli ka jutt "Vikerkaarde", mida keegi ei lugenud.
Jonahtan Strange ja Härra Norrell" (mis on absoluutselt vaimustav raamat, peaks need kolm eesti tõlget jälle üle lugema) sai vähemalt tõlkeid igale poole, kuni Susannah Clarke toibus ja uue asja jaoks jõudu kogus. Aga ... noh ... keegi krt ei elata mind 10 aastat, et siis VÕIBOLLA mingi pärl jälle kukuks. Seda enam, et mingit garantiid ei ole. See, et ma ise oma lapsi armastan, ei tähenda, et teised näeks neid imelistena.
KustutaOh, vot. "Sa oled kirjanik, kui teised inimesed teavad, et sa kirjanik oled."
KustutaIlmselt laieneb see kõigele - vähemalt minu maailmas. Kui teised inimesed usuvad su midagi olevat, oled sa seda (miks mind ikka veel meeleheitele ajab, et nad uskusid mind nõmeda, iseka ja empaatiavõimetu olevat, mind teraapiaga parandada saavat, mind halvaks emaks pidasid vms) ja kui nad ei väljenda või ei usu, on tegu mulle väga tavalise ja väga jäleda dissotsatsioonitundega. "Ma võin ju arvata, et olen seda ja toda, aga kui teised ei näe ilusat naist või autisti või kirjanikku või imelist ema või head kodukokka vms, on see lihtsalt mu enda peas ja ilmselt mitte päris."
Sest ma (millegipärast - kahtlustan elukogemust, et see, mis mulle tundub, ja missugusena teised sama asja näevad, on väga erinevad ja mind on lapsena ära veendud, et teised näevad, mis PÄRISELT on, mina aint seda, mis mulle tundub) usun teiste hinnanguid rohkem kui enda oma.
Ok, vbla mitte "rohkem".
KustutaTeistmoodi. Rohkem tundega. Ise ma võin TEADA, aga tunnen ikka teisi.
Ja muidugi on kõige kohutavam see, et minu mulje on nende arust vale, see, mida mina näen, on vale, ma ei ole mingi hindaja jms.
teiste heakskiit on kahtlemata oluline ja suhtumine sellesse saabki alguse lapsepõlves. osad inimesed on selles suhtes tundlikumad, kuid mõjutatud oleme kõik. inimesed annavad hinnanguid oma teadmiste ja kogemuste pinnalt ja need tihtilugu ei päde. minu lapsepõlvekodus oli käibel taoline vanarahva ütelus nagu "loll tahab kiitmist ja siga sügamist". minu ema oli hea huumorimeelega, aga ta ei saanud ka päris hästi aru, mis mõjud sel olla võivad. mul on hea meel teistele kiitust jagada, aga ise seda saades tunnen ebamugavust. vähemalt tean, miks see nii on.
VastaKustutaMa TEAN, et inimesed ei näe minu käitumise taga seda, kes mina olen, nad näevad seda, kes nemad on. =)
KustutaAga ma ei tunne seda =(
Aitäh kaasa mõtlemast!
... ja eriti masendav on, et nüüd, kus ma olen taigna teinud, pean ma kunagi ka piparkooke tegema.
VastaKustuta