Tore

Vbla on see juhus. 
Tõenäoliselt on see juhus. 
Aga viimastel päevadel olen ma Goodreadsis saanud ohtralt nelju ("meeldis väga") ja Kittylt toreda muljetuse pealekauba. Nagu oleksid inimesed mõelnud mulle jõulukingitusi teha!
Lisaks juhtus täiesti pretsedenditu lugu: ma hakkasin pika sissejuhatusega ja viisakalt Fantaasia kirjastajalt küsima, et ega ta mu jutukogu välja ei tahaks anda, ja ta vastas "Jaa!" juba enne, kui ma üldse küsitud sain. Ei küsinud käsikirja näha ega mis plaanis sisse panna, lihtsalt ütles kohe: "Jah!"
Seega ongi mul igati jõulukingitusene tunne, maailm ikka armastab mind natuke ja kuigi natuke jube on mõelda, et sarnane "Pingutan ninast vere välja, siis veel, siis rohkem ja siis hakkab vaikselt silmadest ka nirisema"-aasta tuleb jälle, see on KAUGELT parem kui 2023 oma lömastava depressiooniga oli. 

Ja noh. Mul on jaa-sõna juba käes. Nüüd on vaja ainult kogu valmis panna - see tähendab ühe uue loo valmiskirjutamist (1000 sõna seni, vaevu alustatud) ja paljude parandamist, järjestuse üle mõtlemist ja pealkirja ka.
Palju asju.
Plaanis on maikuuks, aga ma endaga liigahirmus karm ka pole - augustiseks kulka tähtajaks on ka ok.
Ja ma taotlen loomestipendiumi ka.
Krt, kui ei saa, ei saa, aga vähemalt küsin.

Tütar on külas. Magab. Kella 9-st saati.
Tema katsetused erinevate ATH ja depressiooniravimitega lähevad oluliselt halvemini kui mul. Praeguse kokteiliga ta magab 12-14 tundi päevas. Muul ajal ei jaksa niisama lillegi maast aknalauale tõsta. 
Aga ta ei ole õnnetu ja see on tegelt juba hea, onju?

Kohv on paks nagu šokolaadikaste, sest kõik piim on otsas ja ma pidin kohvi kookospiimaga valgendama. Maitsel pole viga, aga jah - konsistents on ülimalt veider.
Kõiki muid toite on hirmus palju, nii et mul polnud motti poodi minna, aga piim sai otsa ja küüslauku on ainult 2 küünt, mis on kuulmatult vähe. Nii et kallil jõululaupäeval on mul ette nähtud poes käia ja vbla neid kapsaid, mida täna tegin, veits kõrvitsaga pikendada - nad on pisut liiga hapud ja mul on natukene toorest kõrvitsat üle, mille ma külmkapist välja tõstsin, sest sinna ei mahu enam midagi. 
Ehk tuleb kähku millekski kasutada. 
Noh, ja siis kirjutan veidi juttu ja loen "Jonathan Strange'i & härra Norrelli", mis on oigamavõtvalt tore raamat. 
Jõuluplaan, kui ühtegi väikest last pole ning peremängimine kellegagi pole ka teema. 
Kingid on juba kõik kätte antud, sest Tütarlaps läheb homme hommikul mu emakoju ja ülehomme lendab Wales'i ja ega ma siis viimse hetkeni venita ka Poeglapsega. Koos ikka. 
Ega midagi üllatavat nagunii pold ka.
Piparkooke olen kaks nädalat alailma teinud ja ma ei viitsi rohkem. Kapis on nii palju süüa, et pole mingit vajadust juurde vaaritada ja raamat on nii hea.
Nii hea!

Lisaks käis Tumen külas - hästi tore oli - ja märkas, et Totorol on küüned hirmus pikad. 
Tõsi. Ma olin harjunud sellega, et tal pole küüsi vaja lõigata, sest me käime nii palju kõndimas ja jooksmas, et need olid nagunii lühikeseks kulunud. Aga nüüd ta on poolteist kuud käinud väljas pea ainult oma hoovis ja läbinud umbes 100 meetrit iga kord. Küüned nagu tiigril! Pole ime, et puusad haiged, kui jalgu mugavalt maha ei saa toetada.
Lõikasin küüned ära, osasid ka kaks korda ja osasid lõikan veel, annan hommikuti valuvaigistit ja loodan imelisele paranemisele. 
Muud asjad juba ON imeliselt paranenud. Sööb, naeratab, liputab saba. Tõrjub kassi oma kausi juurest eemale ja vaimustub külalistest.
Aga puusad on ikka väga valusad. Isegi kakada ei taha ta kuigi sageli, mis siis, et seedimine korras - see kükkasend on ju piinav!

Olgu, magamisega uuele katsele.
Eelmisega ei jäänud, nii et sõin kaks siiakalaga võileiba. Mul söömine aitab magama jääda pea alati. Ja kui ei, tuleb süüa rohkem.
Head!