Laupäev, 30. juuni 2018

Ei taha odavalt meeldida

Teeme nüüd nii, et see peavalu läheb üle enne VIIENDAT migreenitabletti sel nädalal?!

Ma saan kõigest aru. Olen nii neetult psühhosomaatiline (jah, noh, keha on tark - targem kui mõistus sageli - ent see tähendab ka, et kere ohjab mind valuga, kui mõistus samas kinnitab, et pole mingit põhjust valutada, kõik on ju enam-vähem hea?!), et kui mul on emotsionaalne pinge, polegi väga muud loota. Ja kui juba on valuks läinud (ühel päeval olid mul migreenitabletid otsas, sest arvasin, et kahest ju jätkub neljaks päevaks, kuni arstiaeg on), kisub sama teed edaspidi kergemini.
Kõrgrõhkkonna madalrõhkkonnaks muutumine on samuti alati riskantne periood ja praegu on ilmamuutusi kohutavalt palju.

Aga kuradi neli tabletti on juba söödud!!!! Enamasti võtab üks hoog maksimaalselt kolm, kaks on ka juba suht palju.
Aitab!!!!
Ei, seda on kergem otsustada, sest ibukas paistab LÕPUKS ka aitavat.
Aga kuna see migreeniravimita periood oli NII rõve (igast kohad on ka kaks päeva hiljem valusad, sest oli vaja nii kõvasti hõõruda-vajutada-tirida, juuksepiir ja ninajuur, kõrvalestad ja kael), jätan muidugi ka võimaluse uus tablett võtta üles.
Kui on vaja, on vaja. Pole siin midagi.

See nädal on niiiiiiiiiiii pikk ka old! Olgu, kui on valus, tundubki aeg pikemana. Aga lisaks olen teinud ja teinud ja teinud igasuguseid asju, sest mõnesid ei andnud edasi lükata ja mõned olid "see ei tee mu olemist halvemaks ega paremaks, aga vbla on teistel tore, kui tehtud saab" ja mõned "see teeb mu olemise paremaks. Mitte heaks, kuid paremaks!"
Ise olen ikka päris hämmingus, kui mõtlema hakkan.

Olen natuke tahtmatult vihjanud ka, et valus, siin.
Sest valu teeb tigedaks. Ja kõige sõbralikumad mu viimased postitused just pole.
Naljakas, et ennast vaadates ma näen selgelt, kuidas valu teeb tigedaks, kuidas kui mul piinab hinges või kehas, kipun (kuigi ikkagi leebelt, kõva sordiini all, sest olen enda selliseks kasvatanud) umbes kolm korda halvemini ütlema, negatiivseid asju kirja panema, teravamalt tõlgendama. Aga kui minu vastu ollakse tige ja terav, ma üldse ei võta seda kõike arvesse ja olen ainult jahmatusest tumm, et kuidas niimoodi saama?!
Aaaa ... et need kurjad kommentaarid, et need vihased vihjed tulevad sellest, et kellelgi teisel on valus?
Krt ... üldse ei tulnud selle peale!

Tõsi, ma olen natu ikkkkkkagi ülbe ja arvan, et mina küll nii kergesti haiget ei saa.
Eeee ... enamasti.
Sest ma olen treeninud ennast tankiks, soomus igal pool (mu avalikkus on mu soomus) ja kuigi väga rõve on, kui miski sealt läbi tuleb, paljud asjad ikka ei tulegi.

Nüüd tunnistan midagi üles. Sest mu pea valutab ja ei jaksa hea ja lahke olla - ja samas, kuna ma enam ei arva, et mu ainsad lugejad tulevad ulmikute seast, ei tundu jutt, mis mulle ulmekogukonna maitse juures ei sobi, enam nii jaburalt hulljulge samuti.
DISCLAIMER: Ma ei arva üldse, et ulmekogukonnas ainult napakaid oleks või et maitse kattuvus määrabki ära, kes mulle meeldib, kes mitte! Üldistan siin rõlgelt, mis üldse ei tähenda, et poleks palju erandeid ja ka näiteks kaaskirjutajaid, keda üldise maitse jaoks liiga heaks pean!

Mul on hästi kaua (alates sellest, kui "Joosta oma varju eest" ilmus ja sai täiesti ootamatut tagasisidet) olnud tunne, et kirjutan Eesti ulmekogukonna jaoks liiga hästi.
Neile meeldisid täiesti valed asjad. Mis minu arust oli aint taust tegelaste siseelu näitamiseks, oli nende meelest huvitav osa, millele olekski pidanud keskenduma. Ja need (teiste) lood, mis minu arust olid ruumi- ning paberiraiskamine antoloogias, MEELDISID lugejate kogukonnale üle kõige ja jee, selline Eesti ulme peakski olema!
Kui "Kuningate tagasitulek" (mitte romaan, vaid see varem ilmunud osa, lühiromaan) ilmus ja oma tagasiside sai, vihastasin end kollaseks. "MisMÕTTES, kui püssi lastakse ja ropendatakse, on ulmelugeja jaoks juba hästi või?! Nad midagi muud ei otsigi kirjandusest?!?!"
Tegin siis omast arust kurja nalja seepeale.
Kirjutasin "Naha".
Sest no kui naine on autor, peab ta ikka kirjutama armastusest ning ilusatest naistest. Mingi hästi lihtne konflikt peaks samuti olema, "Romeo ja Julia" stiilis vana vaen oleks hea. Selline lugu rahvale meeldib, see neile sobib, häh!
Jaa, mina tegin nalja.
Milleks ma üldse valmis ei olnud (hoolimata inimeste lollakaks pidamisest nüüd, tollal ikka arvasin, et tegelt ma ei kirjuta küllalt hästi, TEGELT lugejad hindaksid, kui oleks TÕESTI hea) oli, et päriselt meeldiski.
See on BAASis (Eesti ulmehuviliste virtuaalne lugemispäevik, Goodreads enne Goodreadsi) üle kahe hinde saanutest kõige kõrgema keskmise hindega minu töö. Ainus jutt (jutt, romaanide kohta on rohkem tagasisidet olnud), mille kohta lugejad on mulle kirjutanud, tänanud, imetlust väljendanud. Inimesed on isegi öelnud, et minu parim. Oivaline töö. Kirjuta veel niimoodi!

See on NALI, kodanikud!
N A L I !!!

Nojah, ent kirjeldatust järeldub, et tegelt ma isegi tean, mis rahvale meeldib.
Lihtsalt ei suuda sundida end sedasi teadlikult kirjutama. Ma ei mõtle nagu "enamus". Ei tahagi sedasi mõelda, sedasi kirjutada, "enamust" õnnelikumaks teha.
Teen enda õnnelikumaks. Sellest piisab.

Kui kellelegi veel meeldib, on väga hästi. Muidugi meeldib mulle meeldida! Aga kurat, mulle meeldib meeldida nende asjade pealt, mida teadlikult teen, pingutan. Mitte tausta, nalja või iroonia pealt, mida tõsiselt võetakse.
Mitte suvaline ilus naine olemise pealt, kel soeng, mis ei sega. Mitte leebuse pealt (oi, ma OLEN leebe), vaid terase pealt, mis leebuse sees.
Mitte selle pealt, et ei häiri - ma TAHAN häirida! Olla hinnatud minuna, mitte kellenagi, kes on hea ja ümar, ükski nurk ei torgi.

Oh, kuidas ma Jaime'it armastan! 

Teisipäev, 26. juuni 2018

Ränt

Miks ma tahan, et kõik välja öeldaks.

