Kuidas koera haigus areneb

Loomaarst nägi koera, kes vaatas tema tulekut jälgides huviga ümber nurga, ja mõtles kohe: "Nonoh! See küll surev koer ei ole!"
Kaks minutit hiljem teatas ta seda ka meile ning ülejäänud aja seletas, kui palju koer sööma peaks - ta on viimase kolme nädalaga kaks ja pool kilo alla võtnud - ja et vajadusel sööta kasvõi käest. 
Totoro natukene õigustas minu juttu sellest, et ta on väga hädine, heitis poole meie jutu peal pikali ja mõne aja pärast tõusis silmaga näha vaevaliselt. Ja ei söönud konservi, mille arst talle hoolitsevalt kaussi pani, kuigi võttis natuke maiust. 
(Hiljem saime kausi selle konserviga kaasa ja kui ma olin seganud sinna probiootikume ja lusikaga söötsin, sõi Totu terve konservi ära.)

Aga üldiselt minu pisardamine ja tasapisi tekkinud veendumus, et nüüd surebki Totoro ära, internetiotsing, mida teha koera laibaga (ei olnud eriti delikaatne, kuidas "allikas: eesti jäätmekäitlus") ja kohutav peavalu olid ülearused.
Kuna viimasel ajal on mitu korda juhtunud, et mina ootan asju kohutavalt halvasti minevat ja siis need üldse ei lähe, näen mustrit. 
Mul on elus nii palju kordi läinud nii palju halvemini, kui ootan, et nüüd ootangi halvimat kogu aeg. Siis vähemalt ei pettu. 
Küll aga teen end lolliks.
Ja ahastan ilmaaegu. 

Mina: Koeraga on hästi.
Poeglaps: Ma teadsin seda. Ma ei tahtnud öelda, kui sa nutsid, aga see oli ikka eriti loll. 

See ette ahastamine ei ole mulle ka tasuta. 
Ma olen omadega nii läbi. Nii läbi. Kusjuures K pakkus ise, et viib meid loomaarsti juurde ja toob tagasi - ma ei pidanud selle korraldamisega vaeva nägema. Aga ikkagi olen niiii läbi. 
Enda söömisega näen vaat et rohkem vaeva kui Totu omaga. Kohukesed, keefir ja mandariinid on mu toit. Pluss rauatablett. 
NIIIIIIIIIIII läbi.