Sest kui hakkan tõlgendama (ja ma hakkasin kunagi, see on läbikäidud tee), loen inimese käitumist, mitte sõnu, on tulemuseks 149 korral 150-st: "Aga ma ei tulnud selle pealegi, et sa seda märkad, et sa loendad mu skaibis vaitjäämisi" (kuigi ma otseselt ei LOENDA, ma lihtsalt märkan, kui neid on rohkem kui kaks) "kui mitu korda sina mind saadad ja kui mitu mina sind, kui sageli mina mingit süüa kaasa toon! Mis mõttes sa arvestad, kui mitu korda teeme minu plaanitud asju ja kui mitu sinu! See on haiglane!" jne.
Elik ma märkan, ma mäletan.
Mitte et LOENDAKSIN, aga mulle jääb ajju.
Ausalt, ma ei teadnud hästi kaua, et teised inimesed ei mäleta asju. Mina mäletan, hiljem nägin, et ka mu tütar ja poeg mäletavad, mäletamine on ju normaalne!
Ma märkan ja mäletan, kui mulle halvasti öeldakse, ma märkan, aga mäletan mitte nii põhjapanevana, kui hästi öeldakse. Ma märkan ja mäletan, kui inimestele maitseb mu tehtud kook, et see ostetud leib on tema sõnade järgi ta lemmik, missugune on ja kui pikalt kestab selle või tolle haare mu ümber kallistades, kas ta ulatab mulle klaasi või pean ise sellele järgi minema või on klaasiulatamine-teenistusvalmidus tema majaperenaise või -peremehe mudelkäitumine, mil minuga vähe pistmist.
Ma märkan.
Ja olen saanud lugematuid kordi tagasisidet: "Kuidas sa seda mäletad? Miks sa seda mäletad?!"

Millega seoses olengi hakanud ainult sõnu uskuma. Tegudega komplektis, aga kui ei öelda, ju siis ei taheta, et teaksin asja just nii.
Olgu-olgu, kuna inimesed ei tee teadlikult, ei taha nad ka, et ma võtaksin nende tegusid teadlike tegudena. Ma lülitan teod oma infokogumise-põhisüsteemist välja, nad lähevad taustale.
Aga ÖELGU siis, mida nad mõtlevad!!!
Midagi peab ju mulle andma, millele toetuda võin.

Aga ei. Ma VAHEL peaksin tegusid tõlgendama, aga VAHEL. Mitte alati. Ja kuidagi maagiliselt peaksin ära tajuma, et see tegu on nüüd ta tõelisi mõtteid väljendav, kuid see mitte, see on suvaline, lihtsalt juhtus.
Juba 15 aastat umbes üritan mitte tegusid kuulata, vaid sõnu. Sest no tegu teoks, see võib juhuslik olla, aga kui inimene midagi välja ütleb, oma artikuleerimiseks vajalikke lihaseid liigutab, ta võib valetada, aga vähemalt tahab, et ma seda konkreetset asja usuksin. Mul on millelegi toetuda.
Ja IKKKA teen valesti. Me ju väljendame oma armastust teisiti kui sõnadega, väga väga naine, kuidas sa neid tegusid siis ära ei tõlgendanud?!
Nagu WTF!

Inimesed on niiiiiiiiiiiiii erinevad! Mingit universaalset võtit ei ole, kuidas nendega toime tulla.
OEH.
Peaksin hakkama ümber tegema, individuaalselt võtma, tema teod loevad, temal ei loe miski, ei teod, ei sõnad, ja tema sõnu saan uskuda, teod on juhuslikud.
Ma vist ei hakka.
Pohhui. Tahab inimene minuni välja jõuda, leiab vahendid. Kui ei leia, tema probleem. Ei ole kuidagi minu viga, kui me üksteisest arusaamisele ei jõua. On TEMA probleem.

Et ma surin korra ära, sest oma teada olin jumalast üksi?
No seda enam on selge, et mina omade asjadega saan hakkama, isegi kui lahendus on üpris jube. Proleemid, mida lahendada, on kellelgi teisel, mina lahendan omad ära.

Oli liiga kuri v?
Ma olengi hetkel kuri.

Pühapäev, 24. juuni 2018

Pööripäeva paiku

Ma arvan, jaanipäeva kant mu jaoks aasta halvim aeg.
Jep, isegi halvem kui maikuu, mil ma Rongimehega korraks kohtusin ja siis taas lahkusin - aga see läks üpris sujuvalt ja ainus, mille peale ma sisikonnakrambi saan, on hiliskevadised Burlesque-showd.
Sügisesed on näiteks täiega ligitõmbavad.

Nojah, aga jubedast jaanipäevast.
Üks aasta käisin jaanilaupäeval A. sünnipäeval, tol korral oli hea.
Enamasti ent  on see läbi häda ellujäämine. Asja ei tee eriti paremaks, et 22. juuni õhtul 2006. läksime (telefoni teel) Poeglapse isast päriselt-lõplikult lahku ja järgmisel päeval üritasin ma ronida üle üheksa aia ja korjata üheksat lille, rase nagu ma olin. Kui ma meie maa-naabrite värava otsas kõõlusin, tuli nurga tagant nende väga ärritunud päris krdi suur koer välja.
Aga kõik oli juba nii persses, et küll ehmusin, tulin tagurpidi aia otsast alla, kriimustasin jala ära, aga vaimset traumat ei saanud.
Kõmpisin läbi hallikasvalge hämaruse koju tagasi tundega "mida ma lootsin, mul ei õnnestu ju miski!", viskasin oma kaelakee, mida väga armastasin ja siiamaani mõtlen, et väga ilus oli, karjamaale, lootes, et see võiks olla ohverdus nimetule loodusjumalale, ja aidaku miski-keegi mul Poeglapse isa tagasi saada, miski muu ei ole tähtis! ja nutsin-nutsin-nutsin.

Polnud väga hea hetk elus.

Edaspidi on jaanipäev olnud minu jaoks "tuleb kuidagi lastele meelehead pakkuda" ja kuivõrd ma paaril viimasel aastal ka sellest vaba olen (ema võtab lapsed ja teeb nendega midagi), võin ette võtta, mis tahan.
Tahan üksi kodus olla, kohvi juua ja kooki süüa.
Aga tõsi on, et ega ses ikka midagi võluvat ole. Kõik teevad midagi kuskil mujal kui internetis, keegi ei nunnuta ja paita mind küsimata ja isegi kui küsin, tuleb ühelt ja ainsalt vesteldavalt isikult täiesti arusaamatu vastus.
Ma olen tubli ja tore?
Nagu: esiteks ei salli ma üldse sõna "tubli", see tähendab ju "teeb, nagu talt oodatakse, ilma et selle tegevuse mõttekuse või mõttetuse üle mõtleks ja ise otsustaks". Ja teiseks: mida ma siis olen tublilt teinud? Mismoodi? Millal? Milles tublidus ja toredus väljendub?
Kusjuures mul ei oleks midagi selle vastu, et ise kauniste sõnade nimekiri koostada. Kui mul on hästiütlemist vaja, näed, vali nende hulgast!

Aga millegipärast inimesed ei taha nii.
Ei olevat siiras.
Selgelt on siiram öelda, et ma olen "tubli ja tore". Või üldse mitte midagi öelda, sest emotsionaalne väljapressimine ja väkk.

Üldse, mida "siiras" tähendab? Kunagi Murcaga arutlesime selle üle ja tulime järeldusele, et siiras on inimene, kes ei mõtle, vaid teeb, nagu tunne juhatab.
Elik "siiras" nüüd küll hästi pole öeldud enamasti. "Siiras" tähendab ju "juhmivõitu". Ainult nende inimeste juures on siirus tore, kel on hästi toredad tunded kogu aeg.
Enamasti siiski on soovitav, et inimesed MÕTLEKSID, enne kui ütlevad või tegutsevad.

Ja kuna mina ei oska siiras olla, mõtlen alati, kogu aeg ja kõigele - täpselt nagu ma ei oska tantsida nagu keegi ei vaataks, ka üksi olles tantsin nähtamatule publikule - ma üldse ei saa aru, miks peaks keegi tahtma siiras olla. Miks ei saa küsimise peale kellelegi hästi öelda, vajadusel kasvõi ette öeldud asju.
Sest miks sa küsimise peale hästi ütled - et teisel parem olla oleks, kahtlemata. Nagu - ja miks siis seda eesmärki täites on kuidagi pädev öelda talle midagi, mida too inimene tegelt kuulda ei taha? Eriti kui ta on sulle juba ÖELNUD ka, mismoodi komplimenteerida?
Et ise siiras olla? Aga MIKS, MIKS tahta siiras olla, miks see hea on?!?!?!

Jap, jaanipäev on traditsiooniliselt sitt.

Lõhkusin ära kristallkausi emakodus. Kauss oli raudselt vanem kui mina, suur, raske ja seal sees olid murelid. Kuni enam ei olnud ja ma otsustasin ta ära pesta ning kappi tagasi panna.
Siis polnud enam kaussi ka.
Täiesti planeerimatult (loe: viis päeva enneaegu) algas menstruatsioon ja mu kupsik on kodus ja mul on valida, kas sellele veel täna järgi sõita või üritada päevake kotis leiduvate tampoonide ja maja pealt kokku kraabitud hügieenisidemetega läbi ajada.
Munad on ka otsas.
Kõik on halvasti!

Laupäev, 23. juuni 2018

Verstapost. Mitte minu oma, dohh

Noh, vanemal lapsel on põhikool lõpetatud.

Mina ja tema noorem vend vaatasime aktust videoülekandest korrus allpool, sest jee ma jaksan trügida sinna päris aulasse, kui rong ka veel 32 minutit hiljaks jäi. (Neile, kes on kursis rongigraafikuga ja teavad, et ka kolm koma kaks minutit on kõva hilinemine, kordan üle: kolmkümmend kaks minutit.)
Keegi pidas ekraanil kõnet: "Ja ärge olege kurvad, see ei ole lõpp, see on alles algus!"
Poeg mu kõrvalt (mõnevõrra pahuralt, sest nii kaua pidi rongi ootama): "Keegi pole kurb!"
Mina (irooniliselt): "No tõesti, eriline kurvastamiskoht!"
Pärast näitas kaamera meile, kuidas mu tütar nutab.
Ja nutab.
Ikka veel nuttis!
Andis nuttes õpetajatele lilli. Ja isegi kui saalist välja tuli, me nägime teda mitte kaamera vahendusel, vaid näost näkku, nuttis.
Ja veel.
Ja ikka veel.

Hiljem selgus, et ta nuttis juba enne aktust, sest õhtul oli tal tulnud idee teha kõigile õpetajatele tartlette'e, omaenda retsepti järgi (kama oli oluline koostisosa)siis ta oli neid teinud, saanud valmis, aga unustanud, et need tuleb ka pakkida.
Aga koogid olid õrnad. Pakendid, mis mu ema ette pani ja millised nad ka tegid, ei säilitanud üldse neid imelisi kreemist kaunistusi, mis ta tegi, ilustused vajusid lössi ja nähtamatuks.
Mitte et ma poleks ühte ülejääk-tartlette'i mekkides leidnud, et misasja, imeline ju! - kuni nägin teist ülejääk-kooki, mis oli imekombel vormi säilitanud.
Siis sain aru küll, et see kreemi lösakile vajumine oli kaotus.

Kuigi noh, jah.
Täna rongis just mõtsin, et kunagi notsul oli õigus, kui ta ütles, et olen mõnes asjas andekam kui enamik.
Üks neid tegevusi on söögi- ja joogitegemine.
Selleks on vaja kogemust, mis saab nii tehes, mis saab teisiti tehes, kuidas minimaalse pingutusega maksimaalse tulemuse saab ehk hinna-kvaliteedi suhte tunnetamine (hind läheb siis igasuse ressursina kirja) - aga ma küll nii keerulisi kooke ei viitsiks teha, kui umbes sama head saab ka lihtsamalt.
Põhju tegemata ei pääseks, aga maasika toormoos VÕI vürtsikas pohlamoos, mõlemat pole küll mõtet panna. Šokolaadi sulatamata ja veel üheks kihiks seadmata ei tuleks nii maitsev, aga jah - kreemist kaunistused poleks mulle pähegi tulnud.
Kõikvõimalikud "vesi peab olema 70-80 kraadi, teepuru värske, lase tõmmata kaks minutit" rohelise tee tegemisõpetused on ka pfff. Lihtsalt sa pead teadma, et kuumema veega lüheneb tõmbeaeg, puru korduvalt kasutades aga võib ka kuumemat vett ja/või pikemat tõmbeaega vaid soovitada, üldiselt kõige vähem läheb mõruks just teise või kolmada kasutamise tõmmis, aga ole hoolas, ja ei juhtu ka esimesega midagi ... Ja peamine, tunne oma puru! Iga konkreetne on erinev, isegi kui on jälle "gunpowder" - erinevate firmade omad on erinevad!
Ent kui matsu jagada, ei ole täpne retsepti järgimine millekski vajalik.

Lohutan, nagu oskan
Pärast aktust, pildistamist (veel äranutetud näoga fotosid!) oli tütar nii surnud, et sõime perega kooki, pirukat, salatit ja mureleid, mängisime Marco Polot (vana versiooni, nii vana, et guugel ei and kolme eri katsega ÜHTEGI vastet, millele link panna) ja ta ei tahtnud küll kuskile klassikaaslastega pittu minna. Vähhh!
Me ikka oleme veits sugulased.
Lugesin ta aastaraamatut. Seal oli kirjas, et ta on väga otsekohene ja ei hoia tagasi - aga kas teised tema öeldust ka aru saavad, on iseküsimus.
Me vbla oleme isegi veits rohkem kui "veits" sugulased.

Nüüd on lapsed minu ema ja tema mehega maale läinud, mina valvan linnas kassi ning olen väga rahul, et pääsen taaskord pidustustest.

Teisipäev, 19. juuni 2018

Killud

Ikka veel rõõmustan iga kord, kui esikust läbi lähen.
KÕIK on parem kollaste seintega kirjatud elus!
Tõsi, minu enda ponnistused, seinakapi- ja niisama-uksed, on üpris suva. Välisukse hallikasvalgest soojatooniliseks kreemvalgeks värvimine natu aitas üldmuljet paremaks, esiku ja toa vaheline (klaasidega) uks on ka kuidagi pehmemat ja soojemat vaadet loov, aga mõnevõrra pudeneva halli oranžiks võõpamine küll muljevahet ei tekitanud.
Aga noh.
Ma ei rikkunud ka midagi ära =) Kollane on OIVALINE.

Aknast välja vaadates aga on õudne. Pargis pole mitte osa rohtu helepruun, vaid neid helepruune kohti juba selgelt rohkem kui rohelisi. Isegi rohelise rohuga looduslikud laigud on täis pisikesi kollasekstõmbunud langenud lehti, vist kase omad, nagu oleks septembri lõpp või midagi.
Phmt - ma mõtlesin, et kuni ma põllukultuure ei kasvata, mul kama, et põud on. Aga nüüd ikka enam ei ole.
KAUA VÕIB?!

Nägin unes, et üht mu raamatut võrreldi "Totoroga". Nüüd on mõte, et tõesti.
Kui õnnestuks midagi sellist teha kui "Totoro", oleks üleni võrratu asi loodud! Vbla, kui see praegune jutt kirjutatud saab, ma teangi, mida edasi teha. "Totoro" tunnetus, lapse maailmanägemine loona, et see pole midagi tobedat ega lihtsat, vaid päris asi - jaa, seda ma tahaksin.
Tasub proovida.

Arvustati "Kuningaid" Õhtulehes. Eks ta selline maailma ümberjutustav kirjutis on, aga no soosiv vähemalt. Lõpu eest saab ümberjutustamise andeks.
Ma armastan konkreetsusi, noh. Häma ja ümmargune jutt, isegi kui see on kiitev, meeldib mulle vähem kui kriitiline konkreetsus. Ole täpne, ütle laheda tegelase nimi või et mulle sobib see soeng, mis praegu on, ja ma rõõmustan.
"Kaunis keeles" või "ilusad juuksed" see-eest ei rõõmusta.
Noogutan ja tänan ikka, aga sisse jääb: "Oot, mida ta mõtles? Värvi? Juuksekarva struktuuri? Et on suht tihedad? Seda praegust soengut ometi ju mitte?!"
See on sama asi, miks ma enamasti ei kannata, kui tekstis on sõna "igavesti". Kurat, väga vähe (või siis mitte ükski asi tegelikult!) kestab "igavesti". Kui tahad öelda, et surmani ja võibolla edasigi, ütle siis seda, jumalauta!
Räägi konkreetsest asjast konkreetselt, arvesta, et sõnadel on tähendus!
Palun, lühhike öppetus, kuidas mulle komplimenti teha.
Ehk läheb vaja!

Ma kardan, uuesti ja uuesti kirjutada, kuidas inimesed on lollid, ei veena kedagi, et ongi.
Samas: need, kes selle seisukoha väljendamise põhjal otsustasid, et mina olen loll, on selle juba nagunii ära otsustanud ja ma ei kaota ka midagi ju?
Phmt võtsin tuimalt oma enesetapukogemuse pealt idee, ja siis nägin korraga, kuidas see kõike hõlmab. Nii palju seletus ära. Maailm mu pilgu ees muutus OLULISELT loogilisemaks.
Minu ahastus ja meeleheit ja enesetapp ja teiste reaktsioonid = KAS nad ei saanud aru, et ma heitsin meele täiesti ära (milleks pidi olema päris loll, sest ma käisin enne neli kuud ringi ja rääkisin, KUI halb mul on) VÕI nad otsustasid, et pohh, las olla õnnetu ja ahastuses, ja siis tulid mulle pärast enesetappu rääkima, kui isekas ma ikka olen, üldse teiste valu peale ei mõelnud - milleks peab olema õel.

Elik mu ees olid valikud, kas mu lähedaste hulgas on palju lolle või palju õelaid - ja selles valikus oli inimeste lollus eelistatav. Siiamaani on.

Mis ei tähenda, et poleks rõlge endale teadvustada, et inimesed ongi sellised, ONGI sellised. Seepärast nad ütlevad teistele halvasti, kuigi keegi sest kasu ei saa, seepärast nad kaebavad, et kodutu haiseb ühistranspordis (mitte et keegi ei peaks kodutu olema nende arust, ei, probleem on haisus!), sellepärast nad teevad ühe silmaga vigase kassi heaks korjanduse, aga ühe silmaga vigane laps ei huvita kedagi.
"Ups, aga ma ei mõelnud sellele, pold tähtis mu jaoks!"
Emake maa, no MÕTLE siis ometi!!!

Aga noh. Inimesed. On nagu nad on. VÄHEMALT pole nad õelad, eks ole.
Enamasti.

Pühapäev, 17. juuni 2018

Lahe ja mugav

Teen nii palju. Ei valuta. Niisiis võib.
SELGELT ma ei õpi.
Mugavustsoon ... misASI see on?!

Kui keha lubab, tõstan maailma paigast nii hästi, kui suudan. Kui ei luba, puhkan, taastun, rahunen - et siis taas jaksaks ja hooliks.
Ma ei oska teisiti. Kurat, teoorias olen küll tugev, maailma saab hakkama, mina ei pea teda ära parandama - kuid praktikas ikkagi kisub rabelema.
AGA! Ma vähemalt värvisin ukse lõpuni, korjasin kõik remondi kokku, panin värvid-pahtlid-liivapaberid (maalriteip sai otsa) kappi ära, pesin põrandad, riiulid, aknalauad, võtsin tolmuimejaga need põrandad, mida ei pesnud, ja EI VÄRVI EGA PAHTELDA MIDAGI!
Vähemalt 2 nädalat nüüd.

VÄHEMALT!
Järgmine töö on hoopis tütre lõpukleit (13 eurot, aliexpress) parajaks õmmelda, sest sobiva pikkusega kleit tuli sealt ikka talle liiga lai.
Aga selgelt on kleidi juures parandamiskoht olemas, ei ole vaja kohutavalt leiutada ja hädas olla.

Üldiselt väga pahane ei ole enda peale ikkagi, et jälle liiga ohtralt teen. Olen nagu olen. Ei ole parem, ei ole halvem, olen mina.
Tütar ikka lõpetab kooli, eks ole, ja läheb edasi teise kooli teatriklassi (sest näitlemine, see on tema asi). Olen päris uhke ja rahul, et ta sai ka 21. sisse, aga ei läinud sinna, sest nad käitusid ülbelt ja tobedalt. Nagu - jaa, oluline pole mitte kuulus nimi, vaid reaalsus, kuidas sinuga toimitakse. Just SEE peakski otsuse tegemisel kaalu omama!
Maailma ära parandada me vbla ei suudagi, aga oma maailma vähemalt ei võta ja oma toimimisega ei toeta neid, kes nõmedalt käituvad. Jee!

Poeg on niisama tore ja rõõm on näha neid kahte koos arvutis mängimas, naermas, üksteise muusikamaitse üle mõtteid vahetamas. Ma TEADSIN kogu aeg, et palju lapsi on ka selleks hea, et siis on neil õed-vennad.
Tõsi, natsa muretsen sellepärast, et ok, ühe lapse ma saan kunstliku viljastamisega ilmselt kätte, enne kui 41 saan. Aga teise, et tal oleks ka mingi natukenegi omas eas vend või õde?
Krt ... kisub ikka lapsendamise poole samuti.

Aga noh, aega on selle kiire asjaga, esmalt tuleb laps üldse kõhtu saada, siis seal suureks kasvatada, ilma et ära katkeks, siis sünnitada ja päris imikueast välja aidata - noh, ja siis saab alles vaadata, mis edasi saab.
Ei tasu ette muretseda, mis saab KUI.
Äkki KUI ei ole üldse teema. Siis on täiesti raisatud aeg.

Kuigi see lapseasi ... olen ikka RÄMEpettunud, kui sest asja ei saa. Õnneks lapsendamine on teema ka siis, kui mu keha üldse koostööd ei tee.
Krt, ikka ei ole vist päris sama keha, mis kahekümneviiesena ... A noh, ma jätsin suitsetamise maha, et asju enda jaoks rasestumise teemal veidi tõenäolisemaks teha. Olen füüsiliselt suht aktiivne. Viimane kord pidasin embrüosiiradmisjärgsest režiimist ka 100% kinni.
Rohkem vist eriti teha ei saa.

Vahel mõtlen, KUI vähese rahaga olen läbi elu toime tulnud. Kuidas "ei saa endale lubada - nojah, elab teistmoodi siis".
Ja nüüd ma söön väljas, kui tahan. Toetan teisi, kel vähem raha. Ostan ürituseks riided endale ja oma kahele lapsele. Ainult selle ürituse nimel, küll pärast kannab ka, ilusad ju - aga üritus on ostmise põhjus.
Nagu ...
Mida?!
Ja mõtlen tõsiselt tööle minna, sest muidu ei saa suvalist väljas söömist endale enam lubada.
Krt, kui mugavaks muutub lühikese ajaga!!!

Reede, 15. juuni 2018

Kuidas me ise seda teadmata targad oleme (nt keha tasemel) vol palju

Krt, selle ukse ja uksepõsed värvin veel ära, siis koristan korteris kõik puhtaks ja puhkan veidi.
Tolm kõikjal ja mitte midagi ei tasu puhastada, sest kohe määrdub uuesti, on nii kurnav.

A muidu: täna räägin piimast.
(Ja rüüpan seda vahepeal, et kohe alguses vihjatud oleks: mulle piim meeldib.)
Mulle on piim alati armas olnud. Või noh, sellest ajast peale, kui mäletan. Väga väikesest saati on mina võrdunud piimavasikaga. Pole kunagi aru saanud, miks morss või (väkk, gaasid, väkk) limonaad hea on, kui on ometi olemas PIIM, mis maitseb oivaline, sobib nii soolase kui magusa toidu juurde ning väidetakse, et teeb luud ka tugevaks.
Elik minu jaoks oli vesi jook number üks (sest vesi on tõesti JOOK, sa jood seda janu vastu) ja piim jook number kaks. Sest ta ikka oli osaliselt ka toit, kuulus toidu juurde, seega jookide hulgas esikohta ei saanud.
Jah, iga toidu. Jah, ka supi.
Mismõttes õige vein muudab söögid paremaks? Piim ei pea õige olema, ta muudab lihtsalt oma piimolemisega KÕIK söögid paremaks. Magus muutub mahedamaks ja hellemaks, lihale tuleb lisakastme tunne juurde, puder ja riis ja tatar ja mis iganes on koos piimaga üleni toidukord.
Ilma piimata oli miski teravalt puudu.

Elik mulle TÕESTI maitses piim.
Aga kuna see tõesti maitses mulle, ei tarbinud ma piima kruus-kaks päevas, vaid pigem liiter-kaks. Ainult liiter jäi tegelikult napiks. Rohkem nagu poolteist-kaks ja pool.


Nõnda.
Kuid ma olen alati (nagu - lasteaiast peale, sest seal mulle öeldi "paksmagu" mõne rühmakaaslase poolt, ja ma uskusin) ennast paksuks pidanud. Nii et kui vanuses umbes 12-13 sain teadlikuks sellistest asjadest nagu kalorid ja veel veidi hiljem oskasin neid juba igale toiduainele külge panna ja kokku arvestada, tabas mind arusaam, et liiter poepiima = 520 kalorit.
Hakkasin oma piimatarbimist teadlikult vähendama.
Ei võta praegu teist kruusi veel, saan hakkama selle ühega! Oi-kui-raske, kui väärastunud on mitte võtta mehist poolt kruusitäit suutäie kohta, vaid ainult pisikene lonks!
Aga ma olen ju halb, liiga paks, enesekontrollita, nõrk ...
Kui tuli müügile rasvavaba piim, ma olin kohe klient. Sest selle kalorsus oli madalam, ma võisin liitri ära tarbida ja sain ikka alla 400 kalori! Jai!

No ma üritasin piimatarbimist vähendada, aga raske, raske oli.

Siis läksin Tartusse ülikooli.
Seal kannatasin edasi teemal "olen paks ja keegi ei taha mind kunagi", ent juurde tuli ka "ma ei saa piimajoomist endale rahaliselt väga lubada".
Kui mõtlen nendele aegadele tagasi, ega eriti ei taha mäletadagi, KUI halvad need olid.
Ma ütlen, olen lapsest saati harjunud sellega, et kogu aeg on halb olla. Ma ei teadnud, et see on ebanormaalne, ei teadnud, et teisiti ka saab, arvasin ainult, et mina olen mingi eriti nõrk, et ei suuda ära kanda.
Aga jah, kui nüüd adun, et ma püüdsin teisi inimesi enda ümber rõõmsaks teha (sest mul on heam, kui teistel on hea), aga teised inimesed jälle suhtusid/suhtuvad "võtan kõike, mida saan, et mul hea oleks, kui tema otseselt kohtusse kaebama ei kipu, võtan ka temalt", mõistan ka, kuidas katki läksin. Muidugi läksin! Ja olin katki. Olin kogu aeg katki.

Olgu, see selleks.
Aga mul tõesti ei olnud üldse raha elik mu elamiskulud olid vanemate jaoks "meie poolt on korter, äraelamiseks võta sinna allüürilisi". Mina aga ei reageerinud teravalt, kui allüürnikud üüri ei maksnud (osad maksid, et see selge oleks). Nad ei tahtnud maksta, ilmselt neil polnud raha, selge ju, et ma mingi julm korteriperenaine pole, et NÕUAN.
Nii et ma ei nõudnud ja mattusin hoopis süütundesse, et nende või ka nende teiste, korralikult maksvate allüürnike toitu varastan.
Olin suht rahata, suht napi toidu peal - ja siis omandasin võime piimajoomisega väga piiri pidada. Sest mul lihtsalt polnud piima, dohh.

Pärast oli veel mitmesuguseid aegu elus, aga sellist ohjeldamatut piimajoojat, kui lapsepõlves olin, must enam ei saanud.
Piim oli hea küll, aga mitte enam "peab olema, kõik on piimaga parem - võibolla ainult toored herned ... ei, toored herned ikka ka!"

Kerime aega veel edasi, tänasesse päeva.
Jama maohappega. Aastaid juba. Sest ma ei söönud piisavalt, jõin liiga palju kohvi, misiganes.
Mina proovimas omeprasooli. Siis selle natu kangemat, retseptiga kirjutatavat versiooni. Neli korda, neli kuuri. Mina saamas aru, et mul ei õnnestu maohädasid välja ravida - selle natu-kangema-variandiga omeprasoolist oli mul täpselt senikaua rahulik elada, kui ravimit võtsin. Niipea, kui kuur läbi, sama jama tagasi.
Elasin siis Rennie peal ja selliselt süües, et sai sagedase valuta hakkama.
Päris ilma valuta ei olnud võimalik, sest olen väga psühhosomaatiline ja kui ikka vaimne pinge peal, tulid kohe ka maohappperünnakud.
Ja siis migreen otsa, sest valu ärakannatamiseks ma ilmselt kulutasin neid ressursse, mis migreeni eemal hoiavad ja voilà! valuvaluvalu.

Prednisolooni võtma hakkamisega toimusid jälle muutused kehas. Asjad, mis varem olid maohappeohtlikud, seda enam ei olnud, küll aga on mingid uued asjad - ma pole veel kindlaks teinud, mis nimelt.
Ja Rennie aitab ... natuke.
Aga. Ühe maohappehullumaja, mida üritasin Renniega tõrjuda, kuid aint leevenes, jooksul-järel mul tuli korraga isu juua oma tatra juurde piima.
Jõin.
Jõin teise kruusi veel. Ja kolmandagi.
Esiteks oli NII HEA.
Teiseks kadusid valu ja iiveldus.

Kaks päeva hiljem eile: uus happerünnak. Rennie - noh - leevendas veidi. Aga siis juba oletasin, mida võiks proovida, ja noh - mida ma kaotan, kui ei mõju, eks ole?
Jõin kruusitäie piima.
NII HEA!
Ja võttis valu ka ära.
Nüüd joon piima. Veel ja veel. Esiteks aitab see maohappejamade vastu paremini kui Rennie ja teiseks on NII HEA!

Mu keha teadis varasest lapsepõlvest saati, mis on kasulik. Aga mina muidugi olin omast arust tark ja ei andnud seda.
Krt, KUI loll ikka inimmõistus on! Mingid välised teooriad on tema arust pädevamad kui ta enda sisetunded ....

***

See vist ei ole PÄRIS tavaline, et värvin ust, riietatuna lühikesse nappi ehtsast siidist pidžaamasse?
Vahet pole, värvin edasi.

***

P. P. S: Kollane esik on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII imeline!

***

P. P. P. S: Üritasin teada saada, mis mul tema silmis viga on; miks sõber minuga magada ei taha. Nagu alati: ei saanud teada, mis ta arust minul viga, aint, mismoodi ta üldiselt toimib.

Teisipäev, 12. juuni 2018

Mida on ja mida mitte ja mida polegi vaja

Nüüd on juba kolm (tarka ja kena) inimest öelnud, et neile meeldisid "Kuningad" rohkem kui "Valikud".
Millega ma apsaluutselt ei taha "Lihtsaid valikuid" maha teha, ise armastan neid väga! Aga innustan, kui mu kirjutamisviis teile meeldib, teid "Kuningaid" lugema.
"Lihtsad valikud" on kosmosekrimka. Naissoost Philip Marlow kaevumas kurja maailma sügavamalt kui küünarnukkideni.
"Kuningate tagasitulek" on minu variant vampiiriloost. Millised vampiirid TEGELT olema peaksid, kui põhiandmed (sööb verd, üleloomulikult tugev ja kiire, ajuti lendab-peaaegu lendab, ei kannata päikest) võtta ja erapooletult vaadata, mis kokku tuleb.

Noh, ja millest ma alati kirjutan, millest KÕIK mu jutud on: kuidas jääda inimeseks rasketes oludes? Erinevad viisid, aga proovitakse tõsiselt. Mis saab?

Minu maailmapilt kõigi jaoks: inimene olla on mingi tähtis asi.
Ja siis hullun, kui näen kodanikke, keda üldse ei paista huvitavat, kuidas nad maailmale enim head ja vähim halba teeksid, kes liiguvad ainult isikliku kasu pärast, ei saa kõige lihtsamatest maailmale headest ning halbadest valikutest üldse arugi, ja ma lihtsalt jooksen kokku.
Kuidas on võimalik, et nende ajudes nii vähe toimub?! Ja ise nad arvavad, et jube palju, et nad on targemad kui mina, suudavad mulle nõu anda ja ma olen mingi loll ja ülbe, et neid nõusid arvestatavaks ei pea?
Kuidas sellised inimesed VÕIMALIKUD on?!

Aga noh - teatud moel on inimesed, kes selliseid tegelasi oma raamatutesse sisse kirjutavad, õigemal teel kui mina. Sest siuksed isikud on olemas, mis siis, et mina saan iga kord šoki, kui seda taas avastan. Selline inimeseks olemise tõde, mis minu jaoks on ümbervaatamatu, nende jaoks lihtsalt ei eksisteeri.
Jah, teatud moel on sellistest kirjutajad õigemal teel kui mina.
Mitte et nõustuksin teistmoodi kirjutama kui seni. Krt, minu moodi inimestele kirjutatakse niigi vähe, vähemalt ma ise siis täidan seda tühimikku!

Maailma ära parandamine, eks ole.
Ma kuidagi arvan, et kõik tahaksid seda ning peavad end jõuga ohjama aru saama, et nii ei saa teha.
Me oleme liiga väikesed, indiviid võib ennast üleni puruks teha - ja maailm ei köhatagi.

Võibolla te ei mäleta, aga olen sel teemal kirjutanud teise nurga alt varemgi. Kuidas inimene üritab maailma muuta kasvõi natuke, olla kasulik vähemalt kuidagi - ja rikub sellega ära oma võimalused olla armastatud ja hellitatud ja imetletud. Lihtsalt, olemata kasulik. Imetletud, nagu imetletakse nt  lille.
Sest teistel tema ümber läheb tema maailmamuutmispüüdeid tolereerides kõik jaks selle peale, kuidas neid taluda. Neil ei jää enam midagi üle lihtsalt hell ja leebe olemiseks. Jõud kulub ära sinna, et ei pahanda tema pestud, kuid märgatavalt toiduste nõude peale, et too K tahab, et sa kevadel peenraid kaevaksid (kuigi nii palju kergem oleks köögivili turult osta!), ilmselt et sa hiljem neid peenraid ka rohiksid, muldaksid, kastaksid ... ja ta ei ole veel rahul sellega ega tollega ega tolle kolmadagagi ja apppppppppppi.
Keegi kurat ei jaksa sellist kodanikku veel armastada kah - samas armastada vana emaemakest, kes peamiselt toimetab oma toas, vaatab telekat ja kord nädalas lööb end lille, läheb raamatukokku ja kohvikusse, oleks nii kerge! Tal oleks aint vaja, et tema tuba koristataks, tehtaks talle süüa, pandaks tema riided koos teistega masinasse, antaks kohvikuraha ja räägitaks juttu!
Nii kerge oleks, kui ei peaks ära sööma tema ostetud mädanenud puuvilju või tema tehtud toite (pannkoogid ilma piima ja suhkruta, sest kuskil keegi rääkis, et nii on tervislik ja ei kõrbe panni külge kinni) või krdi valesti paigutatud kardinapuu pärast sõimata saama!

Ole rahulikult, võinuks ma oma vanaemadele öelda - aga muidugi ei tulnud selle peale, kui nad veel elus olid. Ja nad elasidki elu lõpuni teisi türanniseerides, teadmata, et neil on mingi väärtus ka siis, kui nad ei kujunda kogu aeg maailma ümber.

Väga püüan mitte sama viga teha.
Lihtsalt OLLA, kui ei jaksa toimetada. Mitte töötada ennast pooleks ja siis vihata kogu maailma, sest maailm ei nihku üldse sinna, kuhu tahaksin teda liigutada! Paha maailm! Väkk! Ja inimesed üldse ei taha selliseks muutuda, kui mina tahaksin!
Oh, kus ma jään ...

See ei ole minu asi, mõtlen ma nüüd. Ei ole minu võimuses, aga pole ka minu asi. A mine persse! Ela ise oma elu! Mina ei hakka sinu oma elama (ega ära parandama), ära sina minu omasse samuti sekku!

Võiks ju olla rahu?
Välja arvatud, et ikka tahaks mõni minu elu korraldada.
Ole rahulikult omaette, isegi kui oled see "mõni"! Loe midagi, mis su tuju heaks teeb, või mine jalutama, ilus ilm. Ei, sa tõesti ei pea maailma paigalt tõstma.
See ei lähe hukka sinu panuseta.
Ma tean, et minu panuseta küll ei läinud.

Nägin unes (tere, lame alateadvus), kuidas mu ema ja õde tahtsid hobusesabasid teha, aga neil ei olnud juuksekumme. Mul oli mu teada mõni, aga õde hoiatas, et nad tahaksid ainult lihtsaid tumedat värvi kumme.
Siis võtsin kotist ühest taskust välja plastlilledega kummi ja sädelevate mummudega kummi ja sellise, millel mingi eredate triipudega plastjurakas küljes. Ühe lihtsa meresinise kummi leidsin ka, aga see kadus kohe ära. Otsisin teisest taskust, isegi NÄGIN lihtsat tumepruuni kummi - aga välja võtsin ikkagi triibulisi, volangilisi, puhvis siniseid sametisi ... ja lõpuks, kolmanda kotitasku sisusse kaevudes, ärkasin.

Njah, ega minu käest ei saa lihtsaid normaalseid asju. Isegi kui ma arvan, et need on mul. Isegi kui ma tahan, et nad oleksid, tahan neid anda.
Mul lihtsalt ei ole!

Pühapäev, 10. juuni 2018

Plaanide vahel

Raasuke veel tagasisidemeid.
Sest "Kuningate tagasituleku" osas olen jätkuvalt nendenäljane väga ja "Lihtsate valikute" osas on ikka mõni kriitiline hääl ka ja seda tuleb ju ometi samuti jagada, et tasakaal oleks.

Reaktor 1 ja Reaktor 2 "Kuningate" kohta.
Ja "Lihtsad valikud" kellegi meelest, kes oleks (jällllllllllllllllllllllllle) tahtnud põhjalikumaid selgitusi.

Mul on "Kuningate tagasituleku" kohta juba ka läbi käinud lugejaid, kes ei saa aru.
Miks Linnas konserve tehakse, miks kõik tooraine sinna viiakse ja siis valmisprodukte jaopärast taas välja jagatakse, kuidas vett juuakse ...
Ja ma ... noh, mina ise ei mõtle sedasi, et kui kirjas pole, on läbimõtlemata. Minu peas on: "Kui kirjas pole, aga looloogika lubab arvata, et ei ole ka nii ja nii, on ilmselt siis nii või nii!"
Ma ei oska midagi pihta hakata lugejatega, kes tahavad täpselt lahtikirjutatud infot. Sest mina ei taha, mul on teiste raamatutegi puhul ahistatud tunne, maailma mittesisselastu tunne, kui autori käitumisest jääb mulje, et mulle peab kõik üksipulgi lahti seletama, muidu ma ei oska maailmapilti moodustada tema arust.
Pfff ...

Tegelt, ma ei ole "Kuningate" goodreadsi ju ka veel jaganud? No jagasin nüüd.
8 hinnet. KAHEKSA. Üks neist pealegi mu enda oma.
Aga vähemalt on hulga hinnete taga ka inimeste arvamused, see on tore.

Kuidagi kohvi järgi isutab.
Nii et lähen teen.

Panin kartulid ka praadima. MÕNI siin armastab praekartuleid ja need kuradid ju praevad pool igavikku, kui toorelt pannile panna. Mul on tilli ka, nii et kui ta viimaks ärkab, ootab väga tore hommikusöök.
Ma siit võrgupäevikust saan vahel tugevalt teada, kuidas ma üldse lapsevanemaks ei kõlba - aga kui mu poeg ütleb: "Sa oled maailma parim emme! Ei, päriselt ka, võibolla on mõni parem, aga mina ühtegi ei tea. RAUDSELT oled sa Keila parim ema!" mul kuidagi tekib tunne, et tema ilmselt teab natuke, millest räägib.
Erinevalt neist ... teistest.

Kartulid said valmis ja sõin ühe portsu ära. Till muudab nad nii heaks, jai! Ja millegipärast mulle meeldib, kui mõni kartulipulk natuke krõmps ka on - kuidagi ehedam kogemus on söömisel, PÄRIS toidu tunne.
Naljakas, kuidas mulle meeldib päris toit, aga oma teostesse kirjutan kogu aeg sisse mingeid äraratsionaliseeritud vitamiini- ja mineraalirikkaid värke, mis sööjatel elu sees hoiavad, kuid pakuvad ainult üsna nappe meelelisi mõnusid. Ilmselt see on ka mu isiklik kogemus: kui eriti valida ei ole, võtad kõige tõhusama, saad kätte sellest saadava naudingu ja oled tänulik ka veel.
Ei ole tunnet, et hurmavusi peaks rohkem olema. On tunne, et hea, et see veel niigi läits.

Mis inimesed üldiselt mõtlevad teistmoodi v? PÄRISELT?!
See on siiras küsimus. Sest mu arust nad tegelt rahulduvad sageli niiiiiiiiiiiiiiiiiii vähesega, niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii-iiiiiiiiii-iii! Umbes, et kui raha on ja katus pea kohal ja töö ei ole jäle, on juba hästi.
Ja armupartner olemas, ei tohi seda unustada. Ei tea, miks, aga see paistab mingi Asi olema. Mittetäidetud nõue partnerit omada on mulle kõvasti peamurdmist ja meeleheidet põhjustanud ja siiamaani ma ei saa aru, MIKS teda vaja peaks olema.
Mitte et mul poleks tunnet, et armasta mind, armasta mind, armasta sina mind ka! Näita seda! Ütle seda!
Aga mul ei ole tunnet, et see peaks kuidagi armupartnerluse alla käima eksklusiivselt. Mul on rohkem tunne, et inimesed puudutavad üksteist liiga vähe, on üksteisega nunnud liiga harva ja osalt oma vajaduse puudutada ja nunnu olla täitmiseks ma tahangi uut titte kaenlasse ju.

Ja tõsi on, et mõni sõber on minuga nunnu niigi. Ei pea minuga magama selleks.

Tegelt olen natu segaduses. Sest mul on ära ilmunud kaks proosaraamatut, millega rahul olen, nii et see rist on kirjas. Jah, võin uut lugu kirjutada, kuid mul ON juba kaks raamatut olemas ju!
Aga uue lapse saamiseks ma ei oska midagi enamat ette võtta praegu, kuni kunstliku viljastamise asi "ootel"-peatükis on, kui oma suurte ilusate silmadega (oma nagu minu, väga väga naise silmadega! Temal on pigem kenad nirgisilmad, hästi konkreetsed ja selgepiirilised) sõbrale otsa vahtida, ja ta ei paista vedu võtvat.
Raha ka pohhuilt kulutada ei saa, sest remont poja toas võtab viimasegi ja ehitustööde alguseni on nii umbes nädal.
Mida ma TEEN nüüd?
Nagu ... suitsetan oma nikotiinivaba laenatud suitsu, teen vaikselt esikuust vanast värvist puhtaks ja kuulan muusikat? Ja see ongi kõik?!?!?!

Neljapäev, 7. juuni 2018

Miks suvi malbe on

Prednisoloon on mu maailma ümber teinud.
Tegelt jääb mulle natuke segaseks, miks immuunsüsteemi alla suruv ravim mulle sedasi mõjub, et elu taas soontes voolamas tunnen, a no nii on.
Ei, ei ole nii, et nüüd maagiliselt ei väsiks ära. Ikka väsin, umbes sama kiiresti kui varemgi. Aga mis muutus: ma mitte ei kaota täielikult toimimisvõimet, kui väsinud, vaid elan edasi.

Täiesti ... ma ei oska isegi kirjeldada, kui meeletult suur ja tähtis muutus see on.
Nagu.
Nagu.
Kui ma varem väsisin, kaotasin kõik võimed korraga. Vaimsed ja füüsilised, võime otse käia, võime emotsioone kontrollida, võime asju kätte võtta ja mitte maha pillata. KÕIK. Väsimine oli süsteemide väljalülitumine.
Nüüd ma väsin - aga mis siis, elab edasi ka väsinuna.
Nii SAABKI. Nagu: What. The. Fuck!!!!

Jaa, ma vahepeal elasin ka päevakese ilma tolle ravimita. Siis taipasingi, kui TOHUTU vahe. Mitte pisike või tibake.
TOHUTU.

Näete, titat küll ei ole, aga oluline pluss lapsetaotlemisega seoses juba tekkis. Ilma ma poleks prednisolooni mõjudest endale teadlik.
Nüüd olen.
Emake maa, kui lahe!
Ma muidugi - hei, vabadus! - asusin kohe üle pingutama. Võin ju ikka minna veel korra ehituspoodi JA külla JA kulmutehniku juurde JA duši alla JA värvida ukse värviliseks saavad osad oranži värviga veel kord üle ja ...
Aga noh, lose some, win some - ja mulle küll tundub, et win on seekord OLULISELT suurem.

Natuke hoian end ikka vaos ka. Tibakene adun, et kui ei taha, ei tasu teha ka.
Lihtsalt kui TAHAN samuti, on raske mitte teha.

Lisaks - ja see on juba HOOPIS imelik - tundub prednisoloon mõjutavat ka mu maohappevärke. Mis enne oli "jubeõudne, väldi iga hinna eest!" on nüüd "natu ebamugav".
Rõvedad valud ja funktsioonide toimimast lakkamised on taandunud "kergeks ebamugavuseks".
What. The. Fuck?!?!?!
Vähemalt jalad valutavad ilma masinat kasutamata endistviisi.
Tunnen kergendust, sest valus on? Eeee ... eeee ... no mitte päris. Lihtsalt see jalavalu ei ole kuidagi jube ja väljakannatamiseks hirmsat enesekontrolli nõudev. See võib olla! Võin isegi vaimus noogutada, et ta on, normaalne ju =P

Mida veel võiksin öelda, sest hingel ja kripeldus?

Kellelgi ei ole millelegi õigust. Õigus ei ole mulle isegi abstraktse mõistena (millisena õiglus näiteks vähemalt on) mõistetav.
Mulle ei jõua kohale, mida "õigus" tähendab. Ok, väljaspool juurateadust, seal on see arusaadav mõiste. Aga ma ei pea juriidikat ega seadusi mingiteks asjadeks. Inimeste mõistuslikud väljamõeldised, täpselt nagu religioonid ja ühiskondlikud tavad.
Aga õigus millelegi?! Et kellegi on ÕIGUS millelegi?!
Ei saa aru.

Mehed on ikka nii palju lollakamad kui naised. Jaa, ma tunnen paari oivalist meest - nii umbes 7 üleni oivalise naise vastu. Ma tunnen suht norme mehi ikka alla 20 - naiste vastu, keda suht norme on raudselt 50 ligi vähemalt. Võibolla ka rohkem.
Mis värk?
Aga vähemalt oma poega näen oivaliseks kasvamas. Tänan, tänan, mis te nüüd. Ikka õnneasi, et ta mulle selline suurepärane on sattunud.

Lähen nüüd maalriteipi ja liivapaberit ostma. Neid kulub palju.

Esmaspäev, 4. juuni 2018

Malbe suvi

Nüüd pahteldan-lihvin-teen värvimisküpseks kempsu ust. Mõlemalt poolt.

Tõden, et natuke jube, sest kemps on mul ühtlasi ka vannituba, aga värv küll "niiskestesse ruumidesse" pole.
Samas - tuleb maha hiljem? ISSAND kui jube! KOHUTAV!
Ta isegi ei kooruks, pole selline värv. Lihtsalt kulub.

Ma ei ole väga häiritud sest perspektiivist. Rohkem sellest, et ei plaaninud üldse toda ust värvida ja nüüd (sest värv on vaja ära kulutada!) tuleb oranži-kreemvalge segu kollaste seinte taustal.
Vast kisub juba LIIGA värviliseks?
Mul ei olnud ideeliselt plaanis oranži kasutada, tahtsin telliskivipunast. Aga mu poeg vaidles vastu. Ütles, et telliskivivärv on kõige hullem punane üldse, kõik ruuged ja pruunikaspunased või -oranžid on vastikud, ja siis leidsime viimaks kompromissi.
Kompromisss on üsna apelsinivärviline.
Natuke ere, ent samas: heledad värvid on kitsukestes ruumides eelistatavad ja mu esik on raudselt kitsas.
See on telliskivipunasest loobumise hea külg: tumedat vähem.

Aga nii palju oranži ...

Titaga läks nagu läks, eks ole.
Mõtlesin isegi välja, mis värk selle sileda nahaga on: mitte rasedus, vaid mul olid organisimi üldist toimimist soodustavad ravimid ka peal, mis muidu vähihaigete elukvaliteeti veits taastavad, ja need muuhulgas toimisid ka nahale. Kõik taastus imeliselt, nahk muutus pringiks, jõudugi tuli juurde ...
Täna helistan perearstile ja küsin, kas võin neid edasi võtta, sest pearingluse vastu ka aitasid ja ilma tugeva pearingluseta on ikka märksa toredam elada.
Uuesti hakkan siis meditsiiniliselt rasestuvat keha ja last ehitama oktoobris. Sest vahepeal on normaalset perioodi ka vaja, kogu aeg jõuga keret mõjutada on piiiiiiiiiiisut karm. (Ja ei aita titasaamisele kaasa samuti.)

Eip, ei ole pettunud.
Kuni 41 saan, on lapsetreimise rahaline hind vastuvõetav. Pärast seda ... no kui mitte kuidagi ei ole selleks ajaks õnnestunud rasedaks jääda, on ju veel lapsendamine.
Ehk nad lubavad mulle lapse. Ei, ei ole tunnet, et see peaks tingimata ametlik jne olema, ma ei tahaks asendusema olla, ikka PÄRISemme.
Kuidas asi paberites kirjas, on mulle SÜGAVALT kama.

Sitsidsatsidpatsid võttis mu hirme ses osas kõvasti alla. Ei ole ikka nii, et lapsendades saad emotsionaalselt jube katkise ja üleni õnnetu lapse ja siis võitled edaspidi iga naeratuse eest. Nad teevad tänapäeval lapsi lastekodudes pidades tõesti oma parima, et neil hea oleks - ja tundub, et sel on mõju ka.

Võibolla ma selle prednisolooni peal suudan isegi tööle minna! (Ja natuke raha teenida.)
Ütleme, augustis hakkan õendamiskohta otsima, kui arst mulle selle predika alles jätab. Teate kui MÕNUS on mitte alailma väsimusse kõngeda, poolpime olla, on imeline tunne midagi jaksata ...
Kuulge, ma teen remonti praegu ja ei sure sellesse!!! Juba ütleb midagi, onjo?!

Ach, ma mäletasin arsti telefonitunni aega täna valesti! Mitte neljast, vaid neljaNI.
No selge, sis lükkub homseks.
Väljas lõhnab hästi, sain jälle jooksma, kuna ma põllunaine pole, pole mul ka kuivuse vastu midagi ... kõik on hea.

Laupäev, 2. juuni 2018

Kogemata komistasin remontima

Et mulle värvid meeldivad, asusin kollaste seinte saamise järel innukalt ka esiku seinakappide uksi üle värvima.

Põhimõtteliselt läheb hästi, aga ma võtsin heledat värvi umbes kaks liitrit ülearu. Loodetavasti saab seda kasutada kruntvärvina Poeglapse toas, sest ma ei kujuta ette, mida krdit sellega muidu teha. Aknapõsed üle värvida - muidugi. Uks? Muidugi. Taburetid ja üks pisike tool. Aga ülejääk tuleb ikkagi võimas.
Ja see ei ole ju isegi seinavärv, onju. Mööblivärv.
Rahakülluse negatiivne tahk - ma ei arvesta täpselt kõike välja enam ning natuke rohkem on ju igatahes parem kui natuke vähem?
Ja siis on mul maailmapalju värvi äkki.

Täiesti teismoodi mõtlemine tekib, kui kogu aeg ei arvesta kasusid ja kahjusid mõttes, soodsaima variandi otsingul.
Näen inimesi, kes ei OSKAGI sedasi arvestada, arvestada kõigi jaoks kõige paremat varianti kogu aeg. Kelle jaoks esimene "aga" teemal "peaks arvutihiire R-ile andma, tal pole" ei ole mitte "kuidas seda kõigile mugavalt korraldada", vaid "äkki ta ei taha".
Täiesti teistmoodi mõtlemine.
Täiesti teine maailm.
Minul on praegu värvi liiga palju, aga mõnel teisel on ... nojah, ma ei saa näidet tuua, äkki jälle solvutakse. Aga mul on tõesti raske mõista inimeste mõttemaailma, kelle jaoks ressursid ei ole "kulutan nii, et maailm enim kasu saaks (ja mina olen ka osa maailmast, täh!)", vaid "mul ei ole sellega midagi teha, las seisab siis niisama".

Ma ei saama sest aru.
Elukogemus ei lase mõista. Ei, jaa, olgu, mõistusega saan.
Aga tunnetega: lollakad!

Mina, inimkonna heategija. Aga no PÄRISELT üritan oma parima anda!
=P

Vaikselt hakkab vereanalüüsi (millega mu rasestumist mõõdetakse) aeg kätte jõudma ja üldse pole mensest.
Mõtlen niisiis vaikselt lapsenimede üle (eesti keeles, tähendusega, peab tähenduselt ka sobima ja ei tohi ühelegi eelmisele lapsele mõeldud, aga siiski kõrvale jäetud olla) ja mul hetkel on tunne, et kas Jää või Olev on teemad.
Naljakas, üldse rasedat tunnet pole. Ainus erinevus tavapärasest on, et kaelanahk on kuidagi eriti siledaks ning pehmeks läinud. Veider on seda õhtuti pestes puutudagi - nii ... teistmoodi.
Aga kael, eks ole.
KAEL.
Pole eriti suguliselt tähtis tsoon.

Tõmban oma nikotiinita e-sigaretti (laenuks saadud, nii tore asi! Pärast selle kasutusele võtmist ei tundunud suitsetamise mahajätmine üldse pingutav - mulle selgelt meeldib rituaal, mitte nikotiin) ja lähen panen varsti seinakapiustele uue kihi värvi peale.
Nagu ikka, on VÄRVIMINE see tore osa. Õnnetuseks tuleb pinnad enne ette valmistada, maalriteip paigutada (ja mul on kapiustel ka värvimuster, mille säilitan) ning ettevalmistamise see osa, mis sisaldab pahteldamist ja lihvimist, on nii krdi tolmune!
Ja kui lõpuks teip ära võtta ja tulemust silmitseda, on ikka mõnes kohas veidi lekkinud. Aga kama.
Ikka ilus!!!

Tital, KUI ta nüüd tulema peaks, on küll sügavalt pohhui, mis värvi on esiku seinad ja seinakapiuksed, aga mul on kuidagi pesapunumise tunne sees ikka. Et ... oi, ma valmistun ette nagu päris inimene kohe!
Jap, kui järele mõelda, tegin remonti ka enne kumbagi juba olemasolevat last. Eriti on meeles põrandale veel teise kihi sinise värvi pintseldamine vaheldumisi sünnitusvaludega poja kandmise lõpul.
Tütarlapse-eelne remont lõppes vähe varem.
Mul oli jumala lahe sinine tuba, kui poeg pisike oli. Tütre toa värvisin kollaseks ja roheliseks, aga seda rohelise tooni enam ei kasutaks: kuidagi uimane. Ikka eredam, ikka rohkem päris!
Pilte muidugi pole. Ma sain fotosid aint siis, kui keegi teine tegi ja mulle pärast jagas - ja Depressiivse Väikelinna ehk Türi korterist on väga vähe selliseid. Seinad peal pole üldse mitte midagi. 0 pilti.

Aga noh - loodetavasti õnnestub seda heledat värvi ikka kuidagi kasutada. Kuskil. Ma küll ei oskaks elada teades, et läheb raisku.